Omaan: kaasaegne tuhande ja ühe öö muinasjutt

Tekst ja pildid: Erki Loigom

Väsimatu regulaarsusega tekkivad pinged Lähis-Idas võivad nii mõnegi reisiplaani segi lüüa. Kui 2020. aasta esimestel päevadel lahvatanud Iraani ja Ameerika Ühendriikide vastasseis ning sellele järgnenud Ukraina reisilennuki allatulistamine võivad väga paljud Iraani suunduvate ning kahtlemata põnevate reiside kohad tühjaks jätta, ei tasu kogu piirkonna kohta lõplikke üldistusi teha.

Seni kõigist ebameeldivatest episoodidest eemale jäänuna, moodsa turismitaristuga ning kaunist loodust ja iidset ajalugu pakkuv Omaani sultanaat on suurepärane sihtkoht.

Omaan avanes maailmale alles 1970. aastal, kui sultan Said bin Taimuri ainus poeg Qaboos bin Said Al Said brittide abil korraldatud veretu riigipöörde käigus isalt trooni haaras. Absoluutses vaesuses ja stagnatsioonis seiskunud sultanaat sai noore ja välismaal hariduse saanud energilise liidri.

Paljud turismiportaalid armastavad mainida ebareaalselt kõlavaid fakte, kuidas 1970. aastal oli Omaanis 5 km asfaltteid, üks haigla ja kolm vaid poistele mõeldud kooli. Olukord muutus, kui sultan, juba lühema nimega Qaboos, avas riigi majanduse (küll range sultanaadi diktaadi all) välisinvesteeringutele. Maavarade müügist saadud tulu toel avati koole, rajati sadu kilomeetreid teid, elektrifitseeriti tasapisi kogu asulaskond ning kaotati orjus. Qaboos ühendas eraldiseisnud Muscati ja Omaani, nimetades ühenduse Omaani sultanaadiks. India ruupia asemel seati sisse kohalik riaal.

Sultani võim Omaanis on tänase päevani absoluutne. Ta on korraga pea-, välis- ja rahandusminister, armeejuht ja pangaesimees. Noore Qaboosi esimeste võimuaastate jooksul avati Omaanis esimene ülikool ja rajati kaasaegsed sadamad. Riigis aga puudub tänaseni raudtee, kuid Hiina „abil” võib ka see puudus peagi likvideeruda. Võib-olla on huvitav teadmine, et Zanzibar on olnud 17.–19. sajandil Omaani sultanaadi osa.

Sultan Qaboos suri 10. jaanuaril 2020 79-aastaselt, olles kaasaja Lähis-Ida ja kogu araabiamaailma pikimalt võimul olnud liider. Kuna sultanil endal lapsi või vendi polnud, määras uue liidri Qaboosi enda poolt salajasse ümbrikusse pistetud nimekaart. Ümbriku avamise tulemusena on tänaseks Omaani valitseja Haitham bin Tariq ehk sultan Haitham, kes on lubanud jätkata Qaboosi valitud suunda. Omaanlased ennekõike, kuid neutraalsus rahvusvahelises poliitikas.

Oluline on mainida, et Omaan on olnud vahemeheks paljudes regiooni tabanud kriisides. Olulist diplomaatilist rolli on etendatud suhtluses Iraani ja Iraagi, Iraani ja Saudi-Araabia vahel. Omaani sultan on kohtunud Iisraeli juhtidega, osalenud aktiivselt Lahesõdade tüliküsimuste lahendamises. Seega, Omaan on suutnud laua taga lahutada ja liita sunniite ja šiiite, jänni pole jäädud juutidega.

Maailma suuruselt neljas, Araabia kõrb, moodustab valdava osa Omaanist.

Rendiauto – tutvu Omaaniga

Tagasi Omaani kui turist. Vaatamata suurele pindalale on turistile huvitav piirkond vaevu suurem kui kaks Eestit. Seega on parim viis Omaani avastada just rendiautoga. Teed on perfektsed, asfaldiauke peab eraldi otsima. Põhimaanteed on neljarealised, valgustatud. Liiklus, isegi pealinnas Muscatis, ei ole intensiivne, kuigi kiirused on suured. Parkimise eest maksmist ei mäleta, samuti on kütus väga soodne. Kütusetanklate juures ei märka kunagi meile tuttavaid hinnatulpasid, kuid põhjus selgub peagi. Kütusehinnad määrab sultani dekreet ning on üle kogu riigi samasugused. Samas tekitas just reisi käigus uue dekreediga diisli liitrihinnaks senise 0,43 eurosendi asemel määratud 0,46 senti riigis mõningasi rahutusi.

Olgu siinkohal siiski mainitud, et 2011. aasta araabia kevad ei jätnud puutumata ka Omaani. Mitmetes suuremates linnades tekkinud ja madalamaid elamiskulusid ning korruptsiooni ohjeldamist nõudvates protestides hukkus kuni 6 inimest. Sultan võttis ette valitsusremondi, suurendas toetusi näiteks üliõpilastele ning lõi 50 tuhat töökohta riigisektorisse ning sellega oli kodusõdu ja liidrivahetusi mujal põhjustanud episood Omaani jaoks möödas.

Eelista neliveolist!

Rendiautoks soovitaks kindlasti veidi kõrgema kliirensi ja kõigi nelja ratta panustamist võimaldavat sõiduvahendit. Kuigi maanteed teevad silmad ette Saksamaal nähtule, on paljud looduskaunid ja kultuuriliselt olulised paigad peidus korraliku kaldenurgaga kruusa- ja liivateede taga. Kindlasti ei tasu uskuda ohtraid reisikirju, mis manavad ette stsenaariumeid surmateedest. Vaid liivakõrbesse ei tasu sattuda kitsa rehvimõõduga linnaautoga, sest seal on oht end korralikult sisse kaevata. Kõrbes tuleb Omaanis kindlasti käia, seega kõik rattad vedagu! Kõlagu kui reklaam, kuid soovitan osta kaasa Omaani teid ja just orgudesse vii vaid ülima detailsusega kajastava kaardiraamatu „Oman Offroad” (http://www.askexplorer.com/).

Pealinn Muscat

Pealinna Muscati vaatamisväärseim linnaosa Mutrah.

Pealinna jaoks tasub varuda kaks päeva. Elamispaigana on pa rim valik vanalinnana käsitletav Mutrah’i linnaosa, kust pärinevad enamike reisijuhtide kaanefotod ning kus on enam vaadata kui moodsas Muscatis. Labürintlik turg, kaldapealne, kindlus, sultanipalee, kalaturg jpt olulised maamärgid asuvad just seal. Enamik piirkonnast on läbitav jalgsi, pikemaid vahemaid võib läbida taksoga. Ka taksode hinnad peaks olema sultani poolt kehtestatud, kuid mõistlik on reisi maksumus siiski eelnevalt selgeks rääkida. Vana ja uue Muscati vahel pole probleemi liiklemisel ka rendiautoga. Pealinna uuemad rajoonid on moodsad, kuid igavad. Ostlemisfanaatikud leiavad aga just sealt läänelikud kaubanduskeskused. Riigi suurim Qaboosi nime kandev hiiglaslik mošeekompleks asub samuti Muscati uuemas osas: selle mastaapsus üllatab.

Koolilapsed koduteel. Uudishimust peitmiseni.

Üleriigiline vabaõhumuuseum

Erinevalt naabritest Araabia Ühendemiraatides, kus moodne klaasarhitektuur domineerib, on Omaani valitsejad langetanud tarku otsuseid. Linnades on piirangud hoonete kõrgusele, arhitektuurile ning kasutatavatele ehitusmaterjalidele. Seetõttu on säilinud ühtlane ning ajaloolisele pärandile põhinev õhustik. Pealinnas Muscatis on hooned valged, sisemaal rohkem kollakat karva ning üle kolme korrusega hooneid kohtab vaid pealinna uusrajoonides. Sarnaselt on üleriigilises mõõtkavas talitatud riietusega. Piirkonnale omaste rõivaste kandmine on üldlevinud, eriti meeste hulgas. Üheltpoolt nõuab sultani käsk kanda valgeid hõlste ehk dishdashasid riigiasutustes ning kasutada koolivormina, kuid sarnane riietumine on valdav ka vabatahtlikult. Tünjad mütsid ehk kummad kuuluvad dishdashakandja tüüpvarustusse.

Kaamera objektiiviklõps tekitas Muscati härraste mõttemängu selgelt segava katkestuse.

Omaani vaimustav loodus

Omaan on suurepärane paik ka kõige loodusega seotu harrastamiseks. Mägine maastik ning kiiresti vahelduvad pinnavormid on kaunid, tagades ka head võimalused erinevateks harrastusteks. Populaarsed on kaljuronimine ja matkamine. Viimane nii jalgsi kui rattaga. Pikematel rattamatkadel viibijaid hakkab silma palju. Omaanis on igameheõigus telkimisele ning inimtühjad piirkonnad nii rannikul kui mägedes loovad selleks suurepärased tingimused. Kui tuua välja Omaani loodusega seotud kohustuslikud vaatamisväärsused, on nendeks Ameerika Suurele Kanjonile samas kaalukategoorias Wadi Ghul, kogu Araabia poolsaare kõrgeim tipp Jebel Shams ning loendamatud kitsad orud ehk wadid. Ja muidugi kõrbed, mis kohati otse India ookeani randuvad.

Wadi Bani Khalidis saab ujuda, kuid aktsepteerige kohalikke tõekspidamisi.

Jebel Shamsi, õigemini Al Hajari mäestik on loodussõprade poolt enimkülastatud piirkond Omaanis. Sealsed suhtelised kõrguste vahed on silmale lihtsalt vapustavad, ulatudes kuni kolme kilomeetrini. Kanjonimatk Wadi Ghuli oru ülaserval pakub mitmetunnise ning kogu ulatuses uskumatu avarusega vaateid. Ärge unustage vaid päikesekreemi ja vett ning kõik matka tarbeks kulunud 3 või 4 tundi ja voolav higi tasuvad hingematvate vaadete näol kuhjaga ära. Rada on suhteliselt lihtne, kulgedes kogu ulatuses sisuliselt samakõrgusjoonel ning on turvaline. Väikeste lastega sellele jalutuskäigule siiski minna ei tasu.

Kogu päeva sisustava ning tuhandet kõrgusmeetrit nõudev tõus Jebel Shamsi tippu lisavad vaadetele veelgi suursugusust. Mäe põhjatipu 3009 meetri kõrgusel on hõivanud Omaani armee, seega tuleb matkajatel leppida madalama, vaid kolm meetrit alla kolme kilomeetri jääva lõunatipuga. Piirkonda tasub jääda paariks päeva ja ööks. Kämpingulaadseid, kuid kaasaegseid majutustingimusi pakuvad kaks asutust. Neisse on ööbimised soovitav broneerida varakult ette, kuna kohti on vähe ning Jebel Shams on üks Omaani turismimarsruutide meelispaiku. Ülerahvastusega probleeme siiski pole, sest ööbimispaiku napib ning autosõit ülesse mägedesse võtab alt orgudest üle tunni ning läbida tuleb ka paarkümmend kilomeetrit treppisõidetud haanjalikke kruusateid. Neliveo tunnetamine neil on nauditav. Samas, mingit probleemi ei ole teekond läbida ka esiveolise väikeautoga. Jõudes kõrgusele 2000 meetrit üle merepinna võtab vastu platoo, mille servalt saab jalgu kahekilomeetrisesse tühjusesse kõlgutada.

Omaani Suur Kanjon – kilomeeter vertikaalset tühjust.

Talvel soovitan kaasa võtta sooja pesu, mütsi ja tuulekindla jope. 30-kraadine kuumus päeval asendub loojangul miinuskraadide ja lõikava tuulega ning öömaju soojendav rösterisuurune puhur tegi vaid koledat häält.

Läänelikest sõltuvustest

Siinkohal on paslik pühendada paar rida alkoholile Omaanis. Igasugune avalik tarbimine on rangelt keelatud, poodides alkoholi ei müüda. Riiki sisenedes saab Muscati lennujaamas enne(!) tolli soetada soliidse valikuga kauplusest mistahes rüüpeid, kuid mitte enam, kui liiter inimese kohta. Edasistel päevadel võib leida kraadiga vedelikke vaid suuremate hotellide restoranidest. Valikust puudus silma järgi vaid setu handsa, muud margid ja liigid olid koleda hinna eest letialustes hiigelkülmikutes saadaval. Õlu on Euroopa päritolu, enamasti väga kanges väljalaskes.

Koduperemehe nipinurk! Ostes supermarketist alkoholivaba õlut ning segades see vahekorras üks-ühele 9-kraadisega saab muide kaks pilsnerit, mida akna taga röökivate ja õhtupalvele kutsuvate imaanide kultuuriprogrammile taustaks rüübata.

Omaanis ei ole mingeid piiranguid detsibellidele, kui teemaks on palved Allahile. Need ei häiri mind üldse, aga kui seda heli paiskavad välja kümned minaretid korraga, on see üks erispäraselt huvitav kuulamine. Eriti, kui lähim minarett on hotelliakna taga ning esimene ja möödapääsmatu tung Allahiga suhelda leiab aset umbes pool kuus hommikul.

Jõudsimegi alkoholist Allahini, vabandust! Kindlasti tuleb rõhutada kangemate meelemürkidega seotud väga rangeid karistusi, seega tasub pulbrite pakkujatest kaarega mööda kõndida. Karistused narkootikumide omamise eest ei piirdu vaid kepihoopidega.

Kõrb – Omaani pärisosa

Loodusest kõneledes ei saa unustada kõrbekogemust. Vaid lühikeste autosõitudega on alati võimalik lihtsal moel jõuda ehtsa liivakõrbeni, millise ulatus kaardil on võrreldav mõne maailmajao omaga.

Sõitmiseks on soovitatav valida org, mida kasutavad kohalikud või kus paiknevad turismiga seotud ettevõtmised. Liivadüünidel rallimine jäägu kohalike asjatundjate pärusmaaks ning soovitan kord elus see üsna turistlikuna tunduv kogemus ära proovida. Seitsmeliitrise ürgvana Toyota Tundraga mööda 45-kraadiseid tõuse ja laskumisi 100 km/h kulgeda on korralik adrenaliinilaks. Ise roolikeerajana tasuks ehk rahulduda oru põhjades sissesõidetud radadel sõitmisega. Lülitage välja veojõukontroll ning laske rehvidest välja ülearune rõhk. Vältige sissekaevumist ning kui see ka juhtub, tagab üldkasutataval alal viibimine teadmise, et mõni kohalik teid peagi välja tõmbab. Senikaua võib vaadelda liival ülimas stoilisuses kulgevaid uhkeid metsikuid kaameleid.

Ahjaa, valgusreostusest puutumata kõrbes ööbimine on müstiline. Kaunile päikeseloojangule järgnevat ja otsekui lagipähe puutuvat tähistaevast meie laiuskraadil ei taju. Samas, päikeseloojangute vastu Eesti põhjarannikul ei saa siiski miski. Ööbimisel kõrbes läheb taaskord vaja kaasavõetud sooja pesu.

Lummavad, märatsevad orud

Omaani lahutamatud osad on orud ehk wadid, kitsad mägedesse ja platoodesse lõikunud sälgud. Wadidega on seotud ka ohud. Platoodelt valguvad sademed peavad mahtuma ära kohati vaid paar meetrit laiadesse orgudesse, mis muudavad veemassid sügavateks ning voolu kiireloomuliseks. Kindlasti tasub hoiduda matkamast või sõitmast autoga wadidesse, kui on oht sajule. Isegi kümneid kilomeetreid eemal sadav äikesevihm võib tekitada muda- ja veemassiive, mis hukutavad igal aastal kümneid inimesi. Enamik kauneid orge paiknevad idarannikul, Suri ja Muscati vahel. Valige neist mõni, sõitke autoga nii kaugele kui saab ning kulutage paar tundi jalgsimatkale. Omaanlaste külad asuvad sageli orgudes ning seetõttu saab sedasi toimides hea ülevaate ka külaelust. Populaarseimad on Wadi Tiwi ning Wadi Bani Khalid. Pinnast hästi haaravad jalanõud jalga, vesi ning päikesekreem seljakotti ja paar-kolm tundi matka on nauding! Võtke kaasa ka ujumisriided: orus on hulgaliselt maalilisi ujumiskohti.

Omaani lihvitud lossid

Ajaloohuvilistel on Omaanis samuti tegevust ning vaatamist kuhjaga. Eriti uhked ollakse üle maa laiali pillutatud ohtrate losside ja kindluste üle. Need on kohati läbinud siinkirjutaja pilgule liigsteriilse renoveerimisprogrammi, nähes lõpptulemusena välja ülearu muinasjutulikud. Eriti väärikad lossid paiknevad Nizwas, Jibreenis ja Bahlas. Kehtib ütlus – olles näinud üht, oled näinud kõiki.

Soovitan just Nizwa lossis läbida kogu programm ning seeläbi kursis olla Omaani valitsejate olemuse ja meetoditega kogu sultanaadis. Nizwasse tasuks sattuda reedesel ennelõunal, kui kohalikud peavad kesklinnas aastasadade pikkuste traditsioonidega pudulojuste turgu. Nizwa lähistel saab tutvuda ka kohaliku joogi- ja niisutusvee kanalite iidse lahendusega, millist kasutatakse üle maa tänapäevani.

Oluline on jälgida turismiobjektide avamisaegu: pika lõunapausi tõttu jäävad enamikes neis huvilistele vaid loetud tunnid hommikul. See on kummastav, ent tuleb siiski teada Omaani suhtelist kogenematust – riik avanes alles viis kümnendit tagasi ning aktiivselt ollakse end turismi sihtriigina kehtestamas paarkümmend aastat.

Omaan omaanlastele?

Omaani ühiskonda kummitavate probleemide kohta saab eesti keeles lugeda humoorikas võtmes sealsetel kruiisilaevadel töötanud eestlanna Meeli Lepiku reisiraamatust „Minu Omaan”.

Lepiku kogemustest tasub tähele panna nn omaniseerimisega seotud seiku. Omaniseerimine on riigi poliitika, toomaks omaanlasi tagasi tööturule. Omaani kiire arengu toetamise taga on Hindustanist (Indiast ja Bangladeshist) pärit võõrtöö jõud, kes moodustab Omaani elanikkonnast 2014. aasta andmetel 44%. Eelmise sajandi lõpust alanud protsessi eesmärk on suurendada sektor sektori haaval omaanlaste osakaalu.

Sajaprotsendiliselt on omaniseeritud näiteks pangandus. Ehituses on lubatud ning ka saavutatud vaid 20% tase. Mida lihtsam töö, seda väiksem on omaanlaste osakaalu eesmärk. Protsess on olnud väga vaevaline, sest kohalike palkamine on kulukas, tööviljakus aga madalam kui motiveeritumalt töötavate hindude oma. Omaanlased kohtlevad võõrtöölisi erinevalt. Kahjuks märkab turistki nende peale karjumist, kepiga nuhtlemist ning enamik Omaani ajakirjanduse pahupoolest armastab kajastada just võõrtöölistega seonduvat. Samas on Omaanis suurepärane võimalus saada osa ka hindude tavadest. Muscatis on mitmeid hindude, aga ka Indiast pärit kristlaste pühakodasid, kus toimuvad massirituaalid on külastajatele avatud ja väärt süvenemist. Jalad paljaks, meel vabaks ning kätega riisi, dhali ja karride kallale mitme miljoni jumala nimel!

Omaan reisisihina on meeldiv segu arhailisusest ning modernsusest. Kaasaegsetest probleemidest ning iidsete aegade uhkusest. Omaanis ei ole turist liikuv raha kott, sest kohalike kõverate minimõõkade khanjaride kõrval vööl rippuv tengelpung on meie omast paksem. Omaan ei ole veel massturismi sihtmärk ning see asjaolu tasuks meeldivalt ära kasutada, seejuures ise kohalikke kombeid ja väärikust arvestades.