Ränga tõve eest kaitseb vaid vaktsiin

IA MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee Kohustuslik on Eestis koerte-kasside vaktsineerimine ainult marutaudi vastu, peale selle tasub aga oma lemmikuid kaitsta veel mitme levinud haiguse eest, millest nii mõnigi on eluohtlik. Kaitsesüst aitab ennetada palju muret ja südamevalu, rääkimata ravikuludest.

Seadus nõuab, et kassid-koerad oleksid marutaudi vastu kaitsesüsti saanud hiljemalt 21. elunädalaks. Selleks tuleb omanikul minna lemmikuga loomakliinikusse või pöörduda oma loomaarsti poole. Vaktsineerimise info kantakse looma passi, kuhu kirjutatakse ka järgmise vaktsineerimise aeg. Uuesti tuleb loom vaktsineerida aasta pärast, edasi juba kaheaastase intervalliga.

Marutaudioht püsib

Eestis oli marutaud aastaid tagasi laialt levinud, kuid see saadi kontrolli alla, külvates lennukilt rebastele-kährikutele vaktsiinisöötasid. Siiski on ränga tõve taaspuhkemise oht olemas: piisab, kui naabrite juurest tuleb üle piiri üks nakatunud metsloom või on vaktsineerimata lemmikloom reisil olles nakatunud.

Võimalikud kõrvaltoimed

Vaktsiinil – nagu igal ravimil – võib olla kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esineb süstekoha turse, sügelus või valulikkus, mis läheb peagi mööda. Harva esineb süsteemseid reaktsioone.

Paari päeva jooksul võib tekkida seedehäire, loidus, palavik, lonkamine. Tavaliselt mööduvad need iseenesest, kui miski teeb muret, tuleks ühendust võtta loomaarstiga.

Kõige hirmutavam, kuid harva esinev kõrvaltoime on anafülaktiline reaktsioon, mis avaldub enamasti mõne minuti (kuni tundide) jooksul pärast vaktsineerimist ja võib avalduda tugeva loiduse, kokkukukkumise, hingamisraskuse, krampide, näopiirkonna turse või tugeva sügelusena. Sellisel juhul tuleb loomaga kiiresti tagasi kliinikusse minna. Allikas: Pet City

„Nii nagu vaktsineerimistega üldse, on paraku ka lemmikloomaomanike seas neid, kes ei soovi oma kassi või koera vaktsineerida,“ tõdeb Maarja Kristjan, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna nõunik. „Kahjuks on aga näiteks Venemaal marutaud väga levinud. Meile kõige lähemal, kagupiiri ääres, on Venemaa territooriumil tuvastatud marutaudipositiivseid metsloomi, aga eelmise aasta lõpus ka üks kass – seega ei ole see haigus meist üldse kaugel ja loomad ju piire ei tunne.“

Marutaud ringleb peamiselt rebaste ja kährikute populatsioonis ja kui nakatunud metsloomal tekib kokkupuude koera või kassiga, võib see haigus jõuda ka inimesteni. „Ei tohiks unustada, et marutaud on nii loomadele kui ka inimestele väga ohtlik nakkushaigus, mis haigustunnuste väljakujunemisel lõpeb surmaga,“ hoiatab nõunik. „Oma lemmikute vaktsineerimine on ainus võimalus neid selle haiguse eest kaitsta – ja seeläbi on kaitstud ka inimene.“

Eesti on marutauditõrjes teinud ära väga suure töö. Metsloomade marutaudivastase vaktsineerimisega alustati meil 2005. aastal, riik on aastate jooksul ku- lutanud sellele miljoneid. „Oleks küll väga-väga kahju, kui kaotaksime suure tööga saavutatud marutaudivaba riigi staatuse ja uuesti satuksid ohtu nii meie kassid-koerad kui ka inimesed,“ ütleb Maarja Kristjan. „Vaktsineerimine on vähim, mida iga lemmikloomaomanik teha saab, et seda ei juhtuks. Marutaudivaktsiini eest maksab riik, omanikul tuleb tasuda vaid loomaarsti teenuse eest.“

Ohtlikke tõbesid teisigi

Eesti Väikeloomaarstide Selts soovitab koeri ja kasse vaktsineerida peale marutaudi ka teiste levinumate ohtlike haiguste vastu – reisivad ju inimesed tänapäeval palju, sageli ka koos lemmikloomadega. Vaktsineerimine on oluline looma enda haigestumise vältimiseks või tõve kergemaks läbipõdemiseks, aga see vähendab ka haigusele vastuvõtlike loomade hulka piirkonnas, kahandades nii haiguse levimist ja kaitstes veel vaktsineerimata loomi, näiteks kutsikaid ja kassipoegi, keda nooruse tõttu vaktsineerida ei saa ja kes on ränkadele tõbedele eriti vastuvõtlikud „Suur osa vaktsiine on saadaval kompleksvaktsiinina ehk ühe süstiga saab loomale im- muunsuse mitme haiguse vastu,“ ütleb PetCity veterinaararst Kertu Kivirand. „Seejuures ei tohi vaktsineerimata jätta ka tubaseid loomi, sest inimesed võivad näiteks jalatsitega haigusetekitajad tänavalt või trepikojast kaasa tuua.“

Vaktsineerida saab koeri koertekatku, nakkava hepatiidi, parvoviiruse jpt haiguste vastu, kassi kompleksvaktsiinide hulka kuuluvad näiteks kasside parvoviiruse ja herpesviiruse vaktsiin. Kas ja millise haiguse vastu oleks vaja vaktsineerida, oskab täpselt öelda lemmiku arst. Kaitsesüst tehakse ainult tervele loomale, sest muidu ei pruugi immuunsust tekkida. 7–14 päeva enne vaktsineerimist tuleks lemmikule anda ussirohtu. Millal on õige aeg?

„Vaktsineerimisega alustatakse enamasti 8–12 nädala vanuses,“ ütleb Kertu Kivirand. „Alguses saab kutsikas või kassipoeg neljanädalaste intervallidega mitu vaktsiini. Seda seetõttu, et emapiimaga saab ta kaasa immuunsust toetavad antikehad, kuid pole kindel, millal täpselt emalt saadud immuunkaitse kaob. Liiga varasel vaktsineerimisel takistavad emapoolsed antikehad vaktsiini toimet ja pikaajaline immuunsus ei kujune välja. Kui emalt saadud immuunsus kaob enne, kui on välja kujunenud looma enda organismi immuunsus, on kutsikas/kassipoeg nakkushaiguste suhtes väga vastuvõtlik. Kompleksvaktsiini korrates saab ära hoida olukorra, kus kutsikas või kassipoeg on mingi aja kaitseta. Viimane kompleksvaktsiin peaks olema tehtud, kui kutsikas/kassipoeg on 16 nädalat vana, sest selleks ajaks on emapoolsed antikehad kadunud.“

Võtad koera – loobud iluaiast?

Need, kel koeravõtt alles plaanis, küsivad sageli: milline tõug valida, et ta mu aeda päris ära ei rüüstaks?

Tõukoertega on lihtsam, sest nende kalduvused on teada: mõnele tõule on iseloomulikud kirglikud kaevetööd, teine on alati valmis kõrgushüppeid katsetama jne.

Krantsidega on selles mõttes keerulisem, sest kunagi ei tea, millisele esivanemale iseloomulikud omadused välja löövad.

Siiski ei maksa unustada, et palju sõltub ka sellest, kui palju jagub omanikul koera koolitamiseks tahtmist, kannatlikkust ja järjekindlust.

z Kõige alus on usalduslik suhe koera ja inimese vahel ning põhjalik baastreening: koer tunneb ja täidab põhikäsklusi, aktseptib inimest juhina.

z Uues kodus tutvustatakse koerale alustuseks aia piire ning tehakse talle selgeks, et sealt väljas käiakse ainult koos peremehega ja rihma otsas.

z Koeraomaniku kohustus on teha aed, mis looma selle piirides peab. Urukoerad näiteks kipuvad kaevama, Siberi haskile või z Koeraomanik peab aru saama, et kraapimine ja kaevamine on koera loomuomane käitumine. Loomaga tuleb arvestada ja luua talle tema loomusele vastav keskkond: näiteks tekitada aeda nn vaba ala, koht, kus ongi lubatud kaevata auke ja kraapida. Mujal tuleks seda siis rangelt keelata. z Kui oled aga võtnud näiteks urukoera (taksi, terjeri vm) ja aias on mutte, hiiri ja vesirotte, siis on peaaegu võimatu koerale selgeks teha, et kõikjal kaevata ei tohi: neis vallandub jahikirg ja nad asuvad käike lahti kaevama. z Kui koer on isane, tasub aias okaspuudele eelistada lehtpuid ja -põõsaid, sest need peavad jalatõstmisele palju paremini vastu. z Okaspuude ümber saab nende kaitsmiseks istutada võimalikult pikkade piikjate okastega põõsaid (nt Thunbergi kukerpuu, millel on kümneid eri kõrguse, värvi ja vormiga sorte): kui kass või koer on korra torgata saanud, vaevalt tahab ta sinna teist korda minna. z Koera saab õpetada nii, et ta ei teeks üldse oma häda aeda, vaid ootaks, kuni ta jalutama viiakse. Sel juhul tuleb temaga vähemalt kolm korda päevas jalutamas käia.

Austraalia karjakoerale ei valmista aga erilist raskust üle kahemeetrise plangu karata. Kui koer on hüppaja, tuleks ümbritsev aed valida kõrgem, kui kaevaja, siis ehitada allserv sügavalt maa sisse. Kasutada võib ka elektripiiret.

Allikas: Monica Merima, MTÜ Koeratalu

Tahad võtta puurilindu?

Lindu võttes ei maksa mõelda, et teda on eriti muretu pidada, sest puuris ju – ei saa pahandustki teha. See lootus ei pruugi paika pidada. Arvesta, et papagoi tuleb perre loodusest tulenevate instinktide, käitumismustri ja iseloomujoontega.

HARI ENNAST. Uuri meelepärase linnu kohta järele kõik, mis võimalik: elamistingimused, toidukulud, tervisemured jmt. Et suuremad ja uhkemad linnud maksavad tavaliselt üsna krõbedat hinda, läheb raha kogumisega enamasti aega – selle saabki kulutada eneseharimisele, et hiljem mitte pettuda.

PÄEVAKAVA LUBAB? Papagoidele ei meeldi üksindus: nad vajavad igapäevast aktiivset tegelemist ja palju tähelepanu, muidu võib tekkida stress ning sellest tingitud tervise- ja käitumismured.

EELARVESSE MAHUB? Ostuhinda kõrvale jättes mõtle, et lind vajab mitmekesist toitu, sobivaid õrsi, palju närimismaterjali, mõttetöö stimuleerimiseks mänguasju jpm, lisaks tervisekontrollid ja võimalikud ravikulud.

KORISTADA MEELDIB? Kus iganes papagoi sööb, seal pudistab ta enda ümber toidupuru, prahti lendab puurist laias kaares. Ka oma hädad teeb ta sinna, kuhu juhtub, mitte kindlasse kohta. Koristamist saab olema palju!

NAUDID MELU? Suurema osa päevast soovivad papagoid valjuhäälselt suhelda. Ümber õpetada neid ei anna ja poleks ka aus, sest see on linnu loomulik eripära. Öösiti on nad enamasti küll üsna vagurad, eriti kui on harjunud sellega, et puur õhtul riidega kinni kaetakse.

VIHKAD REMONTI? Papagoi võib vabalendude käigus ette võtta kõik, millele nokk peale hakkab: seina- või põrandaliistud, nurgad, tapeet, mööbel. Seegi on nende loomulik käitumine, selle vastu ei aita mitte miski, samas ei luba hea peremehe süda lindu ainult puuris hoida, ikka peab tiivuline saama aeg-ajalt ruumis tiibu sirutada. Ja ongi põhjus olemas, miks mitte remonti ette võtta –sest milleks, papagoi oma käitumist ju nagunii ei muuda.

APPI, HAMMUSTAB! Nokka käiku lastes annab lind märku, et ta on endast väljas, hirmul või miski ei meeldi talle. Karistada selle eest ei tohi, see on loomulik instinkt ja lind ei tee seda kunagi põhjuseta. Põhjusest arusaamine nõuab aga teadmisi, kogemusi ja oma linnu head tundmist.

OHTULEHT.EE