Jahijutt

KOHTUMINE

Lähen ka mina, nagu mindud on ikka. Süda põksumas põues, peaaegu uus Austria jahipüss õlal, läbi rinnuni õitsvate angervaksade. Ka mina olen kütt nagu teisedki, kes enne seda rada on käinud ja relva kandnud: vanaisa, tema isa ja omakorda tema vanaisa.

TEKST TARMO VAARASK JOONISTUS EIKE ÜLESOO

Kuulatan. Läbi enese hingamise kuulen, kuidas rukkirääk teeb oma rääksuvat häält, ikka rääkrääk, rääk-rääk. Kaugemal, söötis põllu teises otsas „räägib“ teine rääk talle vastu, vaikib hetkeks ja kui ma temast möödunud olen, siis alustab taas oma juttu.

Ma ei tea, mida iidsed jahimehed enne mind neid radu käies mõtlesid, aga tunne on ikka sama – ärevus. Arvan, et ka teised, kes läksid ehk sama teed aastate eest, tundsid samasugust ärevust. Iga kütt tunneb loomaga kohtumise ees ärevust. Aga koht pole enam see, mis ta oli ehk siis … aastate eest. Suured puud on läinud ja niitudele on kasvanud värske, täiesti uus mets. Harvester või forvarder või mis iganes see nüüd oligi, on läinud, jättes sügavad jäljed pehmesse pinnasesse. Head teed tal minna! Mets taastab end taas ja hetk, mis on praegu, on vaid silmapilk suures kõiksuses. Näe, juba saigi mööda see hetk!

Loomal on alati eelis

Liigun nii tasa kui kohmakas linnamees eales ehk suudab ja kuulatan taas. Põdrakanep õitseb, suvi kestab veel. Vaikus. Ma tean, lausa tunnen füüsiliselt, et mind märgatakse esimesena, et loomal on alati eelis: tema meeli ei ole nüristanud suurlinna poolemiljonilise arutult ringi kihutava karja kisa. Tema sõõrmed tabavad kordades paremini tulija lõhna ja tema silm eristab kohe selle, kes tavapärasesse keskkonda ei sobi.

Püüan liikuda tasa kui vaim. Seisatan kohe, kui olen astunud kuivale oksaraole, et mitte end reeta. Igatsen seda kohtumist nii väga. Meenutan aegu, kui loomi oli rohkem. Aegu, kus kohtumised kas või metsseaga olid looduses liikujale tavapärased, mitte erandlikud. Ohkan tahtmatult, sügav ohe pääseb mu huulilt, seisatan ja kuulan taas, liigun edasi.

Ja äkki, seal ta siis on! Sarved teravate pulkadena sihtimas taevalaotust. Noor pulksarvedega sokupoiss vaatab mind

vähem kui paarikümne meetri pealt. Tardun paigale, vahime tõtt, aeg seiskub. Ma ei mõtlegi lasta, niivõrd erakordne on see kohtumine. Esimene sel suvel. Tunne on, nagu oleksin vana tuttavat näinud või nagu oleksin ajas tagasi läinud. Tema omakorda ei mõtlegi põgeneda. Vaid rukkirääk laulab edasi, kusagil kaugel huikab hiireviu. Vahime niimoodi teineteisega pikalt tõtt. Siis ta tüdineb ja liigub edasi, tehes seda nii rahulikult nagu oleks igapäevane asi, et tundmatu valge näolapiga maskeerimisülikonnas mees, kaheraudne püss kaasas, teda liikumatult vaatab.

Pärast seismist, mis oli vaid viivu lühem igavikust, söandan edasi liikuda. Näen veidi maad eemal oma värsket tuttavat hooletult heinakõrsi ampsamas. Mõtlen, et sellise muretu suhtumisega oma looduslikku vaenlasesse, inimesse, ta küll järgmise suve rohutirtse laulmas ei kuule. Saab veel hukka oma hooletuses.

Ärevus asendub rahuga

Otsustan käituda nii: asetan püssi õlga, nii umbes 140-kraadise nurga all, sihtides kuuselatvu, vinnastan kerge klõpsatusega relva ja vajutan iidsete graveeringutega kaetud päästikule. Kõlab pauk. Õhk on täis sinist suitsu ja Eesti Wabariigi aegseid ajalehetükke, mida on omal ajal padrunit laadides kasutatud. Lasu piksekõmatust kuuldes sööstab mu värske tuttav pika hüppega õhku ja kaob võssa. Ümberkaudsetes taludes hakkavad ketikoerad haukuma. Teen relva ohutuks. Püssi lahti murdes tuleb relvast ikka veel suitsu nagu Lääne filmides. Eemaldan kesta, teisest rauast allesjäänud padruni ja asetan relva uuesti selga. Sokk seevastu, ilmselt mitte millestki aru saades ja üldse mitte adudes, kui lähedal ta oma enda maise teekonna lõpule oli, jookseb mõnisada meetrit metsa sügavusse ja alustab sealt minu peale „haukumist“. Nad ikka teevad seda, kui millegi või kellegi peale ehmuvad, aga pole aru saanud, et see on inimene, ta surmavaenlane.

Arvan, et kõik, kes vähem või rohkem on maal ja metsas käinud, on seda pisut koera haukumisele sarnanevat häält kuulnud. Aga vaid jahimehed ja vähesed looduses liikujad teavad, et seda häält teeb metskits.

Ärevus mu hinges on asendunud rahuga. Nähtud! Vihma hakkab sadama. Seda sooja vihma, mida sajab vaid suvel. Pimeneb. Edasi liigun juba hooletult. Läbi reiteni ulatuva heina minnes saavad püksid ja saapad märjaks, kuid see ei häiri mind põrmugi. Mõtlen, et oli hea päev.

Hiljem suve jooksul näen seda sama sokupoissi veelgi ... Ehk muutus ta tänu minuga kohtumisele hoolikamaks. See ehk aitas jääda tal ellu.

Lasu piksekõmatust kuuldes sööstab mu värske tuttav pika hüppega õhku ja kaob võssa. Ümberkaudsetes taludes hakkavad ketikoerad haukuma.

Millised on jahipiirangutega kinnistud?

Huntloci jahiplatvormil saab luua oma jahimaa kaardi ja jagada seda meeskonnaga.

Kinnistuomanikega kokkuleppeid sõlmides on kerkinud küsimus omaniku eritingimuste kohta jahipidamiseks. Kõige sagedamini soovivad maaomanikud, et neid enne jahi algust teavitatakse. Siis teab panna loomad kinni ja lapsed tuppa. Kõik jahiseltsi liikmed aga ei pruugi teada, millised kinnistud on eritingimustega seotud. Siin aitab Huntloc.

Huntloci portaalis (portal.huntloc. com) saab joonistada jahimaa kaardi, millele võib lisada kõik laskekohad, kõrgistmed ja söödakohad. Kaardile saab märkida ka jahimaa piiri, jahimastide alad või ruutloenduse ruudu. Kõik portaalis loodu on kasutaja telefonis näha. Portaalis saab moodustada oma jahimeeskonna rühma, kellega jagada jahiga seotud objekte.

Kinnistuomanikega seotud eritingimused saab samuti jahikaardile lisada ja oma meeskonnaga jagada. Nii on Vana-Otepää jahiseltsi kaardil märgitud kõik kinnistud, mille omanik soovib olla teavitatud jahi algusest. Selleks lisati kaardile „i“ ikoonid, selgituses on kinnistu ja omaniku nimi ning kontaktnumber. Aju- või varitsusjahti minnes on igal Vana-Otepää jahiseltsi jahimehel nüüd nutitelefonis näha, kus ja millised on tingimused ning viide omaniku kontaktile. Maa-ameti kinnistukaart näitab Huntloci äpis ära ka kinnistu täpsemad piirid.

Sarnaselt kinnistu omanike eritingimustega saab kaardile lisada alad, kus võivad tekkida ulukikahjud.

Rohkem teavet jahikaardi võimaluste kohta uuri Huntloci meeskonnalt.