1.1.3 Raymond Moody ja Kenneth Ring

„mis“ istuvad endiselt veel autos. Sellesse uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy Collinsi ja Barry King.

Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasusesse ( surmalähedasi kogemusi ja UFO-juhtumeid ). Nad arvavad, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel tegelikult piisavalt materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes esile kutsuda ja sellepärast paljud teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste tõepärasusesse.

Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg. Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad inimese teadvuse sõltumatusele bioloogilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on võimeline eralduma oma bioloogilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata surmalähedaste kogemuste ehk SLK-de reaalsust. Teadus ei tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused „tunduvad olevat“ metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.

1.1.3 Raymond Moody ja Kenneth Ring

Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt SLK-deks.

Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks raamat kannab pealkirja „Life After Life“ ( Elu pärast elu ) ja teine „Reflections on Life After Life“ ( Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi kahte suurde rühma – inimesed, keda oli võimalik äratada pärast kliinilist surma tagasi ellu, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest neil esinesid väga rasked traumad või haigused.

Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega, sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd vapustav ja silmiavav.

Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu sarnaseid elamusi, mitte valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused, mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes püüdsid ennast tappa.

Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja 9

rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta. Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast suurt autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid, mida ta kirjeldas järgmiselt:

„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain, jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud... Ma nägin (seal) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad... Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus. Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet – ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagasi.“

Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit, valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.

Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid. Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest, kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt. Oma raamatus „Heading toward Omega“ ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse tulemused:

„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi