Peeter Vähi – reisidel inspiratsiooni otsimas

Väljapressijad, mäest alla kukkudes murtud jalg või auto poole lendavad leekkuulid – tegu pole Hollywoodi märulifilmiga, vaid killukesega helilooja Peeter Vähi kogemustest tema paljudelt reisidelt.

Tekst: Erik Aru Pildid: Peeter Vähi

Reisimisega võib juhtuda mõnikord nii, et käidud on juba liigagi palju. „Mu elus on olnud üks kurb hetk, väga kurb hetk,“ ütleb he lilooja Peeter Vähi. Kui ta aastal 2010 asetas jala Antarktise mand rile, tekkis tunne, et nüüd ongi kõik unistused täitunud. Reisid on teda viinud Aafrikasse, Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse, Okeaaniasse, Euroopasse ja muidugi Aasiasse, kuhu veab teda nii huvi mägimatkade vastu kui ka budistlik usk.

„Planeet Maa – tehtud,“ kirjel dab Vähi teda vallanud tunnet. „Järgmine unistus võiks olla meie lähim taevakeha – Kuu. See tundub omakorda ebarealistlik.“ Samas Vähi siiski tõrjub kirjeldust, nagu ta oleks „terve maailma läbi reisinud“ – kodu lähedal Kadrioruski on veel teeradu, kus jalutamata, mis siis maailmast rääkida. Euroopa pealinnadest on aga tal näiteks Roomas käimata. Helilooja eluga kaasneb muidugi palju reisimist niigi ja see suundubki peamiselt linnadesse – selge ju, et heliteoseid kantakse harilikult ette neis.

„New Yorki või Detroiti satud ikka, aga Yellowstone’i rahvusparki või Arizona kõrbesse ei pruugi sattuda,“ võtab Vähi kokku. Teda paeluvad rohkem just eksootilisemad kohad – linn on igapäevane elukeskkond, midagi tööga seonduvat. Eks reisimise eesmärgid on erinevatel inimestel erinevad ja valdav osa reisiselle eelistab rohkem või veidi vähem sissetallatud teekondi, kuid Vähi jaoks pole need päris need: „Kui käiksin lihtsalt päikest võtmas rannaliival või šoppamas Dubais, kuigi olen teinud ka seda, oleks see lihtsalt nädal puhkust, ma ei leiaks selles mingit eneseteostamise võimalust.“

Kõrbeküla Malis 2013. aastal.

Gloobust keerutamas

Vähi reisihimu pärineb lapsepõlvest, kui tal oli lasteraamatute asemel voodi kõrval gloobus. Vaatas seda ja mõtles, kui põnev oleks käia seal ja seal ja… Tollal tundus suur osa maakerast muidugi võimatu eesmärk. Hiljem aga õnnestuski aina enam muud maailma avastada. Kõigepealt õnnestus bändi Vitamiin klahvpillimängijana Nõukogude Liit põhjalikult läbi reisida, seejärel aga avanes üha enam võimalusi muudes ilmakaartes kaugemale sõita.

Kui Vähil oleks puhas turismihuvi, külastaks ta ilmselt üsna teistsuguseid piirkondi, kus oleks reisida märksa mugavam. „Ilmselt kuulun nende inimeste hulka, kel lel on adrenaliinivajadus, et oleks väike risk, teadmatus,“ ütleb ta. Olgu see siis kiire autosõit, ilma varasema koolituseta langevarjuhüpe Kuubal, metsikute suguharude külastamine džunglis või reisimine sõjapiirkondades. „Ma ei teadvusta seda, aga tagantjärgi oma käike vaadates on seal mingi ohu otsimise moment juures, mis pole muidugi mõistlik.“

Eks mõistagi juhtub sel moel reisides nii mõndagi. „Aga kõik on seni hästi läinud, kui mitte arvestada käeluu murdmisi, mäest alla kukkumisi, teadvuseta olekut, mitu päeva üksi kuskil kadunud olemist ja nii edasi ja nii edasi,“ leiab Vähi. Rehvi purunemine, auto rike või operaatori kaameramikrofoni vargus on tegelikult sellistel reisidel juba üpris etteaimatavad juhtumised.

„Teine reisimise põhjus on see, et mu elu muusikuna on liiga tsiviliseeritud, liiga palju on igapäevast suhtlemist, eri infokanaleid,“ räägib Vähi. „Ma ei taha olla kättesaadav igal ajal ja sellepärast tahan põgeneda.“ Nii lülitaski ta viiekuusele Aafrika-ekspeditsioonile minnes oma mobiiltelefoni välja sügisel Frankfurdi lennujaamas ja pani selle uuesti tööle alles aprillis Marokos. Talle e-kirja saatnutele tuli automaatvastus, et nendega võetakse aprillis ühendust.

Rituaalne maskitants Malis 2013. aastal.

Infomürast eemale

„See on vajadus, kui oled liiga tihedalt oma töistes tegemistes sees,“ kirjeldab Vähi. „Nädalasest puhkusest ei piisaks selleks, et end igapäevasest jamast täielikult tühjaks laadida.“ Pigem läheb vaja pikemat pausi, et mitte tunda huvi, mida teeb parajasti Reformierakond või kuidas kulgeb Savisaare protsess. Vahel muidugi kaasneb sellega oht omajagu ajast maha jääda. Nagu tol korral, mil ta naastes Jaak Joala tegemiste kohta uurides kuulis, et laulja oli juba mitu kuud meie hulgast lahkunud.

Samas on reisimine Vähi jaoks seotud ka tööga, kuigi ilmselt selle puhtamas ja meelepärasemas vormis. „Heliloojana leian peaaegu igast kaugemast paigast inspiratsiooni,“ ütleb ta. „Antarktikas käigu järel komponeerisin „Antarctic Concerto“ kitarrile ja orkestrile, erinevaist paigust olen leidnud laulutekste kopti, fulani, sanskriti, jaapani ja tiibeti keeles ning kasutanud neid heliteoste alusena. Loomingulises mõttes inspireerivad pigem just kauged ja eksootilised maad.“

Kauged maad annavad Vähile võimaluse tegeleda ka oma teise kire, amatöörfotograafiaga. Pikaajaline on ka huvi Euroopa-väliste kultuuride vastu, mille põhjal lisaks heliteostele on valminud raamatuid ja artikleid. Samuti on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õpetanud hulk aastaid Aasia muusikat. „Ilma reisideta poleks kuskilt võimalik neid teadmisi ammutada,“ ütleb ta.

Pillikogu täieneb

Reisisihtpunkte on Vähi valinud sageli selle järgi, kus leidus mägesid. Teised sihtpunktid on seotud budistlike kloostritega. Suur osa sihtpunkte aga pole üldse tema valida, vaid need on tekkinud töö käigus. „Kui heliloojana lähen kontsertidele Jaapanisse, siis miks mitte teha sinna väike turistlik ringreis otsa,“ selgitab Vähi. „Eriti nõukaajal, kui Vitamiiniga oli kontsert Sahhalinil või Kamtšatkal, sai ka mõne vulkaani otsa ronida.“ Viimasel aastakümnel on aga Vähi teinud tihedat koostööd Eesti Televisiooniga, mille käigus on valminud kolm reisisarja. Üks Siiditeest, teine „Arktikast Antarktikasse“ – reisist Alaskast, PõhjaJäämere äärest Antarktise mandrile, kolmas „Ring ümber Aafrika“ läbi 24 riigi. Valmimas on ka neljas sari Siberist ja Mongooliast. „Nende puhul on kõik need kohad mind väga huvitanud, kuid valik on ka olnud suunatud televisiooni ja ka Toyota autotootja poolt, kes on neid saateid maasturite näol toetanud – et läheksime rasketesse oludesse, kus on vaja jõgesid ületada, üle mägede ja läbi kõrbete sõita,“ räägib Vähi.

Loomulikult koguneb muusi kul reisidelt ja ka kingitustena uusi pille. Nii saabki Vähi Tallinnas asuvas stuudios näha lisaks tuttavatele klaverile, viiulile ja süntesaatoritele kümneid eri löök-, keelja puhkpille päris kaugetest kohtadest: Jaapanist, Hiinast, Kambodžast, Indiast, Tiibetist, Birmast, Zimbabwest. Paras vaev oli näiteks Indoneesia gamelan-muusikas kasutatava gongiringi koju toimetamine. Enam kui meetrise läbimõõduga pill on lisaks veel ka päris õrn, nii et see oli igast küljest kaetud paksu porolooniga ja pakitud lisaks puukasti.

Ortodoksi kiriku öine palvus Etioopias 2009. aastal.

Põnevad rahvakillud

Osa muusikariistu on Vähi kasutanud oma teostes, osa on ka seotud budistlike rituaalidega. Samas stuudios annab ta ka tunde tudengitele, et need saaksid vahetu kontakti eksootiliste instrumentidega, näeksid, kuidas käib nende häälestamine ja mängimine.

Päris mitu pilli on Vähil kogunenud aga näiteks Aserbaidžaanist. „Esiteks mulle meeldib see maa ja kultuur ning seal viljeletav klassikaline mugaam,“ ütleb ta. „Teiseks, Aserbaidžaani endine suursaadik, härra Tofik Sulfugarov kinkis mulle mõned pillid.“ Nüüd hakkab Vähi tegema Aserbaidžaanist pärit ja Soomes elava Kamran Šahmardani filmile „Vaegnägija“ muusikat. Selle koostöö põhjuseks peabki ta suuresti oma sügavamat huvi teiste rahvaste kultuuride vastu – muidu oleks ju Aserbaidžaanist ja Soomestki heliloojaid võtta küll. Huvi ei piirdu vaid suuremate ja kõigile tuntud rahvastega, vaid pigem huvitavadki Vähit sellised rahvakillud, kellest valdav osa eestlasi kuulnudki pole. „Üks viimaseid reise, Siberisse – ega ma ju läinud sinna venelasi vaatama, kuigi neid leidub seal kõige rohkem,“ ütleb ta. Pigem otsis ta altailasi, burjaate, hakasse, jakuute, tuvalasi ja päris väikeseid rahvaid, nagu eveene, evenke, jukagiire, nanaisid, udegeesid. „Käisime nende külades ja kuulasime nende rahvalaule, kohtusime tuva, jakuudi ja evengi šamaanidega.“

Tavainimestele vähetuntud rahvaid leidub kõikjal maailmas, iseäranis Aafrikas, kus riikide piirid on kunagiste koloniaalvõimude poolt paika pandud. Vähi jaoks muudavad need rahvakillud kõik maailma värvilisemaks.

PEETER VÄHI

Peeter Vähi (1955) on nooruses õppinud akordioni, kontrabassi ja muusikateadust. Aastal 1974 alustas ta kompositsiooniõpinguid Eesti Muusikaakadeemias professor Eino Tambergi käe all ja 1980. aastal sai heliloojadiplomi. Ta on töötanud kontserdiprodutsendina Eesti Kontserdis, tegutsenud vabakutselisena, õpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Aasia rahvaste muusikat. Praegu on ta ERPi (Estonian Record Productions) kunstiline juht ning samuti muusikafestivalide Orient (alates 1992) ja Klaaspärlimäng (alates 1995) kunstiline juht.

Äramärkimist väärib Peeter Vähi tegevus klahvpillimängijana (džässrokkansamblis Uus Generatsioon 1978–1979 ja pop-rokkansamblis Vitamiin 1978–1989), fotograafina, innuka rännumehena, kümnete artiklite ja raamatute autorina või kaasautorina. Peeter Vähi on Heliloojate Liidu liige (alates 1982, juhatuse liige alates 1992), Budismi Instituudi nõukogu aseesimees (2002–2014), Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige (alates 1982), Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu nõukogu liige (2001–2008), Drikung Kagyu Ratna Shri Keskuse / Eesti Budistliku koguduse president (1992–2005), Eesti Kontserdi nn resideeriv helilooja (2014–2015).

Peeter Vähi muusikat on esitanud Euroopa, Aasia ja Ameerika orkestrid, koorid, kammer- ja etnomuusikud. Peeter Vähi muusika kõlab enam kui 70 heliplaadil, sealhulgas tosinal autoriplaadil. Lisaks on osalenud produtsendina enam kui saja heliplaadi väljaandmisel.