Järvselja jahimajanduse sada aastat

Õppejaht Järvseljal 28. detsembril 1957. EPA sektsioon sai esimese põdraloa.

Järvselja TEKST VELLO VAINURA, Järvselja jahiseltsi liige FOTOD AIMAR RAKKO, REPROD jahimajanduse sada aastat

Sada aastat on pikk aeg. Selle sisse mahuvad kolm okupatsiooni, suur sõda ja mitu ühiskonnakorralduse muutust. Ühiskondlikud murrangud on ka Järvselja loodust tugevalt mõjutanud.

Tartu ülikooli põllmajandusteaduskonna juures avati 1920. aastal metsaosakond, esimene õppejõud oli Petrogradi metsainstituudi haridusega Andres Mathiesen (aastani 1932 Andrei Mathiesen).

Kohe hakati otsima õppebaasi. Tartu lähema ümbruse metsi sobivaks ei peetud, lõpuks langes Mathieseni valik Kastre metskonna Peravalla metsandiku kasuks. See kinnitati vabariigi valitsuse 13. aprilli 1921. aasta otsusega Mathiesen määrati ka õppemetskonna juhatajaks.

Tsaariaja lõpuks kuulusid siinsed maad ja metsad Kastre mõisale. Metsaülem Martin Maurachi ajal, 19. sajandi viimasel veerandil, tehti siin suuri asju: pandi ametisse metsavahid, rajati kvartalivõrk, ehitati korralikke metsateid, kaevati ligi 150 km kuivenduskraave. Viimaste osad olid ka vesiväravatega parvetuskanalid, mida mööda metsamaterjal Ahijärve parvetati ja edasi Ahja jõe ning Emajõe kaudu juba Tartusse. Nii et päris tühjale metsikule kohale õppemetskond ei tulnud.

Liiklusolud olid aga rasked: Tartust sai laevaga Ahijärvele, sealt jäi Järvseljale 10 km jalgsikõndi (praegune Lääniste-Liispõllu tee polnud autodele läbitav). See-eest üliõpilaste ja õppejõudude majutuskohaks sai 1912. aastal valminud uhke jahiloss. Peravald oli siinse piirkonna nimetusena siiski täiesti asjakohane: peamine maa, kus teed lõpevad ja sood ja veed vastu

Haruldane ilvesejaht 1923. aasta talvel.

tulevad. Vähemalt Järvselja põhjaosa loodusmaastiku kohta maksab see praegugi.

Sajandi eest

Saja aasta eest nägi Järvselja maastik praegusega võrreldes palju „kultuursem“ välja. Metskonna piiresse jäi ligi 40 talumajapidamist ja paarkümmend metsavahi- ja töölisekohta, igas talus hariti traditsioonilisel viisil maad ja kasvatati loomi. Kultuurmaastiku suur osa ja metsamaastiku mosaiiksus tagasid soodsad tingimused väikeulukitele: jänestele ja jahilindudele. Eriti arvukas oli teder. Metskonna põhjaosa soopiirkonnas olid mänguplatsid peaaegu iga talu maa peal ja muidugi ka lagedamatel sooaladel.

Suurulukitega oli asi palju kehvem. Karusid ja hunte sõjaeelsel ajal Järvselja mail ei kohatud. Põder seevastu on siinsel loodusmaastikul alati olemas olnud. Metskitsigi oli Eesti aja algul tagasihoidlikult, aga nende arvukus suurenes kiiresti: 1930. aastate lõpus arvati nende asustustihedus Järvseljal olevat mandri Eesti suurim. Pole siis imestada, et nad metsakultuuridele suurt kahju tegid. Eriti kannatasid võõrpuuliigid, neid oli Järvseljal päris palju. Andres Mathiesen, kes jahimees ei olnud ja metsloomi väga hoidis, tegi lõpuks karmi otsuse: metskitsede arvu Andres Mathiesen, Järvselja õppemetskonna esimene juhataja 1921‒1944.

tuleb vähendada. Suur esinduslik ajujaht peetigi 28. novembril 1937. Heino Kasesalu on sellest kirjutanud ajakirja Eesti Jahimees 2005. aasta 11. numbris, mille soovitan üle lugeda. Tol samal 1937. aastal kütiti Mathieseni järgi üldse 119 metskitse, pärast jahiaaja lõppu olevat neid olnud veel 895.

Selleaegset kitserohkust näitavad ka Pähnassaarel (see jääb küll metskonna piirist natuke maad kõrvale) elanud suure seikleja ja salaküti Juhan Järve jahisaagid. Tema naabri Hans Mutso meenutuste järgi olevat ta lasknud 80–100 sokku ja kitse aastas, millest enamiku müüs Tartu söögimajadele. See põhineb muidugi Järve enda juttudel, kes oli tuntud ka suure luiskajana. Võib-olla ta pani ka natuke juurde, aga palju pidi neid ikka olema küll.

Haruldane lugu juhtus 1923. aasta talvel: metsas leiti ilvese jäljed. Kahepäevase piiramise järel saadigi loom kätte.

Ega Järvselja sõjaeelse jahinduse kohta kuigi palju andmeid ole. Ei teata sedagi, kas siinsetest talunikest keegi üldse ametlik „paberitega“ jahimees oli. Aga püss olevat olnud kuuldavasti paljudes peredes.

Peamised jahil käijad olid sel ajal metsaametnikud, õppejõud ja üliõpilased, aga ka mitut masti jahikülalised: kevadel nepilennus ja tedremängus, sügisel pardi- ja tedrejahis, talvel jänesejahis. Näiteks 1937. aastal lastud 119 metskitsest küttisid siinsed metsaametnikud 44.

Aktiivne jahimees ja jahinduselu korraldaja oli aastatel 1934–1944 metsülemana töötanud Bernhard Haller, kel oli muuseas kuulipüss – sel ajal üpris haruldane asi.

Järvselja jahiseltsi kauaaegne esimees Endel Pihelgas pärast edukat tedrejahti.

Sõjajärgne aeg

Metsandusüliõpilasi koolitati endiselt Tartu riiklikus ülikoolis (TRÜ), alates 1951. aastast aga äsja moodustatud Eesti põllumajanduse akadeemias (EPA, praegune maaülikool), õppebaasiks ikka Järvselja.

TRÜ spordiklubi juures hakkas 1948. aastal tegutsema jahisektsioon, mida juhtis metsandustudeng Leonhard Polli, tema järel (1950–1955) samuti metsandusüliõpilane Kaupo Ilmet.

Sel ajal ilmusid Järvseljale uued elukad: metssead. Siin peeti 1952. aastal ka esimene ametlik seajaht. Luba oli hangitud ilmselt teaduslikul eesmärgil, nii et looma tabamine oli rohkem kui auasi. Kaupo Ilmeti elavas stiilis kirjelduse järgi tehti esmalt mitmel päeval ajusid, aga tulemusteta. Siis komandeeriti tudengid alaliselt Järvseljale ja seitsmendal päeval õnnestus kolhoosi kartulipõllul kuuvalgel varitsedes kesik ära lasta. Õnnelik kütt oli Ilmet ise. Sea siseorganid viidi prepareerituna veterinaariateaduskonda. Ilmeti sõnul oli selle mälestusväärse jahi meeskond järgmine: metsandusüliõpilased Ivar Etverk, Kaupo Ilmet, Endel Kadarpik, Mart Rünk ja Vello Saar (kõik pärastised tuntud metsamehed), veterinaariaüliõpilased Jüri Tedremaa ja Hillar Tõnum, meditsiiniüliõpilased Bernhard Lehepuu ja Ülo Lepik.

Esimese põdraloa sai EPA sektsioon 1957. aastal õppejahiks. Seegi jaht õnnestus, looma tabasid metsandustudeng Tõnu Soom ja jahindusklubi instruktor Ado Sokk. Edasist meenutab Heino Kasesalu järgmiselt: „Harry Lingi soovil transporditi põder tervena ülikooli zooloogiamajja (Vanemuise 46), et teda seal korrektselt mõõta, kaaluda, lahata ja uurida. Loom paigutati bussi (vist TA-6) vahekäiku. Linna jõudmise

Rühm tudengeid 1956. aasta kevadel enne nepijahti minekut.

Haruldane lugu juhtus 1923. aasta talvel: metsas leiti ilvese jäljed.

Kastre-Peravalla jahiloss 1912‒1948.

ajaks oli selle kõht juba kõvasti paisunud, nii et kitsast uksest andis teda läbi pressida.“

Põtrade arvukus suurenes 1960. aastatel jõudsalt ja Järvseljast sai Tartu jahindusklubi üks põdrarikkamaid kohti. Seepärast suunati siia ka teisi jahiseltskondi, samuti nn aktiivi jahte (klubi nõukogu, jahimeeste kokkutuleku võistkonnad jt).

Põtrade küttimine riigile algas 1964. aastal. Selles oli Järvselja panus tublisti üle keskmise. Juhtus sedagi, et jahindusklubi kirjutas enne jahihooaja lõppu mõned load ümber Järvseljale, sest sealne sektsioon kippus plaaniga hätta jääma. Üsna palju „riigipõtru“ küttis Heino Kasesalu, oli ta ju Nõukogude ajal siin ainus „pika püssi“ mees.

Põtrade „buumiajal“ 1970.–1980. aastatel kütiti aastas enamasti 40–50 looma, rekordilistel 1992. ja 1993. aastal vastavalt 57 ja 55 põtra. Segasel üleminekuajal 1990. aastate alguses võttis maad ka salaküttimine ja hundid said võimaluse hakata laiutama, nii et põtrade summaarne „kadu“ osutus planeeritust suuremaks ja nende arv vähenes tunduvalt. Vastavalt sellele vähendati ka küttimismahtusid: 1995. aastal lasti vaid neli ja järgmisel kümme põtra.

Aegamööda elu normaliseerus ja põdraasurkond hakkas jälle taastuma. Uuel sajandil kütiti neid Järvseljal jahihooajal 20–30, aastatel 2005–2007 üle 30.

Päris viimastel aastatel hakati metsakasvatuse huvides nende arvukust jälle sihipäraselt vähendama ja nüüdseks peaks optimaalseks peetav tase enamvähem käes olema. See tähendab, et endistest suurtest küttimismahtudest lähiaastatel unistada ei maksa: 2020. aastal küttisid Järvselja mehed vaid 14 põtra.

Metssigadest kõneldes ei saa mainimata jätta Haavametsa metsavahti August Juhkamit. Tema võis olla esimesi mehi Eestis, kes hakkas sigadele lisasööta viima (1950. aastate teisest poolest alates). Nagu ta ise on meenutanud, olid sead ta päris omaks võtnud: astusid vaid paarkümmend sammu eemale, kui ta, kartulikott ree peal, söödakohale jõudis. Aga niisugust massiivset metssigade söötmist nagu mitmes jahiseltsis mujal Eestis, ei ole Järvseljal kunagi tehtud ja ülisuurt sigade arvukust ei ole siin olnud. Suurim arv metssigu (60) kütiti 2012/2013. jahiaastal.

Jahimehed ja lihameistrid soovitavad!

Hakklihamasinad Vaakumpakendajad Vorstipritsid Kokanoad

Infotelefon: 372 5016742 e-mail: rodoaed@gmail.com

www.facebook.com/Kasvuhooned

Järvselja jahiseltsi põdrajaht 5. oktoobril 2013.

Suur katk laastas asurkonda 2015. aastal siingi. Hukkunud sigu leiti 25, aga palju neid üldse otsa sai, ei tea keegi. Nüüdseks on asurkond jälle küllaltki taastunud (eelmisel jahihooajal kütiti juba 25 siga). Katkutõrjeks kehtestatud normi järgi (üks siga 1000 ha kohta jahiaja lõpus) võiks neid meie jahipiirkonnas olla 16 (kui arvestus teha kogu jahimaa alusel). Kui „metsseale sobiva ala“ alusel, siis ainult kaheksa. Karta on, et selle arvu hoidmine läheb raskeks.

Kuigi Järvselja mail pole metssigu kunagi nii paksult olnud nagu mõnel pool mujal, tuleb rääkida ühest suurest eripärast. Nimelt ei ole pärast Nõmme kolhoosi likvideerimist (1962) ning nende maade õppe- ja katsemetsamajandiga liitmist siin põllumajandust enam olnud. Oma tarbeks kasvatasid inimesed kartulit ja juurvilja ikka, suured vilja- ja kartulipõllud puudusid, sestap ründasid sead külaelanike pisikesi aiamaalappe seda hullemini. Mida selle vastu kõike välja ei mõeldud: pandi üles igasuguseid hirmutisi, valvati põlde, pandi koer sinna ketti, aga õiget abi polnud millestki. Peagi leiti tõhus abinõu. Põllulapid ümbritseti tihedate laudadest aedadega, milleks metsamajand oma saekaatrist lahkelt pinnalaudu lubas. Kuigi kõrge too seaaed ei pidanud olema, sest ega siga suurem hüppaja ole, küll aga piisavalt tihe, et ka põrsas läbi ei mahuks. See vaatepilt jäi möödasõitjatele silma kui siinse paiga „rahvuslik eripära“.

Metskits oli, nagu Eestis mujalgi, kõige arvukam 1970. aastate esimesel poolel. Seejärel tuli mõningane langus, seda seostatakse liigsest asustustihedusest tingitud parasiithaiguste ja kõhulahtisusega. Katastroofiliselt mõjusid väga paksu ja tugeva kooriklumega talved 2009/2010. ja 2010/2011. aastatel. Metskitsi 2012–2015 Järvseljal peaaegu ei kütitud. Viimaste järjestikuste pehmete ja vähese lumega talvede toel on kits saanud jälle arvukaks (2020. aastal loendati 180).

Metsakahjustuste kartuses määratakse küttimisülesanded üsna prisked, mille täitmine pole sugugi kerge. Sisuliselt tähendab see metskitsedele „vaba jahti“: vaja küttida nii palju, kui jõuab. Asja muudab raskemaks siinse maastiku eripära: valdavad metsad ja sood, suuremaid lagealasid ei ole kusagil. Nii et kitsed ennast jahimehele naljalt ei näita. Kultuurmaastiku piirkondadega võrreldes on Järvseljal metskitse asustustihedus siiski märksa väiksem.

Aga aegade jooksul on neid siin kütitud omajagu: keskmiselt paarikümne ümber aastas. Kõige rohkem lasti kitsi 2019/2020. jahiaastal (63).

Kes juhtub sisse astuma Järvselja jahilossi, võib imetleda Heino Kasesalu kütitud sokusarvi seinetel. Kokku on neid 66, tema 29 paremat sarvepaari asuvad kodus. Üldse on ta küttinud üle saja soku, neist viis medalisarvedega. Medaleid on saanud ka Jaan Runteli ja Gunnar Ahase sokusarved.

Suurkiskjad

Karu on 1960. aastatest Järvselja metsade alaline elanik. Loendustel on nende arvuks märgitud üks kuni neli, aga 2020. aastal juba kaheksa. Nende arv ongi viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Samuti on nad peaaegu igal aastal rüüstanud mesipuid. Teadaolevalt on siin kütitud kuus karu, neist kaks kuldmedaliväärse nahaga (Elmar Teder 1988 ja külalisjahimees Viktor Elman 1993).

Siinne hundiasurkond tekkis pärast sõda Venemaalt alanud sisserände alusel. Juba 1947. aasta jaanuaris kavandas Kalevi Tartu jahisektsioon (millest 1950. aastal sai Tartu jahindusklubi) siin suurejoonelise hundijahi. Asja arutati ja valmistati ette oma paar kuud: muretseti kaks autot, Eduard Aljaste valmistas hulga rentkuule, jahimeeste ja aukülaliste (!) nimekirjad esitati kinnitamiseks ülikooli rektorile. Jahipäeval 19. jaanuaril oli külm ilm, hunte ei leitud kusagilt, aga lasti seitse jänest ja kaks rebast. Sellest halenaljakast ettevõtmisest olen pikemalt kirjutanud Tartu jahindusklubi ajalugu käsitlevas raamatus „Pildikesi möödunud aegadest“ (2004).

Väga edukas hundisündmus juhtus aga 1950. aasta kevadel. Metsandusteaduskonna esimese kursuse üliõpilased tegid looduskaitse kvartalis botaanika praktikumi ja leidsid hundiuru. Kõik kaheksa kutsikat saadi kätte ja pärast varitsedes tabati ka emahunt. Seitse kutsikat viidi Tallinna loomaaeda, üks isane aga jäeti Leningradi

(praeguse Narva) maanteel asuvasse ülikooli loomakliinikusse.

Tudengid teenisid selle teoga korraliku raha: iga hundi eest oli riiklik preemia 300 rubla ja jahindusklubi preemia 100 rubla veel lisaks. Asjaosaliste meenutuste kohaselt jätkus sellest kursuseõhtute korraldamiseks peaaegu stuudiumi lõpuni.

Loomakliinikusse jäänud hundiga juhtus aga hiljem igasuguseid sekeldusi. Kui ta sai juba täiskasvanuks, käinud mõned linna koeraomanikud oma kasvandikke seal paaritamas, lootes saada sel moel häid õuekoeri. Olevat olnud ka inimeste hammustamise juhtumeid (hunti hoiti õue peal ketis nagu koera). Jahindusklubi esimees Oskar Zubsberg süüdistas selle paaritustegevuse korraldamises koguni linna täitevkomitee esimeest Bronislav Võrset, kes paaritavat koeri huntidega ja levitavat sellega mingit kiskjate tõugu, selle asemel, et neid hävitada. Asi jõudis otsapidi ka jahimajanduse inspektsiooni, sealt kästi niisugune tegevus otsekohe lõpetada. Mis sellest „koduhundist“ lõpuks sai, ei ole teada.

Peaaegu uskumatu hundilugu juhtus aga 22. juunil 1998. aastal, kui Rõkka piirkonnas sai hunt elektrilöögist surma. Surnud hundi leidsid liini alt elektrimehed, loom oli puutunud vastu maha langenud, pinge all olevat elektritraati. Leidmise ajaks oli ta juba haisema läinud. Hundi pea toimetati maaülikooli, kus Tiit Randveer kolju prepareeris, see on seal praegugi hoiul. Tegemist oli täiskasvanud isasloomaga, Randveeri mõõtmise põhjal oleks kolju olnud hõbemedalit väärt.

Hundiarvukuse tippaeg oli 1950. aastate keskpaiku. Kas ja kui palju neid siis üldrahvaliku „hundisõja“ käigus Järvseljal tabati, pole teada, aga küllap mõned ikka.

Uus huntide kõrgaeg saabus üleminekuajal 1990. aastate alguses. Sel ajal kütiti siin kokku 11 hunti. Tõhusalt töötas Tartu jahindusklubi juurde moodustatud ühiskondlik hundibrigaad klubi direktori Jaak Volmeri eestvedamisel, kelle mitmed jahid ka Järvseljal aset leidsid. Elujõuline hundikari elab siinsel ohjamisalal pidevalt.

Ilves oli siinses piirkonnas üsna arvukas kuni kümne aasta taguse kaitseasurkonna hävinguni. Siis jäi ta tõsisesse toidupuudusesse, mis süvenes veelgi pärast sigade Aafrika katku. Praegugi on arvukus pigem tagasihoidlik.

Enne arvukuse vähenemist kütiti Järvseljal kümmekond ilvest. Suurim ilvesekütt oli Aleksander Sobolevi VeneEuroopa laika, väga hea seakoer, kes ajas ka ilvese puu otsa. Tema eest lasksid Sobolev ja ka teised jahimehed kokku viis ilvest.

Väikeulukid

Jäneste arvukus on juba ammu madalseisus. Halljäneseid elutses külade ümbruses veel 1990. aastate algupoolel, praegu tõenäoliselt puuduvad täiesti. Valgejänest esineb metspiirkonnas kõikjal vähe. Jänesejahti pole Järvselja jahimehed pidanud enam aastakümneid.

Järvselja põhjaosa veekogud on üsna head veelinnualad. Aastased pardijahisaagid jäävad 20–60 vahele, millest enamiku kütivad teiste jahiseltside külalisjahimehed. Peipsiveere looduskaitseala kaitse-eeskirja kohaselt on siin veelinnujaht lubatud 15. septembrini.

Kaitstavatest liikidest metsis ja rabapüü Järvseljal enam ei pesitse. Teder on sooaladel aga üsna kenasti säilinud, 20–30 linnust koosnevaid tedreparvi võib kohata igal talvel. Kunagised kuulsad mänguplatsil on aga peaaegu kõik võssa kasvanud või metsa alla jäänud. Tedred mängivad nüüd soodes hajusalt.

Väikekiskjad ja teised karusloomad

Rebase arvukus on tagasihoidlik, sest siinne metsa- ja soomaastik pole talle kuigi sobiv.

Kährikkoera arvukus on olnud kõikuv, aastased küttimismahud varieeruvad 10–15 isendist kuni 80. Marutaudivastane vaktsineerimine suurendas arvukust tublisti, aga peagi järgnes massiline haigestumine kärntõppe ja arvukuse vähenemine. Praegu kährikuid peaaegu ei kütita, sest karusnahkadel puudub turg.

Nugiseid on Järvseljal püütud üsna aktiivselt nii Nõukogude ajal kui ka hiljem. Varemalt tehti seda koos kährikkoerte püügiga taldrikraudadega, praegu Conibear-tüüpi raudadega. Nõukogude-aegsete jahisaakide kohta usaldusväärseid andmeid ei ole, sest nahad läksid enamasti nn mustale turule. Viimase kümnendi püügiarvud mahuvad stabiilselt 25–30 vahele.

Esimene kobras jõudis Järvselja maile teadaolevalt 1975. aastal. Juba ammu on nad asustanud kõik teadaolevad veekogud ja paljud metsakraavid, kus leidub sobivat toitu. Järvselja jahimehed on neid küttinud mõnel aastal vaid neli–viis, mõnel 10–15, 1997/1998. aastal koguni 45. Soopiirkonna looduslikel veekogudel teda nuhtlusliigiks ei peeta ja küttimist seal ei soodustata.

Mink ilmus siinsetesse veekogudesse 1980. aastatel ja levis üsna jõudsalt.

Järvselja õppe- ja katsemetskonna uus jahiloss valmis aastal 1980.

Jahimehe saagiks satub neid teiste karusloomade jahi kaaspüügina, spetsiaalset mingijahti ei ole Järvselja jahimehed harrastanud. Praegu on mink siinsetel veekogudel teadmata põhjustel jäänud väga haruldaseks.

Ondatra toodi Eestisse juba 1947. aastal, üks lahtilaskmise kohti oli Emajõgi. Siinsed madalad veekogud sobisid talle ideaalselt: turbased kaldad, vool peaaegu puudub, veetaimi rikkalikult. Arvukuse buumiaeg jäi arvatavasti 1950. aastatesse, aga ka 1970.–1980. aastatel oli neid päris rohkesti.

Ainukese sihipärase ondatrapüüdjana olen Järvselja põhjaosa veekogudel tegutsenud ma ise. Puhkuse jätsin alati oktoobrisse ja see möödus peamiselt ondatravetel. Püüdsin ka mujal Eestis, aga peamine koht oli Peravalla jõgi juurdekuuluvate teiste veekogudega. Parematel aastatel tulid saagid üle saja, kehvematel jäid kaks kuni kolm korda väiksemaks. Ega see trapperi töö kerge olnud, aga mälestused on kõige ilusamad.

Hiljem ondatra asurkond hääbus nii siin kui ka kogu Eestis. Siiski tekkis Leego jõkke ja järve väike populatsioon 2011. aastal, siis püüdsin 19 looma. Hiljem ondatratest enam märke ei ole leitud.

Järvselja jahiselts

Jahiseltsi ajalugu algab teadaolevalt mitte hiljem kui 1948. aastal. Siis oli olemas Tartu ülikooli spordiklubi jahisektsioon, esimeheks metsandusüliõpilane Leonhard Polli. Samal aastal kinnitati Järvselja õppe- ja katsemetskond sektsiooni jahipiirkonnaks. Mismoodi asju aeti, et niikaugele jõuti, pole samuti teada. Järvselja läks 1950. aastal uuesti Tartu jahindusklubi haldusse, aga tegelikult jäi sektsiooni jahialaks edasi.

Aastal 1951 moodustati Eesti põllumajanduse akadeemia, kuhu ülikooli maamajanduse erialad üle viidi. Nüüdsest peale kandis Järvselja maadel asuv jahiühendus EPA ja 1968 Järvselja jahisektsiooni nime.

Algusaastate liikmeskonna suuruse kohta andmeid säilinud ei ole, aga EPA ajal oli neid juba üle 30. Määrava osa moodustasid metsandusteaduskonna õppejõud ja üliõpilased ning õppe- ja katsemetsamajandi töötajad, aga oli ka teiste teaduskondade inimesi.

Sektsiooni esimehed olid 1948–1950 Leonhard Polli, 1950–1955 Kaupo Ilmet, 1955–1956 Ado Suursaar, 1956-1957 Ülo Parik, 1957–1995 Endel Pihelgas.

Esimesed neli olid oma esimeheameti ajal metsandusüliõpilased, Pihelgas metsandusteaduskonna dotsent, hiljem professor. Küllap oleks Pihelgas esimehena veelgi jätkanud, kui mitte kuri haigus poleks kallale tulnud. Ta kirjutas 1. märtsil 1996 jahiseltsile avalduse arvata end toetajaliikmeks. Endel Pihelgas suri 22. jaanuaril 1997.

Jahindusklubis hakati 1980. aastatel korraldama jahindusviktoriine. Siin olid Järvselja mehed üliedukad. Kui igal aastal just võitu ei saadud, siis esimese kolme hulgas oldi alati. Pole ka imestada, teaduspotentsiaali siin jätkub.

Suured muutused – nii juriidilises kui ka jahindustegevuse mõttes – toimusid pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Järvselja jahisektsioonist sai 17. märtsil 1995 Järvselja jahiselts, põhikiri kinnitati üldkoosolekul 12. märtsil 1998, jahiselts registreeriti mittetulundusühinguna 1999. aasta 11. märtsil. See tähendas ühtlasi juriidilise isiku õiguslikku staatust. Aastal 2000 sai jahiselts oma kasutusse jahimaja, maaülikoolile kuuluva endise elamu Rõkka külas.

Praegu on jahiselts jahimaja seaduslik omanik, see osteti välja avalikul oksjonil 2017. aastal. Seal on jõudumööda kõpitsetud ja üht-teist paremaks tehtud, aga eurostandardist on asi veel kaugel. Kõige suurem mure on ulukite esmatöötluspunkti väljaehitamine.

Järvselja jahiseltsi jahipiirkond on 16 400 ha, seega metskonna pindalast märksa suurem. Lisaks metskonna maadele kuulub jahipiirkonda ulatuslik Jõmmsoo massiiv. Jahipiirkonnas on soid ja rabasid ligi 7000 ha. Ühisjahtidel seda osa jahimaast ei kasutata, teede puudumise tõttu pole võimalik ajujahte korraldada ega lastud loomi välja tuua. Seega on üle 40% territooriumist sisuliselt reservaat. Varem, kui karusnahku oli veel võimalik realiseerida, kasutasid mõned (peamiselt küll üksainus) jahimehed seda lahmakat territooriumi väikekiskjate, eeskätt kährikkoerte küttimiseks. Nende retkede käigus jäi püssi ette ka mõni metsseapõrsas, sest ega suuremat siga seljakotiga nii kaugelt välja ei tookski.

Jahiseltsis on 2021. aasta 1. juuni seisuga 41 jahimeest. Neist seitse elab jahipiirkonnas, ülejäänud mujal, peamiselt Tartu linnas. Vanim liige on Heino Kasesalu (89), noorim Martin Saar (24), keskmine vanus 54,5 aastat. Meie hulgas on neli doktorit ja 12 teaduste kandidaadi ning magistrikraadiga meest, teadureid on viis, dotsente kaks, professoreid kuus ja üks akadeemik (Veiko Uri). Nimekirja lugedes jääb silma üks suur puudus: pole ühtki naiskütti.

Eesti Vabariigi ajal on esimeestena seda seltskonda juhtinud järgmised mehed: 1995–1998 Hardi Tullus, 1998–2010 Tiit Randveer, 2010–2014 Regino Kask, 2014–2018 Tiit Randveer, 2018– Regino Kask.