Vene ja eesti noorte ühine laager

äratundmisrõõmu pakkus ka õhtune „Viimse Reliikvia “ vaatamine, kus lihtsalt vaatad ja imestad: oh, see ongi see koht, kus juba ringi sõitsime. Järgneval päeval oli huvitav leida end korduvalt keset filmivõtete paiku ja tuletada meelde filmisüžeed.

Eredaimadhetkedolidagaelust enesest.Sattusimeomamatkaseltskonnaga keset tagasihoidlikku külateed pulmarongi peatamise kohta. Saime osa lõbusast lõõtsamängust ja muhedate eesti naiste kaunitest lauludest. Oli tore olla hetkes, mis kellegi jaoks on elu tähtsaim päev ja meie olime sinna sattunud juhuslikult. Nagu öeldakse: kus pulmad, seal matused. Kohtusime oma viimasel päeval Põlva kirikuplatsil lõunat süües matuseautoga. Hetk, kus oli saabumas ühe hinge maise teekonna lõpp. Istusin maakiviaial ja süües boršisuppi, mõtlesin, et selle kirstu siseneminekirikusseonükseriline ja ilus hetk. Olles just viibinud seal jumalateenistusel, imelisel kontserdil ja kuulnud sealse kiriku põnevat ajalugu, tundsin, et see viimseteekonnaosaonomamoodi nii loomulik ja ilus.

Jalõpuksjõudiskaseehetk,kus Metomatk lõppes ja tuli liikuda tagasi enda radadele. Sel hetkel tundsin ka ise seda tänu ja rõõmutunnet, mida sain nautida nendel 100 kilomeetril huvitava ja rõõmsa seltskonna seltsis. Ja kui nüüd küsida, et kuhu jäi Jumal ja miks ma temast ei rääkinud, siis ma olen kindel, et sel matkal oli ta kohal ja puudutas igaühte meist ning kõneles just selles keeles, mis on igaühele mõistetav. Kuid lõpetuseks olen tõeliselt tänulik oma kallitele täditütardele,etnadonjustsellised nagunadonjarikastavadminuelu põnevate seiklustega. Ja julgesid mind, pisut usukaugemat inimest, kutsuda kaasa eelpool kirjeldatud seiklusele.

LEA KÜBAR, Tartu Püha Luuka Kogudus, TONY KÄSPER

G2camp laager oli midagi mulle nii kättesaamatut. Eesti ja vene noorte vahel ei olnud siis veel sellisttugevatsidetjaolitunne,etme tegutseme ja korraldame üritusi eraldi. Kuuldes jutte ja nähes videosid laagritest, tekitasid need ikkagi soovi saada ka sellest kõigestosa.Alguses,kuimullepakuti seda võimalust, siis ma olin veidi hirmul, kuid kui langetasin otsuse ja läksin laagrisse, ei kahetsenud ma seda otsust kordagi. See, mis tööd teeb Jumal seal, on imeline. Mul on eesõigus olla osa sellest imest. Jumala ligiolu ja atmosfäär, mida ma seal tundsin, oli võimas. See,kuidasmeidvenenoortepoolt vastuvõeti,oliminujaoksniiuskumatu. Jagasime tihti eesti noortega laagris oma emotsioone. Barjäär eesti ja vene noorte vahel, mida me kõige rohkem kartsime, oli olematu. Nii soojad, südamlikud,lahedadjaenneolematudinimesed ja hetked. Need naljakad olukorrad ja lahedad ülesanded, mida meile jagati, ühendasid ja soojendasid meie noori. See on laager, kus tundsin, et pole lihtsalt vene ja eesti noored, vaid me oleme kõik koos ühtsed metonoored!NeedpeaigaõhtusedpalveõhtudjaJumalaligioluoliuskumatu. Kohati oli südames suur tahtmine tirida kõik eesti metonoored kohale.Tahtsin,etnadsaaksosanendest seminaridest, jutlustest ja imelisestülistusest.Tahtsin,etnad saaks osa sellest kõigest võrratust ja saaksid tunda Jumala ligiolu. Kõik see, mis ma laagrist kaasa sain, mõjutab siiani mu elu ja otsuseid. Kui keegi küsib kas ma järgmine aasta läheksin, siis vastaksin 100% jaatavalt, kahtlemata oma otsuses!

MARIS PAAS, Pärnu kogudus

Minu jaoks oli see laager kindlasti suvetippsündmus.Sealsaimeaega veetaühiseltmängides,ülistadesja kõnelejaid kuulates. Kogu laager oli väga hästi korraldatud ja läbi mõeldud, et kõigil oleks hea koos olla.Paljuolipanustatudususkasvamisse ja praktiliste nõuannete andmiseks, et ise koguduses kaasa teenida ja Jumalaga lähedasemaks saada. Eriliselt jäid mulle meelde palveõhtud ja ülistus. Sellel ajal oli Jumalaligioluvägavõimsalttunda japaljudsaidpuudutatud.Meiloli ka palju aega, et koos väiksemates gruppides lahendada ülesandeid, mängidaseltskonna-jalauamänge ning üksteist rohkem tundma õppida.Sainlaagristpaljuuusisõpru, aga ka lähedasemaks nendega,