Maaelu Edendaja

13. oktoober 2014 || postimees

maaelu teemaleht p천llu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

13. oktoober 2014 nr 8/12

maaelu edendaja 1

Heidi Hanso vahetas linnaelu talu vastu Madalad toiduhinnad panevad p천llumehed proovile Meesaagid erinevad piirkonniti m채rgatavalt Aardeotsijaid viib visadus sihile

2 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Juhtimisotsuste eksam

S

elle numbri avalugu räägib viimase nelja aasta madalaimale tasemele langenud maailma toiduhindadest ning nende mõjust Eesti põllumeestele. Eesti Maaülikooli professori sõnul on tegemist omamoodi eksamiga põllumeestele, mis peegeldab, kuivõrd õigeid juhtimisotsuseid tehti parematel aegadel.

Need, kes investeerisid tootlikkuse kasvu ja panid kehvemateks aegadeks «rasva» kõrvale, saavad madalseisus hakkama.

Käesoleva Maaelu Edendaja persoon Heidi Hanso on veidi teistsugune kui meie teemalehe persoonid tavaliselt – ta ei ole sugugi terve elu maal elanud, vaid maailmas ringi rännanud ning pealinnas teletööd teinud, kuid otsustas juba mõni aeg tagasi end perega Saaremaal Orissaare külje all sisse seada ja geralddurrellikult kireva loomade koosseisuga talu pidama hakata.

Nagu ikka, pakub Maaelu Edendaja ka uuendusmeelsemat temaatikat – sel korral tuleb juttu väävelplasmalampidest, mis on päevavalguslampidest oluliselt võimsamad ja need toimivad peaaegu nagu päikesevalgus, nii et taimed kasvavad nende all märgatavalt paremini.

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

oktoobri lind

maaelu edendaja toimetus

Raudkull (Accipiter nisus) Raudkull on väike, aga osav kütt. Ise vaid hakisuurune, lendab ta halastamatult järele värvulistele ning teinekord isegi tuvidele, et üks korralik kehakinnitus võtta.

Kuigi vanarahvas on raudkulli mõnikord ekslikult ka kanakulliks pidanud, siis viimasest eristub raudkull väiksema kehakuju, pikemate jooksmete ning varvaste ja pisut erineva lennupildi järgi.

Samuti võib vaatleja teinekord eksiteele viia see, et raudkulli emaslinnud on isastest tublisti suuremad.

Raudkull elab peaaegu igal pool Euraasias ning Eestiski on ta sagedane külaline nii maal kui ka linnas. Kui pesa võib raudkull teha ka tihedate puuvõradega linnaparki, siis küttimiseks vajab ta avatud maastikku ning seepärast võib teda tihti kohata linnades paikades, kus leidub lapike jäätmaad või arendamata piirkond.

Kui juhtute mõnikord pargis, metsatukas või põõ-

sastega karjamaal kohtama ebaloomulikult kõvasti käratsevat vareseparve, siis tasub silmad lahti hoida.

Just varesed on need, kes ähvardava olekuga raudkullile tihti kambakat teevad. Siis pole raudkullil enam asu ning tal tuleb võtta kiiremaid poognaid, et nokahoopide ja sakutamise eest pääseda.

Seegi pilt on tehtud hetkel, mil vareseparv otsustas sügisese heina keskel maas kükitanud raudkullile koha kätte näidata ning lind pidi ootamatult kiiresti õhku tõusma ja pagema. Sellistel hetkedel on fotograafil tükk tegemist, et õhus siksakitav lind kaadrisse püüda. Paari sekundi jooksul tehtud umbes kümnest klõpsust õnnestus ainult see.

Tekst ja foto Marko Paloveer, hobifotograaf, TV3 «Seitsmeste uudiste» peatoimetaja

maaelu edendaja 3

13. oktoober 2014 || postimees

Maailmaturu toiduhinnaindeks on langenud tänavu viimase nelja aasta madalaimale tasemele, samas kui tootmiskulud on märgatavalt kasvanud – seega tekivad tootmiskulude ja müügihindade vahele käärid, mis lõikavad valusalt põllumehe rahakotti ja panevad neid tõsiselt tuleviku pärast muretsema.

Põllumehed jälgivad murega aina madalamat toiduhinnaindeksit Tekst kristiina kruuse

E

riti on maailmaturul langenud piimahind, aga ka teravilja, taimeõlide ja näiteks suhkru hind. Ainsana tõusis lihahind.

«Loomulikult see paneb muretsema, sest kõik, kel on uued farmid ja tehnoloogiad kasutusel, neil on ka suur maksukoormus,» lausus selle aasta parim piimakarjakasvataja Ilmar Teevet osaühingust Vändra. «Me müüme praegu alla omahinna ja kui taoline seis kestab kaua, siis ma ei imesta, kui kevadeks on oodata põllumajandusettevõtete pankrotilainet,» lisas ta.

Teraviljakasvataja, Puide talu peremees Mati Nurm nentis, et tema talu toodangus tasub end praegu ära üksnes nisu, ülejäänud teravilja müügile maksab ta peale. See paneb Mati Nurmegi muretsema, kui kaua tuleb talu toime madalate hindadega, kui tootmiskulud – energia, tööjõukulud, väetiste hinnad jne – järjest kasvavad.

Mitmed mõjutajad

Eesti Maaülikooli professor ning majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värniku sõnul on madal toiduhinnaindeks põllumajandustootjatele korralikuks proovikiviks ning peegeldab ühtlasi hästi seda, kuivõrd õigeid otsuseid tehti parematel aegadel. «Need, kes investeerisid konkurentsivõime tõstmisesse ja kogusid headel aegadel varusid kehvemate etappide üle elamiseks, saavad kindlasti hakkama.

Raske on neil, kel «vana rasva» pole,» rääkis ta.

Maailma toiduhinnaindeksit mõjutavad Rando Värniku selgitusel mitmesugused tegurid, sealhulgas näiteks see, millised on kõikjal maailmas saagid olnud, missugune on nõudluse ja pakkumise suhe ning kuidas töötavad spekulandid ehk kui palju hoitakse toodangut vaheladudes kinni, et hindu kunstlikult mõjutada.

«Praegu on üks hindade languse põhjuseid selles, et seoses erinevate kriisikolletega, kas või näiteks Ukrainas toimuvaga, ilmnevad mitmed piirangud – turgusid suletakse ja avatakse ning tekivad pakkumisšokid, mis hindu mõjutavad,» selgitas ta. Ka varasemate aastate

Maailma Maailma toiduhinnaindeks toiduhinnaindeks 250 240

229,9

230 220 210

209,8

207,1

213,3

200

2011 2012 2013 2014 Allikas: FAO

kõrgemad hinnad tõid kaasa tootmise suurenemise, mistõttu on kasvanud nii pakkumine kui ka varud, mis omakorda surub hinda alla.

Ebapiisav riskide maandamine

Rando Värnik meenutas, et hoiatas juba aastate eest, kuidas toorpiima müümine lähinaabritele, näiteks Leetu ja Lätti, muudab piimatootjad kergesti haavatavaks – juhul, kui naabrite vajadus langeb või makstav hind ei ole enam endine, saavad siinsed piimatootjad kohe tagasilöögi.

Värnik selgitas, et pärast 2009. aasta kriisi maandasid tootjad piima kokkuostuhinna languse riski koduturul justnimelt nõnda, et hakkasid eksportima toorpiima Leetu ja Lätti.

Kuigi Värniku sõnul puudub piisav statistika – ja andmed –, milline on selle kriisi mõju piima kokkuostuhindadele, on siiski teada, et Balti riikides on praegu piima kokkuostuhinnad madalamad kui Euroopa Liidus keskmiselt. «Mistõttu on tõenäoline, et toorpiima müük Leetu ja Lätti ei ole siiski piisav riskide maandamiseks,» nentis Värnik.

Eesti tootjad küll oma väiksuse tõttu maailmaturu toiduhinnaindeksi kujunemist sisuliselt ei mõjuta, kuid see ei tähenda, et Eesti tootjad ei saaks valida, kuidas

Iga ettevõtmine on seotud riskidega ja ettevõtja peab suutma neid maandada, ütles Rando Värnik.

nende hindade raames mängida.

Professor Rando Värniku sõnul on üheks võtmeküsimuseks, kuidas suudavad Eesti tootjad luua võimalikult palju lisandväärtust alates toormest kuni lõpptoodanguni välja.

Teisisõnu – kuidas võtta enda toodangust maksimaalne kasu, mitte seda kergekäeliselt odava toorainena käest ära anda. Pikemas perspektiivis võiks Värniku arvates olla lahenduseks tootjatele kuuluva tööstuse rajamine või omandamine.

«Kas või näiteks Premia müük näitab, et vajame enam ühistegelikku piimandust, kus meie oma tootjad suudaksid piimale rohkem väärtust anda ja jõuda ise välisturgudele nii, et vahel seisaks võimalikult vähe vahendajaid,» rääkis ta.

Riskidega arvestamine

Rando Värnik möönis, et toiduhinnaindeks võib veel mõnda aega madalal püsida või isegi langeda. Samuti peab Värnik reaalseks, et ettevõtted, kes pole headel aegadel varusid jätnud ning on endale väga piiripealselt suured laenukohustused kukile võtnud, võivad õige pea suurtesse raskustesse sattuda ja silmitsi seista pankrotiohuga. «Aga siiski tahaksin loota, et tootjatel on varud, mis võimaldavad pool või kolmveerand aastat säästude arvelt üle elada. Iga ettevõtmine on seotud riskidega ja ettevõtja peab suutma neid maandada,» lausus ta.

Pikemas plaanis näeb Rando Värnik toiduhinnaindeksit siiski tõusvas joones liikuvat, sest maailma rahvaarv kasvab ning seega suureneb pidevalt ka vajadus toidu järele. «Kui kriisid saavad ületatud ja tekib teatav poliitiline stabiilsus, siis hakkab indeks arvatavasti taas kerkima,» sõnas ta.

Sama nentis ka tänavune aasta parim piimakarjakasvataja Ilmar Teevet.

«Tuleb edasi teenida. Igaüks on ise oma äri valinud ja igas äris on omad riskid,» rääkis ta, kuid lisas: «Ma ei usu, et piimahinnad enam väga heaks lähevad, kuid paremaks kindlasti, nii et saab taas jalgadele.

Praegu jääb aga vaid loota, et piin väga pikalt ei kesta.» e

Algas 2015. aasta Maamessile registreerumine!

Järgmine Maamess pole enam kaugel – veel pisut rohkem kui pool aastat ja Tähtveres asuva messikeskuse hallid ning platsid täituvad taas moodsaima tehnika ja tehnoloogiaga. Kuupäevaliselt saab sedapuhku Maamess toimuma 16.–18. aprillil 2015.

Järgmise Maamessi vapil näete jäära – ta on vahetanud välja möödunud messil väga populaarseks osutunud kuke. Lisaks vapilooma muutumisele toimub Maamessil kindlasti palju uuendusi – maateemaline suurüritus peab ju olema pidevas arengus! Siinjuures esitan üleskutse – kõik ettevõtjad, kel on Maamessiga seoses ideid, võtke julgelt ühendust margus@tartunaitused.ee või telefonil 504 2575. Kõik ettepanekud ja arvamused on kulda väärt!

Praegu on veel hea meenutada möödunud Maamessi. Kohale tuli 402 firmat kokku üheksast riigist. Lisaks Tähtverele haaras Maamess üheks päevaks enda alla Tartu kesklinna – toimus traktorite näitus ning paraad läbi linna. Kasvamata ei jäänud ka rahvaarv. Kolme päevaga külastas Maamessi rekordiline hulk rahvast: 37 800 inimest.

Algas registreerumine tulevaseks Maamessiks! Eelisjärjekord on loomulikult firmadel, kes vastavad messi temaatikale ja on osalenud ka varasematel aastatel.

Ilusat sügist ja kevadist Maamessi ootust!

Margus Kikkul

Maamess 2015 projektijuht

4 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Eesti mesinikele oli lõppev mesindushooaeg keeruline, sest hulk peresid sai talvel hukka ja ilmavingerpusside tõttu jäi saak paiguti kesiseks.

Meepuudust ei peaks siiski tekkima.

Kodumaist mett peaks jaguma kevadeni Tekst jüri saar, foto artur sadovski

E

esti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk tõdes, et saagi poolest oli aasta pisut alla keskmise, kuid tundus ehk kehvake mullusega võrreldes, mil saak oli väga hea. Samas ilmnesid tänavu tugevad piirkondlikud erisused.

Kogu mesindusaastale jättis pitseri külm ja vihmane juuni. Kilgi sõnul oli perede areng maikuus kiire ja ilmad korjeks soodsad. Kuu lõpuks olid pered ilusad suured ning mõned mesinikud vurritasid juba uudsemett. Osa veel viivitas lootuses, et mesilased kohe-kohe kärjed

ära kaanetavad. Siis aga tuli külm juuni ja külmaperioodil sõid mesilased ära enam-vähem kõik, mis tarudesse varutud oli.

Juulis läks küll korje uuesti lahti, aga saagikus sõltus taimestikust ja sellest, kuivõrd kuivus liiga tegi.

«Liivasemates piirkondades sai kuivus suureks probleemiks, sin-

Kuna Eesti mett jätkub ilmselt kevadeni välja, siis ei juhtu mee hinnaga suurt midagi, ütles Aleksander Kilk.

na see saak ka jäi,» lausus Kilk.

«Enamikus mesilates oli saak siiski keskmine, kuid tublisti alla keskmise nendes, kus ei suudetud sülemlemist vältida ja sülemlemist oli juunikuus palju.»

Põhjust tuleb otsida sellest, et pered olid suureks arenenud, kuid tööd ei olnud ja see tõi välja mesilaste sülemlemisinstinkti, mis vallandub, kui tööta noori mesilasi koguneb palju.

Kui suur hulk töömesilasi sülemiga ära lendas, jäid pered nõrgaks, korjemesilasi nappis ja olgugi looduses nektarit, polnud enam, kes seda tarudesse kannaks. Ka seepärast jäi mõni mesila napi saagiga.

Mee hind püsib

«Mul endal oli sama lugu, et saak tuli pisut alla keskmise,» sõnas Kilk.

Juba suvel hakkasid levima jutud, et mett napib ja mõni mesinik kruvis hinda, nii et paiguti küsiti ka kodunt müües kümme eurot kilost, rääkis Kilk. Kuid see hüsteeria vaibus.

Tartu turul jääb mee hind vahemikku 7 kuni 12 eurot kilo eest, mujal Eestis on keskmine turuhind 7 või 8 eurot.

«Kuna Eesti mett jätkub ilmselt kevadeni välja, siis ei juhtu mee hinnaga suurt midagi,» arvas Kilk.

Peale selle pidas ta tõenäoliseks, et kõik soovijad saavad oma tuttavatelt mesinikelt talvemee soetatud.

«Eestis läheb umbes 70 protsen-

ti meest otseturustamisega. Huvilised ostavad otse mesiniku käest kas mesilast, tellimise peale või laatadelt,» ütles Kilk. «Jah, ka poodides olen näinud, et küsitakse mõne kindla mesiniku mett. Ostjad tahavad usaldusväärsust ja seal meepurgi kaane all on lisaks meele tilgake usaldust justnimelt konkreetse mesiniku suhtes.»

Kaupluste varustatust mõjutab kesisem saak tema meelest vähe, sest neis on niikuinii müügil palju Lätist, Ungarist või lausa Hiinast toodud importmett.

Oma pitseri vajutas meesaagile ka talvekadu. Mitmetele uuringutele tuginedes lausus Kilk, et viimase talvega sai hukka 12–15 protsenti Eesti mesilasperedest. Ametlikel andmetel on mesilasperesid umbes 43 000, tegelikkuses võib olla kuni 50 000. Eelneva talvega võrreldes olid kaod siiski väiksemad, siis sai hukka veerand kõigist peredest.

Kilk tõi välja, et talvitumine läks selles mõttes ebaühtlaselt, et mõnes mesilas olid kaod väga suured, mõnes aga elasid kõik pered ilusasti talve üle.

Tähtis lesttõrje

Üks põhjusi, miks Eesti mesilates kipuvad talvekaod suured olema, on varroatoos ja sellega kaasnevad viirushaigused.

Praegu on mesilased juba tarudes kobardumas, mõni üksik veel lendab ning pered valmistuvad talveks. Kõigis mesilates peaks olema

• Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

maaelu edendaja 5

13. oktoober 2014 || postimees

Põllumeeste jaoks tõusevad mitmed riigilõivud

E

elnõu järgi tõusevad uuel aastal ka mitmed põllumehi mõjutavad riigilõivud, nagu näiteks seemneproovi võtmise lõiv ja mahepõllumajanduse kontrolliga seotud lõivud.

Näiteks, kui seni tuli seemneproovi võtmise ja laboratoorsete analüüside eest tasuda riigilõivu teravilja- ja õlikultuuride ning liblikõieliste heinataimede kasvatajatel 31,95 eurot ja kõrreliste heinataimede puhul 12,78 eurot, siis uuest aastast jagatakse seemne

proovi võtmine ja analüüs kaheks erinevaks riigilõivuks ning kõigile kultuuridele kehtestatakse ühtsed hinnad.

Seemneproovi võtmise eest on riigilõiv 40 eurot ning selle analüüsimise eest 60 eurot. Seega suureneb teraviljakasvatajate jaoks proovi võtmise ja analüüsi kulu umbes kolm korda.

Riigilõivud muutuvad ka mahetootjate jaoks. Mahepõllumajandusliku toote ettevalmistamise või sööda tootmisega tegeleva ettevõtte

Põllumajanduse ja maaelu arengusse läheb kaks miljardit eurot lisasöötmine lõpetatud, kuid lestatõrjeks on aeg veel sobilik.

«Varroatoosi hilist ravi oblikhappe suhkrulahuse tilgutamisega võiks veel teha,» kõneles Kilk. «Seda tehakse siis, kui haue on täielikult koorunud. Ajaliselt sobib oktoobrikuu teine pool ja novembri alguski. See haigus vajab rohkem tähelepanu, kui mõnigi mesinik on seni arvanud.

Kes on olnud hoolas, sel ei ole suuri talvekadusid esinenud, küll aga nendel, kes on tarvitanud vananenud ravimeid või üldse ravimata jätnud.»

Lisaks soovitas Kilk väikemesinikel, kes veel söandavad, kontrollida, ega pesaruumi keskmistel kärgedel, kust koorus viimane haue, pole sööta liiga vähe. Kui on, võib talvituv pere jõuda vastu pesaruumi lage ja sureb seal nälga, sest ei saa kõrvale meega kärgedele minna.

Tühjemad kärjed tuleks tõsta tarus serva poole ja kui kärgi on tarusse jäänud ülemäära, siis võiks ka liigsed kärjed välja võtta. Optimaalne pesaruum soosib talvitumist. e

aleKsander KilK, eesti mesinike liidu juhatuse esimees.

V

alitsus kiitis eelmisel nädalal heaks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu, mis annab seadusandliku aluse perioodil 2014–2020 põllumajandus- ja maaelutoetuste maksmisele ning selleks esitatavatele tingimustele.

«Järgmise kuue aasta jooksul on Eestil oma maaelu ja põllumajanduse arendamiseks ning toetamiseks võimalik kasutada ligi kaks miljardit eurot,» ütles põllumajandusminister Ivari Padar. «Peame neid vahendeid võimalikult mõistlikult kasutama, et 2020. aastaks oleks meie põllumajandus veelgi konkurentsivõimelisem ja maaelu elujõuline.»

Eelnõu reguleerib perioodi 2014–2020 põllumajanduse otsetoetuste, maaelu arengukava toetuste ja turukorralduslike meetmete rakendamist, nende kasutamise järelevalvet ning makse- ja sertifitseerimisasutuste töökorraldust.

Põllumajandustoetuste puhul tulenevad suuremad muudatused võrreldes perioodiga 2007–2013 Eu-

roopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformist. Näiteks lisanduvad põllumajanduslike otsetoetuste hulka kliima- ja keskkonnatoetus (nn rohestamine) ning noorte alustavate põllumajandustootjate toetus.

Maaelu arengukava (MAK) toetuste puhul antakse perioodil 2014– 2020 osa toetustest rahastamisvahendi kaudu tagastatava abina, see tähendab, et ettevõtjatel on võimalik saada MAKi vahenditest moodustatavas fondist MAKis ettenähtud investeeringute tegemiseks laenu. Samuti saab selle vahenditest garanteerida ettevõtjate võetavaid laene.

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu makstavate toetuste kogusumma perioodiks 2014–2020 on 992,6 miljonit eurot, sealhulgas Eesti riigi poolne kohustuslik kaasfinantseering 169,5 miljoni euro ulatuses. Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi kaudu on Eestile perioodil 2014–2020 eraldatud otsetoetuste rakendamiseks 1,007 miljardit eurot. Põllumajandusminis-

teerium

tunnustamise või korralise järelevalve eest tasutava riigilõivu määr tõuseb 32 eurolt 50 euroni ehk 1,6 korda.

Lisaks muutuvad lõivud seoses sordi registreerimise, kaitse alla võtmise ja kaitse all hoidmisega.

Näiteks sordi registreerimise eest makstavat riigilõivu tõstetakse seniselt 9,58 eurolt 20 euroni.

Riigilõiv sordi kaitse alla võtmise taotluse läbivaatamise eest tõuseb 63,91 eurolt 80 eurole. ME

eesti kalandusse ja rannapiirkondadesse investeeritakse 129,6 miljonit eurot valitsus kiitis heaks euroopa merendus- ja kalandusfondi (emkF) vahendite rakenduskava aastateks 2014– 2020, mille järgi investeeritakse eesti kalandusse ja rannapiirkondade arengusse 129,6 miljonit eurot. «kõige suuremat tähelepanu pöörame kalandussektoris uuel perioodil töötlemisele ja turustamisele, milleks plaanime kokku 32,5 miljonit eurot. see on oluline ka venemaa sanktsioonide mõjude leevendamisel,» ütles põllumajandusminister ivari padar (pildil). samuti plaanitakse rakenduskavas 27,7 miljonit eurot rannapiirkondade arenguks, 26,2 miljonit eurot kalapüügivahendite ja keskkonnahoiuga seotud investeeringuteks ning 17,8 miljonit eurot vesiviljeluse arendamiseks. Põllumajandusministeerium

6 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Paari aasta eest Ida-Saaremaale Orissaare lähedale ehk tagasi maale elama kolinud 30-aastast Heidi Hansot võib vabalt nimetada Seene-Heidiks, aga ka Õuna-Heidiks. Eelkõige on aga Heidi päris iseenda Heidi, kes elab maises paradiisis nii mitmeski mõttes.

Maailmarändur ja teletegija

Heidi Hanso

vahetas linnaelu geralddurrelliku loomamaailma vastu

M

is mõnele näib määratu ja tohutu vägitükina – võtta oma saatusel sarvist ning juhtida seda hoole ja armastusega suunas, mis tundub eriti maalähedase eluviisina –, on teisele loomulik ja loogiline eksisteerimisviis.

Pea ainuvõimalik.

Veel enne, kui jõudsin Heidile külla, leppisime me kokku, et kui räägime Heidist, siis räägime ka tema elukaaslasest Ristost. Risto on Heidi jaoks nii oluline ja tähtis, et ta on kogu aeg tuntav ning kohal. Omal vaikival moel. Tõnu talu, kus Heidi ja Risto elavad, on Risto kodutalu. Segasummasuvila, nagu Heidi ütleb. Saab ka teisiti öelda – neil ei ole ema kunagi kodus.

Talu asub vaid kuue kilomeetri kaugusel Heidi sünnikodust. Niisiis võib väita, et Heidi kolis tagasi koju pärast seda, kui oli maailma vaatamas käinud. Elanud on ta Inglismaal, Rootsis, Küprosel.

Muide, Heidi Hanso pärineb suurte rännumeeste perekonnast – vend Hannes Hanso, Kuressaare linnapea, sai tuntuks eeskätt oma reisidega ning õde Hille Hansol ilmus hiljuti raamat Istanbulist. Kogu Hansode pere – kuus last – on suur ja kokkuhoidev, ent igaühel neist on päris omad väärtushinnangud.

Heidil? Tema kõikehõlmav armastus hobuste, loomade ja sedakaudu ka maaelu vastu on midagi

Tekst ja fotod ene kallas, Meie Maa

niisugust, mis isegi mul kui maalapsel võttis kergelt suu lahti.

Lühidalt öeldes – tema loomad, kes moodustavad pisikese geralddurrelliku loomaaia, on kõik armastatud ning hoitud. Kui Heidi suur kiindumus on hobused – Risto hinnangul üpris kasutud loomad –, siis Risto «loomaaia-sektori» moodustavad linnud ning ta kasvatab neid kindlal eesmärgil ehk liha ja munade pärast. Lisaks lindudele ning hobustele on Heidil ja Ristol ka lambad ja sead.

Tänapäeval võib tunduda imelik, et sööd ära selle, kellest hoolid. Teisalt, kui loomade kasvatamine lihaks ongi eesmärk, olgu loomaks kasvõi intelligentne siga, siis väga kiinduda ei maksa. Samas ei saa kuigi ükskõikselt suhtuda, sest näiteks sead on lihtsalt ülivahvad ja targad loomad oma olemuselt. Ning olgem ausad, armastusega kasvatatud seal on siiski parem elu kui sel loomal, kelles nähakse vaid toorainet praeks.

Söögi peale Hansod poes eriti raha ei kuluta, kui välja arvata piimatooted, sest olgu muidu mis loom tahes, aga lehma Heidi ei võta. Kuigi mõni aeg tagasi juhtus nõnda, et üks lehm jooksis mööda külateed otse Heidi akna tagant mööda. Õues toimetanud Risto püüdis ta kinni ning lasi teadet levitada, et kelle oma. Selgus, et lehm oli tulnud päris kaugelt – justnagu täpselt Heidile külla. Või miks mitte päriseks ... Nii aga seekord ei läinud.

Hiljuti lisandus Heidi ja Ris-

to väikesesse loomaaeda pesukaru Meeli. Kingitus talust, kust Heidi ja Risto omale linde ostsid. Kõige uuemad asukad on nutriad, kes tulid Tõnu talu kollektsiooni koos imeilusa uue aiaga. Aga vast piisab sissejuhatusest. Alustan algusest.

Tervitustseremoonia

Mõeldes algust, ei pea ma silmas Aadamat ja Eevat ega ka mitte Liat ja Andrest, kelle tütar on Heidi. Mõtlen saabumist Heidi ja Risto koju. Tervitustseremoonias oli kandev osa kolmel koeral. Esimene neist, pisike Tšäku (Jack Russeli terjer) hüppas niipea, kui mu jalad maapinda puudutasid, mu kõrgesse autosse ning vaatas tähtsalt ringi, malamuut Vanilla pistis koonu pihku ning veidi umbusklik Tofu uudistas kõrvalt, enne kui julges sõrmi nuuskida. Heidi sõnul on see pisike umbusklik kuts tõeline valvur, teised tervitavad kõiki külalisi heatujuliselt ja lärmakalt.

Ja külalisi käib palju. Heidil oli tunne, et eelmisel suvel vooris neilt läbi pool Tallinna. Heidi mure, et Tallinn jääb maale kolides võõraks, on praeguseks haihtunud – Tallinn tuleb koju uksest ja aknast. «Mõnel päeval käis lausa 40 inimest,» märkis Risto ja arutles, et vahest peaks järgmisel aastal raha küsima ... Sisuliselt on ju Tõnu talus miniloomaaed. Kui jätta hobused-ponid-kassid-koerad ja kõige värskem asukas pesukaru kõrvale, peetakse kõiki loomi kindla eesmärgiga. «Me kumbki ei poolda loomade kasvata-

mist masstootmiseks,» sõnas Heidi. «Ja loomapidamine ei ole meile kummalegi võõras.»

Niisiis kaalusid nad tutvuse algul, kuhu elama asuda. Aga kuna Risto on looduseinimene, siis jäi maakodu, ehkki Heidi hoidis esialgu kümne küünega oma Tallinna kodust kinni ning mees pidi naist veenma korterist lahti ütlema.

«Ikka oli väike hirm maale kolimise ees,» sõnas Heidi. «Tähtsaid otsuseid vaagid ju pikalt.»

13. oktoober 2014 || postimees

maaelu edendaja 7

8 maaelu edendaja Samas teavad nad Ristoga mõlemad, et kui maaelu ikka väga üle viskab, siis korjavad nad lihtsalt kola kokku. Elu, mida nad Orissaare külje all elavad, on siiski nende oma vaba tahe, mitte sund ja kohustus.

Toas rääkisime ka muudest olulistest asjadest. Näiteks sellest, kuidas Heidi ja Risto tutvusid. Tavaliselt pean ma taolist küsimust ebadiskreetseks ja kuidagi kohatuks, aga seekord libises see üle huulte, kui vaatasin neid kaht, õigemini küll kolme – Heidit, Ristot ja pisikest poolteiseaastast Hendrik Raju. Kuidas on võimalik, et nii erinevad inimesed leiavad üksteist?

Lihtsalt leiavad.

«Mul on au omada viis aastat nooremat meest,» naeris Heidi. Üksteise võidu pajatasid Heidi ja Risto, kuidas nad olid Orissaare legendaarses ööklubis Luciferis jõulude ajal tutvusid. Noor lapseema Heidi tulnud sinna üle hulga-hulga aja õdede-vendadega aega veetma, Ristol olnud aga üldse teine kord elus Luciferis käia. Kui mõned üksikasjad välja jätta, siis sisuliselt klappisid nad kohe. Vaikne Risto ja suhtlemisaldis Heidi.

Rääkisime ka Heidi tööst, teletoimetamisest. «Käin mandril võtetel, aga üldiselt ei ole mul vahet, kus videot monteerin,» sõnas ta.

Niisiis otsustas ta luua «kodukontori», investeerides korralikku arvutisse. Töö iseenesest näeb välja nii, et päeval müttab ta õues, õhtul-öösel on arvuti taga.

Aga millal magab? Seda aega tal

postimees || 13. oktoober 2014

Heidi Hanso Sündinud 24. augustil 1984 Kuressaares.

Haridus 1990–1999 Orissaare gümnaasium, 1999–2004 Noarootsi gümnaasium, 2002–2003 Karlsberg Gymnasietis Rootsis, 2006–... Tallinna ülikool, referent-toimetaja eriala.

Töö 2005–2006 Tornimäe põhikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja 2005–2006 Orissaare gümnaasium, rootsi keele õpetaja 2006 TV3 «Seitsmeste uudiste» reporter 2006 Kalev Meedia, omasaadete produtsent 2007–2009 kirjutav ajakirjanik, Rootsi meedia järelevalvespetsialist ja vabakutseline teletoimetaja 2009 kodanikualgatuse «Teeme ära!» mõttetalgute reklaamitoimkonna liige ja Saaremaa koordinaator; vabakutseline teletoimetaja 2010 kodanikualgatuse «Teeme ära!» talgupäeva reklaamitoimkonna juht 2012–… vabakutseline teletoimetaja ja stsenarist.

Alates 2010. aastast on Heidi töötanud vabakutselise teletoimetajana ning teinud erinevatele telekanalitele väga erineva loomuga saateid. Näiteks European Brodcast Unioni parima haridussaate auhinna võitnud noorte teadusvõistlussaadet «Rakett 69» toimetas ta neli hooaega, lisaks «Õhtusöök viiele» esimest hooaega.

Aastal 2011 oli Heidi stsenarist ja toimetaja dokuseebile «Piirideta armastus». 2012. aasta suvel toimetas ta «Suverõõme».

Mullu suvel kaks Kolmedokki – «Looduslapsed: Teerajajad» ja «Looduslapsed: Öko», lisaks ka «Jane ja Urmet + 10» suvine ja talvine hooaeg jpt saateid.

Pere: elukaaslane Risto Ränk, 4-aastane tütar Uma Säsil ning poolteiseaastane poeg Hendrik Raju.

paraku väga palju pole. Heidi tunnistas, et tõesti-tõesti on tal krooniline unepuudus.

Pajatamise käigus said valmis vutimunad (neid tuleb keeta küm-

me sekundit), pisikesed ja maitsvad.

Pärast munade ja seente mekkimist vaatasime kohaliku loomaaia üle. Ringkäiguga liitus 4-aastane Uma. Linnuaed-linnumaja

Kõigepealt jõudsime linnuriiki, peatudes tuvide juures. Risto tutvustas linde – näe, see seal on lihatuvi, see aga sporttuvi ehk kõrglennutuvi, see Pekingi kurgtuvi. Lindude sagimine võttis silmad kirjuks ning tiivad panid õhu liikuma. Umagi lipsas linnuaeda, kaasas maitsev toidupoolis. Tuvide lapsed tiirutavad linnuaediku ümber, pidades taluõue oma koduks.

Järgmisena tutvustati mulle linnumaja – üks pisike linnuhakatis oli leidnud sealt varjupaiga, puure asustasid vutid. «Mis puudutab vutimajandust, siis hetkel teeme seda kõike enda jaoks, aga meil on tunne, et see on asi, mida tasuks tõsisemalt ette võtta,» sõnas Heidi.

Kohe kõrval oli õunaaed, mis sisaldas peale õunapuude ning mahakukkunud ubinate kõiksugu linde.

Heidi ja Risto seisid aias ja muudkui nimetasid ja nimetasid. Parte, kanu, muskusparte, hanesid ...

Seltskond oli kirju ja paistis, et sel vigase jalaga pisikesel linnul tuleb vägisi hakata inetuks pardipojaks – nii oleks kogu seltskond koos.

Kass, hobused ja lambad

Teel hobuste juurde sügasin linnumaja ees lebaval, end päikese käes soojendaval kassikesel pead. Ja leidsin end mõtlemas – kummaline, kassi ei näi kohalik linnupark üldse huvitavat. Ta oleks justkui saakloomadega rahu sõlminud. Küsisin

igaks juhuks üle – ning jah, kass on rahumeelne. Samuti koerad, kui juba jutuks tuli. Nemad olid küll veidi õpetust saanud, aga nad ei kipu koduse loomaaia elanikele kallale. Linnud olid enne kui koerad, ja koerad võtavad linde kui pererahvast. Või vähemalt pererahvale lähedal seisvaid isikuid. «Meil peavad kõik korralikult käituma,» oli Heidi resoluutne. Niisugune on tingimus, et elada Tõnu talus. Mis ajendas omakorda uurima, kas siis keegi on ka halvasti käitunud? Selgus, et ei ole.

Aga enne, kui jõudsime hobuste juurde, rääkis Heidi imeilusast Hazelist, kelle ta sai endale veidi kehvas seisus. Läks päris hulk aega, enne kui aru saadi, et vaeseke on nakatunud borrelioosi. Ning peale kõige kandis ta varssa. Varsaga oli lausa see lugu, et Heidi oli sunnitud ühel mälestusväärsel õhtul-ööl hakkama ämmaemandaks, muidu võinuks lugu kehvalt lõppeda. Nüüd jookseb juba 3-kuune Ränk Ruudi ema sabas, näksab pahaaimamatuid külalisi hõlmast (ega ta tegelikult väga valiv ei ole – vabalt võib ka õlga sõbralikult näkitseda) ja näeb ütlemata ilus välja. Nemad kaks elavad kohe talu juures, teised hobused koos ponidega on veidi eemal.

Kohe maja juures elavad ka lambad ja sead. Asjaolu, et Heidi ja Risto sead on ühed äärmiselt toredad elukad, mind nii ei üllatanud, küll aga lambad, kes silmnähtavalt nautisid inimese seltskonda.

Kohe lambaaia kõrval on tiik, kuhu Risto kavatseb kalad mitmes kihis elama asutada. Tiik on muuseas niisugune, mis ei kuivanud ka

maaelu edendaja 9

13. oktoober 2014 || postimees

Risto savikoda

Koer Tsäku, «Ränga talu» esimene varss Ränk Ruudi, 4-aastane Uma Hazeli seljas ja Heidi talu lähedal karjamaal.

Uma lipsas, saiatükk käes, tuvide juurde.

Linnud on rahul.

läinud suve kuumuses kokku – ilmselt toidavad seda allikad.

Päevas läheb loomade eest hoolitsemisele suhteliselt vähe aega, sest toitmine on automaatsüsteemil. Ristol kulub lindudele iga päev tund pluss iganädalane koristus linnumajas, Heidil läheb loomadega veidi kauem. Kindlasti mitte niipalju, et sest tüdiks. Ja oma hobuseid ta käib ikka mitu korda päevas vaatamas, sest hobused on ja jäävad Heidi kireks.

Kui selline elu ei ole maapealne paradiis, siis mis seda üldse on? e

Armastusega kasvatatud seal on siiski parem elu kui sel loomal, kelles nähakse vaid toorainet praeks.

Heidi elukaaslane Risto Ränk kasutab oma savikoda peamiselt aasta pimedamal ajal, kui väljas midagi eriti teha ei kannata. Iga savikoda saab aga alguse nõnda, et on keraamik ja on inimene, kes oskab projekte kirjutada. Ja keegi, kes suudab toodangut müüa. Risto puhul on see muidugi Heidi.

Risto õppis Kuressaare ametikoolis kunstilist kujundamist, sealhulgas keraamikat. Juba lapsepõlves olnud tal nõrkus keraamiliste anumate vastu, ta ostnud näiteks oma taskuraha eest tasse. Õpingute ajal tegi ta kolmandal kursusel projekti, et saada endale savikoda. Kuna ta oli toona alles 17 aastat va-

na, siis tekkis sellega seoses veidi raskusi.

Siiski sai ta oma raha, kuid midagi läks valesti ja ta jäi 40 000 krooni eraisikule võlgu. Laevaehitusfirmas Alunaut teenis ta raha tagasi.

Pärast seda töötas ta ühe aasta Anglas keraamikuna, misjärel oli tal nii palju algkapitali, et sai alustada isikliku savikojaga.

«Eestis on üpris raske oma toodangut müüa,» nendib Risto.

Siiski läheb ses suhtes hästi, et puhtalt keraamikuna elab ta ära. Saladus seisneb selles, et Risto on sündinud keraamik – treimisoskust on vähestel, Risto on aga tundlike kätega. «Öeldakse, et savi ei saa osata, kui sa pole seda 10 aastat teinud,» on Risto tagasihoidlik.

Risto teeb kõrgkuumuskeraamikat. Muuseas valmistas ta ise gaasiahju, kus saab kasutada elus tuld, mis tekitab anumatele detailse tekstuuri. Elektriahjuga tehtut on gaasiahjus valmistatuga raske võrrelda, esimene jääb tuntavalt teisele alla. ME

10 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Kuigi saagikoristamine veel käib ning mõned viljad on üllatanud kidurusega, jäävad köögiviljakasvatajaid tänavuste saakidega siiski rahule. Seevastu köögiviljahinnad on madalapoolsed.

Köögiviljakasvatajad jäävad saakidega rahule Tekst Maarja Otsa, foto mihkel maripuu

K

adarbiku talu juht Veiko Pak nentis, et saakidele saab lõpliku hinnangu anda siis, kui laod on lukus ja põllul enam toimetamist pole, kuid praegu tundub, et tänavused saagid on pisut üle keskmise. «Ideaalset olukorda pole kunagi, aga midagi väga pahasti ka ei ole,» märkis ta.

Säga-Aaviku talu perenaise Sirje Alliku sõnul sai nende talu tänavu rekordilise kartulisaagi, teisalt jäid porgandid sedavõrd kehvaks, et need müüki ei lähegi, vaid perenaine valmistab neist kuivatatud porgandikrõpse. «Porgand on haruliseks läinud – kas siis kuivast

või sellest, et sai hästi vara maha.

Ma ei teagi. Taolist saaki ei ole mul kunagi varem olnud,» tõdes Allik.

Metste talu perenaine Katrin Pärn nentis, et ilm on olnud käesoleva hooaja jooksul väga muutlik – kevadine soojalaine, jahe juuni, südasuvine peaaegu troopiline kuumus, järsk ilma jahenemine ja vihmaperiood – kuid vaatamata sellele on saagid pigem head.

Eriti jääb Metste talu rahule porgandi, kartuli ja aedoa saakidega. Talu on püüdnud riske hajutada juba külvamisega.

«Porgandit külvame kahele erinevale põllule, millest üks on veidi liivasema mullastikuga ning teine raske savimullamaa – nii ongi igal aastal vähemalt porgandisaak oo-

datult hea, olgu see siis põuane või liigniiske suvi.»

Metste talu üheks põhitoodanguks on sibulad, nende saagiga talu väga rahule ei jäänud. «Salatisibula jaoks on olulised võimalikult stabiilsed ilmastikuolud. Kasvuperioodi keskel ootame alati keskmiselt sooja temperatuuri, kuid mitte soojemat kui +25 kraadi ja mõõdukaid regulaarseid vihmahoogusid. Kahjuks oli juunis jahe, sellele järgnes kuiv juuli ja sibulad jäidki eelmiste aastatega võrreldes veidi väiksemateks,» rääkis Katrin Pärn. Samuti kippus augustis saabunud kahenädalane vihmaperiood saaki kahjustama. «Sibulad olid oma kasvu lõpetamas, kuid rohkete vihmasadudega kasvas osa lõhki või sattus vihmavesi soomuskestade vahele,» lisas ta.

Südasuvise põua tõttu jäi Katrin Pärna sõnul tavapärasest mõnevõrra lühemaks ka avamaakurgi hooaeg. «Meie suvi on juba kord selline, et stabiilset ilma pole loota,» nentis ta.

Kadarbiku talu juht Veiko Pak nentis, et kuna saagid on üldiselt head, siis on tänavu ka hinnad mõnevõrra madalamad kui mullu.

«Eks ikka alati loodetakse, et hinnad oleksid kõrgemad, aga ega siin midagi uut ei ole. Me oleme üle 20 aasta köögivilja kasvatanud ja niimoodi see elu käib – kord on paremad, siis madalamad hinnad.» e

maaelu edendaja 11

13. oktoober 2014 || postimees

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad. www.apmets.ee

Vostok Wood OÜ ostab kasepaberipuud üle Eesti.

Tel 5345 4927.

OÜ Kolmestar ostab kasvava metsa raieõigust ja metsakinnistuid.

Samuti teostame raiet ja vedu.

Tel 512 3356, Jaan. e-post: jaan@kolmestar.ee www.kolmestar.ee

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha.

Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee Malberg Arenduse OÜ METSA ÜLESTÖÖTAMISTEENUS

MTZ 82 väljavedu. Harvesteri- ja saemeestelõikus • metsamaterjali ost • lankide kokkuost • kraavide ja teeäärte puhastamine võsast • hakkematerjali ost Teeme teie metsad korda! Kuulutus ei aegu!

Tel 525 4732, e-post metsadkorda@gmail.com

12 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Detektorism on hobi, mis võib hea õnne korral ka raha sisse tuua, kuid enne metalliotsijaga põllul ringi luusima hakkamist ja maa sonkimist tuleks end reeglitega korralikult kurssi viia.

Aardeotsijate jaoks on leidmisrõõm rahalisest autasust suurem Tekst ja fotod Eili Arula

P

aljud on lapsepõlves lugenud seiklusraamatuid aarete otsimisest ning ka ise sealjuures unistanud leida maapõuest rahapada. Enamik meist jätab aardeotsimise mängud lapsepõlve, kuid mõned lasevad unistusel elada ka täiskasvanueas ning veel enam – teevad aardeotsimise enesele hobiks, mis küll ei pruugi alati muuta otsijat määratu rikkaks, kuid annab uusi teadmisi ning lisab argiellu põnevust.

Neid mehi ja naisi, kes hobikorras aarete otsimisega tegelevad, nimetatakse detektoristideks. Jõgeva lähistelt pärit Ain Alatsei ostis omale metalliotsija 1999. aastal. «Oli vaja kontrollida üht legendi, mil-

le kohaselt olid maapõue peidetud teatud asjad. Peidetud asju muidugi ei leidnud, aga otsingute käigus tuli päevavalgele hoopis teisi leide ja nii see huvi kuidagi külge jäi,» meenutas Alatsei.

Aastatega süvenes tema huvi detektorismi vastu ning mees ei jätnud oma vaimustust ainult enese teada, vaid nakatas detektorismipisikuga ka tuttavaid. Neli aastat tagasi otsustati ühiselt luua Jõgevamaa Detektoristide Klubi (JDK), kus on tänaseks päevaks üle kümne liikme ning paljud ootavad liikmestaatusesse tõstmist.

Kasulik koolitus

Võhikule võib tunduda, et detektorismis pole mingit kunsti, ostad paarisaja euro eest metalliotsija,

lähed põllule ja hakkad signaalide peale maad lahti kaevama ning vaatad, mis välja ilmub.

«Detektoristiks hakates tuleb end kurssi viia seaduste ja piirangutega, et teada, kus ja mida võib otsida. Samuti peab olemas olema maaomaniku luba. Siiski on oht sattuda kultuuriväärtusega esemete, aga ka näiteks lõhkekehade otsa või ei pruugi algaja detektorist leiu tähtsusest aru saada. Seega oleks tark mõte koolitus läbida ja kultuuriväärtusega asja otsinguluba taotleda,» tõdes JDK asutaja Ain Alatsei.

Teiseks, kui end teemaga korralikult kurssi ei vii, siis piirduvad leiud peaasjalikult olmeprügiga. Selleks, et maapõuest midagi tõeliselt väärtuslikku päevavalgele ilmuks, tuleb teha maakaartidega üksjagu eeltööd. Ain Alatsei juhtnööride kohaselt peaks huviline enne otsingut end kurssi viima maalapil olevate piirangutega ning seda infot on kõige lihtsam saada Maa-ameti kaardiserverist. Kindlasti ei tohi otsida muinsuskaitse all olevates kohtades.

Jõgevamaa detektoristide klubi Asutati 2010. aastal.

Klubis on neliteist liiget, neist kaks naist. Pooled liikmetest on litsentseeritud detektoristid.  Leiud: pudelikorkidest muinasaegsete ehete ja müntideni välja, põnevamateks leidudeks kaks viikingiaegset aardeleidu 2013. ja käesoleval aastal.  

Autasu ligi 100 000 eurot

«Palju on kindlasti ka nii-öelda ühepäevaliblikaid, kes suures tuhinas ostavad omale kõige kallima detektori ja loodavad leida esimesel päeval suurt aaret. Pärast mõningaid otsingupäevi, kus on leitud ainult pudelikorke, alumiiniumtraati ja padrunihülsse, kaob huvi otsimise vastu ja müüakse detektor maha,» selgitas Alatsei, kes võrdles detektorismi kalapüügiga, kus vahel näkkab ja vahel mitte, kuid hea kalamees kalaretkelt tühjade kätega koju ei naase.

Nii on läinud ka JDK liikmete otsinguretkedega, kus pea iga kord ilmub päevavalgele mõni kultuuriväärtuslik leid, mida paraku enesele koju kapi peale seisma viia ei tohi. Kultuuriväärtuslikud esemed kuuluvad riigile ning nende leidmisel tuleb koheselt teavitada Muinsuskaitseametit. Seejärel tegelevad leiuga edasi juba arheoloogid.

Leidjal on võimalik taotleda leiuautasu, mis tähendab, et riik võib aardeleiu eest leidjale maksta kuni sada protsenti selle väärtusest. Leiuautasu suuruse määrab Muinsuskaitseameti ekspertkomisjon ning see makstakse väl-

Seni suurim välja makstud leiuautasu Eestis on ligi 100 000 eurot.

ja kuue kuu jooksul pärast leiu üle andmist. Seni suurim välja makstud leiuautasu Eestis on ligi 100 000 eurot.

Ligi kolmsada hõbemünti

Detektorism on ka hooajaline hobi, sest talvisel perioodil, mil maa on külmunud, ei saa labidat mullakamarasse lüüa. Just siis tegeletaksegi uurimustööga, vaadatakse kaarte ning tutvutakse erineva kirjandusega, kus võib leida vihjeid heade otsingupaikade kohta.

Samuti toimivad head detektoristid vaistu järgi.

Näiteks käisid JDK detektoristid poolteist aastat tagasi otsinguretkel Jõgeva vallas ühe talukoha kartulipõllul, kus paraku ilmus nähtavale vaid prügi. Siiski ei jätnud mehed jonni ning naasid metalliotsijatega põllule möödunud aasta sügisel ning siis tuli maapõuest välja juba kümmekond viikingiaegset hõbemünti. Ka sellega aardejahtijad ei rahuldunud ning otsustasid sel kevadel samas kohas uuesti õnne proovida ning võtsid appi rasketehnika. «Arvatavasti oli aardeleid maaparandusega segamini keeratud ning seega oli tarvis meil piirkond kopaga lahti kaevata,» rääkis Alatsei.

Tõhusa tööpäeva tulemusena ilmus nähtavale üle kolmesaja mündi, pronksesemeid ning keraamikatükke 11. sajandi algusest. Väljakaevamise juures viibinud Ajaloo Instituudi arheoloog Mauri Kiudsoo tõdes, et leid pärineb ajajärgust, mil taolised aarded ilmusid esmakordselt Kesk-Eesti piirkonda, sest varem seal kaubandus ja seega ka raha ei levinud. See tähendab, et leiust veel vanemaid mündiaardeid Kesk-Eestist leida on keeruline.

Röövdetektorism ei tasu ära

Palju on räägitud nii-öelda «röövdetektoristidest», kes otsivad seal, kus ei tohiks ning kultuuriväärtuslikke leidusid riigile üle ei anna.

«Eks neid musti lambaid ole igas valdkonnas. Kindlasti on esinenud juhtumeid, kus on käidud otsimas muinsuskaitse all olevates piirkondades ning sealt leitud kraam on

13. oktoober 2014 || postimees

Jõgevamaa detektoristide klubi liikmed Andres Keske (vasakul) ja Ain Alatsei teevad Jõgeva alevikus leidude põhjal kindlaks muinasaegse küla asupaika.

mustal turul rahaks tehtud, viidud teadmatusest vanaraua kokkuostu või jäänud lihtsalt kellegi koju vedelema,» jutustas Alatsei.

Samas lisas ta, et röövdetektorism ei ole mitte ainult ebaseaduslik, vaid tema meelest ka üsna otstarbetu, sest riik on seni kultuuriväärtuslike leidude eest maksnud üsna heldelt ning kusagil veebikeskkonnas müües on esemete hind nende tegelikust väärtusest kordades väiksem. Kahjuks jääb niisugusel juhul arheoloogidel ka ajalooline informatsioon saamata ning tükike meie ajalugu läheb kaduma.

Need, kes soovivad detektorismiga kiiresti rikastuda, võivad JDK asutaja sõnutsi sama hästi ka lotot mängida. «Eks neid üksikuid juhtumeid on olnud, kus on makstud üpris suuri leiuautasusid, kuid detektorismiga tegelejaid on palju ning protsent rahapajale otsa jalutada ja ruttu rikkaks saada on väike,» arutles Ain Alatsei.

Veel lausus Alatsei, et tema kindlasti ei tegele detektorismiga raha saamise eesmärgil. «Detektorism on lahe hobi – värske õhk, tervislik liikumine ja adrenaliin leida midagi vägevat on see, mis köidab.

Minu jaoks on kõige huvitavamad

Möödunud suvel leidis Indrek Amor detektori abiga Pedja jõe kaldalt Nõukogude armee tankiratta.

leiud ikkagi mündid, aga eks igal klubiliikmel ole omad huvid, mõni peab kõige väärtuslikumaks näiteks sõjatehnikat,» sõnas Alatsei ning lisas, et iga leid on tema jaoks erilise tähendusega, kuid kuldmüntidega täidetud rahapada oleks tõenäoliselt igal detektoristil hea meel leida. e

Ain Alatsei näitab eelmisel sügisel maapõuest välja kaevatud ligi kümmet tuhandet rootsiaegset münti.

14 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Viljandimaal Tarvastu vallas asuv Murese lambatalu on viimased seitse aastat pakkunud talus tööd välismaalt pärit vabatahtlikele, kes tahavad praktikakogemust saada või veeta puhkust Eesti talus maatööd tehes, võttes seda kui omamoodi elamusturismi.

Lambatalu pakub eri riikidest pärit sulastele maaelamusi Tekst Kristiina Kruuse, Fotod Maarja Otsa

V

abatahtlikud ei saa töö eest palka, kuid neil on pererahva kulul prii ülalpidamine ning tööst jääb piisavalt vaba aega siinmail ringireisimiseks. Neid võõrustaval talul on aga alati abikäsi võtta ning kultuurielamused saab pealekauba.

Murese talu perenaine Mirja Arm meenutas, et esialgu otsustas nende talu vabatahtlikele töövõimalusi pakkuda lihtsalt uudishimust, kuid kogemus meeldis sedavõrd, et pere hakkaski järjepidevalt vabatahtlikke talus vastu võtma. «Mulle meeldib, kui on palju inimesi ümber – selline Itaalia stiilis perekond,» lausus Mirja Arm. Pool maailma

Tavaliselt on Murese talus korraga tööl üks kuni kolm vabatahtlikku, kõige rohkem on abilisi olnud samaaegselt kümme. Tööd, mida vabatahtlikud teevad, on väga erinevad – alates peenrarohimisest ja

muruniitmisest kuni tallede lutitamise ja lammaste kaalumiseni välja.

Pererahvas nendib kahetsusega, et nad pole täpselt kirja pannud riike, kust vabatahtlikud on pärit, kuid piltlikult öeldes on seitsme aasta jooksul Mureselt läbi käinud ligi pool maailma. Sealhulgas kõige kaugemad külalised on tulnud Austraaliast, Uus-Meremaalt, Jaapanist ja Lõuna-Koreast.

Vabatahtlike leidmisega tegeleb peamiselt peretütar Eve Arm, kes on kuulutuse üles pannud veebiküljele Workaway. Samuti osalevad nad vabatahtlikke vahendavas projektis WWOOF (world wide opportunities on organic farming). «Üldiselt võtame vastu kõik, kes tulla tahavad, sest alati on neid, kes ära langevad ja ruumipuudust meil pole,» rääkis Eve Arm. Muresele on sel viisil tööle sattunud nii neid, kes on terve elu linnas elanud ja peavad talutööd elamusturismiks, aga ka neid, kel endilgi juba suur kogemustepa-

gas. «Näiteks käis meil Uus-Meremaalt üks vabatahtlik, kelle vanematel on 10 000 lammast,» meenutas Eve Arm. Päris kultuurišokki pole vabatahtlikud Mirja ja Eve Armi sõnul Eestis saanud, kuid lustakad vahejuhtumid on välismaalastega kodu jagades tavalised.

«Kõige rohkem saab vist nalja seoses saunas käimisega,» nentis Eve Arm ja jutustas loo vabatahtlikust, kes pidanud sauna eesruumi saunaks ning alles pärast pesemist avastanud, et saunal on veel üks uks. Üks prantslane ei saanud aga hästi aru, miks pererahvas teda sauna tahab saata – on ta siis tõesti nii must?

Niisamuti pakub pererahvale tihtilugu üllatusi see, kuivõrd erinevalt võivad vabatahtlikud tööülesannetest aru saada ning omaloomingut teha. «Nad oskavad leida väga palju üllatavaid viise, et ära teha töö, mida sinu enda meelest saab ainult ühte moodi teha,» nentis Eve Arm.

Murese talu perenaine Mirja Arm (vasakul) ja Eve Arm on avanud talu uksed kõikjalt maailmast pärit vabatahtlikele. Suve lõpus olid talus vabatahtlikutööd tegemas Andrian Horyn Poolast ja Nina Haseler Saksamaalt.

On juhtunud sedagi, et peenart rohima saadetud vabatahtlikud on välja rohinud kõik kasvatatavad taimed ning alles jätnud umbrohu, vaatamata sellele, et taimed olid lipsukestega tähistatud. «Ikka juhtub.

Ega ma neile midagi pahaks ei pane,» muigas perenaine Mirja Arm. Väike kasv

Murese lambatalu põhikarja moodustavad 350 lammast, suvel on loomi 600–700. Liha müüb talu ennekõike Eestisse, kuid lambaid on kaubaks läinud ka võõrsile, näiteks Türki. Mirja Arm möönab, et lambaliha hind sõltub paljuski sellest, kui palju on loomi ja kuhu neid õnnestub müüa, kuid tasapisi on lambaliha hind tõusnud. «Eelmisel aastal müüsime viie euroga kilo eest, tänavu on kilohind kuus eurot,» võrdles ta.

Villa Murese talu ei müü, vaid laseb oma talu lõngast kududa sokke ja kindaid, mille mustrid on välja mõelnud perenaine ise või siis on need ostetud Viljandi kultuurikolledži meistritelt. «Kasulikum on käsitööd teha kui vill lihtsalt maha müüa,» lausus Mirja Arm. Murese talu on kogunud tuntust ka ettevõtluskonkursil Ajujaht, kus osales peretütar Eve Arm ideega pakkuda suurlinnainimestele võimalust osta endale n-ö virtuaalne lammas – loomake, kelle

maaelu edendaja 15

13. oktoober 2014 || postimees

kommentaar Adrian Horyn, vabatahtlik Poolast

Lõpetasin kevadel ülikooli tehnilise füüsika erialal ning kuna ma päris täpselt ei teadnud, mida edasi tahan teha, mõtlesin, et võtan väikese pausi vabatahtlikutöö näol.

Olen küll terve elu linnas elanud, kuid mulle meeldib maaelu ja tahtsin maaelu kohta rohkemat õppida.

Vabatahtlikutöö on selleks hea võimalus.

Nina Haseler,

vabatahtlik Saksamaalt

Minu meelest on vabatahtlikutöö parim viis kohaliku kultuuri ja inimeste tundma õppimiseks. See on äärmiselt hea vaheldus minu harjumuspärasele tööle sotsiaalpedagoogina. Mul ei ole olnud eriti palju kokkupuuteid maaeluga ning ülikoolis olen hoopis kultuuriantropoloogiat ja pedagoogikat õppinud, nii et minu jaoks on vabatahtlikutöö lambatalus väga teistmoodi kogemus.

kasvamist, söötmist ja kelle eest hoolitsemist näeb omanik veebikaamera vahendusel.

MyOwnSheep nime kandnud teenus ei ole siiski käivitunud päris nii, nagu Eve Arm esialgu ette kujutas. Takistuseks ei saanud mitte niivõrd klientide vähene huvi, vaid hoopis lammaste kehv koostöövalmidus. «Kui lammastele enam piima ei antud, siis ei olnud nad ka suhtlemisest eriti huvitatud. Leiva-

ga neid samamoodi ei saanud meelitada,» rääkis Eve Arm. Niisiis jäi äriidee sellisel kujul praegu seisma ning Eve Arm võtab Ajujahi konkursil osalemist ennekõike kui head kogemust, mis tõi talule mõnevõrra tuntust juurde.

«Päris palju tuldi lihtsalt jutustama ja küsima meie talu kohta,» meenutas ta.

Tänavu suvel proovis Murese talu esimest korda asendustaluni-

kusüsteemi. «See on väga soodne ja kasulik võimalus. Meil läks küll ajastusega veidi nihu, sest tellisime asendustaluniku eeldatavaks poegimise tippajaks, kuid tegelikult oli asendustaluniku saabumi-

Piltlikult on seitsme aasta jooksul Mureselt läbi käinud ligi pool maailma.

Kiip aitab lammaste kaalumisel aega kokku hoida Lisaks numbrile kannavad kõik Murese talu lambad kõrva küljes kiipi, mis laseb lambaid kaaludes andmed kohe digitaliseerida ja luua kiire võrdluspildi varasemate tulemustega.

Hiinast tellitud kiipidesüsteem võimaldab talu perenaise Mirja Armi sõnul märkimisväärselt aega kokku hoida. «Varem kirjutas mees ühele lehele midagi ja siis teisele, aega kulus kümme korda rohkem,» rääkis ta. Nüüd lähevad lambad kaalu peale,

vastava skännerimispulgaga tehakse lamba kõrva juures piiks ning andmed on arvutis olemas.

«Pojad tegelevad meil tehnikaga ja püüdlevad selle poole, et kõik tööd oleksid võimalikult lihtsad,» märkis Mirja Arm. Nii võeti kiipidesüsteem kasutusele perepoja algatusel, kes toote Hiinast tellis. «Alguses ma olin veidi kahtlev – üsna kallis ja ei tea, kas ära tasub, aga see on end kindlasti õigustanud,» lisas talu perenaine. ME

se ajaks suurem poegimine juba ära olnud, nii et ta tegi teisi töid,» kõneles Mirja Arm. Lammaste «vanade sõprade» huntidega on ka Muresel muret olnud. Selle suve lõpus murti maha viis lammast, neljale tehti hädatapp ja teist sama palju pidi perenaine üles tohterdama. «Kui on 600–700 lammast ja kümme lammast läheb suvega, siis ei ole nii hullu. Ma ei saa seda metsloomadele süüks panna,» kõneles perenaine. «Kunagi aastate eest läks meil 100 lammast korraga – siis oli küll kurb ja hirmus.»

Murese talus on ametis kogu pere – ema, isa ning kaks täiskasvanud tütart ja pojad. Üksnes ema on täiskohaga talu päralt, ülejäänud pereliikmed käivad ka mujal tööl. Mirja Arm nendib, et talle meeldib mõte pere- ja vabatahtlike talust. «Hea, kui lastel on koht, kus leidub alati tööd, ja on toit oma talust võtta,» lisas lambatalu perenaine. e

16 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

CTFS-ForestGEO avaldatud äsja valminud rahvusvaheline uuring kaardistas puude olukorda 59 metsas 24 riigis, analüüsides ligi kuue miljoni puu näitel seda, kuidas puud on reageerinud globaalsetele muutustele.

Uuring kaardistas kuus miljonit puud 59 metsas

U

uringuraportis nenditakse, et «globaalsed muutused» on termin, mida on lihtne öelda, kuid seda mõõta on väga keeruline. Ometi oli uuringu eesmärgiks just püüe mõõta inimtegevuse ja globaalsete muutuste tagajärgi metsadele.

Uuring tõi välja, et Kanadas põhjustab metsakadusid muuhulgas igikeltsa sulamine, samas kui näiteks Panamal, Lõuna-Indias ja Borneos hävitab puid põud. USAs Virginia osariigis elutseb üliarvukalt hirvi, kes söövad puid enne, kui need jõuavad suureks kasvada. Uuringus leiti ka, et lämmastikusaaste on Kanadas ja Panamal muutnud pinnase keemilist koostist ning see omakorda mõjutab puid.

Lisaks puude kaardistamisele, mõõtmisele ja jälgimisele kirjeldasid uurijad puude omavahelisi seoseid, õitsemist ja seemnete tootlikkust, koguti putukaid ning vaadeldi antud ökosüsteemi imetajaid. Samuti hinnati metsade süsinikvoogude ja -varude dünaamikat.

Uuringus vaatluse all olnud metsades on keskmine temperatuur tõusnud 1981. aastast alates keskmiselt 0,6 kraadi Celciuse järgi ning sademete hulk on paiguti muutunud kuni 30 protsenti.

Uurimise all olid metsad maailma eri paigust, alates Brasiiliast, Kanadast ja Inglismaast ning lõpetades näiteks Paapua Uus-Guinea või Hiinaga. Allikas: Anderson-Teixei-

Uuringus analüüsiti kuut miljonit puud 24 erinevas riigis, alates Kanadast või Inglismaast ning lõpetades Paapua Uus-Guineaga. Pildil käivad mõõtetööd.

ra, K. J., Davies, S. J., Bennett, A. C., et al.

CTFS-ForestGEO: A worldwide network monitoring forests in an era of global change. Global Change Biology, 2014

Metsaharvenduse OÜ Ostame • kasvavat metsa • kasvava metsa raieõigust aavopluss@gmail.com

• metsakinnistuid • metsamaterjali Tel 516 0843

• kasvavat võsa

Raiume võsast puhtaks teie kraavid ja teede ääred. metsaharvenduse@gmail.com Tel 513 8029 www.metsaharvenduse.ee Metsa ülestöötamine ja vedu.

Ettemaksuvõimalus.

Soome okaspuuvineeri eksport kasvas kümme protsenti Soome eksportis selle aasta esimesel poolel ligi kümme protsenti rohkem okaspuuvineeri (kogumahus 250,461 m³) kui mullu samal ajal, selgub Soome Metsaliidu statistikast.

Kõige olulisemate ekspordi sihtriikide seas olid Holland, kuhu eksport kasvas 32 protsenti (kuue kuu kogumaht 59,297 m³) ja Rootsi, kuhu eksporditi 13 protsenti mullusest enam (kokku 35,604 m³).

METSAKINNISTUTE, RAIEÕIGUSTE JA METSAMATERJALI OST. Pakume lõikust ja väljavedu.

Üks tähtsamaid vineeriekspordi sihtriike on Soome jaoks jätkuvalt ka Suurbritannia, kuhu müük kasvas viis protsenti ja kogumaht jäi 44,334 m³ juurde. EUWID

Tel 5354 2824, Heiti@vosasalu.ee

maaelu edendaja 17

13. oktoober 2014 || postimees

Doktoritöö: puistu juurdekasv arukaasikutes peegeldab nende ligikaudset aastast süsiniku akumulatsiooni

V

õimalike kliimamuutuste tõttu on järjest aktuaalsemaks teemaks muutunud süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni tõus atmosfääris, seejuures pööratakse tähelepanu nii CO2 emissiooni vähendamisele kui ka selle ulatuslikumale sidumisele.

Mats Varik hindas hiljuti oma Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritöös erinevate süsinikvoogude ja -varude dünaamikat jänesekapsa kasvukohatüübi arukaasikute vanusereas (6–60 aastat).

Jänesekapsa kasvukohatüübi

jänesekapsas

puistud valiti, kuna need on Eesti metsades väga levinud ja arukaasikud moodustavad selles kasvukohas kasvavatest puistutest veerandi.

Teadustööst selgus, et kõikide uuritud puistute süsinikubilansid olid positiivsed. See tähendab, et metsaökosüsteem sidus aasta jooksul oluliselt rohkem süsinikku, kui seda emiteeris.

Vanemates puistutes vähenevad reeglina kasvukiirus ning ühes sellega ka süsiniku salvestumine biomassi, kuid uuritud arukaasikute puhul oli biomassi produktsioon veel ka 45-aastases puistus kõrge ning ainuüksi puude maapealse osa biomassi aastases produktsioonis seoti süsinikku ligikaudu 4 t C ha-1 a-1.

Kõik uuritud arukaasikud osutusid efektiivseteks süsiniku akumuleerijateks, sidudes süsinikku peamiselt puude puitunud biomassi.

Viljakate kasvukohtade arukaasikutes oli aastas seotud süsiniku kogus samas suurusjärgus puidu aastase juurdekasvuga. Seega peegeldab puistu juurdekasv nendes arukaasikutes ligikaudset aastast süsiniku akumulatsiooni. ME

Uus projekt võitleb illegaalse puiduäri vastu PEFC (Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm) koostöös metsakaitseorganisatsiooniga Conlegno algatasid uue projekti TREES, mille eesmärgiks on võidelda ille-

gaalse metsaäriga Euroopas. Võitluses on abiks ka Interpol ning turvalisuse ja kuritegude uuringute keskus RISSC. Projekti TREES eesmärgiks on töötada selle nimel, et Euroopa

Liidus karmistataks metsasektori regulatsioone, mis aitaksid võidelda illegaalse puiduäri vastu ning toimiksid ka korruptsiooni ennetava vahendina.

EUWID

18 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Viljandimaal Suure-Jaani lähedal Vihi külas asuv Eesti suurim ja taasiseseisvumisaja üks vanemaid maheravimtaimetalusid – Energia talu – on võtnud suuna mitte üksnes ravimtaimede kasvatamisele, vaid ka tervikliku taimemaailma loomisele, pakkudes lisaks ekskursioone taimeaeda ning spaamõnusid ravimtaimedega.

Suurim ravimtaimetootja Energia talu loob tervikliku taimemaailma Tekst ja fotod Maarja Otsa

N

ii torkabki vaat et enne ravimtaimepõlde Energia talu õuel silma hoopis kõrge vaatetorn, Jaapani teemaja ning puidust seminari- ja spaamaja. Need on kõik viimaste aastate investeeringud, mis Energia talu on teinud Euroopa Liidu toetuste abil.

Energia talu eristubki ennekõike oma terviklikkuse poolest – siin saab taimepõldude vahel ringi jalutades ammutada pererahva selgituste põhjal uusi teadmisi taimemaailmast ja neid sõna otseses mõttes ka kohe enda nahal järele proovida. «Sellist kohta Eestis teist ei ole, kus lubatakse taimi saunas kasutada, nii nagu meie seda pakume,» rääkis talu perenaine Tiiu Siim ja lisas, et nende ökospaas jäävad trikood ja ujumispüksid terveks, sest kloori asemel kasutatakse taimeekstrakte.

Ravimtaimetalu ökospaa ja seminarimaja on populaarsed koolituste ja firmaürituste paigad, kuid sinna satub ka lihtsalt vaikuse, rahu ja looduslähedase olemise otsijaid. Õige ajastus

Energia talu peremees ja -naine Aivar ja Tiiu Siim on ravimtaimi kasvatanud üle 20 aasta, tehes esimesed sammud ettevõtluses taasiseisvumisaja alul, kui apteekides kippus ravimtaimi nappima ja aeg näis soodne «oma asjaga» alustamiseks.

Peremees Aivar Siim meenutas nal-

jatades, et oli kaks varianti, kas hakata vahvleid müüma või ravimtaimi kasvatama – vahvlite müümisega sai kiiremini rikkaks, kuid see äri lõppes ka rutem.

Talude taastamise ja maade välja jagamise järel tuli ka perekond Siimul otsida sobiv koht, sest vabu riigimaid ei olnud võimalik enam kasutada. Nii leidsidki nad ravimtaimetalule pasliku paiga Viljandimaalt Navesti jõe kaldalt, kus esialgu ootasid ees vaid kollased võililleväljad ja poolik maja. «Meil avanes võimalus teha nii, nagu endale meeldib, alustasime uuesti nullist nii kodu kui ka ravimtaimeaia rajamisega,» jutustas Aivar Siim, kelle hooldada on praeguseks nelja hektari ulatuses istandusi.

Uues talukohas alustati juba teadlikult «puhtalt», mis tähendab, et tõrjevahendite asemel kasutatakse komposti ning säilitatud on liikide mitmekesisus. «Oleme püüdnud säilitada teatud looduslikud põlluosad liikide mitmekesistamiseks, nii et loodus saab ise toimida – kahjureid ei teki, aga kui tekib, siis tärkavad kahjurite kiuste liigid, kes need ära «kõrvetavad»,» kirjeldas Aivar Siim. Ta lisas, et õnneks elutseb jõe ääres ka palju linde ja putukaid, kes kõik töötavad selle heaks, et looduslik mitmekesisus toimiks.

Hea aasta

Tänavune aasta oli Energia talus saagikuse poolest väga hea. Näiteks rekordsaagiga üllatas talu peremeest Aivar Siimu tema lemmik-

taim üheksavägine, mille õisi korjati kokku 15 kilo ringis. «Üheksavägist kasutatakse astma ja bronhiidi puhul, vanarahvas ütleb lausa, et selles on üheksa väge sees, sest ta lihtsalt annab sulle jõudu ja väge juurde,» kirjeldas Aivar Siim.

Soe suvi mõjus ravimtaimede kasvule hästi – eriti lõunamaised taimed on oma keemiliselt koostiselt ja eeterlike õlide poolest paremad kui jaheda ning vihmase suve korral. Üksnes pärnaõisi ja kassinaeriõisi sai perenaise Tiiu Siimu sõnul tänavu vähem kui tavaliselt.

«Varem pole kassinaeri õitega probleeme olnud – need on alati ilusad ja suured olnud, aga tänavu mit-

Monardat kasutatakse organismi üldise tugevdajana.

Monarda tee on pererahva üks lemmikutest, sest see on vürtsikas ja ilusat värvi.

te. Ka pärnaõied jäid väikeseks ja neid jagus vähe,» lausus ta. Üldiselt jääb Energia talu aga saagiga rahule – kokku varuti ligi 2,5 tonni ravimtaimi.

Kuigi talu peremees Aivar Siim on pidanud ka välisturgude vallutamise plaane – müüa teesid näiteks Hiina –, on Energia talu jäänud praegu ennekõike koduturule kindlaks. «Soome müüsime kunagi, aga Soome on ennekõike ikka kohvimaa. Lätil ja Leedul on omad tootjad ja eks rahvas hoiab ikka oma,» tõdes ta.

Samuti hindab Energia talu ennekõike püsivaid ja stabiilseid koostööleppeid, nagu neil on praegu li-

maaelu edendaja 19

13. oktoober 2014 || postimees

Ökospaa ette on rajatud kortslehtede peenar, sest kui kortslehe peal olevate veetilgakestega oma silmaaluseid niisutada, siis ei teki kortse.

Energia talu vaatetorn pakub võimalust maitsetaimedest tõelise lõhnaelamuse saamiseks.

Suvel päikesepaistelise ilmaga on hästi tunda nõmmliivateed ja kummelit. Vaatetorn koos teemajaga pälvis kiitust 2010. aasta suvel konkursil «Aasta puitehitis 2010».

Energia talu teepakid on tarbijaile tuttavaks saanud mitmete apteekide ja poodide lettidelt.

saks apteekidele näiteks Selveri ja Prisma poekettidega. «Ei saa nii, et täna anname kauba sinna, kust saab paremat hinda, kuid homme nad võib-olla ei tahagi enam. Eesti kaubanduses on kindlad kokkulepped olemas ja meile see meeldib,» rääkis Aivar Siim.

Looduse rütmis

Kui tahta ravimtaimi eksportida, siis peaks Aivar Siimu sõnul tootmismahte märgatavalt suurendama, kuid see tähendaks omakorda laiendusi ja ümberkorraldusi. Praegu on pererahvas rahul, et töid jagub just parasjagu palju. Siiski päris üksi Aivar ja Tiiu Siim kõiki töid talus ära ei tee – neil käib abis ka kohalikke elanikke, kes aitavad kõige kiiremal ajal taimi korjata.

Sügisega algavad Energia talus rahulikumad ajad. Peremees Aivar Siim on seda usku, et hea on puhata koos loodusega. «Meie puhkame siis, kui läheb jahedaks ja vihmaseks. Kui looduse järgi vaadata, siis talvel ongi puhkuseaeg. Vanasti inimesed puhkasid talvel, kui oli pime, ja tegid tööd siis, kui päevad püsisid pikad. Tänapäeval on see puhkuserütm natuke vastupidi läinud.» e

Energia talu kõrvitsavorm        

500 g kõrvitsat 100 g suitsusinki 50 g juustu 50 ml kohvikoort 100 g toorjuustu 1 muna Soola, musta pipart, muskaati Lisaks riivjuustule peterselli, punet, piparrohtu

Koori kõrvits ja tükelda. Keeda kõrvits soolaga maitsestatud vees või puljongileemes pehmeks ja nõruta.

Tükelda sink kuubikuteks. Riivi juust ja lisa ürdid. Sega keedetud kõrvits, sink ja toorjuust. Maitsesta soola, pipra ja muskaadiga. Klopi muna lahti, lisa rõõsk koor ja maitsesta soolaga. Aseta kõrvitsasegu määritud vormi, vala peale munaja kooresegu ning puista üle riivjuustuga. Küpseta 200 kraadi juures, kuni vormi pind on kuldne (umbes 30–40 minutit). Serveeri sooja suupistena või lisandiks praetud lihatoitudele.

Külastajad saavad jalutada erinevatel radadel, näiteks rahustaval rajal, mille ääres kasvavad piparmünt ja pune, või stressi maandaval rajal, kus leidub naistepuna. Energiaraja äärde on koondatud kõige rohkem energiat andvad taimed.

20 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Kasvuhoonetaimede valgustamiseks on uue tehnoloogiana võetud kasutusele väävelplasmalambid, mis on kaks korda võimsamad muudest valgusallikatest ning mõjuvad peaaegu nagu päikesevalgus.

Võimsad väävelplasmalambid mõjuvad taimedele peaaegu nagu päike Tekst Margit Olle, Eesti Taimekasvatuse Instituut, foto internet

V

äävelplasmalamp, mida rahvusvaheliselt tähistatakse lühendiga SP (sulphur plasma), on lihtsa ehitusega – väävlija argoonigaasiga täidetud õõnes kvartskera. Selline lamp on kaks korda võimsam kui muude valgusallikate valge valgus.

Väävelplasmalamp on väga hele (sarnane päikesevalgusega) ning selle valgus jaotub efektiivselt suurele alale. Lambi täisspektriga valgus mõjub väga hästi nägemisele.

Väävelplasmalamp ei tooda peaaegu üldse ultraviolettkiirgust ning annab väga vähe infrapunakiirgust.

Valguse väljalaske kvaliteet ja värv ei halvene aja jooksul. Antud lamp on ka väga keskkonnasõbralik.

Uurimused, kus on vaadeldud väävelplasmalambi mõju taimede kasvule, näitavad, et SP-lamp toodab vähemalt 30 protsenti rohkem kurgitaimede biomassi ning selle lambiga saab kasvatada Euroo-

Väävelplasmalambi all kasvanud taim on märgatavalt lopsakam kui teiste valgusallikate all kasvanud taim.

pa nõuetele vastavaid kurke siinsetes tingimustes kuni kümme päeva kiiremini.

Valguse spekter, mille all taimi kasvatatakse, mõjutab taimede reaktsioone ja arengut väga mitmesuguselt. Praegu kasvuhoonetes laialdaselt kasutusel olevad tüüp-

lambid väljastavad valguse spektrit, mis on väga erinev päevavalguse spektrist. Päevavalgusest erineva spektriga valguse käes kasvavate taimede reaktsioonid võivad olla mõnikord ennustatavad, kuid taime üldreaktsiooni on raske prognoosida, kuna see on keeruline kompleks

paljudest taime kasvu mõjutavatest faktoritest.

Rahvusvahelise lühendiga AS (artificial sun) tähistatava kunstliku päikese spekter on projekteeritud päikesevalgusele lähedaseks.

Võrdlevas katses, kus kasvatati kurgitaimi 13 päeva jooksul ASlampide, päevavalguslampide ja naatriumlampide all, selgus, et ASlampide all kasvanud taimede kuivmass oli 2,3 korda suurem kui päevavalguslampide ja 1,6 korda suurem kui naatriumlampide all kasvanud taimedel. AS-lampide all kasvanud taimed olid ka 4–5 korda kõrgemad. Seda silmatorkavat erinevust seostati tõhusama valgusspektri kasutamisega. Allikas: veebikülg www.plasma-i.com ja artikkel Hogewoning, S. W., Douwstra, P., Trouwborst, G., Ieperen, W., Harbinson, J. 2010.

An artificial solar spectrum substantially alters plant development compared with usual climate room irradiance spectra. Journal of Experimental Botany, 1–10.

Rekordiline Paunvere väljanäitus pakkus taas mitmekülgset uudistamist Tekst ja fotod Maarja otsa

M

ihklikuu eelviimasel laupäeval peeti Palamusel juba seitsmeteistkümnendat korda suurt Paunvere väljanäitust ja laata, mis purustas kõik varasemad külastajate ja kauplejate rekordid.

Nagu ikka sai lisaks laadakaubale uudistada Palamusel omanäolist köögiviljade väljanäitust. Näiteks pildil olev OÜ-le Tamo Põld kuuluv 11,4 kilogrammine kapsapea teenis välja kiituskirja.

Laadale kohaselt sai kaasa elada ka originaalsetele laadamuusikutele, nende hulgas näiteks ühemeheorkester Ivar Kanarikule, kes oli enda selga sätitanud 34 kilo kaaluva pillikoorma. «Nii saab minustki sajakiloste klubi mees,» naljatas muidu väikest kasvu laadamuusik Kanarik.

Põlvas mehaanikuna leiba teeniv hobipillimees käib laatadel endale reklaami tegemas, sest tööst vabal ajal tegeleb ta lisaks peojuhi ametile veel ka laulmisega ühemehe ansamblis MuusikMees. «Pidudel teengi tavaliselt nõnda, et rahva käima saamiseks esinen tund aega

Oskar Lutsu näidendis «Kapsapea» varastab peremees Pliuhkam oma saunanaise Krõõda peenralt kapsapea, et sellega siis väljanäitusele minna ja kiituskiri teenida.

Palamusel ei ole aastatega midagi muutunud, kuid nüüd teenis kiituskirja välja OÜ-le Tamo Põld kuuluv kapsapea.

selle rakendusega ning hiljem juba paiksemalt,» kirjeldas oma programmi Ivar Kanarik. Pillide ümber sättimiseks «maas» mängimisele kulub umbes 20 minutit.

Kolmkümmend viis aastat muusikaga tegelenud pillimees muigas, et see «pillikombain» ei saa kunagi valmis, sest koguaeg on midagi uut ja huvitavat mõttes. Järgnevalt on plaanis külge panna pill nimega

kazoo, selle mängimist tuleb veel natuke harjutada.

Ivar Kanarik püüdis oma pillikoormaga nii suuremate kui väiksemate laadakülaliste pilke. Mõni julgem neist, näiteks 5-aastane piiga nimega Emma küsis pillimehelt ka soovilugu – Getter Jaani poolt tuntuks lauldud «Me kõik jääme vanaks». Mõistagi sai pisitüdruku soov täidetud. e

Pillimees Ivar Kanarik lõbustas laadakülalisi omanäolise muusikainstrumentidest koosneva rakendusega, mis koosneb 12 erinevast pillist ning kaalub 34 kilogrammi.

maaelu edendaja 21

13. oktoober 2014 || postimees

S체체akse silmadega!

Kollaseima rebuga munad teie toidulaual! www.linnutalu.ee.

Kaupmees&Ko, Selver,

Ostame p천llumaad.

Tel 5340 4975. polluvara@vestman.ee www.vestman.ee

Kaubamaja, Prisma, Maksimarket

.

22 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Soe september ja suvetöö Tekst ja fotod Merike Karolin, hobiaednik, Tartu linnaraamatukogu teenindusjuht

T

änavune september andis juunile silmad ette. Ilmad olid soojad ja päikeselised, sekka napilt hoovihma. Linnatänavatel kohtas korraga nii saapaid kui ka sandaale. Seenemetsas käis laulupidu. Kes ei saanud kohale sõita, vaatas televiisorist. Sestap olingi hämmingus, kui sügisese niitmistiiruga oma kuuskede alla jõudsin ja avastasin hulgaliselt ussitanud kuuseriisikaid, mida suures metsas otsinud olin. Natuke narr tunne, eriti kui mõelda sellele, kui püüdlikult ma kõik seenejäänused teisele poole krunti külvasin.

Meil on vedanud. Jättes kõrvale kuus kuud kehva suusailma, siis on Eestis kaks olulist aastaaega ja kaks seisundit. Kevad ja sügis, suvi ja talv. Viimased kaks on kahtlemata seisundid. September on see tähtis kuu, kui seisund saab läbi ja algab sügis. Õitepuudust aias veel pole.

Puud-põõsad valmistuvad talveks, lumepuu uued võrsed hakkavad puituma. Linnud on jäänud vaiksemaks, mõned käratsevad, kui ma kivilas toimetan. Olen nimelt suvetööle jäänud. Lõpetan kivilat ja nii juba kolmandat nädalat.

Kivila

Pärast kiviktaimla rajamise loenguid – siinkohal sügav kummardus õpetaja Reet Palusalule – otsustasin, et oma aeda ma kiviktaimlat ei raja ja kruusaaeda ka mitte, see oleks rohkem nagu võimatu missioon. Iga kiviga peenar pole veel kiviktaimla, aga kivila võib see olla küll.

Minu aias kasvab kive mõõdukal hulgal. Igal kevadel ilmub kusagilt maa seest ootamatult, näiteks kaevetööde käigus, mõni kivinukk. Looduslik kivi on aias üks ilusamaid ja paremaid materjale.

Kui mul ühel heal päeval püsikutega jändamisest villand saab, on mu aias vaid kivid, puud ja põõsad.

Kõrrelised ehk ka.

Nagu eespool nimetet, kive on, aga ühe korraliku kivila rajamiseks napib. Nii võtsingi teisel aastal südame rindu ja läksin naabrimehe jutule. Koju tulin tantsival sammul, sest mul lubati lahkesti põllult kogutud kive kasutada. See rõõm on siiani meeles. Esimene õhtupoolik kivihunnikus. Tuustisin ja valisin ja imetlesin. Mõned kivid vedasin kohe koju. Käruga. Hea käru oli.

Esimesel kevadel oli hakatuseks lihtsalt ruutmeeter mägisibulaid.

Peoga kivirikke ning plaan rajada mägisibulate kasvukoht keldrimäe lõunaküljele. See plaan läks luhta.

Ajutise lahendusena valisin saunamäe lõunapoolse külje. Pinnas on siin liivane, kallak võrdlemisi suur,

liigvett ei kogune, mägisibulatele kõigiti sobilik koht. Mägisibulad kohanesid hästi. Laienesid, kasvasid, talvitusid. Ja nii ühe lumerohke ja ühe lumevaese talve. Mina käisin vahepeal koolis, fännasin kiviprakse ja osalesin talgutel, rajasin aeda, uitasin Tartu botaanikaaias ja pildistasin igal pool kive. Selle suve juuniks olin küps.

Algus oli vaevaline. Iga kivi paikasaamine võttis palju aega. Kivid said pandud niisuguse nurga all, et vesi jookseks sissepoole, mitte otse nõlvapidi alla. Ka pidid nad paigas olema nii, et nende peal kannataks kõndida ja hädapärast hüpata.

(Sest kas teie tunnete mõnda last, kes ei hakkaks mööda kive turnima, kui selleks mingi võimalus avaneb? Mina ei tunne.)

Allapoole planeerisin platsid okaspuudele, nende veevajadus on suurem. Oma koha leidsid korea nulg «Green Carpet», jaapani lehise kääbusvorm ja harilik kuusk «Little Gem». Nende istutusaukudesse sai kohanemiseks paremat pinnast lisatud. Vahepeal lõppesid suured kivid otsa ja nii tuli keskmistega läbi ajada. Pilt tundus veidi rahutu.

Olukorda leevendasid saunamäe-

Iga kiviga peenar pole veel kiviktaimla, aga kivila võib olla küll.

maaelu edendaja 23

kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

13. oktoober 2014 || postimees

kiviktaimla suve lõpus.

le istutatud musta männi vormid «Nana» ja «Probe». Okaspuu lihtsalt mõjub niimoodi.

Kivilast pidi saama ühendav lüli teiste aiaosade vahel ja kui olin esimese poole valmis saanud, siis selgus, et kivila vajab hädasti laiendamist, et ära mahuksid okaspuud, kõrrelised ja igasugused põnevad alpiaia taimed. Kui sõbrad on edasijõudnud aednikud, kollektsionäärid ja katsetajad, tabab sindki haiglane huvi uute taimerühmade vastu. Mägisibulatega asi enam ei piirdu.

Mind tegi veidi murelikuks nõlva kallak, see oli vaatamata minu ponnistustele üsna äkiline ja pelgasin, et suurem vihm uhub killustiku minema. Esimesed hoovihmad pidasid hästi. Suurem test tuleb lumega. Järsemates kohtades kasutasin killustiku kindlustamiseks väiksemaid kive.

Pidasin teadjamatega nõu ja mulle soovitati ehitada astangud.

Kivila teises pooles ma seda kasutasingi. Päris huvitav kogemus. Kivide paigutamine läks lihtsamaks, tekkis juba mingi tunnetus. Vahepeal käisin end botaanikaaias rahustamas ja sealseid kivipaigutusi uurimas. Kuidas külm kive liigutama hakkab, näeb järgmisel kevadel.

Suvetööle jäämine

Augusti vihmanädal tekitas kivilas umbrohulaine. Umbrohuseemned säilivat pinnases kakskümmend aastat, aga selle suve õppetund oli, et targem oleks uusi külve mitte peale lasta. Järgmisel suvel tuleb lõunalohus niitmisega usinam olla.

Kivila rohimine noa ja lusikaga on

paras nokitsemine. Peen töö. Rohides suurendasin ka killustikukihti, et lenduvatel seemnetel oleks kehvem idaneda. Kõik see on võtnud aega ja sestap ma suvetööle jäingi.

Olen sellega rahul.

Hea, et leheruum on piiratud, ma võiksingi kivilast rääkima jääda. Kivi loob nii palju uusi võimalusi ja seda ka kordades väiksemal pinnal. Kui teil on väike aed või päikeseline rõduaed, siis võiksite mõelda moldaia peale. Arnold Hannust on selle kohta palju nõuandeid jaganud. Kui lähemalt vaadet võtta pole, siis tulge külastage Tartu Ülikooli botaanikaaeda. e

kiviktaimla koht suve alguses.

24 maaelu edendaja

postimees || 13. oktoober 2014

Mitmed kaunid lilled ja maitsetaimed, mida oleme harjunud nägema suvekuudel terrassidel ja rõdukastides, on tegelikult püsililled ning kestavad kauem kui vaid ühe suve. Nipp seisneb selles, kas meil on neile pakkuda talveperioodiks sobivaid kasvutingimusi.

Terrassitaimed talveks tuppa Tekst Aiaidee (aiaidee.ee), fotod Mairo Pajula

N

ii mõnedki taimed saavad meie tube kaunistada ka talvel, teised taimed elavad talvekuud üle puhates edukalt pimedas keldrinurgas, et siis kevadel uuesti virguda ning rõdukaste ja terrasse kaunistama asuda. Laiemalt saab taimed jagada talvitamise vajadustest lähtuvalt kaheks: ühed, mida tuleks hoida jahedas ja pimedas ruumis ning teised, mis vajavad jahedat ja valget ruumi.

Esimesel juhul võiks taimed panna keldrisse, jahedasse garaaži või pimedasse trepikotta. Temperatuur ei tohiks seal langeda alla nulli ning enamiku taimede jaoks jääb sobiv temperatuur vahemikku null kuni kuus soojakraadi. Soovitav on hoida ühtlast temperatuuri.

Kastmise juures on põhimõtteks – mida pimedam, seda jahedamat temperatuuri ja vähem vett taimed vajavad. Taimed jäävad puhkeseisundisse ja ei vaja peaaegu üldse kastmist. Pimedasse hoiuruumi sobivad paljud niisugused taimed, mis puhkeperioodiks lehed maha viskavad.

Pimedas või valges talvitujad

Nii sobiks pimedas hoiuruumis talvitada näiteks hõbekakraid, fuksiaid, hortensiaid, sinist kartulipõõsast või sinist lembeliiliat. Kui ei ole käepärast valget ruumi, siis häda korral võib niimoodi talvitada ka pelargoone ja inglitrompeteid.

Pimedasse hoiuruumi sobivad paljud niisugused taimed, mis puhkeperioodiks lehed maha viskavad.

Teisel juhul siis taimed, mida hoitakse jahedas ja valges ruumis – jahe trepikoda, akendega garaaž, esik, klaasveranda või mõni muu akendega jahedam ruum, kus temperatuur jääb vahemikku 5–10 soojakraadi.

Sellist talvituskohta soovivad paljud igihaljaste lehtedega külmaõrnad taimed ja tavapäraselt suvelilledena kasvatatavad taimed.

Kindlasti tuleb jälgida ka siin, et valges hoiukohas on talvel vaja taimi vähem kasta kui suveperioodil.

Taimed, millele sobivad sellised talvised hoiutingimused, on luuderohud ja pukspuud, mis on kasvanud terrassipottides, ning inglitrompet, ogaline lantaan, lamav käokuld, suurelehine hortensia, aaloe, harilik loorberipuu, harilik mürt, värd-kirinõges, fuksia, õhuline piimalill, harilik õlipuu (tuntud ka oliivipuuna) ja kalanhoe.

Korra kuus vaadata

Eraldi tooksin välja pelargoonid, mis vajavad suvel õues ilus püsimiseks päikeselist kasvukohta, talvel valges ja jahedas kasvukohas temperatuuri 5–12 kraadi.

Kevadel istutatakse taimed ümber ja kärbitakse – nii kasvab taim tihe ja õitseb rikkalikumalt. Muld peaks olema toitaineterikas ning hästi vett läbilaskev, liigkastmine mõjub taimele hukutavalt.

Taimed kaevatakse peenrast välja või pannakse koos potiga keldrisse. Suurem hulk rohtseid osi lõigatakse pealt ja jäetakse puitunud varred. Talvel on vaja taimi umbes kord kuus üle vaadata ja vajadusel veidi kasta. Muld ei tohiks täiesti läbi kuivada. Nagu selgub, sobivad osale taimedest ka mõlemad hoiutingimused. e