Presidendiloodushoiuteemalinesõnum kirikutele

Presidendi loodushoiu teemaline sõnum kirikutele

16. juunil toimus Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses Eesti Kirikute Nõukogu seminar teemal„Armastame loodu(s)t“ . Seminaril peeti ettekandeid loodushoiu teemast teaduse ja teoloogia kontekstis ning anti ülevaade Euroopa kirikute koostööst loodushoiu valdkonnas. Seminarile oli kutsutud ettekannet läbi viima ka Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, kelle ettekandest toome siinkohal välja mõned mõtted.

Seda võib nimetada võib-olla usuks, aga võib-olla eluviisiks, aga eestlasele on loodus tegelikult alati olnud väga tähtis. Me ei ole mitte kunagi oma loodusest eemale läinud, me ei ole temast välja kasvanud,meolemetemagaalatiüksosa olnud. Mõnes mõttes sarnaneme me selles osas paljudele maailma rahvastele, kes ka endiselt oma traditsioonilisteluviisiauseespeavad. Selliseid rahvaid on palju, kes on jäänud kas täielikult või osaliselt puutumata meie tsivilisatsiooni tänapäevastesthüvedest,kiirestlendamisestlennukigaühestkohastteise, televisioonist, internetist. Ja tõsiasi on, et just sellised rahvad kannatavad täna selle kliimamuutuse käes rohkem kui keegi teine. Sellepärast, et nad elavad kaugetes piirkondades,tihtiväikestelsaartel,kus arutelu selle üle, mis meist saab, ei ole mitte selline kauge filosoofiline küsimus nagu paljudele loodusest ära lõigatud, linnastunud elukeskkonna inimestele, vaid on eksistentsiaalne küsimus juba nüüd ja täna. Ja see küsimus on: kui järgmine torm ületab selle 3 või 4 meetrit, mis on meie saare kõrgus ainsa puhta vee allikani, siis mis meist saab? See on tänane kohene küsimus.

Te küsisite minu käest, kuidas saab kirik kaasa aidata keskkonnaprobleemidelahendamisel.Mahakkasin mõtlema, et tegelikult on see ju ikkagi usk, lootus ja armastus.

Kõigepealt usk sellesse, et kliimamuutused toimuvad – sest paraku on niimoodi, et kuigi teaduspõhisus võiks olla meie otsustamise alus, siis suured rahvamassid liiguvad ainult nende ideede kannul,kuikanendehirmudeeest, mida nad usuvad. Kui ma vaatan, mida on öelnud praegune paavst teaduse ja teaduspõhisuse kohta, siis kirik tunnistab ja tunnustab seda tööd, mida teadlased on teinudselleks,etmõistajaanalüüsida, mis meie planeediga toimub. Aga sellegipoolest see usk, et midagi ongi väga valesti ja et meie, inimesed, oleme seda teinud – seda ma arvan, saate teie kindlasti ka levitada.

Lootus–olenmärganud,etkuigi üsna vähe, aga siiski on olemas avalike otsustajate ja ka poliitikute hulgas neid, kes tahaksid öelda, et tegelikultmingitkliimasoojenemist ei toimu. Küll väidetakse, et see võib-ollaeioleinimtekkelinejasee toimuks nagunii, aga siis on tekkinud üks selline uus põhjus mitte midagi teha. See on lootusetus, et midagieisaagiteha.Etjah,metunnistame, et me ei ole tunnistanud, nüüd me tunnistame, aga nüüd on juba hilja. Lootus, et me igaüks saame midagi teha, peame midagi tegema ja sellest, mida meie teeme, on ka kasu. Mulle teeb väga muret seeuuseskapismivorm,etnüüdon nagunii juba hilja, et seepärast ei ole enam mõtet midagi teha.

Me räägime planeedi päästmisest, tegelikult me räägime inimkonna Homo sapiens ’i ja võib-olla isegimittekuiliigi,vaidselleleliigile praeguseks omaste elamisviiside ja meetodite päästmisest. Ja siin on see armastuse koht minu jaoks. Et kas selleks, et tagada, et ka järgmisedjaülejärgmisedpõlvedsaaksid mingilgi moel ja mingigi osana nautida seda, mida meie oleme saanud, oleme me valmis millestki ka loobuma. Ma arvan, et see on üks koht, kus kirikul on hästi palju võimalik teha ära tööd meie ühiskondliku mõtlemisega, et millised on need loobumised.

Mina ei arva, et meie majanduskasv tingimata peatub selle pärast, et me teeme rohelisi valikuid, aga on ilmne, et mingitest meile omastest mugavatest harjumustest me peame loobuma. Endiselt kuulenjatunnensedakaise,etnäiteks, et jah ongi väga ebamugav 20 või 30 inimesega üle maailma vestelda Zoomis või Lifesize ’is. Mul oleks märksa toredam, kui me oleksime kõik lennanud New Yorki kokku, mul oleks märksa lihtsam nendele inimestele hinge pugeda. Aga ma mõtlen, et see on koht, kus on võimalik loobuda, seejuures ilma midagi olulist ära andmata. See on loobumine, nii nagu me oleme sel kevadelveelpidanudpraktiseerima loobumist sellest, et me surume kätt, sellest, et me üksteist kallistame. See on täpselt samasugune loobumine inimlikust lähedusest. Aga võib-olla on mõned kohad veel, kus me saame ühiskonnana selliseid, tegelikult ei saa nende kohta isegi öelda ohverdusi, vaid tagasiminekuidteha.Jaloomulikult ka meie igapäevases elus on palju masinaid ja seadmeid, millega me olemelihtsaltharjunud,etneedniimoodi töötavad. Või ka tegevusi, me oleme lihtsalt harjunud muru niitma hästi madalaks, mõelnud sinna juurde hästi palju põhjuseid, et uss ei tuleks õue peale ja palju muud. Aga tegelikult see ei pea nii olema. Meil on hästi palju ruumi ümber mõelda, kas sellised loobumised on üldse loobumised. Need võivad olla rikastavad kogemused ja ma arvan, et siin on ka just usul jafilosoofialhästiolulineroll,etme mõtestaksime neid asju, mis esmapilgul tunduvad loobumisena, teisest küljest milleski rikastavana. Igasugune altruism tegelikult annabmeilealatitagasijaseeonka üks koht, kus ma näen kindlasti, et kirikul on rolli.

Nii et usk, lootus ja armastus just selleks, et me tuleksime toime oma planeedi hoidmisega homo sapiensile sobilikus elukvaliteedis. Siin on kindlasti rolli ka teil.

Metomatk kaunil Põlvamaal

Lea: 17.

-19. juulini toimus järjekordne metodisti kirikuga seotud sõpradejalgrattamatk.Sellelkorral siisjubakümnesmatk.Ikkaselleks, et aeg maha võtta ja matkata ratastel mööda ilusat kodumaad, kuulatesomamatkakaaslastepõnevaid jutte, jagades enda kogemusi ja julgustades ning olles ise julgustatud. Sel aastal viis matk meid läbi liivaste metsa ja –põlluteede, aga jõudis välja ka laiematele kruusateedele, oli keerukaid tõuse ja järske langusi. Nagu seda on ka meie teekond väljaspool jalgrattamatka. Olemetänulikud,etJumalonmeid hoidnudkõigilnendelteekondadel. Kuna sel aastal olime avastamas Põlvamaa looduskauneid kohti ja meie teele jäid ka mitmed filmi „Viimnereliikvia “tuntudjavähemtuntud paigad, siis sellel teemal oli ka rohkem juttu ja arutlusi, ühine filmivaataminejaviktoriingi.Matkadel on osalenud erinevatest metodisti kogudustest inimesi, kes on kutsunud kaasa ka oma sõpru väljastpoolt kirikut. Sellel aastal oli meie matkal osalejaid 39, kellest pooled olid lapsed. Järgnevalt aga saameteada,kuidaspaististeekond esimest korda osalenud Tonyle.

Tony: Metomatk ja 10 tuli mulle suure üllatusena, kuna algselt ei mõistnudsõnatähendustjanumbriväge,kuidselgusetminuarmsad täditütredElePajujaLeaKübaron oma ellu värve ja mälestusi loonud juba 10 aastat. Ja seal ma siis olin, otsustuse lävel, kas minna kuskile, mida ma tol hetkel ei mõistnud või siis mitte. Mul polnud endal ratastki ja ilmselt see mind kõige kauem kaalutlema panigi, kas osaleda või mitte. Oli põnevust täis ja omamoodi uudne küsimärk minu kuklas, kuid selle lahendamiseks tuli teha otsus. See vastus oli JAH. Saabus endalegi märkamatult kuupäev 17. juuli, mil algaski seiklus – esimese sammuna rongisõit Tallinnast Valgemetsa. Ja nagu minu puhul ikka tavaks, siis üllatusi jagus juba enne, kui see kõik algas. Väljavõte tänapäeva populaarsestrakendusestmessenger,kus saiedastatudjärgminesõnumarmsale täditütrele, Leale: „mul rong hilineb u 15 minutit” ja hetke pärast saabus Lealt küsimus: „Noh missasealsiiskorraldad?”Hetkeks mõtlesin, et ma pole tegelikult veel rongilegi saanud, mis mul siis ikka korraldada on, aga tegelikult mulle meeldib igasugune korraldamine. Ilmselt mulle sellised ettearvamatud pöörded sobivadki, kuna siis tunnen, et olen õiges kohas.

Rong oli läinud katki ja saadeti asendusrong, mis viis mind Valgemetsa, kus oligi vahva kohtuda rõõmsameelse seltskonnaga. Ma olin ikka täiega rahul, sest tundsin, etselleseltskonnaga100kmpoleju midagi, lihtsalt istu aga ratta selga ja liigu sinna, kuhu viiakse. See tunne – sõita mööda Lõuna-Eesti kaunist maastikku, nautides looduse ilu, tegi hinge vabaks ning puhastaspeapealinnakohatirusuvatest mõtetest. Ei peagi minema välismaale, et saada väike restart.

Ja nii möödusid kilomeetrid, mil sai külastatud paiku, kus ma polnud varem viibinud. Puhas rõõm oli vändata rattal mööda looklevaid teid, nautides kütkestavaid vaateid. Olime neil radadel, kus see omaaegne kultusfilm „Viimne reliikvia “ üles võeti. Ja nüüd nägime oma silmaga, et loodus ongi nagu filmis. Põnevust ja