1.1.5 Surmalähedaste kogemuste ajaloolised uuringud

„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“

Sellise aukartustäratava valgusolendi juuresolekul esitub inimese kolmemõõtmeline panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral tunneb inimene tagasivaate ajal oma elatud elust suurt rõõmu:

„Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata, mida oled sa oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need minevikupildid algasid... Nojah, ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud, mida ma olen teinud, ja kui see tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema juuresolekut, et tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi tõestada. Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“

Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka varem „surnud“ sugulastega, sõpradega, tuttavatega või teiste nö. „hingedega“:

„Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid lahkunud enne mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud minu eest hoolt kandma või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad olid mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“

„Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel hetkel, kui ma väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises olekus.“

1.1.5 Surmalähedaste kogemuste ajaloolised uuringud

Kehast väljumist nimetatakse rahvapäraselt „astraalrännakuks“ või „astraalprojektsiooniks“. „Bilokatsiooniks“ nimetatakse seda siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks. Kehast väljumine võib toimuda spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“ tavaliselt jääb enda füüsilise keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki vahemaid ruumis ja „materialiseerub“ alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks mõned tunnistajad on