Maaelu edendaja / mai 2015 by Postimees

11. mai 2015 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

11. mai 2015 nr 5/19

maaelu edendaja 1

Reet ja Targo Pikkmets — pühendunud veisekasvatajad Põllumeeste heitlused loomakahjudega Staarlammas Pärdik leidis uue kodu Eesti metsade tulevik

2 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

maikuu lind

Uued algused

evad on teadagi uue algus, täis tärkamist, energiat ja optimismi. Käesoleva Maaelu Edendaja üks külaskäike viis meid kahe hea sõbra juurde, kelle jaoks kevad on samuti eriliselt teisiti tulnud – nad tegid elus kannapöörde ja hakkasid endise töö asemel lambaid kasvatama. Värskete lambakasvatajate juures leidis endale kodu ka Maamessil külastajaid võlunud ja lausa staarlambaks tituleeritud Pärdik. Persoonilugu kõneleb Reet ja Targo Pikkmetsast, kes valiti tänavu parimateks lihaveisekasvatajateks. Innustunud ja pühendunud on kaks omadust, mis neid iseloomustavad. Rahulik, oma tõu kohta tavatult rahulik, on jällegi märksõna, mis kirjeldab nende karja. Meie metsakülg on sel korral ettepoole vaatav – millised on Eesti metsad tulevikus? Nagu ikka, jagub ka praktilisi nõuandeid. Muuhulgas on oma soovitused ja parimad nipid kirja pannud konkursi «Noor Aednik» võitjad. maaelu edendaja toimetus

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

Händkakk (Strix uralensis)

Kui välja antaks maikuu kõige vihasema linnu tiitlit, siis kindlasti oleks üks tiitlipretendent händkakk. See rongasuurune lind muneb märtsi lõpus või aprilli alguses kakskolm muna, millest mai esimesel nädalal kooruvad pojad, kes jäävad pessa umbes kuuks ning asuvad siis mai lõpul või juuni algul maailma avastama. Händkakk on sel ajal oma asustatud pesa kaitstes väga agressiivne ning ründab kõhklematult kõiki häirijaid, sealhulgas inimesi. Vihase linnu noka ja küüniste eest on raske põigelda ning kevadine kohtumine händkakuga võib loodusesõbrale korraliku keretäiega lõppeda. Kui teil aga õnnestub lindu häirimata hommiku- või õhtuhämaruses mõnel raielangil või metsalagendikul näha jahti pidavat händkakku, on võimas elamus garanteeritud. Händkaku jõuline lend on ühtaegu graatsiline kui ka hääletult surmav. Seda viimast peamiselt hiirte, aga ka oravate või jänesepoegade suhtes. Pildil oleva isase händkaku lugu on aga hoopis kummaline. Eelmisel aastal kohtus ta ühe metsa sees elava talumehega ning igapäevane vastastikune huikamine tõi peagi kaasa suure sõpruse. Nüüd käib lind juba teist aastat aprillis-mais regulaarselt talumeest külastamas, tuues alati kaasa värsket metsast püütud söögipoolist, mille ise küll alla kugistab. Miks looduses asjad teinekord loogikale vastu käivad, seda ei oska ilmselt keegi seletada. Küll pakub see looduse vingerpuss rõõmu nii metsas elavale perele kui ka linnusõpradele, kes selle talu õuele teinekord eksivad.

Tekst ja foto Marko Paloveer

maaelu edendaja 3

11. mai 2015 || postimees

Riik on ette näinud looduskaitseliselt tähtsate liikide poolt talunikele põhjustatud kahju hüvitamise süsteemi, kuid kõige tähtsam on, et põllu- ja loomapidajad kasutaksid rohkem kahjude ennetamise abinõusid.

Põllumehest saab kevaditi hanekarjus

Tekst jüri saar, foto erik prozes

agu-Eesti Koolimaa talu peremees Argo Must nendib, et kui seni sõid haned seda, mis sügisel külvatud oli, siis nüüd võtavad linnud kevadise külvi. Haneparved olid platsis juba märtsi lõpus ja on arvata, et nad lahkuvad mai keskpaigas. Seega kaks kuud on tulnud põllupidajal hoolt kanda, et põllukultuurid lindudest rüüstamata jääksid. «Mina ei lase oma põllul süüa,» ütleb Must. «Täna näiteks ei ole mul ühtegi meest peale hanekarjuse tööl, sest vihma sajab.» Koolimaa talul on 700 hektarit põlde, hanekarjus peab tunni-paari tagant tegema ringsõidu veendumaks, et kusagil põllul linnuparve peatumas ei ole. Kui on, tuleb linnud agrilaseriga lendu peletada. Käigus on mitmesugused peletised, tokid hirmutistega. Taliraps on parasjagu nii kõrgeks kasvanud, et enam linde ei ahvatle, sestap on autod, kombainiheedrid ja muu tehnika veetud lindude tõrjumiseks hernepõllule. «Praegu on hernes põllult nina välja ajanud, kui lind selle ära naksab, siis ei tule sealt midagi,» lausub Must. «Kes ei karjata – no hale on vaadata, tulemus on täitsa null, vilja hind on niigi olematu ja ega riik ei saa ka katust põllule peale panna, et hani alla ei kukuks. Peadki ise aktiivne olema, ma küll muud võimalust ei näe.» Keskkonnaameti andmetel tekitasid rändlinnud, eeskätt haned, valgepõsk-lagled ja sookured mullu kahjusid 103 isikule ühtekokku 3746 hektaril. Moodsad ajad

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi ütleb, et lindude rändega kaasnevad kahjud põllupidajale on praeguse aja paratamatus, sest ühest küljest kolib

inimene oma moodsa eluga maapiirkondadest linnadesse, ei ole pidevalt kohal, ei ela maal ööpäevaja aastaringset elu kõigi toimetamiste ja tegemistega. Teisalt on aga inimese majandushuvid suurenenud, põllumajanduse ja tehnoloogia areng tingib selle, et teravilja ja õlikultuuride kasvatamine käib järjest suurematel põllumassiividel. «Üks inimene suudab moodsa tehnikaga teha selle, mis vanasti oli kümne inimese töö,» tõdeb Talvi. Konflikti juured on seega valdavalt tõdemuses, et põllupidamise viis on muutunud, kuid looduse rütmid on jäänud samaks. «Looduses on kaks suurt küsimust,» märgib Talvi. «Üks on, kuidas kõht täis saada, ja selle eesmärk omakorda on oma sugu ja liiki jätkata. Inimene muutub, loodus jääb samaks.» Sügisel külvatud õlikultuurid on varakevadiseks lindude rändeperioodiks kasvanud hanedele, lagledele, sookurgedele ja luikedele heaks suutäieks. «Rändlinnud on ära taibanud, et see on väga energiarikas ja kergesti kättesaadav maitsev toit,» sõnab Talvi. Samal ajal on suured lagedad põllumassiivid head turvalised ööbimispaigad. «Ärge mind valesti mõistke – ei saa aega ümber pöörata, ma absoluutselt ei propageeri uuesti hobusega põllutöö tegemist, aga paratamatult taipavad põllumajandusele probleemsed liigid ära, et suured põllumassiivid on neile palju ohutumad kui sajandite vältel Eestis olnud mosaiikne maastik, kus väikesed karjamaad vaheldusid põl-

Riik ei saa katust põllule peale panna, et hani alla ei kukuks – pead ise aktiivne olema, tõdeb Koolimaa talu peremees Argo Must.

lulapi ja metsatukaga,» räägib ta. «Elu sõltus varem ainult ja peamiselt sellest, mis põllult saadi. Omanikuvastutus on tänapäeval muutunud, sest põllumajandus on muutunud tööstuslikuks ja peremehetunne on kaugele jäänud.» Heade põllumaade mure

Talvi sedastab, et Eestis ei ole teaduslikult uuritud, milline on rändlindude põhjustatud kahju ulatus põllukultuuridele, kuid hinnanguliselt võib kevadel põllul maiustanud linnuparve tõttu saamata jääda kuni pool saagist. Nii võib juhtuda, et põllumees peab targemaks põllu hoopis üle külvata. Kui põllumees väidab, et ta ei ole nõus, et tema oras ära süüakse, on see linnule väike argument.

Talvi lausub, et lindude kevadränne mahub kitsamas piirkonnas üldjuhul kuu sisse, sügisränne paari nädala sisse, mis tähendab, et probleem püsib terav suhteliselt lühikese ajaperioodi jooksul ja intensiivse peletusega on võimalik kaitsta potentsiaalselt kõige suurema kahjustuskoormusega põlde. Peletusviise on väga erinevaid – lisaks põllumees Musta nimetatud peletistele ja laserile kõikvõimalikud tuulelohed ning õhupallid, ka propaankahurid. Kevadine linnujaht ei tuleks eetilistel kaalutlustel Talvi meelest kõne alla, sest sigimisperioodi eel ja ajal jahti ei peeta. «Seda teavad kõik jahimehed, selline on eetiline imperatiiv,» ütleb ta. Rändlindude kahjustused on

4 maaelu edendaja sagedasemad hea viljakusega suurtel põllumassiividel Põhja-Tartumaal, Jõgevamaal, Lääne- ja IdaVirumaal, ka Harjumaal. Vähem on saartel ja Lääne-Eestis, kus lindude toidulaua ja ööbimispaigana toimivad traditsiooniliselt hooldatavad rannaniidud. Seal toimibki vana looduslik toiduala ja tasakaal lindude ning põllumehe vahel. Üldiselt on teada, et kui linnud kord käima hakkavad, siis tulevad nad järgmisel hooajal tõenäoliselt tagasi. Põllul maiustamisest võib rändlindudele ka kahju sündida. Maaülikooli ornitoloog Leho Luigujõe ütleb, et raps on luikedele kergesti kättesaadav fast food, mistõttu linnud end suisa rasva söövad. Mugav toidulaud võib kaasa tuua viivituse rändega, talvitumine kestab kauem ja see on halb pesitsusele. «Luiged on aru saanud, et põllul on rapsist ja taliviljast lihtsam toituda kui mudas ukerdada,» lausub ta. Riik hüvitab

Riik on loonud loodukaitseliselt tähtsate liikide poolt põllumajandusele tekitatud kahju hüvitamise süsteemi. Selle puhul ei ole iseenesest oluline, kas hukka said tädi Maali hernetõusmed kaheruutmeetrisel peenral, hektarilisel maalapil kasvanud õlleoder või suurtootja põld. Hüvise arvutamisel hindavad eksperdid kahjustuse astet, võetakse arvesse, kui palju saaki siiski saadi ja vastavate valemite järgi arvutatakse saamata jäänud saak. Hüvitissumma kokku löömisel kasutatakse saagikoristuse järel kehtinud kokkuostuhindu. «Kui kahjustada saab kaks ruutmeetrit peenart, sellist praktikat küll ei ole, aga kui niisugune taotlus laekub, siis võtame selle ette samaväärselt sajahektarilise põlluga,» lubab Talvi. «Õnneks on kõik need tädi Maalid looduskaitse kõige paremad partnerid, sest nemad hoolitsevad oma varanduse eest kõige paremini, valvavad oma lambaid, panevad lambad ööseks lauta, valvavad väikest odrapõldu kõige hoolsamalt, seavad sinna pe-

postimees || 11. mai 2015

Hüvitamisele kuuluv loomakahju mullu Looduskaitseliselt oluliste loomaliikide tekitatud kahju Eestis 2014. aastal keskkonnaametile laekunud taotluste järgi.  Rändlinnud (haned, valgepõsk-lagled, sookured) tekitasid kahjustusi 103 isikule (füüsilisele või juriidilisele isikule), akteerimiste järgselt kokku 3746 ha põllumajanduslikel maadel (s.o 0,35% kõikidest Eesti põllumajandusmaadest ja poollooduslikest niitudest). Keskkonnaamet on juba hüvitanud või menetleb taotlusi 276 762 euro ulatuses.  Hundid tekitasid kahju 74 loomaomanikule, nad murdsid 692 kari- ja kodulooma (enamus lambad, kolm koera ja kolm veist). Keskkonnaamet on välja maksnud hüvitisi 83 344 eurot.  Pruunkarud rüüstasid 75 mesinikul kokku 231 mesitaru. Keskkonnaamet maksis hüvitisi 48 190 eurot.  Loomakahjude ennetustöid (karjaaiad, elektrikarjused mesila ümber jms) on keskkonnaamet hüvitanud või hüvitamas 32 isikule kokku 43 775 euro ulatuses.

letisi, nendel tuleb kahjustusjuhtumeid harva ette.» Keskkonnaametil on ühtlasi määratud hüvitised looduskaitseliselt tähtsate loomade tekitatava kahju ennetamiseks. Talvi on koostanud juhendmaterjale, kuidas kahjusid ennetada. Materjal on leitav Keskkonnaameti veebiküljelt. Samuti on hüvitised ette nähtud puhuks, kui looduskaitseliselt tähtsad liigid teevad kahju loomapidaja või mesiniku varale. Hüvitamisele kuuluvad huntide murtud lambad ja vasikad, karude rüüstatud mesipuud. Seevastu metssea rüüstatud kartulipõldu või nugise laastatud korpustaru selle meetme kaudu ei hüvitata. «Metssea vastu saab igaüks ise püssiga seista,» ütles Talvi. «Nugis on ka tavaline jahiloom.» Koolimaa talu peremees Argo Must sõnab siiski, et eeskätt tuleb ise oma vara kahjustamise eest kaitsta. Hüvitis on ettevõtte kohta kuni 3200 eurot aastas ja see ei kata kuidagi saamata jäänud tulu. «Olgem ausad, ma õppisin agronoomiks, aga koolis ei õpetatud poolt sõna ka sellest, et 30 protsenti kevadtööde ajast tuleb tegelda hanekarjatamisega,» tõdeb Must. e

Rohkem põllumaad, vähem tootjaid – arengud mahepõllunduses

ahepõllumajandusliku maa pind on Eestis järjepidevalt suurenenud, kuid näiteks tootjate arv langes mullu esmakordselt, selgub värskelt ilmunud Eesti mahepõllumajanduse 2014. aasta ülevaatest. Möödunud aasta statistika põhjal oli Eestis mahepõllumajanduslikku maad 158 081 hektarit, mis moodustab 16 protsenti kogu kasutuses olevast põllumaast. Lisaks oli kontrollitud looduslikke korjealasid 129 790 hektarit. Mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtteid oli 2014. aastal registris 1542, mida on pisut vähem kui 2013. aastal (1553 ettevõtet). Uusi alustajaid oli mullu 97 ning mahetootmisega lõpetajaid 108. Tegemist on esmakordse juhuga, kui mahetootjate arv on aasta lõikes kahanenud. Üheks tõenäoliseks põhjuseks on asjaolu, et läinud aastal ei olnud uutel tulijatel võimalik taotleda toetusi mahepõllumajandusliku tootmisega alustamiseks.

Olemasolevad maheettevõtted on aga aasta-aastalt suurenenud ning nende keskmine mahepõllumajandusmaa pind oli mullu 103 hektarit. Seejuures kümne suurima maheettevõtte pindala ulatus üle 1000 hektari. Maheettevõtete arvu poolest oli esikohal Võrumaa, mahemaa pindala poolest aga Saaremaa. Kõige suurem oli mahepõllumajandusmaa osakaal Hiiumaal, kus see moodustas kogu põllumajandusmaast ligi kaks kolmandikku. Viimastel aastatel on hoogustunud ka mahetöötlemise ja -turustamise areng. 2014. aasta lõpus oli mahepõllumajanduse registris kokku 220 töötlejat, pakendajat, ladustajat ja turustajat. Tarbijate huvi mahetoitu osta on viimastel aastatel tuntavalt kasvanud. Mahetoidu eelistamise peamise põhjusena nimetavad Eesti tarbijad mahetoidu tervislikkust. Põllumajandusministeerium

Maailma toiduhinnad langesid jätkuvalt Läinud nädalal avaldatud viimane maailmatoiduhinnaindeks näitas taaskord langust, olles aprillis 171 punkti, mida on kuu varasemast 1,2 protsendi võrra vähem ning 19,2 protsenti vähem aasta varasema ajaga võrreldes. Tegemist on kõige madalama hinnaindeksiga pärast 2010. aasta juunikuud ehk maailma toiduhinnad on langenud umbes viie aasta tagusele tasemele, näitab ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni ülevaade.

Kõige rohkem langes piimahind, kuid vähenesid ka suhkru, teravilja ja taimeõlide hinnad. Seevastu lihahind tõusis läinud kuul esmakordselt pärast möödunud aasta augustit. Viljahindade languse taga on suurte varude olemasolu ning väiksem kauplemisaktiivsus, kuna ostjad arvavad, et viljahind langeb lähikuudel veelgi ja on seetõttu äraootaval seisukohal. Piimahinda mõjutasid mitmed tegurid, sealhulgas Euroopa Liidu kvoodisüstee-

mi lõppemine, Vene impordikeeld ja teadmatus, kui palju ostab Hiina tänavu piimatoodangut sisse. Maailma lihahinnaindeksi tõusule aitas kaasa ennekõike Okeaaniast pärit veise- ja lambaliha hindade kasv, kuna karjade taastamise nimel piirati seal eksporti. Ka sealiha hind tõusis pisut, seevastu kanaliha hind langes. Lihahinna üldist tõusu toetas veel Hiina, Jaapani, USA ja Vietnami pisut suurem impordinõudlus. FAO

maaelu MAAELU edendaja EDENDAJA 5

11. mai 2015 || postimees

Üle 40 aasta Eestis keelatud olnud hülgejaht on tänavu taas lubatud alates aprilli keskpaigast, mil emahülged olid lõpetanud poegade imetamise. Ette antud kvootide alusel võib hüljestele jahti pidada kuni aasta lõpuni.

Kaua keelatud hülgejaht algas taas

TeksT Maarja otsa, foTod tÕnis korts

äänemere suurima imetaja ehk hallhülge arvukus on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Sellest tulenevalt nimetati hallhüljes 2013. aastal uue jahiseaduse raames jahiulukiks, kelle küttimisettepaneku koostab Keskkonnaagentuur. Eelmisel aastal loendati hallhülgeid nende lesilates kokku ligikaudu 5300 isendit. «Küttimiskvoodiks on kokku lepitud üks protsent eelmisel aastal loendatud isendite arvust ehk siis 53 isendit,» sõnas Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. Hülgekvoot jaotati Eestis kolme piirkonna vahel – Liivi laht 33, Saarte põhja- ja läänerannik 8 ning Soome laht 12 looma. «Esialgu kütitakse hülgeid jahipiirkondade ulatuses, välja on jäetud avamerealad ja kaitsealad, kus üheks eesmärgiks on hallhülge kaitse,» rääkis Tõnis Korts. Tõnis Kortsu sõnul on toodud välja mitmeid argumente, miks lubada pärast nii pikka aega taas hallhüljeste küttimist. Esiteks on vaja reguleerida hüljeste kasvu ja teiseks on kalurid kurtnud, et nn nuhtlusisendid kahjustavad nende püüniseid. «Eks praktika näitab, kas reguleeritud küttimine seda probleemi leevendab,» nentis ta. Olulise nüansina tõi Tõnis Korts välja ka jahitraditsioonide säilitamise hülgejahi piirkondades, kuna tegemist on osaga meie rahva kultuuripärandist. HülgejaHiKooliTus

Eelnimetatud põhjustele tuginedes alustati hülgejahiga Soomes 1997. aastal, Ahvenamaal 2000. aastal ja Rootsis 2001. aastal. Hüljeste arvukus neis piirkondades on pidevalt tõusnud, mis näitab, et jaht ei ole liigi kaitsestaatust negatiivselt mõjutanud ning asurkond ei ole ohustatud. Kuna soomlased on tuntud hülgekütid ja nende pikaajaline kogemus selles valdkonnas ulatub 3000–4000 aasta taha, siis eelmise aasta lõpus käis Eesti esindus soomlaste kutsel kolmepäevasel hülgejahikoolitusel Oulu lähedal Hailuoto saarel. Meeskonna pani kokku Eesti Jahimeeste Selts, sinna kuulus peale riigikogulase Annely Akkermanni veel Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust ja tegevjuht Tõnis Korts. Hülgekütist koolitaja Jouni Heinikoski ja Soome Riikliku Ulukikeskuse Ranniku-Põhjamaa ulukihoolde pealik Stefan Pellas tutvustasid teoreetilises osas näiteks hülgejahi ajalugu, hüljeste bioloogiat,

ti. Tõnis Korts leiab, et ise ei pea hakkama jalgratast leiutama, sest soomlased on lahkelt lubanud kõiki oma materjale kasutada ning alguses rakendatakse suure kogemusega Soome koolitajaid. MuReKoHad

kooliTajad jouni heinikoski (vasakul) ja stefan pellas jäisel Botnia lahel.

käituma merel ja omandasime esmased teadmised küttimistehnikast ning tegime läbi kütitud uluki töötlemise etapid,» rääkis Tõnis Korts ja lisas, et koolitus sisaldas ka hülgeroogade valmistamist. RaKendaMine eesTis

eesTi esindus koosseisus annely akkermann, tõnis korts ja margus puust teoreetilisi hülgejahiteadmisi kuulamas hailuoto saarel.

liikide erinevusi ja nende eristamist looduses, seadusandlust ja jahieetikat. «Suurt tähelepanu pöörati just jahi eetilisele poolele, sest küttimise aluseks on austav suhtumine ulukisse. Hüljes on väärikas loom ja kütid suhtuvad temasse austusega,» tõdes Tõnis Korts. Praktilises osas toimus kahepäevane näidisjaht, mille tulemusena kütiti üks hüljes. «Õppisime

Hülgejaht eesti jahimeeste selts on hülgejahi osas positsioneerinud end kui ühiskondliku tellimuse täitjat ning seeläbi protsessi tähelepanelikult jälgides välja töötanud järgnevad mõttepunktid: 

hülgejaht peab olema riigi poolt rangelt kontrollitud;



hülgejaht baseerub teaduslikel alustel ehk küttimismahud määratakse ulukiseire osakonna poolt ja jahimehed esitavad kõik vajalikud biomaterjalid uurimistöödeks;



hülgejaht eeldab eriteadmisi, see tähendab eelnevat koolituse läbimist. koolituse eesmärgiks on nii teoreetilise kui ka praktilise osa läbimine, et tekiks arusaam suurest pildist ja praktilistest oskustest;



hülgejahi puhul kasutatakse ära maksimaalselt kogu loom ehk hüljes on tervikuna ressurss;



hülgejaht baseerub eelkõige kogukonnal ehk on kogukonnapõhine. ka külastusjaht peab toimuma kogukondlike sidemete kaudu;



hülgejaht eeldab erivarustust ja küttimistehnikat.

Tõnis Kortsu sõnul on hülgepüük suhteliselt ohtlik tegevus, palju hülgekütte on ajaloo vältel hukkunud. Soomes on hülgejahi koolituse läbimine vabatahtlik, kuid vaatamata sellele on koolitusel käinud praktiliselt kõik kütid. «Koolitus aitab jätkata katkenud traditsioone,» põhjendas Tõnis Korts ja sõnas, et Eesti Jahimeeste Selts on seisukohal, et ka meie hülgekütid peaksid läbima vastava koolituse. Eesti Jahimeeste Selts on Eesti hülgejahikoolituse osas kokku leppinud nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Keskkonnaametiga ning esitanud Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) vastava projek-

Ühe murekohana näevad teadlased seda, et jahimehed võivad hakata hallhüljeste pähe kaitstavaid viigreid laskma. «Puuduliku koolitusega kütid ei tee laskedistantsilt hallidel ja viigritel vahet, kuigi on nii enesekindlad, et väidavad seda tegevat. Kuna kahjutasu määr on küllaltki suur, siis oma viga nad vabatahtlikult ei tunnista, see ei kajastu küttimisaruandes ja hallhülge küttimiseks antud luba jääb lihtsalt maha kandmata,» ütles BNSile merebioloog Ivar Jüssi. Lisaks tõstatas Jüssi veel ühe olulise teema – algsest jahitraditsiooni säilitamise ja säästva kasutamise põhimõttest on tehtud niinimetatud säästev majandamine. «Säästva kasutamise idee on saak igal juhul kätte saada ja see ära kasutada, majandamise retoorika on poliitiline ja selle taga on vaid tõik, et jahipidamine ei ohusta populatsiooni. No loomulikult on ka see tähtis,» sõnas ta. Aprilli lõpus toimus Eesti Jahimeeste Seltsis hülgejahiteemaline ümarlaud, kus osalesid eri ametkondade ja huvigruppide esindajad ning arutati hülgejahi korraldusega seotud teemasid. Ümarlauas osalenud Keskkonnaministeeriumi jahinduse nõuniku Tõnu Traksi sõnul otsitakse kerkinud küsimustele ja probleemidele koos vastuseid ja lahendusi. Sügisel on kõigis kolmes jahipiirkonnas plaanitud koolituspäevade korraldamine, kus osalevad ka Soome hülgejahikoolitajad. e

6 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Maaelu Edendamise Sihtasutus valis Reet ja Targo Pikkmetsa Pärnumaalt Koonga vallast Talu ja Tulu OÜst 2014. aasta parimaks lihaveisekarjakasvatajaks.

REET JA TARGO PIKKMETS – pühendunud ja ebatüüpilised veisekasvatajad

asta parima lihaveisekasvataja valimisel arvestatakse veiste puhtatõulisust, söötmis- ja pidamistingimusi, näitustel osalemist, talu heakorda ja jätkusuutlikkust, aga ka muud. Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse esimees Raul Rosenberg märgib, et Eestis on palju karjakasvatajaid, kes teevad oma tööd andumusega. «Just neid tahamegi esile tõsta,» nendib Rosenberg. Targo Pikkmets ise ütleb tiitli kohta, et nagu välk selgest taevast. Reet Pikkmets lisab, et suures plaanis on nad hobikasvatajad, ja mõnes mõttes on neil isegi õigus. Pikkmetsade tiitel ongi erakordne. Maaelu Edendamise Sihtasutus jagas aasta parima lihaveisekarjakasvataja tiitlit üheksandat korda, seni aga on selle pälvinud suured kasvatajad. Eestis peaks ikka kõik justkui suur olema, et kiita saada, aga Pikkmetsad ei ole suured. «Ühe inimese täistöökoht,» ütleb Targo. Pikkmetsade karjas on 15 ammlehma, lisaks vasikad ja poisid, kes enam poisid ei ole, märtsi lõpu seisuga kokku 33 pead, noort kaks pulli peale selle. Aastas müüvad Pikkmetsad laias laastus 15 looma. Oleneb aastast. Seda ei ole palju. Ja 33 pead on väike kari. Kuna väikekarjakasvatajale pole aasta parima tiitlit varem antud, siis ei osatud Talu ja Tulu OÜs seda ka oodata. Ja võimalik, et Pikkmetsade puhul saigi otsustavaks just Rosenbergi märgitud andumus. innusTunud ja PüHendunud

Pikkmetsadest rääkides kasutab Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esimees Aldo Vaangi sõnu «innustunud» ja «pühendunud» ning seda korduvalt: pühendunud tõuaretajad, innustunud tõupropageerijad, tublid ja krapsakad. Käivad näitus-

TeksT kaie ilves foTod olev MihkelMaa

tel. Pikkmetsad ise ses midagi erakordset ei näe. Targo ütleb, et vahel tahaks ju midagi põnevat teha. Huvitavat. Inimeste hulka. No ja siis minnaksegi näitusele. Veel kõneleb Aldo Vaan Pikkmetsade kohta, et Pikkmetsad kasutavad portsjonkarjatamist. See käib nii, et nädalat paar on kari ühel karjamaal, siis kolib peremees karja teisele karjamaale noore ja värske rohu peale. Värske rohi hoiab lihaveise piimasooned lahti. Ah et milleks lihaveisele lahtised piimasooned? No eks ikka selleks, et vasikas piima saaks, kasvaks ja kosuks. Lõpuks märgib Vaan, et Pikkmetsade lihaveistele on võimalik päitsed pähe panna. Lihaveiste hingeeluga kursis Vaani sõnul pole see tavaline. Lihaveis päitseid ei kannata, aga Pikkmetsade omad on nii rahulikud, et kannatavad. Seda, et kari on rahulik, tunnistab Targo Pikkmets ka ise. Leian ühel kõletuulisel, aga päikesepaistelisel kevadhommikul Targo, Reeda ja nende väikese tütre Tuuli laudas hiiglasuurte valgete šarolee tõugu lihaveiste vahel asjatamas. Igaks juhuks olgu öeldud, et täiskasvanud lihaveis kaalub 600–800 kilo, kolme–nelja-aastane pull kuni 1400 kilo ja üle selle. Et nende vahel siis. «Armas pooletonnine,» ütleb Reet ja patsutab ilusat valget veist. See ei tee teist nägugi. Paistab, et meeldib. Teine «armas pooletonnine» Tupsu on eraldi aedikus, sest kipub lonkama. Suurema vaevata paneb Targo Tupsule päitsed pähe, sikutab esijala üles ja puhastab sõravahet. Tupsu laseb sel rahulikult sündida. «Tubli tüdruk,» sõnab Targo ja päästab Tupsu lahti. See suundub teiste juurde ja astub kepsakamalt. «Enne astus jõnkadi-jõnkadi,» ütleb Targo. Tuuli teatab, et Tupsu ema nimi on Tuti ja kaob veiste vahele. Reet lisab, et kui ema on T-tähega,

Tuti noh, siis on tütar kah T-tähega, Tupsu. Siis näitab Reet viiepäevast vasikat ja ütleb, et see on nende oma pulli Legaato esimene laps. «Kasutame palju kunstlikku seemendust, nii et vasikad pole oma isa näinud pildi pealgi mitte, aga ega see vasika puhul oluline ole,» lausub Reet naljaga pooleks. Värske papa Legaato, muide, sai oma nime selle järgi, et sündis Reeda ja Targo tütre Triinu solfedžotunni ajal. No ja eks neid Legaato vasikaid tule lähiajal veel ja veel – kevadine aeg. Legaatol endal on aprillis teine sünnipäev ja loodetakse, et selleks ajaks saab tonni täis. Aastane Ankur on maimuke: kõigest 600 kilo. Head oMadused VõiMenduVad

Nii et, jah, lihaveiste hingeelu lähemalt tundmata paistab, et nõnda see kõik peabki olema, peabki karja seas asjatama ning nime pidi iga looma ja tema lugu teadma; patsutama, oma pererahvas ikkagi, aga Targo räägib, et päris nii see ei ole. Naljaga pooleks ütelda olla šarolee küll rahulik elukas, seina mööda üles ei jookse, aga päris külje alla ei lase ka, olgu siis külje alla tikkuja oma või võõras. «Meie kari on nende väheste karjade hulgast, kus loomad ei jookse eest minema, võid nende vahel käia. Kõikides karjades ei või,» sõnab Targo. Just sellepärast ongi Pikkmetsad võtnud lihamüügilt suuna tõuaretusele. Sõbraliku liha eest rohkem ei maksta, aga sõbraliku tõulooma eest makstakse. Nii ongi kavas karja tasapisi valgemaks saada. Tasapisi valgemaks tähendab seda, et võimalikult palju oleks puhtad šaroleed. Praegu on puhtaid viieteistkümnest ammest seitse. Reet ütleb, et suvega tahaks saada poole peale: et oleks pool puhtaid kokku paarikümnest.

PikkmeTsade karjas on 15 ammlehma, peale selle vasikad ja poisid, kes enam poisid ei ole, maaelu edendaja külaskäigu ajal oli neid kokku 33 pead, noort kaks pulli peale selle.

Kümme siis. Teine pool oleks ristandid, kellel on limusiini verd sees ja herefordi ning simmentali. Suuremaks Pikkmetsad karja ajada ei tahaks. 20 mahub veel ära, selle maa, tehnika ja hoonetega. Karjamaad on neil kuskil 40 hektarit. Kogu karja puhtaks saada pole ka mõtet. Targo ütleb, et laiemas plaanis on lihaveisekasvatuse eesmärk toota ristanditega võimalikult hea kvaliteediga liha. Kui panna kaks lihatõugu kokku, siis mõlema head omadused võimenduvad.

11. mai 2015 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Reet Pikkmets

Targo Pikkmets

Sündinud 1972. aastal

Sündinud 1964. aastal

Haridus: 1996 Eesti Põllumajandusülikool, loomakasvatus

Haridus: 1983 Tihemetsa sovhoostehnikum, mehhaniseerimine; 1993 Eesti Põllumajandusülikool, agronoomia; 2002 Tihemetsa põllumajandustehnikum, raamatupidamine

Töö: aastast 2005 OÜ Talu ja Tulu juhatuse liige, alates 2012 Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi kodulehe toimetaja Huvid: male

Töö: aastast 1996 põllumajanduskonsulent, alates 2005 OÜ Talu ja Tulu juhatuse liige Huvid: jahindus, jalgrattasõit

Lapsed: peres kasvamas kaks tütart, 9-aastane Tuuli ja 11-aastane Triinu

Järglane kasvab parem kui puhtatõuline lihaveis. Seda muidugi juhul, kui ristamine õnnestub. Kui läheb nässu, ei siis tule midagi. Pikkmetsade lõppeesmärk on, et kaks kolmandikku oleks puhas ja üks kolmandik ristandid ja katsetamine. Reet ütleb, et tõuaretajana on nad alles algajad. Esimene puhas šarolee sündis 2013. aastal, toosama Legaato. Karjakasvatusega alustasid Pikkmetsad 2008. aastal. Reet oli siis alla neljakümne, nii et 2005. aastal asutatud Talu ja Tulu OÜ taotles noortaluniku toetust. Taotlus tehti plaaniga hakata kasvatama lihaveiseid. «Toetuse eest ostsime traktori, tegime ettevalmistusi. Aasta pärast ostsime loomad,» meenutab Targo. Lihaveiste asemel aga osteti hoopis piimamullikad. Lihaveiseid oleks saanud paar-kolm tükki ühest karjast, paar-kolm tükki tei-

sest, aga Pikkmetsad tahtsid paarikolmekümmet. «Siis ostsimegi kevadel piimamullikad plaaniga, et sügisel müüme maha. Mõeldes, et vähemasti oleme näinud, kas loomapidamine üldse õnnestub,» meenutab Targo. Otsus oli ka puhtmajanduslik: piimamullikas maksis tollal 5000 krooni, sama vana lihaveise eest tulnuks välja käia 8000 krooni. Tagantjärele tarkusena ütleb Reet nüüd, et säärast ebatüüpilist algust tema ei soovita. Ostetud piimamullikad seemendati lihapulliga. Pärast osteti lihaveiseid juurde. Nüüdseks piimatõugu loomi enam karjas ei ole. Šaroleedeni jõudsid Pikkmetsad katse-eksituse meetodil. «Katsetasime erinevaid pulle, aga šarolee andis samade pidamistingimuste juures looma kohta sada eurot rohkem tulu kui teised,» kõrvutab Targo. Siis sai jälgitud, kas see on juhus.

Targo PikkmeTs tunnistab ka ise, et kari on rahulik.

Ei olnud. Targo nendib, et herefordi sööda palju tahad, läheb rasva, aga ei kasva suuremaks. Šarolee kasvab. Eestis on šaroleed lihaveiste seas arvukuselt viiendal kohal. Kokku on neid Eestis ligi 5000 looma. 16 000 herefordi vastu see ei saa, aga mine tea, mis tulevik toob. «Šaroleed on seda väärt, et neid populariseerida,» ütleb Targo veendunult. Mahetalunikud on Pikkmetsad algusest peale. Lihaveisekasvataja jaoks tähendab see seda, et loomadele tohib anda vaid mahekasvatajale lubatud mineraale. Suurem hulk mineraale võib küll vasika kasvu soodustada, aga mida ei tohi, seda ei tohi. Samuti ei tohi profülaktika mõttes vaktsineerida ega vitamiine või seleeni süstida. Kui loom haigestub, siis ravimit anda tohib, isegi peab. Maheloomad peavad saama õues käia, neid ei tohi laudas kinni hoida. Karjamaad muidugi ei tohi väetada. See kõik teebki maheliha ostjale kalliks. Ja kuigi Reet on enne tõdenud, et ega sõbraliku liha eest rohkem maksta, on rahuliku looma liha parem kui stressis looma liha. «Kui loom on stressis ol-

nud, jääb liha vedel. Tahedat tükki ei saa. Ainult hakkliha- ja vorstimaterjal,» ütleb Targo. Kui sellisest «stressis lihatükist» toitu valmistada, saab roog tuimavõitu ja kuiv. uudisHiMuliK ja sõbRaliK

Aasta parima karjakasvataja tiitli kohta ütleb Targo, et ehk polegi see niivõrd neile kui tollele suurele ja kaunile valgele tõule. Šaroleedele. Uurin, mis sorti elukas šarolee siis on. «Uudishimulik ja sõbralik karjaloom,» iseloomustab Reet. Veis on üleüldse karjaloom, ei taha üksi olla, läheb ärevile ja pahuraks. Mõni ei kannata kahekaupagi elada. Pikkmetsade karjas elab mitu põlve koos: vasikad, mullused mullikad ja lehmad. Seda terviklikuma karja nad moodustavad. Neil kehtib hierarhia, üks on juht. Kui juhiga hästi läbi saada, on kõik korras. Kaitsevad oma karja ja kui vaja, kaitsevad peremeest ka. Targo meenutab, et tahtis kord koera proovida karja ajama. Aga veised võtsid ringi ümber Targo, pead koera poole, et sina, koer, hoiad meie peremehest eemale. Reet ütleb, et šaroleed ajavad oma asja, söövad ja magavad, ning

Lely haldustarkvara T4C poolt tuvastatakse:

Lely T4C juhtimisprogramm esitab infot indikaatorite abil, mis ilmuvad selgelt masina juhtpaneelile. See aitab langetada olulisi juhtimisotsuseid terase tarkvara abil, mis analüüsib ning esitab ainult mõistetavat ja kasulikku infot. Programm T4C tuvastab ka indluse, annab optimaalse seemendushetke ning tuvastab automaatselt tiinuse.

Tervise ja reproduktsiooni järelvalvesüsteem Lely Qwes Ainulaadne kaelarihma külge monteeritud lehma identifitseerimise ja aktiivsuse andur lehma terviseprobleemide ja kehatemperatuuri määramiseks varases etapis.

maaelu edendaja 9

11. mai 2015 || postimees

amm on niisugune, kes on väikest kasvu, sööb vähe, püsib terve ja piimakas, et järglased kasvaksid kiiresti. Targo imestab, et millegipärast on liikvel jutt, et šarolee on raske poegimisega: «Meie oma kogemuse järgi seda küll öelda ei saa. Ma ei tea, miks nii räägitakse. Ma ei saa sellest aru.» Pikkmetsade poegijad on ikka ise, abita hakkama saanud. Peale selle, lisab Reet, on šarolee intensiivse kasvuga ja väärindab hästi sööta. Maakeeli tähendab see seda, et sööb ja kasvab. Mida annad, seda saad. «Resultaat on kerge tulema,» ütleb Targo. Nii palju, kui sööb, nii palju ka kasvab, ja kasvatab lihast, mitte konti või rasva. Šarolee liha ei ole rasvane. Uudne laut

kui igav hakkab, siis tulevad juurde: «Meil on otse maja kõrval üks karjamaa. Kui teeme lõket või mängime lastega palli, siis veised tulevad ja vaatavad, mis me teeme.» Reeda sõnul on šaroleed lausa mõnevõrra õpetatavad. Harjuvad peremehe häälega ära, teavad, kus on karjamaa. Kui hõigata, siis tulevad. Mõni üksik õpib isegi nime ära, aga üldiselt mitte, tullakse vissu-vissu peale. Sellele vaatamata on Pikkmetsade karjas igal loomal oma nimi. Targo ütleb, et jah, pealiskaudsel vaatlusel võib ju tunduda, et kõik loomad on ühesugused, aga ei ole. «Sada protsenti on igaühel oma nägu. Iga kasvataja teeb vahet,» sõnab Targo. Reet ütleb, et see on nagu tolles jutus jäneseemast ja tema poegadest. Lehm küsinud jäneseema käest, kuidas too poegadel vahet teeb: temal on üks vasikas, aga jäneseemal on kaheksa poega. «No kuidas sa aru ei saa,» pahandanud jäneseema. «See on see valge punaste silmadega jänesepoeg, ja see on see valge punaste silmadega jänesepoeg, ja …» Šaroleeammed on head poegijad ja neil jagub ohtrasti piima. Hea

Hoole kohta kõneleb Targo, et šarolee on elukas, kes võtab kogu aja, mis talle antakse, aga kui nendega paar päeva üldse ei tegele, siis ei juhtu ka midagi. Üldiselt toimetavad Pikkmetsad põhimõtte järgi, et loomapidaja vastutab looma eest sünnist surmani. Kuidas siis muidu?! Nii et kuigi ei peaks, pühendavad Pikkmetsad loomadele iga päev vähemalt pool tundi, et pisikesed probleemid suureks ei paisuks. «No nagu täna selle jalaga,» ütleb Targo. Poleks märganud, oleks päeva-paari pärast jalg puhta haige olnud, nüüd aga sai korda nagu naksti. Mis Pikkmetsade puhul veel märkimist väärib, on laut. Toreduse pärast see pole, aga tore näeb välja küll ja hakkab kaugelt silma: hiiglasuur valge avatud otsaga kasvuhoone, kust loomad pääsevad jalutama just siis, kui ise tahavad. Uurin, miks loomad kasvuhoones elavad. Tuleb välja, et polegi kasvuhoone, vaid Inglismaalt tellitud lambalaut. Toodi kohale, poolteist tonni toru ja kilet. «Paned kokku nagu Lego,» näitlikustab Targo. Eestimaa peal olla säherdusi ikka mõni veel. Targo pidi lauda küll ise natuke kõrgemaks ehitama, sest lammas on madalam loom kui lihaveis, aga laut on aus: 300 ruutmeetrit, õhurikas, valgusküllane, ei mingit ammoniaagihaisu, no ja külmlaudaga võrreldes ikka mitu korda odavam. e

10 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Selleks, et vastata küsimusele, millised on meie tulevikumetsad, peaksime selgeks tegema, miks ja kui palju meil tegelikult üldse metsa vaja on. Sealt edasi saame otsustada, milliseks soovime tulevikumetsad kujundada. Kuid kes ikkagi otsustab kõikide nende küsimuste üle?

Millised on meie tulevikumetsad? Tekst Marku Lamp, Keskkonnaministeeriumi asekantsler, foto priit pullerits

n üpris selge, et mets ei vaja alati inimese sekkumist ja peaks üldjuhul ka ise hakkama saama. Tänaseks oleme olulise osa metsamaast eraldanud ökosüsteemide toimimiseks, liikidele vajalike elupaikade ja Eestile omaste metsatüüpide säilimiseks. Need metsad, kus inimene on juba sekkunud, võivad ka edaspidi inimkätt vajada. Aga miks siis ikkagi metsi uuendada? Peamine eesmärk selleks on ühiskonna soov tarbida puitu ja teisi metsasaadusi, sealhulgas näiteks puhast õhku ja mustikaid. Samuti paneb metsi uuendama metsaomaniku soov saada oma metsast tu-

lu. Rohkem kui saja-aastane traditsioon metsade uuendamisel on üsna hiljuti jõudnud ka ÜRO tasemel rahvusvahelistesse kokkulepetesse ja on tänapäeva kestliku metsamajanduse üks põhialuseid. Eestis on ühiskonna kokkulepped metsade uuendamiseks kinnitatud Eesti metsapoliitikas, sellele järgnenud metsanduse arengukavades ja metsaseaduses. Metsade uuendamine

Eesti tingimustes uuenevad metsad ka ise. Riigi tehtud metsauuenduse inventuurid näitavad, et viimased kümme aastat on keskmiselt enam kui 95% metsadest uuenenud. Ent kuidas tulu kiiremini ja rohkem saada? Selleks oleme ma-

Tulevikumetsad on erinäolised, ent tänasest paremini kaitstud, hooldatud, toodavad rohkem tulu ühiskonnale ja seovad rohkem süsinikku.

jandusmetsade kujundamisele seadnud selged reeglid ja kohustuse pärast uuendusraieid metsad uuendada. Teadus annab meile soovitused, milline uuendamisviis siinsetesse metsadesse kõige paremini sobib ning metsaomanik saab tootlikkust kasvatada uuendusvõtete rakendamise ja hooldamisega. Metsanduse arengut kavandades oleme kindlaks teinud, et metsade uuendamisest saavad kasu nii metsaomanik, riik kui ühiskond tervikuna. Kasutades miljon tihumeetrit puitu loome 2350 töökohta, kümme miljonit eurot maksutulu ja 35 miljonit eurot täiendavat lisandväärtust. Võrreldes imporditava puidu kasutamisega on nii maksutulu kui lisandväärtus 20% kõrgem. Viimaste aastate raiemahud on jäänud alla kümne miljoni tihumeetri. Milline on riigi roll metsade uuendamisel? Metsade uuendamist mõjutab ennekõike metsaomanike tahe kasutada maaressurssi võimalikult otstarbekalt. Riik saab metsaomanikku motiveerida läbi seaduste, maksude ja toetuste. Seega on riigi roll uuendada riigimetsi ning suunata erametsaomanike tegevusi. Riiklikul tasemel oleme metsanduse arengukavaga kokku leppinud, et metsa tootlikkuse säilitamiseks tehakse metsauuendustöid vähemalt poolel uuendusraiealadest. Arengukavas on seatud eesmärgiks, et aastaks 2020 peaks 40% erametsades tehtud uuendusraiealadest olema erinevate tegevuste kaudu uuendatud. Eelmisel aastal küündis see näitaja pisut üle 20%. Muudatused soosivad

Selleks, et tagada seatud eesmärgi täitmine, on viimaste aastate jooksul tehtud mitmeid muudatusi, näiteks on muudetud tulumaksuseadust, et metsaomanik saaks raietest laekuva maksutulu arvelt investeerida näiteks metsade uuendamisse. Tänu metsaseaduse regulatsioonide lihtsamaks muutmisele ei pea uuendamistööde teostamiseks enam riigilt nõusolekut taotlema. Uuendatud sai ka jahiseadus, mis peaks maaomanike ja jahi-

meeste suhteid parandama ning aitama leida tasakaalu ulukite arvu ja metsakasvatuslike eesmärkide täitmise vahel. Metsade uuendamise kasvu aitavad saavutada jätkuvad toetused taimede soetamiseks ja hooldusraiete teostamiseks. Täiendavalt toetavad metsade uuenemist kvaliteetse materjaliga metsaselektsiooniprojektid Eesti Maaülikoolis ja Riigimetsa Majandamise Keskuses, geenireservi metsade säilitamine, seemnevaru hoidmine ja taimede kvaliteedi tagamise reeglistik. Täna on veel õhus ka mitmeid murekohti. Ühena neist erataimlate vähesus, mille tekkeks on küll loodud kõik eeldused, kuid tõenäoliselt on takistuseks olnud pikaajalise nõudluse puudus või ebastabiilsus. Samuti hoogustub erametsaomanike koondumine ühistegevuseks, kuid see pole olnud piisavalt kiire, et tagada kõikide ühistute efektiivne ja eesmärgipärane toimimine. Selleks, et erametsi saaks uuendada kodumaiste taimedega, vajavad taimetootjad kindlust ja pikaajalist perspektiivi suurtes kogustes taimede tootmiseks. Suuremad ootused

Ootused riigile metsauuenduse valdkonna suunamiseks on kasvanud ning seda kinnitab ka metsataimede kasvatajate koondumine ühise organisatsiooni alla. Metsade uuendamiseks on ka vastloodud Vabariigi Valitsuse tegevuskavas positiivseid samme. Selge on, et metsanduse arengukava eesmärkide täitmiseks tuleb kõigil pingutusi teha. On hea meel tõdeda, et neid pingutusi toetab nii valitsus, ühistulise tegevuse areng, meetmed metsade uuendamiseks ja hooldamiseks, taimede päritolupiirkondade regulatsiooni kaasajastamine ja seadusandlus. Millist tulevikumetsa siis ikkagi täna istutada? Õiget vastust ei ole! Tulevikumetsad on erinäolised, ent tänasest paremini kaitstud, hooldatud, toodavad enam tulu ühiskonnale ja seovad rohkem süsinikku. Tulevikumetsad on metsaomaniku nägu! e

maaelu edendaja 11 JĂ¤rgmine Maaelu Edendaja ilmub 8. juunil

Reklaam tel 739 0390 marvi@postimees.ee

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 â&#x201A;Ź/ha. Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee

12 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Möödunud kuul peetud Maamessil kuulsust kogunud lambatall Pärdik leidis uue kodu Jõgeva lähistel vastsete lambakasvatajate juures.

Staarlammas kasvab teatridiivade keskel Tekst ja fotod eili arula

õik, kes möödunud kuul peetud Maamessil külastasid loomade telki, mäletavad kindlasti ka üliarmsat Kihnu maatõugu lambatalle Pärdikut, kellest messi jooksul tehti vähemalt tuhandeid fotokaadreid ning kelle pilt kaunistas mitmeid seda sündmust puudutanud lehelugusid. Pärast messi kolis Pärdik Jõgeva valda Nõmme külla, kus ta kasvab nüüd tosinapealises lambakarjas, kuhu teiste hulgas kuuluvad ka Ita Everi, Salme Reegi ja Luule Komissarovi järgi nime saanud uted. Uus on lambakari mitte ainult Pärdiku, vaid ka tema kasvatajate jaoks. Nimelt võtsid kaks head sõpra, Kerle Jõeäär ja Denis Kadak, aprilli alguses julguse kokku ning ot-

sustasid teha elus kannapöörde, hakates endise töö asemel hoopis lambakasvatusega tegelema. Olgu öeldud, et kuigi Kerle ja Denis on eluaeg maal elanud, pole nad kumbki varem loomade pidamise ega laiemalt põllumajandusega tegelenud. Venna soovitusel lambakasvatajaks

Kerle tunnistas, et mõtles juba ammu, kuidas elada nii, et ei peaks päevast päeva palgatööl käima ja soovis teha midagi enda jaoks. Lambakasvatuse avastas ta tänu vennale, kes paar aastat tagasi Kihnus tööl käies nägi seal Kihnu maatõugu lambaid ning soovitas õel need soetada. «Ta ütles, et ta ise ei sooviks nendega iga päev tegeleda, kuid talle väga meeldiks vahel kodus käies lammastega toimetada

ja sel viisil stressi maandada,» meenutas Kerle paari aasta tagust vestlust oma vanema venna Priiduga. Siiski jäi toona lambakasvatuse teema aja- ja motivatsioonipuudusel soiku. Taas kerkis lammaste võtmine Kerle jaoks päevakorda käesoleval aastal, mil tema mõttega tuli kaasa sõber Denis, kes oli nõus end teemaga kurssi viima ja käed külge lööma. Kuna Denisil tol hetkel tööd polnud, siis otsustas ta osaleda Töötukassa korraldataval ettevõtluskoolitusel, mille lõppedes plaanib ta Töötukassalt lambakasvatuse tarvis ka rahalist toetust taotleda. Lammastepidamise kohta hankis Kerle teavet internetist. «Kihnu maalambakasvatajate seltsi kodulehelt leidsin väga palju olulist infot ning seltsi liikmed on väga lahked ja abivalmis oma teadmisi jagama,» selgitas ta ning lisas, et internetist loetud infost piisas, et lambakasvatusega algust teha. Siiski arvab Kerle, et pikemas perspektiivis jääb lambakasvatuse tarvis Internetist väheks ning juba mõlgutab ta mõtteid astuda sügisel Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli lambakasvatust õppima.

Kerle selja taga vasakul luurab jäärapoiss Pärdik parajat hetke perenaisele sülle pugemiseks. Sinna sooviksid võimalusel ronida ka ülejäänud lambad.

Internetist loetud infost piisas, et lambakasvatusega algust teha. Praegu kappab Denisi kodutalu maadel tosinapealine lambakari. Üheksaliikmelise karja leidis aprilli alguses kuulutusteportaalist lambakasvatuse idee algataja Priit. Müügikuulutuses oli küll mainitud, et müüakse Kihnu maalambaid, kuid kohapeal selgus, et tegemist pole siiski tõupuhaste loomadega. Tehingut nad selle pärast ikkagi katki ei jätnud ning tõid segaverelise lambakarja koju. Nädalajagu hiljem ostsid nad Maamessilt Mikkeni lambatalu pererahvalt Kihnu maatõugu uted

Kadri ja Ööbiku ning messil kuulsust kogunud jäärapoisi Pärdiku. Idee järgi soovivad Kerle ja Denis kasvatada ikkagi puhast verd Kihnu maalambaid ning karjas võiks tulevikus kasvada umbes sadakond looma. Suure tõenäosusega vahetatakse segaverelised loomad karjast välja juba käesoleval aastal, mis tähendab, et kuulsate näitlejate järgi ristitud Ita, Salme ja Luule aeg siin ilmas saab paraku ümber. Kogukond elab kaasa

Selleks, et lammaste kasvatamine ka tulu tooks, proovitakse loomadest võtta kõik, mida nad pakuvad: liha, vill, nahk ja isegi luud. «Olen läbinud naha parkimise koolituse, plaanis on selgeks õppida viltimine. Internetist vaatasin, kuidas on võimalik ära kasutada ka loomakoljusid ning isegi sooltest saab midagi teha, neist valmistatakse näiteks nööri,» rääkis Kerle. Toodangut soovivad värsked lambakasvatajad realiseerida otsetootmise kaudu. Tahtes võimalikult kasumlikult tegutseda, tuleb neil tõenäoliselt rajada oma tapamaja ning köök, kus toodangut valmistada, kuid juba praegu on olemas kokkulepped näiteks vorstitootmise osas. Veel on nende tegevuse vastu huvi üles näidanud ümberkaudsed põllumehed. «Ühe põllumehe käest saime näiteks ilma rahata heina, vastutasuks sooviti tulevikus meie lambaliha proovida. Teine, kes ise lihaveiseid kasvatab, tundis juba huvi, kuidas me liha tootma hakkame ning pakkus välja, et võiks siis tapamaja kahe peale teha,» märkis Kerle. Villast võib Kerle sõnutsi lasta teha lõnga ja viltkangast. Ta ise on Youtube’i vahendusel vaadanud, kuidas villa kraasida ja sellest lõnga kedrata, kuid otstarbekam on lõnga toota ikkagi ketrusvabrikus. Lähiajal püüab Kerle selgeks saada ka viltimise. Hetkel on Kerle ja Denisi lambakarjaga seotud nende mõlema pe-

maaelu edendaja 13

11. mai 2015 || postimees

Avinurme Puiduait on loodud eesmärgiga säilitada ja tutvustada kohalikku puidukäsitöö traditsiooni nii Eestis kui ka väljaspool.

Avinurme Puiduait tähistab 5. sünnipäeva

Tekst Maarja Otsa, foto Mairo Pajula

uiduaida omanikfirma AS E. Strauss tähistas eelmisel aastal oma 20. sünnipäeva ning puiduaita ootavad tänavu ees 5. sünnipäeva pidustused. Kuna tegemist on alles esimese juubeliga, siis peetakse sünnipäeva 16. juulil tordi ja Hanna-Liina Võsa lastelaulude plaadi esitluskontserdiga. Toodang

re. Denisi ema käib vajadusel karja pesamuna, Pärdikut, kaks korda päevas lutipudelist toitmas. Õige pea külastab nende karja ka pügaja ning siis tuleb meesperel see amet selgeks õppida. Enim rõõmu on lammastest ikkagi Kerle kolmel lapsel, kes igal võimalikul hetkel emaga kaasas lambaid toitmas ja silitamas käivad. «Pärdik saigi peamiselt laste pärast võetud, et oleks, keda süles hoida ja nunnutada,» märkis Kerle. Veel lisas ta, et juhul, kui lambapidamisest midagi välja ei tule ning nad sellest tegevusest loobuma peavad, on tulevikus vähemalt lastel hea seda aega meenutada. «Ega kahetseda pole midagi,» kinnitas tänaseks päevaks poolteist kuud lambakasvatusega tegelenud Kerle. e

Kristel Kuusik: «Kihnu maatõug on vähenõudlik ja ideaalne villalammas» Pärdiku sünnikodu asub Pärnumaal Mikkeni lambatalus, kus kasvab praegu kuuskümmend Kihnu maalammast. Lambatalu perenaine Kristel Kuusik soovitab Kihnu maatõugu lambaid just algajatele lambapidajatele, sest see tõug on hästi vähenõudlik ning kohastunud Eesti kliimas. «Neile ei ole vaja sooja lauta. Nad poegivad vabalt ka kahekümne viie külmakraadi juures,» kinnitas Mikkeni lambatalu perenaine. Mikkeni talu lammastest kasutatakse ära kõik, mis loomad pererahvale pakuvad. «Kihnu maa-lammas on ennekõike villa-lammas, teda peetakse heaks kasukalambaks. Me käime mööda laatasid ja pakume kõike, mida oma lammaste

seljast saame: vildime ja ketrame ning panen villa ka padja sisse. Liha oleme seni vaid oma pereringis söönud ja tuttavatele jaganud, kuid just läbitud koolituselt kuulsin, et rahva arvates on maalamba liha isegi õrnem kui lihalamba oma,» märkis Kristel Kuusik. Mikkeni talu perenaisele teeb rõõmu asjaolu, et viimasel ajal on huvi Kihnu maalammaste pidamise vastu suurenenud. «Ka meie alustasime võhikutena lambakasvatusega mõned aastad tagasi ning nüüd käime hea meelega oma lambaid laatadel inimestele näitamas ja rääkimas, milline see Kihnu maalammas siis on,» julgustas Kristel inimesi lambakasvatusega algust tegema. e

Peamiselt valmistatakse puiduaidas puidutooteid – mahukas tootenimekirjas on kokku 600 erinevat eset. Tootmismahu poolest valmib kõige rohkem puukorve, neid tehakse enamjaolt välisturu jaoks. Iga kuu punutakse puiduaidas 1000 käsitööpuukorvi. «Välisturistide seas on populaarsed etno- ja lillemustritega tooted, kuid siseturist ostab kõige rohkem meie uudistooteid: piima- ja hapukoorepaki hoidjaid,» kirjeldas Eveli Tooming. Tootmises kasutatakse sajandeid vanu puutöötraditsioone, mis iseloomustavad just Avinurme piirkonda. «Lisaks sellele püüame traditsioonilist puutööd edasi arendada, luues tootearendust, kuhu oleme kaasanud nii Eesti kui Soome disainereid,» rääkis puidu-aida juhataja Eveli Tooming. Puiduaida toodangust 60 protsenti läheb ekspordiks. Peale naabermaade jõuavad nende tooted veel Jaapanisse. Puiduaida juhataja sõnul on väga populaarsed ka nende töötoad, mis on loodud just kohalikku puutöö eripära silmas pidades ja mis on saanud Eestimaa turismitoodete ökoturismi kvaliteedimärgi EHE. Lisaks poele ja töötubadele on puiduaidas igapäevaselt avatud kohvik, mida Avinurmes muidu ei oleks. Kolm põlvkonda

Pereettevõttes tegutsevad üheskoos kolm põlvkonda – vanaema juhendab korvipunumise töötuba ning kõige noorema põlvkonna esindaja on ettevõttes praktikakogemust omandamas. Kui ettevõtte E. Strauss rajasid Eveli vanemad – Eve ja Enno, siis järeltulevate põlvkondade panus ja edasiarendus on Avinurme Puiduait. «Puiduait on olnud minu unistus juba kümme aastat, õppides ülikoolis kultuurikorraldust sai sellest unistusest reaalne plaan,» meenutas Eveli Tooming. Pereettevõtmise kõige suuremaks tugevuseks peab Eveli ühtehoidmist ja seda, et tavapärasest rohkem teatakse eesmärke, miks midagi tehakse ja mille nimel pingutatakse. «Töötunde ei loeta, kui

on vaja teha, siis tehakse ära,» sõnas ta. Tumedama tahuna tõi Eveli välja, et elu käib paljuski ainult ettevõtte ümber ja väljalülitamise aega jääb vähe. «Kui on perekondlikud sündmused, siis tihtilugu avastame end rääkimas tööst». Ühesõnaga on pereettevõttes E. Strauss tähtsate otsuste langetamisel olulisel kohal vanema põlvkonna kogemused ja elutarkus ning nooremate motiveeritus olla konkurentsivõimeline. Tööjõud

Avinurme Puiduaita külastab igal aastal enam kui 30 000 inimest ning tänu toodete müügile saavad kohalikud inimesed tööd. «Lisaks puidust toodetele leidub meie majas muidki käsitöötooteid, näiteks kindaid, sokke, linikuid,» kirjeldas Eveli Tooming ja lisas, et nad aitavad meeleldi müüa kohalikku toodangut. Kõige suurem murekoht Eveli Toominga sõnul on tööjõu leidmi-

ne maapiirkonnas, kuna Avinurme on koht, kus tegutseb mitmeid ettevõtteid. «Hetkel koolitame omale korvipunujaid ja nendest pooled käivad kaugemalt, sest see kohalik, kes tahab tööd teha, on juba rakendust leidnud,» rääkis ta. Avinurme Puiduait teeb praegu aktiivset koostööd ka Eesti Töötukassaga, sest soovib oma 25-liikmelist kollektiivi suurendada ja otsib juurde kümmet korvipunujat. Väikeses piirkonnas on kõik omavahel seotud. «See, et meie ja teised ettevõtted Avinurmes tegutsevad, pakub huvi noortele perekondadele, kes kohapeal tööd leides ei kiirusta Eestist lahkuma,» nentis Eveli Tooming. Avinurme Puiduait pälvis aasta alguses ka Siseministeeriumi välja antava regionaalarengu auhinna Regionaalmaasikas, mille raames hinnati kõrgelt neid, kes paistsid silma just kohaliku eripära säilitamise ja tutvustamisega ning andsid oma panuse piirkonna arengusse. e

14 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Esmalt anname mõned kõige üldisemad nõuanded harrastusaednikele – alates taimede valikust ning lõpetades nende hooldamisega.

«Noor Aednik» konkursi võitjate nõuandeid hobiaednikele Tekst Karl Matteus Nemliher ja Liis Kont, Räpina aianduskool , Foto Liina Liiv Väldi odavaid supermarketitaimi

Supermarketite riiulitele välja pandud taimi ei hooldata enamasti õigesti. Kui ostad taime kohast, kus tegeletakse igapäevaselt nende hooldusega, on taime kvaliteet kindlasti märksa parem kui laiatarbekaupluses. Vali koht ja siis osta

Inimestega juhtub aianduskeskustes tihtilugu nii, et üks taim võetakse siit ja teine sealt ning koju jõudes avastatakse, et kõigile ostetud taimedele polegi aias kohta. Taolise olukorra ennetamiseks mõtle aianduskeskuses ringi kõndides juba enne taimede ostmist täpselt välja, kuhu see istutada ning kas üks või teine taim ikka sobib sinu aeda, olgu leid nii põnev ja eriline kui tahes. Osta rohkem!

Teisisõnu: ära osta mitut erinevat taime, vaid pigem mitu ühesugust. Nii saad moodustada taimegrupi, mis tõuseb peenras palju paremini esile ja on mõjusam kui palju üksikuid erinevaid taimi. Väldi hellikuid

Taim, mis ei kannata meie kliima talviseid miinuskraade, võib lihtsalt ära külmuda. Tülikas on ka taimede igasügisene katmine ja kevadine lahtivõtmine, ilma et teaks, kas taim elas talve üle. Selleks, et sarnast situatsiooni vältida, on algajale aednikule soovituslik külmakindlate taimede kasvatamine. Tea taime kasvutingimusi

Taim on elus! Selleks, et ta kasvaks elujõuliselt ja näitaks end parimast küljest, peab taimele olema valitud

Noor Aednik 2015 «Noor Aednik» on noorte aiandusalane kutsevõistlus, mille parimad selgitati välja läinud kuul Maamessil peetud võistlusel.  Võistlejad pidid tundma seemnete liike ja aiatehnikat ning oskama pookida. Neile anti muuhulgas ülesandeks monteerida lillekast, istutada taimi, paigaldada kastmissüsteem ja arvutada taimedele vajalikke substraadi ning väetise mahte.  Võistlust korraldas SA Innove koostöös Räpina aianduskooliga. 

sobilik kasvukoht. Tema ei saa juuri selga võtta ja kohta vahetada. Tähelepanu peaks pöörama, kas taim tahab varju, poolvarju või täispäikest. Samuti tuleks jälgida, kas taim vajab niisket, parasniisket või kuiva kasvukohta ning savisemat või liivasemat pinnast. Veel on oluline veenduda, kas taim talub tuult. Ära jäta tüükaid

Kui kärbid oma põõsaid või puid, siis ära jäta maha lõigatud okste juurde mõne sentimeetri pikkust jätket, vaid lõika kohe tüve vastast või maapinna lähedalt. Nii saab haav jõudsamini paraneda, kuna sel on võimalik täielikult kinni kasvada. Samuti väldid nõnda haigusi ja kahjurite sisenemist hiljem kuivanud tüükaköndi kaudu. Küsi nõu spetsialistilt

Aiandusega igapäevaselt tegelev inimene oskab tõenäoliselt väga head nõu anda. Ära pelga nõu küsida, aednikud aitavad enamasti hea meelega ja tihtilugu ei oota nõuannete eest tasugi. Ilusam kodukant on ju kõigile kaunim vaadata. Julget pealehakkamist! e

Liis Kont ja Karl Matteus Nemliher Räpina aianduskoolist on hoos taimede istutamisega kutsevõistlusel «Noor Aednik», mille nad äsja võitsid.

Kuidas valmistada ette konteinerhaljastust? Esmalt vali anumaks sobiv pott. Sageli võib juhtuda, et konteiner ise püüab rohkem pilku kui taimed ning raske on leida kooskõla juhusliku kirju anuma ning seal kasvavate taimede vahel. Kirju pott võib ka lihtsalt eraldi kujunduselemendina seisma jääda, ilma et lisaksid sinna taimi. Taimedele nõu valikul võiks eelistada terrakotaanumat, vitspunutist, puit-,

metall- või glasuuritud savipotti. Järgmiseks valmista taimele korralik substraat. Selleks kata anuma põhjas olev auk potikilluga. Põhja lisa 5 cm keramsiiti ehk kergkruusa drenaažiks. Täida pott 2/3 ulatuses kompostmullaga (kolmele liitrile kompostmullale lisa kaks peotäit kanakakagraanuleid ja 5 tl kastmisgeeli) ning 1/3 ulatuses pane samas vahekorras kom-

postmulla ja kastmisgeeli segu. Kanakaka on väetiseks ja kastmisgeel aitab hoida niiskust. Poti servast jäta 1 cm kastmise jaoks vabaks. Pärast istutamist on vajalik regulaarne väetamine ja kastmine ning konteiner ei tohi kunagi läbi kuivada. Lõpetuseks vali konteinerisse taimed, mis kokku sobivad. Kuna paljud värvid ei harmoneeru omava-

hel, siis pead värvide osas targa valiku tegema, et tulemus jääks meeldiv ja ilus vaadata. Mõningad värvikombinatsioonid, mida soovitada, on punane-kollane-sinine, oranž-roheline-lilla, roheline-punane, kollane-lilla, sinine-oranž, külmad toonid (sisaldab sinist, näiteks sinakasroheline) ja soojad toonid (sisaldab kollast, näiteks kollakasroheline). e

11. mai 2015 || postimees

maaelu edendaja 15

kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

16 maaelu edendaja

postimees || 11. mai 2015

Olen suures kimbatuses, sest nüüd on käes see aeg, mille kohta Tagatalu perenaine ütles, et taimi lausa purskab maa seest.

Kirjeldamatud kevadtunded aias Tekst ja foto Merike Karolin

ks päev maja poole sammudes nägin, kuidas pääsuke kuuri uksest sisse põikas. Selle peale kontrollisin, kas majauksed on kinni. Eelmisel kevadel kasutasid nad juhust ja valisid meie laealuse köögikapi sobivaks pesitsuskohaks ja olid mõnevõrra häiritud meie ootamatust saabumisest. Lõpuks leppisid nad savimajaga ja harjusid minu edasi-tagasi saalimisega niivõrd, et ei pööranud mulle enam tähelepanu. Terve järgneva suve olid pääsukesed koera eest, sest tagaaeda oli nende hoiatusvidinad kuulda, kui õuele saabus hulkuv kass või külaline. Minu aia neljas kevad on täis lubadusi, et rohkem istutusalasid ei tule, seda lubasin ma juba eelmisel kevadel. Suvel? Sestap olen sel kevadel plaaninud vaid ühe kõrreliste ja okaspuude ala ning ühe poolvarju armastavate taimede ala, mis muide sai juba uhkesti nimetet Linnukaks. Aia hooldamine oleks muidugi kordades lihtsam, kui kasutada vana head katmisnippi, näiteks korralik kiht ajalehti ja peale sobiv multš, aga minu aias seda teha ei saa, sest siis koliksid viimne kui üks ümbruskonna põllumaade närilistest selle katuse alla, kontrollitud. Nii jääb üle lihtsalt turba või muu käepärase kraamiga multšimine ja järjepidev rohimine. Kui naati pole, aitab ka tavapärasest tihedam istutus, aga seda on vaja suhteliselt tihti harvendada, taimedel läheb ruttu kitsaks. Talv üle elatud

Talv oli leebe, kadusid aias praktiliselt polegi. Kõik turbapeenra kolmiklilled kasvavad mühinal, mitte et nad külma kardaks, lihtsalt neid

kevadmagun

pole see-kes-elab-turbapeenra-all ära söönud ega õhku tõstnud. Epimeediumid hakkavad õitsema. Minu selle kevade teine lemmik on kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Muhedik (vt blogi Muhediku maailm) nimetas seda väga tabavalt kaisumooniks, selle taime lehed embavad õrnalt õisi, mis päikese käes on säravvalged. Päikeselisel pühapäeval püherdasid neis mesilased, päris tubli trügimine oli. Maikuu on nagu august, külluslik ja joovastav. Metsasaared põldude vahel on kaugelt vaadates justkui Suure Aedniku meisterklass – erinevad kihid ja kõrgused ja toonid sulanduvad ning voogavad. Tõsta pilk ja sa näed. Linna tööle sõites möödun iga päev aiast, kus mägimändide vahel õitseb forsüütia, õitsemise järgi oletan, et tegemist on värd-forsüütiaga (Forsythia x intermedia). Minu aias õitseb tänavu rikkalikult looklev forsüütia (Forsythia suspensa), külmakahjustusi polnud. Igal aastal seda ei näe. Kuigi Korea forsüütia peaks teistest tunduvalt varem õitsema, alustasid põõsad ühel ajal. Ma lihtsalt ei oska seda kirjeldada, mis kevad teeb, aga küllap seda on kirjeldamatagi tunda. Okaspuudel on pungade paisumine käsil ja nad hakkavad järjest ilusamaks muutuma. Kivilasse olen istutanud mände, kuuski, nulgusid. Mulle meeldivad ümarad vormid aias, olgu siis tegemist aedniku või taimega. Näiteks sitka kuusk (Picea sitchensis) «Papoose». Mõned võivad muidugi ka lihtsalt kuhikud olla. Palsaminulg (Abies balsamea) «Kiwi» on alles napilt 15 cm pikkune, valge mänd (Pinus strobus) «Ontario», mille aastane juurdekasv on 5–6 cm, on tihe ja ümara kuni mätasja võraga vorm. Harilikud kuused ja männid ongi

tänavu kõige varmamad pungitajad, näiteks kõigile hästi tuntud hariliku kuuse (Picea abies) vorm «Little Gem». Harilik mänd (Pinus sylvestris) «Doone Walley» on lihtsalt vastupandamatu, sel on tõepoolest madal, harunev ja laiuv võra ning maikuu vihm lööb tihedalt asetsevad pungad särama. Ääremärkusena olgu lisatud, et aastane juurdekasv on vaid 2–3 cm. Mõelda vaid, kui kauaks sellest rõõmu jagub, igal aastal mõned sentimeetrid. Kellel oleks vaja veel kauem rõõmustada, võib mändidel enne jaanipäeva võrsed poole võrra lühemaks näpistada. Värvivarjundid

Mägimändidel on palju ilusaid sorte, näiteks «Sunshine», püstine vorm, millel on väga kaunis talvevärv, kasvab kümne aastaga 1 x 1,8 meetri suuruseks. Mulle meeldib, kui okaspuude värvivaheldus on sujuva üleminekuga. Harilik mänd «Wintergold» ehmatas mu esimesel kevadel päris ära, sest selle värv oli talvel nii kuldkollane ja kevadine üleminek niisugune, et ma hakkasin taime tervise pärast muretsema, kuni kohtasin teises aias samalaadset muudatust ja sain aru, et mänd ei hakka surema. Mägimänni «Rositech» valisin tema varjundite pärast, uusi kasve pole ma veel näinud, need peaksid tulema helekollased, aga vahepealsed toonid on väga kaunid, see mänd nagu õitseks kogu aeg. Serbia kuuskede austajatele soovitaksin vormi «Zuckerhut», koonusja võraga aeglasekasvuline kuusk. Kümne aastaga saavutab suuruseks 1,5 x 0,8 m. Sama liigi vormiga «Nana» olen ka väga rahul. Nii ma võiksingi tundide kaupa edasi lobiseda, musta männi ja Jaapani männi vormidest ei jõudnuki juttu teha. Aru-

saadav, miks lubadused kipuvad lubadusteks jääma, ja seda uut ala on hädasti tarvis. Ikka selleks, et kevad oleks kirjeldamatu ja aednik õnnelik. Olemegi koos kevadesse jõudnud, aga mul kripeldab üks asi südamel. Maaelu Edendaja lugejate hulgas on kindlasti palju tublisid köögiviljakasvatajaid ja katsetamishimulisi aednikke. Meie blogijate sõpruskonnas on üha enam levimas köögivilja kasvatamise viis, mille oleme nimetanud «ogoroodinaks» (andku filoloogid meile andeks). Minul on see veel ära proovimata, aga plaanis küll. Soovitan lugeda blogisid «Muhediku maailm», «Trummlandia», «Aidi Vallik avalikult» ja otsida välja köögiviljakasvatamise teema. Metsikut kevadet! e