1.2.9 Inimese ärkvel olek

keskmine osa ( s.t. ajukoor ) on omavahel funktsionaalselt seotud.

Noradrenaliini kõrge tase ajukoores vähendab prefrontaalkoore tööd läbi 1-adrenoretseptorite, mis takistavad närviimpulside ülekannet. Otsmikukoore keskmine osa ehk prefrontaalkoor kontrollib ülalt-alla mandelkeha aktiivsust ja kui see kontroll väheneb, siis põhjustab see mandelkeha aktiivsuse suurenemist.

Otsmikukoor aktiveerub noradrenaliini mõõduka taseme korral 2-retseptorite kaudu. Selle tõttu on otsmikukoorel suurem kontroll mandelkeha üle. Kuid otsmikukoore töö on häirinud kõrge noradrenaliini taseme tõttu ajukoores 1-retseptorite kaudu. Selle tulemusena on otsmikukoore kontroll mandelkeha üle vähenenud.

Sinava tuuma neuronites esineb inimese terve aju korral pidev madal baasaktiivsus. Baasiline laenglemine tähendab närviraku alalist aktiivsust. Kuid mingite oluliste stiimulite esinemise korral tekib faasiline aktiivsus, mida võib tõlgendada reaktsioonina nendele tekkinud stiimulitele.

Ajutüves oleva sinava tuuma noradrenergiliste neuronite laenglemist iseloomustab madal baasaktiivsus ja kõrge faasiline aktiivsus üksteise suhtes. Sinava tuuma neuronite baasaktiivsus on stressitingimuses kõrgem ja ka noradrenaliini hulk on suurenenud.

Sinav tuum, mandelkeha ja prefrontaalkoor on omavahel funktsionaalselt seotud. Näiteks mandelkeha ja ajukoore vaheline suhtlus on aluseks adaptiivsele emotsiooniregulatsioonile. Mandelkeha ja ajukoore vahelist suhtlust häirib noradrenaliini taseme tõus.

1.2.9 Inimese ärkvel olek

Ärkvel olek ja teadvusseisund ei ole tegelikult üks ja sama psühholoogiline nähtus. Näiteks kui inimene magab ja näeb parajasti und, siis on inimene teadvusel, kuid mitte ärkvel. See tähendab seda, et inimene on und nähes teadvusel, kuid mitte ärkvel. Samamoodi on inimene teadvusel ka ärkvel olles. Inimene on ühtviisi teadvusel nii und nähes kui ka ärkvel olles, kuid nende kahe oleku ainus erinevus seisneb selles, et ühes ollakse ärkvel, kuid teises mitte.

Inimene on ühtviisi teadvusel nii ärkvel olles kui ka und nähes, mil enam ei olda ärkvel. Ärkvel olles loob inimese aju sensoorsete kanalite kaudu virtuaalse keskkonna ümbritsevast maailmast, milles inimene parajasti eksisteerib. Kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes loob inimese aju virtuaalse keskkonna mitte enam ümbritsevast maailmast, vaid ajus olevatest andmetest, mis on talletatud siis, kui inimene oli ärkvel. See tähendab seda, et ärkvel olles on inimese aju ümbritseva maailmaga adekvaatselt kontaktis, kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes on inimese aju ümbritsevast maailmast isoleeritud ehk puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Inimese enda unenäos on iga tegelane tegelikult tema ise, sest unenägu on inimese enda aju loodud virtuaalne tegelikkus. Unenäos võivad avalduda inimese alateadvuses olevad varjatud tungid, vajadused ja hirmud.

Teadvusseisund ja ärkvelolek ei ole päris üks ja sama nähtus. Aju-uuringud on veenvalt näidanud, et teadvusseisundi tekkimisega on otseselt seotud ajuaktiivsus ehk neuronite elektriline laenglemine. Kuid samas on ärkveloleku tekkimine seotud aju noradrenergilise süsteemi aktivatsiooniga, mille korral sõltub inimese ärkvelolek selliste ühendite konsentratsiooni tasemest ajus, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Seda näitavad veenvalt erinevad une-uuringud ja Goldsteini-Walkeri REM-une teooria eksperimentaalne kontroll. REM-une ajal esineb ärkvelolekuga sarnane ajuaktiivsus ( mille tõttu esineb unenägude nägemine ja seega teadvus ), kuid näiteks noradrenaliini tase ajus on sel ajal üldiselt langenud, mis läheb kokku inimese ärkveloleku lakkamisega. Kooma seisundi ajal on ajuaktiivsus üldiselt lakanud ja sel ajal ei esine teadvust ( s.t. ei nähta unenägusid ).

Ärkveloleku ajal meeleorganitelt tuleva info töötlemisega ja vahendamisega seotud piirkonnad ajutüves kutsuvad esile ka REM-une. Selle tulemusena aktiveerub ka aju limbiline süsteem, mis on kahe ajupoolkera ühendajaks. Nii tekivadki inimesel öösel unenäo elamused, sest aju limbiline 47