1.2.12 Inimese südame tegevus

tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm. Aju alumine osa nimega ajutüvi kontrollib inimese hingamist ja südame tööd. Ajutüve aktiivsus hoiab seega kogu ülejäänud keha elus.

Verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad kliinilise surma või ajusurma korral funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu seotud neuronite laenglemistega. Näiteks neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad töö tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse südamest. Ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb neuronite aktiivsuse muutumine, kuid ilmtingimata mitte alati. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga erinevad sest, et inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab hapnikku ( eriti just ajju ) organismi laiali. Vere rauavaegus võib põhjustada südameataki. See võib tekitada anokseemiat ehk hapnikuvähesust veres ja kudedes. Aju anokseemia korral jõuab ajju liiga vähe hapnikku. Hapnikupuudus ajus käivitab kahjulike keemiliste reaktsioonide ahela, mille lõpptulemusena ajurakud hävivad. Seda protsessi on võimalik aeglustada, kui inimest kohe pärast taaselustamist maha jahutada. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke aega juurde ja inimene saab palju vähem ajukahjustusi.

Millises järjekorras erinevad ajupiirkonnad üksteise järel surevad ( või taasaktiveeruvad ) ehk millises järjekorras jäävad ajupiirkonnad ilma vereta? See on suures osas veel teadmata, kuid teada on seda, et pärast südameseiskumist saavad kahjustada esimestena just ajukoor, hipokampus ja basaalganglionid. Need ajupiirkonnad vajavad teistest kõige rohkem hapnikku.

1.2.12 Inimese südame tegevus

Inimese süda on kui bioelektriline süsteem, täpselt nii nagu inimese ajugi. Näiteks südamelihase erutustekke ja erutusjuhtesüsteemi rakumembraanid sarnanevad dipoolkihiga täpselt nii nagu närvirakud ajus. Rakumembraani välispind on võrreldes sisepinnaga positiivse elektrilaenguga. Dipoolkihti meenutav rakumembraan võib depolariseeruda mõne välise ärritaja tõttu. Sellisel juhul levib mööda rakumembraani pinda depolariseerumislaine sarnaselt nii nagu levib neuronite aksonites närviimpulss. Erutusimpulss, mis tuleb sinuatriaal- ehk siinussõlmest, põhjustab südame kokkutõmbumise. Südame lihase elektripotentsiaalide muutusena leviv erutuslaine põhjustabki südame süstoli ehk müokardi kokkutõmbumise. Need elektripotentsiaali muutused avalduvad lõpuks ka inimese keha pinnal, sest need levivad üle kogu keha. See tähendab seda, et depolariseerumislaine levib südametsükli ajal südame pinnal, mis põhjustab inimese erinevates keha osades elektripotentsiaalide muutusi.

Südamel on kaks poolt, mis on jagatud „vaheseinaga“. Mõlemal poolel on ülemises osas kamber ehk koda ja alumist osa nimetatakse vatsakeseks. Vatsakesed on kodadest suuremad. Hapnikuvaene veri tuleb südame parempoolsesse kodasse ja seda läbi ülemise ning alumise õõnesveeni. Kopsudesse jõuab veri läbi kopsuarteri paremast vatsakesest. Hapnikurikas veri jõuab kopsudest tagasi südame vasemasse kodasse läbi kopsuveenide. Hapnikurikas veri jõuab keharakkudesse läbi aordi ( suure arteri ), millesse pumpab verd südame vasem vatsake.

Südame verega täitumise korral sulguvad poolkuukujulised klapid, et veri ei saaks südamesse tagasi voolata aordist ja kopsuarterist. Kuid südame vere tühjaks voolamise korral sulguvad kodade ja vatsakeste vahelised klapid, et veri ei voolaks tagasi kodadesse. Südame mõlemad vatsakesed täituvad verega ja siis tõmbuvad kokku, et veri südamest välja paisata. Kõik see toimub ühe südamelöögi jooksul. Südame parema koja seinas olev „sammulugeja“ kontrollib igat südamelöögi rütmi ajas. Väikesest klapist südame kojas saab alguse iga südamelöök. Klapp sunnib südameseinu kokku tõmbuma saates neile elektriimpulsse ehk närviimpulsse. Need impulsid tulevad ajust ja seda kontrollivad ka veres olevad hormoonid.