LÄBI pUNASE ÖÖ

Vaadates maailmas praegu toimuvat, on paslik meelde tuletada ja mõtestada, mis on lähiajaloos juhtunud meiega. Sest tänane päev on näidanud, et ajalugu on oma kordumatuses siiski korduv.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Saaremaa juurtega kaitseliitlane, hilisem metsavend Ants Kaljurand ei kõhelnud jõuga võõrvõimu vastu astuda. Kuigi ta viimaks hukati, ei kadunud vaba Eesti ihalus ja lootus kunagi nende inimeste mõtetest, kes olid temaga kohtunud

NSV Liidu ja Saksamaa mittekallaletungipakti salajase lisaprotokolliga jaotati Ida-Euroopa 23. augustil 1939 mõjupiirkondadeks. Saavutanud selle kokkuleppe, ründas Saksamaa 1. septembril Poolat ja algas Teine maailmasõda. 17. septembril liitus sellega NSV Liit, vallutades osa Poolast. Samal ajal asuti ähvardama teisigi riike ning sõjalise ja diplomaatilise surve tagajärjel sõlmis Eesti Vabariik 28. septembril 1939 NSV Liiduga vastastikuse abistamise pakti, misjärel paigutati meie maale 25 000 punaväelast – see arv ületas oluliselt Eesti kaitseväe suurust. Samal viisil saavutati kontroll Läti ja Leedu üle.

Juuni alguses 1940 kehtestati Eestile, Lätile ja Leedule sovettide punaarmee, mere- ja õhujõududega sõjaline blokaad, millele järgnesid ultimaatumid uute valitsuste paika panemiseks ja täiendava väekontingendi sissetoomiseks. Kõik riigid võtsid ultimaatumi vastu. Eesti okupeeriti 17. juunil ning siia toodi veel umbes 100 000 punaväelast. Ametisse pandi sovettidele sobilik nukuvalitsus ning algas anneksioon, mis viis Eesti, kuid ka Läti ja Leedu liitmiseni NSV Liidu koosseisu.

Selle järel algas kommunistlik terror. Nõukogude võimu korraldatud poliitiliste repressioonide otseseks ohvriks langes üle 70 000 Eesti elaniku (ca 6% sõjaeelsest rahvastikust) ning nende kõrgajaks olid aastad 1940–1941 ja 1944–1953. Rohkem kui 30 000 represseeritut surid vangistuses, asumisel või lasti lihtsalt maha. Teise maailmasõja aegsete sündmuste, sellele järgnenud terrori ja kommunistliku režiimi eest läände põgenemise põhjustatud inimkaotusi hinnatakse Eestis viiendikule pisut enam kui ühemiljonilisest elanikkonnast. Esimese okupatsiooni ajal vangistati, küüditati või tapeti märkimisväärne osa Eesti poliitilisest ja ühiskondlikust eliidist. See aga oli Nõukogude Liidu sihilik poliitika okupeeritud aladel. Hävitada nn kodanlik riik. Hävitada kõik, kes ei ihka sotsialistliku paradiisi.

Kaitseliitlased olid samuti sovettide sihikul. Eks paljudki liikmed olid ühiskondlikult aktiivsed teisteski ettevõtmistes. Nad osalesid mitmesugustes ühingutes kohaliku elu korraldamisel ning võisid olla ka Vabadussõja veteranid. Pealegi olid nad vabatahtlikud riigikaitsjad ehk üks nendest ühiskonnagruppidest, kes tuli likvideerida uue riigikorra ülesehitamiseks ja ilmse vastuseisu mahasurumiseks.

Juuniküüditamise käigus, kui Eesti inimesi massiliselt vagunitesse veeti, toimus ka perede lahutamine. Mehed saadeti ühes suunas ja naised-lapsed teises. Viimastel oli suurem lootus asumisele määratud aastad üle elada, niivõrd-kuivõrd see üleüldist olukorda arvestades võimalik oli. Siin on sobilik meenutada, et kui juuniküüditatud pidid üle elama sõjast tingitud probleemid asumispaikades (sõda mõjutas kahtlemata kõike ja kõiki), siis märtsiküüditamise ajal oli varasem küüditamine juba rahva teadvuses. Mälestustest on leida näiteid, kuidas juuniküüditatud võtsid suure ähmiga kaasa asju, mis osutusid Siberis kasutuks. 1949. aastal aga reageerisid inimesed teisiti, nad võtsid kaasa rohkem toitu-riideid või selliseid tarbeesemeid, millest oli abi kas oma elamise korraldamisel või vahetuskaubana endale toidu või vahendite ostmisel. Esimese nõukogude aasta õppetunnid olid inimestel 1944. aasta sügisel värskelt meeles. Paljudest aastakümneid hiljem kirja pandud mälestustest kumab läbi ootamatus ja teadmatus tulevikust. Või sellest, kas tulevikku üldse on. Kandvad on nendes mälestustes aga kirjeldused, kuidas raudteejaamadest ešelonide liikuma hakates kostis näiteks Tartus meestevagunist täiel häälel lauldud „Ma tahaksin kodus olla“. Kui relva ei olnud, jäi viimaseks võimaluseks lauldes pead püsti hoida.

Tänapäeval on nii mõnegi inimese saatuse väljaselgitamine alles töö, mis pole veel lõppenud. Mõne aasta eest Maarjamäel avatud Eesti kommunismiohvrite memoriaal ning selle elektrooniline andmebaas on aidanud küll juba enne avamist paljude elukäiku välja selgitada ja täpsustada, kuid andmete täiendamine jätkub. Kahjuks leidub andmebaasis veel praegugi ridu, kus kirjas ainult kiretud sõnad: „Viidi ära juunis 1941. Saatus teadmata.“

Arreteerimised Eestis Ja Teekond Teispoolsusesse

Meestele tähendas küüditamine tegelikult arreteerimist ja varanduse konfiskeerimist. Tuleb märkida, et samal ajal viidi Värska ja Petseri laagrites läbi Eesti ohvitserkonna arreteerimine. See tähendas 5–8 aastaks vangilaagrisse saatmist koos sellele järgneva 20aastase sundasumisega. Juhul, kui selleni elati. Plaani järgi tuli arreteeritud perepead saata Starobelski laagrisse, kuid sõja tõttu ei saanud seda plaani täita. Mälestuste järgi on siiski võimalik öelda, et Eestist pärit ronge sattus sinna küll ja eestlasi hoiti lühikest aega barakkides, mille seintele olid varasematest vangidest, Poola ohvitseridest maha jäänud puitu lõigatud nimed, kuupäevad ja auastmed.

Arreteeritute uueks sihtkohaks sai Sverdlovski oblast ning pereliikmed küüditati Kirovi ja Tomski oblastisse, sh soisesse Narõmi piirkonda. Väike protsent küüditatutest sai tööle tööstusesse, kus olid tingimused veidikenegi paremad kui agraarpiirkondades, õigemini kõige mahajäänumates sovhoosideskolhoosides, kuhu küüditatud asustati. Umbes 60 protsenti juuniküüditatutest hukkus nendes tingimustes. Arreteeritud meestega hakati aga hoogsalt tegelema. Tarvis oli tuvastada nende süü ja kaasamõtlejad ning määrata karistused. Selles kontekstis juhtus mitmelgi korral, et paberite vormistamiseni jõuti alles siis, kui inimene ise oli vangilaagris juba manalasse varisenud. Oli neidki, kes elasid menetlusprotsessi üle ja jaksasid ka endale määratud aastad ära kanda. Näitena saab tuua nooremleitnant Evald Rästi, kes Eesti ohvitserina 14 .juunil 1941 Petseris arreteeriti ja 10 aastaks laagrisse saadeti. Räst elas laagriaastad üle ja vabanes lõpuks 30. novembril 1956. Juuniküüditamine-arreteerimine toimus muide saatuse tahtel Evald Rästi sünnipäeval. Tema 25. sünnipäeval, juuniküüditamise esimesel aastapäeval avaldas tema hea sõber Paul Maitla ühes siinses ajalehes teate: „Suurima lootusega sind peatselt leida.“ Kui Evald Räst jõudis laagrist tagasi, siis Paul Maitla saatuseks oli saada mõrvatud Tšehhi põrgus ning kaks sõpra, kes maailmasõjas laiali pillutati, ei kohtunud enam kunagi.

Paljud 1940. ja 1941. aastal repressioonidest kõrvale jäänud või pääsenud mehed asusid juba suvesõjas aktiivselt võitlema punaväelaste, hävituspataljonide ja teiste nõukogude võimu esindajate vastu. Nende seas oli hilisem legendaarne metsavend Ants Kaljurand ehk Hirmus-Antski. Tegemist oli kaht- lemata isamaalise mehega, kes ei kõhelnud jõuga võõrvõimu vastu astuda, kuid samas pidas oluliseks oma tegevusi ette läbi mõelda ja planeerida. Hoolimata olukorrast ei peljanud Ants ja tema eeskujul paljud teisedki oma rahva vabaduse eest välja astuda ning sellesse uskuda. Paljud nendest sattusid pärast Teist maailmasõda repressiivaparaadi hammasrataste vahele ning kõigi nendegi saatus ei ole veel tänagi päris lõpuni selge.

Lekuulamised Ja T Nane P Ev

Hea meel on tõdeda, et kui 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses huvitusid oma vanemate saatusest nende lapsed, siis viimastel aastatel võib täheldada just nooremate inimeste huvi oma juurte vastu. Otsitakse informatsiooni oma vanaisade-vanaemade ja nendegi esivanemate saatuse kohta. Kuigi paljud nendest jäid vangilaagritesse või asumispaikadesse, ei ole võõramaa muld nende mälestust matnud. Paljude arreteeritute juurdlusmaterjalid on Eesti Rahvusarhiivis olemas ja neid ei ole ülemäära keeruline ega raske kätte saada. Töö nende materjalidega võib aga värskele ajaloohuvilisele tekitada tõsise peavalu. Süüasjaks võib osutuda Eesti lipu omamine, sekka mõned Vabadussõda puudutavad raamatud ja kusagil öeldud lause, et „kommunistid on sead“. Väga jämedalt üldistades võib öelda, et tänasest Eesti ühiskonnast saaks nende aegumatute standardite järgi, mille põhjal inimesi toona menetleti ja „ühiskonnast isoleeriti“ või „likvideeriti“, kuulutada samuti kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi vangilaagri- või likvideerimiskõlbulikuks.

Kõnepruuk ja stiil, mis toimikutest vastu vaatab, on aga kõike muud kui tänapäevane. Need leheküljed on küllastunud sovetlikust kõnepruugist. On väheusutav või isegi võimatu, et ülekuulatavad kaitseliitlased, ohvitserid ja teised oleksid sellist sovetlikku kantseliiti kasutanud. Kuigi protokoll pandi justkui kirja ülekuulatava sõnade järgi, peegeldab see suuresti uurija mõttemaailma ja keelepruuki. Rääkimata tõlgist, kes seda kõike vahendama pidi, ning ajastust, kus tegevus toimus.

Tuleb meelde ühe metsavenna ülekuulamisprotokoll, kus talle öeldakse, et ta lõpetaks nõukogude uurijatele valetamise, misjärel ülekuulatav kohe vabandust palub ja räägib pikalt oma vastumeelsusest nõukogude võimu suhtes ning oma tegudest. Ülekuulamine kestis tunde, kuid küsimusi esitati üpris vähe. Ilmselt toimus protokolliväliselt ülekuulatava töötlemine, et saada sobivad vastused. 1941. aasta suvel arreteeritute protokollid on hilisematega võrreldes tihti lühemad, kuid läbi kumab teatavate sõnade ja mõistete kasutamine. Loomulikult tuleb silmas pidada ka seda, et 1941. aasta suvel kinnivõetud ei näinud ega teadnud endal mingit süüd olevat ja rääkisid asjadest otsekohesemalt kui näiteks Teise maailmasõja järel arreteeritud. Selleks ajaks olid kõik juba kommunistliku paradiisi kehtestamise korraga tutvunud ja mõistnud, et uurimise alla sattudes ollakse niikuinii juba milleski süüdi ehk karistuse ära teeninud. Täna nende protokollide ja materjalide lugejale võib see kõik tunduda kuidagi jabur või kummaline ning kõige selle analüüsimiseks ja mõtestamiseks kulub aega ja harjumist. Kuid harjumist sellega, milliste „süütegude“ eest inimesi surma või 10 ehk isegi 25 aastaks (pluss asumine) vangilaagrisse saadeti, on ilmselt üpris võimatu ette kujutada.

KUI MINEVIK MUUTUB OLEVIKUKS

Inimsusevastased kuriteod on aegumatud. Nende uurimine saab aga aset leida ainult vabas ühiskonnas, mitte okupatsioo-

Süüaluse tunnistus 17. jaanuaril 1941. aastal: Sild, Hugo Kustase p.

Küsimus: Teie olite organisaatoriks kaitseliidus Mõnistes?

Vastus: Mina olles kompanii päälikuks Mõniste vallas hulga aastate jooksul ja nimelt kahe aastaga püüdsin suuremal hulgal kaitseliitlasi kokku võtta, selle tõttu tegin agitatsiooni ja võtsin vastu uusi liikmeid kaitseliidu organisatsiooni.

Küsimus: Missugust kontrrevolutsioonilist agitatsiooni pidasite kaitseliidu liikmete vahel?

Vastus: Mina isiklikult kui aktiivne Kaitseliidu tegelane täielikult kaitsesin kodanlist korda Eestis ja olin vaenuline kommunistliku partei vastu. Olles kompanii päälikuks mina samu- ti kasvatasin ka liikmeid kaitseliidus, et nemad oleks truud kodanlise Eesti valitsusele ja minu poolt läbiviidavates selgitustes üksikute kaitseliitlaste vahel, mina agiteerisin neid, et nemad oleksid vaenulised kommunistide vastu ja võitleks kommunistidega ja kui kommunistid peaks katsetama tõsta revolutsiooni ja kodanlist korda kukutada, siis neile vastu hakata ja maha suruda seda.

Küsimus: Missugust osa Teie võtsite isamaliidus?

Vastus: Mina olin liikmeks agrar parteis isamaaliit 1936 a. isamaaliidu tegevuses ja võtsin aktiiv- selt osa, käisin koosolekutel isamaliidul ja võtsin koosolekutes osa päeva küsimustes ja arutasin neid, isamaaliidu koosolekutel arutati küsimuisi kõvendada kodanlist korda Ees- tis, ja võitlust kommunistliku partei vastu, samuti isamaaliidu kaudu tehti agitatsiooni valimiseks valitsuse kanditatide poolt, kodanlise valitsuse kasuks. Valimiste eel valitsuse 1937 a. mina kui isamaaliidu liige Mõniste valla kodanikude vahel, pidasin agitatsiooni, et Riigi kogu liikmeks saaks valitud kandidaat, kes oli kodanlise valitsuse poolt valitud ha ettepandud peaminister Eenpalu. Mina selgitasin kodanikudele , et kui Eenpalu saab va- litsuse, siis tema hoiab kodanlist valitsust ja korda ja ei lase Nõukogude valitsuse korda meile Eestisse tulla.

Protokoll on minu sõnade järele kirjutatud õige ja minu poolt isiklikult läbi loetud. H. Sild. Ülekuulamist toimetas opvoliniku abi Alvela.

Näide ühe tubli Kaitseliidu liikme ja organisatsiooni kohaliku ülesehitaja, Kaitseliidu Mõniste kompanii pealiku Hugo Silla ülekuulamisprotokollidest. Kõnepruuk ja -stiil, mis toimikutest vastu vaatab, on kõike muud kui loomulik. Kuid uurimist läbi viinud „pädevad“ organid end sellest segada ei lasknud. Hugo Sild suri 25. juunil 1942. Ta mõisteti oma „süü“ eest surma, kuid ei elanud hukkamiseni.

nivõimu all. Möödunud kümnenditel on tehtud tublisti tööd erinevate teemade uurimisel ning inimeste saatuste väljaselgitamisel. Maarjamäel avatud Eesti kommunismiohvrite memoriaali seintel on tuhanded nimed, kelle saatuse kohta on vähemalt teada, millal nad tapeti või hukkusid. Lisaks füüsilisele mälestuspaigale ja nimedega palistatud teekonnale on internetis olemas e-memoriaal, mis koondab andmeid represseeritud inimestest, seega ka nendest, kes arreteeriti või küüditati, kuid elasid repressioonid üle.

Põhirõhk on läinud andmestiku kontrollimisele ja vigade parandamisele, olgu neiks siis Nõukogude ülekuulajate kirjaja tähevead inimeste nimedes või eksitused sünnidaatumites. E-memoriaalis on kirjas ka kaitseliitlased. Praegu tuleb otsinguga välja 2528 nime, millele Memento nimekirjade koostajad on kunagi toimiku põhjal lisanud viite „Kaitseliit“. Kõikidele aga seda märget eri põhjustel ei lisatud, näiteks mõnikord õnnestus arreteeritul endal oma liikmesust varjata, nii et tegelikult ei tea me kõigi Teise maailmasõja eelsete kaitseliitlaste käekäiku või saatust sõjaeelsete, -aegsete ja -järgsete sündmuste keerises.

Me võlgneme oma kaaslastele nende mälestuse hoidmise ja sellegi, et aset leidnud õudused ei korduks. Kui me minevikku ei mäleta, siis ei ole meil tulevikku. Täna on minevikust väga palju õppida, sest Eesti ühiskonna toonane tasalülitamine ei erinegi sisuliselt palju praegu sõjatandril toimuvast. Inimesi võetakse kinni ja viiakse ei tea kuhu, inimesi küüditatakse oma kodudest ning hukatakse. Kõige olulisem on ise enda eest seista, sest kui me ise seda ei tee, miks peaks keegi meid aitama? Vastupanu, selle korraldamine ja läbiviimine tuleb aga korralikult läbi mõelda ja plaanida. Minu Vabadussõja ning esimese ja teise ilmasõja veteranist naaber tavatses lohakalt tehtud töö kohta ikka öelda, et „see on üks jalgadega tehtud töö“.

Saaremaa juurtega kaitseliitlasest Ants Kaljurand ehk hilisem Eesti legendaarseim vastupanu ja metsavendluse sümbol on aga öelnud, et enne kui tulistad, tuleb mõelda. Relvarauast väljalennanud kuuli enam kinni ei püüa ja tagasi ei pööra. Mõelgem lahtise peaga oma rahva minevikule. Mõelgem oma eelkäijate ja esivanemate peale ning võtkem sellest kaasa sedasama rahulikku meelt ja tarkust, mis aitab meil ühe rahva ja riigina keerulistest aegadest läbi minna. Kuigi Ants Kaljurand hukati, ei kadunud vaba Eesti ihalus ja lootus kunagi nende inimeste mõtetest, kes temaga kohtunud olid. Meie minevikus peitub meie tuleviku võti. See ei pruugi olla alati kõige lihtsamalt ja kergemini leitav, kuid see on alati olemas, kuni me ise oma tulevikku näha soovime ja selle eest seisame.