Koidula kool oli,
Koidula kooli lugu II
Vilistlased meenutavad
Lk 3-4
Lk 5-14
on ja j채채b Lk 2
Koidula kool oli, on ja jääb Indrek Kaldo Pärnu Koidula kooli direktor Koidula kooli ajalugu ulatub tagasi aastasse 1733, kui asutati Pärnu tütarlastekool ja tütarlaste õpetamine tehti ülesandeks saksa koguduse organistile Johann Cristoph Möllerile. Täna, 2013. aastal võime me täie õigusega pidada kooli 280. sünnipäeva. Oleme vanim kool Pärnus ja üks vanimaid terves Eestis. Võrdluseks - Hugo Treffneri Gümnaasium tähistas sellel aastal 130. sünnipäeva, Tallinna Reaalkoolil on vanust üle 230 aasta. Vilistlaste elukäik on tõestanud, et Koidula koolist, mis on Eesti üks vanimaid ja mainekamaid koole, on nad saanud hea stardipositsiooni igale elualale. Koidula kooli vilistlased õpivad, töötavad ja tegutsevad kõikides eluvaldkondades: pärast kooli lõpetamist on elus edasiminekuks kõik teed lahti. Koidula kool on uhke selle üle, et meie vilistlased ei ole edukad mitte ainult Eestimaal, vaid nad on läbilöögivõimelised kogu maailmas. Meie lõpetajad õpivad edasi maailma kõige paremates tippülikoolides nagu Oxford, Cambridge, Yale, Bristol jt ning neid tublisid noori inimesi ei ole käputäis, vaid kümnete kaupa. Ka sellel aastal läksid meie vilistlastest viis õppima mainekatesse
väisülikoolidesse, neist kaks õpivad Ivy League’i ülikoolides, mille puhul Ameerika suursaatkond avaldas kiitust Koidula kooli kõrge õpetamistaseme kohta. Vahemärkus - need noored õpivad maailma TOP10 ülikoolides, kus pingeritta on pandud üle 10 000 ülikooli. Koidula kooli kõrget õpetamise taset näitab ka see, et oleme riigieksamite tulemuste põhjal Pärnu linna parim munitsipaalkool juba mitmendat aastat järjest. Tulevik on olulisem kui minevik. Kui kool on olnud siiani edukas, võivad mõned arvata, et tulemus on saavutatud. Kuid see on sama vale kui arvata, et aednik ei pea sellel aastal lillede eest hoolitsema, sest eelmisel aastal oli ta väga tubli ja töötas hästi. Koidula kooli ootab ees täielik renoveerimine. Haridus- ja teadusministeerium panustab majja 6,3 miljonit eurot, mis on suurem summa kui ükskõik millise varem korda tehtud koolimaja puhul. See tähendab, et Koidula koolist saab kõige kaasaegsema õppekeskkonnaga gümnaasium Pärnus, mis on õpilastele ja õpetajatele kindlasti motiveerijaks. Samuti saavad teoks kõik õpetajate unistused materiaal-tehnilise baasi osas. Riigi suund on, et aastal 2020 on gümnaasiumiharidus riigi käes ja Koidula kooli jaoks tähendab see seda, et Koidula kooli oli, on ja jääb. Head peotuju Teile, vilistlased!
Koolihoone renoveerimine jõuab lõpule 2015 aasta sügiseks.
Kuidas portreteerida Koidula kooli Piret Tali, vilistlane aastast 1990
aastaraamatud on olnud koostamisel suureks abiks.
Kooli ajalooraamatu „Koidula kooli lugu II“ koostaja
Need on minavormis jutustused sellest, kuidas neist said õpetajad, koolijuhid, milline tundus nende aja kool. Kindlasti aitab see omaaegsetel õpilastel näha oma pedagooge uues valguses. Kuidas näiteks haridusosakonna juht Kalju Prikk Egloni direktoriametisse rääkis. Kuidas maadlustreenerist klassivälise töö juhiks tõusnud Vlassov oma sahtlist esimesel tööpäeval peavalutabletid ja ragulka leidis ega teadnud, mis sest ametist oodata. Või kuidas 90. aastate rajudel aegadel koolipidudel koertega valvet peeti.
Kui ma 2010. aasta suvel lõin direktor Rein Egloniga käed raamatu „Koidula kooli lugu II“ kirjutamiseks, ei arvanud ma, et kolm aastat hiljem pole see ikka veel päris valmis, ehkki lõpp paistab. Direktori soov oli, et raamat oleks õpilastekeskne. Peeter Raidlal (vilistlane 1973. a) võttis esimese osa kirjutamine aega mõned aastad, kuigi „Koidula kooli lugu I“ hõlmab tervelt kolme sajandit 17331980. aastani ja koolielu Armas Kuldsepa aegses koolis ajaloolises Nikolai tänava punasest telliskivist koolihoones. Kooli ajalooraamatu teine osa keskendub Koidula koolile Metsa tänaval aastatel 1979-2011 ehk siis kolmele aastakümnele, mil Rein Eglon juhtis Koidula kooli ning kooli vaimu Mai uuselamurajooni tüüpprojektiga ja üsna logult ehitatud koolimajas, mis pidevalt kõpitsemist vajas, ning kahe vahetuse ja 1300 õpilasega koolis, üleval hoidis. Selleks ei piisanud ju üksnes Riho Kulla Koidula skulptuurist kooli fuajees. Kooli teevad õpetajad Raamatu esimeses osas antakse võimalus kohtuda ja rääkida oma mälestustest Koidula kooli legendaarsetel koolijuhtidel - direktor Eglonil, õppealajuhatajatel Maia Ermil, Malle Šaldal, Maili Erastusel, klassivälise töö juhtidel Helve Meeritsal, Jüri Vlassovil, Viive Korbil (Lillel) ja Aira Petersonil. Nii õpetajate Korbi kui Petersoni kogutud vilistlaste mälestused ning Maia Ermi ja Aira Petersoni juhendatud kooli ajaloo alased õpilasuurimused ning iga-aastased kooli kroonikad ehk
valmiva
raamatu
Reaal ja humanitaar Raamatu teine osa keskendub eriklassidele. Põhjalikult on uuritud reaalharu, mis tänases Koidula koolis saab alguse juba viiendas klassis matemaatika süvaõppega. Räägitakse nii matemaatika-füüsika õpetamisest läbi aegade, nii õpilaste mälestustest kui metoodikast: meenutavad õpetajad Elmu Mägi, Arvo Press, Tiia Toobal ja Roland Tammeorg. Humanitaarharus ei saanud ma vene keele eriklassi lõpetajana üle vene keele süvaõppest aastatel 1976 1987, millest annab raamatus ülevaate õpetaja Viktor Perelõgin ning samuti on hulgaliselt vilistlaste mälestusi. Peatükk kõige uuemast keemia -bioloogia eriharust, mis loodi Sirje Miglai juhatusel, kajastab ka näiteks seda, miks ökokonverentsile saadetud õpilased vahel välismaal politseijaoskonnas lõpetasid. Sõjalise eriklassi peatükk, mis on kindlasti üks värvikamaid kooli ajaloos, paigutub Nõukogude kooli alajaotusse. Kooliraadio, leht, konverents, orkester 90ndad olid koolielus aeg, kus ühiskonnas toimunud muutused viisid selleni, et klassivälise töö osas valitses vaikus. „Ma ootasin, et õpilased hakkasid selleks ise soovi avaldama,“ ütles Eglon.
Isegi aupäev, mis oli koolielu suursündmus, omandas tänu jõulude tagasitulekule teise tähenduse. Keegi ei kippunud jõuluõhtul enam tõrvikrongkäiku. Nii on kooli traditsioonide kirjeldamine nagu aupäev, orkester, kooliraadio, Koidula kooli konverents (KOKOKO) jagatud kahte ossa: see, mis toimus 80. aastatel, ja see, kuidas need traditsioonid 90ndatel uuesti pärast vaikelu taastati. Ega asjata Maia Erm ütle, et kool on ühiskonna väike mudel. Valitses ju aastaid kooliraadio eetris vaikus, polnud puhkpille ega dirigenti, teaduskonverentsist rääkimata. Nüüd on KGFM igapäevaselt eetris, varustatud moodsa tehnikaga ning direktor saab otse eetrisse minna igast kooli ruumist. Lisaks sellele korraldab KGFM oma sünnipäeva puhul rammumehe võistlust Koidula Vägilane. Juba aastaid ilmub õpetaja Ille Rohtlaane juhatusel koolileht Koidula Press, tegutseb meediaring ning aktiivselt osaletakse ka gümnaasiumiõpilaste meediateemalisel mälumängul „Meediamull“. Kooli orkester Rein Vendla juhatusel mängib nii aupäeval kui 1. septembril popimaidki meloodiaid. Kui 80ndatel proovisid Koidula koolis kooliteatrit vedada Rein Aedma ja Aare Laanemets ning sellele järgnes aastaid vaikust, siis nüüd näeb Ebe Saarna juhatusel toimivad teatritrupi „Jüri“ etendamisel nii Koidula näidendeid kui ka noorteteemalisi päevakajalisi etendusi, mida on pärjatud mitmete auhindadega. Saarna juhatatavad väitlejad on samuti korduvalt väitlusvõistlustelt häid kohti toonud. Rääkimata sellest, et koolile on tulnud ka oma koolimüts koos selle kandmise statuudiga ning uus kooli lipp. Seda kõike õpilaste omal algatusel. Lauluvõistlus ja rahvatants „Kas teil terve kool laulab?“ küsitakse muusikaõpetaja Mari-Krõõt Fridolinilt tihti, kui kooli segakooris tuleb lavale üle 70 inimese, neist tubli pool poisid. Koidula koolis tegutseb igas vanuseastmes laulukoor, millel pole kunagi laulupeole pääsemisega probleeme olnud.
Üle 20 aasta toimuv ning M-K. Fridolini loodud lauluvõistlus, kus mõõtu võtavad nii solistid, bändid kui klassikavad ning õhtujuhid on vaimukamad kui ETV „Tujurikkujas“, on paljude jaoks koolielu aasta tippsündmus. Ilmselt on hulgaliselt neid noori inimesi, keda terve kooliea on saatnud rahvatantsuõpetaja Elfriede Nikolai hääl ja tantsutrennid. Nii on tal korduvalt olnud juhendada iga vanuseastme rühmasid ning isegi poistel pole pähe tulnud trennidest minema hiilida. Raske öelda, mitu komplekti rahvariideid selle aja jooksul on koolis olnud ja läbi kantud. Nõukogude kool Kui ma poleks olnud pioneerimaleva päevikupidaja, raske öelda, kas minust oleks saanud ajakirjanik, aga kindlasti ei usu ma, et ajalugu enne 90ndaid ja taasiseseisvumist polnud olemas. Nii on siin raamatus kirjas kolmikliidud, Kreuksi nimeliste pioneerimalevate kokkutulekud, „Põuavälk“ tammetõrude kogumine, komsomolitöö ning kooli EÕMi rühmad Saaremaal. Ja kuidas oleks saanud me ära unustada rahujooksu, mis toimus iga aasta 23. septembril, lasketiiru, sõjalise algõpetuse õpetajat Vladlen Pšuki, riigikaitsekuud ja sõjalise kallakuga klasse, kust on ka mitmeid Eesti Vabariigi ohvitsere võrsunud ning mis on ühtehoidvad meeskonnad siiani. Rääkimata sellest, et nad omaaegse üleriikliku sõjalis-sportliku mängu „Kotkapoeg“ kaks korda järjest ära võitsid. Tundub, et inimeste mälestused on lünklikud, eriti nooruse tormilistel aastatel. Asjatu oleks loota, et see raamat raiuks trükisõnasse lõpliku tõe, aga see on võimalus siduda olevikku minevikuga. See on üks võimalus mäletada ning teada, et Koidula koolis on toimunud midagi ka peale minu või sinu õpinguaastaid. Minu kooliiga on igal juhul tänu selle raamatu kirjutamisele kasvanud kahe aastakümne võrra ja ma olen aru saanud, et meie ajal ei olnudki rohi rohelisem ning et meil kõigil, hoolimata lõpetamise aastast, on midagi ühist.
Vilistlased meenutavad...
Arvan, et Koidula kool mõjutas minu erialavalikult üpris kõvasti. Ma olin üks Koidula kooli raadioringi asutajaliige ja peale kooli läksin edasi õppima Leningradi Kinoinseneride instituuti heliinseneriks.
vennaga edasi, kuni ühel hetkel koputas akna taga näost valge klassijuhataja Leili Juurikas. Kooli jõudes ootasid meid ees NKVD-mehed ja terve klass pidi kirjutama seletuskirju. Pärast süngete onude lahkumist küsis direktor Linda Soovik meilt pisarsilmil, kas ise ka aru saime, mida me korda saatsime - alles sel hetkel saime olukorra tõsidusest aru. Pärast seda sündmust löödi meie poiste klass pooleks ja liideti paralleelklassi tüdrukutega.
Millised on Teie eredaimad mälestused Koidula koolist ja õpetajatest?
Millised on Teie koolikaaslastega?
9. klassis sai meie klassijuhatajaks Lembit Pants, noor poiss, Tartu ülikoolist tulnud füüsik. Tema nägi meis eelsoodumust ja 1954. aastal hakkasimegi raadioringiga tegelema. Mäletan, et koolil oli üks magnetofon, mis oli ära rüüstatud, ja meie selle raadiopoistega taastasime. Kogu tegevus toimus õhtuti, juhtmeid vedasime klassidesse öösiti, sest päeval ju ei saanud seda, õpetajate usaldus oli meie vastu suur. Meenutusi on kooliajast palju, aga näiteks seda, kuidas me sõime, ma ei mäleta, sest tol ajal ju sööklaid ei olnud. Olen seda uurinud oma klassikaaslaste käest, aga nemad ka ei mäleta. Tean, et hiljem tehti fuajeesse väike nurgake, kus sai sooja vett ja saia.
Suhted klassikaaslastega on olnud läbi aegade väga head, kokkutulekuid oleme teinud tihti. Näiteks Leningradi instituudi kaaslastega ühegagi ei suhtle, mis on kummaline, seal oli ka metsik õppimine, aga keskkool, see on ikka nooruse ja sõpruse aeg. Meie klass oli üldse andekas - seitse klassikaaslast astus peale lõpetamist ERKI-sse ja hiljem said neist tublid kunstnikud.
Enn Säde, vilistlane aastast 1956
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed?
suhted
oma
Koidula
Millal külastasite viimati Koidula koolihoonet? Koolihoonet külastasin viimati 2013. aasta suvel, kui Mark Soosaar jälle midagi korraldas.
1953. aastal juhtus üks selline huvitav seik, et oktoobripühade ajal oli vaid üks vaba päev ja täiesti juhuslikult otsustasime klassi poistega, et võtame terve klassiga vaba päeva. Vabaks tehtud päeva hommikul luiskasime vennaga emale, et koolis toimub midagi, ja nii magasime õndsas rahus Vana koolimaja Nikolai tänaval.
Foto: kooli arhiiv
Toivo Riimaa, vilistlane aastast 1969
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed? Millist ametit te hetkel peate ning mis rolli mängis selles Koidula gümnaasium? Vanuselises mõttes ületasin möödunud kuul pensioniea piiri ja olen seega Lydia Koidula nimelise Pärnu II Keskkooli vilistlane gümnaasiumist ei osanud siis isegi unistada. Geograafiat arvesse võttes olen hetkel jõudnud Prantsusmaa linna Dunkerquesse, kus arutame Euroopa omavalitsuste võimalusi koostööks Palestiinaga. Nii uskumatu, kui see pole, on minu elukäigu määranud suuresti matemaatika ja Koidula kool, kus õppisin 11 aastat. 1966. aastal avati esimene matemaatika eriklass ja sooritatud sisseastumiseksam matemaatikas võimaldaski nimetatud klassis õppida. Õpilaste tase oli kõrge, mina "purjetasin" keskmiste seas. Teised said arvatavasti matemaatika selgeks, mina aga mitte olin ainuke, kes läks Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Järgnesid õpetaja-aastad Pärnu IV Keskkoolis ja seejärel ligi kolm aastat õpetajatööd Sambia pealinnas Lusakas. Ainult reaalainete õpetajatel oli üliväike võimalus Aafrikasse tööle pääseda. Elasime ju vanglas nimega NSVL. Pärast Eestisse naasmist vajati rahvusvahelise kogemusega meest ka väljaspool kooli piire. Järgnes töö Pärnu linnakomitees ja kümme aastat Pärnu linnavalitsuses välissuhete valdkonnas. Alates 2001. aastast töötan Eesti Linnade liidu asedirektorina ja tegelen omavalitsuse teemadega Euroopa Liidus ja kogu maailmas. Tänu matemaatikale tegelen rahvusvahelise koostööga. Millised on Teie eredaimad mälestused Koidula koolist ja õpetajatest? Koidula koolis nõuti korda ja viisakat käitumist. Kui keskastme õpilane ei osanud tervitades
Foto: T. Riimaa erakogu
Toivo Riimaa spordivõistlustel. härrasmehelikult mütsi tõsta, siis õpetati seda kehalise kasvatuse tunnis. Kooli võimla korvilaudade lähedale asetati kõrgushüppepostid, mille otsa oli paigutatud vormimüts. Käisime pool tundi ringiratast koolimütsid peas ja posti juurde jõudes tõstsime viisakalt mütsi ja ütlesime "Tere!" Saime asja selgeks. Keskkooli osas oli ülikonna ja lipsu kandmine kohustuslik – poisid pidid kasvama härrasmeesteks. Õpilastele anti isetegemise võimalused (kooliraadio, tarbeesemete müügipunkt, konverentsid ja laagrid), õpilased juhtisid ja vastutasid. KoKoRa ja KoKoKo tuntus väljus koolimaja raamest. Vabariiklikel aineolümpiaadidel oldi esimeste seas. Tugevad aineõpetajad Lembit Pants, Maili Erastus, ja õpetaja Ruven olid samal ajal ka tõelised isiksused. Koidula koolis ei olnud kohustuslikku oktoobrilapseks, pioneeriks ja kommunistlikuks nooreks astumist. Esimesest kahest patust olen prii, aga komsomoli astusin täiesti vabatahtlikult ja "pulli" pärast alles viimases klassis. Hilisemad ülikoolikaaslased avaldasid imestust, kuidas see võimalik oli. Nemad astusid ikka kohustuslikus korras ja klassikaupa. Meile õpetati olema oma kooli üle uhke.
Millised on Teie koolikaaslastega?
suhted
oma
Koidula
Suhted on loomulikult head. Ülikoolis piisas sõnast „Koidula kool“ ja suhtlemine jätkus hoopis teisel tasandil. Vaatamata vanuselisele erinevusele, liitsid meid ühised õpetajad ja naljakad juhtumised nendega. Mõned lood võtsid legendi vormi, mille kangelasteks olid loomulikult õpetajad Pants ja Ruven. Klassijuhataja Pantsil oli eriline oskus õpilaste poolt keeratud jamad selliselt ära lahendada, et reeglina need kooli juhtkonnani ei jõudnud, aga lahendamismeetodid levisid suust suhu kui rahvaluule. Koidula koolis on õppinud minu lapsed, sugulased, ülikoolikaaslased ja sõbrad. Mõnede klassi "poistega" grillime koos igal suvel. Kuidas hindate haridust?
koolis
saadud
tutvusi
ja
Matemaatika eriklassis saadud inglise keele tasemega läbisin sujuvalt ka ülikooli. Osas matemaatika loengutes tundsin esimestel kuudel igavust. Koolist saadud haridus on baas, millele ehitada uued teadmised. Meie klass oli eriliselt tugev. 26 aastat pärast lõpetamist kuulsin ühe õpetaja suust uhkustundega öeldud sõnu: „Teate ka, et olin tudengina praktikal Koidula kooli esimeses matemaatika eriklassis – olid ikka tarkpead!“ Edevus ei lubanud taastutvumisest loobuda. Koidula kool
jätkas
endise direktori
Armas
Kuldsepa kaudu minu elu kujundamist ka aastakümneid hiljem. Koos Armas Kuldsepaga juhtisime Pärnu Sõprusühingut, tema esimehe ja mina aseesimehena. Tänu Armasele liitusin ka Pärnu Lions klubiga. Oli suur au, et tunnustatud koolijuht nimetas endist õpilast enda sõbraks ja tõesti: Sõbrad me olime! Pärnus töötamise algaastatel andsime koos tunde enda klassijuhataja Lembit Pantsiga Pärnu õhtukoolis. Vabade tundide ajal käisime kohvikus "Võit" konjakipitsi taga juttu ajamas. Millal külastasite viimati Koidula koolihoonet ja millal kohtasite mõnd endist õpetajat? Sellele küsimusele vastamine veidi keerulisem. Füüsilises mõttes on minu koolihoone ikka see vana ja punane kesklinnas. Mark Soosaare algatusel saame kooliõuel kokku igal suvel. Koidula gümnaasiumis olen käinud lõpupidusid juhtimas, tütre ja sugulase lõpetamisega seonduvalt, 1997. aastal LC Pärnu presidendina edukale abituriendile klubi rahalist preemiat üle andmas, Armas Kuldsepa juubeliüritusel. Enamik minu õpetajatest viibib juba teispoolsuses, aga on ka neid, kes endiselt toimekad. Mõned aastad tagasi, kui paralleelklass (c-kad) korraldasid enda klassijuhataja Maili Erastusele üllatusjuubeli, kutsusid nad üllatusesinejaks a-klassi esindaja. Laulsin meie õpetajale endiste õpilaste (Peeter Väljak, Andres Valkonen, Viljar Rähn, Jüri Elken, Jaak Saarniit ja ka enda) laule. Selle aasta kevad-suvel kohtasin Tallinnas b-klassi juhatajat, kes oli tulnud eakaaslastega pealinna teatrisse. Rääkisime põgusalt juttu. Maileht Kübar oli geograafia õpetaja. Kehalise kasvatuse õpetajat Endel Piisangut kohtasin aastaid tagasi Ülejõe Raamatukogu valimispunktis.
Klassikaaslastega koolihoovis.
Foto: T. Riimaa erakogu
Egon Elstein, aastast 1977
vilistlane
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed? Lõpetasin Koidula kooli juba 1977. aastal ja sellest ajast tänaseni olen jõudnud paljudesse kohtadesse: olen elanud mitmes erinevas Eestimaa paigas ja töötanud mitmes erinevas ettevõttes. Kümmekond aastat tagasi jõudsin Pärnusse tagasi, kus toimetan ettevõtluses ja ühiskondlikes organisatsioonides tänaseni. Olin Pärnust ära ca 15 aastat, aga kogu see aeg tundsin tõmmet Pärnusse ja kindlasti oli selles mingi roll ka mälestustel Koidula koolis õpitud aastatest.
Millised on Teie koolikaaslastega?
suhted
oma
Koidula
Koolikaaslastega juhtume aeg-ajalt ikka kokku ja vahel ka meenutame kooliaastaid ning kaaslasi. Klassikaaslastega on tekkinud meil tore traditsioon iga viie aasta järel kokku saada. Siis külastame vana koolimaja ja kohtume ka klassijuhatajatega. Kuidas hindate haridust?
koolis
saadud
tutvusi
ja
Tutvuste loomine sõltub rohkem ikka iseenda aktiivsusest kui koolist või muust asutusest. Küll aga tundub, et kooliaegsete tuttavatega on pisut lihtsam asju ajada. Koidula koolist saadud haridusega oli pärast kooli üsna tugev tunne ja ei olnud ka eriti raske selle hariduse baasil kõrgkooli sisse saada.
Millised on Teie eredaimad mälestused Koidula koolist ja õpetajatest?
Millal külastasite viimati Koidula koolihoonet ja millal kohtasite mõnd endist õpetajat?
Minu mälestused Koidula koolist on seotud Nikolai tänaval asuva endise koolihoonega. Külastades seda maja, tunnen praegugi veel mingit seletamatut ärevust. Õpetajatest on kõige eredamalt meeles tolleaegne direktor Armas Kuldsepp ning puhkpilliorkestri juhendaja ja füüsikaõpetaja Roland Tammeorg.
Vana koolihoonet külastasin viimati poolteist aastat tagasi, kui meil oli järjekordne klassikaaslaste kokkutulek. Uues koolihoones käisin ehk paar-kolm aastat tagasi. Mõne endise õpetajaga suhtleme praegugi aeg-ajalt ja kohtasin neid kindlasti viimase poole aasta jooksul.
1977. a vene keele ja kirjanduse klassi lõpetajad, klassijuhataja Maileht Kübar.
Foto: kooli arhiiv
Kalle Isand, Heli Lank (endine Vanatoa) ja Riina Saks, vilistlased aastast 1980
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed ja erialavalikuid? Kalle: Muidugi on mõjutanud. Ma olen päris veendunud, et Koidula kool on minu eluteed kujundanud: kui oled juba üle viiekümne ning haridustasemest rääkides märgid alati ära, et oled muuseas lõpetanud Koidula kooli, siis peab selles koolis midagi niisugust olema, mis on mõjunud. Tegelikult olen üsna kindel, et kõige enam mõjutavad inimest tema esimese 20 eluaasta jooksul mitte perekond ega kool vaid sõbrad – seltskond, kellega veedad suurema osa oma ärkveloleku ajast... Järelikult ikkagi kool. Perekond annab inimesele küll esmase hea ja kurja tunnetuse, aga miski ei saa hea või halva sõpruskonna mõjude vastu. Ma arvan, et koolis kogesin ma nii üht kui teist, aga selle kooli meelsus juhatas mind tegema õigeid valikuid. Tänapäevases mõttes vahest ehk mitte alati õigeid selle kasulikkuse ja kasumlikkuse seisukohalt, aga milleks teha kompromisse oma südametunnistusega? Ma olen ise enda tööandja – müün tootmistehnoloogiat. Elu on mind alati sokutanud juhtivatele kohtadele, aga oma ettevõtte tegin alles siis, kui olin täitsa kindel, et ma tean, kuidas seda teha. Vaevalt sellistes valikutes otsest Koidula mõju leiab, aga Koidula kooli vaim on ehk küll minu tegemisi saatnud: „On patt, suur patt väike olla suurtel aegadel, kui inimene võib luua oma aega“. Ma pole küll nii oma tegemistele enne mõelnud, aga äkki see geniaalne lause ongi see mantra, mis mind on juhtinud. Jah – tõepoolest! Heli: Töötan Pärnu Vabakoolis võõrkeelte õpetajana. Koidula koolil on selles ikka väga otsene roll, kuna lõpetasin vene keele klassi ja õpetaja Malle Šalda suutis meie klassist lausa viies õpilases äratada huvi vene keele edasiõppimise vastu. Neist
kolm: Viivika Orula, Sirje Suurevälja ja Ivi Kuru astusid Leningradi Riiklikku Ülikooli, Tiiu Vendel ja mina õppisime aga vene keelt Tartu Riiklikus Ülikoolis. Riina: Praeguses ametis ei näe kooli mõju. Kui siis üldises suhtumises õppimisse, töösse ja eetilistesse küsimustesse.
Millised on Teie eredaimad mälestused õpetajatest? Kas teil on Koidula koolist meeles mõni omapärane seik? Kalle: Armas Kuldsepp muidugi oma üdini soliidse hoiaku ja nõudmistega. See ei olnud vaid „kniks“ ja „kraaps“, mida ta õpetas, et oma õpilastele ajastu kiuste sisemist väärikust vormida. Esimene õpetaja Marga Roger – teine ema. Viimane klassijuhataja Malle Šalda – keegi, kes oli veendunud, et ta suudab meid muuta. Füüsikaõpetaja Pants, kellele olen ilmselt tänu võlgu, et ma just automaatika eriala valisin, matemaatikaõpetaja ja orkestrijuht õpetaja Tammeorg – hirm ja austus, kaks ühes. Roland Merilaid – mees kui orkester... On, mida meenutada. Omapäraseid seiku oli muidugi palju, aga tundub, et võimatu on nende hulgast valida, millest siis kirjutada... Heli: Me kohtume klassikaaslastega viimasel ajal üsna tihti. Kuna üks klassiõde elab Prantsusmaal ja suviti külastab ta Eestit, soovib ta meid ikka näha ja nii aeg-ajalt kohtumegi. Igapäevaselt ei lävi, kuid kui tead, et vestluskaaslane on Koidula koolist, on hea tunne. Riina: KoKoKo-d, vanas koolis kooli kogunemised saalis, õpetaja Kuldsepp, õpetaja Šalda ja paljud teised eredad isiksused. Toredad olid kooli aupäevad ja tõrvikutega rongkäik Koidula parki, võimlemise tunnid vanas kooli võimlas ja muidugi segakoor ja selle proovid ning esinemised. Seal oli lauljaid erinevas vanuses, sai lävida mitte ainult oma lennuga.
Kuidas on säilinud suhted endiste koolikaaslastega? Kui palju suhtlete oma endiste klassikaaslastega?
nagu ikka, ka enda panusest. Enamik meist läksid erinevatesse kõrgkoolidesse õppima. Palju on häid tuttavaid ja sõpru, kellega siiani suhtlen.
Kalle: Koolikaaslasi on alati tore kohata... aga paraku ei ole ükski neist jäänud mu ellu nii, nagu lõpuklassis oleks võinud arvata. Võib-olla on selles osa ka sellel, et Tallinnasse TPIsse läksin oma klassist ainsana. Maailm ei ole alati olnud nii väike ja mobiilne nagu täna. 30 aastat tagasi tuli Tallinnast koju helistamiseks valida kaugekõne... mõelge sellele.
Millal käisite viimati Koidula koolihoones ja millal nägite mõnd endist õpetajat?
Heli: Klass oli meil väga suur - 39 õpilast, neist vaid 10 poisid. Kui õpetaja ühe korra veerandis küsida jõudis, võis ikka ülejäänud aja rahulikult olla, sest teist korda minuni ei jõutud. Eredamalt meenub füüsikaõpetaja Pants, kelle lemmikute hulka ma ilmselt oma vähese füüsikahuvi tõttu ei kuulunud. Mäletan, kui ta mu spikrilt oma arust täpselt mahajoonistatud joonise kohta küsis : „Mis läbilastud vigvam see on?“ No ei tahtnud kohe tema sarkasmi ohvriks sattuda! Veerandi lõpul küsis ta tihti, mis hinnet keegi tahab saada. Kui juhtusid end üle hindama, tegi ta su pihuks ja põrmuks oma küsimustega. Tagantjärele lõbus meenutada, aga sel hetkel oleksin küll soovinud võimalikult vähemärgatavaks jääda. Kas hindate rohkem koolis saadud tutvusi või haridust? Riina: Koidula kooli haridus andis hea põhja edasistele õpingutele. Kalle: Mis küsimus... haridust muidugi. Nojah – ajad muutuvad – võib-olla olemegi juba jõudnud sinnamaale, et piisab kui tasemetöö valikvastustest õige ära arvad ja pinginaabri õemees saab ministriks... Ma arvan, et mitte miski ei ole kindlam siin elus kui see, mille oled ise saavutanud. Ise enda teadmiste ja oskustega... kuigi jah – vahel võib seesama tutvuste maailm oma ebaratsionaalsuses ausa ja tubli töö lihtsalt ära nullida.
Kalle: Ammu! Väga ammu! Mingil kokkutulekul. Mul on üldse oma kooliga peaasjalikult kooli raadiot tehes omal ajal nii intiimne ja tugev seos olnud, et kui lõpupeo ööl sellest majast lahkusin, siis oli see tõeline lahkuminek. Sentimentaalne, aga nii see on... Muide, nüüd on sellest muidugi piisavalt aega möödas, et saaksin ehk nostalgitsemata siia tulla. Riina: Klassijuhatajat nägin möödunud nädalal, mõnda õpetajat kohtab ka, kuna olen endiselt pärnakas. Koolihoonet külastasin vist kuus aastat tagasi. Metsa tänava kool pole ikka oma ja ka nüüdne Vanalinna kool on palju muutnud, kuid väljastpoolt vaadates on ikka tegemist minu kooliga. Metsa tänavale minek oli minu jaoks sundkäik, mis tuli lihtsalt üle elada. Kool oli suur ning tihedamat sidet noorematega eriti ei tekkinud rändasid klassist klassi, korruselt korrusele. Maja ümbrus oli lage ja kole, eriti koledad olid kehalise kasvatuse tunnid, kuna puudus võimla, riietuda tuli WC-des. Aga direktor oli endiselt Kuldsepp, kes oskas hoida Koidula kooli vaimu. Heli: Koolimajja satun seoses tööga tihti. Uude koolimajja kolimisse suhtusin veidi kui juurte lahtikiskumisse. Vana maja oli väga armsaks saanud ning uus ei saanudki päris omaseks.
Heli: Koolist saime väga hea hariduse. Palju sõltus, Väljavõte Nõukogude Õpetajast (05.08.78)
Iris Ruut (kooliajal Ojala), vilistlane aastast 1994
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed ja erialavalikuid? Kindlasti on. Minu Koidulasse õppima asumise otsus üllatas mind ennastki, sest olin põhikoolis füüsikaõpetajaga pikalt vaielnud, milleks mulle seda vaja. Kas needsamad diskussioonid või kes teab mis veel mind mõjutas, aga gümnaasiumivalikus ma enam ei kahelnud. Sisseastumiskatsed seljataga, mõistsin, et kerge see olema ei saa. Ent uued tutvused, klassiga kokkukasvamine, toetav õpikeskkond ja õppetööväline tegevus aitasid kõikidest raskustest üle saada. Koolist saadud sõbrad, tuttavad, teadmised ja oskused on elus ikka abiks olnud. Võib-olla just see, et minu lapsepõlv oli turvaline ja õnnelik ning koolipõlves oli nii palju positiivseid emotsioone, on põhjuseks, miks ma pärast ülikooli kodukanti tagasi pöördusin. Tundsin toona ja tunnen ennast ka täna siin hästi. Ülikoolis omandasin sotsiaaltöö eriala ja töötan selles valdkonnas aastast 1996. Usun, et sotsiaaltöö oli mulle parim erialavalik, kuigi õpisuund oli gümnaasiumis sootuks teine. Kooli ajal tegelesin palju laulmisega - see on hobiks jäänud ka täna. Millised on õpetajatest?
Teie
eredaimad
mälestused
Õpetajad olid meil lihtsalt fantastilised. Elmu Mägi ja Arvo Press - super meeskond ja Õpetajad suure algustähega. Nad olid alati toeks, kui seda vajasime, ja sageli nad ei pidanudki midagi ütlema - juba silmavaatest said aru, kas oled õigel teel. Meie klassi omadele jäävad alatiseks meelde Arvo humoorikad hõiked matemaatikatunnis nagu „kummipuu“ ja „ornitoloog“. Klassijuhataja Elmu oskas olla meile väga hea sõber ja on seda siiani. Minule jääb aga elu lõpuni meelde, kuidas me ühe kontrolltöö ajal talle spikerdamisega haledalt vahele jäime: meie ohkasime kergendusega, kui Elmu keset kontrolltööd klassist välja läks, ja alles hiljem selgus, et tal on trepiakendest klassi veel parem
jälgida kui vaheruumi kardinate vahelt. Ahjaa, Tiia Toobalile lõpueksamil antud lubadus on mul ka meeles… Kuidas on säilinud suhted endiste koolikaaslastega? Kui palju suhtlete oma endiste klassikaaslastega? Pinginaabriga oleme head sõbrannad tänaseni. Teiste klassikaaslastega kohtume harvem. Viimasel ajal on tervisespordiüritused meid jälle kokku viinud. Suurem osa meie klassist on oma elud sättinud Tallinnasse ja nemad omavahel käivad tihedamini läbi. Minul on hea meel neid kõiki näha, millal ja kus iganes. Koos sai õpitud, ekskursioonidel käidud ja pidusid peetud - neid aegu on ju tore meenutada ja samas kuulda, kuidas ühel või teisel täna läheb. Kas hindate rohkem koolis saadud tutvusi või haridust? Koolist saadud tutvusi hindan ma väga kõrgelt. Minu teed on päris paljude koolikaaslastega uuesti ristunud ja see on ikka rõõmu teinud. Kuidagi soe ja hea tunne on, ehkki kooliajal teadsid teist võib-olla ainult nägupidi. Koidula gümnaasiumist saadud hariduse väärtus on hindamatu ja see haridus ei ole ainult õppetöö - see on kogu kogemustepagas, millega me ellu astusime. Millal käisite viimati Koidula koolihoones ja millal nägite mõnd endist õpetajat? Koolimajas käisin viimati eelmisel aastal seoses poja osalemisega võistlustel. Elmu Mägit kohtasin mõne nädala eest kaubanduskeskuses ja Arvo Pressi silmasin hiljuti raamatukogust väljumas.
1993. aasta õpetajate päev.
Foto: I. Ruut erakogu
Maarja Pajusalu (endine Lilleste), vilistlane aastast 2004
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed? Käisin Koidula koolis kokku seitse aastat, mille jooksul pidin jõudma ka otsuseni, mida peale keskkooli teha. Seega oli see väga oluline aeg ja mõjutas minu edasisi valikuid palju. Saadud tugev haridus andis juurde enesekindlust. Millised on teie eredaimad mälestused Koidula koolist ja õpetajatest? Koidula koolis olid väga toetavad õpetajad ja juhtkond, mistõttu saime ette võtta palju tunnivälist tegevust ja eks need olegi eredaimad hetked - kooli lauluvõistlus, rebaste nädal, missivalimised, laulupeol osalemine, õpilasesindusega tehtud väljasõidud. Õpetajaid oli palju ja erinevaid. Põhiliselt jäävad meelde laused ja naljad, mida korrati, ja need tulevad aeg-ajalt endalgi kasutusele. Olulisim mälestus on ehk see, kui õpetaja pani mind rohkem pingutama, seades hinnetele kõrgemaid piire. See tegi tigedaks, aga oli oluline. Millised on Teie koolikaaslastega?
suhted
oma
Foto: M. Pajusalu erakogu
Millal külastasite viimati Koidula koolihoonet ja millal kohtasite mõnd endist õpetajat? Olen peale lõpetamist käinud küll, aga enam ei mäleta, mitu aastat tagasi see olla võis. Õpetajaid ikka kohtab linnas ringi liikudes.
Kristiina Rein, vilistlane aastast 2005
Koidula
Põhi- ja keskkoolis tekkinud sõbrad on siiani kõige lähedasemad. On neidki, kellega koolis väga palju ei suhelnud, aga hiljem oleme kohtunud Euroopa eri paigus, kus keegi parasjagu peatub. On vanemaid ja nooremaid koolikaaslasi, keda teadsin nägupidi, kuid kohtudes hiljem kodust eemal, tunduvad nad justkui head vanad sõbrad ja ühine kool seob!
Kuidas on Koidula gümnaasium mõjutanud Teie eluteed? Ennekõike on mõjutanud Koidula gümnaasium minu elu sellega, et koolitee möödus muretult, mugavalt, arendavalt ja küllaltki lõbusalt. Võtsin sealt edasisse ellu kaasa päris palju sõpru ja häid õppetunde.
ja
Millised on Teie eredaimad mälestused Koidula koolist ja õpetajatest?
Saadud haridus võimaldas gümnaasiumi lõpus vabalt valida, kus ja mida edasi õppida. See näitab, et hetkesüsteemis tehti hästi tööd. Aga puudust võis tunda suunamisest ja nö karjääriplaneerimisest. Ehk on see nüüdseks juba paranenud.
Eredaimad mälestused seostuvad peamiselt kõikvõimalike lisategevustega: laulukoor, rühmvõimlemine, koolileht. Mitmel aastal Koolitantsu võistlusel ja riiklikus finaalis osalemine tantsugrupiga V.I.P. tõi nii-öelda esimesed ristsed showbisnesis ja projektijuhtimises:
Kuidas hindate haridust?
koolis
saadud
tutvusi
tantsude loomine, proovide organiseerimine, võimalikult efektsete kostüümide teostus võimalikult ökonoomselt jne. Sellega kaasnev tähelepanu, tunnustus ja fännibaas koolis oli muidugi meeldiv. Alles hiljuti sattusin kokku paari praeguse abituriendiga, kes ütlesid, et nemad mäletavad siiani meie Ameerika lipu mustriga kostüümi ning olid sel ajal meie suured fännid. Gümnaasiumis oli üheks lõbusaks ettevõtmiseks ka koolilehe Koidula Press uuesti elluäratamine tänu Ille Rohtlaane käivitatud meediaringile. Artiklite teemade genereerimine, õpetajate intervjueerimine, diktofoni ja fotoaparaadiga kooli koridoris ringijooksmine küsitluste tegemiseks, lehe printimine ning müük raadioruumist – igati lõbus ja arendav aeg. Kevaditi käisime meediaringiga ka väljasõitudel mõnel saatesalvestusel. Lehetoimetuse teenitud raha eest liinibussiga Tallinna bussijaama ja sealt edasi kellegi tuttava pool-legaalse taksojuhi Jevgeni mikrobussiga TV3 majja „Kes tahab saada miljonäriks?“ mängu aplodeerima. Olime ilmselt saate ajaloo üks aktiivseim ja valjuhäälseim stuudiopublik, kelle tõttu paar korda salvestus katkestati ja paluti natuke vaiksemaks võtta. Ühe suvelaagri linnast väljas korraldasime ka teiste koolide lehetegijatele, kus muuhulgas käisid esinemas Kati Murutar ja Toomas Alatalu. Kohapeal panime kokku toimunud sündmustest laagrilehe ja öösel tehti kooliraadio poiste abiga ööhäiret, kus laagrilised telkidest hirmsa kisaga kuhugi pimedasse võssa kupatati. Lisaks on head mälestused seotud gümnaasiumi lauluvõistlusega, mida juhtisin kahel korral (koos vennaga ja üksi). Õhtujuhisketšide ning klassikaaslastega showde ettevalmistamine ja esitamine oli alati paras adrenaliin. Kindlasti on see sündmus õpilastele heaks loominguliseks väljundiks ja sama väärikas traditsioon kui luule- ja kõnevõistlus ning teised Koidula traditsioonid. Õpetajatega seoses sündis aeg-ajalt ka erinevat situatsioonikoomikat. Mõnedest ajalugu pigem las
Foto: K. Rein erakogu
vaikib, teised pole ümber jutustades võib-olla enam nii naljakad. Arvo Pressi matemaatikatundides lendasid alatasa vaimukad paroolid, neist kõige sagedasem oli meie kui B-klassi väiksemaid reaalvõimeid iseloomustav „Tšernobõli lapsed“ (tingituna võimalikust kiirituse levikust 86. aastal). Üks klassikaline nali toimus 1. aprillil 10. või 11. klassis. Tahtsime teha koos A-klassiga aprillinalja ja viimased tunnid omavahel ära vahetada. Ilmsüütu näoga seletasime õpetajatele, et tunniplaanis oli selline muudatus mingil põhjusel. Üks õpetaja mängis nalja rahulikult kaasa ja asus võõra klassiga füüsikaülesandeid lahendama, teine aga sattus hämmingusse ja tormas natuke pahaselt õppealajuhataja juurde asja uurima. Aprillinali seega osaliselt õnnestus ka. Seejärel pidime kohad tagasi vahetama. Kord vene keele algastme tunnis Viktor Perelõginiga lugesime ja tõlkisime järjekordset müstiliste sõnadega teksti. Suur teadmatus ja vaikus tekkis sõna „galtšonok“ juures. Õpetaja andis vihjeid, et see on väga lihtne sõna, keegi lind ja kindlasti teame. Viimaks otsiti välja leksikon, kust õpetaja luges võidukalt välja, et galtšonok on eesti keeles.... KAELUSHAKIPOEG! Loodusvõõrad linnalapsed ei saanud ka sellest eestikeelsest sõnast päris täpselt aru.
Põhikoolist meenub 7. klassi matemaatikatund päeva lõpus Tiia Toobaliga, kus enne tunni lõppu lasti millegipärast korduvalt koolikella. Kõik tahtsid asjad kokku panna ja minema tormata, aga kupatati kohtadele tagasi. Lõpetasime veel ilusti ülesande ära, tegime tahvli puhtaks ja panime ka rahulikult toolid laudade peale. Kui klassiuksest viimaks välja läksime, nägime jooksujalu õpetaja Õismetsa meie klassi poole tulemas, kergelt hingeldades ja öeldes, et koolile tehti pommiähvardus ning miks me ainsatena veel majas oleme…
Millal külastasite viimati Koidula koolihoonet ja millal kohtasite mõnd endist õpetajat?
Millised on teie koolikaaslastega?
Kristjan Põder, vilistlane aastast 2008
suhted
oma
Koidula
Suhtlen aeg-ajalt päris paljude koolikaaslastega nii oma klassist, paralleelidest kui ka vanemate ja nooremate lendudega. Mitmed sõprused algasid juba esimeses klassis või varemgi ning kestavad siiani. Kui millestki muust rääkida ei ole, siis mõne kooliaja seiga üle saab ikka vahel naerda. Kuidas hindate haridust?
koolis
saadud
tutvusi
ja
Kooliajal loodud tutvused on olnud enamasti püsivad ja kasulikud. Mul on vedanud, et kaasõpilased ja õpetajad suhtusid minusse alati ääretult hästi. Ülikooliõpingutega seoses sain nii mõnigi kord uurimustööks vajalikud küsitlused või katsed direktori loal seal läbi viia. Koolist saadud haridusega olen valdavalt rahul. Mind õpetasid mitmed oma ala profid, kes olid eeskujuks ka isiksustena. Samas, mõned silmaringi avardavad õppeained oleksid võinud olla õpetajate poolt huvitavamalt edasi antud ja põnevad elulised teemad põhjalikumalt lahti räägitud. Hilisemas elus olen tööl kokku puutunud erinevate tekstide kirjutamise, tõlkimise, toimetamisega eesti ning inglise keeles, milles toetusin paljuski meediaringist ja keeletundidest saadud „vanale rasvale“. Kai Esna trennid ja esinemiskogemus erinevatel võistlustel võimlemisklubi Rüht all pani aga aluse edasisele aastatepikkusele tantsuhobile.
Koolimajja astusin viimati kaks aastat tagasi, kui osalesin 20. lauluvõistluse žüriis. Endisi õpetajaid kohtan aeg-ajalt Pärnus toidupoes. Tiia Toobaliga oleme seal korduvalt kiirelt uudiseid vahetanud. Palju õnne teile kooli väärika numbri täitumise puhul! Jõudu ja jaksu uuteks aegadeks ning koolilehe jätkamiseks!
Hetkel olen doktorantuuris Imperial College’s Londonis, sellele eelnes magistrikraad Bristoli ülikoolis. Koidula kooli matemaatika- ja füüsikaharidus on tohutult aidanud, lubades esimesel ülikooliaastal oluliselt rohkem füüsikast hoomata. Õpetajatega üritan ühendust hoida, kuid kiire graafiku tõttu pole ammu Eestisse sattunud. Iga kord kui Pärnus olen, üritan koolist läbi astuda ja alati on tore õpetajatele tere öelda. Klassikaaslastega oleme endiselt lähedased, juba viimased paar kuud oleme ette plaaninud, kes ja kuidas ja millal Eestisse tuleb. Koidula haridus on väga palju aidanud, eelkõige reaalpool. Ent ka muu, ajaloo, vene keele ja muusikatundides omandatu on kasuks tulnud.
Foto: K. Põder erakogu
Vilistlased õpetajad Mida on andnud Koidula kool meie vilistlastest õpetajatele?
Lemmi Nael: Tulin Koidula kooli õppima peale kaheksandat klassi ja õppisin siin järgnevad kolm aastat. Koidulast olen leidnud sõbrad, töö, iseseisva töö tegemise harjumuse, traditsioonide tähistamise harjumuse ja palju kogemusi eluks. Koidula gümnaasium on andnud väga palju: kooli juures eriti tähtsad traditsioonid. Ulvi Vetevood: Koidula kool andis mulle haridust 11 aastat. Koolis oli väga tugev Koidula vaim. Koidula sünnipäeva tähistati suure pidulikkusega. Tõrvikutega rongkäik oli väga eriline ja meeldejääv. Kooliraadios olid lisaks uudistele huvitavad ja harivad saated, korraldati klassidevahelisi viktoriine. Igal nädalal toimusid lühikesed kogunemised saalis, kus kõneldi olulistel teemadel. Alates 5. klassist võtsin osa kirjandusringi tööst, mida juhendas õpetaja Asta Järve. Esinesime tema koostatud luulekavadega ka väljaspool kooli. Kõige suurem ja meeldejäävam oli etendus Kalevipojast varjuteatri ja muusikaga. Kuna
see oli väga meeldiv võimalus koos aega veeta, ei tundunud isegi pikkade Kalevipoja lugude päheõppimine raske. Õpetaja Asta Järve juhendamisel võtsime ka osa Tartu Ülikooli korraldatud keele- ja kirjanduse uurimistööde võitlustest. Urmas Palmaru: Koidula kooli pärand on aktiivse eluhoiakuga inimeste kasvatamine. Elu hoiakut aitab kujundada õpilasomavalitsus, s.o noorte inimeste loomulik soov enda elu korraldada ja pedagoogide tahe neid oskusi kujundada. Aktiivne õ pi l a st e tegevus, mille karkassiks on olnud traditsioonilised meie ise teeme ettevõtmised: kooliraadio, kooli aupäeva üritused, õpilaskonverents, ainenädalad, segakoor, puhkpilliorkester. Koolis on palju vahvaid inimesi nii õpilaste kui õpetajate seas, kes kooli vaimu on kandnud: eestvedajaid, hoidjaid on läbi aegade olnud palju. Koidula kool on tugev eriklassidega kool, pikemaajalisem neist matemaatika-füüsika eriklass, kuhu on kokku on tulnud võimekad õpilased, kes kujundavad kooli näo ja positiivse õhkkonna. Pikaajaliselt oleme õppimiskallakuga kool. Meie kooli lõpetanud saavad reeglina elus hästi hakkama. Kool ja koolimajagi on ajas muutunud. Möödunud sajandi teisel poolel olid ühed võimalused, täna on teised. Ühiskond ja inimesed on teised, aga õnneks on traditsioonide hoidjaid läbi pika ajaloo jätkunud. Tänu nendele võime me olla oma kooli üle uhked.
Koidula abituriendid täna Mida on andnud Koidula kool meie praegustele abiturientidele? Marlen Harkmaa, abiturient 12.a: Koolis on olnud alati piisavalt õppida, see on hoidnud mind kogu aeg koolitöö suhtes aktiivsena ja õpetanud ka muidu elus ettevõtlik olema. Õpetajad on üldiselt head ja koolitoit sobib minu maitsele küll. Kahjuks on koolinoored vähem aktiivsemaks muutunud, aga Koidula puhul mulle meeldib, et siia on kogunenud inimesed, kes on pigem taibukamad kui tibid ja ralliässad, kuigi ka neid leidub igas koolis. Olen Koidula koolile tänulik ja tunnen, et olen saanud targemaks küll nii matemaatikas kui ka teistes valdkondades. Siiski arvan, et kool peaks pigem rõhuma õpilaste individuaalsusele ja laskma tal areneda aladel, milles õpilane andekas on.
Hans-Henrik Mikk, abiturient 12.a: Koidula kool meeldib, ma arvan, et ma isiklikult ei ole saanud paremat valikut kui PKG teha, sest mind huvitavad rohkem reaalained. Li s a k s o n f ü ü s i ka - j a matemaatikaõpetaja parimad, keda Pärnus soovida, mul on hea meel, et nende käe all olen saanud õppida - Arvo Press ja Elmu Mägi. Usun, et tegelikult saab Koidulas ka kõva humanitaaripõhja alla. Muidugi on hea kogemus ka need inimesed, kes mind siin on ümbritsenud, mõned juba peaaegu 11 ja pool aastat, kellega 1. klassist saadik on ühes klassis oldud. Enamikke, kui mitte kõiki oma parimaid sõpru olen kohanud just tänu sellele, et käin Koidulas.