Maaelu Edendaja / november 2015

9. november 2015 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

9. november 2015 nr 9/23

maaelu edendaja 1

Teadlane Eve Veromann hindab looduse õppetunde Eesti arooniajahu müüakse Aasiasse Raieõiguse müük kui kaalutletud otsus Põllumajandustehnika hooldamisest

2 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

novembrikuu loom

Läbi raskuste tähtede (juustukera) poole

K

äesolevas Maaelu Edendajas on mitu lugu, mida võiks kirjeldada mõneti kulunud, aga samas ka aegumatu mõtteteraga per aspera ad astra ehk läbi raskuste tähtede poole.

Andre Farmi peremees oli 18 aasta jooksul nähtud piimanduskriiside järel veendunud, et uuele langusele läheb ta vastu tootjana, kes ise oma toorainet ka väärindab.

Ta kasutas häid piimahindu ära, investeeris meierei rajamisse ja näeb nüüd, mil piimanduses on rasked ajad, tumeda tunneli lõpus kollast juustukera. Selle asemel, et piim alla omahinna ära anda, valmistab Andre Farm sellest iga kuu 12–15 tonni rammusat juustu.

Paari aasta eest avatud Simuna külmkuivatustehas alustas küll suurte plaanidega, ent tehnikarike seiskas tehase töö kuudeks. Nüüd on aga tehas taas toimima saadud ning töö käib täiel võimsusel tänu Lõuna-Koreast saabuvatele arooniajahutellimustele.

Veel on selles Maaelu Edendajas juttu nii veise- kui sealihast. Mida on veiselihakasvatajad teinud selleks, et veiseliha populaarsust kasvatada? Kuidas saab aga hakkama seakatku tõkestamiseks kolmandasse tsooni kuuluv seakasvataja ja kas riigi abinõust konserve tellida on seakasvatajal abi?

Liha kõrval ei saa ümber muidugi ka taimedest. Küsime näiteks, milliseid alternatiive on lihale või siis mida tasub taimehuvilisel novembrikuus metsas käies korvi pista. maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Punarebane (vulpes vulpes) Rebane on terves maailmas levinuim ja arvukaim kiskja. Eestis elutsev (puna)rebane on kuuest liigist suurim. Elada eelistab ta metsatukkadega vahelduvate avamaastikega piirkondades. Ühel territooriumil elutseb tavaliselt täiskasvanud isane koos kuni kahe täiskasvanud emaslooma ja kutsikatega.

Soodsates piirkondades on ühe looma territoorium 5–12 km², linnas vaid 0,2 km². Eluviisilt eraklikuna kütib ja elab ta üksi kuni poegimisajani. Pesa asub mitme sissepääsuga urus, mis ehitatakse ise või kohandatakse mägra või küüliku urust. Urge kasutavad peamiselt poegivad emased.

Rebane suhtleb eelkõige näoilmete, lõhnanäärmete eritiste ning haukuvate, ulguvate ja kiunuvate häälitsuste kaudu. Lisaks kasutavad nad suhtlemiseks nii kõrvu, suud, saba kui ka kogu keha.

Enamjaolt videvikus jahti pidav rebane toitub väiksematest selgroogsetest: roomajatest, konnadest, jänestest, hiirtest, lindudest ja nende munadest. Ta sööb ka putukaid, raipeid, puuvilju ja marju ning kogub toitu tagavaraks. Rebase päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.

Kevadel sünnib rebaseperre tavaliselt 4–5 tumepruuni pehme karvastikuga kaetud poega, kes hakkavad nägema ja kuulma kahenädalaselt. Poegade eest

hoolitsevad mõlemad vanemad ning kuni sügiseni jäävad kutsikad ema juurde.

Rebase peamine vaenlane on inimene. Ohu eest põgenemisel on rebane ettevaatlik ja väga leidlik. Ta võib joosta kuni 48 km/h ja hüpata üle kahe meetri kõrgustest takistustest. Saba hoiab ta joostes horisontaalselt. Rebane on mitmesuguste haiguste, sealhulgas ka marutaudi ja kärntõve, levitaja.

Kodulinde jahib rebane üldiselt harvem kui arvatakse, kuid kanakuuti sattudes võib ta kõik linnud murda. Põhjuseks on tema jaoks ebaloomulik olukord, kus saak ei suuda põgeneda. Analoogset situatsiooni loodudes ei teki ja seetõttu ei ole rebane kohastunud vastavalt käituma. Samas on ta looduses küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.

Rebased on meil koduümbruses üsna tavalised luusijad. Kord käiakse suvel põõsaste küljest tikreid söömas, siis jälle talvel lume alt õunu välja kraapimas ja vahel turnitakse kõverate kirsipuude otsas. Omaette vaatemäng on rebasekutsikate lustlik mäng põlluteel. Jääb üle vaid fotoaparaati käepärast hoida ja pildistamisvalmis olla.

Tekst ja foto Evelyn Valtin

maaelu edendaja 3

9. november 2015 || postimees

Eesti ettevõte Freezdry OÜ toodab tonnide viisi arooniajahu LõunaKoreasse, mille elanike seas on vitamiinirikas marjajahu kõrgelt hinnatud.

Eesti ettevõte müüb Lõuna-Koreasse arooniajahu

L

Tekst Maarja Otsa, foto arvet mägi

ääne-Virumaal Simunas asuva külmkuivatamistehase Freezedry OÜ tegevjuhi Mermi Kanguri sõnul sündis Aasiasse ekspordi koostöölepe tänu mitmetele osapooltele. «Seda tehingut aitavad vahendada eestlased, rootslased, ameeriklased ning korealased jõuavad selle veel ka kinni maksta,» nentis ta. Edaspidi loodab Mermi Kangur, et Eesti firmal õnnestub sõlmida Lõuna-Koreaga ärisuhted ka otse, teisi vahendajaid kasutamata.

Viimased kuud ongi tehas töötanud enamjaolt Lõuna-Korea tellimusmahtude täitmiseks ning kuus saadetakse Aasiasse keskmiselt viis tonni arooniajahu.

Paari aasta eest külmkuivatusseadmed soetanud OÜ Freezedry jaoks on tegevjuhi sõnul tegemist äärmiselt positiivsete arengutega. Seda enam, et alguses seisis tehas tehnikarikke tõttu kuid jõude. Nüüd on aga probleemid ületatud ja tehas töötab täiel võimsusel.

«Hetkel ei ole minutitki vaba aega ja töö tehases käib 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas,» sõnas Mermi Kangur.

Põnevad ajad

Lisaks arooniajahule on külmkuivatustehases valmistatud veel muidki põnevad tooteid nii Eesti kui ka välismaa ettevõtetele. Näiteks iirlased käisid külmkuivatamas oma kookosrasva baasil tehtud maasikaassortiikomme. «Naljakas oli see toomise protsess, kuna kommid olid pakitud suurtesse kohvritesse kuivjää sisse ja kohale lennutati need Ryanairiga,» rääkis Mermi Kangur ja lisas, et maiused säilisid siiski suurepäraselt ja tulemus oli muljetavaldav.

«Meie naturaalsete jahude vastu on hakatud ka Eestis järjest enam huvi tundma,» sõnas Mermi Kangur. Näiteks enamik suurematest Eesti teetootjatest on pöördunud osaühingu Freezedry poole, kuna külmkuivatatud toode annab juba väikeses koguses väga hea aroomi ja maitse. «Rohkem tehakse marjateesid praegu aga essentsidest, seega konkurentsieelise suurendamiseks soovivad teevalmistajad oma tooteid naturaalsemaks muuta,» lausus ta.

Tootearendust on tegemas ka osaühing Seenehunt, kes hakkab Simuna külmkuivatustehases külmkuivatama nii austerservikuid kui ka kuningservikuid.

Toreda koostöönäitena tõi Mermi Kangur välja veel OÜ Chocola-

Maamessil pannakse rõhku piimandusele Poole aasta pärast toimuval Maamessil on sedapuhku fookuses piim ja piimatooted – on ju ka Maamessi graafilises kujunduses lehm.

Simuna külmkuivatustehas avati pidulikult paari aasta eest ning praegu käib tehases töö peamiselt Aasiast saabunud tellimuste täimiseks.

la, mis kasutab oma trühvlite valmistamiseks nii arooniajahu kui ka kuusevõrsejahu.

Medalid käes

Lisaks valmib vaarikajahust maitsev vaarikakreem. Esimese Eesti ettevõttena pälvis Chocolala nende toodetega ka mainekad auhinnad rahvusvahelisel International Chocolate Awards võistlusel. Kuldmedal saadi vaarikakreemi eest, hõbemedal kuusevõrsekommi ning pronks kadakamarja-aroonia kommi eest.

Mermi Kangur peab oma missiooniks innustada väiketootjaid tarvitama enam külmkuivatatud saadusi ja mõtlema välja uusi põ-

nevaid tooteid. «Ma ei ole kunagi ühelegi väikeettevõtjale ära öelnud, kes tahab tulla midagi katsetama,» sõnas ta. Tehas on näiteks isegi Maaülikoolile kaheksa kandikutäit ternespiima külmkuivatanud.

Tehasejuhi sõnum on: kõik, kes tahavad katsetada, on nende juurde oodatud.

Lisaks teenuse pakkumisele on osaühingul Freezedry plaanis turule tulla uute toodetega. «Püüame teha seda, mis meile endalegi põnevam on,» lausus Mermi Kangur ja nentis, et Lõuna-Korea annab hea võimaluse saada jalad alla, tänu millele on võimalik edaspidi investeerida juba enda tootearendusse. e

Eesti piimandus on madalseisus – tuge on vaja nii riigilt kui tarbijatelt. Ka Maamess tahab anda oma panuse ning kutsub inimesi üles eelistama kodumaiseid piimatooteid.

Messiterritooriumil saab olema hulgaliselt piima ja piimatooteid tutvustavaid väljapanekuid – et saaks kohapeal proovida ning kaasagi osta! Kui eestlane ei eelista kodumaist toodangut, siis kes seda veel teeb? Meie soov on tuua Maamessile varasemast rohkem piimatootjaid ja lasta neil endil kõnelda.

Traditsiooniliselt saab Maamessil uudistada kaasaegset põllumajandustehnikat ning -seadmeid, tänu millele jõuavad meie kõigi lauale kodumaised saadused. Kindlasti saab uudistada piimatootmisega seotud väljapanekuid alates põllumasinatest kuni kõrgtehnoloogiliste lüpsirobotiteni välja.

Maamessipindade broneerimine juba käib. Kõik ettevõtjad, kel on soov Maamessil osaleda ning messiga seoses põnevaid ideid, võtke julgelt ühendust margus@tartunaitused.ee või telefonil 504 2575. Kõik ettepanekud ja arvamused on oodatud!

Kohtumiseni Maamessil 21.–23. aprillil!

AS Tartu Näitused

4 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

AS Maag Konservitööstus hakkab riigi toiduvaru tarvis valmistama konserve, mille tooraine pärineb seakatku leviku piiramiseks kehtestatud kolmandast tsoonist. Konservitööstuse korraldatud lihatarne konkursi võitis AS HKScan Estonia ning teised kolmanda tsooni seakasvatajad peavad siiski leidma muud võimalused oma toodangu turustamiseks.

Väikeseid seakasvatajaid riigi konservitellimus ei aita

M

TeksT Eili arula, foTo dmitri kotjuh

aaeluministeerium korraldas väljakuulutamata läbirääkimistega hanke, mille tulemusel tunnistati edukaks AS Maag Konservitööstuse pakkumus.

AS Maag Konservitööstus on ainus kolmandast tsoonist pärineva sealiha töötlemiseks tunnustatud konservitööstus Eestis.

Esialgne konservide tootmise plaan on koostatud kuueks nädalaks, misjärel vaadatakse eelarvelised vahendid üle ning pikendatakse lepingut vastavalt vajadusele. Ühe sealihakonservi tootmise hind on 0,52 senti, millele lisandub liha hind.

1,78 MiljoniT euRoT

«Konservide soetamise eesmärk on stabiliseerida kitsendustega seakatku piirkonnast pärineva sealiha turgu ja anda tootjatele aega uue turuolukorraga kohanemiseks,» ütles maaeluminister Urmas Kruuse.

«Seakatkust tingitud kauplemispiirangute tõttu on paljud III tsoonis tegutsevad seakasvatajad sattunud olukorda, kus neil ei ole võimalik sigu realiseerida vaatamata sellele, et tegemist on täiesti tavalise, tervete sigade lihaga, mis on läbinud veelgi rangema kontrolli.

Sealihakonserve on esialgu plaanis hoiustada riigi füüsilise tegevusvaruna 2016. aasta lõpuni ning seejärel on neid võimalik müüa, anda üle kaitseväele või jagada puudust kannatavatele inimestele sotsiaalabimeetmete kaudu,» lisas Kruuse.

Konservide valmistamiseks

eraldati 1,78 miljonit eurot, millest 1,74 miljonit eurot kulutatakse sigade kokku ostmiseks, lihatööstuse teenustasuks ja konservide tootmiseks ning 42 000 eurot kulub transpordi ja ladustamise kulude katteks.

Reedel selgus, et liha konservide valmistamiseks hakkab tarnima AS HKScan Estonia. «AS Maag Konservitööstuse korraldatud konkursil osales ministeeriumi andmetel neli pakkujat, madalama hinna alusel võitis AS HKScan Estonia. Tarnitava sealiha kogus on vastavalt konservitööstuse töötlemisvõimsusele 25 tonni ning sellest riigi tegevusvarusse ostetavate sealihakonservide tükihinnaks kujuneb koos käibemaksuga eeldatavalt 1,07 eurot. Enam kui 96 000 konservist koosnev esimene partii valmib ja antakse Maaeluministeeriumile üle 16. novembriks,» seisis reede keskpäeval väljastatud maaeluministeeriumi pressiteates.

AS HKScan Estonia juht Teet Soorm sõnas, et liha konservide tegemiseks tarnivad nad oma ettevõtte kolmandas tsoonis asuvatest farmidest.

«Oleme läbi tütarettevõtte AS Rakvere Farmid Eesti ülekaalukalt suurim seakasvataja, tootes 40% Eesti sigadest. Rakvere lihakombinaadi tapamajas tapetakse aastas ligikaudu 260 000 AS Rakvere Farmid pärit nuumsiga. Tänase 3. tsooni piirangu alla on sattunud hetkel 30% AS Rakvere Farmid süsteemi kuuluvatest farmidest. Rakvere lihakombinaadi tapamajas tapame iganädalaselt reedeti enda 3. tsooni farmidest pärit 1500–1600

nia omandusse kuuluv farm – toim), kes aitaks kolmanda tsooni liha realiseerida. Paraku toob HKScan Estonia nüüd kodumaisele toorainele lisaks sealiha sisse ka Soomest.

MuRes üKsinda

nuumsiga ning selle liha pakkumisega osalesimegi konservihankes,» märkis Soorm. aasTa aega Punases Tsoonis

Valgamaal Helme vallas tegutseva põllumajandusettevõtte OÜ Tulevik juht Avo Tamm aga tunnistas, et on sellises riigipoolses abipaketis sügavalt pettunud. «Hea meelega saadaksin ka oma sigu mainitud paketi kaudu konserviks, kuid paraku pole see hind minu jaoks vastuvõetav,» tõdes Avo Tamm. Tema sõnutsi oli maaeluministriga varem juttu lahendusest, kus kolmanda tsooni liha ostetakse kokku kehtiva turuhinna alusel, milleks praegu on üks euro eluskaalu eest.

Veel sõnas OÜ Tulevik juht, et varasemalt oli juttu ka koostööst ettevõttega Ekseko (HKScan Esto-

riiGi konServitellimuSt täidab as maag konservitööstus ja liha konservideks pakub as hkscan estonia.

OÜ Tulevik, kus praegu kasvab umbes kuussada looma, oli esimene seafarm, mis Eestis kolmandasse tsooni sattus. «Juba aasta aega oleme me oma mures üksinda. Abi oleme saanud vaid maakonnasisestest juhtorganitest, kelle hulgas on veterinaar- ja toiduameti maakondlik osakond ning maavalitsus,» nentis Avo Tamm.

Praegu realiseeritakse ettevõtte sealihatoodangut läbi edasimüüjate ja oma Valgas asuva poe abil. «Meil on oma tapamaja ning oma müügipunkt Valgas. Paraku oleme otsustanud poe aasta lõpus sulgeda, enam ei tasu ära. Kaks müüjat, kes seal hetkel töötavad, on koondamisteated juba kätte saanud,» mainis Avo Tamm.

Järk-järgult on OÜ Tulevik oma seakasvatust vähendanud. Ka praegu on selge, et aja edenedes kahandatakse seakarja veelgi. «Päris loobuda ma siiski ei taha. Sain selle ettevõtte päranduseks oma vanematelt ning ettevõttes on pidevalt olnud kolm suunda: piimakarja-, seakarja- ja teraviljakasvatus. Ei taha sellest traditsioonist ja ka töötajatest loobuda,» rääkis ta. Tema lootus püsib vaid sellel, et viimaks pannakse seakatkuepideemiale piirid. «Olen rääkinud siin kohalike küttidega ja on lootust, et kevadeks olukord normaliseerub,» sõnas OÜ Tulevik juht. e

maaelu MAAELU edendaja EDENDAJA 5

9. november 2015 || postimees

Toiduhinnad kasvasid maailmaturul

L

äinud nädala lõpus avaldatud oktoobrikuu maailmatoiduhinnaindeks tegi läbi rõõmustava kasvu, tõustes 162 punktini, mis teeb 6 punkti ehk 3,9% enam septembriga võrreldes. Tegemist on kuude võrdluses kõige suurema tõusuga pärast 2012. aasta juulit.

Hinnatõusule aitasid kaasa suhkru, taimeõli ja piimahindade kasv. Ka teraviljahind tõusis pisut ning liha hind jäi samale tasemele.

Siiski võrreldes aastataguste hindadega on maailma toiduhinnad praegu mullusest 16 protsenti madalamad.

Piima hinnaindeks oli oktoobris 155,6 punkti, mida on 13,4 punkti ehk 9,4 protsenti rohkem võrreldes septembriga. Hinnatõusu üks põhjus oli kartus, et maailma suurima piimatoodete pakkuja Uus-Meremaa eksport langeb.

Suhkru hinnaindeks tõusis oktoobris 197,4 punktini, mis teeb 29

punkti ehk 17,2 protsenti rohkem septembrikuuga võrdluses. Järsk hinnatõus on tingitud peamiselt ilmastikumõjudest. Maailma suurim suhkrutootja Brasiilia on olnud hädas liigse vihmaga. Seevastu Indias, Tais, Filipiinidel, Lõuna-Aafrikas ja Vietnamis on saagile kahju teinud liigne kuivus.

Lihahind on püsinud üsna stabiilne selle aasta märtsist alates ning sama trend jätkus ka möödunud kuul. Üksnes lambaliha hind on kasvanud 8 % Okeaaniast pärit lambaliha ekspordi vähenemise tõttu.

Teravilja hinnaindeks oli oktoobris 157,4 punkti, mis teeb 2,6 punkti ehk 1,7 protsenti rohkem septembriga võrreldes. Väikse hinnakasvu põhjuseks oli peamiselt nisu ja maisi hindade tõus. FaO

Eestlased loodavad Hiina ka kilu ja räime eksportida läinud nädala lõpus käisid eestis neli hiina ametnikku, et hinnata eesti riikliku järelevalve korraldust kilu ja räime püügi ning töötlemisega tegelevates ettevõtetes. tegemist on osaga eesti ettevõtete tunnustamisprotsessist, et avada täiendavaid ekspordivõimalusi hiina rahvavabariiki. visiidi käigus tutvusid hiina inspektorid järelevalve üldise korraldusega veterinaar- ja toiduametis ning selle ametkonna laboris. samuti külastati kilu- ja räimepüügi ning töötlemisega tegelevaid ettevõtteid ja tunnustatud tootjaid nii tallinnas kui pärnus. «hiina tunnustamissüsteem näeb ette, et kala importimiseks hiina on vajalik eraldi

iga kalaliigi registreerimine hiina järelevalveasutuses ning korraga menetletakse vaid ühe kalaliigi registreerimisega seotud dokumente,» selgitas veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja olev Kalda.

Kuna hiina järelevalveasutus klassifitseerib kilu ja räime ühes kategoorias olevate kalaliikidena, inspekteeriti neid kalaliike käitlevaid ettevõtteid eestis samaaegselt.

«Kilu ja räime osas on eesti ettevõtjate ekspordihuvi väga suur, seetõttu taotleme nende kalaliikide registreerimist. see, kui kaua registreerimisprotsess võib aega võtta, sõltub hiina järelevalveasutusest, kes viib läbi riskianalüüsi ja otsustab täiendava inspekteerimise vajaduse,» lisas Kalda.

2014. aastal on eksporditud eestist hiina erinevaid kalatooteid, sealhulgas nii jahutatud kui külmutatud kala ja vähilisi kokku 2,8 miljoni euro väärtuses. Maaeluministeerium

Pakendiseaduse muudatus leevendab ettevõtete kohustusi valitsus kiitis eelmise nädala istungil heaks pakendiseaduse muudatuse eelnõu, mille peamine eesmärk on leevendada ettevõtete kohustusi seoses pakendiregistrisse esitatavate

andmete audiitorkontrolliga. eelnõu kohaselt vabastatakse alates uuest aastast audiitorkontrolli tegemisest need pakendiettevõtjad, kes lasevad turule vähem kui viis tonni pa-

kendeid aastas. selliseid väikeettevõtteid on eestis ligikaudu 2000 ja nende ettevõtete osatähtsus turule lastud pakendikogusest eestis on alla 2 protsendi. Keskkonnaministeerium

6 maaelu edendaja

E

TeksT ja foTod signE ivask

ntomoloogi ehk putukateadlase Eve Veromanni jaoks on loodusel suur tähendus. Väikese tüdrukuna käis ta jahimehest isaga tihti metsas, ennekõike ikka selleks, et loomadele süüa viia ja loodust vaadelda. Metsas oli palju loomi, taimi, putukaid, seal oli põnev.

Praegu asub Eve Veromanni kabinet Eesti maaülikooli põllumajanduse ja keskkonna instituudi sellises osas, kus ta näeb aknast kuldselt kolletavaid puid ja aeg-ajalt ka hulkuvaid metsloomi. Sinna pole kuulda Tallinna maantee kära ja ta on sellega väga rahul. Kui meel vajab puhkust, piisab vaid pilgust välja.

Loodus on perekonna ühiseks nimetajaks. «Äi oli laialt tuntud ja tunnustatud ornitoloog ning ämm rakubioloog, nüüd on ta pensionil.»

Ka Eve abikaasa Peeter Veromann on bioloog ja kirjastuse Eesti Loodusfoto juhataja, vanem tütar Linda-Liisa uuris magistriastmes ahviemade ja nende järeltulijate käitumuslikke eripärasid, nüüd on ta Eesti maaülikoolis põllumajandusja keskkonnainstituudi taimefüsioloogia osakonnas doktorantuuris.

Noorem tütar Kai-Riin õppis Oxfordis psühholoogiat ja lõpetas seal magistrantuuri. «Aga see ei tähenda, et Kai-Riin loodusest ei hooliks, tema armastab samuti loodust väga.»

Eve Veromann lõpetas Vao algkooli, siis Paide 3. keskkooli. Seejärel tuli Järvamaa neiu 1981. aastal Tartusse, et õppida riiklikus ülikoolis bioloogia-geograafia teaduskonna bioloogia osakonnas. Tema uurimissuund hakkas esialgu loomade poole kalduma, näiteks tegi ta ühe kursusetöögi nahkhiirtest ja nende talvitumisbioloogiast.

Küll aga tuli välja, et entomoloogina oleks talle tööd olnud, terioloogi ehk imetajate uurijana mitte. Seega läkski Eve Veromann neljandal kursusel entomoloogia peale üle. Peterburi (tol ajal Leningradi) zooloogia instituudis, kus töötas tema kaasjuhendaja, sai ta esimest korda parasitoididega tuttavaks.

«Parasitoidid on enamasti väikesed kiletiivalised putukad ja neid on vähe uuritud, sest neid on raske määrata. Enamikku neist ei olegi liigina määratud, sest nad on varjatud eluviisiga, elades teise putuka sees, ainult valmikuna on nad meile nähtavad.» Parasiidid on näiteks kirbud ja täid: nad tekitavad oma peremehel ebamugavust, aga ei tapa neid. Parasitoidi vastsed arenevad oma peremehe kudedest toitudes, süües ta lõpuks sõna otseses mõttes seest tühjaks, olles seega surmavad.

Paus Teaduses

Eve Veromann lõpetas ülikooli ja asus 1986. aastal tööle TA zooloogia ja botaanika instituuti. Ometi läks eluga nii, et 1993. aastal lapsepuhkuselt tagasi tulles polnud tema töökohta enam alles. Segased ajad riigis väljendusid toona ka teaduses. Nii suundus ta Eesti Loodus-

postimees || 9. november 2015

Loodust on Eestis palju, kuid see ei tähenda, et teda võiks raisata, arvab Eesti maaülikooli dotsent ja vanemteadur eve Veromann.

Maaülikooli teadlane: loodusesse tasub rohkem uskuda

foto kirjastusse raamatupidajaks ja toimetajaks ning oli kaheksa aastat teadusmaailmast eemal.

«Siis tegi mu hea sõber ja praegune Eesti maaülikooli professor Marika Mänd ettepaneku astuda magistrantuuri, kus minu juhendajateks said professor Anne Luik ja vanemteadur Luule Metspalu.

Tundsin, et mul on isu teaduse järele, ma tõesti tahtsin tagasi tulla,» meenutab ta.

Mõeldud-tehtud.

Eve Veromann tõusis nagu fööniks ja oli 2001. aastal ühe hooga tagasi: läbis põhitöökoha kõrvalt magistriõppe Eesti põllumajanduseülikooli agronoomiateaduskonna taimekaitse instituudis ning seejärel Eesti maaülikoolis põllumajandus- ja keskkonnainstituudis doktorantuuri.

Eve Veromann

Töö 1. IX 2014 – … Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, taimekaitse osakond, dotsent 1. I 2013 – 31. XII 2017 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, rakendusentomoloogia vanemteadur 1. VII 2009 – 31. VIII 2014 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, dotsent 2009–2013 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, teadur 2007–2009 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, erakorraline teadur 2005–30. VI 2007 Eesti maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, tehnik 1993–2007 Eesti Loodusfoto kirjastus, raamatupidaja ja toimetaja 1986–1993 ta zooloogia ja botaanika instituut Haridus 2003–2007 EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, doktorantuur 2002–2002 Intensiivkursus «Kiletiivaliste parasitoidide taksonoomia ja bioloogia», natural History Museum, Imperial College, silwood Park, uK 2001–2003 EPMÜ agronoomiateaduskond, magistriõpe taimekaitse instituudis 1981–1986 tRÜ bioloogia-geograafia teaduskond, bioloogia osakond 1968–1979 Paide 3. keskkool Abielus Peeter Veromanniga, kaks tütart, Kai-Riin ja Linda-Liisa Veromann.

9. november 2015 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

«Perekond toetas mind sajaprotsendiliselt, nii otseselt kui ka kaudselt, vahel käisid tüdrukud ja abikaasa mul ka põldudel ja laboris abiks,» tunnistab ta.

Teadusprojekt

Praegu on Eve Veromann Eesti maaülikoolis nii õppejõud kui ka vanemteadur, need kaks ametit toetavad teineteist suurepäraselt. Õppejõuna annab ta loenguid mahepõllumajanduse põhiprintsiipidest, keskkonnasäästlikust taimekaitsest, taimekahjustajatest ja paljust muust.

Teadlasena uurib ta ristõieliste kultuuride kahjureid ja nende looduslikke vaenlasi, sealhulgas parasitoide, ja projektis QuESSA (Quantification of Ecological Services for Sustainable Agriculture) ökosüsteemi teenuste rolli jätkusuutlikus põllumajanduses.

Uuringu keskmeks on küsimused, kuidas ja millised erinevad kooslused põllumajanduses pakuvad tolmlejatele ja kahjurite looduslikele vaenlastele tuge. Eestis on uuritavaks kultuuriks raps kui majanduslikult väga tähtis õlikultuur, mille kasvatusala on nii Eestis kui ka kogu Euroopas jõudsalt laienenud. Suuremad kasvatusalad loovad aga soodsad tingimused ristõieliste kahjuritele. Selleks, et nende arvukust piirata, kasutatakse suhteliselt intensiivselt kahjuritõrje vahendeid.

Sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamise optimeerimiseks tulebki uurida, kui palju suudaksid kahjuritõrjesse panustada nende looduslikud vaenlased: röövtoidulised lülijalgsed ja parasitoidid.

Teadlaste tähelepanu all on erinevad põllumaadel esinevad tavapärased maastikuelemendid, kus uuritakse, millised alad panustavad kõige rohkem ökosüsteemi toimimisse.

perekond Veromann: Kai-Riin (vasakul), Linda-Liisa, Eve ja Peeter.

Looduse õppetunnid

Põlluäärsed mitteharitavad maad pakuvad elu- ja varjupaika putukatele, kes aitavad taimi tolmeldada ning ka nendele putukatele, kes

Projekt QuESSA 









2013.–2017. aastani kestev Euroopa teadusprojekt teemal ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses (QuESSA) on rahvusvaheline teadusprojekt, mille eesmärk on hinnata poollooduslike koosluste (hekid, põllu- ja metsaservad, kesad ja rohumaad jne) osa ökosüsteemi poolt jätkusuutlikule põllumajandusele pakutavates teenustes.

Poollooduslik kooslus projekti mõistes on igasugune kooslus põllumajandusmaastikul, mis on inimtegevusest mõjutatud, kuid on bioloogilise mitmekesisuse ja komplekssete liikidevaheliste suhete mõttes siiski looduslik.

QuESSA tegeleb ka orgaanilise aine mulda sidumise ja saagikuse küsimustega, kuid peamiselt on tähelepanu all taimekaitse ja tolmeldamine.

Projekti eesmärgi saavutamiseks tehakse kindlaks ökosüsteemi teenuseid toetavate taimekoosluste ühised tunnused ja luuakse matemaatilised mudelid, mille abil saab prognoosida niihästi üksiku talu kui ka üleeuroopalise maastiku varustatust ökosüsteemi teenustega.

QuESSAga on seotud 14 partnerit kaheksast riigist: Suurbritanniast, Hollandist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Šveitsist, Eestist, Ungarist ja Itaaliast. Erinevates piirkondades on vaatluse all raps, pirnid, kõrvitsad, nisu, päevalilled, oliivi- ja viinapuud.

hävitavad kahjureid. «Näiteks leidsime, et tavalistel rohtsetel põlluservadel, mis on umbes kaks kuni kolm meetrit laiad, talvitub erakordselt palju röövtoidulisi lülijalgseid, sealhulgas jooksiklasi, kes on laialt tuntud kahjurite hävitajad.»

Seega saab loodus põllumeest aidata, ent selleks peab põllu äärde, ja miks mitte ka keskele, jätma mitteharitavaid alasid ja nende eest ka hoolitsema.

Vanad Euroopa riigid on põlluäärte üles harimisest õppetunni juba saanud. «Näiteks Suurbritannias jäid põllud ilma kasulikest põllulindudest ja putukatest, sest nende põllumajandusmaastikud olid praktiliselt umbrohuvabad, nüüd nad külvavad neid tagasi põlluääre aladele ja keegi ei pea seda imelikuks. Siiralt loodan, et meie ei tee taolist viga, et hävitame looduse ära ja siis peame sellisel viisil seda taastama hakkama.» Tasub mõelda, et põldudel kasvab kahjuritele meeldiv söögikraam, aga kust saavad toitu ning kus elavad nende looduslikud vaenlased ja looduslikud tolmeldajad?

Mitteharitavad lapid keset põldu või põllu ääres pole aga väga levinud, sest põllumaast tahetakse võtta maksimum ning kindlasti on põllumasinatega lihtsam liigelda, kui ei pea maastikul slaalomit sõitma. Samas tasub mõelda sellele, et kui mitteharitavate alade eest on korralikult hoolitsetud ning seal on elu- ja varjupaika saanud kahjurite looduslikud vaenlased, võib näiteks kas või üks taimekaitsevahendi pritsimise kord ära jääda.

See hoiaks kokku nii taimekaitsevahendit, kütust kui ka tööjõukulu.

Teisalt on Eesti põllud väga suu-

Arvamus Linda-Liisa Veromann tütar

Positiivse ja armastava energiaga on ta koos isaga äratanud meis õega suure huvi looduse vastu. Ema suhtub keskkonna hoidmisesse, eriti jätkusuutlikusse- ja mahepõllumajandusse väga kirglikult, ent siiski

mõistlikult. Seetõttu töötab ta igapäevaselt selle nimel, et meid ümbritsev keskkond saaks olla majanduslikult kasulik, kuid oleks puhas ja mitmekesine.

Oma teadus- ja õppetööga loob ta uusi teadmisi parema tuleviku heaks ja tutvustab neid lisaks kaasteadlastele

red, kasulikud putukad ei jõua äärtest põllu keskele. «Tutvustasin esimesel koosolekul Eesti katselappide asukohti ja põldusid, alustasin juttu sellega, et Eesti ise ja meie põllud on väikesed. Sain teada, et meie katsepõllud on ikka suured: Šveitsi partnerite keskmised katsepõllud on 2–5 hektarit suured, meil aga 10, 15, 50, 60 ja rohkem hektarit.» Kasulikud putukad, kes levivad mööda maad, teevad seda umbes 150 meetri ulatuses. Samamoodi ei lenda looduslikud mesilased kaugele rapsipõllu keskele, kui nad saavad nektari ja õietolmu kätte põllu servaaladelt.

Mahe- ja ökoloogiline toit

Veel üheks murekohaks on taimekaitsevahendite suhtes resistentsed ehk vastupanuvõimelised putukad, kelle tõttu tuleb üha suuremaid mürgikoguseid kasutada ja uuemaid mürke välja mõelda. Loodus on aga selles võidujooksus enamasti ikka sammu võrra ees. Suuremate koguste taimekaitsevahendite kasutamine võib kaasa tuua ka nende jääkide esinemise lõpp-

ka tudengitele ning juba töötavatele põllumeestele. Olen tema loengus mahepõllumajanduse erinevaid tahke ja põhimõtteid huviga kuulamas käinud.

Ema inspireerib mind ja ma arvan, et ka paljusid teda ümbritsevaid inimesi rohkem püüdma ja hoolima.

produktides, mis jõuavad meie toidulauale.

Millele aga kindlat vastust ei ole, on see, kuidas need taimekaitsevahendid võivad inimorganismile mõjuda. Selles suhtes on kõige ohutum toit mahetoit, mis ei sisalda kunagi sünteetiliste taimekaitsevahendite jääke.

«Loomulikult tuleb taimekaitsevahendeid kasutada, kui saak on ohus, ma ei ütle, et üldse ei tohi.

Kui kahjurputukate populatsiooni suurus on haripunktis, siis lihtsalt ei saa teisiti. Kuid olukorras, kui põllule saabuvad esimesed kahjurputukad, tuleb säilitada külma närvi ja kõigepealt nende arvukust seirata ning alles siis, kui kahjurite arvukus on ületanud tõrjekriteeriumi, millest alates hakkab tekkima majanduslik kahju, tuleb mõelda taimekaitsevahendite kasutamise peale,» leiab ta. Leitud kahjuril võib endalgi olla palju looduslikke vaenlasi, kes teda hävitama asuvad. Lisaks võib valel ajal mürgi pritsimisega hävitada parasitoide ja tolmlejaid, kes toovad põllumehele hoopis kasu. e

9. november 2015 || postimees

maaelu edendaja 9

10 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

MTÜ Liivimaa Lihaveis on suutnud viie tegutsemisaasta jooksul propageerida Eestis veiseliha tarbimist sedavõrd, et nüüd on enamiku Eesti tipprestoranide menüüs saadaval nende liikmete kasvatatud liha ning tasapisi püütakse toodangut viia ka välisturgudele.

MTÜ Liivimaa Lihaveis koolitab oma kliendid ise

M

Tekst Eili Arula, foto Liina Laurikainen

TÜ Liivimaa Lihaveise üks asutaja, Airi Külvet alustas lihaveiste kasvatusega aastal 2004. Tänaseks päevaks on tal ligi sajapealine Anguse tõugu lihaveisekari ning lähiaastatel proovib ta seda veelgi suurendada. «Kõik sõltub sellest, kuidas mul õnnestub rohumaid juurde saada,» märkis Külvet.

Aktiivse inimesena osales Airi Külvet tegutsemise algusest saadik pea kõikides Eestis lihaveiste kasvatamisega seotud ühingute tegevuses. Siiski tundus talle ja ka paljudele teistele lihaveisekasvatajatele, et nende loomadele pole piisavalt turgu ning nad ei saa oma toodangu eest õiglast tasu. Varasemalt oli lihaveiste kasvatajatel küll leping Rakvere lihakombinaadiga, kuid kombinaadi pakutud hind veisekasvatajaid ei rahuldanud.

Müügivõimaluste parandamiseks asutas Airi Külvet koos paari teise loomakasvatajaga 2011. aastal mittetulundusühingu Liivimaa Lihaveis, mis vahendab Anguse ja Herefordi tõugu rohumaalihaveiste kasvatajate toodangut. «Algul oli plaanis ühingu kaudu turustada vaid Anguse tõugu loomi, kuid hiljem liitsime ka Herefordid, sest nende mõlema lihakehad on väga sarnased,» sõnas Külvet.

Praeguseks on ühingul üksteist liiget. «Kui siia veel mõned head partnerid juurde lisada, kes pole otseselt ühingu liikmed, saame kokku viisteist kasvatajat,» lisas Külvet. Hetkel saavad nad kõigi ühingusse kuuluvate kasvatajate toodangu kenasti ära müüdud ja uusi liikmeid juurde ei otsi. «Eks huvilisi on rohkem ka olnud, kuid ühingu liikmeks naljalt astuda ei soovita. Paljud kasvatajad on koheselt nõus ostjat vahetama, kui saavad lihakilo eest mõned sendid rohkem.

Meie oma ühinguga saame garan-

teerida püsiva turu, mis minu arvates kaalub üles selle, et hooajaliselt saadakse mujalt mõned sendid kallimat hinda,» lausus Külvet.

Vaid mahesööt

MTÜ Liivimaa Lihaveis eesmärk on müüa vaid rohumaal kasvatatud loomade liha ning nad välistavad igasuguse lisasöötmise. Erandiks on vaid olukord, kus mingil põhjusel loomade jaoks silo või heina ei jagu. Ka sel juhul on lubatud täiendavalt anda vaid mahedat päritolu lisasööta. «See on juba põhimõtteline küsimus. Esiteks on rohumaal kasvanud veiseliha kvaliteetne. Need kantserogeensed rasvad, millega punase liha kahjulikkust seostatakse, on seotud just lisasöötmisega. Rohumaal kasvanud veiselihal ei teki sarnaselt nuumloomadega kahjulikke rasvu. Teiseks on rohumaal kasvanud lihaveiste kasvatamise ökoloogiline jalajälg väiksem nuumfarmide omast,» selgitas Airi Külvet.

Selleks, et oma toodangut propageerida, on MTÜ liikmed teinud tublisti lobitööd ja kaasanud koolitustele Eesti tipprestoranide kokkasid. «Me oleme kasvatajate ja klientidega läbi käinud väga palju messe ning koolitusi. Muud moodi polekski mõeldav seda tööd teha,» rääkis Külvet, kes on viie aasta jooksul veennud enam kui kolmekümmet Eesti nimekat toidukohta, et nende

Rohkem ollakse huvitatud fileedest, kuid me peame suutma ära müüa ikka terve looma, ütles Airi Külvet.

maaelu edendaja 11

Veisepraad valmib seapraest kiiremini Paratamatult on eestlased ikkagi enamjaolt sealihausku ning veiseliha eksib nende toidulauale pigem harva. Airi Külveti sõnul on veiselihal sealiha ees mitmeid eeliseid. Näiteks on veiseliha valmistamine kiirem.

«Ahjupraad valmib vaid neljakümne minutiga,» kinnitas ta.

Veel märkis Külvet, et ahjupraeks sobivad enam veise tagumised tükid. Esiosa ja saba ehk liikuvamate kehaosade tükid on jällegi ideaalsed hautamiseks. Veiseliha asjatundja hoiatas ka, et ahju ei tohi panna külma liha. Lihatükk, mis ahju pannakse, peab toasoojas seisma vähemalt tunni.

Liivimaa lihaveiserostbiif

• 1 pakk ahjupraadi • meresoola • värskelt jahvatatud musta pipart • küüslauku

Airi Külvet, MTÜ Liivimaa Lihaveis üks asutajaid, on võtnud eesmärgiks aidata kaasa veiseliha populariseerimisele Eestis.

menüüsse jõuaks kodumaal kasvatatud kvaliteetne veiseliha.

Varasemalt oli Eesti restoranide veiseliha päritolu üsna kirju. «Saada oli kõike: alates Leedu lehmast, lõpetades fileedega, mis olid pärit Uruguaist või Brasiiliast,» meenutas Külvet. Ta lisas, et ajapikku on ka Eesti tarbija muutunud teadlikumaks ning oskab rooga tellides küsida liha päritolu kohta.

Kiitus restoranidele

Veel avaldas Külvet tunnustust Eesti restoranidele, kes on võtnud südameasjaks propageerida kohaliku toidu tarbimist. «See on üle maailma tõusev trend, et tarbitaks võimalikult palju just kohalikku toitu.

Samas nõuab see ka toitlustajatelt väga palju energiat leidmaks omale parimad toorained. Palju lihtsam oleks ju helistada hulgilattu, tellida sobivad kogused, hoolimata toidu päritolust,» lisas ta.

Hetkel moodustavadki suurema osa nende klientidest Eesti restoranid ja toidukohad. Jaemüügis on Liivimaa Lihaveise tooteid Eestis paarikümnes müügikohas. Enamik neist on ökopoed ja taluturgude müügikohad, kuid tooteid on saadaval ka Tallinna ja Tartu Kaubamajades ning mitmetes Eesti Tarbijateühistu Kooperatiivi kauplustes üle Eesti.

«Meil käisid läbirääkimised ka Rimi ketiga, kuid nende reeglid on kaubapakkujale väga ranged. Väi-

kese inimliku eksimuse tõttu pakendamise juures võime saada kaela trahvid, mis nulliksid kogu kuu kasumi,» märkis Külvet. Ühes kuus müüb MTÜ Liivimaa Lihaveis keskmiselt 45 looma.

«Hooajaliselt on suvel läbimüük suurem, juulis ja augustis müüsime lausa 15 looma igal nädalal,» nentis Külvet. Praegu on turuseis aga selline, et lihaveiseid kasvatatakse rohkem, kui neile siin nõudlust on.

Venemaa embargo ei pärsi

Tasapisi proovitakse jõuda ka välisturgudele. «Meil käivad läbirääkimised lätlaste ja rootslastega,» mainis Külvet. Veel on neil plaanis ühisprojekt, mis kestab kolm aastat ning kus osalevad nii Eesti kui ka Rootsi ja Läti kokad, õppimaks rohumaaveise liha paremini tarvitama. «Praegusel ajal ollakse rohkem huvitatud fileedest, kuid meie ühing peab suutma ära müüa ikka terve looma,» lausus Külvet.

Soovides oma toodangust võimalikult palju tulu saada, tuleb neil endil välja mõelda, kuidas lihakeha maksimaalselt realiseerida. Üheks väga efektiivseks lahenduseks ongi ise koolitada kokkasid valmistama veise erinevatest osadest maitsvaid ja mitmekesiseid roogi.

Mis puutub keerulisse seisu põllumajanduses, siis Airi Külveti sõnutsi ei tunneta nende ühing langust Venemaa embargo ning muu-

de üldist põllumajandust pärssivate tegurite tõttu. «Praegune kehv seis piimanduses ongi selle pärast, et rõhuti ainult ühele turule. Imelik, kuidas inimeste mälu nii lühike on.

See pole ju esimene kord, mil Venemaa turg meie jaoks ära kaob. Mune ei tohi laduda ainult ühte korvi. Kui meie rõhuksime samamoodi vaid massilise ekspordi peale ühele kindlale turule, siis pärast mingisugust järjekordset krahhi võime ju uksed kinni panna. Me ei saa sellist riski võtta,» märkis ta. e

Võta lihaveise ahjupraad ja hoia vähemalt tund aega toatemperatuuril. Maitsesta meresoola ja musta pipraga. Võid pikkida ka küüslauguküüntega ja näiteks määrida sinepiga.

Eelsoojenda ahi 165 kraadini. Kõigi veiselihapraadide tegemisel on väga oluline kasutada lihatermomeetrit.

Küpsetusaeg sõltub sellest, kas soovite liha küpsena (welldone) ehk liha sisetemperatuur peaks olema 60 ºC ja enam, poolküpsena (medium) ehk liha sisetemperatuur on 55–60 ºC või pooltoorena (medium rare), mis tähendab, et liha sisetemperatuur peaks jääma vahemikku 49–54 ºC. Üldine soovitus on teha ahjupraadi poolküpsena, sest täisküps liha muutub kuivaks ja näotult halliks. Kuna ahju temperatuur on suhteliselt madal, siis pole vaja lihatükki kasta. Liha võib ahju panna nii grillpannil kui ka klaasist küpsetusnõus.

Lihaveise liha ahjus küpsetamisel on kaks reeglilt: madal ahjutemperatuur ning vajadus jälgida, et liha sisetemperatuur ei tõuseks liiga kõrgele.

Tähtis on jätta lihatükk pärast ahjust välja võtmist 15–20 minutiks «puhkama». Selle aja jooksul jaotuvad lihamahlad ühtlasemalt, maitse tugevneb ja rostbiifi on lihtsam lõigata.

12 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

Kui metsaomanikul on mõni metsaosa saanud raieküpseks ja tuleb otsustada selle edasise saatuse üle, siis on kahtlemata tegemist kaaluka ülesandega. Seda enam, et meie tingimustes ei tule just sageli ette olukordi, kui metsaomanikul tuleb mõni suurem raie teostada.

Mida teada raieõiguse müügist?

Tekst Erko Soolmann, Metsahaldur OÜ, metsamajanduse juht

M

eetodeid, kuidas oma metsas raiet läbi viia, on mitmeid, sealhulgas näiteks raietööde korraldamine ja metsamaterjali müük iseseisvalt, raieõiguse müük kokkuleppehinnaga või väljatuleku alusel.

Teha ise või müüa

PELLETIKAMINAD alates 990 € (piiratud kogus)

«Ketty» 6,2kW L 456 K 884 S 507 Kaal: 90 kg

Hind al 990 €

on 28. novembril Eesti Tartu salongis minate parim pelletika spetsialist

KAMINAD • PLIIDID • SAUNAKAUBAD BIOKAMINAD • ELEKTRIKAMINAD • KORSTNAD AHJUD • KESKKÜTTELAHENDUSED

Tartu Küttesalong Ringtee 75b tel 5911 8119 tartu@kyttesalong.ee Jõhvi kaminapood Lille 3 tel 332 2033

Omanik võib võtta kogu raietööde teostamise enda kanda. Sellisel juhul peab aga arvestama, et kuigi tööde läbiviimine on avatud ja läbinähtav, kaasneb sellega hulganisti asjaajamist. Teadmatusest võib omanik kanda suuri kulutusi ning mahuefekti puudumine võimendab tekkinud rahalist kahju veelgi. Taolist keerukat ettevõtmist tasub kaaluda eelkõige suurte metsaomandite korral ning metsaomanikel, kes on eelnevalt tutvunud seadusandluse ning metsa ülestöötamise ja müügi korraldustega.

Kõige levinum ja mugavam viis tänapäeval on kasvava metsa raieõiguse müümine. Raieõiguse vorme on küll mitmeid, kuid üldjuhul annab raieõigus selle ostjale õiguse teha lepingus määratud metsaosadel (eraldistel) kokkulepitud mahus raiet. Ostja raiub oma vahenditega metsa, teeb sellest sortimendid ja müüb iseseisvalt kokkuostjatele eelnevalt metsaomanikuga kokkulepitud tasu alusel, kusjuures metsamaa jääb endiselt omanikule.

Esmalt selgita välja raiesse minevad metsaosad (näiteks eelnevalt koostatud metsamajandamiskava põhjal) ning taotle Keskkonnaametilt raietöid lubava märkega metsateatis.

Metsaomanikul tasub nii kasvava metsa kui ka metsamaa hindamisel pöörduda erapooletu (kolmanda) isiku poole. Selleks võib kasutada metsahindamise ja -korraldusega tegelevaid ettevõtteid. Nii hindaja kui raieõiguse ostja valikul on tark mõte teha taustakontroll ning veenduda eelkõige ostja usaldusväärsuses. Selleks võib kasutada erinevaid infoallikaid ja pärin-

guid. Kriteeriume, mille alusel ostja valida, on rohkesti: hind, tööde kvaliteet, usaldusväärsus jmt. Parima hinna pakkuja ei pruugi tagada kvaliteeti raietöödel. Parim võimalus selle kontrollimiseks on ostja eelnevate töödega tutvumine ja metsaomanikelt kogutud hinnangute analüüs.

Raieõiguse ostjaga tuleb sõlmida kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping. Leping tuleb hoolikalt koostada ning sinna tasub märkida poolte kõikvõimalikud kohustused, õigused ja vastutus. Vajadusel pöördu spetsialisti poole.

Enamasti on nii: mida lihtsam näeb raieõiguse ostja saadetud leping välja, seda vähem see müüja huve kaitseb. Seepärast tasub enne uue või olemasoleva lepingu täitmist pöörata tähelepanu ka mõnele teisele analoogsele lepingule. Olles seni kokku puutunud mitmete raieõiguselepingu versioonidega, võib väita, et ideaalselt lepingut ei ole olemas. Küll aga leidub internetis lai valik tüüplepinguid ning neid veidi analüüsides ja kombineerides saavutaksime päris hea tulemuse.

Lisaks mitmetele teistele tingimustele määratakse raieõiguse lepingus ära raiele minevad metsaosad, ligikaudne metsamaht (tm), raieviis ja -aeg, kokkuveoteed ning poolte andmed, kohustused ja õigused. Otse loomulikult ka tasu ja tasu maksmise kord. Üldjuhul määratakse tasu maksmise tähtaeg enne raietööde algust ning see on sõltuvalt ostjast ja meetodist 70–100% kogu tasust.

Lepingu sõlmimine

Lepingut sõlmides pane tähele, kas raieõigus läheb selle ostjale allkirjastamise või tasu laekumise hetkest? Määratle aeg, millal on ostjal võimalik raieõigust teostada. Raie käigus tekkinud metsa ja maapinna kahjustuste vältimine on märksa efektiivsem kui nende tekkejärgne kõrvaldamine. Küll aga mõnel juhul on viimane ka kõige hoolsama planeerimise korral vältimatu.

Määratlege, kellel ja milline on vastutus rööbaste tekitamisel ja met-

maaelu edendaja 13

9. november 2015 || postimees

Kokkuvõte raieõiguse müügist 

   

samaterjali veo käigus lõhutud teede ja kraavide taastamisel.

Lepingus fikseeri, kas ja kui palju tuleb jätta säilik- ja seemnepuid lageraietega majandatavatel metsaosadel. Iga metsast lugupidav metsavaruja teostab harvesterieelse või -järgse alusmetsa ja võsaraie. Kraavide olemasolu korral tasub võimalusel jälgida, et ka selle servad saaksid puittaimestikust puhastatud.

Harvendus- või turberaietega majandatavatel eraldistel tuleb jälgida metsamajandamise eeskirja ning seal toodud puistu esimese rinde lubatud raiejärgset rinnas-

pindala või täiust. Sanitaarraie käigus raiutakse üldjuhul väliste kahjustustega, kuivanud ja surnuid puid, mis võivad omakorda ohustada allesjääva metsa edasist tervislikku seisundit.

Kui on oht, et lepingus märgitud tingimusi võidakse rikkuda, siis tuleb kasutada tagatisraha, mille raieõiguse müüja tagastab ostjale kõikide kokkulepitud tingimuste edukal täitmisel.

Metsa hinna määramine

Kasvav mets pole täpselt mõõdetav.

Metsamajandamiskava annab küll

Raieõiguse müügil ostab ostja lepingus määratud mahus ja metsaalal kasvava metsa, tehes seal raiet ja müües sealt saadava puidu.

Metsamaa jääb müüjale.

Raieõiguse müük nõuab hoolikat ostjate kontrolli ja taustauuringut.

Raieõiguse leping peab olema detailiderohke, maandades kerkida võivaid riske.

Ostja valikul tuleb lisaks kõrgeima hinna kriteeriumile arvestada tööde kvaliteedi ja ostja usaldusväärsusega.

üsna täpsed tulemused metsa mahu kohta, kuid tegelik mahuerinevus võib jääda kuni 20%. Samuti tuleb arvestada, et metsa hinna määramise ja puidu realiseerimise hetke vahele võib jääda periood, mil metsamaterjali hinnad muutuvad.

Metsa hinda mõjutavad veel näiteks mädanikurisk, eriti kuusel ja haaval. Mädaniku ulatuse määramine on kasvava metsa puhul samuti komplitseeritud. Tasub jälgida puistu sanitaarset seisukorda.

Sõltuvalt metsa raieplaanist ja sealjuures ostuhindadest võib kasvava metsa väärtus realiseerimisjärgselt kordades erineda. Sobiva raieplaani valimisel tasub kaaluda mitmeid variante ja kombinatsioone erinevatest kokkuostjatest. Raieõiguse ostja jätab endale alati väljatuleku- ja hinnavaru, sest ostja eesmärk on teenida kasumit.

Kõik loetletud tegurid on lähtealusteks metsavarujatele kasvava metsa hindamisel ja pakkumise tegemisel. Samas määrab hinna kujunemisel palju raiutava metsa asukoht ja paiknemine metsamaterjali tarbivate puidutööstuste suhtes, aga ka piirkonnas tegutsevate metsavarujate rohkus ning konkurentsist tõusev keskmine kännuraha. Seepärast pole üks tihumeeter samasugust kasvavat metsa Hiiumaal väärt sama palju kui sama kogus Võrumaal.

Oma töös näeme sageli metsaomanikke, kes on mitmetelt metsavarumisega otse või kaude tegelevatelt ettevõtetelt saanud reaalsusest tugevalt kõrvalekalduvaid pakkumisi. Kuigi mõnikord on üsna häiriv kohata metsa müügil ülimalt kasupüüdlikku müüjat, keda sageli ei huvita tasu kujunemise sisu, tööde kvaliteet või edasine metsakasvatus, ei ole soovitav leppida esimese ettejuhtuva pakkumisega.

Harvad pole ka juhud, kus kõrgeima pakkumise teinud raieõiguse ostja ei suuda tagada kvaliteeti – või mis veel halvem, pidada kinni raieõiguse võõrandamise tingimustest ning metsamajandamise eeskirjast. Seetõttu on mõistlik teha korralik taustakontroll potentsiaalsete raieõiguse ostjate puhul ning võimalusel tutvuda nende eelnevate tööde ja miks mitte ka klientidega kindlustunde saamiseks. e

14 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

hinda («noor» juust 10 eurot kilo ning vanemad juustud mõnevõrra kallimad).

«Otsustasime, et teeme tootmisesse korraliku investeeringu ning valmistame juustu algusest peale pigem kallimalt, kuid väga hästi,» kõneles ta.

KaKs TegusaT aasTaT

Meierei peremees Aivar Alviste on rahul, et nüüdseks pisut enam kui kahe aasta eest tehtud otsus on end õigustanud, kuigi esialgu tundus see paljudele arusaamatu. «Tootke piima edasi,» oli panga sõnum Aivar Alvistele, kui ta läks piimahindade kõrgajal küsima pangast laenu meierei rajamiseks. Laen jäigi saamata, kuid peremees ei jätnud jonni ja sai raha kokku. «Oli selge, et taoline hiilgeaeg ei jää kestma ja heal ajal tuleb valmistuda uueks kriisiks,» selgitas ta.

Meierei rajamine läks maksma pisut üle 400 000 euro, sellest 25 100 eurot sai Andre Farm Leaderi meetmest juustukatla ostmiseks. Ülejäänud raha kokku kogumiseks läksid käiku senised säästud ning lisaraha hankimisel anti liisingusse tagasi kogu põllutehnika, mis oli varem juba pangalt välja ostetud (nn lease back tehing).

Talu peremees tõdeb, et investeeringute lõpp langes juba väga raskesse aega ja kergendatult hingamisest on vara rääkida, kuid meierei on nüüdseks edukalt töö-

Üle 18 aasta piimakarja kasvatamisega tegelenud Andre Farmi peremees aivar alviste on näinud piimanduses kolme suuremat kriisi. Neist kahe esimese järel otsustas farmer, et järgmisele kriisile läheb ta vastu juba mitte lihtsalt piimatootjana, vaid tootjana, kes väärindab ise oma toorainet edasi. Nii on ka läinud.

Andre Farmi peremees näeb tumeda tunneli lõpus juustukera TeksT kristiina kruusE , foTod Erakogu

Ü

le 400 000 euro investeeringuid ning kaks aastat ettevalmistusi (meierei ehitamine, tehnika soetamine, juustutegemise koolitused ja õppereisid) ning sellest sügisest on Andre Far-

mi rammusad Gouda-tüüpi juustukerad valmis ja müügil. Arvestades, et Tartumaal Kambja vallas asuv meierei valmistab kuus 12–15 tonni juustu, on tegemist Eesti suurima talumeiereiga. Mõistagi ei konkureeri Andre Farm suurtootjatega nagu Valio või E-piim, kuid on

P u h a s

omas «kaalukategoorias» arvestatav tegija.

Talu perenaine Erika Pääbus selgitab, et nende eesmärk oli algusest peale luua premium ehk kõrgema kvaliteediga juust, mis suudaks eristuda suurtööstuste toodangust ning õigustaks oma pisut kõrgemat

j a

m a i t s e v

Õ u n a s ö ö m i n e o n t a a s m e e l d e j ä äv e l a m u s .

S u u r v a l i k k v a l i te et s e i d õ u n u j a õ u n a m a h l a P õ l v a m a a l t i g a p ä e v Ta l l i n n a s N õ m m e t u r u l .

Hal i k a Õu nat alu O Ü

Info te l 5 34 5 9 0 5 9 j a 517 8 3 8 3

h al i k a@ hal i k a. e e

Tal u õ u n

maaelu edendaja 15

9. november 2015 || postimees

le saadud. «Ma ei tea, kuidas teiste põllumeestega on, aga minul on selle musta tunneli lõpus nüüd ilus juustukera,» nentis Andre Farmi peremees.

Talu perenaine Erika Pääbus täiendab, et tänu kahe aasta tagusele otsusele võib ta praegugi oma lehmadele rahuliku südamega silma vaadata ja tunda, et nende piim on õiglaselt tasustatud. «Kui mujalt saab praegu piima eest paarkümmend senti liitrist, siis meie arvestame juustuhinna sisse piima hinnaga 35 senti liiter, mis on optimaalne hind selle nimel, et lehmad oleksid kenasti söönud ja töötajad õnnelikud,» lausus ta. õPPiMine MeisTRiTelT

Juustutegemist käis Andre Farmi pererahvas õppimas Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis, Eesti maaülikoolis ning õppereisidel Hollandis, Itaalias, Soomes ja Poolas. Erika Pääbuse sõnul on neil väga palju abi olnud Hollandi firmast, kellelt nad juustutegemiseks vajalikud bakterikultuurid ostsid ja kes on pakkunud neile juustumeistrite koolitusi. Samuti saadab firma vajadusel konsultandi Tartumaale meiereisse kohale, et nõu anda ja õpetada.

Erika Pääbus nendib, et õppimisprotsess on olnud pikk, kuid lõpptulemusega on nad väga rahul ning ka tarbijate esmane tagasiside on olnud positiivne. Esimest kor-

da pakkus Andre Farm omatehtud juuste Palamuse laadal ja et juustud alles küpsevad, on seni olnud valikus vaid noored, 1–2 kuud valminud juustud. «Jõuluks saab juba head juustu ja järgmised jõulud on puhas lust,» ootab perenaine innukalt aega, mil saab pakkuda esimesi «vanu» juuste.

Praegu on valikus Gouda-tüüpi juust, kuid tulevikus on plaanis tegema hakata ka Cheddari juustu ning ricotta’t. Erinevad juustusordid võimaldavad ära kasutada kogu tooraine täispiimast vadakuni ning jagada ka töökoormust paremini.

Andre Farmil on 360 looma, neist 180 lüpsilehma. Loomi juurde pole lauta võimalik võtta ning praegu ei ole juustutootmiseks ka rohkemat vaja. «Hea on, kui suudame kogu piima juustuks teha ega pea lihtsalt piima ära müüma,» tõdes Erika Pääbus.

Kuna juustuvalmistamises on palju käsitööd, siis tuli meierei jaoks palgale võtta uusi töötajaid, nii et täna on ettevõttes farmi ja meierei peale kokku 15 inimest tööl.

«Vastutus on suur,» nendib talu peremees Aivar Alviste. «Kogused on ka suured, nii et nüüd on vaja vaid juustu tublisti müüa,» lisas ta. Laadad jäävad edaspidi talumeiereile pigem kohaks, kus oma tooteid tutvustada, põhiline müük käib ikkagi erinevate kaupluste kaudu. Samuti näeb Erika Pääbus ühe ostjaskonnana restoranipidajaid. e

Ärahellitatud loomad andre Farmi perenaine erika pääbus nendib uhkusega, et nende farmi loomad on lootusetult ärahellitatud: isepäised, pika elueaga, seltskondlikud ja inimestega suhelda armastavad. «ma olen koguaeg käinud lehmi nunnutamas. nüüd ongi peale kasvanud põlvkond, kes on ära hellitatud,» jutustab perenaine ja kirjeldab, kuidas nende lauda lehmad on suured inimeste sõbrad. «nad nügivad sind, poevad kaissu ja nende eriline lemmiktegevus on muidugi minu juustest lutsutamine,» kõneleb pika punupatsiga erika pääbus.

andre Farmis on igal loomal nimi ning perenaine võib peast öelda mitte ainult nime, vaid ette lugeda ka looma põlvnemise, läbipõetud haigused ja kirjeldada tema iseloomu. teeme proovi. number 72? «eesti punane tõug, kolmandal laktatsioonil, tal on olnud kõik pullvasikad. nimi on mamma muu 1, sest ta ema oli mamma muu,» ei jää perenaine vastust võlgu. pole ilmselt ka palju lehmi, keda perenaine käiks ruunide ja kristallidega ravimas, kuid andre Farmi loomadel on seegi privileeg. «meil on muidugi ka

loomaarst, kes ravib ravimitega, aga mina käin lisaks oma ruunide ja kristallidega nende juures,» räägib erika pääbus. «ma ei tea, kas neist on abi, aga ma tahan mõelda, et natuke ikka on,» lisab ta. naine toob näiteks ühe juhtumi, kus loomaarst ütles, et põletikuravi on küll tehtud, kuid loom ei saa ilmselt enam terveks. «mulle öeldi, mis sa käid ja nunnutad teda, sa ei saa teda enam püsti, aga käisin ikka nädal aega oma kivikestega tema juures, kuni ühel päeval oli ta kadunud ja jooksis ringi,» meenutab erika pääbus heldinult. ME

16 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

Nüüd, mil saak salves ja masinatega põllutööd enam ei tehta, on just õige aeg tegeleda masinate hooldamisega, et uue hooaja algul ei tekiks ebameeldivaid üllatusi.

Põllumajandustehnika hooldusega tuleb tegeleda võimalikult varakult TeksT Eili arula, foTod kasPEr mäE, Erakogu

N

ii mõnigi põllumees on kevade hakul õudusega avastanud, et üks või teine hädatarvilik masin ning haakeriist pole oma ülesande täitmiseks tehniliselt piisavalt heas korras. Paraku võib tarviliku varuosa kättesaamisele kuluda nädalaid, mis põllumajandusettevõtte jaoks on hooajasiseselt lootusetult hilja. Eelmainitud olukorra vältimiseks tuleb pärast sügistööde lõppu masinapark süsteemselt läbi vaadata ning hakata hoolduse ja remondiga tegelema koheselt.

Konekesko Eesti AS hooldusinsener Georg Errapart paneb põllu-

meestele südamele, et kohe pärast põllutööde lõppu on kõige õigem aeg masinate hooldus ette võtta.

«Vahetult pärast hooaja lõppu on igal põllumehel masinaga ette tulnud mured värskelt meeles. Praegu on ka hooldusjärjekord lühem ning mehaanikud saavad iga probleemiga põhjalikult tegeleda,» märkis Errapart.

Konekesko hooldusinsener selgitas, et sügisel tehtud hoole on võrreldes muu perioodiga ka taskukohasem, sest varuosade pikem tarneaeg tähendab soodsamat hinda ning hooldeks või remondiks võib põllumasina esinduse töökotta toimetada, kus teostatud tööd on odavamad kui mehaaniku kohalekut-

sumine enda juurde. «Samuti räägib sügisese hoolduse kasuks asjaolu, et kevadel on põllumehel niigi muid väljaminekuid. Hooajaväline masinahooldus võimaldab kulusid erinevate perioodide vahel jagada,» lisas ta. näRilised lõhuVad juhTMeid

Tatoli hooldusjuht Alo Järve ja Baltic Agro Machinery hooldusjuht Jaanus Metsaots rõhutasid, et masinahooldust peaks alustama puhastamisest. Alo Järve sõnul on kombaini puhastamisel suurim abimees rohke suruõhk. Kasutada võib ka survepesurit, kuid sellisel juhul tuleks ettevaatlik olla laagrite ja elektripistikutega. «Enne pesu tasub määrdepritsiga kõik määrdeniplid üle käia. Pärast pesu peaks laskma masina kõigil komponentidel veidi aega töötada, laagritel soojeneda, et vesi eemalduks ning määrdepritsiga uuesti kõik niplid üle käia,» märkis Alo Järve. Kombaini puhastamata jätmisel võivad sinna sattuda toiduotsingul närilised ning toidupalukeste lõppemisel hakkavad nad hoopis elektrijuhtmeid närima.

Voore Farmi tehnikajuht Jan Tooming tõdes samuti, et põllumasinate puhastamata jätmisel võivad sinna elama asuda soovimatud külalised ehk närilised.

«Neil pole vahet, millest nad läbi närivad, kas masinasse unustatud leivakannikast või elulise

tähtsusega juhtmepuntrast,» lausus Tooming. Seetõttu on nende ettevõttes esmatähtis sügisel hooaja lõpetanud masinate põhjalik pesu ja puhastus.

Kombaini korralise hoolduse käigus peaks spetsialistide soovitusel üle vaatama alljärgnevad kuluosad: kallakuketid, elevaatorid, rihmad, peksutrummel, laagrid ja rullikud. Näiteks peksutrumli laagrid ja osa pingutusrullikuid on tark välja vahetada juba ennetavalt ehk enne selle detaili purunemist.

Traktoritel tuleks Georg Errapardi soovitusel esmajärjekorras üle vaadata tagumine ja esimene rippsüsteem, nelikveo kardaan, roolisüsteem, esisillavedrustusega masina puksid, liigendid ja silindrid. «Lisaks on tarvis üle kontrollida kabiinialused juhtmed ja pistikud,» tõi Errapart välja olulisemad hooldustööd traktoritele.

Baltic Agro Machinery hooldusjuht Jaanus Metsaots märkis, et kindlasti peaks masinate rehvid korralikult täis pumpama ning paagid kütusega täitma, sest pooltühjas paagis võib tekkida kondents.

«Kütusele võib lisada stabiilsust suurendavaid lisandeid,» mainis Metsaots.

maaelu edendaja 17

9. november 2015 || postimees

sinaid ära ei tarvita. Kuskil iga kaheksa kuni kümne tuhande töötunni järel vahetame masinad välja. Veel tunnistas Vili, et nende ettevõttes leidub siiski ka vana Vene tehnikat, mida pigem säilitatakse nostalgilistel eesmärkidel.

Haakeriistade hooldusega tegelevad Torma POÜ töötajad ise.

«Haakeriistade tervis oleneb väga palju ilmastikust. Siin mingit selget kulumise või lagunemise mustrit pole. Kui on kuiv ilm, kuluvad ka riistad kiiremini. Seega sõltub mullaharimisriistade tervis väga palju meie teisest aktsionärist ehk vanajumalast,» nentis Ahto Vili.

ReMondiTööd TagaVad sisseTuleKu

Alo Järve sõnas, et väga oluline on ka akude õige hooldamine.

«Aku pealmine osa tuleb puhastada, et vältida aku isetühjenemist niiskuse tõttu. Akud tuleb korralikult pärast hooaega täis laadida ning seda tuleks paar korda talve jooksul korrata, isegi kui nad on tõstetud sooja ruumi,» täpsustas Tatoli hooldusjuht.

Mis puutub haakeriistadesse, siis needki vajavad kindlasti tähelepanu just praegu. «Enne kuiva ruumi hoiule paigutamist tuleb seade puhtaks pesta, kulunud osad välja vahetada ning spetsiaalse vahendiga konserveerida,» rõhutas Konekesko hooldusinsener.

Masinahooldusega seotud spetsialistid soovitavad kogu põllumajandustehnika varju alla sättida.

Eelistatavalt tuleks masinad paigutada ühtlase temperatuuriga ja hästi ventileeritavasse ruumi, kuid selle puudumisel võib mõningad haakeriistad jätta välja varju alla. Niisugusel juhul on tarvis need ka korralikult vastavate vahenditega konserveerida.

Kõigi eelmainitud toimingutega peaks iga enesest lugu pidav põllumees ise hakkama saama. Siiski toonitavad esinduste hooldusjuhid, et

pärast põllutööhooaega tasuks siiski ka spetsialistidega nõu pidada.

«Oleme klientidele pakkunud hooajajärgset ülevaatust. Selle käigus kontrollime masinad üle vastavalt tehase koostatud nimekirjale. Tihti on nii, et omanik küll teab hooajal tekkinud probleeme, kuid ülevaatust teostav tehnik tajub paremini nende probleemide tagamaid. Ülevaatuse käigus väljavahetamist vajavatele varuosadele pakume korralikku allahindlust. Võib olla ka nii, et tehas on probleemi lahendamiseks välja lasknud nn täiendus- või uuendusprogrammi. Paljudel juhtudel on need kliendi jaoks tasuta,» selgitas Jaanus Metsaots.

lihtSamate tÖÖdeGa saavad talunikud ise või oma töötajate abiga hakkama, kuid keerukamate tööde jaoks on vaja appi kutsuda ka spetsialistid.

Põud lõhub Masinaid

Jan Tooming Voore Farmist kinnitas, et elementaarsete töödega saadakse nende ettevõttes oma tööjõuga hakkama. «Filtrite ja õlide vahe-

See on sama kindel kui surm ja maksud, et uue masina ostmisel ta koheselt tööle ei hakka, ütles Voore Farmi tehnikajuht Jan Tooming.

tus pole just tuumafüüsika. Ühest punnist lased vana vedeliku välja ja teisest korgist valad uue sisse, filtrikopsiku vahetus on sama lihtne kui lambipirni vahetamine,» kõneles ta.

Siiski sõnas Tooming, et töödeks, mis pole pelgalt vedelike ja filtrite vahetusega seotud, tuleb kaasata vastava ala spetsialist. «Kui asi läheb IT-valdkonda, siis enam oma tööjõuga hakkama ei saa, sest vastavate litsentsidega kasutajaliideseid me oma arvutipargile ostma ei hakka,» tõdes Tooming.

Torma Põllumajandusosaühingu juht Ahto Vili ütles, et nad vaatavad igal sügisel oma masinad kriitilise pilguga üle ja koostavad töödest pingerea ning graafiku. Samas tunnistas ta, et rahalised seisud seavad masinahoolduses omad reeglid.

«Meie ettevõtte tegevusalast moodustab seitsmekümne viie protsendi ulatuses piim, mis paraku praegu iga päev toodab kahesaja euro suurust kahjumit,» mainis Vili.

Samas ei koonerda Torma POÜ masinahoolduse arvelt. Ahto Vili kinnitas, et uute traktorite ja kombainide hooldusega tegelevad oma ala spetsialistid ning asjatundmatuid moodsa tehnika kallale ei lasta. «Päris vanarauani me oma ma-

Osaühingu Kaiu LT juhatuse liige Janar Leeduks kinnitas, et nende ettevõttes ei jäeta samuti suuri masinahooldusi kevadesse. «Sügisel vaatavad tehnikud meie kombainid ning külviku üle ja teevad koos masina kasutajaga nimekirja vajaminevatest varuosadest. Selle käigus paistab, kas tuleme töödega ise toime või on vaja, et hooldemehed teeksid midagi ära,» rääkis Leeduks.

Mis puutub masinate hooldusesse, siis Kaiu LT-s eelistatakse ennekõike oma tööjõudu. «Talv on pikk ja see tagab meestele tegevuse ka talviseks perioodiks. Sisse tellime korralised hooldused ja väga spetsiifilised tööd, milleks meil omal tööriistad või võimekus puudub,» märkis Kaiu LT juhatuse liige.

Kevadeks nende firmas remondi- ja hooldustöid sageli ei jäägi.

«Aprillist liiguvad juba masinad välja ja algab kiire periood. Kevadesse on vahetevahel jäänud silokombaini remont ja suvel enne koristust vaadatakse teraviljakombain veelkord üle,» lausus Leeduks.

Voore Farmi tehnikajuht Jan Tooming tõdes, et isegi uue masina töösse rakendamiseks tuleb aega leida. «See on sama kindel kui surm ja maksud, et uue masina ostmisel ta koheselt tööle ei hakka.

Käivitamise ja katsetamise perioodiks tuleb jätta kevadeks samuti aega ja ruumi ning seetõttu tulebki sügisel teha ära võimalikult palju hoolde- ja remonditöid,» kõneles Tooming. e

18 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

maaelu edendaja 19

9. november 2015 || postimees

Maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) avaldas ülemöödunud nädalal hoiatuse, et punane liha ja töödeldud liha, nagu näiteks vorstikesed, sink või peekon on kantserogeensed ehk võivad tekitada vähki, mistõttu tasuks nende tarbimist piirata.

WHO hoiatus tegi lihatootjad ärevaks

R

ahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri eksperdid tõid välja, et ainuüksi 50 grammi töödeldud liha (mõne viilu peekoni) söömine päevas kasvatas soolevähi riski 18 protsendi võrra. Töögrupp analüüsis enam kui 800 uuringu tulemusi, mis on vaadelnud punase liha või töödeldud liha ja vähi seoseid.

Töödeldud liha on igasugune liha, mida on suitsutatud, grillitud, lisatud säilitusaineid või muul moel töödeldud selleks, et parandada toote maitseomadusi ja säilivust.

Teade muutis ärevaks lihatootjad üle maailma. Eriti nördinud olid Itaalia lihatootjad, kes on kuulsad oma prosciutto sinkidega, mida serveeritakse tihtilugu eelroana. Itaallased pelgavad, et WHO soovitus võib lihatööstustele anda ärilise tagasilöögi, vahendas uudisteagentuur Reuters. ME

Seakasvataja kommentaar: küsimusi tuleb esitada ka tootmismeetodite kohta

Urmas Laht

Seakasvataja (OÜ Markilo) ja Eesti Tõusigade Aretusühistu esimees

Maailma tervishoiuorganisatsiooni uudise valguses peab täpsustama mitut asjaolu, millest on kergelt üle libisetud.

Esiteks ei ole selget informat-

siooni, kuidas on toimunud loomade toitmine. Nagu teame, on Ameerikas ja ka mitmel pool mujal kasutusel peamise söödana mais ja soja, mis mõlemad võivad sisaldada GMOd. Teiseks ei tea me, kuidas on liha eelnevalt valmistatud: kas küpsetatud teatud valmiduseni ja alles enne tarbimist lõplikult küpsetatud, on seda tehtud grillides, ahjus või hautades.

Julgelt võib väita, et Eestis kasvatatud liha ei sisalda GMO-d, mis tagab ka liha kõrgema kvaliteedi. Mitmes Euroopa riigis on aga suhtumine GMO-sse muutumas liberaalsemaks, mis teeb kindlasti meie tarbijaidki ärevaks.

Meie suur eelis on, et kasutame Eestis toodetud teravilja: otra või nisu ning üha enam kin-

nistub farmerite seas teadmine, et soja saab asendada ubade ja hernestega. Siin võib palju teadmisi ammutada Inglismaalt, kus nõnda toimitakse juba mitmeid aastaid. Tähelepanu peab pöörama ka oasortidele, sest kõik sordid sealiha tootmiseks ei sobi.

Jälgides teraviljakasvatuses väetiste kasutamist, oleme me põhimõtteliselt maheda tootmistaseme normide lähedal.

Kindlasti oleks huvitav teha katse Eestis toodetud lihaga ja vaadata, millised oleksid siis tulemused.

Eesti sealihasektor on kahtlemata eestlaste toidulaua jaoks kõige tervislikum, sest oma riigis toodetud teravili on see, mida meie loomad söövad, andes nii edasi liha kaudu vajalikud mi-

neraalid ja vitamiinid meie elanikele. Eestisse veetaval sealihal on vähem mineraale ja vitamiine, mida meie organismid vajavad ja nii näemegi apteegis müüdavaid suuri vitamiinikoguseid.

Oleme selle teema tõstatanud ka ministeeriumis, kuid tänaseni on see jäänud kurtidele kõrvadele. Ka märgistus toiduainetel, mis toodetakse Eesti toorainest ja Eestis, on täna segane. Siin peaks nii maaeluministeerium kui sotsiaalministeerium rahva teadlikkusse ja tervisesse rohkem panustama.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojal ja Toiduliidul on suur tööpõld ees. Just nemad peaksid välja tooma lihatööstused, kes ei kasuta oma toodetes kodumaist toorainet.

Kui inimesel, kes on harjunud sööma kolm korda päevas liha või lihatooteid, on soov asendada kas või mõni söögikord taimse einega, siis milliseid alternatiive on lihale?

Ideid ja soovitusi jagas Mahemarketi veganikohviku peakokk Evelin Jõgiste.

Milliseid alternatiive on lihale?

K

Tekst kristiina kruuse, foto maarja otsa

ogenud taimetoidukoka sõnul ei ole kindlasti lahenduseks jätta tüüpiliselt päevapraelt – kartul või riis, salat ning tükk liha – lihtsalt liha välja. «Nii jääb alles ainult kartul ja salatileht, mis jätab nii maitse, toitainete kui kõhutäitvuse poolest väga vale mulje taimetoidust,» ütles Evelin Jõgiste.

«Taimetoit on terviklik toit, mis oma olemuselt erineb lihatoitudest ja seega nõuab hoopis teistsugust lähenemist ning valmistamise tehnoloogiat,» selgitas ta, kuid lisas, et hoolimata sellest on võimalik valmistada lihasarnaseid roogasid ka taimedest.

Taimsed kõhutäitjad

Sarnaselt lihaga jätavad pikaajalise täiskõhutunde näiteks läätsed, oad ja kikerherned. Heaks lahenduseks on riisi või kartuli kõrvale keedetud ja purustatud kikerhernestest ning köögiviljadest valmistatud kotletid või pikkpoiss.

Kes aga otsib liha moodi tekstuuri ja maitset, sellele soovitab Evelin proovida sojahelbeid,

tempeh’t või tofut, mis on samuti sojaubadest valmistatud. Veel on olemas näiteks nisuvalgust toode seitan ning taimsed viinerid ja singid. «Need on lihaga väga sarnased. Kohati isegi ehmatavalt sarnased, nii et tekib imelik tunne, kas tegemist on üldse taimse toiduga,» rääkis ta.

Veganikohviku peakoka sõnul on praktiliselt kõikidest klassikalistest lihatoitudest võimalik valmistada ka taimne versioon. Näiteks intervjuupäeval on kohviku menüüs veganilasanje, kus lasanjeplaatide vahele on pandud köögiviljad, tomatipasta ja sojahelbed ning peale veganijuust. Samuti on koka selgitusel võimalik teha taimset pasta Bolognese’t, sushi’t või kas või verivorsti norilehtedega. «Võimalusi on tohutult,» rõhutab ta ja julgustab katsetama ning retsepte otsima.

Samad maitseained

Evelin nendib, et esialgu võib taimsete roogade valmistamine tunduda keeruline, kuid põhitõed saab mõne katsetamisega selgeks ja uusi retsepte otsides rikastab taimsete alternatiivide leidmine märga-

tavalt pere toidulauda. Võimalusi on väga palju, alates vormi- ja pajaroogadest, pastadest ning lõpetades ühepajatoidu, supi, hautise või salatitega. Seejuures võib toitude maitsestamiseks kasutada harjumuspäraseid maitseaineid. «Kui inimesele meeldib liha maitse, võib näiteks köögiviljakotleti või pasta valmistamiseks kasutada samu maitseaineid ja ürte, mida liharoa puhulgi,» soovitas kokk.

Inimesel, kes on harjunud kõik peamised söögikorrad tegema lihast, võib Evelini sõnul kuluda esialgu aega taimetoiduretseptide uurimisele ja teistmoodi töövõtete õppimisele, kuid kui põhiteadmised on omandatud, ei võta taimetoidu valmistamine rohkem aega. Vastupidi – ahjus saab taimne roog kiiremini valmis kui liha. Ka rahakotile ei tähenda see erilist muutust.

«Nii liha- kui taimetoitu on võimalik teha nii odavast kui kallist toorainest,» nentis ta. e

Mahemarketi veganikohviku peakokk Evelin Jõgiste on toonud bufee-lauale lasanje, kus liha asemel on kasutatud sojahelbeid.

20 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

Prognooside kohaselt suureneb aastaks 2024 piimatoodang maailmas kokku 175 mln tonni (23%) võrra võrreldes aastatega 2012–2014. Enamus piimatoodangu kasvust (75%) tuleneb arengumaadest, eelkõige Aasiast, selgub OECD ja FAO raportist «Põllumajandussaaduste turu- ja hinnaprognoosid 2015–2024».

Aasia veab maailma piimatoodangu kasvu TeksT ahto tilk, maaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna loomakasvatussaaduste büroo peaspetsialist, maablogi

P

iimatoodangu kasv küll aeglustub järgmisel kümnendil pisut (eeldatav kasv 1,8% aastas võrreldes läinud kümnendi 1,9% aastas), kuid nõudlus piimatoodete järele püsib maailmas jätkuvalt kõrge, seda eriti Hiinas. Hiina arenguid piimatoodete nõudluse osas peetakse raportis sedavõrd oluliseks, et see riik võib mõjutada kogu maailmaturu piimatoodete hinnatrende. sTabiilsed hinnad

Vaatamata piimatoodete hinnalangusele 2014. aastal, prognoositakse eelseisvaks kümnendiks suhteliselt stabiilseid hindu. Eeldatav hinnatõus avaldub nominaalhindades,

reaalhinnad jäävad pigem muutumatuks või vähenevad veidi. Piimatoodete hinnatasemed ületavad edaspidi kindlalt 2007. aasta eelseid hinnatasemeid.

Arenenud maades väheneb piimalehmade arv ja karjade kontsentreerumine aeglustub veidi, kuid produktiivsus püsib endiselt kõrge. Seevastu arengumaades lehmade arv suureneb ning panustatakse rohkem produktiivsuse kasvule.

Eelduste kohaselt saab Indiast suurima piimatoodanguga riik maail-

ne inimese kohta on juba varasemalt kõrgel tasemel. Arengumaades on kasv pisut suurem: 1,4–2% aastas, arenenud maades 0,2–1% aastas.

Kaubanduse KasV

Aasta lõikes kasvavad prognoosi järgi piimatoodete kogused järgmiselt: või (1,6%), juust (2,2%), lõssipulber (2,8%) ja täispiimapulber (2,4%). Suurem osa kaubanduse kasvust tuleb USA, Euroopa Liidu, Uus-Meremaa ja Austraalia suureneva ekspordi arvelt. Nende nelja riigi ja regiooni toodang moodustab 2024. aastaks ühiselt 73% juustu, 80% täispiima, 85% või ja 87% lõssipulbri ekspordist kogu maailmas.

Euroopa Liit jääb peamiseks juustu ja lõssipulbri eksportijaks (juustu turuosakaal 38%) ning Uus-Meremaa säilitab oma liidrirolli või ja täispiimapulbri eksportijana (või turuosakaal 48%).

Mitmed teised riigid, nagu Saudi Araabia, Valgevene, Ukraina, Egiptus, Türgi ja Argentiina suurendavad juustu ekspordikoguseid, aga seda eelkõige lähiriikidesse.

PRognoosid VõiVad MuuTuda

70% maailma piimatoodangust tarbitakse värske piima ja piimatoodetena.

mas, samas tarbitakse Indias enamik piimatoodangust värskelt ning edasisele töötlemisele see ei lähe.

70% maailma piimatoodangust tarbitakse värske piima ja piimatoodetena. Samasugune trend jätkub ka järgneval kümnendil ning värske piima ja piimatoodete tarbimise osakaal kasvab veelgi. Piimatoodete tarbimine inimese kohta suureneb eeloleval kümnendil nii arengumaades kui ka arenenud maades, kus piimatoodete tarbimi-

Mitmesugused tegurid võivad avaldatud prognoose mõjutada, nagu näiteks haiguspuhangud, kaubanduspiirangud, poliitilised pinged, keskkonnaalased muutused või siis ebasoodsad ilmastikutingimused.

Maailma suurima piimatoodete eksportija Uus-Meremaa piimatootmise ja ekspordikoguste prognoose võib eeloleval kümnendil mõjutada ennekõike ilmastik ja keskkonnaalased piirangud.

Aprillis 2015 lõppes Euroopa Liidus piimakvoodi süsteem. Raportis on prognoositud, et üleminek kvoodivabale tootmisele toimub Euroopa Liidus küllaltki sujuvalt tänu kvoodisüsteemi kaotamiseks loodud üleminekuperioodile (kvootide suurendamine). Sellele vaatamata võtab uue keskkonnaga kohanemine aega ning raport prognoosib heitlikkuse kasvu Euroopa Liidu piimatoodangus ja piimatoodete tarnes. e

maaelu edendaja 21

9. november 2015 || postimees

Ostame

üle Eesti. Tel 507 2544.

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad.

Info tel 434 2330, 5343 2720 E-post: apmets@apmets.ee www.apmets.ee

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

22 maaelu edendaja

Sookail Sookail kasvab soistes männikutes ja rabades. Korjatakse lehtedega latvu. Tegemist on väga tugevatoimelise taimega, mis on ka mürgine. Nii et seda pole palju vaja. Tee valmistamiseks valatakse kailud kuuma veega üle ja lastakse termoses seista 30 minutit. Seda juuakse lonkshaaval 100–150 ml päevas. Sookail aitab ravida streptokokkidest põhjustatud hingamisteedepõletikke.

Venemaal on tehtud sookailust ja searasvast salvi «Ledum» (taime ladinakeelsest nimest tulenev nimetus), mis aitab nahahaiguste, psoriaasi, põskkoopapõletike, nohu, köha ja hemorroidide korral. Meil Eestis valmistab sellist salvi Tatjana Gorbunova ja ka Karepa ravimtaimeaias oleme seda teinud.

Salvi valmistamiseks hautatakse kuivatatud sookailu võrseid ahjus rasvaga kihiti kaheksa tundi kaane all. Seejärel segu kurnatakse ja pannakse purki. Seda võib valmistada ka palmi-, karu-, hane-, hülge- või muu rasvaga. Kui kasutada searasva, siis eelistada kindlasti mahetootmisest või naabrimehe sealt pärinevat rasva!

Sookailu saab koguda aasta läbi. Mais ja juunis ka õisi, milles on kolm korda rohkem toimeaineid, aga ka hilisemast sookailust on palju abi. Sookailu kuivatatakse toatemperatuuril, kuid mitte eluruumides, kuna eeterlik õli võib põhjustada peavalu ja oksendamist.

Sookail ongi see kaval taim, mis paneb sooservas marjulistel pea valutama.

postimees || 9. november 2015

net, vähendab higistamist, langetab vererõhku ja veresuhkrusisaldust.

Kasekäsn on kasulik ka maolimaskesta ja sooltepõletike korral.

Metsamehed aga kasutasid kasekäsna kohvi asemel. Nüüd teevad erinevad firmad kasekäsnast pulbrit nii eraldi kohvijoogiks kui ka tervisejoogisegu koos jahvatatud hiliskevadiste männikasvudega. Kasekäsna saab koguda aasta läbi, kuid seda on eriti hea teha sügisel, kui puuke ja sääski enam metsas pole ning on aega rohkem.

Pässik puhastatakse väliskihist, tükeldatakse ja kuivatatakse kuni 50 °C juures.

Ilmatargad lund ja pakast niipea ei luba, seega saab veel koguda juurikaid, millest võis lugeda oktoobrikuu lehest. Aga novembriski tasub nädalavahetusel metsa jalutama minna ja üht-teist korvi panna.

Mida korjata novembris metsast?

Tekst Katrin Luke, Karepa Ravimtaimeaed

Lepakäbid Lepakäbid valmivad oktoobris ja neid saab korjata aprillini. Neist keedetud tee on üks paremaid vahendeid kõhulahtisuse leevendamiseks ning maolimaskesta- ja sooltepõletiku raviks. Abi on saanud ka tsöliaakiahaiged, kel sooltepõletikud. Samuti on selle teega hea suud loputada ning kurku kuristada suu limaskesta ja kurgupõletiku korral. Lepakäbisid kuivatatakse toatemperatuuril.

Kasekäsn ehk must pässik Kasekäsn ehk must pässik kasvab kaskedel, pealt on see must ja krobeline ning seest pruunikas. Inimesed on kasutanud seda taime mao-, kopsu- ja sooltevähi korral. Loomkatsetega on tõestatud, et see takistab mõnede kasvajarakkude arengut, parandab vähihaige enesetun-

Männipungad

sookail

Vaiguseid männipungi saab koguda aprilli lõpuni, maikuus saavad neist kasvud. Pungades on rohkem vaiku ja eeterlikke õlisid kui kasvudes. Männipungad sobivad ülemiste hingamisteede põletike korral (nohu, põskkoopapõletikud, köha, bronhiit) inhalatsiooni tegemiseks, salvide valmistamiseks ja ka

maaelu edendaja 23

9. november 2015 || postimees

Islandi samblik Islandi samblikku ehk Islandi käokõrva saab koguda aastaringselt, kuigi parem on seda teha muidugi kuiva ilmaga. Kõnealune taim kasvab liivase pinnaga männimetsas, nõmmedel ja mere ääres mändide all. Islandi samblik tuleks puhastada okastest ja mullast, alumine punakaspruun osa ära lõigata ja kuivatada toatemperatuuril. Tee valmistamiseks keeta tasasel tulel 15–30 minutit ja seejärel kurnata. Enne joomist tuleb segu loksutada. Tegemist on hea loodusliku antibiootikumiga.

Väga hea on Islandi samblikku keeta ka koos kibuvitsamarjadega ning kasutada köha, kurguvalu, bronhiidi ja kopsupõletiku korral.

Samuti on see hea gastriidi, mao- ja sooltepõletike ning maohaavandite raviks. Seda saab kasutada ka kanna- ja näpulõhede tohterdamiseks, hoides jalgu või näppe soojas keeduses. teeks. Kuna pungades leidub palju rohkem eeterlikke õlisid ja vaiku, siis võetakse seda teed lusikakaupa või lonkshaaval. Karepa ravimtaimeaias oleme aastaid teinud ja õpetanud inimesi tegema nohu ja köha raviks männipungi sisaldavaid salve. Samuti võib männipungi lisada selja- ja liigestesalvide sisse ja vannivette – isegi koos oksatippudega. Radikuliidile ja närvivaludele mõjub niisugune vann imeliselt ja vanni järel võib koguni oma vanuse unustada. Vannile kulub pool ämbritäit oksatippe koos pungadega, neist keedetud tõmmis tuleb lisada vanniveele.

Kuusevaik Kuusevaiku saab koguda aastaringselt. Kuna aga kevad ja suvi lähevad linnutiivul, on sügisel rohkem aega metsa minna ja kuuskedelt vaiku võtta. Vigastatud koorega puu kaitseb end vaiguga bakterite ja muude infektsioonide eest. Sama toime on vaigul ka meile. Vaigule võib lisada varemerohujuurt, saialille ja oliivivõi linaõli ning hautada tasasel tulel, kuni vaik sulab. Ma ise hoian seda segu ahjus 90–95 °C juures 6–8 tundi. Seejärel kurnan ja lisan sulatatud vaha (100 grammi ühe liitri kohta). Segu võib teha ka sea-, palmi- või kookosrasvaga – sel juhul vaha lisama ei pea.

Kuusevaik aitab putukahammustuste, kanna- ja sõrmelõhede, ohatise, punnide, löövete, ekseemide, psoriaasi ja muude nahahädade korral. Tundliku naha korral tasub segu alati enne väikesel nahapinnal testida, aga üldiselt on tagasiside olnud väga hea. Vanemad inimesed meenutavad tihti meie kuusevaigusalvi nähes, kuidas ema või vanaema seda omal ajal kodus keetis ja kuidas see aitas kõikide nahahädade korral. Taludes oli see igapäevane abivahend.

Puukoored Tammekoor tuleks koguda noortelt okstelt. Oksad kooritakse, tükeldatakse 1–2 cm pikkusteks tükkideks ja kuivatatakse. Tammekoor on hea kõhulahtisuse, sooltepõletike, suuja kurgupõletike ning igemete- ja juurepõletike raviks. Hambapõletiku tohterdamiseks võib keeta tammekoort ka koos kibuvitsa (karotiinid ja C-vitamiin), salvei ja naistepunaga (eeterlikud õlid ja põletikuvastased ained). Samuti võib lisada saialille. Segu vajab keetmist 30 minutit ja juua võiks seda umbes liitri.

Kui seda teed õigel ajal juua, on see aidanud ühe ööga paistetuse maha võtta. Sama segu aitab ka kurgupõletiku korral.

Lodjapuu koor on hallikaspruun ja seda kogutakse noorematelt okstelt. Koored tükeldatakse 1–2 cm pikkuselt ja kuivatatakse toatemperatuuril. Lodjapuu soodustab vere hüübimist ning aitab emakaverejooksude ja suure vereeritusega menstruatsiooni korral.

Rohkem infot leiate meie koduleheküljelt www.ravimtaimeaed.ee, FBi lehelt ja raamatust «Korilase aastaring». Huvi korral saab tellida õppepäevi ja töötubasid salvide valmistamiseks! e

24 maaelu edendaja

postimees || 9. november 2015

Kuna väljas jätkub mõnus soe sügis ja sibulaid võib veel istutada, siis julgustaksin katsetama ühe vähem levinud ja -kasutatud sibullilleliigiga.

Lihtne ja elegantne preeriaküünal

P

Tekst ja fotod Ülli-Riina Sildnik, Helga Taimeaed

reeriaküünlad (Camassia) on suve esimesel poolel toredaks vahelduseks neile, kes tahaksid nartsisside järel ja tulbimere hiliste esindajate kõrval just enne suvist suurt lillepillerkaari katsetada pisut teistmoodi õitega.

Olenevalt liigist ja sordist kannavad neil 20–100 cm kõrgused õievarred üsna suuri tähekujulisi õisi, mis 4–6 nädala jooksul järk-järgult avanevad. Õitsemise aeg võib olla mai lõpust juuli alguseni – sõltub kevade algusest ja õhutemperatuurist. Vaatamata nimele, mis paneb ehk pisut kahtlema nende sobivuses meie kliimasse, on tegemist külmakindlate ja üldse mitte pirtsakate taimedega. Päike või poolvari, tavaline parasniiske või isegi üsna niiske aiamuld – sellest täiesti piisab.

Istutamine

Preeriaküünlaid saab kasvatada ka seal, kus liiliad, tulbid ja nartsissid niiskuse tõttu olla ei taha. Liigniiskus on siiski kurjast. Eriti meeldib mulle, et iga-aastast väljakaevamist-kuivatamist pole vaja teostada. Laiali istutamine tuleks ette võtta alles siis, kui sibulapesa on väga tihedaks kasvanud ja õitsemine seetõttu väiksemaks jäänud.

Hea istutussügavus on 12–15 cm.

Istutades hajutatud valgusesse puude alla, kus langenud lehti ilmtingimata kokku ei kraabita, on sibulad kaitstud ka krõbedama külmaga lumeta talvel. Aga loomulikult võib sügisel sibulate kaitseks kasutada veel komposti, kuuseoksi või muud sobivat materjali.

Looduslikult kasvavad preeriaküünlad Põhja-Ameerikas ja oma

nime on nad saanud indiaanlastelt, kes kasutasid osa liikide tärkliserikkaid sibulaid toiduks.

Palju sorte

Euroopa aedadesse jõudsid nad aga alles 19. sajandil. Saksa aedniku järgi nime saanud Leichtlini preeriaküünlal (Camassia leichtlinii) on mitmeid toredaid sorte.

Valgete pooltäidisõitega «Semiplena» on tänu steriilsetele õitele väga pika õitseajaga ja püsib hästi ka lõikelillena vaasis. Suurte kreemikasvalgete õite ja valge-rohelisetriibulise lehestikuga «Sacajawea»

pakub tänu kirjule lehestikule silmarõõmu juba nina mullast välja pistes. Ka püsib tal lehestik pärast õitsemist teistest sortidest kauem «värske».

«Caerulea» sordirühma esindajate õied varieeruvad lillakassinistest siniste toonideni. e

Preeriaküünlaid saab kasvatada ka seal, kus liiliad, tulbid ja nartsissid niiskuse tõttu olla ei taha.