www.studentdays.ee
ÖÖLAULUPEO LAULIK
Tartu Kevadpäevad 2011 Öölaulupeo laulik Väljaandja: Ülikooli Kultuuriklubi MTÜ Tartu Üliõpilasmaja Kalevi 24, Tartu info@studentdays.ee Kujundus: Neway AD. www.neway.ee Tartu, kevad 2011
Laulud 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24.
Kas tunned maad Jää vabaks, Eesti meri Meri Mere pidu Kihnu neiu Laev tõstis purjed üles öises fjordis Jää jumalaga, Mann! Kui ootab sadam Meremehe jutustus Meremehe armastus Meri ja tüdruk Majakene mere ääres Kummardus Urmas Alenderile: Teiselpool vett Kummardus Urmas Alenderile: Vaiki kui võid Kummardus Urmas Alenderile: Suudlus läbi jäätunud klaasi Eesti muld ja Eesti süda Iga mees on oma saatuse sepp Ärkamise aeg Mu isamaa armas Eestlane olen ja eestlaseks jään Tuulevaiksel ööl Tõuse üles Naerata Sõprade laul nr 2
Aitäh, kallis sõber!
Ole laululind või harakas, sinu käes on laulik, mis hoolib vaid sellest, et sa oma vaimu vabaks ja hääle valla laseks. Laula oma hing ja meel rõõmsaks ning astu reipalt vastu suvele.
Ülikooli Kultuuriklubi Tartu Tudengipäevade peakorraldaja
Kummardus autoritele
Kuigi kevadööd on meil külmad ja pimedad, toovad kümned armsaks saanud viisid juba seitsmendat aastat Kassitoomele sadu ja sadu inimesi, et üheskoos jahe org soojaks ja valgeks laulda. Kõigi nende unustamatute helide eest oleme tänulikud autoritele, kelle looming on meid aastast aastasse rõõmustanud ja ikka ja jälle kokku toonud. Öölaulupidu on suur kummardus nendele heliloojatele ja sõnameistritele, kes on end oma unustamatu laululoominguga meie südametesse kirjutanud.
1
KAS TUNNED MAAD Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale ja Munamäe metsalt murult viib lahke Soome lahele? Refr: See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. Sest laulgem nüüd ja ikka ka: see ilus maa on minu kodumaa. Siin teretavad metsaladvad nii lahkelt järvi, rohumaid; siin taeva vihmal oras võrsub ja päike paitab viljapäid. Refr: See on see maa… Siin kasvab eesti meeste sugu ja sammub vabadusele. Siin õitseb priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele. Refr: See on see maa…
Siin tõstab rahvas põllurammu ja matab endist viletsust; siin püüab rahvas vaimuvalgust ja võidab endist pimedust. Refr: See on see maa… Oh tõotagem südamest me mehed olla igavest! Ja laulgem nüüd ja lõpmata: sa kosu, kasva, kallis kodumaa! Refr: See on see maa…
2
JÄÄ VABAKS, EESTI MERI Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad. Ja kodupinna metsad meil vastu kajavad. Refr: Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind! Siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind. Meil kalur merel noota võib vabalt vedada. Ja rõõmulaulust põllul mets vastu kajada. Refr: Jää vabaks… Me vabal lainte voodel võib päike särada Ja musta mulla põuest võib vili võrsuda. Refr: Jää vabaks…
3
MERI Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Palju tähti alla langes, palju rohkem alles jäi.
Merel puhumas on tuuled, tuuled need on trotsi täis. Kas mind suudlesid su huuled, või ehk tuul neist üle käis?
Refr: Ütle meri, mu meri, miks sa siia mind tõid? Ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin.
Refr: Ütle meri, mu meri…
Mere kaldal liivaluited, luited need on jälgi täis. Kes need jäljed siia jättis, kes neid jälgi mööda käis? Refr: Ütle meri, mu meri…
Merevetel sõitvad laevad, palju laevu merre jäi. Mere kohal särab taevas, taevas see on tähti täis. Refr: Ütle meri, mu meri…
4
MERE PIDU Valge kajakas merele lendab punapäikese loojangu eel. Tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel. Refr: Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb. Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, lained mühinal randuvad siis. Sinimeri, su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen. Kuid meri on sünge kui hauas ei tähti seal vilkumas näe. Refr: Meri on, meri jääb… Näkineiu, sa punud mul pärga merelainete vahusest veest. Vesiroosidest punutud paela minu ümber sa armutult seod. Refr: Meri on, meri jääb…
5
KIHNU NEIU Seal väikses Balti meres, üks väikene Kihnu saar. Minu igatsus ta järel, mil ükskord sinna saan. Refr: Las laine möllab, torm, tuul puhub purjesse. Laev lendab täies vaardis, rind vahutab tal ees. Sina väikene Kihnu neiu, ei ütle mina sul muud. Sina ikka minu neiu, sind kuumalt armastan. Refr: Las laine… Sina ilus, ilus hiina plika, sind armastan ju ka. Mina sõidan Balti meres, sina kaugel Aafrikas. Refr: Las laine…. Kui täna mul puudub raha, olen rahul sellega. Joon vanad püksid maha, küll homme uued saan. Refr: Las laine….
6
LAEV TÕSTIS PURJED ÜLES ÖISES FJORDIS Laev tostis purjed üles öises fjordis ja särasid veel tuled mustas vees. Üks väike tüdruk kaljul õie murdis, kui ratta juurde asus roolimees. Õis langes alla ranna vahupiiri ja tuulelaulu kustus vaikne nutt. Laev uljalt ulgumere poole tüüris ja ookeani jõudis hommikul. Jäid maha rand ja kaljul väike maja ja sillale viiv alla kitsas tee. Veel hõljuks nagu üle fjordi vee siis meremehe nukker laulukaja. Mees roolis rinna vastu ratast surub, on iga laine vaenlane ta ees. Silm otsib aga õrna naisekuju ja silmapiiri valge vahu sees.
7
JÄÄ JUMALAGA, MANN! Esimene tüürimees ei raatsi iial juua, kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua. Refr: Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam. Kapten, vana merekaru, juua täis kui tint jäi baki alla magama kui väljas oli vint. Pootsman on meil selge peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi. Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk. Siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk. Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk. Pootsmani tütar oli vana logilei Tal armpsam juok oli konjak ja vein.
8
KUI OOTAB SADAM Ma ei näe, kuidas tuul su juustes puhub, eha värv mängib kodurannal veel. Ma ei näe, kuidas und otsid põuasel ööl, sest mu laev on ikka alles teel. Refr: Kui sadam ootab koju vaid ühtainust laeva, siis sada meest seal rõõmu leiab eest. Kui sadam ootab aga kas või sadat laeva, siis ootad sina vaid ühte meremeest Ma ei näe, kuidas peatub sinu põsel jaaniöö viimne tõrvatulekeel Ma ei näe, kuidas torm muudab rahutuks sind, sest mu laev on ikka alles teel. Refr: Kui sadam ootab… Ma ei näe sind veel laineladvast üle ega saa sind ka hellitada veel Aga kord oled sooldunud süles mul sa, sest mu laev on juba koduteel. Refr: Kui sadam ootab…
9
MEREMEHE JUTUSTUS Kord oli mul naine ja natuke raha ja pisike majake mändide all. Kõik oli nii kena ja enese teha ja elu see veeres kui võõbatud pall. Refr: Sigaretid ja viinad ja kirglised naised, mu elu kõik tuksi on keeranud nad. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised, ei hauaski enam neist rahu ma saa. Siis tuli üks sõber ja ütles, et lähme ja teeme seal kõrtsis üks mehine pits. Sest ajast see maailm on minule täpes. Nii valusalt nüpeldab issanda vits. Refr: Sigaretid ja viinad… Nüüd mullaga kaetud mu patune kere. Üks rohtunud haud asub mändide all. Oh, mööduja, sulle ma ütlen sealt -tere. Ja hoiatan tegemast kõike, mis halb. Refr: Sigaretid ja viinad…
10
MEREMEHE ARMASTUS Kord kalalaeva pardal ma kohtasin üht meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. Refr: Uau-uau-uau holla-hii ta ikka laulis nii: Naise võin küll võtta ma, kuid merd ei iial jätta saa. Naist armastan ma palaval, merd meeletult ja salaja! Las kaugenevad kaldad, see rõõmustab vaid meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. Refr: Uau-uau-uau holla-hii… Torm tõuseb, maru algab, ei hirmuta see meest, kes kodunt laskis jalga oma kalli moori eest. Refr: Uau-uau-uau holla-hii…
11
MERI JA TÜDRUK Öö saabund sadama üle, lainetab lahtede suus, tähtede helkivas süles naeratab kahvatu kuu. Tean, et mu tüdruk sa magad, tean, et sind suigutab tuul. Sinust mu akende taga jutustab kahvatu kuu. Refr: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli. Tüdruk, sinust ma unistan vaid. :;: Oi neid kirsina punavaid huuli. Tüdruk, ütle mul, kust sa nad said. :;: Kauguste kutset kui kuulen, see mind nii rahutuks teeb. Selles on meri ja tuuled, selles on sinavad veed. Sinul ja tormil ja taeval, midagi ühist on teil. Koos mulle meenute laeval pikil ja pimedail öil. Refr: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli… Reelinguil naaldun ja laintes otse su pilku kui näeks. Karide kohinas kuulen kutset, su juurde et jääks. Sinule andsin kord sõna, usu ma seda ka pean. Sina ja mina ja meri – üks meist on liigne, ma tean. Refr: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli…
12
MAJAKENE MERE ÄÄRES Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall. Nõnda hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr: Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav on. Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav, värav on. Akna taga õhtu eel, vaatad mere poole veel. Ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Refr: Nii hea, nii hea…
13
Kummardus Urmas Alenderile: TEISELPOOL VETT Ma kuulsin Sa hüüdsid mind teisel pool vett. Su hääl oli nukker ja hell. Ma kuulsin, ma seisma jäin teisel pool vett. Ei silda, ei paatigi sel.
Aga ei, aga ei, Sul teisel pool vett, on aru ja mõistus veel peas. Ja ei, ja ei, mul teisel pool vett, on aru ja mõistus veel peas.
Sa hüüad, Sa hüüad, mind teisel pool vett, vangi mind võttis Su hääl. Nüüd jooksen ja ahastan teisel pool vett, ei parvegi lainete pääl.
Refr: Nii palju on vett…
Ma hüüan, Sa hüüad, nii teisel pool vett, ja paati ei seleta silm. Nii seisame, teine, teisel pool vett, Refr: Nii palju on vett, et otsa ei näe, kuni pimedaks läeb maailm. ja ujudes lõppeks mul jaks. Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe, las põhja siis vajuks me kaks.
14
Kummardus Urmas Alenderile: VAIKI KUI VÕID Vaiki kui võid, jää tasa, sest sõnu ei kuule Sa veel. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis Sind saatma jääb veel. Kuulata vaid, kui tahad, siis Sinuni jõuda võib see. Jah, vaiki kui võid, vii kaasa mu hääl, mis Sind saatma jääb veel. Refr: Mu laulud elavad Sus veel kui eilse kaja, mis tänaseni kostab Sinu sees ja kui Sa praegu tunned, et Sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses. Vaikuse hääl on valus kui kelluke hele ja hellus. Sa vaiki kui võid, ma palun, sest vaikne on hääl, kellal sel. Refr: Mu laulud elavad Sus veel… (2x)
15
Kummardus Urmas Alenderile: SUUDLUS LÄBI JÄÄTUNUD KLAASI Hetke vaid mõni mälestus kestab. Kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis on meil väga neid vaja, sest nad leiavad aja, külastavad meid taas. Hetke vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis meie vajame neid, sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei. Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel. Ja ma äkki läbi jäätunud klaasi siis su silmi näen. Sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka. :;: Nii jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad. :;: Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel. Tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel. Nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel, :;: kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes. :;:
16
EESTI MULD JA EESTI SÜDA Süda, kuis Sa ruttu tõused kuumalt rinnas tuksuma, kui Su nime suhu võtan püha Eesti – isamaa. Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota, mõnda elus jätan maha, sind ei iial unusta. Sinu rinnal olen hingand, kui ma vaevalt astusin, Sinu õhku olen joonud kui ma rõõmust hõiskasin. Minu pisaraid Sa näinud, minu muret kuulnud Sa, Eestimaa mu tööd, mu laulud, Sul neid tulin rääkima. Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame, Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda Sa. Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta.
17
IGA MEES ON OMA SAATUSE SEPP Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Jaa! Jaa! Jaa! Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Jaa! Jaa! Jaa! Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. :,: Jah, meitele, jah, meitele, jah, meitele, meitele, meitele. :,: Refr: Iga mees on oma saatuse sepp… Metsad põlevad, maad surevad, meie saame meitele. :,: Jah, meitele, jah, meitele, jah, meitele, meitele, meitele. :,: Refr: Iga mees on oma saatuse sepp… Meie põleme, meie sureme, siis ei jää enam ühtegi orja, ühtegi orja, ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,: Ühtegi orja, ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,:
18
ÄRKAMISE AEG Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta, kallas veest jagu sai, kaldast algas maa: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Peagi siin kokku said esimemm ja -taat, vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid. Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt, oli töö, oli vaev sellel maal. Refr: Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu hingele lähedal. Eestimaa, Eestimaa, oled mu sünnimaa, oled mu südames sügaval. Tulega, mõõgaga tuli võõras mees, häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi. Langes taat, memmeke, lapseeas vennake, pisaraist märjaks sai kogu maa. Refr: Eestimaa, Eestimaa… (2x) Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal, taadi maa, memme maa endiselt on ta: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis.
19
MU ISAMAA ARMAS Mu isamaa armas, kus sündinud ma, :,: Sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,: Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, :,: kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,: Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal, :,: kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,: Oh õitse veel kaua, mu isade maa! :,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,: Su hooleks end annan ja truuks sulle jään. :,: Nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä‘en! :,:
20
EESTLANE OLEN JA EESTLASEKS JÄÄN Tuhat korda kas või alata, tuhat aastat tõusu, mitte luigelend. Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end. Refr: Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi. Tuhat kõuehäälset küsijat: Vaba meri. Põlistalud. Püha muld. Tuhat korda tuhat püsijat kõige kiuste elus hoiab püha tuld. Refr: :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään… Nende mehiste meeste moodi. :,:
21
TUULEVAIKSEL ÖÖL Tuulevaiksel ööl, tean mismoodi lööb udukell su laevaninas, paigal püsib aeg. Tuulevaiksel ööl, süda kiirelt lööb, oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel. Refr: Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel, tuulesuund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames. Tuulevaikne öö, udukell vaid lööb, käed, mis tahtsid rooliratast tahavad nüüd sind. Kumer silmapiir, lahku meid kord viis, sina otsid valget purje, mina otsin maad. Refr: Sulle tahan hüüda… (2x)
22
TÕUSE ÜLES Tõuse üles ja läheme ära, kaste langeb ja märjaks saab maa. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa. Võta kinni kui tahad veel kaelast, võta sõrmedest, hoia veel käest. Aga ehted, mis kadusid kaelast, ükskord tagasi küsid mu käest. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa. Öö on lühike, hilja või vara, juba on, enam aru ei saa. Võta kinni kui tahad veel kaelast, võta sõrmedest hoia veel käest. Aga ehted, mis kadusid kaelast, ükskord tagasi küsid mu käest. Tõuse üles ja läheme ära, kaste langeb ja märjaks saab maa. Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa.
23
NAERATA On arm meil möödunud ja ees nüüd lahkumine, kas tõesti lootsid sa, et õnn on igavene? Las meeldiv mälestus meil möödund päevist jääb, sest lahkuda ju saab ka sõpradena, armas. Refr: Seepärast naerata nüüd jälle sa, naerata, nagu eile armas. Pisarad nüüd kuivata naerata, õnn ei ole kaugel. Kui hinges on üksindus ja südames igatsus, siis möödund õnne meenuta, naerata, naerata. Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see, taas saad sa rõõmu tunda. Kui silmis pisarad, sa pühi ära nad, su kaunid silmad on ju naeratuseks loodud. Refr: Seepärast naerata nüüd jälle sa…
24
SÕPRADE LAUL NR 2 Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab, kus on peidet’ minu saabumise sadam. Refr: :,: Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,: Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel, aga mäletate, kuidas jõime viina. Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. Refr: Ja mu õnn võiks olla suur…
SUURED SÕBRAD: