KINOLEHT La Strada nr 18

№ 2 / 2012 (18)

Asgar Farhadi LAHKUMINEK Palju õnne, eesti kino • "Varesesaare venelased" • "Tšernobõli samuraid" Ilmar Raag "Vasaku jala reedest" • Michael Fassbenderi mäng kehakeelega "Parim film, mis eales müüdud" • "Ohtlik meetod" • "Torino hobune"

palju õnne, EESTI KINO

E

esti film on saja-aastane. Palju õnne, sajandi jagu kino kõlab uhkelt. Kino Sõprus saab mais 57. Palju õnne tallegi.

Juba üle poole sajandi on Sõprus oluline osa kinoajaloost, olles Eesti vanima jätkuvalt töötava kinona arhitektuurilt ja sisult üks Tallinna vanalinna maamärke.

Kahjuks on kadunud orkester fuajeest ning algusaegade seitsme tuhande päevakülastajaga järjekorrad. Asemele on tekkinud kasiino ja looklevad klubisabad, milles seisjatest enamik vaevalt et aimabki, et on teel endisse kinosaali. Vennad Rebased on küll muutnud arusaama nii-öelda kaasaegsest kultuurikeskusest Solarise näol, kuhu on sisse seatud ka riiklik kunstikino, kuid vendade kiituseks tuleb öelda, et õnneks ei ole Club Hollywood veel laienenud oma baaride ja klientuuriga sellesse Sõpruse poolde, kus ajalugu kestab.

Kino Sõprus elab. Ja kuidas veel! Ma kahtlen, kas ongi vanema ja keskmise põlvkonna tallinlast, kes pole kunagi vanas Sõpruses käinud. Kindlasti oli see minu ja mu koolikaaslaste üks lemmikkinosid, kus nüüd juba ligi kolmkümmend aastat käidud.

K

d i x i

ui Tallinnfilm kaks aastat tagasi otsustas, et tahab nooblimasse kohta ning ettepanekud koos kino säilitada vedu ei võtnud, tekkis tõeline mure: kas kogu see ajalugu – ja mis veelgi olulisem, kino hing – ongi kadunud?

2009 istusime Tristaniga Cannes'i festivali ajal Croisette'i promenaadil ja arutasime, et pole meil ikka head kino. 22. aprillil 2010 tegi Kino Sõprus uksed Musta Käe initsiatiivil uuesti lahti. Nagu avakutsel kirjutasime, hakkasid nurka aetud rotid hambaid näitama.

2010 oli üldse kinoelus renessanslik aasta.

Aivar Laan avas Katusekino, mis laieneb tänavu Pärnusse. Tartu Athenas hakati uuesti kino näitama. Kõigile neile initsiatiividele on Kino Sõprus proovinud abiks olla. Ka Kinoleht La Strada on Sõpruse algatus.

Sõpruses aga remontisime entusiasmist ja erarahastusel endisse hiilgusse Tallinna vaieldamatult ilusaima kinosaali, Jaan Ruus sai omanimelise baari ja hakkasime tulistama.

K

ahe aasta jooksul ei ole vist ükski Eesti Ekspressi iganädalane kriitikute filmitabel jätnud nimetamata Sõpruses jooksvaid filme. Esimesel aastal linastusid pooled Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt aasta parimaiks levifilmideks hääletatuist Sõpruses.

Mullu juba lausa kuus filmi kümnest. Lisaks kodumaised filmifestivalid, retrospektiivid, kontserdid, rahvusvaheliste festivalide võitjate linastused.

Sõpruse vaatajate arv oli taasavamisaastal 17 000 ja kasvas mullu juba üle 33 000. Uus aasta on alanud uue külastajate rekordiga.

Võime rahul olla. Tänavu käivad mõtted ka väärtfilmide digilevi suunas, arvestades ka, et DVD-de laenutamine on Tallinnas lõppemas.

Koos Artise, Katusekino ja teistega on lootust, et tänavu ületab väärtkinode külastajate arv kahesaja tuhande piiri. Ehk ärkab letargiast ka Eesti Kinoliit ja äratab taas ellu Kinomaja.

Lisame siia PÖFFi oma 78 000 vaatajaga, kinoketi Forum Cinemas ja Solarise väärtfilmide vaatajad ning võime juba arvestada 300–350 tuhande vaatajaga. Nii palju kordi eelistavad inimesed telekapuldi klõpsimisele kino

Kinoleht La Strada

nautimist. Forumit kui filmide maaletoojat tahaks siinkohal kiita, et nad meelelahutuse kõrval pole unustanud väärtfilme – väikeste kinode jõud suurte filmitootjateni tihti ei küüni.

Kõige sellega annab Eesti naaberriikidele silmad ette. Kurb on statistika ainult kodumaiste filmide osas, mida kinod ikka näitavad, juba entusiasmist, kuigi vaadatavus on siiani ebanormaalselt madal. Aga entusiasm on oluline ning seda tuleb toetada. Kino hinge tuleb elus hoida. Kino on filmimaailma lahutamatu osa, mida film vajab samamoodi nagu näitleja teatrit ja kunstnik galeriid.

K

ino Sõprus on tänini püsinud tegijate ja vaatajate entusiasmist. Meele teeb mõruks, kui näed, kuidas sellesse protsessi sekkutakse. Mitte pahatahtlikult, vaid lähiminevikus tehtud vigade pärast. Ma ei usu, et meil oleks vaja riiklikku subsideeritud kino, millel on rahaliselt eelisseis eraalgatuste ees.

Tänaseks on ligi miljon eurot maksumaksja raha läinud Artise ülalpidamiseks. See on suur summa. Ma ei ole lugenud Artise esialgset äriplaani, aga usun, et see ei näinud ette nii suures ulatuses subsideerimist. Kui nägi, siis on tegemist väga imeliku plaaniga.

Mul ei ole midagi Artise vastu. Uusi saale oli vaja. Seal töötavad toredad inimesed, kes teevad tööd hingega. Käin ise Artises filme vaatamas ja proovime ikka koostööd teha. Ma lihtsalt ei pea õigeks seda, et igal aastal läheb väiksema mängufilmi eelarve jagu riiklikku raha ühe kino ülalpidamiseks – olukorras, kus filmitegijaile raha ei jätku. Kultuuriministeerium on teinud pingutusi, et asi kontrolli alla saada ja loodame, et neid saadab edu.

T

änavu sai ministeeriumi tunnustuse osaliseks ka Kino Sõprus ning suuresti tänu sellele toetusele on meil käesolevaks aastaks tugev põhi olemas. Sõltumata nostalgiast filmirulli järele on väärtfilmide edasiseks näitamiseks paratamatult ülioluline ka riigipoolne toetus väärtkinode digitaliseerimisel. Ilma selleta võib nende kinode filmivalik tulevikus väga kasinaks jääda ja isegi kinode püsimajäämine võib küsimärgi alla sattuda.

Eesti film elab oma sajandal aastapäeval üle suuri mullistusi. Kultuuriministeeriumi ja Eesti Filmi Sihtasutuse eestvedamisel on elu kihama hakanud. Valmis on filmi arengukava, milles kõik, kes tahtsid, said sõna sekka öelda.

Film on esil. Tore on näha, et filmiilma sisenevad inimesed, kes, rakendades Aki Kaurismäki filosoofiat, et ükski hea film ei jää raha pärast tegemata, suudavad toimida väljaspool senist rahastussüsteemi.

E

esti kinol on võimas pärand ja kohustus seda edasi arendada. Rahale orienteeritud keskkonnale arusaadavalt öeldes – eesti film kui valdkond ja tööstus on täna ja tulevikus tugeva potentsiaaliga nii siin kui väljaspool riiki, nii rahalises kui kultuurilises plaanis.

Kino Sõprus elab ja ma väga loodan, et kunagi tähistatakse ka Sõpruse kui vanima tegutseva kino sajandat juubelit. Kuni meil on privileeg Sõprust ohjata, näitavad nurka aetud rotid ikka hambaid ja võitlevad filmikunsti nimel.

Palju õnne, eesti film, palju õnne, Kino Sõprus!

Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Täname: Katrin Maimik, Märt Potter, Aigi Vahing. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com.

Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

Indrek Kasela Must Käsi

Kaotatud paradiis "Ükskord ma lugesin lehest sõna "piiririik". Nii nimetati seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt."

Emil Tode. Piiririik.

"Varesesaare venelased" (Eesti 2012, 73 min). Režissöör, stsenarist ja operaator Sulev Keedus. Stuudio F-Seitse.

P

iirilinnas ja piiril elavaist nähtamatuist hingedest räägib ka Sulev Keeduse film. Töötud, narkomaanid, joodikud, halli passiga eikellegimaa kodanikud – Venemaal pole neid vaja ja eestlased neid omaks võtta ei taha. Riiki, kust nad kunagi tulid, maailmakaardil enam ei eksisteeri ja riik, kuhu nad on sattunud, tahaks nad sinnasamasse, olematusse deporteerida.

Nad on ühes nõukogude impeeriumiga hävima pidanud kodumaatu inimmass, kapitalistliku ühiskonna varjupoolel surnult sündinud lapsed, keda kellelgi enam vaja pole. Kõige lihtsam on nad olematuks teha – jätta kodakondsuseta, dokumentideta –, et nende häält mitte kuulda ja nägusid mitte näha. Lasta neil ühiselamuis nurkasurutuna ennast ja endasarnaseid maha nottida või prügikasti taga endale üledoos teha. Et mitte korralikes kodanikes ebamugavustunnet tekitada, et mitte nende meelerahu häirida. Tundliku dokumentalistina on Keedus võtnud vaevaks need inimesed ära kuulata ja nähtavaks teha.

F

ilmi tegelaste jaoks on iga päev võitlus elu ja surma nimel – kas saab kuskilt tassi sooja teed ja saia, mille abil päev õhtusse saata, kas pimeduse saabudes on katus pea kohal ja kas õnnestub kuskilt hankida päästev süstlatäis vedelat unustust? See on sõltlaste trööstitu maailm, kus tulevik on õhtu ja kaugemale mõelda ei jaksa ega viitsi. Ülisuures plaanis näod mõjuvad traagiliste elukäikude illustratsioonina kui habras visuaalne poeesia, mis kuuldud lood veelgi valusamaks muudab.

Miks nende inimestega nii on läinud – kas selles on süüdi filmi raamiv, kuid tegelastega otseselt mitte seostuv Kreenholmi manufaktuuri sulgemine või arrogantne Eesti riik? Või kas peaks ikkagi igaüks ise olema oma õnne sepp? Ei tea, kas neile küsimustele ühest vastust ongi. Õnneks ei proovi ka film seda pakkuda.

Keedus ei süüdista kedagi, ei loe moraali ega väida, et selle tegelasgalerii näitel peaks tegema põhjapanevaid üldistusi Narva venekeelse elanikkonna kohta.

Vastupidi, see on isikliku vaatenurga alt tehtud intiimne film, mille autor suhtub oma tegelastesse haruldase empaatiaga.

Ta püüab hoolikalt valitud stseenide ja

läbimõeldud montaaži abil tuua igaühest neist välja midagi hingestatut ja kordumatut – olgu selleks siis lähedase haual nutmine, südantlõhestav igavese armastuse tõotus või ühe poisi lugu sellest, kuidas keegi pole kunagi tähistanud tema sünnipäeva.

S

iinkohal tuleb lisaks mõnuainetele ehk mängu seegi, mida Dostojevski oleks ilmselt vene hinge eripäraks pidanud ja mis on veel üks põhjus, miks hingestatud maailmatunnetusega venelane mõjub põhjamaiselt alalhoidlikule eestlasele harjumatu võõrkehana. Peeter Esimene raius küll kunagi akna Euroopasse, aga ei õpetanud venelastele, kuidas eurooplane olla. Film tõestab, et kalduvus tunnetele, kaastundele ja headusele pole müüt ega idealiseeritud liialdus, vaid vene hinge elav vägi. Paraku närib seda sama vene hinge ka enesehävituslik tung äärmusliku ja piiripealse järele. Varesesaare venelane on olemuselt maksimalist, kes tahab kõike ja kohe, arvestamata reaalsusega. See saabki talle saatuslikuks – ta läheb kergema vastupanu teed ja leiab oma õnne heroiinisüstis. Ülim headus vaheldub äärmusliku julmusega, mida kaadris ei näidata, kuid millest räägitud elulood aimu annavad.

Need vastandid on teineteisega tihedalt läbi põimunud.

Nii jutustab film korraga kahte lugu. Üks tiirleb lõputu lootusetuse ja sõltuvuse nõiaringis, trööstitus maailmas, mille tõsiasjadest tegelased räägivad. Teine helgib vastu mõnes üksikus näoilmes või lausekatkendis – nad on küll paradiisist välja heidetud, aga pole kaotanud lootust.

Vähemalt mitte kõik.

M

illine elu neid tegelikult ka ees ei ootaks, Keedus võtab autorina õiguse kinkida neile lootus, andeksand ja lunastus. Hingematvalt klaustrofoobne suur plaan läheb üle avaraks silmapiiriks, eluheidikuist armastajad viskuvad Orthodox Singersi armulauapalve saatel merre nagu vabaks lastud metsloomad. Vene õigeusku rahvaste seas on laialt levinud usk, et hing lahkub vette ja peseb end vees. Vesi värskendab, puhastab ja parandab. Vesi on nagu Jumala sõna – puhastab patust, parandab valud ja haigused. Vees ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. See on film, mille lõpp peabki olema ilusam kui reaalsus, sest raske on kujutada hullemat surma kui lootuse lõppemine.

Marianne Kõrver

Vasaku jala reede

kui etteprogrammeeritud nähtus "Vasaku jala reede" (Eesti 2012, 96 min). Režissöörid Andres Kõpper ja Arun Tamm. Operaator Martin Randalu. Kunstnik Piia-Berta Piir.

Stsenaarium Andres Poom, Liisi Rohumäe, Birk Rohelend, Martin Algus. Osades Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere jr, Priit Loog, Sten Karpov jt. Produtsent Andres Poom.

Tootja Tallinn Skyline Productions.

N

ii kummaline kui see eesti filmi puhul ka ei tundu – meilgi on oma nii-öelda sõltumatu filmi traditsioon. See tähendab nüüdseks juba teatavat regulaarsust, millega ebatraditsioonilised filmid aeg-ajalt vaataja ette popsatavad. Eelnev lause kõlab kui vasturääkivus: kas need filmid saavad jätkuvalt olla ebatraditsioonilised, kui need ilmuvad regulaarselt? Selle nähtuse võiks aga asetada loomemajanduse sotsiaalsesse konteksti, mille kohaselt on filmitootmissüsteemil oma raamid, mis mõjutavad teatud konventsioonide teket. Ja kus on konventsioone, seal võib alati oodata ebaregulaarsusi.

E

Samal ajal on statistiliselt peamised filmitarbijad pigem kesisema intellektuaalse nõudlikkusega 15–25-aastased noored. Just nende jaoks tekib kõige tugevam kognitiivne dissonants ühelt poolt nende vaatamisharjumuste ja teiselt poolt eesti filmis ülekaaluka kunstilise ambitsiooni vahel. Nende hinnang on karm: nii nagu ETV on jama, nii on ka eesti film sitt.

Esiteks ülipikad võttepäevad (pikim katkematu võttepäev kestis 34 tundi). Teiseks entusiasmile tuginev meeskond, kes raha ei saa.

Kolmandaks peavoolu-žanrifilmidega flirtiv stsenaarium. Neljandaks ebanormaalselt väike eelarve (lõplik eelarve jäi mul 7000 euro kanti ja ma jäin miinusesse) ja lõpuks uuenduslikult läbi viidud tõhus promokampaania.

Kui 2004. aasta suvel filmiti "Malevat", siis lisandus neile tunnustele veel väljastpoolt filmikooli tulnud tegijate ja vanemate proffide hüpliku koostöö aspekt. Samasse kategooriasse loen sellised filmid nagu Maiju Ingmani "Mis iganes, Aleksander!" (2007) ja Dirk Hoyeri "Võõras" (2007).

Euroopa noorte rahvusvaheliste ambitsioonidega mainstream-tegijate peamine võimalus on kohe Ameerikasse minna. Vastasel korral tuleb piirduda pooljumala saatuse sepitsemisega koduterritooriumil.

Nende nn sõltumatute filmide saatus pakub välja ka raami, milles hinnata "Vasaku jala reede" tähendust.

E

siteks on selge, et tegemist on vaieldamatu edulooga. Eesti kinolevis on saavutatud maksimaalne tulemus, mida üks noorte sihtgrupiga žanrifilm võib üldse saada. Laias laastus võib öelda, et selleks, et mõni eesti film saaks vähemalt 50 000 vaatajat, peab see haarama erinevaid sihtgruppe.

Kelmikomöödia kui žanr on parim kesktee jäljendamise võimaluste ja soovide vahel.

"Tähesõdade" tüüpi ulmefilmi või "Ämblikmehe" moodi märulit oleks tunduvalt raskem siinsete vahenditega usutavalt teha. See­ pärast on kogu maailma sõltumatu kino lemmikžanriks just kelmikomöödia.

S

otsiaalpsühholoogiliselt on veel huvitav märkida, et kui noorte filmitegijate seas oleksid ülekaalus tüdrukud, siis ilmselt oleks rohkem romantilisi komöödiaid, aga kuna reaalselt on noorte režissööride hulgas rohkem mehi, siis on ka tegevuspõhised filmižanrid rohkem levinud. (See ei ole minu arvamus, see on statistika.)

tõid rahvalike komöödiatena kinno erinevaid vanusegruppe. "Nimed marmortahvlil" (2002, 168 100), "Georg" (2007, 49 400) ja "Detsembrikuumus" (2008, 50 300) on näited sellest, mida võib saavutada ka vanemaid sihtgruppe püüdev rahvafilm.

T

Üllatus pole seegi, milline "Vasaku jala reede" stilistiliselt ja looliselt välja kukkus. On ju tegemist teatud sotsiaalse subkultuuri peegeldusega suurest maailmast. Kui vaadata koolinoorte filmifestivale, siis on seal iga teine noorte poiste film koopia mõnest legendaarsest peavoolu märulist või põnevikust.

Näiteks "Leiutajateküla Lottet" (2006, 56 000 vaatajat) ning "Lottet ja kuukivi saladust" (2011, 63 500) vaatasid mitte ainult lapsed, vaid ka nende vanemad. "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" (2003, 81 900) ja "Jan Uuspõld läheb Tartusse" (2007, 64 500)

Teisalt säilib ka vanemais sihtgruppides armastus audiovisuaalse peavoolu vastu, mistõttu potentsiaalne väärtfilmipublik vaatab tihti rahvalikke klotse. Näiteks telemonitooringute põhjal ei ole eesti peavoolu-krimisarjade vaatajad sugugi valdavalt madalalaubaliste hulgast. Kuid pingevabalt tehtud peavoolufilme tuleb meil väga harva ette.

eiseks, kui ekspertsüsteem (Eesti Filmi Sihtasutus või Kultuurkapital) jagab filmidele raha, siis ei tehta seda ainult stsenaariumide põhjal, vaid hinnatakse ka tegijate kogemusi. Miljonite andmine tundmatuile tähendaks liigset riski maksumaksja rahaga. Nii tekib suletud süsteem, kuhu on raske sisse pääseda. Kust kogemusi võtta, kui sa ei pääsegi filmi tegema?

see ei saa olla elukutseks. Seega on säärased projektid olemuslikult nimetegemise hüppelauaks. Olen kindel, et samad tegijad koputavad juba homme telekanalite ja filmifondide ustele, et küsida oma järgmisele projektile tunduvalt suuremat eelarvet.

a s i

siteks eelistab igasugune ekspertide süsteem alati veidi "targemaid" filme, mis ilma riikliku rahastuseta sündida ei saakski. Praktikas tähendab see rohkem filme, mida näidatakse ameerika kõnepruugis specialized cinema ehk arthouse-tüüpi kinodes. Filme, mille puhul on tajutavad autorite kunstilised ambitsioonid (see, et need ambitsioonid võivad vahel olla mannetud, ei puutu praegu asjasse).

V

õib öelda, et nende filmide professio­ naalne tase on tänu üldise audiovisuaalse kirjaoskuse paranemisele aina paremaks läinud. Iseseisvusaja esimene taoline film – allakirjutanu "Tappev Tartu" (1998) – oli lavastuslikult väga kobalt tehtud ja on tänaseks stilistiliselt ja moraalselt täielikult vananenud. Mõned taolistele filmidele iseloomulikud sümptomid ilmnesid aga juba tolle filmi puhul.

ei suuda see film üldjuhul ennast eksportida, sest igas riigis on omad Quentin Tarantino ja Guy Richie kopeerijad juba olemas. Rahvusvahelisele staatusele pretendeerivad pigem kiiksuga, mitte väga rahvalikud autorid. Ka Kadri Kõusaare "Magnus" (2007) jõudis Cannes’i festivalile väljaspool tavalisi eesti filmi finantseerimismudeleid ja ilma et režissöör oleks filmikoolis õppinud.

Mõnes mõttes võiks siia ritta lisada ka Veiko Õunpuu "Tühiranna" (2006), mida režissöör, kes polnud filmikoolis käinud, alustas riikliku rahastuseta kui väga piiratud eelarvega filmi.

"Tühiranna" eripäraks oli resoluutne autori­ stiil, mis keeldus peavooluga kurameerimast.

"Tühirand" tõi välja veel ühe olulise tahu. Kui nn sõltumatu film on tehtud rahvafilmina, siis

Kuna "Vasaku jala reede" on sihtgrupipõhine žanrifilm, siis on enam kui 30 000 vaatajani jõudmine väga hea tulemus. Eelkõige kinnitab see Eestimaale jõudnud arusaamist, et ka nn sõltumatut filmi võib teha täisprofessionaalseid tööstandardeid järgides.

T

eiseks on taoliste filmide kogemus aga näidanud, et tootmismudeli mõttes on tegemist ühekordsete nähtustega. Projekt, milles osalejad ei saa tasu, pole pikas perspektiivis jätkusuutlik, sest inimestel on vaja korteriarveid maksta ja leiba osta. Rahata võib korraks lahedas projektis kaasa lüüa, aga

e e st i

Eesti filmide peamiselt riiklik finantseerimine on andnud kaks kõrvaltulemust.

Reaktsioonina neile kahele pingele on keskmiselt iga kolme aasta tagant ilmunud mehed metsast ja teinud süsteemiväliseid filme. See on peaaegu nagu looduslik valik või füüsikaline protsess. Kui on nõudlust, siis on ka pakkumist, hoolimata sellest, et institutsionaalne süsteem ei pruugi seda soosida.

Iseküsimus on see, kas tegijad, kes on endale juba veidi nime teinud, loobuvad esialgsest edu toonud pingevabast žanrifilmist ja üritavad midagi muud. Iial ei või ju teada, milliseid marssalikepikesi põues kantakse. Nende üks suur võimalus oleks rehabiliteerida laiemalt eesti peavoolukino, nii et "Vasaku jala reedet" ei peetaks enam juhuseks.

Olin paaril viimasel aastal veidi mures, et ühtegi tõsisemat süsteemivälist filmi ei linastunud. Hirmuga mõtlesin, et kas noored filmitegijad usuvad tõesti, et ainus võimalus filmitegemist alustada on rahaeraldis sihtasutusest või kulkalt. Nüüd on hirm kadunud.

Olen kindel, et juba järgmisel aastal näeme järgmise seltskonna debüüti. Ja elame heatahtliku naeratusega kaasa, kui nad erutunult räägivad, kuidas keegi palka ei saanud ja võttepäevad olid tohutult pikad. Jah, nii see mäng käibki.

Ilmar Raag

Noorelt õpitud

 Tšernobõli samuraid Jaan ja Kalev.

 Kuues jaapani animefestival JAFF kestab pühapäeva, 6. maini Artises ja Solarises ning esmaspäevast, 14. maist 21. maini Tartu Elektriteatris.

Kavas on enam kui kakskümmend filmi, programmi ehk suurimad magnetid on "Berserk. Kuld­ajastu" (2012), "Redline" (2010), "Appleseed Ex Machina" (2007) ja "Akira" (1988).

O

n aasta 2012. Kagu-Eesti kanged mehed teenivad oma igapäevast leiba. Võrumaa metsades pumbatakse ümber Venemaalt toodud diiselkütust. Ebaseaduslik värk küll, aga elama ju peab.

Pärin 35-aastaselt kütuseparunilt Vene­maa elu-olu kohta. "Noh, mina ei tea, aga rulli liigub seal ikka kõvasti!" – "Aga kui oleks valida, kas rull või iseseisvus?" küsin ma. Vastus tuleb sekundi murdosa jooksul: "Loogiline, et rull!"

Mõne minuti pärast on päevi näinud Passat mustast kullast tühjaks pumbatud ja piiri taha uue noosi järele saadetud. Tubli lastetoa ja kõrge moraalitundega inimlapsed pööritavad silmi ning pärivad, kust sellised küll tulevad? Tegelikult kõik kordub. Tegemist on lihtsalt tänapäeva Vahuriga filmist "Õnnelind flamingo".

e e st i

a s i

L

iiduaegses põrsapõlves unistas Vahur-poiss import-duubelmakist ja krõpsudega botastest. Lastetoa tapeedile otse Pepsi ja Sabrina plakatite kõrvale kinnitas ta nööpnõeltega VAZ 2108 postri. Märg asfalt – see oli tolle aja unelmate autovärv. Vabariigi algusaastail näris Vahur melonimaitselist Turbo nätsu ja kuulas suu ammuli lugusid hõlptulust, Lao Mellidest ja Permi maffiast. Taustaks mängis 2 Quick Start. Ei läinud kaua aega mööda, kui kohalikul öödiskol sai vähekasutatud Nike Airidest esimene ohver välja tõstetud. Kossid vahetati gondliga jaffi vastu.

Vahuri vanamehel oli sada muud asja teha kui pojaga jännata. Kogu oma nõukogudeaegse vaba aja sisustas ta letialust kraami jahtides ning garaažis mosset timmides. Ka Vahuri ema elu polnud mingi meelakkumine. Tuli flirtida ülemus Arnoldiga, sest vaja oli kasukat, sektsioonkappi, värviteleviisorit ja tuusikut Sotši. Peagi sündis Vahurile vend. Hällist särasid vastu kolhoosi esimehe ulakad silmad. Ema edulugu jätkus ka pärast vabaks laulmist, ainult et ilma Arnoldita. Mees ei talunud turumajanduslikku kõrgepinget ning lülitus poe taga ümber 6-voldisele voolule.

A

astaks 1996 oli Vahurist sirgunud mees. Ta läks kaitseväkke, sai relvuriks, talitas targu: müüs talvevorme ja killuveste, pani kõrvale laske- ja lõhkemoona, sebis linnalube. Sõjaväest välja saanud hangeldas ta edukalt võltsitud invaliidikaartidega ning sajad "sandistunud" eesti noored said tasuta Pühajärve Beach Partyle. Järgnesid edukad ristiretked Soome ja Saksa, esimene bemm, tulus metsaäri, heidikute nimele võetud hiidlaenud, perekond Antslas ja armuke Kanepis.

Tasapisi hakkas tiksuma ka kütuseäri.

Paneb imestama? Ega vanarahvas asjata ütle, et mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.

Jaak Leer

kalender

Kummitava tuumapõrgu hauataguselt jahe hääl "Tšernobõli samuraid" (Eesti-Soome-Kreeka 2012). Režissöör ja operaator Ivar Heinmaa.

Stsenaristid Ivar Heinmaa ja Vesa Toijonen.

Tootjad Einmann Video OÜ ja Yleisradio OY koostöös ERT S.A. – Kreeka Raadio ja Televisiooni ning Eesti Rahvusringhäälinguga.

A

asta eest tabasid Jaapani rannikut maavärina tagajärjel tekkinud võimsad hiidlained. Muu hävingu ja kaose keskel sai tõsiselt viga ka Fukushima Daiichi tuumajaam. Ma töötasin parasjagu Päevalehe onlain-toimetuses ja olin nädalavahetusel valves, kui saabusid esimesed fotod plahvatusest jaamas. Õnnetus ise oli toimunud paar päeva varem. Esimese hooga teatati, et jaam sai tsunamis räsida, kuid rahvast püüti rahustada, et midagi hullu lahti ei ole. Päeva jooksul hakati juba rääkima evakueerimisplaanidest.

Pea kaheks kuuks jäi Fukushima-teemaliste onlain-uudiste kajastamine minu teemaks.

Sain teada, mis on siivert1 ja mis on bekrell2, sain teada, et rängim tuumakatastroof enne Fukushimat oli Tšernobõli avarii, ja jälgisin samm-sammult, kuidas sündmuskohalt saabuvad vastakad teated, kuidas kõik lekkis ja lekib siiamaani. Vaatasin robotfotosid hiidlainest räsitud ruumidest ja reportaaže päästjate kasinaist elutingimustest.

Tšernobõli õnnetusest oli möödas täpselt veerand sajandit. Muidugi võrreldi kaht katastroofi kogu aeg ja viimaks kergitati Fukushima õnnetuse raskusaste Tšernobõli omaga samale tasemele. Paras põrgu mõlemal pool, kuid kui nüüd õnnetuste likvideerimist jälgida, siis Tšernobõli samuraide põrgu oli... tahaks öelda, et hullem, aga ega vist ei saa võrrelda võrreldamatut.

T

šernobõli puhul oleme juba näinud arme ja pikaajalisi tagajärgi, mida plahvatus endaga kaasa tõi, Fukushima puhul veel täpselt ei tea. Tšernobõlis lendas radiatsioon ülespoole, õhku, Fukushimas voolas suur osa saastet merre. Tšernobõlis oli kõik tolmusem ja robustsem, palavam. Jaapanis oli kõik vaiksem, niiskem, sordiini all. Aga ühist on kahel katastroofil palju. Filmi alguses ütleb üks tegelane Fukushima kaadreid vaadates, et see on nagu déjà vu.

Filmi autorile Ivar Heinmaale ei ole õnnetused, sõjaolukord ja katastroofipiirkonnad võõrad. Mees on töötanud pikki aastaid Soome televisiooni heaks, peamiselt Kiirgusdoosi mõõtühik, millega mõõdetakse kahjulikku mõju bioloogilistele kudedele. – Toim.

2 Aine radioaktiivsuse mõõtühik. 1 Bq tähendab, et aines toimub 1 lagunemine sekundis. – Toim.

1

saatesarja "Ulkolinja" jaoks filmides. Kokku on ta operaatorina kaasa löönud oma seitsmekümnes filmis. Režissöörina on Heinmaa varem teinud doki "Afganistani armid" (2005).

Talle ei saa kuidagi ette heita pealiskaudset traagilise teema seljas ratsutamist (teate ju küll neid kiiresti kokku klopsitud skandaalijanuseid seebidokke, mille põhieesmärgiks on kiiresti-kiiresti vaatajareitinguid noppida, sest tee või tina, miskipärast inimestele meeldib vaadata sellist katastroofi-"põnevust").

H

einmaa on käinud Tšernobõlis operaatorina varemgi, kümnekonna aasta eest. Juba siis hakkas kaameramehel filmitegemise mõte peas idanema ja küllap oli viimaseks ajendiks just Fukushima. Jaapan on filmi kohal siiski vaid kerge varjuna, keskendutakse veerandsajanditagusele õnnetusele. Sõna saavad ellujäänud, kes kurdavad tervise pärast. Paljud on endalt ise elu võtnud või end põhja joonud.

Radiatsioonispets Peeter Mardna väidab, et meeste tervisehädadel pole mingit pistmist aatomijaama õnnetusega – või igatahes mitte radiatsiooniga. Et need hädad olevat likvidaatoritel tingitud mitte saadud kiiritusest, vaid psühhotraumast. No kui seda tuumaõnnetust poleks olnud, poleks ka psühhotraumat tekkinud, nii et kõik hädad on siiski otseselt katastroofi tagajärg – olgu see radiatsiooniga seotud või mitte.

K

uid "Tšernobõli samuraid" ei ole üdini süngeis toonides. Kohtame siin ka mutikest Anna Ivanovnat, kes kolis kodutallu tagasi juba aasta pärast õnnetust ning kasvatab seal kanu ja kõrvitsaid, kurke ja tomateid, peab kassi ja vinnab vett vändaga kaevust.

Külaskäigu tema juurde muudab veidi kõhedaks teine, invaliidist mutike, kes vastupidiselt elurõõmsale ja külalislahkele õele jääb surmavarjuna vaikides taamale. Me ei saa teada, mida ta elust mõtleb või kuidas tagasikolimisse suhtub. Aga tomatid on punapõsksed ja puskaripudel terviseks laual.

Anna ei ole ainus, kes on endisesse elukohta tagasi pöördunud. Elanikke peaks sealkandis olema paarisaja ringis. See on siiski vaid murdosa neist, kes pidid kodu hülgama ning keda enam elavate kirjas pole.

Ega rääkimisest ei ole mingit abi. See on film, mille puhul ei aita ühegi kirjelduse või kriitika lugemine. See tuleb ära vaadata, näha vähihaige lapse hääletut oiet ja arhiivikaadreid, kuulata vihmasaju krabinat värviheitva mahajäetud maja rusudes ja sündmuste keerises viibinute mälestusi. Üldine tonaalsus on rahulik, film püsib teemas – laiali valgumata,

 Neljapäeval, 10. mail esilinastub kinos Sõprus eesti režissööri Margit Lillaku rasedusteemaline dokumentaalfilm "40+2 nädalat".  Reedest, 18. maist saab Plazas ja Solarises ja Cinamonis näha briti koomiku Sacha Baron Coheni ("Borat", "Brüno") uut filmi "Diktaator".

 Katusekinos toimub neljapäeval, 31. mail kinokontsert. Originaal-filmikoopialt linastuvat prantsuse klassiku René Clairi ulmelist tummfilmi "Suikuv Pariis" ("Paris qui dort", 1925) saadab elav muusika klaveril, tšellol ja flöödil Ciné-concert trio esituses.  Aprilli lõpul alguse saanud Eesti Päevalehe eesti filmiklassika DVDsarjas ilmuvad mais Grigori Kromanovi "Hukkunud Alpinisti hotell" (1979), Mati Põldre "Need vanad armastuskirjad" (1992), Leida Laiuse "Mäeküla piimamees" (1965) ja Peeter Simmi "Ideaalmaastik" (1981).

vandenõuteooriaisse laskumata, kedagi süüdistamata. Räägitakse, mis juhtus ja kuidas see siiani elu mõjutab. Mõtlemapanev film kohe kindlasti. Aga ei ole raske vaadata.

Mõjuma hakkab veidi hiljem.

Ü

le Nõukogude Liidu osales Tšernobõli tuumajaama neljanda reaktori kustutus- ja matmistöödel 830 000 meest.

Tõsiselt kiiritada saanuist on tänaseks surnud iga kaheksas. Eestist saadeti kustutus- ja matmistöödele 4800 meest. 28 neist on sooritanud enesetapu. Praegu käivad jaama juures uuesti ehitustööd – uuendatakse reaktori sarkofaagi. Raha napib.

Kummitama jääb lause, et kui sarnane õnnetus oleks toimunud Eestis, oleks kogu riik evakuatsioonitsooniks. Tuumapõrgu hääl on hauataguselt jahe. Filmis püütakse küll emotsioone talitseda, näidata, et elu läheb edasi, kuid ometi pigistab katastroofi kaame käsi kõri ning mällu sööbib viimane kaader – klaasi tagant filmitud vähihaige laps, kes oigab ja nutab, kui talle süsti tehakse. Vaikselt. Ei rabele. Puhas piin.

Margit Adorf

Michael Fassbenderi

mäng kehakeelega Michael Fassbenderil on parasjagu käsil kolmas koostöö režissöör Steve McQueeniga – "Kaksteist aastat orjana".

Tema uute sõprade ringi kuuluvad David Cronenberg, Steven Soderbergh ja Ridley Scott. Kinolehe jaoks vestles Vana Maailma ühe hetkel edukaima näitlejaga prantsuse filmiajakirjanik Pamela Pianezza.

N

äitleja intervjueerimine ei pruugi ajakirjaniku jaoks kuigi huvitav olla, eriti kui tegu on "kassat tegeva" näitlejaga. Tihti on raske neilt midagi enamat kätte saada kui "X on suurepärane lavastaja. Temaga oli niiii lahe töötada. Õppisin tõepoolest palju."

tegelane Bobby Sands end avab, ja see veenis Steve'i ära. Kui "Nälg" oli valmis, palusin ma talt teenet, et ta annaks mulle veel ükspuha millist tööd. Ja siin me nüüd oleme.

Aastal 2008 Steve McQueeni meisterliku "Näljaga" ("Hunger") orbiidile tõusnud Euroopa (iiri-saksa) näitleja Michael Fassbender (35) on viimasel ajal kassategijate klubisse jõudnud, kuid pole minetanud oskust oma neuroneid kasutada – isegi mitte lõputuil, tüütuil ja kurnavail promotuuridel.

Rolli vastu võttes ei mõelnud ma sellele eriti.

Püüan kõigile oma osatäitmistele kehaliselt läheneda – mõista, kuidas tegelane liigub, milline loom ta on, kuidas riided tema hoiakut mõjutavad... Mulle meeldib kehakeelega mängida. Tihti on mul soove või hingeseisundit kehaliselt lihtsam väljendada kui pika tekstilõigu abil.

"Astuge edasi," ütleb Fassbenderi pressiesindaja. "Küll te näete, Michael on väääga sõbralik. Alati heas tujus." Justkui selle optimistliku väite kinnituseks tormab toast, kuhu me just astumas oleme, välja väga halvas tujus Fassbender, kes virutab ukse kinni, karjudes: "Persse, mina lähen minema!" (Tüli fotograafiga, nagu hiljem selgub.) Viis minutit hiljem on ta tagasi, pingul, kuid naeratades.

Kuidas tunne on?

Tahad väikese pausi teha?

Väga hea mõte. Tellime šampust ja teeme akna peal suitsu.

Selle veerandtunni jooksul räägib Fassbender kõigest muust kui filmist. Sellest, miks talle meeldib vähe pagasit kaasas kanda – mis selgitab, miks ta saabus Pariisi ainult kahe T-särgiga – "see hall ja see must" –, valmistades nii tohutu pettumuse fotograafile, kes leidis, et Fassbenderi teguviis on väga "ebaprofessionaalne". Fassbender räägib unenägudest, sellest, kuidas ta õppis neid Carl Gustav Jungi lugedes tõlgendama ja sellest, kuidas ta sai niimoodi lahti lapsepõlvest saati kordunud painajast madudega ümber voodi.

Kas alustame intervjuuga?

Hea küll...

Keegi ei filmi sind nii nagu Steve McQueen.

Tundub, et sinust on saanud tema muusa.

Kuidas te kohtusite? Oli see armastus esimesest silmapilgust?

Mitte päris. Igatahes mitte tema poolt. Ma pole kuigi kindel, et ma talle pärast meie esimest jutuajamist meeldisin. Paistis lausa, et ta kahtleb pisut. Siis tegin ma preestrit mänginud Liam Cunninghamiga tolle pika stseeni, kus mu

Kuidas teistes looma ära tunda?

Vaatan, kas inimene astub kergelt või raskelt, liigub kiiresti või aeglaselt, kas tema liigutused on täpsed. Kas ta liigutab ainult asja pärast või kasutab liigutusi suhtluseks. Kas ta tunneb end oma kehas hästi. Sedalaadi asjad.

Kuidas on lood "Häbi" kangelase Brandoniga?

Tahtsin, et ta sulaks massi, et tema liigutused ei torkaks silma. Pealtnäha neutraalne tüüp, kes kontrollib end täielikult, kuid samas astub hoolimatult suhetesse ja seksiseiklustesse.

See puudutab tema füüsilisi inimsuhteid.

Aga tema hingeelu? Mis teda motiveerib?

Ennekõike on ta väga üksildane. Jõudsin järeldusele, et ta ei meeldi endale eriti. Seetõttu ta kuritarvitab iseennast. Tema läheduse-hirmu aitas mul mõista kohtumine sama häda käes kannatava mehega. Lähedusega kaasneb kontrollikaotus, mida Brandoni-sugused tegelased tajuvad ebaturvalisena ja taanduvad.

Sa räägid oma kehast, nagu asi oleks ainult tehnilises kontrollis. Kas sa tõepoolest saad sellega teha mida iganes?

Muidugi. Oma keha kontrollimine on minu jaoks tähtis. Lapsepõlves vaimustusin Michael Jacksonist ja breiktantsust. Hiljem hakkasin teatrit tegema ja läksin teatrikooli. Seal tegime kõvasti liikumistunde ja balletti, et kehast täiesti teadlikuks saada. See ei pruugi ainult hea olla – sa ei saa sellest teadlikkusest ka lavalt lahkudes lahti. Aga tõepoolest, kehakasutus võib kõike muuta. Kui ma sedasi su kõrval seisan ja sind vaatan, siis sa tunned end mugavalt, aga kui ma seisan täpselt sama kaugel ja liigutan oma pea ja käe ainult pisut teise nurga alla, hakkab sul väga ebamugav. Kas see töötas? [Töötas küll.] See on lõbus, naudin sellega mängimist.

Kuidas on tegelastega, kes vajavad siseelu?

Minu jaoks on see enam-vähem üks ja seesama. Siseelu avaldub kehaliselt. Äsja oli sul ebamugav, sa ei öelnud midagi, aga see paistis

Kas kostüüm või aktsent on abiks?

Jah, aga see sõltub osast. Brandonisse panin võimalikult palju iseennast, nii et tal pole aktsenti. Mõnel muul puhul võib see abiks olla, eriti ajaloolistes tükkides. Näiteks "Ohtlikus meetodis" Jungi mängides kandsin kõvakraed ja see muutis kogu mu liikumist. Teisalt tuleb sääraste abivahenditega ettevaatlik olla, et mitte võltsiks muutuda.

Kuidas "Nälg" ja "Häbi" sinu silmis seotud on?

Mõlemad tegelased kasutavad keha millegi saavutamiseks, aga üpris erineval moel. Näljastreiki pidav Bobby Sands on vangis ja leiab keha kaudu oma vabaduse, ehkki see on hävitav. Brandon on, vastupidi, oma keha vang. Ta on lihaliku kire, omaenese tungide ori.

Tundub, et Steve McQueen teab täpselt, mida tahab. Kas ta laseb sul tegelasi iseseisvalt kujundada?

Ma pole kindel, et ta teab, mida tahab. Ta teab, millise keskkonna ta soovib luua, kuid pärast seda tahab ta lihtsalt näha, mis selles juhtub, ning on kõigi sattumuste suhtes avatud. Kõik toimub koostöös ja pakub tänu sellele suurt rahuldust. Me üllatame teineteist ja avame end teineteisele. See sobib minu tööstiiliga: ma valmistun kõvasti ette, et olla stseeni astudes endas kindel ja valmis liikuma vabalt valitud suunas.

"Nälg" oli su senise karjääri tugevaim roll.

Mis tunne on nüüd edasi töötada?

Võid terve elu istuda ja säärast rolli oodata, aga... ei midagi. Nüüd on see tehtud, püüan unustada, mis selja taga, ja vaadata ettepoole.

Oleks kurb möödaniku loorbereil puhata.

Püüan mõelda ainult sellele, kuhu edasi minna, püüan õppida nii palju kui võimalik, püüan end tagant sundida ja võimalikult palju riske võtta. 

filmograafia 2007 "300" (režissöör Zack Snyder)

"Ingel" ("Angel", režissöör François Ozon) 2008 "Nälg" ("Hunger", režissöör Steve McQueen)

"Eedeni järv" ("Eden Lake", režissöör James Watkins) 2009 "Vereoja" ("Blood Creek", režissöör Joel Schumacher)

"Akvaarium" ("Fish Tank", režissöör Andrea Arnold)

"Vääritud tõprad" ("Inglourious Basterds", režissöör Quentin Tarantino) 2010 "Tsentuurio" ("Centurion", režissöör Neil Marshall)

"Jonah Hex" (režissöör Jimmy Hayward) 2011 "Jane Eyre" (režissöör Cary Joji Fukunaga) "X-mehed: esimene klass" ("X-Men: First Class", režissöör Matthew Vaughn) "Ohtlik meetod" ("A Dangerous Method", režissöör David Cronenberg) "Häbi" ("Shame", režissöör Steve McQueen) 2012 "Plahvatusohtlik" ("Haywire", režissöör Steven Soderbergh)

"Prometheus" (režissöör Ridley Scott) "Ohtlik meetod" linastub Katusekinos teisipäeval, 17. mail ning "Häbi" esmaspäeval, 30. mail.

i n t e r vj u u

Viimase kahe aasta jooksul on ta töötanud koos David Cronenbergi, Steven Soderberghi, Ridley Scotti, Matthew Vaughni ja Cary Joji Fukunagaga. Ja muidugi taas Steve McQueeniga, mängides "Häbis" ("Shame") üksildast seksisõltlast Brandonit. See kaunis ja kriipiv film on esimene põhjus, miks me Pariisis Le Pavillon de la Reine'i hotelli kuninglikus sviidis kohtume.

Siin on veel üks väga kehaline osatäitmine.

välja sellest, kuidas sa oma käsi liigutasid. Ma ei lahuta kunagi sisemist ja kehalist.

Müümise kunst ameerika moodi "Parim film, mis eales müüdud" ("POM Wonder­ ful Presents: The Greatest Movie Ever Sold", USA 2011, 88 min). Režissöör ja kaasprodutsent Morgan Spurlock. Operaator Daniel Marracino.

provokatiivset dokistiili, mille lavastuslikkusest annab märku graafiline ja muusikaline kujundus.

organ Spurlock on mees, kes sõi kuu aega järjest ainult McDonald’sis, võttis üksteist kilo juurde ning kaebas lõpuks depressiooni ja tõsiste terviseprobleemide üle, jäädvustas selle ulja eksperimendi filmilindile ning kandideeris filmiga "Ülisuur mina" ("Super Size Me", USA 2004) doki Oscarile.

"Parim film..." jälgib teist laadi eksperimenti.

Spurlock sukeldub reklaami- ja turundusmaailma, kus müüjate ning tarbijate vahel valitseb omalaadne kiskjate ja saakloomade suhe. Võrreldes ökosüsteemidega tundub see suheterägastik iseäranis paradoksaalne ning pole lõpuni selge, kes kellele jahti peab. Ka tarbija võib olla kiskja ja kaubad saakloomad, kes konkureerivad omavahel, et söödud saada.

Ajakirjaniku, humoristi, stsenaristi ja poliitilise aktivistina tuntud Spurlock viljeleb Michael Moore’i moodi osalevat ja parajalt

Meediakanaleis ja linnapildis õhku paisatud infohulk on ülevoolav, reklaamide lakkamatust läminast on saanud müra, milles

M

silmapaistmiseks peavad turustajad üha uusi nippe välja mõtlema. Usutavuse tagab vaid nähtavus meedias, prime time kohalolek on väärtus, mis kallim kullast. Suurtööstuseks kujunenud product placement ehk tootepaigutus mängib reklaamiturul aina ulatuslikumat rolli. Võib juhtuda, et suur osa filmi finantseeringust tuleb firmalt, mille tooteid filmis eksponeeritakse.

K

as tootepaigutus on üksnes kassa­ filmide pärusmaa või õnnestub ka sõltumatul filmitegijal oma projektile toetajaid saada? Kas ärimeeste jah-sõna tähendab kiiret võitu? Mis nõuded võib kaasa tuua sponsorleping ning millised näpunäited on varuks juristidel? Spurlock otsib vastust ja

m a r k e t i n g

püüab ühtlasi kokku saada poolteist miljonit dollarit. Plaanile keerab vindi peale see, et tema projektiks on dokumentaalfilm sponsorite leidmisest.

Täismahus refleksiivsus ja mäng metatasandiga on kahtlemata "Parima filmi..." tugevaim komponent. Sündmuste tasand haarab vähem kaasa, rahuldust pakub just eksperimendiga kaasnev loogikamäng, mis sisaldab huvitavat tõerääkimise ja luiskamise probleemi, justkui parafraseerides valetaja paradoksi: "Uskuge mind, ma valetan!" Ühelt poolt kiites tooteid, mida sponsorid nõustuvad filmi paigutama, teiselt poolt aga paljastades sponsorlepinguisse kirja pandud nõudlikke klausleid ja tuues läbi huumoriprisma esile fakti, et nende klauslite tõttu ei saagi filmi paigutatud toodetest halvasti rääkida, dekonstrueerib Spurlock ühtlasi oma kiidulausete tõeväärtust. Dekonstruktsioon laieneb tervele reklaamiilmale. Nagu reklaamianalüütik Bob Garfield siin ütleb: "Film näitab, kui pekkis (fucked up) marketing omadega on."

E

hkki müümise kunst pole otseselt valetamise kunst, oleneb kõik faktidest, mida maha vaikitakse või üles puhutakse, omadustest ja tunnustest, mida esile tõstetakse. Samamoodi ja peenemaltki peidavad oma konstrueeritust ja meelevaldsust dokumentaalfilmid: doki "tõde" sõltub asjadest, mida filmitegijad näitamiseks välja valivad, ja kahtlemata ka näitamise vormist.

Algul saame aimu, kuidas filmi kontseptsioon Spurlocki kammitseb ja talle väljakutse esitab. Kui potentsiaalne rahastaja küsib, milles seisneb filmi süžee, on režissööril raskusi, et ideed lahti seletada. Esialgu ootavad teda vaid äraütlemised ja muiged suunurgas, kuid hiljem võtavad presentatsioonid aina veenvama ja lobedama kuju. See võib olla ka montaaži teene – igatahes peab Spurlock sponsoritele meeldimiseks tegema parasjagu tsirkust (või täpsemalt kino). Ühes lepingus on sätestatud nõue teha vähemalt kümme miljonit dollarit kassat. Esilinastusest möödunud aastaga pole sellest kümnendikkugi saavutatud. Sellest hoolimata on "Parim film..." meelelahutuslik ja kasulik vaatamispoolis, iseäranis algajale äriambitsioonidega filmitegijale või kõrgustesse pürgivale reklaamitööstuse lülile. Pitchingu protsessi jälgides ning rahastajatele sõna andes heidab film tublisti valgust "vastasleeri" seisukohtadele. Kuulda lähemalt, mida ärimehed mitte üksnes tootepaigutuse, vaid igasuguse sponsorluse juures oluliseks peavad, on "Parima filmi..." väärtuslikumaid õppetunde.

Martin Oja "Parim film, mis eales müüdud" linastub neljapäevast, 24. maist Sõpruses.

Mängu mõnu

P

roduct placement, mida eestipäraselt võiks nimetada tootetoppimiseks, on meelelahutustööstuses laialt levinud turundusnipp, kus üks või teine toode, bränd või kaubamärk peidetakse filmi või tele­ sõusse, hiilides tavapärasest reklaampinna ja -aja ostmise protseduurist kõrvale. Megastaaride glamuurisära peegeldub vastu ka nende tarbitavatelt toodetelt: sadadesse miljoneisse küündiv massauditoorium, kes ihaleb James Bondi täiuslikkust, ihaleb ka prestiižseid brände, mis tema kuldsete näppude vahelt elegantselt läbi libisevad – Smirnoff, Finlandia, Visa, Heineken. Ihaleb Omega kella, mis tema randmel tiksub ja BMW kupeed, mis tema istmiku all jõuliselt urhatab.

Tootetoppimine pole sugugi uus nähtus – juba renessansiajal maksti kunstnikele selle eest, et nad Kristuse martüüriumi kaasaegsete elukaptenite toretsevat eluolu sisse maaliksid. Jules Verne sai kena lisakopka, mainides tunnustavalt oma romaanis "80 päevaga ümber maailma" tolleaegseid mõjukamaid transpordi- ja logistikakompaniisid.

Isegi säärane filmikunsti varajane auteur nagu Fritz Lang ei pidanud liiga suureks enesemüümiseks esitada oma filmis "M" tagaplaanil kütusefirma Mobil logo.

N

üüdseks on tootereklaamid muutunud suurel ekraanil varjatumaks, rõhudes mitte konkreetsete toodete omadustele, vaid ihaldusväärsele elustiilile, mida need tooted representeerivad. Jason Reitmani filmis "Täname suitsetamast" ("Thank You for Smoking") üritab ettevõtlik sigaretitööstuse lobist Nick Naylor ära osta Hollywoodi produtsente, et tänapäeva staarid hakkaksid kinoekraanil sama coolilt suitsu kimuma kui Humphrey Bogart või Marlene Dietrich omal ajal.

Eestis langeb tootetoppimise kuldaeg, kui seda tohib niiviisi nimetada, metsikuisse üheksakümnendaisse. Teleekraanilt mäletame vabariigi esimest seebiooperit, Mihkel Muti kirjutatud ja Toomas Kirsi lavastatud suurteost "Salmonid" ühest tõusikperekonnast, kes viljeles tolle aja kohta ihaldusväärset elustandardit. Mõnikord ei jõudnud aga toppetoodete galerii järgi nende elustandardi soliidsusele, mis põhjustas jaburaid vastuolusid sisu ja vormi vahel. Näiteks oli terveid stseene filmitud Stimoroli nätsupaki vaatepunktist.

Olid ajad, mil iga tootja, kes tahtis teles saadet teha, tuli telejaama, sponsorid kaasas.

Mäletan vaimustunud üllatust "Subboteja"

Mängufilmidest viskab esimesena ette isa ja poeg Taskade produktsiooni "Täna öösel me ei maga", kus peategelaste galerii BMW kontserni toodetega öö läbi mööda Tallinna ringi vuras aeg-ajalt Statoili bensukasse sisse põigates.

Tänapäevaks on rusikaga näkku virutav toodete eksponeerimine meilgi teleekraanidelt taandunud. Kadunud on ka eraettevõtluse usk kodumaisesse filmitööstusesse. Lisaraha tootmiseks on sedakaudu väga raske hankida, pigem saab tooteid rekvisiitideks või autosid võttegrupi tasuta teenindamiseks. Sellest on kahju – product placement ei pruugi intelligentsel kasutamisel olla ainult negatiivne nähtus.

M

ainekas ameerika sõltumatu filmitegija Morgan Spurlock on võtnud selle tööstusharu koos kõikide siirete ja avaldumisvormidega terase dokumentalistiluubi alla. Eksperiment seisneb ambitsioonikas plaanis teha maailma esimene dokumentaalfilm, mille eelarve moodustavad tootetoppimisest saadavad tulud; veelgi enam, üldse esimene film, mis on täielikult valminud sel viisil saadud summade eest.

Loomulikult näevad suuremate kompaniide PR-üksused Morgani kurikavala provokatsiooni läbi ning saadavad ta viisakalt kukele.

Aga Ameerika on Ameerika ja ka pime kana leiab sealt tera, kui on piisavalt ettevõtlik ja nahaalne. Pidurdamatu Spurlock kütab ühelt presentatsioonilt teisele ning esitleb planšettidelt esinduslikke kadreeringuid sellest, kuidas film saab toodet promoma. Nii õnnestub tal ekraaniaeg väiksema kaliibriga ja väiksema

ajumahuga kompaniide juhtide ja turustajate vahel ära jagada. Tootetoppijate rahade eest valmib film tootetoppimisest, mis vastab rahastajatele lubatud lepingulistele tingimustele, aga on sellest hoolimata või just selle pärast ülimalt satiiriline kogu selle tööstusharu suhtes. Loomulikult ei jää šokk lõpuks tulemata. Nagu sotsiaalkriitilistele dokkidele tavaks, astub ka siin üles terve müriaad vasakpoolseid vabamõtlejaid, eesotsas vanameister Noam Chomskyga, kes rüüpab kaadris mõnuga peasponsori POM Wonderful mahlakest.

J

ärjekordne filmike kapitalismi liialdustest – kas pole see lahtisest uksest sisse murdmine? Me teame ju kõik neid globaalse korporatiivsuse inetuid mänge, millest tootetoppimine on ehk üks süütumaid. Ühtlasi hakkab provokatiivne dokumentalism meetodina uudsuse võlu kaotama. Selles žanris on eenduvaid dokke valminud nii Nick Broomfieldi, Michael Moore'i kui Sacha Baron Coheni taktikepi all. Samasse rubriiki pürgisid ka meie Esto TV väikesed katsetused.

Aga Morgan Spurlock pole nii ühemõõtmeliselt ründav nagu mõned tema ametivennad. Pigem on ta nartsissistlik avantürist, ameerika Ostap Bender, kes naudib mängu võlu, seda, kuidas tal õnnestub mõned omast arust tähtsad tegelased ümber sõrme keerata. Ning uskuge, kino on vägagi sarnane laadalõbustusele – kui lolli näidatakse, siis hakkab nalja saama. Noh, vabandust, "loll" ei ole poliitiliselt just kõige korrektsem termin. Ütleme pigem nii – turundussfääris liigub hulgakaupa vägagi reljeefseid karaktereid: enesekindlaid konservatiive, oportuniste ning tihkeperselisi hirmunud turundusvarblasi. Morganil on õnnestunud mõned värvikamad neist kinni püüda ning enda kasuks tööle rakendada.

Andres Maimik

m a r k e t i n g

Tootetoppimine on kahepoolselt kasulik turundustegu. Efektsete vaatemängude lansseerimises konkureerivad filmimogulid saavad reklaamiraha arvel büdžette paisutada ning see omakorda võimaldab kaasata veelgi rohkem elavjõudu ja veelgi innovaatilisemat tehnikat ning paisata seeläbi ekraanidele veelgi enneolematumaid spektaakleid.

Kogupere-multifilmis "Ränirahnud" ("The Flintstones") ülistab Fred Flintstone oma üleaedsele Barneyle terve minuti jagu Winstoni sigarettide isikupäraselt pehmet maitset.

Teles läks asi nii kaugele, et suured kodukeemiafirmad nagu Procter & Gamble ja Unilever hakkasid telesõude stsenaariumitesse ise lisandusi kirjutama ja sellest ajendatult hakkas levima sarkastiline nimetus "seebiooper".

saatejuhi Aleksander Zukermani näos, kes leidis Pariisis Eiffeli torni jalamilt sponsorfirma Tulika Takso takso, mida ta siis kogu Pariisi-sõidu vältel slaaviliku kirglikkusega ülistas.

 Sabina Spielrein (Keira Knightley).

intellektuaalne sõprus ka mingit laadi armulooks, ent selle ulatuse kohta tehakse dokumentaalmaterjalide põhjal vaid oletusi.

Cronenberg kasutab Spielreini kirjeldusi erutusest, mida tekitasid temas lapsena alandused, ning arendab sellest välja kaks sadomasohhistlikku armustseeni naise ja Jungi vahel. Pärast seda kui Jungi abikaasa Emma 1908. aastal kauaoodatud poja sünnitas, püüdis Carl Gustav Sabinast distantseeruda, mispeale viimane teda kabinetis ründas ning Freudile nende suhetest kirjutas.

p s ü h h oa n a lü ü s

Kahe mehe lahkhelis mängis Spielrein vaevalt mingit rolli, küll aga on Spielreini ideedest saanud inspiratsiooni ka Freud (lisaks eespool mainitud surmatungiideele, millest Spielreini destruktsioonitung siiski erineb, on Sabina seksuaalsusekäsitus mõjutanud ilmselt Freudi arusaama sellest, kuidas armumise korral objekt asub egoideaali kohale ja kipub ego hävitama).

Peaaegu veretu

Cronenberg

"Ohtlik meetod" ("A Dangerous Method", Kanada-Suurbritannia-Saksamaa-Šveits 2011, 99 min). Režissöör David Cronenberg. Stsenarist Christopher Hampton. Operaator Peter Suschitzky. Osades Keira Knightley, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel jt.

E

t David Cronenberg on võtnud oma aineseks psühhoanalüüsi alguspäevad ning teenimatult unustatud psühhoanalüütiku Sabina Spielreini loo, pole kuigi üllatav. Pigem näib tegu olevat asjade loomuliku küpsemisega. Seni on Cronenberg pakkunud oma orgaanilise horroriga psühhoanalüütilisele meetodile sobilikke tõlgendusobjekte või lausa šaržilaadseid illustratsioone, nüüd valis ta teemaks tõlgendusviisi enese.

Meditsiin ja psühhiaatria kui keha ja õudusega tegelevad valdkonnad on paelunud Cronenbergi algusest peale. Tema varase filmi "Külmavärinad" ("Shivers", Kanada 1975) tegevustik lähtub meditsiinilisest eksperimendist võika parasiidiga ja selle peategelane on arst; "Pesakond" ("The Brood", Kanada 1979) räägib psühhiaater Hat Raglani psühhoplasmika-meetodi õõvastavaist tagajärgedest; "Lahutamatud" ("Dead Ringers", Kanada-USA 1988) esitab kaksikuist günekoloogide õnnetu loo. Ehkki viimane on kaudselt inspireeritud päriselt elanud arstide elust, kuuluvad Cronenbergi vanemad meditsiinija psühhiaatriafilmid ikka ulmeõuduse või vähemalt puhta fiktsiooni kategooriasse.

M

ullune "Ohtlik meetod" on midagi uut: ajaloolistest faktidest tõukuv draama, ütleks isegi et intelligentne kostüümidraama või romanss, kus kehahorrori ja psüühikapainete meister püsib vanas heas realismikaanonis. Eks vanemaks saades vähene ka loojate õhin kuulutada, kuidas selle all, mida me tegelikkuseks peame, peitub teine (kolmas jne) palju jubedam reaalsus. Limaseid õõvataotlusega orgaanilisi

vorme on tabanud aastakümnetega kahtlemata hüpertroofia ja entroopia, nii et need kipuvad mõjuma pigem koomilise elemendina. Isegi verd on "Ohtlikus meetodis" näha vaid kahel korral ja minimaalses koguses.

Film põhineb Christopher Hamptoni näidendil, mis omakorda põhineb John Kerri enam kui kuuesajaleheküljelisel raamatul "Äärmiselt ohtlik meetod: Jungi, Freudi ja Sabina Spielreini lugu" ("A Most Dangerous Method: The Story of Jung, Freud and Sabina Spielrein", 1994). Kerril kulus raamatu kirjutamiseks kaheksa aastat ning selle ilmumise ajaks oli Spielreini-renessanss juba alanud: 1980 nägi ilmavalgust itaalia psühhoanalüütiku Aldo Carotenuto teos Spielreini, Sigmund Freudi (1856–1939) ja Carl Gustav Jungi (1875–1961) suhetest. Kerri raamatule järgnesid veel mitmed näidendid ja dokumentaalfilmid.

Ometi ei teatud Spielreinist suurt midagi enne aastat 1977, kui Genfis avastati kaust tema isiklike paberitega. Naise nimi oli tuntud peamiselt Freudi joonealusest märkusest teoses "Teispool mõnuprintsiipi" (1920), kus Freud omistab Spielreinile (ekslikult) surmatungi idee.

R

ikkast perest pärit vene juuditar Sabina Spielrein (1885–1942) viidi 1904. aastal isa nõudmisel Burghölzli kliinikusse Zürichis; isa ise olevat kõikunud pidevalt karmuse ja enesetapumeeleolude vahel.

Väidetava psühhootilise hüsteeria all kannatanud tütarlast hakkas Freudi uute meetodite abil ravima noor C. G. Jung ning Sabina paranes kiiresti.

1905. aastal asus ta Zürichis meditsiini õppima ning temast sai psühhoanalüüsi alal Jungi intellektuaalne partner, kes Jungi ideid tublisti mõjutas. Üsna ilmselt kasvas

1910. aasta oktoobris avaldas Spielrein oma päevikus arvamust, et teda ootab suur tulevik. 1911 lõpetas ta kiitusega arstiteaduskonna, Jung avaldas tema väitekirja Viini Psühhoanalüüsi Seltsi aastaraamatus ning Spielreinist sai seltsi teine naisliige. Ta abiellus vene juudi Pavel Schefteliga ning asus pärast Viinis, Berliinis ja Genfis töötamist 1923. aastal taas Venemaale, püüdes sealgi psühhoanalüüsi edendada. 1942. aastal tapsid natsid Spielreini koos ta kahe tütre ja teiste juutidega Doni-äärse Rostovi sünagoogis; Spielreini vennad olid hukkunud Stalini režiimi läbi, ka abikaasa oli surnud juba enne sõda.

Cronenbergi film lõpeb raseda Sabina külaskäiguga Jungide juurde 1913. aasta päikeselisel suvepäeval. Sellest, mis Sabinast ja teistest pärast sai, teavitavad meid enne lõputiitreid valged sõnad mustal taustal.

K

uidas oleks õiglane jutustada andeka naise lugu, kelle panus kultuurilukku on jäänud tunnustamata? (Kui palju on sedalaadi materjali veel "kõvades" teadustes: Cecilia Payne, Rosalind Franklin, Lise Meitner...)

Valle-Sten Maiste leiab Sirbis (26.01.12), et Cronenberg on teinud Spielreinist seksuaalsete erivajadustega tüdruku, kes ühel hetkel targutama hakkab, samuti annab Cronenberg tema meelest Freudile ja Jungile tagasi üleelusuuruse, mida Kerri raamat kahandas.

Mina ei tajunud Viggo Mortenseni laulva intonatsiooniga, ühtaegu pehmes ja põikpäises Freudis ega ka Michael Fassbenderi introvertses Jungis küll mingit monumentaalsust, pigem vastupidi: filmi-Freudi lootus psühhoanalüüsi seksuaalsuse-kesksusega teaduseks muuta peaks ju tagasivaates pigem kaastunnet tekitama.

Sabina rolliga on muidugi see häda, et kaunitari, kes filmi algul pealegi lõuga ette ajavat hüsteerikut mängib, ei peeta ilmselt naisintellektuaali optimaalseks kehastuseks, isegi kui tema närvilise intensiivsusega esitatud jutus on tugev iva. Spielreini vestlustes Jungi ja Freudiga antakse siin-seal mõista, milline jungiaanlik või freudiaanlik idee pärineb tegelikult Sabinalt. Selle lihtsaim näide on arusaam nais- ja meesalgest (anima ja animus) igas inimeses, mida lastakse aimata Sabina sõnades, kui ta Jungi suudleb. Paar korda näidatakse Sabina nimega trükiseid, mehed möönavad teinekord, et "ma arvan, et sul on õigus", ja sinnapaika see jääb.

Ehkki ma pole veendunud, et Sabinat on kujutatud filmis üksnes läbi meesšovinistliku prisma, võib öelda, et ka Cronenberg ei avalda Spielreinile alati väärilist tunnustust.

Intervjuus meelelahutusportaalile HitFix väidab ta, et tunneb suuremat lähedust Freudiga, kuna Freudi psühhoanalüüs lähtub inimkehast. Tegelikult võiks ta tunnistada, et

iseäranis hästi annab tema filmidega sobitada Spielreini seksuaalsusekäsitust.

Spielreini järgi on seksuaalsus miski, mis töötab meie ego vastu. See on mina suhtes destruktiivne liigisäilitamise tung. Mõnusast isekast naudingust on asi kaugel. Seda ideeraami annab mitmele Cronenbergi filmile ilusti peale sättida. "Külmavärinais" muudab inimesed hüperseksuaalseks lige parasiit, "Kärbses" ("The Fly", USA 1986) teevad peategelase hüperseksuaalseks kärbse geenid.

Maiste leiab, et Spielrein on Cronenbergi jaoks järjekordne masohhistlik naine, kes vajab orgasmiks valusähvakut. Ent masohhismikalduvus on omane ka Cronenbergi meestele, seksuaalsus seostub tal mõlema soo puhul kannatusega. Meenutagem kas või "Kokkupõrget" ("Crash", Kanada-Suurbritannia 1996), kus karistajaks ja naudingupakkujaks on tehnoloogia. Võib-olla ei näinud Cronenberg Spielreini kujus mitte järjekordset feminiinset masohhisti, vaid üht oma seksuaalsusealast kaasmõtlejat.

Spielreini kui vaimuinimese suhtes oleks olnud ilmselt õiglasem näidata teda rohkem akadeemilises keskkonnas, lasta tal oma ideid arutada ka ilma Jungiga amüseerimata. Aga siis poleks see olnud enam laiale publikule mõeldud pikantne romanss, mida ta praegusel kujul siiski on, ehkki põhineb raamatul, mida selle autor on ise nimetanud "eriti kohutavaks tondijutuks, milles tont, kes lõpuks kõik tegelased nahka paneb, pole olend, vaid teooria".

I

gati voolujoonelise ja pinget hoidva filmi tegelased on ooperlikult välja joonistatud: hele, kannatlik ja alalhoidlik Emma, tume ja kirglik Sabina; kammitsetud Jung ja impulsiivne Otto Gross (1877–1920, psühhoanalüütik ja ühtlasi Jungi patsient, keda kehastab šarmantse päti võtmes Vincent Cassel). Ehkki Gross soovitas ka tegelikult Jungil Sabinaga afääri alustada, mõjub ta filmis justkui Vladimir Proppi morfoloogia järgi sisse toodud abistajakuju. Grossi liberaalnihilistlikud mõlgutused lisavad filmile ka huumorimomendi.

"Ohtlikku meetodit" on kahtlemata ilus vaadata: lisaks ilusaile näitlejaile ja keskkonnale on filmis Cronenbergi kohta tavatult palju heledust ja päevavalgust. Jung ja Freud jalutavad päikselises Viinis, Carl ja Sabina seilavad päikeses helkival Zürichseel, Emma ja Sabina kannavad heledaid kleite, isegi Carli kabineti raamaturiiulid on valged.

Es-i tumeda valla asemel on meil siin välise maailma valgustatus ja nähtavus. Kui tuua võrdluseks 50 aasta eest linastunud pseudobiograafiline "Freud: Salakirg" ("Freud: The Secret Passion", 1962), siis too algab peaaegu õudusfilmilikult – ähvardava dissonantse muusika saatel räägitakse meile alateadvusest, mis on must nagu põrgu; suur osa tegevust toimub tumedais interjöörides, noor Freud jalutab pimedas Viinis. Filmi tegijad asuvad innukalt psühhoanalüüsi poolel, koondades kogu neuroosivaramu ühte patsienti, kelle peal Freud oma imeväelised meetodid välja arendab. Tolles linateoses näidatakse meile niisiis tumedust, millega saab võidelda. Märksa siledamas "Ohtlikus meetodis" näeme valgust ja selles peituvat traagikat. Traagika on justkui juba kohal, kuigi kõik on hele ja suvine.

Jung räägib filmi lõpus Spielreinile sõja eelaimusest unenäos. Jungi hilisemaist antisemiitlikest avaldustest ei kuule me siiski veel midagi. "Ohtlik meetod" mõjub magus­hapult ja hõrgult, justkui pakutaks sidrunivahtu täies teadmises ees ootavaist kurbadest sündmustest.

Maarja Kangro "Ohtlik meetod" linastub Katusekinos neljapäeval, 17. mail.

Õigusemõistmine ja õiguse mõistmine "Lahkuminek" ("Jodái-e Náder az Simin" / "A Separation", Iraan 2011, 123 min). Režissöör, stsenarist ja produtsent Asghar Farhadi. Operaator Mahmoud Kalari. Osades Peyman Moadi, Leila Hatami, Sareh Bayat jt.

A

rusaamatust väljendavate silmadega laps, kes püüab mõista isa järjekordset katset teenida perele mõned riaalid – midagi sellist tuleb silmade ette, kui mõelda iraani filmile. Rahvusvahelistele festivalidele jõudva iraani kino poeesia pärineb enamasti väljastpoolt meie maailmapilti. Maastikud, looduse ja kasvamisega seotud kujundid, mida seob Läänest erinev jutustamislaad, mõjuvad eksootiliselt. Iraani filmi atmosfääris muutub olemise puhtus läbipaistvaks, me jõuame muinasjutulisse kohta, milles tunneme ära kaasaja märke, kuid need on ühendatud täiesti teise loogikaga tervikusse.

I

raani filmis eelistatud eelmodernse puhta maailma müüt on mõistagi näiline. Vähemalt kuuekümnendaist saati on siin olnud oma tüüpžanrid ja seikluslood. Filmitoodang oli käesoleva sajandi alguseks samas suurusjärgus kogu Skandinaavia omaga. Siiski äratavad just jäljendamatu käekirjaga autorid jätkuvalt tähelepanu. Ent need pole vaid eksportartiklid valitutele. Et Ameerika filmid on Iraanis pikka aega keelatud olnud, lõi kohalik vaatajaskond rahvusliku filmiga erilise suhte ning ekraanilt võib aimata, et see on vastastikune ka tänapäeval. Filmil on Iraanis eriline koht. Ka üheks 1979. aasta revolutsiooni vallandanud oluliseks sündmuseks peetakse sadade vaatajate surmaga lõppenud tulekahju Abadani linna kinos.

"Lahkuminek" ei ava enam kaotatud paradiisi sarnast kogukondlikku elulaadi, vaid kaasaegse suurlinna keskklassi suhteid, sõltumata sellest, mis rahvusega on tegu. Tegeledes kaasaegse, lahku kasvava perekonna omavaheliste võimu- ja ellujäämismängudega suudab Farhadi tabava täpsuse ja ökonoomiaga luua ühtaegu nii moraalseid valikuid nõudvaid olukordi kui hoida liikvel modernse eetikaga tegelevat põnevikku. Vormiliselt otsib film lõpuni süüdlast, paljastades hädavalede ja varjamiste võrgustiku, kuid leidmata seda, kes vastutaks. Üdini ameerikaliku žanri, kaasahaaravate tegelaste ja pärsia kultuuritausta meisterlik sidumine tõstavad filmi esile igas kontekstis, kus vähegi kinematograafiat hinnata osatakse. Võib ju kujutleda, et Iraan saatis "Lahkuminekut" Oscaritele esitades filmimogulitele palmioksa, mille Ameerika rõõmuga vastu võttis, kuid tegelik olukord on märksa keerukam. Ka Iraani-sarnane riik ei suuda kontrollida kõike ühiskonnas toimuvat.

Farhadi oli eelmisel aastal oma väljaütlemiste tõttu lühidalt aresti all ning tema intervjuud Oscari võitmise järel jäid üsna vaoshoituks.

F

ilmis on olulisel kohal kohtu instants.

Karmi ja nüansse välistava toimimise loogikaga kohus kehastab instrumentaalset

 Simin (Leila Hatami). õigust, sellist õiguse vormi, mille piiratud mõistmisvõime vastu enamik tegelasi välja astub. Eetiline seisukoht, mis ühel või teisel viisil pea kõigis tegelastes avaldub, juhindub teisega arvestamisest. Lähedase eest tuleb seista ja oma vigu tunnistada ka nende suhtes, kes soovivad halba. Inimesed loobuvad millestki, et tunda end ausana teise silmis, kes on neile olulisem kui nad ise. Isa ja tütre suhe muutub teljeks, millel mõõdetakse kõigi teiste väärtust. Et Termeh't mängib režissööri enda tütar Sarina, siis on ilmselt tegemist ka väga isikliku seisukohavõtuga.

Kohtu poole pöörduvad inimesed kõikvõimalike vastuolude lahendamiseks – sellest lugu algab ja kohtus film ka lõpeb. Ent vastuste asemel pakub kohus lahendusi, mida ühendab üks tunnus: need ei sobi kellelegi.

Lõpustseenis ootavad Nader ja Simin kohtuniku ukse taga lahendust neid kõige enam puudutavale küsimusele, kui taustal puhkeb järjekordne tüli. Psühholoogiline tühikäik, au ja solvumise kahetaktiline mootor on jälle liikvele lükatud. Lugu algab uuesti.

"Lahkuminek" kehtestab end esimestest kaadritest peale kiire dialoogiga. Kui Kim Longinotto poleks sama nimega dokfilmi juba teinud, võiks film sama hästi kanda

Selline isikliku vastutuse ja instrumentaalse õiguse eristamine paistab Lääne

õiguste-keskses ühiskondlikus mõtlemises kaduma minevat. Meie identiteedi ja ühiskonna jaoks koosneb ühiskondlik olend individuaalsetest õigustest, mitte eetilistest valikutest teiste suhtes. Farhadi vastas kõigile katsetele filmi politiseerida üsna leigelt mitte valitsuse surve, vaid paljuski ka oma loominguliste seisukohtade tõttu. Ja kui ta ka ei surunud tseremooniatel Madonna või Sandra Bullocki kätt, püsides islami normide raames, on mõistetav, et ta peab olema võrdselt diplomaatiline nii sugudevahelises poliitikas kui Iraani lokaalsetes võimumängudes. Ainult nii saab ta oma inimestele ja vangistatud kolleegidele kasulik olla.

"Lahkuminek" otsib inimestevaheliste suhete õigust lääneliku žanri vormis selleks, et näidata lõpuks õiguse tühisust. Ameerika põnevikus võidab õigus, Iraani omas mõistmine, et õigus kellegi ees on vaid näiline, võrreldes teise mõistmisega. Loodetavasti jõuab midagi vanade tsivilisatsioonide tarkusest filmi vahendusel ka end Euroopa üheks vanemaks paikseks kultuuriks pidavate eestlasteni. Kahjuks ei tulnud Pimedate Ööde järel meie ekraanidele teine haakuva teemaga film, Andrei Zvjagintsevi "Jelena".

Iraani võimudeni mõistmine muidugi pole jõudnud. Vaatamata "Lahkumineku" edule suleti jaanuaris Iraani Filmi Koda, ainus filmitegijate sõltumatu organisatsioon. 2009. aasta protestidest osa võtnud Jafar Panahit ootab pärast kuueaastase vanglakaristuse lõppu 20-aastane filmitegemise keeld. Kui näitlejatar Golshifteh Farahani kandis koos Leonardo di Caprioga mängides liiga õhukest rätikut, kutsuti ta aru andma ja keelati ajutiselt maalt lahkuda. Iraani filmile on jäänud vaid üsna kummalisena paistvad meetodid võimude suhtes protestida. Farahani poseeris hiljuti prantsuse ajakirja Madame Le Figaro kaanel topless, teenides välja keelu kodumaale ilmuda.

Karlo Funk

 Termeh (Sarina Farhadi).

 Nader (Peyman Moadi).

 Razieh (Sareh Bayat).

"Lahkuminek" linastub Sõpruses kolmapäevast, 9. maist ja Katusekino avaseansina pühapäeval, 15. mail.

e e t i k a

Omal moel väljendab seda kirjeldusele, kuid mitte veel mõistmisele alluva kultuuri tõlkimise probleemi "Lahkumineku" pealkirjaversioonide dilemma. Pimedate Ööde filmifestivalil linastus "Naderi ja Simini lahutus", kinodesse jõuab Asghar Farhadi film "Lahkumineku" nime all. Seegi on juba valik mitte-ingliskeelse filmi Oscari võitnud ja globaalsesse kinopilti haaratud lähenemise ning väikese teravapilgulise kohaliku loo vahel.

Erinevus lahutuse kui õigusliku termini ja lahkumineku tegelikkuse vahel peegeldab päris hästi moonutusi ja tõrkeid võõra maailma mõistmise protsessis. "Lahkuminek" on film lahkumineku võimatusest.

pealkirja "Lahutus Iraani moodi" ("Divorce Iranian Style"). Sugudevahelise sõja kaadrid juhatavad aga aegamisi sisse hoopis teise loo, kus panuseks on ausus, õigus, väikesed valged valed ja oma perekonna eest seismine. Simin tahab Iraanist lahkuda. Tema mees Nader, kelle hooldada on Alzheimerit põdev isa, keeldub kaasa tulemast. Kaalukeeleks suhetes saab 11-aastane tütar Termeh. Ta jääb elama isa juurde, vana mehe eest hoolitsema võetakse tuttavate kaudu leitud naine.

Viimane on tõsiusklik ning peab isegi Naderi isa täis lastud riiete vahetamiseks enne teada saama, ega tegemist ei ole patuga.

Kosmiline tants

teispool head ja kurja Béla Tarri viimast filmi vaatas filosoof Margus Ott.

f i l osoof i a

"Torino hobune" ("A torinói ló", Ungari 2011, 146 min). Režissöörid Béla Tarr ja Ágnes Hranitzky.

Stsenaarium Béla Tarr ja László Krasznahorkai.

Operaator Fred Kelemen. Osades János Derzsi, Erika Bók, Mihály Kormos jt.

Minimaalsus Béla Tarri viimane (ja väidetavasti ka viimaseks jääv) film "Torino hobune" (2011) avab meile Samuel Becketti vaimus maailma.

See on minimalistlik, piiratud maailm. Film on mustvalge. Peaaegu ainsad tegelased on paremast käest halvatud vana isa, tema täiskasvanud tütar ning nende hobune. Praktiliselt kogu tegevus leiab aset üksildases talus ja selle vahetus ümbruses. Maja sisustus on minimaalne (isegi toas olev linnupuur on tühi) nagu ka maja ümbrus (hilissügisene või varakevadine kuivanud taimestik, künkad, üksik raagus puu). Kõrvaldatud on kõik liigne ja tegevused korduvad: riietumine, söömine, veetoomine, hobuse rakendamine. Tekst peaaegu puudub. Ühesõnaga, kogu olev on redutseeritud nii ruumiliste kui tegevuslike pidepunktidena.

Seda jõulisemalt aga tuleb välja olemine, tegelaste (ja meie) kestmine. Kaadris ei toimu

sageli midagi või korduvad samad tegevused.

Ometi vaataja tähelepanu püsib, võimendub.

Tähelepanu liigub sellelt mis sellele et: olevalt olemisele, asjadelt-tegevustelt kestmisele.

Ja kuigi juba filmi alguspunkt on napp, siis filmi jooksul jääb kõik veelgi napimaks: vesi saab otsa, hobune jääb nõrgaks. Isa ja tütar söövad kumbki ühe keedetud kartuli päevas, aga kui vesi kaevust kaob, lähevad üle toorele kartulile. Kui varem käis isa nähtavasti hobusega kuskil kaugemal, siis filmi jooksul loobub hobune söömast ja keeldub vankrit vedamast. Vaene ja puhas eksistents jääb veelgi vaesemaks, saab veelgi puhtamaks.

Koreograafia Vaataja tähelepanu ei köida sugugi igasugune staatiline kaader ja korduv tegevus.

Enamasti on see lihtsalt igav. See, et "Torino hobune" on aeglasest tempost hoolimata põnev, tähendab, et siin on mängus veel midagi. See miski on seotud sellega, mida ja kuidas näidatakse. Esiteks üksikkaadrite kompositsioonilise esteetikaga (näiteks laud palinka-pudeli ja kahe klaasiga või küngas üksiku raagus puuga, mis on nagu natüürmordid) ja teiseks võttekaadrite dünaamikaga. Béla Tarr on kuulus pikkade, mitmeminutiliste võttekaadrite poolest. Ta armastab filmida stseeni ühe võttena montaaži kasutamata. Kaamera on enamasti liikuv ja sooritab omalaadi koreograafiat, nagu ütleb filmi operaator Fred Kelemen. Ta kirjeldab filmimisprotsessi nii: "Alustasime võtte kavandamist näitlejate liikumisega ühest kohast teise. Küsimus oli

tihti selles, kuidas jõuda sellest plaanist tolle plaanini. Näitlejate liikumine ruumis eelnes kaamera liikumisele. Tegelast ruumis jälgiva kaamera­koreograafia leidmine võib olla omaette seiklus, peaaegu muusika. Püüdsime leida kõige optimaalsema, tähendab, kõige sujuvama tee."

Nii et operaatori sõnutsi kaamera justkui tantsib või esitab omamoodi muusikapala.

See toob meid filmi pealkirja juurde. Film algab jutustaja kirjeldusega, kuidas Friedrich Nietzsche 1889. aasta 3. jaanuaril Torinos hulluks läks, kui nägi, kuidas voorimees hobust peksab. Ülejäänud 11 aastat oma elust elas ta dementsena sugulaste hoole all; film aga jutustavat loo sellest, mis sai hobusest. Sellele musta pildi taustal loetud sissejuhatusele järgnev kaader kujutabki hobust ja kutsarit. Vaataja seostab meest tollesama hobust peksnud kutsariga. Kuid esiteks pole tegemist voorimehetroska, vaid maamehe vankriga. Ja teiseks ei avane hobust juhtiv vanamees filmis loomapiinajast julmurina. Nietzsche ja hobuse teema tundub pigem ettekäändena beckettliku maailma sissejuhatamiseks.

Seos Nietzschega õigustab end eeskätt vormis, kaamera koreograafias, tantsus. Tants on Nietzschel oluline mõiste ning ka üks tema põhilisi kontseptuaalseid persoone, Zarathustra, rääkis "tantsiva tähe" sünnitamisest.

Ka oma kirjutiste vormis otsis Nietzsche kergust. Nagu allpool näeme, tulevad mõned Nietzsche teemad mängu ka sisu tasandil.

Maailm Lisaks beckettlikule sisule ja nietzschelikule vormile tundub filmis olevat veel kosmiline haare. Esiteks on film liigendatud kuueks päevaks, mis oleksid justkui maailma loomise kuus päeva. Kuid terava vastandina loomisloole ei sünni filmis midagi tähelepanuväärset ega jahmatavat, mis oleks kuidagi analoogne maa, taeva ja olendite tekkega. See on ennemini loomislugu negatiivis – olevaid asju pigem võetakse ära, minimeeritakse.

Teiseks ilmneb kosmiline haare sugestiivsete juhtmotiividega: lakkamatult lõõtsuv tuul, igapäevased kartulid, koldes praksuv tuli ja kaevust nõutatav vesi. Nagu kreeka maailma põhielemendid, oleva vallad: õhk, maa, tuli, vesi (ja lisaks tulivesi, palinka!).

 Vincent van Gogh. Kartulisööjad. Õli, 1885.

Harilikult on need vallad täidetud kirevate ja mitmekesiste olevate asjadega, aga kuna film on nii minimalistlik, siis tulevad need justkui puhtal kujul välja ja saavad ise filmi tegureiks, millega kokkupuutes elatakse (sammudes läbi vihuri, süües iga päev ühe kartuli) ja mis nõuavad hooldamist (toita tuld, tuua vett), saavad maa ja ilma mõõtmeteks.

 Andrea Mantegna. Kristuse leinamine.

Tempera, u. 1480.

Filmi suuremad sündmused on nelja elemendiga seotud. Neljandal päeval lõpeb kaevust vesi. Enam ei saa kartuleid keeta. Viiendal päeval raugeb tuul. Sama äkki ja seletamatult kustub petrooleumlamp, mis ei taha enam uuesti süttida. Viies päev lõpeb vaikusega.

Kuues päev koosneb ainsast võttekaadrist, alates ja lõppedes pimedusega. Kui enne oli olev taandatud oleva valdadele, siis lõpus on needki tagaplaanile nihutatud ja jääb vaid vaikne tume olemine, puhas eksistents.

Teispool head ja kurja Tõlgendusvõimalused ja seosed on avarad. Üks võimalus on mõelda, et isa ja tütar on nietzschelikus mõttes teispool head ja kurja (mis mõlemad võrsuvad alati elu eitamisest, nõrgast elust). Kahel korral püüavad välised jõud taastada hea ja kurja vahet.

Esmalt tuleb naabrimees kahetsema suursugususe kadu ja pööbli võitu. Ta väidab, et pole enam Jumalat ega jumalaid, head ega kurja (aga ometi teeb endiselt seda vahet).

Isa kostab tema jutu peale napisõnaliselt: "Lollus!"

Teiseks sekkub käratsev salk, seitse mustlast kahe valge hobuse veetud vankril, ning üks neist kingib tütrele raamatu. Hiljem veerib tütar sealt valjusti pühakirja stiilis teksti pühapaiga rüvetamisest ja taaspühitsemisest.

Tütre veerimine aga mattub jutustaja kõne alla, kes räägib väljas möllavast tormist. Tütar toob kuuldavale võõraid sõnu hea ja kurja eristuse taastamisest, aga ei võta neid omaks ja need vaibuvad.

Neljandal päeval pakivad isa ja tütar asjad ja lahkuvad. Nad liiguvad samasse suunda, kust tulid mustlased. Kaovad üksiku raagus puu kõrvalt künka taha. Ja ilmuvad mõne hetke pärast taas välja, tulevad koju tagasi ja pakivad asjad jälle lahti.

Kas nad nägid midagi seal taga? Või selgus, et nende maailmal polegi tagust – et neil pole kuhugi mujale minna? Või käisid nad tõepoolest ära teispool head ja kurja? Nii et naastes suudavad nad minna ka teispoole maailma mõõtmeid, oleva valdu? Puhtalt olla? 

Omad oped

on hingematvalt ilusate filmide rida, mis on võetud valdavalt üles vaid loomulikku valgust kasutades, napis ja delikaatses stiilis.

"Tänan Jumalat, et on olemas sõna lihtsus," on Nykvisti enda lause, mis tema parimaid töid hästi iseloomustab.

Tristan Priimäe nohikute eri operaatoreist.

F

ilmikunstis on tihti nii, et omanäolisemate filmide puhul on režissööri nimi praktiliselt sünonüümne filmi pealkirjaga. Sageli kummardame filmi visuaalset stiili, mõtlemata, et selle eest vastutab rohkem operaator – tänamatu ameti pidaja, kelle pingutused jäävad enamasti avalikkuse tähelepanuta.

Operaatorite auks võtame ette lühisissejuhatuse nende maailma. Alustuseks tutvustan viit kaamerameest. Valik on sügavalt subjektiivne ja seetõttu on ka nimekiri absoluutselt ebatäielik. Valisin tänapäevasemad operaatorid, kelle tööd võiksid ehk lugejale tuttavamad olla. Filmidest mainin neid, mis visuaalselt mulle endale rohkem korda on läinud.

rež. Zhang Yimou), "Viimane elu universumis" ("Ruang rak noi nid mahasan" / " Last Life in the Universe", Tai 2003, rež. Pen-Ek Ratanaruang), "Paranoid Park" (Prantsusmaa-USA 2007, rež. Gus Van Sant), "Võimu piirid" ("The Limits of Control", USA 2009, rež. Jim Jarmusch), aga ka hiljuti Sõpruses linastunud "Veealune armastus" ("Onna no kappa" / "Underwater Love", Jaapan-Saksamaa 2011, rež. Shinji Imaoka).

Doyle’i nimi tiitreis garanteerib praktiliselt sajaprotsendiliselt visuaalse orgasmi.

"Igaüks, kes tahab minuga töötada, teab, mis pasaga ta end seob. Teab, et mu hommikusöögiks on õlu. Teab, et ma ei hooli keda kuraditki paljudest tehnilistest aspektidest. Teab, et ma olen veidi süngist väljas ja tõenäoliselt keedan mingi supi kokku. Miks üldse mulle helistada?" kommenteerib Doyle ise oma tööstiili.

Doyle'i filmograafiast leiab rea visuaalseid pärle nagu "Kangelane" ("Hero", Hiina 2002,

Darius Khondji

Darius Khondji

s. 1955 Iraani päritolu operaator, kelle tehnilised vigurid on muutnud mõned tema filmid silmamälus ainulaadseks. Parimate hulka neist kuuluvad ehk Jean-Pierre Jeunet' ja Marc Caro "Delikatessid" ("Delicatessen", Prantsusmaa 1991) ja "Kadunud laste linn" ("La cité des enfants perdus", Prantsusmaa 1995) ning David Fincheri "Seitse" ("Seven", USA 1995) oma lõikavate kontrastide, monokroomsusele läheneva mahakeeratud koloriidiga ja mustast foonist esile kerkivate nüanssidega.

Osa Khondji pildi originaalsusest võib kirjutada filmilindil hõbedat säilitava ilmutamisprotsessi arvele (bleach bypass), mille tulemuseks on tume, kuid tekstuurne pilt. Khondji eelistab rõhutada käsikirjas ette nähtud n-ö loomulikke valgusallikaid. Selle näiteks on ta ise toonud "Tulnuka taassünni" ("Alien Resurrection", USA 1997, rež. Jean-Pierre Jeunet). Tolle filmi juures on ta vastutav ka unustamatus elektrisinises valguses veealuse võitlusstseeni eest.

fotod: internet, wikimedia commons

"Filmikoolis sain tasapisi aru, et mind huvitab pigem meeleolu kui narratiiv," kommenteerib Khondji ise oma otsust asuda režissööriameti asemel hoopis kaamera taha. Meie õnn.

Khondji viimaste tööde hulka kuulub mais Cannes'i võistlusprogrammis esilinastuv Michael Haneke uus film "Armastus" ("Amour").

Gordon Willis

s. 1931 Mees, kes filmis "Ristiisa" ("The Godfather", USA 1972, rež. Francis Ford Coppola). Nagu päris ristiisa puhul, pole siin pikemalt seletada vaja.

Christopher Doyle

seltskonna poolpimeduses sosistavaid mehi, kes meenutavad mõnd klassikalist maali nagu Rembrandti "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632). Hetkega antakse tonaalsus ja meeleolu saagale, millest on tänaseks saanud üks filmiloo suurimaid müüte.

Esimese episoodi algus: pruunides seepiatoonides kabinet. Üliaeglane pealesõit avab

Lisaks oskusele kasutada alasäritust, mis loob ootamatult nüansirikka varjudemängu, sai Willis tuntuks mitmesuguste valgustustehnikatega saavutatud retroefektidega filmides nagu "Ristiisa II" ("The Godfather: Part II", USA 1974, rež. Francis Ford Coppola) ning Woody Alleni "Annie Hall" (USA 1977) ja "Manhattan" (USA 1979).

Willisele meeldis filmida režiimiajal, maagilisel loojangutunnil, mil madal päike annab kõigele kuldse varjundi. Eestis on seda tehnikat eelistanud ja edukalt kasutanud näiteks Mark Soosaar ("Jõulud Vigalas", 1981).

Hoolimata sellest, et Willise filmitud linateosed on saanud 19 Oscarit, ei suutnud kõrgeauline filmiakadeemia Willisele tema karjääri jooksul ühtki operaatoritöö kuldmehikest eraldada. Willis ise põhjendas seda müstilist nähtust omaenese varjamatu antipaatiaga Hollywoodi vastu ning sellega, et paljud tema meetodid on olnud ajast ees. Lõpuks, pärast paari nominatsiooni, sai ta aastal 2009 elutöö Oscari.

Lisaks Bergmani filmidele võttis Nykvist üles Andrei Tarkovski viimase filmi "Ohverdus" ("Offret", Rootsi-Suurbritannia-Prantsusmaa 1986). Tarkovski värbas Nykvisti austusavaldusena Bergmanile. Ühes rootsi telesaates rääkis Nykvist loo sellest, kuidas ta üritas ühineda Ameerika Operaatorite Ühinguga. Alustuseks tuli talle üllatusena, et sisenemiseks peab kvalifitseeruma. Komisjoni küsimusele, palju ta filme on teinud, vastas Nykvist: "Seitsekümmend." – "Te tahtsite vist öelda seitseteist?" üritas komitee parandada. Ei, siiski seitse-null. Piinlikust olukorrast välja tulla üritades uuriti edasi: "Teie tutvustuses on kirjas, et olete teinud mõne filmi ka Ingmar Bergmaniga?" – "Jah. Seitseteist," vastas Nykvist.

Kazuo Miyagawa

Kazuo Miyagawa

1908–1999 Kui Christopher Doyle on aidanud kujundada meie ettekujutust XXI sajandi Jaapanist, siis Miyagawa on loonud lõviosas meie nägemuse möödunud sajandi kuuekümnendate Jaapanist. Ilmutustehnika nimega bleach bypass, millest rääkisime Khondji puhul, leiutas Miyagawa, võttes üles Kon Ichikawa filmi "Tema vend" ("Otōto", Jaapan 1960).

Lisaks Ichikawale on Miyagawa teinud koostööd ka kõigi teiste jaapani filmi suurkujudega, sealhulgas tippkolmikuga: Akira Kurosawa, Yasujirō Ozu ja Kenji Mizoguchi.

Koostöö Kurosawaga sai hoo sisse tolle läbimurdefilmiga "Rashōmon" (Jaapan 1950), kus Miyagawa kasutab loovalt relsivõtteid.

Kolmkümmend aastat hiljem näitas ta Kurosawa linateose "Sõdalase vari" ("Kagemusha", Jaapan 1980) võitlusstseenide taustal taevast kurjakuulutavate siniste, lillade ja punaste toonidega valgustades, et valdab vabalt ka värve.

Sven Nykvist

Sven Nykvist

1922–2006 Paljude jaoks operaatori võrdkuju ja etalon.

Väidetavalt ainus mees, keda Ingmar Bergman usaldas. Bergman kirjutab oma raamatus "Laterna Magica", kuidas koostöös Nykvistiga hakkas ta stseenide ülesehitusele mõtlema alles võttepäeva algul, mil nad vesteldes stseenide põhijooned paika panid. Sealt edasi olid Nykvistil vabad käed. Tulemuseks

Veel üks Miyagawa tehniline uuendus oli kaamera suunamine otse päikesesse (taas "Rashōmonis") – omamoodi prometheuslik väljakutse jumalikule nähtusele, mis võib olla nii operaatori suurimaks sõbraks kui halastamatuks vaenlaseks. Lisaks võttis Miyagawa väreleva valguse saamiseks kasutusele peeglid ja avastas, et kui vihma filmides vesi mustaks värvida, paistab vihm ekraanil pärast elavam.

Miyagawa ise annab oma tööle intertekstuaalse mõõtme, öeldes, et tema keerulised kraana- ja relsivõtted võlgnevad oma rütmi jaapani tušimaalitehnikale sumi-e.

Järgneb.

f i l m i koo l

Doyle'i kaubamärgiks on näiteks kiired, hägustatud, värvikad tänavastseenid (näiteks Wong Kar-wai "Chungking Express", Hongkong 1994) ja pastelsete suitsurõngaste aegluubis kerkimine (sama režissööri "2046", Hongkong 2004). Nii kiirete kui aeglaste stseenide ühiseks jooneks on unenäolisus, mida rõhutab fookuse loov käsitsemine ja tundlikult pehme kaamerakasutus.

Gordon Willis

Varju ja valguse peene kasutamise tõttu tihti "pimeduse printsiks" hüütud Willise enda sõnul pole tema edu pandiks mitte spektri hämaramad osad, vaid rõhutamine läbi vastanduste. Kabinetistseenile järgneb "Ristiisas" ju pulm – värvide, emotsioonide ja helide tulevärk. See omakorda laheneb taas siseruumide summutatud toonidesse.

Christopher Doyle

s. 1952 Austraalias sündinud ja juba pikemat aega Hongkongis elanud Doyle on töötanud naftapuurijana Indias, lehmakarjusena Iisraelis ja Hiina meditsiini doktorina Tais. Kareda ja otsekohese jutustiiliga Doyle’i alkoholipruukimise kombeist räägitakse legende ja temaga polevat just kõige kergem koos töötada. Ometi on Doyle’ist saanud tänaseks üks tuntumaid kaasaegseid operaatoreid, keda võib pidada paljuski vastutavaks selle eest, kuidas me Jaapanit, Hongkongi ja üldse kogu Ida-Aasiat oleme harjunud kinolinal nägema – nimelt ülimalt stiliseeritult ja estetiseeritult.

Nykvist sai elu jooksul kaks Oscarit: Bergmani "Sosinate ja karjete" ("Viskningar och rop", Rootsi 1972) ning "Fanny ja Alexanderi" (Rootsi 1982) eest.

Katusekino suurim sõber

Katusekino sõber

VIRU KESKUSE KATUSEL

KUUKAVA 15/5–31/5 15/5 T A Separation VÄRSKE FILM

Asghar Farhadi 2011 / 123 min

16/5 K The Descendants VÄRSKE FILM

Alexander Payne 2011 / 115 min

17/5 N A Dangerous VÄRSKE FILM

Method

David Cronenberg

KATUSEKINO.EE Katusekino

KATUSEKOHVIK & BAAR, PÄIKESETERRASSID

22/5 T Idioot VÄRSKE FILM

Rainer Sarnet 2011 / 120 min

23/5 K Black Swan VÄRSKE FILM

Darren Aronofsky 2011 / 108 min

24/5 N 127 hours VÄRSKE FILM

Danny Boyle

Avatud maikuus iga päev alates 12.00.

Tule lõunale või dringile!

2011 / 94 min

2011 / 99 min

18/5 R House of VÄRSKE FILM

Tolerance

VÄRSKE FILM

Nicolas Winding Refn 2011 / 100 min

Bertrand Bonello 2011 / 122 min

19/5 L The Artist VÄRSKE FILM

VÄRSKE FILM

VÄRSKE FILM

2011 / 92 min

27/5 P The Iron Lady VÄRSKE FILM

Tom Hooper

2010 / 118 min

David Mackenzie 2011 / 92 min

29/5 T Poliss VÄRSKE FILM

2011 / 127 min

30/5 K Shame VÄRSKE FILM

Steve McQueen 2011 / 101 min

Phyllida Lloyd 2011 / 105 min

About Kevin Lynne Ramsay 2011 / 112 min

Seansside algus 15/5 kuni 25/5 orienteeruvalt 22.00, 26/5 kuni 31/5 orienteeruvalt 22.30.

Seansid toimuvad iga ilmaga.

31/5 N René Clair “Suikuv Pariis” +

28/5 E We Need To Talk VÄRSKE FILM

Maїwenn

Paddy Considine

2011 / 100 min

21/5 E Perfect sense VÄRSKE FILM

26/5 L Tyrannosaur

Michel Hazanavicius

20/5 P The King´s Speech

PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist või katusekino.ee Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos.

25/5 R Drive

KINOKONTSERT

esitleb:

Ciné Concert trio 1923 / 66 min