1.1.2 Surmalähedased kogemused

1.1.2 Surmalähedased kogemused

Inimesed, kes on surnuist ellu äratatud, kinnitavad seda, et surm on hoopis elu kõige meeldivam ja vapustavam kogemus. Surmalähedasi kogemusi on uurinud päris põhjalikult näiteks inglise paranormaalsete nähtuste uurija doktor Kenneth Ring. Näiteks juhtum John Migliazzoga 1968. aastal, milles ta väidab järgmist:

„Suplesin New Jersey ranniku lähedal ja väsisin väga ära. Mäletan, et kaldani ujumiseks mul enam jaksu ei olnud. Äkki tundsin, et jätan oma keha maha. Tõusin ligi 150 meetri kõrgusele ja nägin omaenda keha vees rabelemas. Lõpuks olin ikkagi kaldale jõudnud – kuidas, ei tea. Mäletan üksnes pimedust. Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada. Olin osa Universumist, osa kõiksusest. Teadsin ja mäletasin kõike... See muutis radikaalselt minu suhtumist surmasse.“

Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja kogenud surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast seda nad ei karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks. Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab järgmist:

„Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“

Üks naine, kes oli autoga kukkunud mõnda jõkke ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist:

„Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani, avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“

Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool bioloogilist keha. Näiteks on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame selle näiteks järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate inimröövijuhtumit, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse udusse. See toimus üsna nende kodu lähedal. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid hiljem, et kuidas nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus rohekasse udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud inimesed „väljaspool enda keha“ ja see võimaldas neil „hõljuda“ UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( s.t. endisi ) kehasid, 8