1.2.14 Valgus

Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Inimese „reaalne“ kehast väljumine toimub just pärast aju ja südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus ( s.t. kliinilise surma ajal, mitte kliinilise surma saabudes ). Bioloogilise surma ja ka kliinilise surma ajal oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene üldse midagi kogeb näiteks ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik – ükskõik kuidas me neid nähtusi ka tõlgendame. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha, kuulda ega tunda.

„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson ). Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju olemasolu. Järelikult teadvus võib „mingisuguses mateeria vormis“ ajust eralduda –ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub ajust?

Kui teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisuguste seni tundmatute mateeria vormidena, siis ilmnevad teatud probleemid. Näiteks kui on tegemist mingisuguste tundmatute seni avastamata mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid just nende mateeria vormide olemasolu kindlaks tegemisel.

Siin kohal on kasulik tuua välja mõned näited. Näiteks füüsikateooriates ennustati selliste elementaarosakeste olemasolu, mida nimetatakse neutriinodeks. Neutriinod avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes paarkümmend aastat hiljem, sest neid oli väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida on siiski ka tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „teaduse uperpallid“, mis on valdavalt keerulise iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele.

Näiteks astronoomia teaduses teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska endale ettekujutada seda, et mis see tume aine füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine avaldub ainult gravitatsioonis ja muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida tumedat ainet on ammugi võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest puudulikest füüsika teadmistest.

Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse senitundmatu mateeria vormina, siis seda eksperimentaalselt tõestada on peaaegu võimatu, olgugi et füüsika teaduslikult oleks see siiski võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis jääb eksperimentaalsete katsete võimalustest väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise võib tegelikult siiski olemas olla.

Kui inimene sureb, siis pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega tunneb inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes kogemustes.

Kuid mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana ( füüsikas on energiaväljaks enamasti elektromagnetväli ) või värvilise pilvena. Moodyl õnnestus kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma kätt koosnevat väga väikestest „valguskübemetest“.

Surmalähedastes kogemustes näevad inimesed sageli just „valgusolendeid“ ( eluvormid, kes eksisteerivad ainult valgusena ). Valgusolendites nähakse oma kadunuid sugulasi, varem surnuid sõpru või tuttavaid. Seetõttu viitabki selline asjaolu sellele, et need „ebamaised“ olendid eksisteerivad elektromagnetväljana, sest valgus on ju füüsikaliselt elektromagnetlaine. Kuna kehast väljudes näeb inimene ennast samuti just valgusena, siis järelikult eralduvad inimese kehast ( täpsemalt närvisüsteemist ) just füüsikalised väljad, mida tuhanded neuronid oma laenglemistega tekitavad. Ajust eralduvad füüsikalised väljad elektromagnetlainetena.

Näiteks neuronite laenglemiste „asemel“ eksisteerivad ainult elektromagnetlained. See tähendab seda, et aju ( närvisüsteemi ) asemel on nüüd elektromagnetlaineid kiirgav „ruumi osa“, mis sarnaneb näiteks maailmaruumis eksisteeriva tähega – ka täht „kui ruumi osa“ kiirgab välja valgust ehk elektromagnetlaineid.

http://elutark.delfi.ee/heateada/allergia-paikesest-pole-voimatu?id=71653495

Joonis 1 Kehavälises olekus eksisteerib inimene ainult valgusena. Seega inimese bioloogiline keha on valgusolendi „kehast“ palju kordi keerulisem.

Visuaalselt kujutab kehast väljunud inimene endast kui ühte suurt valgust. Seetõttu nimetatakse kehast väljunud inimest ka „valgusolendiks“. Valgusolendi korral on visuaalselt näha väga suure intensiivsusega valguskuma. Sellised eluvormid eksisteerivad ainult valgusena. Selline asjaolu on tingitud just sellest, et kehast väljunud inimene eksisteerib elektromagnetväljana ja valgus on laineteooria järgi elektromagnetlaine.

Kvantteooria järgi on valgus aga osakeste ( footonite ) voog. Füüsika õpetab meile seda, et osakesed nimega footonid on elektromagnetilise vastastikmõju vahendajaks, mida me tajume valgusena, kuid sedagi ainult kindlatel lainepikkuste vahemikus.

Seepärast näebki kehast väljunud inimene välja valgusena, sest elusolendi eksisteerimise füüsikaliseks aluseks ei ole rakuline keha, vaid puhas elektromagnetväli. See on ka peamine põhjus, et miks inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes just valgusolendeid – mitte mingisuguse muu väljanägemisega elusolendeid.

Maailma religioonides aga nimetatakse üldiselt valgusolendeid „ingliteks“. Juba Piiblis nimetatakse „säravas valguses helkivaid olendeid“ ingliteks, keda mõistetakse Jumala teenritena/saadikutena.

Valgusolend kiirgab elektromagnetlaineid ( nagu taeva tähed ) ja sellepärast näevadki nad välja just valgusena ( nagu näiteks meie Päike sinises taevalaotuses ). Kuna füüsikalised väljad eralduvad just närvisüsteemist ja selles süsteemis olevate neuronite laengute suurused ( õigemini nende laengute väljade tugevused ) on üksteisest väga erinevad, siis järelikult olend ka kiirgab erinevate sagedustega ja erinevate lainepikkustega elektromagnetlaineid.

Lihtne oleks järeldada, et inimese ajust eraldunud elektromagnetlainete sagedused ühtivad ajulainete sagedustega, sest ajust elektromagnetväli ju eraldus. Tegelikult see nii aga ei ole. Kuna SLK-des on nähtud just eredat valgust kiirgavaid inimkujusid ehk olendeid, siis seega kiirgab valgusolend ehk kehast väljunud inimene kõiki valguslaine sagedusi ( ja lainepikkusi ), mis ei ühti kuidagi ajulainete sagedustega. Ei ole täpselt teada, et kas valgusolend kiirgab valguslaine sagedustest ka suuremaid või väiksemaid sagedusi nagu näiteks raadiolaineid või infrapunakiirgust. Kuid teoretiseerida ikka võib.

Elektrilised signaalid närvisüsteemis liiguvad mööda neuronite neuriite ehk aksone. Neid neuriite ümbritseb palju rasvataolist ainet, mida nimetatakse müeliiniks. See müeliinikest sarnaneb elektrijuhtme plastikisolatsiooniga, mis ka kiirendab elektrilise signaali liikumist ajus. Kuid neuronite laenglemine ei ole ümbritsevast keskkonnast isoleeritud. Kui neuron laengleb, tekitab see enda ümbritsevas ruumis elektrivälja, nagu laetud osake. Ajus on miljoneid laenglevaid neuroneid ja kõikide nende neuronite poolt loodud laengute väljade tugevused ( seega energiad ) on omavahel erinevad ehk seega neuronite laengute väljad on erinevate teadvuse teooriate järgi omavahelises konfiguratsioonis. Ja kui kõik need väljad eralduvad neuronipopulatsioonidest, siis koos sellega ka väljade konfiguratsioon, millel omakorda põhineb inimese teadvus ja psüühika. See tähendab seda, et väljade eraldumine ajusüsteemidest iseenesest ei põhjusta teadvuse eraldumist ajust, vaid ajust eraldunud väljade ( elektromagnetlainete ) omavaheline konfiguratsioon. Neuroni laenglemise poolt tekitatud väli iseenesest ei oma mingit infot, vaid info tekitab selle neuroni laengu välja konfiguratsioon teiste neuronite laengute väljadega. Täpselt sama on ka elektromagnetlainetega.

Teadvuse seisundi tekkimiseks oleks vajalik ( ilmselt tarvilik ) ajus olev informatsioon omavahel sõlmida, sest ajus töötlevad näiteks objekti kuju, suurust ja värvust just erinevad ajupiirkonnad. Informatsiooni sõlmimine on tegelikult vajalik nii teadvuse seisundi kui ka teadvuse sisu tekkimiseks. Enamasti on see sõlmimine ka õige. See tähendab seda, et teadvustatud kujutis on alati sõlmitud. Ka surmalähedaste kogemuste ajal kogetakse ühtset teadvuse pilti. Seepärast on alust arvata, et just see „sõlmitud informatsioon“ eraldub ajust elektromagnetlainete omavaheliste konfiguratsioonidena.

Informatsioon liigub närvisüsteemis ühelt neuronilt teisele närviimpulsi abil, mille olemus seisneb laengute polarisatsiooni muutuse levimises mööda närvikiude. Kuid kehast väljumise olekus ( ehk eksisteerides ainult kiirgusena ) on nende närviimpulside asemel (elektromagnet)laine sageduse ( ja seega ka lainepikkuse ) muutumise levimine lainete jadas.

Ei ole päris selge, et kas väljad eralduvad ainult peaajust ( kuid peaajust kindlasti ) või kogu närvisüsteemi ulatuses. Peaaju funktsioonid on väga spetsialiseerunud. Väga üldiselt võttes jaguneb peaaju suur spetsialiseerumine kahte suurde leeri: üks osa kogu funktsioonidest tegeleb bioorganismi juhtimise ja kontrollimisega ning teine osa ainult teadvuse ja psüühikaga seonduvaga.

Ka on teada rohkesti juhtumeid kui inimesel on mõni haige siseorgan eemaldatud või asemele opereeritud mõne teise inimese siseorgan, siis vastavalt sellele on opereeritaval inimesel midagi mälust kustunud või saanud uusi mälestusi, mis ei ole tegelikult inimese enda omad. See viitab sellele, et inimese mälu ( ja seega mingilmääral ka teised psüühika aspektid ) on „talletunud“ ka erinevate organite närvikudedesse ( näiteks südamesse ), mitte ainult ajupiirkondadesse, kuid mis on siiski ajuga ühenduses.

See kõik vihjab sellele, et väljad võivad eralduda peaajust või kogu närvisüsteemi ulatusest ainult