PE R E KO N D
20 : ÜHEKSAKÜMNE VIIES NUMBER
MEEDIA
PEREKOND KUI POSTIMEHE „MEIE EESTI” KÜLGEDE IDEOLOOGILINE NURGAKIVI Eesti suurimas päevalehes on rubriik, mille sisu ei vasta tasakaalustatud ajakirjanduse standarditele. Seda kureerivad ja täidavad peamiselt ühe rahvuskonservatiivse erakonna taustaga autorid, kes propageerivad läbivalt kitsast arusaama perekonnast. Kirjutas Elise Rohtmets, illustreeris Johanna Adojaan „Meie Eesti” rahvus- ja iibeteemalisi artikleid lugedes jääb suhu imelik maik. Ei oskagi hoobilt näppu peale panna, mis valesti on. Alates artiklitest, mis sõna otseses mõttes lihtsalt annavad teada, et Tammsaare arvates põhjustas preilindus sündivuse languse1 või et vanasti peeti EWs oluliseks ka eugeenikat2, ning lõpetades täiesti korralike intervjuudega vananevast rahvastikust. Jääb mulje, et rubriik võiks olla pigem blogivormis ettevõtmine või ehk isegi uus parempoolne kultuurileht – igatahes mitte päevalehele sobilik ajakirjandus. Kuna „Meie Eestist” on ilmunud Sirbis professionaalne meediaanalüüs, pole artikli mõte seda korrata3. Minu eesmärk on tuua esile mõningaid hoiakuid ja väärtusi, mida rubriik lugejale edastab.
„MEIE EESTI” AJAKIRJANDUSVABADUSE KONTEKSTIS 2018. aasta sügisel enne parlamendivalimisi hakkas Postimehes ilmuma uus rubriik „Meie Eesti”. Samal aastal ilmus ajakirjanduses ridamisi lugusid Postimehe omaniku ja Isamaa liikme Margus Linnamäe püüdlustest piirata ajakirjandusvabadust4. Toimetusest lahkusid viie osakonna juhid ja staažikad ajakirjanikud ning rahvusvaheline meediavalve organisatsioon Piirideta Ajakirjanikud mõistis Linnamäe tegevuse hukka5. Nende juhtkirjas seisab, et „Meie Eestit” kirjeldati algul „ekspertide ajakirjandusena”, mis loodi allikate sõnul Linnamäe juhtimisel, kuid mille sisu üle ei ole peatoimetajal kontrolli. Need „ekspertidest” ajakirjanikud olevat valinud Linnamäe isiklikult või tema otsesed alluvad ilma toimetusega konsulteerimata. Organisatsiooni hinnangul toodab „Meie Eesti” konservatiivse maailmavaatega sisu, mis „sageli esitab arvamusi faktidena ja toetub käsitlustes kitsale nägemusele”. Ajakirjandusuurija Ragne Kõuts ja analüütik Priit Pärnapuu analüüsisid Sirbis suure põhjalikkusega „Meie Eesti” artiklite sisu ja järeldasid, et kuigi lugudes esineb teadaandeid sündmustest või muudatustest, siis puuduvad muud uudisloo tunnused, näiteks „on neis harva eri allikaid ning autorid ei püüdle tasakaalustatud ja mitmekesise käsitluse poole”3. Kõuts ja Pärnapuu nendivad sarnaselt Piirideta Ajakirjanikega, et rubriik esindab „selgelt ja varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest isegi siis, kui need on esitatud andmetele või uuringutele tuginevalt”. Mõlemas analüüsis on välja toodud ka Eesti pressinõukogu tauniv otsus „Meie Eestis” ilmunud isapuhkuse artiklite kohta. Sotsiaalministeerium kaebas pereteemalised artiklid „Mehed koju, naised tööle! Kuhu jääb valikuvabadus?” ja „Uus direktiiv lämmatab perede valikuvabadust” pressinõukokku, kus esimesel juhul leiti, et ilmus eksitav info, ning mõlema puhul ei peetud arvamusi faktidest eristatavaks. Nüüdseks on nimetatud artiklitel ka sellekohane märge sissejuhatusse lisatud. Ajakirjanik Marju Himma väitel peaks „Meie Eesti” olema sildistatud reklaamina, sest ajakirjanduses tuleb eristada ostetud sisu muust sisust. „Meie Eesti” on tema hinnangul kinnimakstud sisuga. „Olgu teemaks sotsiaalküsimused, keelepoliitika, rahvastik, julgeolek – ikka ja jälle kõlas nendes tekstides soovitusi konservatiivse maailmavaate ja otsesõnu ka Isamaa eelistamiseks.”6 Ainsana ei seadnud avalikult „Meie Eesti”
Isamaa algatusel loodud SA Pere Sihtkapitali nõukogu esimehele Taavi Tamkivile, kelle sõnul „sunnib” see isad koju ja emad tööle9. Samal seisukohal on Danilson-Järg, kelle kirjutised isapuhkusest said pressinõukogult noomituse ning sisaldavad enim propaganda jooni. Näiteks kirjutab ta artiklis „Lastele pühendumine keelatud!”, et jagatud vanemapuhkus, kus ühe osa saab välja võtta ainult isa (30 päeva), on „mõjukate ja sõnaosavate pere valikuvabadust piiravate vasakpoolsete ning feministlike eestkõnelejate tegevuse tõttu” loodud seadus ning „ka Eestis on märgata ideoloogiat, mis väärtustab üksi naise majanduslikku edenemist”10. Tegelikult lisatakse praegusele ligi 18 kuu pikkusele vanemahüvitise perioodile üks lisakuu, mida saab kasutada ainult isa, kusjuures ta võib olla puhkusel emaga samal ajal. Järelikult tuleb valikuid hoopis juurde ja kedagi ei sunnita enneaegselt tööle. Artiklis kasutatakse ka populistlikku võtet, vastandades kohalikke „terveid peresid” ja direktiividega nende vabadust piiravat ELi. Selline raamistus kinnitab RAHVASTIKURUBRIIGI IDEOLOOGILINE konservatiivselt meelestatud lugejale juba valimiste KOMPASS ajal sissetöötatud narratiivi meie eluviisi sekkuvatest, Ka minu hinnangul esitab „Meie Eesti” mõne erandiga rahvust ja perekonda vaenavatest Euroopa ametniühe maailmavaate käsitlust, mida nimetaksin rahvuskest, kelle liitlased on sotsid ja sotsiaalministeerium. konservatiivseks. Rahvastikurubriigis, kus kirjutatakToon samal teemal välja veel kaks silmatorkavat lugese iibest, perekonnast ja eestlaste püsimajäämisest, jaga manipuleerimist. Esimene neist on minu hinnangul leidub mitmeid ehtsa propaganda näiteid, olgugi et rohkem poliitikas levinud versioon õlgmehikese arguneed on õnneks pigem valget laadi, kuigi esineb ka mentatsiooniveast, kus vastasele ei omistata mitte otsest valetamist. Valget laadi propaganda tähendab, nõrka argumenti, vaid auditooet toimetaja analüüsi eesmärk, näiteks kuidas iivet riumile moraalselt vastuvõetasuurendada, on regulaarsele lugejale teada ning see matut positsiooni, ja osutatakse Kordagi ei ole küsimuse all para- selle absurdsusele. See ei nõua tugineb enamasti legitiimsetele uuringutele, kuid on digma, kas rahvastikukriis on tõe- lugejalt argumenti süvenemist, esitatud viisil, mis toetab kindlat maailmavaadet. poolest olemas ja kas etniliste kuna see mängib moraalsetel Rahvastikurubriik on jagatud teemaplokkidesse, mis ilmuvad kord nädalas. Tavaliselt koosneb teemaplokk eestlaste iibe tõstmine on ainus emotsioonidel. Autor lükkab eos kolmest või neljast artiklist, millest kaks on arvamuslahendus. tagasi näited Põhjamaade uuringutest, mille järgi isapuhkust võtartiklid või intervjuud, üks toimetaja ülevaade mõnud pered on kauakestvamad ja nest küsitlusest või uuringust ning toimetaja kokkuõnnelikumad, sest tema meelest võte kogu teemaplokist, mis sisaldab ka tema arvaei ole need suutnud tuvastada põhjuslikkust. Selle asemust. Need lood, mis sarnanevad enim uudistega, kajastavad Isamaaga seotud algatuste, nagu SA Pere mel öeldakse lugejale, et taoline uuringutele viitamine Sihtkapital, loomist või teadusuuringute kokkuvõton „katse tõestada, et vaid ema hoolitsust saanud väiteid. Kuni 2019. aasta suveni kelapsed on kehvemad võrdsemalt jagatud hoolitsust kureeris rubriiki toimetaja Lea saanud lastest, mis on muidugi absurdne”10. Kuna autor Danilson-Järg, kes on lasterohei saa uuringute sisu tegelikult kahtluse alla seada, tuleb kust propageeriva MTÜ Sündi- Perekonna puutumatus on toodud rünnata uuringutele viitamise praktikat ennast, tekitamusuuringud juhatuse liige, ning ettekäändeks, et kritiseerida peredes lugejas kogu raamistuse vastu umbusaldust. Mõju alates 2019. aasta sügisest toi- poliitikat, mis soodustab „traditon seda suurem, mida vähem on lugejal aimu, mida metab seda kauaaegne poliitik siooniliste” soorollide muutumist. saab ja mida ei saa teaduslikult mõõta. Mitte ükski Aimar Altosaar, kes kuulus enne sotsiaal- ega loodusteaduslik meetod ei võimalda teha Vabaerakonnaga liitumist IRLi olemusväiteid inimese väärtuse kohta. See on eetika ridadesse. Danilson-Järg lahkus pärusmaa ja kindlasti ei esita ükski institutsionaalse filtri 2019. aasta juulis „Meie Eestist”, sest Isamaa poliitik läbinud uuring kellegi kohta selliseid väiteid. ja rahvastikuminister Riina Solman määras ta siseTeine näide on väite toetamiseks kahtlaste allikate ministeeriumi rahvastiku ja perepoliitika osakonda kasutamine ja tänavaküsitluse esitamine teadusuurinjuhatama. gutega võrdväärsena. Näiteks head ajakirjandustava rikkuvas artiklis „Vanemahüvitis kui ideoloogiline ISAPUHKUSE KRIITIKA malakas”11 väidetakse, et naised ei taha ainult isadeRahvastikurubriigi üks suur teema on perekond ja le mõeldud vanemapuhkust. Väidet toetatakse sotsioselle puutumatus, täpsemalt 2020. aasta suvel jõusloogide kritiseeritud Ühiskonnauuringute Instituudi tuva vanemapuhkuse kriitika. Leheruumi on antud „uuringuga”, mis näitas, et ainult vähesed emad soomitmel korral MTÜ Lasterikkad Isad eestvedajale ja vivad seda. Ühtlasi nimetatakse seda ainsaks teema-
ajakirjanduslikku legitiimsust kahtluse alla eelmine Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ning nüüdne värske Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar. Kriitilises vastuses Himmale rõhutas ta näiteks, et kõik peale „reklaamitoimetuse materjali, mis ilmub leheveergudel”, on ajakirjandus, ning see, et „Meie Eesti” ei mahu angloameerika Artiklites vastandati võimukandkolme põhižanri – uudis, olemuslugu, arvamuslugu – alla, ei jaid ja huvigruppe (EL ja karjeristitähenda, et see pole ajakirjan- dest feministid) eesti perekondade dus7. Tagantjärele paistab aga, ja nende õigusega ise oma äraet Himma arvamus kattus suu- nägemise järgi toimetada. resti nii Piirideta Ajakirjanike kui ka Kõutsi ning Pärnapuu järeldustega. Kõnekas on siinkohal Raudsaare hiljutine kommentaar, et tema soovib juhtida Postimeest tervikuna, ilma eraldiseisvate osade ja keeruka juhtimisstruktuurita8.
