Peatükk 84. Kolmanda ingli kuulutus lõpeb

Minu tähelepanu juhiti ajale, mil kolmanda ingli kuulutus lõpeb. Jumala vägi oli hinganud Tema rahval, kes oli teostanud töö ja valmistatud seisma katsumustunnil. Nad olid osa saanud hilisest vihmast ehk kosutusest Issanda palgest ning elav tunnistus oli taas tegevusse äratatud. Viimne suur hoiatus oli kõlanud kõikjal, ajades raevu need, kes kuulutust ei soovinud vastu võtta.

Ma nägin ingleid taevas siia-sinna tõttavat. Üks ingel, kel olid "kirjutustarbed puusal"

(vt. Hes.9:2), pöördus maa pealt tagasi ja teatas Jeesusele, et tema töö on tehtud – pühad on loendatud ja pitseeritud. Siis nägin, kuidas Jeesus, kes oli teeninud kümmet käsku sisaldava laeka ees, suitsutuspanni maha viskas. Ta tõstis käed ning lausus valju häälega:

"See on lõpetatud!" Kõik inglid heitsid peast oma kroonid, kui Jeesus pühalikult kuulutas:

"Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, ja kes on rüve, see rüvetugu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam!"

Kõigi saatus oli otsustatud – kas eluks või surmaks. Sellal kui Jeesus veel pühamus teenis, oli toimunud kohus õigete surnute üle, seejärel aga läinud üle õigetele elavatele. Kristus oli oma riigi vastu võtnud, olles teinud lepitust oma rahva eest ja nende patud kustutanud. Tema riigi alamate koosseis oli kinnitatud, Talle pulmad lõppenud. Riik ja valitsus kogu taeva all oli antud Jeesusele ja õnnistuse pärijaile; Jeesus hakkas valitsema kuningate Kuningana ja isandate Issandana.

Kui Jeesus kõige pühamast paigast väljus, kuulsin kellukeste kõlisemist Tema riiete küljes. Kui Ta lahkus, kattis paks pime pilv maailma elanikke. Enam ei olnud Vahemeest süüdioleva inimese ja Jumala vahel, kelle vastu oli pattu tehtud. Kui Jeesus veel Jumala ja süüdlase vahel seisis, mõjus inimestele Tema tagasihoidev vägi; kui Ta aga inimese ja Isa vahelt ära astus, võeti see vägi ära ning Saatan omandas täieliku kontrolli nende üle, kes oma süüd ei olnud kahetsenud. Kui Jeesus veel pühamus teenis, ei saanud nuhtlusi välja valada. Vahemehetöö lõppedes ei peatanud Jumala viha enam miski ning see valati kogu oma kohutavuses süüdioleva, kaitsetu patuse peale. Pärast Jeesuse vahemeheteenistuse lõppu elasid pühad Jumala palge ees ilma Vahemeheta. Kõikide saatus oli otsustatud, kõik Jumalakallidpärlidarvelevõetud.Jeesusviivitasveelhetkekstaevase pühamuvälisesosas ning patud, mis olid üles tunnistatud siis, kui Ta kõige pühamas paigas oli, asetati Saatanale, patu algatajale, kes nende eest karistust kannab.

Siis nägin ma, kuidas Jeesus oma preesterliku rüü ära pani ning riietus kõige kuninglikumasse rüüsse. Tema peas oli palju kroone, kroon krooni sees. Inglitest ümbritsetuna lahkus Ta taevast. Maa peale valati nuhtlused. Mõned needsid ja salgasid Jumalat, teised tormasid Jumala rahva juurde ja palusid, et nad õpetaksid, kuidas nuhtlustest pääseda. Pühadel ei olnud aga nende jaoks enam midagi. Viimne pisar patuste eest oli valatud, viimne ahastav palve esitatud, viimne hingekooremkantud, viimne hoiatus antud. Halastuse õrn hääl ei kutsunud enam. Kui pühad ja kogu taevas patuste päästmise vastu huvi oli tundnud, ei olnud nende saatus neid endid sugugi huvitanud. Nende ette oli asetatud elu ja surm. Paljud soovisid küll elu, kuid ei teinud mingeid jõupingutusi, et seda kätte saada. Nad ei valinud elu ja nüüd ei olnud enam lepitavat verd süüdlaste puhastamiseks; polnud enam kaastundlikku Päästjat, kes oleks nende eest palunud ja hüüdnud: "Säästa, säästa patuseid veel pisut!" Kogu taevas oli Jeesusega ühinenud, kui nad kuulsid kohutavaid sõnu: "See on lõpetatud!" Lunastusplaan oli täide viidud, vaid vähesed olid otsustanud selle vastu võtta. Kui armuhääl igaveseks kustus, haaras õelaid õudus. Kohutava selgusega kuulsid nad sõnu: "Liiga hilja! Liiga hilja!"

Need,kesJumalaSõnaeiolnudhinnanud,rabelesidsiia-sinna,rännatesühe mereäärest teise ja ühest ilmakaarest teise, et Jehoova Sõna leida. Ingel sõnas: "Nad ei leia seda. Maal on nälg; mitte nälg leiva järele ega janu vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele. Mida nad küll annaksid üheainsamagi heakskiitva sõna eest Jumalalt. Aga ei, nad peavad nüüd jääma nälga ja janusse. Päev päeva järel on nad õnnistust tühiseks pidanud, hinnates maiseid rikkusi ja rõõme kõrgemalt kui taevaseid varandusi. Nad on hüljanud Jeesuse ja põlanud Tema pühasid. Roojased peavad nüüd igavesti roojasteks jääma."

Paljud õelad olid suures raevus, taludes nuhtlusi. See oli kohutav pilt. Vanemad tegid kibedaid etteheiteid oma lastele, lapsed vanematele, vennad õdedele, õed vendadele. Valjud kaebehääled kõlasid kõikjal: "Sina olid see, kes hoidis mind tagasi vastu võtmast tõde, mis oleks mind päästnud sellest kohutavast tunnist!" Inimesed pöördusid suures vihas oma hingekarjaste poole, neid süüdistades: "Te ei ole meid hoiatanud. Te kõnelesite, et kogu maailm pöördub ja hüüdsite: "Rahu, rahu!", et tärganud kartusi vaigistada. Te ei rääkinud meile sellest tunnist. Neid, kes meid selle eest hoiatasid, nimetasite te fanaatikuteks ja kurjadeks inimesteks, kes meile hävingut soovivad." Ma nägin, et need karjased ei pääsenud Jumala viha eest. Nende kannatused olid kümme korda suuremad kui nende hoolealuste omad.

Peatükk 85. Ahastuse aeg

Ma nägin, kuidas pühad lahkusid linnadest ja küladest, kogunedes salkadesse ja elades kõige üksildasemates paikades. Inglid tõid neile toitu ja vett, samal ajal kui õelad kannatasid nälga jajanu.Siis nägin, kuidas maailmajuhtivad mehed omavahel nõupidasid, Saatan oma inglitega aga nende ümber kibedasti tegevuses olid. Ma nägin üht dokumenti, mille koopiad saadeti maa kõigisse nurkadesse ja milles oli antud korraldus, et kui pühad ei loobu oma erilisest usust ja hingamispäevast ega hakka pühitsema nädala esimest päeva, siis lubatakse teatud aja möödudes nad hukata.

Sel kiusatusetunnil olid pühad siiski rahulikud ja tasakaalukad, lootes Jumala peale ja toetudes Tema tõotustele, et neile on valmistatud pääsetee. Mõnes paigas tormasid õelad juba enne kindlaksmääratud aega pühadele kallale, tahtes neid tappa; inglid aga võitlesid neidkaitstessõjameestekujul.SaatantahtisendaleõigustKõigekõrgemapühasidhävitada!

Jeesus aga käskis oma inglitel neid valvata. Kõikide paganate nähes pidi Jumal saama austatud, tehes seaduselepingu nendega, kes Tema käsku olid pidanud, kes nii kaua Teda olid oodanud. Jeesus pidi saama austatud, muutes oma ustavad surematuks ilma surma maitsmata.

Peagi nägin, kuidas pühad kannatasid suurt ahastust. Nad näisid olevat õelatest ümbritsetud. Kõik oli nende vastu. Mõned hakkasid kartma, et Jumal on viimaks jätnud nad siiski õelate käe läbi hukkuma. Kui aga nende silmad oleksid avatud, oleksid nad näinud end ümbritsetud olevat Jumala inglitest. Inglite taga seisis kurjade inglite hulk, kes ässitas õelaid pühadele kallale. Enne Jumala rahvani küündimist pidid õelad läbi tungima võimsast pühade inglite hulgast. See oli võimatu. Jumala inglid lõid nad tagasi ning sundisid kurje ingleid taanduma.

See oli pühadele hirmus ja piinarikas ahastusetund. Päevad ja ööd hüüdsid nad päästmise pärast Jumalapoole. Väliseltei paistnudpääsemine üldse võimalikolevat. Õelad tundsid juba võidurõõmu, hüüdes: "Miks ei päästa teie Jumal teid meie käest? Miks ei lähe teülesegapäästaomaelu?"Pühadeipööranud neiletähelepanu,Jaakobisarnaseltvõitlesid nad Jumalaga. Inglid igatsesid neid vabastada, kuid nad pidid veel karika tühjaks jooma ning ristimisega ristitud saama.

Inglid jätkasid ustavalt nende valvamist. Jumal ei lubanud oma nime paganatel teotada. Oli saabumas aeg, mil Ta pidi ilmutama suurt väge ja oma lapsed auliselt päästma. Oma nime auks tahtis Ta päästa viimse kui ühe, kes olid kannatlikult Teda oodanud ning kelle nimed olid kirjutatud eluraamatusse.

Minu tähelepanu juhiti minevikku, ustavale Noale. Enne, kui vihma sadama hakkas ning uputus saabus, oli Noa oma perega laeva läinud. Jumal sulges oma käega ukse nende järel. Noa oli ustavalt hoiatanud enne-veeuputusaegse maailma elanikke, kes tänutäheks teda pilkasid ja naersid. Kui vesi tõusis ja uskmatud üksteise järel uppusid, vaatasid nad laeva, mille kulul nad nii palju nalja olid heitnud. Nad nägid seda kindlalt lainetel ujuvat, kaitstes ustavat Noad ja tema perekonda. Ma nägin, et Jumala rahvas, kes lõpuajal maailma

Tema tulemise viha eest on ustavalt hoiatanud, päästetakse samuti. Jumal ei luba õelatel hävitada neid, kes ootavad muutmist ega nõustu alistuma metsalise korraldustele ega võta vastu tema märki. Ma nägin, et kui õelatel lubataks pühasid hävitada, oleksid Saatan ja kurjad inglid – kõik, kes Jumalat vihkavad – rahuldatud. Oo, milline triumf oleks see tema saatanlikule majesteedile, kui ta saavutaks viimses otsustavas võitluses võimu nende üle, kes nii kaua on oodanud, et näha Teda, keda nad armastavad! Need, kes on heitnud nalja pühade ülesmineku üle, on kord tunnistajad Jumala hoolitsusest oma rahva eest. Nad näevad oma silmaga Jumala laste aulist vabastamist.

Kuipühadlahkusidlinnadestjaküladest,järgnesidneileõeladningpüüdsidneidtappa. Mõõgadaga, mis tõsteti Jumalarahvahävitamiseks, murdusidja langesidõlekõrtena maha. Jumala inglid kaitsesid pühasid. Kui nad ööd ja päevad hüüdsid Tema poole pääsemise pärast, jõudsid nende hädahüüded Issanda ette.

Peatükk 86. Pühade vabastamine

Jumal valis oma rahva vabastamiseks kesköötunni. Kui õelad nende ümber pilkasid, ilmus äkki päike, särades täies ilus; kuu jäi paigale. Õelad vaatasid seda pilti hämmastusega, pühad aga tervitasid rõõmuga oma vabastamise märki. Imetähed järgnesid üksteisele kiirelt. Kõik näis loomulikust korrast kõrvale kalduvat; jõed lakkasid voolamast, paksud, tumedad pilved kerkisid üles ja põrkasid üksteise vastu. Keset pimedust oli aga ühest kohast näha auhiilgus ja sealt kostus Jumala hääl otsekui paljude vete kohin, pannes värisema taevad ja maa. Toimus võimas maavärisemine. Hauad avanesid ja need, kes olid surnud usus kolmanda ingli kuulutusse ning pidanud hingamispäeva, tulid oma mullastest sängidest austatuina välja, et kuulda, kuidas Jumal teeb rahuseaduse nendega, kes on otsustanud jääda kuulekaks Tema seadustele.

Taevas avanes ja sulgus ning kõik oli liikumises. Mäed vabisesid otsekui pilliroog tuules ning heitsid kaljupankasid kõikjale ümberringi. Meri kees otsekui katel ning paiskas kive välja. Kui Jumal teatas Jeesuse tulemise päeva ja tunni ning kuulutas välja igavese seaduse oma rahvaga, ütles Ta rääkides ühe lause, seejärel tegi pausi. Tema sõnade kaja aga veeres üle kogu maailma. Jumala Iisrael seisis, pilgud üles suunatud, kuulates sõnu, kui need tulid Jehoova suust ja piksena üle maailma kajasid.

See oli kirjeldamatult pühalik hetk. Iga lause lõpus hüüdsid pühad: "Au! Halleluuja!"

Nende näod särasid Jumala aust otsekui Moosese pale Siinailt alla tulles. Õelad ei suutnud vaadata selle hiilguse tõttu nende peale. Kui kuulutati välja igavesed õnnistused neile, kes olid austanud Jumalat Tema hingamispäeva pidades, kõlas võimas võiduhüüd metsalise ning tema kuju üle.

Seejärel algas juubeliaasta, mil maa pidi puhkama. Nägin, kuidas jumalakartlik ori võidukalt tõusus ning ahelad oma käte ümbert maha raputas; tema õel isand aga oli segaduses, teadmata, mida ette võtta; õelad ei suutnud ju mõista Jumala häälega lausutud sõnu.

Peagi ilmus suur valge pilv, millel istus Inimese Poeg. Kui see algul eemalt paistma hakkas, näis ta väga väikesena. Ingel ütles, et see on "Inimese Poja täht." Kui pilv maale lähemale jõudis, võisime näha Jeesuse suurt auhiilgust ja majesteetlikkust, kui Ta vägeva võitjana ees ratsutas, pühade inglite kaaskond aga, hiilgavad, sätendavad kroonid peas, Teda saatsid. Ükski keel ei suuda kirjeldada selle stseeni aulikkust. Majesteetlikkusest ja võrratust auhiilgusest särav elav pilv tuli lähemale ja me võisime selgesti näha Jeesuse armast kuju. Ta ei kandnud enam kibuvitsakrooni, vaid Tema pühal laubal oli aukroon. Tema "kuue ja puusa peale" oli kirjutatud: "Kuningate Kuningas ja isandate Issand." Tema pale säras otsekui keskpäevane päike. Tema silmad olid otsekui tuleleegid ja Tema jalad otsekui hiilgav vask. Tema hääl kajas suure orkestri sarnaselt. Maa värises Tema ees, taevas taganes, saared nihkusid paigast.

Ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudele ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: "Langege meie peale ja varjake meid selle palge eest, kes aujärjel istub ja talle viha eest! Sest on tulnud tema suur vihapäev ja kes võib püsida?" Need, kes alles mõne hetke eest tahtsid Jumala ustavaid lapsi maa pealt ära kaotada, olid nüüd tunnistajaiks nende peal hingavast Jumala aust. Õudustundes kuulsid nad, kuidas pühad rõõmulaule laulsid ja juubeldasid: "Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime. Nüüd päästab ta meid!"

Maa värises, kui Jumala Poja hääl magavad pühad nende haudadest välja kutsus. Nad vastasid kutsele ning tulid välja surematusega rüütatult, hüüdes: "Võit, võit surma ja haua üle! Surm, kus on sinu astel? Haud, kus on sinu võit?" Siis tõstsid elavad pühad ja ülesäratatud õiged oma hääled kaugelekanduvaks võiduhüüdeks. Ihud, mis olid läinud alla hauda, kandes haiguse ja surma märke, tulid haudadest välja surematuina, tervise ja elujõuga. Elavad pühad muudeti silmapilgu jooksul ning kisti koos ülesäratatutega üles õhku, Issandale vastu. Oo, milline auline kohtumine! Sõbrad, keda surm oli lahutanud, ühinesid taas, et mitte iial enam lahku minna!

Pilvevankri kummalgi küljel olid tiivad, selle all aga rattad. Kui vanker ülespoole suundus, hüüdsid rattad: "Püha!" Tiivad hüüdsid liikudes samuti: "Püha!" Pühade inglite saatkond ümber pilve aga hüüdis: "Püha, püha, püha on Issand, Kõikväeline Jumal!" Pühad pilves hüüdsid: "Au! Halleluuja!" Pilvevanker suundus üles Püha Linna poole. Enne linna sisenemist korraldati pühad korrapärasesse nelinurka ning Jeesus astus keskele. Ta oli peajagu pühadest ja inglitest pikem. Tema majesteetlikku kuju ja kaunist nägu võisid imetleda kõik.