SISSEJUHATUSEKS

Sissejuhatuseks

Ülitsivilisatsiooniteooria etendab maailma teaduses kahte peamist rolli. See tähendab seda, et ülitsivilisatsiooniteooriat ehk lühidalt ÜTT-d on võimalik käsitleda kahest erinevast vaatenurgast.

Esiteks, ülitsivilisatsiooniteooria on teadusfilosoofiline „ennustus“ või „nägemus“ sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase Universumis. See näitab seda, et kuhu viib lõpuks inimkonna või mistahes tsivilisatsiooni teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt tööstusrevolutsiooni 18. – 19. sajandi Inglismaal. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette olevana ehk inimkonna religioonidest lahus olevana.

Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib ÜTT-d käsitleda ( s.t. „seostada“ ) inimkonna religioonisüsteemidega – olles niimoodi nende üheks põhialuseks. Näiteks maavälised tsivilisatsioonid võivad eksisteerida sellistena nagu on kirjeldatud ÜTT-s. Kristlaste pühakirjas Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja Jumala paradiisliku elu vahel. Piibli järgi on Maa inimese üheks elu eesmärgiks saada tagasi Jumala osadusse ehk religiooniteooria tõlgenduse järgi elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt tuleneb religiooniteooria tõlgenduse järgi tulnukate tegevusest planeedil Maa, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada Universumis ülitsivilisatsiooniteoorias kirjeldatavat elukorraldust.

Sõltuvalt eesmärgist jagunebki ülitsivilisatsiooniteooria kahe erineva käsitluse tõttu kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks.

Kogu ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks:

1. Inimese eksisteerimine ilma bioloogilise kehata

2. Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur inimeste kehavälises olekus

Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks aluseks. Nende kahe suure osaga tutvumegi nüüd järgnevalt lähemalt.