1.2.2 Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad

1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.

2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ), mitte seisumassiga keha ( inimene ).

3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise lakkamise tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.

Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:

1. Mis eraldub inimese kehast? 2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast? 3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?

Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu näiteks surnute „hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet. Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.

1.2.2 Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad

Tekib küsimus, et kui teadvus tekib elektrilises süsteemis, siis mis eristab teadvuseta süsteemist teadvusega süsteemist. Näiteks teadvus tekib inimese ajus, kus eksisteerivad laenglevad neuronid ehk elektriliselt laetud kehad, kuid samas võivad elektriliselt laetud kehade süsteemid olla ka tahketes kehades või isegi äikesepilves. Miks on nii, et just ajus olevas elektrilises süsteemis tekib teadvus, kuid teistes elektrisüsteemides seda ilmselt ei teki? Lahendus seisneb selles, et mille poolest erineb teadvusega süsteem teadvuseta süsteemist. Näiteks inimese ajus olevas elektrilises süsteemis tekivad ja kaovad elektriliselt laetud kehad ajas ja ruumis perioodiliselt ( sest neuronite laenglemine toimub ajas ja ruumis perioodiliselt ). Ajus olevate elektrilaengute vahel esinevad enamasti elektrilised tõukejõud, sest kõik neuronid on laetud samamärgiliselt. Kuid näiteks tahkes 30

kehas, mis on elektriliselt neutraalne, on kõik aatomid laetud ehk esinevad ioonid, mille vahel on kovalentsed sidemed ( s.t. keemilised sidemed ). Iga ioon on vastastikmõjus vastandmärgilise iooniga. Seetõttu ongi tahke keha enamasti elektriliselt neutraalne, sest see koosneb sama palju üheja erimärgilistest laengutest ehk ioonidest ja need on ruumiliselt jaotunud nii, et iga laeng on vastasmõjus vastandmärgilise laenguga. Need erinevused on aga väikesed ja tegelikult ebapiisavad seletamaks erinevust teadvuse süsteemist teadvusetu süsteemist. Kõige suurem ja olulisim erinevus ilmselt seisneb selles, et teadvusega süsteem on pidevas sisemises muutumises keskkonna interaktsiooni tõttu, kuid samas teadvuseta süsteem on ajas pigem muutumatu ja keskkonnaga interaktsiooni enamasti ei teki. Näiteks inimese teadvussisu on ajas pidevalt muutuv, ja isegi siis kui ta oma toas päev läbi ringi kõnnib. Teadvussisu pidev muutumine avaldub ajus elektriliselt laetud ajupiirkondade aktiivsuste pidevas muutumises, sest need on vahetult seotud ( sõltuvuses ) keskkonnast tulenevate stiimulitega, mis on omakorda samuti pidevas muutumises. Ja tegelikult see ongi oluliseim ja suurim erinevus kahe elektrilise süsteemi vahel, milles ühes tekib teadvus ja teises aga ei teki mitte kunagi. Põhjus seisnebki selles, et elektriline süsteem ( s.t. elektriliselt laetud kehade vaheline resultantväli ), milles tekib teadvus, on pidevas muutumises ajas ja ruumis, sest see süsteem on interaktsioonis keskkonnaga, mis samuti detailides pidevalt muutub. See tähendab seda, et on olemas kaks poolt – elektriline süsteem ja keskkond, mille ühe muutus põhjustab teise muutumise ning selline muutumine on alati omavahel vastastikune.

Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info ) impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.

Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri. See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine. Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse ja ainevahetuse erinevusi.

Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune ( oma informatsiooni poolest ) impulsist, mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid ( neuronipopulatsioonid ) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka talletavad informatsiooni.

Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Elektriimpulss liigub ajus kiirusega umbes 360 km/h. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt, vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info juba kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid ) talamuse lateraalse põlvkehalt otse kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore kõik need aju impulsid siiski liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda veel lõpuni ei teata. Kui aga teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis ilmselt annab see teada ka sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.

Suur osa sensoorsetest signaalidest ( ehk impulsid ) läbivad taalamuse piirkonna. Edasi hakkavad neid signaale töötlema aju kõrgemad keskused ( näiteks ajukoor ). Taalamus on seega kontrollkeskus ja võimalik sõlmimisala ( impulsside koondumise piirkond ). Kuid taalamusse tulevad impulsid ajukoorest tagasi ( tagasi-sidestatud süsteem ). Selle kaudu töödeltakse inimese tunnetusprotsesse ja käitumist ( mis sõltub inimese seisundist, tähelepanust, huvidest ja