ILUS KODU „Olen pärit Hiiumaalt. Minu lapsepõlvekodu oli suure aiaga eramaja kohe mere ja suplusranna ääres, nii et millestki muust ei osanudki unistada. Ka hiljem täiskasvanuna ei olnud ma eriti suur kodust fantaseerija – mõtlesin, et see võiks olla mõistliku suurusega, et koristamine ei käiks üle jõu. Soovisin ka väikest privaatset aeda. Täpselt selline minu kodu praegu ongi, nii et ilmselt on minu unistus täitunud. Tänapäeval vist öeldakse, et olen selle endale manifesteerinud,“ räägib Veronika Arumets (34) oma armsast kodust Laagris. Veronika ja tema abikaasa soovisid osta ridaelamut, kuid otsustasid visata pilgu peale ka paarismajade kuulutustele. „Meie boks oli arendajal valmis ja ka siseviimistlus lõpetatud, seega esimest korda vaatama minnes oli majaosa nii-öelda valge karbi kujul valmis. Tuleb tunnistada, et tegelikult sellist ühte kindlat äratundmise hetke, millest paljud räägivad, meil ei olnudki,“ nendib Veronika. Kuigi eesmärgiks polnud leida uusarendust, siis viimaks käidi vaatamas ainult uusi objekte. „Kõigis neis oli see äge uue-mänguasja-tunne. Ikka kujutad ette, kuidas oleks siin või seal elada ja mis on ühe või teise koha eelised. Lõpuks sai kodu valitud ikkagi pragmaatilistel põhjustel, võttes arvesse asukohta, suurust, hinda,“ avaldab Veronika.
Oktoober 2021
Linnast väljas sai oma raha eest rohkem
4
Perekonna eesmärgiks polnud leida kodu linnast väljas. Vaatamas käidi ridaelamuid ka Kristiines ja Tallinna kesklinna lähistel, kuid nende hinnad olid üsna krõbedad. „Sama raha eest sai seal justkui vähem kui linnast väljas – näiteks ei oleks olnud nii suurt ja eraldatud õue ning parkimiskohti oli boksi kohta vähem. Meil küll oli kindel arusaam, et kodu ei pea tingimata olema uusarendus, küll aga ei tohiks see nõuda enne sissekolimist kapitaalset remonti. Ja selliseid objekte meile sobivas asukohas ning hinnaga lihtsalt ette ei sattunud,“ arutleb Veronika. Laagri kasuks rääkis ka see, et Tallinn on ühistranspordiga käeulatuses ning kogu aeg ei pea autost sõltuma. „Ka praegu mõtlen, et kaugemale linnast välja ma enam kolida ei tahaks. Tulevikus oleks ikka tore, kui lapsed saavad ise kooli ja kodu
Hubane kodu Tallinna ve mille Veronika endale ma Veronika tegemisi saab uudistada Instagrami kontol @aegjaruum
vahet liikuda ning huviringides käia, ilma et peaks neid kogu aeg sõidutama,“ ütleb naine. Arumetsade paarismajas on neli tuba, mis laiuvad kokku sajal ruutmeetril. Lisaks peaaegu 50 ruutmeetrit terrassi ning majaosa ümbritsev umbes 250ruutmeetrine õu. Nende Laagri paarismaja plussiks on Veronika hinnangul tõik, et boksid ei asu külg külje kõrval, vaid nii-öelda seljad koos. „See tähendab, et terrassil ja õues on tunduvalt privaatsem ning ei tunnetagi erilist vahet eramajaga. Meie väike õueke on tegelikult palju privaatsem kui nii mõnegi eramaja oma, kus krundi tingimused ei võimalda suuremat omaette olemist,“ mõtiskleb ta. Naabritega on ühine ainult kõige lühem sein, tänu sellele ei ole vastastikku teineteist üldse kuulda. Eriti võluva nüansina oma kodu juures näeb Veronika seda, et maja on ühekorruseline. „Mulle meeldis just see, et kõik on kompaktne, aga samas avar – näiteks niigi väikesest pinnast ei lähe enam ruumi trepi alla. Kuna minu lapsepõlvekodu Hiiumaal on nii-öelda kõrge esimese
korrusega kahekorruseline maja, millel on ka kelder, siis seal oli treppidest käimist palju. Ühekorruseline maja tundus vahelduseks kuidagi sümpaatne,“ kõneleb ta. Enne paarismaja soetamist oli Veronikal visioon: kodu võiks olla heledates toonides romantilises stiilis maamaja, kuhu oleks kaasatud palju väärikat talumööblit. „Aga kui lõpuks selle maja valisime ning see väljast puhtakujuline 70ndate retro oli, tuli nagu iseenesest arusaam, et ka mööbel peab selles stiilis olema. Seega hakkasingi otsima 1960.– 1970. aastate Skandinaavia retromööblit,“ seletab Veronika. Ta lappas palju Skandinaavia sisustusajakirju ja kammis netis läbi Rootsi sisustuslehekülgi – sealt niisugune pehme retro nägemus tuligi.
Lapse toa sisustamisega üle ei pinguta Noor naine rõõmustab selle üle, et neil on õnnestunud koju tuua üsna palju teise ringi kraami. „Ma üldiselt üritan vaikselt natuke säästlikumalt elada ja vähem tarbida. Seega, isegi mõne IKEA mööbliese-
me, mida võiks osta ka uuena, oleme soetanud kasutatuna. Siiski saaks veel paremini ja kui midagi vaja läheb, üritan ikkagi esmajoones kasutatud asja soetada,“ toob ta välja. Oma parimate sisustusleidude hulka liigitab Veronika Skandinaavia disainkapid: üks neist on valmistatud1960ndatel Rootsis Bodaforsi tehases, ülejäänud kaks öökappi aga Taanis. „Kappidel on sees tempel aastanumbriga ja disaineri nimi. Tänapäeval nii enam eriti ei tehta.“ Paljud ägedamad taaskasutusleiud pärinevad aga väikeste maakohtade vanakraamipoodidest. „Olen täheldanud, et Tallinnas on retrofänne palju ja parimad pärlid kaovad vanakraamipoodidest enne, kui mina reageerida jõuaks. Maakohtadest on head kraami ikka aeg-ajalt saada. Viimasel ajal on vana mööbel eriti popiks läinud ning tean tuttavaid, kes käivad mööda Eestist seda kokku otsimas,“ lisab Veronika. Kolme aasta pikkuse sisustamisperioodiga on kodus nüüdseks enam-vähem kõik paika loksunud. „Ajaga on tekkinud ilmselt selline valmis kodu tunne ja nüüd soetame asju ikkagi ainult otsesest vajadu-
