Maaelu edendaja

19. jaanuar 2015 || postimees

maaelu edendaja 1

TEEMALEHT PÕLLU- JA METSAMAJANDUSE HUVILISTELE

rOOMET SÕrMuS FÄNNAB EESTI TOITU

maaelu

edendaja

19. JAANUAR 2015 NR 1/15

panKadE EKSpErdid PROGNOOSIVAD KEERULIST AASTAT Epi TaLu TEEB VIMKAGA MOOSE KuHu KaOVad MEIE ANGERJAD?

2 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

Vaata ette ja taha

M

aaelu Edendaja käesolev number teeb tagasivaate läinud aastale ning heidab pilgu

tulevikku.

Eesti suurimate pankade eksperdid selgitavad, milline on olnud Vene kriisi mõju põllumajandusele seni ja mis on kriisi tekkimise põhjused. Samuti võtavad nad enda peale prognoosimise tänamatu töö, pakkudes välja võimalikke arengustsenaariume.

Kiiret taastumist alanud aastast oodata pole, pigem jätkub ellujäämiskursus. Nagu ütleb ka antud lehe portreteeritav, Eesti põllumajandus-kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus – oluline on kriis ilma suuremate kadudeta üle elada, et pärast saaks kasvu jätkata sarnaselt tasemelt, kus see pooleli jäi.

Muidugi räägime ka piimatootjate endiga – missugused on nende plaanid alanud aastaks ning milliseid alternatiivseid müügivõimalusi on nad leidnud oma toodangule.

Majandusekspertide välja toodud pikaajalised stsenaariumid on siiski väga positiivsed – suid, mida toita, tuleb maailmas järjest juurde, ning põllumajandus on äärmiselt perspektiivikas tegevusvaldkond.

Urvalind (Carduelis flammea)

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

• Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

jaanuari lind

maaelu edendaja toimetus

Kui pühadejärgne stress ning hall argipäev jaanuarihommikul tööle tõttajatele valusalt kohale jõuab, siis teinekord tundub looduski üksluiselt hall või suisa värvitu olevat. Ometi leiab tähelepanelik vaatleja, et linnuriigis käib vilgas tegevus omasoodu edasi.

Talvel näeb hoolikas jälgija urvalindude parvi tegutsemas kase- ja lepaokstes, aga meelsasti käivad nad toiduks seemneid otsimas kuusekäbidestki. Urvalinnu tunneb kergesti ära tumedatriibulise selja, toeka noka, musta kurgulaigu ja punase kiiru järgi. Kuigi urvalind Eestis ei pesitse, näeb teda sügisel ja kevadel siit läbi rändamas ning paljud jäävad siia ka talvituma. Kevade poole, märtsis-aprillis, mil urvalinnud Eestist taas lahkuvad, kuuleb nende sädistamist tihti.

Urvalinnuga kohtumine on alati tore, sest kuigi ta tegutseb nobedalt, ei pelga ta inimest väga ning laseb linnusõbra endale lähedale. Küll on aga raske teda kaamerasse püüda! Ikka ja jälle on ta sealt läinud, kuhu just mõni hetk tagasi maandus.

See pilt on tehtud Keila-Joal, kus terve salk kuuseokstes tegutses ning end tükk aega rahulikult vaadelda lasi. Peab siiski tõdema, et urvalinnul on rahutu rändaja hing – juba järgmisel päeval oli kogu punt sealt jäädavalt lahkunud ning nende külastust jäid meenutama vaid lugematud tühjaks söödud seemnekestad kuusepuu all.

Tekst ja foto Marko Paloveer

maaelu edendaja 3

19. jaanuar 2015 || postimees

Suured piimatootjad elavad käesoleval aastal vanast rasvast, väiketalunikel on juba praegu peenike peos.

sind kümme korda vastu,» selgitas Ilmar Teevet, kes kinnitas, et kokkuhoiu nimel ei minda nende ettevõttes ka töötajate palga kallale.

Samas jäi Vändra OÜ juht siiski optimistlikuks, mainides, et käesolev aasta tuleb õigete juhtide aasta, mil hakkama saavad need, kes talitavad rasketes oludes oma võimalusi kõige paremini ära kasutades. «Õnneks on meil häid juhte ja spetsialiste palju ning pärast iga mõõna tuleb ju tõus,» lisas Teevet.

Piimatootjate jaoks algas keeruline aasta Tekst eili arula, foto urmas luik

H

albade asjaolude kok kulangemine muudab Eesti piimatootjate jaoks elu kibedaks. Langenud piima kokkuostuhind, Venemaa embargo ning ähvardav piimakvoodi ületustasu hakkavad oma mõju näitama just alanud aastal, mil piimahind on endiselt madal, kuid loomi toidetakse möödunud aastal kõrgemate hindadega kokku ostetud söödaga.

Suuremad tootjad, kes on varem kasumit teeninud, elavad investeeringutele piiranguid pannes vanast rasvast, kuid nii mõnigi väike tegija on olude sunnil oma piimakarja ära müünud ning otsinud majanduslikult tulusamaid tegevusi.

Igale piimakilole makstakse viis senti peale

Tunamullu «Aasta põllumehe» tiitliga pärjatud Saaremaal tegutseva Kõljala Põllumajandusliku OÜ juht Tõnu Post selgitas, et piimahind oleks lõppenud aastal langenud ka Venemaa embargost hoolimata, kuid Vene turu kadumisega oli langus sedavõrd järsem.

Kuigi praegused prognoosid on kehvad, ei välista Post tulevikus idanaabriga kaubavahetuse taastamist. «Vene turg tuleb kindlasti tagasi, kuid raske on öelda, millal see juhtuma saab. Praeguse rubla kursi ja Venemaa ostujõu ulatusliku vähenemise juures see turg meie jaoks kindlasti ei avane. Siiski ei saa prognoose teha pikemaks perioodiks kui pool aastat,» kinnitas Post.

Samas lisas ta, et Kõljala POÜ jaoks pole piima turustamine probleemiks, pigem teeb muret hind.

«Hetkel maksame igale välja müüdud piimakilole viis senti peale,» rääkis Kõljala POÜ peremees. Tõnu Post tunnistas, et Aasia poolt tuntakse huvi Eesti piimatoodangu vastu, kuid kindlaid kokkuleppeid veel saavutatud pole.

Mullu oktoobris «Aasta Põllumehe» tiitli saanud Vändra OÜ juht Ilmar Teevet on Venemaa turu suhtes äärmiselt skeptiline. «Ei julge ennustada, kas endisel kujul Venemaale Eesti piima üldse turustada saab. Ärevaid momente on seal praegu liiga palju,» kõneles Teevet.

Ka jäi Teevet skeptiliseks Eesti piimatootjatele õlekõrrena välja pakutud Aasia turu suhtes. «Jaapani turul pakutud hind on Eesti omahinnast madalam,» tõdes Vändra OÜ juht ning lisas, et Eesti piimatootjate jaoks on uut turgu hädasti tarvis, kuid selle otsimisega tegelevad ennekõike piima kokkuostjad.

Veel ripub paljudel põllumeestel Damoklese mõõgana pea kohal piimakvoodi ületustasu. «Tõenäoliselt mingi trahv ikkagi maksta tuleb, kuid õnneks pole see nii suur, kui möödunud kevadel prognoositi,» arvas Saaremaa põllumees Tõnu Post. Ilmar Teevet on arvutanud, et ületootmise hulgaks on umbes 2000 tonni ning seega tuleb Vändra OÜ-l tasuda ligi 550 000 euro suurune trahv. palkade kallale ei minda

Keerulised olud panevad investeeringutele pidurid peale. Tõnu Post selgitas, et alanud aastal investee-

Venemaa embargo sundis piimakarjast loobuma

ringuteks ressursse ei jätku. «Kahjumis olles tuleb mõelda peamiselt sellele, kuidas sööda eest tasuda ning investeeringuid me alanud aastaks ei planeeri. Tuleb pigem vaikne järelemõtlemise aasta,» lausus Post.

Ka Vändra OÜ juht alanud aastaks suuri investeeringuid ei planeeri, vaid püüab olemasolevate vahenditega kõige optimaalsemalt hakkama saada, kuniks olud paranevad. «Ega väga palju söötade ja väetiste arvelt kokku hoida ei saa. Loomade söötmise piiramisel võib juhtuda, et loom jääb haigeks ning toodang hakkab langema. Pärast nõuab selle suurendamine jällegi suuri kulutusi. Samamoodi on põldude väetamisega. Öeldakse, et narri põldu üks kord, põld narrib

Aasta põllumees 2014 Ilmar Teevet, OÜ Vändra juht ei plaani selleks aastaks suuri investeeringuid, vaid püüab olemasolevaga kõige optimaalsemalt hakkama saada.

Raskustes on paraku kõik piimatootjad, olenemata karja suurusest.

Jõgeva vallas Pärtliansu talus on seitseteist lüpsilehma ning talu peremees Tarmo Link tunnistas, et ajad on keerulised ja mees mõtleb juba praegu lüpsiloomade pidamise lõpetamisele. «Minu tootmise kogused on nii väikesed ja hind on sedavõrd madal, et ise pidevalt peale maksta pole ju mõtet. Muid tegevusi on ka, kõike ei jõua ja vanust on nii palju, et peaks mõtlema pensionile jäämisele,» lisas Link, kes lisaks piimatootmisele tegeleb ka teravilja kasvatamisega.

Valgamaal Karula vallas tegutseva Männimetsa talu peremees Mihkel Maks otsustas eelmise aasta lõpus oma kolmekümnepealise piimakarja maha müüa, sest piima madal kokkuostu hind ja ähvardav kvooditrahv seda tegevust ei soosinud.

«Mõte piimakarjast loobumiseks oli olemas juba varem. Võrreldes ülejäänud Eestiga on siinkandis piima hind alati madalam olnud ning viimase tõuke piimakarja müügiks andis Venemaa embargo,» lisas Männimetsa talu peremees, kes novembri lõpus müüs enamiku oma piimakarjast LääneVirumaale ning mõned kehvema tervisega loomad saatis kombinaati.

Edaspidi investeerib Mihkel Maks lihaveisekasvatusse ning jätkab ka teravilja kasvatamist.

«Lihaveiste turustamisega Eestis probleeme ei teki ning ka hinnakõikumised pole eriti suured. Piima tootmisega ei anna võrreldagi,» kinnitas Männimetsa talu peremees. e

4 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

Maaelu Edendaja palus suurematel pankadel prognoosida, kui kaua kestab praegune nn Vene kriis põllumajanduse ja toidutööstuse jaoks, ning milline on selle kriisi eeldatav mõju ja tagajärg.

Kiiret taastumist pole pankade prognoosi järgi loota

Tõnu Palm

Nordea Eesti peaökonomist

A

rvestades maailmaturul valitsevat hinnasurvet põllumajandus- ja toidutööstuse toodetele, ei tõota Euroopa põllumeeste jaoks tulla just lihtne aasta.

Kindlasti on keerukas eeskätt Euroopa ja Eesti piimatootjate, aga ka töötlejate olukord, sest alates ülemöödunud aasta novembrist püsivad Euroopas piimahinnad languses (Eestis alates 2014 aasta II kvartalist).

Piimatoodete hindade areng püsib antud sektori esindajate hinnangul määramatu. Kindlasti tuleb arvestada laiemate mõjudega kui Venemaa, kuna Euroopa piimahinnad olid languses juba kaugelt enne Venemaa impordipiiranguid.

Möödunud aasta alguses alanud Euroopa piimahindade languse põhjusteks olid eeskätt headele aastatele järgnenud ELi tootmismahtude kasv, Aasia väiksem nõudlus (sh Hiina piimapulbri varude kasvu aeglustumine, mis kulmineerus septembris, mil import kahanes 12 protsendini eelnenud kuude mahust) ja globaalse suurtootja Uus-Meremaa tootmismahtude kasvuootused. Uus-Meremaa ja ELi piimatootmine suurenes jaanuarist septembrini märkimisväärsed 6 protsenti. Aasta lõikes jätkus samas USA tootmise kasv.

Veebruarikuus alanud piimahindade langusele Hiina turul lisandusid augustikuus Venemaa impordipiirangud, mis lõikasid tera-

vamalt Balti riikide, Soome, aga ka näiteks Hollandi tootjate tulusid.

Eesti piima ja piimatoodete ekspordimaht oli oktoobris ja novembris enam kui 30-protsendises aastalanguses. Venemaa sanktsioonide alla käiva ELi toodangu ekspordi väärtus küündis 2013. aasta ekspordistatistika andmeid arvesse võttes konservatiivsel hinnangul 5,1 miljardi euroni. See moodustab umbes 4,2 % ELi põllumajandus- ja toidusektori ekspordimahust.

Võtab aega, kuni Euroopa tootjatel õnnestub leida täiendavaid turge olukorras, kus ka teised suurtootjad otsivad aktiivselt turustamise võimalusi. Näiteks Austraalia tootjad kavandavad võimalusi laiendada eksporti Indiasse. Suurbritannias on hinnasurve toonud juba kaasa piimatootjate pankrottide kasvu (2 kuni 3 tootjat nädalas lahkuvad areenilt). Ka varasemate kriiside käes karastunud põllumajandussektori jaoks on sedavõrd ootamatud ja ulatuslikud hinnakõikumised kahtlemata suureks probleemiks.

Määramatu tuleviku juures on põhjust jääda konservatiivseks. Venemaa sanktsioonid on esialgu kehtestatud aastase horisondiga, kuid isegi nende lõppedes ei taastu endine olukord niipea. Venemaa majandus seisab madalate toornaftahindade juures silmitsi majanduslangusega ja uusi investeeringuid hoiab tagasi lahendamata geopoliitiline konflikt. Venemaa importi piirab nõrgenenud rubla ning aeglustunud palgakasv.

Pikaajaliselt on aga piima tootmisel ja töötlemisel ning oma brändi arendamisel kindlasti helgem perspektiiv. Põllumajandus on Eestis kasvav majandusharu, mis on teinud läbi kiire arengu. Vajame sellel aastal kübeke head õnne ning kindlasti koostööd tarbijate, tootjate, regulaatorite ja finantseerijate vahel, et saada ühiselt üle ajutistest raskustest.

Eesti osalemine ELi ühisturul parandab kindlasti Eesti tootjate väljavaadet.

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

Heido Vitsur LHV majandusekspert

L

ühike vastus oleks, et «praeguse» kriisiga peab meie põllumajanduse ja toiduainetetööstuse sektor arvestama ilmselt väga kaua ning kriis ei ole enam oma olemuselt üldsegi ainult praegune, sest sellel on nüüd rohkem põhjusi kui üksnes Ukraina.

Eesti eksportööridele oleks tänaseks hetkeks tõsised probleemid tekkinud ka siis, kui Ukrainas poleks möödunud aastal midagi juhtunud. Raskuste põhjuseks oleks siis olnud loomulikult nafta ja koos sellega teiste kütuste hindade enam kui kahekordne langus ja Venemaa majandusliku käekäigu, sealhulgas ka rubla vahetuskursi ning impordivõime ülisuur sõltuvus kütuste ekspordist saadavatest tuludest.

Kui nafta hinna alanemisele lisada veel krediidikraanide kinnikeeramise mõju, siis on selge, et toiduainete, samuti muu eksport Venemaale ei saa praegu mitte kuidagi taastuda. Ka kolmandate riikide arvelt.

ka embargo ja sanktsioonide tühistamise korral peavad meie tootjad jätkuvalt arvestama nõrgema rubla ja Vene turu vähenenud ostujõuga.

Lähiajast natuke kaugemale vaadates tuleb meil arvestada, et üpris tõenäoliselt ei küündi nafta hind enam õige pika aja jooksul 100 dollari piirini. Pigem jääb see 60 ja 80 dollari vahele. See tähendab, et rubla jääb ka muude tingimuste normaliseerumisel euro suhtes tunduvalt nõrgemaks kui möödunud perioodil. Nii et ka embargo ja sanktsioonide tühistamise korral peavad meie tootjad jätkuvalt arvestama nõrgema rubla ja Vene turu vähenenud ostujõuga.

Lisaks peame arvestama, et juhtugu Venemaal ja mujal mida tahes, soosib praegune olukord roh-

kem kui kunagi varem Vene enda põllumajandus- ja toiduainete sektorit. Seetõttu tuleb pärast võimalikku olukorra normaliseerumist meie eksportööridel arvestada lisaks Vene turu väiksemale ostujõule kohalike tootjate tugevnenud konkurentsiga.

Kõigele vaatamata võib eeldada, et poliitilise olukorra normaliseerumisel mingisugune nišš meie eksportööridele Venemaal siiski avaneb, kuid praeguse olukorra kestmine ei võimalda sedagi. Poliitiliste arenguvõimaluste prognoosimist ma enda peale ei võta.

Tõnu mertsina Swedbanki peaökonomist

E

esti kaupade eksport Venemaale vähenes eelmise aastal (esimese 11 kuu jooksul) 17 protsenti, kusjuures langus süvenes aasta lõpupoole. Kõige enam aitas langusele kaasa mehaaniliste seadmete (peamiselt ehitusmasinate) väljaveo vähenemine. Põllumajandussaaduste ja toiduainete ekspordi vähenemine moodustas samuti suure osa – ligikaudu viiendiku – Venemaa suunalise ekspordi vähenemisest, sealhulgas piima ja piimatoodete väljaveo vähenemine oli 15 protsenti.

Mõistagi häirib sisseveokeeld kõige enam piimatootjaid. Juba möödunud aasta talvest hakkas piima ja piimatoodete eksport Venemaale tugevasti kukkuma ning alates sanktsioonide kehtestamisest piima müük Venemaale peatus. Kuna sanktsioonid kehtestati ELi riikidele, siis ei saa seda enam teha ka Läti ja Leedu kaudu. Nii väheneski kogu piima ja piimatoodete eksport Eestist eelmise aasta teisel poolaastal (kuni novembrini) enam kui viiendiku võrra. Lisaks Venemaa turu ärakukkumisele oli nii suure ekspordikäibe languse taga piimahinna tugev langus.

Detsembris langesid maailmaturul piimahinnad aastases võrdluses enam kui kolmandiku võrra. Lisaks Venemaa sanktsioonidele on piimahinna languse taga ka

maaelu edendaja 5

19. jaanuar 2015 || postimees

juba varem mõju avaldanud piimatootmise kiire kasv Euroopas. Samas pole nõudlus piisavalt kiiresti järele tulnud, import Hiinast on aga oodatust väiksem. Tulemuseks on ületootmine, kus nõudlusega tasakaalu leidmiseks läheb tublisti aega. Ehk teisisõnu võivad piimahinnad jääda madalaks veel pikemaks ajaks.

Lisaks piimahindadele on tänu headele saakidele olnud maailmas languses ka teraviljahinnad. Tõsi küll, teraviljahindade languse põhi jäi ilmselt eelmise aasta keskele ning see on tasapisi taanduma hakanud. Kuigi lihahinnad on maailmaturul tõusuteel, ei lase seakatk meie sealihahindadel tõusta.

Meie hinnangul langevad maailmaturul toiduainete hinnad dollaris, kuid arvestades euro nõrgenemist, muutub nende import mõnevõrra kallimaks. See tähendab Eestis toiduainete hindade tõusu alates aasta teisest poolest. Järgmisel aastal kerkivad toiduainete hinnad nii dollaris kui euros.

Tõenäoliselt jäävad Venemaa kehtestatud sanktsioonid sel aastal püsima ning see mõjutab negatiivselt eelkõige meie põllumajandussektorit ja toiduainetetootjaid.

Tugevam mõju on piimatootjatele.

Vähemal määral mõjutavad Venemaa sanktsioonid veel transpordisektorit ja hulgikaubandust.

Sanktsioonide otsene mõju Eesti kogumajandusele jääb suhteliselt

tagasihoidlikuks. Küll aga vähendab Venemaa kriis mitmete meie kaubanduspartnerite ekspordivõimalusi, mis omakorda pärsib nende majanduskasvu ja avaldab sellega kaudset mõju Eesti ekspordivõimalustele laiemalt. Rubla ostujõu nõrgenemine ja reaalpalga langus Venemaal mõjub negatiivselt meie idanaabrite välisreisimisele.

Koos kapitali lahkumisega Venemaalt (eelmisel aastal üle 100 miljardi dollari) on Venemaa investeerimishuvi ka Eestis mõnevõrra kasvanud ning näiteks möödunud aastal suurenes meil Hollandi ja Läti kõrval kõige enam Venemaa välisotseinvesteeringute hulk (5% kogu investeeringutest Eestis). Samal ajal Eesti välisotseinvesteeringud Venemaal vähenesid.

Venemaa majandus jääb sel aastal langusesse ning kuna tegemist on struktuursete probleemidega, ulatub mõõn tõenäoliselt ka järgmisse aastasse. Koos sanktsioonidega on Venemaa üha enam asendamas importi kohaliku toodanguga, kuna uute turgude leidmine võtab aega. Nõrgenev rubla muudab sisseostetud kaubad kallimaks ning pidurdab investeerimist. Investeeringutele mõjub kahjulikult ka ettevõtete ja investorite halvenenud kindlustunne.

Teatavasti sõltub Venemaa majandus oluliselt energiasektorist ning selle riigieelarve nafta ja gaasi ekspordituludest. Seetõttu mõju-

tab madal naftahind meie idanaabreid rängalt. Kiirenev inflatsioon tähendab reaalpalkade langust ning tarbimise nõrgenemist. Kuigi tööpuudus on ametlikult praegu veel madal, hakkavad probleemid majanduses seda kindlasti suurendama. Tööpuuduse kasv koos reaalpalga vähenemisega võib aga tekitada ühiskondlikku rahulolematust, mistõttu tuleks Venemaa valitsusel tõsisemalt tegeleda oma majanduse reformimisega ning samuti rahuneda suhetes Ukrainaga.

kaudne. Üldise kommentaari korras prognoosime, et kehtestatud Venemaa poolsed piirangud jäävad kehtima 2015. aastal, sest poliitilises kliimas ei ole märke rahumeelsete lahenduste suunal. Usume, et Eesti põllumehed ja ettevõtjad on kõik toodangu turustamise muudatused juba vajalikul määral teinud.

Peeter koppel

SEB privaatpanganduse strateeg

aivar rehe

Danske Banki tegevjuht

D

anske Banki põllumajandussektori krediidirisk, mis sõltub majandussuhetest Venemaaga, on piiratud ja ebaoluline, jäädes alla 0,5%.

Lisaks on nimetatud sektori kaubavahetus Venemaa turuga

M

inu hinnangul kestab Vene kriis, kuni nafta hind on püsinud vähemalt poolteist aastat praegusest tasemest 100 protsenti kõrgemal või Venemaal käivituvad struktuursed reformid, mis võimaldavad Venemaal hakata lõpuks ometi väärtusahelas kõrgemale liikuma ning eksporditavaid toormeid vääristama. Kumbki neist stsenaariumitest ei tundu praegu kahjuks eriti realistlik. e

6 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet sõrmus on aktiivne põllumeeste eestkõneleja nii Eestis kui Euroopas, kes osaleb avalikkuses suurt tähelepanu püüdvates aktsioonides (kes ei mäletaks Tallinnast Brüsselisse sõitnud Belarusi), kuid endast ei ole ta kuigipalju rääkida tahtnud.

ROOMET SÕRMUS

on Eesti põllumajanduse ja toidutoodangu üks eestkõnelejaid

I

studes põllumajandus-kaubanduskoja kontori suure ovaalse laua taha, on meie vestluse põhirõhk samuti tööl, räägime praegusest Vene kriisist ning tulevikuprognoosidest. Kuid siiski mitte ainult. kui veidi ajas tagasi vaadata, siis millised olid lõppenud aasta suurimad õppetunnid põllumajandussektoris tegutsejatele ja millise jälje aasta jättis?

Väga muutlik aasta oli ja erinevad probleemid kuhjusid, kuid pitseri jättis lõppenud aastale ikkagi Venemaa impordikeeld Euroopa Liidu toiduainetele.

Piimanduses algas aasta iseenesest väga hästi – Eestis pole piima kokkuostuhind olnud kunagi varem nii kõrge, aga juba maist-juunist hakkas turg langema ja aasta teine pool läks kriisi tähe all.

Asjaolu, et põllumajandussektor on muutlik ja heitlik, ei ole õppetund – seda teavad selles sektoris tegutsejad niigi. Õppetund on pigem see, kuidas kohaneda olukorraga, kus ei saa enam üliolulisele lähiturule müüa ja ega ole ka väga suurt lootust, et impordikeeld augustis tühistatakse. mida prognoosite – kui pika aja jooksul ja kuidas seekordne Vene kriis laheneb?

Mingit kiiret paranemist kahjuks loota ei ole. Mõnes mõttes on ülejäänud Euroopasse need probleemid alles jõudmas. See tähendab, et meilgi ei lähe asjad paremaks.

Kuna tegemist on üldise julgeolekuolukorrast lähtuva ja kogu Euroopa Liidule vajalike otsustega, siis on see ka ühiskonnale solidaarsuse proovikivi – kas ühiskond on valmis katma kulusid, mis sellega paratamatult kaasnevad?

Praegu tundub, et põllumajandus peab ise hakkama saama laiematest põhjustest tingitud probleemidega.

Teile tundub, et põllumehed on jäetud omaette?

TeksT kristiina kruuse foToD erakogu

Natuke jah. Kui vaatame kas või uut riigieelarvet, siis valitsuskoalitsioon ei olnud valmis ka selles täiesti muutunud turuolukorras maksma riigieelarvest põllumajandusettevõtetele üleminekutoetusi, mida oleks saanud sel aastal teha 23 miljoni euro ulatuses.

Ma usun, et tänane keeruline turuseis oleks andnud kindlasti põhjuse selle toetuse aktiveerimiseks. Kevadelikult öeldes, et kui 23 miljonit ei jaksa, siis oleks võinud kas või pool rehkendust teha.

Nii et olete pettunud viimases riigieelarves?

Kindlasti olen pettunud, sest väga paljud halvad asjaolud on praegu kuhjunud ja toetused vähenenud, mistõttu on põllumajandussektor tugeva surve all. Näiteks piimatootjaid ähvardab lisaks madalale hinnale ka kvooditrahv. Trahvi maksmiskohustus suhteliselt lühikese aja jooksul, turu madalseis ja toetuste vähenemine – kõike seda on ettevõtetel korraga ülikeeruline läbi hammustada. kas see võib tähendada ka, et nii mõnigi annab alla?

Kindlasti. Eelmises kriisis oli ju samuti näha, et piimatootjate arv vähenes sadades. Inimesed lihtsalt ei jõua enam vastuvoolu ujuda, kui nad ei näe oma tegevusel selget perspektiivi.

Viimaste prognooside kohaselt ei ole praegu oodata, et hinnad kiiresti paranema hakkaksid. millele tasuks praeguses olukorras oma tähelepanu suunata või millele keskenduda?

Minu meelest peaks riigi põllumajanduspoliitika eesmärk olema tasakaalustada nii lühiajalisi kui ka kestvamaid kriise ja pakkuda rahvusvaheliselt raskel ajal meetmeid, mis aitaksid kriisi suuremate kadudeta üle elada.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika annab võimalused meetmete rakendamiseks ja me ei saa suhtuda neisse kui millessegi väga vabatahtlikku, sest see on hoolimatu oma tootjate suhtes. kas sellisel kujul toetused tegelikult suurendavad ebavõrdsust?

Kahtlemata. Me oleme täna Euroopa Liidu liikmesriik, kes kaasotsustab neid asju. Kui lubame Euroopa Liidu määrustesse sisse kirjutada võimalusi, mida teised riigid saavad kasutada ja kasutavadki, ja me ise teame algusest peale, et meil ei ole nende jaoks raha, siis oleks ausam algusest peale võidelda selle vastu, et ei oleks väga palju erisusi ja vabatahtlikke võimalusi. millise hinnangu annate euroopa liidu uuele toetusperioodile?

Ma olen kriitiline, sest seesama uus poliitika, mis pidi olema võrdsem, rohelisem ja paremini suunatud, toob kaasa väga suure bürokraatia kasvu ja ma ei ole kindel, et sellest palju keskkonnakasu tekib.

Aga selles mõttes võib rahule jääda, et võrreldes algselt pakutuga saime tänu edukatele läbirääkimistele Euroopa Liidu eelarvest Eestile 172 miljonit eurot rohkem raha põllumajanduse ja maaelu toetamiseks. Seda on tänases mõistes rohkem kui ühe aasta otsetoetused lisaks ja see on suur leevendus riigieelarvele.

Ma väga loodan, et riik leiab järgmisest aastast ka need umbes 20 miljonit eurot, mis on vajalik lisatoetuse maksmiseks ja meie tootjate konkurentsivõime hoidmiseks. kas põllumajandus võiks hakkama saada ka ilma toetusteta?

Põllumehed armastavad vahel öelda, et saaks küll. Mina isiklikult ei ole nii väga kindel selles, et ühiskond tahaks toetustevaba põllumajandust.

Toetustevaba põllumajandus tähendaks, et oled hästi efektiivne

roomet sõrmus Sündinud 17. VII 1979 Haridus 2001–2004 Berliini Humboldti Ülikool (MSc) rahvusvahelised põllumajandusteadused 1997–2004 Eesti Põllumajandusülikool (BA, cum laude), põllumajanduse ökonoomika ja ettevõtlus 1994–1997 Põlva Johannes Käisi nim keskkool Töö alates 2008 Eesti PõllumajandusKaubanduskoja juhatuse liige 2004–2008 Riigikantselei EL sekretariaadi konsultant/nõunik 2003–2004 Potsdami Ülikooli avaliku halduse õppetooli assistent Hobid Toiduklubi, sulgpall, jalgrattasõit

maaelu edendaja 7

19. jaanuar 2015 || postimees

ja pigistad n-ö kivist vee välja. See on raske. Oletame, et Eestis oleks hea ja odav toota piima, aga mitte nii väga otstarbekas mingeid muid põllumajandussaadusi, siis see tähendakski globaalset spetsialiseerumist. Meie inimesed ei ole valmis megalautade jaoks, ma pean silmas märksa suuremaid farme võrreldes Eesti n-ö suurtootjatega.

Kui tahame mahetoitu ja teadmist, kust toit pärit on, meile meeldib, et põllumajandust ja maaelu rikastavad väiketalud, siis ma ei suuda ette kujutada, kuidas see saaks toimida toetusteta. sügisel ilmus maaelu edendajas finantsanalüüs, mis tõi muuhulgas välja, et maakondade ühed kasumlikumad ettevõtted on just põllumajandusettevõtted.

Nende edetabelite puhul näen, et liialt tähtsustatakse seda üht konkreetset aastat, aga põllumajandussektoris ei tähenda üks aasta praktiliselt midagi. Põllumajandusturud on volatiilsemad ehk kõikuvamad kui enamik teisi. Ainuüksi ühe aastaga võib hind muutuda 40 protsenti.

Põllumajandus on pikaldasem.

See ei ole ühepäevaäri. Kui sa lauda ehitad, siis oledki otsustanud, et järgmised 20 aastat pead sellesama ühe koha peal loomi. millised ootused on teil lähenevate valimiste eel erakondade valimisplatvormidele ja valimiste tulemustele?

roomet sõrmus hindab kõrgelt Eesti toitu ning jälgib poes oste tehes Tunnustatud Eesti Maitse märki, mida põllumajandus-kaubanduskoda välja annab.

Ma arvan, et üks juhtmõte võiks olla väärtustada põllumajandust ja toidutootmist kui üht väga olulist majandusharu, mis kindlasti ei ole ainult mingi toetuste lunimise masin.

Toidutööstus moodustab SKPst 2% ja põllumajandus u 2% − see ei ole küll väga suur osa, aga teisalt ekspordis on põllumajandussaadused tähtsuselt neljandal kohal, moodustades 10% kogu Eesti ekspordimahust.

Uuelt riigikogult ootangi kindlasti arusaamist, et põllumajandus on riigi majanduse tähtis osa ja seda tuleks vaadelda mitte ainult kuluna, vaid võimalusena laiemas mõttes ka ühiskonnale tulu teenida. Lisaks on see ju väga oluline meie maaelu säilimisele ja arengule.

Meie poliitika peaks olema niisugune, et võtaksime võimalikult

hästi oma ressursse kasutusele ja prooviksime sellest maksimumi saada keskkonnahoidu arvestades.

On teid ennast ka poliitikasse kutsutud?

Ei ole.

aga olete ise mõelnud poliitikasse minemise peale?

Tegelikult sekkun iga päev poliitikasse oma töö kaudu, kuid mingi erakonnaga liitumise plaani veel kindlasti pole. Ma tahaksin enne veel «päris» tööd teha. Aga poliitika huvitab mind väga. Ma ei vaata mitte üksnes Foorumit ja teisi päevapoliitika saateid, vaid ka näiteks riigikogu infotunde.

Poliitikasse minek tähendab, et sind mingis mõttes sildistatakse ära, mis minu meelest pole õige.

Inimesi ei pea ju kohe maha kandma, et nad poliitikaga tegelevad, vaid see on normaalse parlamentaarse riigi osa. ma usun, et nii mõnigi mäletab neid põllumeeste kartulijagamisi, piimaaktsioone või siis Tallinnast Brüsselisse sõidutatud Belarusi. miks olete valinud just sellised meeleavaldused oma sõnumi edastamiseks?

Ma ei usu, et ainult kirjasaatmisest kellelegi või kohtumisest hakkavad asjad ludinal edenema. Poliitikute jaoks on alati avalikus sfääris toimuv üks mõjutegureid.

Meie meeleavaldused on niisugused kindlatel põhjustel, sest meil pole väga palju inimesi ega ammugi raha kuskilt võtta. Püüame leida pigem mingi nüansi, nutika idee või detaili, millele rõhuda rohkem kui n-ö toorele jõule.

Ega näiteks see traktoriaktsioon ei tähendanud pelgalt traktori vedamist Brüsselisse, vaid sellega kaasnesid ka kohtumised Balti riikide peaministrite, Euroopa parlamendi saadikute ja teiste võtmeisikutega, kes otsustavad Euroopa põllumajanduspoliitikaid.

Sellised aktsioonid nõuavad palju isiklikku energiat ja panustamist.

Lihtsam oleks seda kõike mitte teha, aga ma usun, et neid on vaja. milline on teie roll põllumajanduskaubanduskoja juhina? millele olete oma fookuse seadnud?

Ühest küljest on minu tööks kogu koja käimashoidmine – et meil

8 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

oleks piisavad ressursid, saaksime inimestele palka maksta ja oma tegevusi ellu viia. Igapäevaste teenustega ma ise üldjuhul ei tegele, selleks on teised inimesed. Minu peale jääb peamiselt esindus- ja otsustustegevus – koosolekud, kohtumised, läbirääkimised, meediaga suhtlus jne.

Kui poes käite, siis kui tihti ise jälgite Tunnustatud Eesti Maitse märki, mida põllumajandus-kaubanduskoda välja annab?

Ma olen toiduhull. Kuna see mind huvitab, siis mul läheb toidupoes tavaliselt keskmisest inimesest kauem aega. Ma vaatangi, mis seal on, kuidas seal on. Mõnes mõttes kogun ideid ka oma töö tarbeks.

Nii palju, kui saan, eelistan alati pääsukesemärgiga tooteid. Ma julgen öelda, et olen valmis maksma isegi kõrgemat hinda selle nimel, et tootel on pääsuke peal. Päritolu küsimus on mulle oluline, mis ei tähenda, et ma välismaa asju üldse ei söö.

Balti põllumehed avaldasid meelt ja püüdsid tähelepanu vana traktoriga, saates selle Tallinnast erinevate vahepeatustega Brüsselisse. Selliste kampaaniate organiseerimine on Roomet Sõrmuse sõnul äärmiselt energiakulukas, kuid vajalik.

Kui omal ajal maaülikooli õppima läksite, mida kujutasite siis ette, kes teist saab, ja kui palju erineb praegune tegelikkus toonasest ettekujutusest?

1990. aastate lõpus, kui mina ülikooli läksin, ei olnud põllumajandus mingisugune unelmate asi.

Siis olid põllumajanduse jaoks samamoodi üsna keerulised üleminekuaastad, tootmine oli langenud, sissetulekud olid väiksed.

Ma läksin tegelikult õppima põllumajandusökonoomikat. Noore inimesena tahtsin lihtsalt majandust õppida. Tundus selline universaalne eriala, millega saab tulevikus ükskõik mis tööd leida.

Aga miks just maaülikooli?

Juhtmõte võiks olla väärtustada põllumajandust kui väga olulist majandusharu, mis kindlasti ei ole ainult mingi toetuste lunimise masin.

Kuna ma Tartu Ülikooli majandusteaduskonda sisse ei saanud, siis läksin maaülikooli ja mõtlesin, et aasta pärast võib-olla vahetan kooli. Aga esimesel aastal sain aru, et mulle väga meeldib seal ja iga kursusega kasvas mu huvi põllumajandussektori vastu.

Osalesin aktiivselt ka üliõpilasesinduse tegemistes, tänu millele sain kaasa lüüa näiteks ülikooli nõukogu töös. Tol ajal oli hästi teravalt päevakorral põllumajandusülikooli liitmine Tartu Ülikooliga. Olin reformikomisjonis ja sain rinda pista mitmete poliitikutega.

Nii et juba siis oli teil esindus- ja läbirääkimisfunktsioon?

Jah. Mõnes mõttes olen terve elu organisaator olnud, 1. klassist peale klassiõhtuid korraldanud, õpilasomavalitsuses tegutsenud jne.

Miks läksite magistrantuuri õppima just Saksamaale?

Mul on olnud hästi inspireerivad saksa keele õpetajad, kes suutsid minus Saksa asja vastu suurt huvi luua. Põllumajandusülikooli ajal käisin suviti Austrias ja Saksamaal taludes tööl, õppisin traktorit juhtima ja põldu kündma, aga siis ei olnud ühtegi head stipendiumit, et ainult semestriks Saksamaale õppima minna.

Siis sain Saksa riigi stipendiumi magistriõpinguteks. Keskendusin Berliinis muretult koolile ja lõpuks olin veel pool aastat Saksa Bundestagis praktikal.

Kas pärast seda kolme aastat ei tekkinud soovi jäädagi Saksamaale?

Tundsin, et tahan Eestisse tagasi tulla. Mul oli alati tunne, et välismaalasena ei ole mul Saksamaal kunagi neid võimalusi, mis mul oleks Eestis. Siis ütles üks mu tuttav sealt samast praktikaprogrammist, et riigikantseleis on põllumajandusvaldkonna inimest vaja ja ma kandideerisin. See oli minu esimene tõsisem töökoht.

Kuidas läksite üle põllumajanduskaubanduskotta?

Ametniku elu oli minu jaoks hästi

maaelu edendaja 9

19. jaanuar 2015 || postimees

Roomet Sõrmus huvitub poliitikast ja peab võimalikuks ka ise kunagi poliitikutee jalge alla võtmist, kuid praegu eelistab ta osaleda poliitikas teisiti – põllumeeste eestkõnelejarolli kaudu.

rikastav kogemus – sa loed, kirjutad ja valmistad asju ette, aga mingil hetkel tundsin, et tahan midagi käegakatsutavat teha ja hinge tekkis kripeldus.

Kas praeguses rollis ei ole aastate järel taolist kripeldust tekkinud?

Ei ole. See on hästi mitmekesine ja iga päev erinevaid väljakutseid pakkuv töö. See ei ole kunagi igav ega rutiinne, isegi kui mingid teemad aastast aastasse korduvad.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Tahtsin saada restorani direktoriks.

Mulle meeldib süüa teha. Meil on isegi selline toiduklubi, kus igal esmaspäeval saame sõpradega kokku, kokkame ja sööme. Alguses kuulus klubisse kuus inimest ja olid kolmekäigulised menüüd, aga nüüd on liikmeid rohkem ja ettevõtmine on taandunud supiklubiks. Iga kord toimub see kellegi juures, kelle ülesandeks on välja mõelda min-

gi uus supp ja teisi üllatada. See on paras peamurdmine, mida uut annab veel teha.

Kuidas veel tööst puhkate?

Korra nädalas käin sulgpalli mängimas – see on pikaajaline hobi, mõnus seltskondlik tegevus sõpradega. Mulle meeldib ka väga rattaga sõita. Kinos ja teatris käimine on tavaline.

Mul on vedanud, et mul on Tallinnas palju lapsepõlve- ja ülikooliaegseid sõpru. Tallinn on selline huvitav sisserändajate linn.

Te olete maal üles kasvanud. Kas praegu ei ole tekkinud mõtet kolida maale tagasi ja hakata talu pidama?

Ma ei tea. Arvan, et selleks on vaja kuldsemaid käsi.

Imetlen neid inimesi, kellel on oma maja ja kuidas nad jõuavad kõike seda pidada. Aga igaühel on omad eluetapid. Ma ei välista seda tulevikus. e

10 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

maaelu edendaja 11

Järjekordne mahe talv on pärssinud küttepuude müüki ja enim kannatavad üksnes kohalikule turule orienteeritud halupuude müüjad. Ettevõtted, kes müüvad küttepuid välismaale või kel on veel ka muid kõrvaltegevusi, ei tunneta niivõrd suurt kahju.

Välisturud ja muud lisategevused päästavad küttepuude müüjad Tekst Maarja Otsa, foto Marina PuŠkar

O

saühingu Kasumetsa Küttekontor juhatuse liige Janno Pärt tõdes, et nemad müüvad puid nii kohalikule turule kui ka Norrasse. «Norra turg on meil koguaeg suhteliselt stabiilne, seega meid ei morjendagi, kui me Eestis vähem müüme,» selgitas ta, kuid lisas, et ekspordivõimalusteta oleks neilgi väga raske.

Bakan Invest OÜ üks osanikke Aivo Allas nentis, et soe talv on viinud küttepuude hinnad alla ning midagi kiita pole, kuid nende firmat madalad hinnad üleliia muretsema ei pane, sest ettevõttel on lisaks küttepuude müügile muid tegevusalasid. «Kui oleksime selline ettevõte, kes ostab ainult halupuu toorikuid sisse, siis oleks kehvasti,» sõnas ta.

Küttepuude hindu pidas Kaminapuud OÜ juhatuse liige Eido Üksjärv mõistlikeks, ent ta nentis, et nende pakkujaid on väga palju. «Tuleb rahulikult asjasse suhtuda ja siis ongi hästi, sest muretsemine hakkab tervise peale,» lausus Üksvärav.

Olukord turul

Osaühingu Halupuu Firewood Products juhatuse liige Andrus Ilumets rääkis, et nemad müüvad praegu küttepuid ainult siis, kui pakutav hinnatase neid rahuldab, sest neil on olemas ladu, kus valmistoodangut hoida.

Ta lisas, et käesoleval juhul on hinnad madalad toormel, mitte valmistoodangul, kuna seda ei suudeta toota, säilitada ja kvaliteeti hoida niisuguses mahus, kui vaja oleks.

«Keskmisel halupuumüüjal ei ole sellist tööstuslikku võimalust, et iga päev toota üks koorem, mida siis omakorda väärindada, kuivatada ja hoida,» sõnas ta. Tema arvates on tavaline küttepuutootja hooajaline tegutseja, kes teeb küttepuid põhitöö kõrvalt lisaraha teenimise eesmärgil.

Bakan Invest OÜ osanik Aivo Allase sõnul on tarbijatel veel osaliselt alles eelmisteks aastateks soetatud küttepuude varud ning seegi piirab praeguseid müüginumbreid. «Kui ikka kuu aega on miinus 20 kraadi, eks siis saa ka kuurid tühjaks, aga täna on veel paljudel klientidel isegi üle-eelmiste aastate varud alles,» tõdes Allas.

Hea uudis on aga, et soojad ilmad ei pärsi enam küttepuude tegemist, kuna tänapäevane tehnika on nii palju arenenud ja ei pea ootama maa külmumist, et saaks metsatöödega alustada. «Kui sa just põlve otsas ei tee, siis korraliku tehnikaga ei ole mingit muret,» nentis Aivo Allas.

Uued suunad

Võrreldes eelmiste aastatega on Aivo Allase sõnul küttepuude vastu rohkem huvi tuntud väljaspool Eestit – Iirimaalt, Rootsist ja Norrast.

Mudased metsad ja lühemad talved panevad metsategijad proovile Stabiilne ja läbikülmunud pinnas on metsategijatele teada-tuntud abiline, et liigelda metsatehnikaga soisel ja märjal pinnasel, ent see abimees veab metsategijaid järjest enam alt.

Võrreldes 1948. aastaga on periood, mil maa on külmunud, vähenenud keskmiselt 2–3 nädala võrra, näitasid USA WinsconsinMadison ülikooli teadlaste läbi viidud uuringu tulemused.

Ajakirjas Journal of Environmental Management avaldatud uuringus vaadeldi, kuidas

pikaajalised ilmastikumuutused metsandust mõjutavad. «Leidsime, et viimase 65 aasta jooksul on märgatavalt lühenenud aeg, mil maapind on külmunud.

Samas on ka muutunud asjaolu, mis liiki puid tehakse,» ütles uuringu üks läbiviijaid Aden Rissman.

Uuringus kasutati andmetena lennujaamade ilmaraporteid, statistikat erinevat liiki puude tegemise kohta ning intervjuusid metsamajandajatega.

«Metsanduses tegutsejad ütlevad, et tegemist

on suure probleemiga.

Tavaliselt on talv kõige kasumlikum aeg, kuid praegu on metsategu järjest keerulisem. Metsamajandajatel on suured kulutused tehnikale ja tööjõule ning kui metsa pole võimalik pehme pinnase tõttu teha, kannatavad nad suurt kahju,» rääkis Aden Rissman. Chadwick D. Rittenhouse, Adena R. Rissman (2015).

Changes in winter conditions impact forest management in north temperate forests.

Journal of Environmental Management.

Meie kliendid tahavad pigem panna kvaliteetse puu kaminasse, et seejärel avada veinipudel. Õhksoojuspumbaga sa ju pruuti ära ei võlu, ütles Andrus Ilumets.

«Tundub, et seal tarbimist on,» ütles ta. Bakan Invest OÜ on varasemalt müünud küll ka välisturgudele, kuid hetkel ei ole neil nii suuri koguseid pakkuda, sest väljaspoole Eestit tarnitavad mahud on tunduvalt mastaapsemad.

Janno Pärt osaühingust Kasu-

metsa Küttekontor, rääkis, et uueks suunaks võib pidada ka kaminapuude turuosa kasvu, kuna järjest rohkem inimesi on hakanud oma elamistesse kaminaid ehitama.

Sama meelt on osaühingu Halupuu Firewood Products juhatuse liige Andrus Ilumets, kes näeb nende ettevõtte põhiklientidena just neid inimesi, kelle jaoks küttepuude ainueesmärk ei ole soojuse saamine, vaid ka hubasuse ja mõnusa äraolemise tekitamine. «Meie kliendid tahavad pigem panna kvaliteetse puu kaminasse, et seejärel avada veinipudel. Õhksoojuspumbaga sa ju pruuti ära ei võlu,» kirjeldas Andrus Ilumets humoorikalt.

Ta nentis, et välisturgudelgi ei loe kliendid ainult džaule või megavatt-tunde, mida toodangust saab, vaid väärtustatakse ka küttepuudega kaasnevat emotsionaalset laengut. e

12 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

InGe uulIts on omatehtud hoidiste üle õigusega uhke. Tänavu võitis ta Lääne-Eesti väiketootjate konkursil oma mustsõstraketšupiga kõrgeima tunnustuse.

Epi talu asub Kuressaarest vaid kuue kilomeetri kaugusel Muratsis, kus valmivad talu perenaise inge uulitsa tehtud moosid-ketšupid-teed, mida ta ise nimetab «väikese kiiksuga» toodeteks.

Epi talu teeb kiiksuga moose TeksT JA foTo eNe kallas , Meie Maa

I

nge Uulits on põlissaarlane, lõpetanud Kuressaares keskkooli ja õppinud Tallinna tehnikaülikoolis konserveerimise tehnoloogiat. Pärast ülikooli töötas ta kalatööstuse laboris ja Kaarma kolhoosi mulla ja söötade laboris.

«Laboribaas on väga hea alus ehk know-how,» sõnas ta. «Sa kujutad ette, mida tähendab steriilsus ja tootmine.»

Inge Uulitsa tegemised keerlevad mooside ja ketšupite ümber.

«Eriala lööb nüüd välja,» ütles ta ning ei lasknud end suurt eksitada mõnevõrra teistlaadi küsimustest, pöördudes ikka ja taas omaloodud hoidiste teema juurde. Võiks lausa öelda, et hoidistest on saanud tema elu, siht ja eesmärk.

Septembris sai viis aastat sellest, kui Inge Uulits hakkas tegelema hoidistega. Jutu käigus näitas ta purki, kus peal kirjas «Tuline kõrvitsamoos». «Seal ei olnud algul sees ingverit,» täpsustas Epi talu perenaine, «aga hiljem sai ingver klientide eelistusel lisatud. See kõrvitsamoos oli meil kodus üks laste lemmikmoose.» esimesed KaTseTused

Alanud kõik aga niimoodi, et Karen Allas MTÜst Saaremaa Turundusühing oli kutsutud Rootsi saarlaste päevadele. «Panin talle kaasa kodused teepakid ja paar hoidist. Ja kui

sealt tagasi tuldi – kaubaks olid läinud vaid Muhu pätid ja must leib – pärast seda hakkasin hoidiseid arendama, et võib-olla saab müüa,» jutustas Inge Uulits. Seejärel läinud ta Ülemiste keskusesse laadale ühe oma moosiga. «Oli vist kõrvitsaebaküdoonia moos,» meenutas ta.

Palju seda kaasas küll polnud, ehk 10, võib-olla 12 purki, aga pea kõik sai müüdud.

Kuidagi sattus moos ka presidendiproua poolt koostatud korvi, mis läks Austria presidendipaarile. «See innustas,» muheles Inge Uulits. Ja nii äri alguse saigi.

«Hakkasin proovima,» sõnas ta. Sügisel toimus Põhjamaa kokkade seminar. «Sinna tegin pihlakamoosi. Kohe läks kaubaks, kogused olid mul ju imeväiksed: 10– 20 purki. Mulle endale pihlakas ei ole kõige sümpaatsem. Jah, ta on kasulik, aga ta maitse ei meeldi mulle eriti.»

Esimesed etiketid sai tehtud projektide raames. «Tänu sellele, et tegime turundusühingu aastal 2009, sain tuule tiibadesse,» tunnistas Inge Uulits. «Ega minu tooteid ei leiaks sealt metsast ju keegi üles.» Tema jäänudki turundusühistus hoidiste ja teede peale, teised teevad jälle midagi muud.

«Nüüd tundub, et ma teen Saaremaal kõige rohkem erinevaid hoidiseid,» muheles Uulits.

Oma talu on Inge Uulitsal 1984. aastast saadik. «Siis oli see suvekodu, aga nüüd elan seal aastaringselt,» rääkis ta. «Koduköögis teen hoidiseid. Minu jaoks on see parim variant. Lapsed on Tallinnas ja elan siin üksinda.»

TÖÖPÄeV

Enamasti näeb Epi talu perenaise tööpäev välja selline, et paneb õhtul külmikust võetud marjad sulama, suhkru peale. «Hommikul hakkan keetma. Keedan ainult puupliidi peal. Elektriahjus kuumutan purgid ja kaaned keedan läbi,» kirjeldas ta tööprotsessi.

Värskete marjade tegemine on kiirem. Paned muudkui pliidile ja keedad. «Mul on 10-liitrine pott,» sõnas ta. «Korraga teen 50 purki.»

Täpselt kümne liitri jagu.

Tootmine toimub teavitatud koduköögis ja tooraine valitakse võimalusel mahetootmisest (peet, porgand, õunad), kuid Saaremaal pole võimalusi muid marju-puuvilju mahetaludest osta, neid lihtsalt ei kasvatata. Kogu muu tooraine ostetakse ainult kohalikelt tootjatelt. Vaid vürtsid ja ingver saadakse kaubandusest. «Selliseid marju ja teetaimi, mis kasvavad ka teede ääres, ma põhimõtteliselt ei osta, sest ma ei ole kindel, et need sealt korjatud just polegi,» sõnas ta.

Inge Uulits soovitas siinjuures kõigil mõelda, mida endale sisse sööd ja mida sa teistele teed.

«Südametunnistus peaks ikka kõigil olema,» arvas ta.

«Kui midagi pole hetkel teha, siis käed kohe sügelevad hoidiste valmistamise järele.

maaelu edendaja 13

19. jaanuar 2015 || postimees

Ma teen igal aastal midagi uut. Sel aastal oli selleks pihlakaketšup,» rääkis Inge Uulits. Ta tegi seda päris palju, aga kõik osteti jõuluks ära.

Pihlakaid ostab ta ühe proua käest, kes elab metsas ja kel kasvab kümmekond suurt pihlakat maja juures.

«Teeb palju rõõmu, kui näed, et sinu tooted ka teistele meeldivad,» lausus ta.

Vaatasin lauale pandud hoidiseid, kuulasin Inge Uulitsa juttu, kus figureerisid mõned sellisedki nimed, mida laua peale seatud hoidiste pealt ei suutnud leida ja pakkusin, et ehk on tal ligi 20 erinevat müügiartiklit. Ülelugemisel selgus, et 18. Ning lisa on tulemas.

«Nägin saadet, kus tehti kastet ploomist ja kadakamarjadest,» kõneles hoidistaja. «See pani mõtted liikuma.»

Lisaks mõlgub tal meeles veel üks toode. «Suveks võiks teha ilma suhkru lisamiseta naturaalset marjavett, kuid sellel on karmid pandipakendi nõuded ja ma veel mõtlen, kas jõuan lisaaruandeid teha.»

Nüüd tulebki Inge Uulitsa jaoks mõnes mõttes ilus aeg. Kaupa läheb küll vähem, kuid on aega katsetada.

Maarohuteed

Aga mitte ainult hoidised ei ole Epi talu tunnusmärk. Inge turustab ka maarohuteesid. «Neid on tootmises 15–16 sorti olenevalt aastast,» sõnas Epi talu perenaine ja täpsustas, et enamik taimi kasvab enda aias või oma maa peal. Estragon, iisop, meliss, piparmünt, aedliivatee, salvei, saialill, pune, pärnaõied, kõrvenõges – loendas ta. Metsast korjab ta nurmenukke, raudrohi kasvab kohe aia taga, kadakamarja ostab sisse, kaselehed on endal ja mustsõstralehed ka.

Epi talu kaubad on müügil üle terve Eesti. Kõige enam leiab neid vast Saaremaalt ja Tallinnast, aga ka Pärnust ja Tartust. Samuti on võimalik kaupa tellida posti teel.

Mis aga kõige enam kaubaks läheb, on raske öelda – nii kentsakas kui see ka pole, erineb tendents lausa poeti. Ning mõned kauplused võtavad vaid moose sisse, mõned ainult ketšupeid.

Kel suurem huvi Epi talu toodangu vastu, siis hea ülevaate saab näiteks Facebookist «Epi talu hoidised» lehelt. e

Jaanuari keskpaigas pidas Viljandimaa toiduvõrgustik Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) oma sünnipäeva, kuhu tulid talutoitu pakkuma tootjad üle Eesti.

Supermarketist ringiga tagasi talutoidu juurde Tekst Sigrid Koorep

T

äpselt kolm aastat tagasi jaanuarikuus hakkas eesotsas Anu Johaniga tegutsema Viljandimaa OTT, olles kolmas omataoline Eestis. «See oli südatalv ja meil ei leidunud ühtegi kanamunade pakkujat,» meenutas ta ning rääkis, et helistas munatootjate registri läbi ja tulemus oli väga kehv. «Kas olid rebased või tõhud käinud või üldse kanad ei munenud, aga järsku leidsime Halliste kandist ühe taluniku, kellel oli mune ja tal oli neid jätkuvalt mitu aastat ja ta sai kuulsaks.»

Ringiga tagasi

Paari aasta pärast polnud tollel talunikul enam Viljandi linna asjagi, sest kohapealt osteti kõik toodang ära. Anu Johani märkis, et see on ka ehk üks paremaid näiteid, kuidas väiksemgi tunnustus tegi tootjast oma külas usaldusväärse pakkuja. «Muidu naaber ikka mõtles, et läheb Säästumarketisse ja ostab sealt karbi mune,» tähendas Viljandi OTTi eestvedaja ja lisas, et selle taga on laialtlevinud supermarketikultuur.

Johani rääkis, et Euroopas on poekettide kultuur 40-aastane ja Eestis 20-aastane ja selle ajaga on toimunud suur muutus: kunagi enne teadsime, et kui naaber kasvatab kanu, siis saan sealt mune ja liha, aga järsku kõik see katkes. «Naaber loobus ja ütles ka, et odavam on osta poest,» tõdes Johani. Nüüd aga on senikehtinud kultuur vaikselt hakanud ringiga tagasi tulema ning külmutatult sissetoodud broilerid kipuvad oma aega ära elama.

P u h a s

«Mulle tundub, et toidueelistused on muutunud, aga muidugi mitte massiliselt,» märkis Anu Johani. Eelkõige väitis ta seda oma tutvusringkonna näitel, kus enam ei ole niisuguseid inimesi, kes ei hindaks talutoitu.

Karm, kuid tõsine lause

Neli aastat tagasi, kui Johani taas maale kolis ja mahetalunikuks hakkas, leidis ta esimesena kõige suuremaid vastaseid oma pereliikmete seast. «Sellisest toitumisharjumusest ja mahetootmisest ei arvanud mu sugulased, tutvusringkond ega töökaaslased eriti midagi ja alul olin üksik hunt,» meenutas ta.

Meie OTTi taoline algatus pärineb 1960. aastate Jaapanist, mil suure saastatuse tõttu otsisid noored emad oma lastele tervislikku toitu.

Nüüdseks on olukord teine. Mahetootja märkis, et osalt on kindlasti põhjuseks tervis ja oma roll on ka meedial, kus sellest räägitakse. Populaarne on mahetoit Johani sõnul muidugi vaid teatud ringkondades. Tema enda tuttavate seas on suhtumise muutus olnud väga tihti seotud terviseprobleemidega, mis panevad mõtlema, mida sööd.

Novembris kuulis Anu Johani Tartus mahekonverentsil ühelt šveitslaselt, et Euroopas on juba aastaid nii, et nõudmine ületab pakkumise ehk mahetootjad ise on stagneerunud ega jõua kiirete-

j a

le muutustele järele. «See on karm lause, aga tõsi, ja see on Viljandi OTTis samamoodi,» tõdes ta.

2012. aastal olid väiketootjad paremas seisus, sest nad oli nooremad ja neil jagus Johani sõnul veel särtsu. «Muidugi on ka tänaseks mõned väga tublid alles, kes on toetusi saanud ja nende pereliikmed asjaga kaasa tulnud, aga teised on jälle lõpusirgel ehk nad on vanemaks jäänud ega jõua investeerida, sest toetused ei soosi hobikasvatajaid,» rääkis ta ning toonitas, et seetõttu püsib reaalne risk, et ka meil jääb otse tootjalt tarbijale toiduvõrgustikule kaubapakkujaid vähemaks.

Jaapani juurtega Eesti asi

Siiski on taoline tootja-tarbija otsene suhe säilinud aastakümneid.

Meie OTTi taoline algatus pärineb 1960. aastate Jaapanist, mil suure saastatuse tõttu otsisid noored emad oma lastele tervislikku toitu.

Nad hakkasid sõlmima konkreetseid lepinguid tootjatega, kes elasid mitmesaja kilomeetri kaugusel külades. Kuna niisama polnud mõtet kohale sõita ja vaadata, kas seal veel on midagi, siis tehtigi eelnevad kirjalikud lepingud kaubavahetuseks tootja ja tarbija vahel.

Edasi liikus tootja ja tarbija solidaarne kaubavahetus Euroopasse.

«Minu meelest oli järgmine Šveits,» ütles Johani ning märkis, et järgnevalt laienes kõnealune praktika ookeani taha Ameerikasse ja saabus siis ringiga Prantsusmaale.

«Seal muutus toiduvõrgustik hästi populaarseks ja jõudis meilegi sealtkaudu,» lausus ta. e

m a i t s e v

Õ u n a s ö ö m i n e o n t a a s m e e l d e j ä äv e l a m u s .

S u u r v a l i k k v a l i te et s e i d õ u n u j a õ u n a m a h l a P õ l v a m a a l t i ga p ä ev Ta l l i n n a s N õ m m e t u r u l .

Hal ik a Õu nat alu OÜ

Info tel 5345 9059 ja 517 8383

halik a@halik a.ee

Taluõun

14 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

Oled kunagi hoidnud süles tänavalt leitud kassipoega, rahustanud teda soojuse ja kindlustundega, võib-olla toonud isegi koju? Oled olnud talle ema ja isa eest, ravinud ta valusaid ja põletikulisi silmi, õpetanud liivakastil käima? Ning saanud tasuks isetu sõpruse? Kui oled, siis see jutt ei ole sulle, sest sina tead, mida tähendab olla sõbraks loomale.

Kust leiab hüljatud loomake kodu?

Tekst Ene Kallas, Meie Maa, Foto Ardi Truija

K

assi loomuses ei ole olla usaldav. Kass on isepäine väikekiskja, kelle usaldus tuleb ära teenida. Ja see raskelt kättevõidetud väärtus võib kergelt laguneda mõne hoolimatu liigutuse tõttu.

Sellised nad on. Kassid. Ja neid on palju. Palju rohkem kui neid inimesi, kes peavad kasse lugupidamist väärivaiks loomadeks. Maal rohkem kui linnas.

Maainimesed on inertsemad.

Nad mäletavad, sest nende emad mäletavad ja nende vanaemadki.

Mäletavad, et olid suured majapidamised, kus jagus ruumi kõigile, nii lehmadele, kanadele, lammastele, sigadele kui kassidele-koertele. Keegi kassi tuppa ei lasknud, ja tegelikult polnud vajagi. Kassil oli oma kindel koht, kus ka külmal ajal magada, ja nii palju ikka sai, et perenaine valas talle piima kaussi. Ja kui ei valanud, siis ega kass rumal pole. Piim tõsteti ju jahtuma ning kass, osav loomake, sai enamasti ikka nina piimaseks. Ning mis korralik majapidamine see ilma hiirterottideta oli ...

Aeg nihkus edasi. Maal elatakse nüüd kahe-kolmekordsetes ma-

jades, mõned talu moodi majapidamised sekka. Ja nii mõneski neist ei ole lehmi, sest lehm sunnib inimese paikseks.

Valikutest

Tänapäeva inimene on harjunud valima – ja enamasti valitakse liikumisvabadus. See aga tähendab, et majapidamises elav pisikiskja ei saa loota heinte soojusele, lõhnavale piimale ega ka mitte hiirtele-rottidele. Loom ei ole süüdi selles, et tal on häda, et ta tahab süüa, et tal on vaja sooja.

Need maainimesed, kellel on kass ja kes ei suuda aru saada, et aeg on teine kui kolmkümmend aastat tagasi, just nende kassid on kuidagi ripakil. Kuni selleni välja, et inimene kolib oma elukohast minema ning jätab oma karvase sõbra maha. Sõbra? Sõpra ei jäeta maha.

Maha jäetakse asi. Niisiis on nende jaoks loom asi. Kena karvane ja nurruv asi.

Mis saab neist asjadeks peetud loomadest? Pisteliselt erinevatesse Eestimaa valdadese helistanud ja veidi asja uurinud, sain teada, et suuremates valdades probleeme pole. Nemad sõlmivad kohaliku loomade varjupaigaga lepingu, maksavad neile kas juhtumipõhiselt või igakuiselt.

Arvi Meidla Abja vallast rääkis, et aeg-ajalt on neil ikka olnud tegemist kodutute kasside või koertega, kes tulevad inimeste juurde soojust otsima. Mõni aeg tagasi oli neil kassidega probleeme. Abja valla lahendus on lihtne: võetakse ühendust kohaliku loomade varjupaigaga, makstakse neile (hetkel oli otsustamisel, kas juhtumipõhiselt või igakuiselt) ning edasi tegelevad just nemad kodutute loomadega.

Pea samasuguse konkreetse vastuse sain endisest Kaarma vallast (Kaarma vald lõpetas eelmise

aasta viimasel päeval tegevuse valdade ühinemise tõttu) selle töölõigu eest vastutava Katrin Saguri suust.

«Jah, Kaarma vald on senini hoolitsenud oma hulkuvate loomade eest, kui teade saadetakse valda,» sõnas ta. «Teeme koostööd MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakoduga. Meie katame esialgsed kulud (vaktsiinid, steriliseerimine, kastreerimine jne). Uued kodud loomadele otsivad turvakodu töötajad.»

Koostöö on neil turvakoduga hea ja ükski abi vajav loom ei ole abita jäänud. Turvakodu on omakorda kinnitanud, et Kaarma vald oli üks neist mõnest Saaremaa vallast, kust on tulnud konkreetset abi.

Väiksemate valdadega on lood nii, et kui probleem tekib, lahendatakse see kas koostöös inimesega, kelle juurde on kodutu loom tulnud või püütakse abi otsida kohalikust turvakodust. Mõnikord jäävad lahendused majanduslike vahendite taha. Ja ei ole seda konkreetset inimest, kes sõna otseses mõttes vastutaks kodutute loomade eest.

Novembris näiteks leidis uue kodu Pärnu varjupaiga rekordiomanik Sämmi, kes oli ligi 8 aastat seda hetke oodanud.

Niisiis on turvakodud need paigad, kus kodutud loomad võivad leida oma koha päikese all. Loodetavasti mitte elu lõpuni. Varjupaikades ei hukata loomi lihtsalt selle pärast, et ruumid on kitsad. Pärnu, Valga, Viljandi, Virumaa ja Võru varjupaiga nimel vastanud Triinu Priks sõnas, et varjupaikades ei ole aeg piiriks, ent möönis siiski, et need loomad, keda mingil põhjusel varjupaigas hoida ei saa, eutaneeri-

takse veterinaari poolt. «Meie kodulehel www.varjupaik.ee on pikemalt meie seisukohast eutanaasia osas,» sõnas ta.

Aga positiivsemalt. Novembris näiteks leidis uue kodu Pärnu varjupaiga rekordiomanik Sämmi, kes oli ligi 8 aastat seda hetke oodanud.

Varjupaikade mahutavus on Triinu Priksi sõnul erinev. Samuti on neil mitmeid hoiukodusid, mis suurendavad varjupaikade mahutavust olulisel määral. Jaanuari esimese töönädala seisuga ootas viie varjupaiga ja hoiukodude peale kokku kodu 419 kassi ja 68 koera.

Kuidas loomad kodu leiavad?

«Põhikanalid kodude leidmisel on meie koduleht ja Facebookis Lemmikuleidja leht, kuhu lähevad kohe kõik leitud loomad üles, sest esimene eesmärk on leida kiirelt vana omanik. Pildiga kuulutused lähevad ka maakonnalehtedesse,» kõneles Priks.

Lisaks maakondlikult tegutsevatele loomade turvakodudele on olemas veel mitmeid kohti, mis hoolitsevad kodutute loomade eest.

Näiteks Kasside Turvakodu on väike heategevuslik mittetulundusühing, mis koondab endas vabatahtlikke loomasõpru eesmärgiga leida hüljatud või kodu kaotanud kassidele uus ja turvaline päriskodu. Kassid jõuavad turvakoju nii otse tänavatelt kui ka heade inimeste kaudu erinevatest kohtadest Tallinnast ja mujalt Eestist, Eesti Loomakaitse Seltsi vahendusel, samuti loomakliinikutest, kuhu sageli sõbralikke ja toredaid kasse magamapanekuks tuuakse, kuna mingil põhjusel nad enam pererahvale ei sobi.

«Meie turvakodu on non-killvarjupaik, mis tähendab, et me ei hukka mitte ühtegi looma,» sõnas vabatahtlik Hanna Ild. «Kasside Turvakodus elavad kassid täpselt nii kaua, kuni nende kodu neile järele tuleb.» Nende juures on aastate vältel kõige kauem kodu oodanud triibikkass Villu, kes elas koos nendega kuus ja pool aastat ning läks koju kaks aastat tagasi. Villu peres on lisaks veel kaks kassi, kellest üks samuti Turvakodu hoolealune.

maaelu edendaja 15

19. jaanuar 2015 || postimees

Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) on Eesti vetes elutsevate kalaliikide üks põnevamaid ning samas ka salapärasemaid esindajaid.

Oma pigem maole sarnaneva keha ning tuhandeid kilomeetreid kestva kudemisrändega eristub angerjas selgelt «hallist massist».

Kas angerjad libisevad tõesti meil käest?

E

Tekst Priit Bernotas, Eesti Maaülikooli doktorant, põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse spetsialist

«Selleks, et meie hoolealused endale uued ja turvalised kodud leiaksid, kasutame mitmeid kanaleid,» kõneles ta. «Meie kodulehekülg – www.kassideturvakodu. ee on väga suure külastatavusega.

Samuti saab meie tegevust jälgida Facebookis, kus iga päev tutvustame nii kasside kui vabatahtlike toimetusi. Ka erinevatest kuulutusteportaalides leiab infot meie loomade kohta ning loomulikult toimuvad turvakodus erinevad üritused, kuhu loomasõbrad on alati oodatud (viimati toimunud Pimedate Ööde Kassifestival, Jõulupäev Turvakodus, advendihommikud, raamatuõhtud).»

2014. aasta oli Kasside Turvakodus väga kiire ja töine. Oli rohkelt rõõmsaid hetki ja palju kojuminejaid, aga samuti küllaga murepäevi, ravivajavaid loomi, õnnetustesse sattunuid. «Meie vabatahtlike ring on kõigest 25–30 inimest, kuid sellele vaatamata oleme 2014. aastal leidnud uue ja armastusväärse kodu 700 kassile ja kassipojale,» sõnas Hanna Ild. Enam hoolimist

Aga maale tagasi. Saaremaa vabatahtlikud algatasid mullu kodutute kasside kaardistamise. Ikka selle nimel, et oleks vähem neid hüljatud loomi või nende järeltulijaid, kes peavad päevast-päeva elama poolikut elu. Võitlema ellujäämise nimel ning haledalt hukkuma, kui nad ei suuda äratada looduses ellujäämise instinkte. Needsamad instinktid on olemas igas kassis, aga tänu sellele, et inimene lasi ta enda ligi, oma majapidamisse, on need instiktid hakanud hääbuma. Seega tänu inimesele on needsamad inimese poolt kord hoitud loomakesed mõistetud virelema. Hukkuma.

Vabatahtlike hoolimine ei suuda ära hoida kõike, mida teiste inimeste hoolimatus ja mõtlematus on põhjustanud. Hoolimatus ja mõtlematus võrduvad julmusega. Nende vastu, keda oleme teinud endast sõltuvaks.

Kodukass on endiselt metsikum kui koer, aga kas see annab õiguse pidada kassi ... asjaks? e

Turvakodud soovivad, et iga neile sattunud loom leiaks võimalikult ruttu endale päris kodu.

esti rannikule rändavad angerjad looduslikul teel läbi Taani väinade, siseveekogudesse tuuakse nad aga lennukiga LääneEuroopast. Angerjas koeb Atlandi ookeani keskosas Sargasso meres, mis asub Eestist üle 7000 km kaugusel. Marjast koorunud eelvastsetel võtab hoovuste kaasabil Euroopa rannikule jõudmine aega 1–3 aastat. Euroopa ranniku lähedal leiab aset angerja eelvastse e. leptochepalus’e moondumine klaasangerjaks, kes omakorda hakkab otsima sobivat elupaika rannikumeres või mageveekogus.

Klaasangerjas muutub pigmenteerunud kehaga kollaseks- ehk järveangerjaks ning see staadium kestab kuni suguküpseks saamiseni.

Suguküps angerjas ehk hõbeangerjas (rändangerjas) lahkub oma elupaigast magevees või rannikumeres, et võtta ette pikk rännak kudemisalale Sargasso meres. Pärast kudemist kalad hukkuvad.

Angerjavarud

Euroopa angerjavarud on olnud juba aastakümneid tugevas languses ning peamiste põhjustena on välja toodud elupaikade hävimine, ülepüük, ookeanilised muutused, parasiidid ja haigused, reostus jm. Euroopa Komisjon lõi 2007. aastal angerja kaitseks taastuskava, mis nägi ette, et igas angerja majandamisüksuses oleks ilma inimese sekkumiseta tagatud vähemalt 40% rändangerjate pääs kudema. Eesti angerjamajanduskava (EMP) jagab riigi territooriumi kaheks majandamisüksuseks – Narva jõe vesikonnaks ning Lääne-Eesti vesikonnaks.

Nende vahe seisneb selles, et Narva jõe vesikonna angerjapopulatsioon põhineb asustamisel, Lääne-Eesti oma aga on looduslik.

Angerjas on olnud alati Eesti vetes tähtis püügikala. Angerjasaagid olid kõige kõrgemad enne II maailmasõda, mil meie vetest püüti kokku üle 500 tonni angerjat. Saagid hakkasid langema pärast 1950. aastaid ning eriti drastiline kukkumine leidis aset 70ndate lõpus ja 80ndate alguses. 1982. aastaks raporteeriti vaid veidi üle kolme tonni saaki.

On teada, et langus oli üleeuroopaline, kuid samas tekitavad segased ajad 1980. aastatel ja 1990ndate alguses palju küsimusi, mis uurimist vajavad. Ehk annab vastused plaanitav küsitlus rannakalurite seas.

Praegu esineb angerjas rannikumere saakides põhiliselt vaid kaaspüügina ning aastased saagid jäävad vaid 1–2 tonni vahele. Muidugi on sellele kaasa aidanud angerjapüügivahendite (angerjarüsade) lubade vähendamine poole võrra viimase viie aasta jooksul. Liigi kaitse seisukohast on tegemist tervitatava nähtusega. Samas on angerja kui väärtusliku ning head tulu toova kala sisuline turult kadumine rannakalanduse jaoks suur löök. Angerja uurimise muudavad need asjaolud sageli vastuoluliseks, kuna ühest küljest on tegu kaitset vajava liigiga, teisest küljest sõltub angerjast paljude majapidamiste sissetulek.

Ka rannikumere harrastuskalapüüdjate seas on angerja populaarsus vähenenud. Seda iseloomustavad Keskkonnaministeeriumi harrastuspüügi andmebaasi õngejada (100 konksuga põhjaõng) andmed, mille kohaselt raporteeriti 2013. aastal angerjast vaid kolm korda (2008. a oli sama näitaja 58). Ei ole täpselt teada, kui palju inimesi oma püügitulemusi kirja ei pane, kuid ilmselgelt on vähese huvi taga ikkagi äärmiselt madal saagikus.

Angerja asustamine

Angerja asustamine siseveekogudesse (Võrtsjärv ning Vooremaa väikejärved) on aidanud kompenseerida loodusliku angerja saakide langust ning suurim angerjasaak saadi Võrtsjärvest just 1980. aastatel (103.8 t). Muidugi on sealsed saagid otseses sõltuvuses asustusma-

terjali suurusest ning viimane oli 1980. aastate alguses rikkalik (1980– 1985 asustati keskmiselt 2,3 miljonit klaasangerjat aastas).

Kui asustamismahtude suurus Võrtsjärves on aastate lõikes seoses võimalustega kõikunud, siis 2014. aastal oli põhjust rõõmustada, sest üle pika aja asustati järve üle kahe ja poole miljoni klaasangerja. Olgu mainitud, et tonn (u 3,3 miljonit isendit) asustatud klaasangerjat annab püügiperioodiks 7–14 aasta pärast u 80–90 tonni saaki. Võrtsijärve angerjavaru on hinnatud märgistamise-tagasipüügi meetodil, mis lisaks püügimõõdus kalade arvukusele aitab jälgida ka suguküpsete angerjate rännet.

Siseveekogudes on angerjas harrastuspüüdjate seas endiselt populaarne eelkõige stabiilsete saakide tõttu. Põhiliseks harrastuspüügivahendiks siinkohal on kas õngejadad või harpuunpüss – sõltuvalt veekogu iseloomust.

Minu uurimistöö tulevikuplaanide seas on ära määrata asustatud ning loodusliku angerja vahekord Eesti rannikumeres. Oma uurimistööd teen väga pikaajalise ja põhjaliku rannikumere uurimise kogemusega Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis ja Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuses.

Viimastel aastatel on nii Euroopa rannikule jõudvate klaasangerjate kui ka püükidesse sattuvate kollaste angerjate arvukus suurenud, mis annab lootust, et pikk langustrend on vaikselt muutumas. e

kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

16 maaelu edendaja

postimees || 19. jaanuar 2015

Loen raamatuid, teen kokkuvõtteid ja unistan. Lõppkokkuvõttes oli 2014 minu aia jaoks hea aasta, vaatamata lumeta talvele ja sademetevaesele, ent seenerikkale sügisele.

Kolmas aiahooaeg uues kodus hakkas tasapisi tulemusi näitama. Esimestel aastatel istutatud taimed on kohanenud ja mina olen tundma õppinud oma aia kasvutingimusi.

Vähenõudlikud epimeediumid

A

Tekst ja foto Merike Karolin

lanud aasta esimene lugu on pühendet minu lemmikutele aias – epimeediumitele. Minu aeda jõudis esimesena punane epimeedium ühe hää sõbra kaudu juba linnaaia perioodil. Viimaste aastate jooksul olen aeda istutanud veidi alla kümne liigi ja sordi. Õisi on näidanud neist neli, teised taimed on veel väikesed ja alles oma kasvukoha leidnud. Üht-teist on eesti keeles selle taimeperekonna kohta ka ilmunud, perekonna üldine kirjeldus P. Alanko «Püsililledes» ja veidi üksikasjalisema ülevaate liikidest ja hübriididest leiab 2012. aastal ilmunud «Suurest püsikuteraamatust». Perekonda on tutvustatud ka «Aiasõbra» ja «Calmia istikuäri» kodulehtedel.

Perekond epimeedium (Epimedium) kuulub kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonda. Jaapanis kutsutakse epimeediumit inkari-so, (inglise keelest ümber panduna «ankurtaim» ehk anchor-plant). Inglise keeles on see taim tuntud kui barrenwort. Õite kuju järgi on seda taime nimetatud ka piiskopimütsiks. Saksa keeles haldjalill.

54 igihaljast või heitlehist liiki on leitud peamiselt Kirde-Aasia, mõned IdaAasia ja Euroopa puisniitudelt. Euroopast, Kaukasusest ja Põhja-Türgist pärinevad Alpi epimeedium (Epime-

dium alpinum) ja kõrge epimeedium (Epimedium pubigerum). Epimedium diphyllum, Epimedium grandiflorum (suureõieline epimeedium) ja Epimedium sempervirens pärinevad Jaapanist, Koreast ja Venemaa idaosast.

Kolhise epimeedium (Epimedium pinnatum) Põhja-Aafrikast. Neid liike on Euroopa iluaianduses kasvatatud ja aretatud juba 150 aastat. Mõned tuntumad hübriidid, mis on saadaval ka Eesti aiandites, on punane epimeedium (Epimedium x rubrum), mitmevärviline epimeedium (Epimedium x versicolor), vaskpunane epimeedium (Epimedium x wareyense) ja kütkestav epimeedium (Epimedium x younganium).

Epimeediumite uurimine

Epimeediumitega seoses peaks kindlasti nimetama professor William T. Stearni, kelle elutööks oli kõnealuste taimede uurimine. Tema esimene monograafia, milles kirjeldati 21 liiki, ilmus 1938. aastal. 2001. aastal veidi enne tema surma ilmus täiendatud trükk, milles käsitleti juba 54 liiki. Neist uuemad kirjeldused pärinesid Jaapani botaaniku Mikinori Ogisu taimekollektsioonist. Kaasaegsetest tasuks kindlasti tähelepanu pöörata järgmistele aednikele: Tony Avent, Darrell Probst, Diana Reeck.

Epimeediume võib rühmitada nii lehtdekoratiivsuse kui õite ilu järgi.

Näiteks väga kauni kevadise lehestiku värvus on epimeediumitel Epimedium x versicolor «Versicolor» ja «Cupreum». Epimeediumitel tärkavad lehed võivad üllatada oma värvidega, erinedes juba väljakujunenud lehtede toonist – seda nii enne kui ka pärast õite puhkemist, sõltuvalt liigist. Värvused varieeruvad varakevadisest burgundipunasest rohelisteni suvel, kollaka kuni pronksjaspunaseni sügisel. Epimeediumite lehed on soovitatav tagasi lõigata

sügisel või varakevadel. Mina olen eelistanud viimast varianti, sest vanad lehed aitavad lund koguda. Epimeediumite õite värvus ulatub valgest karmiinpunase kuni violetseni, on kollaseid ja oranže ning mõne liigi puhul on õied mitmevärvilised.

Enamik epimeediumitest on poolvarju armastavad, mõned taluvad ka avatumaid kasvukohti. Tegemist on alusmetsataimedega ja pea kõik epimeediumid saavad hakkama ka suurte puude juurte vahel või põõsarinde all. Minu aias kasvavad nad poolvarjus, mõned liigid kallaku peal, mõned veidi niiskemates oludes. Liigniiskust olen vältinud, kirjanduse andmetel nad seda ei talu – nii nagu ka läbikuivamist.

Looduses kasvab enamik neist parasniisketes oludes. Epimedium x rubrum, Epimedium x warleyense, Epimedium x perralchicum, Epimedium pinnatum ssp. colchicum, ja Epimedium x versicolor saavad hakkama ka kuivemates paikades. Oluline on esimese kasvuaasta kohanemine.

Epimeediumid on pikaajalised püsikud. Suurem osa epimeediumitest kasvavad oma päritolumaal aluselisemas mullas, soovitatav pH kõikide liikide kasvatamiseks on 6.2–6.

Erandiks on Epimedium grandiflorumi sordid, neile sobiks rohkem kergelt happeline pinnas.

Epimeediumi õied püsivad isesteriilsed, külvamine on mõnevõrra keeruline. Seeme valmib u 45 päeva pärast tolmeldamist. Seemned tuleb külvata kohe pärast korjamist, nende idanemisvõime kaob kiiresti, kui neid kuivas kohas hoida. Otstarbekam paljundamisviis on jagamine.

Epimeedium levib risoomide abil, mis asetsevad maapinna lähedal. Nende hulgas on nii kiiresti (leptomorphs) kui ka aeglaselt levivaid (pachymorphs). Viimased moodustavad tiheda puhmiku. Aeglasemalt

levivate epimeediumite tihedat puhmikut on raskem jagada, sellest tuleneb ka nende kõrgem hind.

Paljundamisest jagamisega: heitlehelisi epimeediumeid on soovitav jagada kas kevadel või sügisel, kõige parem oleks seda teha siiski pärast õitsemist. Igihaljaid tuleks jagada pigem sügisel, augusti lõpust septembrini. Jagamisel on soovitatav kasutada teravaid aiatööriistu.

Epimeediumid on üldiselt kahjuritevabad ja haiguskindlad. Erandiks on tundlikkus teatud leheviiruste ( foliage virus) suhtes, mis levivad enamasti taimede jagamisega, kui on kasutatud steriliseerimata tööriistu. vastupidavad

Veel hiljaaegu epimeediumite perekonda kuulunud harilik kaptenilill (Vancouveria hexandra) sarnaneb kasvunõuetelt epimeediumitega. Oma nime on see taim saanud 18. sajandi maadeuurija Georg Vancouveri auks. Hariliku kaptenilille valgetel õitel on erinevalt epimeediumist kuus õielehte. Taim kasvab esialgu puhmana, mis tasapisi laieneb. Sobib pinnakatjaks. Kõrgus on 20–25 cm. See on üks väheseid taimi, mis võib kuivas varjus kasvada, kuigi paremini sobib talle siiski parasniiske kasvukoht.

Epimeedium ei too aeda suuri värvikaid laike – selle taime võlu peitub udupeenes õitepilves ja kaunis lehegraafikas. Nad on vähenõudlikud, vastupidavad, kaunid. Üks lihtsamaid viise nende taimede tundmaõppimiseks on avada veebikataloog, trükkida ladinakeelne nimetus ja asuda silma nuumama. e Kasutatud kirjandus: Tony Avent «An overview of Epimedium» Mark R. Rudy «An Evalution Notes. An Evalution Report on Barrenworts for the Shade Garden,» (Chicago Botanical Garden, Issue 20, 2003).