Peatükk 87. Pühade tasu

Siis nägin ma, kuidas väga suur hulk ingleid tõid linnast aulised kroonid – üks kroon igale pühale, nimi peale kirjutatud. Jeesus asetas need oma parema käega igale lunastatule pähe. Siis tõid inglid harfid ja Jeesus andis ka need pühadele. Juhtingel tõmbas esimesena sõrmedega üle keelte ning kõik tõstsid oma hääled tänulikus, õnnelikus kiituslaulus, mängides kaasa oma harfidel. Kõlas võimas, imekaunis muusika. Siis nägin, kuidas Jeesus lunastatute salga linnavärava juurde juhtis. Ta paiskas selle sätendavatel hingedel pärani, paludes neid, kes tõde kalliks olid pidanud, sisse astuda. Linnas oli kõik silmale rõõmuks, kõikjal valitses suur auhiilgus. Siis vaatas Jeesus oma lunastatud pühadele, kelle näod särasid aust. Armastava pilguga neid silmitsedes ütles Ta oma kauni, meloodilise häälega: "Ma olen oma hingevaeva tasu näinud ja olen rahuldatud. Nüüd võite te igavesti sellest suurest aust rõõmu tunda. Teie kurbus on lõppenud. Enam ei ole surma, kurbust, nuttu ega piina." Siis nägin, kuidas lunastatud hulk sügavalt kummardus ja oma hiilgavad kroonid Jeesuse jalgade ette heitis. Kui Issand nad oma kauni käega üles tõstis, võtsid pühad kuldsed harfid ning täitsid kogu taeva kiituslauludega Tallele.

Siis nägin, kuidas Jeesus oma rahva elupuu juurde viis, ning me kuulsime taas Tema armast häält, kaunimat kui ükski surelike kõrvus kõlanud muusika: "Selle puu lehed on rahvastele terviseks. Sööge kõik sellest." Elupuul oli sõnulkirjeldamatult kaunis vili, millest pühad võisid vabalt süüa. Linnas oli auline troon, millest voolas välja puhta eluvee jõgi, selge kui kristall. Jõe mõlemal kaldal oli elupuu ning jõe kallastel kasvas ka teisi maitsvate viljadega puid.

Inimkeel on liialt puudulik taeva kirjeldamiseks. Kui need pildid mu vaimusilma ette kerkivad, olen hämmeldusest keeletu. Suurest auhiilgusest ja särast haaratuna asetan sule kõrvale ja hüüan: "Oo, milline armastus! Milline imeväärne armastus!" Ülevaimgi keel ei suuda kirjeldada taeva au ja Õnnistegija võrratu armastuse sügavust.

Peatükk 88. Tühjaks muudetud maa

Minu tähelepanu juhiti taas maale. Õelad olid hävitatud ja nende surnukehad lebasid kõikjal mööda maapinda laiali. Jumala viha seitsme nuhtluse näol oli tabanud maa elanikke, pannes nad valu pärast keelt närima ja Jumalat needma. Valekarjased olid Jehoova erilise viha osaliseks saanud. Nende silmad olid silmakoobastest ja keeled suust hävinud juba siis, kui nad veel oma jalgadel seisid. Pärast seda, kui pühad Jumala häälega vabastati, pöörasid õelad oma viha üksteise vastu. Maa näis olevat verre uputatud ning surnukehad maa ühest äärest teise laiali paisatud.

Maa näis nüüd otsekui määratu kõrb. Linnad ja külad olid maavärisemise tõttu varemeis, mäed paigast nihkunud, jättes järele suured tühikud. Kõikjal vedeles hambulisi kaljurünki, paisatud välja merest või maast endast. Suured puud olid juurtega üles kistud. See oli Saatana ja tema kurjade inglite kodu tuhandeks aastaks. Siia on nad suletud, et rännata edasi-tagasi mööda segipaisatud maad ning näha Jumala käsu vastu mässamise tagajärgi. Tuhat aastat võib Saatan maitsta selle needuse vilja, mille algatajaks ta on olnud. Olles suletud ainuüksi siia maailma, ei ole tal õigust minna teistele planeetidele, et kiusata või häirida langematuid. Selle aja kestel kannatab Saatan hirmsasti. Langemisest saadik on ta pidevalt kurja väge kasutanud. Siin on aga ta oma väest ilma ning jäetud mõtisklema osa üle, mida ta on oma langemisest saadik etendanud, ootama õuduse ja värinaga kohutavat tulevikku, mil tasaab tasukõige kurja eest, midataon teinud ning karistusekõikidepattude eest, millele ta on ässitanud.

Ma kuulsin võiduhüüet inglitelt ja lunastatud pühadelt. See kõlas otsekui kümnetest tuhandetest instrumentidest koosnev orkester. Nad tundsid rõõmu, et Saatan neid enam häirida ega kiusata ei saa, ning et ka teiste maailmade elanikud on päästetud tema ligiolekust ja kiusatustest.

Siis nägin ma aujärgi ning Jeesust lunastatud pühadega nende peale istuvat. Pühad valitsesid kui kuningad ja preestrid. Kristus mõistis koos oma rahvaga kohut õelate surnute üle, võrreldes nende tegusid seaduseraamatu, Jumala Sõnaga, ning otsustades igaühe üle vastavalt eluajal tehtud tegudele. Siis määrati õelatele karistus, mida nad pidid kandma, vastavalt oma tegudele. See pandi nende nimede juurde kirja surmaraamatusse. Ka Saatana ja tema inglite kohta langetasid Jeesus ja pühad kohtuotsuse. Saatana karistus pidi olema palju suurem kui nende oma, keda ta oli eksitanud. Tema kannatused ületavad nende omad niivõrd, et neid ei saa võrreldagi. Pärast seda, kui kõik, keda Saatan on petnud, hukkuvad, elab tema ikka veel piineldes palju kauem.

Tuhande aasta lõpul, kui kohtumõistmine õelate surnute üle oli lõpetatud, lahkus Jeesus linnast; pühad ja inglite saatkond järgnesid Talle. Jeesus laskus alla suurele mäele, mis niipea, kui Ta jalad seda puudutasid, lõhenes ning moodustas avara tasandiku. Siis vaatasime üles ning nägime suurt ja kaunist linna kaheteistkümne aluse ja kaheteistkümne väravaga, kolm igal küljel ja ingel iga värava juures. Me hüüdsime: "Linn, suur linn tuleb alla taevast, Jumalast!" Linn laskuski alla kogu oma pimestavas auhiilguses – avarale tasandikule, mille Jeesus selle jaoks oli valmistanud.