Gospel: Jonathan Ogden, lk

Tekst Renata ja Katarina Kaleininkas Fotod erakogu

Jonathan Ogden –

ehtne ülistus

JJonathan Ogden (30) on Inglismaalt Manchesterist pärit muusik, kelle südames on ülistada Jumalat oma loomingu kaudu ja julgustada teisi sama tegema. Jonathan on õppinud, et Jumala kuulamine ja Talle kuuletumine viivad kaugemale ning imelisematesse kohtadesse, kui ise oleks osanud unistadagi.

Alandlikkus või uhkus?

Kuigi Jonathan on pärit musikaalsest seitsmeliikmelisest pastoriperest, ei oleks ta teismelisena kunagi arvanud, et temast saab ülistusmuusik. Lapsepõlveunistus oli tegeleda graafilise disainiga ja saada animaatoriks. Pillide kättevõtmise tingis praktiline vajadus. „Koguduse ülistustiimis oli tarvis kord trummarit, kord bassimängijat,“ räägib ta. Alles 15–16-aastaselt päriselt oma elu Jeesusele andnuna tuli esile kutsumus: „Mäletan, et küsisin Jumalalt, mida Tema tahab, et ma oma eluga teeksin, ning ühe kristliku festivali ülistuse ajal sain aru – pean ülistama ja ülistust juhtima.“ Tol hetkel näis see hirmuäratav. „Mul tuli end alguses lavale sundida,“ meenutab ta. Vastumeelsuse juured aga peitusid sügavamal kui lihtsalt häbelikus loomuses. „Paljud arvasid, et tegemist on alandlikkusega, kuid päriselt seisis selle taga uhkus,” jagab muusik ja jätkab: „Panin liiga palju rõhku sellele, mida teised minust mõtlevad. Kui jõudsin selgusele, et oluline ei ole mina seal laval, muutus kõik lihtsamaks.“

„Minu sees kasvas pinge – kas soov jätta saarele minemata oli ajendatud hirmust?“

Paljud teavad Jonathani bändist Rivers & Robots, mida iseloomustab akustiliste ja elektrooniliste helide segu. Hetkel koosseis aktiivselt ei tegutse. „Oleme kõik ümber maailma laial. Meie trummar on näiteks Malaisias,” selgitab muusik. Bänd algas Jonathani sooloprojektina: „Esimesed kaks albumit olid lihtsalt mina oma toas läptopi ja klahvidega.“ Peagi said kaasatud musikaalsed sõbrad. Jõudnud nüüd tagasi sooloprojektide juurde, tunneb Jonathan, et on justkui taas alguses, aga see ei tähenda, et artist koostööd enam ei teeks: „Teatud mõttes kaasan praegu oma loomingusse isegi rohkem inimesi.“

Jonathani muusika sünnib erinevatel viisidel. Mõnikord tulevad esimesena instrumentaal või beat ja alles siis sinna juurde sobivad sõnad. „Isegi salvestuspäeval, olles mikrofoni ees valmis laulma viimast versiooni, olen tundnud, et pean muutma ühte või teist rida. Sõnad võtavad kaua aega,” muigab ta. Oma muusikat kirjeldab Jonathan kui palveid või mõtisklusi, mida kuulata nädala jooksul kodus või autos sõites. „See on minu viis rääkida Jumalaga, mis loodetavasti aitab ka teistel sama teha.“

Minna või mitte minna?

Jumala plaanide järgimine ei ole alati mugav ega lihtne. See nõuab usaldust, et Tema teed on meie omadest paremad. Usalduse, palve ja kuulekuse olulisust illustreerib lugu kuue aasta tagusest misjonireisist Filipiinidele. „See reis esitas mu usule suure väljakutse,“ tõdeb Jonathan. Plaan oli veeta üks nädal mandril ja teine lõunas oleval saarel, mis jäi nii-öelda punasesse tsooni. „Oli antud hoiatus sinna mitte sõita, ERITI mitte kristlastest misjonäridel. Minu sees kasvas pinge – kas soov jätta saarele minemata oli ajendatud hirmust?“ meenutab Jonathan, kes tol hetkel kaldus pigem plaanist loobumise poole. Piiblit uurides aga ei suutnud ta leida loobumisele kinnitust: „Ei näinud ühtegi kirjakohta, kus Jumal oleks kedagi hoiatanud, et ta kuhugi ohu tõttu EI läheks. Mõtlesin, et ju ma lihtsalt kardan.“

Reisi esimene nädal sujus hästi, kuid palve küsimusega, kas minna saarele või mitte, oli ikka Jonathani huultel. Selgus saabus ühel hommikul Piiblit plaani järgi lugedes. „Järg oli jõululoo juures, kus Maarjat ja Joosepit unes hoiatati minema teist teed pidi (Mt 2:22). See oli minu jaoks ahhaa-moment – nii on Piiblis siiski juhtunud!“ räägib Jonathan. Kinnitus tuli ka pere poolt: „Kolm pereliiget olid näinud unenäo, kus öeldi, et ma ei peaks saarele sõitma. Siis sain aru, et Jumal räägib.“ Plaanide muutusel võeti ühendust riigi põhjaosas tegutseva misjonäriga, et uurida, kas tal oleks abi vaja. „10 minutit pärast meili saatmist tuli vastus: Jumal oli misjonärile juba öelnud, et oleme tulemas. Nii Jumalal kui ka sel misjonäril oli plaan paigas, mida me tegema hakkame,“ naerab Jonathan ja kinnitab, et see oli tema jaoks hea õppetund: „Inimesed võivad anda erinevat nõu, aga vaja on tõeliselt kuulda, mida Jumal ütleb.“ „Paljud arvasid, et tegemist on alandlikkusega, kuid päriselt seisis selle taga uhkus.”

Kuula ja jälgi Jonathani loomingut nii Youtube´is kui ka Instagramis. Oktoobris ilmub tema uus album Future

Forever!

Heida pilk ka kodulehele

jonathanogden.co.uk

Ehtsus nagu ei oleks kunagi kuulnud

Neile, kes tahavad ülistusmuusikat luua, soovitab Jonathan: „Kirjutage muusikat nii, nagu te poleks eales ülistust kuulnud.“ Ta toob näite: „Filipiinidel läksime ka vanglasse, kus tegutses ülistustiim. Nad olid kõik trellide taga kristlaseks saanud ja ei teadnud ülistusmuusikast midagi. Nende ülistuses kõlasid nt Led Zeppelini lood, mida nad oma nooruses olid kuulanud, aga see oli nii ehtne ja ilus. Ilusamgi sellest, kui nad oleksid proovinud matkida ülistusmuusikat.“ Meil kõigil on oma mõjutused, mis iseenesest ei ole halb. Parem on leida see, mille Jumal Sinu sisse on pannud, ja mitte lähtuda ootustest, mida inimesed võiksid tahta kuulda.

Arvatavasti on iga loominguline inimene mingil hetkel tundnud, et ta pole piisavalt hea. „Mina küll olen,“ naerab Jonathan. Enese teistega võrdlemine ja püüe olla keegi teine on ajaraiskamine. See tähendab, et jääd ilma iseendaks olemisest – sellest ehtsast versioonist Sinust, mille Jumal on loonud. „Jeesus ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.” (Jh 15:5) Temas oleme ühendatud, aga nagu oksad kasvavad erinevates suundades, kannavad erisugust ja erinevas koguses vilja, nii oleme inimestena samuti eriilmelised, kuid kokku toodud Kristuses.” Eesti loomingulistele noortele ütleb Jonathan julgustuseks: „On laule, mida saad ainult Sina kirjutada, ning maale, mida ainult Sina maalida.“ Kirjutasin selle laulu, kui tundsin end läbipõlenuna. Kuigi mulle meeldib reisida ja esineda, on see siiski nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väsitav. Mäletan, et tulin pikemalt reisilt rampväsinuna koju. Olin sotsiaalmeediast ning kiirest elutempost kurnatud. Ei jaksanud palvetadagi. Suutsin vaid istuda klaveri taga ja hingata. See laul oli kui musikaalne ohe. Mängisin esimesed akordid ja nendega sobisid sõnad „slow down“ (võta tempot maha). Teadsin, et pean sellest laulma. Nii sündis tunni jooksul terve lugu. Produktsioon võttis küll kauem, kuid laul ise oli 60 minutiga valmis. Peaaegu tundus, nagu oleks tegu vestlusega – salmides minu palved ja refräänis Jumala meeldetuletus mitte muretseda. Vajasin tol hetkel seda laulu ja see on üks neist, mille juurde tulen tihti tagasi. Laulu sõnum on õppetund, mida pean endale ikka ja jälle meelde tuletama.

„See on minu viis rääkida Jumalaga, mis loodetavasti aitab ka teistel sama teha.“

AnastasiaShehovtsova –

mitmeid Kristuseni juhtinud evangelist

Ukrainlanna Anastasia (24) on misjonär rahvusvahelises misjoniorganisatsioonis Steiger, mille eesmärk on sirutuda noorteni. Tallinnas on neil linnameeskond, kellega jagatakse tänavatel evangeeliumi. Kuidas saaksid kristlased olla valguseks igapäevaelus?

Kuidas Sa evangeeliumi kuulutad?

Tänavatel kuulutades me palvetame inimeste eest ja suhtleme nendega. Väga oluline on esitada õige küsimus ja seejärel olla kuulaja, et aru saada, millised on inimeste mured. Samal ajal palvetame Vaimus ja taotleme Püha Vaimu juhtimist: ehk on mõni tunnetusesõna vms, mis aitab vestlust arendada. Seejärel jagame kompromissitut evangeeliumi.

Milliseid lugusid on Sul kuulutamisest jagada?

Päeval, mil Ukrainas algas sõda, olime meeskonnaga väga löödud ja segaduses. Muretsesin ka oma sõjaväelasest venna pärast. Kuigi mul oli väga raske, pidin meeskonda juhtima. Seega palvetasin: „Jumal, kui Sa tahad mind täna kasutada, siis palun tee seda oma väe läbi, sest minul selleks jõudu ei ole.“ Liginesin 10-liikmelisele noortepundile ja tundsin, et kaotada pole midagi ning Kristusest on vaja rääkida kohe. Noored ütlesid, et neil on hirm, kuna sõda võib ka meieni jõuda. Küsisin, kas nad tahavad hirmust vabaneda, ning neli neiut ja noormeest soovisid saada Kristuse omaks. Palvetasime nendega päästepalve. Päeval, mil tundsin end väga nõrgana, andis Jumal mulle oma jõu ja austas oma nime. Tegelikult on minu elu ja misjon see, mis lähtub Jumala juhtimisest. Sa ei ole misjonär ainult tänaval, vaid igal eluhetkel: tööl, koolis, kodus, sõprade ja naabritega. Sellise arusaamisega ongi vaja elada ja olla valmis, et Jumal tahab Sind just praegu kasutada Sind ümbritsevate inimeste teenimiseks.

Steiger organisatsioon sai alguse 80ndatel, kui Pierce`de abielupaar rajas praamile piibligrupi ja punkbändi, et jõuda evangeeliumiga Amsterdami punkarite ja anarhistideni. Steiger tegutseb rohkem kui 100 linnas üle maailma.