1.1.1 Inimese surm

Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad:

1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes. 2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ),

Malebranche. 3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö. „sünkroniseeritud“ ), Leibniz. 4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley. 5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.

Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta. Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus on kirjas järgmine tekst:

„Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist kui ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas. Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile sellest teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et peaks tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis koostis. Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise – psüühika – reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Selles väljendub psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse rakendades seda tegelikkust ka muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese isiku perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva keskkonna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest.“

Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused, mis lükkavad ümber arusaamad, et teadvus ( psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, hakkamegi järgnevalt lähemalt uurima.

1.1.1 Inimese surm

Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid 6

aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha uurimiseks täiesti hädavajalikud.

Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine tõi kogu meditsiinis suure pöörde. 21. sajandi alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku haigusi.

Inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle.

Mitut eri liiki koed moodustavad struktuure, mida nimetatakse organiteks. Iga organ täidab üht kindlat ülesannet või ülesandeid. Näiteks kopsud, magu, maks, neerud ja silmad on inimkeha organid. Näiteks mao ülesanne on seedimisprotsessi käigus säilitada ja lõhustada toitu. Magu ja teised seedimisega seotud organid moodustavad seedeelundkonna. Seedeelundkond seedib toitu, imendab toidust kasulikud toitained vereringesse ja viib välja jääkained. Inimesel on kokku kaksteist elundkonda ja need töötavad kõik koos, et keha suudaks täita funktsioone, mida on vaja ellujäämiseks.

Inimorganismi suremise põhjused võivad olla väga erinevad, kuid surmatunnused on kõikidel puhkudel siiski ühesugused. Näiteks seiskub hingamine ja südametegevus, väheneb kudede elastsus, lihased lõtvuvad ja need ka ei reageeri ärritajatele. Näiteks inimesel ei esine reflekse. Neid aga nimetatakse primaarseteks surmatunnusteks ja pärast neid tekivad sekundaarsed surmatunnused. Näiteks tekivad koolnulaigud. Vere valgumine allapoole põhjustab laikude tekkimist. Näiteks kui koolnu asetseb parajasti selili, siis tekivad laigud just seljale. Hiljem see hemolüüsub ja imendub kudedesse. Need muutuvad hiljem sinakaspunaseks.

Lihaste koolnukangestus algab just vahelihasest ja südamest. Näiteks võib see esineda inimese mälumislihastes umbes kaks kuni neli tundi pärast surma. Pärast seda levib koolnukangestus allpool olevatesse lihastesse ja kaob samas järjekorras umbes kaks ööpäeva pärast indiviidi surma. On teada ka seda, et erinevad koed ei sure üheaegselt. Näiteks pärast südame töö peatumist võivad aga lihased elektrilisele ärritusele reageerida veel mitmeid tunde. Ripsepiteedi liikumine hingamisteedes võib jätkuda veel üle kümne tunni. Seemnerakud võivad liikuda aga rohkem kui näiteks ööpäeva.

Närvikude sureb kõige kiiremini. Vereringe seiskumise tagajärjel sureb aju väga kiiresti. Näiteks kui aju ei saa hapnikku 3 – 5 minuti jooksul, tekivad juba pöördumatud muutused ajus. Aju lõpliku surmaga lõpeb ka südametegevus, sest ajutüves asetsevad vereringe regulatsioonikeskused on surnud. Siiani teati seda, et ajusurmale järgneb väga kiiresti südamesurm või pärast südamesurma järgneb kiiresti ajusurm, kuid arusaamad selles asjas on tänapäeval juba muutunud. Näiteks vereringe säilitamine on võimalik inimese intensiivse elustamisega. Kuid ka sellisel juhul on suurem osa ajust surnud näiteks mõne kõrge ajurõhu tõttu. Sellise võimalikuse eelduseks on see, et ajutüves olevad vereringekeskused peavad töötama. Ainult nii on võimalik vereringe jätkumine.

Kuid inimese hingamist on võimalik säilitada hingamisaparaadiga ja veetasakaalu infusioonidega. Inimesed, kelle ajud on suures osas hävinud, jätkavad teatud vegetatiivset elu ilma, et suudaksid välismaailmaga vaimselt kontakteeruda. Nende elu sarnaneb nagu taime eluga. Kui inimese aju enam ei tööta, siis on inimene surnud, kuid süda lööb ikkagi. Teadvuse ja psüühika lakkamist ning ajutüvereflekside puudumist peetaksegi ajusurma põhilisteks tunnusteks. Ajutüve refleksid on näiteks hingamisliigutused, neelamine ja sarvkestarefleks. Korduvatel EEG-uuringutel saadakse sellisel juhul ainult pidev ( s.t. sirge ) joon.