Piiblitegelane: Need, kelle päralt on taevariik, lk

Tekst Laura Kookmaa Maal Carl Heinrich Bloch 1834 –1890

Need, kelle päralt on taevariik

Laste päralt on taevariik, nõnda ütles Jeesus. Mis teeb lapsed nii eriliseks, et Piibel nendest kirjutab? Jumala silmis on lapsed väga kallihinnalised. Põhjusega pole meid nimetatud Jumala täiskasvanuteks, vaid Jumala lasteks. Mida räägib universumi kõige targem raamat laste kohta?

Kes on suurim?

Tihti ei mõtle täiskasvanud lastest kui eriliselt tarkadest või väärikatest inimolenditest. Jumal aga julgustab meid olema nagu lapsed. Kui jüngrid küsisid Jeesuselt, kes on taevariigis suurim, pani Jeesus nende keskele seisma lapse ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.“ (Mt 18:1–5) Mida tähendab olla lapsetaoline?

Mille poolest on lapsed erilised?

Lapsed on äärmiselt uudishimulikud. Nad esitavad alatasa küsimusi. Samamoodi peaksime meie tundma huvi Jumala sõna vastu ja seda lugema. Ka on lastel kergem uskuda millessegi, mis ei tundu pealtnäha loogiline. Täiskasvanud hakkavad tihti kaalutlema ja kahtlema. Jumal ei saa aga teha imesid seal, kus on takistuseks uskmatus. Näiteks on Piiblis kirjeldatud, kuidas Jeesus läks majja kellegi tütart tervendama, inimesed toas aga naersid – ta on ju surnud, midagi ei saa enam teha! Seetõttu oli Jeesus sunnitud nad toast välja saatma, et palvetada ja tüdruk üles äratada. (Mk 5:21-43)

Lapsed ei mõtle oma maine rikkumise peale ega sellele, kui tähtsad nad on.

Ta teadis, et isegi Jumala enese pojana peab Ta oma maiseid vanemaid austama

Lapsed ei mõtle oma maine rikkumise peale ega sellele, kui tähtsad nad on. Nende jaoks ei ole oluline uhke välja näha või juba eemalt silmapaistvalt tark tunduda. Kord toodi lapsi Jeesuse juurde õnnistamiseks. Jüngrid tahtsid nad minema ajada, aga ka siis kinnitas Jeesus, et selliste päralt on Jumala riik. (Mk 10:13-16)

Jumal kasutab lapsi heade tegude tegemiseks. Piiblist saame lugeda Saamuelist, kuidas ta kuulis noorena Jumala häält ja Teda ka kuulas (1Sm 3), ning poisist, kes ulatas Jeesusele õnnistamiseks oma viis leiba ja kaks kala (Jh 6:9). Kõnetuse tähelepanemine ja toidu jagamine ei ole iseenesest suured teod. Natuke isegi lapsik on mõelda, et need võiksid midagi olulist tähendada, aga Jumal kasutas neid tõeliselt vägevate tegude kordasaatmiseks. Jumal tahab, et oleksime teiste inimeste arvamusest üle. Kuidas muidu saaksime teha tegusid, mis näitavad meie usku – tegusid, mis võivad näida naeruväärsed neile, kes on maailmas ja Jeesusest kaugel?

Kuidas mitte olla

Kuid lapsed ka valetavad, teevad pahandusi, lõhuvad, kisavad. Keegi ei ole täiuslik ja nii saab lastelt õppida sedagi, kuidas ei peaks käituma. Näiteks lugu poistest, kes prohvet Eeliisat kiilaspäisuse pärast mõnitasid, ei lõppenud hästi. Eliisa needis neid Jumala nimel ja metsast tulid kohe kaks karu, nii et neljakümne kahe poisi jaoks jäi see viimaseks korraks midagi ette võtta. (2Kn 2:23–24) See ekstreemne näide tuletab meelde, et teisi inimesi tuleb austada. Kui poisid oleksid tagajärge ette teadnud, poleks nad Eliisat narrinud. Paraku aga lapsed ega ka täiskasvanud alati nii kaugele ette ei mõtle.

Isegi kui lapsed saavad mõne pahateoga hakkama, pöörduvad nad siiski ja paluvad vabandust. Seega peaksime ka meie paluma andeks oma patud ja mineviku seljataha jätma. Ent meil tuleb arvestada, et igal teol on tagajärg, olgu siis hea või halb.

Usaldus ja austus nõuab alandlikkust

Lapsed sõltuvad oma vanematest. Nõndasamuti sõltuvad kristlased kui Jumala lapsed oma taevasest Isast. Ilma vanemateta ei suuda lapsed midagi. Ka meie oleme Jumalata abitud. Piiblis on kirjutatud noorest Jeesusest, kuidas ta jäi vanemate teadmata 12-aastasena templisse õpetajatega vestlema, kuid läks hiljem teda otsinud ema-isaga sõnakuulelikult kaasa. Ta teadis, et isegi Jumala enese pojana peab Ta oma maiseid vanemaid austama. (Lk 2:42–52)

Nii peame alandama end lapse sarnaseks. Alandlikkusega käib kaasas usaldus. Lapsed teavad, et vanemad on suuremad ja targemad, ning seega ei tule neile hetkekski pähe millegi pärast muretseda. Nii saame meiegi Jumalat täielikult usaldada, sest kõik on Tema käes.