7 minute read

1.1.6 Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?

väidetavalt näinud ühte ja sama isikut just mõlemas paigas korraga. Oma füüsilisest kehast väljas olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt või on see katalepsiaseisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse tagasi, teadmisi, mida ei ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles ehk seega oma füüsilisest kehast reaalselt väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade kirjeldusi ja sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõestada.

Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis väidetavalt tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid niinimetatud „teadusliku (para)psühholoogia“ valdkonna spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi skeptiliselt. Tänapäeval on arusaamad siiski muutunud. See tähendab seda, et vähemalt paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina. Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Duke’i Ülikooli professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.

Advertisement

Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute andmeid, mis on väidetavalt kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin. Inimestega, kellel väidetavalt esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii olevat selgunud näiteks Durville´i eksperimentidest. Väidetavalt on kindlaks tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma niinimetatud katseid siis kirjeldab. Inimese „astraalkujult“ on väidetavalt õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.

Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad.

Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtusena ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses olemuses – pidades neid inimese aju „keemilisteks uperpallideks“. Ainult mõned üksikud uurijad on arvanud seda, et inimese teadvus elab edasi ka pärast surma „peenmateriaalse ektoplasmakehana“ , sest seda on väidetavalt kogetud kehast väljudes.

1.1.6 Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?

Teadlased ja elukutselised meedikud näevad surmalähedaste kogemuste juures vaimuhaiguste ilminguid. Arvatakse, et need on tekkinud ajutise keemilise tasakaalu puudumise tagajärjel või endorfiinide vabanemisel ajus. Arvatakse ka seda, et need on tekkinud narkootiliste ainete ja uinutite mõjul, ajutisest haigushoost või on need tekitatud isegi sihilikuks väljamõeldiseks. Surmalähedaste kogemuste ja mitmete vaimuhaiguste omavahelisi seoseid on näiteks analüüsitud raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ), mida me ka siin pikemalt vaatama hakkame.

Surmalähedasi kogemusi või nende üksikelemente peavad enamus meedikuid mitmesuguste 16

vaimuhaiguste ilminguteks. Näiteks kehavälised elamused. Need liigituvad selliste skisofreeniliste haiguste hulka nagu näiteks hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja orgaanilistel põhjustel tekkinud mentaalsed häired nagu deliirium, mis tähendab joomahullust. Mõned arstid on isegi oma surmalähedaste kogemustega patsiendid suunanud psühhoanalüütikute jutule või koguni vaimuhaiglasse.

Kas surmalähedased kogemused on tõepoolest siis põhjustatud vaimuhaigusest? Selleks aga vaatame järgmiselt skisofreeniasümptomeid, mis mõnede meditsiiniprofessorite arvates on need olemas surmalähedastes kogemustes:

Nägemishallutsinatsioonide korral näevad inimesed objekte ja nähtusi, mida reaalselt tegelikult ei eksisteeri. Kuulmishallutsinatsioonid seisnevad reaalselt mitte eksisteerivate helide kuulmisele. See on analoogiline nägemishallutsinatsioonidega. Pettekujutluse korral on inimene absoluutselt veendunud selles, et ta on näiteks Jumal või Picasso. Skisofreenikud kannatavad ka mõtete seoste kadumise all. Neil on raskusi oma mõtete seostamisega – nad hüppavad teiste inimestega suheldes seosetult ühelt teemalt teisele.

Skisofreenikutele teevad suurt piina see, et mida nad näevad või kuulevad või mida nad ei suuda teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja seepärast pannaksegi nad hooldekodudesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt, siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.

Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju või mäletab seda väga uduselt.

Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontest ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on peetud ka kui „halba narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi peetud „hingelisteks pöördepunktideks“.

Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste kogemuste üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei ole eriti tuntud, kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise hallutsinatsiooni ajal näeb inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav kellegi teise inimese juuresolijaga. Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna sageli.

Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et kehaväliste kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur kuristik. Kehaväliste elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese füüsilist keha, kuid autoskoopiliste hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on väga oluline vahe, mida tuleb arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle kohta väga täpseid kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed ei saa selliseid kogemusi üle elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma füüsilisest kehast.

Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjenduseks on välja pakutud veel üks väga radikaalne idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused inimese sündimisest – lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja säravasse maailma, medõed on nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja heatahtlikult vastu võtavad.

Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub olevat isegi usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute võimetega, lükkavad selle „hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´ Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on uurinud pediaatrite töid. Uurimuse iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise informatiivsus oma sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et inimese meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu võtta ja isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse surmalähedaste kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis tervitavad vastsündinut, kui see väljub sünnitusteedest, on paraku ekslik. Vastsündinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse kontrastsus ei ole vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid. Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad nutavad, mida teevad niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline oma esimesel elukuul keskenduma oma vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.

Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et vastsündinu aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja puuduvad kogemused objektide piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased kogemused on tõesti kui jääkmälestused sündimiskogemusest, siis peaksid need olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust ja rahu tekitavad meelelised sündmused.

Kõrgematel selgroogsetel eluvormidel on närvisüsteem väga tugevalt diferentseerunud nagu näiteks lindudel ja imetajatel. Selliste eluvormide tundemärgid näitavad seda, et nende käitumine on teadlik. Kuid nendele omased käitumisviisid puuduvad üldse või esinevad ainult osaliselt ( mis võivad olla ka ebamäärased ) sellistel eluvormidel, mille närvisüsteem ei ole nii väga diferentseerunud. Sellest teebki teadus järelduse, et teadvus on seotud komplekssete neuronstruktuuridega. See annab mõista, et väljapool neuronstruktuure teadvust ei eksisteeri. Teadus aktsepteerib seda, et teadvus eksisteerib ainult kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride koostöös, mitte aga kumbagi struktuuris üksinda.

This article is from: