EKV aastaraamat 2016 by Kaitsevägi

2016 aastaraamat

aastaraamat

2016 aastaraamat

SISUKORD 4.

EESSÕNA Riho Terras

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUALASED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2016 Kaupo Rosin

16. BALTI RIIGID VENEMAA MEEDIAS: DESINFORMATSIOON JA PROPAGANDA Indrek Halilov 20. NAINE KUI SÕDUR Anniki Rebane 26. RIIGIKAITSE ARENGUKAVA 2017–2026 Siim Toomik 32. NATO VERSIOON 2.0.1.7 Riho Rõngelep 38. VAENLASE MÕJUTAMISE KUNST Martin Herem 42. LISAÕPPEKOGUNEMINE KINDLUSTAB VALMISOLEKU Kaido Sirman 50. NATO LAHINGUGRUPP TAGAB HEIDUTUSE JA KOLLEKTIIVKAITSE RAKENDUMISE Aivar Kokka 56. DRAGOON RIDE KINNITAS TOETUST LIITLASTELE Indrek Kaik 58. TEEL KÜBERVÄEJUHATUSE POOLE Andres Hairk 64. KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUSE SIHT ON KVALITEET Rauno Sirk 70. TUNG HARJUTUSVÄLJADELE SUNNIB ETTE MÕTLEMA Arti Levandi

SISUKORD 76.

MAANDUMINE MAANTEEL JA ULATUSLIKUD ÕHULAHINGUD LÄÄNE-EESTI KOHAL Alar Laats

82.

EESTI MEREVÄGI NATO ALALISE MIINITÕRJEGRUPI JUHTROLLIS Johan-Elias Seljamaa

88.

KAITSEVÄGI KUI HEAPEREMEHELIK PARTNER Viljar Kurg

92.

PIONEERI RELVALIIGI ARENG EI PEATU Marten Suur

98.

EESTI ERIVÄELASED ÕPPUSEL FLINTLOCK Jaak Ustal

102. VÄLISÕPPUSEST RAUDMÕÕK SAI AJATEENIJATE KONDIPROOV Ivar Jõesaar 108. KEERULINE KONFLIKT JA LÄÄNE JÕUETUS Ilmar Raag 116.

ISESEISEV KAITSE NÕUAB ISESEISVAT SÕJATEADUST Sten Allik

KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE 122. SÕJATEADUSLIKUD AJAKIRJAD Andres Saumets 126. EESTI KAITSETÖÖSTUS TÕUSUTEEL Ingvar Pärnamäe 132. TSIVIILÜHISKONNA VAJADUSED JA OOTUSED SÕJAOLUKORRAS Margo Klaos 136. KAITSEVÄE MUSKEL ON TUGEV Heino Märks

EESSÕNA kindral Riho Terras kaitseväe juhataja

Kaitsevägi ning riigikaitse üldisemalt on juba kolm aastat toiminud väga oluliselt muutunud julgeolekukeskkonnas. Nii oli ka läinud aasta tormiline, täis teravalt tajutavaid muutusi ja võnkeid. Paraja vapustusena mõjunud Brexit ja tuulepöörised meie lähedaste liitlaste poliitilises elus on kaasa toonud palju ettearvamatust ka laiemas julgeolekukeskkonnas. Käimasolevad ja potentsiaalsed konfliktid üle maailma nõuavad väga oluliselt lääne julgeolekuarhitektuuri teravdatud tähelepanu. Raske on tõmmata joont sedastamaks, mis on ohtlikum – kas kasvavad pinged Süüria kodusõja ning sellest lähtuvate arengute ümber või üha sõjakamaks muutuva Põhja-Korea käitumine. Mõlemal juhul on tõenäosus olukorra halvenemiseks piirini, kus üleilmsete arengute otsene mõju on tunda ka meile. Sündmused, mis rullusid lahti 2014. aasta varakevadel Krimmi poolsaare annekteerimisega Venemaa poolt ning on jätkunud sõjalise agressiooni mahitamisega Ida-Ukrainas, on märkimisväärselt kiirendanud vajadust asjakohaste kaitsemehhanismide rakendamise osas. Sellises keskkonnas on väga tähtis säilitada kaine mõtlemine ning tegutseda eesmärgipäraselt. Esmalt peame olema kindlad oma enda kaitsevõime arendamise suunal, sest on enam kui kindel, et kaitstakse neid, kes tahavad ja suudavad ennast ka ise kaitsta. Samaväärselt oluline on Eesti jaoks NATO Varssavi tippkohtumisel vastu võetud otsus lähetada NATO piiride kaitseks Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poola lahingugrupid. See on läbimõeldud ja süsteemne otsus, mis muudab meie elu Eestis ja laiemalt NATO kirdetiival oluliselt turvalisemaks. Seega on meie keskkond omamoodi paradoksaalne, sest tajutavaid ohte ning riske on palju, kuid palju on ka reaalset, käegakatsutavat sõjalist julgeolekut. Neis turbulentsetes arengutes ei ole aga midagi eriskummalist, sest eri aegadel on Euroopa ja meiega koos kogu maailm ikka ja jälle pulbitsenud. Olgu need siis eelmise sajandi kuuekümnendad ja seitsmekümnendad külma sõja jäisema perioodina, kaheksakümnendate lõpp ja Berliini müüri langemine, üle-eelmine aastakümme ja sõjad Balkani poolsaarel. Arengud, tagajärjed ja tõdemused on tagasi vaadates üsna sarnased tänasele päevale. Eesti kaitsevägi peab sõltumata olukorrast kodust kaugel säilitama ja tugevdama iseseisvat kaitsevõimet, mida on võimalik saavutata ainult siis kui meie tegevväelased, reservväelased ja kaitseliitlased on välja õpetatud ning valmis oma ülesandeid täitma. Kaitseväe üksused on aga relvastatud, varustatud ja varudega tagatud. Kaitseministeerium, kaitsevägi ja Eesti inimesed on üheskoos riigi kaitsevõime tugevdamise nimel palju pingutanud ning saavutanud märkimisväärset edu. Selleks, et saaksime julgeolekuolukorda meile soodsas suunas juhtida, tuleb valmis olla ettevaatavaks ja ebastandardseks mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Varssavis saavutatu on näide paljude inimeste aastatepikkusest tööst ja samas ka kinnitus liitlaste pühendumusest ühiste väärtusel kaitsmisel. Ent vaja on aru saada, et me ei tohi mingil juhul rahulduda juba olemasolevaga. Peame

plaanima ning tegutsema eesmärgipäraselt, nii et NATO kaitseplaanid kui ka liitlaste kohalolu maal, merel ja õhus oleksid nähtavad, sisulised ning tugevad ja vastaksid meie arusaamale heidutushoiakust, mis tagab rahu nii Eestile ja sellega kogu alliansile. Kaitseväe positsioonilt vaadates on Varssavi tippkohtumise otsused toonud kaasa rohkelt lisapingutust ja -tööd kõikidel tasanditel, kuid me kanname koormat rõõmu ja entusiasmiga. Kaitsevägi koos -ministeeriumiga on valitsusele esitanud järgmise 10 aasta arengukava, mis annab soodsa aluse edasiseks iseseisva kaitsevõime arenguks. Uued eesmärgid muudavad kaitseväe juhtimist efektiivsemaks, samas kasvab isikkoosseis ning oluliselt suureneb reaalne kaitsevõime ning olemasolevate võimete arendus saab uue hoo. Oleme rohketel õppustel ise ja koos liitlastega nii Eestis kui väljaspool testinud meie reservarmee toimimist. Need õppused on märgatavalt tõstnud kaitseväe lahinguvalmidust. Loomulikult oleme tuvastanud ka rohkeid kitsaskohti. Ent õppuste eesmärk ongi vigadest õppimine. Üheks tähtsaks teetähiseks eelmisel aastal oli välkõppus Okas, kus 24 tunnise etteteatamisega kutsuti õppusele kaks kompaniid ning saavutati lahinguvõime, täites 88% ametikohtadest. Lisaõppekogunemisel „Okas“ oli veel üks oluline tahk: see harjutus oli proovikiviks meie käsuahela toimimisele kaitseväest kuni vabariigi valitsuseni välja. Õppuse hea tulemus näitab reservväelaste valmidust tulla kohale, kui neid vajatakse. Eesti merevägi on vaatama mõningatele „tormistele päevadele“ igapäevaelus esimest korda kaasaja mereväe ajaloos täitmas NATO jaoks olulist ülesannet ja NATO 1. alalist miinitõrjegruppi juhib alates 2016. aasta juunikuust Eesti mereväeohvitser kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa. Selline usaldus on tunnustus mereväe aastatepikkusele tööle miinitõrje võime arendamisel. See on tunnustus mereväele ja kogu kaitseväele. Ka Eesti õhuväel on eelmine aasta olnud lausa erakordne. Oma töist rutiini õhuseire ja õhuturbe väga edukal korraldamisel on õhuvägi aasta jooksul vürtsitanud rohkete liitlasõppustega, mille raames toimus ka ameeriklaste A-10 maandumine Piibe maanteel. Sellist operatsiooni ei ole Eesti Vabariigis kunagi varem toimund. Rahvusvaheliste operatsioonidel osalemise intensiivsus on küll madalam võrreldes paljude eelnevate aastatega, kuid selle vaatamata oleme panustamas oma võimete kohaselt rahutagamisse ja väljaõppesse mitmetes piirkondades nii Aasias, Aafrikas kui ka meie liitlaste jaoks nii olulisel lõuna suunal. Ukrainasse ja Iraaki panustamist ei saa kuidagi alahinnata, sest see loob eelduse, et meie liitlased ka meie muresid vajadusel tõsiselt võtaksid. Oma tihedas rutiinis ei tohi me ära unustada meie veterane, vigastatud võitlejaid ja kõiki neid, kes on Eesti eest erinevatel aegadel erinevas maailma paigus relv käes seisnud. Isegi täna, kui välisoperatsioonide pingelisus on langenud, peame veterane ja missioonisõdureid hoidma enda kõrval, osana ühisest perest ning olema nende jaoks alati olemas. Infosõja mõiste ja tegelikkus koos väänatud tõega on tungimas meie igapäevaellu. Mis tähendab, et sellele peame vastu seisma täna, siin ja kohe. Strateegiline kommunikatsioon, ühtsed seiskohad oma liitlastega, arengueesmärkide

selgitamine oma inimestele ja väärinfo ümberlükkamine on iga aastaga üha enam laiapindse riigikaitse võtmeteemad ja nende tähtsus tõuseb. Kaitsevägi panustab nn pehme sõjapidamise valdkonda aina rohkem, et oleksime kaasaegses maailmas võrdne vastane meid ründavatele ohtudele. Üheks heaks näiteks on siin Kaitseliidu liikmete vabatahtlik ühendus Propastop, mille tegevus on äratanud nii Eesti kui ka välisriikide ajakirjanduse tähelepanu. Eesti kaitsevägi peab panustama oma arengus inimestesse, teaduse arendusse ja kõrgtehnoloogilistesse nutikatesse lahendustesse. Et kõikide tänaste ohtude ja väljakutsetega arvestada ja uuteks ootamatusteks valmis olla, peab kaitsevägi ise muutuma kaasaegsemaks ja panustama teaduspõhisesse planeerimisse ja arengusse. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste hea töö teadusmahukate uuringute vallas peab hakkama tootma uusi ja innovaatilisi lahendusi, mille praktiline elluviimine võiks tulevikus olla sisend meie tärkava kaitsetööstuse arengusse. Lõpptulemus aga moodsam, targem ja kaasaegsetele väljakutsetele vastav kaitsevägi, mis on arendatud Eestis loodud teadmiste ja tehnoloogia baasil. Kaitsevägi, Kaitseliit ja kogu riigikaitse valdkond on aastaga kiirelt arenenud. Tänan kõiki, kes on selle nimel nurisemata panustanud. Loodan, et see trükis ja tema veebiversioon jõuavad ka noorteni. Ja kui selle tulemusena mõni noormees või neiu oma kutsumuse leiab ning kaitseväega ühineb, siis oleme jälle sammu võrra paremini kaitstud Eestile lähemal.

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUALASED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2016 kolonel Kaupo Rosin luurekeskuse ülem

Vene Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika põhiolemuseks jäi ka aastal 2016 vastandumine Läänele. Samal ajal kasvas jätkuvalt VF relvajõudude (VF RJ) sõjaline võimekus ning Kremli korraldusel loodi uus, eelkõige sisejulgeoleku tugevdamiseks mõeldud relvastatud föderaalteenistus – VF rahvuskaart. Lisaks jätkas Venemaa aktiivset osalemist Ukraina ja Süüria konfliktides.

JULGEOLEKUPOLIITIKA VF julgeolekupoliitika põhiseisukohti illustreerib elavalt Läänele suunatud nõudmiste nimekiri, mis kaasnes president Vladimir Putini otsusega lõpetada USA-ga sõlmitud relvaplutooniumi utiliseerimise leppe täitmine. Nimelt saatis Putin 3. oktoobril 2016 VF Riigiduumale nii seaduseelnõu leppe täitmise peatamiseks kui ka tingimused, milliste täitmise korral nõustub Moskva lepet uuesti täitma. Selle nõudmiste nimekirja kohaselt peab USA vähendama oma üksuste ja sõjalise infrastruktuuri arvukust NATO uute liikmesriikide territooriumil 2000. aastal eksisteerinud tasemeni ning loobuma VF suhtes „ebasõbralikust“ poliitikast – tühistama kõik VF suhtes kehtestatud sanktsioonid ning korvama Moskvale nende tõttu tekkinud „kahju“. Tasub mainida, et nii VF julgeolekustrateegia kui ka sõjaline doktriin kirjeldavad NATO-t laiemalt ning USA-d konkreetsemalt endiselt VF-i peamiste julgeolekuohtudena. NATO edasise laiendamise pidurdamiseks on VF seejuures valmis kasutama väga erinevaid meetmeid. Nii korraldasid VF eriteenistused suure tõenäosusega operatsiooni destabiliseerimaks allianssi kandidaatriigi Montenegro sisepoliitilist olukord. Oktoobris 2016 Montenegro õiguskaitseorganite poolt nurjatud operatsiooni võimalikeks tagajärgedeks oleksid õnnestumise korral võinud olla asukohariigi peaministri võimult kõrvaldamine ehk sisuliselt riigipööre. Kantuna soovist tugevdada VF-i sisejulgeolekut ning tsentraliseerida kontrolli siseriikliku turvalisuse üle andis president Putin 2016. aprillis korralduse luua VF-i rahvuskaart, kuhu koondatakse senised siseministeeriumi siseväed ja eriüksused, politsei eriüksused OMON1 ja SOBR 2 ning politsei relvastatud valve- ja julgestusteenistus. Rahvuskaardi relvaüksuste arvukus küündib hinnanguliselt u 230 000-240 000 inimeseni ja föderaalteenistuse isikkoosseis VF-i ametlikel andmetel 350 000 inimeseni. Föderaalteenistusena allub rahvuskaardi direktor Viktor Zolotov otse president Putinile, Zolotovi isiklik lojaalsus Putinile on seejuures väidetavalt jäägitu. Tõenäoliselt on rahvuskaardi peamisteks OMON – vene k Отряд мобильный особого назначения, eesti k eriülesannetega mobiilne üksus SOBR – vene k специальные отряды быстрого реагирования, eesti k eriülesannetega kiirreageerimisüksus

ROOTSI

SOOME

ÄN

EM ER

NORRA

EESTI

LÄ

LÄTI LEEDU VALGEVENE

POOLA

MUST MERI

TÜRGI ROOTSI KÜPROS

SOOME

SÜÜRIA

LÄ ÄN E

ME R

NORRA

EESTI LÄTI LEEDU VALGEVENE

POOLA

MUST MERI

TÜRGI

KÜPROS

SÜÜRIA

VF õhutõrjesüsteemide tegevusulatus Läänemere piirkonnas 250 km – õhutõrje raketisüsteemi S-400 maksimaalne laskekaugus praegu relvastuses olevate rakettidega 400 km – õhutõrje raketisüsteemi S-400 maksimaalne laskekaugus lähiaastatel relvastusse saabuva raketiga 40N6

VF õhutõrjesüsteemide tegevusulatus Musta mere ja Vahemere piirkonnas

VENEMAA JA TEISTE VÄLISRIIKIDE ÕHULÖÖGID SÜÜRIAS 2016. AASTAL Daeshi vastu suunatud õhulöökide osakaal kõigist sooritatud õhulöökidest, % USA-juhitud rahvusvaheline koalitsioon

94%

73%

Türgi

20%

250 km – õhutõrje raketisüsteemi S-400 maksimaalne laskekaugus praegu relvastuses olevate rakettidega

Venemaa

400 km – õhutõrje raketisüsteemi S-400 maksimaalne laskekaugus lähiaastatel relvastusse saabuva raketiga 40N6

Märkus: Kuna Bashar al-Assadi režiimi õhuvahendite sooritatud õhulöökide osas puudub usaldusväärne andmestik, siis pole neid arvestuses eraldi välja toodud

VF maismaal baseeruvate operatiivtaktikaliste raketisüsteemide tegevusulatus Läänemere piirkonnas

834 670

300 km – rannakaitse raketisüsteemide Bastion-P maksimaalne laskekaugus

VF maismaal baseeruvate operatiivtaktikaliste raketisüsteemide tegevusulatus Musta mere ja Vahemere piirkonnas 130 km – rannakaitse raketisüsteemide Bal maksimaalne laskekaugus 300 km – rannakaitse raketisüsteemide Bastion-P maksimaalne laskekaugus 500 km – maa-maa ballistiliste raketisüsteemide Iskander-M deklareeritud maksimaalne laskekaugus 500 km – maa-maa ballistiliste raketisüsteemide Iskander-M deklareeritud maksimaalne laskekaugus Kaliningradi oblastist. Märkus: Kaliningradi oblastis paiknevad VF RJ üksused on plaanis raketisüsteemidega Iskander-M relvastada 2017. aasta jooksul.

494

460

Nov

Dets

345 117

130 km – rannakaitse raketisüsteemide Bal maksimaalne laskekaugus 500 km – maa-maa ballistiliste raketisüsteemide Iskander-M deklareeritud maksimaalne laskekaugus

Daeshi sihtmärkide vastu Ülejäänud sihtmärkide vastu

Venemaa õhulöökide arv kuude lõikes

Jaan

Veebr Märts

185 112 Apr

Mai

104

Juuni

143

140

Juuli

Aug

Sept

Okt

Daeshi sihtmärkide vastu suunatud osakaal, % 24

Allikad: Munich Security Report 2017, IHS Conflict Monitor

VF RJ-S AASTAL 2016 MOODUSTATUD UUED VÄEKOONDISED JA ÜKSUSED LÄÄNE SÕJAVÄERINGKOND: • 11. armeekorpus (Kaliningrad)* • 3. motolaskurdiviis (Belgorod) • 144. motolaskurdiviis (Smolensk) • üks tankipolk (1. tankiarmee koosseisus) • üks motolaskurpolk (1. tankiarmee koosseisus) LÕUNA SÕJAVÄERINGKOND: • 22. armeekorpus (Krimm)* • 150. motolaskurdiviis (Novotšerkassk) KESKSÕJAVÄERINGKOND: • 90. tankidiviis (Tšebarkul) • 30. üksik motolaskurbrigaad (Roštšinski) *Tärniga tähistatud armeekorpused on moodustatud valdavas osas juba olemasolevatest üksustest.

ülesanneteks siseriiklike massirahutuste ning võimalike riigipöördekatsete ennetamine ja vajadusel mahasurumine. Samas on rahvuskaardil õigus osaleda ka sõjalistel operatsioonidel väljaspool VF-i territooriumi ning kohustus sõjaolukorras abistada ja toetada VF relvajõudude operatsioonide läbiviimist.

SÕJALINE EELARVE JA RELVAHANKED VF-i riigieelarves andsid seejuures ka 2016. aastal tooni sõjalised kulutused, mis kasvasid suurima nominaalmahuni pärast Nõukogude Liidu lagunemist – sõjalise eelarve ametlikuks suuruseks oli 3,8 triljonit rubla, mis moodustas 22,9% VF-i föderaaleelarvest. Ametlike sõjaliste kulutuste maht väheneb käesoleval aastal küll 2,8 triljoni rublani, kuid jääb nominaalselt seejuures siiski u 14% protsendi võrra suuremaks näiteks 2014. aasta sõjaliselt eelarvest. Suur osa sõjalisest eelarvest kulus seejuures ka eelmisel aastal relvastuseja ning tehnikahangetele: VF relvajõudude kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi sõnul jõudis 2016. aastal relvajõududesse u 5500 ühikut relvastust ja tehnikat, sealhulgas oli üle 300 uue ja 500 moderniseeritud tanki. VF-i õhu- ja kosmosevägede kontekstis jätkus hävituslennuväe moderniseerimine ning seda peamiselt kahes liinis: esiteks olemasoleva relvastuse elutsükli pikendamine ja selle moderniseerimine ja teiseks uue relvastuse hankimine. Moderniseeriti hävitajaid Su-27 ja MiG-31 tasemele Su-27SM ja MiG-31BM. Nii said harilikult õhukaitseks mõeldud hävituslennukid võimekuse maasihtmärke rünnata ning suutlikkuse kasutada digitaalseid sidekanaleid. Vene ekspertide poolt 4+ ja 4++ põlvkonnaks nimetatavate Su-27 põhinevate uute hävitajate aktiivne tootmine peaks täitma lünga, mis tuleneb viienda põlvkonna hävitaja PAK-FA / T-50 seeriatootmise alustamise pidevast edasilükkamisest. Mereväele tarniti 2016. aastal 24 pealvee- ja abilaeva ning kaks allveelaeva, strateegilised raketiväed täienesid 41 uue ballistilise raketi võrra.

VÕIMEARENDUSED, UUED ÜKSUSED, VÄLJAÕPE Tähelepanuväärne oli seejuures uute ja moderniseeritud relvasüsteemide kasutamine tõstmaks VF-i võimet takistada juurdepääsu ja tegevusvabadust (ing k anti-access/area denial, A2/AD) Läänemere ja Musta mere piirkonnas. Nii asus Leningradi oblasti lahinguvalmidusse kaugmaa õhutõrje raketisüsteeme S-400 opereeriv üksus, Kaliningradi oblastisse aga paigutati rannakaitse raketisüsteemid Bastion-P ning Bal. 2016. aasta oktoobris saabusid Läänemerele aga Balti laevastiku käsutusse antud Bujan-M klassi väikesed raketilaevad. Nendele alustele paigutatud maasihtmärkide tabamise võimega tiibrakettide Kalibr-NK tegevusulatusse (1500 km) jääb suurem osa mandri-Euroopast. VF-i väearendusplaanide kohaselt peaksid Kaliningradi oblastis paiknevad üksused käesoleval aastal relvastusse võtma ka ballistilised raketikompleksid Iskander-M. Lisaks pälvisid suurt meediatähelepanu uute, nö 4++ põlvkonna multifunktsionaalsete hävituslennukite saabumine Karjalasse: Petroskoi lähistel Bessovetsis paiknevale 159. hävituslennuväe polgule anti üle kaheksa Su-35 hävitajat, millest neli lähetati tehasest otse Süüriasse.

Kaliningradis paiknevasse merelennuväe 72. lennubaasi saabus aasta lõpus esimene 4+ põlvkonna multifunktsionaalne lahingulennuk Su-30SM. Uute lennukite lisandumisel peaks 72. lennubaas seega tulevikus enda kanda võtma vastutuse nii piirkonna õhukaitse eest kui ka laevavastase tegevuse rolli, mida seni on täidetud vananevate lennukitega Su-24M ja Su-27. Krimmi poolsaarele eelmisel aastal paigutatud kaugmaa õhutõrjesüsteemid S-400 koos rannakaitse raketisüsteemidega ning Musta mere laevastiku relvastusse võetud uute alustega tõstavad tähelepanuväärselt VF-i A2/AD võimeid ka NATO lõunatiival. Nii anti Musta mere laevastikule 2016. aastal ametlikult üle viimased Kilo-II klassi diiselallveelaevad kokku kuue aluseni küündivast seeriast, mis saabus laevastiku relvastusse aastatel 2014-2016. Musta mere levastiku koosseisu arvati ka kaks Admiral Grigorovitš klassi fregatti. Nii mainitud fregatid kui ka diiselallveelaevad on samuti relvastatud tiibrakettidega Kalibr-NK. Krimmis formeeriti 2016. aasta kevadel ka Saki lennuväljal paiknev kaheksast Su-30SM hävitajast koosnev eskadrill. Sügisel lisandus veel neli sama marki lahingulennukit. Lisaks A2/AD võime tugevdamisele jätkus VF relvajõududes eelmisel aastal ka uute üksuste formeerimine. Kokku moodustati maaväes neli uut diviisi ning raskuspunkt asus ka selle tegevuse puhul Lääne-suunal – Lääne sõjaväeringkonda lisandus kaks uut diviisi ning kaks polku (täpsemalt vt lisatud tabelist). Jätkati ka aktiivse väljaõppega, mille kulminatsiooniks oli 2016. aasta septembris Lõuna sõjaväeringkonnas toimunud strateegiline juhtimis- ja staabiõppus Kavkaz-2016. Sellel õppusel osales umbes 120 000 sõjaväelast ja teenistujat. Suurõppusele eelnes augustis toimunud lahinguvalmiduse kontroll, mille käigus toimus üksuste liikumine polügoonidele. Ametliku stsenaariumi kohaselt keskenduti Kavkaz-2016 käigus sõjalise valmisoleku ja juhtimispunktide tegutsemise kontrollimisele, kasutati uusi side- juhtimissüsteeme, katsetati uut relvastust, kasutati territoriaalkaitseks mobiliseeritud reservväelastest koosnevaid üksusi ning toimusid taktikalised lahinguharjutused eri väeliikide osalusel. Kuid Kavkaz-2016 puhul tasub esile tõsta eelkõige kahte asjaolu. Esiteks järeldub õppuste käigus toimunud tegevuste iseloomust, et harjutati laiamastaabilist sõjategevust. Selle raames formeeriti muuhulgas esmakordselt territoriaalkaitsediviisid reservväelastest ning paisati reservistidest moodustatud üksuseid Lõuna sõjaväeringkonda teistest VF-i piirkondadest, näiteks Kesksõjaväeringkonnast ja Põhja sõjaväeringkonnast. Teiseks, Kavkaz-2016 puhul oli õppustel osalenud VF relvajõudude vastaseks tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud sõjaline jõud.

SÜÜRIA Vaatamata 2016. aasta kevadel ametlikult väljakuulutatud VF relvajõudude kontingendi vähendamisele Süürias VF sõjaline võimekus selles piirkonnas aasta vältel pigem kasvas ning VF relvajõudude üksused osalesid aktiivselt lahingutegevuses toetades Bashar al-Assadi režiimi üksuseid. Oluline on märkida, et vaatamata ametlikule retoorikale oli vaid väike osa VF sõjalisest tegevusest – näiteks õhulöökidest – suunatud Islamiriigi ehk Daeshi sihtmärkide vastu.

Sõjategevuse kulminatsiooniks oli Ida-Aleppo vallutamine relvastatud opositsiooni käest, mis viidi al-Assadi režiimi ja VF Relvajõudude üksuste ühisoperatsioonide tulemusena lõpule 2016. aasta detsembriks. Sõjalise jõudemonstratsioonina ning heidutamaks NATO-t ja USA-d võimalike vastumeetmete rakendamisel läkitas VF Aleppo vastu suuantud pealtungi ajal Vahemerele mereväe sihtüksuse eesotsas lennukikandjaga Admiral Kuznetsov. Vahemerele suunati ka kaks VF mereväe Oscar II klassi tuumakütusel ründeallveelaeva, mis konstrueeriti USA lennukikandjate lahingugruppide hävitamiseks tiibrakettidega Atlandi või Vaikse ookeani operatsioonikeskkonnas, mis muutis sammu ebatavaliseks. Arvukad tsiviilohvrid kaasa toonud Aleppo vallutamine ning al-Assadi režiimi üldisele tugevdamisele suunatud toetuse tagajärjel on VF praeguseks Süürias loonud olukorra, kus esiteks on al-Assadi režiimi kukutamine sõjalisel teel ebatõenäoline ning teiseks on VF-i seisukohtadel otsustav tähtsus Süüria kodusõja lõpetamisele suunatud diplomaatilistes ja poliitilistes protsessides. Samas jätkus ka VF sõjalise kohaloleku põlistamine Süürias. Selle raames paigutati lisaks kaugmaa õhutõrjesüsteemidele S-400 Süüriasse ka ballistilised raketikompleksid Iskander-M ja rannakaitse raketikompleksid Bastion-P ning asuti laiendama VF mereväe tugipunkti Tartusi sadamas.

UKRAINA Ukraina konflikti raames jõudis 2016. aastal lõpule Ida-Ukraina „separatistide“ 1. armeekorpuse (Donetsk) ning 2. armeekorpuse (Lugansk) üksuste juhtivkoosseisu asendamine VF Relvajõudude kaadrisõjaväelastega, seda alates rooduülemate ametikohtadest. Nimetatud tegevuse eesmärk oli üksuste lahingvõimekuse ja distsipliini parendamine. Tegelikkuses alluvad mainitud armeekorpused VF Relvajõudude Lõuna sõjaväeringkonna territoriaalvägede keskusele. Paralleelselt sellega jätkusid kogu eelmise aasta vältel puhastused „Donetski rahvavabariigi“ ja „Luganski rahvavabariigi“ poliitilises juhtkonnas ning välisele kontrollile probleemselt alluvate „separatistide“ välikomandöride füüsiline likvideerimine. „Rahvavabariikide“ aladel paiknevaid VF relvajõudude üksuseid täiendati seejuures ka VF rahvuskaardi üksuste läkitamisega Ida-Ukrainasse. Mainitud tegevuste eesmärgiks oli parema kontrolli saavutamine „rahvavabariikide“ relvastatud üksuste ning poliitilise juhtkonna tegevuse üle. Sõjategevuse kontekstis on alates 2016. aasta talvest olnud VF relvajõud ja „separatistide“ üksuste rünnakusihtmärkideks ka tsiviil- ja tööstustaristu objektid – seda lisaks Ukraina julgeolekujõudude positsioonide. Eesmärgiks on osalt kontrolli taastamine operatiivselt olulise Avdijivka tööstustsooni üle ning laiemalt kohalike elanike seas sotsiaalsete pingete tekitamine läbi tööstustootmise halvamise Ukraina valitsuse kontrolli all olevas lahingutegevuse tsoonis. Alates 2016. aasta sügistalvest kasutati Ukraina julgeolekujõudude positsioonide tulistamiseks taas aktiivselt raskerelvastust. Tõsiseid probleeme tekitavad Ukraina julgeolekujõududele nende liikmete sõnul lisaks raskerelvastusele ka VF-i elektroonilise võitluse süsteemid, mille kasutamist ja mõju hindavad ukrainlased ise väga tõhusateks.

BALTI RIIGID VENEMAA MEEDIAS: DESINFORMATSIOON JA PROPAGANDA nooremseersant Indrek Halilov kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna nooremstaabiallohvitser

Viimasel ajal on märgatavalt kasvanud Balti riikide kajastamine Venemaa Föderatsiooni meedias, sealhulgas televisioonis. Vaatamata online-meedia arengule on televisioon jätkuvalt Venemaa kõige olulisem infokanal. Freedom House’i 2016. aasta meediavabaduse raport kategoriseerib Venemaa meedia mittevabaks, andes punktisummaks 83 (skaalal 0 = vaba ja 100 = mittevaba, näiteks Kuuba punktisummaks kujunes 91).1 Venemaa poliitiline eliit kasutab meediat nii sise- kui ka välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning rakendab selleks kõiki tema käsutuses olevaid ressursse ja meetodeid. Desinformatsiooni ehk valeväidete ja propaganda ehk tõe väänamise suurenemine Baltimaade suunal on seotud liitlasvägede saabumisega. Näiteks sattusid 2017. aasta veebruaris Leetu jõudnud NATO liitlasväed kohe Venemaa laimukampaania sihtmärgiks. Lisaks uudistele kajastatakse Baltimaades toimuvat ka vene televaatajate seas väga populaarsetes arutelusaadetes. Alates aasta algusest on sellistes saadetes liitlasvägede saabumisega seotud temaatikat kajastatud üha sagedamini. Artiklis on vaatluse all Pervõi kanali saade „Время покажет“, telekanali NTV saade „Место встречи“ ja Venemaa kaitseministeeriumile alluva telekanali Zvezda saated. Milline pilt kujuneb vaatajale olukorrast Balti riikides? Saadetes kõlanud seisukohtade kokkuvõte on järgmine: 1. Väidetakse, et Balti riikide majandus on väga halvas seisus. Räägitakse majandusseisakust ja Vene-vastaste sanktsioonide tõttu saamata jäänud tulust. Näiteks ironiseeritakse, et Balti riigid peavad sanktsioonide tõttu mõtlema kalade konserveerimise asemel kalatehaste konserveerimisele; 2. Ennustatakse, et Balti riikide majandus kukub kokku 2020. aastal, kuna dotatsioonid Euroopa Liidust lõpevad. Rõhutatakse, et Balti riigid on kogu aeg elanud dotatsioonide arvelt, seda nii NSV Liidu ajal kui ka praegu Euroopa Liidus; 3. Nostalgiaga meenutatakse, kuidas Balti riikide elanikud olid NSV Liidu ajal palju jõukamad kui praegu. Palgad olid riigi kõrgeimad ning NSV Liidu abiga loodud infrastruktuur kindlustas töökohad ja sissetuleku; 4. Konstateeritakse, et Balti riikides on toimumas demograafiline katastroof. Pensionäride osa rahvastikus kasvab, kuna noored vanuses 18–35 eluaastat lahkuvad Baltimaadest parema elu otsingutele. Palgad on madalad ja tööpuudus suur ning noored lähevad 200 euro eest kuus välismaale tualette koristama, samal ajal kui oma riigis suunatakse sadu miljoneid eurosid sõjaväele; 5. Heidetakse ette, et Balti riigid külvavad asjatut sõjahüsteeriat ja õhu 1 https://freedomhouse.org/report/freedom-press/2016/russia 19.02.17

tatakse russofoobiat. Väidetakse, et poliitiline eliit õhutab sõjahüsteeriat, et juhtida tähelepanu kõrvale riigisisestelt probleemidelt ja oma ebakompetentsuselt; 6. Kirjeldatakse, kuidas liitlasriikide väed on Venemaa piiridele järjest lähemale liikunud ja sellega provotseerivad konflikte. Näiteks tuuakse USA sõdurite rännak Ida-Virumaal, mis sai suure meediatähelepanu osaliseks. Ida-Virumaa vene koolide külastamine toodi näitena katsest tekitada lõhe ühel ja teisel pool piiri elavate venelaste vahel. Lisaks sisule tuleks tähelepanu pöörata ka saadete ülesehitusele, millega püütakse vaatajaid haarata: 1. Saatejuht või -juhid ütlevad välja peamised teesid, mille üle saatekülalised arutlevad; 2. Kaasatakse hulk „eksperte“ – teadurid, politoloogid, ökonomistid, riigiduuma ja föderatsiooninõukogu esindajad –, kes saatejuhtide esitatud narratiive oma ekspertarvamusele tuginedes selgitavad ja põhjendavad. Mitmest saatest leiab ühtesid ja samu esinejaid, näiteks Läti venemeelne poliitaktivist Aleksandr Gaponenko, kellel on Eestisse sissesõidukeeld, ja Venemaal baseeruv Kremli-meelne aktivist Dmitri Linter; 3. Mõnes saates esineb ka nii-öelda vastaspool ehk üksikud esinejad, kelle peamine ülesanne on olla stuudios see, kelle peale saab näpuga näidata ja keda naeruvääristada; 4. Väiteid illustreeritakse videomaterjaliga ja muuhulgas ka intervjuudega nn juhuslike inimestega tänavalt ning esitatakse hulgaliselt statistilisi numbreid ja fakte, mille tõepärasust pole sageli võimalik kontrollida; 5. Lisaks on saatesse kaasatud ka stuudiopublik, kes õigel hetkel seisukohtadele aplodeerib, neid naeruvääristab või üksmeelse häälekõminaga oma pahameelt väljendab. Toodud näidete põhjal võib järeldada, et pilt, mida püütakse desinformatsiooni ja propaganda abil vene vaatajaskonnale kujundada, teenib eesmärki näidata elu Balti riikides muutumas järjest väljakannatamatumaks, mis olevat tingitud poliitilise eliidi otsustest mitte tegeleda riigisiseste probleemidega, vaid keskenduda välisvaenlase otsimisele. Luuakse kuvand, et tegu on russofoobsete ja sõda õhutavate riikidega. Taoliste sõnumite edastamine intensiivistub planeeritavate liitlasvägede saabumisel ja võib eeldada, et sõnumite sisu läheb üha provokatiivsemaks.

NAINE KUI SÕDUR Anniki Rebane kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna nõunik

Viimaste aastate jooksul on järjest teravamalt tõstatunud küsimus naiste rollist militaarvaldkonnas. Kui tõenäoline on lähitulevikus naiste kohustuslik ajateenistus ja kuidas naised sellesse teemasse ise suhtuvad? Kaitseministeerium on alates 2000. aastast neljakümnel korral viinud läbi avaliku arvamuse uuringut, mille eesmärk on uurida Eesti elanike suhtumist ja hoiakuid riigikaitselistes küsimustes. Tulemusi vaadates selgub, et Eesti elanikud teadvustavad üha enam, et turvalisema elu nimel tuleb ise vaeva näha. Seda näitavad järjest suurenev vajadus riigikaitsealaste teadmiste järele, meeste suur valmisolek riigikaitsesse aktiivselt panustada ja ka naiste ajateenistuse toetajate hüppeline tõus. Traditsiooniliselt peetakse naise rolliks pere ja laste eest hoolitsemist. Ta kannab üldtunnustatud väärtusi nagu hoolivus, kaastundlikkus ja emotsionaalsus. Maskuliinne kaitsevägi on meie kujutluspiltides sünonüümiks sellistele omadustele nagu füüsiline tugevus, ratsionaalsus, julgus. Lähtuvalt sellest ei nähta naist rivi ees ülemana ega metsas kraavi kaevamas, vaid pigem toetavates tegevustes. Meie muutuvas maailmas on see kuvand hakanud aga muutuma. Saadakse aru, et sõjastruktuur koosneb väga erinevatest inimestest, kellel on väga mitmekesised oskused ja oma ala parimaks spetsialistiks olemine ei sõltu soost. Kas ja millistel tingimustel on naiste ajateenistus Eestis üldse mõeldav? Mida nende militaarhuviliste tütarlastega peale hakata, kes järjest sagedamini kaitseressursside ameti uksele koputavad? Kas nende huvi ennast kaitseväes teostada on tõsine või ajutine moeküsimus? 2010. aastal pooldas ligikaudu kaks kolmandikku vastanutest naiste ajateenistust ja nendest omakorda tervelt kolmandik arvas, et naised peavad ajateenistuse läbima samadel tingimustel mis mehedki. Küsitlusest selgus ka, et kohustuslikuks ei tohiks naiste ajateenistust siiski teha – naiste kohustusliku ajateenistuse toetajate hulk oli 2% piirimail. Alates 2007. aastast läbi viidud uuringud näitasid 2010. aastast selget ühiskonna suhtumist, et kui naisel on soov ajateenistus läbida, siis see võimalus peab tal olema. Naiste ajateenistuse pooldajad tulevad üldjuhul nooremast põlvkonnast. Mida vanemate inimestega on tegu, seda vähem ollakse seda meelt, et naisterahvas peaks kuidagigi ajateenistusega seotud olema, eriti veel noormeestega samadel tingimustel. Ligi pooled kõikidest vastanutest usuvad, et tütarlapsed peaksid aega teenima eraldi programmi alusel. Eriprogrammi pooldajate hulk on ajas hoogsalt kasvanud, 2009. aastal oli see 37%, 2013. juba 47%. Põhilised pooldajad on ennekõike naissoost ja kõrgemalt haritud vastajad. Kuna kaitseväega kokku puutunud inimesed on rohkem seisukohal, et ajateenistus tuleks kõigil läbida samadel tingimustel, siis tõenäoliselt on eriprogrammi pooldamine seotud informeerituse tasemega ajateenistuses toimuvast. Need inimesed on paremini kursis kasarmutes ja metsas toimuvaga ning teavad, et mitmed liikvel olevad õudusjutud ajateenijate üle mõistuse raskest elust on lihtsalt müüdid ning pärinevad eelmisest sajandist. Inimeste teadlikkuse tõus on vähendanud ka kategooriliste vastaste hulka, 35 protsendilt on see langenud 29%-le.

Huvitav on märkida, et kui meeste ja naiste arvamus selles küsimuses väga palju ei erine, siis eesti- ja muukeelsete inimeste arvamus ajateenistuse osas on kardinaalselt teistsugune. Kui eestlased usuvad, et naised võiksid soovi korral ajateenistusse ikka astuda, siis muukeelse elanikkonna seas on domineeriv seisukoht, et naise koht ei ole kaitseväes. 2013. aastal jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille kohaselt antakse ka naistele võimalus vabatahtlikuna ajateenistusse asuda, on suur ja väga positiivne samm riigikaitse edendamisel. Naistele on avatud uks teha sõjaväelist karjääri. Aga millisest karjäärist täpsemalt me räägime? Millistel ametikohtadel ja väeosades võiksid naised teenida selliselt, et võidaksid kõik osapooled? Sellisele otsekohesele küsimusele püüti vastust leida viimases arvamusuuringus 2016. aasta sügisel. Kaitsevägi on ajalooliselt maskuliinne organisatsioon, seda suuresti just füüsilisuse poolest. Eelnevat väidet toetab ka vastajate arvamus, kellest 48% näeb, et naised peaksid teenima pigem tagalas ja toetavates funktsioonides. Kuid on ka teistsuguseid arvamusi, sest 43% vastanutest hindab oluliseks meestega võrdseid võimalusi kõikides väeosades ja ametikohtadel. Küll aga tõsteti eraldi esile, et naised saavad ilma erikohtlemiseta hakkama kõikide ülesannetega, kuid riigikaitse peaks jääma siiski ainult meeste pärusmaaks ja sõja ajal ei tohiks naised lahinguüksustes teenida.

MIDA NAISED ISE AJATEENISTUSEST ARVAVAD? Tervikpildi saamiseks tuleb küsida ka naistelt endilt, millised on nende soovid ning kuidas nemad suhestuvad ajateenistusega. Silva Kiili avaldas möödunud aastal uurimuse, kus oli küsitletud 2013. aastal kehtima hakanud uue kaitseväeteenistuse seaduse alusel ajateenistusse astunud noori naisterahvaid. Peamised ajateenistusse tulemise motivaatorid on patriotism, huvi militaarvaldkonna vastu ja muidugi soov teha sõjaväelist karjääri. Noored on teadmishimulised, soovitakse omandada uusi oskusi ning mõeldakse kaitseväelise karjääri peale. Kindel eesmärk aitab noorel naisel oma tegevust kaitseväeteenistuses paremini mõtestada ning raskuste ilmnedes jätta kasutamata esimese õlekõrrena võimalust ajateenistus pooleli jätta. Nimelt saavad ennast vabatahtlikult üles andnud naised esimese 90 päeva jooksul teenistusest loobuda ja lahkuda, kuid 95% vastanud naistest oma otsust ajateenistusse astuda ei kahetsenud. Tüdrukud on seisukohal, et mingit erikohtlemist nad ei vaja. Pigem on nende arvates naisterahvaste paigutamine eraldi eluruumidesse halb, sest nii pärsitakse infoliikumist ja soodustatakse erikohtlemist, mis omakorda võivad põhjustada negatiivsust nende suunas. Tüdrukute mure on päris suur, seda annavad mõista ka avaliku arvamuse uuringud. Ei suudeta kaasa tulla muutustega ühiskonnas ning näha naisterahvast ka muudes kui ema rollides, ometigi ei välista üks ju teist. Üks kõige levinumaid müüte ühiskonnas on, et ajateenistusse tulnud naised on seksuaalse ahistamise ohvrid. Õnneks on see ainult müüt. Enamik küsitletud naistest tõdevad, et sõdur on sõdur olenemata soost ja niimoodi neid ka koheldakse.

Hoopis rohkem muret tekitasid probleemid varustusega. Väikest kasvu naised pidid toime tulema liiga suurte riietega või kasutama varustust, mida ei andnud kohandada lühematele. Üldfüüsilise võimekuse kohta võib öelda, et võtmetegur on küll eelnev hea füüsiline vorm ja sportlik kogemus, kuid sõduri baaskursuse jooksul paranes ajateenijate sooritusvõimekus oluliselt. Kindlasti on ajateenistus füüsiliselt raske, kuid tihti tuli ette olukordi, kus oli palju raskem hoopis vaimselt. Väga tihti pole ka oma muredest kellegagi rääkida, puuduvad mõttekaaslased või ei teata, kelle poole pöörduda, mis võib kulmineeruda loobumise ja väljakukkumisega.

NAISTEL ON SOOV END RIIGIKAITSES TEOSTADA Naised tahavad ennast riigikaitsevaldkonnas teostada, neid huvitab militaarmaailm ning kõik, mis sellega kaasneb. Militaarhuviline tütarlaps pole meil valdav nähtus, samas pole tegu ka lihtsalt mõne entusiastiga, mis omakorda tähendab, et paaniline hirm liiga naiseliku sõjaväe pärast pole põhjendatud. Pigem jääb naiste osakaal kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi kauges tulevikus viiendiku ja veerandi piirimaile ja tõenäolisemalt hoopis 10% kanti ja naiste lisandumine kaitseväkke annab tohutut lisaväärtust teistsuguste maailmavaadete ja teadmiste näol. Kohustuslikust ajateenistusest kõigile on veel vara rääkida, kuid naissõdurid on tulnud ja pole mingit põhjust arvata, et nad kuhugi kaoksid.

RIIGIKAITSE ARENGUKAVA 2017–2026 staabiveebel Siim Toomik kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

„Moskva pisaraid ei usu. Kuid ega Excelgi pisaraid ei mõista.“ Need kaks esmapilgul krüptilisena näivat lauset andsid seekordsele riigikaitse arengukavale oma kammertooni. Nendes kahes lihtsas lauses on kätketud kogu Eesti riigikaitse olemus ja keerukus. Neist filosoofilistest aluspõhimõtetest lähtuvalt kaaluti valikuid ja tehti otsuseid. Üle poolteise aasta kestnud planeerimisprotsessi lõpuks tuli leida sobiv tasakaal vajalikkuse ja võimalikkuse vahel. Valikute paine ja otsuste raskus tõid kaitseplaneerijatele kaasa nii mõnedki pikad päevad ja unetud ööd, mille käigus analüüsiti ohte, hinnati ohuga toimetulekuks vajalikku ning kaaluti vajaduste ja võimaluste hinda, seda mõõdetuna nii rahas, ajas, inimestes kui ka oskustes. Töö käigus ei elanud me illusioonide maailmas. Adusime väga selgelt, et ilmaelu pendel, mis kõigub alati rahu ja valu vahel, on paraku liikumas valu faasi suunas. Seetõttu pidi ka uus riigi aastateks 2017–2026 koostatav arengukava kirjeldama, kuidas tehakse edaspidi veelgi rohkem, paremini ning kiiremini. Arengukava koostamise protsessi saame lahata seitsme küsimuse abil. 1. Ohustsenaariumid ehk mis võib Eestiga juhtuda Riigikaitse arengukava raames toimuv kaitseplaneerimise protsess algab võimalike ohtude kirjeldamisega ning etapi tulemuseks on koostöös luureja julgeolekuekspertidega valminud ohustsenaariumid. 2. Võimepakett ehk mida on vaja, et oht neutraliseerida

Ohustsenaariumitele põhinevalt koostatakse kõigi vajaminevate sõjaliste võimete tervikvajadus, pikk nimekiri pataljonidest, divisjonidest, eskadrillidest, mis kõik täidavad oma rolli ohustsenaariumite neutraliseerimisel. 3. Ressursiprognoos ehk kui palju on meil raha ja kui palju sellest rahast saame sõjalistele võimetele suunata

Etapi lõpptulemuseks on rahandusministeeriumi koostatud pikaajaline Eesti majandusprognoos ja sellel põhinev ressursianalüüs võimaliku kaitseeelarve mahu osas. 4. Personaliprognoos ehk kui palju me suudame inimesi värvata, palgata ja välja õpetada

Eesti demograafiliste näitajate analüüsi põhjal selgitatakse välja, kui palju on võimalik kaasata analüüsitava perioodi jooksul riigikaitsesse inimesi. 5. Hetkeolukord ehk millised võimed meil praegu on ja milliste liitlaste võimetega arvestada saame

Protsessi selles etapis hinnatakse kaitseväe sõjaliste võimete hetkeseisu ja seda, millist osa Eesti kaitseväele vajalikest võimetest katavad meie liitlased.

6. Maksumusmudelid ehk kui palju erinevad võimepaketi osised maksavad

Igale kaitseväe üksusele ja plaanitavale sõjalisele võimele koostatakse arendamiseks vajalik maksumusmudel, kus tuuakse välja, kas ja kui palju vajab arendatav tegevus soovitud tulemuse saavutamiseks inimesi, varustust, taristut, väljaõpet ja aega. Maksumusmudeli põhjal on võimalik välja selgitada, kui palju kulub ressursse mingi tegevuse väljaarendamiseks ning kui palju maksab selle ülalpidamine. 7. Otsused ehk millised on ressursiliste piirangute tingimustes kõige mõistlikumad valikud

Etapp ja ühtlasi ka kogu arengukava protsess päädib sünteesiga, kus liidetakse tervikuks kõik eelnevad etapid ja tehakse otsused, kuidas tagada Eesti riigi säilenõtkus riigikaitselistes küsimustes. Tehtud otsused annavad suuna, kuidas kohaneda ja areneda raskes ja keerulises keskkonnas. Eelnev kirjeldus ongi kaitseplaneerimise protsessi lihtsustatud mudel ja annab võtme, kuidas mõista meie riigikaitse sihte ja suundi järgnevaks kümneks aastaks. Meie riigikaitse sihid on järgmised: • luua küberväejuhatus, et toime tulla üha suuremaks paisuva virtuaalmaailmaga; • luure ja eelhoiatuse edasiarendamine, et anda paremat aimu meie lähipiirkonnas toimuvast; • sõjaväepolitsei senise töö jätkamine enda ja oma kompaniide väljaõpetamiseks; • jätkub 1. jalaväebrigaadi soomustamine ning luuakse liikursuurtükkide pataljon, võetakse kasutusele pikamaa tankitõrjerelvad, mehitamata lennuvahendid jõuavad brigaadi koosseisu; • 2. jalaväebrigaadi täiendatakse neljanda jalaväepataljoni ja teise suurtükiväepataljoniga. Lähimaa õhutõrjepataljon viiakse samale tasemele 1. brigaadi õhutõrjega, kasutusele võetakse pikamaa tankitõrjerelvad ja brigaadi koosseisu jõuavad mehitamata lennuvahendid; • merevägi arendab edasi mereseirevõimekust ja jätkab opereerimist kolme miinijahtija ja ühe toetuslaevaga; • õhuvägi uuendab oma juhtimis- ja kontrollisüsteemid tarkvarapõhistele lahendustele ning jätkab radarite ja lennuvälja opereerimist; • erioperatsioonide väejuhatus jätkab tavatu sõjapidamise meetodite väljaarendamist; • toetuse väejuhatus tagab uutele loodavatele üksustele logistilise toe ning jätkab tööd täiendusreserviga; • maakaitse ringkonnapõhistele lahingugruppidele ja toetavatele üksustele luuakse täiendavalt juurde kümme uut jalaväekompaniid. Lisaks eelkirjeldatule on veel hulk iga üksuse ja valdkonna põhiseid spetsiifilisi arendustegevusi. Mainin vaid mõnda üldisemat neist: käsitulirelvastuse uuendamine, öise sõjapidamise arendamine, isikupõhise kaitse täiustamine, laskemoonavarude suurendamine, aga ka 2015. aastal toimunud õppuse Siil taoliste

harjutuste korraldamine, formeerimiskiiruse tõstmine ja liitlastega Eesti pinnal koostöö suurendamine. Kogu kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri suuruseks saab ligi 25 000 inimest, sellele lisandub täiendusreserv. Ajateenistus suureneb senise 3200 pealt 4000 inimeseni ning üha rohkem hakatakse loobuma sugudepõhisest lähenemisest. Tegevväelaste arv peab kasvama järgneva kümne aasta jooksul 3800 inimeseni. Kuid kõigel eelneval on üks ja peamine risk – inimesed. Exceli tabel inimest ei näe, tema näeb vaid rasket rauda, betooni, raha ja kulumiarvestust. Kuidas leida kõigi tabeliandmete seest üles ka inimene, on katsumus igale organisatsioonile. Nii ka kaitseväele.

NATO VERSIOON 2.0.1.7 kolonel Riho Rõngelep sõjalise esindaja asetäitja NATO juures

NATO riigipeade ja valitsusjuhtide 8.-9. juulil 2016 toimunud Varssavi tippkohtumisest on möödunud pea aasta. See on just paras ajavahemik sündmusest, mis lubab hinnata kohtumist eelkõige NATO pikaajalise arengu perspektiivist. Sageli on ajaloos – kahtlemata on Varssavi tippkohtumine ajalooks saanud – esmapilgul tähtsusetud sündmused pannud aluse hilisemale revolutsioonile või olnud oluline osa evolutsioonist. Millele pandi alus Varssavis? NATO tippkohtumiste eesmärk on lisaks poliitiliste kokkulepete vormistamisele eelkõige sõnumeid edastada ja kuvandit luua nii oma elanikkonna seas kui ka võimaliku vastase silmis. Kuidas neid hoolikalt kavandatud sõnumeid aga erinevad sihtgrupid tajuvad, on vägagi erinev. Varssavi tippkohtumise olulisuse mõistmiseks on vaja tajuda organisatsiooni iseloomu ning konteksti, mis kohtumist nii aja kui ka sündmuste teljel ümbritseb.

NATO JA PRAEGUNE KONTEKST NATO on unikaalne organisatsioon. Olles 28 ja varsti 29 riigi poliitiline-sõjaline liit, on liikmesriigid aastate jooksul kokku leppinud mitme raamatukogu mahus suuniseid, juhiseid ning tegevuspõhimõtteid, mistõttu ei ole organisatsiooni päevapealt ümber keerata lihtsalt võimalik. Külma sõja kogemusega NATO poliitiline kultuur ja sõjaline struktuur ning protseduurid sunnivad isegi võimalikku tugevat vastast selle organisatsiooni jõuga tõsiselt arvestama. Pärast 25 aastat stabiilsuse eksportimist on NATO staabirotid üsnagi entusiastlikult tolmu pühkimas mitmel puhul juba arhiveeritud oma territooriumi reaalse sõjalise kaitse planeerimise ja ettevalmistamisega seotud dokumentidelt. Seda küll mitte selleks, et neid dokumente uuesti kasutusele võtta, vaid vigade vältimiseks ja et õppida kogemustest, mida allianss on kogunud ja säilitanud reaalse vastasseisu aegadest. Kui ülaltoodu annab algelise arusaama, millise organisatsiooniga on tegu, siis allpool toon ühe lihtsa näite, kuidas tippkohtumisi poliitilise instrumendina kasutatakse. Selleks on NATO laienemised pärast külma sõja lõppu. Madridi tippkohtumisel 1997. aastal otsustati kutsuda liitumisläbirääkimisi alustama Tšehhi, Ungari ja Poola. Prahas 2002. aastal otsustati avada organisatsiooni uks liitumiseks Eestile, Bulgaariale, Leedule, Lätile, Rumeeniale, Sloveeniale ja Slovakkiale, aastal 2008 Bukarestis aga Albaaniale ning Horvaatiale. Samas kutsuti Montenegro liitumisläbirääkimisi alustama hoopis NATO välisministrite poolt 2015. aasta detsembris, mitte Walesi tippkohtumisel 2014. aastal ega Varssavis 2016. aastal. Miks siis ei esitatud kutset juba Walesis või Varssavis? Tegu on sisuliselt pretsedenditu olukorraga pärast 1990. käivitunud organisatsiooni laienemise laineid, kus kutse ei esitanud riigipead, vaid välisministrid kahe tippkohtumise vahel. Põhjus on väga lihtne – 2015. aastaks oli liikmesriikidele lõplikult selge, et julgeolekuolukord on pöördumatult muutunud. Veel 2014. aasta Walesi

tippkohtumisel oldi sisuliselt šokis sama aasta alguses toimunud Venemaa Föderatsiooni Krimmi okupeerimisest ning veristest arengutest Ida-Ukrainas, mis tipnesid sellega, et Venemaa toetatud separatistid hõivasid territooriumi Ida-Ukrainas. Järgneval aastal selgusid üha uued faktid Venemaa Föderatsiooni kandvast rollist nende sündmuste kavandamisel ja läbiviimisel ning neid fakte kinnitati konkreetsete tõenditega. Ukraina, selle Donetski ja Donbassi nn rahvavabariikide ja Venemaa vahel sõlmitud rahumeelset kooseksisteerimist lubama pidanud Minski esimene kokkulepe oli läbi kukkunud ja juba aasta keskel näitasid kõik märgid, et väljavaated ei olnud kõige paremad ka Minski teisest kokkuleppest kinnipidamisel. Normandia formaat, mis lisaks Ukrainale ja Venemaa Föderatsioonile hõlmas ka Prantsuse ning Saksa presidente ja välisministreid, küll kohtus ja kohtub senimaani, kuid märkimisväärset edu ei ole saavutatud. Selle kõige valguses oli oluline anda poliitiline signaal Venemaale ja ka kogu ülejäänud maailmale, et NATO ei tagane oma kauaaegsetest väärtustest ega nõustu Euroopa vägivaldse jagamisega mõjusfäärideks. Üks selline väärtus on veendumus, et kõikidel riikidel on õigus vabalt valida, millistesse organisatsioonidesse ja liitudesse nad soovivad kuuluda. Montenegro liitumisläbirääkimistele kutsumine ei tohtinud samas olla aga midagi sellist, mis oleks andnud Venemaale aluse ütelda, et allianss tegi seda vägikaika vedamiseks kiusu pärast. Tippkohtumisel sellise otsuse väljaütlemine oleks just sellise võimaluse avanud. Montenegro kutsumisega välisministrite poolt andis aga NATO ilma liigse meediakärata väga selge signaali nii Venemaale kui ka ülejäänud maailmale, et organisatsiooni laienemine on nn business as usual. Seda ei saa oma tegevusega mõjutada üks organisatsiooni mittekuuluv riik. Venemaa Föderatsiooni vastus saabus 2016. aasta Montenegro valimiste ajal, kui Venemaa eriteenistuste mahitusel üritati haarata riigis võimu.

MIS JUHTUS VARSSAVIS? Varssavit on nii enne kui ka pärast kohtumist erinevates allikates nimetatud NATO lõunatiivale suunatud tippkohtumiseks. Esiteks oli Varssavi näol tegu esimese liikmesriikide riigipeade kohtumisega, kus selgelt teadvustati, et julgeolekukeskkond ei ole muutunud ainult idatiival, vaid tegu on tunduvalt keerulisema olukorraga, kus ebastabiilsus ja ohud on tuvastatavad sisuliselt kogu ida- ja lõunapiiri ulatuses. Ohtudest rõhutati eriti virtuaalse maailma abil tekitatavaid küberohte ning samuti hübriidohte – mõlemad nimetatud on aga otsene viide Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina ning Euroopa suunal kasutatavatest varjatud sõjapidamise meetoditest. Samuti kõneldi ohtudest, mis ei tulene riikidest, vaid riikide ambitsioone omavatelt (terroristlikelt) organisatsioonidelt (non-state actors). Teiseks on sellise kuvandi juures teatud iroonia – Venemaa võib ju ennast pidada kui mitte globaalseks, siis vähemalt Euraasia olulisimaks jõuks, kuid NATO jaoks on tegu vaid ühe ohuga mitmest. Varssavis laoti alusmüürid NATO kujundamiseks järgnevateks aastakümneteks. Sellest perspektiivist vaadatuna on selge, et NATO kõhualust Vahemere

ja Lähis-Ida piirkonda valemist välja jättes oleks tegu juba ette nähtava läbikukkumisega. Lõunast tulenevate ohtudega sama oluline on küberohtudega arvestada. Vaadates eelnevaid tippkohtumisi, on kõik pärast 1990. aastat toimunut keskendunud pigem eri nüanssidele, mitte tervikpildile. Tuletagem meelde Chicago 2012 fookust Afganistanile, raketikaitsekilbile ja kaitsekuludele, 2010 Lissaboni, kus taastati Venemaa Föderatsiooniga suhted pärast Georgia sõda ja kiideti heaks uus strateegiline kontseptsioon, 2009 Strasbourgi/Kehli kohtumine, kus otsustati eelnimetatud kontseptsioon välja töötada, sellega vormistati NATO arusaam külma sõja järgsest maailmast ja selle ohtudest, 2008 Bukaresti kohtumist, mis oli suunatud laienemisele, 2006 Riia, mille fookuses partnerlusteemad, 2005 Istanbul, mille keskmes ISAF, 2002 Praha, mis laienemisele ja kriisilahendusvõimete loomisele suunatud jne. Viimane enne Varssavit toimunud tippkohtumine, mille käigus vormistatud otsused muutsid olulisel määral organisatsiooni, oli 1990. aastal toimunud Londoni kohtumine, kus külm sõda lõppenuks kuulutati. Julgeksin otsuste mõju osas Varssavit just eelnimetatud Londoniga võrrelda. Mõlemal puhul on tegu põhimõttelise suunamuutusega ja mitte strateegiliste nüansside korrigeerimisega. Londoni tippkohtumise tuules sündinud 1991. ja 1999. aasta strateegilised kontseptsioonid suunasid organisatsiooni rohkem dialoogi ja koostöö teele ning viimase puhul toodi sisse vajadus arvestada ka teiste kui sõjaliste ohtudega. 2010. aasta strateegiline kontseptsioon lahkab juba üsna põhjalikult vajadust valmistuda julgeolekuohtudeks, samuti ei ole see mõjutamata jäänud Venemaa invasioonist Georgiasse ja toob lisaaspektina välja ka riikidevahelise konflikti kui ebastabiilsuse võimaliku põhjustaja. Kuid ikkagi on 2010. aasta strateegiline kontseptsioon eelkõige läbilõige kahe eelneva aastakümne kestel toimunust. Tõsi, nimetatud kontseptsioon on tänu terviklikkusele ka paljuski ettevaatava iseloomuga ja seega kehtib ka praegu suures osas. Kokkuvõtlikult on ikkagi tegu pigem pikaajalise evolutsiooni tulemusena sündinud kogumiga külma sõja järgsetest kogemustest. Varssavis 2016 toimunud tippkohtumisele eelnenud kahel aastal toimus märkimisväärne nihe Euroopa julgeolekus, mille algusakord oli Krimmi hõivamine Venemaa poolt. Alles 2015. aasta lõpuks saavutati kõikide liikmesriikide vahel üksmeel küsimuses, mis toimus ja kes selle taga oli. Just see ühine seisukoht võimaldas alles tippkohtumise aastal alustada läbirääkimisi NATO praegustele ja tulevikuohtudele vastu seismist võimaldava heidutus- ja kaitsehoiaku kujundamiseks. Varssavi otsuste ulatuse mõistmiseks piisab väikesest loetelust. Sõnaühend heidutus- ja kaitsehoiak on juba iseenesest midagi, mida ei ole kasutatud aastakümneid. Lisaks on poliitilisel tasandil selle sisu NATO idatiival üsnagi detailselt lahti kirjutatud, hõlmates lisaks liitlaste sõjalisele kohalolule Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas ka tugevdatud suhteid Läänemere piirkonna NATO liitlaste hulka mittekuuluvate Soome ja Rootsiga, jagades nendega ühtset olukorrapilti ja viies läbi ühiseid õppusi. Samuti käsitletakse Põhja-Atlandi ühendusteede turvalisuse tagamiseks merelise tegevuse aktiveerimist, merelisi meetmeid Lääne- ja Mustal merel ning palju muid üsnagi konkreetseid tegevusi, sh tõdetakse

vajadust suurendada kaitsekulutusi. Pretsedenditu on oma detailsuses ka Poolasse loodava mitmeriigidiviisistaabi ning Rumeenia brigaadi mainimine tippkohtumise ühisavalduses. Lõunatiiva osas on analoogselt idatiivaga toodud välja mitu võtmekohta, millele keskenduda, et tagada organisatsiooni huvide kaitse. Lisaks kirjeldatakse detailselt viimastel aastatel või peatselt saavutatavaid, samuti tänapäevastatavaid sõjalisi võimeid luureinfo kogumiseks ja olukorra jälgimiseks, meetmeid, mis võimaldavad vastu panna küber- ja hübriidsõjale ning aatomi-, bioloogilise ja radioloogilise ohu korral jne. Nimekiri tegevusvaldkondadest ja tegevustest iseenesest on pretsedenditu. Põhjus, miks sellist kõikehõlmavat ja kohati vast isegi liigselt detailidesse minevat kirjeldust on vaja, on heidutuspoliitika. Sarnaselt NATO liikmesriikidega, kus Venemaa Föderatsiooni välispoliitika, kaitse- ja sõjaliste doktriinide iga sõna on luubi all, loetakse NATO tippkohtumiste ühisavaldusi Moskvas ülima tähelepanuga. See on ka üks olulisemaid põhjuseid, miks tippkohtumise teised sõnumid on organisatsiooni kaitsele orienteeritud iseloom ja valmisolek koostööks juhul, kui Venemaa pöördub tagasi rahvusvahelise õiguse juurde.

VARSSAVI-JÄRGNE MAAILM Pea aasta pärast Varssavi kohtumist on sõnumid kindlasti Moskvasse kohale jõudnud, eriti sõnum liitlastevahelisest ühtsusest. Pärast tippkohtumist võttis Moskval peaaegu nädal aega, et väljendada avalikult oma reaktsiooni. Konstruktiivset soovi koostööks Venemaa Föderatsioonilt ei paista. Pigem on ta üritanud ennast kehtestada tahtlikult halvasti varjatud tegudega, mille eesmärk on liikmesriikide huvide ja ühtsuse õõnestamine. Avalikult tõendatud küber(kuri)tegevus NATO liikmesriikide vastu, riigipöördekatse NATO-ga liituma kutsutud Montenegros, mis on kombineeritud mõjutustegevusega Serbias ning Bosnias ja Hertsegoviinas ning Moldovas, mere- ja õhujõudude senisest aktiivsem tegevus nii Põhja-Atlandil kui ka Lääne- ja Vahemerel, mõjutustegevus ja rahvusvahelist rahuprotsessi kõigutav tegevus Liibüas ja mujal Põhja-Aafrikas on ainult mõned näited, mis tõendavad, et Venemaa arvates on praegu tegu uute jõujoonte vedamisega maailma poliit-geograafilisele kaardile. Kus asub Eesti selles geopoliitilises vägikaikavedamises? Kahjuks oleme geograafiliselt põhjast lõunasse jooksval murrangujoonel – viimane piiririik lääne ja ida vahel. Õnneks oleme sellega oma ajaloo kestel harjunud ja suhtume sellesse pragmaatiliselt ning hoolimata Venemaa agressiivsest retoorikast oleme Varssavi tippkohtumise järgselt jõudnud maailma, kus Eesti territooriumil asuvad liitlasväed tagavad, et sõja puhkemise korral saab see olema väga suur sõda, aga sellist sõda ei soovi ka Venemaa Föderatsioon. See põhimõte on aga kogu ennetus- ja kaitsehoiaku alusprintsiip, mis Varssavi tippkohtumisel kokku lepiti. Me seisame ühtsena – Eesti ja tema 28 liitlast.

VAENLASE MÕJUTAMISE KUNST brigaadikindral Martin Herem kaitseväe peastaabi ülem

Kui palju te peastaabi ülemana infooperatsioonide peale mõtlete?

Kõik sõltub sellest, mida me infooperatsioonide all silmas peame. Kui me peame selleks meie tegevustest kellegi jaoks mingi pildi loomist, siis pidevalt, iga päev vähemalt mitu korda. Põhimõtteliselt võib ju infooperatsioonid jagada kaheks: a) omade – kaitseväelaste ja elanikkonna – teavitamine ehk tõese info edastamine ja b) potentsiaalse vastase arusaamade kujundamine. Ka viimase tegevuse puhul on enamasti tegu meie seisukohtade demonstreerimisega. Konflikti korral on kõik muidugi mitmetahulisem. Olete varasematel aastatel initsieerinud üksuste ülemate ja isikkoosseisu sidevahendite suunas Kevadtormil ja Siilil n-ö sigaduste korraldamist. Milleks?

Tegelikult tegime Kirde kaitseringkonnas õppuste ajal esimesed telefonikõned juba 2010. aastal. Kevadtormil ja Siilil on need olnud süsteemsemad ja põhinenud konfliktide, peaasjalikult Ukraina konflikti tõsisemal uurimisel. Õppustel Siil ja Kevadtorm toimunud tegevuste eesmärk oli eelkõige infooperatsioonide ja nende vastase kaitse aluste selgitamine: mis infooperatsioonid üldse on, millist efekti annavad, kuidas on neid võimalik läbi viia jne. Meil on selle tulemusel valminud kaitseväe infooperatsioonide kontseptsioon. Loomulikult oleme kahel viimasel aastal telefonikõnesid, SMS-e ja lendlehti kasutanud ka oma isikkoosseisu ettevalmistuseks. Ma arvan, et meil on üsna häid näiteid elust, kuidas juhtimisprotsessi on oluliselt häiritud tühise SMS-iga, kuidas moraali võib häirida solvangutega, kuidas tänapäeval vaat et kehaosaks kujunenud mobiiltelefoni on võimalik ohustada, nii et inimene tunneb end pärast psühholoogiliselt rünnatuna ja igapäevane isiklik tarbeese on muutunud hoopis vastase mõjutusvahendiks. Sa ei usalda seda enam alternatiivse juhtimisvahendina ega saa seda kasutada isegi lähedastega suhtlemiseks. Venemaa Ukraina-agressiooni kontekstis on nii ühiskonnas kui ka kaitseväes väga palju hakatud kõnelema infooperatsioonidest. Kas Eesti kaitseväe jaoks oli see äratuskell?

Nagu ma eespool mainisin, kasutasime teatud infooperatsioonide elemente juba enne Ukraina konflikti. Kuid hoolimata sellest, et meie õppuste stsenaariumites olid teisedki Ukrainas nähtud sõjapidamise elemendid, vahtisime ikkagi seal toimuvat, suu ammuli. Varem olid meie teadmised teoreetilised, mis nüüd on asendunud teiste saadud konkreetsete kogemustega, mida saame uurida ja uurimistulemusi oma tegevustes rakendada. Kaitseväe mõttes võib öelda küll, et tegu oli äratuskellaga – teadsime, et kell on öökapil, aga nüüd hakkas see koledasti lärmama.

Kes peaks väikeriigi kaitseväes kaitsvaid ja ründavaid infooperatsioone haldama? Kas see on spetsiifiline relvaliik strateegilisel tasandil või pigem midagi, millega kõik ülemad ise peaks tegelema?

Need algavad strateegiliselt tasandilt ja lõppevad strateegilise sõduriga. Kõik sõltub sellest, mida tahetakse saavutada või millises ulatuses midagi tahetakse saavutada. Kuna infooperatsioone tuleks võtta lahingutoetusena nagu pioneeritegevust või kaudtuld, siis on selle eest loomulikult vastutavad iga tasandi ülemad. Mida rohkem vahendeid, seda suurem on ka vastutus. Kuna sõdur võib infooperatsioonis olla info edastamise vahend, siis ei saa öelda, et infooperatsioon poleks rühmaülema tasandi asi. Kuidas saavad taktikalise tasandi ülemad oma tavapäraste vahenditega infooperatsioone korraldada või toetada?

Sõdurit kui vahendit ma juba nimetasin. Üsna tihti on aga just ohvitser või allohvitser see, kes peab suurema plaani strateegilise kavatsuse sõduritele või elanikkonnale edasi andma, hoides sellega moraali ja kaitstes inimesi vastase propaganda vastu. Petteoperatsioonides on iga taseme ülematel palju ära teha. Siis tuleb muidugi jälle jälgida suuremat plaani, et mitte vastu töötada ja loomulikult tuleb üsna tihti kaaluda, mis sõnumi edastab sinu tegevusse rakendatud otsus. Kas ja kuidas on seotud infooperatsioonid ja kaitseväes soosituim vaade sõjakunstile – manöövrisõda?

See ongi tegelikult põhjus, miks mulle pole eriti meeldinud infooperatsioone eraldi välja tuua. Manöövrisõja kaks poolt pole mitte üksused, vaid kahe vastaspoole juhi ajud. Eesmärk on teise mõtlemist, arusaamist ja tahet sedavõrd mõjutada, et tema vastupanu lõpeb, ta teeb valesid otsuseid, teeb otsuseid väga aeglaselt või ei tee neid üldse. Infooperatsiooni eesmärk seda ju suuresti ongi. Milline on kaitseväe praegune ametlik arusaam infooperatsioonide rollist riigi igapäevase julgeoleku tagamisel ja sõjalises valmisolekus?

Ametlik arusaam sisaldub kohe kinnitatavas infooperatsioonide kontseptsioonis. Arusaam infooperatsioonidest on NATO-s olnud heitlik. Edukad kindralid on alati mõistnud, et oluline pole see, mida tehakse, vaid millise mulje tegevus määravatele sihtrühmadele, sh vaenlasele jätab. Sihtmärgistamine jäi aga vaid operatiivosakondade lisategevusteks. Asja on proovitud lahendada dubleerivate strateegilise kommunikatsiooni funktsioonidega. Kas me peame kogu selle ajaloolise taaga kaitseväe infooperatsioonide doktriini arendamisele ja juurutamisele kaasa võtma?

Ilma strateegilise kommunikatsiooni osakond kui struktuuriüksuseta ja vastavate ekspertideta staapidest me läbi ei saa. Kuid nagu paljude teiste asjadegagi puuduvad meil ressursid, et luua oma suuremate liitlaste või vaenlastega võrdväärseid struktuure. Tõenäoliselt ei olegi selliseid ressursse enamasti vaja. Uutel arengusuundadel on tihti omadus kasvada suuremaks, kui see vajalik on. Ühel hetkel ainult mõjupõhisusest filosofeeritaksegi, kuid selle asemel tuleks vastane

lihtsalt puruks lüüa. Eks meie asi on õppida teiste vigadest, kasutada oma haridust ning võtta ette neid tegevusi, mille läbiviimiseks meil jõudu on ja mis meile samas mahus kasu toob. Ilmselt on igal haritud kaitseväelasel lisaks ametlikule definitsioonile ka oma isiklik infooperatsioonide definitsioon. Milline on teie oma?

Ütleme nii: oma eesmärkide saavutamiseks omade ja vastaste tahte ning arusaamise kujundamine nii kineetiliste kui ka mittekineetiliste tegevustega.

LISAÕPPEKOGUNEMINE KINDLUSTAB VALMISOLEKU kolonelleitnant Kaido Sirman

Et mõista lisaõppekogunemise rolli ja olulisust riigikaitse keskmes, on aeg-ajalt hea arutleda valmiduse teemadel tervikuna ja märgata meie ümber toimuvaid muudatusi. Märkimisväärne osa Euroopa riikidest on jõudnud tõdemuseni, et viimaste aastate julgeolekukeskkonna muudatuste tulemusena on vaja üle vaadata nii kaitsepoliitilised hoiakud kui ka riigikaitse korraldamisega seonduvad arengusuunad. Nii NATO-s tervikuna kui ka Euroopa riikides eraldi, kus veel mõni aasta tagasi oli rõhuasetus kriisihaldamisel ja välisoperatsioonidel osalemisel, tehakse nüüd ümberkorraldusi. Lähipiirkonna riikides suurendatakse kaitse-eelarvet, tõhustatakse valmisolekut, ajakohastatakse ohuhinnanguid ja muudetakse tegevuskavasid. Ajateenistuse taastaminegi mõnes riigis nagu Rootsis, Leedus ja Saksamaal on jõudnud poliitiliste arutelude või otsusteni.

VALMISOLEKU LÄHTEKOHAD Euroopa agendasse on jõupoliitika kui vahend poliitiliste eesmärkide saavutamiseks tagasi tulnud ja sõjalistel konfliktidel on vahetu mõju ka Eesti julgeolekule. Me ei eksisteeri eraldi üldisest julgeolekukeskkonnast. Venemaa suurendas sõjalist aktiivsust Läänemere regioonis juba enne Ukraina kriisi algust. Sõjalise kohaloleku demonstreerimine suurenes nii õhuruumis kui ka mereakvatooriumil, lisandusid ka laiaulatuslikud suurõppused, millega traditsiooniliselt kaasnenud vähene läbipaistvus näiteks õppuste tegelike eesmärkide ja mastaapide osas, mis on ebakindlust ainult võimendanud. Üldisel kaitseväeteenistuskohustusel põhineva iseseisva kaitsevõime arendamine koos liitlassuhetega ning usutava heidutuse loomine on jätkuvalt lahendus, mis annab tugevad eeldused toimetulekuks ka muutuvate julgeolekualaste proovikividega maailmas. See on mudel, mille põhimõtteid pole vaja muuta. Küll on aga oluline, et samaväärselt tuleb arendada kõiki sõjalise riigikaitse valdkondi. Ainult terviku moodustamine võimaldab meil jõuda vastupidava ja reaalse kaitsesüsteemini. Seetõttu on Eesti riik lisaks iseseisva kaitsevõime arendamisele ja igapäevasele väljaõppetegevusele kaitseväes ja Kaitseliidus panustanud senisest rohkem mobilisatsioonisüsteemi arendamisse ning jätkanud koos liitlastega sõjalise heidutuse loomist. Selliste eesmärkide saavutamisel on tähtis ideede praktiline elluviimine. Põhjalikumad ümberkorraldused sõjaaja väeüksuste komplekteerituse tagamiseks väljaõpetatud isikkoosseisu, varustuse ja relvastusega tehti 2012.-2013. aastatel. Sealt edasi jõuti valmisolekuõppuse Siil korraldamiseni 2015. aastal, mis võimaldas senisest ulatuslikumalt harjutada ja kontrollida nii kaitsevalmiduse kui ka mobilisatsiooni valdkondi. Senine liitlaste kohalolu järkjärguline suurendamine päädis lahingugrupi saabumisega Eestisse 2017. aasta aprillis, mis on märgilise tähendusega nii kaitsevalmiduse kui ka heidutuskünnise loomise seisukohast. Koos liitlasüksustega on Eestisse jõudnud nii raske soomus

kui ka oskusteave, mis jõuab ühtlasi reservväelasteni ja on viimastel aastatel suurendanud märgatavalt rahvusvaheliste õppuste osakaalu kõigis Balti riikides. Lisaks annab liitlasüksuste kohalolu suurema garantii täiendavate sõjaliste jõudude piirkonda toomisele, kui selleks peaks vajadus tekkima, rääkimata võimalusest valmistada senisest teadlikumalt ette vastuvõtva riigi toetus. Samuti on aastate jooksul saanud kinnitust üldisel kaitseväeteenistuskohustusel põhineva riigikaitsemudeli eelised. Lisaks sellele, et üldise kaitseväeteenistuskohustuse kaudu on meil võimalus õpetada välja kogu riigi sõjaliseks kaitseks vajalik reserv, on kaitseväeteenistusel oluline roll kaitseväe ja ülejäänud ühiskonna vahelise ühtsuse hoidmisel. Muuhulgas tuleb see ilmsiks iga-aastase avaliku arvamuse uuringu küsitluse põhjal. Küsitluste tulemused on näidanud, et kaitsetahe, mis on valmisoleku üks strateegilistest eeldustest, on Eesti elanike seas suur. Mündi teine pool on see, et reservil põhinev sõjaline riigikaitse ei ole alaliselt jätkuvas valmiduses. Hea on meeles pidada, et Eesti sõjaaja kaitseväe isikkoosseisust 84% on reservväelased. Üldise kaitseväeteenistuskohustuse abil ettevalmistatud reserv on meie sõjalise kaitse selgroog, kuid ebaõnnestunud mobilisatsiooni korral võib saada sellest meie Achilleuse kand. Tänapäeva sõjalisi konflikte iseloomustab olukorra eskaleerumise kiirus ja ennustamatus. Mõjutamistegevuse ja agressiooni kasutamiseni võidakse jõuda kiiresti ja ootamatult ilma klassikalisi vaheetappe läbimata otse tavaolukorrast. Mõjutamistegevuseks koondab näiteks Venemaa Föderatsioon väeosi ja relvasüsteeme piiririikide lähedusse nende jaoks strateegiliselt olulistel suundadel. Eraldi eesmärgina soovitakse luua rahuaegsed väeosad, milles on tagatud valmisolek kohe ründeoperatsioone läbi viia. Operatiivne ja tõhus otsuste vastuvõtmine tagatakse juhtimise tsentraliseerimisega. Krimmi invasiooni ajal hõivati kaks lennujaama esimese päeva jooksul ja aktiivne sõjaline operatsioon vältas kaks ööpäeva, mille tulemusena oli kohale toodud u 15 000 võõrriigi sõdurit, poolsaar oli sisuliselt okupeeritud. Poliitilisest otsusest territooriumi hõivamiseni kulus kokku kuus ööpäeva. Ukraina jõudis oma reservi mobiliseerimiseni ööpäev pärast seda, kui Krimm oli juba kaotatud. Eelhoiatusaeg on seda lühem, kui ründeoperatsioonile minnakse üle otse õppustelt, millisel juhul saab rääkida juba tundidest. Tänapäeva sõjategevuse esimene võtmesõna on kiirus, teine võtmesõna on kiirus ja kolmas võtmesõna on kiirus. Kui ei suuda tegevusi alustada paari tunniga, oled kaotanud. Kas Eesti ühiskond, meie kõik, oleksime vajadusel valmis panustama, et vastata agressioonile 24 tunni või vähemalt 48 tunni jooksul? Kõigele lisaks on igasuguste konfliktide lahendamisel, ka mobilisatsioonivalmiduse korraldamisel, suurenenud vajadus olla paindlik. Venemaa tegevus on nihutanud halli ala piire sõjalise jõukasutamise ja rahuolukorra vahel. Nagu Ukraina juhtumist nähtub, võib kasutatavate meetmete valik olla vägagi lai. See võib sisaldada lahinguüksuste ja tunnusmärkideta sõjaväelaste kasutamist, poliitilist mõjutamist, küber- ja infooperatsioone ning surve avaldamist energiapoliitika kaudu. Sellises olukorras võib näiteks Eesti valitsusel olla kriiside lahendamisel raske teha järeldusi, kas kõik kriteeriumid mobilisatsiooni või mõne muu erikorra välja kuulutamiseks on piisavalt täidetud. Loomulikult ei pruugi Ukrainas toimunud stsenaariumeid üksüheselt kohaldada Eesti rii-

gi vastu suunatud ründe korral. Kuid kokkuvõttes on võimalik, et õigeaegse kaitse rakendamiseks on vaja tegutseda ennetavalt ja sõjaline valmisolek peab olema saavutatud juba eelnevalt, ka ebaselges olukorras. Sõjalise võimekuse õigeaegseks tagamiseks ja paindlikuks aktiveerimiseks nähti riigikaitseseaduse loomisel ette võimalus lisaõppekogunemine korraldada. Reservarmee tõhususe ja usutavuse seisukohalt on kriitilise tähtsusega üksuste formeerimise ja lahinguvalmiduse saavutamise kiirus igas olukorras. Riigikaitseseaduse jõustumise hetkeks, 1. jaanuariks 2016. aastal, oli kujundatud selge otsus sisustada lisaõppekogunemine kui täiendav valmisoleku saavutamise meede praktiliste sammudega juba samal aastal. Lisaõppekogunemisi korraldatakse riigikaitseseaduse § 68 alusel, mobilisatsioonivalmiduse kontrolli eesmärgil. Vajadusel tagab see esmase sõjalise valmisoleku saavutamise olukorras, kus erikorra väljakuulutamine on eri põhjustel takistatud. Lisaõppekogunemise korraldamise otsustab vabariigi valitsus, kehtestades korraldusega kutsutavate reservväelaste piirarvu ja lisaõppekogunemise kestvuse.

LISAÕPPEKOGUNEMISE EESMÄRGID JA KORRALDAMINE Esmakordne lisaõppekogunemine nimega Okas toimus 1.–4. detsembrini 2016. Vabariigi valitsus võttis lisaõppekogunemise korraldamise otsuse vastu 1. detsembril. Lisaõppekogunemise korraldamise etappe oli kokku kuus. Lisaõppekogunemisele eelnes aastane ettevalmistusperiood, kuna töötati välja uued ja vaadati üle olemasolevad protseduurid, lahendati eelarvestamise põhimõtted ning viidi läbi lauaharjutus. Õppuse algus, samuti kontrollitavad allüksused, ei olnud osalejatele eelnevalt teada. Nüüdseks on saavutatud valmidus, kus lisaõppekogunemise läbiviimine võib kaitseväes toimuda kohe pärast valitsuse vastava otsuse vastuvõtmist. Järgmine etapp ehk lisaõppekogunemine algas päev enne valitsuse otsuse vastu võtmist 30. novembril, kui kaitseväe luurekeskusest tuli ettekanne olukorrast koos stsenaariumijärgse indikatsiooniga vaenlase võimaliku agressiooni kohta. Kaitseministeeriumi kriisistaap ja kaitseväe ettenähtud staabid viidi juhtimisvalmidusse, hinnati olukorda, täpsustati tegevusplaanid ja valmistati ette valitsuse otsus. Sellest järgmine etapp oli teavitamine ja isikkoosseisu kogunemiskohta saabumine. Seekord anti reservväelastele kogunemiskohta jõudmiseks aega 24 tundi, kuid reservväelane võib saada käsu ilmuda lisaõppekogunemisele kohe. Järgnevad etapid olid formeerimine ning rännak koondumis- ja paiknemisalale, samaaegselt alustati varude väljavedu, täiend- ja koostegevusõpet. Õppuse tegevused lõppesid 4. detsembril. Viimane etapp oli kokkuvõtete koostamine ja saadud õppetundide alusel tehti tööplaanid, et edaspidi juba teadlikumalt esile tulnud kitsaskohti lahendada. Reservväelaste jaoks kujunes lisaõppekogunemise pikkuseks kaks ööpäeva, koos kogunemisega kolm ööpäeva. Seekord toimus õppekogunemine nädalavahetusel. Kokkuvõttes tõid reservväelased saadud tagasiside ja vestluste põhjal esile, et nende eesmärkide juures oli õppekogunemise aeg optimaalne ja piisavalt intensiivne. Veel hinnati, et lisaõppekogunemise korraldamisel tööpäevade ajal võiks eelhoiatuse aeg olla võimalusel pikem. Vajalikke õppetunde tuvastati hulgaliselt, olulisemad neist on toodud õppekogunemise tulemuste kirjelduses.

Kuna riigikaitseseaduse alusel on lisaõppekogunemise eesmärk mobilisatsioonivalmidust kontrollida, siis oli rõhuasetus juhtimisprotseduuride kinnistamisel ja mobilisatsiooni tegevusvaldkondade kontrollil, millest peamised olid teavitamine isikkoosseisu teenistusse kutsumiseks, formeerimine üksuste komplekteerimiseks isikkoosseisu ja varustusega. Pärast formeerimist toimus rännak koondumis- ja paiknemisalale ning seejärel täiend- ja koostegevusõpe. Kuna mobilisatsiooni ja lisaõppekogunemise korraldamine on olemuselt suures osas logistiline operatsioon, siis üks keskne teema oli ka tagalatoetuse kontroll ja harjutamine. Sealhulgas kontrolliti laskemoona ja kuivtoidu baasvarude väljaveo võimekust ladudest. Sama oluline oli strateegiline kommunikatsioon nii lisaõppekogunemise õnnestumise kui ka teavitamise läbiviimise toetamiseks. Seda enam, et lisaõppekogunemisega samal ajal toimusid eri aegadel Kaitseliidu korraldatavad väljaõppeüritused. Kokkuvõttes osales eri õppustel kokku ligi 2000 kaitseväelast ja kaitseliitlast. Kaitseliidu tavapärasel sügisesel suurõppusel Läänemaal osales 900 kaitseliitlast. Tallinnas harjutas Toompea turvamist õppusel Toompea Lukku ligi 200 kaitseliitlast koostöös 50 politseiametnikuga. Valmisolekuõppusel Põhjatäht harjutas Tallinna lennujaama kaitsmist 400 kaitseliitlast. Lisaõppekogunemisel testiti kogu riigikaitse juhtimisstruktuuri otsustusahela toimivust alates valitsusest ja lõpetades sõjaaja kaitseväe staapide ning üksuste ülematega. Seekord kontrolliti kahe allüksuse lahinguvalmiduse saavutamist. Need olid maakaitsestaabi staabikompanii ja Lõuna maakaitseringkonna üks jalaväekompaniidest. Staabi- ja sidepataljoni ning Kaitseliidu Võrumaa maleva juhtkondade, aga ka tegevusvaldkondade ülemate jaoks oli väga oluline võimalus kontrollida plaanide toimivust praktikas. See, kuidas valmisolek sõltub rohketest detailidest, tuli lisaõppekogunemise ajal korduvalt esile. Allüksuste puhul hinnati vastavust lahinguvalmiduse saavutamise kavadele ja normatiividele. Eraldi eesmärk oli avalikkuse informeerimine lisaõpekogunemise eesmärkidest ja otstarbest. Liialdamata öeldes pidi lisaõppekogunemine asjakohasel moel jõudma igasse kodusse, seda enam, et lühikese etteteatamisega õppus korraldati esmakordselt. Avalikkuse teavitamise edukusest sõltub hoiakute ja tahte kujunemine, aga see võib mõjutada ka juhtimisotsuseid. Õigeaegsete ja olukorrale vastavate otsuste tegemine on omakorda eeldus valmisoleku saavutamiseks ja vajadusel agressiooni vastu tegutsemiseks, sõjalise operatsiooni alustamiseks. Kuna lisaõppekogunemine puudutas reservväelastele lisaks nende perekondi ja lähedasi, siis ei pidanud igapäevaelu kiireks ümberkorraldamiseks valmis olema ainult lisaõppekogunemise kutse saanud reservväelased. Siinkohal täname kõiki osalejaid, kes igaüks pidi suuremal või vähemal määral millestki loobuma ja kes oma kaitseväeteenistuskohustust täitma asusid, samuti tööandjaid ja reservväelaste perekonnaliikmeid, kes kohustuse täitmisele kaasa aitasid.

TULEMUSED JA OLULISEMAD KATSUMUSED Lisaõppekogunemise eesmärgid täideti, kuna riigikaitse juhtimisvalmisolek saavutati ja otsused võeti vastu õigeaegselt ning allüksuste lahinguvalmidus saavutati vastavalt planeeritule. Lisaõppekogunemisel osales 302 kaitseväekohustuslasest kokku 266, see on 88% kontrollitud allüksuste isikkoosseisuga

komplekteerituse tasemest. Arvesse läksid kogu lisaõppekogunemise ajal osalenud kõik allüksused: maakaitsestaap, staabikompanii ja lahingukompanii. Arvestades, et lisaõppekogunemisest vabastati muuhulgas kaitseväekohustuslased, kes viibisid ajutiselt või alaliselt välisriigis, on see kokkuvõttes hea tulemus. Kontrollitud allüksuste lahinguvalmidus saavutati 46 tunni jooksul (sh 24 tundi planeeriti reservväelaste teenistusse saabumiseks). Planeeritud lahinguvalmiduse saavutamise aeg oli seekord 48 h. Allpool lähemalt olulisematest katsumustest ja sellest, millele järgnevatel lisaõppekogunemistel rohkem tähelepanu pöörata. Juhtimisvalmisoleku kujundamisel on koostatud plaanidele lisaks tähtis olukordi läbi harjutada, seda kõikide juhtimistasemete osas. Lisaks kaitseväe sõjaaja juhtimisstruktuurile on oluline jätkata juhtimistegevuse harjutamist valitsuse tasemel, sest lisaõppekogunemise, samuti erikordade ja vajalike täiendavate volituste või piirangute üle otsustamisest sõltub kokkuvõttes ka see, kuidas me vajadusel riigi kaitseks sõda alustame. Juhtimisvalmisoleku täiendamiseks on valitsusele tehtud ettepanek harjutada järgmise lisaõppekogunemise korraldamise ajal otsuste vastu võtmist erakorralise istungi ajal, vastavalt stsenaariumile. Teisisõnu on eesmärk kinnistada asjakohaste ja kiirete juhtimisotsuste tegemise valmisolek igas olukorras. Teavitamise valdkonnas saime kinnitust, et valmis tuleb olla kõikide teavitamise viiside kasutamiseks. Need on üldteavitamine massiteabevahendite kaudu, teavitamine elektrooniliste kanalite, interneti ja sidevahendite kaudu ning posti teel. Kõige ulatuslikum ja kiirem teavitamise kanal, mille kaudu lisaõppekogunemise kutse reservväelasteni jõudis, oli massiteabevahendite kaudu teavitamine, sellele järgnes teavitamine telefoni sõnumina. Suurem proovikivi on välisriigis viibivate reservväelaste teavitamine ja võimalikult kiire teenistusse saabumise korraldamine. Lisaõppekogunemiste eri etappide riskidele ja ohtudele ning nende vastumeetmetele on põhjust alati rohkem tähelepanu pöörata. Kõige riskialtimad etapid on teavitamine, teenistusse saabumine ja formeerimine ajal, kui isikkoosseis ei ole üksusena formeeritud ja individuaalne kui ka väekaitse on veel piiratud. Järjest rohkem tuleb valmis olla formeerimiseks hajutatud formeerimiskeskustes. Teenistusse saabumise ja sellega seotud kompensatsioonide korraldamine tuleb ajakohastada tänapäeva igapäevaelule vastavalt. Näiteks teenistusse saabumisega seotud reisikulude kompensatsioonide muutmise võimalused on juba ülevaatamisel ja otsustamisel. Välisriigis töötava reservväelase suhted sealse tööandjaga ja kas või lastehoiu korraldamine ja lisaks on veel igapäevaelu ja toimetuleku korraldamisega seotud valdkondi, kus tuleb selgitada vastutuse jagamine reservväelase, üksuse ja riigi vahel. Mobilisatsiooni korraldamine on väga suures ulatuses logistiline operatsioon. Lisaõppekogunemise ajal läbiviidud kontroll näitas, et selles tegevusvaldkonnas on kõige rohkem võimalusi mobilisatsioonisüsteemi korrastamiseks. Sõjaaja kaitsevägi sõltub mobilisatsiooni ja valmisoleku saavutamisel tsiviiltoetusest. Seekord piirduti teadlikumalt väiksema tsiviiltoetuse kaasamisega, kuna lisaõppekogunemisel oli võimalus veel testida eri lahendusi. Lepingute alusel tehti peamiselt varude vedude teenust. Kuid tulevikus tuleb testida kõiki võimalusi, sh sundkoormiste kasutusele võtmist teatud tingimustel. Kõige esmane aga on logistika ja tagalaplaanide täpne sisustamine ning läbiharjutamine näiteks osaharjutustena.

Täiend- ja koostegevusõppe läbiviimise korraldamiseks tuleb edaspidi täpsustada väljaõppe- ja laskealade kasutusele võtmise tingimusi. Lisaõppekogunemise ja valmisoleku tõstmise korral ei piisa enam rahuaegsetest normidest ja näiteks kohaliku omavalitsuse kehtestatud maa-alade kasutamise korrast. Kokkuvõttes, kuna lisaõppekogunemise üks eesmärk on mobilisatsiooni kontrolli läbiviimine ja selleks harjutamine, siis peaksid olema saavutatud võimalikult samaväärsed tingimused tegutsemaks ükskõik millise muu erikorra ajal või valmisoleku tõstmise korraldamisega samaväärsetes tingimustes. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et valmisolek algab iga reservväelase enda valmisolekust, tahtekindlusest kohustuste täitmisel ja teadlikkusest, millised on ülesanded ja kas või teadmine, millisesse sõjaaja üksusesse ja ametikohale kedagi on nimetatud. Üks valdkond, kus kaitsevägi on otsustanud veel palju ära teha, ongi reservväelaste süsteemne harimine ja informeerimine võimalustest ning kohustustest mobilisatsiooni ajal.

KOKKUVÕTTES Mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks korraldatav lisaõppekogunemine on oluline kaitseväe sõjalise valmisoleku ettevalmistamiseks ja väeüksuste lahinguvalmiduse alalhoidmiseks. Riigikaitse juhtimisstruktuuri harjutamine kõikidel tasemetel võimaldab saavutada vajalikud eeldused kiire ja asjakohase juhtimistegevuse tagamiseks kriisi või selle ohu korral. Toimunud lisaõppekogunemise põhjal saab järeldada, et reservüksuste lahinguvalmidus on saavutatav ka lühema etteteatamise korral ja senised plaanid on realiseeritavad, kuid nende täiendamist tuleb jätkata tegevusvaldkondade lõikes. Eelkõige tuleb hinnata reservväelaste kontaktandmete uuendamise võimalusi, välisriigis alaliselt viibivate reservväelaste teenistusse saabumise tagamise võimalusi ja formeerimiseaegse logistika korraldamist. Sama oluline oli veenduda, et reservil põhinev valmisolek toimib ja eeldused mobilisatsioonisüsteemi täiendamiseks on olemas. Järjepidevus lisaõppekogunemiste korraldamisel loob lisaks võimaluse vajalike hoiakute kujundamiseks ühiskonnas ja vähendab ebakindlust tervikuna. Sõjalise valmisoleku arendamiseks ja taseme alalhoidmiseks on ka 2017. aastaks kavandatud nii tavapäraste õppekogunemiste kui ka lisaõppekogunemise korraldamine. Samuti jätkatakse suurema ulatusega valmiolekuõppuste läbiviimise korraldamist. Järgmine sellelaadne õppus, tuntud nimetusega Siil, on planeeritud läbi viia 2018. aastal ja seekord keskendub see maakaitsestruktuuri staapide ja väeüksuste valmisoleku harjutamisele ning kontrollile. Demokraatliku väikeriigi põhiolemuse juurde kuulub see, et rahval on võimalus korraldada iseenda riigikaitset. Eesti püsib riigina ja kõikide kodanike pingutused ning osalemine riigikaitse korraldamisel lisab ainult jõudu ja oskust katsumustega toime tulla, niisamuti Euroopa eduka riigina tuleviku kujundamiseks. Peale selle saavad hinnanguid, ka selle kohta, mida paremini teha võis mis hädavajalik on, anda ikka eelkõige need, kes ise sellesse panustanud on.

NATO LAHINGUGRUPP TAGAB HEIDUTUSE JA KOLLEKTIIVKAITSE RAKENDUMISE NATO raske lahingugrupi Eestisse saabumisega seotud küsimustele vastab kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonel Aivar Kokka.

Mis on 2017. aastal Eestisse saabunud NATO võitlusgrupi põhiline ülesanne?

Nii Eestisse kui ka teistesse Balti riikidesse ja Poolasse NATO liitlaste suurendatud kohalolu (Enhanced Forward Presence- eFP) raames saabunud lahingugruppide peamine ülesanne koos neid vastuvõtvate riikide kaitsejõududega on ühest küljest tugevdada NATO heidutushoiakut ning vajadusel kaitsta neid riike võimaliku agressiooni vastu kui viimane peaks aset leidma. Oluline on mõista, et eFP lahingugruppide kaudu tagatakse ka kogu NATO järgnev reaktsioon võimalikule agressioonile meie regioonis. Kuidas võib nüüd juba tagantjärgi kommenteerida liitlasüksuste vastuvõtmisel tehtud Eesti-poolseid ettevalmistusi? Kas kõik sujus?

Liitlasüksuste loomise ja vastuvõtmise ettevalmistusi tervikuna iseloomustas selle kiirus ja rahvusvaheline mõõde ehk alates otsuse vastuvõtmisest NATO riikide juhtide poolt eelmise aasta juulis kuni lahingugruppide siirmiseni kulus vähem kui aasta. Ehkki lahingugrupid sõjalises mõistes on suhteliselt väikesed üksused, nõudis ettevalmistus kiiret otsustamist ning nii siseriiklikku kui ka rahvusvahelist koordineerimist erinevatel tasemetel. Igal juhul on täna lahingugrupp Tapal, kuid loomulikult on veel palju tööd ees alates lahingugrupi muutmisest 1. jalaväebrigaadi, kaitseväe ja mõnes osas ka ühiskonna osaks ning lõpetades lahingugrupile vajaliku taristu ja tingimuste ettevalmistamisega, kuna täna kasutab üksus paljuski ajutisi lahendusi. Suures pildis on siiski kõik sujunud ja head meelt on teinud riikide ja NATO ühtsus eFP lahingugruppide loomisel, samas leidub kindlasti igas valdkonnas neid väljakutseid, mis endiselt vajavad lahendamist. Millised olid kõige suuremad ülesanded, mis tuli vastuvõtmisel lahendada?

Tooksin välja kaks olulisemat valdkonda, millega on vaja ka täna edasi tegeleda. Esimene on seotud NATO lahingugrupi rakendamisega juhul kui sõjaline agressioon aset leiab. Seotud väljakutsed taanduvad nii lahingugrupi juhtimisahela samakõlastamisele, NATO ja riikide kaitseplaanide jätkuvale kooskõlastamisele kui ka Eesti kaitseväe ja NATO lahingugrupi koostegutsemisvõime saavutamisele ning võimaliku kaitsetegevuse toetamisele maalt, õhust, merelt ja ka küberruumist. Teiseks nimetaksin vastuvõtja riigi toetuse tagamist, mis on üks meie peamistest ülesannetest. Lahingugrupi saabumise ettevalmistamine toimus väga lühikese aja jooksul, kuid mahukaid taristuvajadusi nii lühikese ajaga siiski ette valmistada ei suudeta ning nii lahingugrupp kasutab hetkel ajutisi lahendusi kui ka meie enda üksused on sunnitud „koomale tõmbama“ 1 https://freedomhouse.org/report/freedom-press/2016/russia 19.02.17

nii Tapal kui ka Tallinnas. Kriitiline on laiendada väljaõppe- ja harjutusalasid, sest ühest küljest olemasolevad alad on intensiivses kasutuses kaitseväe ja kaitseliidu poolt ning teisest küljest eFP lahingugrupp vajab alasid, mis on sobilikumad kasutamiseks roomiktehnikaga. Taristuga haakub nii liitlaste kui ka meie enda üksuste heaoluks vajalike tingimuste edasine arendamine nagu sõdurikodu, sportimistingimuste ning igapäevaseks eluks vajalike teenuste ja kaupade tagamine, mis kokkuvõttes mõjutavad sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride hoiakuid selle konkreetse missiooni osas. Kuid töö nendes valdkondades jätkub ning ma isiklikult loodan, et lahingugrupi kaitsetegevuses rakendamiseks tehtavad ettevalmistused suurendavad NATO kui terviku kollektiivkaitse võimet ning tean, et kaitseministeerium ja riigi kaitseinvesteeringute keskus töötavad pingeliselt, et oluline osa taristust valmiks selleks sügiseks. Kas liitlasüksuste saabumisel ilmnes ka mingeid selliseid lahendamist vajavaid küsimusi, mida ei osatud ette näha ja mis tuli jooksvalt lahendada?

Ma jään selle juurde, et üldiselt tuli suurem osa ülesandeid sõna otseses mõttes joostes lahendada seoses juba mainitud lühikese ettevalmistusajaga. Mis puudutab ettenägemisvõimet, siis ühest küljest on nii meil kui organisatsioonil kui ka teistel riikidel ja NATO-l siiski peamised valdkonnad reguleeritud ning olemas on ka teadmised, oskused ja kogemused kui asi taandub sõjalise üksuse vastuvõtmisele ja integreerimisele. Teisest küljest on sellise uue elemendi lisamine olemasolevasse süsteemi praktikas siiski uudne. Seega üldises pildis nüüd tagantjärgi vaadates otseselt ootamatuseid ei olnud, kuid detailides oli palju sellist, mida üks indiviid või töögrupp ei suutnud ette näha, kuid mis kollektiivselt siiski identifitseeriti nii, et oleme jõudnud tänasesse olukorda, kus eFP lahingugrupp on Eestis olemas. Igal juhul plaanime aasta teisel poolel korraks tagasi vaadata ning identifitseerida need õppetunnid, mis on vajalikud meie ülesannete, protseduuride ja vajadusel ka seaduste täpsustamiseks. Kes täpsemalt ja millise tehnika ning isikkoosseisuga saabusid?

NATO lahingugruppi Eestis panustavad pidevalt Suurbritannia (UK), kes on ka lahingugrupi juhtriik Eestis ning vaheldumisi Prantsusmaa (FRA) ja Taani (DNK) kaitseväed. UK panustab ka staabiohvitseride ja -allohvitseridega 1. jalaväebrigaadi staapi, sest uue üksuse lisandumisega 1.Jalaväebrigaadi koosseisu tõusis ka juhtimistoimingute maht. Täna on Tapal ligikaudu 800 UK ning 300 FRA kaitseväelast. Lisaks on kaitseväe peastaabi juures eFP juhtimiselement, mille koosseisus on kokku 25 UK ja FRA kaitseväelast ning mis tagab otseühenduse juht- ja panustajariikide sõjaliste staapidega. Lahingugrupp koosneb hetkel kahest UK ja FRA manööverkompaniist, mis kasutavad nii lahingumasinaid ja soomukeid (UK Warrior ja FRA VBCI ning VAB) kui ka tanke (UK Challenger ja FRA Leclerc). Lisaks on lahingugrupi koosseisus UK luure-, õhutõrje-, suurtükiväe-, raskerelvade-, pioneeri- ning tagalaüksused. Olulisematest relvasüsteemidest saab lisaks tankidele ja lahingumasinatele nimetada ka iseliikuvaid suurtükke, õhutõrjesüsteeme ja pioneeritehnikat.

Kuidas toimub Eestis paiknevate üksuste roteerumine??

Rotatsiooni planeerib lahingugrupi juhtriik UK koos panustajariikidega ja vastuvõtjariigiga. Praegu on see korraldatud viisil, kus UK enda üksused roteeruvad iga poole aasta järel ning FRA ja DNK panustavad ühe manööverkompaniiga vaheldumisi kuni aastase rotatsiooniga, kuid roteerivad oma üksuseid aasta jooksul iga nelja kuni kuue kuu tagant. Seega UK üksused on pidevalt kohal, kuid FRA üksused teenivad Eestis kuni 2017. aasta lõpuni, peale mida DNK üksused võtavad üle 2018. aasta alguses. Kui palju Brexiti teema seda protsessi mõjutab?

Lahingugruppide loomine ja paigutamine kolme Balti riiki ja Poolasse on NATO riikide juhtide otsus ning UK NATO riigina on otsustanud võtta juhtriigi rolli ja vastutuse Eestisse paigutatud eFP lahingugrupi osas. Milliseid lisavõimalusi annavad Eesti kaitseväele nii sõjalises kui ka väljaõppe täiustamise mõttes lisanduvad liitlasüksused?

Sõjalises valdkonnas lisaks sellele, et eFP lahingugrupp tugevdab nii NATO kui ka Eesti heidutushoiakut ja kaitsevõimet, suurendab see kindlasti erinevate NATO riikide üksuste koostegutsemisvõimet. Samuti peaks soodustama nende väljakutsete edasist lahendamist, mis on seotud nii Eesti esmase iseseisva kaitsevõime kui ka NATO kollektiivkaitse rakendamisega juhul kui agressioon Eesti ja NATO vastu aset leiab. Väljaõppe valdkonnas näeme eFP lahingugrupi täiendavat rolli meie enda väevõimete arendamise toetamises nii mitmerahvuseliste üksuste juhtimise ja toetamise valdkonnas kui ka uute võimete arendamise osas nagu seda on näiteks soomusmanöövrivõime. Kuna eFP lahingugrupp on raske mehhaniseeritud üksus, siis kindlasti omavad nad oskusteavet ja kogemusi, mida saab kasutada Scoutspataljonis üleminekul lahingumasinate CV90 kasutamisele. eFP lahingugrupi saabumine ajendab ka täiendavaid väljaõppetingimusi looma eelkõige roomiktehnika ja raskemate relvasüsteemide väljaõppevajadusi silmas pidades. Lõpuks ei ole vähetähtis ka see, et meie enda sõdurid saavad koos liitlastega harjutada, muutes selliselt väljaõppe huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Millised on tulevikku suunatud liitlaste kohaloleku suurenemisega ja tegevusega seotud arengud ja plaanid?

Oleme osa kollektiivkaitse organisatsioonist, mis omakorda tähendab, et kui me oleme sunnitud end kaitsma, siis teeme seda koos liitlastega ühiselt. Siseriiklikult on ambitsioon tagada lisaks heidutusele ja valmisolekule kaitseks maal ka heidutushoiaku ja kaitsevõime suurendamine õhus ja merel. Kuna õhk ja meri sõjalise tegutsemise valdkonnana on erinevad tegutsemisest maal, ei pruugi see tähendada mere- ja õhuväeüksuste püsivama paiknemise suurenemist Eesti pinnal, kuid nende viibimise sageduse suurenemist regioonis ja kaitseks valmisoleku, sh eFP lahingugrupi toetamise edasist detailiseerimist. Peame võimeid nendes valdkondades edasi arendama, et suudaksime liitlaste kohalolu suurenemist tagada ja olla osa kollektiivkaitse lahendusest Eesti kaitsmiseks merelt ja õhust, millest üks olulisematest on eelhoiatuse tagamine.

DRAGOON RIDE KINNITAS LIITLASTE TOETUST nooremleitnant Indrek Kaik

Dragoon Ride tõi Saksamaalt Eestisse Ameerika Ühendriikide 2. ratsaväerügemendi soomusüksused, et kaasa lüüa suurõppusel Saber Strike 2016. Kokku osales 17 päeva pikkusel rännakul Euroopa südamest Eesti kaitseväe Tapa linnakusse ligi 400 sõidukit ja üle 1400 võitleja, kes külastasid ligi 2400 kilomeetri pikkusel teekonnal erinevatele Saksa liidumaadele lisaks veel tšehhe, poolakaid, lätlasi ja leedukaid. Üksuse liigutamine nii ulatusliku vahemaa taha pakkus eriti väärtuslikke õppetunde just üksusele endale, muuhulgas said nad proovile panna lahingutehnika, toetussõidukid ja harjutada käsu korras liikumist koduväeosast õppusealale. Manöövri käigus harjutasid ameeriklased koostööd ka liitlastega, näiteks oli üks osaülesanne taktikaline sildade hõivamine Saksamaal. Veel said marsruudile jäävate piirkondade elanikud lähemalt uurida soomusüksuse soomukeid ja haubitsaid ning tutvuda sõduritega, kes igal pool ka soojalt vastu võeti. Eestis külastas ratasrügement nelja linna: 9. juunil Valgat ja Tartut, 11.juunil Sillamäed ning 14.juunil Pärnut. Meeleoluka rännaku õhkkonna kohta leiab pildimaterjali Eesti kaitseväe veebilehel.

TEEL KÜBERVÄEJUHATUSE POOLE kolonelleitnant Andres Hairk

Eesti riik on küberruumist tulenevaid ohte kogenud suuremal või vähemal määral alates 2007. aastast. Samaaegselt küberruumi võimaluste kasutamisega Eesti elu paremaks muutmisel on tegeletud samast ruumist pärinevate ohtude ja riskide maandamisega. Ka NATO on tähtsustanud küberruumi ohte ja võimalusi – Varssavi 2016. aasta tippkohtumisel määratleti küberruum eraldiseisva operatsioonivaldkonnana, kus NATO viib läbi (kaitse)operatsioone sarnaselt maa,- õhu-, mere- ja kosmoseoperatsioonidega. Küberruumi demüstifitseerimisele andis suure panuse Eestis asuva NATO küberkaitsekoostöö keskus. Keskuse juhtimisel koostatud „Tallinn Manual“ ja „Tallinn Manual 2.0“ põhjal võib üldistavalt öelda, et rahvusvahelise õiguse norme saab rakendada sõjategevusele ja operatsioonide läbiviimisele küberruumis sarnaselt teiste sõjapidamise domeenidega. Kaitseväe tegevus küberruumis ei ole midagi erilist, vaid seda saab ja tuleb käsitleda kui igapäevast riigikaitseliste ülesannete täitmist. Arvestades küberväejuhatuse tekkivat oskust ja teadmisi vastast küberruumis mõjutada, küberoperatsioonide läbiviimise legitiimsust, Eestis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teadlikkuse kasutamist ajateenistuses ja reservteenistuses, ei tundu kaitseväe juhataja kindral Terrase ütlus „Küberoperatsioonid on väikese ja „vaese“ riigi vahend vastase strateegiliseks mõjutamiseks“ enam väga utoopiline. Küberruumis opereerimise võime on täiendav ja arvestatav tööriist riigikaitsel, kui selleks vajadus tekib. Miks tegi kaitseväe juhataja kaitseministrile ettepaneku küberväejuhatuse moodustamiseks? Mis on väejuhatuse tegevusvaldkonnad ja ülesanded, milline on väejuhatuse struktuur, millal see moodustatakse ja kus kohas hakkab paiknema? Allpool on vastused nendele küsimuste.

MIKS ON EESTI RIIGIKAITSELE KÜBERVÄEJUHATUST VAJA? Oluline põhjus küberväejuhatuse moodustamiseks on vajadus olemasolevat ressurssi, eelkõige inimesi, efektiivsemalt kasutada praeguste ning lisanduvate ülesannete täitmiseks. Peamised faktorid väejuhatuse moodustamiseks on järgmised: 1. Lõpetada „Riigikaitse arengukava 2013–2022“ alguse saanud valitsemisala tugiteenuste efektiivsuse suurendamine, koondades info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenduse ja tagamise funktsioonid kaitseväe staabija sidepataljoni koosseisu. Kui praegu korraldavad asutused iseseisvalt infohalduse, infotehnoloogia ja infoturbe planeerimist ja täideviimist, siis konsolideerimise tulemusena korraldatakse sellist planeerimist keskselt ja täideviimise eest vastutab küberväejuhatus. Vastutusala asutuste põhimääruste muudatustega täpsustatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia korraldamise vastutust ja rollide jaotust, nii tuuakse teatud ametikohad

üle küberväejuhatuse (staabija sidepataljoni) struktuuri ja tagatakse sama IKT-teenuste tase vähemate inimestega. Viimase kolme aasta konsolideerimisprotsessi kogemus näitas, et ei ole otstarbekas kõikide teenuste tagamist koondada kaitseväe kätte, vaid eelkõige nende teenuste, mis vahetult toetavad sõjalist riigikaitset. Teenused, mis toetavad laiapõhjalise riigikaitse korraldamist, jäävad vastava asutuse enda hallata ja määratakse kindlaks kaitseministeeriumi koostatavas „Kaitseministeeriumi valitsusala info- ja kommunikatsioonitehnoloogia konsolideerimise rakendamiskavaga“. 2. Korraldada ümber kaitseväe peastaabi (KVPS) side- ja juhtimissüsteemide osakonna (J6) ning staabija sidepataljoni (StSiP) ülesanded ja struktuur. J6 ülesanded, mida ei ole vaja KVPS põhiülesande täitmiseks, peamiselt kaitseministeeriumi valitsusala info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tugifunktsioonide planeerimine nagu sagedushaldus, arendustegevuse juhtimine jne, antakse üle StSiP-ile. 3. Siderelvaliigi senine kahetasemeline struktuur, milles J6 planeerib ja StSiP viib täide, korraldatakse ühetasemeliselt, nii minimeeritakse eri tasandite dubleerivad tegevused, näiteks eelarve haldus, õppuste toetus, kaitseplaneerimise läbiviimine jne. Tasemete kokkupanekust tulenevaid riske – kontroll relvaliigi ülesannete täitmise ja ressursi otstarbeka kasutamise üle, relvaliigi ekspertiisi kadumine kaitseväe peastaabist – maandatakse KVPS koosseisu jääva J6 meeskonnaga. Muudatuste tulemusena liigub relvaliigi ülema roll J6 ülemalt küberväejuhatuse ülemale. 4. Ümber struktureerida tuleb ka staabija sidepataljoni praegune struktuur. Ühel ülemal on keeruline korralda üheksa valdkonna kvaliteetset juhtimist ja kontrolli. Haakuvate valdkondade grupeerimise ja ülema asetäitjate ametikohtade loomise kaudu paraneb ülesannete täitmise kvaliteet. 5. NATO 2014. aastal Walesis toimunud tippkohtumisel kiideti heaks Eesti kaitseväe küberlabori baasil NATO Cyber Range’i (NCR) loomine. NATO ühisrahastuse ja Eesti-poolse projektijuhtimise abil saavutab NCR esmase valmisoleku aastal 2018. NATO küberharjutusvälja ülesanne on matkida tavakasutajatele ja küberkaitse spetsialistidele reaalsuslähedasi tingimusi küberalase väljaõppe ja õppuste läbiviimiseks, et harjutada toimetulekut küberruumist tulenevate ohtudega. Lisaks vastuvõtva riigi toetuse osutamisele NCR-le, NATO küberkaitsekoostöö keskusele (CCDCOE) ja EST NFIU-le on küberväejuhatuse uus lisanduv ülesanne NCR virtuaalse keskkonna küberõppusteks ettevalmistamine, stsenaariumite koostamise ja küberväljaõppe ürituste toetamine. 6. Järgnev lisanduv ülesanne on operatsioonide läbiviimine küberruumis. Küberturbe või -kaitse korraldamine kaitseministeeriumi valitsemisala küberruumis on juba praegu staabija sidepataljoni ülesanne, sellele lisandub ründeoperatsioonide läbiviimise võime. See ei tähenda, et kaitsevägi koondab enda ridadesse Eesti ja maailma parimad häkkerid ning alustab „vastasvõistkonna“ info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemide mahasurumist või hävitamist. Läbivaks printsiibiks kaitseväe küberründevõime arendamisel on Sun Zi ütlus: „Tunne iseennast ja tunne oma vastast, siis

sajas lahingus sind ei lööda“. Kaitseministeeriumi küberruumi kaitseks valmistumisel on esmatähtis teada, mille vastu ennast kaitsta ehk millised on vastase taktikad, meetodid ning kasutatavad tehnoloogiad. Avalikus internetiruumis on selle kohta väärtuslikku informatsiooni, mida koostöös luureametkondadega süstemaatiliselt analüüsides on võimalik saada hea ülevaade „vastasvõistkondadest“. Valitsemisala olemasolevate ja juurutatavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteemide turvalisuse kontrollimise ja hindamise parim meetod on lasta neid rünnata, mille kaudu saab hinnata oma süsteemide tehniliste parameetrite vastavust ja protseduuride valmisolekut reaalsete rünnete tõrjumiseks. „Vastasvõistkonna“ tundmine, tema võimalike rünnakute simuleerimine NCR-s ning õppetundide rakendamine kaitseväe küberturbe operatsioonide läbiviimisel parandab kaitseministeeriumi valitsemisala küberruumi turvalisust, toetades sellega valitsemisala efektiivsemat juhtimist. Kokkuvõtlikult saab öelda, et küberväejuhatuse loomisega optimeeritakse olemasolev ressurss praeguste ja lisanduvate ülesannete kvaliteetsemaks täitmiseks, ilma et vajataks suuremat lisa- ja inimressurssi.

MIS ON LOODAVA KÜBERVÄEJUHATUSE ÜLESANDED? Küberväejuhatuse põhiülesanne on kaitseministeeriumi valitsusala juhtimistoetust korraldada ja operatsioone läbi viia küberruumis kaitseministeeriumi valitsemisala teiste ülesannete toetuseks. Väejuhatuse põhiülesande täitmist korraldatakse kuue tegevusvaldkonna abil ja neid toetavate tegevuste läbiviimisega. Väejuhatus korraldab juhtimistoetuse – joonisel märgitud rohelisega – nii rahu- kui ka sõjaajal. Täiendavalt planeerib ja harjutab väejuhatus küberruumis ründeoperatsioonide läbiviimist, toetab infooperatsioonide läbiviimisel kaitseväe peastaapi, korraldab relvaliigi väljaõpet ning arendustegevust ja viib läbi põhiülesannet toetavaid tegevusi. Väejuhatuse kuuest tegevusvaldkonnast on neli joonisel lillade nooltega märgitud valdkonda seotud operatsioonide läbiviimisega küberruumis, mis selgitab loodava struktuuriüksuse nimetuse küberväejuhatus valiku eelistust võrreldes teiste arutlusel olnud nimetustega „juhtimistoetuse väejuhatus“ või „staabija sidetoetuse väejuhatus“.

MILLINE ON VÄEJUHATUSE STRUKTUUR? Väejuhatuse detailne struktuur ja koosseisutabel täpsustub hiljemalt 2017. aasta suveks, kui kaitseväe juhatajale esitatakse kinnitamiseks „Küberväejuhatuse moodustamise rakendusplaan“. Planeerimisalused ja põhimõtted, mis anti rakenduskava koostamiseks, on järgmised: 1. Säilib staabija sidepataljoni ajalooline järjepidevus ja lipp. Pataljon keskendub ajateenijate ja reservüksuste väljaõppele. 2. Küberväejuhatuse ülemal on maksimaalselt kuus vahetut alluvat. 3. Väejuhatuse ülesannete täitmisel, eelkõige küberoperatsioonide ja arendustegevuse läbiviimisel, kaasatakse võimalikult palju ajateenijaid, reservväelasi ning Kaitseliidu küberkaitse üksuse vabatahtlikke.

4. Väejuhatuse rakendumisega lisandub praegusele siderelvaliigi isikkoosseisule järgmise kümne aasta jooksul täiendavalt 25 ametikohta lisanduvate ülesannete täitmiseks. Struktuuride ümberkorraldamisega võib mõne praeguse relvaliigi teenistuja ametikoha profiil muutuda, kuid kindlasti ei koondata inimesi.

KUS HAKKAB VÄEJUHATUS PAIKNEMA? Naljaga pooleks vastates – küberruumis. Kuni NATO küberkaitsekoostöö keskuse vajadustele vastava taristu valmimiseni paiknevad väejuhatuse allüksused erinevatel kinnistutel kaitseväe peastaabi territooriumil ja staabija sidepataljoni praeguses asukohas. Pärast keskuse suurusele vastava „kodu“ leidmist kolib küberväejuhatus – erandina NATO Cyber Range – staabija sidepataljoni praegustesse Mäekasarmutesse Filtri teel. NATO küberharjutusvälja tarbeks renoveeritakse ja sisustatakse NATO ühisrahastuse ja Luxembourgi sihtotstarbelise finantseeringu abil üks korrus kaitseministeeriumi kõrval asuvast hoonest.

MILLAL VÄEJUHATUS MOODUSTATAKSE? Küberväejuhatuse moodustamisega alustatakse 2018. aasta augustis, pärast Ühendkuningriigi lahingugrupi integreerimist 1. jalaväebrigaadiga ja suurõppuse Siil läbiviimist 2018. aasta I pooles. Eesmärk on lõpetada struktuurimuudatusega seotud tegevused 2019. aasta augustiks.

Ründetegevus küberruumis

Infooperatsioonide korraldamine

KM VA väljaõppe korraldamine

KM VA küberturbe korraldamine

KM VA IKT tagamine

KüVJ põhiülesanne on KM VA juhtimistoetuse korraldamine ja operatsioonide läbiviimine küberruumis KM valitsemisala teiste ülesannete toetuseks. VJ põhiülesande täitmist korraldatakse kuue tegevusvaldkonna kaudu ja neid toetavate tegevuste läbiviimisega.

KV staabitöö keskkonna tagamine

KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUSE SIHT ON KVALITEET kolonel Rauno Sirk riigi kaitseinvesteeringute keskuse direktor

1. jaanuaril tööd alustanud riigi kaitseinvesteeringute keskus on Eesti esimene omalaadne organisatsioon, mis on spetsialiseerunud ühe valdkonna hangetele ja taristu haldusele. Samas pole hangetele ja varustamisele keskendunud asutuse olemasolus midagi uut – paljudes riikides on taoline süsteem olnud kasutusel aastakümneid. 1960-ndatel veel väeliigipõhistena eksisteerinud ametkondadest on nüüdseks saanud valdkonnaülesed keskused. Sama põhimõtte järgi korraldavad hankeid Soome, Norra, Taani, Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid. Ühtse hankeorganisatsiooni loomise järgmise aasta alguseks on heaks kiitnud ka Leedu. Meenutades 1990-ndate algust, mil Eesti sai lääneriikidelt abi korras varustust, oli lahke annetaja tihti sealne kaitsematerjalide administratsioon, mitte kaitsevägi. Põhjused iseseisva asutuse loomiseks on enamikul riikidel olnud samad – riigikaitselised hanked on nii suuremahulised ja keerukad, et vajavad spetsialiseerunud struktuuri ja kvalifitseeritud spetsialiste. Hankeid reguleerivad hankepoliitikad, riigisisene ja rahvusvaheline seadusandlus ning direktiivid. Hangete üle teeb järelevalvet hulk organisatsioone, välja kujunenud on kohtupraktika. On mõistlik, et nii keerukas tegevus, mis kasutab pea poolt kaitse-eelarvest, paikneb ka kaitsevaldkonna siseselt strateegiliste otsuste lähedal. Eesti riigihangete seas on riigikaitse tervishoiu, riigihalduse, hariduse ja elektrienergia kõrval üks mahukamaid. Tänapäeval ei hangi me enam pelgalt relvi või relvasüsteeme ega ehitata praegu vajaminevaid hooneid – hanketegevus on keskendunud võimete loomisele. See tähendab lisaks relvastuse soetamisele arvestamist kogu võime elutsükliga – taristu, remondi, hoolduste, väljaõppe ja lõpuks mahakandmisega. Praegune hankija peab arvestama ka teise poole ehk tootjate organisatsioonide ja ühendustega. Kaitsetööstusettevõtete käive oli 2014. aastal Euroopa Liidu riikides 97,3 miljardit eurot ning sel alal tegutses pool miljonit inimest. Kaitsetööstus, samuti teadus- ja arendustegevus vajavad tellija esindajana pädevat partnerit, kes tunneks hästi nii tellitavat materjali kui ka hankimise õigus- ja finantspoolt. Eesti kaitseinvesteeringute keskuse hankeplaanis on 2017. aastal üle 500 hanke ja ehitusprojekti, milleks kulub üle 40 protsendi kaitse-eelarvest, mille otstarbekas kasutamine on suur kohustus ja vastutus. Kaitseinvesteeringute keskuse loomisega ühendas Eesti militaarhangete ja -taristu haldamise funktsiooni. Kui veel 2010. aastal olid kaitseministeeriumi valitsemisala kinnistute ülalpidamiskulud 9,8 miljonit eurot, siis 2016. aastal kulus taristu haldusele juba 16 miljonit eurot. Võimepõhise hankimise heaks näiteks on soomusmanöövervõime arendamine ehk jalaväe lahingumasinate CV90 hange. 2014. aastal sõlmitud lepingu kohaselt ostab Eesti 2014.–2018. aastani 44 lahingumasinat, millele lisandub taristu – harjutusala, remondihallid ja hoolduse-õppe garaažid, lisaks alajaamad, pesulad, teed ning platsid.

Kaitseministeerium on juba praegu üks kolmest suurimast riigi kinnisvara haldajast riigi kinnisvara aktsiaseltsi ja keskkonnaministeeriumi kõrval. Meie taristu hõlmab ka harjutusalasid ja nende rajatisi – teid, tuletõrje veevõtukohti, sihtmärgi- ja muid alasid, mille rajamisele kehtivad ranged ohutus- ja keskkonnanõuded. Keskkonnaaspektide arvestamise olulisus kaitseväe tegevuste raames on põhjus, miks kaitseinvesteeringute keskusesse on koondunud oluline osa kogu valdkonna keskkonna-alasest oskusteabest. Meie spetsialistide juhtimisel viiakse ellu kogu kaitseministeeriumi valitsemisala keskkonnapoliitikat ning keskkonnakorralduskavasid harjutusaladel kogu kaitseväes. Ametlik tegevuse algus 1. jaanuaril märgib vaid üht verstaposti uue asutuse sünni juures. Keskus loomiskuupäevaks annab ametlik käskkiri 9. novembri 2015, järgmise aasta juunis nimetas kaitseminister ametisse keskuse direktori. 2016. aasta suvel alanud ettevalmistustööd puudutasid nii personali ja ülesannete jaotust kui ka keskuse hoonet koos kõigi praktiliste küsimustega alustades ruumide paigutusest lõpetades arvutivõrkude ja turvasüsteemide seadistamisega. Keskuse meeskond moodustus peamiselt kaitseväe ja kaitseministeeriumi hangete ja taristuvaldkonna töötajatest, kellest paljud jätkasid uues asutuses oma senist tegevust. Uue organisatsiooni käivitamine ei tähenda pelgalt töötajate ümber kolimist, vaid ka protsesside, töökultuuri ning kogu mõtteviisi ühtlustamist. Töökultuuri ja väärtuste ühte liitmine on juhtkonna üks esimesi proovikive ja ülesandeid. On sümboolne, et 2016. aasta lõpul keskuse käivitamise ette valmistamisel olid ühe olulisema küsimusena arutlusel keskuse väärtused – vundament, millele iga edukas organisatsioon toetub. Koostöövalmidus, asjatundlikkus, vastutustunne ja soov areneda peegeldavad selgelt eesmärke, mille poole loodud asutus püüdleb. Ühistele väärtustele toetuv töökultuur ja läbimõeldud personalipoliitika aitavad kujundada tõhusat, hästi kokku töötanud meeskonda. Praegune tööturg on võrreldes mõne aasta tagusega muutunud. Inimeste ootused töökohale, professionaalsele arenguvõimalusele, isikliku ja tööelu ühendamisele on nüüd teistsugused kui kümmekond aastat tagasi. Uue asutuse käivitamine annab võimaluse kasutusele võtta uudseid lahendusi. Tehnika areng seab töötajatele ka oma nõudmised – näiteks praegustes uusehitistes kasutatav tehnoloogia ja automaatika nõuavad kasutajalt keskmisest suuremat tehnilist taipu ja teadmisi. Peame järgmise viie kuni kümne aasta pärast värbama senisest oluliselt erineva ettevalmistusega inimesi ning olema valmis pakkuma nende haridusele ja väärtushinnangutele sobivat keskkonda. Kaitseinvesteeringute keskuse loomise kasutegurina on välja toodud hanke ja taristu valdkonna parem omavaheline sünkroniseeritus, aga ka senisest parem kontroll ja ülevaade nendest protsessidest nii ministeeriumi kui ka kaitseväe poole pealt vaadates. Samas on oluline, et hankimine ja taristu arendus oleksid korraldatud senisest läbipaistvamalt, kitsaskohad tuleksid välja varem ning kogu protsess oleks senisest tõhusam. Selged sihid silme ees, tuleb hakata mõõtma, kui edukad oleme me praegu ning kui jõudsalt teeme edusamme eesmärkide suunas. Üheks mõõdupuuks ongi plaanidele vastavuse suurendamine parema planeerimise, aga ka tõhusama juhtimise ja valdkondadevahelise koordinatsiooni abil. RKIK peab kindlustama, et hangitud materjalid tarni-

taks ja kinnisvaraobjektid antaks kasutajale üle õigeaegselt. Selleks tuleb oma tegevustes olla professionaalsem, et vähendada hanketulemuste vaidlustamist. Lisaks sellele on plaanis parandada ka teenuste kvaliteeti kliendi ehk kaitseväe jaoks – see tähendab kliendi rahulolu väljaselgitamist ja hindamist ning protseduuride seadmist selliselt, et klient saaks väiksema panusega suurema hüve. Siit jõuame järgmise eesmärgini. Keskuse personal koondab oma ala vaieldamatuid asjatundjaid – militaarvaldkonna hanke- ja ehitusspetsialiste, kelle kasvamine kogemustega asjatundjaks on võrreldav kaitseväelase arenguga veebliks või majoriks. Paljude ametite puhul on haridus alles esmane samm ning kaitseinvesteeringute spetsialistiks saadakse töö käigus. Keskus on asunud esimestest päevadest alates täitma oma põhiülesandeid – hankima varustust ja teenuseid kaitseväele ja teistele kaitseministeeriumi allasutustele, jätkama ehitusprojekte ja haldama taristut. Lähiaastate olulisemate hankeprojektide märgusõnadeks on koostöö ja rahvusvahelisus: alustame Lõuna-Korealt ostetavate liikursuurtükkide K9 Kõu hanke ette valmistamist, lisaks läbirääkimistele pakkujaga peame konsultatsioone soomlastega ühiste hooldusvõimaluste osas. Suurvõime arenduste osas jätkub soomusmanöövrivõime ellu viimine, sh CV90 lahingumasinate Eestisse toomine. Kaitseinvesteeringute keskus korraldab nende transpordi ja üleandmise-vastuvõtmise Tapal, samuti toetusmasinate remondi ja ümberehituse. Lahingumasinaid hakkab hooldama ja muretseb vajalikud varuosad BAE Systems, kes kaasab ka partnereid Eesti kaitsetööstusest. Alustamisel on käsitulirelvade hange koostöös justiits- ja siseministeeriumiga kaitseväe käsitulirelvade väljavahetamiseks, jätkame mereväe laevade moderniseerimise programmiga, mis jõuab lõpule 2019. aastal. Lisaks suurprojektidele jätkab keskus side- ja IT-varustuse, riidevarustuse, laskeimitaatorite, käsitulirelvade ja relvasüsteemide laskemoona, meditsiinitehnika, telkide jm hangetega. Ka taristu arendus astub sel aastal pika sammu edasi. Sügiseks valmib Tapal ulatuslik taristukompleks, kuhu kuuluvad 3 kasarmut, toitlustuskompleks, 6 hooldus- ja õppehalli, 5 varjualust, lisaks teenindavad hooned ja rajatised – alajaam, pesula, teed, platsid, muud kommunikatsioonid. Lisaks ulatuslikule ehitustegevusele Tapal lõpeb Jõhvi tehnikapargi ehitus, kus on arvestatud muuhulgas ka liitlaste tehnika remontimise vajadusega. Jätkub harjutusväljade ja keskpolügooni arendamine: sel aastal on kavas Nursipalu harjutusvälja keskkonnamõjude hindamine ja väljaõpperajatiste projekteerimine, Sirgala harjutusvälja teeninduskeskuse ehitus ning Keskpolügooni riigi eriplaneering koos vajalike keskkonnamõjude hindamistega. Lisaks kaitseväele ja kaitseministeeriumile oleme alustanud hangetega Kaitseliidu tarbeks. Kaitseinvesteeringute keskuse esimesed kuud on näidanud, et uue asutuse käivitamine on läinud plaanipäraselt. Järgmiste aastate ambitsioon on astuda samm edasi ning jõuda oma töös kvalitatiivselt järgmisele tasemele. Töötulemuste mõõdetavus, selged nõudmised kvaliteedile, uudsete tehniliste lahenduste kasutamine, aga ka selged väärtused ja läbimõeldud personalipoliitika aitavad seatud sihte saavutada ja olla professionaalne ja tõhus riigikaitse toetaja.

TUNG HARJUTUSVÄLJADELE SUNNIB ETTE MÕTLEMA major Arti Levandi kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond Kairi Küngas, toetuse väejuhatuse kommunikatsiooni nõunik

Eesti harjutusväljade piiratud kasutusvõimalused sunnivad soovijaid väljaõppeplaane pikalt ette tegema. Seetõttu tuleb harjutusväljade kasutajatel rohkem oma tegevus läbi mõelda. Harjutusväli on maa- või mereala koos selle kohal oleva õhuruumiga ja harjutusvälja väljaõppeehitiste kompleksiga. Harjutusväljal korraldatakse üksuste taktikalisi harjutusi, õppusi, laskmisi ja lõhketöid. Seal katsetatakse relvi, lahingumoona, lahingu- ja muud tehnikat. Harjutusväljade põhieesmärk on kaitseväe rahuaegne väljaõpe teha ohutult, keskkonnasäästlikult ja minimaalselt tsiviilelu häirides. 1991. aastal oli nõukogude armee kasutada ligi 1500 militaarobjekti kogupindalaga 871 km2 , moodustades ligi 2% Eesti kogupindalast. Praegu on Eestis kuus harjutusvälja kogupindalaga ligi 270 km2: Nursipalu, Sirgala, Klooga, Männiku, Kikepera harjutusväljad ja keskpolügoon. Veerandsaja aasta taguse ajaga võrreldes on väljaõppe läbiviimiseks võimalused kolm korda vähenenud. Samas tänu tehnika ning relvastuse arengule on uute laske- ja õppeväljade vajadus suurenenud. Vajadust täidetakse olemasolevate harjutusväljade arendamisega ning valitsuse määrusega on asutatud Soodla harjutusväli, millel saab praegu riigimetsa majandamise keskusega kooskõlastatult teha vaid taktikalist väljaõpet. Harjutusväljade kasutamist korraldab ning arendab toetuse väejuhatuse harjutusväljade teenistus. Toetuse väejuhatuse harjutusväljade teenistuse põhiülesanne on väejuhatuse vastutuses olevate harjutusväljade, harjutusalade ja eraldiseisvate väljaõppeehitiste kasutamise korraldamine ning arendamine. Harjutusväljade teenistus tagab, koostöös kasutajatega, aladel toimuva tegevuse ohutuse ja teeb selle üle järelevalvet. Sama teenistus haldab broneerimis- ja infosüsteemi ning teavitab avalikkust harjutusväljadel toimuvast, lisaks koordineerib kaitseväe laskeväljaõppeks tarvilikke märklehtede ja sihtmärkide soetusi ning kasutust.

ESIMENE LUBA LÕUNA-EESTIS Nursipalu harjutusväli oli esimene, millele saadi ametlik luba teha väljaõpet. 1996. aasta kaitseministri käskkirjaga oli riigi omandisse jäetud Nursipalu linnaku maaüksus. 2001. aastal anti Nursipalu linnaku maaüksus kaitseministri käskkirjaga kaitseväe Võru lahingukooli valdusesse ja valitsuse korraldusega anti luba Nursipalu linnaku maaüksusega piirneva riigimetsa kasutamiseks alalise riigikaitselise väljaõppe läbiviimiseks. Harjutusväljade kasutusvõimalused ja -piirangud on täpsemalt kirjeldatud kasutuseeskirjades.

5 MÃ&#x201E;NNIKU

KLOOGA

2 SOODLA

KVKP

SIRGALA

7 KIKEPERA

4 NURSIPALU

Keskpolügoon on asutatud 2001. aastal. Seal on 20 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 323 päeval. Keskpolügooni peamised kasutajad on 1. jalaväebrigaadi üksused ning liitlasüksused. Kuna keskpolügoon on peamise tähtsusega kaitseväe harjutusväli, sõidetakse sinna harjutama üle Eesti. Teised harjutusväljad on asutatud 2008. aastal. Sirgala harjutusväljal on 11 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 329 päeval. Harjutusvälja kasutajad on kõik Eesti kaitseväe üksused. Vaid Sirgala harjutusväljal ja keskpolügoonil on Eestis võimalik lasta tankitõrjerakette ning miinipildujatega. Nursipalu harjutusväljal on 17 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 299 päeval. Harjutusvälja kasutavad peamiselt 2. jalaväebrigaadi allüksused. Männiku harjutusväljal on 11 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 312 päeval. Männiku harjutusväli on Tallinna linnale kõige lähem harjutusväli ning peamised kasutajadki on Tallinnas paiknevad kaitseväe üksused. Klooga harjutusväljal on 5 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 283 päeval. Klooga harjutusvälja peamised kasutajad on Paldiskis ja Ämaris paiknevad allüksused. Kikepera harjutusväljal on 7 laske- ja õppevälja, mida kasutati 2016. aastal 175 päeval. Harjutusvälja kasutavad peamiselt Pärnumaa Kaitseliidu malev ning logistikapataljon. Loomisel on ka Tapa lähiharjutusala, mis on mõeldud taktikaliseks väljaõppeks ning laskeharjutusi seal ei tehta. Tulevikus saab lähiharjutusalal teha soomusüksuste taktikalist väljaõpet kompanii tasemel.

UUED VÕIMALUSED Harjutusväljadel on lähiaastatel loodud väljaõppeks uusi võimalusi. Keskpolügoonile on Raketibaasi rajatud uued lasketiirud, Suru lasketiir, Põhja-Sihtmärgiala 1 laskeväli, Sihtmärgiala 1 ja 2 õhk-maa-laskeväli, suurtükipositsioonid ning Suru lasketiir. Teede ehituse teise etapiga on valminud üle 15 km teid. Rajatud on Valgejõe sild Surus ja Kukepalu sild. Ameerika Ühendriikide pioneerid on oma väljaõppe käigus ehitanud ligi 9 km tankiteid ning Raketibaasi alale 4 barakki. Suru lasketiiru on rajatud vaatlustornid ning õppeklass ja ladu. FIET (Force Integration and Enhanced Training) võimepakettide raames on kavas keskpolügoonil 2017. aastal rajada käsigranaadi viskekohti, tankitõrjerelvade laskekohti ning tankide/jalaväe lahingumasinate pardarelvade rihtimiskohti. Seda tehakse kas osaliselt või täies mahus NATO ühisrahastuse abil. Sirgalas ja Nursipalus jätkub teeninduslinnakute ehitamine ning Kikeperra on rajatud Lutsu laskeväli. Jätkub väljaõpperajatiste loomine vastavalt harjutusväljade arenguprogrammidele. Keskpolügooni arendamise põhirõhk on suurendada soomusmanöövrivõimet. Kuid sellest tingitult tuleb arendada ka väiksemaid harjutusvälju, et käsitulirelvadega teha laskeharjutusi. Kaitseväele lisandunud tehnika ja liitlasvägede harjutuste tegemise vajadusest tingitult on alustatud õhutõrjerelvade ja suurtükiväe relvade (merele orienteeritud) ning mereväe laskmis- ja väljaõppevõimaluste laienemisprotsessi.

Juba praegu on harjutusväljade kasutusvõimalused piiratud. Kuna paljud tahavad teha väljaõpet, ning võimalus aladel üheaegselt tegutseda on ohualade tõttu piiratud, tuleb harjutusvälju kasutada soovijatel esmane väljaõppeplaan teha orienteerivalt 6–12 kuud ette. Lähtuma peab kaitseväe eesmärkidest ja prioriteetidest ning oma tegevussoovid tuleb kooskõlastada teiste üksustega. Planeeritud väljaõppe toimumise aja lähenedes tuleb tegevuste aega täpsustada. Selle alusel tuleb teha ala broneeringutaotlus veebilehel harjutusvali.mil.ee hiljemalt eelneva kuu alguseks. 2016. aastal sai broneeringuid teha pikalt ette. Kuid loomaks süsteemi, mis lähtub eelkõige tegelikust vajadusest ala kasutada, piiratakse 2017. aasta teises pooles broneeringute sisestamise aega. Seega oodatakse harjutusväljade kasutajatelt üha täpsema plaani koostamist, oma tegevuse läbimõtlemist enne kasutustaotluse vormistamist. Broneeringud peavad olema täpsed (nii ajaliselt kui ka asukohaliselt), lähtuma vajadusest ning arvestama kaaskasutajatega. Erilist tähelepanu ja teistega arvestamist nõuavad kõik laskeharjutused, kuna sellega kaasnevad ohualad piiravad teiste üksuste väljaõppevõimalusi ning kasutatakse ka õhuruumi, mis omakorda piirab lennuliiklust harjutusväljade kohal ja lähiümbruses.

PIDEV ARENDUS Harjutusväljade kasutus on pidevas muutumises. Eesmärk on kasutamist võimalikult palju optimeerida. Soov on jõuda kellaajaliselt täpse planeeringuni, kus üksused tegutsevad harjutusväljal eelnevalt kinnitatud ajakava järgi. Selliselt tagatakse olemasolevate võimaluste maksimaalne kasutus. Väljaõppevõimaluste suurendamiseks arendatakse harjutusväljasid pidevalt. Uuendatakse olemasolevaid rajatisi, lähtudes iga harjutusvälja eripärast ja võimalustest. Samuti ehitatakse uusi, püüdes harjutusväljade territooriumi maksimaalselt riigikaitse huvides kasutada. Keskpolügooni arendamise eesmärk on, et mehhaniseeritud pataljon koos toetusüksustega saaks seal teha lahinglaskmisi koostöös tuletoetusrelvadega. Selleks on vaja luua kompanii võitluskoridorid, lisaks kaks sihtmärgiala ning võtta 90 päeval aastas kasutusele laiendatud ohualad. Sirgala harjutusvälja laiendamisplaanid sõltuvad erinevate asutuste tegevusest (näiteks Eesti Energia). Kaitseväe plaan on laiendada harjutusvälja praegustele kaevandusaladele, et luua laskmisvõimalused soomukite pardarelvadele ja kuni mehhaniseeritud kompanii suuruse üksuse lahinglaskmisteks. Klooga suund on rajada soodsad võimalused käsitulirelvadest laskmisteks, keskendudes spetsiifiliste ja linnavõitlusüksuste väljaõppeks. Kikepera harjutusväli peaks tulevikus toetama kompanii-suuruse üksuse lahinglaskmisi. Nursipalus peaks tulevikus olema ka kompanii lahinglaskmiste ala ja sihtmärgiala, kuid Männiku, Klooga ja Kikepera harjutusväljadele sihtmärgialasid rajada ei plaanita. Samas tuleb ambitsioonikaid tulevikuplaane ellu viies arvestada ka üksustega, kes ehitustegevuse ajal soovivad teha väljaõpet. Tulevikus luuakse personali ja hooldussüsteem, harjutusväljad hakkavad pakkuma üksustele tõusvaid sihtmärke ja laservestidega harjutuste tegemise toetust.

MAANDUMINE MAANTEEL JA ULATUSLIKUD ÕHULAHINGUD LÄÄNE-EESTI KOHAL dr Alar Laats õhuväe teavitusspetsialist

2014. aasta läks õhuväe ajalukku ööpäevaringse NATO õhuturberotatsiooni käivitamisega. 2015. aastal hakkas teostuma president Obama idee Ämarist kui rahvusvahelisest õhuväe õppekeskusest. Suuresti aitas sellele kaasa kaitseväe keskpolügoonile rajatud õhk-maa-harjutusala valmimine. Ka 2016. aasta oli õhuväele paljude õppuste aasta. Sellel aastal toimus kaks märkimisväärset uut liiki õppust, mis olid uued proovikivid nii Eesti õhuväele kui ka meie liitlastele. Ühte neist tutvustati üsna laialt ajakirjanduses, teine leidis vaid põgusat kajastamist.

MAANDUMINE MAANTEEL Enamik militaarlennukeid maandub nõuetele vastavalt ettevalmistatud lennuväljadel ja lennubaasides. Siin on hea katte ja vajaliku märgistusega maandumisrajad ja ruleerimisteed, maandumiseks vajalikud tulede ja raadionavigatsioonivahendite süsteemid, tornis maandujaid juhendavad lennujuhid. Eriolukordades võib aga olla vaja maanduda lennuväljale või lennuvälja sarnasele alale, kus puuduvad igasugused vahendid maandumise ja õhkutõusmise hõlbustamiseks ning kus pinnakate ei pruugi alati normidele vastata. Seetõttu tuleb lenduritel harjutada ka tegutsemist niisugustel hädaabilennuväljadel. Sellisteks reservlennuväljadeks sobivad pikad, sirged, laiad maanteed. 2016. aastal viidigi läbi Eesti õhuväe ning USA ühine õppus, kus ründelennukid A-10 maandusid ja tõusid õhku Jägala–Kärevete maantee laiendusel. Nõukogude ajal rajati Eestisse kolme kohta sirgeid ja piisavalt pikki maanteelaiendusi, mida sai kasutada reservlennuväljadena. Üks neist asubki Jägala– Kärevere maanteel. Kas neile ka nõukogude ajal maanduti, pole teada. 2016. aasta suvel Eesti–USA ühisõppusel aga küll ning lausa kahel päeval. Ründelennukid A-10 olid harjutanud maandumist ettevalmistamata lennuväljale juba 2015. aasta detsembris mahajäetud nõukogude lennuväljal Kiltsis Haapsalu lähedal. Iseenesest pole maanteelõigu kasutamine ajutise lennuväljana lihtne ettevõtmine. Selleks vajalik maapealne töö oli suures osas Eesti õhuväe meeskonna ülesanne. Liiklus maanteel, sealhulgas ka ühistransport, tuli ümber suunata. Õhuruum, kus õppus toimus, tuli reguleerida ning kooskõlastada nii lennuameti kui ka Lennuliiklusteeninduse AS-iga. Õhuväe ja peastaabi tsiviil-militaarkoostöö ohvitserid said nõusoleku maanteelaiendit ümbritsevate maade omanikelt. Kohalikku elanikkonda teavitati eelseisvast õppusest. Kuigi õppust nimetatakse maandumiseks ettevalmistamata lennuväljale, siis ometi tuli maanteel ja selle ümbruses enne maandumisi teatud ettevalmistusi teha – võsa

ja mõned puud tuli maantee lähedusest kõrvaldada, samuti tuli liiklusmärgid õppuse ajaks teisaldada. Õppusel osales ka lennubaasi tuletõrje- ja päästemeeskond. Maandumiste ajaks sulges õhuvägi koos politsei ja sõjaväepolitseiga vajalikud teelõigud. Sujuvalt kulges koostöö Eesti politsei- ja piirivalveameti, maanteeameti, lennuameti, Järva Teede OÜ, Lennuliiklusteeninduse AS-i ja kohalike omavalitsustega. Ka õppusel osalenud USA lennuüksustele oli maandumine maanteel oluline sündmus. Michigani õhurahvuskaardi, mille lennukid osalesid harjutusel, ülema brigaadikindral John D. Slocumi sõnul oli õppus mõlema riigi ajaloos oluline märk. Tema sõnul tehti analoogne maandumine USA ründelennukitega viimati 1984. aastal. 20. juunil toimunud maandumisele saabusid Michigani õhurahvuskaardi lennukid Läti õhuväe Lielvārde lennubaasist ning pärast maandumisharjutust suundusid sinna tagasi. 1. augustil maandusid maanteel USA õhuväe 303. eskadrillis lennukid, mis baseerusid ajutiselt Ämari lennubaasis.

ULATUSLIKUD ÕHULAHINGUD LÄÄNE-EESTI KOHAL Eesti õhuruumis on korduvalt harjutatud õhulahinguid hävitajate vahel. Seni oli tegu olnud kas võitlusega mees mehe vastu või siis hävitajapaaridevaheliste võitluste harjutamisega. Neid „lahinguid“ on tavaliselt juhtinud maa peal asuva Eesti õhuväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse sihitajad. 2016. aasta augusti teisel poolel toimus aga meie õhuruumis õppus, mida võiksime nimetada meie sihitajate lahingujuhtimise kvalitatiivseks hüppeks. Nimelt toimus augustis Eesti õhuruumis rahvusvaheline õppus, millel osales 16-st Ämaris ajutiselt baseeruvat USA hävitajast F-15C koosnenud üksus. Siia kuulusid nii USA 493. hävitajate eskadrilli 12 hävitajat, mis saabusid Eestisse Suurbritannias Suffolki krahvkonnas asuvast Lakenheathi lennubaasist, kui ka neli Rumeeniast Câmpia Turzii lennubaasist saabunud USA 194. ekspeditsioonieskadrilli hävitajat. Aeg-ajalt osalesid õppusel ka Ämaris paikneva NATO õhuturbeüksuse Briti hävitajad Eurofighter Typhoon, Šiauliais baseeruva Portugali õhuväe hävitajad F-16 ning Eesti õhuväe õppereaktiivlennukid L-39. Mõnikord lendasid USA hävitajad aga Rootsi harjutusaladele, kus vastasteks olid Rootsi hävitajad Saab JAS-39 Grippen ja Soome hävitajad F-18. Tegu oli suurima reaktiivhävitajate õhk-õhk-õppusega taasiseseisvunud Eesti õhuruumis. Pea iga tööpäev toimus meie õhuruumis neli versus neli ja mõnikord lausa neli versus kümme lennukit hõlmavad õppelahingud. Nii mastaapsete lahingute läbiviimiseks olid Eesti sihitajatele appi tulnud suurte kogemustega Belgia õhuväe sihitajad. Selline suurejooneline õppus ei olnud katsumuseks ainult vastuvõtva lennubaasi maapealse teenistuse meeskondadele ja lennutegevust kontrollivatele sihitajatele, vaid ka Eesti õhuväe õhuruumi planeerijatele. Asi on selles, et nii suure hulga kiirete reaktiivhävitajate õppus nõuab mahuka õhuruumi eraldamist, mis õppuse õhulahingute ajal oleks suletud teistele õhusõidukitele. See tähendab märkimisväärsete tsiviillennunduse marsruutide ümbertõstmist. Eesti õhuväe staabi õhuruumi planeerimise ohvitserid koostöös tsiviilennundusorga-

nisatsioonidega said sellega hakkama. Nõnda saadi ligi sada kilomeetrit lai ja ligi kakssada kilomeetrit pikk harjutusala, mis haaras endasse praktiliselt kogu Läänemaa ja Hiiumaa, suurema osa Saaremaast, suure viilu Harjumaast ning tükikese Raplamaastki. Ühisõppuse käigus täiendati ja suurendati eri riikide õhuvägede koostegutsemisvõimet, aga samuti saadi väärtuslikke kogemusi Eesti õhuruumi harjutusalade edasiseks arendamiseks.

TEISI ÕPPUSEID 2016. aastal toimus Eesti õhuväes mitmeid teisigi märkimisväärseid õppusi. Nii näiteks olid juuli lõpus-augusti alguses Ämari lennubaasis Briti õhutõrjujad koos rakettidega Rapier FSC ning harjutati ühiselt lennubaasi kaitset õhurünnakute vastu. Kindlasti ei saa nimetamata jätta ka kahte reservõppekogunemist. Mai alguses formeeriti reservväelastest kolmekümnemeheline radarposti kaitseüksus ning septembris kutsuti kokku kompanii suurune baasikaitseüksus. Mõlema õppekogunemise efektiivseks läbiviimiseks olid õhuväe instruktorid koostanud tihedad õppekavad.

EESTI MEREVÄGI NATO ALALISE MIINITÕRJEGRUPI JUHTROLLIS kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa Mereväe operatsioonikeskuse ülem

23. juunil 2016 Saksamaal Kieli sõjasadamas toimunud tseremoonial võttis Eesti merevägi aastaks enda kanda NATO 1. alalise miinitõrjegrupi juhtimise. Sellega asus kaitsevägi esimest korda juhtima NATO reageerimisväe koosseisu kuuluvat üksust. NATO 1. alaline miinitõrjegrupp on neljast NATO merelisele väejuhatusele alluvast alalisest mereüksusest vanim. Praeguse NATO 1. alalise miinitõrjegrupi esimene eelkäija, kandes toona nime Standing Naval Force Channel, alustas teenistust 11. mail 1973 Belgias Oostendes. Selle loomise eesmärk oli tagada meresõiduvabadus ning navigatsiooniohutus La Manche’is ja Loode-Euroopa sadamatesse viivatel laevateedel. Konflikti korral Varssavi paktiga liitunud riikidega pidi loodud miinitõrjeüksus suunduma Lääne-Saksamaa vetesse. Algusaastatel moodustasid grupi Ühendkuningriigi, Saksamaa, Belgia ja Hollandi miinitõrjelaevad ning panustavate riikide hulk on pidevalt suurenenud. Aastatega on grupi nimi korduvalt muutunud, kuid eesmärk – pakkuda NATO-le kõrges valmiduses olevat alalist miinitõrje võimekust ja merelist kohalolekut – on sisuliselt jäänud samaks. Eesti merevägi on liitlaskohustusi kandnud ja laevaga NATO 1. alalises miinitõrjegrupis osalenud igal aastal ning järjepidevalt alates 2005. aastast, olles sellega kaitseväes NATO üksustesse enim panustanud väeliik. NATO alaliste mereväeüksuste ülesanne on tagada NATO-le pidev mereline võimekus operatsioonide ja teiste toetavate tegevuste läbiviimiseks nii kriisi kui ka rahu ajal. Alalised mereüksused alluvad NATO merelise väejuhatuse ülemale, kelle staap asub Ühendkuningriigis Londoni lähedal Northwoodis. NATO merelise väejuhatuse ülem allub omakorda NATO Euroopa vägede kõrgemale ülemjuhatajale, olles viimase nõuandja merelistes küsimustes. NATO alalised mereüksused, mis moodustavad NATO reageerimisväe merekomponendi, kuuluvad NATO reageerimisväe etteotsa, olles alalises valmiduses NATO operatsioonide toetuseks merel ja merelt ning seda kuni täiendavate jõudude saabumiseni. Olles mitmeriigilised integreeritud üksused, demonstreerivad alalised grupid alliansi solidaarsust ja ühtekuuluvust maailma meredel ning NATO kohalolekut. Peale alalise valmiduse ja NATO lipu näitamise on gruppide ülesanne teha diplomaatilisi visiite liikmes-, partner- ja mitte-NATO riikidesse, panustada NATO mereolukorra teadlikkusse ja NATO tuvastatud merepildi alalhoidmisse mereseire kaudu ja pakkuda meresõjalist võimsust erinevate ülesannete täitmiseks. Alalised miinitõrjegrupid moodustavad oskustega erialase tuumiku, mida saab vajadusel teiste liituvate laevadega operatsioonipõhiselt suurendada. Alaliste mereüksuste, sh NATO 1. alalise miinitõrjegrupi tegevus on kinnitatud aastaplaanis, määrates õppused, kus osaletakse, ning sadamad, mida külastatakse. Tegevusplaan on kinnitatud NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris, võttes arvesse nii poliitilist vajadust näidata NATO merelist kohalolekut regiooniti kui ka toimuvaid õppuseid. Alaliste miinitõrjegruppide tegevusplaani-

desse on olulise osana lisatud ajalooliste lõhkekehade kahjutustamise operatsioonidel osalemine. NATO 1. alalise miinitõrjegrupi suurus on üldjuhul neli kuni kaheksa laeva ning tavaliselt liituvad laevad kolmeks kuni neljaks kuuks. NATO merelise väejuhatuse ülemal on operatiivjuhtimisõigus kõigi alaliste mereüksuste üle, samas kui alaliste mereväe- ja miinitõrjegruppide ülematele on delegeeritud taktikalise käsutamise õigus. Viimane tähendab pädevust püstitada allutatud allüksustele ülesandeid kõrgema ülema seatud ülesande saavutamiseks. Moodustades osa NATO reageerimisväest, on grupi esmane ülesanne saavutada ja üleval hoida valmidust. Rahvusvahelises keskkonnas tuleb üksuse ülesehitamisel ja väljaõppe planeerimisel mõista ja arvestada taustsüsteeme, kust osalevad laevad tulevad. Sisuliselt tähendab see seda, et NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ülem peab muuseas olema teadlik tema juhtimise alla antud laevade päritoluriikide merevägede tegevustest, traditsioonidest, kultuurilistest eripäradest ja väljaõppesüsteemide ülesehitusest. Allianss keskendus 21. sajandi algusaastatel peamiselt maaoperatsioonidele. Seetõttu liikus tähelepanu, ja mis kõige olulisem, raha, maa- ja õhuvägede tegevuse toetusele ning paratamatult hakati laevade arvu Euroopa merevägedes vähendama. Olukorras, kus laevad vananesid või arvati teenistusest välja, on laevastike suurust oluliselt mõjutanud uute, kõrgtehnoloogiliste laevade hind ehk laevu ehitatakse vähem. Oma osa on lisanud personali vähenemine, kuna inimeste soov minna merele rasket tööd tegema ajal, kus eeldatakse pidevat on-line-olemist, on stabiilselt vähenenud. Otseselt on miinitõrjelaevastike moderniseerimist mõjutanud pikaaegne plaan liikuda järgmise põlvkonna mehitamata allveesüsteemide kasutamisele, mis hakkab alles nüüd selgemat kuju võtma. Seega on riigid oodanud järgmise põlvkonna võimekuste tulekut ning uute laevade ehitamist. Samas kui laevade arv on vähenenud, on suurenenud ülesanded, mida merevägedele püstitatakse. Pärast maaoperatsioonide kokku tõmbamist on riikide fookus järjest liikunud merelisele keskkonnale. Merekaubanduse osakaal maailmamajanduses on kasvamas, aga järjest on ka juurde tulnud julgeolekualaseid katsumusi, olgu nendeks siis piraatlus, rahvaste ränne või uued meresõjalised oskused, mida regioonides väljaspool alliansi territooriumi arendatakse. Merelises keskkonnas on esmatähtis kohaolek, et saada aru toimuvast ja seega on erinevate ülesannetega, mis samas ei pruugi seostuda laevade põhiliste võimetega, seotud järjest rohkem laevu. Kokkuvõtteks on vananevad laevastikud, lisandunud ülesanded, uute tehnoloogiate väljatöötamine ja vähenenud eelarved viinud olukorrani, kus võimalused riigisiseselt või ka rahvusvaheliselt merel koos harjutada on vähenenud. Riikide mereväed on laevad NATO alalistes mereüksustes osalemiseks väga hästi ette valmistanud üksiklaeva tasemel, kuid neil ei ole ülemäära kogemusi rahvusvahelises üksuses või oma kodumereväes suurema üksuse koosseisus seilamiseks. Peale riikide poliitilise tahte väljendamist panustada kollektiivkaitsesse on NATO alalised mereüksused atraktiivne võimalus anda laevadele hea väljaõpe rahvusvahelises üksuses pikaaegse seilamise kaudu. Väljaõppe üks tähtsamaid eesmärke on saavutada olukord, kus ollakse kokku töötanud ja integreeritud meresõjaline üksus, aga mitte kogum laevu eri riikidest. Kuigi NATO-s on meresõjalised taktikalised protseduurid standarditud, on riikide lõikes protseduurilisi ja tehnilisi erisusi ning muidugi on mees-

kondade kogemused erinevad. Olles NATO lipu all, rahvuslikud erisused küll jäävad, kuid lisanduvad harjumuspärastest riigisisestest erinevad NATO alalise üksuse põhised tegevussuunised. Seega on vaja saavutada ühtlane väljaõppetase ja jagatud arusaamad ehk pidevalt harjutada, alustades lihtsamatest ning liikudes progresseerudes keerulisemate tegevuste juurde. Siinkohal on grupi staabi roll võimaluste loomises. Alustada tuleb side ja põhiliste meremeheoskuste harjutamisega. Pärast üldise koostöötaseme saavutamist tuleb tegevuses keskenduda miinitõrjele kui grupi põhitegevusele. Siinkohal ei ole nii palju vaja üksiklaeva väljaõpet, sest erialane oskusteave on meeskondades olemas ja see on laeva komandöri vastutada. Keskenduda tuleb pigem üksteise mõistmisele operatsioonide läbiviimisel ja ettekandmisel. Miinijahtimise väljaõppeks on ehk kõige parem viis ajalooliste lõhkekehade kahjutustamise operatsioonidel osalemine, võimaldades keskenduda miinijahtimise terviktsüklile alustades otsimisest ja lõpetades lõhkamisega. Seetõttu on eelmainitud operatsioonid laeva tasemel hinnatud kui võimalus tõsta ja üleval hoida meeskondade väljaõppe taset ehk keskenduda laevaklassipõhiste tuumikvõimekuste lihvimisele. Staabile annavad ajalooliste lõhkekehade kahjutustamise operatsioonid võimaluse harjutada planeerimist, kuid ehk veel olulisemana mõista grupis olevaid laevu ja nende tegevust. Peale väljaõppe ja grupi integratsiooni võimaldavad sellised operatsioonid tutvuda ja aru saada erinevate NATO territooriumi merealade miinijahtimise tingimustest, olgu selleks siis merepõhja settematerjal, profiil või veemassi eripärad. Osalemine NATO vastutusala operatsioonides võimaldab need teadmised viia erinevatesse riikidesse ning kasutada seda informatsiooni võimalike järgnevate operatsioonide ettevalmistamises ja läbiviimises. Oleme viimase seitsme kuu jooksul ajalooliste lõhkekehade kahjutustamise operatsioone läbi viinud Norras, Lätis, Prantsusmaal, Taanis ja Saksamaal ning leidnud ajaloolist, lõhkemata lõhkematerjali peaaegu kõikide läbiviidud tegevuste käigus. Seega peale kogutud teadmiste ja andmete ning väljaõppe on grupp pakkunud käegakatsutavat kasu võõrustavatele riikidele, muutes merekeskkonda ohutumaks. Kolmanda komponendi väljaõppes moodustavad erinevad NATO mereväevõi ühendvägede õppused. Kuna enamik laevu saab olla miinitraaler ainult ühe korra, on miinitõrje meresõja operatsioonide orgaaniline osa kindlustamaks navigatsiooniohutuse ja meresõidu vabaduse. Arvestades eri riikides kasutuses olevaid meremiine, ei ole nendest tulenev oht kadunud. Miinitõrje üldine eesmärk on vähendada meremiinidest tulenevat riski ja seega ei saa meremiiniohu korral enne miinitõrjeoperatsioonide läbiviimist rääkida suuremate mereoperatsioonide toimumisest, sest oht kaotada laevu ja meeskondi on talumatult suur. Lisaks mõjutab meremiinioht otseselt tsiviillaevanduse navigatsioonivabadust, aga ka näiteks kauba hinda poes, kuna lastide kindlustushinnad tõusevad. Peale miinitõrje võimaldavad õppused koostegevust harjutada erinevate meresõjapidamise valdkondade lõikes. Praegu teenistuses olevatel miinitõrjelaevadel puudub üldjuhul sobiv relvastus ja sensorid nii pealvee- kui ka õhusihtmärkide avastamiseks ja hävitamiseks. Konventsionaalsed miinitõrjelaevad on ehitatud miinitõrjeks, neil on mittemagnetilised korpused ja nad on äärmiselt hea manööverdusvõimega – seega laevaehituslikult

ka sihtotstarbelised ja piisavalt väiksed, et mitte kanda suuri relvasüsteeme. Samas ei jäeta miinivälju üldjuhul kaitseta ning veesatud miinivälju tuleb alati kontrollida, et takistada nende kahjutuks tegemist. Arvestades, et miiniohu korral konfliktipiirkonnas on miinitõrjeüksused enamasti esimeste operatsioonipiirkonda sisenejate hulgas, siis peavad neile olukorrateadlikkust ja kaitset pakkuma peamiselt õhu- ja pealveetõrje fregatid. Seega on õppuseid peale miinitõrje praktiseerimise vaja, et harjutada sõjapidamise protseduure ja koostööd eri üksuste vahel. Kokkuvõttes on miinitõrjegrupi lahinguvõimekuse ja -valmiduse saavutamine pidev ja igapäevane protsess, mis kestab kogu rotatsiooni ja arvestades laevade vahetumist, võib öelda, et toimub omamoodi pidev integreerumine. Peale operatsioonide ja õppuste toimub alaline grupisisene harjutamine ja kokku töötamine. Grupi moodustavad laevade meeskonnad ja meeskondadevaheline koostöö. Eesmärk, mille poole pürgitakse ja mis tavaliselt saavutatakse pärast paarikuist koosolemist, on, et laeva komandörid sillal saavad aru ja teavad, mida teine komandör oma sillal mõtleb ja kuidas tegutseb. Selleni jõudnud, võib rääkida grupist, mis on valmis täitma ülesandeid ja on meeskonnahingega. Kokku töötanud grupini jõudmine pakub vahetut ja äärmiselt meeldivat tagasisidet ning õnnestumistunnet oma töös. Valmiduse ja koostöövõime saavutamisel mängib esmast rolli hästi töötav miinitõrjegrupi ülema tööorgan ehk staap. Kui ülem annab selged prioriteedid, millele väljaõppes ja igapäevases tegevuses keskenduda, siis tegevuste planeerimine ja läbiviimine on staabiülema juhtimisel staabi kanda. Alates 2016. aasta suvest on NATO 1. alalise miinitõrjegrupi staabiülema ametikoha täitmine antud Hollandi mereväele. Lisaks kuuluvad staapi kaks staabiohvitseri, kellest ühe vastutusalasse kuuluvad peamised meresõjapidamise valdkonnad (seekord Belgia ohvitser) ja teisele miinitõrje valdkond (praegu kaptenmajor Taavi Urb). Lisaks kuulub grupi staapi logistikaohvitser (2016. aasta suvest nooremleitnant Grete Mänd), kelle vastutada on muuhulgas sadamakülastuste ja varude täiendamise ettevalmistamine ja koordineerimine. Täiendavalt on staabi koosseisus arst (leitnant Allan Ollema), sideallohvitser (vanemveebel Martin Kivoja), staabi IT allohvitser (veebel Ülo Rander) ja staabiallohvitser (2016. aasta suvest vanemveebel Erki Piirfeldt). Tegu on üsna väikese staabiga, arvestades vajadust hoida üleval 24-tunnilist lahingutsüklit ja seega on üksuse tegevuse planeerimise ja läbiviimisega tihedalt seotud lisaks staabilaeva meeskond, kes täiendavalt toetab staapi. 2016. aastal juhtis NATO 1. alalist miinitõrjegruppi Eesti ülem Saksamaa mereväe abilaevalt, näidates veelkord, kui tihe on riikidevaheline koostöö NATO-s. 2017. aastal on grupi staabilaev Eestist ning enamik staabist on samuti Eesti mereväelastega mehitatud. Peale staabiliikmete ja staabilaeva meeskonna kogemuste omandamise on staabilaeva ettevalmistamine ja toetus suurendanud ka kodust oskusteavet. Nii on laeva logistilise toetusega seotud peale mereväe ka näiteks kaitseväe strateegiline sidekeskus. Seega on kokkuvõttes, nagu alati, tegu meeskonnatööga. Mereväele oli NATO 1. alalise miinitõrjegrupi juhtimise enda kanda võtmine loogiline samm pärast rohkem kui kümme aastat kestnud grupis osalemist. Tegu on mereväele hea võimalusega kogemusi omandada, aga ka näidata oma võimekust ja saavutatud taset.

KAITSEVÄGI KUI HEAPEREMEHELIK PARTNER major Viljar Kurg tsiviil-sõjalise koostöö ning otseteavituse jaoskonna ülem

Tõenäoliselt ei ole Eestis inimest, kes poleks kuulnud õppusest Kevadtorm. Samuti on vähe inimesi, kes isiklikult või kelle lähedased pole õppusel osalenud. Selles kirjatükis räägime natuke nendest inimestest, kelle koduõuele on õppus füüsiliselt kohale jõudnud, ja nendest kaitseväelastest, kes õppuse inimeste koduõele viivad. Samuti tuleb juttu kaitseväe ja tsiviilsektori vahelisest koostööst üldisemalt. Kaitsevägi kasutab igal aastal õppusel Kevadtorm lisaks riigile kuuluvale riigikaitsemaale ka era-, munitsipaal- ja avalik-õiguslikku omandisse jäävaid alasid. Selle põhjuseid on mitu. Esiteks ei piisa kaugeltki riigikaitsemaade suurusest nii mastaapse õppuse nagu Kevadtorm korraldamiseks, lisaks on õppuse eesmärk üksustele harjutamiseks pakkuda võimalikult erinevat maastikku. Väga oluline on ka kaitseväe soov näidata Eesti elanikkonnale, millega kaitsevägi tegeleb ehk viia kaitsevägi rahvale lähemale. Loomulikult on selline maaomandite kasutamine kordades keerulisem kui lihtsalt kaitseväe harjutusväljade kasutamine. Tuleb ju iga kinnistu kasutamine kooskõlastada omanikuga. Lisaks kooskõlastamisele peab kaitsevägi järgima kõiki piiranguid, on need siis loodus- või muinsuskaitselised, maaomaniku poolt tema omandi kasutamiseks kehtestatud, massipiirangud teedel või erateede kasutamise piirangud. Siin tulevadki mängu tsiviil-sõjalise koostöö meeskonnad, kelle eesmärk on tagada üksustele kõikvõimalikud kooskõlastused ja load, aga samuti tegeleda tagajärgede likvideerimise koordineerimisega, sest paraku ei ela me ideealmaailmas ja ka kõige parema tahtmise juures ei ole võimalik vältida olukordi, kus üksused satuvad kinnistule, mille omanikule tuleb see täieliku üllatusena. Selliste olukordade põhjused võivad olla erinevad – on siis kaarti valesti loetud, ei ole tsiviil-sõjalise koostöö meeskonnad suutnud omanikku üles leida või ei ole lihtsalt viimasel hetkel muutunud plaanidest johtuvalt olnud aega kooskõlastada. Reaalses maailmas kehtib paraku ka vanasõna „Kes teeb, sel juhtub“ ja kuna kaitseväe õppustel on tegijaid tuhandeid, siis juhtub kohe kindlasti midagi. Nimekiri aastate jooksul juhtunust on vägagi mitmekesine ja ulatub mõnest põllule jäetud roopast süttinud heinaküünini. Õnneks saame rääkida siiski tohutust arengust paremuse poole. Kui kaitseväe algusaastatel võis pärast kaitseväe õppuste alalt lahkumist leida metsast kõike, mida inimene oma elutegevusega tekitab, siis tänapäeval on selline käitumine äärmiselt harukordne ja pigem jätavad üksused endast maha märgatavalt paremas korras keskkonna kui see oli enne, koristades ära ka varem metsa all olnud ebaseaduslikud prügimäed. Rääkides kaitseväe tegevusest avalikus ruumis, on väär keskenduda vaid sellele, kuidas võitlejad rahulikku idülli häirivad, teid lõhuvad ja põllumaad segamini keeravad. Igal aastal toetab kaitsevägi kohalikke kogukondasid erinevate

tegevustega. Toetustegevuste ampluaa on olnud aastate jooksul väga lai. Kaetud on kõik alates lihtsalt informatsiooni jagamisest ja kohaliku elanikkonna soovide arvestamisest kuni reaalsete ning käegakatsutavate objektide ehitamiseni. Loomulikult tuleb näiteks silla ehitamisel arvestada sellega, et tegevus kannaks endas nii kasu kohalikule kogukonnale kui ka kaitseväele, rääkimata üksuse väljaõppe-eesmärkide täitmisest. Lihtsustatult öeldes pole kaitseväel mõistlik ehitada silda või teelõiku sinna, kus see ei taga meie üksuste liikumisvabadust või ei aita välja õpetada üksusi vajalike oskuste omandamisel. Suurim 2016. aastal tsiviilkeskkonda puudutanud õppus oli Kevadtorm 2016. Etteruttavalt tuleb tunnistada, et kahjustuste hulga poolest ei olnud see õppus just edulugu. Põhjuseks on asjaolu, et aasta-aastalt suureneb õppusel osalevate liitlasüksuste arv. Paljudele liitlassõduritele on õppuste selline korraldus, kus kasutatakse lisaks militaartaristule ka avalikku ruumi, uus kogemus ja seetõttu ei arvestata, et väga paljud alad on eraomanduses ja käituda tuleb neil viibides samuti, nagu sa käituksid enda põllul, metsas või koduaias. Eks siin tuleb tuhka pähe raputada ka iseendile, et me ei suutnud sellist õppuste korraldust liitlastele piisavalt hästi selgitada. Nüüd aga laseme rääkida arvudel ja anname ülevaate aastal 2016 toimunust tsiviil-sõjalise koostöö vaatevinklist. Õppusel osalenud tsiviil-sõjalise koostöö grupi suurus oli 26 kaitseväelast (7 tegevväelast, 19 reservväelast), kes kooskõlastasid õppusele eelneval ja õppuse ajal üksuste jaoks kokku pea tuhatkonna kinnistu kasutamise. Vahejuhtumeid, mida tsiviil-sõjalise koostöö grupp õppuse jooksul lahendas, oli 175. Suurem osa neist kujutasid endast pinnase-, teede- ja puude kahjustusi. Lisaks tegeleti kolme purunenud rehvi ja kahe põlengujuhtumiga. Kaitseväele esitati kokku 15 rahalist kahjunõuet. Kokku läks õppuse kahjude likvideerimine ja kahjunõuete hüvitamine kaitseväele maksma ligikaudu 105 000 eurot. Vahejuhtumite arvult ületati paraku kõik varasemad kaitseväe õppused. Nagu eelnevalt mainitud, on üksuste tegevuse toetamine ning tekkinud kahjude likvideerimise koordineerimine vaid osa tsiviil-sõjalise koostöö ülesannetest. Lisaks eelnevale on tsiviil-sõjalise koostöö inimestel suur roll ka projektides, kus kaitsevägi ja tsiviilsektor on edukalt omavahel koostööd teinud. Kevadtorm 2016 ajal tehti hulgaliselt koostööprojekte, millest peamised olid 30-tonnise kandevõimega silla ehitamine Mooste valda ehk Lutsu jõe sild, amortiseerunud ja ohtliku hoone lammutamine Ahja mõisas. Lisaks uuendati ja vahetati õppuse piirkonnas ligi 20 teetruupi. Mooste Folgikojas korraldati emadepäevakontsert ja joonistusvõistlus „Kaitsevägi õppusel“. Joonistusvõistlus viidi läbi õppuse Kevadtorm 2016 piirkonnas olevates õppeasutustes, sellel osales 25 õppeasutust ja hindamiseks saadeti 434 võistlustööd. Kaitsevägi osales nii Narvas kui ka Otepää lähedal koristustalgutel „Teeme ära“. Õppuse külastajatele korraldati külastuspäev 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni territooriumile ja toetuse väejuhatuse staapi. Lisaks õppustele teeb kaitsevägi tsiviilsektoriga ka iga päev koostööd. 2016. aastal toetas kaitsevägi spordivõistluse Xplosion korraldamist. Aktiivselt osalesid kaitseväelased vähiravifondi kampaanias „Kingitud elu“. Juba mitu aastat on toetatud Verekeskuse doonoritelkide kampaaniat, Valga militaarajaloo fes-

tivali ja muinsuskaitsekuu korraldamist. Pea iga aasta toob kaitseväele kaasa taotlusi filmide ja seriaalide tootmise toetamiseks. 2016. aastal toetas kaitsevägi filmi „Relvitu võitlus“ ja seriaali „Vabad mehed“ tootmist. Kaitsevägi ei suuda toimida ilma ühiskonna toetuseta. Selle all pean ma silmas ka füüsilist toetust, sest raha riigikaitse eelarvesse tuleb ju kõigi maksumaksjate taskust. Samuti tähendab iga ajateenija, kaitseliitlase ja reservväelase osalemine riigikaitses aja kui olulise ressursi kulutamist, mis tuleb näpistada oma pere ja töö arvelt. Rääkimata nendest tublidest ettevõtjatest ja asutuse juhtidest, kes oma töötajatel võimaldavad tööajast osaleda riigikaitses, kaotades sellega sadu või tuhandeid töötunde. Peale füüsilise toetamise on vaat et veel olulisemgi ühiskonna poolt kaitseväe ja Kaitseliidu moraalne toetamine, mis väljendub kodanike tahtes kaitsta oma kodumaad. Just kaitsetahte hoidmise ja kasvatamise seisukohast peab kaitsevägi suutma ühiskonnale ka midagi tagasi anda, olgu selleks siis heaperemehelik käitumine meile kasutamiseks usaldatud kinnistul või omapoolne panustamine projektidesse, mis lähevad Eesti inimestele korda.

PIONEERI RELVALIIGI ARENG EI PEATU major Marten Suur kaitseväe peastaabi operatiivosakond, pioneeriinspektuuri staabiohvitser

Külma sõja lõpust Euroopas möödub kolm aastakümmet. Mitu Euroopa armeed on selle ajaga tundmatuseni muutunud. Vähenenud on koosseis, tehnika hulk, muutunud juhtimise ja mehitamise põhimõtted. Selle sajandi alguses hakati julgeolekukeskkonda Euroopa eri nurkades erinevalt defineerima. Mitu riiki nägid oma relvajõudude peamise katsumusena konflikte väljaspool Euroopat, teised – nende hulgas Eesti – keskendusid aga jätkuvalt oma territooriumi kaitsmiseks valmistumisele, panustades kõrvalülesandena rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse. Erinevatest ohupiltidest lähtudes hakkasid Euroopa armeed ja pioneeri relvaliik nende osana arenema eri suundades. Kui konventsionaalse sõjategevuse raamistikus pidid pioneerid rajama tõkkeid, sealhulgas miinivälju vastase massiliste manöövrite tõkestamiseks, ehitama suurtükitule eest kaitseks välikindlustusi, rajama läbipääse vastase tõketesse ning paigaldama lahingutegevuses purustatud sildade asemel ajutisi, siis uues, asümmeetrilise sõja raamistikus osutusid paljud neist oskustest ja võimetest kasutuks. Uus vaenulik keskkond nõudis pioneeri relvaliigilt improviseeritud lõhkekehade demineerimist ja võimet tagada oma üksuste ohutu liikumine, sundis operatsioonipiirkondades ehitama ja kõige eluks vajalikuga varustama baase. Kuna konventsionaalsete sõjaliste konfliktide puhkemine tundus ebatõenäoline, keskenduti uute vajaduste katmisele ja konventsionaalse lahingutegevuse tagamiseks vajalikud võimed nihkusid tagaplaanile. Seni vajalikud vahendid jäid vanarauaplatsidele ja väljaõpe muutus, selle tagajärjel kadusid oskused. Eesti kaitseväe pioneeri relvaliigile pandi alus käesoleva sajandi alguses, kui suurtükiväegrupi koosseisus loodi pioneerikool. Algusest peale keskenduti konventsionaalses sõjas vajalike oskuste ja võimete arendamisele. Peamine eeskuju oli seejuures Soome kaitsevägi. Soomes said erialase hariduse ka esimesed Eesti pioneeriohvitserid. Tänu Rootsist saadud varustusele saavutati kiiresti tõkestamise, piiratud mahus ka liikuvuse tagamise ja välikindlustamise võimed. 2004. aastal loodi Tapa väljaõppekeskuses pioneeripataljon, millest sai valdkonna kompetentsikeskus. Pioneeripataljoni tegevuse raskuspunkt on reservüksuste koolitamine, kuid vähemalt sama tähtis on erialane väljaõpe, mida viiakse läbi kaitseväe ühendatud õppeasutuste kadettidele ja õppuritele, samuti korraldatakse kursusi kaitseväe ja Kaitseliidu üksustele, et tagada tervele kaitseväele ühtlase tasemega instruktorid. Selliselt toetatakse kõigi väe- ja relvaliikide arengut, sest pioneerivarustust leidub iga üksuse varustustabelis, samuti on pioneeriväljaõppel oma osa väga paljudes õppekavades. Kohatu ei ole võrdlus meditsiinivaldkonnaga – ka seda eriala ei saa pidada vaid arstide-meedikute mureks ja vastutuseks, vaid see on meie kõigi ühine asi. Eesti kaitseväe pioneerid ei jäänud kõrvale ka välismissioonidest. Juba 2003. aastal siirdus esimene demineerimismeeskond Afganistani, kus Kabuli ümbruses

muudeti kahjutuks erinevate sõdade käigus maha jäänud laskemoona ning demineeriti miinivälju. Järgnes lahingupioneeride ja demineerimismeeskonna lahingutegevus Lõuna-Afganistanis koos Eesti jalaväekompaniiga. Pärast ISAF-i missiooni lõppu viidi demineerimismeeskond üle Resolute Support missiooni koosseisu ja jätkab siiani teenistust Põhja-Afganistanis. Kahjuks peab tõdema, et väärtuslikel kogemustel oli ka oma hind – neli hukkunut ja mitu vigastatut. Välismissioonidel osalemine tõi kaasa vajaduse liitlastega ühte sammu pidada ning demineerimisüksuse arendamisel rakendama NATO protseduure, kasutama standarditud varustust ja ühtlustama väljaõpet. Kui kümmekond aastat tagasi olid meie demineerijad liitlastega koos töötades õppija rollis, siis nüüdseks oleme võrdväärsed partnerid, kellel on liitlastelt nii õppida kui ka neile väärtuslikke kogemusi jagada. Pioneeri relvaliigi areng muutus tempokamaks käesoleva kümnendi alguses, mil hakati süsteemselt korraldama ja läbi viima hankeid 10-aastase arengukava raamistikus. Kümne aasta pikkune kogemus võimaldas määratleda vajalikud võimed, nende saavutamiseks vajalikud sammud ja kasutatavad materjalid. Mitmes valdkonnas olid nurgakiviks eespool mainitud Rootsist abina saadud vahendid, kuigi väiksemas koguses saadi varustust mujaltki. Pioneeri relvaliigi ohvitseridele on tõeliseks katsumuseks varustuse standardimine ja nomenklatuuri piiramine. Kui kakskümmend aastat tagasi võis kasutuses olla sama ülesande täitmiseks kümme või enamgi eri päritolu ja funktsionaalsusega vahendit, siis praeguseks on enamik varustustabelitest korrastatud ja iga ülesande täitmiseks on ühte, äärmisel juhul kahte tüüpi seadmeid. See on nõudnud suurt tööd ja pühendumust, et selgitada välja iga varustuselemendi spetsiifilised omadused, samuti põhjused, miks need elemendid selliselt on disainitud, et valida olemasolevaist parim ning tagada selle koostoimimine teiste varustuselementidega. Mõnel puhul ei olnud meil sobivat varustust olemas, teisel juhul oli kogus väike ning tootmine lõpetatud. Siis hinnati olemasolevate vahendite kasutajapoolset tagasisidet ning varustuse uuendamisel töötati välja täiesti uued lahendused, mille puhul välditi varasemate versioonide peamisi puudusi. Ühe sellise näitena võib välja tuua külgmiinide väljatöötamise ja hankimise aastatel 2015-2016. Külgmiinide kasutamist õppisid 1990. aastatel paljud Eesti ohvitserid väljaõppe ajal Soomes, mistõttu osati Rootsist saadud külgmiine vääriliselt hinnata. Et tegu on äärmiselt efektiivse, samas vähese väljaõppe järel kasutatava vahendiga, on see Soome kaitseväe varustuse hulgas kõrgelt hinnatud. Külgmiinide kasutamine ja väljaõpe sai lahutamatuks osaks nii omaaegsete sissikompaniide kui ka pioneeriüksuste väljaõppest. Kui Rootsist saadud miinide kogus oli ammendumas, asuti koostöös Eesti kaitsetööstuse liidu ettevõtetega välja töötama uut, meile paremini sobivat külgmiini mudelit. Omaduste määratlemisel rakendati kõiki olemasolevaid kogemusi, ettevõtjad toetasid inseneritööga ning pakkusid välja erinevad tehnoloogilised lahendused tootmiseks. Pärast arvukaid katsetusi pioneeriohvitseride valvsa pilgu all tunnistati külgmiin tootmiskõlbulikuks ning on toimunud hanked, koostatud spetsiifilised õppematerjalid ning ohutuseeskirjad. Eestis toodetav külgmiin pakub huvi ka mitme liitlasriigi sõjaväele.

Suurim probleem alates pioneeri relvaliigi taasloomisest on olnud piiratud isikkoosseis, keda saab kaasata hangete ettevalmistamisse ehk tehniliste kirjelduste koostamisse. Kuna selle eeldus on põhjalikud erialased teadmised ning kogemused erineva varustuse kasutamisest koos arusaamisega planeerimisprotsessile seatud piirangutest, võib mõnel puhul valik piirduda ühe või kahe inimesega. Samuti on läbi aegade olnud murekohaks materjalide käitlemine ning üksustele väljastamine, kuna laopindade ja laomajandusega seotud inimeste hulk ei vasta täielikult materjalide ja ülesannete mahtudele, mis omakorda on aeglustanud hoolimata raha olemasolust hangete läbiviimist ja üksuste lahinguvõime saavutamist. Käesoleval kümnendil on pioneeri relvaliigi prioriteetsena arendatavaks võimeks saanud vesitõkete ületamine. Seni suudeti veekogude ületamiseks rajada vaid puidust või betoonist sildu, kuid ühe veokit kandva, vähem kui kümne meetri pikkuse silla ehitamiseks kulus vähemalt terve päev, sageli enamgi. Sellest pidevalt kasvava manöövrivõime ning üha raskemate sõidukite tõttu enam ei piisanud. Võttes arvesse kaitseväe arengusuundi, taktikat ja kogemusi õppustelt, otsustati esmalt keskenduda lahingutoetussildade hankimisele. Analüüsides maastikutingimusi, Eesti kaitseväe sõidukite omadusi, samuti võimalusi väljaõppeks ning hoolduseks, koostati lahingutoetussildade tehniline kirjeldus. Tähtsad olid seejuures teiste riikide kogemused nende kasutatavate lahingutoetussildadega. Eriti tähelepanelikult tutvuti Soome kaitseväe pioneeride õppetundidega. Valituks osutuks Ukrainas valmistatud soodsa hinna ja hea maastikuläbivusega veokitele KrAZ paigaldatud sillasüsteem TMM-3M. Kuna selle sillasüsteemi kohta olid Soome kaitseväe pioneerid andnud pikaajaliste kasutajatena valdavalt positiivset tagasisidet, sündis otsus need sillad osta. Võime saavutamiseks ei piisa ainult tehniliste vahendite soetamisest. Nii algas paralleelselt hankega ka personali ettevalmistamine, varustustabelite koostamine ja õppekohtade planeerimine. Sildade kasutamise väljaõpe toimus Soomes ning seal osalesid nii tulevase sillaüksuse ülemad, kelle õlul lasub vastutus allüksuste koolitamise eest, remondi ja hooldusega tegelevad allohvitserid ning staabiohvitserid, kelle ülesandeks jäi välja töötada taktikalised protseduurid ning ohutustehniline dokumentatsioon. Saadud kogemus andis hanke ettevalmistamisse ka lisainfo vajalike varuosade ja tööriistade nimekirjade koostamiseks. Lahingutoetussillad tarniti 2015. aasta lõpuks, kuid see ei tähendanud veel lõppeesmärgi saavutamist. Kuna pioneeripataljon, kes sildu kasutab, on lahingutoetusüksus ning peab tagama ülepääsud ennekõike teistele brigaadi üksustele, tuleb taktikalised ja ohutustehnilised protseduurid muuta kõigi üksuste väljaõppe osaks. Ületuskoha rajamisega seotud tegevused peavad olema mõistetavad nii brigaadi kui ka pataljonide staapidele ja allüksuste juhtidele, alles siis saame rääkida lahingutoetussildade integreeritud kasutamisest. Paralleelselt lahingutoetussildade hankimisega kerkis päevakorda ka lahingusildade ehk sillatankide ostmine. Nimelt olid Leopard 1 tankil põhinevad sillatankid osa lahingumasinate CV9035 Scoutspataljonile hankimise paketist. Erinevalt lahingutoetussildadest on hangitavad lahingusillad kasutatud, mis teeb

hankeprotsessi sildade eelneva kontrolli ja hoolduse võrra keerukamaks. Samas on lepingupartner suurte kogemustega kasutaja, kes vastavalt lepingutingimustele peab meile ka uute vahendite kasutamiseks vajaliku väljaõppe tagama. Lisaks lahingusildadele ja lahingutoetussildadele on vägede liikuvuse tagamiseks vaja logistilisi sildu. Kui esimest kannab ja paigaldab soomustatud sõiduk, mida võib kasutada vastase tule all, on teine valmis esimest asendama kohe, kui ületuskoht on piisavalt turvaline ja pakub ka veidi mugavamat ülepääsu. Logistilisi sildu kasutatakse suurtel jõgedel ja maanteedel purustatud sildade asendamiseks või olemasolevate tugevdamiseks. Selliseid sildu kasutatakse ka tsiviilsektoris, näiteks alternatiivsete ülepääsude loomiseks oluliste maanteesildade ehituse või remondi ajal. Euroopas on külma sõja järgselt nende sildade valdajaks saanud pigem eraettevõtted, kuid julgeolekuolukorra muutudes on tärganud ka relvajõudude huvi nende kasutamise vastu, sest võimalusest selliseid vahendeid operatiivselt kasutada sõltub kriisiolukorras olulisel määral NATO vägede siirmisvõime. Lähtuvalt sellest on ka Eesti kaitseväe pioneerid asunud analüüsima logistiliste sildade vajadust Eesti tingimustes. Kõrvuti liikuvuse tagamise võime arendamisega on Eesti pioneerid jätkuvalt arendanud tõkestamise ja ellujäämisvõime tõstmise, eeskätt välikindlustamise oskusi. Kaitseväe ladudes on piisavalt miine tõkete rajamiseks, üksuste varustuses on rasketehnika, millega ehitada kaevikuid ja varjendeid, tehakse arendustööd nüüdisaegsete lahenduste rakendamiseks välikindlustustöödel ja maskeerimises. Mitmekülgset toetust on selles valdkonnas pakkunud ka Eesti kaitsetööstuse liit, kuhu kuuluvad ettevõtted töötavad välja erinevaid lahendusi. Kui rääkida tõkestamisest ja välikindlustamisest koostöös liitlastega, on meie pioneerid sattunud õpetaja rolli. Viimase kahe aastakümne jooksul ei pidanud meie liitlased oluliseks sõjaliseks ohuks ülekaalukate soomusüksuste läbimurdeid või üksuste viibimist pikaajalise suurtükitule all, mistõttu on mitme liitlase relvastusest peaaegu täielikult kadunud miinid, kaevikute kaevamise oskus ja süsteemselt, dokumenteeritult, lahinguplaani osana miiniväljade kasutamine. Eesti pioneerid on nendele teemadele pööranud peamise tähelepanu ja ühise väljaõppe käigus rõhutanud sama rõhutanud ka Ukraina sõjaväelased sõjategevuse õppetundidena kolmel viimasel aastal. Nii tuleb meil lisaks kohaliku kliima ja maastiku eripäradele tutvustada liitlastele ka pioneeritegevuse eripärasid konventsionaalse lahingutegevuse raamistikus. Pioneeri relvaliik on osa lahingutoetusest, mida lahinguüksused vajavad oma ülesannete edukaks täitmiseks. Sõjaväge võib kujutada elava organismina, mille igal osal on oma roll ning see organism peab kasvama ja arenema tervikuna. Nagu ei saa kunagi valmis kaitsevägi, on võimalik ka pioneeri relvaliiki pidevalt arendada. Tuleb pidada sammu soomusmanöövervõime arendamisega ja seetõttu korraldada 1. jalaväebrigaadi üksustele pioneeritoetust, koordineerida toetus ja sujuv koostöö liitlastega ja hoiduda piiratud ressursside killustamisest liiga paljude algatuste ja projektide vahel.

EESTI ERIVÄELASED ÕPPUSEL FLINTLOCK major Jaak Ustal

Erioperatsioonide väejuhatuse (EOVJ) kaitseväelased osalesid terve 2016. aasta veebruarikuu Senegalis kestnud õppusel Flintlock. Seda õppust peetakse eri riikides juba 2005. aastast ning tegu on USA Aafrika väejuhatuse ehk AFRICOM-i tähtsaima õppusega, milles on kandev roll erivägedel. Õppuse põhieesmärk oli välja õpetada Aafrika riikide julgeolekustruktuure nagu relvajõud, piirivalve, julgeolekuteenistused, sandarmeeria, et need suudaksid seista vastu piirkonnas pead tõstvatele ohtudele. See tähendab eelkõige tegelemist ohtudega, mis lähtuvad terroriorganisatsioonidest Boko Haram ja AQIM. Õppuse nimekirjas oli 33 riiki. Lääneriikidest osalesid Austria, Belgia, Kanada, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Poola, Hispaania, Ühendkuningriik ja USA. Aafrika riikidest olid lisaks Senegalile suuremate kontingentidena esindatud Mauritaania – väike osa õppusest toimus ka selles riigis –, Niger, Nigeeria, Burkina Faso ja Benin. Õppusel osales ligikaudu 2000 inimest. Õppuse planeerimisprotsessis otsustati, et Eesti eriväelased hakkavad juhtima ühte kuuest õppuse välibaasist. See oli küllaltki julge samm, arvestades, et meie eriväelased seni Aafrika-kogemustega just väga hõisata ei saanud. Lisaks asus eestlastele antud Kedougou välibaas 690 kilomeetri kaugusel õppuse staabist, mis oli Thiesi linnas. Lähim suurem keskus Tambacounda asus välibaasist 250 kilomeetri kaugusel. Samas paikneb Kedougou linnake Senegali jaoks strateegiliselt olulisel kohal, piirnedes nii Mali kui ka Guineaga. Senegali valitsus tahab piirkonnas arendada nii relvajõude kui ka teisi julgeolekustruktuure, et kontrollida võimalikult hästi piiri. Lisaks Eestile juhtisid välibaase USA, Ühendkuningriik, Itaalia, Austria, Poola ja Holland, neist kaks viimast koos. Riigid, mis juhtisid välibaase, olid ka õppuse juhtriigid. Eesti kontingendi põhiosa moodustasid ühe EOVJ sihtüksus (Special Operation Task Unit – SOTU) liikmed. Õppuse keerulist keskkonda arvestades oli meeskonda tugevdatud lisameediku ja sidespetsialistiga. Samuti oldi esindatud õppuse staabis Thiesis, seda nii mitmeriigilises ühendstaabis kui ka õppuse kontrollgrupis. Kedougou baasis osalesid õppusel lisaks eestlastele USA eriüksuslased ja Senegali relvajõudude üksused. Senegalist osales kaks jalaväerühma kokku 70 mehega, 35-meheline langevarjurite eliitrühm Tambacoundast ja 20 mehest koosnev sõjaväepolitsei-sandarmeeria poolrühm. USA-poolse põhijõu moodustas erivägede sihtüksus (Operational Detachment Alfa – ODA). Eesti ja USA erialaspetsialistid viisid tunde läbi ühiselt, kuid juhtiv roll oli alati eestlastel. Õppuse põhiteemad olid laskmine, side, meditsiin, patrull, varitsus, reid, kontrollpunktide drillid, isetehtud lõhkeseadmete vastased protseduurid ja väikeüksuste taktikad. Õppus lõppes pikema harjutusega (CULEX), kus kõik õpitu harjutati kombineeritult läbi. Senegali armee langevarjurite rühm oli

ÕPPUSE JUHTRIIGID KOOS VÄLIBAASIDE ASUKOHTADEGA.

Podor Saint-Louis MAURITAANIA

Dakar

Thies SENEGAL

Naié

GAMBIA

GUINEA-BISSAU

Kédougou

patrullimises, relva käsitlemises ja varitsuses küllaltki heal tasemel. Kaks jalaväerühma vajasid rohkem juhendamist. Jalaväelaste relvastus on väga kehvas seisukorras ja puudusid ka esmased hooldusvahendid. Samuti puudusid osaliselt ohutusvahendid nagu prillid ja kuulmekaitsmed. Lisaks oli probleemiks kohalike meditsiinialane väljaõpe, sest puudus igasugune meditsiinivarustus ja esmane meditsiiniväljaõpe oli praktiliselt olematu. Pärast intensiivset meditsiinialast väljaõpet saavutati elementaarne oskus lihtsamates olukordades tegutsemiseks. Eraldi tasuks märkimist Senegali sõdurite kõrget motivatsiooni – nad tõesti tahtsid õppida ja omandada uusi teadmisi, nende püüdlikkus oli hämmastav. Samuti oli ka distsipliin väga hea. Senegali-poolne tagasiside eestlastele oli positiivne, seda nii sõdurite, baasi juhtkonna, õppuse juhttasandi kui ka Senegali kaitseväe juhataja tasandil. Senegali sõdurid tõid kõige positiivsemana välja laskealase väljaõppe – erinevad laskeharjutused lühidistantsidelt – ja lõpuharjutuse, kus oli vaja omandatud oskusi kombineeritult kasutada. Väga positiivse tagasiside sai ka meditsiinialane väljaõpe. Senegali kaitseväe juhataja kindral Sow tänas eestlasi nende panuse eest õppusel ja kinkis meie kontingendile Senegali ajaloolise sõdalase kuju.

KOKKUVÕTTEKS Vaatamata sellele, et EOVJ jaoks oli tegu esimese Aafrika-kogemusega, paistis Eesti õppusel positiivselt silma. Seda eelkõige tänu sellele, et oldi õppuse üks

100

juhtriik. EOVJ kaitseväelased näitasid, et nad said erivägede n-ö kõrgliiga õppusel väga hästi hakkama. Flintlocki näol oli tegu väga hea sõjalise toetuse õppusega. Sisuliselt kuuga valmistati kehva väljaõppega jalaväerühma sõduritest ette allüksus, mille operatsioonide läbiviimise võimekus kasvas märgatavalt. Parema tasemega langevarjuri allüksusest sai kuuajalise väljaõppe jooksul üksus, mis suutis täita küllaltki keerukaid ülesandeid. Õppus oli oluline samm ka Eesti ja USA erivägede kahepoolsete suhete tugevdamisel. Õppus Flintlock on AFRICOM-i tähtsaim õppus, samuti on see üks olulisem õppus USA erivägede jaoks. Eestit tänati korduvalt aktiivse osavõtu eest ja sooviti, et me ka järgnevatel aastatel õppusel osaleks. Flintlock 2016 ei olnud vaid oluline õppus sihtüksusele, tegu oli tähtsa õppusega kogu väejuhatusele, hõlmates logistikat, juhtimist, sidet, meditsiini, luuret jne. EOVJ näitas, et suudab oma kanaleid kasutades iseseisvalt koos varustusega liikuda mistahes maailma punkti ja alustada seal kiirelt operatsioonide tegemist. Lisaks muudele kogemustele andis õppus Eesti eriväelastele võimaluse katsetada ja testida varustust ning tehnikat. Võib tekkida küsimus, miks on Eesti kaitseväelastel vaja käia õppustel Aafrikas, mida see meile annab. Suuremas plaanis annab Aafrika riikide stabiilsus või ebastabiilsus kohe tunda ka Euroopas, seda näiteks põgenike näol. Seega peaksime olema huvitatud suures plaanis demokraatlike hulka liigitatavate Aafrika riikide toetamisest nende võitluses terroristlike liikumiste vastu. Erioperatsioonide vaatevinklist on oluline, et eriväelased saaksid tegutsemiseks kogemusi võimalikult erinevates keskkondades – mida rohkem eri kogemusi ja mida laiem on eriväelase silmaring, seda parem on eriväelane ning seda tõenäolisem on, et ta suudab edukalt täita talle pandud ülesandeid. Kuna maailm muutub järjest väiksemaks, siis ei või kunagi teada, millises maailma nurgas vajab mõni Eesti kodanik abi ja siin võivad eriväelased olla üks vahend valitsuse tööriistakastis.

101

102

VÄLISÕPPUSEST RAUDMÕÕK SAI AJATEENIJATE KONDIPROOV reservmajor Ivar Jõesaar

2016. aasta lõpus nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad said ainulaadse kogemuse osaleda Leedus toimunud NATO õppusel Raudmõõk. Kui kaitseväe peastaabist tunti huvi, kas Kuperjanovi pataljon on valmis 2016. aasta lõpus minema Scoutspataljoni kompanii asemel Leetu NATO koostööõppusele, jõudsid pataljoni eelmine ülem kolonelleitnant Hando Tõevere, 2. jalaväebrigaadi staap kui ka pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülem kapten Lauri Teppo konsensusele, et kõiki nooremallohvitseride väljaõpetamiseks kavandatud harjutusi saab õppusel Raudmõõk läbi viia ja sellega oli osalemine otsustatud. Meie allohvitserideks, spetsialistideks ning autojuhtideks valitud ajateenijad olid õppuse ajaks oma 11-kuulisest teenistusest läbinud viis kuud ning valdasid kõiki ajateenistuse jooksul omandamist vajavaid peamisi oskusi. Ajateenijatest tulevased seersandid on pakatamas soovist oma äsja omandatud sõdimisoskusi adrenaliinirohkes tegevuses rakendada. Õppuse ajal olid meie üksuste juures hindajaiks ning vahekohtunikeks meie nooremallohvitseride kursuse instruktorid, kes andsid iga soorituse järgselt kohe vajalikku tagasisidet. Tänu sellele said kursuse läbinud nooremallohvitserid ainulaadse kogemuse lahingu tajumiseks rühma ja kompanii taktikalises tegevuses.

ÕPPUSEL TULEB ETTE OOTAMATUSI Suurel õppusel juhtub palju: vastane ründab selja tagant või tiivalt, õhust ähvardab reaalne oht, sest pidevalt ripuvad pea kohal mehitamata õhusõidukid ja kopterid. Nii õhusõidukite kui ka vastase soomusmasinatel paiknevate infrapunaseadmete ning soojuskaamerate tuvastamisvõime on nii suur, et näiteks tankitõrjemeeskonna maastikul sobivale positsioonile peitmine on tõsine katsumus. Sellistele probleemidele lisanduvad paljud näilised pisiasjad: logistilised probleemid akude laadimisel või moona täiendamisel on sootuks teised, kui paaripäevastel õppustel kodukasarmute läheduses. Eesti kompaniid juhtinud kapten Lauri Teppo rõhutas, et lahinguruumis seitse käiku ette mõtlevatest nutikatest, otsustusvõimelistest ja hästi kokku harjutanud logistikutest, pioneeridest ja teistest tagalaspetsialistidest – üksuse tasemelt NATO koostöö tasemeni välja – sõltub tänapäeva lahinguväljal väga palju. Loodetavasti mõistsid seda ka rahvusvahelisel õppusel osalenud nooremallohvitseride kursuse noored võitlejad. Pabrade ala on üleni polügoon ja see tähendas Eesti kompanii jaoks seda, et igal pool, kus peatuti, läks labidas maasse. Kapten Teppo sõnul ongi kodus väljaõpet tehes suur puudus elementaarsetest drillidest, mida sõdurid sageli saavad teha kas looduskaitselistel või tsiviil-militaarkoostöö kaalutlustel vaid teoreetilisel tasemel. Leedus suutis Eesti kompanii väljaõppeülesande kohaselt

103

kaitselahinguks valmistudes ja Leedu raskepioneeridest kopajuhtidega ühiselt harjutades vähem kui ööpäevaga täielikult kaevuda. Leedulased tegid mullamahukad tööd ja eestlased andsid lõppviimistluse. Eestlaste jaoks oli õppuste üks kõrghetki, kui Leedu kõrgemad sõjaväelased käisid tehtud tööd imetlemas ning uurisid, kuidas oleme Eestis suutnud Ukraina kogemused nii kiiresti väljaõppesse juurutada. Nemad Leedus alles mõtlevad sellele. Õppusel Raudmõõk tuli selgelt välja, et Eesti kaitseväes ollakse jao ja rühma tasemel harjunud arvestama, et ollakse enamasti kergejalavägi ja lootust ennast soomuse taha peita ei ole. Küll aga tuleb meil võidelda nii vastase tankide kui ka lahingumasinatega ning selleks tuleb luua võimalused tankitõrjerelvadele ning tankimiinid ja raskekuulipildujad on igal hetkel olulised. Nii on meie kaitseväelastel endale varje loomine ning maskeerimine paremini selge kui näiteks viimase aja välismissioonidel enamasti kergerelvastust kasutava vastase poolt pisut ära hellitatud NATO liitlastele. Lisaks said sellisel suurel õppusel tulevased jao- ja relvaülemad soomusmasinate vastu tegutsedes oma silmaga näha, millisest maastikust ja kui kiiresti soomuk läbi tuleb ning mida tuleks välja mõelda, et nendega hakkama saada. Võimalusest roomiksoomukite ja tankide vastast tegevust harjutada tunnevad 2. jalaväebrigaadi väljaõppeinstruktorid kõige rohkem puudust.

PIMEDUS KUI VASTANE, PIMEDUS KUI SÕBER Meie sõdurid peavad saama pimeduses edukaks tegutsemiseks senisest rohkem praktilist õpet. Leedus selgus, et meil ei osata kasutada öövaatlusseadmeid ega varjata ennast nende kasutajate eest, sest neid lihtsalt pole meie väljaõppes veel piisavalt kasutusel ega kasutama õpitud. Nutikad allohvitserid õppisid Leedus käigupealt ja on nüüd väärtusliku kogemuse võrra rikkamad. Prabades välja ehitatud linnalahingute harjutusala on muljetavaldav. See on sisuliselt korralik alevik – majade, kirikute, koolide, staadionite ja isegi maa-aluse tunneliga. Seal on nii avatud kui ka kinnist maastikku, saab tegutseda nii jala kui ka soomukitega ja seda nii päevasel kui ka öisel ajal. Sellise õppuse eelised nooremallohvitseride kursuse seisukohast olidki väljaõppetingimused ja pidev logistiline tugi, mida kodus on sageli raske või võimatu luua. Pabrade polügoon võimaldab korraldada taktikalist manöövrit, kus üks kompanii on kaitses ja kaks ründavad ning samal ajal tulistavad iseliikuvad suurtükid PzH 2000 üle harjutajate peade, et täita oma tuleülesandeid, kusjuures osa tulelöökidest arvutasid välja meie ajateenijatest tulejuhid, kes olid väljaõppe eesmärgil Saksa suurtükiväelaste juures. Tulejuhid said kasutada uusimaid laserkaugusmõõtjaid ning teha oma arvutused ja tellida raadio teel tuld. Saksa tulejuhtimiskeskuses kontrolliti arvutused üle ning mürsud läksid teele. Erinevatel põhjustel, nagu näiteks sakslaste piirangud öise tule juhtimisel, said oma tulelöögi lõpuni juhitud vaid neli üheteistkümnest tulejuhist. Siiski said kõik kogu protseduuri läbi teha ja veenduda, et meil õpetatav tulekäsk ongi NATO tulekäsk ja toimib rahvusvaheliselt.

104

Rahvusvahelise koostöö kogemusi said õppusel lisaks Saksa suurtükiväelaste juurde lähetatud tulejuhtidele ka läviallohvitserid, kes olid Poola soomusjalaväelaste ja Leedu pioneeride juures. Samuti said tõelise rahvusvahelise õppuse jaoks vajalikku ingliskeelse sidepidamise kogemust ning sidepidamisvahendite ühildamise taaka kanda sideallohvitserid.

PARIMAD HETKED JA KOKKUVÕTE Tulevased juhid näitasid oma kapteni jälgedes käies tõelist sisu sisseimbumisoperatsioonil, mille käigus ületati ka jõgi. Pärast kuue-seitsme tunni pikkust liikumist täisvarustust ja lisalaskemoona kandes kinnisel, talvisel, soisel, öisel maastikul suutsid nad joonelt rünnakule asuda ning harjutus lõppes lõunaks. Mehed olid külmunud, väsinud ja märjad, kuid nende motivatsioon oli lõpuni sama kõrge kui nende kaptenil. Kolonelleitnant Ainsalu sai hea meelega oma Läti õppusekontingendi esindajale kinnitada, et meie jaoülemad ei ole kutselised, nad on ajateenijatest nooremallohvitserikandidaadid nagu kõik kompanii võitlejad, ning nad roteeruvad harjutuste kaupa oma juhiametis. Eesti kompanii ajateenistuslik taust ja asjaolu, et nad saavad sama hästi hakkama kui kutselised sõdurid, leidis eraldi märkimist ka VIP-päeval, mil Eesti kontingendi vastu tundis elavat huvi Leedu president Dalia Grybauskaitė. Leedu on vabatahtliku ajateenistuse taastamise teel ning nende endi ajateenijad tegutsesid õppusel peamiselt rühmasuuruste üksustena, korraldades teedel varitsusi ja etendades rahutuid tsiviilelanikke, kelle ohjamisega tuli õppusel olevatel üksustel tegelda. Õppust Raudmõõk kokku võttes on hinnangute andjad küll vaoshoitud, kuid ühisel arvamusel, et tänavused nooremallohvitserid on saanud parima võimaliku väljaõppe. Kui järgmistel aastatelgi sellise rahvusvahelise õppuse aeg meie nooremallohvitseride kursuse teatud ettevalmistuse tasemele jõudmisega sobitub, tuleks nooremallohvitseride kursusel igal juhul osaleda. Lisaks rahvusvahelise koostöökogemuse saamisel on sellise õppuse olulised plussid tegevuse intensiivsus ning ettevalmistatud tingimused, mis võimaldavad teatud oskusi kiiremini omandada kui kodus. Oluline on anda ka tulevastele allüksuse- ja relvameeskondade juhtidele võimalus tunnetada suurt lahingupilti kompanii ja pataljoni taktikalise tegevuse mastaabis.

105

106

RAUDMÕÕK NÄITAS EESTI POISTE KÕVA SISU kolonel Eero Rebo 2. jalaväebrigaadi ülem

Õppus Raudmõõk andis 2. jalaväebrigaadile olulise rahvusvahelise koostöö kogemuse ja tõstis tublisti meeste enesekindlust. Kasu oli ka reaalselt mõõdetav – tegeleti kindlustuste rajamisega ja mis veel olulisem – leedulased palusid 2. jalaväebrigaadi ajateenijate rajatud positsioonid alles jätta, sest need pakkusid neile professionaalselt huvi. Enesekindlust tõstis see, et elukutseliste vastaste vastu saadi hakkama nii kaitsel kui ka pealetungil. Oluline oli otsene kogemus võitlusest soomusmasinatega. Meie ajateenijad olid leedulaste jaoks hea näide ja võrdlus ning meid külastas ka Leedu president ja hulk võtmekohtadel teenivaid Leedu sõjaväelasi. Kuigi ka tulevikus oleks selline ajateenijate välisõppusel osalemine hea, siis kahjuks ei toimu 2018. aasta Raudmõõk samal ajal, kui käib 2. jalaväebrigaadi nooremallohvitseride kursus. Kevadtormil teeb 2. jalaväebrigaad kahepoolsel õppusel vastutegevust 1. jalaväebrigaadi vastu, kes on tänavu peamiseks välja õpetatavaks. Esmalt viiakse läbi pealetung ja pärast ümberpaiknemist kaitseväe keskpolügoonile valmistutakse kaitsetegevuseks 1. jalaväebrigaadi soomusüksuste vastu, keda täiendavad ka Ühendkuningriigi ja Prantsuse eFP pataljon. Hinnatakse 2. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluvat Kuperjanovi pataljoni. Lisaks moodustatakse meie brigaadi staabi juhtimisel rahvusvaheline pataljon, milles on samuti mõningane hulk soomustehnikat, lisaks on 2. jalaväebrigaadi koosseisus lahingutoetus ja vähendatud koosseisus tagalaüksused.

107

108

KEERULINE KONFLIKT JA LÄÄNE JÕETUS leitnant Ilmar Raag sõjaväeline tõlk MINUSMA koosseisus

Eesti on Mali vabariigis osaline korraga kahes missioonis – Euroopa Liidu väljaõppemissioonis EUTM ja ÜRO stabiliseerimismissioonis MINUSMA. Miks see Mali meile nii oluline on? Ajal, mil Euroopas on pilgud suunatud kas Venemaale või jätkuvalt LähisItta, pulbitsevad Aafrikas arengud, millest ühel hetkel võib saada Euroopa suurim järgmine katsumus. Eelkõige on see seotud Aafrika demograafilise pommiga, mis tekitab tohutuid sotsiaalseid pingeid. Nigeeria tõuseb arvatavalt lähima paarikümne aastaga maailma suuruselt kolmandaks riigiks, millel on elanikke üle miljardi. Kuid ka laiemalt on Aafrikas riike, kus naise kohta on keskmiselt viis last. Näiteks Malis oli veel 1976. aastal 4,7 miljonit elanikku, aga praeguseks on see arv tõusnud 18 miljonini. See tähendab tohutul hulgal noori inimesi, kellel ei ole tööd ega vara, kuid kes on valmis migreeruma, et leida paremaid elamistingimusi. Samal ajal on salafistlikud džihaadiliikumised ära kasutamas äärmuslikust vaesusest tekkivaid pingeid. Al-Shabaab Somaalias, Boko Haram Nigeerias ja Islamistliku Magreebi Al Qaeda Alžeerias: nad kõik on väga selgelt oma tegevust laiendanud ka naaberriikidesse. Viimase tulijana usutakse, et Daeshi lagunemise järel Lähis-Idas üritab sama liikumine ennast reorganiseerida ka Lõuna-Liibüas. Artiklis vaatleme Mali näite varal, kuidas praegused Aafrika kriisid sisaldavad pea alati mitme konflikti üheaegset arenemist ja kuidas ÜRO rahukaitseoperatsioon võib osutuda ebaadekvaatseks tekkinud probleemidepuntra ees.

MALI ESITLUS Mali jaguneb kaheks väga selgelt eristuvaks alaks, mis on ühte Mali riiki sattunud ainult seetõttu, et nad kuulusid mõlemad Prantsuse Sudaani koloniaaladministratsiooni alla. Mitmes mõttes on see ka praeguste konfliktide läte. Lõunapoolne on troopiliselt metsane, kus rahvastik moodustub Lääne-Aafrika hõimudest. Suurim neist on bambara hõim, keda on kokku 36% rahvastikust. Kõik Lõuna-Mali hõimud on negriidsed, vastandina Põhja-Malile, kus tuareege ja araablasi tajutakse kohalikus kontekstis valgetena. 80% Mali elanikest elab lõunas, mis tähendab, et Mali n-ö valge elanikkond on selges demograafilises vähemuses. Samal ajal on geograafiliselt Põhja-Mali vähemalt sama suur kui Lõuna-Mali, ulatudes 1000 km Sahara kõrbesse. Tuareege on sellel alal veidi alla miljoni, kuid samas ulatub tuareegide hõimuala ka Alžeeriasse ja Nigerisse. Keskajal oli Lõuna-Mali aladel mitu väga rikast impeeriumi, millest räägiti imelugusid isegi Euroopas. 16. sajandil purustasid need impeeriumid Maroko araablased ja sealt edasi käisid põhjapoolsed hõimud pidevalt lõunapoolsetel aladel röövretkedel, kust muuhulgas viidi kaasa orjasid. See seik on Mali

109

ajaloolises mälus veel praegugi sügavalt alles. Oluline arter Põhja-Malis on Nigeri jõgi, mis kulgeb kaarjalt läbi Lõuna-Sahara. Jõe kallastel elavad shonghai negriidsesse hõimu kuuluvad maaharijad ja kalurid. Oluline on see, et kuigi Põhja-Mali kontekstis räägitakse kõige rohkem tuareegidest, siis tegelikult on sealgi elanikkonna üldarvus ülekaalus nn must elanikkond shonghaide näol.

TEEKOND KRIISINI Alates Mali iseseisvusest 1960. aastal on toimunud juba kolm tuareegide ülestõusu Mali keskvõimu vastu. Kui esimene ülestõus 1963. aastal piirdus peamiselt Adrari mägedega ja tuareegi Ifoghasside hõimuga, siis 1990. aasta ülestõus haaras sisuliselt kogu Põhja-Mali koos sealt läbi jooksva Nigeri jõega. Kohati on hämmastav, kuivõrd praegune kriis sarnaneb oma dünaamikalt 26 aastat tagasi toimunuga. Ainsa uue tegurina on seekord mängu tulnud salafistliku-wahhabistliku islami džihaadirühmitused, mis ilmusid Mali naabrusesse 1990. aastatel. Märgiline oli 2006. aastal Alžeerias ametlikult ka Al Qaeda haru AQIM1 moodustamine, mille järel rajati džihaadi baase ka Mali territooriumile Saharas. Mali elanikkond on 90% ulatuses ajalooliselt pigem sunniitliku sufismi esindajad, nii et salafismi on tajutud pigem võõra ideoloogiana.

2012. AASTA KRIIS 2011. aastal langes Muammar Gaddafi režiim Liibüas. See sündmus käivitas doominoefekti. Kuna eelmise tuareegide ülestõusu järel olid paljud endised mässajad läinud Gaddafi armeesse teenima, siis nüüd olid nad taas lõhkise küna ees. Mida edasi teha? Lahkudes võtsid nad kaasa suurel hulgal Liibüa armee varustust ja just nende meeste baasil loodi 2011. aasta lõpus Azawadi rahvuslik vabadusliikumine (MNLA). Järgmisel aastal algas ülestõus, mille eesmärk oli Põhja-Mali iseseisvumine. Konventsionaalseks sõjaks välja õpetatud, kuid ilma kogemuseta Mali armeest ei olnud vastast tuareegidele, kes Liibüa armee koosseisus olid sõdinud nii Liibanonis, Tšaadis kui ka mujal. Napi 2000 tuareegiga aeti Mali armee 10 000 meest põgenema. MNLA edu lihtsustas Mali armees teenivate tuareegide massiline deserteerimine, sest oma hõimuvendadega ei tahetud sõdida. Kolm kuud pärast mässu algust, 6. aprillil 2012 teatas MNLA, et Põhja-Mali on tuareegide kontrolli all. Samal päeval kuulutati Timbuktus välja Azawadi vabariik. Siis läks aga pilt kirjuks. Kõigepealt ilmusid välja islamistid. Nad olid mässu algusest saadik teinud tuareegidega koostööd, kuid seni olid nad hoidunud tagaplaanile. Ühtäkki võtsid džihadistid oma endiste liitlaste positsioonid jõuga üle. Sündmuste selline areng tabas tuareege üllatusena ja mõnel pool peeti ka väikesi lahinguid, kuid tuareegide jõud olid liiga killustatud. Džihadistid olid ootamatult efektiivsed vallutatud aladel oma võimu kehtestama. Kohe pandi tööle islamistilik politsei, mis keelas muusika kuulamise, jalgpalli mängimise ja linnaväljakutel hakati rangeima salafistliku šariaadi kohaselt kurjategijaid avalikult karistama.

110

AQIM – Al-Qaeda of Islamic Magreb

Kohalikud elanikud said kiiresti aru, et salafistid peavad silmas teistsugust islamit kui see usk, mida nad seni olid järginud. Kui mässu esialgne eesmärk oli anda tuareegidele iseseisvus, siis džihadistid soovisid lihtsalt konservatiivse Islamiriigi kehtestamist kogu Mali territooriumil. Seetõttu moondus Azawadi iseseisvussõda hoopis välisvõitlejate toetatud islamistide sõjaks ilmaliku Mali riigi vastu. Just see oli päästik, mis sundis rahvusvahelist kogukonda sekkuma. Ei ole õige arvata, et selle sekkumise taga olid ainult Lääne erihuvid. Kuna Nigeerias tegutses juba Boko Haram, siis kartsid ülejäänud Lääne-Aafrika riigid õigustatult, et Mali muutumisel islamistide turvaalaks tähendab samade probleemide valgumist kogu regiooni ülejäänud riikidesse. Paraku ei olnud aga Aafrika Liidul raha ja võimekust, et vajaliku kiirusega reageerida. Seetõttu võeti pigem heakskiiduga vastu Prantsuse presidendi François Hollande’i otsus käivitada sõjalise abi operatsioon SERVAL. Prantslaste ülekaal oli mäekõrgune. 11. jaanuaril 2013. aastal alustatud operatsioon vallutas sisuliselt kolme nädalaga tagasi kogu Põhja-Mali, liikudes selle ajaga umbes 700 km. Teiste sõnadega osutati neile sisulist vastupanu alles mägedes. Samal ajal ei olnud prantslastel mingit soovi jääda Malisse garanteerima poliitilise olukorra stabiliseerimist. Selle ülesande jaoks vajati juba suuremat ÜRO rahuvalvajate jõudu. MINUSMA 2 loodi 25. aprillil 2013 ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega nr 2100. MINUSMA nimi – ÜRO Mali stabiliseerimise rahvusvaheline multidimensionaalne missioon – sisaldab nii sõjalist, poliitilist kui ka sotsiaalmajanduslikku komponenti. Esimesed 2013. aastal Malisse saabunud 6000 MINUSMA sõdurit olid kõik Aafrika riikidest. MINUSMA teeb aga eriliseks Euroopa riikide lisandumine Aafrika pinnale pärast 13-aastast pausi. Siiski ei ületa nn valge MINUSMA (Hollandi, Saksamaa, Rootsi ja teiste Euroopa riikide) hulk enamalt jaolt 10% rahuvalvajate koguarvust – eri rotatsioonide kõikudes on eurooplasi umbes 1200 meest 11 000 sõjaväelasega MINUSMA sees. Lisaks töötab MINUSMA heaks ka ligi tuhat inimest tsiviileesmärkide saavutamiseks. MINUSMA eelarve 2016. aastal oli 923 miljonit USA dollarit. MINUSMA loomine ei tähendanud 2013. aastal, et prantslased oleksid lõpetanud oma tegevuse Malis, pigem vastupidi. MINUSMA on prantslaste nägemuse kohaselt puhtalt passiivne stabiliseerimisjõud. Samal ajal jätkab tegevust terrorismivastase ülesandega operatsioon Barkhane, mis tegutseb korraga viies riigis – Malis, Nigeris, Mauritaanias, Burkina Fasos ja Tšaadis. Selle jõu suurus on 3000 meest ehk umbes üks brigaad 200 soomuki ja 20 helikopteriga. Malis on neid umbes tuhat meest, seda on kahtlemata vähe.

AZAWADI KRIIS Olukorra teeb keeruliseks Mali kriisi mitmetahulisus. Kõige üldisemalt võib rääkida kahest kriisist. Esimene neist on nn Azawadi kriis, mis vastandas tuareege Mali valitsusele. Sellel konfliktil on sügavad ajaloolised juured, kus põhja tuareegidel ja lõuna mustal elanikkonnal on vastakuti sügavad rassilised eelarvamused. Põhimõtteliselt tajuvad tuareegid praegust Mali riiki sisekolonisatsioonina, kus nende endised mustad orjad valitsevad oma ajalooliste isandate üle.

MINUSMA – Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali

111

Rassiküsimused ei vastanda ainult Mali põhja- ja lõunaalasid, vaid toidavad konflikti ka samal Azawadi territooriumil, mida tuareegid soovivad kuulutada enda omaks. Nomaadide ala keskele jäävad Nigeri kallastel elavad shonghaid ei ole sugugi vaimustuses ideest, et nad peaksid elama tuareegide juhitud riigis, samal ajal kui neil on rahvaarvu mõistes neljakordne ülekaal tuareegide üle. Ehkki halvemini relvastatud kui tuareegid, on ka shonghaidel oma omakaitseorganisatsioonid Ganda Koy ja Ganda Izo. Tuareegidel aga ei ole võimalik shonghaidest ka mööda minna, sest juurdepääs Nigeri jõele on kogu piirkonnale eluliselt tähtis. Samas ei ole ka tuareegid ühtsed. Juba ajalooliselt oli tuareegide ühiskond väga hierarhiline ja toimusid pidevad võimukonfliktid. Nii vaidlustasid seekord madalama kasti hõimudest imghadid traditsioonilise ülikhõimu ifoghassi oma feodaalsed privileegid. Seetõttu on enamik imghade liitunud praeguseks Mali valitsust toetavaks omakaitseorganisatsiooniks GATIA, millel on olnud tõsiseid lahinguid ifoghasside juhitud pro-Azawadi liiduga CMA. Lisaks on eraldi organiseerunud hulk hõime (chamanamassid, dousahakid jne), kes ei soovi enam osaleda üldises kodusõjas, kuid samas ei soovi anda kellelegi kontrolli oma hõimu territooriumi üle. Kogu kriisi killustatust näitas seegi, et kui 2015. aasta juunis kirjutati alla rahuleping, siis oli sellel kaheksa osapoolt, mis vormiliselt jagunesid pro-Azawadi (CMA) ja pro-Mali (Platvorm) gruppideks. Rahulepingu sisu on kompromiss, kus ka Mali valitsus nõustub võimu detsentraliseerimisega Põhja-Malis. Sel eesmärgil luuakse uusi omavalitsusi, mis kasvatab Põhja-Mali elanike esindatust Mali parlamendis ja annab kohalikele elanikele suuremaid õigusi oma elu korraldamisel. Paraku ollakse selle rahulepingu kehtestamisel esialgsest ajagraafikust vähemalt poolteist aastat maas. Teine kriis on nn džihadistlik kriis. See vastandab ühelt poolt Mali riiki, keda toetab rahvusvaheline kogukond, ja teiselt poolt salafistliku džihaadi organisatsioone. Ka džihaadi liikumised on ajas olnud killustatud ja konkureerivate huvidega. 2016. aasta jooksul toimus eelkõige kohaliku Al Qaeda konsolideerumine Iyad Ag Ghali juhtimise alla. Džihadistid tegutsevad peamiselt kahel suunal. Ühelt poolt rünnatakse Mali riigivõimu ja välismaiseid „ristisõdijaid“ MINUSMA-d ja Barhkane’i, kuid teiselt poolt üritatakse kehtestada oma võimu külades. Tüüpiliselt näeb see välja nii, et ühel päeval saabub järjekordse Põhja-Mali külakaevu juurde väike seltskond koos vaimuliku-marabuga, kes seletab kokku aetud inimestele, et nüüdsest hakkavad külas kehtima rangemad šariaadiseadused. Kohapeal määratakse üks külaelanik islamipolitsei esindajaks, kes peab vastutama, et kõik palvetaksid õigel ajal ja maksaksid islamipolitseile maksu teatud arvu kariloomade näol. See on lihtsaim terrorismi finantseerimise viisidest. Kui neid reegleid ei täideta, siis ähvardatakse repressioonidega. Kohalikud elanikud teavad, et nende kõrbeküladesse satuvad MINUSMA või Barkhane haruharva või siis üldse mitte. Mali riik sinna ei ulatu ja kohalike hõimude relvagrupeeringutel kärbitakse rahulepingu kohaselt tiibu. Sel puhul tuleb aga arvestada, et tegelikult on välismaist päritolu džihadistidel vähem aktiivseid võitlejaid kui MINUSMA-l. Nii et mängu alguses ollakse justnagu võrdses seisus …

112

2016. aasta seisuga on väga raske üheselt hinnata MINUSMA panust olukorra stabiliseerumisse. ÜRO rahuoperatsioonidel on ligi 70-aastane ajalugu, mille jooksul on lähtutud eri doktriinidest. Kuigi kõige olulisem on olnud püüdlus jääda neutraalseks, kummitab ÜRO rahuvalvajaid „peataolek Mogadishu ja Ruanda vahel“. Kui ühele poole jäi USA liiga jõuline tegutsemine Somaalias 1992. aastal, mis päädis veelgi suurema ebastabiilsusega, siis teisele poole jäi Ruanda genotsiid, kus rahvusvaheline kogukond vaatas passiivselt pealt, kuidas 1994. aastal tapeti saja päeva jooksul ligi 800 000 tutsit. Malis toimus ainuüksi 2016. aastal 257 terrorirünnakut, mis tähendas 150% kasvu. Seega teatud plaanis on olukord halvemaks läinud. MINUSMA jaoks algab probleem ülesande defineerimisest. ÜRO rahuoperatsioonide juht Herve Ladsous hoiatas ÜRO Julgeolekunõukogu briifingul juba 8. oktoobril 2014, et MINUSMA ei tegutse enam klassikalise rahukaitse keskkonnas. Järgmisel päeval teatas MINUSMA sõjaväeline juht Jean Bosco Kazura, et „MINUSMA on terrorismivastase võitluse olukorras ilma terrorismivastase võitluse mandaadita, väljaõppeta, varustuseta, logistikata ja luureta.“3 Nüüd tuleb tõdeda, et ehkki järgnevatel aastatel muudeti MINUSMA mandaati jõulisemaks, ei ole see kaasa toonud sisulist muutust operatsioonidesse, sest rahvusvahelise sekkumise fundamentaalseid valikuid ei ole tehtud. Endiselt on neid, kes nõuavad, et ÜRO peab jääma rahukaitse operatsioonides neutraalseks isegi vaatamata sellele, et nelja aastaga on Malis surma saanud 118 rahuvalvajat. See tähendab, et MINUSMA peab tahes-tahtmata tegutsema asümmeetrilise konflikti keskkonnas, kus vastanduvad jõud suruvad neid positsioonidele, mida MINUSMA ei oska omaks võtta.

KUIDAS HINNATA MINUSMA TEGEVUST? Positiivse külje pealt on MINUSMA-l vaieldamatult teatud positiivne kuvand. Olulisel hulgal on kohalikke elanikke, kes usuvad, et MINUSMA kohalolek on takistanud džihadistide vaba liikumist. Niisamuti hinnatakse MINUSMA tegevust humanitaarsete projektide koordinaatorina. Alates 2013. aastast on MINUSMA teostanud 146 nn kiire mõjuga projekti4, mille eesmärk on elavdada kriisipiirkonna sotsiaal-majanduslikku arengut. Nii on puuritud kõrbesse eluliselt tähtsaid kaevusid, aga samas ehitatud selliseid riigivõimu hooneid nagu vanglad või politseijaoskonnad. Samas on positiivsete hinnangutega võrdselt levinud ka hoiak, et MINUSMA on passiivne. Sellele on raske vastu vaielda, sest üldine strateegiline hoiak ei keskendu initsiatiivi võtmisele, vaid oma kaotuste minimeerimisele. Sel puhul räägitakse nn punkristrateegiast, mis tähendab väga tugevalt julgestatud baaside rajamist linnade ligidusse ja kogu tegevuse keskendumist nende ümber. Kaks näidet paljude hulgas: 18. jaanuaril 2017 toimus Gao linnas Mali ajaloo suurim terrorirünnak, kus korraga sai autopommi plahvatuses surma ligi 70 rahuprotsessis osalevat endist mässajat. Plahvatuse järel lebas aga samal platsil veel vähemalt sada haavatut. Vaid kilomeeter eemal oli MINUSMA laager, kus viibisid sel hetkel ilmselt parimad Gaos resideeruvad lahingumeditsiini professionaalid, kes olid valmis välja tormama, et osutada esmaabi. Paraku tuli juhtkonnast käsk, 3

Arthur Boutellis, Can the UN Stabilize Mali? Towards a UN Stabilization Doctrine?, Stability: International Journal of Security & Development, 4(1): 33, pp. 1–16, DOI: http://dx.doi.org/10.5334/sta.fz 4 Quick impact Project – see on klassikaline kontseptsioon mässutõrje repertuaarist, mille eesmärk on kiiresti toota muutusi operatsioonipiirkonna elanike sotsiaalses heaolus.

113

114

et kuna MINUSMA ei kontrolli ümbruskonda, siis võivad esmaabi andjad ise sattuda järgneva rünnaku ohvriks ja seetõttu seda riski ei võeta. Samas laagris oli kohe reageerimisvalmis vähemalt üks soomukitel jalaväekompanii, keda ei saadetud samuti välja sündmuspaika turvama. Kohalikule elanikkonnale oli pärast võimatu seletada, miks nad pidid oma haavatuid ise viima kolme kilomeetri kaugusele linna haiglasse, mis ei olnud valmis sellisele hulgale kannatanutele esmaabi osutama. Kanderaamid haavatutega seisid veel pikalt õues haigla ees. 13. märtsil 2017 ründasid relvastatud mehed Fafa küla turgu kaitsvaid Mali armee sõdureid, kellest kolm said kohe surma ja kolm haavata. Rünnak toimus turupäeva haripunktis ja seetõttu oli ka tsiviilelanike hulgas vähemalt kaks surnut ja neli haavatut. Samal ajal aga sattus sellest külast mööda sõitma MINUSMA Nigeri pataljoni konvoi. Kuuldes eespool tulistamist, peatas konvoi oma liikumise ja ootas, kuni Mali armee sõdurid põgenesid ja bandiidid võtsid rahulikult sõjasaagina kaasa kaks armee autot. Kui kõik olid lahinguvälja maha jätnud, siis liikus konvoi edasi. Seda juhtumit ei saa lõpuni üheselt hinnata. MINUSMA konvoi ülema seletus tugineb saadud käsule – tagada konvoi ohutu liikumine punktist A punkti B. Konvoil ei olnud kaasas vabu manöövriüksusi. Kohalikku elanikkonda see seletus loomulikult ei rahulda, sest nii tulejõu kui ka meeste arvu poolest oli MINUSMA konvoi kordades tugevam kui turgu rünnanud 12-13 bandiiti. Neid lugusid ritta pannes jääb paratamatult sõelale skepsis MINUSMA efektiivsuse suhtes. Seepärast saab aru ka tuareegist, kes kutsus MINUSMA valgeid sõdureid turistideks – „Käivad siin, pildistavad, ajavad juttu ja siis sõidavad tagasi oma koju.“ Seetõttu tasub Mali kriisi puhul kaaluda ka hüpoteesi, et mingil hetkel kriis ise vaibub, kui ressursid ammenduvad, ja see kõik toimub täiesti sõltumata ÜRO kohalolekust. Lähituleviku suurim oht Malis ei ole enam tuareegide ülestõus, vaid pigem viis, kuidas Al Qaeda lipu alla ühinenud Mali terrorirühmitused juhivad sotsiaalseid pingeid. Uue konfliktina tasub tähele panna Mali keskosas pulbitsevat hõimukonflikti bambara ja peuli hõimude vahel. On tõenäoline, et kui Mali riik satub valitsuse tasandil järgmisse suuremasse kriisi, siis võivad tuareegid Azawadi lipud uuesti välja tuua, aga nende edu jääb küsitavaks. Esiteks seepärast, et shonghaid ei nõustu olema osa tuareegide rahvusriigist ja jätaks Azawadile vaid määratu Sahara liivavälja pea olematu taristuga. Teiseks on Azawadi vastu Niger ja Alžeeria, sest ka nendes riikides elab märkimisväärne tuareegide kogukond, kes võiks samuti tahta iseseisvust. Selles suhtes sarnaneb tuareegide olukord kurdidega Lähis-Idas. Euroopale tervikuna tähendab MINUSMA kesine efektiivsus kahtlemata ohu märki. Juba Süüria kodusõda näitas, kuidas Euroopa ei ole valmis suureks põgenikehulgaks. Aafrika kriisid võivad puhtnumbriliselt tähendada kordades suuremat rändesurvet. Seetõttu näitab MINUSMA praegu, et Euroopa Liidu plaanid ennetada kriiside paisumist Aafrikas sarnanevad õhulossidega. Seda öeldes teame ainult üht, mida Mali on meile kindlasti õpetanud: Aafrika kriiside lahendus ei ole kindlasti ainult sõjaline või ainult sotsiaalmajanduslik. Kuna vastasjõud kasutavad kohalikke sotsiaalseid pingeid ära relvavõitluse motivaatoritena, siis peab ka meie vastus kasutama veenmisspektri kogu ulatust.

115

116

ISESEISEV KAITSE NÕUAB ISESEISVAT SÕJATEADUST kolonelleitnant Sten Allik KVÜÕA rakendusuuringute keskuse ülem

Sõjateadus peab suutma mõjutada väevõime arengut ja olema suunatud edule lahinguväljal. 2016. aastal sai sõjateadus ja -tehnoloogia Eestis ametlikult tunnustatud iseseisvaks teadusvaldkonnaks. Iseseisev sõjateadus ja iseseisev kaitsevõime on omavahel selgelt, sügavalt ja põhjuslikult seotud. Väikeriigi iseseisva sõjalise kaitsevõime ülesehitamise probleemide lahendamine vajab võimekaid ja iseseisva mõtlemisvõimega inimesi, nende tegutsemiseks vajalikku keskkonda ja tingimusi ning eesmärgipäraseid tegevusi, mis suudavad pakkuda lahendusi keerulistele ja komplekssetele küsimustele. Tuleb näha suurt pilti ja proovikive pikemas ajaperspektiivis kui tavapärane planeerimistsükkel. Peab oskama näha pealispinna alla ja seletada probleemide tegelikke põhjuseid. Iseseisev kaitsevõime nõuab iseseisvat sõjateaduse võimekust. 2016. aastat võiks Eesti sõjateaduses iseloomustada järgnevalt: pädevusloome, suurem sidususe saavutamine võimearendusega ja tegevusmahu pea plahvatuslik kasv.

PÄDEVUSLOOME Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) rakendusuuringute keskuses alustasid teenistust järjekordsed ohvitserid, kes pühendavad ennast järgmistel aastatel doktorikraadi omandamisele. Nüüdseks on tegevväelasi, keda kaitsevägi on saatnud ülikooli doktoriõppesse, juba viis. Kuid oluline polegi nende arv, vaid see, et kaitsevägi on aru saanud vajadusest investeerida teaduspädevuse arendamisesse. Kui meile tundub kohati, et kaitsevõime arendamist takistab kõige rohkem rahapuudus, siis paiguti napib hoopis pädevaid inimesi. Selleks, et juhte ja üksusi nii kaitseväes kui ka koostöös partneritega tehtava teadus- ja arendustööga toetada, peab kaitseväes tekkima kriitiline hulk neid, kellel on lisaks klassikalisele sõjalisele juhi- ja erialasele koolitusele ka tugevam teadustöö baas. Selle vajaduse valguses saab tegevväelaste doktoriõppesse suunamine hoopis olulisema ja põhimõttelisema tähenduse. Kaitsevägi astus 2016. aastal olulise sammu edasi sõjateaduse valdkonnas, mis seni sisuliselt puudus – operatsioonianalüüs. Võime mõista lahinguväljal toimuvat, seda teaduslike meetoditega analüüsida, teaduspõhiselt mõtestada olemasolevate ja uute lahenduste mõju lahingupidamisele, pakkuda välja uusi senisest tõhusamaid ja mõjusamaid lahendusi vastase võitmiseks – kõik see ongi operatsioonianalüüsi roll. Sel moel seob operatsioonianalüüs tervikuks kõik teised sõjateaduse valdkonnad: tehnoloogia, juhtimise, ressursihalduse, kaitsestrateegia, kaitsepoliitika ja sõjaajaloo. Rakendusuuringute keskuses alustasid 2016. aastal tööd esimesed sõjaliste operatsioonide analüütikud, kes on lühikese tegevusajaga suutnud juba toetada näiteks liikursuurtükkide võime ülesehitamist.

117

2016. AASTA MÄRKIMISVÄÄRSEMAD UURINGUD JA UURIMISTULEMUSED 2016. aastal käivitunud või valminud uuringute hulgas on mitu sellist, mille üks oluline väärtus on esmakordsus Eesti kontekstis (või laiemaltki) ja seda nii uurimisvaldkonda kui ka metoodikat arvestades. Need uuringud on järgmised: • merejulgeoleku uuring („Eesti merejulgeolek“, uurimisgrupi juht dr Jaan Murumets), mis lisaks merejulgeoleku kitsaskohtade lahendusvariantide pakkumisele lõi ka metoodilise tööriista erinevate võimelahenduste analüüsiks. Lisaks on märkimisväärne asjaolu, et kõnealuse uuringu puhul tehti ulatuslikku koostööd siseministeeriumi, rahandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Uuringu avalik osa ilmus eelretsenseeritava ajakirja Sõjateadlane erinumbrina; • uuring Venemaa infooperatsioonidest Ukraina sõjas („Venemaa infooperatsioonid Ukrainas“, uurimisgrupi juht dr Vladimir Sazonov), kus koostööpartner oli Tartu Ülikool. Võib öelda, et ka see oli esimene taoline uuring eesti akadeemilises maailmas. Uuringu tulemusena valmis raport NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskusele ja Sõjateadlase number. Uuringu lõppraport ilmub 2017. aasta kevadel, Sõjateadlase erinumbrina; • sõjandusterminoloogiat käsitlev uuring („Sõjaväelise juhtimise terminoloogia“, põhitäitja magister Reet Hendrikson), mis otsis vastust küsimusele, kuivõrd ühte moodi mõistavad ohvitserid juhtimisalaseid termineid, ning uuris ka mõistmiserinevuste põhjusi ja seost vastajate haridus- ja teenistuskäiguga. See on töö, mis on oluline sõjanduskultuuri ülesehitamisel ning eestikeelse sõna kui kaitseväe olulisima juhtimisinstrumendi tähenduse ühtlustamisel ja täpsustamisel. Uuring viidi läbi kaitseväe eri struktuuriüksustes ning ekspertidena osalesid KVÜÕA ohvitseridest taktikaspetsialistid. Uuringu autorilt ilmub uuringutulemusi kokku võttev teadusartikkel peatselt ajakirjas Sõjateadlane. • 2016. aastal algas inimvara kompleksuuring, mille esimene, pilootaasta kulges edukalt. Kompleksuuringu koostööpartnerid on Tartu Ülikool ja tervise arengu instituut. Tegu on läbilõikeuuringuga: igal aastal küsitletakse pea kõiki ajateenijaid ja seda kolm korda nende teenistuse jooksul, samuti küsitletakse reservväelasi õppekogunemistel ning tulevikusiht on laiendada andmekorjet võimaluse korral ka kaitseliitlastele. Uuring annab kaitseväele, kaitseministeeriumile ja kaitseressursside ametile väärtuslikku teavet selle kohta, missugune on meie sõdurite sotsiaalne taust, kuidas nad hindavad väljaõpet ja mis on nende õppimist puudutavad hoiakud. Samuti uuritakse, missugune on nende tervislik seisund, motivatsioon ja üldised hoiakud. Tulemuste põhjal saab vajadusel muuta ja täiustada väljaõpet, juhtimist, teenistustingimusi, teavitustööd jm. Uuringu üldeesmärk on aidata leida lahendusi, kuid parimal viisil õpetada-kasvatada sõdurit ja juhti, kellel on oma ülematega usalduslik side, kes on füüsiliselt piisavalt heas vormis ja kes ei kõhkle, kui tuleb kutse asuda täitma oma kohustust oma riigi ja rahva ees.

118

Oma panuse kaitseväe teadus- ja arendustegevusse annavad ka KVÜÕA rakenduskõrgharidus- ja magistriõppe tasemetööd. Parimad neist võimaldavad töö põhjalt koostada kõrgetasemelisi teadusartikleid, andes sellega juba kaalukama panuse Eesti sõjateaduse varamusse. 2016. aastal ilmus ajakirjas Sõjateadlane mitu taolist artiklit, mis loodetavasti innustavad ka teisi vormikandjaid ühte olulist relva – sulepead – pihku haarama. Need ning mitu teist uuringut on esimesed viljad paar aastat tagasi tehtud kaitseväe teadus- ja arendustegevuse reformist. Siis võeti vastu otsus, mis kajastus 2014. aastal kinnitatud kaitseministeeriumi valitsemisala uues teadus- ja arendustegevuse poliitikas, mille järgi hakkab võimearendusele suunatud teadus- ja arendustegevuse tellimise ja koordineerimise ja määratud valdkondades ka teostuse eest vastutama kaitsevägi ise. Viimane oskab kõige paremini sõnastada, mis on need võimeloomega seotud kitsaskohad, kus teadus saab lahenduste pakkumisele kaasa aidata.

ÕPPUSED KUI VÄLILABORATOORIUM 2016. aastast on uudsena kirjas ka väike, kuid oluline detail, mis ametlikult väljendub ainult paaris kirjareas. Nimelt on 2017. aasta õppuse Kevadtorm kirjelduses ühe ülesandena esmakordselt kirjas ka teadus- ja arendustegevus. Kevadtorm peab olema kaitseväele raamistik, millele tuginedes teha kindlaks vajakajäämised, kusjuures neist mõningate lahendamiseks on tõenäoliselt vaja teaduslikku lähenemist. Samuti sobib Kevadtorm, et hinnata uute vahendite, toimingute ja taktikate mõju. Seepärast on eeloleval õppusel plaanis korraldada reservväelaste seas ulatuslikke küsitlusi ja erinevaid tehnilisi mõõtmisi, samuti katsetada, mismoodi mõjutavad lahingupidamist vahendid, mida praegu veel kaitseväes ei kasutata. Viimast tehakse tihedas koostöös kaitsetööstuse liidu ettevõtetega.

UURIMISTULEMUSTE LEVITAMINE KONVERENTSIDEL JA AJAKIRJAS SÕJATEADLANE 2016. aastal nägi ilmavalgust ka sõjateadusliku ajakirja Sõjateadlane esimene väljaanne, mille numbrite arv jõudis esimesel ilmumisaastal viieni. Tegu on KVÜÕA Toimetiste järglasega, ent nimemuutus peab rõhutama seost oma teadusvaldkonnaga ning vastavalt sellele mõjutama ka sisu. Lisaks on ümbernimetamisega loodud vaimne side enne Teist maailmasõda ilmunud sõjavägede staabi samanimelise väljaandega. Sõjateadlasel on Eesti sõjateaduslike uuringute tulemuste avaliku osa levitamisel kandev roll. Olles Eesti ainus teadusmaastikult ametlikult noteeritud, sõjandusele keskenduv väljaanne, on sellel privileeg ja vastutus olla üks eesti sõjanduskultuuri mõjutaja. Eraldi mainimist väärib Sõjateadlase panus eesti sõjanduskeele hoidmisse ja arendamisse. Sõjateadlase ambitsioon on saada sõjalise riigikaitsega tegelevatele inimestele harjumuspäraseks kirjasõnaks, mis aitab paremini mõtestada oma igapäevast tööd ning viia seeläbi lähemale paremate lahenduste leidmisele ja otsuste

119

tegemisele. Öeldu aga eeldab esmajoones, et sõjateadus suudab Sõjateadlase kaante vahel pakkuda seda, mis on oluline, millest tuntakse puudust ja mis on lihtsustatult väljendades kasutamiskõlblik. Lisaks peaks Sõjateadlane olema sisulise ja argumenteeritud väitluse platsdarm, kus ristatakse poolt- ja vastuargumendid juba tehtud otsuste ja tulevaste valikute analüüsimiseks. 2016. aastal toimus riigikaitse valdkonnas hulk konverentse, mille rohke kuulajaskond osutab nii sisulisele arvestatavusele kui ka toimivale korralduslikule küljele. Nimetagem siin 6. rahvusvahelist juhtimiskonverentsi, 2. sõjatehnoloogia konverentsi, 4. sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsi, kaitseväe inimvara kompleksuuringul põhinevat ning strateegilise jätkusuutlikkuse kompetentsikeskuse egiidi all toimunud aastakonverentsi, mis keskendus inimuuringutele. Lisaks neile toimusid tervise arengu instituudi 3. aastakonverents, kus käsitleti kaitseväelaste terviseuuringuid, koostöös kaitseväe peastaabiga korraldatud infooperatsioonide konverents ning lisaks Sõjamuuseumi ja rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse korraldatud seminarid-konverentsid. Pikk loetelu osutab tõigale, et pakutavad foorumid erinevatel teemadel ja teaduslikul lähenemisel põhinevateks mõttevahetusteks on rikkalikud, ning võib kinnitada, et need on leidnud endale ka kindla ja rohkearvulise osalejaskonna.

SÕJATEADUS KUI UUS, OMA KLASSIFIKAATORIGA TEADUSVALDKOND Teadusbürokraatia roll on kujundada, toetada ja süstematiseerida teaduse tegemist, mida määratakse muuhulgas teadusklassifikaatoritega. Aastast 2016 võivad kaitsevaldkonnaga seotud teadlased nimetada ennast päris ametlikult ja uhkusega sõjateadlasteks, kuna Eesti teadusagentuur nimetas sõjateaduse ja -tehnoloogia ametlikuks oma klassifikaatoriga teadusvaldkonnaks. See samm näitab sõjateaduse kui iseseisva uurimisvaldkonna eriilmelisust võrreldes teiste teadusvaldkondadega ja on kindlasti innustav tõuge ehitada üles vastav pädevus Eestis.

KOOSTÖÖ KAITSETÖÖSTUSEGA Sõjateadus, võimearendus ja kaitsetööstus peavad moodustama üksteist toetava terviku. Kaitsetööstus on märkimisväärsel viisil ja üha suureneval määral kasutanud Eesti ülikoolide potentsiaali ja koostöö on tihenenud ka KVÜÕAga. Aastal 2016 toimusid KVÜÕA rakendusuuringute keskuse matkekeskuses esimest korda matkesüsteemi Virtual Battle System administraatori kursused Tartu ja Tallinna tehnikaülikooli tudengitele ja teadlastele, et jagada kaitseväes olevat oskusteavet kaitsetööstusele ja ülikoolidele, et toetada matkesüsteemide kasutuselevõttu. Arvutisimulatsioon on hea tööriist katsetada uudseid lahendusi kontrollitud ja kindlate parameetritega keskkonnas. Alates 2016. aastast toetab KVÜÕA Milremi UGV (unmanned ground vechicle ehk mehitamata maismaasõiduk) projekti, samuti hakati 2016. aastal süstemaatiliselt planeerima kaitsetööstusettevõtete vahendite katsetamist õppustel, toetati kaitseministeeriumi kaitsetööstuse toetuste konkursil edukalt esinenud ettevõtteid väli-

120

tingimustes toimuvate katsete korraldamisel jne. Olulised uued koostöötähised said seega maha pandud ning edasises jääb üle vaid koostööd veelgi tihendada ja tõhustada. Tekkiv sünergia, uus oskusteave, kogemuste jagamine jne on vajalik mõlemale osapoolele.

SÕJATEADUSE EESMÄRK ON VÕIT LAHINGUVÄLJAL VÕI ENDA JA VASTASE PEADES Nii publitseerimine kui ka konverentsid peavad viima sõjateaduse tulemused esitamise ja diskussiooni kaudu lõpptarbijani – tegevväelaseni, kaitseliitlaseni, reservväelaseni, tsiviilteadlaseni, ametnikuni. Tsiviilteadusmaailmas (vähemalt Eestis) on viimastel aastatel vahetatud jätkuvalt mõtteid selle üle, missugust mõju avaldab teadus ühiskonnale, milles see peaks väljenduma ning kuidas peaks teadustegevusest tõusma ühiskonnale kõige enam ja kõige laiemas mõttes tulu. Kaitseväes on ses osas näiliselt lihtsam: meil on hulk proovikive (nii neid, mida oleme teadvustanud, kui ka neid, mida me tegelikult veel ei tea), millele saab teadusega lahendusi otsida ja seega pakkuda kasulikku tuge võimearendusele. Kaitseväel on olemas väljatöötatud ja toimima hakkavad tegevusmudelid ning KVÜÕA kui institutsioon, mille üks ülesanne on teadusliku lähenemisviisiga välja selgitada lahendust vajavad küsimused ning aidata leida neile koostöös partneritega vastuseid. Praegu ei ole meil selget ettekujutust, kuidas on uuringutulemused mõjutanud väevõime loomist. Loomulikult ei saagi siin oodata silmanähtavalt kiiret mõju. Samas peab aga võimearendusele suunatus olema kogu sõjateadusliku uurimistöö põhiline alus. Teisalt peab sõjateadus olema nii tuumakas, et see mõjutaks ka tegelikult väevõime arengut. Sõjateaduslike uurimistulemuste paikapidavus ja rakendatavus selgub lahinguväljal. Seal on näha, kes keda üle trumpab. Järelikult peab ka sõjateadus olema suunatud lahinguedule. On see siis lahing, mis peetakse mürskudega, elektromagnetimpulssidega, meie peades või pannes proovile sõdurite ja üksuste vastupidavust. Sõjateaduse tulemuste rakendamine peab olema selline, et sellel oleks reaalne mõju võimeloomele ja selle kaudu ka lahingupidamisele.

121

122

KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE SÕJATEADUSLIKUD AJAKIRJAD Andres Saumets KVÜÕA rakendusuuringute keskus Sõjateadlase ja Occasional Papersi peatoimetaja

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste teadusajakirjadele on 2016. aasta olnud tähendusrikas ja edukas. Kui vormilt ja sisult uuenenud KVÜÕA toimetised 2015. aasta lõpus Sõjateadlaseks nimetati, võis tagasi vaadates tõdeda, et ajakirjaga oli jõutud ühes pikemas arenguprotsessis uude etappi. Nomen est omen – nimi on märk või tänapäevasemalt väljendudes programm. Sõjateadlane on nii kaudses kui ka otseses mõttes osalenud sõjateaduse kui iseseisva teadusvaldkonna sünni ettevalmistamise juures. 2016. aasta suvel lisandus Eesti teadus- ja arendustegevuse valdkondade hulka iseseisva teadusvaldkonnana sõjateadus- ja tehnoloogia. Sõjateaduse nime ametlik kasutuselevõtt on kahtlemata programmilise tähendusega nii KVÜÕA, kaitseväe kui ka kogu Eesti teadusmaailma jaoks. Selle protsessi eestvedajatele, ennekõike KVÜÕA juhtkonnale, õppejõududele ja teaduritele, on see kahtlemata suur tunnustus senitehtud töö eest ning võimalus end Eesti ja rahvusvahelises teadusmaailmas senisest paremini positsioneerida. Kaitsevägi ja Kaitseliit on tervikuna õppivad organisatsioonid. KVÜÕA õlgadel lasub riigikaitselise kõrgkoolina täiendava ülesandena teaduspõhise õpetamise ülesanne. Selleks, et teaduspõhisus saaks toimida ja vilja kanda, tuleb taseme- ja täiendusõppes õppijate ning iga päev oma kutseoskusi arendavate tegev- ja reservväelasteni tuua uusi uurimistulemusi ja erialaseid metodoloogilisi ülevaateid nii meilt kui ka mujalt (sh ingliskeelsete ja tõlkeartiklite vahendusel), mis avardavad sõjateaduslikku mõtlemist ja hõlbustavad teadmiste rakendamist igapäevases kutsetöös. Sõjaväeliste juhtide arendamise puhul on oluline, et head mõtted ja uued probleemipüstitused, aga ka analüüsivad tagasivaated minevikupärandisse ning edasiviivad järeldused, mida tehakse näiteks erialaste diskussioonide, rakenduslike uurimisprojektide või sõjateaduslike lõpu-, magistri- ja doktoritööde raames, leiaksid esmalt sobiva akadeemilise vormi ja väljundi ning seejärel riigikaitse kontekstis laiapõhjalise rakendusliku väärtuse. Sõjateaduslik mõte ja sõna peavad levima ning vilja kandma. See on Sõjateadlase ning sõjateaduslikke lühimonograafiaid ja teadusuuringute raporteid avaldava ajakirja Occasional Papers esmane missioon. Eesti sõjandusliku mõtte üks tähtsamaid arendajaid, kindralleitnant Nikolai Reek, kutsus 1936. aastal üles elustama Eesti sõjalist mõtlemist algupärase emakeelse sõjakirjanduse abil. Sellest üleskutsest johtub KVÜÕA teadusajakirjade teine oluline missioon – edendada emakeelset sõjanduslikku mõtlemist ja oskuskeelt. Algupärane sõjateadus ja -kirjandus ning laiemas mõttes kogu sõjanduskultuur saab areneda vaid käsikäes eesti sõjanduskeelega.

123

124

Eelretsenseeritavate sõjateaduslike ajakirjadena on Sõjateadlane ja Occasional Papers väljundiks teadus- ja arendustegevusele, mida tehakse kaitseväes üldise võimearenduse raames. Teaduspõhisus on muutunud normiks meie sõjaväelises hariduses ning koos võimearenduses tehtavate edusammudega juurdub see jõudsalt ka teistes üldpädevuste valdkondades. KVÜÕA teadusajakirjad püüavad oma artiklitega ja avaldatud uuringuraportitega teaduspõhist võimearendust igati toetada. 2016. aastal ilmus trükist kaks Sõjateadlase numbrit. Esimene neist, Sõjateadlase allsarja Cultural, Peace and Conflict Studies Series kuues, sedapuhku ingliskeelne artiklikogumik „The Crisis in Ukraine and Information Operations of the Russian Federation“ aitab paremini mõista Venemaa poliitikat Ukrainas 21. sajandi alguses ning selgitada, miks soovib Venemaa oma naaberalasid kontrollida ning miks on vaja tundma õppida Vene infosõja ja hübriidsõja olemust Ukraina–Vene konflikti kontekstis. Kogumiku on toimetanud Vladimir Sazonov, Andres Saumets ja Holger Mölder, autorite seas on eksperdid Eestist, Ukrainast, Lätist ja Poolast. Sõjateadlase kolmandast numbrist leiavad lugejad mitu juhtimisalast artiklit, mis kajastavad KVÜÕA kui sõjaväelist juhtimist õpetava ja uuriva õppeasutuse põhiülesande täitmist. Sel korral on mitmes artiklis keskendutud ülesandekeskse juhtimise kui kaitseväe juhtimiskontseptsiooni ühe aluspõhimõtte eri tahkude avamisele. Ajakirjas on käsitletud ka õppiva organisatsiooni probleemistikku, Innere Führung’i juhtimiskontseptsiooni eetilisi aluseid, Saksamaa ja Eesti militaarsotsioloogia eri aspekte, Daeshi ideoloogilisi aluseid, sõjateaduse defineerimise ja rakendamise võimalusi ning Eesti ohvitserikoolituse lähiajalugu. Occasional Papersi sarjas on 2016. aastal ilmunud kaks numbrit (IV ja V). Esmalt erukindral Ants Laaneotsa ingliskeelne lühimonograafia „The Russian-Georgian War of 2008: Causes and Implications“, mis avab Vene–Georgia sõja poliitilised tagamaad, annab detailse ülevaate sõja kulgemise etappidest ja tulemustest erinevate osapoolte jaoks ning vaatleb sõja poliitilisi tagajärgi. Teises numbris on avaldatud Jaan Murumetsa juhitud töögrupi strateegilise planeerimise valdkonda kuuluva uuringu raport „Eesti merejulgeolek“, mis on üks dokument järgmise riigikaitse arengukava (RKAK 2021–2030) ettevalmistamisse. Uuring on teadlikult läbi viidud ainult võimepõhisena, informeerides otsustajaid võimalikest kaitsepoliitilistest valikutest võimepakettide kontekstis. 2017. aasta publitseerimisplaanidest rääkides on lugejal oodata Sõjateadlase kahe uue numbri ilmumist. Esimene neist on kõrgkoolipedagoogika tahkudele pühendatud erinumber „Ennast juhtiv õppija“, mis koondab endas KVÜÕA ja teiste Eesti kõrgkoolide õppejõudude õppemetoodilise töö kogemusi ja teadustöö tulemusi. Aasta lõpus on oodata uut Sõjateadlase tavanumbrit, mis sisaldab teaduspõhise võimearenduse raames erinevate üldpädevuste arendamist toetavaid artikleid. Occasional Papers sarjas on 2017. aastal ilmumas uurimisprojekti Venemaa Föderatsiooni infooperatsioonid 2014-2015 Ukraina kriisi sündmuste näitel ingliskeelne raport ja Riigikaitsealase inimressursi kompleksuuringu puhul koostatud artiklikogumik.

125

126

EESTI KAITSETÖÖSTUS TÕUSUTEEL Ingvar Pärnamäe Eesti kaitsetööstuse liidu juhatuse esimees

Uuesti pildile tõusva Eesti kaitsetööstuse jaoks on põhiküsimus, kuidas tagada Eesti julgeolekule tähtsa tööstusharu jätkusuutlikkus ja pääs maailmaturule. Eesti kaitsetööstuse liit (EKTL) loodi 2009. aasta veebruaris. Sel ajal arvasid paljud, et Eesti on liiga väike riik oma kaitsetööstuse arendamiseks. Paar aastat varem oli Eesti ettevõtlusmaastikul ringi vaadanud Euroopa üks suuremaid Prantsuse kaitsetööstusettevõtteid MBDA, kellelt Eesti riik oli just hankinud lühimaa õhutõrje raketisüsteeme Mistral ning kellele oli lepinguga pandud kohustus vastu osta Eestist teatud hulk tooteid ja teenuseid. Prantslased avastasid oma üllatuseks, et kaitsetööstust, mis oleks olnud esimene loogiline koht vastuostude tegemiseks, oli Eestis äärmiselt napilt. Kuigi Eestisse tuli tagasi ca 15 miljonit eurot, osteti selle raha eest Eestist hoopis plastist kiivreid ja palkmaju. Eesti kaitsetööstus ei saanud vastuostu projektist rahalises mõttes mingit kasu. Küll aga tegi see vastuostuprogramm midagi sellist, mille rahalist poolt on tegelikult võimatu mõõta – raputas Eesti ettevõtted sektoris ringi vaatama. Kaitsetööstus oli seni totaalselt alakasutatud ärivaldkond ja turg oli tühi. 2017. aastal moodustavad Eesti kaitsetööstuse liidus olevad umbes sada ettevõtet oma tooteid eksportiva, suure väärtusloomega ning selgete konkurentsieelistega majandusharu, mis loob Eestis uusi töökohti ja annab järjest suurema panuse majanduskasvu ja mis pole vähetähtis, ka julgeolekusse. 2012. aastast on lisaks EKTL-ile tegutsenud ka kaitse- ja julgeolekutööstuse klaster, mis sektori vedurina veab tootearenduse ja eksportimisega seotud tegevusi. Klastri tegevuste kaudu on õnnestunud rohkem siduda lõppkasutajaid, teadlaskonda ning ettevõtteid, et ühistegevuste kaudu suurendada Eesti kaitsetööstuse potentsiaali tootearenduses ja ekspordis.

KES ON EESTI KAITSETÖÖSTUSE KLIENT Mitu Eesti kaitsetööstusettevõtet on võtnud sihiks ainult Eesti kaitseväe tellimused ja rahulduvad sellega. Ambitsioonikamad ja keerukamate seadmete tootjad on võtnud seisukoha, et Eesti turg ei ole oma mahtude tõttu suuremaks arenguks piisav. Seetõttu mõeldakse algusest peale globaalsele turule ja oma toodete konkurentsivõimele võistluses maailma vägevatega. Seega on eksporditurud Eesti kaitsetööstuse arengu seisukohast üliolulised. Et suurem osa riike kaitseb kiivalt oma koduturgu, seda eriti Euroopas, tuleb koostöös riigiga rakendada kõikvõimalikke poliitilisi ja diplomaatilisi meetmeid, et Eesti kaitsetööstusettevõtetele välisriikides suletud uksi avada. Näiteks peaminister Taavi Rõivase äridelegatsiooniga toimunud visiit USA-sse 2016. a kevadel avas mitmele Eesti kaitsetööstusettevõttele pääsu sellele suurele turule. Praegu on paar ettevõtet sisenemas USA maaväe testprogrammidesse. Peaaegu kõikide Eesti kaitsetööstusettevõtete jaoks on eluliselt tähtis koostöö

127

Eesti jõustruktuuridega – olgu selleks seadmete testimine ja katsetamine või siis ideaaljuhul ka nende hankimine. Näiteks piirikaitsesüsteeme tootev Defendec sai 30 välisriigi turule liikuda peamiselt tänu sellele, et üsna alguses võttis Eesti piirivalve julguse Defendeci välja töötatud piirikaitselahendusi Eesti piiril proovida ja hiljem need ka soetada. Nii saadi aga oluline referents oma tootele, mis aitas seda müüa ka teiste riikide piirivalvetele. Milrem alustas oma tegevust militaarsõidukite, täpsemalt SISU-soomukite hoolduse ja remondiga, kes ilma seda hanget võitmata ei oleks praeguseks jõudnud julgete arendustegevusteni mehitamata maismaasõidukite valdkonnas. Seda kõike poleks aga toimunud, kui kaitsevägi poleks otsustanud sõidukite remondi ja hooldustegevusi hakata sisse ostma.

MILLIST KAITSETÖÖSTUST PEAKS EESTIS ARENDAMA Eriti varasematel aastatel oli levinud arusaam, et Eesti, nagu iga endast lugupidav riik maailmas, vajab riigi toel toimivat klassikalist kaitsetööstust, et olla kriisi- või sõjaseisukorras muust maailmast võimalikult sõltumatu. Klassikaline kaitsetööstus tegeleb klassikaliste sõjapidamise asjadega: relvad, laskemoon, raketid, haubitsad, tankid, lennukid, helikopterid, sõjalaevad ja muu selline. Mõtelgem nüüd näiteks lihtsamale jalaväe lahingumasinale, mis koosneb spetsiaalsest soomusmaterjalist valmistatud kerest, tal on veermik, mootor, torn, pearelv, lisarelvastus, kaitsevahendid, juhtimis-, side- ja vaatlussüsteemid, laskemoonahoidla ja hulk väiksemaid olulisi asju. Keegi peab kõik need asjad välja mõtlema, disainima, tootma või usaldusväärsetelt allhankijatelt komponentidena sisse ostma. Keegi peab need asjad kokku panema, testima, katsetama, sertifitseerima, hinnastama ja lõpuks ka maha müüma. Eesti ettevõtetele on selliste kapitalimahukate, tehniliselt keerukate ja väga spetsiifilisi teadmisi, kogemusi ja oskusi nõudvate valdkondadega tegelemine vähemalt veel praeguses arenguetapis selgelt üle jõu käiv. Seetõttu pole mõtet kohe tormata arendama Eesti oma jalaväe lahingumasinat, mida pealekauba toodetakse Euroopas üle paarikümne variandi ja maailmas veelgi rohkem. Seetõttu ei ole Eesti kaitsetööstus valinud klassikalise kaitsetööstuse arenguteed. Me tahame teha asju omamoodi, kuna vastasel korral võtaks väga kaua aega ja ressurssi, enne kui Eestisse kaitsetööstus tekiks. Osaliselt tuleneb see ka asjaolust, et Eesti globaalse tasandi tugevused on peidus hoopis mujal: näiteks küberkaitse- ja IT-valdkonnas, kus me tõesti oleme tänu sellele maailma tipptasemel, et Eesti oli 2007. aastal küberrünnete all.

MILLINE ON PRAEGUNE EESTI KAITSETÖÖSTUS Need sada ettevõtet, kes on EKTL-i liikmed, on tugevad järgmistes valdkondades: 1. isikuvarustus, sh riidevarustus, rakmed, taskud, kuulivestid, killuvestid, saapad, saapakatted, kotid, seljakotid, telgid; 2. juhtimis- ja sidesüsteemide lahendused, sh piirikaitsesüsteemid, mereseiresüsteemid, taktikalised sidesüsteemid, turvalised sidelahendused, krüptograafialahendused, EW-võitluse seadmed;

128

3. küberkaitse, sh rünnete tõkestamise ja avastamise süsteemid, küber-

väljaõppevahendid, küberhügieenitestid, küberharjutusväljakud, blockchain-tehnoloogia; 4. laevaehitus, sh patrull-kaatrid, multiotstarbelised laevad; 5. meditsiin, sh sõja- ja katastroofimeditsiin, meditsiinikonteinerid; 6. pioneerivarustus ja ABK-kaitse1 varustus, sh mobiilsed pommikeldrid, laskepesad, ABK-kaitseriietus; 7. robootika, sh mehitamata õhusõidukid, automaatsed mehitamata õhusõidukipesad, mehitamata maismaasõidukid, digitaalse lahinguvälja kontseptuaalsed lahendused; 8. sõidukite hooldus ja remont, sh rivitehnika ja soomustehnika hooldus; 9. relvastus, relvastuse tarvikud, relvade hooldus ja remont, sh külgmiinid, relvade lisatarvikud, relvasüsteemide kaitsekatted; 10. väljaõppevahendid ja imitaatorid, sh õppegranaadid, -miinid, automaatsed märklaua süsteemid, tagasilöögisüsteemid, laskematkurid.

LAHENDAMIST VAJAVAD UUED TEEMAD 10. veebruaril 2017 allkirjastas kaitseminister Margus Tsahkna kaitseministeeriumi ja EKTL-i ühiselt välja töötatud dokumendi „Tegevusjuhis kaitsetööstuse arendamiseks 2017–2019“, mis täiendab konkreetse tegevuskavana 2013. aastal välja töötatud kaitsetööstuspoliitikat, mis keskendus peamiselt ekspordi edendamisele ning kaitsetööstuse arendamise süsteemi loomisele Eestis. Mõned uued teemad, mida tegevusjuhis juurde toob: 1. Ajale jalgu jäänud seaduste muutmine – peamine teema siin on relvastuse, laskemoona ja lõhkeaine käitlemise lubamine eraettevõtete valdustes. Praegu on see seadusega keelatud ning tuleb kasutada kaitseväe territooriume ja abi. Ilma selle vajaliku seadusemuudatuseta ei ole võimalik arendada ühtegi toodet Eestis, mis on seotud relvade, laskemoona või lõhkeainega. 2. Investeeringud kaitsetööstusesse – kuidas kaitsetööstus meelitab ligi investeeringuid? Kuidas meelitada Eestisse mõni suurem ning võimalikult suurt lisandväärtust andev kaitsetööstusalane välisinvesteering? Milline peaks olema süsteem, et Eesti riik saaks vajaduse korral teha (lühiajalisi) otseinvesteeringuid mõnesse kaitsetööstusettevõttesse, et toetada selle kasvu? 3. Finantsgarantiid – kuidas luua keskkond, mis võimaldaks kaitsetööstusettevõtetel paremini finantseerida oma ettevõtmisi, mis seostuvad nt sertifitseerimisprotsesside või müügilepingu sõlmimise ja täitmisega. Protsessid kaitsetööstuses on väga pikad ning Eesti ettevõtetel napib raha oma tehingute finantseerimiseks. Samas on aga kaitsetööstuse puhul raskendatud laenusaamine või pangagarantiide saamine pankadest või teistest krediidiasutustest, mis tähendab, et vaja on täiendavaid mehhanisme, kuidas kaitsetööstusega tegelevad ettevõtted pääseksid finantsgarantiidele ligi. 4. Arendustegevuse toetus – see kaitseministeeriumi poolne meede saab juba alates 2018. aastast palju suurema rahastuse, jõudes praeguseks 400 000 euro tasemelt 800 000 euroni. Praegused suuremad ekspordilootused kaitsetööstuses (mehitamata lennuvahendid, mehitamata maismaa 1 ABK-kaitse varustus – aatomi-, bioloogilise- ja keemiakaitse varustus

129

130

sõidukid, superkondensaatorid, mobiilne pommikelder, EW-vastase võitluse seadmed jpt) on peaaegu kõik ühel või teisel moel saanud riigipoolset toetust kaitseministeeriumist. Summad ei ole küll suured, kuid ettevõtte seisukohast annab see välja pakutud projektile mõneti kvaliteedimärgi, et sellega tasub ka riigi arvates edasi tegeleda ning ettevõttel oma raha julgemalt investeerida. 5. Visiitide info vahetamine – kaitsetööstuse jaoks on oluline saada riigilt infot nii Eestit külastavate välisdelegatsioonide kui ka Eestist välja minevate visiitide kohta, mille juures kaitsetööstus saaks oma võimalusi tutvustada.

KAITSETÖÖSTUSE JA RIIGI PARTNERLUS RIIGIKAITSE ARENDAMISEL Riikides, kus kaitsetööstus on pika traditsiooniga, on kaitsetööstusettevõtted alati tihedalt seotud nii sõjaliste võimete tagamise kui ka riigi majandustegevuse toetamisega. Ka Eestil on mõistlik analüüsida oma tööstusbaasi kriisi- ja sõjaaja seisukohast lähtudes. Kaitsetööstus saab aidata riigil kasvatada SKP-d, millest omakorda arvutatakse see 2%, mis kulutatakse riigikaitsele. Seega on kulutused kaitsetööstusele targa poliitika korral sellised, mis võiksid rohkem raha tagasi tuua, kui sisse pandi. Kaitsetööstus saab riiki toetada sundkoormiste süsteemi täiustamisel: selgitada välja ettevõtete võimalusi ning töötada välja ettepanekuid, kuidas praeguseid mehhanisme parandada. Kaitsetööstust saab kasutada, kui peaks ilmnema olulised riigi huvid mingi võime tööstuslikuks tagamiseks või on laual küsimused tarnekindlusest, seda eriti kriisi- ja sõjaolukorda silmas pidades. Osalise või täisblokaadi korral on Eestis äärmiselt raske tagada sõjaajavarusid, mille päritolu ei ole eestimaine või mis tarbib komponente või toorainet, mis ei pärine Eestist. Teisalt peame olema realistid: mis on majanduslikult mõistlik ja kui palju on mõtet kulutada ettevõtmistele, millel puudub majanduslik sisu ning on vaid poliitiline julgeolekuhuvi. Ning viimaseks, kaitsetööstus saab aidata riiki teatud funktsioonide elluviimise ja enda kanda võtmise läbi, olgu selleks asjade remont ja hooldus või juba ka keerukamad ülesanded võimete haldamisel.

KOKKUVÕTE Eesti kaitsetööstus on teinud viimaste aastate jooksul läbi olulised arengud, et saada konkurentsivõimeliseks nii globaalsel tasandil kui ka riigisiseselt küpsemaks partneriks riigile. Kindlasti ei ole praegu see hetk, kus jalad seina peale visata ja esimesi dividende nautima hakata. Vaja on oluliselt rohkem eksporti, oluliselt rohkem põnevaid tooteid ning veelgi paremat süsteemi, et kaitsetööstus saaks riigikaitse arendamisel olla riigile veelgi sisukam ja parem partner. Oleme jõudnud kaitsetööstusega järgmisse faasi, kus mängu tulevad juba suured rahad, ja meil on nüüd tõenäoliselt veel keerukam. Selle faasi edukaks läbimiseks on vaja kaitsetööstuse ja Eesti riigi vahel veelgi tõhusamat koostööd, et vältida juhuslikku või projektipõhist sektori arendamist.

131

132

TSIVIILÜHISKONNA VAJADUSED JA OOTUSED SÕJAOLUKORRAS Margo Klaos Siseministeeriumi elanikkonnakaitse rakkerühma juht

Laiapindse riigikaitse arendamisel on taas tõstetud päevakorda elanikkonnakaitse arendamise olulisus. See peab hõlmama tervikuna nii elanike teadlikkuse, oskuste ja valmisoleku tõstmist kriisiolukordadeks, nende õigeaegset teavitamist kui ka nende kaitsmiseks ja abistamiseks vajalike meetmete rakendamist. Elanikkonnakaitse on ajalooliselt taustalt olnud tihedalt seotud ennekõike sõjaks valmistumisega, kuna elanikkonna kaitstus ja tsiviilühiskonna toimimine on kõige ulatuslikumalt olnud ohustatud just sõjalistes kriisides. Pärast külma sõja lõppu näis, et elanikkonnakaitset ei ole senisel kujul Euroopas enam vaja ning sellele kulutuste tegemise jätkamine oli paljudes riikides poliitilise otsuse küsimus. Võimaluste piires säilitati loodud struktuure ja kaitsemeetmeid ning kohandati neid loodus- ja tehnoloogiliste katastroofidega toimetulekuks. Tänu sellisele kohandamisele moodustati võrreldes varasemaga oluliselt tugevam kriisireguleerimise võimekus ning panustati rohkem sellele, kuidas oma elanikke suurõnnetuste korral kaitsta. Viimase aastakümne jooksul toimunud relvakonfliktid ning terrorirünnakud on andnud tõuke, et elanikkonnakaitse uus lähenemine oleks terviklik ning pakuks kaitset nii tsiviil- kui ka sõjaliste ohtude korral. Eestis käivitas elanikkonnakaitse tervikliku kontseptsiooni loomise riigikantselei 2015. aasta lõpus. Oleme elanikkonnakaitse enda jaoks määratlenud kui meetmete süsteemi, mille eesmärk on kaitsta inimesi kõigi loodus- ja inimtekkeliste kriiside ning relvakonfliktide korral. Selleks, et inimesi reaalselt kaitsta, on vaja selgeks teha, mille eest ja millist kaitset nad vajavad. Kahtlemata on sõjaliste kriiside puhul olulise eripärana vaja arvesse võtta erinevate relvasüsteemidega inimeste elule vahetult tekitatavat ohtu. Selle kõrval vajab väga tõsist tähelepanu sõjategevusega kaasnev laiem mõju ühiskonna toimimisele, mille tõttu on häiritud inimeste esmavajaduste rahuldamine. Viimaste aastakümnetega on ühiskonnas toimunud mitu suurt muutust, mille tõttu peame ka inimeste kaitsmist ümber mõtestama. Põhiolemuselt ei ole inimesed ju muutunud, kuid ümbritseva tehis- ja sotsiaalse keskkonna muutused on sidunud meid järjest enam teenusvõrgustikega ning vähendanud vajadust iseseisva hakkamasaamise järele. Elanike linnastumine ja isiklike autode arvu suurenemine on näiteks ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisele seadnud hoopis uued proovikivid – peame suunama rohkem ressursse liiklusummikute leevendamisse ning peame tõenäoliselt enam leidma kohti inimeste paigutamiseks. Elanike kaitsmisel on oluline riigi ja kohalike omavalitsuste suutlikkus sõjalise konflikti korral elanikke ohu eest hoiatada ja neile vajalikke käitumisjuhiseid anda. Selleks on vaja läbimõeldud teavituslahendusi erinevateks olukordadeks. Varasemast rohkem on inimesed sõltuvuses elutähtsatest teenustest, olgu selleks elekter, vesi, kanalisatsioon, keskküte, andmeside või midagi muud. Nende teenuste katkemisel hakkab väga suurt rolli mängima see, kas inimesed ise on mõelnud läbi, kuidas tekkinud olukorras hakkama saada, mida selleks

133

134

endale varuda. Ühiskond tervikuna peab suutma luua elutähtsate teenuste katkestuste puhuks alternatiivseid lahendusi, et inimestel oleks soe elukeskkond, elementaarsed hügieenitingimused, piisavalt joogivett ja toitu. Selle eesmärgi saavutamise üheks osaks on ka selliste varude loomine, mis võimaldaks hoida jätkuvalt käigus esmavajalike kaupade tootmist. Samavõrra oluline on ühiskonna sõjaaegne tööjaotus, mis peab kindlasti tagama riigi sõjalise kaitsmise, kuid samaaegselt tagama töö jätkuvuse ka kõigis neis valdkondades, millest ühiskonna toimimine sõltub. See puudutab nii tootmisprotsesse kui ka teenindussfääri. Sõja korral tõuseb ka nende inimeste arv, kes vajavad kõrvalist abi. Seega muutuvad tavapärasest veelgi tähtsamaks sotsiaalhoolekande-, tervishoiu-, päästevaldkonna ja politsei suutlikkus elanikke abistada. Sõjaliste kriiside korral toimiva ja vähehäiritava ühiskonna loomine on väga oluline heidutusvõimalus. Seega peame inimeste kaitsmisel suutma lahendada kaks olulist eesmärki – kaitsma neid rünnetega tekkivate ohtude eest ning tagama neile eluks esmavajaliku. Lisaks on oluline inimeste psühholoogiline kaitsmine, et alaline hirmutunne ja ebakindlus ei tekitaks täiendavaid negatiivseid mõjusid. Selle tähtsaks osaks on elanike õpetamine. Inimesed peavad teadma, mis ja kui palju teda ohu korral kaitseb. Enne varjendite ehitamisega alustamist tuleks inimestele õpetada, kus ja kuidas on ennast ohtude eest võimalik juba praegu kaitsta. Nii saame oma inimesi kaitsta juba praegu, mitte ei pea ootama aastakümneid. Kuidas hakata õpetama inimestele hakkamasaamist sõjalistes kriisides? Leedu on elanikele koostanud juhised, mis võtavad arvesse just sõjalisi ohte. Suhtumine sellesse on olnud küllaltki erinev. Võtame ju kõik loomulikuna, et riik oma sõjaliste struktuuridega valmistub meid rünnete korral kaitsma. Kui pöörame samal eesmärgil tähelepanu inimeste valmisolekule, siis on olukord teine ning seda peetakse sageli sõjaohuga hirmutamiseks. Miks see nii on? Tavapärane riskikommunikatsioon lähtub sellest, et inimestele selgitatakse ohte, mis neid ähvardavad ning pakutakse selle alusel lahendusi. Eeldatakse, et inimene tegutseb vastavalt ohule. Sõjaline oht on teistest aga olemuslikult erinev. Loodusõnnetuste puhul teame, et erakorralised ilmastikunähtused teatud tõenäosusega aeg-ajalt esinevad. Teame ka, et tehnikaga seotud süsteemidel võib inimvigade ja amortisatsiooni tõttu juhtuda avariisid ning nendeks valmistumise vajadust ja mõistlikkust on võimalik inimestele küllaltki lihtsalt selgitada. Kuidas aga selgitada vajadust valmistuda sõjaks? Me ei soovi ju sõjaks valmistuda selleks, et see tulemas on, vaid ikka ärahoidmiseks. Mitte hirmu leevendamiseks, vaid enesekindluse tõstmiseks. Järelikult peame suutma seda võrreldes muude ohtudega kuidagi teisiti selgitada ja põhjendada. Mõtleme sellele. Kokkuvõtvalt rõhutan, et elanikkonnakaitse eesmärk on valmistada ette tugevat ühiskonda, mis suudaks vajadusel vastu panna mistahes kriisile. Kriiside tagajärjed sõltuvad olulisel määral sellest, kui hästi iga ühiskonna tasand, alates üksikisikust kuni riigini tervikuna, nendeks valmis on. Kõige kiiremini on võimalik tugev elanikkonnakaitse luua, kui alustame kohe elanikkonna õpetamist, loome elanike kiireks ohtudest teavitamiseks tänapäevased lahendused, tõstame riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste valmisolekut elanike evakueerimiseks koos võimekusega anda neile ulatuslikku vältimatut sotsiaalabi ning loome vajalikud varud pikaajalisteks kriisideks.

135

136

KAITSEVÄE MUSKEL ON TUGEV major Heino Märks kaitseväe peastaabi väljaõppeosakond

2016. aastal korraldas Eesti ülemaailmse sõjaväespordinõukogu (CISM) peaassamblee ja kongressi. Tegu on kõige keerukama üritusega, mida on võimalik Eesti vabariigis korraldada. 2016. aastal osales nimetatud üritusel 80 riiki. Suurema riikide arvuga on ainult sõjaväelaste maailmamängud, mida korraldatakse iga nelja aasta tagant ja mis toob kokku rohkem kui saja riigi sportlased 15–20 spordialal. Üritus läks igati korda ja tagasiside sellele oli positiivne. Samuti oli 2016. aasta edukas spordirühma kaitseväelastele. Püssilaskur kpr Anzela Voronova

Triatlonist kpr Marko Albert

Laskesuusataja Kalev Ermits

Laskesuusataja Kauri Kõiv

Sõudjad kpr Kaspar Taimsoo, kpr Andrei Jämsa, kpr Tõnu Endrekson

kpr Martin Kupper

kpr Heiki Nabi

kpr Timo Sild

püstolilaskur kpr Peeter Olesk

2. koht

München, 24.05.2016

Euroopa karikavõistlustel

2 × 2. koht

Zagreb, 29.-30.09.2016

4. koht

Frankfurt Maini ääres, 03.07.2016

14. koht

Kailua-Kona, 08.10.2016

suvebiatloni MM-l Eestis

6. ja 7. koht

talvistelt MK etappidelt

individuaalne 11. ja 19. koht

suvebiatloni MM Eestis

segateate 4. koht

laskesuusatamise EM

16. koht

Tjumen, 25.02.2016

OM 3

EM kuld

Brandenbur, 08.05.2016

4. koht

Varese, 17.04.2016

4. koht

7. koht

5. koht

CISM MM

kuld

CISM MM

pronks

tavarajal orienteerumise MM

tavaraja 10. koht

25. koht

CISM MM

5. koht

Amsterdam, 09.07.2016

2016. aastal korraldati kaitseväe meistrivõistlused üheteistkümnel spordialal. Spordivõistluste üldvõitjaks tuli 2. jalaväebrigaad 108 punktiga, teise koha pälvis 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljon 76 punktiga ja kolmanda koha sai sõjaväepolitsei/vahipataljon 69 punktiga.

137

138

Kõigil üheteistkümnel võistlusel osalesid 2. jalaväebrigaad, 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljon, sõjaväepolitsei/vahipataljon, staabija sidepataljon ning toetuse väejuhatus. Kaitseväe meistrivõistluste korraldamisega said edukalt hakkama kaks võistlust korraldanud 2. jalaväebrigaad ning ühe võistluse korraldanud 1. jalaväebrigaad, kaitseväe peastaap, toetuse väejuhatus, lennubaas, staabija sidepataljon, kaitseväe ühendatud õppeasutused, merevägi ja Kaitseliidu Võrumaa malev. Kaitseväe 2016. aasta parimaks sportlaseks valiti kapral Heiki Nabi, kes saavutas olümpiamängudel viienda koha ja ülemaailmses sõjaväespordinõukogu maailmameistrivõistlustel kuldmedali Kreeka-Rooma maadluses. Parimaks võistkonnaks valiti olümpiamängudel pronksmedali võitnud sõudmise neljapaadi võistkonna liikmed: kapral Tõnu Endrekson, kapral Kaspar Taimsoo ja kapral Andrei Jämsa. Kaitseväe aktiivseima meessportlase tiitli saavutas kapten Ailar Asson staabija sidepataljonist, aktiivseima naissportlase tiitli kadett Kärt Praks kaitseväe ühendatud õppeasutustest ja aktiivseima meesveterani tiitli nooremleitnant Priit Narusk 2. jalaväebrigaadist. Kaitseväe sportlikumaks üksuse ülemaks valiti kaitseväe kehalise kasvatuse ohvitseride ja allohvitseride ning spordiinstruktorite poolt 2016. aastal 1. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Mati Tikerpuu. Kaitseväe kehalise kasvatuse ohvitserid ja allohvitserid ning spordiinstruktorid valisid 2016. aastal paremini korraldatud võistluseks 2. jalaväebrigaadi poolt organiseeritud triatloni meistrivõistlused.

139

140

141

142

143

Väljaandja: Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond Teostaja: Staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Koostaja ja toimetaja: Sverre Lasn Makett ja kujundus: Ragne Rikkonen-Tähnas Fotod: Ardi Hallismaa, Hannes Ivask, Siim Verner Teder, Roomet Ild, Karl Johanson, Taavi Karotamm, Jaak Uustal, Ilmar Raag, Sverre Lasn, Regon Aavik, Rene Reede, Peter Welleman, Vilius Džiavečka, freepic.com, scanipix.ee Trükk: AS Vaba Maa

144