FAHLE BOOK by KOKO architects

Produktsioonigrupp ja Koger&Partnerid 2006

Paberitööstuse arengu puhul panime tähele, et areng Sossi mäel on olnud selgelt tsükliline ja tundub, et see jaguneb laias laastus 40ne aastasteks perioodideks, mille möödudes annab keegi tehasele uue vungi. Reeglina eelneb igale sellisele sündmusele kas paberimasinate tehnoloogilisest vananemisest tingitud tehase majanduslik langus või rahvusvahelised konfliktid. Vaibumisele järgneb tugeva impulsina järsk pööre, mis toob kaasa suured muutused kas omanike vahetuse või uute tehasehoonete rajamise näol. Samuti on sellise ajalise perioodi tagant välja antud ülevaatlikke raamatuid, nii et meie mõte tehase rekonstruktsiooni ajel trükis koostada, mis tundus algselt originaalne, osutus sammuks tsüklisse. Viimane suursündmus töötava tehase ajaloos oli 1967. aastal, kui tähistati 300 aasta möödumist paberitööstuse alustamisest Ülemiste ääres. Seda mäletavad endised töötajad helgelt ja see sisendas optimismi, ent peale üritustekava lõppu vahetusid sageli direktorid ja vabrikut venestati jõuliselt ning tehasehooned lagunesid. Juba 1972. aasta fotol, kus tehase paemüüril suur plakat „NSVL 50”, vaatab keeduhoone vastu lõhutud akendega, muutudes olemuselt tontlikuks. Kadunud oli tehase juhtide pikaajaline mõtlemine; linnapilti hakkasid paistma tööliste leiutised: kuna seadmed kütsid ruumi kuumaks, pilluti aknaid puruks ja kui tuli käre talv, topiti puhvaikad augutäiteks. Juubelist ühe tsükli võrra varem, 1926. aastal valmis tehase keeduhoone, tootmine kasvas nii hirmsasti, et järgnevatel aastatel tuli rajada rida täiendavaid ja järjest uusi ehitisi. Kuigi nende teke oli tehnoloogiast tingitud, oli tegu olemasolevat arhitektuuri ja kompleksi tervikut järgivate ehitistega, mida praegu on isegi raske algsetest eraldada. Usume, et praegune tehase rekonstruktsioon on võimas impulss kogu kvartali järgneva arengu uuele kujunemisele. Raamat räägib Tallinna paberivabriku ajaloost ja olulisematest sündmustest kuni praeguse hetkeni.

Toimetus

One thing we noticed about the paper industry is that development on Sossi hill clearly runs in cycles. Each period lasts about 40 years, at which point someone gives the factory new impetus. It’s almost like the rhythm of breathing. Usually every such event is preceded by an economic decline brought on by technological obsolescence of paper machinery or international conflicts. The low ebb is followed by a sharp turnaround, accompanied by big changes, either in the form of new owners or new factory buildings. Retrospective books also tend to be published after such a swing — so that our idea to put together this publication marking the reconstruction, which at first seemed original, proved to be a step in a cycle. The last big event in the history of the working factory was in 1967, the 300th anniversary of the founding of the paper industry by Lake Ülemiste. The former employees remember the event fondly — it instilled optimism — but after the party was over, directors began to be replaced frequently, an energetic Russification policy was practiced at the plant, and the buildings decayed. As early as 1972, we see a photograph of the boiling house gaping at us, like a monstrosity, its windows broken, while the limestone wall of the factory is adorned by a big poster labeled “USSR 50”. Gone was the ability of the factory bosses to think longterm. The employees’ own improvisations started becoming visible from the outside — since the equipment made the place hot to work in, the windows were punched out, and when it got cold, winter work coats were stuffed in the holes. One cycle before the 300th anniversary, in 1926, the factory’s boiling facility was completed. Production grew so fast that a number of additional new buildings had to be built. Since their inception was due to technological progress, these buildings followed the existing architectural style and overall look of the complex and are hard to tell apart even from the first buildings. We believe that the latest reconstruction of the factory is a powerful impulse for the ensuing development of the whole quarter. This book tells the story of Tallinn’s paper factory and the key events in its life, right up to the present moment.

The Editors

Tallinna lähiümbruse kaart kaart aastast aastast 1688. 1688. Paberiveski Ülemiste Paberiveski Ülemiste ääres ääres asus asushea heajalutuskäigu jalutuskäigu kaugusel linnast linnast metsa metsa taga. taga.Veski Veskiasukoht asukohtonon näidatud noolega. noolega. Tee TeeTartusse Tartusse“Strasse “Strasse nach nach Dorpat” asub pea samas kohas kus praegu. A map map of ofgreater greaterTallinn Tallinnfrom from1688. 1688. TheThe paper paper millmill by Lake Ülemiste was situated situated behind behind some some woods, woods, aa Tallinna lähiümbruse kaart good walk from fromaastast the the town. town.1688. The Thelocation locationofofthe themill millis is Paberiveski Ülemiste ääres asusThe hea jalushown by an an arrow. arrow. The road road totoTartu, Tartu,“Strasse “Strassenach nach Dorpat” isis located located nearly nearlyinin the thesame same place place as as it isitnow. is tuskäigu kaugusel linnast metsa taga. now. Veski asukoht on näidatud noolega. Tee

Tartusse “Strasse nach Dorpat” asub pea

PROOVISIME KUULATA...

WE TRIED TO LISTEN...

Inimesed armastavad püstitada skulptuure ja monumente kohtadesse, kus on aset leidnud märkimisväärsed sündmused. Arhitektuur on üks viis, kuidas kinnistada kollektiivse mälu kaudu tulevaste generatsioonide ajudesse ajalugu. Kuitahes individualistlik, aristokraatne või luksuslik üks ehitis ka poleks, jääb ta kõigest hoolimata ikkagi sotsiaalseks. Aknad saavad ette kardinad, seinad tapetseeritakse ja toad täituvad elanikega. Teie käes on reisikiri. Jälg Fahle maja rännakust, mille mälu unustab. Ja meie vaid ohkame: kui need seinad oskaksid rääkida… Proovisime kuulata. Fotolavastused on tehtud ehitusjärgus maja erinevates osades, kantuna ideest, et ruum dokumenteeruks sellisena nagu ta ei saa enam kunagi olema. Selle maja seinte vahel jätkub nüüd näidend, mille täidate teie oma lugudega. Teie olete uued tegelased ja kinnistute oma lugudega nende seinte vahele. Samal moel nagu paljud enne teid. Nautige seda raamatut nagu vihmase ilmaga soojas toas olemist.

People love to erect sculptures and monuments in places that have seen noteworthy events. Architecture is one way to plant the seed of history into the brains of future generations, through collective memory. No matter how individualistic, aristocratic or luxurious a building, it will always remain social - in spite of everything. Windows will get curtains, walls will be papered, and rooms will become filled with inhabitants. You are holding a travelogue. The trace of the journey taken by the Fahle building, a journey which memory has forgotten. And we only sigh: “If these walls could talk…” We tried to listen. The photographic scenes are staged from different parts of the building while it was under construction, inspired by the idea that the room would take root in our minds as it was and never will be again. Within the walls of this building, the curtain rises on a new act, one to be filled by you with your stories. In this play, you are the new players, and you and your stories will take root between these walls. Just as many have done before you. Enjoy the book, like being curled up inside on a rainy day.

Katrin Sipelgas

toimetaja, fotode lavastaja

editor, director of photography

fahle maja kui sipegapesa trügib töölisi treppidel hommikukumas aeg mängib oma trompetisoolot mis tantsiskleb lagedel seintel kui rahutum ilusam piiga aeg on alati uus ning lõhnab senitundmatu järele fahle maja kui sipelgapesa

2. fahle maja kui sipelgapesa trügib treppidel töölisi õhtuehas aeg tiksub seintes oma sisimat biiti veab pooli päält ööpäeva lõpmatut niiti ning aeg ei katke ja majas kihab ja kiheleb ammu üks hoopis teistmoodi iha fahle maja kui sipelgapesa 7

Vana aus Johannes Wiedenbauer, kes surnud linnamöldri meister Reincke tütrega abielludes sai endale võimaluse ja õigused paberitootmine täievääriliselt huugama panna ning säälsamas Härjapea jõe ääres (kus Fahlegi oma bisnise üles seadis) – see oli ammu enne, kui too solgiojaks muutus ning tänaseni Tallinna all vulisevasse kanalisatsioonitorru suunati – lükkas 1664. aastal kellegi teise poolt sisse seatud paberiveski mühisema. Ja nii edukalt, et ta hiljem ühes kohtuprotsessis konkurentide tõrjumiseks vabatahtlikult linnale suuremaid makse pakkuda võis. Ning ka oma tahtmise sai. Nõnda algas siis ajaloo silmis paberitootmine Tallinnas. Ent juba head mõned aastad enne seda saabus tollasesse uhkesse hansalinna üks intellektuaal, ärimees ja seikleja, raamatukaupmehe poeg ja raamatukaupmees Lorenz Jauch. Ei ole tihti räägitud tost, kuidas paberitootmine Tallinnas tegelikult alguse sai, sest veel tänini on neid, kes kõnelda ei tihka. Jauch oli Turu ja Tartu ülikooli raamatute muretseja

Algusaegu

ning privilegeeritud raamatukaupmees Rootsi kuningriigis, aga see oli vaid päälmine kiht. Jauch oli ka paras vusserdaja ja ebaõnnestunud ärimees, kel küll suured plaanid meeles mõlkusid, kuid kes pea kunagi oma geniaalseid ideid teostada ei suutnud. Kui alguses oli Jauch paipoiss ja Tallinna rae lemmik, kes sai pea kõik volitused ja õigused, ka toetused ja laenud, mis ta vajas, siis aja edenedes mässis ta oma ärid sügavasti võlgadesse, ise aina lootes, et asjad hästi edenevad ning kuld peagi voolama hakkab – oma suvemõisas Jauchenthalis (eks sääl, kus täna Juhkentali tänav) istus ta ja seadis kokku uskumatuid äriplaane – kuidas tema paberiveski hakkab varustama isegi Roomat ja suuri Saksa linnu. Iga äriline samm ent ajas teda hullumeelsemasse ahistusse, suurematesse võlgadesse, nii et võlaandjad linnas teda enam ei usaldanud. Liiga selgelt helkis ta silmes see hullumeelsus. Paberi tootmiseks, mis oli ju nüüd ta kohustus Tallinnas, mil

ta meister Reinckelt vana katelsepaveski-vasepaja rendile sai, vajas Jauch kaltse, lõputult kaltse, aga linn ei andnud talle kaltsude kokkuostu ainuõigust tarandi sees. Jutud räägivad, et ta põgenes siit, tõstetud välja oma majast, jäänud ülepeakaela võlgadesse. Eks enim kartnud Jauch hoopis oma elu pärast, sest ega tal jäänud muud võimalust enda võlgadest päästmiseks kui kaltsudest paberit teha, aga kaltse hankis ta ... salaja, hämara kattevarjus koos mõne ustava selliga. Selline asi ei sobi kunstnikule, sest paberivalmistajad pidasid end tollal kunstnikeks, mitte tavalisteks käsitöölisteks, nende kaitsepühakuks oli paslikult püha Luukas. Ei läinud lihtsal

rahval just kaua aega, et välja mõelda, kuhu nende rõivatükid pesupäevil kaduma kippusid. Mine sa tea, kas kartis Jauch rohkem võlausaldajaid või kaaskodanike kaigast; kuulukse vahel ka jutte, et ta uskus enese Rootsis hea äriga raha tagasi teenivat; siit ta igatahes kadus. Ning au ja kuulsus jäid Wiedenbauerile. Nõnda on lood paberi ja Tallinnaga.

The directors of the old times stealing rags — so that the work in the factory wouldn’t end.9

Paberi tööstus Ülemiste ääres The paper industry on the shore of Lake Ülemiste

Monika Eensalu

O. Karma, E. Jaanvärk, T. Meikar, T. Nurk, O. Greiffenhagen

Vaade paberivabrikule, 1900

Revali paberivabrik 1845. Tundmatu autori graafika

A view of the paper factory from 1900

The Reval paper factory in 1845. Artist unknown

Vaade laoplatsile ja abiettev천tetele 1922 talvel A view of the warehouse lot and auxiliary enterprise, winter 1922

17. sajandi jooksul laienes Ülemiste järve äärne tööstuspiirkond, kui lisaks viljaveskitele rajati sinna vaseveski, vanutustöökoda ning paberiveski. Tol ajal valitsenud merkantilism jättis oma jälje ka kõrvalisele Kirde-Euroopale. Kuramaal oli merkantilismist haaratud hertsog Jakob, kes maa igasse soppi vabrikuid rajas. Tema taktikepi all rajati Kuramaale ka esimene paberiveski. Eestis ja Liivimaal ei löönud tööstus nii lihtsalt läbi. Rahva väikesed vajadused rahuldas mereteed mööda maale jõudev eksportkaup. Sisseveetavate tööstuskaupade hulka kuulus ka paber. Tallinna paberivalmistamise ajalugu on alguse saanud 1664. aastast, kui Ülemiste järve äärde rajas raamatukaupmees Lorenz Jauch eesti esimese paberiveski. Paberiveski ehitati seismajäänud vaseveski asemele. Veski tegutses alguses kõigest paar aastat. 1667-1675. aastani ettevõte seisis, siis võttis selle üle paberimölder Johannes Wiedenbauer.

The history of paper making in Tallinn begins in 1664, when the book merchant Lorenz Jauch established Estonia’s first paper mill on the shores of Lake Ülemiste. The paper mill was built on the site of a defunct copper mill. The mill was initially in service only for a few years. The company stood idle from 1667-1675, at which point it was taken over by Johannes Wiedenbauer.

Tolleaegsete kommete ja arusaamade järgi oli see endastmõistetav ja rae poolt isegi otse ette nähtud, et linnaveskite surnud möldri või mõne teise koha täitmisel sai ametiõigused see sell või meister, kes nõustus abielluma oma eelkäija lesega või kosima selle tütre. Sama teed Tallinna paberiveski omanikuks saamiseks kavatses kasutada ka Wiedenbauer. Ta abiellus surnud omaniku tütrega ja sai kaasavaraks ihaldatud veski.

By the custom at the time, the logic of this step was self-evident and even the town’s Rat or council went so far as to decree that upon the death of the miller or some other vacancy at a city mill, the position went to whichever master (or apprentice) agreed to marry his predecessor’s wife or court his daughter. Wiedenbauer intended to follow the same route to becoming owner of the Tallinn paper mill. He married the daughter of the former owner and, as the dowry, got the coveted mill.

Põhjasõja ajal veski laostus ning ehitati 1731. aastal rae korraldusel ümber katelsepaveskiks-vasepajaks.

During the Great Northern War, the mill fell into disrepair and was converted into a smithy and copper forge in 1731 at the behest of the Rat.

Saksamaa esimene paberiveski rajati 1290. aastal riigi lõunaossa, Švaabimaale Ravensburgi. Varakult pöörati tähelepanu erinevate paberivabrikute toodete kaitsmisele – seda tehti vesimärkidega. Pole teada, kui hästi vesimärgid oma ülesandega hakkama said ning kas need oma eesmärki teenisid. Vesimärke oli lihtne järele teha, samuti ei kaitsnud paberitootjaid võltsijate eest ka seadused. Levinud vesimärk 15. ja 16. sajandil kujutas härjapead, rist sarvede vahel. Sajandeid toodi paberit Eestisse sisse. Tallinnas tarbis paberit peamiselt raad, kellele muretsesid paberit raehärrade perekonnaringi kuuluvad kaupmehed. Enamasti eksporditi paberit Saksamaalt, mõnikord ka Prantsusmaalt ja Põhja-Itaaliast. Paberit kasutati linnakantseleis ja ilmselt ka teatud otstarbeks suurtükkide laadimisel. 18. sajandil ei olnud Ülemiste paberiveski ilmselt pidevalt käigus. 1824. aastal ostis vanutustöökojana kasutuses olnud vana hoone W. Fr. v Wistinghausen ning hakkas seda vabrikuhooneks ümber ehitama. Ehitus jäi aga soiku ja 1836 sai lagunevate hoonete omanikuks J. W. Donat. Kuna krunt oli vajalike hoonete ehituseks liiga väike, ostis Donat maad juurde ning rentis seda lisaks ka linnalt. Vabrikus oli kümme tõrt, millest töötas vahepeal ainult kuus, seda tööjõupuuduse tõttu. Tööjõudu tuli alles koolitada ning just seepärast toodeti peaaegu ainult tavalisi paberisorte. Paberit toodeti Eesti, Liivimaa ja Soome, aga ka Peterburi, Pihkva ja Novgorodi jaoks. Lisaks kirjapaberile ja papile valmistas vabrik ka katusepappi. Katusepapp oli sama soodne materjal kui õled, samas oli see ka ohutum kui puit. Katuse katmine katusepapiga oli lihtne, juhtnööre selle kohta jagas tasuta

During the 17th century the industrial area on the shores of Lake Ülemiste expanded when a copper mill, felting shop and paper mill were built next to existing traditional grain mills. The mercantilism of the era left its mark on northeastern Europe, although far from being the centre of the world. In Courland, mercantilism had won over Duke Jakob, who established plants in just about everywhere. The first paper mill in Courland was established under his direction. Industry did not prosper so easily in Estonia and Livonia. The modest needs of the people were served by export goods that reached land by way of shipping routes. Paper was among the industrial goods imported.

For centuries, Estonia imported paper. In Tallinn, the Rat was the main consumer of paper; it was supplied by merchants in the families of the aldermen. Mostly the paper came from Germany, sometimes from France and northern Italy. Germany’s first paper mill was built in 1290 in the southern part of the country in Ravensburg, Schwabia. Early on, there was an effort to protect the products of various paper factories—this was accomplished by watermarks. It is not known how well the watermarks served their purpose. It was easy to reproduce watermarks and laws did not protect paper manufacturers from counterfeiters. A common watermark from the 15th and 16th centuries depicted an ox’s head, with a cross between the horns. It appears that the paper mill at Ülemiste was no longer in continuous operation by the 18th century. In 1824, the old building that had been used as a felting shop was bought by W. Fr. von Wistinghausen and he began to convert it into a factory building. The construction foundered, however, and in 1836 the deteriorating building was acquired by J. W. Donat. Since the piece of land was too small for buildings, Donat bought more acreage and leased land from the city as well. There were ten vats at the plant, of which only six were in operation, due to lack of workers. A workforce had yet to be trained and as a result production was confined almost exclusively to ordinary types of paper. Paper was produced for Estonia, Livonia and Finland as well as for St. Petersburg, Pskov and Novgorod. In addition to stationery and cardboard, the plant also produced roofing paper. The latter was as advantageous a material as reeds, but safer than wood. It was easy to cover a roof with paper, and factory director Donat personally dispensed instructions free of charge, on how to do this. The cardboard produced by the paper

Paberivabriku j천ujaam, 1900 The paper factory power plant, 1900

I ja II paberivabrik, 1912 Paper factories I and II, 1912

Vaade P천hja Puupapi- ja Paberivabrikule, 1912 A view of the NorthernCardboard and Paper Plant, 1912

Paberivabrik, 1912 The paper factory in 1912

Tallinna Puupapi ja Tselluloosivabriku vaade Tartu mnt poolt, 1927 A view of the Tallinn Cardboard and Cellulose Plant from the Tartu mnt side, 1927

Kunagi enne 1920. aastat. Saeveski sisevaade. Kas nende meestega ehitati hiljem vabariiki? Sometime before 1920. A look at the interior of the sawmill. Were these guys the ones who went on to build the Republic?

1920. Põhja Paberi ja Puupapi Vabrikute Aktsiaühisuse mehhaanikatöökoda. Vabariigi algusaeg, suurte lootuste ja plaanide aeg 1920. The United Northern Cardboard and Paper Plants metalworking shop. The early years of the Republic, a time of great hopes and big plans

Paberimeister H. Enderlein paremal. Kauba edasitoimetamise kontor, 1920 Paper master H. Enderlein on the right, in the shipping office, 1920

Kalandrite saal (4 kalandrit), seal sai paber vajaliku tiheduse ja läike Calender room (4 calenders for making paper glossy)

vabrikudirektor Donat isiklikult. Paberiveski valmistas ka pappi, millega laevu usside kaitseks üle löödi. Donati ettevõtmised pakkusid avalikkusele huvi. Baltisaksa ajakiri Inland kirjutab paberiveskist mitmeid lugusid, erilise tähelepanu osaliseks sai juba mainitud katusepapp. Kõigele vaatamata toodi kõrgema kvaliteediga paberit ikka veel Eestisse sisse. Tootmiskulud olid lihtsalt nii kõrged. Tavalisi paberisorte toodeti umbes veerandi võrra kallimalt kui välismaal, peenema paberi puhul olid kulud aga veelgi suuremad. 1840ndail intensiivistusid katsetused ja otsingud paberi toorainebaasi laiendamiseks. Õlgede, linavarte, kaltsude ja mitmesuguste jääkide kõrval võeti kasutusele pilliroog, kõrkjad jne. See küsimus lahenes järgnevail aastakümneil puidu kasutuselevõtmisega, mis lõi uued võimalused paberitööstuse laienemiseks ja esimeste tselluloositehaste loomiseks. Paberiveski toodang sõltus eelkõige tooraine saamise võimalusest. Paberimöldrid püüdsid seetõttu valitsusvõimult saada privileegi teatud piirkonnas ainuõiguslikuks kaltsude korjamiseks oma kaltsukorjajate kaudu. Kaltsukorjaja tähtsus peegeldus mõnikord isegi paberi vesimärkides, mis kujutasid kaltsukorjajat, margapuu õlal. 1890. aastateks oli vabriku seadmestik lootusetult vananenud ning vabrik konkurentsivõimetu. Paberitööstuses hakkas sel ajal toorainena esikohale tõusma tselluloos. Grupp ärimehi, eesotsas Ernst Ossega, otsustas Tallinnasse rajada uut tüüpi tselluloositehase. Selleks osteti Ülemiste paberivabrik. 1893-1894 rekonstrueeriti Ülemiste paberivabrik usaldusühing “Osse ja Ko” poolt Eesti esimeseks tselluloosivabrikuks, mis varustas Eesti ja Venemaa paberivabrikuid sulfiitmenetlusel valmistatud tselluloosiga. Toona ei olnud veel ühtset tootmismeetodit, vabrikud proovisid erinevaid tootmisviise, mis ei viinud aga alati soovitud tulemuseni. 1894. aasta sügisel hakkas vabrik tööle ning juba järgmise aasta kevadel toimus raske õnnetus — plahvatas üks neljast keedukatlast. Plahvatus tekitas keetmishoonele suuri purustusi ja nõudis kaks inimelu. Vabriku taastamistöödega alustati kohe ning tootmine võis peagi jälle lahti minna. Vabriku toodang ei olnud kuigi kvaliteetne, ostjad nimetasid seda 2. klassi toodanguks. Vabriku sisseseadmisel taheti kokku hoida, seepärast olid peaaegu kõik seadmed puudulikud ning tootmine kallis. Lisaks remonditi pidevalt midagi ja töö seisis — nii et vabrik ei töötanud kunagi täisvõimsusel. Masinate parandamine ja ümberehitamine neelas tegelikult palju rohkem raha kui oleks kulunud alguses vabriku ratsionaalsel sisseseadmisel. 1899. aastaks olid firma rahad läbi. Sama aasta oktoobris võttis vabriku juhtimise üle 24-aastane Emil Fahle. Ta esitas troostitus olukorras tselluloosivabriku osanikele ja võlausaldajatele põhjaliku saneerimiskava. Mõlemad olid nõus tegema suuri järeleandmisi. Juba järgmisel aastal hakkas olukord paranema, kuid konkurentsivõime tugevdamiseks oli vaja uusi investeeringuid. Nähtavasti oskas Fahle üldise raske majanduskriisi tingimustes osanikele niivõrd veenvalt esineda, et need nõustusid ettevõtte finantside uue saneerimisega. Ülesanne, rekonstrueerida ummikus vabrik tulutoovaks

mill was used to cover ships to guard against worms. Donati’s undertakings were a source of interest for the public. The Baltic German publication Inland writes a number of stories of the paper mill, and the roofing paper received special coverage. In spite of it all, higher grade paper was still being imported. The production costs were simply that high. The production cost for ordinary types of paper was about 25% higher than abroad, and the outlay for finer paper was even greater. In the 1840s, development activity intensified in order to expand the paper production base. Reeds and cattails were adopted in addition to straw, flax stems, rags and various leftovers. The raw material issue was resolved in the following decades by the introduction of wood, which created new opportunities for expanding paper manufacturing and the founding of the first cellulose plants. The production of the paper mill depended above all on the availability of raw material. The paper makers tried to obtain hegemony from the city to exclusive rag collection in certain neighborhoods through dedicated rag collectors. The importance of the rag collector was even reflected in some paper watermarks, depicting such an individual carrying a wooden pole on his shoulder. By the 1890s, the equipment of the factory had become hopelessly obsolete and the factory uncompetitive. Around this time, cellulose began rising to the forefront as a raw material. A group of businessmen led by Ernst Osse decided to establish a new type of cellulose plant in Tallinn, acquiring the Ülemiste paper factory for this purpose. In 1893-1894, the limited partnership Osse & Co. turned the Ülemiste paper mill into Estonia’s first cellulose factory, which supplied Estonian and Russian paper plants with cellulose produced using the sulfite process. Back then there was no one single production method. Factories tried various methods which did not always produce the desired result. In autumn 1894, the factory was launched but it was not long before a serious accident occurred—in spring 1895 one of the four boiling vats exploded. The explosion caused major damage to the boiler house and claimed two lives. Restoration began immediately and before long manufacturing resumed. The output of the factory was in no way high-quality, and in fact buyers termed it a second class product. There had been an attempt to save money when outfitting the plant, and as a result nearly all of the equipment was deficient and production was expensive. In addition, something seemed always to be in repair, and idle, so that the factory was never working at full capacity. Repairs and reconstruction of machinery actually swallowed up much more money than it would have cost to outfit the factory properly right at the outset. By 1899, the firm’s resources were at rock bottom. That October, 24-year-old Emil Fahle took over management of the factory. In the bleak situation, Fahle presented creditors and shareholders with a thorough financial sanitization plan. All were willing to make major concessions. Already by the next year, the situation began improving, but new investments were still required to improve competitiveness. It seems that Fahle had savvy in dealing with shareholders in the generally dire economic straits, for they again consented to improve the company’s financial situation. The task—to take a foundering plant and turn it into a profitable enterprise—was not an easy one. First of all, Fahle lacked financial

Sisseostuosakond ja lao juhatus, 1920 Purchasing department and warehouse management, 1920

Direktorid E.Forsman ja B.Makowski Directors E. Forsman and B. Makowski

Puidu sisseostmisosakond (seisavad direktor E. Rosenwald ja 채rijuht Chr. Pfaff) The wood purchasing department (standing: director E. Rosenwald and general manager C. Pfaff)

ettevõtteks, polnud kerge. Esiteks polnud Fahlel selleks erilisi rahalisi vahendeid ning teiseks oli Ülemiste paberiveskile tekkinud Pärnusse kõva konkurent — Waldhofi tselluloosivabrik. Waldhofi vabrik, mille toodang oli kvaliteetsem, üritas Ülemiste vabrikut turult välja süüa. See polnud eriti raske, sest lisaks alaväärtuslikule toodangule, tarnijate ja pankade usalduse puudumisele, vananenud tootmisvahenditele ning kapitali puudusele oli vabrikul kaelas ka kohtuprotsess. Tallinna prokuratuur tahtis vabrikut sulgeda, sest vabrik saastas õhku ja reostas oma heitvetega vabriku juurest läbi voolavat oja. Kõige kiuste alustas Fahle võitlust, mille tulemuseks oli tulutoovam tootmine ning toodete kvaliteedi paranemine. Kui Waldhofi vabrik nägi, et edasised katsed Ülemiste vabrik turult tõrjuda kahjustaks vaid Waldhofi vabrikut ennast, allkirjastati 1904. aastal 5-aastane leping, mis määras ühtsed müügihinnad ja lõpetas tulise võitluse. Samal aastal algas ka Ülemiste tselluloosivabriku laiendamine. Dividende ei makstud välja kuni 1913. aastani, vaid kasutati vabriku laiendamiseks ning tootmisvahendite ostmiseks. Tehniliste töötajate ning müügimeeste arv kasvas 1900 aasta 13-lt 1913 aastaks 39-le, tööliste arv 254lt 521-le. Sellest sajandivahetuse perioodist pärinevad mitmed kaasajani säilinud vabrikuhooned. Üks olemasolev kolmekorruseline kivihoone ehitati Rudolf Knüpffleri projekti järgi ümber tselluloosivabrikuks. 1907-1908 ehitati 35,3 m kõrgune betoonist leelisetorn. 1909. aastal alustas ettevõte senise tselluloosivalmistamise kõrval ka paberitootmist. Selle tarbeks ehitati 1908-1910 aastal nn. esimene paberivabrik, hoone projekteeris tehnik O.Schott. Edaspidi juhtis ansambli väljaehitamist arhitekt J.Rosenbaum. 1911 ehitati Masina tänavale juugendstiilis pritsimaja. Juugendstiilis on ka Tartu mnt vastasküljel 1912. aastal ehitatud, otsafassaadiga tänavale suunatud puidutöökoda, väravahoone ja piirdemüür. 1912-13 ehitati peafassaadiga vastu Tartu maanteed esimese paberivabriku kõrvale teine paberivabrik. 1912. aastal kujundati vabrik ümber Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku Aktsiaseltsiks. Ettevõtte tselluloosi aastatoodang ulatus Esimese maailmasõja eel 10 000 tonnini. Suurimat konkurentsi kubermangu piires pakkus Pärnusse rajatud “Waldhofi” filiaalvabrik. Need kaks ettevõtet andsid sel ajal üle 70% Venemaa tselluloositoodangust. 1914.-15. ehitati Masina tänavale otsafassaadiga vastu Tartu mnt. esinduslik peakontor, arhitektiks endiselt J.Rosenbaum. 1920. aastate keskpaigaks oli turu seis kujunenud selliseks, et tselluloosi müük oli soodsam paberi müügist. Otsustati orienteeruda ümber ja asuda rajama uut tselluloosivabrikut. 1920. aastat iseloomustab ettevõtte peadirektor Fahle vabriku tegevuse ülevaates kui äärmiselt selgusetut aega, kus varasemad suhted ja tegevustingimused olid pärast mitmekordseid muutusi täiesti segi paisatud. Ühed keelud ja korraldused järgnesid teistele, samuti rekvideeriti paberipuud riigi vedurite kütteks. Kõik Venemaal asunud varad oli nõukogude võim natsionaliseerinud, kokku 7 miljoni rubla väärtuses. Kõige olulisem kaotus oli Venemaa turg, mille nõuetele vastavalt olid masinad kohaldatud.

means himself, and second, the Ülemiste paper mill now had a serious competitor: the Waldhof cellulose factory. Waldhof, which turned out higher quality product, was making a bid for Ülemiste’s remaining slice of the market. This would not have been especially difficult, as in addition to low-value production and lack of supplier and creditor confidence, obsolescent means of production and shortage of capital, Ülemiste was embroiled in a court case. The Tallinn prosecutor’s office wanted to close the factory as the factory befouled the air and contaminated a stream in the vicinity with runoff. Against all odds, Fahle put up a fight, and the result was a more profitable line of production and improved quality of output. When Waldhof saw that further attempts to drive Ülemiste off the market would only come back to hurt Waldhof itself, a five-year cartel agreement was signed in 1904, bringing the fierce competition to an end. That same year, expansion of Ülemiste cellulose plant began. No dividends were paid until 1913—profits were used to expand the factory and buy means of production. The number of technical workers and salesmen grew from 13 in 1900 to 39 in 1913, and the number of workers from 254 to 521. Many of the today’s extant factory buildings date from this turnof-the-century period. One existing three-story stone building was converted as designed by Rudolf Knüpffler into a cellulose factory. In 1907–1908 a 35.3 m high concrete lye tower was built. In 1909 the company branched out into paper production from cellulose manufacturing. For this purpose, the first paper factory was built in 1908–1910. The factory was drafted by technician O. Schott. From there on, the construction of the complex was headed by J. Rosenbaum. In 1911 an Art Nouveau fire station was built on Masina tänav. Also done in an Art Nouveau style are the woodworking shop, gatehouse and retaining wall built on the other side of Tartu maantee in 1912 with the abutting façade facing the street. In 1912–1913 a second factory was built next to the first factory, with its main façade facing Tartu maantee. In 1912 the factory was converted into the Northern Paper and Cellulose Factory Stock Company. The yearly production of cellulose reached the 10,000-ton mark on the eve of World War I. A branch of the Waldhof factory established in Pärnu offered the most competition within the province. These two companies accounted for over 70% of Russia’s cellulose production. In 1914–1915, a grand headquarters building was built on Masina tänav with its abutting facade facing Tartu maantee, the architect still J. Rosenbaum. By the mid-1920s the market situation was such that it was more profitable to sell cellulose than paper. A decision to reorient was made and construction of a new cellulose factory began. In Fahle’s reports on the factory’s activity, 1920 stands out as an extremely unclear time, when earlier relations and conditions were in complete disarray due to one change after another. Interdictions followed prohibition, while wood used for paper making was requisitioned for fuel for the state’s locomotives. All assets in Russia had been nationalized by the Soviets, to the tune of 7 million rubles. The greatest loss was the Russian market—all of the factory’s machinery had been geared toward that market’s needs. 1926 saw the completion of a new sulfite cellulose plant with four vats designed by Erich Jacoby. The limestone building with an Lshaped footprint was built attached to paper factory no. 2 in the vacant area to the southeast of it. The external walls of the massive building were laid of limestone, while the interior structure, ceilings and floors, and pillars supporting the ceiling were poured

Paberi müügiosakond Paper sales department

Pearaamatupidamine (seisab pearaamatupidaja ja ärijuht E. Willing) Accounting (standing: chief accountant and general manager E. Willing)

1914. Paberimasin nr 4. Emil Fahle majapidamine kasvas; mine sa tea, kas trükiti Esimeses maailmasõjas palju lendlehti, pakiti pakke... Paberivabriku korstnad vilistasid. Vilistasid sellele, vilistasid oma viit, üht Fahle laulujupikest 1914. Paper machine 4. Emil Fahle’s holdings grew, who knows whether many leaflets were printed in First World War, packages packed... The smokestacks veritably whistled. Whistled a little snatch of song, one of Fahle’s

1995. Keedumaja laastupunkrid katelde kohal maa ja taeva vahel. Mõnest on nüüdseks saanud liftishaht, mõnest vannituba või saun ja ühest isegi väike raamatukogu 1995. Above the vats, the wood chip hoppers, between earth and sky. Some have become elevator shafts, others a bathroom or sauna, and one even a small library

Puitlaastu punkrid keedumajas, 1995. Foto: A. Kõresaar Puitlaastu punkrid keedumajas, 1995. Foto: A. Kõresaar

1926. aastal valmis arhitekt Erich Jacoby projekti järgi uus nelja keedukatlaga sulfittselluloosivabrik. L-kujulise põhiplaaniga paekivihoone ehitati II paberivabriku külge sellest kagu poole jäävale hoonestamata maa-alale. Suure hoonemahu välisseinad ehitati paekivist, sisekonstruktsioon, vahelaed, vahelagesid toetav postistik valati betoonist. Uues vabrikus oli keedu-, ettevalmistus- ja kuivatusosakond, lisaks veefilter. Keeduosakonnas keedeti paberipuud tselluloosiks. Keeduosakond hõlmab hoone kagupoolse kõrge tiiva. Projekti järgi ehitati see nelja vahelaega, neljanda vahelae moodustasid betoonlehtrid, mille kohal olid laastupunkrid. Keedumajas olid kohad neljale keedukatlale. Osakonna edelapoolsemas osas on trepikoda, mille kaudu pääseb kõigile vahekorrustele. Hoone välisseintes on paaridesse jaotatud vertikaalsed aknad (projektis ettenähtud aknalindiidee ei teostunud). Ettevalmistusosakonnas tselluloos pesti, separeeriti ja sorteeriti. See osakond võttis enda alla suure osa hoone põhimahust. Projekti järgi on osakonnal madal viilkatus, kirdefassaadis on viis paari vertikaalseid aknaid, hoone sees on üks betoonist topelt vahelagi. Kuivatusosakonnas tselluloos kuivatati, kaaluti ja pakiti. Osakond asus ettevalmistusosakonna ja teise paberivabriku vahel. See osakond eristub ettevalmistusosakonnast paekivist müüriga, ka mahult on ta sellest natuke kõrgem ning viilkatus asetseb vastassuunaliselt. Veefiltris filtreeriti tarvitatud vesi ja püüti kiud kinni. 1927. aastal monteeriti hoonesse kolm keedukatelt, 1928. lisandus neljas. Vana tselluloosivabrik lammutati. Oma isiklikus elus oli Emil Fahle rangelt kaalutlev ja asjatuid kulutusi mittelubav. Traditsioonide kohaselt pidanuksid tema õigused ja positsioon kanduma üle poeg W.Fahlele, kes teataval määral juba ettevõtte tegevusse oli lülitunud. Viimasel puudusid aga isa iseloomujooned, huvi, töö-, ja elulaad. E. Fahlel oli küllalt põhjust karta, et tema õiguste kandumine pojale võiks kaasa tuua kogu ettevõtte laostumise. Seepärast otsustas ta Mendelssohni pangamajaga Berliinis lepingu sõlmida, mille kohaselt pojal ja teistel pärijatel polnud õigust pärast tema surma 30 aasta jooksul ettevõtte tegevusse sekkuda. Kontroll pidi üle minema pangamajale. Vastav leping sõlmiti 28. augustil 1928. Juba 24. juunil 1929 E. Fahle suri ootamatult ja leping jõustus. 1930. aastal tehti tselluloosivabrikule täiendavad juurdeehitused: keeduosakonnale lisati veel kaks keedukatelt, selleks pikendati olemasolevat osakonda ühe katla jagu ning kirdefassaadi nurka ehitati ühe katla (oli monteeritud vanast vabrikust) jaoks juurde neljakorruseline maht; ettevalmistusosakonna ruume suurendati juurdeehitustega kirdefassaadile. Uue kirdefassaadi ilme kujundati ligilähedaselt algses projektis ettenähtuga ning see sulandus täielikult vabriku arhitektuuriga. Laiendatud vabrik tootis kuni 200 tonni tselluloosi ööpäevas. 1930. aastatel olulisi juurdeehitustöid ei toimunud. 1937. valmis katlamajale uus korsten. 1939. aastal puhkenud Teine maailmasõda tähendas tselluloosivabrikule seniste põhiliste turgude kaotamist ning asendumist uutega. Sõja alguses said kannatada mitmed hooned, näiteks katlamaja ja paberiosakond. Tselluloosivabrik jäi

of concrete. The new factory had a boiling, preparation and drying area, plus a water filter. In the boiling section, wood was reduced into cellulose. This section took up the high southeastern wing of the building. The design called for this wing to be built with four floors, with the fourth one formed by concrete hoppers above which there was a storage bunker for wood chips. There were places for four vats. The section’s southwestern side had a stairwell leading to all of the in-between floors. Vertical windows in pairs occur along the external walls (the ribbon window idea in the plans was not executed). In the prepping area, cellulose was washed, separated and sorted. This section took up a major part of the main area of the building. The plans called for a low gabled roof for this section. The side facing the northeast has five pairs of vertical windows, and there is one double concrete floor inside the building. In the drying section, cellulose was dried, weighed and packaged. The section was located between the prepping section and the other paper factory. With its limestone wall, this section stands distinct from the preparation section, and in terms of its bulk, too, it stands a little higher with the alignment of the gabled roof is opposite. The water filter was for filtering used water and catching fiber. In 1927, three boiling vats were installed in the building, and a fourth one was added in 1928. The old cellulose factory was demolished. In his personal life, Emil Fahle was an exceedingly deliberate man who did not allow pointless expenditures. Traditionally, his son Werner Fahle, who was already involved in the workings of the company, was to have succeeded him. But Werner lacked his father’s traits, his interests, style of work and lifestyle. So Fahle had good reason to fear that his son’s succession would spell the demise of the entire company. He thus decided to sign a contract with the Mendelssohn house of finance in Berlin, effectively prohibiting his son and other heirs from interfering in the activity of the company for 30 years after his death. The bankers were to assume control. The contract was signed on 28 August 1928. Fahle died on 24 June 1929 and the agreement took effect. In the 1930s, additions were built to the cellulose factory: two more boiling vats were added to the boiling section, which necessitated the lengthening of the existing section by the measure of one vat, and a four-story space was added to the northeastern corner to accommodate one vat carried over from the old factory. The prep section space was increased with additions to the northeastern façade. The new appearance of the northeastern facade was similar to the original specifications of the design and it blended in completely with the factory’s architecture. The expanded factory produced up to 200 tons of cellulose per day. No major additions were undertaken in the 1930s. The boiler house’s new chimney was completed in 1937. The outbreak of World War II in 1939 meant the loss of existing primary markets and the addition of new ones. A number of buildings suffered damage early in the war, such as the boiler house and paper section. The cellulose factory emerged nearly unscathed, with only one vat destroyed. The wood chip storage bunkers were damaged, and mortar shells scarred the external walls heavily. By October 1942, though, the factory was again up and running. A large amount of paper went to waste. The factory promised it to employees as barter. This was a well-received offer, since paper was being traded for food. Wood in chip form was also sold to workers in need. In the cold winter of 1941-1942, a part of the

1926–1927. Tallinna kohal Sossi nõlval toodeti paberit ja pappi, all linnas kihas elu — Tallinn oli ju saanud eestlaste oma linnaks — ülal Toompeal ehitati vabariiki (tõttöelda oli see samasugune (enamasti) tühine ja mõttetu lehmakauplemine nagu tänagi). Paberivabriku areng ja kasvamine oli tollal kuidagi paralleelne, seotud sellega, kuidas kasvas eestlaste eneseteadvus, kuidas vabariik võttis oma näo. Kahjuks polnud seda kauaks antud. Paarkümmend aastat testiti inimeste ja ka Fahle vabriku peal juba hoopis teistsugust riiki ja ta masinavärki. Elati muidugi edasi. Kui just jalga ei lastud või pihtide vahele ei jäädud

1926-1927. Paper and cardboard were manufactured above Tallinn on Sossi hill, down below the city hummed with life – Tallinn had finally become the Estonians’ own city. Up on the other hill, the citadel hill Toompea, state-building was the order of the day (truth be told, much of it was the same sort of empty and pointless horse-trading that it is today). The development of the paper factory in some ways paralleled the growth of Estonians’ self-consciousness, the way the republic claimed its identity. Unfortunately it was not meant to be for very long. For a couple decades a different kind of regime, a different kind of system, would be tested out on the people and on Fahle’s factory as well. Life went on, of course, in that Soviet era. At least for those who didn’t escape, or get caught in the machinery

1920ndate lõpp. Keedumaja uhkuseks olid uued puitlaastu keedukatlad, mis olid peaaegu 20 meetri kõrgused. Praegugi on näha kohad vahelagedes, kust katlad läbi sööstsid Late 1920s. The pride of the boiling house was the new wood chip boiling vats, which were nearly 20 meters high. You can still see in the ceiling the places where the vats ran through

1920ndad, paberimasin ja paberimasina töölised Uno Kosenkranius ja Salme Pebre 1920s. The paper machine and paper machine employees Uno Kosenkranius and Salme Pebre

1920ndate lõpp. Mees luuaga on Anton Vill, paremal posti taga seisab masinaülem Late 1920s. The man with the broom is Anton Vill, and the machine foreman is standing to the right behind the post

PasunapĂľlvkonnad Often several generations worked here at the same time: just the old desire to follow in a fatherâ&#x20AC;&#x2122;s footsteps. Brass choirs had prestige, grandkids competed with grandfathers. After all, there was no other way to get to travel, back then you had to be in some kind of cultural organization like a band or sports team. Those who werenâ&#x20AC;&#x2122;t blessed in the musical department kicked a ball around.

Vanamees oli juba varsti peale sõda invaliiVanamees oli juba varstisee peale dina pensionile jäänud, oli sõda miskiinvaliitemas dina pensionile jäänud, see oli miski temas murdnud, ei näinud enam vanu sõpru, ei murdnud, ei näinud enam vanu sõpru, ei käinud õieti väljaski. Esimesed aastad üritas käinud õieti väljaski. Esimesed aastad üritas ta pasunakoori proovides kohal olla, aga ta pasunakoori proovides olla, kuni aga mida aeg edasi, seda harvemkohal ta ilmus, mida aeg edasi, seda harvem ta ilmus, kuni lõpuks enam ei tulnudki. lõpuks enampolnud ei tulnudki. Ega pojaga vanal kunagi just kõige Ega pojaga polnud vanaltavaline kunagi eesti just kõige paremad suhted olnud, lugu. paremad suhted olnud, tavaline eesti lugu. Poeg ei olnud päris selline, nagu ta tahtnuks, Poeg ei olnud päris selline, nagu ta tahtnuks, oli kuidagi pehme iseloomuga ja tasane, ei oli kuidagi pehme iseloomuga jaette tasane, ei oodanud elult just paljut...Kuigi polnud oodanud elult just paljut...Kuigi ette polnud talle ka suurt midagi heita, oli ta ju tööle talle midagi heita,paberivabrikusse, oli ta ju tööle tulnudka suurt sellessesamasse tulnud sellesesamasse paberivabrikusse, alul lihttööliseks ning nüüd, aja edenedes, alul lihttööliseks nüüd,ninaks aja edenedes, kontori poolel üsnaning tähtsaks tõusnud, kontori poolel üsna tähtsaks ninaks tõusnud, töödejuhatajaks saanud. Poeg jälle (kes nüüd töödejuhatajaks saanud. Poeg jälle (kes oli ammu ise isa, noh, nagu poegadeganüüd ikka oli ammuläeb) ise isa, noh,etnagu poegadega ikka lõppeks tundis, isa pole kunagi teda lõppeks läeb) tundis, et isa pole kunagi teda õieti hinnanud, et isale pole kunagi olnud õieti hinnanud, pole kunagi olnud küll sellest, kui etta isale ka pingutas ja endast küll sellest, kui ta ka pingutas ja endast parima andis. Nii nagu pojad ikka tunnevad. parima Nii nagu pojad ikka tunnevad. Ja isad andis. liiga sageli mõista annavad. Tavaline Ja isad liiga sageli mõista annavad. Tavaline eesti lugu. eesti lugu. Poisike, või noh, mis poisike enam, juba viiePoisike, või noormees, noh, mis oli poisike enam, siuke juba teistaastane veidi looder, viiteistaastane noormees, oli veidi looder, volask, ei võtnud ta pea hästi, ei viitsinud ta siuke ei võtnud taeks peaolnud hästi,tal ei viitsikoolisvolask, suurt pingutada, viletnud ta koolis suurt pingutada, eks olnud tal sa kohalkäimise ja pioneeriorganisatsiooni viletsa kohalkäimise ja pioneeriorganisattööst viilimisegagi probleeme. Aga isa katsus siooni tööst viilimisegagi probleeme. Aga isa olla temaga rahulik ja tasakaalukas, naljalt katsus olla temaga rahulik ja tasakaalukas, pröökama ei pistnud. Ta ei tahtnud, et poeg naljalt ei pistnud. Ta ei tahtnud, mõtlekspröökama kunagi temast samamoodi nagu et poeg mõtleks kunagi temast samamootema oma isast, päälegi, eks poisil olnud ju di nagu –tema oma isast, peale. päälegi, eks poisil annetki kasvõi muusika olnud ju annetki – kasvõi muusika peale. Elasid nad kõik koos, kolmetoalises korteElasid nad kõik koos, kolmetoalises ris, mille vabrik pääle sõda vanaisalekortetubli ris, mille vabrik pääle sõda vanaisalepolnud tubli teenistuse eest andnud oli. Paremat teenistuse eest andnud oli. Paremat polnud neil õnnestunud hankida. Nooruk vaatas neil hankida. Nooruk vaatas sageliõnnestunud kummastusega, kuidas ta isa ja vanaisa sageli kummastusega, kuidas ta isa ja vanaisa omavahel õieti sõnagi ei räägi, eksnad mõleomavahel õieti sõnagi ei räägi, talle. eksnadVanaisa mõlemad jagasid oma kiindumust mad jagasid oma kiindumust talle. Vanaisa õpetas kabet ja kaarte mängima ja andis õpetas kabettehnikaraamatuid ja kaarte mängima ja andis vanu häid lugeda, mis vanu häid tehnikaraamatuid lugeda, mis kooliraamatutest palju põnevamad näisid, kooliraamatutest palju põnevamad näisid, isa pidas ikka rohkem seda head meeles, mis isa pidas ikka sedajahead meeles,Eriti mis ta teinud, kui rohkem pahandusi loruolekut. ta teinud, kui pahandusi ja loruolekut. Eriti nüüd, mil ta kombinaadis juba abitöödel käis nüüd, mil ta kombinaadis ning pasunakooriski kaasajuba lõi. abitöödel käis ning pasunakooriski kaasa lõi. rääkisid, ikka Aga oli üks viis, kuidas nad Aga oli üks viis, kuidas nad rääkisid,lõpus, ikka vähemasti korra nädalas, töönädala vähemasti korra nädalas, töönädala lõpus, viimase tööpäeva õhtul. Siis oli isa säälsaviimase tööpäeva õhtul. Siis oli isapaar säälsamas kodu ligidal kontorimeestega õlut mas kodu ligidal kontorimeestega paar õlut joonud (rohkem ei kunagi) ning tuli koju, joonud (rohkem ei kunagi) ning tuli koju, võttis seinalt oma pasuna ja törtsutas tasa. võttis seinaltalati omaootas, pasuna ja törtsutas tasa. Seda poiss talle meeldis tromSeda poiss alati ootas, talle meeldis trompetiga sinna pehmeid meloodiakatkeid pääle petiga meloodiakatkeid pääle puhudasinna ningpehmeid siis oli teada, et vanaisagi ei puhuda ning siis oli teada, et vanaisagi ei pea vastu ning varsti teisest toast oma pillipea vastu ning varsti teisest toast oma pilliga tuleb. See oli üks kurblik sõjaaegne marss, ga tuleb. oli üks kurblik sõjaaegne See marss, mida nadSeelõppeks ikka mängisid. ja mida nad lõppeks ikka mängisid. See ja paberikombinaat, ta ajast aega pasunakoopaberikombinaat, ta ajast aega pasunakoorina vilisevad korstnad, kummaline küll, olid rina kummaline need,vilisevad mis todakorstnad, peret koos hoidsid. küll, olid 27

peaaegu terveks. Hävines vaid üks katel. Keeduosakonna laastupunkrid purustati koos katusega ja välisseina oli kahurimürsk tugevad jäljed jätnud. Ent 1942 oktoobris andis tehas jälle toodangut. Väga palju paberit läks praaki, mis lubati jagada töötajaile naturaaltasu korras. Sellest oldi ka huvitatud, sest pabergi oli üheks vahetuskaubaks toiduainete vastu. Propside varust müüdi töölistele häda korral ka kütust. 1942 aasta erakordselt külmal talvel realiseeritigi osaliselt tselluloosivabriku propsiladu võimude nõudel. 1944. aastal sai vabrik uued rasked purustused. Natsionaliseeritud vabrik nimetati V. Kingissepa nimeliseks Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadiks. Järgnevate aastakümnete jooksul tehti tselluloosivabriku sise- ja välisarhitektuuris mitmeid ehituslikke muudatusi ning kaasajastati tehnoloogiat. Välisarhitektuuri peamisteks lisandusteks said väiksemad silikaattellistest juurdeehitused. Siseruumides uued vahelaed. 1950ndate aruandeid läbib märge lünkadest tehase varustamisel põhitooraine – propsidega. Väljapääsuks ei kujunenud ka selliste äärmuslike abinõude rakendamine nagu kombinaadi töötajate saatmine Arhangelski, Volgoda jt. piirkondade metsamajandeisse metsa üles töötama. Nagu paljudes sajandivanustes käitistes, nii oli ka tselluloosivabrikus perekondi, kelle liikmed on ettevõttes töötanud põlvkondade kaupa. Näiteks kolm põlvkonda puuseppi Pahklaid. Päris suurpere kollektiivis on Vinkelid, kellest töötasid isa ja ema, kaks poega koos perekondadega, kaks vennapoega ja ühe vennapoja naine.

cellulose factory’s wood chip warehouse was indeed sold off at the demand of the authorities. In 1944, the factory again suffered heavy damage. Nationalized under the Soviets, the factory was renamed the Viktor Kingissepp Cellulose and Paper Factory of Tallinn, after the Estonian revolution. In the decades that followed, a number of structural changes were made to the interior and exterior architecture and technology was modernized. The primary additions to the exterior were small buildings of white silicate brick; in the interior, new ceilings. The financial reports of the 1950s make repeated mention of the short supply of primary raw material, wood chips. Such extreme measures as dispatching the plant’s workers to the forests of Arkhangelsk, Vologda and other areas did not result in a way out. As was the case in many century-old plants, there were families at the cellulose factory who had worked there for generations. For instance the three generations of carpenters, the Pahklas. The Vinkels also made up a large family—a father and mother, two sons and their families, two nephews and a wife of one nephew. Production of cellulose and paper continued at the plant up until the early 1990s. Since that time, a number of the factory buildings have entered partial use for other, non-industrial functions or have been abandoned. Renovation of the cellulose factory building into an office and apartment building began in 2004.

Tselluloosi ja paberi tootmine jätkus vabrikus 1990. aastate alguseni. Järgnevate aastate jooksul on osad vabriku hooned osaliselt kasutusele võetud teiste mittetööstuslike funktsioonide tarbeks või jäänud tühjana seisma. Tselluloosivabriku hoone renoveerimine büroo-ja kortermajaks algas 2004. aastal.

Kasutatud materjalid:

Works used:

•

• Karma, O., Jaanvärk, E., Paberiveskist kombinaadiks. Eesti Raamat, Tallinn, 1968. • Meikar, T., Nurk, T., Tselluloositööstusest Eestis. Akadeemia nr 2, 2001. • SAPA tehniline arhiiv, toimik 493–493 IV. • Greiffenhagen, O., Die Baltische Papierindustrie, Nordischen Papier- und Zellstoffwerke AG Reval und Rigaer Papierfabriken, 1922.

• • •

Karma, O., Jaanvärk, E., Paberiveskist kombinaadiks. Eesti Raamat, Tallinn, 1968. Meikar, T., Nurk, T., Tselluloositööstusest Eestis. Akadeemia nr. 2, 2001. SAPA tehniline arhiiv toimik 493- 493 IV. Greiffenhagen, O., “Die Baltische Papierindustrie” Nordischen Papier- und Zellstoffwerke AG Reval und Rigaer Papierfabriken, 1922.

Vabariigi aeg. Põhja Paberi- ja Puupapivabrikute Aktsiaühisuse meessportlased võimlemas. Kodanliku Eesti tööliste jõud, ilu ja tervis 1939, Republican era. The male athletes of the United NorthernCardboard and Paper Plants working out. Bourgeois Estonian workers, brimming with energy, good looks, and health

Paberivabriku tuletõrjekomando õppustel Fire company training

1961/1962. Paberikombinaadi ümberlaadimiskraana. On suurte masinate aeg – mitmes mõttes 1961/1962. The paper plant’s reloading crane. It was the age of big machines, in many senses

Jaanuar 1962. Tapeeditsehhi töölised tööhoos. Eks nad trükkisid, rullisid ja pakkisid oma masinail meile osavalt tapeete nagu aeg trükib, rullib ja pakib me eludele tapeete – nagu nende aeg värvis nende elu seintele mustrid. Ega keegi pole süüdi selles ajas, kuhu ta sünnib. Aga otsustada ja elada saab alati ka teiste, sisemiste mõõdupuude järgi. Ega kiri seinal ole veel pühakiri. Ka siis, kui selle kirjutab aeg ise. Vasakul tapeeditsehhi trükimasina juht J. Golubev, vasakult kolmas on rullija A. Anissimova, ning pakkija A. Rudova January 1962. Wallpaper shop workers on a roll. Skillfully they printed, rolled and packed wallpaper – just as Time prints, rolls out wallpaper from our lives, just as their time painted patterns on the walls. No one can be blamed for being born in a certain era. But you can always decide and live by other, internal yardsticks. The signs on the wall aren’t the Ten Commandments. Even if Time itself writes them. On the left is the wallpaper shop’s printing machine operator J. Golubev, third from the left is roller A. Anissimova and packer A. Rudova

September 1966. Pressitööline Lilian Kapatšova jälgib rahulikult 3. paberimasina tööd. Masin töötab September 1966. Press operator Lilian Kapachova keeps a calm eye on paper machine 3. It’s working

Kunagi enne 1964. aastat. Koorimismaja masinad huugavad, mehed rassivad tööpinkide taga, väljas paistab päike, ENSV liigub kommunismi ja helge tuleviku suunas; või umbes nii. Kuidas nad seda tollal mõtlesidki?

Some time before 1964. The machines hum relentlessly, men toil at their workstations, somewhere behind the windows the sun is shining, the Estonian SSR is moving toward communism and a bright future, or something like that. How could they think so even back then?

Mai 1972. Laiatarbekaupade tsehhi (kui pagana hästi see kõlab! laiatarbekaubad ... see ütleb ära asja olemuse, see räägib meile tänastest hüpermarketitestki) tapeedimasina juht Hilja Ganitševa värvi seadmas. Kas tema oligi see haldjas, kes piserdas me seintele nood vanad seitsmekümnendate mustritapeedid?

May 1972. The wallpaper machine operator at the commodities shop (doesn’t “commodities” have a good ring, reminiscent of today’s hypermarkets), Hilja Ganicheva setting color. Was she the fairy godmother responsible for the patterns on the wallpaper we knew from the Seventies?

Mai 1974. Tselluloosikeetjad Ants Sõerumäe, Mart Vassar, Vitali Dvorjakin ja Ain Tomson, kes tegutsesid ühes mürgisemas ja ohtlikumas töökeskkonnas, pälvisid aunimetuse “NSVL-i tselluloosija paberitööstuse parim brigaad”. Meeste nägudelt on näha, et ega selle aunimetusega suurt peale pole hakata. Neile on igaks lõunasöögiks ette nähtud hiiglaslik kogus piima, mis peaks organismi puhtaks uhtuma May 1974. Cellulose processors Ants Sõerumäe, Mart Vassar, Vitali Dvorjakin and Ain Tomson, who worked in one of the most toxic and dangerous environments, were given the honorary title of “Best Soviet cellulose and paper industry brigade”. The faces of the men show that they might have been a bit baffled or at least nonplussed by the honor. The lunches prescribed for these men consisted of a huge quantity of milk, which was believed to flush out the body

Juuni 1961. Sorteerijate brigaad – L. Kabakova, V. Väli, O. Roosaar ja M. Rajas (brigadir) – peab plaani, kuidas liikuda töövõitude poole. Aeg on selline, et palju rohkem kuskile liikuda polegi

June 1961. A brigade of sorters – L. Kabakova, V. Väli, O. Roosaar and M. Rajas (brigadier) – huddle to plan their progress toward work-related victory. In that era, there wasn’t progress to be made in many other directions

3. veebruar 1968. Milleks paberikombinaadile oma lasketiir, võiks mõni küsida. Kus on tänaste tehaste lasketiirud, keeglisaalid, tenniseväljakud, jalgpalliplatsid? Ja kui kodumaa kutsub, kas on siis iga teine meist valmis snaiper? Aga näe, tollal...

3 February 1968. Some might ask why a paper plant had its own firing range. Where are today’s factory firing rounds, bowling alleys, tennis courts, football pitches? And when fatherland calls, is every other one of us ready to come to its aid? But behold, back then…

Paber liikus rullidele kiirusega 200m/min.

The paper moved on to the rollers at a speed of 200m/min.

Tehases 체he vahetuse jooksul valmistatud pabermaantee ulatunuks Tallinnast P채rnusse.

The amount of paper produced in the factory during one shift would cover the distance from Tallinn to P채rnu.

Oktoober 1954. Paberimasina töölised, seltsimehed ja sõbrad N. Zabijaka ja P. Kravtšenko uurivad koos paberit. Paber on ju ilus October 1954. Paper machine employees, comrades and friends study paper. Paper does look nice, does it not?

Märts 1969, eel Praha kevadet ühe lootusrikka kümnendi lõpul. Paberikombinaadi töötajad N. Rõbalko ja S. Lenzin — oli neil sest sooja või külma? March 1969, at the end of what had, until Prague Spring, been a decade full of hope. Paper plant employees N. Rybalko ja S. Lenzin – did they care one way or another?

September 1967. Paberitsehhi juhataja asetäitja, sotsialistliku töö kangelane Raul Nikkolo masinajuht August Niinepuule näpunäiteid andmas. Kuna kogu töö oli tollal sotsialistlik töö, siis oli Nikkologi lihtsalt töökangelane. Tänapäeval töökangelastest palju ei räägita. Kangelased on üldse jäänud rohkem filmitööstuse reaks

September 1967. Deputy director of the paper shop, and socialist working hero of the revolution Raul Nikkolo gives pointers to machine operator August Niinepuu. Since all work was socialist work back then, Nikkolo was just a working hero. In Estonia, people don’t talk about working-class heroes that much anymore. Heroes are more the line of the film industry

Leninliku tööliskangelase Raul Nikkolo brigaad valmistas ühe vahetuse jooksul 15 320 kg I sordi paberit.

The brigade of Raul Nikkolo, a Leninist heroic worker, produced 15 320 kg of first grade paper during one shift.

Tselluloosi tehas tootis ainukesena Nõukogude Liidus lainepappi. Siit liikus see Armeeniasse ja Siberisse, olles hindamatuks pakkematerjaliks.

The cellulose factory was the only one in the Soviet Union to produce corrugated paperboard. Being priceless packaging material in those days, it went all the way to Armenia and Siberia from here.

Tselluloosi- ja paberitehas neelas iga päev sadu tihumeetreid puitu.

The cellulose and paper factory gobbled hundreds of cubic metres of timber every single day.

Puitpropsid purustati valtside vahele, mille jõudu võis võrrelda 2500 hobusega.

Timber props were crushed between the rolls, the force of which has been compared to that of 2500 horses.

Mai 1959. Keemiainsener Hillar Õun kontrollib immutatud puitmassi; vaatab, kuidas puit muutub, “valmib”; imetleb palginotte nagu oma lapsi. Aeg on selline

May 1959. Chemical engineer Hillar Õun checks on treated wood which will soon become pulp, watches the wood change and “mature”, admires the logs as if they were his own children. Those were times

September 1972. 50 aastat Nõukogude Liitu, kurja enese võimu suurel lahmakal planeedi elatavast maast — suure plakatina kõigile hoiatuseks üles seatud ka paberikombinaadi külje all. Veel 20 aastat tuli seda nuhtlust taluda, siis juhiti meid kõrbest välja

September 1972. 50 years of the Soviet Union, a big poster placed by the paper plant proclaims. It would be another 20 years of that plague before we were led out of the desert

Tselluloosi ja paberi tootmise protsess The cellulose and paper production process

Endiste vabrikutöötajate intervjuude põhjal koostanud Based on interviews conducted with former factory workers

Tiina Kiilaspea

Tselluloosi- ja paberikombinaadi käes oli suur territoorium: vabriku kasutada olid alad Masina tänavast raudteeni, lisaks suur hulk raudtee manööverteedest. Raudteed mööda tuli sisse väga palju paberipuud, mis oli saetud kahemeetristeks propsideks. Peamine tooraine oli kuuseprops, seda toodi nii Eestist (1/3) kui Venemaalt (2/3). Propsid ladustati virnades ja pidevalt hoiti päris suurt varu suveks või aegadeks, kui metsa miskipärast vähem raiuti. Puud kooriti suures hoones, kuhu tuli sisse kaks raudteeharu. Hoones olid suured nugadega kettad, millest palgid suure veega läbi lasti. Koorimise hõlbustamiseks leotati vanemaid propse kõvasti. Propsid puhastati koorest suures keerlevas trumlis (läbimõõt 5–6 m, pikkus 25 m), kus koor eemaldus propside omavahelise hõõrdumise ja vee mõjul. Koorejäägid eemaldasid naised suurte nugadega. Koor jätaks paberile kõrvaldamatud täpid jms. Valitses meeletu kolin ja müra. Mööda linti läksid ettevalmistatud propsid killustusmasinasse, kus need suurte ketaste külge kinnitatud nugade abil väikesteks paari millimeetri paksusteks laastudeks lõigati. Laastud läksid linti mööda sorteerimisse, kus eemaldati jämedamad laastud ja saepuru. Sorteeritud laastud puhuti võimsa ventilaatoriga mööda toru üles keedumaja laastukambrisse, mille all asuvad tagurpidi püramiidide kujulised laastupunkrid. Laastupunkrisse kogunenud laast lasti vastavalt vajadusele punkri luugist alla keedukatlasse. Keedukatlas keedeti happe abil välja lisaained nagu puidusuhkur, ligniin jms, et jääks järgi võimalikult puhas tselluloos. Suhkrust tehti söödapärmi. Hapet tehti ise väävlit põletades, nii et tekkis gaas SO2. Gaas liikus mööda dolomiidiga täidetud torni (suur torn hoone kõrval, mis on nüüd lammutatud) ja vastu liikus vesi. Tekkinud hape valgus mööda seina alla, kus see tsisternidesse koguti ja vajadusel keedukatlasse pumbati.

The cellulose and paper plant spanned a huge territory: the factory had use of the areas from Masina street to the railway and a number of railway shunting tracks. The railway delivered a large amount of wood for paper, sawed into two-meter pieces. The primary raw material was spruce, one-third of it from Estonia and two-thirds from Russia. The wood was kept stacked in piles with a large supply saved for summer or times when, for whatever reason, timber production volumes were down. The logs were debarked in a large building fed by two railway tracks. The logs were propelled by rushing water through the building’s large-blade disc saws. To facilitate debarking, older logs were intensively pre-soaked. The logs were debarked in a large revolving vat measuring 5-6 meters in diameter and 25 m long. The bark came off through the rubbing action against other logs and the water. Any bark still on the logs was removed by women with large knives. Any bark would have left the paper with permanent specks. The atmosphere was an incredibly loud and noisy one. The prepared logs were conveyed along a belt to a wood chipper, where blades attached to great discs cut them into small chips a few millimeters thin. The chips went down the belt to a sorting area, where the coarser chips and sawdust were removed. A powerful fan was used to blow the sorted chips through a pipe up to the boiling building’s chip storage area, where they were stored in hoppers shaped like inverted pyramids. When it was time, the chips in the hoppers were released down a hatch into the cooking room. There a chemical process was used to extract byproducts such as hemi-cellulose and lignin in order to leave the cellulose as pure as possible. The hemi-cellulose was used for feedstock. The acid used for the process was produced on-site by burning sulfur to produce sulfur dioxide. The gas passed through a dolomite-filled tower (a large structure next to the building, since demolished) and combined with water. The acid flowed down the walls where it was collected in tanks and when necessary

Puidupropside eskalaator, mis viib puidu otse killustusmasinasse. Masin seisab, tehas on pankrotis. Mees läheb üles seadmetest metalli välja lõikama. Aasta on 1995

August 1973. Rekonstrueeritud kuivatusmasin ja töölised, kes peavad vastavalt masinale nüüd eneste peades miskit rekonstrueerima

The log escalator, which takes timber straight to the chipper. The machine stands idle; the factory is bankrupt. A man goes up to extricate metal from the equipment. It is 1995

August 1973. A rebuilt drying machine and employees who will now have to restructure their own minds accordingly

Elmar Vinkel valab laastu keedukatlasse. Selle töö peal oli ta palju aastaid

Elmar Vinkel pours chips into the vat. That was his job for a good many years

Laastude ja happega täidetud katel suleti ning sinna sisse lasti kuuma auru, et temperatuuri tõsta ja hoida. Lõpuks langetati temperatuuri ja valmiskeet lasti bingenisse.

pumped into the boiling vats. The vat, filled with chips and acid, was closed and steam was introduced to raise and maintain the temperature.

Bingen on augulise põhjaga happekindlast materjalist suur bassein, kus hakati keetu läbi pesema. Mittevajalikud ained uhuti keedust ohtra veega välja, need vajusid läbi massi ja bingeni põhja välja.

The temperature was lowered at the end of the process and the output was released into a basin called the bingen. This was a large basin made of an acid-resistant material with a perforated bottom, where the output would be washed. Non-essential substances were flushed out of the mass with water, they settled at the bottom and flowed out of the basin.

Enam-vähem puhas tselluloos suunati sorteerijasse. Sorteerija kujutas endast trummelsõela, kus vaigune oksatselluloos veega välja uhuti. Sorteeritud tselluloos pumbati sealt läbi tsentrifuugide valmistselluloosi basseinidesse. Sealt läks tselluloosimass nn „kuivadesse” masinatesse, kus see suurte trumlite peal lindina kuivatati. Masina otsast väljuv tselluloosilint lõigati parajateks lehtedeks ja pakiti umbes 200 kg kaupa. Puhas tselluloos saadeti kõrgema kvaliteediga paberi tegemiseks teistesse tehastesse, kus tselluloosi ka pleegitati. Tallinnas ainult tooniti paberit (värvilise kirjapaberi, kinopiletite jms jaoks). Tselluloosimassist tehti ka paberit. See oli sama tähtis nagu tselluloosi kui tooraine valmistamine või isegi olulisem. Tselluloosimassile lisati ka kindlasti kampolliimi, kaoliini, värvainet ja peenikest mehaaniliselt töödeldud puitmassi. Valmissegu läks paberimasinasse, kus suurel lintsõelal vajus enamus vett põrandale kanalisse. Imurkastidega tõmmati vett välja seni kuni mass oli piisavalt tahenenud. Edasi läks paber kuivatussilindritesse ning väljus sealt peagi suurtesse rullidesse keeratud valmispaberina. Siis läks paberilint superkalandrisse, kus see lõpliku kavandatud tiheduse ja läike saamiseks valtside vahelt läbi pressiti.

The cellulose, now more or less pure, was sent to a sorter. This was a mesh cylinder where the more resinous cellulose of the knots was flushed out with water. From there, the sorted cellulose was pumped through centrifuges to the basins for finished cellulose. The cellulose mass then headed to the so-called “dry” machines, where it was dried as a long strip on top of large cylinders. The strip that came out of the machine was cut into suitablesized sheets and packaged in 200 kg lots. Pure cellulose went to other factories that manufactured higher grade paper. There the cellulose was bleached. Paper was only toned in Tallinn (for color stationery, movie tickets and the like). Paper was also made from the cellulose mass; it was just as important as the production of cellulose as a raw material, or even more important. Kaolin, binding agents, dyes and fine mechanically processed wood was also added to the cellulose mass. The slurry went to the paper machine where most of the liquid drained through a moving mesh screen into floor ducts. Water was extracted by suction until the mass was sufficiently solid. The paper then passed on to drying cylinders and emerged as finished paper rolled into large rolls. Then the paper strip went through a supercalander, where it was pressed through rollers to achieve its final density and level of sheen.

Näide tapeedist, mis toodetud paberivabrikus Piece of wallpaper – manufactured in the cellulose factory

Ühiskirja koostamine 90ndate algul See oli vastu tehase lõpuaegu, eel seda pisikest kohalikku armagedoni, mis muutis paljude inimeste elusid, kõike seda, millega nad senini harjunud olid, mis oli olnud nende oma tee. Eel seda pisikest viimsetpäeva, mis muutis kombinaadi peagi linna kohal troonivaks tondilossiks. Töölised kogunesid koosolekusaali, kostis tasast sünget pominat, mõni julgust ammutanu vandus vängelt, naised köögipoolelt, kel kunagi sõnadest puudust polnud, ohkasid seekord vaid tasa. Kohalikud keeled kõlasid tol päeval kaunisti ühel meelel, aga jäme ots paistis olevat eesti meeste käes. “Nii, nii. On tulnud ettepanek koostada kiri,” alustas üks vanem prillidega papi, “kiri tööstus- ja energeetikaministeeriumile, etsiis, etsiis tselluloosi tootmise lõpetamise ja koondamiste asjus. Meie ametiühingus ...” “Teie ametiühingus hoidke mokk maas! Inimesed jäävad tööta nii! Kurat, nagu tsaariaeg oleks, kirjutage aga palve46

kirju!” üürgas üks suurte vuntsidega kogukam mees, kes lõhna järgi öeldes vist keedumajas töötas. Ja ka tublisti viina pruukis. Kohe läks suuremaks karjumiseks ja läbisegi seletamiseks. Lõpuks õnnestus papil kohaletulnud maha rahustada. Lepiti kokku, et igaüks saab öelda, mis tema arvates kirjas peaks seisma. Sekretäriproua hakkas laua taga kirja panema, mis kellelgi öelda oli. Papi kohendas prille: “Alustame sellest: kui meie seisame, kaob paber Eestist sootuks.” “Esiteks, mitte mingile ministrile, vaid eesti rahvale kirjutame me, kui üldse!” pasundas vuntsidega mees. “Jah, jah, pane, et pilluvad seda jama nagu kuuma kartulit peost pihku,” itsitas üks pisike vanamees, endal vaevalt mõni hammas suus. “Pane, et mustalt turult, kuramuse Viru hotelli tagant ostavad nad lastele koolivihikuid, kui meie poe kinni paneme!

Kirjuta, kirjuta!” “Ja pane, et laomees Venno Siiratsiga ei saa koos töötada, tal kruvid logisevad, selle nahka me töö lähebki. Las eesti rahvas ka loeb!” “Kirjuta nii: siin lõppevad eesti rahva püüdlused vabaduse poole, siin lõpeb vaba trükisõna ja kirjakultuur, mis on ühe rahva iseolemise alus!” “Sõida seenele sa oma eesti rahvaga! Inimesed jäävad tööta, kust sa, kalapõis sihuke, pissi täis, endale uue töö leiad? Sured nälga nagu tarakan tühjas kapis.” “Vabandust! Vabandust!” viisakas ülikonnas noormees, keda mõni arvas kontori poolelt teadvat, aga enamik polnud näinudki, vaevu kõrgendas häält, sõna paludes: “Tegelikult on mul see siin olemas. See kiri. Ma kirjutasin eile valmis, see on vaja ainult kinnitada ja ajalehtedesse saata. Siin on

kõik kirjas.” Koosolek vakatas. Tagantpoolt küsis keegi tasa: “Kas te Venno ka ikka sisse panite? Ta on ikka päris hull ...” Nõnda saabuvad viimased ajad, nõnda tuuakse teateid tulevikust. Aga inimesed elavad edasi. Vähemasti seni, kuni nad ei sure.

When the factory was closed, the workers wrote a concerned letter to newspapers and ministers: the republic will be soon without paper. Well, the factory went, but the republic stayed, and paper lasts forever, longer than either of them. 47

Tselluloosi keedumaja mürgised gaasid voiklesid ruumis ringi. Mõni vanem tööline vandus, et on neidki, kes ilma gaasitorbikuta hingates vanakuradit ennast laastukatla ümber töllimas näinud. Mine sa tea, kas see nüüd tõsi oli, aga igatahes said keedumaja mehed sööklas lausa erikohtlemise. Neile oli iga päev tohutu kogus piima ette nähtud, lausa purkide, pudelite viisi lürpisid nad; erimenüü… Tõtt-öelda peeti neid kõige mürgisema töö tegijaid veidi kummaliseks, säherduseks veidrike kambaks — eks nad ju lõhnasid pisut imelikult ja hoidsid ka omaette. Ikka olid neil omad jutud ja lood. Keedumaja mehed olid kõige rohkem

lugenud ka, nad arutasid isegi Platoni koopamüüdi ümber, et kuidas saaks ühildada seda, et kõik, mis me ümber, on vaid peegeldus tõelusest, leninistliku-marxistliku materialismiga. No katsu siis sellistega ühes lauas istuda! Mida teised ei teadnud, oli see, et maailma näivuse ja aegruumi sisemise paindlikkuse tõttu vaatasid keedumaja mehed asjadele enda seest hoopis teisiti. Sellal, kui nad väliselt, nii öelda pildi peal piima lürpisid ja tatraputru sardelliga pugisid, olid nad tegelikult hoopiski Fahle-aegses luksuslikus lauas, paberikäitise kõige kõvemad ninad, peenetes, parimast riidest ülikondades, ning tatrapudru

Tehase söökla 70ndatel...

The factory’s canteen. In the 70s ... and the leaders of the factory in the same room 50 years earlier. 48

asemel sõid nad hõbekahvliga kalkunipraadi ning piimapotsikute kohal seisid pitsid parima prantsuse konjakiga, millist isevalitseja Peterburiski ei olnud endale alati lubada saanud — see on kapitalisti eelis! Ning kui veel täpsem olla, ei teadnud mehed päris täpselt isegi, kas nad on rohkem keedumaja töölised, kes peavad punkritest laastu sisse laskma ja kõike seda muud hetkiti nii labast ja nüri, aga vajalikku tööd tegema, või suure eduka äri juhid. Neid lohutas teadmine, et kogu maailm on näiv, vaid peegeldus tõelisest… Kõverpeegelpilt. Ning kui suur on siis õigupoolest see samm konjakist piimani, kalkunipraest sardellini,

tammisest kontorilauast keeduhappe mahutiteni? Tondilossist Fahle majani? Üks vanem tööline, kelle nimi oli Peeter, ning kel oli loll komme istuda lauas alati soge peas, tõusis ja loivas üle söökla tolle luugini, mis ühendas kööki ja söögisaali. „Andestust, proua…“ „Pole ma sul mingi proua! Mis tahad? Korista see müts kõigepealt peast ära!“ „Kui saaks natuke piima veel? Meil sai otsa…“

...ja 20ndatel

Tehase direktor Emil Fahle Factory director Emil Fahle

1926. Emil Fahle oma kabinetis paberivabrikus 1926. Emil Fahle in his office at the paper factory

Emil Fahle sündis 21. aprillil 1875. aastal Saksamaal Westfahlenis. Hagenis lõpetas Fahle gümnaasiumi ning läbis ärialase õppe. 1895. aastal suundus Fahle ekspediitorfirma Schenker & Co ametnikuna Tallinnasse ja asus ettevõtte sealsesse esindusse tööle, mida juhtis Oscar Stude. 1897. aastal abiellus Emil Fahle Eestist pärit Emma Vogdtiga ning aasta pärast sündis neil tütar Gertrud, kaks aastat hiljem tuli ilmale poeg Werner. 1905. aastal sai Emil Fahlest tselluloosivabriku peamine aktsionär ja direktor. Pärast vaevarikast algust puhusid vabrikule tuule tiibadesse Esimese maailmasõja aegsed sõjatööstuse tellimused ning hoolimata tugevast konkurentsist ja 1930ndate majanduskriisist suutis vabrik oma positsiooni turul säilitada kuni 1940. aastani. Fahle ei olnud mitte ainult andekas ärimees – tema energiat jätkus mujalegi. Fahle lõi vabrikutöölistele ja oma kaastöötajatele vaba aja veetmise võimalusi: lastes ühe suure tootmishoone ümber ehitada, rajas ta sinna spordi- ja teatrisaali, raamatukogu, piljarditoa ning klubi. Eriti andekad vabrikutöötajad saadeti aga vabriku kulul välismaale õppima. Vabriku direktori hobideks olid rattasport ja purjetamine. Alates 1902. aastast kuulus Fahle Eesti Merejahtklubisse ning peagi osales ta ka klubi juhatuse töös. Tütar Gertrudilt, keda kutsuti Tuttiks, päris oma nime Fahle jaht, millel 1928. aastal võideti Amsterdami olümpiamängudel Eestile pronksmedal.

Emil Fahle was born on 21 April 1875 in Westfahlen, Germany. He graduated from secondary school in Hagen and studied business. In 1895, Fahle went to Tallinn as a civil servant for Schenker & Co, an expediting firm, and took a post at the representative office there headed by Oscar Stude. In 1897, Fahle married Emma Vogdt, from Estonia, and a year later a daughter, Gertrud, was born, followed by a son two years later, Werner. In 1905, Emil Fahle became the major shareholder and director of the cellulose factory. After an arduous beginning, lucrative contracts during World War I blew wind into the factory’s sails and despite the stiff competition and the worldwide depression, the factory managed to keep its position on the market until the 1940s. Fahle was not only a talented businessman – he had energy to spare for other pursuits. Fahle created ways for factory workers and his own co-workers to spend free time. He had a big production facility converted into a building housing a gym and theatre, library, billiard room and club. Especially gifted workers were sent abroad to study at the factory’s expense. Fahle’s hobbies were cycling and sailing. Fahle was a member of the Estonian Yacht Cub from 1902 and he was soon involved in the management of the club. His daughter Gertrud, nicknamed Tutti, was the namesake of his yacht, which won a bronze medal for Estonia in the Amsterdam Summer Olympics of 1928. Due to a heart condition, Fahle had to resign his duties at the yacht club in the 1920s and rein in his business activity.

Kuna mees kannatas aga südamehaiguse all, pidi ta juba 1920. aastatel oma kohustused jahtklubis jätma ning piirama ka äritegevust. Mõni aeg enne surma soovitas Fahle pankuritel ja vabriku juhatuse liikmetel Eestis ja Leedus paberitööstust mitte enam laiendada, sest ta ei näinud paberitööstusel neis kahes riigis perspektiivi. Tema arust olid paberitööstuse väljavaated neis maades piiratud. Tallinnas oli probleemiks vabriku veega varustamine, samuti tuli lahendus leida tuha ja puidujäätmete käitlemisele. Emil Fahle suri 24. juunil 1929. aastal Berliinis. Poeg Wernerile ostis ta suure talu Berliini lähedale, see aga rekvireeriti liitlaste poolt peale Teise maailmasõja lõppu. Werneri poeg Sven, kes töötas Audi kontserni globaalse turundusjuhina, on viimane Emil Fahle otsene järeltulija.

Some time before his death, Fahle advised bankers and members of the factory board not to expand the paper industry in Estonia and Lithuania any further, as he did not see any future for the business in those two countries. In Tallinn, a problem was supplying the factory with water, and a solution had to be found to how to dispose of ash and wood waste. Emil Fahle died on 24 June 1929 in Berlin. For his son Werner he bought a big farm near Berlin, but the Allies confiscated it after World War II. Werner’s son Sven, who worked as the global head of marketing for Audi, is the latest direct descendant of Emil Fahle.

1908. aasta suvel, E. Fahle poeg Werner autojuhiga Summer 1908, Emil Fahle’s son Werner, with chauffeur

Katkend Emil Fahle pojapoja kirjast:

A passage by Emil Fahle’s grandson:

Sellel pildil on täiesti kindel, et esimeses reas paremalt viies ilma habemeta on Emil Fahle. See on sada protsenti kindel. Teise pildi kohta ei oska ma midagi kindlat öelda, sest mul pole Emilist habemega ühtegi pilti. Siiski on mul üks foto Emili hõbepulmast 1922. Seal istub Emil laua otsas pimedas. Luubiga vaadates võib arvata, et tal on vurrud.

In the case of this picture, it is completely certain that the fifth man from the right in the first row – the one not wearing a beard -- is Emil Fahle. That is one hundred per cent certain. In the case of the other picture I can’t say definitively, as I don’t have any pictures of Emil with a beard. But I do have one photo from his silver wedding anniversary in 1922. There Emil is sitting at the head of the table, in shadow. Looking through a lens, it even looks like he has a moustache.

Tervitused Berliinist, Sven Fahle

Greetings from Berlin, Sven Fahle

dear daddy

Purjekas set the red sails on the sailer

pai papa pane paadile punased purjed but daddy does not aga papa ei pane ju mitte because the sails cost sest purjed maksavad ränka raha ja seda much money and not ei ole just kõigil everybody has that–much money lisaks mäherdune eesti purjekas täna seilaks veel punase all pääle seda kui punast anti eest jabesides tagant-pool sajandit which one of isegi fahle majas the estonian sailers ometi oli fahle see kes kunagi panithe paadile would sail under colourpurjed of red (vaevalt et punased) ometi oli fahle see after the red was here and there for (rõhuja tõhk vereimeja ja kapitalist half a century ütlesid nad) kelle kuld voolis even noolja in the house of fahle purjeka ja nõtke kere mis korjas tollal kui noor vabariik oli veel oma vabaduse tipul omariikluse seksuaalses seniidis still it was fahle olümpialt medali who once set the sails on a sailer pai papa pane paadile punased purjed (hardly possible they were red) ja sõidame piraatidena läänemerd surnupääplagu laperdamas mastis still it was fahle kes küll laulis (oppressivedead bastard men bloodsucker tell no tales – vaid surnud meestel ongi tegelikult millestki rääkida and capitalist they said) millegagi hoobelda whose gold shaped the slim and slender body of the sailer 1928. aastal Amsterdamis peetud olümpiamängudel võitis Emil Fahle rahastatud purjekas Tutti V pronksmedali. thatMedaliga medalledautasustati at the time ka jahi omanikku Emil Fahlet. when the early republic was in its peak of freedom in its sexual zenith of nationhood The sailer Tutti V sponsored by Fahle won the in theOlympic olympic Games games bronze medal in the 1924/1928 in Amsterdam.

Historyâ&#x20AC;&#x2122;s crossroads tend to produce strange crossed lines: the past cuts in on conversations with the present or future. This happens a lot more often than we think. Here, too, in the Fahle building.

Telefonikõne

üksinda sündinud ja üksinda surnud üksinda elanud kui just aeg vempe ei mängi ja keegi me pähe elama ei koli See oli millalgi sajandi alguses, minesatea just, millal. Hämarad ajad olid tollal, segased. Keegi ei teadnud, mis tuleb. Tuli muidugi see, mis tulema pidi, aga kes seda siis arvata oskas. Paberikäitis väntas veel kaltsudest paberit, aga kaltsegi oli segastel aegadel tõttöelda keeruline hankida. Omanik pani mehed fakti ette: kas aitate ise koguda, korjate kõik kokku, mis võimalik, või paneme töö seisma. Teie leib (minu oma muidugi ka)! Nõnda nad sääl kandsid kaltse kokku, kõigele lisaks kontrollis omanik ise üle, kui palju keegi just täpselt tõi. Ajaraisk ja vaimunärimine oli see kaltsude äraandmine. Eriti nüüd, kui juhtus ime ja helises telefon, mis pea kunagi ei helisenud. Omanik vastas. Tegi imelikke nägusid ja hõikus mitmes keeles, jäi siis ehmunud näoga passima... ja hakkas arglikult poolihääli miskit rääkima. Töölised seisid ja ootasid, igavlesid. Ootasid juba nagu viimsetpäeva. vaevalt et keegi meid kunagi tõeliselt mõistis kui – siis mingil tibatillukesel ajahetkel sai leitud too ühine laine see siis oligi elu surf (arusaamise meeletu tunne kohisemas kõrvus) See oli millalgi sajandi teises pooles, minesatea just, millal. Hämarad ajad olid tollal, ärevad. Keegi ei teadnud, mis tuleb. Tuli muidugi see, mis tulema pidi, aga kes seda siis arvata oskas. Paberikombinaat vuhistas metsa paberiks, aga muidu möllas üleliiduline kriis. Igas vallas, ütle ainult üks! Ülemused Moskvast istusid pähe, et vanapaberit rohkem ümber töödeldaks. Räägiti raiskamisest ja see oli ENSV-s muidugi patt. Ega pioneerid üksi, kogu oma tragiduses, jaksanud piisavalt paberit ja pappi kokku kanda. Ainult kõige eesrindlikumad rühmad, aga neid tollal enam eriti polnudki. Puha punkarid ja paskaagid. Direktor pani seltsimehed töölised fakti ette: peate aitama ise makulatuuri koguda, tassige aga kohale – kõik vanad ajakirjad, vanaisa koltund-tolmund raamatud, prügikasti kõrvale pandud kastid! Nõnda nad sääl kandsid paberipakke kokku, kõigele lisaks kontrollis direktor ise üle, kui palju keegi just täpselt tõi ja sidus selle preemiatega. Ajaraisk ja vaimunärimine oli see paberi äraandmine. Eriti, kui helises telefon, nagu ta tavaliselt alati helises. Ja direktor vastas ning pidas tähtsa näoga pikki kõnesid. Nagu nüüdki, aga seekord ei hakanud ta pikalt kõnelema, vaid tegi imelikke nägusid ja hõikus vene ja eesti keeles, jäi siis ehmunud näoga kuskile tühjusse passima... ja hakkas arglikult poolihääli miskit rääkima. Töölised seisid ja ootasid, igavlesid. Ootasid juba nagu viimsetpäeva. inimese kohtumine inimesega on ilus asi ning tänapäeval tähendab see hoopis midagi muud kui vanasti maanteed jooksevad nüüd mööda traate ja tuhisevad õhus 59 üle elektromagnetlainte

Korstnad. Kujutised. Kujutelmad Tondiloss Tselluloos Peeter Linnap

Industry. Images. Impressions. Haunted house on the hill Peeter Linnap

Eriskummalised suurehitised on alati kuulunud ühtaegu nii füüsiliste asjade maailma kui sümbolite universumisse. Nõnda nagu erekteeritakse monumente, nii püstitatakse ka korstnaid, mille rohkus, tähtsus ja imetlemine kuuluvad jäägitult tööstusühiskonna loogikasse. Eestis toimus see suhteliselt hiljuti ja aktualiseerus järsult koos N. Liidu okupatsiooni algusega – just siis hakkasid kiriklike arhitektuurimoodustiste kõrvale trügima industriaalsed. Asunduste kõrgeimad tornid, mis seni olid sirutunud taevalike sfääride poole, lootes nendega vaimset ühendust saada, pidid nüüd leppima enda kõrval teiste sama kõrgetega, kuid sellistega, mis hakkasid taevasse saatma pigem tootmisest üle jäävat maist saasta kui häid soove ja helgeid tulevikulootusi. Ent sellega koos muutus ka sümbolite maailm ise – nüüdsest oli sellel vaja õilistada uut füüsilist paratamatust. Pole kaugeltki juhus, et just vabrikuvilede sümfoonia oli Nõukogude Vene avangardkunsti mastaapsemaid ettevõtmisi. Industriaalne sootsium, mille eluiga Eestis kujunes üsna lühikeseks, sai ometi hakkama omaette veidrate arhitektuuriliste “mälestussammaste” straatumi loomisega meie linnade üldpildis, mis koosneb põhiliselt elektrijaamadest (Tallinn, Iru, Narva jt) ja vabrikutest (tselluloosija paberikombinaadid Tallinnas ning Kehras, keemiatehas Maardus, lihakombinaat jmt). Nõnda püstitati või asustati nõukogude ajal Eestis omalaadne korstnatest, jahutitest, industriaalsetest suurhoonetest jmt koosnev arhitektuurikihistus, mis on tänaseni eristatav nii oma teatava kuju (vertikaalsus ja suuremahulisus) kui materjali (paekivi, betoon jm) poolest ning mida võib omavahel mõtteliselt ühendada nii visuaalses, funktsionaalses, sotsiaalajaloolises kui ka sümbolilises plaanis.

Korpused ja kehandid Füüsilises mõttes oli kõigile nimetatud rajatistele, käitistele, “ettevõtetele” (või kuidas iganes neid industriaalseid

Peculiar big buildings have always been at once part of the world of physical things and the universe of symbols. As monuments are erected, so are smokestacks raised, and their abundance, significance and the admiring of them are part of the logic of industrial society. In Estonia, all this took place relatively recently, becoming real suddenly with the beginning of the Soviet occupation—it was then that industrial formations began clamoring for space next to sacred architecture. The highest towers in settlements to this point had reached up toward the heavenly spheres, hoping for divine communion; they now had to accept the other edifices beside them, standing just as high but tending to emit worldly waste left over from production rather than goodwill and hopes for a bright future. Along with this new development, the world of symbols itself changed—its function was now to ennoble the new physical inevitability. It is not even remotely a coincidence that one of the most ambitious endeavors in avant-garde Soviet Russian art was the factory whistle symphony. The industrial sphere, which turned out to have a fairly brief lifespan in Estonia, did succeed in creating a whole level of odd architectural “monuments” in our cityscape, consisting mainly of power plants (Tallinn, Iru, Narva) and factories (cellulose and paper plants in Tallinn and Kehra, a chemical plant in Maardu, a meat plant and many others). Thus an architectural stratum all its own was erected or founded in Estonia in Soviet times, consisting of smokestacks, cooling plants and industrial megaliths, which is still distinct today in terms of its particular form (the vertical nature and scale) and its material (limestone, concrete etc), and which can be grouped together conceptually in visual, functional, socialhistorical and symbolic terms.

Shells and structures In the physical sense, all of these works, factories and mills, or whatever these industrial formations were called, were characterized by an intense sensual presence. Most of the factories were huge, sprawling over vast territories that were off-limits and where something was going on not meant for the eyes of people going

Sossi grupipilt, tõenäoliselt Energiatsehhi kollektiiv. Peeter Linnapi isa esimeses reas paremalt teine A Sossi group picture, likely the energy shop team. Peeter Linnap’s father is second from the right in the first row

Sossi töötajate grupipilt kaablirulliga. H.Linnap esimeses reas paremalt esimene

Tselluloosivabriku kaadrit autasustati kõikvõimalike Nõukogude tähtpäevade puhul regulaarselt. Piltidel üks sellistest mälestusmedaliga koos käivatest auaadressidest 1967.a

A group picture of Sossi workers with a roll of cable. H. Linnap is on the far right in the first row

The cellulose factory personnel received awards on a regular basis on the occasion of all sorts of Soviet days of note. On the pictures, one such certificate awarded together with commemorative medal from 1967

moodustisi ka ei nimetatud) tunnuslik intensiivne meeleline kohalolek. Enamik tehastest olid suured – nad haarasid enda “alla” tohutuid territooriume, kuhu ei tohtinud minna ja kus tehti-toimetati midagi, mis linnaruumis liikuja silmale polnud kättesaadav. Osa säärastest maa-aladest oli tunnistatud koguni strateegilisteks, mis tähendas “territooriumi territooriumis” ja seda, et sinna loata sattumist võidi kergesti pidada kas spionaažiks või kuritegelikuks ettevõtmiseks. See seigake on muide juba osaks nende võõraste industriaalmoodustiste sümbolilisest universumist, mille juurde tuleme pisut hiljem tagasi. Parim näide säärasest suletud areaalist on selle loo peakangelasest tselluloositehasest mitte kaugel asunud võõra nimega hiigelsuur vabrik Dvigatel. Mootorinimeline tehas oli kurikuulsana laialt tuntud ja mitte lihtsalt “teada”, vaid tema mütoloogia valdkonda kuulus kogu see vähene tõsikindel informatsioon ja oletused, mida see industriaalmonstrum oma varjatud impeeriumis toota võis. Dvigatel oli vormilt hiigelsuur, sisult aga “kahtlane ja salapärane”. Veelgi enam – salapärased ja teatud mõttes absurdsed oli enamus neist tootmisüksustest, mille tooraine tuli väljastpoolt Eestit ja mille toodang läks samuti väljapoole meie territooriumi. Just taolistest seikadest sündis “rahva hulgas” loendamatul hulgal haiglasi lugusid selle kohta, mida kõike küll võõrvõimu rajatud ja nende kasuks 24 tundi ööpäevas töötavais paigus toodetakse. Vaid väike osa neist ideedest toetus nappidele teadmistele, mis tehastest tuttavate kaudu “välja tilkus”; suur osa aga sublimeerus kokku fantaasiatest ja kujutelmadest, ka niisugustest, mis toetusid mitte “oma silmale” vaid tahtmisele midagi näha – lühemalt öeldes romantilisele maailmavaatele industriaalses kontekstis. Alust sellisteks ülepingutatud kujutelmadeks iseenesest muidugi oli: Sillamäel ju tõepoolest tehti midagi uraaniga, Paldiskis ju asusid tuumareaktoritega allveelaevad!? Nõnda on piiri eluterve ekstrapoleerimise ja patoloogilise fantaseerimise vahel ENSV industriaalse mütoloogia valdkonnas tihti raske tõmmata – küll aga paistab siit hästi välja üks teine, üldisema iseloomuga piir. Nimelt oli olulisi suletud territooriume Eesti sotsvabariigis jämedalt võttes kahte laadi: arvukad sõjaväeosad ja tehaseterritooriumid, mis muidugi vaid kinnitab kurikuulsat määratlust sõjalis-tööstuslikust kompleksist. Ja kui viimast on tihti raske lahutada selle kaheks komponendiks, siis samavõrd raske on eristada ka tööstushoone füüsilist kehandit neist taktiilsetest, audiaalsetest, visuaalsetest ja lõhnalistest omadustest, mis sääraseid corpusi elavalt meenutada aitavad.

Helid Peale visuaalsete omaduste, mis viivad tööstusobjektid kui füüsised sümbolite ja piltide maailma, oli neile tunnuslik ka rikkalik bukett helisid, häälitsusi ja mürasid. Õigupoolest ongi kolinad ja haisud see tunnuslik osa lähimineviku Eestist, mida on suhteliselt raske restaureerida — kuid seda huvitavam niisugune katse peaks olema. Enam-vähem ühesuguse eduga on tehas kui selline paratamatult seotud metalliga ja sellest lähtuvate iseloomulike helidega ning küllap võiks sellest valdkonnast kõige täiuslikuma ülevaate saada 1920. aastate N. Liidu huvitavat industriaalpoeesiat või futuristide manifeste sirvides. Ometi ei mäleta ma, et oleksin

about their daily business in the city. Some of these areas were even declared strategic, which meant they comprised a territory within a territory and going there without a permit could easily be construed as espionage or criminal enterprise. This small detail was incidentally a part of the symbolic universe of these industrial edifices, which we will return to a little later. The best example of such a closed area was the humongous Dvigatel factory with its foreign-sounding name, which stood not too far away from the protagonist of this story, the cellulose plant. Dvigatel was notorious though not well-known—the little reliable information and rumor about what the industrial leviathan’s secret empire actually produced lay in the realm of its mythology. Dvigatel was gigantic in form, but in content it was “suspicious and mysterious”. In fact, most of the production plants for which raw material was imported and whose output also passed beyond our borders were mysterious and in a certain sense, absurd. These were the circumstances that inspired uncounted apocryphal stories of what might be manufactured in such places built by the occupation and kept running 24 hours a day. Only a small number of such ideas drew on the scant knowledge that leaked out from acquaintances working in the plants; a large part sublimed from fantasies and ideas, including ones based not on eyewitness accounts but on what people wanted to see—a romantic worldview in the industrial context. There was of course some basis for these overactive imaginations: it was known that uranium was indeed being used at Sillamäe, and submarines with nuclear reactors (?!) were based in Paldiski. So it was often hard to draw the line between healthy extrapolation and pathological fantasizing when it came to the industrial mythology of the Estonian SSR—but another boundary line is plain here, and it has a more general nature. Broadly put, there were two types of key closed areas in socialist Estonia: the many military divisions and factory areas, which of course only serves to confirm the infamous construct, military industrial complex. And while it is often hard to separate the latter into its two components, it is just as hard to distinguish the physical shell of the industrial building from all the tactile, auditory, visual and olfactory properties that help vividly call such structures to mind.

Sounds Besides the visual properties, which bring industrial sites as physical objects into being as symbols and images, industrial sites are also characterized by a lavish bouquet of tones, sounds and noise. Truth be told, noises and smells are a part of Estonia’s recent past that is relatively hard to recreate, but an attempt should be all the more interesting for it. The factory as such is also inevitably associated with metal, and the characteristic noises produced thereby, and no doubt the most complete overview of this field could be obtained leafing through the Soviet industrial poetry or futurist manifestos of the 1920s. Yet I do not seem to remember ever hearing cellulose factory smokestacks whining or humming like factory whistles, “powerfully” and like “a call to action”. The sounds that mostly reached the ears of those residing on the Soss territory were more random and varied: bumps and knocks, shouts, rumblings, and many more. There were also some kinds of wagons moving on the territory, and the soundscapes they produced were more or less similar to the ones heard in railway areas. Somewhere logs rolled onto a belt, machines went at their business, here and there the grinding noise of someone soldering electrodes, things went bump, hiss, bubbled... The factory didn’t have any one sound, but rather a cacophonic soundscape, which did not leave me at least with

Koosolekud ja preemiate jagamine vabrikus Meetings and awarding bonuses at the factory

iial kuulnud tselluloosivabriku korstnate “võimsat ja tegudele kutsuvat” vabrikuvilede huilgamist või undamist. Hääled, mis enamasti selle kõrvu kostsid, kes Sossi territooriumi läheduses viibis, olid pigem mitmekesised: kolksatused, hõiked, mürinad jmt. Sel maa-alal sõitsid ka mingid vagunid, mille loodud helimaastikud olid enam-vähem sarnased raudteede lähedal asuvatega. Kusagil veeresid mingile liinile palgid, müttasid ei teagi mis masinad, siin-seal ragistas keegi elektroodidega keevitada; midagi mulksus, kahises, pahises, pulbitses jne. Vaevalt et sel tehasel mingit tunnusheli oligi, pigem valitses siin kakofooniline soundscape, mis vähemasti mulle pole eriti sügavat ega meeldejäävat kuulmiselamust jätnud. Hoonete sees olnu võib aga tagantjärele jutustada seda tüüpi akustilistest memuaaridest, mis on seotud kõrgete ruumide ja neile tunnuslike kajadega.

Lõhnad Enamiku N. Liidu päritolu vabrikute, elektrijaamade ja tehaste tegevuse tulemuseks ei olnud ainult valmistooted, vaid need produtseerisid ka terve omalaadse buketi tööstuslikke lõhnu. Kuigi aroomidel ja haisudel on kultuurimälus loomuldasa vägagi suur roll, pole neid kahjuks võimalik salvestada nagu näiteks pilte või helisid. Ometi oleks ilma nendeta raske iseloomulikult kirjeldada või meenutada praeguse loo objekte — tehaseid. Markantseid näiteid leiab ilmselt iga vabriku kohta: liimitehastest hõngus tihti kontide kupatamise haisu; Maardu keemiatehas levitas aroome, mille ninnatõmbamisega kaasnes lõikav valuaisting; leivatehast ümbritses alaline raskelt magus ja ninasõõrmetesse kleepuv mirdilaadne meelõhn jne. Ka meile olulist tselluloosija paberikombinaati võis lõhna järgi ära tunda nii kaugelt kui pimedas. See oli hapukas, ebameeldiv ja hingemattev aroom, mis meenutas irooniliselt üht Eesti rahvustoitu — hautatud kapsaid, liiatigi veel selliseid kapsaid, mis olid juba väga ammu „pahaks läinud“, kuid lõhnama unustatud. Targemad ja teadjamad seostasid säärase avalikus linnaruumis ringi leviva ja kõigile tahtmatult „kasutamiseks antud“ pafluti mingite paberitööstuse (paratamatute) protsessidega, mille käigus puitmass transformeeriti kas pulbiks või mingiks taoliseks püdelaks massiks. Kuigi ma ei tunne kedagi, kes seda lõhna armastanud oleks, võeti seda paratamatusena ega võideldud selle vastu, sest kuidas sa “objektiivsete” nähtustega ikka sõdid. Alles üleminekuajal 1980ndate lõpul, kui üheks võtmerelvaks Nõukogude impeeriumi vastu läksid käiku algeline looduskaitse ja varajane roheline liikumine, hakati rääkima ka nn “puhastusseadmetest” ja mõistma lihtsat tõsiasja, et varem poldud nende peale lihtsalt raatsitud raha kulutada.

Puuted Tõsiasi, et tööstuskeskkond on ise must ja määrdunud, vajab kindlasti täiendamist teise infantiilse truismiga – sellega, et see keskkond ka kohalviibijaid määrib. Minu mäletamist mööda kanti tselluloosija paberivabrikus viimase ärahoidmiseks reeglina nn tööriideid, kuid sääraseid eraldustunnuseid, mis kuidagi meenutaksid univormi, ma küll ei mäleta. Tumedat värvi tunked, kombinesoonid jmt äratasid tähele-

any profound or memorable aural experience. But anyone who ventured inside the buildings may recount the kinds of acoustic memoirs that are associated with high ceilings and the echoes found in such rooms.

Smells Not only did most of the Soviet Union’s factories, power plants and mills put out finished products, they produced a whole array of industrial smells. Even though aromas and odors have a very great role in the cultural memory, they cannot unfortunately be recorded like pictures or sounds. Yet without them it would be hard to provide a vivid description of the central characters of this story, the factories. Telling examples can probably be found for each factory: glue factories often gave off the smell of stewing bones; the Maardu chemical factory emitted odors that produced a sharp pain when breathed in; hovering permanently over the bread plant was a cloyingly sweet, myrrh-like honey smell that stuck in the nostrils, and so on. Even the cellulose and paper plant important to us could be told apart by smell, far away and in the dark. It was a sour, unpleasant and suffocating aroma which was ironically reminiscent of one of Estonia’s national foods, stewed cabbage— in particular, cabbage that had spoiled a very long time ago but left on the burner. The cognoscenti connected this smell drifting through the public areas, involuntarily granted for everyone’s use, with certain inevitable processes of the paper industry in the course of which wood was transformed into pulp or some such goopy mass. Although I don’t know anyone who was fond of the smell, it was accepted as a fact of life and no one fought against it—how would one wage war against an “objective” phenomenon? Only in the transition era, in the late 1980s, when an embryonic Green movement started delivering blows as a key weapon against the Soviet empire, did people start talking about “treatment devices” and understanding the simple truth: that no one had seen fit to spare any money on cleanup.

Touch The corollary to the fact that the industrial environment itself was dirty and soiled was an infantile truism—that the stuff makes you dirty, too. As I remember, work clothes were worn to prevent the latter from happening at the cellulose and paper factory, but I don’t recall anything that looked like a uniform. Dark overalls, jumpers and such outfits were conspicuous for their morbid colors, they were navy blue, grey and dark green, plus they were soaked in oil, lubricants, ash and the like. One had to be careful when moving around in the factory in street clothes. You had to refrain from touching machinery, workbenches, electrical devices because everything located in ordinary rooms, outside of the offices, was covered with all manner of detritus, it stained everything it came into contact with. The paradox today, when speaking of these things, is that while the point of work clothes was self-evident back then, now such a dress code has become absurd, since the nature of work has changed. The only old-school sort of place that belies the sea change that society’s division of labor underwent in the last decades is the “work clothing store”, which clearly dates from that good old industrial era. If I, a professor, were now to go looking for “work clothes” to suit the nature of my work, people would think I was a lunatic, even though what I do is work, too—so what if it is something completely different.

Seltsimehed k체mblevad kunstp채ikese paistel Comrades bathing by the light of an artificial sun

panu oma morbiidsete värvide poolest – need olid potisinised, hallid ja tumerohelised – lisaks veel läbi imbunud õlist, määrdeainetest, tahmast jmt. Tavaliste riietega tehases ringi liikudes tuli olla ettevaatlik: masinate, mehhaanikapinkide, elektriseadmete jmt puutumisest pidi hoiduma, sest kõik, mis asus “tavalistes” ruumides, väljaspool kabinette, oli kaetud igasugu saastaga – see määris igal pool. Praegusaja paradoks neist asjust rääkimisel on selles, et kui toona oli tööriiete mõte enesestmõistetav, siis praeguseks on selline “dressing code” muutunud absurdseks, sest teisenenud on tööde iseloom. Ainuke nostalgiline koht, kus selgub ühiskondliku tööjaotuse kapitaalne muutus viimastel kümnenditel, on ilmselt “tööriiete pood”, mis on selgelt pärit sellest vanast heast industriaalsest ajastust. Kui ma praegu, olles professor, läheksin endale oma töö iseloomule vastavat “tööriietust” otsima, siis vaadataks mind ilmselt kui kuutõbist, hoolimata sellest, et minagi teen oma tööd – mis siis, et hoopis teistsugust.

Nimed: ametlikud ja rahvalikud Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaat – kõlab meie lemmiktehase nimi. Mul võttis selle meenutamine aega umbes pool tundi. Alguses proovisin mõttes Lenini enda nime. Sobis! Ja nii hästi, et arvasin juba hetkeks, et nõnda just oligi. Aga siis nägin ühte oma Sossis töötanud isa aukirja — oli ikka Kingissepa-nimeline! Kuid kes—mis on Kingissepp? Või Kalinin? Ja Kirov??? Kingissepp oli ju ka selle ilusa väikese pealinna Kuressaare nimi, kus 10 aastat tagasi tegin oma kunstinäitusi — Saaremaa Biennaale, mõtlesin sel hetkel. Nimetamine on tahte akt —sest mida ühist võiks olla Kuressaare linnal ja tselluloosija paberivabrikul? Ega olegi. Kalinini-nimeline Elektrotehnika Tehas või siis Pöögelmanni oma … “Punane RET”, “Leek”, “Volta”? Nimetamine on sümboliline akt, millega püütakse luua mnemoonilist kvaliteeti: meeldejäävust, monumentaalsust, emblemaatilisust. See on selge. Ent ometi ei koosne sümbolite genees mitte ainult võitudest ja triumfidest – see koosneb ka nurjumistest, nurisümbolitest. “Welcome to Estonia!” on säärase vägivaldse ja nurjunud sümboliloome parimaid näiteid. Nii nagu Viktor Kingissepp ei sobinud kohe mitte kuidagi sümboliseerima rämpspaberi tootmist ENSVs, nõnda ei sobinud ka sümbolid, millega püüti “uut Eesti riiki” (firmaloomise printsiibil) mingisse “maailmateadvusse” viia aktivismile omasel, täiesti idiootlikul viisil. Ent olgem tähelepanelikud: paralleelselt Viktor (-ei-keegi-) Kingissepaga liikus madala rahva seas üks teine brändinimi. See oli SOSS, mida tuntakse ja armastatakse tänaseni. Miks? Aga kasvõi seepärast, et tal olid sümboliloome jaoks vajalikud omadused esindatud väga tugeval kujul. Lühike, kontsentreeritud, kergesti ja mõnuga hääldatav, humoorikas jne. Sedasama ei saa kuidagi väita seltsimees Kingissepa kohta. Miks? Kasvõi seepärast, et umbmääraste ja liiati veel üsna segaste ideedega soft-core terroristide (Kirov, Pöögelmann) nimega ei seostu vajalikku hulka isegi mitte negatiivset informatsiooni, mis võinuks olla sümbolikandidatuuri hõrgutavaks atribuutikaks, tulevase sümboli selgeks kontseptuaalseks aluseks. Niisuguseks baasiks sobisid paremini just äärmus-

Names: official and national The Viktor Kingissepp Tallinn Cellulose and Paper Plant—that was the name of the factory. It took me about half an hour to remember what it was. First I tried out Lenin’s own moniker. It fit! Like a glove, and I thought for a moment that’s what it was. But then I saw a certificate of merit my father, who’d worked at Soss, once received — it was named after Kingissepp. But who or what was Kingissepp? Or Kalinin? And Kirov??? Kingissepp was also of course the name of that nice provincial capital Kuressaare, where I had some art exhibitions ten years ago—the Saaremaa Biennale, I thought at that time. The act of naming is an act of will—for what might the town of Kuressaare and the cellulose and paper factory possibly have in common? In fact there isn’t anything in common. The Kalinin Electronic Equipment Plant, “Red RET”, “Leek”, “Volta”? Naming is a symbolic act that tries to create a mnemonic quality: something memorable, monumental, emblematic. That much was clear. But surely the genesis of symbols does not only consist of victories and triumphs—it consists of failures, too, symbolic misses. “Welcome to Estonia!” is one of the best examples of such a forced and failed symbol. Viktor Kingissepp was not suited to symbolize the production of scrap paper in the Estonian SSR, and also unsuited were the symbols with which the new Estonian state (as if it were a startup firm) was boosted into the world’s consciousness in a completely idiotic manner characteristic of activism. But note well: among the lower-bred folk, another brand name was circulating alongside Viktor (Noman) Kingissepp. This was “SOSS”, which is known and loved to the present day. Why? Well, for one thing, because it had all of the hallmarks of a new symbol, in full effect. Short, concise, pronounced easily and with gusto, a touch of humor, and so on. The same cannot be claimed in any way for comrade Kingissepp. Why? For one thing, the names of these soft-core terrorists with their often quite muddleheaded ideas (Kirov, Pöögelmann) are not associated with a critical amount of information, even negative information, which could have constituted an appetizing trappings for a potential symbol, a clear conceptual basis for a future symbol. Figures with extremist and clear personality traits were much better suited—take Lenin and Stalin. Since the landscape was already littered with those names as it was, and Kingissepp’s potency as a real symbol was a little wan, the vernacular Soss achieved the status of a symbolic name—its potency and conceptual wardrobe were clearly of a causal nature, humorous—and evocative.1 The cellulose factory aka Soss was a unique symbol. Its physical shell was monstrous and known for its ravenous metabolism. It used up half of the city of Tallinn’s water—it “drank” just as much as all of the city’s residents put together. And in turn on the microlevel—the people who worked at Soss drank vodka and fortified wine regularly in the same quantities as the rest of the city put together. Soss was also an agent of a foreign power, a foreign culture. Unpleasant indeed, but at the same time, very memorable for its badness.

Social realties By the logic of its activity, SOSS and many other industrial formations were initially foreign and alien to the local population. Estonians had never had much of a soft spot for industry or industrial workers perhaps due to the fact that our society was

like ja selgete iseloomujoontega tegelased, kasvõi Lenin ja Stalin. Kuna neid nimesid oli juba niigi liiga palju igale poole “topitud” ja et Kingissepa potents reaalseks sümboliloomeks oli niruvõitu, siis saavutas sümbolnime staatuse hoopis rahvalik “Soss”, mille potents ja ideeline garderoob oli selgelt põhjusliku loomuga, humoorikas — taas ja taas emotsionaalselt meenuv.1 Tselluloosivabrik ehk “Soss” oli iseäralik sümbol. Tema füüsiline kehand oli monstraalne ja tuntud oma apla ainevahetuse poolest: ta raiskas ära poole kogu Tallinna linna veest — ta “jõi” samapalju nagu terve linna inimesed kokku. Ja omakorda mikrotasandil — inimesed, kes töötasid Sossis, jõid regulaarselt viina ja “пopт“-veini ilmselt samades kogustes nagu ülejäänud Tallinna linn kokku. Soss oli ka võõra võimu, võõra kultuuri agent. Ebameeldiv küll, aga samas väga meeldejääv just halvana.

Sotsiaalsed reaalsused Oma tegevuse loogikalt olid SOSS jmt industriaalsed moodustised siinsele elanikkonnale esialgu võõrad ja ebardlikud: eestlased pole kunagi eriti pidanud ei tööstusest ega tööstustöölistest kas või juba seetõttu, et oma olemuselt on meie sootsium lähiminevikuliselt agraarne, majanduslikult staatuselt ja mentaliteedilt aga selgesti väikekodanlik. Esimest määratlust näitab pikantses vormis veel tänagi nn “potipõllunduse”, “aianduskooperatiivide”, oma (majanduslikult täiesti mõttetute) maalapikeste ja kõiksugu peenardega kruntide vohamine linnade äärealadel ja kõike seda reflekteeriv päranduslik “folklora”, mis kõige hea ja parema kiuste ikka veel ülistab “paljajalu mustal mullal paterdamist”, piiritut füüsilise töö rabamist töö enda nimel, idiootlikku masohhismini küündivat “kannatlikkust” jmt.2 Olen enam kui kindel, et kuigi neis “uudsetes” tehastes formeerus ka uut rahvakultuuri — vähemalt innovaatiliste lorilaulude tasemel — oli teine osa käibivast folkloorist endiselt agraarse bäkkgraundiga. Ent ometi: uues industriaalses ja suurtest inimmassidest koosnevas töökollektiivis lauldi peagi uusi, positivistliku kallakuga ja “rahvalikke joomalaule”, milles kümneid, sadu inimesi asendasid nende perekonnanimed ja mille salmid võtsid need nimed järgemööda läbi kogu tähestiku ulatuses. Point oli selles, et kui laulujärg jõudis täheni J, K või L, pidid need, kelle perekonnanimi algas niisuguse tähega, tühjendama viinaklaasi. Selline on vaid üksainus killuke sotsiaalsetest reaalsustest Sossi-taolistes käitistes, mida me silmaga enam ei näe3 ja millest meil pole seetõttu ka fotosid ega muid salvestisi. Kui me neis seostes räägiksime üldse Sossi pildilisest kujutamisest, siis parimal juhul saaksime seda katta nn tööstusfotodega4 , mis kujutavad tehase efektseid hooneid, masinaid, nn “eesrindlasi” jmt. Me ei saaks aga fotode abil kuigi lähedale inimeste staatusele, inimsuhetele ega kogu sellele tragöödiale — industriaalsele genotsiidile, mis eestlastega tööstusettevõtetes tegelikult toime pandi ja mille üheks instrumentaalseks lookuseks oli teiste hulgas ka meie tselluloosija paberivabrik.5

until quite recently agrarian, and in terms of economic status and mentality, clearly petit bourgeois. The first label is manifested even today in a piquant form by the so-called terra cotta agriculture, the carefully tended community gardens, our own (yet economically completely pointless) patches of land and the proliferation of all sorts of properties with garden rows on the city outskirts and the oral histories reflecting all of this, which in spite of all that is good and better still exalts puttering around on the black soil in one’s bare feet, hardscrabble physical toil with no limit for the sake of work itself, persistence verging on idiotic masochism and other such manifestations.2 I am more than certain that although a new folk culture was being laid down in those “brave new” factories—at least on the level of innovative nonsense songs—the other part of the modern folklore still had an agrarian background. But indeed, it wasn’t long before new, positivist-leaning and folksy drinking songs were being sung in the new industrial work collectives, in which dozens, hundreds of people were represented by their surnames and whose verses took up those names from A to Z. The point of the songs was that when you reached the letters J, K or L, you had to empty your vodka glass if your name began with that letter. That was just one fragment of the social reality in places like Soss, which we no longer can witness in person 3 and of which we do not have any photographs or other recordings. If we’re talking about Soss’s photographic record in general, at best we could fill in the holes with what were called industry photographs 4 , depicting impressive buildings, machinery and people on the “front lines”, etc. But we couldn’t ever use photographs to get close to the true status of people, human relations or the whole tragedy—the industrial genocide that was in fact perpetrated against Estonians by industrial concerns and one of whose instrumental loci was our cellulose and paper factory.5

Industrial genocide The 50 years of Soviet rule can be considered Estonia’s industrial revolution. What had been a province of Tsarist Russia, then AWOL from the empire for only 20 years, was now forced to industrialize and modernize in a singularly coercive manner. Whereas my grandfather’s generation had predominantly lived in the countryside, fathers of people my age often lived in towns. As first-generation urbanites and townspeople, they often came face to face with an identity crisis and it was easy for big manufacturing entities like Soss to recruit them. In spite of the recruitment—or rather, “thanks” to it—the first-generation city folk lost their solid footing—they started drinking, families broke up, people lost their sense of purpose in life and their spirit was broken, and so many people of my generation—in what would come to be a typical pattern—were left fatherless as children. I know dozens of people from my generation here and in neighboring countries who can attest to the same thing—they were men brought up by their mothers, because for various reasons their fathers were no longer in so much as a close orbit around the nuclear family. As a recent arrival from the countryside, my father wanted to enter the University of Life Sciences (then the Agricultural University), but since my grandfather, a school director, had been deported to Siberia in 1941, Dad was not allowed even into that pastoral and innocent college. He was forced to study electrical science in the polytechnic institute instead and work as a deputy director in the Soss energy shop. The only good part of that job was the chance to use lathes and other equipment to make all sorts of odds and ends

Tööohutuse juhendid vabrikust Occupational safety guidelines from the factory

1. Ärge lubage ülekoormust 1. Don’t allow circuit overload

2. Jälgi elektrijuhtmestikku ja töömasina kaitsemaanduse korrasolekut 2. Make sure wiring and equipment ground wires are in order

3. Kruustangid peavad vastama töötaja kasvule 3. Bench clamp must be suited to height of employee

Industriaalne genotsiid N. Liidu eksistentsi ca 50 aastat võibki ilmselt pidada Eesti tööstusajastuks. Tsaari-Venemaa senist provintsi, mis vaid 20 aastaks oli impeeriumist “jalga lasknud”, sunniti nüüd omal jõulisel moel industrialiseeruma ja moderniseeruma. Kui veel minu vanaisa põlvkond oli elanud domineerivalt maal, siis minuvanuste inimeste isad kolisid tihti linnadesse. Esimese põlvkonna linlastena sattusid nad tihti ka identiteedikriisi ja neid oli kerge värvata tööle just Sossi-taolistesse suurtootmisüksustesse. Sellele vaatamata või “tänu” sellele kaotasid need esimese põlvkonna linlased ikkagi tahke pinna jalge alt — hakkasid jooma, lahutasid, hukkusid vaimselt ja jätsid minu põlvkonna inimesed lastena üsna massiliselt-tüüpiliselt lõpuks ilma isata. Tunnen kümneid põlvkonnakaaslasi siin ja naaberriikides, kes kinnitavad üht ja sedasama — nad on emade kasvatatud mehed, sest erinevatel põhjustel pole nende isad enam püsinud isegi mitte tuumaperekonna lähiorbiidil. Minugi isa tahtis maalt tulnud noore mehena minna õppima Maaülikooli (siis EPA), kuid et mu koolijuhatajast vanaisa oli 1941. aastal saadetud Siberisse, siis ei lubatud teda isegi mitte sellesse “rohelisse ja süütusse” ülikooli. Nii oli ta sunnitud õppima hoopis polütehnikumis elektriasjandust ja töötama Sossis energiatsehhi juhataja asetäitjana. Ent ainus hea külg, mis sellise töökohaga seostus, oli võimalus treida, freesida ja ise valmis teha juppe ning jubinaid, mida koduses majapidamises alailma vaja läks. Muude hüvedega, mida taolised asutused pakkusid, oli nii nagu oli: autoostu luba isale ei antudki ja omaette korteri saamiseks pidi ema külastama vastava tööstusharu ministrit, kes parasjagu haiglas viibis. Lilled, kommikarbid, härdad põhjendused jm kõigile hästituntud atribuutika. Mingid üksikud isa kolleegide nimed tulevad seosetult meelde: Uukkivi, Vaksmann, Noorma, Sannikas … Mäletan, et “töö juures” toimusid neil tihti joomingud: sünnipäevade, juubelite jmt nime all. Mida aeg edasi, seda harvemini tuli isa koju; vahel vaid korra nädalas. Ema, kes oli inglise keele õpetaja ja on seda tänaseni, oli just neil põhjustel hakanud vihkama igasugust tööstust. See oli tema arvates inimesi hävitav sotsiaalne keskkond, mis imes endasse kõik, kes sinna sattusid. Teiste sõnadega, ei midagi muud kui sellesama Siberi koonduslaagritega alguse saanud genotsiidi jätkumine “tsiviilsete”, täiesti legaliseeritud vahenditega. See oli funktsionaalne osa suuremast ühiskondlikust süsteemist, kus kohalikke inimesi käsitleti sarnaselt koloonia asukatele: nad tuli panna mõttetule orjatööle impeeriumi hüvanguks, ja et nende kriitilist meelt hajutada, tehti panus surrogaatsetele rituaalidele: autasustamised, medalid, ordenid, kiitused ja mõnuained — eriti alkohol. Või miks muidu sai viina N. Liidus hommikuti kioskitest lausa kell 6.00 osta? Mul endal selles mõttes vedas. Olin ema kasvatada ja vaatamata Tallinna Polütehnilise Instituudi kõrgele mainele, mille lõpetamine oleks mind suure tõenäosusega “suunanud” mõnesse samasugusesse industriaalkollektiivi, mõjutas ta mind õppima ja tegelema humaniora valdkonnas, mis oli väheseid võimalusi raua ja viina eluohtlikest kombinatsioonidest pääsemiseks. Tselluloos ja tselluloid: fotod Sossist on kindlasti igasuguseid fotosid. On neid, mis kujutavad paraadlikult selle hooneid, on selliseid, mis vaatavad 72

which went to good use in households. Other benefits offered by employers back then were as they were: my father was not even given a driver’s license, and to get his own flat he had to visit the minister for the corresponding branch of industry, who was in the hospital at the time. Flowers, candy boxes, heartfelt expostulations and other sorts of ploys everyone was familiar with. Certain individuals among my dad’s co-workers come to mind, in no particular order. Uukkivi, Vaksmann, Noorma, Sannikas … I remember that they often held drinking nights “at work”: nominally for birthdays and other key events. As time went on, father came home less and less, sometimes just once a week. My mother, who was, as she still is today, an English teacher, started hating all industry for precisely these reasons. To her, it was a social environment that destroyed people, sucked everyone up who happened to be in its way. In other words, nothing more than a continuation of the genocide that started with the Siberian concentration camps—but by civilian, and completely legitimate means. It was a functional part of a larger social system, where locals were treated much like the settlers in forced labor colonies: they had to be employed in pointless slave labor for the good of the empire, and in order to liquefy their critical mindset, surrogate rituals were instituted: award ceremonies, medals, orders, commendations and pleasure drugs—especially alcohol. Why else could vodka be bought in Soviet kiosks at 6 in the morning? I was lucky in this sense—I was my mother’s to mold and despite the good reputation of the Tallinn Polytechnic Institute, graduating which would have in all likelihood “referred” me to some similar industrial collective, she inspired me to study and be active in the humanities, which was one of the few opportunities to escape from the life-threatening combinations of metal and vodka.

Cellulose and celluloid: photographs There are all sorts of photographs of Soss, that is for sure. There are those that depict its buildings in a ceremonious style, there are others that look behind their huge walls and bear signs of people. Even I possess some of those little pictures, which people took with an eye to the fact that they might have something at all to do with what they depicted. I have only pictures that have some symbolic tie-in with my father. Yet it is no longer him—it is nothing more than a surrogate trace/depiction/picture on the celluloid that is the material for the film, no more. The independent physicality of these photographs is a testament to that same SOSS era: small, yellowed pieces of paper strangely redolent of chemicals, which conjure up that Soss smell that I described earlier. But only our consciousness stores that information, the ethereal knowing that those objects made of celluloid 6 specifically depict Cellulose. And even that is only synesthetic memory, nothing more.

Postscript Is the colonial “industrial threat” with all of its individual social cases now gone for good? Strange, but it isn’t. Let’s not forget that Estonia has now become not a post-colonial state as expected, but clearly a neo-colonial one. The new ELQTEC-type factories now take up room at the outskirts of town, true, not along Leningradi but Peterburi highway, tempting the freshly “sprung” little country’s young workforce, the ones who didn’t muster the strength to keep on going to the West. Since these potential neoproletarians left behind are offered better conditions for employment at factories than they are at schools, institutions of learning and universities,

Metalli raiumisel kasuta kaitseprille, hoia silmi Use safety goggles when cutting metal, protect your eyes

nende üüratult suurte müüride taha ja millel on jälgi inimestest. Minulgi on neid väikesi pilte, mida kunagi tehes peeti silmas, et neil oleks pistmist sellega, mida nad kujutavad. Minul on vaid neid pilte, millel on sümboolne suhe isaga. Ent samas see pole enam tema — see on kõigest surrogaatne jälg/kujutis/pilt tselluloidis, millest koosnes film ja mitte enamat. Nende fotode iseseisev materiaalsus on tunnistuseks sellestsamast SOSSi ajastust: väikesed, kolletunud, veidralt kemikaalide järele lõhnavad paberitükid, mis kutsuvad esile selle päris Sossi lõhna, mida varem kirjeldasin. Kuid ainult meie teadvuses asub see informatsioon, see eeterlik teadmine, et need tselluloidist6 asjad kujutavad just Tselluloosi. Seegi on vaid sünesteetiline mälu, ei midagi enamat.

hospitals and libraries, these industrial “cell-lets” of the postindustrial society will again start influencing and shaping our society’s structure, the division of labor in that structure, and thereby, also the mentality of 21st century Estonians. But this is already a topic for the next time. Rest in peace, O ye past and all of your symbols.

Post Scriptum Kas koloniaalne “tööstusoht” koos kõigi oma sotsiaalsete kaasustega on nüüd lõplikult möödas? Kummaline küll, aga ei ole. Ärgem unustagem, et Eestist on praeguseks saanud mitte oodatult “postkoloniaalne”, vaid selgesti neokoloniaal– ne riik. ELQTECi-taolised uued tehased juba laiutavadki linna ääres, seekord küll mitte enam Leningradi vaid Peterburi maantee ääres ja peibutavad värskelt “vabaks saanud” riigikese noort tööjõudu, kel pole olnud jõudu siit lääne poole edasi minna. Et neile, siiajäänud potentsiaalsetele neoproletaarlastele pakutakse tehastes määravalt paremaid töötingimusi kui koolides, teadusasutustes ja ülikoolides, haiglates ja raamatukogudes, siis hakkavad just säärased postindustriaalse ühiskonna industriaalsed rakukesed juba lähitulevikus taas mõjutama ja kujundama meie ühiskonna struktuuri, tööjaotust selles srtuktuuris — selle kaudu ka 21. sajandi eestlaste mentaliteeti. Kuid see on juba järgmiste mõtiskluste teema. Puhake rahus — minevik ja tema sümbolid!

Viited: 1

Ernst Cassirer. “The Philosophy of Symbolic Forms”. Vol. 3. Yale University Press, New Haven and London, 1985 (1957). 2

Ernst Cassirer. “The Philosophy of Symbolic Forms”. Vol. 3. Yale University Press, New Haven and London, 1985 (1957).

Selle kohta on teravmeelselt kirjutanud kirjandusuurija Veiko Märka jt.

vt lähemalt: John R. Searle. “The construction of Social Reality”. Penguin Books, London, 1996.

“Industriebild”. Der Wirtschaftsraum Ostschweitz in Fotografien von 1870 bis Heute. Fotomuseum in Winterthrur und Werd Verlag, 1994.

vt omaaegseid industriaalpropaganda materjale, ennekõike ülevaatlikku ja mastaapset slaidikomplekti “ENSV tööstus”. Pildistanud Hans Arro. Eesti Reklaamfilm. Tallinn, 1985.

Selle metafoorse pealkirja loomisel sain mõjutusi oma kauaaegse sõbra, Ameerika visuaalantropoloogi prof Jay Ruby esseest “The Celluloid Self” — P. L.

References

The literary scholar Veiko Märka and others have written critically about this. cf more closely: John R. Searle. “The Construction of Social Reality”. Penguin Books, London, 1996.

“Industriebild”. Der Wirtschaftsraum Ostschweitz in Fotografien von 1870 bis Heute. Fotomuseum in Winterthrur und Werd Verlag, 1994. cf the industrial propaganda materials of the day, above all the comprehensive and large-scale set of slides “z tööstus”. Photos by Hans Arro. Eesti Reklaamfilm. Tallinn, 1985.

This metaphorical heading I came up with was influenced by an essay by my longtime friend, American visual anthropologist, professor Jay Ruby “The Celluloid Self”—P. L.

Nii ei tohi teha! Tünnide ja muude kergesti süttivaid vedelikke sisaldavate metallmahutite avamiseks ärge kasutage instrumente, mis tekitavad sädet. Kasutage vasetatud või värvilisest metallist instrumente (võtmed, vasarad jne)

Not this way! To open drums and other metal containers containing inflammable liquids, do not use tools that may cause sparks. Use copper-plated or non-ferrous metal tools (keys, hammers etc)

1. Soojendage külmunud torusid sooja liiva või kuuma veega. Tulekahju vältimiseks ärge soojendage külmunud torusid jootelampide ja tõrvikutega Thaw frozen pipes with warm sand or hot water. To avoid fire, do not use open flame to warm frozen pipes

Kustuta ära! Put it out!

Ärge alustage tööd instruktaažita Don’t start work before instructions

Käepidemeta on ohtlik! Dangerous without handrails!

Direktorid Emil Fahle seisis linna kohal, seisis oma vanas vabrikuhoones, mida ta peaaegu äragi ei tundnud. Ta ootas midagi. See pidi peagi tulema, see oli õhus. „Kui ilus, eks ole! Uskumatu, et see on seesama linn?“ Pärijaks oli üks luitunud ülikonnas, justkui tolmuga kaetud mees, kes hetke eest ruumi astus. Ta sättis end vaikselt Fahle kõrvale seisma. Too tundis teda – kuigi vaid häguselt, mõnelt vanalt sirgelduselt või gravüürilt – see pidi olema Lorenz Jauch. Fahle oli nii kaua surnud olnud, et teda ei hämmastanud enam pea miski. Kui, siis ehk nende ees avaneva linna neoonne kuma, ta lumm. Et siis Jauch, 78

see äraneetu. „Noh, said võlad makstud?“ „Ei veel, aga …“ „Jajaa,“ lõiks Fahle ta poolelt sõnalt katki. Taevas pillutas tuul pilvi ning päike küpsetas silmapiiri õrnroosaks. „Vabandust, kas ma jäin hiljaks?“ See oli Hillar Taru, kübar härrade ees peast kahmatud, seisis häbelikult uksel, niheles lävepakul edasi-tagasi. Ta ei teadnud hästi, kas ta sellesse seltskonda ikka passib, teised olid ikkagi suured härrad, tema lihtne eesti mees, vaid 1940ndail veidi asja ajanud, eesti soost direktorina…

It isn’t certain whether the ghosts of the Fahle building haunt Directors: the city or whether they themselves are haunted by Tallinn, no It isn’t in certain whether category. the ghosts Fahle slouch the spookiness In of anythe case theybuilding don’t dare haunt the city or whether they themselves are haunted turn away from each other. by Tallinn, no slouch in the spookiness category. In any case they don’t dare turn away from each other.

„Astu aga sisse, me siin juba ootame,“ Jauchile meeldis, et keegi veel seltsi tuli, Fahle tundus täna kuidagi distantseeritud. Nad seisid sääl ja ootasid, ootasid midagi, mille aimdus oli õhus, mis kirjutas end linnale süttivate ja kustuvate tuledega. Keegi kobistas trepil ning piilus hämarast koridorist tuppa. See oli Sahhalini Sass. Kerge põlgusega vaatas Fahle ta matsakat keret ning sügavalt pealuust piiluvaid sovetisilmi. Mis tema siit veel tahab? Arvab enese ka ajaloo osa olevat? Jah, ju ta ongi. Ju on tal õigus, sest ajalugu ei vali, mis värvidega, mis sõnadega teda kirjutatakse. Ta juhtub,

juhtub ka siis, kui teda väänatakse ja mallidesse pressitakse. Miks ei peaks Sahhalini Sass täna siin seisma? Miks ta ei peaks? Nad ootasid, vaikides, Fahle rahulikult, teised veidi niheledes ja närveldes. See oli õhus, see kirjutas end linnale esimeste lindude lauluna, see kirjutas end öiste autode tuhinana, hämaras liikuvate varjudena, majade tasase, vaevalt kuuldava hingamisena. Ning siis see algas. „Ohooo!!“ jõudis Sahhalini Sass öelda. Fahle maja hakkas kuidagi hoopis teistmoodi hingama.

Tallinna paberitööstuse juhid läbi aegade Captains of the Tallinn paper industry

1948. Richard Vennikas

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11.

1667 Lorenz Jauch 1675 Johannes Wiedenbauer 1705 Carl Jakob Krull 1708 Heinrich Tillninger 1825 Wilhelm Friedrich Wistinghausen 1836 Johann Wilhelm Donat 1849 Georg Eggers 1851 Peeter Verrevson 1879 Alexander Parrisson 1881 A. Hradezke 1893 Ernst Osse

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11.

Juhkentalis oli tsaari ajal sõjaväehospidal ja tuul puhus paberivabrikust väävli gaasi neile peale. Hospidal kaebas vabriku kohtusse, et neid mürgitatakse. Vabrik palkas head advokaadid ning Peterburi kohtus tõestati ära, et see gaas on tervisele kasulik, nii et edaspidi hakati haigeid soldateid vabrikusse gaasi kätte tooma. Head advokaadid olid Ossel.*

In the Tsarist era, there was a military hospital on Juhkentali, and the wind carried sulfurous fumes from the paper factory. The hospital took the factory to court, claiming they were being poisoned. The factory’s lawyers convinced the St. Petersburg court that the fumes were good for the health, so that in the future, ailing soldiers were brought to the factory itself to take the air there. Osse had good legal representation, indeed. *

12. 13. 14. 15. 16.

1899 Emil Fahle 1929 Eduard Forsmann, Boris Makowski 1936 Boris Makowski, B. Meyer, G. Kress, H. Koch 1940 Hillar Taru 1944 Richard Vennikas

Vennikase lugu oli tüüpiline nõukogudeaegne edulugu. Tööline edutati tippjuhiks, võite ise ette kujutada, mis sellest sai.

The story of Vennikas was a typical Soviet success story. An employee was promoted to be top executive. You can imagine how that ended up working out.

17. 18.

1949 Adolf Poltraki 1954 Viktor Lesnoi

19.

1958 Vladimir Tsernõsov

19.

1958 Vladimir Tsernysov

Ta oli väga tark ja nõudlik mees, aga läks hiljem otse ministriks.

He was a very intelligent and demanding man, but he was on the fast track to a career in the government.

20.

1964 Aleksander Striz

Striz oli aastaid direktor, ent vabriku juhtimise asemel tegeles ta alaliselt oma gigantomaania rahudamisega. 60ndate teisel poolel moodustas Striz üleliidulise koondise, ehk kõik Eestis asunud paberitööstused allutati ühele keskusele, peaettevõtteks sai tselluloosija paberivabrik, filiaalid olid Kehras, Kohilas, Räpinas ja Joaveskil. Selle koondise juhiks sai Striz ise. Mehel tekkis vastuseise, nagu neid ikka tekib ning ta läks Eesti Majandusjuhtide Instituudi direktori asetäitjaks.

Striz was director for years, but instead of managing, he was indulging his megalomania, full-time. In the late 1960s Striz formed a pan-Soviet team—that is to say, all paper industries based in Estonia became subordinate to one headquarters. The cellulose and paper plant became Paper Central, with branches in Kehra, Kohila, Räpina and Joaveski. Striz became director of the conglomerate himself. He met opposition, as will often happen, and became deputy director of the Institute of Leaders of the Estonian Economy.

21.

1978 Jevgeni Malõšev

Malõšev oli töötanud Sahhalinil paberivabrikus, kus töötasid vangid, ja nii kohtles ta siinseid töötajaid samamoodi. Malõšev oli veendunud, et Eestis pole vastavat kaadrit, kes oskaks paberivabrikus töötada, ning tõi inimesi seepärast Venemaalt. Aga töö ei sujunud ikkagi, tema alluvuses lihtsalt ei tahetud töötada. Ta ei käinud vabrikus vaatamaski, kuidas töö käib, aga jahil armastas käia. Varsti tulid Moskva olümpiamängud peale ja levis kuuldus, et vabrik pannakse kinni. Ta oli sunnitud ameti maha panema, sest asjad ei läinud enam kuidagi. Vaene mees, nii kaugelt tuli kohale, aga peale emotsioonide ja pahanduste ei kogenud siin midagi. Ta püüdis endale Eestis ametikohta leida, talle tehti isegi üks pakkumine Maardusse, aga sellest ta loobus ja sõitis tagasi Sahhalinile.

Malyshev had worked for a paper factory on Sakhalin Island which employed prisoners, and he treated the local workers here the same way. Malyshev was convinced that Estonia did not have the right staff who could work at a paper plant and thus imported workers from Russia. But the work still didn’t go smoothly—no one simply wanted to work under him. He didn’t even visit the factory to see how things were going, but he did love to go hunting. Pretty soon the Moscow Olympics came around and a rumor circulated that the plant would be shut down. He was forced to resign, since nothing was going his way anymore. Poor guy—he came such a long way, but besides emotion and misunderstanding, didn’t have anything to show for his time here. He tried to find a position in Estonia, was actually offered one in Maardu, but he turned it down and went back to Sakhalin. 22.

22.

1978 Jevgeni Malyshev

983 Vladimir Kurakin

1983 Vladimir Kurakin Still living, and has an apartment in Mustamäe district.

Kurakin on praeguseni elus, tal on korter Mustamäel. 23.

23.

Vaher ei osanud ühtegi sõna eesti keelt. Ta andis ohjad Ants Noormaa kätte, kes korraldas paberitööstuse eriala loomise Ehitusmehaanika Tehnikumis (praegune TTK) ja viis sisse paberitööstuse eriala Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune TTÜ). Isegi esimene lend tuli välja, enne kui vabriku tegevus lõpetati.

Vaher didn’t speak a word of Estonian. He gave the reins to Ants Noormaa, who oversaw the creation of a paper industry program at the Technical School of Construction Mechanics and introduced the program at the Tallinn Polytechnic Institute (today’s Tallinn University of Technology). The first class managed to graduate before the factory was shut down. 24.

24.

1989 Ernst Vaher

1991–1994 Ants Noormaa

Kui tuli Eesti Vabariik ja moodustati riiklik aktsiaselts, siis määrati juhiks varasem kommertsdirektor Ants Noormaa. Plaaniti leida vabrikule uus asukoht ja rajada Eestisse uus tselluloositööstus. Peagi esitas aga majandusministeerium pankrotiavalduse, mis erakordselt kärmelt kohtus rahuldati.

When the Republic of Estonia was restored and a state stock company was formed, the former commercial director Ants Noormaa was appointed chief. It was planned to find the plant a new location and establish a new cellulose industry in Estonia. But soon the Ministry of Economic Affairs filed for bankruptcy, which was satisfied in extraordinarily rapid order by the court.

Vahemärkused intervjuudest.

kogutud

vabriku

endiste

töötajate

Notes gathered from interviews with former factory employees.

Paberivalmistajate kaitsepühakuks oli Püha Luukas, kes oli ka kunstnike ja raamatuköitjate kaitsja. Nii paberivalmistajad kui raamatuköitjad pidasid end kunstnikeks, mitte käsitöölisteks.

The patron saint of paper manufacturers was St. Luke, also the protector of artists and bookbinders. Both paper manufacturers and bookbinders considered themselves artists, not laborers. Paberiveskist kombinaadiks. Tallinn, 1967

Paberiveskist kombinaadiks. Tallinn 1967.

Aegade jooksul on Tallinna Paberi- ja Tselluloosikombinaadis toodetud tapeeti, söödapärmi, ruberoidi, paberit, pappi, lainepappi, tselluloosi ... Tapeeti hakati tootma 1958 ning sellest kujunes tehasele hea tuluallikas.

At different times over the years, the Tallinn Paper and Cellulose Plant produced wallpaper, yeast, impregnated cardboard, paper, cardboard, corrugated cardboard, cellulose … Wallpaper production began in 1958 and grew into a good source of income for the plant.

Paberiveskist kombinaadiks. Tallinn 1967 Paberiveskist kombinaadiks. Tallinn 1967

Inimene kulutab oma eluea jooksul enam kui ühe metsahiiglase paberiks.

One man will consume more than just one giant of the forest, as paper in his lifetime.

Puidust valmistati paber 3 tunniga. Maharaiutud metsa asemel kasvab aga uus mitmekümneid aastaid.

Paper was made of timber in 3 hours. It takes tens of years for the forest regeneration to happen after cutting down of the trees.

NL esimene söödapärmitehas asus Tallinnas. Tehase päevatoodang tähendas loomakasvatusele lisaks 80 tonni piima, 10 tonni liha ja pool miljonit muna.

The first factory, in Soviet Union, to produce yeast for animals was situated in Tallinn. The daily output of the factory meant an additional amount of 80 tons of milk, 10 tons of meat, and half a million eggs, for the livestock farming.

31. detsember 22.15 See oli ikka aastaid peale seda, kui Härjapea jõgi solgitorusse lasti. Viisaastakuplaanid olid reaalsus ning Kingissepa-nimeline kombinaat nende täitmisel esirinnas. Poldud välja mõeldud sellist viisaastakuplaani, mida tööeesrindlased, stahhaanovlased poleks suutnud ellu viia. Tõttöelda polnud vist ühtki vene lollust, mida eestlased saksa täpsusega teinud polnuks. Selgi aastal oli aastavahetuseks lähedal hetk, mil viisaastakuplaan ühe aastaga täidetud saanuks. Midagi vähemat neilt ei oodatudki. Ka ajalehed olid oma plaani juba täitnud ning aasta esimesed numbrid vana aasta lõpus trükki saatnud – igas lehes seisis trükimustas ja -punases, et Kingissepa-nimeline Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombi84

naat täitis viisaastakuplaani ühe aastaga. Ja seal ta nüüd oli. Direktor hoidis pead kahe käega kinni ja uuris pabereid enda ees. Kõik oli otsas! Kogu hakkepuit, kõik. Enne ülehomset polnud uut vedu oodata. Aga suurest paberirullist oli otsast üks riba puudu. Direktor oli aus mees, sellist pettust ei oleks ta saanud endale lubada. Pealegi, mis siis, kui tulevad kontrollima? Nääriõhtul selline jama! Meeleheitlikult käis ta veel kord kombinaadi läbi. Kuskil pidi veel midagi olema, paar halgu või midagi... Aga ei. Oli juba õhtu. Naine helistas mitmendat korda. Kingitused olid ämma juures hoiul, need pidi ka enne kojujõudmist üles korjama. Lapsed ootasid, pisarad silmis voiklemas, näärivana, keda ei tulnud ega tulnud. Direktor ausa mehena

teadis, mida kapten peab tegema. Vedanud püksirihmale peale aasa, kinnitas ta selle teise otsa lambikonksu külge, seadis kaela sõlme ning lükkas tabureti alt ära. Kaelast käis läbi ebameeldiv jõnks, aga rihm ei poonud piisavalt hästi, direktor üritas end jõnksutada, silmad meeleheitepisarais. Väärikalt surragi ei lasta! Kõris õõksus ja luksus vastikult. Ta mõtles oma lastele, mõtles sellele, kuidas ta kõiki on alt vedanud. Tasapisi pimenes. Siis murdus temas miski. Täpsemini murdus küll laes lambikonks, mis polnud sedavõrd suure keha kandmiseks mõeldud. Direktor prantsatas põrandale ja langes otse näärikuuse embusse... Minutijagu pidi ta end koguma, siis katsus vaikselt tõusta. Kuusk oli okkaid maha pudistanud. Pisarad tükkisid vägisi silma. Ole

mees, mõtles ta, tühja, kui lähedki kinni... Kuusk. Direktor vaatas väikest, aga päris jässaka tüvega puud. Mis oleks kui...? Hetke pärast ta juba laasis pisikese kirvega, huulil kaval naeratus. Viisaastakuplaan sai aastaga täidetud. Ainult näärivana oli direktori kodus sel aastavahetusel üsna hiline ning kuidagi kange kaelaga.

The director of the factory fulfilling the five-year plan on the New Year’s Eve. 85

Ants Noormaa:

Sündinud: 1933 Amet: 1955 – puidu ettevalmistustsehhi koorimismasina juht, 8. kategooria elektrik, jõujaama vanemvalvur, jõujaama juhataja, elektritsehhi juhataja, energiatsehhi juhataja, paberitsehhi juhataja, personalidirektor, kommertsdirektor, peadirektor — viimane enne sulgemist, olles ühtlasi esimene ja ainuke eestlane selles ametis.

Born 1933 Job: 1955 – head of the wood preparation shop bark stripping machine, 8th category electrician, senior guard at power plant, power plant director, electrical shop director, energy shop director, paper shop director, director of personnel, director of commerce, director general – the last before the plant was closed, and the first and only Estonian in that position.

Noormaa tuli vabrikusse tööle 1955. aasta detsembris. Tööd oli väga raske saada, töö oli tõeline defitsiit ja nii käis mees tükk aega ettevõttest ettevõttesse. Kehtis ebanormaalne seadus, et tööle sai vormistada vaid neid inimesi, kellel oli sissekirjutus Tallinnas. Aga sissekirjutust ei saanud jälle enne, kui polnud Tallinnas töökohta. Tselluloositsehhi kaadriosakonna juhataja andis Noormaale kirja, et kui väljastatakse sissekirjutus, siis saab ta tselluloosikombinaati tööle. Noormaa oli just sõjaväest tulnud, vabrikus sai ta kohe puidukoorimismasina juhiks. Töö oli väga pingeline, töötati kolmes vahetuses kuni vabriku eksistentsi lõpuni. Igas kuus puhati erineval nädalapäeval.

Noormaa came to work at the factory in December 1955. It was very difficult to get work, work being a real deficit item, during the era, and he went from door to door looking for work, for some time. There was an abnormal law in effect that decreed that only people who had a propiska—a document stating they officially lived in Tallinn—could be hired. The catch was that you couldn’t get the propiska until you had a job in Tallinn. The director of the cellulose shop’s personnel department gave Noormaa a letter which promised him a job at the cellulose factory once he was issued the propiska. Noormaa was fresh out of the military, and he immediately became head of the wood stripping machine. The work was very stressful, they worked in three shifts until the end of the factory’s existence. The day off fell on a different day of the week every month.

Valitses kunstlikult tekitatud tööpuudus, mil oli kindel osa partei rahvuspoliitikas. Kord tõi direktor, kes tegeles kaadriga, vabrikusse paarkümmend kasahhi tüdrukut. Eks ta oli kuulanud raadiosaateid, mis üksvahe rääkisid, kui head on abielud erinevate rahvuste vahel. Kasahhid ei rääkinud ei vene ega eesti keelt ja lõpuks ei osanud nad muud peale hakata, kui lõid rahvatantsurühma. Isegi tööd ei osanud nad teha, ega vastu rääkida, kui neid sõimati, ja nii nad ära läksid. Andsid veel teada, et neil ei ole vaja tööraamatusse mitte midagi. Neid tüdrukuid on Tallinnas veel kakskolm alles, müüvad Keskturul träni, ülejäänud on kõik ära läinud. Vabriku pankroti järel oli kavas rajada vabriku territooriumile tollivaba ladu, kuna raudtee ja asfalteeritud maantee krundil olid omast käest võtta.

This was a time of artificially created unemployment, a definite part of the party’s demographic policy. Once the director, who dealt with staff, brought a couple dozen Kazakh girls to the factory. He must have been listening to those radio broadcasts which talked about what a good thing cross-cultural marriages were. The Kazakhs didn’t speak Russian or Estonian and there wasn’t much else to do but start a folk dance troupe. They didn’t know how to do any kind of work or even defend themselves when scolded, and so they left. They let the people here know that they didn’t need anything in their work books, either. Two or three of these girls are still in Tallinn, selling wares at the central market, the rest have all gone their own way. After the factory went bankrupt, the plan was to establish a customs-free warehouse on the factory grounds, since a railway line and a paved highway were already there.

Sulev Rohumets: Sündinud: 1949 Vabrikus tööl alates 1969. aastast Amet: mõõteriistade remondilukksepp

Sulev oli maalt tulnud poiss. Linnatöid ei osanud ja vabrikusse tööle saades oli tal väga uhke tunne, et sai pealinna jääda. Palgad olid vabrikus kõrgemad kui mujal, aga seda niikaua kuni vabrik läks üleliidulise koondise alluvusse ja Moskvast hakati vabriku tööd juhendama – siis algas allakäik. Sulev töö üle ei kurtnud, ta hooldas automaatikat ja sellega seotud igasugust värki; kui kõik toimis, oli ta vaba poiss ja võis tukkuda. Toodangust võis rahul olla tselluloosiga, seda eksporditi Inglismaale. Tehti ka väga head tapeeti, nii hea paberi peale mujal Nõukogude Liidus keegi naljalt tapeedimustrit ei trükkinud. Rahvas räägib, et vabrikutöö oli kohutav, ei saanud hingata ega elada. Tavaliselt oli niimoodi, et kui kellelgi tuli köha või nohu, siis mindi just keedumajja, kõnniti sealt korra läbi,

Sulev Rohumets Born 1949 Employed at the factory from 1969. Job: measurement instruments repair technician

Sulev was from the countryside. He didn’t have any marketable city skills and so when he landed a position at the factory, he was proud that he was able to stay in the capital. The wages at the factory were higher than they were elsewhere, but only until the factory became subordinate to a pan-Soviet conglomerate and Moscow started controlling the work at the plant – then decline set in. Sulev didn’t complain about the work, he took care of automatic equipment and related things, when everything was working, he was free and could catnap. Of the things produced at the factory, the cellulose was satisfactory, and it was exported to England. Very good wallpaper was also made, elsewhere in the Soviet Union, wallpaper patterns were not printed on stock remotely as good. People said that the factory work was awful, you couldn’t breathe

30 kasahhi

Ega Sahhalini Sass polnud kuri mees, ei-ei, ta lihtsalt ei sallinud eestlasi. Ja ega see ei tulnud sellest, et tal midagi eestlaste vastu oleks olnud, ta oli lihtsalt tavaline sovett, neid oli tollal planeedil veel palju. Sageli istus ta oma kabinetis ja haudus, kuidas küll saaks Eestist teha Venemaa. Või vähemasti kombinaadist pasliku venekeelse kombinaadi. Aga tee, mis sa teed, liiga palju oli eesti töölisi, nii et kontori poolel ei saanud isegi kõiki asju vene keeles, ometi rahvaste sõpruse keeles, ajada. Sass kibrutas kulme, hõõrus meelekohti, kratsis kukalt, sügas hariliku pliiatsiga selga, aga ei mõelnud ega mõelnud välja. Abikäe ulatas talle justkui jumal ise, kuigi jumalal polnud ses riigis, milles me elasime, muidugi kohta ega ruumi, siin teda ei usutud ja siin ta sõna suurt ei maksnud, aga vaatamata üldtunnustatud tõele, et teda pole, juhtus vahetevahel siiski imesid. Muidugi, nende käivitavaks jõuks oli ametlikult ikkagi esmalt kommunism, idee. Ideaal. Igatahes olid Kasahhi NSV-s rasked ajad ning ühel ilusal, imeilusal hommikul, mil päike laotas oma paitust vabrikuhooneile ja -õuedele ning elu tundus ilus keedumaja mürgistes gaasideski, leidis Sass laualt kirja, kus talle pakuti tööjõudu. Tööjõud suure kodumaa avarustest – see tähendas ju vene keelt, see tähendas proletaarset meelt! Sahhalini Sass hõõrus õnnes käsi ning tellis siis kaugekõne. Nii tähtsal ninal nagu tema ei tulnud kaua oodata. Aga elu on juba selline; isepäine ja pirtsakas nagu mõni noor tüdruk, ta ei tee kunagi seda, mida sina ootad, see lihtsalt ei passi talle. Ikka on tal mõni vemp või vimka visata. Kasahhe saabus ligemale kolmkümmend naist ja neidu, särasilmsed tumedat verd piigad, kes tõid endaga kaasa uskumatu laengu seksuaalset ja

pinevat energiat. Suur oli aga Sassi pettumus, kui vaid vähesed neist tönkasid mõne sõna rahvaste sõpruse keelt. Aga teha polnud midagi, inimesed olid suunatud, töökohad ootasid, ära öelda oli pea võimatu … üleliiduline värk. Skandaal! Ei, ega hullu polnud. Kuigi “tüdrukud”, nagu Sass neid kutsus, ei tönganud keelt ega saanud suuremat sotti ka oma tööst, olid nad maiad laulu ja tantsu pääle, vahel lõid säälsamas tööpausil vägeva tantsu lahti. Nad tuhisesid söögisaali keskel, treppidel, suitsunurgas, ajuti ladudeski, tsehhides masinate vahel. Eesti mehed vaid jõllisid, suu ammuli. Nõnda sündis tollase liidu edukaim rahvatantsuansambel, kasahhi rahvatantsude alarühmas. Trupi nimeks sai suurematel esinemistel Kingissepa-nimelise Tselluloosi- ja Paberikombinaadi tantsurühm, kuigi tüdrukud ise ei teadnud sellest Kingissepast, ega tõttöelda ka paberikombinaadist suurt tuhkagi. Aga tantsisid nag paganad ilusti, sest eks ole tants keha luule, iga liigutus ta riim universumi nõtke planetaarse liikumisega. Ja eks nii mõtlesid ka ilusad kasahhi piigad, mil nad sööklas sõid, mil neid altkulmu piiluti. Kui nad üldse pärast sardelle ja tatraputru veel mõelda viitsisid, maailmas miskit märkasid … Ja ega tants neid tööeesrindlasteks teinud või vene keelt suhu pannud. Nõnda kadus suurem jagu tüdrukuist peagi kodumaale tagasi ja lakkas olemast ka imeline tantsurühm, ehk imelisim tänini. The arrival 30 Kazakh ladies, have comeoften to work in the Soviet of Union’s attempts atwho Russifi cation came up factory. these ladies spoke a word our language or against aNone wall:offoreign workers carried theirofown identity like had anytheir ideaown of how to do the on work. the end they it was child. Even theInother side of established the Second their dance group. World,folk they did not become Russians.

Tehase pulm 1956 sel ööl mil kõik mis sind katab on justkui vaid pakkepaber sel ööl mille eelmäng näeb hiljem fotopaberil välja nagu tuhanded teised (mis siiski on ainukordne) sel ööl mille seksuaalset tulva (vaid sel ööl!) kinnitab tindi ja templiga määritud paber 90

sel ööl mil senine elu käriseb nagu paber ja põletub tuhaks lenneldes laiali – niiet tuhkagi järgi ei jää sel ööl mil kõik mis sind katab on justkui vaid pakkepaber mille ma maha rebin nagu põnevuses laps lahti kiskumas kinki

sel ööl mil kirjutame kahekesi valgele paberile ja linale ühe uue loo alguse sel ööl saab ehk selgeks et nii oli see vähemasti vanasti

THE WEDDING IN THE VIKTOR KINGISSEPA CELLULOSE- AND PAPER FACTORY OF TALLINN

is just like a plain cover

though)

at this night which foreplay

at this night which sexual desire

erotic etude on paper later seems photograph

(only at this night!)

at this night

like thousands of others

everything that covers you

(it

still

the

spectacular

is confirmed by sealed The wedding in the Viktor Kingissepp cellulose- and paper factoryinof paper scribbled inkTallinn in the 50s. 91

hingati sealset õhku sisse ning nohu kadus märksa kiiremini kui ravimeid süües. Vanad mehed, kes olid juba pensionile jäänud, tulid keedumajja seda õhku sisse hingama. Vabrikus töötati lausa perekonniti. Oli selliseid vanu olijaid: vanaisa, isa ja poeg käisid kõik vabrikus tööl. Oli mees, kes oli tööl olnud 55 aastat, tema sai 75. sünnipäevaks 25 m² toa köögiga – see oli eestlase jaoks kõva preemia. Eesti iseseisvumise ajal oli vabrik Interrinde staabiks. Ühe kõrghoone otsas lehvis punalipp ja Interrinne valvas seda; valvuritele oli antud käsk lippu mistahes hinnaga hoida. Valveelektrikud teadsid salakäike, kuidas üles sai ning kui inimesed ühel hommikul kella seitsme ajal tööle tulid, lehvisid punalipu asemel vardas vanad dressipüksid. Suurt pahandust sellest ei tulnud, Interrinne küll uuris asja, aga tegijate jälile ei saanud.

Whole families worked at the factory. There were people who seemed to have been there forever: grandfather, father and son all worked at the factory. There was one man who had worked there for 55 years, on his 75th birthday, he received a 25 square meter room with a kitchen—this was quite a reward for an Estonian.

Viktor Sannikas:

During the period of the restoration of independence, the factory was the headquarters for Interfront, the anti-independence bloc. A red flag fluttered from one higher building and Interfront kept an eye on it; the sentries were given orders to keep the flag flying at all costs. The on-duty electricians knew secret passageways leading up to the flagpole and when people came to work around seven in the morning, they found an old pair of track pants flying instead of the Soviet banner. There was no huge stink, interfront investigated, but never found out who was responsible.

Sündinud: 1929 Töötas vabrikus 1954–1993 Amet: peaenergeetik

Viktor Sannikas:

Ametipostil käis edasiminek automaatselt, konkurentsi ei olnud, kohad eest vabanesid ja mina muudkui tagant tulin. Eesti keelt tööpostil suurt rääkida ei saanud, katlamajas olid küll valdavalt eestlased, aga lõpuks toodi Venemaalt päris kõvasti erialainimesi sisse. Tuleb välja, et vabrik oli nagu pump, mis pumpas ühest otsast tööjõudu sisee ja lasi teisest otsast jälle välja. Tööjõule, kes Venemaalt sisse toodi, anti kohe korter. Mina olin küll maalt, aga mulle ei antud tükk aega korterit, sest ma olin vallaline – see oli suur viga. Ma hakkasin siis ise ehitama, ei saanud ju naist enne võtta, kui korterit polnud.

Peep Kons: Sündinud : 1936 Amet: Keedumaja praktikant, 1959. aastast pärmitehase vahetusemeister

Vanad keedumajamehed polnud kõige nürimad kriidid karbis ja kui parajasti oli Nõukogude ohvitseride ekskursioon keedumajas, siis lasti neile tee peale natuke gaasi. Värske õhuga harjunud gaasimaskideta mehed, kes ebamäärases ruumis õieti ei orienteerunud, lasid väljapääsu otsides sellist seatraali, et seda ei jõutud hulk aega ära imestada. Keedumajas olid kuumad katlad, nii et aknad pandi hoonele ette ainult kõige külmemal talvel. Töötajatele olid välja jagatud gaasitorbikuga maskid. Aga füsioloogiliselt pole võimalik kummimaski terve päev kanda. Maski otsas oli plekkkarbist kurn neelavate ainetega. Töölised ei kasutanud näokatet, harjuti kandma voolikut suus, mille otsas oli kurn. Millal keegi läbi kurna hingama hakkas, oli individuaalne. Kui keegi ootamatult gaasipilve sattus, võttis ta londi suhu, hingas kaks korda tugevalt sisse ja läbi nina välja ning tegi

or live in there. If someone came down with a cold, they usually went to the boiling building, walked through there once, breathed in the air and the cold went away a lot faster than by taking medicine. Old men who were already pensioners stopped by the cooking building to breathe in that air.

Born 1929 Worked at factory from 1954-1993 Job: chief energy specialist

Promotion on the job was automatic, there was no competition, the places became vacant and I just came up the ranks. You didn’t get to use the Estonian language a lot on the job, the boiler house was staffed predominantly by Estonians but in the end they managed to import specialists from Russia in quite large numbers. It turned out that the factory was like a pump that pumped workforce in at one end and let them out at the other. Workers imported from Russia were given an apartment right away. Even though I was from the countryside but I wasn’t given an apartment for some time, because I was single—this was a big no-no. I started building one myself, since I couldn’t very well get a girl if I didn’t have a place to live.

Peep Kons: Born 1936 Job: Boiling house trainee, from 1959 shift foreman at the yeast plant

The old boiling house hands weren’t the dullest crayons in the box and once when some Soviet officers were touring the place, they released some gas into an area the officers would pass through. Men without gas masks, accustomed to fresh air, who didn’t have their bearings in a new room, made such a commotion looking for the exit that people talked about it for some time. The cooking house had hot vats, so that windows were installed only in the coldest of winters. Masks with gas cones were handed out to the employees. But it isn’t physically possible to wear rubber masks all day long. There was a steel trap filter that absorbed substances. The employees didn’t use facial protection, they got used to holding the tube in their mouth with a filter at the end. It was up to the wearer when to start breathing. If anyone unexpectedly entered

seejärel väheväärtuslikuma silma lahti, et vaadata kuhu minna. Üldiselt olid tööl toredad mehed, lontrused ei pidanud vastu. Ametis võis hoida neid, kes seltsimeest hätta ei jätnud. Kui oli karta, et teine jääb gaasi kätte, siis tuli ta ikka välja tuua. Kui oli katla väljapuhumise aeg, siis enne puhumist helisesid sünged kellad ja tuled vilkusid — see tähendas, et puhumise ajal oli katlaruumis natuke rohkem kui tappev gaasikontsentratsioon. Aga sellele vaatamata käidi ruumist läbi, kuna SO2 on suhteliselt tagasihoidlik mürk, tema ärritav toime on märgatavalt suurem kui otsene mürgisus; nii et sellises olukorras vastupidav nõukogude inimene eriti ei muretsenud. *

a cloud of gas, he put the pipe in his mouth, inhaled hard twice exhaling through the mouth and then opened his more expendable eye to see which way to go.

Vabrikus kandsid inimesed reeglina kalevist tehtud happekindlat tööülikonda, mis tuletab meelde vana loo sõdurisinelist: kui vanamutt ütleb sõdurile, et vaeseke, küll sul on talvel külm, siis sõdur vastab: oh, ei ole viga, katsu, see on villane. Aga kui eit suvel õiendab, et sellega on sul palav, siis vastab sõdur: vaata, tal ei ole ju voodrit. Tööriietus oli sarnane ning võrdlemisi kare kanda.

In the factory, people generally wore a acid-resistant work uniform made of baize which is reminiscent of the old story about the soldier’s uniform: an old woman tells the soldier, you poor thing, you sure must be cold in the winter, and the soldier answers: nah, it’s not bad, feel, it’s woolen. But when the crone says in the summer, you sure must be hot, the soldier answers: look, it doesn’t have a lining. It was the same with the work uniform and soil was fairly rough on the skin.

1958. aasta paiku võeti laiemalt kasutusele sellised isolatsioonimaterjalid nagu klaasvatt ja klaasriie ning vabrikus kasutati neid ka palju. Klaasriie on küllalt sarnane siidiga ja kuna nõukogude inimene oli üldiselt ettevõtlik, siis võtsid ka nüüd naised kätte ja õmblesid sellest materjalist rinnahoidjaid. Pärast oli paljudel probleeme. Uute materjalidega tutvus oli ikka okkaline. Paberilao juures leidis üks paarike klaasvillapalli, mille peal hullata. Pärast olid noormehel põlved täitsa läbi ja neiu ei saanud muud teha, kui ainult kõhuli olla.

Around 1958, insulation materials such as fiberglass and glass textile became widespread and the factory used much of them. The latter was fairly similar to silk and since Soviet people were generally enterprising, women got busy and made brassieres out of the material. Many people had problems afterwards. First meetings with new materials tended to be thorny. One couple found a ball of glass wool near the paper warehouse and had a romp on it. Afterwards the young man’s knees were totally shot and the woman couldn’t do anything but lie on her stomach.

Inimese järgi võis öelda, kummalt poolt rinnet ta tulnud oli. Saksa sõjaväest tulnud olid vaatamata vangilaagritele natuke vähem psüühiliselt maha rullitud. Tõenäoliselt jäid ellu tugevamad. Rinde pärast vaenu ei peetud. Saksa sõjaväest läbi käinud mehed olid rohkem huvitatud tööolukorra parandamisest ja nendega sai ka tehnoloogiat arutatud.

You could tell in the case of each person which side of the front they came from. People who served in the German military were a little less psychologically damaged despite their internment in prison camps. Probably the strongest survived. There weren’t any hard feelings over who served on which side. Men who’d been in the German military were more interested in improving the working situation and you could talk about equipment and technology with them.

Vabrikus oli selline suhtumine, et heale tervisele ei tee gaas midagi.

* Märtsis 2002 tegi ETUI BetonTEST OÜ keemiaekspertiisi Tartu mnt. 84a hoonetes. Eksperdid: Peep Konts, PhD ja Heino Marmor, PhD; juhatuse esimees Olav Sammal, PhD, jõudsid järeldustele: a. Käesolevaks ajaks on hoone keemiline ohtlikkus seal toimunud looduslike protsesside tulemusena praktiliselt kadunud, mis võimaldab renoveerimisprotsessis kasutada hoonet normaalse kivi/betoonehititsena. b. Keeduprotsessis kasutatud SO2 on käesolevaks momendiks ammu reageerinud SO4 ja seega mitteohtlik.

Generally the people at work were good fellows; slackers didn’t last for long. They kept people who didn’t leave others stranded. If it looked like someone would be overcome by gas, you had to get them to fresh air. When it was time to flush the boiler house, then grim-sounding bells rang and lights flashed, which meant that the boiler house was filled with a little more than lethal concentration of gas. In spite of it, you would still walk through the room, since SO2 is a pretty mild toxin; it’s more of an irritant than a flat-out poison, so that a hardy Soviet person did not worry too much in that situation. *

There was an attitude in the factory that gas wouldn’t do anything to you if you were healthy to begin with.

* In March 2002 ETUI BetonTEST OÜ carried out chemical testing in the buildings at Tartu mnt. 84a. Experts: Peep Konts, PhD, and Heino Marmor, PhD; chairman of the board Olav Sammal, PhD, and found: a. The chemical hazards posed by the building are practically zero over natural processes which allows the building to be used as an ordinary stone or concrete structure in the renovation process. b. The SO2 used in the boiling process has long since been transformed into sulfates and does not pose a threat.

Ă&#x153;leminekuaja tuuled 90ndate algus

Ega Interrinde-mehed polnud iseenesest pahad, nad lihtsalt ei sallinud mõtet Eesti riigist. Aga see ei tulnud mitte nende sisemisest kurjusest, vaid vaimupimedusest ja sellest, et nad olid sovetid. Neid oli tollal planeedil veel palju, aga Maaga ongi nii, et kui midagi temal saab liiga palju, mis hakkab teisi ohustama, siis Maa mõtleb välja, kuidas sellest vabaneda. Vaadake ette, inimesed! Igatahes tegid nad seda, mida vaimupimedad ikka teevad. Tirisid kõrge tootmishoone lipuvardasse täiesti vale ja mõttetu lipu ning valvasid siis seda ööl ja päeval. Sest eks ole ju inimestel läbi aegade olnud kerge uskuda, et kuni nende lipp veel lehvib ja laperdab, on kõik korras, kõik hästi – riigid püsivad, valitsejad valitsevad; ja kui vaenlased rüüstavad, vägistavad ja tapavadki, siis lootus jääb ikka. Seni kuni ta lehvib. Ja laperdab. Eks nii oli ka Interrinde-meestega, kes hoidsid küünte ja hammastega kinni sellest riigist, kes oli nad visanud siia, sellesse võõrasse ja kummalisse paika, andnud neile kodu, nime ja staatuse. Teinud nad rahvuseta rahvaks. Sest millest muust olnuks neil siis veel kinni hoida? Muud nad ei tundnud ega tahtnudki tunda. Ööpimedas oli kuidagi soe ja vennalik, ka pääletükkivas jahedas, seista sääl hämaras kõrvuti, kiskuda paberosse ja valvata ust, et punalipp lehviks, et ta laperdaks. Sest seni on ju kõik korras. Põuepudelist käisid tulised lonksud, et soe sees püsiks, aga meel püsis valvas. Valvsam kui hiilival rebasel... Sel salakavalal eesti rebasel, tühipaljal valveelektrikul, kes tundis kõiki keldrikäike ja trepikodasid, kel olid võtmed ja sissepääsuload, kes hiilis koos sõbraga mööda treppe, tasakesi pihku itsitades, kaenlas vanad narmaks kantud kulukad, nelja-viie aasta eest juhuse läbi soome tuttavate käest hangitud, tollal uhkuseasi. Täna vaid narmad. Nii läeb ka mõne lipuga. Hommikuhahetuses, mil Interrinde-mehed oma öisest passimisest väsinud konte venitasid, vastastikku hingeõhku puhusid, et ega nad liialt viina järele haise, ning plaani pidasid, kuidas tööpäeva lühendada ja koju kotile saada; ses päevatulekus, mil ilm tõmbus pisut niiskeks ning töölised liikusid oma tollal nii murelikke ja rahutuid, ebakindlusest kantud radu, tõi mõnelegi muige suule, kui kõrghoone kohal laperdasid tuules vanad kantud teksapüksid. Tollal veel ei teadnud nad, et see oli tegelikult punarüüstavad, vägistavad ja tapavadki, siis lootus jääb ikka. lipp, selleks oli ta muutunud – vanaks laperSeni kuni ta lehvib. Ja laperdab. davaks püksipaariks. Valveelektrikutel oli ikka Eks nii oli ka Interrinde-meestega, kes hoidsid küünte janad paar võtit puudu jäänud ning lipumastini hammastega kinni sellest riigist, kes oli nad visanud ei jõudnud. Lipp ise teadis, mis ta on, siia, milleks sellesse võõrasse ja kummalisse andnud neileInterrinde kodu, peab ta muutuma.paika, Seda ei selgitanud nime ja staatuse. Teinud nad rahvuseta rahvaks. juurdlus kunagi välja ning tõde Sest saabmillest räägitud alles aeghoida? on ammu paras. muust olnuks neil siissiin, veelsest kinni Muud nad ei tundnud ega tahtnudki tunda. Ööpimedas oli kuidagi soe vennalik, pääletükkivas Onejaday in the ka early 1990s, a pair of trousers run up the flagpole jahedas, seista sääl hämaras kõrvuti,was kiskuda paberosse ja instead of Soviet banner. A new valvata ust, et punalipp lehviks, etthe ta red laperdaks. Sest seni age had käisid begun, tulised even though someetsaid on ju kõik korras. Põuepudelist lonksud, still say toValvsam this day)kui thathiilival the good soe sees püsiks, aga meel(and püsis valvas. 95 old days were back.

Tehing Direktor oli vanamoodne rahulik mees. Tema kohe ei jaganud neid reklaami- ja äriasju. Tema tootis paberit, mitte ei määrinud midagi kellelegi pähe. Paber müüb end ise, head paberit on inimestel alati vaja, oli tema põhimõtteks. Ometi müüs kombinaat oma tselluloosi ja paberit üle maailma, maakera eri punktides, ning rahapaber voolas sama usinasti vastu, kui muu paber välja. Isegi siia, me suurde suletud riiki. See puhas ja tühi paber, mis lausa kutsus enda peale kirjutama, trükkima, enda sisse mässima – selles oli midagi hingelist ja vaimset ja samas erootilist, erutavat, rahutuks tegevat, ja üdini puhast. Nagu noortes tütarlastes, kes alles õide puhkenud – just nõnda mõtles direktor vana targa 96

mehe heldimusega. Talle oli helistatud. Ühe väikese vürstiriigi printsi eriesindaja pidi Tallinnas peatuma ning tahtis direktoriga kohtuda, et rääkida. Paberiostust. Tavaliselt direktor selliseid asju küll ise ei arutanud, ent printsi eriesindaja oli säherdune imeloom, et seda tahtnuks näha küll. Ajad olid juba säärased, pisut tuulised (Gorki pargiski) ning vabamad, igasugu imeloomi liikus ringi. Usuinimesi, ärimehi, välismaalasi, riigikukutajaid, salaluurajaid … Ning kuigi müügitöö direktorile ei meeldinud, sai ta aru, et see on paratamatu, kombinaadile kasulik. Ja mis on kombinaadile kasulik, peab direktori meelest ikka õige ja hea olema.

A foreign buyer of paper concluding a deal with the director of the factory.

Kui printsi eriesindaja saabus, oli direktori pettumus muidugi suur. Tavaline veidi luitunud ülikonnas keskealine mees, täiesti silmatorkamatu tegelane, kuidagi väsinud olemisega. Aga võõras kõneles korralikku vene keelt ning alustas kohe asjalikult, palus erinevaid pakkepabereid vaadata. Nõnda nad istusid ja arutasid laua ääres, uurisid paberirulle, võõras küsis teraseid küsimusi, nii et ta hakkas direktorile peagi Special attention was paid to closing the smallest meeldima. Lausa sedavõrd, et too raatsiseven kapisügavusest konjaki välja tuua. Üks tunnike, hea mitu pitsi konjakit ja The customer was king here,printsi or at least a royal kümneiddeals. läbivaadatud paberirulle hiljem eriesindaja nägu äkki selgis. Ta oli leidnud selle õige! Mees palus kääre envoy.

ning lõikas vilunult ühe riba. Siis urgitses ta pintsakutaskust tillukese ehtekarbi. Pakkis selle hoolikalt paberisse, õngitses teisest taskust jupi roosat siidpaela ja sidus lehvi peale. Tõstis pakikese enese ette üles ja imetles seda, näol ilmne rahulolu. Direktor tundis end pisut rahutult. „Suur tänu! Just seda oligi mul vaja. Kui palju see tükk maksab?“ uuris mees toolilt tõustes. Direktori pilk oli tuhmunud, käsi konjakipudeliga õhus klaasi kohal peatunud, pits hakkas vaikselt üle ajama, põrandal valendasid paberirullid nagu ilusad noored piigad, kes pole sel kevadel veel jõudnud päikest saada. Õhus oli tunda uute aegade tulekut. 97

Vahur Vader:

Vahur Vader

Sündinud : 1942 Amet: elektrik

Born 1942 Job: electrician

SO2 on ju tuntud desinfitseerimisvahend. See tegi röga rohkem lahti, nii et efekt on võrreldav saunaga. Ma tean seda, et keedumaja inimestel küll ülemiste hingamisteede katarri ei olnud. Vahel oli keedumajas aga nii kõva gaas, et võttis silmist vee välja.

SO2 is a well-known disinfectant, you know. It had a decongestant effect, like that of a sauna. I know for a fact that people working in the boiling house sure didn’t have any upper respiratory tract illnesses. Sometimes the gas was so heavy in the boiling house that it made your eyes water.

1960ndatel leiti katlamaja alt keraamiline toru, milles voolas puhas vesi, aga keegi ei teadnud, kust toru tuleb ja kuhu läheb. Üks paberimasin trükkis tikutoosipaberit, mida värviti erksinisega. Kopsikutäis värvi valati torusse, et vaadata, kuhu see viib. Toru jooksis loomaaeda ja ükspäev kui jääkaru puurist välja tuli, pidid talitajad ära minestama – karu oli sinine nagu tindipoiss. Vabrik maksis trahvi pärast ilusti ära.

In the 1960s they found a ceramic pipe under the boiling house. Pure water was flowing through the pipe, and no one knew where the pipe came from and where it led. Well, one paper machine printed matchbox paper dyed bright blue. A potful of this dye was poured into the pipe to see where it led. One day, when the polar bear came out of the cage at the Tallinn Zoo, the zookeepers were almost fainted away with amazement – the bear was blue like a schoolboy who’d gotten into the ink. The factory paid the fine without protest.

Üks vanemateta kasvanud rullipoiss elas vabrikus, aga alguses ei olnud seal pesuruumi. Paberimeestel oli masina taga suur puutünn, kuhu lasti sisse auru, mis paberit kuivatas. Kui rullile uus ots peale pandi, lasti poisi jaoks tünni soe vesi. Poiss hüppas karsumm! sinna sisse ning pesi ennast puhtaks. Kord oli aga eelmine vahetus tünni vahepeal paberivärvi sisse valanud. Keegi ei pannud tähele, nii et kui poiss tünnist välja tuli, oli ta üleni lilla. Kogu elu käib sinusoidi mööda. Vabriku kõrgaeg oli 1960ndate teisel poolel; 1967. aasta septembris peeti kombinaadi aastapäeva – 300 aastat paberitööstust! Anti isegi pronksist medaleid. Ohvitseride majas toimus pidulik aktus, kohvikus oli laud kinni pandud, kombinaadile anti Tööpunalipu orden ja järgmisel päeval oli kogu Kevade restoran kinni pandud. Süüa ja juua oli palju, orkester mängis. See oli tõeline suurpäev.

One of the boys working on the press had grown up without parents and lived in the factory, even though there wasn’t a washroom there in the beginning. The paper guys had a big wooden barrel behind the machine. Steam was introduced into the barrel to dry the paper. Whenever a new end was put on the roller, some warm water was let into the barrel for the boy. The boy would jump in with a splash and wash himself clean. Once the last shift had poured some paper dye in there. No one noticed but when the boy came out of the barrel, he was purple all over. Life approximates a sine wave. The era of the factory’s flowering was the late 1960s, and September 1967 marked the plant’s anniversary—300 years of paper industry. They even gave out bronze medals. There was a ceremony in the Officers’ house, and a table was reserved in the cafe, the plant was given an Order of the Red Flag and the next day the whole Kevade restaurant was reserved. There was a lot to eat and drink, an orchestra played. It was a truly big day.

1980ndad. Pärmi separeerija E. Kotova päevik. Kollasega rõhutatud teade: “Kes nuriseb! Pole üldse nurinat — saadakse preemiat need kes võtavad osa pärmi otsesest tootmisest.” 1980s. A page of factory worker E. Kotova’s diary

Režissööri külaskäik

Ta oli geenius. Täpsemini küll keskkomitee tähtsa tegelase poeg, aga siiski andekas. Noh, vähemasti oli ta üritanud instituudis mõne aasta filmindust õppida ning nüüd oli ta teinud juba kümneid propagandafilme ja ringvaateid, mida nii kesktelevisioon kui kinod meelsasti näitasid. Sest neile soovitati seda soojasti. Kuigi tema filmides puudus ehk nii mõndagi, sisu näiteks, ja visuaalne läbimõeldus, korralik operaatoritöö, palju muudki. Igatahes oli ta kõva tegija. Ning nüüd oli tal pähe turganud mõte teha väike dokumentaal tööeesrindlastest-stahhaanovlastest, kes toodavad Nõukogude Liidu kinopiletite tarvis paberit. Seda tehti muidugi vaid ühes kohas, siinsamas Sossi nõlval. Nõnda siis, ühel kibekiirel tööpäeval, mil masinad huugasid, hakkepuit kolises, happemahutid mulksusid, töölised 100

vaid nohisesid ning direktor kõndis rahutult oma kabinetis edasi-tagasi nipsutades sõrmi, nagu lööks ta armeenia džässile rütmi kaasa, peatus kombinaadi õuel pidurite kriginal punane minibuss, millest hüppas välja armastatud režissöör, geenius, oma ustava meeskonnaga. Rekvisiitorineiu tassis kaenlas kuketopist. See oli filmimehe visioon: igas kaadris pidi figureerima kukk, kes tuletaks vaatajale meelde, kuidas kodumaa vara ärkab ja kohe tööle tõttab, kuidas kodumaa on alati valvel. Tõttöelda oli see tunduvalt lähemal mingile kontseptsioonile või visioonile, kui ta filmides tavaliselt... “Pastoi, sina seal!” kamandas režissöör mööduvat koristajat: “Pese treppi!” Ehmunud koristaja hakkas peasissekäiguesist treppi nühkima, rekvisiitor sokutas trepimademele

Avant-garde Sovietmeet fi the lm-makers meet the Avant-garde Soviet film-makers representatives representatives of themanufacturing) in the of the working class (in paper Estonian SSR.

kuke ja võte läks. Terve päeva jahmerdas režissöör mööda maja, segas direktorit tähtsa kõne ajal Moskvast, too pidi parajasti ühe puudujäägi pärast suurele ülemusele aru andma, kui rekvisiitor ta lauale kuketopise seadis ning režissöör röögatas: “Võte, läks!” Direktoril läksid aga hoopis sõnad... suus sõlme ning ta jäi lihtsalt vakka. Teispool toru hõikles ärevalt kauge Moskva. Masinaruumides, paberiladudes, söögisaaliski ei läinud asi palju paremini, paberirullid kippusid katkema ja viltu jooksma niipea kui filmimees võtteplatsile sisenes ja käsklusi jagama hakkas, kuketopis kukkus nokkapidi suurde supipatta...Kõige lõpuks pudenes see kuskile masinavärgi sisemusse, niiet rekvisiitor pidi eluga riskima, et seda kätte

saada, enne kui valminud oleks maailma esimene kukepaber. Üks tööline kahmas topise ta käest niipea kui see väljas oli ning asus režissööri materdama, niiet suled lendasid: “Kurat, kao siit koos oma kanaga!” Järgmisel hetkel valgus vihaste tööliste parv – nagu herilased – filmimeeskonnale kallale, nood põgenesid treppidel komistades ja kiljudes, režissöör kõige ees. Filme ta kuulu poolest hiljem enam ei teinud, olla parteiliinis üsna edukalt edenenud. Nõnda jäävad suured geeniused ikka oma ajas mõistmata ning langevad kitsarinnaliste, väikse visiooniga inimeste löögi alla.

101

Kohtumine kirjanikuga See oli pidulik päev. Tagantjärele ei mäletagi ehk enam just, milline neist — mereväelaste, tankistide või koer-kosmonautide päev —, aga tollal hõõruti seda korralikult nina alla. Igatahes selline pidulik päev, et peale söögipausi koguneti saali, seal pidi toimuma kohtumine Tuntud Kirjanikuga. Seltsimees J.K. tuli ja rääkis helgest tulevikust, kommunismi võimalustest, aga ka takistustest ja pidurdajatest progressi teel. Seinalehe toimetaja Helma Saats (kontori poolelt) sahistas pliiatsiga kirjutada, ikka progress ja tulevik ja edusammud ja veel-on-palju-teha ja sõltub-meist102

endist ja...Nii ringiratast. Seltsimees kirjanik J.K. jätkas ja jätkas, tema jutu tõusud ja langused olid nagu mahe suvine lainetus, töölised kuulasid küll vapralt, aga päike paistis nii mõnusasti tuppa, kõht oli sööklas jahukördihakklihakastet täis puugitud, hommikul sai vara ärgatud, et tööle jõuda... Ja J.K. ei lõpetanud. Tukk tikkus vägisi peale, laud muutusid raskeks, kirjaniku sõnad valgusid veevulinaks. Helma Saats kirjutas vist viiendat korda sõnu tõõvõit, progress, kollektiiv, nõukogudemaa. Pliiats liikus nagu unenäos, lõpuks nägigi muidu nii korrektne ja eesrindlik seltsimees Saats

Oh, it Oh, wasitlike washigh likefeast high day feastforday workers for workers when when officialoffi artists cial artists and writers and writers came to came visittoa visit factory a factory to talkto about talk about socialist socialist progress. progress. They always They always lookedlooked forward forward to them. to The them. only Thething onlythey thinglooked they looked forward forward to eventomore evenwas morethem wasleaving. them leaving.

und, et ta kuulab sääl esireas, silmad säramas peas, pliiats paberil, ja kirjutab ning kirjanik kõneleb justkui vaid talle, märkamata kedagi teist; vaid talle, Helma Saatsile kõneleb ta! Progressist ja tulevikust. Järsku võpatasid kuulajad ärkvele. J.K. oli nii ootamatult vakatanud, et see tekitas toas kummalise vaikusemürtsatuse. ”Lõpetuseks loeksin ma teile oma uuemaid värsse. ”Ood aeglusele”,” J.K. köhatas hääle puhtaks ja vaatas saalis ringi. Kõik kuulasid:

kui progress on püha kui maailm kirjutab end kui progress terasest sulepeaga on püha otse su nahale kui progress on püha kui maailm ja armu eikirjutab anta end

me jääme alati hiljaks oleme alati liiga aeglased terasest kui progress on püha sulepeaga inimene aeglane siis peab aeglus olema otse su me olemisviis nahale

ja ainus progress mida inimene – kui progress aeglaneon püha rohkem nagu inimene-tigu ja armu ei endale anta lubada võib

Helma Saatsi pliiats oli ammu peatunud. Ta ei teadnuks, mida kirjutada. Seinaleht sai igatahes ilus. Progressist ja puha. Tuntud Kirjaniku pildiga. Helma Saats joonistas sinna pildi tuleviku kombinaadist. Taamale ühe eriti aeglase pilvekese. 103

Triin Ojari

105

See oli kuus aastat tagasi südatalvel, kui noored arhitektid Indrek Peil ja Rene Valner siin mõttetalgud korraldasid. Tartu maantee tselluloosivabrikus, vanas silikaadist katlamajas. Ruum, kuhu koguneti, oli hiigelkõrge, oli väga külm ja trepil polnud vist käsipuud ... Vanast vabrikust koos kõigi selle müstiliste nurgataguste, industriaalsete megaruumide, tiheda käikudekoega pidi sündima Tallinna Kultuurivabrik. Südalinlik elamise-loomise-tarbimise koht, mis elab 24 tundi järjest ning kus viibides võid ära unustada, et kusagil laiuvad igavad äärelinnad ja megamarketid. Vabrikust pidi saama tõotatud maa paljudele koduotsijatele — Kunstiakadeemiale, Von Krahlile, Eesti Filharmoonia Kammerkoorile —, siia pidid pesa punuma kõiksugu stuudiod, ateljeed ja klubid ning toituma siin nii koostoimimisel tekkivast sünergiast kui popist industriaalromantikast. Mõttetalgute eesmärk oli mõtlemist muuta. Mitte niivõrd kohalolijatel, kes niikuinii ise kõik potentsiaalsed kultuurivabrikandid, kui neil, keda kohal polnud. Sest Tallinna kesklinn oli/on auke täis, sealhulgas väärtuslikku lagunevat tööstusarhitektuuri, ent puudus sihikindlam koostöö kujundada mõni ala mitmekesisemaks kui seda on paljas kaubamaja või turistilõks. Nii rääkis geograaf Jussi Jauhiainen kultuurist kui hilise kapitalismi loogikast, mis vastandub tööstusele kui industriaalse kapitalismi alustalale. Kultuur aitavat läbi viia majanduslikult edukaid projekte sellises ühiskonnas, kus pole võimalik enam müüa standardset toodangut. Kohalekutsutud arhitektid täitsid paberil vanu hooneid uue sisuga („mudaravila-sukeldumise-supiklubi“),

106

It was six years ago in mid-winter when the young architects Indrek Peil and Rene Valner held a brainstorming session here, in the cellulose factory on Tartu road, in the old silicate boiler house. The room where the people gathered was extremely high, very cold, and it’s remembered that there were no handrails on the stairs. The old factory with all of its mysterious industrial megarooms lurking behind corners and its warren of passageways was to become a Tallinn Culture Factory. A downtownish place to live, create, consume where life goes on 24 hours a day and where you could forget that the boring suburbs and megamarkets even existed. The factory was to be a promised land for all sorts of people looking for a home—the Estonian Academy of Arts, the Von Krahl Theater, the Estonian Philharmonic Chamber Choir—all sorts of studios and clubs were to make it their nest and feed on the synergy created from creative collaboration and the pop industrial romanticism. The point of the brainstorming session was to change people’s thinking. Not of those in attendance, who were all potential culture factory types, but of the people who were not there. Because downtown Tallinn was and is full of holes, including valuable deteriorating industrial architecture, yet there was a lack of concerted cooperation to make certain areas more varied and interesting than just a bare old department store or a tourist trap. That’s what geographer Jussi Jauhiainen was thinking when he spoke of culture in terms of the logic of latter-day capitalism, being opposed to industry as the underpinning of industrial capitalism. Culture is what is supposed to help carry out economically successful projects in a society where it is no longer possible to sell standard product. The invited architects invested old buildings with new content on paper (“mud spa-diving-soup club”), and instead of

1996, Lühifilmi: “Mintuleasa tänavas” ülesvõtted vabriku sisetänaval 1996, Short feature film “Mintuleasa tänavas” still image in the courtyard of the factory

Filmi poeetilised osalised elasid kus juhtus: vangist tulnud vanamees läheb külla sõbrale, kes elab keset hoovi kahe ukse vahel. Tegelased: Killu Sukmit ja Mart Viljus The poetic characters of the movie lived wherever: the old man who just got out of prison is visiting a friend, who is living in the middle of the courtyard in between two doors. Characters: Killu Sukmit and Mart Viljus

107

rõhusid nähtava struktuuri tehnilise kordakõbimise asemel mõjuväljadele hoonete kohal ja vahel. Õhus oli energiat ja elevust. Tegelikult müüb Eestis standardne toode veel küll ja küll, ilma kultuurita. Sünergia ja spektaakel jäid olemata, omanik Rein Kilk hakkas tasahilju vabrikut lihtsalt otsast korda tegema ... Tänaseks pole keegi toonastest kosilastest Sossi mäel omale uut kodu leidnud. Tõsi, tulnud on teisi: kesklinnast jõhkralt minema aetud Vaala galerii, juba ammusest ajast tegutsev Sossi klubi. Korstna all hingitseb üks telejaam. Vastasmajas peetakse peent valgustipoodi. Kuskil saab sulgpalli mängida ja kunstpäikest võtta. Tselluloosivabrikusse on linlasel aeg-ajalt asja — mitte küll nii tihti, kui äride omanikud ootaks, ega ka mitte just neil inimestel, keda loo alguse kultuurivabrikandid siin oma vaimusilmas nägid. Kunagise pärisvabrikandi Emil Fahle järgi ristitud elu- ja ärimaja on esimene samm piirkonda ka teistsuguse elurütmi sissetoomisel. See on murenevate paeseintega paigale mõjus facelift — seksikalt klaasine maja kui uus moebränd üle linna vaatamas. Korter neile, kes on kuulnud sõna loft ja kelle jaoks elamine võimalikus Kultuurivabrikus (või saab sellest ikka Papivabrik, nagu toonasel arutelul tavastsenaariumi ennustati?) on elustiili küsimus.

tinkering on a visible structure, appealed to the fields of influence above and between buildings. There was energy and excitement in the air. In fact standard product sells perfectly well in Estonia, without culture. Synergy and spectacle were not to be, owner Rein Kilk simply started putting the factory into order little by little. To this point, none of the erstwhile suitors has yet found a new home on Sossi hill. True, others have showed up: the Vaal gallery brutally pushed out of downtown, the Sossi club, which has been around for God knows how long. A TV station lives and breathes beneath the smokestack. An upscale lighting store is in the building across the way. Somewhere people can play badminton and tan in an artificial sun. Sometimes city residents have reason to make their way to the cellulose factory—not as often as the shopkeepers would like, and not the people the cultural industrialists at the beginning of this tale saw in their mind’s eye, either. The residential and commercial building christened after Emil Fahle is the first step toward bringing a different kind of rhythm into the neighborhood. It’s an effective facelift for this place with its crumbling limestone walls—a sexy glass building as a new name brand, looking out over the city. An apartment for all those who have heard the word “loft” and for whom life in a potential Culture Factory (or will it be a Cash Factory, the word for cardboard being Estonian slang for money, as the conventional scenario went, back in that brainstorming session) is a question of lifestyle.

Ameerikas juhtus see juba mitukümmend aastat tagasi, kui nn uus keskklass äärelinna kolkaelust tüdines ja südalinna tagasi hakkas kolima. Tööstus- ja unaralade ümbersünd oli linnaelu taasväärtustamise ja linnakoe tihendamise protsessi üks olulisi lülisid. Loft living’ust sai uue moeka põlvkonna elustiil ning edukas kinnisvaratoode — tänaseks on läänemaailmas sobivad tehasehooned ammu otsa saanud ja nii ehitavad arendajad juba mõnda aega tuttuusi loft’e. Nende kunagine tähendus avara, odava, spartaliku viimistlusastmega töö- ja eluruumina on lahjendunud üksikuisse ruumielementidesse nagu kõrged mitmekorruselised elutoad ja vahel ka ehk betoonpõrandad. Toona Sossi mäel külmas katlaruumis räägitud lugu kultuurist kui sümbolväärtusest ja uuest linnauuenduse mootorist armastatakse illustreerida New York City 1960ndate odava, kunstnike ja väikeäride päralt olnud SoHoga. Järgmisel kahel aastakümnel sai vanadest tööstushoonetest edukas kinnisvaraprojekt, kus autentne boheemlasmiljöö “pakiti” rikkale elanikkonnale sobivaks elustiili tooteks — luksuslikeks stuudiokorteriteks. Loomulikult pagendati töö käigus piirkonna püsiasukad, loomeinimesed ja skvotterid. Tallinnas jättis jabur sovetiaeg vabrikud kesklinnas huugama ning ehitas kunstnikele loft’id paneelmagala tornidesse, skvotterid on aga parimal juhul vaid panga reklaamihaip.1

In the States, it already happened many decades ago, when the new middle class got tired of life in the sticks and started moving back into the heart of town. The rebirth of industrial and forgotten areas was one of the most important links in the process of the reemergence of city life and the densification of the urban fabric. Loft living became the lifestyle of a new trend-conscious generation as well as a successful real estate product—today suitable factory buildings are long out of stock and developers have been building spanking new lofts for some time now. Their onetime meaning as a spacious, cheap, Spartan space for working and living has become watered down into individual spatial elements such as high multistory living rooms and, sometimes, perhaps even concrete floors. People love to use NYC’s SoHo of the 1960s—cheap, and the province of artists and boutique owners—to illustrate the story told back then on Sossi hill in the cold boiler room—of culture as a symbolic value and the new engine behind urban renewal. In the two decades that followed, old industrial buildings became a successful real estate project, where the authentic Bohemian milieu was packaged into a suitable lifestyle product for the wealthy populace—luxurious studio apartments. Naturally the real indigenous residents, creative folks and squatters were forced into exile in the course of this project. In Tallinn, the ridiculous Soviet era left factories smoking right in downtown while lofts for artists were built in the prefab concrete bedroom community projects. Squatters are at best a figment of the imagination of bank PR agents.1

Karta on, et koos kinnisvaraprojektide mitmekesistumise ja korteriturule jõudnud industriaalromantika edukusega tuleb loft käibemõisteks vermida nüüd ka Eestis — head omakeelset vastet lihtsalt pole. Tallinna industriaalse loft´ikommuuni pilootprojekt oli Art Depoo nimeline kompleks Kalamajas. Soholikest hiigelsuurtest odavatest stuudiopindadest on eraarendaja käe all saanud tillukesed, siiski kõrgete lagedega korterid, mis maksujõulisele kogukonnale omaselt muust rajoonist turvaaiaga eraldatud. Ometi tegutsevad siin kunstigalerii ja mõned disainerid-kunstnikud. Üsna samal ajal sai valmis alajaamast korterelamuks ümber

108

It is to be feared that along with the diversification of real estate projects and the success of industrial romanticism that has now reached the apartment market, the word loft will have to be taken up into household use in Estonia—there is simply no good vernacular equivalent. The pilot project for industrial lofts in Tallinn was the Art Depoo complex in the Kalamaja neighborhood. Under the hand of a private developer, the gigantic and cheap Sohoesque studio spaces have become tiny, albeit still high-ceilinged, flats, which are set off from the rest of the neighborhood with a security fence, as they tend to be in the case of the affluent. Yet nevertheless

Kaader filmist “Mintuleasa tänavas”. Kordnikud viivad vanamehe türmi. Vasakult: R. Kotov, A. Kõresaar, K. Stöör The making of the feature film „Mintuleasa tänavas”. People are taking the old man in to the prison. From left: R.Kotov, A.Kõresaar, K.Stöör

Kaadrid samast filmist Still frames from the same feature film

109

ehitatud maja Kreutzwaldi tänaval, juba üheselt elitaarseks elamuks kujundatud äriprojekt, mille kummaline nimi — Artery — viidanuks justkui kauge kajana kunagisele kunstnike töötubade hõngule. Koos Fahle majaga rassivad finiši poole kaks suurprojekti, Lutheri kvartal ja Rotermanni city — ikka eelkõige elamuteks ümberehitatuna. Just Rotermanni kvartal oli see, kus 1990ndate keskel veel üsna idealistlikult soholaadsest kultuurikeskkonnast räägiti ning nüüd, kus valminud on vana viljaelevaatori ja selle ümbruse ambitsioonikas uuenduskava ning ehituses julge arhitektuuriga uuselamud, on kvartalil võimalus oma mitmekihilisus välja mängida. Ent eksisteerib ka teistsuguseid võimalusi. Tallinnas Linnahalli kõrval olevas, linnalt saadud vanas elektrijaama hoones tegutsev aktivistide grupp on ajamas endiselt non-profit asja, kultuuritehast ilma kasumimarginaalideta. Siia peaks sündima loominguline kokteil stuudiotest, etenduse- ja näituseruumidest, taustaks ilustamata tehasemiljöö. Euroopa kultuuripealinna mereväravate rollile pretendeeriv projekt võiks veidigi kultuuri, avaliku sektori ja erakapitali vahelist sünergiat kesklinna tagasi tuua. Hollandi arhitekt Adriaan Geuze on arvanud, et vanad tööstushooned muudab põnevaks nende vastuhakk, mille uued asukad peavad ületama. „Ilmselt muutuvad hooned paremaks, kui nad ei ole projekteeritud kindla funktsiooni tarvis, kui hoone ja funktsioon peavad üksteisega kohanema.“ 2 Usutavasti on selle vastuhaku, teineteise leidmise ja koostoimimise atraktiivseimad näited Tallinnas veel tulemas.

here there is an art gallery and a few designers and artists. Around the same time, a building was completed on Kreutzwaldi Street, a switchboard substation converted into an apartment building, this one a business project that was designed lock, stock and barrel as an elite residence, whose odd name, Artery, seems to evoke, as a distant echo, the ambience of erstwhile artists’ studios. Along with the Fahle Building, two major projects, Luther Quarter and the Rotermann “city”, are on the home stretch toward completion— both primarily rebuilt as residential. The Rotermann Quarter is precisely where there was talk of a fairly idealistic Sohoesque cultural environment and, now that we have a completed ambitious renewal plan for the old grain elevator and surroundings and new homes with a bold architecture, the quarter has an opportunity to fully realize its many-layered nature. But there are other kinds of opportunities. A group of activists operating out of the old electrical station building acquired from the city, located next to the Linnahall convention centre, continues to push the non-profit issue, of culture factory sans profit margin. Here we should see arise a creative cocktail of studios, performance and gallery spaces, with an unadorned industrial milieu as the backdrop. A project with pretensions to the role of the sea gate to a cultural capital of Europe could bring back a little of the synergy between culture, public sector and private capital back to the city centre. Dutch architect Adriaan Geuze has voiced an opinion that old industrial buildings are rendered exciting by their resistance, which new residents have to overcome. “It appears that buildings become better if they are not designed to serve a definite function, if the building and function have to adapt to each other.” 2 Hopefully the most attractive examples of this resistance, mutual discovery and co-operation are yet to come in Tallinn.

Hansapanga NPNK tudengikaardi kampaania 2005. aasta kevadel rajanes liba-skvotterite aktsioonil linnaruumis.

Adriaan Geuze. The City as a Loft. http://www.urban-os.com/ think-pool/one?think_id=3366

110

Hansabank’s NPNK student card campaign in spring 2005 revolved around an action by ersatz squatters in the urban space.

Adriaan Geuze. The City as a Loft. http://www.urban-os.com/ think-pool/one?think_id=3366

Puidulaastu sĂ¤ilitusruum, praegused seitsmes ja kaheksas korrus

Keeduhoone viies korrus punkritega

Ettevalmistusruum

The wood shavingsâ&#x20AC;&#x2122; store-room, currently 7th and 8th floors

5th floor of the boiling house, together with the bunkers

A room for preparations

2005. Keedetud puidumassi pesuvannide ruum, praegune teine korrus, Koger & Partnerid b端roo 2005. The room for the flushing pools of the treated pulp, currently 2nd floor, Koger & Partnerid Office

112

113

Intervjuu arhitektuuriteadlase Epp Lankotsiga An interview with architecture scholar Epp Lankots

Tselluloosikvartali erinevad mahulised kavandid. KOKO arhitektid 2005 Different 3-D plans of the quarter of the cellulose factory. KOKO architects 2005

115

Arhitektuuripoliitilist segadust Tallinnas on kirutud juba viimased kümme aastat ning mul oleks ääretult lihtne reastada kõik need näitajad, mis osutavad meie linnaruumi “väärarengule”. Samas, meeldib see meile või mitte, aga kaos on paratamatult kohaliku planeerimispraktika osa, kuivõrd meie ruumipoliitika iseärasuseks kord juba on minimaalne avalik osalus ning domineeriv erakapital. Seepärast oleme kavakindlatele arengustsenaariumitele (kasvõi endiste tööstusalade kohta) Tallinna planeerimispoliitikas kohta otsides pidanud üldjuhul leppima vaid linnapoolsete deklaratiivsete ja üldsõnaliste visioonidega, mis vaid üksikutel ühis- ja erahuvide kokkupuudetest tingitud pingestatud hetkedel vormuvad millekski konkreetsemaks. Ma arvan, et nii Fahle maja kui ülejäänud tselluloosivabriku kompleksis toimuvad muutused ongi just sellise positiivse “pingestatud hetke” tulemus. See on hetk, mil (näiliselt) erinevad ootused teisenevad ühel hetkel ühishuviks. Jälgides praegu nii Fahle majaga toimuvat kui arenguprotsesse teistes Tallinna suuremates tööstuskompleksides, saame esimest korda tegelikult rääkida süstemaatilisemast huvist tööstuspärandi säilitamise vastu. Tselluloosikvartali saatus ja areng. Kas erakapital taastab seda õigel moel? Korrates eelöeldud mõtet: me ei saa põgeneda oma kaasaja tingimustest. Vanad tööstuskompleksid oma mitmekesise ruumiprogrammi ning veidi rämeda miljööga on olnud unistamise objektid. Paraku ei ole üldjuhul võimalik rajada loovkeskusi ilma avaliku huvita. Kuigi mulle isiklikult meeldiks tööstushoonetes erinevaid tegevusvõimalusi pakkuvate funktsioonide kombineerimine, mõistan ma Fahle maja ambitsiooni toimida peamiselt elukeskkonnana. Pealegi, meil on tekkinud nõudlus tööstushoonete pakutava ning kinnisvaraarenduse peavoolust erinevate elamisviiside järele. Fahle maja ning kogu tselluloosivabriku sümbolina toimiv endise keeduhoone kõrge siluett on piirkonna olulisimad maamärgid – selle rõhutamine elegantse klaasist tahukaga on kontseptuaalselt sobiv. Samas julgen arvata, et näiteks Põhjamaades, kellega me end sageli võrdleme, suhtutakse tööstushoonete säilitamisse pingevabamalt ning sellist välist “õilistamist” terviklikult säilinud suurte komplekside juures ei peeta vajalikuks. Mulle endale tundub, et julgus midagi säilitada ja alles jätta on tänapäeval radikaalsem kui julgus muuta ja teisendada. Osalesid 2001. aastal workshopil „Old Factories — New Use“. Millisele tulemusele või tõdemusele workshopil jõuti? Mis on neis ideedes endiselt elujõulist ja väärtuslikku? „Old Factories – New Use“ workshopi teemakäsitlusse oli rohkemal määral kontsentreeritud nn. recycling-arhitektuuri problemaatikat: kuidas ja kas ajalooline hoone peaks muutuma ja kohanduma vastavalt uuele kasutusele. Kultuurivabriku projekti raames visandati tselluloosivabriku kvartali (tegevus)ruumilisi arengustrateegiaid — vabrikukompleksi olemasoleva füüsilise kehandi roll on pigem tähistada erinevate sündmusväljade piirjooni ja paiknemist. Näiteks „Old Factories — New Use“ workshopi olulisemaid ideid oli samuti keeduhoone esile toomine visuaalse dominandina. Samas leiti, et hoone on olemasoleval kujul jõuline kujund ning töörühma lahendus nägi ette ehitise välisarhitektuuri

116

The architectural policy disorder in Tallinn has been derided for the last ten years and it would be easy for me to draw up a list of all of the factors that point to the “abnormal development” of our urban space. Still, like it or not, chaos is inevitably a part of the local planning practice, in the sense that a minimal amount of public participation and dominant private capital already are specific features of Estonian zoning policy. That is why, in our search for a place for consistent development scenarios (for former industrial areas, say) in Tallinn planning policy, we have generally had to content ourselves with visions from our city fathers that are couched in declarative and general language, which only at a few energized moments—due to the meeting of public and private interests—take a more concrete form. I think that the changes taking place in both the Fahle building and the rest of the cellulose factory complex are precisely the result of such a positive, energized moment. It is a moment when ostensibly different expectations are transformed at one moment into a common interest. Following the events involving the Fahle building as well as at other large Tallinn industrial complexes, we can for the first time really talk of a systematic interest in saving our industrial legacy. Destiny and development of the cellulose quarter. Will private capital restore it as it should be restored? We cannot escape the conditions of our modern age. Old industrial complexes have been the stuff of dreams with their diverse inventory of rooms and slightly coarse milieu. Unfortunately it is not generally possible to create centers for creativity without interest from the public. Even though I would personally like to combine the different functions that these industrial buildings potentially offer, I understand the ambition of the Fahle building to serve primarily a residential purpose. Besides, we are now seeing demand for what industrial buildings have to offer, for lifestyles that are different from mainstream real estate development. The Fahle building, and the lofty defile of the former boilerhouse which serves as the symbol of the entire cellulose factory, are the most important landmarks of this area—it is conceptually appropriate to emphasize them with an elegant glass prism. At the same time, I would point out that the Nordics, for instance, to whom Estonians often compare themselves, take a more lowkey attitude toward preserving industrial buildings and it is not considered necessary to superficially gentrify large complexes that have survived intact. I myself feel that the courage to preserve and conserve is today more radical than the courage to change and to transform. You took part in the 2001 workshop, Old Factories – New Use. What conclusions or convictions did the workshop reach? What in these ideas is still vital and valuable? The topics of the Old Factories – New Use workshop were more focused on the problems of the so-called architecture of recycling: how, if at all, a historical building should change and be adapted to new use. In the framework of the culture factory, strategies were drafted for the development of the cellulose factory quarter’s activity space—the role of the physical “body” of the factory complex is more to denote the borders and layout of the various event spaces. For example, the most important ideas of Old Factories – New Use also concerned bringing the boilerhouse building visually to the fore. It was found at the same time that the building is a compelling shape in its present form and the solution

117

säilitamise — esteetikast olulisemaks peeti selle rolli linna “kaardistamisel”. Kultuurivabriku “nullkraadi arhitektuurist” on Fahle maja ideeliselt rohkem kaugenenud, ent mingi seos terves tselluloosivabrikus leiduva kireva tegevusskaala näol on ometi olemas. Mis on tselluloosikvartali vabrikurajatiste väärtused? Tselluloosikvartali ning säilinud hoonete peamine väärtus seisneb minu jaoks tähenduslikus keskkonnas. Ei saa salata, et pean ajalist sügavust ning mitmekihilisust linlikus kogemuses oluliseks. Lisaks tunnen Tallinnas väga puudust sellisest piirkonnast, mis asuks põhilisest turismikeskmest – vanalinnast – väljaspool ning kuhu saaks minna mõnusalt õhtut veetma. Millekski sarnaseks on lootust kujuneda näiteks Holmen’il Kopenhaagenis (kümme aastat tagasi oli see mereväele kuuluv suletud piirkond), mis on hetkel ka veel arenemisjärgus. Sellises kohas võiksid olla segatud elamisfunktsioon, erinevad väikesed kultuuriasutused ning restoranid, baarid ja klubid. Huvitava koha määravad ikkagi seal koos käivad inimesed, ent inimesi peab sinna kuidagi meelitama. Tselluloosikvartalil oleks see potentsiaal olemas.

of the work group was to preserve the exterior of the structure. Its role in “mapping” the city was considered more important than the aesthetics. The Fahle Building has conceptually distanced itself from the architectural approach of the culture factory, yet there still is some connection, in the shape of the wide range of activity found in the whole cellulose factory. What is the value of the old factory works in the cellulose quarter? For me, the primary value of the cellulose quarter and the extant buildings lies in their significant environment. I can’t deny that I find depth of time and multilayeredness important in the urban experience. Plus I feel that Tallinn really needs an area away from the main tourism center of the Old Town, where one could go and spend a nice evening. Holmen in Copenhagen, as one example, has the potential to become something similar (ten years ago it was a naval area closed to the public); it is also still in a stage of development. Such a place might be a combination of residential areas, various small cultural institutions and restaurants, bars and clubs. In the end, the people who frequent a place determine whether it is interesting or not, but you have to attract the people there in the first place. The cellulose quarter would have the potential to do that.

Fahle maja 1993-2005 The Fahle House, 1993-2005

118

119

Lukkseppade pidu

me sõbra mälestuseks pits ja teine kolmas öö kerib end kui liivakellaliiv me sõbra mälestuseks päev on ammu loojas me hingeõhk on kütnud külmad ruumid soojaks lukksepad – kergitame klaase me sõbra mälestuseks kummugu see pits las viinal voolata

120

ta oli tubli mees kui elu otsas passib pitseriks vaid viin me sõbra mälestuseks öö mil sünk ja must kui viin on sees ei pelga ümbritsevat pimedust me sõbra mälestuseks

Kell 20.25

näe säält tuleb ta ning toetab oma toeka kere me uhkelt kaetud lauda ning istume ja viina küll on siin ju hakkas igav teispool külma tumma hauda me sõbra mälestuseks hoirassaa

Kell 00.25

in memory of our friend

a drink

the day is long done

tip this glass

a second a third the night winds itself like sand in an hourglass

The locksmiths’ party in the 80s, in remembrance our breath has warmedof their deceased comrade, let the who liquorturned fl ow up in the end, to join the party. Vodka was drunk for the occasion. the cold rooms he was a good man fellow mechanics – let’s raise our glasses

when life is done

121

Fotoinstallatsioon Photo installation

1995ndal aastal käisin kolme kuu jooksul pea iga päev pildistanas lagunevat tselluloosivabrikut, mis nägi välja tontlik nagu põrgu eeskoda. Hiljem tekkis sellest kogumist fotoinstallatsioon, millele oli lisatud tekst:

In 1995, for nearly three months and almost every day I went to the crumbling old cellulose factory to take pictures, it looked eerie like a Hell’s Kitchen. Later this collection became a photo installation, with the added text:

Purgatoorium on puhastustuli. Ajutine koht neile, kes pole elanud Jumalale meelepärast elu, aga ei pälvi ka põrgut. Sain nende piltide negatiivid healt tuttavalt, Salme Pebrelt, kes tundis ühte meest, kes oli seal käinud ja teadis ka, kuidas see asi neil on üles ehitatud. Rahvast pidi praegu ka palju olema, väga palju on vanu olijaid. Tuttavaid on nagu laulupeol. Gaasi pidi vähe olema, sellepärast on praegu põletamisseansse harva. Ta on seal mitu korda käinud ja viimane kord tõi kaasa ka purgatooriumi vanad märkmeraamatud, mille kaudu erineva vahetuse töölised omavahel suhtlesid. Muud sealt võtta polnud, kõik hinged on jube vaesed.

Purgatory is known as the process of purification. It is a temporary place for the souls, who need to undergo temporal punishment for their veinal sins or due to their transgressions, but do not deserve the punishment of hell. A very good friend, Salme Pebre, gave the negatives of these pictures to me; she knew a man, who had been to this place and also knew how it all worked. According to him, there is still a crowd of people around, a lot of them have been around for a long while. A lot of old acquaintances. Apparently the gas is running low and that is why there are not so many burning sessions any more. He has been there a few times, he even brought the old notebooks of the purgatory, when he last visited the place. The notebooks were used by the workers in the factory to communicate with the others who worked in a different shift. There was nothing else to take, all of the souls, in there, are destitute.

Andrus Kõresaar 1995

Pilt fotoinstallatsiooni seeriast “Purgatoorium”. 1995, endine pärmivabrik, praegu asub selles kohas Prisma peremarket

Picture from the photo installation series entitled “Purgatory”. 1995, the plant which formerly made yeast for animals, now the site of Prisma supermarket

Pilt fotoinstallatsiooni seeriast “Purgatoorium”. 1995, tselluloosivabriku hoov, praegu asub sellel kohal Fahle restoran ja kohvik

Picture from the photo installation series entitled “Purgatory”. 1995, the courtyard of the cellulose factory, now the site of Fahle restaurant and café.

123

124

Purgatoorium. Ootesaal. (Keedumaja sisikonna läbivaade. Struktuuri aukudes asusid tehase töötamise ajal korruseid läbivad keedutünnid) The purgatory. Waiting room. (The view of the insides of the boiling house. The holes in the structure are where the boiling tanks used to be, when the factory was still running)

125

126

Purgatoorium. Personaliruum. (Endine p채rmitehas. Praegu asub seal Torupilli keskuse parkla) The purgatory. Staff room. (A former yeast factory that is currently a parking lot at the Torupilli Center)

127

128

Purgatoorium. Altar. (Keedumaja nurk. Postide k천rgusel asub b체roo puhkeruum ja augu kohal on korter nr 25) The purgatory. Altar. (A corner of the boiling house, apartment no. 25 is in the place of the hole now)

129

130

Purgatoorium. Happet端nnid. (Vaade happetorni tipust, torn lammutati 端sna pea, kuna oli varisemisohtlik. Praegu asub seal parkla) The purgatory. The storage tanks for acid. (A view from the tower, which was demolished soon after, due to the risk of collapse. Currently it is a parking lot)

131

Vaade happetornist 체le Tartu maantee p채rmivabrikule. Praegune Prisma peremarket A view from the tower on to the yeast factory. Currently Prisma supermarket

Vaade happetornist maapinnale A view of the ground from the tower

Vaade graafiliselt tihedale tehasemaastikule, esiplaanil happetorn. Praegu lage plats A view of the graphically dense industrial landscape. Currently an empty space

Vaade Fahle maja B korpuse katusele. Praegu klaaskatusega koridor ja katusealused korterid A view of the roof of the B block of the Fahle building

132

P채rmivabrik. Praegu m천neks ajaks Prisma parkla The yeast factory

Happet체nnid. Praegu majaesine t채nav The storage tanks for acid

133

KOKO arhitektid KOKO architects

Ă&#x153;ks esimesi visualisatsioone Fahle maja rekonstruktsioonile. 2002 One of the very first visualizations for the reconstruction of the Fahle building. 2002 135

136

Töö käigus otsiti majale mitmeid erinevaid funktsioone ja väljanägemist Various appearances and different functions proposed for the Fahle building during the design and planning phase

137

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 03 2004. Reconstruction version 03

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 05 2004. Reconstruction version 05

138

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 08 2004. Reconstruction version 08

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 09 2004. Reconstruction version 09

139

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 12 2004. Reconstruction version 12

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 17 2004. Reconstruction version 17

140

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 18 2004. Reconstruction version 18.

2004. Rekonstruktsiooni kavand: versioon 26 2004. Reconstruction version 26

141

Fahle maja l천iked Sections of the Fahle building

142

143

Tselluloosi paberivabrikus toodeti kogu NSVL-s kasutusel olnud kinopiletite paber. The cellulose factory produced all of the paper needed to print movie tickets for the whole of the Soviet Union.

144

145

Andres Koger

Ehitusprotsess 2004/2006 Construction process 2004/2006

147

Ajakirjanduses arutleti mõned aastad tagasi selle üle, kas Eestit külastavaid riigipäid oleks võimalik lennujaamast Toompeale või Kadriorgu viia mööda muid tänavaid peale Tartu maantee, nii et varemed Sossi mäe otsas silma ei riivaks. Iga päev endisest tselluloosivabrikust mööda sõites tekkis austus ja huvi selle paest kolossi vastu. Teadsin ka seda, et paljud on üritanud sellest tehasekompleksist midagi teha ning et mitmed plaanid, mis olid ka läbi joonistatud, olid liiva jooksnud. Hooneid rüüstati jätkuvalt, iga järgmine talv lõhkus nähtavalt konstruktsioone. Samas oli vabriku keedumaja võimsus lummav, sellest tekkis mänguline huvi, mis kasvas hasardiks. Kohtusime Andrus Kõresaarega, kes tundis vabriku vastu omamoodi kiindumust, ning me hakkasime unistama, et neist hoonetest võiks midagi teha. Kui hinda kompasime, hakkas varemete väärtus aga järkjärgult tõusma. Järsku tundus, et kui nüüd ära ei otsusta, siis jääbki asi ainult mõtetesse ja paberile. Tegime kiire ja hulljulge tembu — ostsime varemed, teadmata täpselt, mida me nendega peale hakkame. Teadsime ühte — hoonetest peab midagi tulema. Idee teostumises ei ole ma pärast seda, kui Muinsuskaitse Nõukogus eskiisile Mart Kalmu ja Krista Kodrese toetust tajusin, kordagi kahelnud. Kõrvalt vaadates võis paista, et oleme lolliks läinud ja peame võitlust tuuleveskitega, eriti kui ajakirjandus kajastas elavalt dispuute linnapeaga. Ka meie ettevõttes oli neid, kes hindasid riske väga suurteks ning manitsesid ettevaatusele. Hoone jaoks sai päästvaks ajastus. Kahe aasta eest julgesime riskida ja protsessi käima lükata. Eelarvet koostades ei osanud me aimata, mis ehitusturul toimuma hakkab. Ehitusperioodi on jäänud suurim ehitus- ning ühtlasi ja õnneks ka kinnisvarahindade tõus viimaste aastate jooksul. Iseenesest mõistetavalt tegi suure hüppe ka bürokraatia areng ja kõikvõimalike ametnike kutseoskuste täiustumine. Kõik vähegi erandlikum ja teistest erinev toob kaasa lugematul hulgal ootamatuid probleeme ja takistusi. Viimase paari aasta hinnatõus aga viib paratamatult selleni, et spekulandid suruvad kinnisvaraarendajad nurka. Hea on seejuures aga, et võimaluse saavad väga head tegijad. Fahle majaga on tegelikult turgu raputatud — me ei uskunud, et sinna võiks korterelamut teha, aga protsessi käigus mõte kinnistus. Loomulikult olid ka omad hirmud: kas projekt õnnestub ja kas leidub ostjaid — eeskäija ja trenditegija on ses mõttes keeruline olla. Võtsime suuri kohustusi ega tohtinud seega äriliselt ebaõnnestuda. Olen uskunud, et kui sisimas tead, et teed õiget asja, siis sünnib see alati. Isegi kui valitseb poliitiline vastuseis. Ehituse käigus on projektile päris palju negatiivset fooni loodud. Isegi ETV „Aktuaalne Kaamera“ edastas kontrollimata uudistelõigu, mis ei vastanud tõele, oli ründav ja halvustav. Me ei ole ajakirjanduslikele rünnakutele vastanud, sest fookusest väljas küsimustele vastates mõjub see narri eneseõigustusena. Ehituse poolelt panime kokku meeskonna, mille juhiks sobis kogemuse ja hoiakute poolest Toomas Kaares. Eeskätt vajas see projekt suurte praktiliste kogemustega inimest, sest projekteerimine ja ehitus pidid toimuma samaaegselt.

148

A couple years ago, there was discussion in the press about whether foreign heads of state landing at Tallinn Airport could be driven into the city down some other road than Tartu road, so that the ruins on top of Sossi hill wouldn’t offend the eye. Driving by the former cellulose plant every day, I started developing an interest, a feeling of respect toward this limestone leviathan. I knew well how many people had tried to make something out of this factory complex and how many plans, even the best-laid ones, had run into the sand. At this time, the buildings were being looted regularly, and every winter brought more visible damage to the structures. At the same time, the factory’s boiler plant was imposing, captivating—it led to a playful interest, which in turn grew into a gamble. We met with Andrus Kõresaar, who also felt a kind of affection for the factory, and we started dreaming of making something of it. As soon as we started looking into the price, the value of the ruins started rising. All of a sudden, it seemed that if we didn’t take action right away, it would remain a paper dream. We did a seemingly fast and foolhardy thing—we bought the ruins without being certain what we were going to do with them. But we did know one thing—whatever it was, it had to be good. Ever since I sensed support for the schematic plan from Mart Kalm and Krista Kodres at the heritage preservation council, I had no doubts that the idea would become reality. To an outside observer, it might have seemed like we had gone crazy and were tilting at windmills, especially as the press devoted lively coverage to disputes with the mayor of Tallinn. Even in my own office, there were those who felt the risks were too great and urged caution. Timing was the saving grace for the building. Two years ago, we dared to go out on a limb and get the ball rolling. When we drafted the budget, we didn’t have the vaguest notion of what would happen on the construction market. The construction period has seen the greatest rise in prices of construction and (fortunately) real estate as well. It is self-evident that during this time, bureaucracy also developed apace and that professional skills improved in officialdom. Anything that is slightly different results in a myriad of unexpected problems and obstacles. The rising prices of the last few years will inevitably lead to speculators forcing developers into a corner. What is good about this is, of course, that it gives the truly great ones a chance. The Fahle Building actually shocked the market—we didn’t have a whole lot of certainty that an apartment building could be built there, but in the course of the process, the idea took root. Naturally we had our fears: whether the project would be successful and whether buyers could be found—it is hard to be the leader and trendsetter in this sense. We took big obligations, so commercial failure was out of the question. I have believed that if you know deep down that you are doing the right thing, it will always work, even if there is political opposition. The project received quite a lot of negative spin in the course of construction. Even ETV’s nightly news aired an unverified segment which was untrue, aggressive and derogatory. I haven’t dignified journalistic attacks with a response, since answering an out-of-focus questions is like a fool defending himself. On the construction side of things, we assembled a team led by Toomas Kaares. Above all, the project required an individual with great practical experience, since the design and engineering process had to take place at the same time as the construction. I believe that the Fahle Building will become a noteworthy part

149

Usun, et Fahle maja jääb märkimisväärseks jäljeks, mis elavdab ja tõmbab juba lähiajal käima kogu tselluloosikvartali. Maamärk oli ta juba varem. Konkurenti või analoogi sellele hoonele naljalt juba ei leia.

of the city’s architectural legacy, bringing new life to the whole cellulose quarter, and already quite soon. It has already been a landmark for a long time. You would have to look hard to find a competitor or building similar to Fahle.

Maja valmimine on loonud müüdi, et meie ettevõte suudab igalt poolt läbi murda ja oma ideed ellu viia. Ma arvan, et iga asi küpseb õigel ajal, õigete inimestega kohtudes, õigete klientide tulles. Neid ei pea paaniliselt otsima, asja tuleb võtta rahulikult. Ma ei ole näinud, et kingsepp käiks ukselt uksele, koputaks ja küsiks, kas kingi on vaja parandada — ta otsitakse lihtsalt üles. Seda arvan minagi. Tee seda, mis sinu juurde tuleb ja mida sa teha tahad. Ma usun, et teod on need, mis kõnelevad ja uutele tegemistele teed sillutavad. Õnnelikku teed sulle — Fahle maja.

Completion of the building has created a myth that our company can break through any barriers in turning an idea into reality. Personally I think that everything comes at the right time, through meeting the right people, when the right clients show up. No frenzied search is necessary; the key is to proceed calmly. I have never seen a cobbler going door to door asking if anyone needs shoes repaired. People just look him up. That’s what I think, too. Do the projects that come to you, do the projects you want to do. I believe that deeds are the ones that speak and pave the way for new endeavors. Godspeed you Fahle building.

FAHLE MAJA SISALDAB:

THE FAHLE BUILDING CONTAINS:

11000 kuupmeetrit lammutusprahti

11,000 m3 of building rubble

5000 inimtundi koosolekuid

5,000 man-hours of meetings

236 firmat osalenud ehitusel

236 companies who took part in the construction works

4120 kuupmeetrit betooni

4,120 m3 of concrete

196 km kaableid

196 km of cables

60 km torustikku

60 km of pipelines

260 akent

260 windows

2400 ruutmeetrit klaaspinda

2,400 m2 of glass facade

75000 kuupmeetrit maja kubatuur

75,000 m3 of capacity in the building

118 korterit

118 apartments

21 äripinda

21 offices

150

151

Fahle maja andmed Arhitektid:

KOKO arhitektid: Raivo Kotov, Andrus Kõresaar

Insener:

Ago Kuddu

Architects:

KOKO architects: Raivo Kotov, Andrus Kõresaar

Engineer:

Ago Kuddu

Sisearhitektuur: KOKO architektid: Liis Lindvere, Raili Paling, Liisi Murula

Interior design:

KOKO architects, Liis Lindvere, Raili Paling, Liisi Murula

Ehitaja:

Construction company:

Koger & PArtnerid AS; Margus Põim, Toomas Kaares, Mati Purgats, Madis Aija, Janek Kukk

Koger&Partnerid AS; Margus Põim, Toomas Kaares, Mati Purgats, Madis Aija, Janek Kukk

Valmimine:

2006

Completion:

2006

Krundi pind:

5378 m²

Plot area:

5,378 m²

Ehitusalune pind:

2568 m²

Area under buildings:

2,568 m²

1-8

Existing stories:

1–8

Planeeritud korruselisus: 14 (peale-ehituse maht 6 korrust)

Planned stories:

14 (6 stories added on)

Olemasoleva hoone suletud netopind:

Existing building’s enclosed net area:

Olemasolev korruselisus:

Pealeehituse suletud netopind:

11 000 m² 4 100 m²

Addition’s enclosed net area:

11,000 m² 4,100 m²

Olemasoleva hoone kubatuur:

60 600 m³

Existing building’s volume:

60,600 m³

Pealeehituse kubatuur:

14 000 m³

Addition’s volume:

14,000 m³

Korterite arv kokku:

134

Rekonstrueeritavasse mahtu on planeeritud esimesele korrusele äri- ja teeninduspinnad, kõrgematele korrustele bürood ja korterid. Pealeehituse 9. korrus astub olemasolevast paekivimüürist veidi tagasi, moodustades nii tundliku ülemineku 10-14 korrusele, mis astuvad mahuliselt olemasolevast paekivimüürist väljapoole. Hoone pealeehituses paikneb 68 korterit. Pealeehituse klaasfassaad on ühtse pinnaga tahukas, kolme pisut erineva roheka klaasitooni kaootilises vaheldumises, vastandudes selge ja lihtsavormilise suure mahuga olemasolevale paemahule. Tekkiv piksliline fassaad loob uue detailirikka kihistuse raskepärastele, samuti visuaalselt tihedatele paekivifassaadidele. Eriti jõuline on hoone lennujaama poolne fassaad, kus olemasolevas seinas säilub 7-8 korruse ulatuses kinnine avadeta paemüür.

Fahle restoran ja kohvik

Fahle restaurant & caffe

Total number of flats:

134

The first floor of the space to be reconstructed will house business and service areas, while higher up, there will be office space and apartments. The 9th floor of the addition is recessed slightly from the existing limestone wall, making a subtle transition to the 10th through the 14th stories, which form a series of steps projecting outward from the limestone wall. The addition to the building will hold 68 apartments. The addition’s glass facade is a consistent, multi-faceted surface: three slightly different shades of green glass alternating fractally in contrast to the clear and simple form of the existing limestone mass. The resulting pixelated facade gives the heavy and visually busy limestone facades a new layeredness, rich in detail. Especially compelling is the facade on the airport side of the building, where a limestone wall—windowless in an extent of 7–8 stories—has been retained as part of the wall.

153

154

155

Kui elu on sind löönud, löö vastu. See oli Kärdi moto, selle järgi leidis ta oma sõbrad. Terves linnas polnud suurt midagi ega kedagi, mida nad peljanuks. Ega seda linnagi polnud veel palju – rohkem mälestused ühest linnast, mis kunagi oli olnud, mis kunagi võinuks olla – mille peale oli umbes pool sajandit üritatud ehitada tööstusgetot, et murda selle linna vaimu. Kärdile ja ta sõpradele see sobis, sest sajandi viimasel kümnendil olid kunagised massiivsed tootmishooned moondunud kuidagi räpasel moel romantilisteks tondilossideks. Väliselt hirmsad ja külmad. Just nagu nad isegi. Ühte sellisesse, kust avanes uinuvale linnale imeline vaade, murdsid nad täna sisse, et linna kohal jalgu kõlgutada

(tegelikult kartis Kärt veidi kõrgust ja see võttis pisut pea pööritama, kui ta end servale istuma seadis, aga ta oli sellest üle – ei saanud ju sõpradele oma nõrkust näidata –, lihtsalt kolis varsti ümber nurka konutama), kaasa toodud viina juua, et tunda end korraga koos ja samas nii põrgulikult üksi; nagu nad tegelikult ju olid. Koos sellepärast, et üksi. Öö oli veidi jahe, peas sumises joodust ja sellest kummalisest vabaduseuimast – ükskõiksusest ja vihast ja vastutusest vabanemisest, mida nende koosolemine kaasa tõi. Rusikais kiheles. Kärt virutas ühele poisile, too lõi vastu, julmalt, kõvasti, kuskile ribide alla. Kärt vihastas, uuesti ja

Emil Fahle tuluõhtu 20ndatel... ja sama ruum 70 aastat hiljem...

oli see enese vabaks kiskumise tunne, mis teeb rahutuks, uuesti üritas ta teisele vastu vahtimist anda, nad rabelesid, isegi hirmunuks, aga esmalt ikka lootusrikkalt õnnelikuks. heitlesid, tiirlesid, kiikusid üle ruumi nagu mingis kummasu nimi on, küsisid silmad. Fahle,seest Emilmuutus Fahle. Vastas vabanemisest, mida nende tantsus. koosolemine kaasa tõi.tasast Rusikais tšellod, valsirütm. Kärt ta tundis, kuidas lises meeleheitlikus Kuskilt kostis muusikat: viiulid,Mis mees ja naeris. See oli ju tema pidu. viiulid, tšellod, valsirütm. Kärt tundis, kuidas seest muutus kiheles. Kärt virutas ühele poisile, too lõi vastu, julmalt, õõnsaks, nii õõnsaks nagu oleks keegi tast välja võtnud viha õõnsaks, nii õõnsaks nagu oleks keegi tast välja võtnud ja üksilduse ja Kärt meeleheite. keegi oleks tagasi ja üksilduse ja meeleheite. Nagu keegi oleks tagasi võtnud kõvasti,viha kuskile ribide alla. vihastas,Nagu uuesti ja uuesti võtnud need löögid, mis elul oli anda olnud. Äkki keerüritas ta vastuilusas vahtimist anda,tantsuhoos. nad rabelesid, lesteisele ta kerges peokleidis Ta heitei mõistnud need löögid, mis elul oli anda olnud. Äkki keerles ta kerges lesid, tiirlesid, kiikusid üle ruumi nagu mingis kummalises isegi, kuidas ta jalad teadsid end seada, aga mees, kellega ilusas peokleidis tantsuhoos. Ta ei mõistnud isegi, kuidas ta ta tantsis, suunas teda kindlalt tugevaltmuusikat: ning Kärt astus meeleheitlikus tantsus. Kuskilt kostisja tasast Fahle’s fund raising evening in the 20s. In th time seada,the aga building mees, kellega tantsis, suunas ära need sammud, mida ta koolis sunnitud tantsukur- jalad teadsid endwhen was ta deteriorating the punks squatted in the same room. sustel jälestanud oli, ning nendes sammudes oli vabadus,

157

Aegade kõnetus Eksperimentaalne ringvaade ENSV kinoarhiivisügavikest maja pehmed seinad painutavad end lahti aja haardest ta on nagu kelm tüdruk kes vingerdab end välja armunud poisi käte vahelt ning ahvatleb end taga ajama põgeneb hetkeks aja käest kes annab küll talle need lood kõik selle mis tas üldse on aga ühtlasi nakitseb kriibib lammutab koguni tapab teda tasapisi ja kogu aeg (isegi siin ei saa ma seda ajata öelda) oi me elaks ju kõik igavesti ka majad (sest nad on elus!) kui mitte aeg meid ei hõõruks kui mitte igal hetkel ei peaks me end pressima läbi tihkest ajast me elaks ehk igavesti aga mida oleks meil siis selle eluga peale hakata mida oleks meil üksteisele rääkida kui aeg poleks meile jätnud arme narmaid ja haavu sinikaid ja kriipse kui me poleks ajas vanund vast nii võiks mõelda üks vana maja kelle hääl on liiga madal kõne liiga aeglane et me teda kuulata jaksaks meie – uue aja elanikud ja kiiruse kuningad sekundiosutite orjad seepärast võtabki ta ja keerab ruumi ja ka aja (vahel kui tal õnnestub hetkeks vallatult lahti rabelda!) me ümber sedasi sõlme et meil inimestel ei jää muud üle kui kuulata teineteist ja ega seegi pole ju muud kui vaid aja enese kõnetus sest ilma temata mida oleks meil teineteisele öelda

Experimental newsreel in the depths of the USSR cinema archive.

fahle maja kui sipelgapesa trügib treppidel töölisi õhtuehas aeg tiksub seintes oma sisimat biiti veab pooli päält ööpäeva lõpmatut niiti ning aeg ei katke ja majas kihab ja kiheleb ammu üks hoopis teistmoodi iha fahle maja kui sipelgapesa

160

Editorial Board

Toimetus Raamatu idee:

Katrin Sipelgas, Andrus Kõresaar

Toimetaja:

Mari Kallas

Assistent:

Tiina Kiilaspea

Logo ja graafika: Küljendus: Keelekorrektor: Tõlge inglise keelde:

Martin Lazarev Tiit Lepp, Terje Tunis Kai Müürsepp A&A Lingua, Kristi Karjatse, Mike Tiffin, Anu Lill

Lavastuste tekstid: Lavastuste fotograafid: Fotograafi assistent: Valgustaja: Valgustaja assistent: Võttekorraldus: Kostüümid: Grimm:

Katrin Sipelgas, Andrus Kõresaar

Editor:

Mari Kallas

Assistant:

Tiina Kiilaspea

Logo and Graphics:

Martin Lazarev

Layout:

Tiit Lepp, Terje Tunis

Editor of the Estonian text:

Kai Müürsepp

Translation:

A&A Lingua, Kristi Karjatse, Mike Tiffin, Anu Lill

Photo stories:

Fotolavastused: Idee ja lavastus:

Concept:

Katrin Sipelgas Jürgen Rooste Toomas Volkmann, Mark Raidpere, Andrus Kõresaar Fred Laur Taivo Tenso Henry Savitsi Margit Orunuk, Marit Ahven Tiiu Luht, Margit Soosaar

Rekvisiitor:

Pille-Maris Arro

Abimehed:

Taavi Reinsoo

Idea and direction by:

Katrin Sipelgas

Prose by: Photographers:

Jürgen Rooste Toomas Volkmann, Mark Raidpere, Andrus Kõresaar

Photo assistant and making of: Gaffer: Assistant: Location managers: Costumes by: Makeup artists: Props: Support Team:

Fred Laur Taivo Tenso Henry Savitsi Margit Orunuk Marit Ahven Tiiu Luht, Margit Soosaar Pille-Maris Arro Taavi Reinsoo

Jonathan Reinsoo

Rasmus Reinsoo

Kristo Jürmann

Lavastustes osalenud: Anu Aaremäe, Marko Aasa, Veiko Aasa, Pille-Maris Arro, Ingrit Asavi, Sven Ehasalu, Oleg Jürgen, Priit Karjus, Caddy Kelk, Tiina Kiilaspea, Mart Krull, Peeter Kulm, Anzelika Kuvari, Ann-Leen Laansalu, Fred Laur, Tiina Leedu, Joel Leis, Pille Lepik, Leppo Lindmäe, Enrico Luht, Enn Lutsar, Mart Madiste,Aleksander Ossertjuk, Tiiu Õunapuu, Kristjan Raidna, Maarika Saarelaht, Tõnis Sahkai, Sandra Sisask, Marita Sventer, Larissa Tamberg, Gerly Tinn, Kertu Tinn, Silva Tinn, Tõnu Truu, Feliks Urve, Jaan Uustalu, Ivo Vallas, Priit Viil

Cast: Anu Aaremäe, Marko Aasa, Veiko Aasa, Pille-Maris Arro, Ingrit Asavi, Sven Ehasalu, Oleg Jürgen, Priit Karjus, Caddy Kelk, Tiina Kiilaspea, Mart Krull, Peeter Kulm, Anzelika Kuvari, Ann-Leen Laansalu, Fred Laur, Tiina Leedu, Joel Leis, Pille Lepik, Leppo Lindmäe, Enrico Luht, Enn Lutsar, Mart Madiste, Aleksander Ossertjuk, Tiiu Õunapuu, Kristjan Raidna, Maarika Saarelaht, Tõnis Sahkai, Sandra Sisask, Marita Sventer, Larissa Tamberg, Gerly Tinn, Kertu Tinn, Silva Tinn, Tõnu Truu, Feliks Urve, Jaan Uustalu, Ivo Vallas, Priit Viil

Fotod: A.Kõresaar, T. Kaares, O.Juhani, G.Loss, M. Hiis, O. Koska, J.Vatser, V.Gorbunov, L.Trelina, M.Kask, K.Haagen, Foto-ja Filmiarhiiv, Eesti Arhitektuurimuuseum

Photos: by: A.Kõresaar, T. Kaares, O.Juhani, G.Loss, M. Hiis, O. Koska, J.Vatser, V.Gorbunov, L.Trelina, M.Kask, K.Haagen, Foto-ja Filmiarhiiv (Estonian Photo and Film Archives), Eesti Arhitektuurimuuseum (The Museum of Estonian Architecture)

Tänud: Rait Siska, Anneli Metsmaker, Jaanus Lember, Kätlin Brand, Madis Aija, Janek Kukk, Toomas Kaares, Mati Purgats, Sven Fahle, Toivo Proodel, Pärtel Eelma, Karin Hallas-Murula, Mart Mae, Udu, Meelis Mälberg, Monika Eensalu, Peeter Linnap, Epp Lankots, Triin Ojari, Pekka Kesküla, Sulev Rohumets, Ants Noormaa, Viktor Sannikas, Peep Kons, Vahur Vader, Helve Ilves, Arno Rõuk ja kõik teised, kes nõu ja jõuga abiks olid.

Väljaandja: Trükk:

A special thanks to: Rait Siska, Anneli Metsmaker, Jaanus Lember, Kätlin Brand, Madis Aija, Janek Kukk, Toomas Kaares, Mati Purgats, Sven Fahle, Toivo Proodel, Pärtel Eelma, Karin Hallas-Murula, Mart Mae, Udu, Meelis Mälberg, Monika Eensalu, Peeter Linnap, Epp Lankots, Triin Ojari, Pekka Kesküla, Sulev Rohumets, Ants Noormaa, Viktor Sannikas, Peep Kons, Vahur Vader, Helve Ilves, Arno Rõuk and everyone else who helped and supported us.

Produktsioonigrupp Printwerk

Published by: Printed by:

Produktsioonigrupp OÜ Printwerk

161

163