R ACHEL Neljapäev, 15. august 2013 Hommik CATHY KORRALDAS mulle tööintervjuu. Tema sõber tegi oma
avalike suhete firma ja vajab nüüd assistenti. See on põhimõtteliselt tavaline sekretäritöö, mille eest suurt palka ei saa, kuid ma ei hooli. See naine on valmis minuga ilma soovitusteta kohtuma – Cathy on talle minu kohta üht-teist rääkinud: et olin omadega vahepeal läbi, kuid nüüd täielikult taastunud. Intervjuu on homme pärastlõunal selle naise kodus – ta juhib oma äri ühest kuurist tagaaias –, mis lihtsalt juhtub olema Witneys. Nii et oleksin pidanud veetma päeva oma CV-d ja intervjuuoskusi lihvides. Oleksin pidanud – ainult et Scott helistas mulle. „Lootsin, et saame rääkida,“ ütles ta. „Me ei pea … Sa ei pea tegelikult midagi ütlema. See oli … Me mõlemad teame, et see oli viga.“ „Ma tean,“ ütles ta, ja tema hääl tundus nii kurb, mitte mu õudusunenägude vihane Scott, rohkem too katkine, kes istus mu voodil ja rääkis mulle oma surnud lapsest. „Aga ma tõesti tahan sinuga rääkida.“ „Muidugi,“ ütlesin. „Loomulikult saame rääkida.“ „Näost näkku?“ 231