Kuhu siis nüüd?

Tiit Pruuli, reisibüroo Go Travel nõukogu esimees

Olin 22. jaanuaril Frankfurdi lennujaamas. Keegi eestikeelne härra astus juurde ja küsis: „Kuhu siis nüüd, härra Pruuli? Kas mõni koht on veel käimata?“

Ei tihanud hakata seletama, et kihutan mõneks päevaks Antarktikasse, kus ma tegelikult olen juba paar korda käinud ja ega ma sinna hetkel ka väga ei kibeleks, kui ei oleks just ees mandri avastamise 200. aastapäev.

Ma arvan, et suuremal osal eesti rah vast on mõnikord sama segane tunne, mis minul – nii palju kohti on juba läbi käidud, et kuhu siis üldse veel tasuks minna, et no tegelikult ei viitsigi enam kuhugi minna, kõik on juba nähtud, kõik on juba selge. Türgis on käidud, Kanaaridel on käidud, Egiptuses on käidud, Tais on ka käidud. Uus-Meremaale tahaks, aga see on hirmus kallis. No ei hakkagi siis ku hugile minema.

Aga sama moodi võiks öelda, et üks raamat on juba läbi loetud, mis ma teist enam ikka loen!

Appi, milline vaimne laiskus see oleks! Mina tahan lugeda võimalikult palju raamatuid, tahan saada võimalikult palju erinevaid emotsioone, soovin läbi elada palju põnevaid seiklusi, näha, kuidas inimesed on kirglikud ja vihasedki, kogeda erisugust armastust. Reisid ja raamatud pakuvad seda imelist võimalust kõige paremal viisil. Üks asi, mida ma kardan, on mõttelaiskus.

Ahju taha mugavalt sooja koti peale enneaegu ei kipu

Teiseks olen märganud, et need, kes enam reisida ei viitsi, defineerivad end vabatahtlikult vanadena. Paljudel vanainimestel on alati tuhat vabandust varnast võta: oeh, see lend kestab ju 3 tundi, selg jääb kangeks või ei-ei, seal võib päikese piste saada või nende murjanite juurde ma küll ei taha, sääl ei julge ju midagi hamba allagi pista või et äh, ma saan Võsu rannas ka päevitada, siin ei tülita mind keegi oma kaubakottide või sähvivate pilkudega. Tõesti, teine asi, mida ma kardan, on vanainimeselik meelelaad, mis pigem veab su ahju taha sooja koti peale ja määrib igaks juhuks põlved Voltareni salviga kokku, et äkki hakkavad muidu valutama. Kuidas vältida mõttelaiskust ja vanainimeselikku hoiakut? Aga samamoodi nagu arstid soovitavad ennetada Alzheimerit – mine iga kord töölt koju erinevat teed pidi. See hoiab sind emotsionaalselt erksana ja treenib mälu.

Niisiis – pärast pingelist tööperioodi võta alati ette mõni lõõgastav ja uusi tund musi pakkuv reis. Jah, tõepoolest, vahet ei ole, kuhu. Ainuke reegel on see, et pead igapäevarutiinist välja astuma. Kui elad Saaremaal, ära mine Kuressaare Go Spasse, vaid vea end vähemalt Toila või Värskani ja vastupidi.

Kuhu mina siis eeloleval aastal läheksin?

Mitmeid vanu asju tahaks taas teha. Näiteks pikendada suve ja purjetada Vahemerel, süüa seal tomatimaitselisi tomateid ja juua veini, millele pole külge keevitatud Põhja-Euroopa aktsiisimakse. Selleks, et Vahemerel romantiliselt purjetada, ei pea olema purjesportlane, piisab kui sinul ja su sõpradel on natuke seiklusvaimu ja tahate teha midagi natuke teistmoodi kui tavaliselt. Kreeka oma saarte või Hispaania oma randadega on mõistlikud paigad, kuhu selleks otstarbeks pilgud pöörata. Teiseks oleks meie talvekuudel tore uuendada tutvust kiiresti muutuva Kagu-Aasiaga. Tai, Laos, Gambodža ja Birma pakuvad nii lõdvestavaid randu, kütkestavat loodust kui ka kirevat kultuuri.

Kolmandaks soovitaksin üles otsida mõne rahvakillu, kes hakkab demograafilises või kultuurilises mõttes unustustehõlma vajuma. Mine Marimaale maride juurde või Ukrainasse russiinide manu või Georgiasse svaneetide sekka.

Kui jõudu kaugemale kaeda, siis tasuks kiigata Jaapanisse ja vaadata ainusid või lennata Uus-Meremaale ja tutvuda maooridega.

Ja kel veel rohkem etnograafilist seiklussoovi, võiks minna paapuade, miaode, hmongide, tiibetlaste või Amazonase indiaanlaste või veel sadade ja sadade põnevate rahvaste juurde. Oh jah, võimalusi on palju, enne kui vanaks ja laisaks muutuda.