1.2.8 Unenäod

leidub meie reaalses maailmas. See võimaldab andmeanalüüsil tuvastada erinevate objektide kategooriaid, mis eksisteerivad meie objektiivses reaalsuses. Kui närvivõrk mõõdab enda aktiivsuse statistilisi jaotusi, siis õpib närvivõrk leidma erinevate objektide kategooriaid. Niimoodi käib ajul maailma statistika avastamine ehk mõõdetakse närvivõrgu komponentide statistikat. Erinevate objektide omaduste statistiline jaotus määrab ära ümbritseva maailma efektiivse tajumise. Kuid statistiline analüüs saab toimuda ainult siis, kui aju on kogunud suurel hulgal andmeid.

Paljud andmed jagunevad iseenesest kategooriateks hoolimata erinevate liikide andmete erinevast struktuurist. Aju jaotab ümbritseva maailma erinevateks kategooriateks. Näiteks maailmapilt võib sisaldada selliseid objekte, mis on tavaliselt erinevat sorti.

1.2.8 Unenäod

Unenäod esituvad inimesel kahel erineval viisil. Enamus unenägudes interakteerub inimene ümbritseva virtuaalse keskkonnaga nii nagu ärkvel olleski, s.t. inimene on osaline unenäos toimuvaga. Näiteks vesteldakse sõbraga, sõidetakse jalgrattaga, peetakse sünnipäeva jne. Kuid esineb ka selliseid unenägusid, mida saab mõista ainult jooksva filmina. Sellisel juhul inimene ise ei osale unenäos toimuvaga, vaid jälgib sündmusi passiivselt pealt nii nagu vaatab inimene kinosaalis jooksvat filmi.

Inimesed enamasti ei mäleta, kuidas nad oma unenäo sisse sattusid. See tähendab, et ühel hetkel ollakse voodis ja oodatakse une saabumist, kuid juba teisel hetkel nähakse unenäos toimuvat. Mingit vahepealset faasi ei mäletata või ei teadvustata. Selline asjaolu viitab sellele, et unne suikub inimene teadvusetult ehk unenägu nähakse küll teadvustatult, kuid sinna jõudmine toimub teadvusväliselt.

Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Unenägude nägemisega kaasneb alati ajuaktiivsus. Unenägu nähakse REM-unes, kuid mitte alati ( sest osad ( näiteks visuaalsed ) ajupiirkonnad on NREM-unes ). Kuid ka mitte-REM unes nähakse vahel unenägusid. On täheldatud REM-une ja ärkveloleku EEG mustrite sarnasust, mille korral esineb peamiselt kõrgesageduslik aktiivsus. Kuid aeglased madala sagedusega lained esinevad ainult mitte-REM une ajal. Seda sellepärast, et talamokortikaalne süsteem ei ole stabiilne – s.t. ajupiirkonnad pidurduvad ja siis jälle erutuvad jne. Kuid REM-unes on täheldatud aju üldist ergastusseisundit. Ja see tähendab ka aju infotöötlust. Frontaalne teeta-rütm ( 4-8 Hz ) REM-une faasis ennustab inimesel unenägude mäletamist. Kuid NREM-une faasis on selleks temporaalne alfa-rütm ( 8-12 Hz ). Nii leidsid Marzano jt. Ärkveloleku ajal on täheldatud ajus palju neurotransmittereid nagu näiteks serotoniin, noradrenaliin, atsetüülkoliin. Kuid näiteks atsetüülkoliin esineb ka REM-une ajal, kuid mitte-REM une ajal seda enam ei esine. Uurimused on näidanud, et atsetüülkoliin tekitab ajus kõrgesageduslikku aktiivsust, kuid samas ka talamuse mittespetsiifiliste tuumade aktiivsust. Need aga ju moduleerivad erutustaset korteksis. Üldnarkoosi seisundi ajal ei ole inimesel teadvust. Teadvust ei esine ka väga sügava une ajal ( mil unenägusid ei nähta ).

Raphe tuum on üks olulisemaid faktore käivitamaks ajutüve retikulaarformatsiooni ergastava mõju pidurdumist ajukoorele, mille tulemusena toimub ajukoore üldine pidurdus ja seejärel uneseisundi tekkimine. Inimese une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ning taastatakse neuronite energiaressursse. Aju tarbib hapnikku une ajal umbes sama palju kui ärkvelolekus, kuid verd rohkem. Une ajal toimub närvisüsteemi teatud osades aktiivne ainevahetus. Rahuliku une ajal toimub aju ainevahetuse ja verevoolu vähenemine, kuid see kiireneb kiire une ajal. Rakutuuma „locus coeruleus´e“ aktiivsus, mis toodab norepinefriini ja oluliselt vastutab inimese virguse ja meeleolu püsivuse tagamise, on REM-une ajal pidurdunud. Inimene enamasti näeb REM-une ajal unenägusid.

Inimestel, kellel on kaks ajupiirkonda otsmikusagarate eesosas keskmiselt suuremad, esineb palju rohkem kirkaid unenägusid, mille korral on inimene teadlik oma viibimisest unenäos. Otsmikusagarate eesosas asub inimese juurdlemis- ja analüüsimisvõime. See tähendab ka seda, et kirgaste unenägude nägijatel on hea loogiline mõtlemine ja hea juurdlemis- ning analüüsimisvõime. Kirgaste unenägude ajal esinev ajuaktiivsus on võrreldes ärkveloleku ja REM-unega vahepealse staadiumiga.

Inimese ärkveloleku ajal tekivad erinevaid närviimpulsse ( ehk aktivatsioonipotentsiaale ) pidevalt juurde ja need ei kao ära. Sellega kaasneb ka neuronite sünapsite juurdekasv või sünapsite tugevuste kuhjumine. Kuid närviimpulsse ei saa ajus olla lõpmatult palju ( näiteks ruumi puuduse tõttu ) ja seega esineb ajus seisund ehk aktiveerub ajus selline mehhanism, mis korrastab närviimpulsside kogust ajus ja viib need normaalsele tasemele, et saaks jätkuda normaalne ajutegevus. Sellega kaasneb ka sünapsite vähenemine ( sünapsite tugevuste vähenemine ) ajus teatud ajaperioodi jooksul ( näiteks une ajal ). Seepärast tekibki inimesel vajadus une järele. See tähendab seda, et närviimpulsse ei saa ajus olla liiga vähe ega ka liiga palju, sest siis tekib teadvuse kadumine ( võib tekkida näiteks uneseisund ). Võimalik, et närviimpulsside „kuhjumine“ toimub kogu närvisüsteemi ulatuses, mida aju töötlema peab. Kuna inimese uinumisel aju üldine bioelektriline aktiivsus langeb ( mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat sügavat und on tal vaja ), siis võib see viidata aktsioonipotentsiaalide vähenemisele ajus. Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz ).

Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.

Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria. Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates 31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda aidanud.

Inimesed, kes on sündinud pimedatena, võivad sellest hoolimata näha visuaalseid pilte – näiteks oma unenägudes. Need on väga hägusad ja lühiajalised, kuid siiski äratuntavad. Võrreldes kaasasündinud vaegnägemisega ei ole nende nägemiskeskus kahjustunud ja seetõttu võib seal esineda teatud piiritletud aktiivsus. Seda nägemiskeskust ajus on võimelised stimuleerima ka teised meeled. See tähendab seda, et teised meeled, mis stimuleerivad nägemiskeskust, võivad oma enda info põhjal luua visuaalseid pilte ümbritsevast maailmast. Näiteks nahkhiired ja hammasvaalalised loomad kasutavad ultraheli ruumis navigeerimiseks või saagi püüdmiseks. Ultraheli korral muundatakse kudedelt tagasi peegelduvat heli elektrisignaalideks, mida arvutis loob inimene lootest või skanneeritavatest organitest visuaalse kujutise.

1.2.8.1 Unenägude tõlgendamine

Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung oletasid, et inimese teadvus on kõigest psüühika jäämäe pisike tipp ning suurem osa inimese psüühikast moodustub teadvustamatus ehk alateadvus. Inimese alateadvus jaguneb omakorda mitmeks osaks. Freud arvas, et alateadvuse ja teadvuse vahel puudub otseühendus ja alateadvus on teadvusest palju võimsam oma intellektuaalsuse poolest. Freud oli kindel, et inimese käitumist määrab peamiselt alateadvuses toimuvad protsessid, kuid seda inimesele endale teadvustamata moel. Freud on kirjutanud järgmist: „Teadvustamatus on suurem ring, mis haarab endasse teadvuse väiksema ringi; kõigel, mis on teadvustatud, on teadvustamata eelaste.“ Ta oletas, et inimese unenäos avaldub võimalus suhelda alateadvusega otseselt ehk alateadvus suhtleb teadvusega otseselt unenäo avaldumisvormina. See tähendab seda, et alateadvus suhtleb unenäos inimese teadvusega keerulises šifreeritud keeles. Soovide kujutamine täitununa on Freudi oletuse järgi peamine, milleks alateadvus unenägusid kasutab. Mõnikord on alateadvusest tulenevad soovid täiesti varjamatud. Näiteks kui homme on õpilasel kontrolltöö, võib ta sellele eelneval ööl näha unes seda, et ta sooritab kontrolltöö positiivsele hindele.

Freud oletas seda, et peale selgete soovide on olemas ka sellised soovid, mis on inimesel alla surutud, kuid mida alateadvus hästi teab. Allasurutud soovid võivad tuleneda inimese varajasest lapsepõlvest või on need kuidagi seotud seksuaalsete ihadega. Freud oli kindel, et iga inimese unenägu väljendab kuidagi inimese enda isiklikke soove. Absurdse süzeega unenäod on tema arvates kahe kihilised. Näiteks unenäo manifestne ehk väline sisu ei näi seostuvat inimese subjektiivsete soovidega. Nii on see näiteks siis kui inimene näeb mõnda õudusunenägu või kui ta unenäos surma saab. Kuid unenäo latentne kiht näitab unenäo tegelikku tähendust, kui inimene analüüsib ja lahti mõtestab unenäo üksikuid motiive ja sümboleid. Unenäo latentne osa on Freudi meelest alati seotud inimese mingisuguse sooviga.

Tihendamine oli Freudi arvates esimene meetod alateadvuse unenäo sõnumite šifreerimisel: „Tihendamine toimub välja jätmise teel, niivõrd kui unenägu ei ole mitte unenäo mõtete punktpunktilt täpne ülekordamine või pojitseerimine, vaid nende äärmiselt ebatäielik ja lünklik taasesitus.“ Nihutamine oli Freudi arvates teine peamine meetod, mis inimese unenägudes ilmneb. Näiteks inimese unenäo tegeliku ehk latentse sisu moodustavad sellised objektid, mis ilmnevad välja just manifestses unenäosisus. Need objektid viitavadki unenäo latentsele sisule. Freudi meelest olid vabad psühholoogilised assotsiatsioonid need, mis aitasid lahti mõtestada tihendamise ja nihutamise šifreerimismeetodid. Unenäokujundite tõlgendamisel peab abiks olema psühhoanalüütik, kes aitab inimesel tekkivaid assotsiatsioone mõista ja meenutada. Nii saab kui teada unenäo tegelikku sõnumit, vähemalt Freudi arvates.

Kuid seevastu Carl Gustav Jung, kes oli Freudi algne kaastööline ja hilisem konkurent, ei pooldanud vabade assotsiatsioonide meetodit. Ta püüdis mõista, mida alateadvus inimesele öelda tahab, kui ta teeb seda unenäo kaudu. Enamasti avalduvad unenäos inimeste emotsionaalsed probleemid, hirmud või usulised veendumused. Jung tõlgendas unenägu materjaliga, mis oli sellega vahetult ja selgelt seotud, mitte nii nagu seda tegi Freud, kes jagas unenäo manifestseks ja latentseks osaks. Näiteks Jung pööras olulist tähelepanu korduvatele motiividele inimese erinevates unenägudes, sest ta arvas, et see viitab inimese mingisugusele senilahendamata probleemile, mis nüüd siis alateadvus unenäos märku annab. Selle konkreetse probleemi lahendamise korral kaob ära ka see korduv motiiv, mis avaldub erinevates unenägudes.

Freudi ja Jungi teooriaid ei pea tänapäevane psühholoogiateadus enam teaduslikeks ja seetõttu on teadus nende ideedest üldiselt distantseerunud. Unenägudel ei ole tegelikult mitte mingit peidetud sisu ega krüpteeritud sõnumeid. Seetõttu pole unenägusid mõtet dešifreerida. Inimese

1.2.8.2 Paradoksaalse une funktsioon

REM-une faas esineb öö jooksul 4 – 5 korda. Selle faasi ajal on ajuaktiivsus kohati isegi suurem kui inimese ärkveloleku ajal. REM-une ajal stimuleeritakse õppimisega seotud ajupiirkondi. Ameerika Ühendriikides asuvas California Ülikoolis Berkeleys töötavad teadlased A. Goldstein ja M. Walker hüpotiseerivad, et REM-une funktsioon seisneb emotsioonide regulatsioonis. REM-uni töötlevat emotsionaalset osa, mis on seotud mingi konkreetse sündmusega inimese elus ja peale selle aitab REM-uni inimest ettevalmistada unejärgseks optimaalseks emotsionaalseks funktsioneerimiseks. REM-uni tagab inimese unejärgse adaptiivse emotsionaalse funktsioneerimise. Goldsteini ja Walkeri teooria järgi aitab paradoksaalne uni, mis järgneb emotsionaalsele sündmusele, salvestada inimese mälestuse pikaajalisse mällu ja samaaegselt aitab REM-uni eemaldada mälestuselt ka emotsionaalse komponendi. See tähendab seda, et REM-uni teostab mälestuse järeltöötlust, mis aitab kinnistada mälujälge ja võtab sellelt ka emotsionaalse komponendi. REM-uni vähendab unejärgset emotsionaalse reaktsiooni intensiivsust ja aitab eristada olulist ebaolulisest. Näiteks pärast magamist esinevad inimeste madalamad hinnangud selle kohta, et kui negatiivseteks loetakse emotsionaalse sisuga pilte.

Aju limbiline süsteem reguleerib inimese motiveeritud ja emotsionaalset käitumist. Limbilise süsteemi suuremad osad on mandelkeha, hipokampus, hüpotalamus ja haistesibul. Need kõik on omavahel funktsionaalselt seotud, mis paiknevad ajukoore all. Kuid paralimbiline süsteem jääb limbilise süsteemi ja ajukoore vahele. Seal asub näiteks insula.

Unenägude tähendus seisneb lihtsalt emotsioonide mahalaadimises, sest inimese tundmusi ja mälestusi töötlevad neuronaalsed protsessid kutsuvad ajus esile unenägusid. Une ajal laetakse maha inimese emotsionaalne pinge, mis on parajasti ülearune ja nii valmistub inimene öösel uueks päevaks. Aju vabaneb halbadest emotsioonidest äreva või õudu tekitava unenäo abil. REM-une ajal esineb väga suur ajuaktiivsus.

Goldsteini ja Walkeri uneteooria püüab seletada REM-une tekkimist ja vajalikkust inimese ajule jättes sealjuures täielikult kõrvale sügava une funktsiooni. Nende teooria hõlmab ainult inimese REM-und, kaasamata sügava une tekkimist. See on nende teooria üks tõsisemaid raskusi, sest on ebaloogiline ja ebausutav, et REM-unel ja sügaval unel on olemas üksteisest eraldi seletatavad funktsioonid. Nii olla ei saa. Inimesel on kahte liiki und ( REM-uni ja sügav uni ), mis esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Seega peavad need olema omavahel kuidagi seotud, mitte nii et neil on erinevad funktsioonid nagu näiteks REM-une vajalikkust seletab Goldsteini ja Walkeri teooria, kuid samas sügava une funktsiooni seletab Tononi uneteooria. Nii olla ei saa. Tõeline uneteooria peab seletama samaaegselt mõlema une liigi funktsiooni.

Goldsteini ja Walkeri REM-une teooria on üles ehitatud selle une ajal toimuva virgatsainete muutustele. Noradrenaliini ja ka teiste stressi ning ärevusega seotud virgatsainete taseme langus on selle teooria üks põhilisemaid empiirilisi alustalasid ja lähtepunkte. Kuid just see on ka antud teooria üks kõige nõrgemaid kohti, sest siin võib olla kaks tõlgendus võimalust. Noradrenergiline süsteem võib küll viidata REM-une funktsioonile ( mida Goldstein ja Walker ka usinasti teevad ), kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une seisundiga kaasnev nähtus.

Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et 44

nähtus või seaduspärasus võib olla kaasuseks mingile teisele nähtusele või see võibki olla mingi teise nähtuse ilmingu konkreetseks põhjustajaks. Seda nimetatakse korrelatsiooniks ja kausaalsuseks, mille korral on nähtused omavahel korrelatsioonis või on need omavahel kausaalses suhtes nii et ühe nähtuse avaldumisega kaasneb mingi teise nähtuse ilmnemine, mitte ei põhjusta selle avaldumist ehk ei ole korrelatsioonis. Seda peab ajuteaduses pidevalt arvestama, mis on ajuteadusele omane.

REM-unes nähakse unenägusid ehk esineb teadvus, kuid sügavas unes unanägusid enam ei nähta ehk teadvust ei esine. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb pigem ärkveloleku ajuaktiivsusega kui sügava unega ja nende teooria järgi tuleneb see just sellest, et REM-uni edendab inimese optimaalset emotsiooniregulatsiooni.

Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse REM-une faas. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb ärkveloleku ajuaktiivsusega, vahel on see isegi suuremgi. Kuid sügava une ajuaktiivsus erineb REM-une omast märgatavalt, olles mitte nii enam globaalse, vaid lokaalse aktiivsusega. Sügava une ajuaktiivsus on võrreldes REM-une omaga palju väiksem ja see on nö. „killustatud“. See mõneti sarnaneb inimese langemisega koomasse või kliinilisse surma. Kliinilisse surma langemisel ehk pärast südame tegevuse seiskumist suureneb hetkeks ajuaktiivsus, mille järel alles siis lõpetab aju oma töö. Nii tundub olevat ka REM-une ja sügava une vahekorraga, mille korral suureneb ajutiselt enne sügavasse unne suikumist ajuaktiivsus. See tähendab, et enne sügava une ilmnemist suureneb ajuaktiivsus nii nagu enne aju kliinilist surma. Suurenenud ajuaktiivsusega kaasnevad unenäod ( s.t. teadvus ) ehk see, mida me nimetame REM-uneks.

Kui REM-une ajuseisund sarnaneb ärkveloleku omaga, siis inimese sügav uni sarnaneb kooma või kliinilise surmaga, mille korral ei esine teadvust. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas. Selline järjekord pole kunagi olnud vastupidine, küll aga on inimesed olnud ka ainult REM-une faasis jõudmata sügavasse unne.

REM-uni ja sügav uni käivad alati käsikäes, juhul kui inimest ei äratata REM-une ajal üles. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas ja see ei toimu mitte kunagi vastupidiselt. Sügav uni on inimese närvisüsteemile vajalikum kui REM-uni. See tähendab, et sügava une puudumine toob esile rängemad ajukahjustused kui REM-une puudumine. REM-uni ja sügav uni on omavahel lahutamatult seotud sarnaselt nii nagu aeg ja ruum. Sügava une funktsioon on seotud impulsside kuhjumise regulatsiooniga ajus, mis neurobioloogiliselt väljendub sünapsite vähenemises sügava une ajal. Seda on veenvalt näidanud Tononi empiirilised uuringud. Sellest võib mõneti järeldada seda, et sügava une ilmnemisega kaasneb REM-une staadium, olles sügava une „sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas. See tähendab, et REM-uni on tegelikult kõigest „sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas sügava une tulekuks. Analoogiline oli nii ka surmalähedaste kogemuste ilmnemistega, mida oli siiani arvatud olevat sureva aju viimasteks funktsioonideks. REM-uni on seega sügava une kaasnähtuseks.

Kuna REM-uni on pigem „sissejuhatus“ või „ettevalmistus“ inimese sügavasse unne suikumiseks, siis seega on sügava une ( mitte REM-une ) funktsioon inimese une põhifunktsiooniks. See tähendab seda, et küsimusele „miks inimene vajab und?“ annab vastuse sügava une funktsioon, mitte niivõrd REM-une funktsioon.

Teadvus on seotud kindlalt neuronite laenglemistega ehk aju aktiivsusega. Kuid ärkvelolek on seotud pigem virgatsainetega ( mis tegelikult on ka seotud omakorda neuronite aktiivsusega ). See tähendab seda, et teadvuse sisu muutuse taga on aju aktiivsusmustri muutus, kuid inimese ärkveloleku muutus on seotud virgatsaine taseme muutusega. Näiteks noradrenaliini taseme langus ajus põhjustab inimese ärkveloleku kadumise ja nii on see näiteks REM-une ajal, mil inimene on küll teadvusel ( nähakse und ), kuid ei olda enam ärkvel.

REM-uni ja sügav uni esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Sügava une korral esineb ajus lokaalne ehk killustatud aktiivsus, mille korral on aju üldine aktiivsus asendunud aktiivsus-saarekestega, mis pole omavahel kontaktis. Sügava une korral puudub inimesel teadvus ( s.t. unenäod ) ja esineb ajus sünapsite vähenemine ( Tononi ). REM-une ajal esineb seevastu sama suur ajuaktiivsus, mil inimese ärkveloleku ajal. Esineb unenägude nägemine ja seega teadvus. REM-une ajal langeb selliste ühendite konsentratsiooni tase, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Näiteks langeb noradrenaliini tase REM-une ajal. Kõik need aspektid tõepoolest

viitavad sellele, et REM-uni on lihtsalt sissejuhatus sügavasse unne. Sügava une funktsioon seisneb sünapsite vähenemises ajus, et stabiliseerida aju energiakasutus. Sel ajal puudub inimesel teadvus ehk ei nähta unenägusid. Kuid enne inimese teadvusetuse staadiumisse jõudmiseks peab inimene kaotama ärkvuse, mis tähendab seda, et teadvuse kaotusele eelneb ärkveloleku lakkamine. See avaldub aju noradrenergilise süsteemi aktiveerumises, mille korral ajus langeb noradrenaliini ja teiste keemiliste ühendite konsentratsioon, mis vastutavad inimese ärkvuse ja virguse eest. Juba ammu on teada, et ärkvelolek ja teadvus ei ole päris üks ja sama nähtus. Kuid samal ajal esineb ajuaktiivsus edasi, mil see oli ärkveloleku ajal. See kestab kuni sügava uneni ja sellega kaasnebki unenägude nägemine ehk teadvuse esinemine. Enne aju energia stabiliseerimisprotsessi ehk sünapsite vähenemise staadiumit ( s.t. enne sügavat und ), mil inimene on täiesti teadvusetus seisundis, lakkab inimese ärkveloleku aktiivsus, mis väljendub noradrenergiliste ühendite konsentratsiooni taseme languses, mida kirjeldabki meile Goldsteini ja Walkeri paradoksaalse une teooria.

1.2.8.3 Aju noradrenergiline süsteem

Und on kahte liiki: sügav uni ja REM-uni ehk paradoksaalne uni. Paradoksaalne uni on kiirete silmaliigutuste uni ehk REM-uni, mil nähakse unenägusid. Paradoksaalse une ajal esineb peaaegu täielik lihastoonuse kadu, kuid ajukoores esineb seevastu suur aktiivsus. Sügava une ajal unenägusid ei nähta. Sügava une ajal langeb inimese kehatemperatuur, südamelöögi sagedus ja üldine lihastoonus; väheneb mitmetes ajupiirkondades aktiivsus ja väheneb ka hapnikutarbimine. REM-une ajal esinev ajuaktiivsus erineb oluliselt sügava une ajuaktiivsusest, kuid sarnaneb suurel määral ärkveloleku omaga. REM-une ajal sarnaneb inimese ajukoore elektriline aktiivsus ärkveloleku omaga. Ka hapniku- ja glükoositarbimine on väga sarnane ärkvel oleku omaga – vahel võib see olla isegi suuremgi. See tähendab ka seda, et REM-une ajal nähtavad unenäod on kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu tekkinud suvalised ajuaktiivsusmustrid. Ajukoore suurenenud aktiivsusest hoolimata ei ole inimene siiski ärkvel.

Ajukoores eksisteerib limbiline süsteem, mis koosneb mandelkehast, hipokampusest, haistesibulast ja hüpotalamusest. Nendes piirkondades on REM-une ajal aktiivsus kõige suurem. Peale nimetatud osade on ka suurenenud aktiivsus insulas ja otsmikukoore keskmises osas. Mandelkeha reguleerib inimese emotsioone.Aktiivsus aju limbilistes ja paralimbilistes struktuurides on REM-une ajal suurenenud.

REM-une ajal toimub ajutüve neuronites järsk noradrenaliini konsentratsiooni taseme langus. Noradrenaliini on seostatud inimese tähelepanu ja ärksusega ning ka valmisolekuga reageerimiseks. Noradrenergiliste neuronite laenglemine ajutüves väheneb REM-une staadiumis, eelkõige ajutüves asuvas sinava tuuma neuronites. Pärast REM-une lõppu taastub noradrenaliini tase ajus une eelsele tasemele. Paradoksaalse une ajal esinevad ajus teetalained. Noradrenaliini tase on madal ja seda enam just sinava tuuma neuronites. Üldse on REM-une ajal madal selliste virgatsainete tase, mis on seotud inimese stressi ja ärevusega. Ülivirguse tekitab inimesel noradrenaliini hulga suurenemine ajus.

Inimesed mäletavad enamasti hästi just neid asju, mis sisaldavad endas kõrget emotsiooni taset ja on inimesele emotsionaalselt oluline. Noradrenergiliste juhteteede ja perifeerse närvisüsteemi aktivatsioon on oluline inimese emotsionaalse sündmuse mällu talletamiseks. Noradrenergiliste juhteteede aktivatsiooni reguleerivad sinava tuuma neuronid, mis asuvad ajutüves.

Ajutüves olev sinavtuum ehk locus coeruleus reguleerib mandelkeha bioelektrilist aktiivsust adrenoretseptorite abil, kuid ajukoore aktiivsust reguleerib see läbi -adrenoretseptorite, mida on kahte liiki. Mandelkeha aktiivsus on keskkonnastiimulite suhtes selektiivne ja seda võimendab sinava tuuma faasiline aktiivsus. See tähendab ka seda, et mandelkeha ja sinava tuuma aktiivsus sarnanevad üksteisele tavalise ehk normaalse ajuseisundi korral. Mandelkeha ja otsmikukoore 46