KAS TEADSID, ET RISTIUSK EI JÕUDNUD EESTISSE TULE JA MÕÕGAGA?

Küllaltki tihti võib ka tänapäeval kohata väidet, et kristlus on eestlasele midagi olemuslikult võõrast, mis on algusest peale meile peale surutud. Selle väite kinnituseks tuuakse fakt, et ristiusk olevat Eestisse jõudnud ju tule ja mõõgaga muistse vabadusvõitluse ehk Liivimaa ristisõja (1208 –1227) tulemusena. Julgen väita, et päris nii see ei ole. Ristiusk oli siinmail juba varem ja mitmed meie esivanemad võtsid selle rahumeelselt omaks. Kõlab ebareaalsena, kas pole? Selle väite kinnituseks uurime fakte.

Varajane misjon Eestis

Kristlikud misjonärid olid tegutsenud Eesti aladel juba enne ristisõdu. On teada, et munk Johannes Hiltinus, kellest hiljem sai Rootsis piiskop, oli Eestis juba aastatel 1060–1070. Teine munk, nimega Fulco, pühitseti Eestimaa piiskopiks taanlasest Lundi peapiiskop Eskili poolt aastal 1165. Fulco, kes enne piiskopiks pühitsemist oli olnud munk Prantsusmaal, ülesanne oli Jumala Sõna kuulutamine Eesti,- ja Liivimaa asukate seas. Esimeseks eestlasest misjonäriks võib pidada 1187. aastal paavst Alexander III poolt Fulcole abiliseks määratud eestlasest munka Nikolaust, kes enne elas Stavangeris Norras. Kõik eelpool mainitud mehed tegid rahumeelselt oma tööd ilma sõjaväe abita. Kahjuks ei tea me palju nende töö üksikasju ja seda, kui suurt vilja see kandis. Siiski võib olla kindel, et nii Hiltinus, Fulco kui ka Nikolaus ja paljud kirja panemata teised töötegijad andsid oma osa selleks, et sõnum Kristusest jõuaks rahumeelselt meie esivanemate hinge.

Mis meelel, see keelel

Eesti keelde olid tulnud paljud sõnad kristlike rahvaste sõnavarast. Eestimaa elanikel oli enne Liivimaa ristisõdu kokkupuuteid nii läänekristlaste ehk roomakatoliiklaste kui ka idakristlaste ehk õigeusklikega. Kusjuures viimastega olid teatud perioodidel suhted tihedamad ning paljuski on eestikeelne kristlik sõnavara üle võetud just õigeusu maade mõistetest. Sõna „rist“ tuleneb slaavi „krestist“. Raamat on mugandus „gramotast“. Läti Hendrik kirjutab, et eestlased kutsusid kristlikke vaimulikke pappideks, mis on samuti slaavi õigeusu päritolu. Huvitaval kombel säilitasid need ja mitmed muud sõnad oma kuju eesti keeles. Need on jõudnud meie keelde kindlasti enne Liivimaa ristisõda, sest selle järel oli Eestimaa läänekristlikus ruumis ning idakristluse mõjud olid väga minimaalsed. Lisaks, nagu märgib Läti Hendrik, oli nii mõnigi sõna juba kasutuses ristisõdade aegu.

Kohalikud kristlased

On teada, et oli olemas kristlastest eestimaalasi juba enne ristisõdu. Mitmed allikad viitavad sellele, et tihe läbikäimine oli olemas eestimaalaste ja Gotlandi saare vahel Rootsis. Nii näiteks kirjutab Püha Olavi saaga, et eestimaalastest noori kasvatati Gotlandil kristlikus usus. Ilmselt on kõige tuntuimaks eesti soost kristlaseks Tabelinus (või teisel kujul Tabeline), kelle kohta kirjutab Läti Hendrik oma kroonikas. Tabelinus oli Pudiviru vanem, kellele allus 14 küla. Järelikult polnud Tabelinuse näol tegemist lihtinimesega, vaid kohaliku juhtiva tegelasega. Tabelinus tõendas Liivimaa ristisõja ajal sakslastele, et ta oli juba varem ristitud Gotlandil. Siiski risiti ta uuesti sakslaste poolt ning hiljem poosid ta sel põhjusel taanlased üles. Nimelt soovisid nii taanlased kui sakslased ise ristida eestimaalasi, et saada neid oma võimu alla. Üksteisele vaadati kui konkurentidele. Selle kemplemise vahele jäi Tabelinus, kes oli juba enne ristitud ja Kristusega ühendatud. Tabelinuse kui mõjuka isiku näide tõendab, et oli olemas kohalikest koosnev kristlik kogukond ka enne ristisõdijate tulekut.

Meie kristlus

Ristiusk mõjutas Eestimaad juba palju aega enne Liivimaa ristisõda (1208–1227) kui meid ametlikult liideti kristliku tsivilisatsiooniga. Juba enne seda oli sõnum Kristusest jõudnud mitmete meie maa inimeste südamesse, ilma tule ja mõõgata. Kindlasti ei saa pidada ristiusku millekski, mis oli ja on eestlasele kuidagi olemuslikult võõrast. Väga palju sajandeid on just see usk aidanud meie rahval püsima jääda, andnud lootust ja rõõmu raskustes ning jõudu, et minna edasi. Kristlus pole mitte nende, vaid meie usk. On hea, kui see teadmine jõuab tasapisi üha rohkemate eestlasteni.

Tekst Robert Bunder

Foto Pexels.com