1.2.13 Aju hapnikuvaegus

Iga südamelöök koosneb diastolist, kodade süstolist ja vatsakeste süstolist. Diastoli ajal täituvad südame mõlemad kojad verega. Kodade süstoli ajal suruvad kojad vere vatsakestesse tõmbudes ise kokku. Kuid vatsakeste süstoli ajal tõukavad vatsakesed vere südamest välja ise kokku tõmbudes. Need kolm etappi järgnevad üksteisele kindlas ajalises järjestuses.

Südame rütmilise töö tulemusena pumbatakse verd inimese kõikidesse keha osadesse, mille tagajärjel on inimese närvisüsteem elektrilises aktiivsuses. Näiteks erinevad ajupiirkonnad on aktiivsuses ehk seda läbivad miljardid närviimpulsid. Neuronipopulatsiooni elektriline aktiivsus ehk laenglemine ja närviimpulsside levimine on omavahel seotud. Kui aga südame töö täielikult seiskub, siis seega lõpeb ka närvisüsteemis olev elektriline aktiivsus ehk toimub miljardite närviimpulsside liikumise lakkamine närvisüsteemis, sest ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Südame seiskumise tagajärjel jääb seisma ka organismi vereringe.

Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri. See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine. Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse ja ainevahetuse erinevusi.

1.2.13 Aju hapnikuvaegus

Kui aju saab ohtlikult vähe hapnikku, siis hakkab aju eritama suurel hulgal mitmesuguseid virgatsaineid ( näiteks dopamiini ja noradrenaliini ). Selline aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele on alati ühesugune. Lisaks nendele hakkab aju eritama ka selliseid mediaatoreid, mille tagajärjel hakkab inimese süda seiskuma kõigest mõneminutilise hapnikupuuduse tõttu.

Esimese minuti jooksul suureneb aju otsmikusagaras noradrenaliini hulk kuni 30 korda, dopamiini sisaldus 7 korda ja gamma-aminovõihappe ( GAVH ) kogus kuni 20 korda suuremaks. Viimane on ajule rahustava toimega ja seetõttu aeglustub ajurütm.

Teisel minutil suureneb suurajukoes serotoniini hulk kuni 20 korda. Kuid GAVH ja serotoniini taseme märgatav tõus põhjustab ka südame seiskumist.

Neljandal minutil lõpeb ajuaktiivsus ja südame löögi tegevus. Pärast seda on saabunud surm.

Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult. Aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks. Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Just sellel aspektil on loodud hulk erinevaid teooriaid SLK nähtuse teaduslikuks seletamiseks. Ollakse teaduslikult veendunud, et inimese kehaväliseid kogemusi ja SLK-sid põhjustab virgatsainete konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist:

„Ajukoore vallandumise sündroomi all mõistetakse seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad tajuaistingud. Näiteks hakkavad neuronid oimusagarates suvaliselt tõmblema, kui veri sealt välja valgub. Kuna aju oimusagaratesse salvestuvad mälestused, siis vallanduvad seal inimese mälestused ja kunagi kogetud tunded. Ajukoore nägemispiirkonna kahjustamise korral jäävad hapnikuta aju 51

kiirusagarad, mis põhjustab tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Ereda valguse kogemist põhjustab aga aju kuklasagaratest vere välja imbumine.“ ( Allikas: dokumentaalfilm „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )

Arvatakse olevat, et see ( SLK ) on aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist:

„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur aktivatsioon. Ka magama jäädes võivad inimesel tekkida tunneli kogemused. Kuid neid võivad tekitada ka narkootikumid, nagu LSD või meskaliin.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )

„Inimese psühholoogia määrab ära selle, kellena nähakse valgusolendit. Näiteks inimese eraelu, mälestused, ühiskond jne. Näiteks kristlased näevad Jeesust, kuid samas mittekristlased näevad teisi jumalusi. Vahel nähakse ka varem surnud lähedasi inimesi. Inimkeha pingestavad situatsioonid ( nagu näiteks operatsioon, insult, infarkt, autoavarii, uppumine jne ) vallandavad ajus neurokeemilised reaktsioonid. Surmalähedasi kogemusi on kirjeldatud väga sarnaselt juba tuhandeid aastaid. Just kirjelduste sarnasus näitab seda, et SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )

Neuroteaduslik fakt on see, et mõned minutid enne aju ja südame töö täielikku lakkamist esineb tõepoolest virgatsainete konsentratsiooni plahvatuslik suurenemine inimese ajus ( mida arvataksegi olevat põhjuseks inimese SLK-de kogemuste esinemistele ), kuid inimese reaalne kehast väljumine toimub hoopis sellest järgneval ajaperioodil ehk pärast virgatsainete ühendite keemilist möllu inimese ajus. Selle kohta on isegi dokumenteeritud tõendeid:

Näiteks Pam Reynoldsi juhtum, mis on üks paremini dokumenteeritud nn surmalähedase kogemuse juhtumeid ajaloos. Tähelepanuväärne on selle juhtumi puhul ajahetked, mil erinevaid toiminguid läbi viidi. Arsti lõikus kestis umbes 7 tundi ja patsiendi vaatlused viitasid väga tugevast ja selgest nägemisest ajal, mil haige patsiendi ajutegevus oli lakanud ning silmad suletud. Juhtum on väga detailselt ja hästi dokumenteeritud. Sellest tulenevalt on tähelepanuväärne see, et ajahetkel, mil ajutegevus ja südame töö olid lakanud ( ehk virgatsainete töö mõju oli sisuliselt olematu ), suutis surnud patsient kirjeldada väga täpselt tema kallal tehtavaid operatsiooni toiminguid, mis toimusid samuti täpselt sellisel ajahetkel, mil tema südame ja aju töö olid juba lakanud. Sellisel juhul ei saa seda enam seletada virgatsainete tegevusega ehk lihtsustatult ajukeemiaga, sest sellisel ajahetkel ( mil inimese aju ja süda enam ei töödanud ) on nende mõju praktiliselt olematu. See näitab selgelt ka seda, et reaalne kehast väljumine ilmneb just pärast aju ja südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus.

„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ).