AUTO JA TEHNIKA TEEMALEHT
18. MAI 2012
18. MAI 2012
AUTO JA TEHNIKA
2
Roller – mopeed või mootorratas?
Honda Silver Wing SW-T600 SW-T600 on kaherattalise luksuse tippklass rollerimaailmas. Mugav sadul (ka tagaistujale), kuuesajane R2 mootor, kahte kiivrit mahutav istmealune panipaik ja suur tuuleklaas – masin, mis sobib vabalt pikemateks otsadeks (ka kahekesi). Kaal on soliidne 250 kg, ent kuna raskuskese on väga madalal, on sõita lihtne. Hind 8390 eurot.
GLEN PILVRE
U
uema aja eestlane on naljakavõitu liik. Ühest kohast teise liigub nui neljaks autoga, ja vaid siis kui raha üle jääb, ostab lisaks jalg- või mootorratta koos kireva kombinesooniga. Ning kui lisaks rahale ka aega üle jääb, teeb mõned kiiremad sportlikud ringid. Aega jääks aga palju rohkem üle, kui auto ja ummikute asemel valida kahe rattaga liikur ka ühest kohast teise liikumiseks. Nii, nagu seda teevad ülejäänud maailma rahvad. Muidugi, kõige tervislikum ja ökonoomsem liikumisviis on jalgratas, aga palju kütust ei neela ka motoriseeritud sõiduk nimega roller. Eestis see termin just väga nooblilt ei kõla, sest siinmail seostub «roller» enamasti pinina saatel ja kaootiliselt kulgeva taburetiga. Aga roller võib vabalt olla hoopis suurema mootoriga ja soliidsemaid trajektoore valiv aparaat – nagu neid Euroopa linnades palju kohtab.
MOPEED JA MOOTORRATAS Ametlikus liiklusterminoloogias sellist sõna nagu «roller» ei eksisteeri. Kaherattalisi mootorsõidukeid liigitab liiklusseadus mootori kubatuuri järgi pisimo-
peedideks, mopeedideks ja mootorratasteks. Kõnekeelne «roller» tähistab aga kaherattalise sõiduriista kere tüüpi, millel mootori võimsuse või kubatuuriga pole mingit seost.
ROLLERI PEAMISED TUNNUSED ON: Sadul – rolleri iste meenutab pigem polstriga tooli, suurematel rohkem tugitooli. Rolleritel pole juhi põlvede vahel bensiinipaaki ning jalgeesine on suhteliselt madal – nii saab sadulasse ilma kohustusliku akrobaatikata. Suurematel rolleritel on mõnusalt ruumi ka tagaistujale. Ilmastikukaitse – põlved ja jalad on gondli taga peidus ning enamasti on ka tuuleklaas suuremat mõõtu – mis tähendab, et sõita saab küllalt mugavalt nii vihmas kui ka jahedas. Juhtseadmed – rolleritel pole jalaga tonksatavat käiguvalitsat ega vasaku käe all siduriheeblit – sest pole vajadust käike vahetada. Nii saab rolleriga sõita mis tahes jalanõudega, vähemalt lühemaid otsi. Seal, kus mootorratastel on siduriheebel, asub rolleritel hoopiski tagapidur – rollerit saab juhtida vaid kätega ja jalad rahulikult paigal hoida. Käigukastiks on rolleritel enamasti variaator ehk CVT (Continuous Variable Transmission).
Pagasiruum – istme all on panipaik, kuhu suurematel rolleritel mahub isegi kaks täismõõdus kiivrit – nii saab linnas liigeldes vabalt ilma kohvri(te)ta hakkama. Sõiduomadused – rolleritel (ka suurtel) on madal raskuskese, madal sadul ning seetõttu väga hea juhitavus väikestel kiirustel – erinevalt paljudest klassikalistest (kõrgematest) mootorratastest.
KATEGOORIAD JA LOAD Suuremate rollerite kubatuuridvõimsused ulatuvad keskmiste mootorrataste klassi, aga peamiselt linnasõitu silmas pidades on mõistlikuks valikuks 125– 300 cm3 mootoriga isendid. Nad on kerged, lihtsasti juhitavad,
hea hinnaga, praktilised ning liiguvad sealjuures nobedalt ja ökonoomselt. Aga – Eestis tohib nendega sõita vaid see, kel taskus täisväärtuslik (A-, A1- või A2 kategooria) mootorrattaluba. Näiteks Lätis ja Portugalis võib liigelda kuni 125 cm3 rolleriga ka B-kategooria lubade olemasolul – jääb üle lõunanaabrite seaduseloojaid kadestada mõistliku ja liiklust edendava paragrahvi eest. Pole vaja olla raketiteadlane mõistmaks, et kerge 125 cm3 rolleri juhtimine erineb paarisajakilose A-klassi (varasema L-klassi) mootorratta omast nagu päev ööst – igaüks, kes püsib püsti jalgrattal, tuleb probleemivabalt ka säärase rolleriga toime. Aga paraku peab ka B-kategooria omanik minirolleri juhtimiseks läbima A-klassi mootor-
ratta (täiendus)koolituse. Jah – on olemas teoreetiline võimalus teha näiteks A1 kategooria load (kuni 125 cm3), ent ikkagi tuleb eksamisõit sooritada klassikalisel manuaalkäikudega mootorrattal – mis pole roller kusagilt otsast.
Pole vaja olla raketiteadlane mõistmaks, et kerge 125 cm3 rolleri juhtimine erineb paarisajakilose A-klassi (varasema L-klassi) mootorratta omast nagu päev ööst. Milleks aga harjutada siduriheeblit vajutama, kui hiljem asub sama koha peal hoopiski
Kütusekulu oluliselt väiksem
Lätis populaarne
Palju säästab 2.2 l / 100 km kulutav sõiduk (nagu Honda PCX) raha võrreldes keskmise autoga?
Kui Eestis registreeriti eelmisel aastal 90–125 cm3 kubatuuriga rollereid 21, siis Lätis oli vastav number 188 ehk 9 korda enam. Arvestades Läti rahvaarvu (1,7 korda suurem), oleks ikkagi suhe 5:1 lõunanaabrite kasuks. Lätis tohib teatavasti kuni 125 cm3 (ja kuni 11 kW) kaherattalistega liigelda ka B-kategooria lubadega.
Arvestades bensiini hinnaks 1,4 eurot liiter, keskmiseks linnakuluks auto puhul 10 l / 100 kilomeetri kohta, keskmiseks läbisõiduks kuus 2000 kilomeetrit ning keskmiseks (tagasihoidliku) motohooaja pikkuseks kuus kuud, on rahaline võit täpselt 1310,4 eurot. Autokulu 1680 eurot, rolleril 369,6 eurot. Ja seda ainult kütusekulu arvelt – ent auto puhul lisanduvad parkimistasud ja suuremad hoolduskulud, rääkimata aja- ja närvikulust ummikutes.
pidur – rääkimata erinevast sõidutunnetusest? Eks muidugi, nõudlus kujundab pakkumise – kui autokoolides oleks piisavalt just nimelt suuremate rollerite huvilisi, siis tasuks koolidel võib-olla ka mõelda vastava õppe- ja eksamisõiduki hankimisele – praegu sellist olukorda ei ole. Meeleolukaks täpiks lubade temaatika «i» peale on asjaolu, et (uue) liiklusseaduse kohaselt liigituvad teatavasti mopeedide alla ka neljarattalised mootorsõidukid. Nii on võimalik ilma tervisetõendi ning lubadeta kodanikel soetada omale neljarattaline autoks maskeeritud diiselmopeed ja anda sellega oma 45 km/h panus ummikutesse. Liiklust ja eeskirju tundvad terveks tunnistatud autojuhid aga 125 cm3 rolleriga sõita ei tohi. Kel A-luba olemas, tasub igatahes rollerimaailma viimaste sõnadega väike proovitiir teha. Honda uusimal «sport-rolleril» Integral on traditsioonilise variaatori asemel hoopis kahe siduriga DCT-käigukast ning BMW toob sel suvel välja kaks suurt GT-klassi rollerimudelit. Gilera GP kiirendusega saab soovi korral üllatada kombinesoonides motomehi ja Honda PCX läbib 100 kilomeetrit 2,2 liitri bensiiniga.
18. MAI 2012 2 0 12
AUTO JA TEHNIKA
3
SYM Citycom 300
Honda PCX
Gilera GP
SYM Citycomist on saadaval nii 263 cm3 kui ka 125 cm3 ühesilindrilise mooto-
Mullu suvel esitletud 125 cm3 PCX on maailma esimene nn start-stop süstee-
riga versioon. Võimsama mootoriga variandil on suured 16-tollised rattad, kaks kiivrit mahutav istmealune panipaik ja suur tuuleklaas. Kütusekulu 3,6 l / 100 km ja hind 3830 eurot.
miga roller, mis tähendab automaatset mootori väljalülitamist foori taga. Vaatamata omas klassis küllalt suurtele 14-tollistele velgedele mahub istme alla üks kiiver. Tippkiirus ligikaudu 100 km/h ja keskmine linnakulu 2,2 l / 100 km. Hind 2400 eurot.
Gilera GP on maailma võimsaim seeriatootmises olev roller – 839 cm3 V2 ja 55,1 kW. Istme all panipaik ühele kiivrile, tuuleklaasi saab reguleerida ja käigukastiks CVT + kettülekanne. Kiirenduselt sarnases klassis parimate sportautodega. Hind 8350 eurot.
BMW C 600 Sport ja C650 GT
Honda Integra
Yamaha T-Max
BMW kaks uut maksirolleri mudelit jagavad sama 647 cm3 kahesilindrilist, 60-hobujõulist ridamootorit, aga on veidi erineva kontseptsiooni ja disainiga. Sportmudelil on kõrgem sadul ja väiksem tuuleklaas, GT mudelil saab aga klaasi kõrgust nupust reguleerida, sadul on madalam, olemas on reguleeritav seljatugi. Istmealusesse 60 l panipaika mahub kaks kiivrit. Jõuülekandeks on CVT. Hinnad algavad 10 390 eurost.
Sel kevadel esitletud Integra on küll kerelt roller, aga sisult pigem mootorratas. 670 cm3 R2 mootor, 17-tollised veljed ja teise põlvkonna kahe siduriga DCT-automaatkast. Olgugi et minekut on Integral küll ja veel, lubab Honda keskmiseks kütusekuluks müstilised 3,6 l / 100 km kohta. Hind 8590 eurot.
T-Max on Yamaha suurima kubatuuriga roller. 15-tollised veljed, 530 cm3 R2 mootor ja sportlik olemus. Istme alla mahub kiiver pluss veel üht-teist, tuuleklaasi kõrgust saab reguleerida. Käigukastiks CVT ehk variaator. Hind 10 995 eurot.
18. MAI 2012
AUTO JA TEHNIKA
4
Rolleriga sõites säilita kaine meel ja turvatunne Kevadiste ilmade saabumisega on tänavatele ilmunud kaherattalistel liiklejad, kes vabaduseihaluses unustavad tihtipeale sõidureeglid. Uurisime, mida üks rollerijuht peab enne ratta selga istumist meeles pidama ning kuidas oleks õige käituda. KADRI PENJAM
O
dium Autokooli mopeedi- ja mootorrattaõpetaja Kullo Kabonen tuletab kõigile sõitjaile meelde, et rolleriga sõitmisel on kõige tähtsam enda ja teiste ohutus. «Üks ohtlikumaid väärarusaamu, mis puudutab eriti mopeedi- ja jalgrattasõitjaid, on enda liiklejaks mittepidamine – sõidan, kuhu tahan ja millal heaks arvan ning mis see teiste asi on!» Kaboneni sõnul võib kohata suhtumist, et rollerijuht pole pärisliikleja, kellele liiklusseadus täiel määral kehtib. «Arvatavasti oli just selline suhtumine üks mõjuvamaid põhjusi, miks praegune liiklusseadus enamikku mopeede-rollereid vägisi täieõiguslikeks liiklejateks peab,» selgitab Kabonen.
VÄÄRARUSAAMAD TULEB HEITA KÕRVALE Mopeedi- ja mootorrattaõpetaja sõnul algab igasugune liiklusohutus mõnest põhiasjast – näe, ole nähtav, tunne reegleid ja ole teiste liiklejate jaoks arusaadav. Kaherattaliste liiklusvahendite eripära on see, et neid on liikluses palju raskem märgata kui autosid, samas on rattasõitjad autosõitjatest palju nigelamalt kaitstud. Seega – sobilik turvavarustus ja erksavärvilised, märgatavust parandavad rõivad-varustus on enam kui asjakohased. «Palju ohtlikke momente tekib mitteteadmisest – kui ikka isegi teoreetiliselt ei tea, kuidas ja millises järjekorras üks või teine liikluses ette tulev situatsioon lahendada, on raske ka teiste liiklejatega ühist keelt leida. Kannatajaks pooleks kipub olema ikka see väiksem, nii et parem karta kui kahetseda,» möönab Kabonen. «Kolmas ohtlikuvõitu harjumus on eeldamine. Isegi juhul, kui juht tunneb seadust ja täidab nõudeid, on väga lihtne sattuda pahandustesse, kui eeldada, et kõik teised liiklejad ei eksi kunagi. Kõik liiklejad teevad aeg-ajalt vigu ning kogenud liikluses osaleja oskab selle tõsiasjaga pidevalt arvestada. Ehk endale ja teistele eksimisruumi jätmine või mittejätmine eristab endale ja teistele ohutut liiklejat ohtlikust suguvennast, sõltumata kasutatava liiklusvahendi liigist ja kategooriast.» Millistel tingimustel rolleriga sõita tohib? Kabonen selgitab: «AM-kategooria sõidukiga sõitjad peavad kindlasti kandma kinnirihmatud E-tähistusega motokiivrit.» Seega igasugused rula-, jalgratta-, ehitaja- ja vanaisa Salvo-kiivrid ei ole lubatud, ütleb Kabonen mõneti naljatledes. «Viimaseid võivad küll kasutada pisimopeedijuhid, kellel peab olema peas «kaitsekiiver», seega lähevad
Rolleriga sõidavad tihti vähese kogemusega juhid, kel ka oht liiklusõnnetustesse sattuda suurem kui kogenud mootorratturil. käiku igasugused Kalevipojamütsikese ja tsink-plekk-pangtüüpi peakatted, peaasi, et see kuidagi «kiivrit» meenutaks.» Eesti seadus lubab mopeediga ka kaassõitjat vedada, kui valmistaja on sõidukile ette näinud kaks kohta ehk tagaistuja jaoks on olemas istekoht ja jalatoed. Kabonen rõhutab, et ka kaassõitja peab kandma nõuetekohast kiivrit. «AM-kategooria mopeediga tohib sõita konkreetsel teelõigul lubatud kiirusega, ent mitte kiiremini valmistajakiirusest, mis selle kategooria sõidukitel on üldiselt 45 km/h. Üle 45 km/h sõitev mopeed on igal juhul kiiruse ületaja.»
KA ROLLERIGA SÕITMIST PEAB ÕPPIMA! Mis on AM-kategooria ja mida see õigupoolest tähendab? AMkategooria mootorsõidukite alla kuuluvad alla 50-kuupsentimeetrise töömahu ja vahemikku 25–45 km/h jääva valmistajakiirusega mopeedid-rollerid. Nende juhtimiseks sätestas eelmisel suvel kehtima hakanud liiklusseadus juhile mootorsõiduki juhtimise õiguse ning sõidukile registreerimismärgi ja liikluskindlustuse nõude, mida seni polnud. AM-kategooria sõiduki juhtimiseks korraldatakse ka koolitusi. Seaduse järgi saab AM-kategooria mopeedi juhtimist õppima asuda vähemalt 14-aastane inimene, kelle alaline elukoht on Eestis. Kooli astumiseks tuleb esitada perearsti väljastatud AM- või A-kategooria mootorsõidukijuhi tervisetõend. «AM-kategooria juhtide kursus koosneb teoorialoengutest
mahus kaheksa akadeemilist tundi ja õppesõidu osast mahus kaheksa õppesõidutundi. Teoorialoengutes tutvustatakse õppuritele kuue tunni ulatuses liiklusreegleid, käitumist liikluses, liikluskorraldusvahendeid ja liiklusohutuse küsimusi, ühe tunni ulatuses liikluspsühholoogiat ning ühe tunni ulatuses mopeedide ehitust ja tehnilisi nõudeid. Õppesõit on jagatud kahte ossa – esimesed kolm tundi viiakse läbi õppesõiduplatsil, kus harjutatakse mopeedi juhtimist, manööverdamist ja eksamil nõutavate elementide sooritamist, samuti sooritatakse vahekontroll enne
vähese liiklusega teedele-tänavatele suundumist. Viis õppesõidutundi sooritatakse linnaliikluses, algul väiksema ja lihtsama liiklusega oludes, õpilase kogemuse ja enesekindluse kasvades pakuvad sõiduõpetajad neile jõukohasust ja ohutust rangelt silmas pidades lahendamiseks ka keerukamaid liiklussituatsioone,» tutvustab Kabonen õppeprogrammi ning lisab, et tegelikult oleks vaja noortele õppuritele hoopis põhjalikumat õpet liikluses hakkama saamiseks. «Õpetamise seisukohalt muudab protsessi keerukaks ja pingeliseks seaduses sätestatud
piiratud tundide arv – noortele, kel väga tõenäoliselt puuduvad igasugused eelnevad liiklusalased kogemused ja teadmised, peab iseseisvalt liikluses hakkama saamiseks vajalike teadmiste mahu suutma autokool anda kaheksa teooria ja kaheksa õppesõidutunniga. Võrdluseks – auto ja mootorratta ehk A- ja Bkategooria juhtide puhul on kohustuslike teooriatundide arv
FOTO: TOOMAS HUIK
28 (!) ning isegi juhul, kui inimesel on juba olemas kehtiv autojuhiluba, peab ta mootorratta juhtimisõiguse saamiseks kuulama teoorialoenguid 10 tunni ulatuses. Küsimus, kuidas anda palju suurem maht infot eelteadmisteta õpilastele lühema ajaga, on koolidele tõsine väljakutse,» selgitab ja võrdleb teiste õppekavadega rolleriõppe tingimusi Kabonen.
Varguse ohvriks langetakse eelkõige sõiduhooajal TOOMAS JERVSON, Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse juht:
Roller tuleb registreerida TIMO VIJAR, maanteeameti avalike suhete osakonna nõunik Alates 1. juulist 2012 peab mopeed olema kehtestatud korras registreeritud ning sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Enne registreerimist tuleb mopeed ette näidata liiklusregistri büroo töötajatele. Ettenäitamisel peab mopeed olema komplektne ja sõidukõlblik. Registreerimiseks tuleb kaasa võtta kõik mopeedi dokumendid. Enne registreerimiseelset ülevaatust tuleb maksta ära toiminguks vajalik riigilõiv ning võtta kaasa maksetõend. Mopeedi registreerimise eest tasutakse riigilõivu 9,58 eurot. Mopeedi registreerimismärgi väljastamise eest tasutakse riigilõivu 6,39 eurot. Kokku on vaja tasuda rahandusministeeriumi kontole riigilõivu 15,97 eurot. Makse rekvisiidid on olemas maanteeameti kodulehel: http://www.mnt.ee/?id=10665 Uue liiklusseaduse kohaselt on mopeed mootorsõiduk, seepärast peavad mopeedid vastama kehtestatud tehnonõuetele. Ühtlasi laieneb mopeedidele ka kohustuslik liikluskindlustus. Mopeed on kahe- või kolmerattaline mootorsõiduk, mille valmistajakiirus on üle 25, kuid mitte üle 45 kilomeetri tunnis ning mille töömaht sädesüütega sisepõlemismootori korral ei ületa 50 kuupsentimeetrit või muu sisepõlemismootori korral suurim kasulik võimsus ei ületa nelja kilovatti või mille suurim püsi-nimivõimsus elektrimootori korral on üle 0,25 kilovati, kuid ei ületa nelja kilovatti. Mopeediks peetakse ka eelnimetatud tingimustele vastavat kerget neljarattalist mootorsõidukit, mille tühimass ei ületa 350 kilogrammi. Neljarattalise kerge elektrisõiduki korral ei arvestata akude massi tühimassi hulka.
Kindlasti aitab rollerite varguste arvu vähendada 1. juulist kehtiv kohustus kanda kõik mopeedid liiklusregistrisse, kuid rollerile kinnitatud numbrimärk iseenesest ei taga vara puutumatust. Kõige suurem ohutegur rollerivarguseks on omaniku hooletus. Ennekõike peab mopeediomanik ise tegema kõik endast sõltuva, et tema sõidukit ei varastataks. Suur osa rollerivargustest on juhuse ärakasutamised ehk omanik on jätnud oma sõiduvahendi hooletusse. 2011. aastal varastati ainuüksi Tallinnas 35 rollerit, neist enamik ehk 25 rollerit aktiivsel sõiduhooajal juunist septembrini. Harjumaal anti möödunud aastal politseile teada 46 varastatud rollerist. MIDA TEHA: • Kasuta süüte- ja roolilukku alati, kui rolleri juurest lahkud • Kasuta spetsiaalseid jalgratta-, rolleri- või mootorrattalukke, kui jätad rolleri omapäi • Võimaluse korral kinnita roller toru, hoone või muu tugeva konstruktsiooni külge • Võimaluse korral lase rollerile paigaldada alarm ja kasuta seda alati, kui rolleri juurest lahkud • Pikemaks parkimiseks vali koht, mis oleks varjatum ning kasuta nii alarmi kui ka füüsilisi tõkiseid • Registreeri roller liiklusregistrisse ja osta ainult korras dokumentidega roller
MILLEST HOIDUDA: • Ära jäta ööseks rollerit avalikku kohta, eelkõige linnades väldi ka öist parkimist elumajade vahel • Ära jäta võtit süütelukku ka garaaži või mujale lukustatud ukse taha pargitud rolleril • Ära kasuta rolleri kinnitamiseks viletsaid lukke, kette või trosse • Ära jäta kiivrit ja muud sõiduvarustust rolleri juurde • Ära anna rollerit sõita inimesele, keda sa ei tunne • Ära osta varguskahtlusega ja liiga odava hinnaga rollerit või tagavaraosi
18. MAI 2012
AUTO JA TEHNIKA
5
AUTO JA TEHNIKA
6
18. MAI 2012
Suvine automatk vajab põhjalikku planeerimist Urmas Jõgi, portaali Autocamp.ee haldaja ning suur reisisell kinnitab, et enne automatkale minemist on soovitav ennast kurssi viia automatka reeglitega ning muretseda endale vajalik automatkavarustus. KADRI PENJAM
«A
lustuseks tuleks läbi mõelda see, kui pikaks kujuneb matk, kus ööbitakse-süüakse, paika panna eelarve ja tegevuskava, lisaks hankida varustus ning kaasa võtta tore reisiseltskond,» tutvustab Urmas Jõgi põhilisi mõttekohti enne automatka alustamist. «Kaasa peavad saama kindlasti korralik atlas ja soovi korral navigatsiooniseade. Lisaks korralik telk, magamistarbed, toolid-lauad, toidu valmistamise vahenditest priimus, potid, noad, kahvlid, lusikad, kruusid, kausid, taldrikud. Unustada ei tohiks lampe. Kindlasti üks laterna tüüpi lamp õhtuseks ajaks lauale ja vähemalt üks pealamp juhuks, kui on vaja midagi pimedas nokitseda või parandada. Lisaks loomulikult esmaabikomplekt inimestele ja autole,» loetleb Urmas Jõgi.
VARUSTUS ON KÕIGE ALUS «Mis puutub toiduvalmistamise vahenditesse, siis paljudes autocamp’ides on olemas köögid koos pliitidega, aga mitte alati.» Kõige lihtsam ja mugavam lahendus on Campingazi gaasipriimus, kus väike gaasiballoon keeratakse priimuse alla. «Ühele-kahele väikesele perele saab sellega toidu kergesti valmis teha.» Jõgi sõnul ei tahma gaas potte, priimus ise on pisike, kerge ja odav. Toidu valmistamisel ühele perele kulub üks kuni kaks ballooni nädalas. «Osal priimustel on gaasileegi ja poti vahelisel alal, ümber leegi tuulevari. See on väga mugav ja vajalik asi, kuna tuulise ilmaga võib vee keema mineku aeg pikeneda kordades, sest suur osa soojust puhutakse lihtsalt kõrvale.» Tuulevarju on võimalik häda korral ka ise ehitada. Selleks võib kasutada kas või tuule ette külili asetatud matkatooli. «Endistes sotsmaades on väga levinud nn Poola tüüpi kahekohalised matkapriimused, kus madala gaasiballooni külge ühendatakse kahele potile gaasipõleti,» teab Jõgi rääkida. «Toidu valmistamiseks on vaja kahte potti. Üks supi või pudru ja teine tee-kohvi-kisselli jaoks. Enamikus autocamp’ides on võimalik raha eest kasutada elektrit ning siis on päris hea kaasa võtta väike veekeedukann (nt 1-liitrine) või keeduspiraal. Noad, kahvlid, lusikad – väga head on täitsa tavalised kodusahtlist võetud köögiriistad. Kui on olemas head matkanõud, siis kasutage neid,» soovitab Urmas Jõgi. Mõtlema peab ka toidunõude peale. Mõistlik on kaasa võtta sellised kruusid, taldrikud, kausid, mida saab panna üksteise sisse ning mis on kerged. Keraamika ja portselan ei ole matkal väga praktilised, ütleb Jõgi. Kuna toitu valmistame potis, siis plastnõud on parimad. «Tasuks kaasa võtta ka üks suurem kauss või plastkast, kuhu sisse panna mustad nõud, kui lähete neid pesema.» Ta-
gantjärele mõeldes elementaarne, kuid reisi planeerides ei pruugi selle peale tullagi, et kaasa tuleks võtta kindlasti ka nõudepesulapp või hari, nõudepesuvahend ja kuivatusrätik. «Võib kasutada ka ühekordseid nõusid, aga mugavam on veidi toekama varustuse abil oma toitu nautida. Samas tekitavad need ühekordsed nõud palju prügi ja pole mitte kõige keskkonnasõbralikumad,» muljetab Urmas Jõgi.
VARUSTUST ÄRA HANGI UISAPÄISA Kas Eestis on saadaval mitmekülgne valik autokülmikuid ja autokohvimasinaid ning mida nende valikul jälgida tuleks? Siinkohal selgitab Urmas Jõgi, et autokülmik ei ole üldjuhul klassikaline külmkapp. Sagedasti kasutatakse nimetusi külmkast või termokast. Külmkaste on elektrilisi ja eelnevalt sügavkülmikus jahutatavate padrunite abil toimivaid. Automatkale soovitaksin elektrilisi. Elektrilist külmkasti soetades oleks parem osta selline, mis töötab nii 12 kui 220 V pingega. Autoga sõites toimib 12 V kast kenasti. Paigal olles autost toidet võttes saab aga aku poole päevaga tühjaks. «Kui teil on autocamp’is kasutada elektriühendus, on külmkast mugav tavalisse vooluvõrku lülitada.» Kui 220 V kasutatavat külmkasti pole, on võimalik osta ka 220 V -> 12 V üleminekuadapter. Parem oleks, kui adapter oleks siiski sisse ehitatud. Külmkasti suuruseid on erinevaid. Tavalised külmkastid mahutavad 24-28 liitrit, suuremad ka 36 või 48 liitrit. Tavaline külmkast ei jahuta toitu +2-4 kraadini nagu tavaline külmkapp. Enamasti jahutab külm-
Autokämpingu reeglid
Autokämpingusse sisse seades on hea, kui kaasas ka kokkukäiv mööbel – saab mõnusalt aega FOTO: ERAKOGU veeta. kast sisu 15-20 kraadi ümbritsevast temperatuurist jahedamaks. +40 kraadi juures on külmkastis ikkagi 20 kraadi sooja. Arvestage seda toidu säilitamisel. «Külmkastide tootjaid on palju. Elektriliste külmkastide hinnatase jääb vahemikku 50–100 eurot, suurematel ka kuni 150 eurot. Auto kohvimasinate valik on Eestis üpris tagasihoidlik. Teisalt on see seade lihtsalt asendatav veekeetja ja väikese presskannuga. Kohvimasinaid võib leida matkaautodest ja haagissuvilatest, aga telgiga matkajad kasutavad neid vähe.»
URMAS JÕGI
AUSTA REEGLEID!
• Telki paigaldades ära roni teistele selga elama. Jäta kõigile hingamisruumi. • Pea kinni öörahust. Üldiselt peaks vaikust hoidma õhtul alates üheteistkümnest kuni hommikul seitsmeni. Mõnedes autocamp’ides on lausa reeglites kirjas, et öörahu ajal territooriumil autoga ei sõideta. • Autocamp ei ole koht, kus end täis juua ja räusata. Väike õlu või vein õhtusel ajal on igati asjakohane, aga maani täis, lärmav, võõraste telkide otsa koperdav ja tüli noriv tegelane ei meeldi kellelegi. Eestis on mõned autocamp’id ja telkimisalad kujunenud odavateks kohtadeks, aga mujal maailmas see nii ei ole. • Korista enda järelt. Ära loobi sodi maha. Köögis või nõudepesukohas jäta endast maha kraanikauss või laud, mida oleks meeldiv kasutada ka järgmisel matkajal. • Ole sõbralik ja abivalmis. Kui keegi palub abi, siis aita kui saad. Üldiselt on automatkajad ääretult sõbralikud, mõistvad ja abivalmis inimesed. Ära karda abi või nõu küsida, kui vaja.
Autoga reisil olles ei piisa aga ainult endale ja oma seltskonnale mõtlemisest. Austada tuleb ka reegleid, olgu need siis kirja pandud või kirjutamata. «Kui Eestis tähendab väljend kämping enamasti väikest majakest, kus on võimalik ööbida, siis mujal maailmas tähendab camp ehk kämping matkajatele mõeldud ala, kus on võimalik ööbida telgiga, matkaauto või haagissuvilaga.» Jõgi sõnul võib kämpingus olla ka väikesi majakesi, mida tähistatakse enamasti nimetusega bungalow. Osas autocamp’ides võib telkimiskoha vabalt valida, teistel on platsid nummerdatud ja väljavalitud platsi number tuleb ka registratuuri öelda. «Kui jõuate autocamp’i, siis minge julgelt registratuuri (reception) ja küsige hindu. Paluge ka luba territooriumil ringi vaadata, enne kui otsustate, kas tahate sinna jääda. Alati seda ka lubatakse. Vaadake, kas camp’is on sellist telkimiskohta, kuhu tahaksite oma telgi panna. Vaadake üle rand, sanitaarruumid, mänguplatsid jms.
Kui tundub, et kõik sobib, siis minge registratuuri ja kirjutage ennast sisse. Hinna sees on harilikult WC ja duššide kasutamine, nõudeja pesupesemise kohad ja joogivee võtmise võimalus. Üldjuhul on sanitaarruumide kvaliteet väga hea. Uuemates ja väiksemates autocamp’ides on sanitaarruumid kohati kaunimad kui paljudel inimesel kodudes. Eriti hea mulje on jätnud Horvaatia, Ungari ja Põhjamaad. Paljudes riikides on hinna sees ka köögi kasutamine (Slovakkia, Ungari, Poola).» Köögis on alati kaks asja: kraanid ja pliidid. Sõltuvalt camp’ist on olnud ka kiirkeetjaid ja mikrolaineahjusid. Köökides ei ole nõusid, need peavad endal kaasas olema. Raha eest saab paljudes autocamp’ides kasutada pesumasinat ja külmkappi ning elektriühendust. Kui valite telgile platsi, siis Lõuna-Euroopa riikides kehtib reegel – parim plats on see, kuhu päike ei paista. Eriti Vahemere ääres, kus õhutemperatuur tõuseb kõrgele ja päike hammustab valusalt, on varjuline koht, kuhu päikese eest peitu pugeda, hinnas. Päevitada saab mere ääres nii palju kui kulub. Telgis või telgi juures püütakse ikka varju leida, loetleb Jõgi põhitõdesid.
18. MAI 2012
AUTO JA TEHNIKA
7
Neile, kel jaksu või tahtmist koduaias muruniidukiga ringi vuristada napib, on heaks abiliseks robotmuruniiduk. Nutikas tegelane teeb sinu eest töö ära ajal, kui sa puhkad.
Robotmuruniiduk vabastab tüütust A kohustusest
KADRI PENJAM
lari Ilves, Homeyard OÜ juhatuse liige kinnitab, et Eesti inimesed on robotmuruniidukid väga hästi omaks võtnud ning neid ostetakse järjest rohkem. «Meie tegutseme robotniidukite turul teist hooaega. Siiani on robotmuruniidukeid müüdud mõnikümmend, kuid see arv kasvab väga kiiresti. Eesti turg on robotniidukite jaoks valmis ning usun, et lähitulevikus saab igas teises aias robotit toimetamas näha.» Ilvese sõnul robotniiduk mitte niivõrd ei niida, kuivõrd hooldab muru. Robotniiduk töötab tihti, vajaduse korral kas või iga päev. Nii hoiab niiduk muru pidevalt madala ning nägusa. «Juhuslikul põhimõttel murul edasi-tagasi liikuv niiduk võib esmapilgul jätta kaootilise mulje, ent kui robotile anda piisavalt aega tegutsemiseks, saab ta hooldamisega suurepäraselt hakkama.»
OSKA ROBOTMURUNIIDUKIT HINNATA! Alari Ilves selgitab, et nende pakutavate robotmuruniidukite hind jääb 1300–4500 euro vahele. Hind kasvab roboti suutlikkuse järgi. Odavamad saavad hakkama 400 m2 muru hooldamisega ja kallimad 6000 m2 muru hooldamisega. Kallimatel masinatel on võimsamad akud ja vastupidavamad komponendid suuremale töökoormusele. Lisaks erinev tarkvara suuremate ja keerukamate pindade hooldamiseks. «Mingeid eritingimusi meie müüdavad Ambrogio robotid ei vaja. Ei tohi olla pehme pinnasega aukusid või vagusid. Parem on loomulikult tugev kindel pinnas. Üldreeglina nendes kohtades, kus varem on ben-
siinimootoriga niidukiga või traktoriga muru niidetud, saab ka robot hakkama.» Kuid mõnda asja tuleb tähele panna. Näiteks surveveega ei tohi robotit pesta. Kui murul tekivad suured lombid, võivad ka need olla robotile ohtlikud. «Muudes oludes erilisi vastunäidustusi pole.»
ROBOTNIIDUKI TURVALISUS TAGATUD Kuidas on aga robotmuruniiduki turvalisusega? Kas pikanäpumehed valveta jäetud aiatööriista ära ei või näpata, kui ta nõnda vaikselt seal tegutseb? Siinkohal julgustab Alari Ilves potentsiaalseid robotmuruniiduki omanikke ning kinnitab, et robotniiduki varastamisel suurt mõtet ei ole. Masinat saab kaitsta PIN-koodiga ja osa roboti tööd toetavaid komponente paigutada varaste jaoks raskesti ligipääsetavasse kohta.
Robotniiduk töötab tihti, vajaduse korral kas või iga päev. Kõik robotid on seerianumbritega registreeritud ja omanik hõlpsasti identifitseeritav. Lisaks on enamikul mudelitel alarm, mis hakkab roboti maast tõstmisel pasundama. Samuti kaitseb koduvarakindlustus robotniidukeid kui kodumajapidamise töövahendeid. Järelmaksu klientidele pakume ka ise võimalust lisagarantiina kindlustus juurde osta. Ilvese sõnul on Ambrogio niidukite puhul ka turvalisuse vaatevinklist suur eelis, et paari tuhande ruutmeetrise krundiga majapidamises saab masin hakkama, kui ta programmeerida tööle pererahva kodusoleku ajaks. Töötades ühe laadimisega 3,5–10 tundi järjest, on see võimalik.
Kuidas tekkis idee soetada endale just robotmuruniiduk?
MADIS AGUR, robotmuruniiduki omanik Suvel on aega hobide, sportimise ja maakodu vahel suhteliselt keeruline jagada ning maakodus on ligikaudu 4,5 ha iganädalast muruniitmist, siis otsustasin, et olgu kodus vähemalt üks kohustus vähem. Lisaks on robotmuruniidukil palju eeliseid peale selle, et ta minu eest töö ära teeb. Nimelt on murupind alati ideaalne, puuduvad niitmise jäägid ning aiast kadusid mutid. Positiivne on veel see, et niiduk toimetab sisuliselt hääletult. Esimene kohtumine robotmuruniidukiga oli kümmekond aastat tagasi kodunduse messil. Sellest hetkest oli teadmine, et millalgi ma endale säärase «mänguasja» soetan. Tol ajal oli muidugi hind röögatu. Tänu tehnika arengule ja konkurentsile on hinnad õnneks taandunud talutavatesse piiridesse. Valikut oli siinsetes oludes teha lihtne, sest eelmisel aastal, mil masin sai soetatud, oli minule teadaolevalt Eesti turul ainult kaks müüjat ning otsustatud sai mõne lihtsa kriteeriumi alusel. Esiteks oldi nõus tulema koju demonstreerima masinate suutlikkust ja omadusi. Nimelt on minu koduaias 45-kraadine tõus, mis võis tehingu ära jätta. Teine müüja oli lihtsalt apaatne minu küsimiste peale ning ka kohale ei viitsinud tulla. Tehtud ostuga olen väga rahul, seda enam, et minu soetatud robotmuruniiduk on samade parameetrite puhul ligikaudu poole odavam kui konkurendi masin ning tuleb toime ka 45-kraadise tõusuga. Usun, et mõne aasta jooksul saab robotmuruniiduk meie aedades olema elementaarne.
18. MAI 2012
AUTO JA TEHNIKA
8
Hakkame Nokiat päästma Esimesi päevi on Eestis E müügil põhjanaabrite uued telefonid, mis peak peaksid kunagise Soome au ja uhkuse mudast välja tõmbama. Kas Ka ka meil on mõtet taas (poest) oma Nokiat otsima hak hakata? Mõelda sellele võiks, sest Nokia Windows-telefon on kui puhang värsket õhku. Windows-telefonid plastist korpus ja ekraani all paiknevad veidi nagisevad nupud, siis üldiselt on tegemist väga asjaliku telefoniga. Nagu öeldud on mootor sama mis kallimal mudelil. Kas siis üldse tasub Lumia 800 peale mõelda?
EDEVATE MAIUSPALA
KULDAR KULLASEPP kuldar.kullasepp@postimees.ee
O
lgu kohe öeldud, et kuigi Microsoft ja Nokia on sõlminud strateegilise koostööleppe, siis uued Nokia telefonid pole sugugi esimesed ega ainukesed Windows Phone operatsioonisüsteemiga nutifonid. Eestis juba müügilolevatest telefonidest kasutavad sama süsteemi ka näiteks HTC-mudelid Titan ja Radar. Maailmas leidub teisigi. Kuid et suurt müügiedu naudivad endiselt Android ja iOS nutiseadmed ning Windows Phone on seni jäänud suuresti nišitooteks, siis peaks lugejale seda veidike tutvustama. Microsofti värskeim katse mobiilsideturul kanda kinnitada kannab nime Windows Phone. 2010. aastal esitletud platvormi on arendatud, viimane suurem uuendus tõi kaasa üle 500 uue funktsiooni ja versiooninumbriks sai 7.5. Seda kasutavad ka tähelepanu all olevad Nokiad. Võrreldes varasemate Windowsi versioonidega nuti-
seadmetel on värskeim katsetus oluliselt mugavam ja atraktiivsem. Need, kes pihuarvuteid ja esimesi nutitelefone kasutasid mäletavad ehk 2000. aastal esitletud operatsioonisüsteemi Windows Mobile, mis kaks aastat tagasi hingusele saadeti. saadeti 2007. aastal oli Windows Mobile kasutusel pea 42% maailmas müüdud nutitelefonidest ja pihuarvutitest. Aga see on ajalugu. Nüüd on ajad teised. Windows Phone on särav operatsioonisüsteem, mis eristub. Kasutajaliides erineb oluliselt nii Androidist kui iOS-ist. Näiteks ei leia tavapäraseid värvilisi ikoone. Selle asemel suhteliselt lakooniline, vaid paari värviga koduekraan, ka rakenduste ikoonid on stiilsed ja puhtad.
PUHAS STIIL Kui näiteks Androidile on ette heidetud fragmenteeritust, mis väljendub näiteks selles, et iga rakendus võib olla täiesti oma nägu, siis Windows Phone on oluliselt stiilsem. Sarnased kujunduslikud jooned läbivad suurt osa rakendustest, mis muudab kasutamise igati loogiliseks ja silmale ilusaks vaadata. See kehtib nii eelpaigaldatud kui tarkvarapoest soetatavate täiendavate rakenduste kohta. Ka mitmed praegused kohustuslikud funktsioonid nagu sidumine sotsiaalmeediaga, on sügavale operatsioonisüsteemi in-
Teemalehe toimetaja: Kuldar Kullasepp kuldar.kullasepp@postimees.ee | 666 2258
tegreeritud. Näiteks sõprade Facebooki postitusi saab mugavalt vaadata otse telefoniraamatust ning ka ise saab sissekandeid teha, laadimata selleks alla eraldi Facebooki programmi. Sama kehtib näiteks Twitteriga. Niisiis, Windows Phone on Niisiis värske puhang, aga kas see aitab Nokiat? Loobus ju Nokia suuresti endaloodud Symbiani nime kandva nutiplatvormi arendamisest ja tegi toostööleppe hoopis Microsoftiga. Kahte müügile ilmunud telefoni silmates võib öelda, et Nokia on omalt poolt küll pingutusi teinud. Alustame odavamast, Lumia 710. Hinnaklassilt pigem keskmiste (või isegi odavamate) nutitelefonide hulka kuuluvate seadmete üldine kasutamiskogemus ei erine kallima mudeli omast kuigivõrd – mõlemad kasutavad ju Windows Phone 7.5 op-süsteemi. Küll on erinevad seadme koostekvaliteet ja kasutatud materjalid. Mõneti üllatuslikult leiab aga mõlema mudeli all tiksumas sama protsessori. Hobujõude seega juskui võrdselt. Odavamale telefonile kohaselt on ekraan kallimatest telefonidest erinev. Lumia 710 värvid pole nii kirkad, sest kasutusel on TFT-ekraan. Ka kaamera on mõneti nõrgem, salvestades pilte viiemegapikslise resolutsiooniga. Kui jätta kõrvale odavamast
Reklaami projektijuht: Marko Kross marko.kross@postimees.ee | 666 2186
Kui edevust veidigi on, siis tasub Nokia Lumia 800 soetada, sest see on tõenäoliselt ilusaim telefon, mis Eestis ja kogu maailmas saada on. See jagab käekirja pikemat aega müügil olnud Nokia N9-ga, mõlemad on pälvinud tähelepanu oma peensusteni viidud disaini poolest. Kui Lumia 710-t käes hoides saab aru, mis see maksta võiks ja millise esteetilise kogemuse selle raha eest saab, siis Lumia 800 puhul võiks hinna reaalsusest ka vabalt kaks korda kõrgemaks mõelda ning ikka tundub see põhjendatud. põhjendatud Õnneks Nokia nii ei ole mõelnud ja seade seisab kõrvuti samas hinnaklassis konkureerivate telefonidega. Esiteks siis koostekvaliteet. Näib, et Lumia 800 on tehtud ühes tükis. Selle kumer disain ei käi ainult korpuse, vaid ka ekraani kohta – seegi on kergelt kumer. Võrreldes igati nurgelise iPhone’iga on Nokia lähenemine mõneti ergonoomilisem. Ehk mõistis kumeruste vajalikkust ka Samsung, kelle Galaxy S3 nutitelefon «loodusest inspireerituna» kumer tehti. Ühes tükis tehtud disain tähendab, et näiteks akut sellel telefonil vahetada ei saa. Raske öelda, kas see ka probleem on. Tootjalt eeldab see kvaliteetsete komponentide kasutamist, et ei juhtuks olukorda, kus aasta vanal telefonil aku põhjendamatult vähe energiat hoiab. Et tagakaas pole eemaldatav, siis Nokia insenerid on omajagu tööd suunanud sellele osale, mis puudutab SIM-kaardi sisestamist ja aku laadimist. Nii Lumia 710 kui Lumia 800
kasutavad micro-SIM-kaarti, mis tavalisest SIMist veidi väiksemad. Sama kaarti kasutab ka iPhone. Lumia telefone katsetades võttis Postimees selle riski, et lõikas normaalsuuruses SIMi ise väiksemaks, kasutades selleks eBayst tellitud lõikurit. Kõik läks kenasti, kuid turvalisuse mõttes on soovitav siiski oma operaatorilt micro-SIM küsida. Kaardipesa ise on disainitud väga peenelt ja jätab Lumia 800 puhul kvaliteetse mulje. Mõneti tüütuks muutub kallima telefoni laadimine, kuna ka micro-USB pesa on peidetud väikese ukse taha. Et nutitelefonide akud ei pea nii palju kui «tavalistel» telefonidel, siis uksekese pidev avamine ja sulgemine on veidike tüütu. Teisalt aitab see säilitada telefoni ilusat disaini. Lumia 800 ekraan on oma väiksemast sugulasest oluliselt nägusam. TFT asemel on kasutusel AMOLED-tehnoloogia, mis tagab säravamad värvid ja sügavamad mustad. d. See kõik on oluline, kui vaadata ata mis tahes pildi- või videomaeomaterjali. Ka kaamemerasilm on parem, m, salvestades foto-sid 8-megapikslise resolutsiooniga.
enamiku inimeste jaoks oluline investeering, kus eksimisruumi endale anda ei tahaks. Androidil põhinevaid telefone on müügil kümneid, Windows Phone’i valik on väiksem. Kuigi Nokia kaks mudelit katavad justkui ära nii keskmise kui kalli hinnaklassi, tuleb neid kõrvutada paljudega. Androidil on eelised. Suur kasutajaskond tähendab atraktiivset turgu tarkvaraarendajatele. See omakorda tähendab, et vähemalt praegu on Androidile saada rohkem rakendusi kui Windows Phone’ile. Telefoni aktiivselt kasutavale inimesele on see oluline argument. Kui ei ole soovi aga iga uut programmi kohe paigaldama hakata, siis võiks öelda, et Nokia Lumia telefonid on igati väärt masinad. Sõpruskonnas leiab uue Nokiaga inimene igal juhul tähelepanu. Eriti kui paned lauale säravvalge Lumia 800.
EELISED JA PUUDUSED Kasutamise seisukohalt on aga Lumia 710 ja 800 väga sarnased. Mõlemad telefonid on väga kiired, andes silmad ette paljudele praegu müüdavatele nutitelefonidele. Windows Phone oma stiilse lakoonilisusega ei esita ilmselt nii suurt väljakutset protsessorile, mis omakorda tagab, et telefoni kasutamine on sujuv. Ekraanil tehtavad puudutused on täpsed. Aga miks siis valida ikkagi uus Nokia ja Windows Phone? Telefon on n
Küljendus ja makett: Andrus Rebane
Väljaandja: AS Postimees, Maakri 23a, Tallinn | tel 666 2202 | faks 666 23 01