Pluss lugu: Kaisa Tamme teab juba üht ja teist juhtimisest, aga mis on selle juures kõige olulisem? lk

Tekst Kristi Tüvi Fotod Elerin Tammel ja Hanna Rebeka Leinštrep

KAISA TAMME

väärtustab juhina kvaliteetaega

Kaisa Tamme (24) on 3D koguduse aktiivne liige ja kogukonna juht juba neli aastat. Juhiks olemine on toonud Kaisale rohkelt väljakutseid, ent aidanud ka minna sügavamale suhtes Jumalaga. Sooja, siira ja avatud inimesena hindab ta väga kõrgelt just kvaliteetaega ja seda erinevates eluvaldkondades.

KKeskne mõtteviis Juhi positsiooni astumine ja sellega kaasneva vastutuse võtmine üllatas Kaisat ennastki. „Ma ei tea, kust see tuli. Ei olnud end kunagi varem juhina näinud. Tänu Jumalale, et koguduses loodi niisugune keskkond, kus sain juhtimist katsetada, ja usun, et see on üks minu andidest.“ Öeldut kinnitab ka eriline sära Kaisa silmades, kui ta oma juhtimiskogemustest räägib. „Juhtimine on nagu pusletükk Jumalalt. Minu elu on väga palju juhtimise ümber formuleerunud ja see on saanud mu keskseks mõtteviisiks ning kindlaks rolliks.“

Rõõmud ja väljakutsed käsikäes

Kogukonnajuhina teeb Kaisa ka tublit teenimistööd, mis on toonud nii suurt rõõmu kui ka proovilepanekuid. „Inimeste juhtimine on alati väljakutse. Kõik on erinevad, tulevad erinevatest kohtadest, neil on erinevad lood Jumala ja teiste inimestega. See, mida keegi vajab ja kuidas ta ennast avab või ei ava, on alati erinev.“ Kõige suurem väljakutse on Kaisa sõnul turvalise keskkonna loomine, kus inimesed saavad olla ausad ja avatud. „Oluline on anda edasi tunne, et siin võib julgelt jagada ja olla haavatud. Ise selles kõiges eeskuju näidata ei ole alati kõige lihtsam,“ tõdeb ta koguduses teenimise raskustele mõeldes. Teenimise rõõmude kohta kinnitab kogukonnajuht, et neid on tunduvalt rohkem, kui ta esialgu seda rolli vastu võttes arvas: „Meile meeldib koguduses öelda, et kogukonnad on justkui väikesed perekonnad. Ootan väga pühapäevi, et kokku saada ja kuulda, kuidas kellelgi on läinud asjadega, mis nad on jaganud ning mille eest oleme koos palvetanud!“

Kaisal on kohe jutustada ka imeline lugu noorest, kes kogukonnaga ühinedes oli alguses kinnine ja Jumalas pettunud. „Julgustasime teda palju ning võtsime aega, et temaga üks ühele rääkida ja tema eest palvetada. Väga pikalt ei olnud ta valmis ühtegi sammu tegema. See protsess kestis mitu aastat.“ Täna teenib too noor rõõmsameelselt koguduses kaasa ning on ilmne, et tema suhe Jumalaga on tõeliselt elav. „Jumala tööd kõrvalt näha on väga eriline – näiteks seda, kuhu Ta selle noore nüüdseks on juhtinud. Võib-olla otsis ta abi ja tuge inimestelt, aga kui ta hakkas toetuma Jumalale, tulid viljad kiirelt esile,“ tõdeb Kaisa õnnelikult ja julgustatult.

Ka Sinu ja minu elus

Oma kogemustele ja eriti kõrvalt nähtud Jumala tegudele mõeldes ütleb Kaisa veendunult, et need värskendavad tema suhet Jumalaga. „Palvetada kellegi eest ja näha tema elus palvevastust on alati erakordne.“ Mõnikord on lihtne teiste palvevastuste üle rõõmustada ja samas mõelda, et minu elus see küll ei toimuks. Kuid Jumalat tuleb usaldada ja kindlasti palvetada. „Jumala vastuste nägemine teiste eludes motiveerib enda vajaduste ja olukordade eest süstemaatilisemalt ning järjepidevamalt palvetama.

„Tänapäeva maailmas ongi aeg ainuke asi, mida tagasi ei saa.“

„Kas toetun ainult inimeste eestpalvetele ja abile või tahan olukordades ise kogu südamest Jumalat otsida?“

See tugevdab suhet Jumalaga ja niimoodi tulevad palvevastused ka minu ellu,“ on Kaisa veendunud, teades, et kõik on Jumala kätes.

Ära loobi oma aega

Tänapäeva elu kulgeb kiires tempos. Aktiivse eluviisi harrastamine, olgu see sport, töö või suhtlemine, võib olla kurnav. Sellega nõustub ka Kaisa. „Tulin hiljuti koguduse laagrist. Viimaseks päevaks olin juba väga väsinud, aga andsin endast siiski kõik, et inimestel oleks seal hea ja nad tunneksid end hästi,“ räägib ta ja jätkab: „Viimasel ajal olen märganud, et väsin kiiremini inimestega suhtlemisest kui aastaid tagasi. Kuid ma siiski pingutan ja annan teistele oma aega. Tänapäeva maailmas ongi aeg ainuke asi, mida tagasi ei saa. Meil ei ole võimalik asju uuesti läbi teha, mistõttu on oluline, et kui annan kellelegi oma aega, siis teen seda südamest ja teadlikult. Ma ei loobi oma aega ringi. Sellel on minu jaoks suur väärtus,” arutleb Kaisa ning lisab oma eelmisele mõttele veel veidi sügavust: „Arvan, et kui veeta kellegagi koos kvaliteetselt aega ja teadvustada, et oled kellelegi osa oma ajast andnud, muutub see veelgi tähenduslikumaks.”

Tee tagasi, kui enam ei jaksa

Mitte ainult inimestevahelised suhted ei ole need, kus me mõnikord väsime. See võib juhtuda ka suhtes Jumalaga. „Olen ise niisugusest pikemast perioodist läbi läinud. Nooremana osalesin koguduses väga aktiivselt ja mingi hetk sai jõud lihtsalt otsa. Panin oma prioriteedid valesti paika ja ei läinud piisavalt sügavale suhtes Jumalaga. Lootsin rohkem inimeste kui Jumala peale,“ tunnistab Kaisa. „Mõtestasin seda enda jaoks kui jõu puudumist, et panustada enda suhtesse Jumalaga, või lihtsalt ei osanud enam. See tähendas, et lõpuks läksin kogudusest ära.“

Kõige suurem väljakutse on Kaisa sõnul turvalise keskkonna loomine, kus inimesed saavad olla ausad ja avatud.

Naljatades lisab Kaisa, et see polnud nii dramaatiline kui kõlab – ta lihtsalt taandus mõneks ajaks kõigest, kuid leidis ka tee tagasi. „Varem või hiljem mõistame, et mingi tasandini me võib-olla oskame oma elu juhtida, aga kui on keerulisemad olukorrad või suhted, saab üsna pea selgeks, et oma tarkusega ajad end pigem veel suuremasse ummikusse. Üksi me hästi ei oska olukordadest nii välja tulla, et jääksime ise terveks ja teised ka,“ selgitab ta. „See oligi minu peamine motivatsioon, et oma suhe Jumalaga taas üles ehitada või vähemalt püüda seda teed käia. Ma lihtsalt ei osanud enam ise.”

Kelle poole pöördud?

Kas pole veider, et kristlastena läheme oma rõõmu või muret jagama esmajoones pigem teise inimese kui Jumala juurde? „See on inimlik,“ arvab Kaisa. „Meie loomuses on soov saada kohe vastus või reaktsioon sellele, mida teisega jagame. Teine vastabki kohe, sa näed tema emotsioone ning tead, et ta saab sind ka füüsiliselt lohutada, näiteks kallistusega.“

Kuid hoopis midagi muud on jagada kõike Jumalaga. „Usun, et Jumalaga jagamine ja üliausalt ka negatiivsetest emotsioonidest rääkimine on nii vabastav ja toob sulle suures pildis need tunded, mida teised inimesed oma sõnade või tegudega anda ei saa. See kingib rahu ja sügavama mõistmise, kes on Jumal, kuidas Ta meid armastab ja kuidas Ta tahab meile ainult head.“ Oma südame jagamine esmalt Jumalaga on ka Kaisa jaoks suur väljakutse. „Kõigepealt tahaks ikka rääkida ja alles siis selle eest palvetada. Kuid esimene samm võiks loogiliselt olla siiski see, et lähed Jumala ette, paned keerulises olukorras põlved maha ja oled seal.“ Samas ei ole Jumal meile ka inimesi lihtsalt niisama kõrvale andnud. Mõtiskledes, kelle poole tuleks oma murega esmalt pöörduda, leiab Kaisa, et siin peab olema tasakaal. „Jumala esikohale seadmine ei tähenda alati seda, et ma oma asju teistele ei räägi, vaid hoopis seda, et Jumala juurde lähen esimesena.“ Igas olukorras ja kohas ei pruugi aga olla võimalik end hetkeks eraldada või leida aega üksi olemiseks. Kaisa näeb, et siin tuleb prioriteedid paika panna: „Kas toetun ainult inimeste eestpalvetele ja abile või tahan olukordades ise kogu südamest Jumalat otsida?”

Kvaliteetaeg

Niisiis on oluline oma mure Jumala kätte usaldada, olgu siis enne või pärast teise inimesega rääkimist, ja leida võimalus Temaga kvaliteetaja veetmiseks. Paljud on tõenäoliselt kursis armastuse viie keelega. Üks nendest on kvaliteetaeg, mida just Kaisa tutvustas TV7 saates 3D-vaade. Milline võiks olla Jumala armastuse keel? Kaisa vastus on lihtne: „Arvan, et Jumal valdab kõiki neid keeli. Jumalal ei ole probleemi läheneda inimestele selliselt, nagu nemad Teda kõige paremini tajuvad. Loojana ei ole Jumalale miski võimatu, Ta saab meie südamele läheneda nii, nagu me ootame või oskame Teda vastu võtta.“

„Jumala vastuste nägemine teiste eludes motiveerib enda vajaduste ja olukordade eest süstemaatilisemalt ning järjepidevamalt palvetama.“