1.1.4 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned

isikliku positsiooni ja aineliste väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“

1.1.4 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned

Raymond Moody, kes oli üks maailma parimaid uurijaid surmalähedaste kogemuste valdkonnas, kirjeldab oma suurepärases raamatus „The Light Beyond“ ( eesti keeles „Teispoolne valgus“ ) SLKde iseloomulikke aspekte, mis esinevad peaaegu kõikide seniteada olevate SLK-de juhtumite korral. Need on kirja pandud ka raamatus „Elu pärast surma“, mille autoriks on suurepärane religiooni asjatundja Farnaz Ma´sumian. Neid kirja pandud surmalähedaste kogemuste iseloomulikke aspekte võib kokkuvõtlikult esitada järgmiselt:

Pärast südame seiskumist on paljud inimesed kogenud surmalähedasi kogemusi ehk SLKsid. Alguses on nad segaduses ja hirmul. Nad ei mõista, et mis nendega on juhtunud. Nad avastavad ennast oma füüsilise keha kohal hõljumas ja hämmastavad selle üle, et kuidas nad nüüd oma keha eemalt näha saavad. Toimuva arusaamiseks võtab neil kaua aega. Sageli püüavad nad leida kontakti teda elustavate meedikutega või ükskõik millise lähedal oleva inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus Moodyl ise elustada ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda enda elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody kätt, siis läks tema käsi tolle mehe käest lihtsalt läbi.

Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, siis hakkab inimene arusaama oma enda isiksusest palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama oma enda olemust ja isikupära. Inimene hakkab mõistma oma tegelikku „mina“, mis seni peitus tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete läbilõikamist“ või „õhku tõusva õhupallina“, kui nöör puruneb. SLK nähtuste korral tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda tegelikku olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.

Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja meeletuid valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib meeletu rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.

Pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas, mida nimetatakse „vaimkehaks“. Ta tunnetab oma füüsilisest ( ehk nö. maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes kogemustes. Mõned inimesed on seda kirjeldanud kui „energiaväljana“ või „värvilise pilvena“. Kuid üks kord õnnestus Moodyl saada ühe inimese käest oma „vaimkeha“ kirjeldusi: ta olevat näinud oma kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“.

Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas. Ta näeb üsna varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli sisse. Kuid mõne aja pärast paistab tunneli lõpust väga ere valgus.

Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kes kiirgavad valgust ülimalt hiilgavalt ja kelle isiksused on ülimalt aukartustäratavad, kuid sellegipoolest väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui „puhtaimat armastust“, mis Universumis üldse eksisteerida saab. Kõik see näib kiirgavat pimestavast valgusest. Kuid see valgus ei kahjusta nägemist hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja mõningal juhul isegi „värelev“. Sageli on saabuvad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad, sugulased või tuttavad. Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt, mis tähendab mõtete kaudu info edastamist. Mistahes mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude valgusolendite poolt kiiratud valgused on väga eredad, mõned aga lausa sätendavad. See sarnaneks sellega, kui vaataks selge vee alt otse Päikesesse. Sätendav valgus on äärmiselt ere. Valgus sätendab nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.

Mõne aja möödudes tajub inimene ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat, Allahit või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav. Valguse intensiivsus sarnaneks sellega, kui vaadata palja silmaga suvisel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse ja seda maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult selles, et selline valgus ei kahjusta kuidagi nägemist. Tegemist oleks nagu kogu Universumit täitva tähe valgusega. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga, kuna võib jääda pimedaks. Kuid valgusolendit saab vaadata nii, et ei kahjustaks üldse nägemist. Olend kiirgab meeletult palju valgust. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu. Seda mittekogevale tavainimese mõistusele on see kujuteldamatu. Erinevad inimesed on oma sõnades seda osanud kirjeldada järgmiselt:

„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“

„Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“

„Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“

„Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“

„See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“

„Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“

Järgnevalt esitatud fotode seeria illustreerib aukartustäratava valgusolendi ülimat sära ja hiilgust, mida nähakse inimese surmalähedaste kogemuste ajal:

Fotol 1 on kujutatud välja, mida piirab kaugemalt nähtav tihe mets. Fotol 2 on kujutatud valgusolendit sama välja peal ehk täpselt samasuguses asukohas. Teine foto on tehtud tegelikult nii, et fotoaparaadi objektiiv on suunatud otse Päikesesse. Sellest tulenebki foto peal nähtav valguse effekt. Tegemist ei ole arvutiga animeeritud kujutisega.

Selle ülimalt hiilgava ja aukartustäratava valgusolendi juuresolekul avaneb inimesel võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal näeb ta kõrvalt kõiki oma elusündmusi. Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui me seda tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele elu jooksul põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib valgusolend inimese kõrval. Valgusolend aitab inimesel oma vigadest õppida. Inimene mõistab nüüd, et ainult armastus ja mõistmine on need, mis tal on vaja edasiseks eluks. Kõik SLK-des viibinud inimesed muutusid edaspidi palju leebemateks ja erapooletumateks. Nad püüdlesid lakkamatult teadmiste järele.

Enamus SLK-sid kogenud inimesed läbivad mingisuguse tunneli, mille lõpust paistab ere valgus. Kuid on ka selliseid inimesi, kes kirjeldavad lihtsalt enda „hõljumist“ oma füüsilise keha kohal või isegi kõrgel taevalaotuses. Sellisel juhul nad tõusevad kiiresti taeva poole. Näiteks selline kogemus oli olnud tuntud psühhoanalüütikul Carl Jungil aastal 1944, kui tal tekkis südame seiskumine. Osad inimesed tõusevad maa kohale või tõusevad väga järsku ülespoole ja näevad enda ümber tähistaevast.

Surmalähedaste kogemuste positiivne mõju inimesele on niivõrd suur, et nad ei soovigi enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Mõned inimesed saavad isegi vihaseks, kui arstid neid elustada püüavad. Kuid on ka selliseid juhtumeid, mille korral annab valgusolend neile valikuvõimaluse. Vahel inimesed soovivad oma maisesse ellu tagasi pöörduda ja seda sellepärast, et kasvatada üles oma mahajäänud lapsed või esinevad mingid muud olulised põhjused.

Näiteks Moodyl on olemas üks juhtum, mille korral esines ühel Los Angelese naisel lausa kaks surmalähedast kogemust, kuid seda kolmekümneaastase vahega. Naine sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta sattus koomaseisundisse. See juhtus umbes viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna taevasse, kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast

olevat liiga noor, et surra. Ta ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas seepeale „südamest naerma“, kuid lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines naisel mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta surmalähedast kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga jälle ütles talle, et on aeg minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada. „Hea küll,“ ütles valgusolend, „kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“

Tuleb tunnistada, et surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia maailma. Sünnikogemus on olemas kõikidel inimestel, kuid seda pole võimalik mäletada. Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on riietatud enamasti valgesse nii nagu ka kliinilises surmas nähakse valgusena eksisteerivaid olendeid. Selles mõttes on SLKd nagu mälestused inimese sündimisest, mis visualiseerub inimese surma hetkel.

Need inimesed, kes on ise kogenud surmalähedasi kogemusi või neid põhjalikult uurinud nagu näiteks Raymond Moody, on täiesti kindlad nende nähtuste reaalses eksisteerimises, mida ei ole tekitanud inimese aju enda neurokeemilised protsessid. Kuid tunnustatud teadlased ja meedikud ei ole nendega siiski ühel meelel ja nad esitavad sellele omapoolseid neuroteaduslikke teooriaid. Autoriteetsete ja ülikriitiliste teadlaste arvates on kõik SLK juhtumid inimese enda aju keemilise tasakaalu puudumise tagajärgedeks. Seda võivad tekitada ka ajust vabanevad endorfiinid. Nende meelest sarnanevad SLK juhtumid vaimuhaiguste ilmingutega. Arvamusi või teooriaid on SLK-de kohta aga üsna palju. Mõned teadlased arvavad, et surmalähedasi kogemusi põhjustavad narkootilised ained või uinutid. Neid on peetud ka isegi ajutisteks haigushoodeks või isegi inimeste endapoolseteks sihilisteks väljamõeldisteks.

Järgnevalt on väljatoodud SLK-de kirjeldused, mida erinevad inimesed on kogenud. Taolisi kirjeldusi on saanud ka R. Moody, mis on kirjas ka tema poolt ilmunud raamatutes:

„Ma mäletan, et mind sõidutati operatsioonisaali ja järgmised neli tundi oli väga kriitiline aeg. Selle aja jooksul hakkasin ma oma füüsilisest kehast välja ja sinna tagasi käima, ning mul oli võimalik oma keha näha otse selle kohal viibides. Aga sel ajal, kui ma seda tegin, olin ikka veel mingis kehas, see ei olnud füüsiline keha, vaid midagi niisugust, mida kõige täpsemalt nimetaksin mingiks energiavormiks. Kuna mul on vaja seda sõnastada, siis ma ütleksin, et see oli läbipaistev, vaimne, vastupidine kehalisele olemisele. Aga sellel olid olemas ka eri osad.“

„Ma olin oma kehast väljas, vaadates seda umbes kümne jardi kauguselt, kuid mõtlesin endistviisi, nagu füüsilises elus. Ja see, kus mu mõte asus, oli umbes mu tavalise keha kõrgusel. See ei olnud keha kui niisugune. Ma tundsin midagi, mis oli nagu kapsel või midagi taolist, nagu mingi läbipaistev vorm. Mul ei olnud tegelikult seda näha, see paistis nagu läbi, aga ei paistnud ka. See oli, nagu oleksin ma olnud seal nagu mingi energia, võibolla nagu väike energiapall. Ja mul ei olnud mingit kehalist aistingut – soojatunnet või muud niisugust.“

„Ta oli seal, aga tal puudus füüsiline keha. See oleks olnud nagu mingi läbipaistev keha ja ma tundsin kõiki tema osi – käsi, jalgu ja kõike muud, aga ma ei näinud neid füüsiliselt.“

Paljud inimesed on oma surmalähedaste kogemuste ajal kohanud äärmiselt meeldiva, väga