R ACHEL Neljapäev, 15. august 2013 Hommik CATHY KORRALDAS mulle tööintervjuu. Tema sõber tegi oma
avalike suhete firma ja vajab nüüd assistenti. See on põhimõtteliselt tavaline sekretäritöö, mille eest suurt palka ei saa, kuid ma ei hooli. See naine on valmis minuga ilma soovitusteta kohtuma – Cathy on talle minu kohta üht-teist rääkinud: et olin omadega vahepeal läbi, kuid nüüd täielikult taastunud. Intervjuu on homme pärastlõunal selle naise kodus – ta juhib oma äri ühest kuurist tagaaias –, mis lihtsalt juhtub olema Witneys. Nii et oleksin pidanud veetma päeva oma CV-d ja intervjuuoskusi lihvides. Oleksin pidanud – ainult et Scott helistas mulle. „Lootsin, et saame rääkida,“ ütles ta. „Me ei pea … Sa ei pea tegelikult midagi ütlema. See oli … Me mõlemad teame, et see oli viga.“ „Ma tean,“ ütles ta, ja tema hääl tundus nii kurb, mitte mu õudusunenägude vihane Scott, rohkem too katkine, kes istus mu voodil ja rääkis mulle oma surnud lapsest. „Aga ma tõesti tahan sinuga rääkida.“ „Muidugi,“ ütlesin. „Loomulikult saame rääkida.“ „Näost näkku?“ 231
tüdruk rongis
„Ah nii,“ ütlesin. Ma ei tahtnud üldse sinna majja tagasi minna. „Kahju küll, aga täna ei saa.“ „Palun, Rachel. See on tähtis.“ Ta tundus lootusetu ja enda soovide kiuste oli mul temast kahju. Üritasin vabandust välja mõelda, kuid ta ütles uuesti: „Palun.“ Ütlesin jah ja kohe kahetsesin, et see sõna mul suust välja lipsas. Ajalehtedes on lugu Megani lapsest, tema esimesest, surnud lapsest. Tegelikult on see rohkem lapse isast. Tema kohta saadi infot. Tema nimi on Craig McKenzie ja ta suri heroiini üledoosi tagajärjel Hispaanias neli aastat tagasi. Nii et tema on välistatud. Mulle ei paistnud see tegelikult kunagi tõenäoline motiiv – kui keegi tahtis karistada Meganit selle eest, mida ta tollal tegi, oleks ta seda teinud juba aastaid tagasi. Kes siis üle jääb? Tavalised kahtlusalused: abikaasa ja armuke. Scott ja Kamal. Või mõni juhuslik mees, kes ründas teda tänaval – mõni alustav sarimõrvar? Kas tema on reas esimene, nagu Wilma McCann või Pauline Reade1? Ja kes ütles, et tapja on mees? Megan Hipwell oli väike naine. Pisike, linnulik. Temast jagusaamine ei nõudnud just palju jõudu. Pärastlõuna Kui ta ukse avab, tunnen esimese asjana haisu. Higi ja õlu, vänge ja hapu, ja midagi veel hullemat. Miskit mäda. Ta kannab dressipükse ja plekilist halli T-särki, juuksed on rasvased, nahk läigib, nagu oleks ta palavikus. „Kas kõik on korras?“ küsin ja ta irvitab mulle näkku. Ta on joonud. „Kõik on okei, tule sisse, tule sisse.“ Ma ei taha, kuid teen seda. Tänavapoolsete akende ees on kardinad ette tõmmatud ja elutoas on punakas toon, mis näib sobivat selle kuumuse ja haisuga. Scott astub kööki, avab külmkapi ja võtab õlle välja. „Tule istu,“ ütleb ta. „Joo.“ Irve tema näol püsib, rõõmutu, sünge. 1
Wilma McCann oli Yorkshire’is tegutseva Peter Sutcliffe’i esimene ohver, Pauline Reade Greater Manchesteri piirkonnas tegutseva Ian Brady ja Myra Hindley esimene ohver.
232
rachel
Midagi ebasõbralikku on tema näoilmes. Põlgus, mida nägin laupäeva hommikul, pärast temaga magamist, on ikka veel alles. „Ma ei saa kauaks jääda,“ ütlen. „Mul on homme tööintervjuu, pean valmistuma.“ „Kas tõesti?“ Scott kergitab kulme. Ta istub ja lükkab teise tooli jalaga minu poole. „Istu ja joo,“ ütleb ta. See on käsk, mitte kutse. Istun tema vastu ja ta lükkab õllepudeli minu poole. Võtan selle vastu ja rüüpan. Õuest kostab kiljumist – lapsed mängivad kellegi tagaaias – ja nõrka ning tuttavat rongimürinat. „Nad said eile DNA tulemused,“ ütleb Scott. „Seersant Riley käis eile õhtul siin.“ Ta ootab, et midagi ütleksin, aga kardan vale asja öelda, seega vaikin. „See ei ole minu oma. See ei olnud minu oma. Naljakas, et see ei olnud ka Kamali oma.“ Ta hakkab naerma. „Nii et tal oli veel keegi. Suudad sa seda uskuda?“ Ta suul on see jube irve. „Sa ei teadnud sellest midagi, ega? Teisest mehest? Ta ei pihtinud sulle midagi teisest mehest, ega?“ Irve kaob tema näolt ja mul on halb eelaimdus, väga halb tunne. Tõusen püsti ja teen sammu ukse poole, kuid ta seisab mul juba ees ja krahmab mu käsivartest kinni ning surub mind tagasi toolile. „Istu, kurat, maha.“ Ta kisub käekoti mu õlalt ja viskab selle toanurka. „Scott, ma ei tea, mis toimub …“ „Jäta nüüd!“ hüüatab ta ja naaldub minu poole. „Sina ja Megan olite ju väga head sõbrad! Sa pead teadma kõigist tema armukestest!“ Ta teab. Ja enne veel, kui see mõte mulle pärale jõuab, võib ta seda lugeda mu näolt, sest ta kummardub lähemale ja ma tunnen rääsunud hingeõhku oma näol, kui ta ütleb: „Noh, Rachel. Lao välja!“ Raputan pead ja ta sirutab käe välja, tabades mu ees seisvat õllepudelit. See veereb laualt maha ja puruneb plaaditud põrandal kildudeks. „Kurat võtaks, sa ei ole teda kunagi isegi näinud!“ karjub Scott. „Kõik, mis sa mulle ütlesid – kõik oli vale.“ 233
tüdruk rongis
Vaatan maha, tõusen uuesti jalule ja pomisen: „Palun vabandust, anna andeks.“ Püüan minna ümber laua, et käekott ja telefon kätte saada, kuid ta haarab mul jälle käsivarrest kinni. „Miks sa seda tegid?“ küsib ta. „Mis pani sind seda tegema? Mis sul viga on?“ Ta vaatab mind, pilk mu silmis kinni, ja ma kardan teda, aga samal ajal tean, et tema küsimus on mõistetav. Võlgnen talle selgituse. Ma ei tõmba kätt ära, lasen tema sõrmedel lihasse kaevuda ning püüan rääkida selgelt ja rahulikult. Püüan mitte nutta. Püüan mitte paanikasse sattuda. „Tahtsin, et sa teaksid Kamalist,“ ütlen talle. „Nägin neid koos, just nagu sulle rääkisin, aga sa ei oleks mind tõsiselt võtnud, kui oleksin esinenud lihtsalt mõne tüdrukuna rongist. Mul oli vaja …“ „Sul oli vaja!“ Scott laseb must lahti ja pöörab ära. „Sina ütled mulle, mis sul oli vaja …“ Tema hääl on vaiksem, ta rahuneb. Ma hingan sügavalt, et süda aeglasemalt lööks. „Tahtsin sind aidata,“ ütlen. „Teadsin, et politsei kahtlustab alati abikaasat, ja tahtsin, et sa teaksid … et oli keegi teine …“ „Nii et sa mõtlesid välja loo, et tunned mu naist? Kas sul on aimu, kui nõme see kõik on?“ „Jah, on küll.“ Astun köögileti juurde, et võtta nõudepesulapp, seejärel laskun käpuli ja pühin ära mahavoolanud õlle. Scott istub, küünarnukid põlvedel, pea rippu. „Ta ei olnud see, kelleks teda pidasin,“ ütleb ta. „Mul pole aimugi, kes ta oli.“ Väänan lapi kraanikaussi ja lasen külma vett kätele voolata. Mu kott on poole meetri kaugusel nurgas. Teen liigutuse selle poole, kuid mind tabab Scotti pilk ja tardun paigale. Seisan seal, selg vastu letti, käed serva küljes, et end kindlamalt tunda. Mugavamalt. „Seersant Riley rääkis mulle,“ ütleb ta. „Ta küsis mult sinu kohta. Kas ma olen sinuga suhtes.“ Ta hakkab naerma. „Sinuga suhtes! Jeerum. Küsisin temalt, kas ta on näinud, milline naine mul oli. Tase ikka nii kiiresti ei lange.“ 234
rachel
Mu nägu õhetab, tunnen külma higi kaenla all ja selja alaosas. „Ilmselt on Anna su kohta kaebuse esitanud. Ta on näinud sind siin ringi liikumas. Nii tuligi see kõik välja. Ütlesin, et me ei ole suhtes, et sa oled lihtsalt Megani vana sõber ja aitad mind …“ Ta hakkab uuesti naerma, vaikselt ja rõõmutult. „Ta ütles, et sa ei tundnud Meganit. Et sa oled lihtsalt õnnetu valetaja, kellel pole oma elu.“ Naeratus kaob ta näolt. „Te kõik olete valetajad. Iga viimne kui üks.“ Mu telefon heliseb. Astun sammu koti poole, kuid Scott jõuab minust ette. „Oota natuke,“ ütleb ta, võttes koti enda kätte. „Me ei ole veel lõpetanud.“ Ta puistab koti sisu lauale: telefon, rahakott, võtmed, huulepulk, tampoonid, krediitkaardi kviitungid. „Tahan täpselt teada, kui palju jama sa mulle ajasid.“ Ta võtab aeglaselt telefoni ja vaatab ekraani. Ta vaatab mulle otsa ja tema silmad on äkki külmad. Ta loeb kõvasti: „See on meeldetuletus, et teil on aeg doktor Abdici juures kell 16.30 esmaspäeval, 19. augustil. Kui te ei saa sel ajal tulla, palun teatage kakskümmend neli tundi ette.“ „Scott …“ „Mis, kurat, siin toimub?“ küsib ta, hääl enam kui kähe. „Mida sa teinud oled? Mida sa talle öelnud oled?“ „Ma ei ole midagi öelnud …“ Scott on visanud telefoni lauale ja tuleb nüüd minu poole, käed rusikas. Taganen toanurka ja surun end seina ja klaasukse vahele. „Üritasin välja selgitada … Üritasin aidata.“ Ta tõstab käe ja tõmban end küüru, pea õlgade vahel, oodates valu, ja sel hetkel tean, et olen seda varemgi teinud, tundnud seda enne, kuid ei mäleta, millal, ja mul ei ole aega sellest praegu mõelda, sest kuigi Scott pole mind veel löönud, on ta pannud käed mu õlgadele ja pigistab neid nii kõvasti, et pöidlad kaevuvad mu rangluude vahele, ja see on nii valus, et ma karjatan. „Kõik see aeg,“ sisistab ta kokkusurutud hammaste vahelt, „kõik see aeg arvasin, et oled minu poolel, kuid sa töötasid mu vastu. Sa 235
tüdruk rongis
andsid talle infot, jah? Rääkisid talle minust, Megsist. See olid sina, kes pani politsei mulle sappa. See olid sina …“ „Ei Palun lõpeta. See polnud nii. Tahtsin sind aidata.“ Tema parem käsi libiseb üles, ta haarab kinni mu juustest ja sikutab. „Scott, palun ära tee. Palun. Sa teed mulle haiget. Palun.“ Ta tõmbab mind nüüd välisukse poole. Tunnen kergendust. Ta viskab mu tänavale. Jumal tänatud. Aga ta ei viska mind välja, ta muudkui sikutab mind, sülitab ja ropendab. Ta viib mu üles ja üritan vastu panna, kuid ta on nii tugev, et ma ei suuda. Karjun: „Palun ära tee. Palun,“ ja tean, et kohe juhtub midagi hirmsat. Tahan karjuda, kuid ma ei saa, hääl ei tule välja. Pisarad ja hirm teevad mu pimedaks. Scott lükkab mu tuppa ja lööb ukse pauguga selja taga kinni. Keerab võtit lukuaugus. Kuum sapp tõuseb kurku ja ma oksendan vaibale. Ootan, kuulatan. Midagi ei juhtu, keegi ei tule. Olen omaette toas. Minu kodus oli see tuba varem Tomi kabinet. Nüüd on see nende lapse tuba, õrnroosa kardinaga. Siin majas on see panipaik, täis pabereid ja kaustu, kokkupandav trenaz´` öör ja iidvana Apple Mac. Seal on kast paberitega, mis on täis numbreid – arved, ehk Scotti ärist –, ja teine täis vanu piltpostkaarte – tühjad, plastiliinitükikesed taga, nagu need oleksid kunagi olnud seinale kleebitud: Pariisi katused, lapsed alleel rulaga sõitmas, vanad samblaga kaetud raudteeliiprid, koopast vaade merele. Sorin kaardid läbi – ei tea, miks või mida ma otsin, üritan lihtsalt paanikat eemal hoida. Püüan mitte mõelda sellest uudisnupust: Megani laipa tiritakse mudast välja. Püüan mitte mõelda tema vigastustest ja sellest, kui hirmul ta pidi olema, kui nägi seda tulemas. Sobran postkaartide seas ja miski torkab mind ning kiljatan ehmunult. Nimetissõrmes on korralik lõikehaav ja verd tilgub mu teksastele. Peatan verejooksu T-särgi sabaga ja tuhlan kaartides hoolikamalt. Märkan kohe süüdlast: raamitud pilt, puruks pekstud, tükk klaasi ülevalt puudu ja klaasiäär minu verega määrdunud. 236
rachel
See pole foto, mida olen varem näinud. See pilt on Meganist ja Scottist koos, nende näod kaamera ligidal. Megan naerab ja Scott vaatab teda jumaldavalt. Armukadedalt? Klaas on purunenud tähekujuliselt, kiired lähevad laiali Scotti silmanurgast, nii et on raske välja lugeda tema näoilmet. Istun põrandal, pilt ees, ja mõtlen, kuidas kogu aeg lähevad asjad kogemata katki ja kuidas mõnikord ei ole lihtsalt aega, et lasta need korda teha. Meenuvad kõik need taldrikud, mis said puruks pekstud, kui Tomiga kaklesime, meenub auk krohvi sees üleval koridoris. Kusagil teisel pool lukustatud ust kuulen Scotti naeru ja kogu mu keha läheb külmaks. Kargan jalule, lähen akna juurde, avan selle, kallutan end kaugele välja ja kikivarvul seistes hüüan appi. Hüüan Tomi. See on lootusetu. Hale. Isegi kui ta oleks heal juhul aias mõni maja eemal, ei kuuleks ta mind, see on liiga kaugel. Vaatan alla ja kaotan tasakaalu, siis taganen uuesti tuppa, kõht ähvardab lahti minna ja nuuksed kogunevad kurku. „Palun, Scott!“ hüüan. „Palun …“ Vihkan oma hääle kõla, meelitavat tooni, meeleheidet. Silmitsen oma verist T-särki ja mulle meenub, et ma ei ole ju täiesti abitu. Võtan pildiraami ja lasen sel uuesti vaibale kukkuda. Valin pikima klaasikillu ja pistan selle ettevaatlikult pükste tagataskusse. Kuulen samme trepist üles tulemas. Taganen ukse vastas oleva seina juurde. Võti krigiseb lukuaugus.