Maaelu Edendaja

Page 1

10. november 2014 || postimees

maaelu teemaleht põllu- ja metsamajanduse huvilistele

edendaja

10. november 2014 nr 9/13

maaelu edendaja 1

Kadri Karp ja marjade teadusmaailm Säga-Aaviku mahetalu valikuterohke aeg Esko talu katsetab jäätistega Põllumajandusettevõtted on ühed kasumlikumad


2 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Nii tegelik kui näiline kasumlikkus

K

äesoleva Maaelu Edendaja avalugu analüüsib Eesti edukamaid ettevõtteid, mille seast, nagu selgub, on põllumajandus kui tegevusvaldkond üks kõige kasumlikumaid. Teisalt jällegi on põllumajandusettevõtete kõrge rentaablus suhteline – parimate hulgas on nii neid, kes oleksid kasumlikud ka ilma põllumajandustoetusteta, samas neidki, kes toetusteta poleks kasumisse jõudnud. Valdavalt räägivad majandustulemused siiski sellest, et tehtud investeeringud on end põllumajandusettevõtjate jaoks hakanud ära tasuma. Samas ei kajastu selles analüüsis veel käesoleva keerulise perioodi mõju, kuna analüüsi aluseks on 2013. aasta majandusaruanded. Antud numbri persoon, Eesti Maaülikooli professor, aiandusteadlane Kadri Karp viib lugejaid nüansirohkesse taimemaailma, kuid mitte ainult. Juttu tuleb ka näiteks koerte psühholoogiast. Maaelu Edendaja külaskäigud viisid teiste hulgas veel tallu, mida puudutab väga otseselt praegu aktuaalne teema – Rail Baltic. Kuidas reageerida, kui rahvusvaheline raudtee ähvardab poolitada pika ajaloo ja eduka tootmisega talu karjamaad? Need on vaid mõned küsimused, mida Maaelu Edendaja selles numbris tõstatatakse.

Maaelu edendaja

Toimetaja Kristiina Kruuse maaelu@postimees.ee

Projektijuht Marvi Pristavka-Taal marvi@postimees.ee Reklaam tel 739 0390, faks 739 0387 Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Kaia Aalmann Väljaandja AS Postimees Gildi 1, 50095 Tartu Trükk AS Kroonpress

novembri lind

maaelu edendaja toimetus

Vöötkakk (Surnia ulula) Sellal, kui talve jäine hingus metsas uitajat aina rohkem ja rohkem kõdistama hakkab ja annab teada, et varsti on loodus härmas ning lumigi pole kaugel, on parim aeg kohata meie igatalvist külalist vöötkakku. Siiski võib linnuga metsas või kusagil põllul kokku põrganud loodusehuviline ennast õnnelikuks pidada, sest vöötkakk Eestis ei pesitse ning talvelgi on tema leidmisega tükk tegu. Linnu mustjaspruun ülapool ning vöödiline alaosa sulavad hästi kokku puutüvedega ning oksal kükitava kaku reedavad vaid hõõguvkollased silmad ning ümar pea. Kui aga olete linnu leidnud, on lummav vaadata, mismoodi suudab kakk oma pead keerata kuni 270 kraadi. Kuna vöötkaku kuklal joonistub sulemustrist välja

«võltsnägu», võibki teinekord tunduda, et lind vaatab korraga igale poole. Tegelikult on see looduslik kaitsevahend temast suuremate röövlite vastu. Kui tavaliselt on suur osa linde loomu poolest ettevaatlikud ning hoiduvad uudistajatest varakult eemale, siis see Nõva rannametsas tabatud vöötkakk poseeris fotograafile hea meelega. See oli minu esimene kohtumine vöötkakuga ning jäi meelde just selle tõttu, et lõpuks olin sunnitud metsaselt võtteplatsilt ise lahkuma, kuna ka muud tegemised tuli tol päeval ära toimetada. Lisaks eredale mälestusele on aga alles terve kaustatäis pilte sellest erakordsest põhjamaisest külalisest.

Tekst ja foto Marko Paloveer


maaelu edendaja 3

10. november 2014 || postimees

Majandusajaleht Äripäev avaldas oma veebilehel 13.–30. oktoobril maakondade edukamate ettevõtete edetabelid, mille koostamisel lähtuti 2013. aasta majandusaasta aruannetest. Siinkohal on analüüsitud põllumajandusettevõtete käekäiku maakonniti ning võrreldud neid teiste tegevusvaldkondadega.

Põllumajandusettevõtted näitasid häid tulemusi

M

aakondades oli 50 parima ettevõtte müügitulu kokku 9,2 miljardit eurot ning ärikasum 901 miljonit eurot, mis teeb ärikasumi rentaabluseks 9,8 protsenti. Maakondade keskmine müügitulu oli ootuspäraselt kõrgeim Harjumaal (45 mln eurot), Tartumaal (37 mln) ja Ida-Virumaal (33 mln), ärikasumi rentaablus oli suurim Harjumaal (16,9%), millele järgnesid Valgamaa (11,2%) ja Pärnumaa (10,8%). Ida-Virumaa kõrge kasumlikkus tuleneb suures osas Eesti Energia kontserni kuuluvatest ettevõtetest, muudest energeetikaga soetud ettevõtetest (VKG Energia OÜ, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ) ja logistika valdkonnast (Alexela Sillamäe AS, Sillamäe Sadam AS). Tegevusvaldkonniti oli maakondade kolme enimnimetatud valdkonnana edetabelis ehitus (82 ettevõtet 753st), põllumajandus (76 ettevõtet) ja tootmine (32 ettevõtet), millele järgnesid hulgi- (83 ettevõtet) ja jaekaubandus (53 ettevõtet) ning transport (45 ettevõtet).

Valdkonnad, mille ettevõtteid oli maakondade tipus vähemalt 20 korral (miljonites eurodes) miljonites eurodes

ÄRIärikasumi ärikasum Protsent ÄRIKASUM KASUMI %

MÜÜGITULU müügitulu

• Põllumajandus

169

• Tootmine TeksT eGGert otsa, finantsekspert

PÕllumajanduseTTeVÕTeTe ulaTus

Seejuures olid põllumajandusettevõtted suurima tegevusvaldkonnana ettevõtete arvust viies maakonnas: Järva- (13 ettevõtet 50st), Jõgeva- (11 ettevõtet), Põlva- (11 ettevõtet), Lääne- (8 ettevõtet) ja Viljandimaal (6 ettevõtet). Võis eeldada, et põllumajandusettevõtted ei ole kolme suurima tegevusvaldkonna seas Harju-, Saare- ja Hiiumaal, mõnevõrra üllatuslikult oli see nii ka Tartumaal, Ida-Virumaal ja Võrumaal. Valdkondade kasumlikkuse analüüsi kaasati sektorid, milles oli esindatud vähemalt 20 ettevõtet ning sellega lisandusid juurde toiduaine- (34 ettevõtet) ja metallitööstus (20 ettevõtet) ning ehitusmaterjalide- (28 ettevõtet) ja mööblitootmine (22 ettevõtet). Analüüs näitas, et kümne enimesindatud valdkonna kõige kõrgema ärikasumlikkusega tegevusvaldkond oli põllumajandus, mille ärikasumi rentaablus

Ilma toetusteta ei oleks põllumajandusettevõtted edetabelis esikohal.

795

• Ehitus

466

28

16,6

103

13

41

8,8

29

8,6

7

7,4

51

7,2

15

6,8

8

6,6

69

3,9

25

2,3

• Ehitusmaterjalide tootmine • Mööblitootmine

339 95

• Toiduainetööstus • Metallitööstus • Transport

713 219 121

• Hulgikaubandus • Jaekaubandus

1754 1107

äripäeva toPide lähteandmed on viimase majandusaasta müügitulu ja ärikasum/-kahjum, müügitulu ja kasumi kasv, rentaablus ning varade kasumlikkus.  edetabelisse pääsemiseks pidi ettevõte asuma või omama tootmistegevust vastavas maakonnas ning olema tegutsenud vähemalt kolm viimast aastat.  artikli baasinformatsioonina kasutati iga maakonna 50 parimat ettevõtet (kui oli 50–51. koha jagamine, kaasati mõlemad ettevõtted), kokku 15 maakonna kohta 753 ettevõtet.  ettevõtteid, mille tegevusvaldkonnana oli määratud 100%-st väiksem näitaja (müügitulu on tekkinud ka muudest tegevusvaldkondadest), käsitleti siiski täielikult oma valdkonna ettevõtetena. kokku oli tegevusvaldkondi maakondade 50 parima seas 83 erinevat. 

oli 16,6%. Teistest valdkondadest madalama kasumlikkusega paistsid silma jaekaubandus (2,2%) ning hulgikaubandus (3,9%). Alla 20 ettevõttega valdkondadest võiks eraldi välja tuua kinnisvara valdkonna, mille ärikasumi määr oli 110%. Ent kahe suurema kasumiga ettevõtte (Lõunakeskus OÜ ja Põlluvara AS) hea näitaja on tekkinud kinnisvarainvesteeringute ümberhindamisel saadud kasumist, mitte igapäevasest äritegevusest. Teine kõrge ärikasumlikkusega valdkond (14 ettevõtte keskmine ärikasumi määr 100%) on kommunaalmajandus, kus näiteks Järve Biopuhastus AS ja Narva Vesi AS vastavad näitajad olid 450%. Antud näitaja muudab kõrgeks asjaolu, et vee- ja kanalisatsioonivõrkude rajamiseks saadud kodumaine sihtfinantseerimine ja välisabi/toetused on kajastatud aruandeperioodi muudes ärituludes.

PÕllumajandusToeTusTe mÕju

Põllumajandusettevõtete lähemal analüüsil selgub, et ettevõtete muud äritulud (mitte põhitegevuse müügitulu) on samas suurusjärgus ettevõtete ärikasumiga. Muude äritulude all kajastatakse saadud pindalatoetusi, põhivara ostuks saadud sihtfinantseeringuid, loomakasvatuse otsetoetusi ja muid toetusi. Kuue ettevõtte detailsemal analüüsil oli selliseid, kes oleks ilma toetustetagi ärikasumit teeninud, kuid osa oleks sel juhul kahjumisse jäänud. Samas suutis kuuest kaks ettevõtet kahel järjestikusel aastal dividende maksta, mis viitab põllumajandusettevõtte piisavale rahavoole ning sellele, et tehtud töö hakkab lõpuks end ära tasuma. Samas – ilma toetusteta ei oleks põllumajandusettevõtted edetabelis esikohal. e

2015. aasta Maamessil räägitakse Eesti toidust Tuleva aasta 16.–18. aprillini Tartus toimuval Baltimaade tunnustatumail põllumajandusmessil – Maamessil – on fookuses kodumaine toit. Viimasel ajal kutsutakse üha rohkem eelistama kodumaist toitu ja tarbima omamaiseid põllusaadusi. Maamesski tahab siin anda omapoolse panuse. Rohkem kui varasematel kordadel tutvustatakse Eesti toitu. Messidel saab uudistada kaasaegset põllumajandustehnikat, see aitab taludes, farmidel ja põllul toota omamaist liha, kartulit ja piima ja rikastada toidulauda. Tarbijal on võimalik Maamessi ajal kohtuda toidutootjatega ja degusteerida erinevaid tooteid. Kui eestlane ei eelista kodumaist toodangut, siis kes seda veel teeb? Meie soov on tuua senisest enam toidutootjad Tartusse ja lasta neil endil kõnelda. Viimastel aastatel on Maamessi raames toimunud ka Maafest – eesmärgiga tõmmata tähelepanu kohalikule toorainele, arendada edasi selle kasutamise oskuseid, leida ja väärtustada uusi huvitavaid toite kohalikest toorainetest. Selleaastane Maafest plaanib teha koostööd Eesti söögikohtadega, et seeläbi paremini tutvustada kodumaist põllumajandustoodangut. Maamessi raames selguvad ka parimad kodumaise tooraine pakkujad. Maamessini! AS Tartu Näitused


4 maaelu edendaja

Üle-eestilised infopäevad tutvustavad põllumajandustoetusi Põllumajandusministeerium korraldab tänavu 18. novembrist kuni 11. detsembrini üheksas maakonnas põllumajandustoetuste infopäevi, kus tutvustatakse 2015. aastast kehtima hakkavaid uusi otsetoetusi ning Eesti maaelu arengukava 2014–2020 võimalusi tuleval aastal. Toetuste infopäevad saavad avalöögi 18. novembril Paides ja ring võetakse kokku 11. detsembril Tallinnas. Täpse ajakava leiate põllumajandusministeeriumi koduleheküljelt. Põllumajandusministeerium

Kolmandiku metsaraadamise põhjuseks on veiseliha, palmiõli, soja ja puittooted Värskest uuringuraportist selgub, et ühe kolmandiku maailma troopilise metsa hävitamisest põhjustavad kaheksa riiki, et teha metsa arvelt ruumi peamiselt veiseliha, palmiõli, soja ja puittoode (sealhulgas paberi ja ehituspuidu) tootmiseks. Nii nagu ei üllata kaubagrupid, mis on metsaraadamise (ehk metsa arvelt põllumajandusele ja tootmisele ruumi tegemise) taga, ei paku üllatusi ka riigid, mis oma toodanguga on suurimad troopilise metsa hävitajad. Nendeks on raporti järgi Brasiilia, Indoneesia, Malaisia, Kongo, Paapua Uus-Guinea, Boliivia, Argentiina ja Paraguai. Uuringuraportis tuuakse välja, et neis kaheksas riigis toodetavad veiseliha, palmiõli, soja ja puittooted on põhjustanud ligi 3,9 miljoni hektari ehk Šveitsi suuruse maa-alaga metsade hävitamise kõigest aastaga (uuringus vaadeldi 2009. aastat). «Tendents on selge, et raadamise põhjused on globaalsed ja seotud kommertsialiseerumisega. Suur osa selle nelja kaubagrupi toodangust neis kaheksas riigis läheb müügiks maailmaturul,» ütles uuringu kaasautor Martin Persson Rootsi Chalmersi Tehnikaülikoolist. CGDEV (Center for Global Development)

postimees || 10. november 2014

1000 suurtootjat annavad üle kolmveerandi Eesti põllumajandustoodangust

E

estis on 19 200 põllumajanduslikku majapidamist, millest ligi 1000 suuremat annavad üle kolmveerandi põllumajandusoodangust, selgub Statistikaameti 2013. aasta põllumajanduse struktuuriuuringu tulemustest. Samas on ka 4500 põllumajanduslikku majapidamist, kes üldse toodangut ei anna, vaid tegelevad ainult hooldusniitmisega. Seega võib öelda, et Eesti põllumajandust iseloomustavad suured majapidamised, kes annavad enamuse põllumajandustoodangust, ning hooldusniitjad. Aastatel 2010–2013 vähenes põllumajanduslike majapidamiste arv 2%. Eestis on tekkinud olukord,

kus maaomanikud lõpetavad küll põllumajandustootmise, kuid oma maa väljarentimise asemel eelistavad ise tegelda PRIA poolt toetatava püsirohumaa hooldusniitmisega. Kolme aastaga on lisandunud ligi 1000 hooldusniitjat, kuid samal ajal on ka suuremate tootjate arv kasvanud. Põllumajanduslike majapidamiste kasutatava põllumajandusmaa pind on aastatel 2010–2013 jätkanud kasvu, suurenenud 17 000 hektari võrra ja jõudnud 2013. aastaks ligi 958 000 hektarini. Suurem osa sellest kasvust paistab olevat tulnud majapidamiste valduses oleva kasutamata põllumajandusmaa kasutuselevõtust.

2013. aastal oli ainult 39% kasutatavast põllumajandusmaast omanike kasutuses, 54% oli rendile võetud ja 7% muu valdus, millest põhilise osa moodustab tasuta kasutusse saadud maa. Seejuures sõltuvad suuremad majapidamised rendimaast oluliselt rohkem kui väiksemad. Loomade või kodulindudega majapidamisi oli 2013. aastal 8400 ja võrreldes 2010. aastaga on nende arv vähenenud 1300 võrra. Vähemaks on jäänud loomapidajaid. Seejuures ei ole ühegi loomaliigi osas olulist langust ja veiste arv on põhiliselt lihaloomade arvel hoopis 9% suurenenud. Seega võib öelda, et ka loomakasvatuses kontsentratsioon suureneb. Eesti Statistikaamet

Puu- ja köögivilja müük kasvas

P

uu- ja köögiviljatööstus tootis tänavu esimesel poolaastal üle 27 miljoni euro väärtuses toodangut, kasvatades vaatamata vähenenud välisnõudlusele eelmise aastaga võrreldes müügitulusid, selgub sektori esimese poolaasta ülevaatest. «Tõusnud on kõrgema väärtusega toodangu osakaal, kuna nägime lisandväärtuse kiiremat tõusu võrreldes toodangumahu kasvuga,» ütles põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Puu- ja köögiviljatööstustes tänavu esimesel poolaastal loodud puhas lisandväärtus oli esialgsetel andmetel 6,1 miljonit eurot, suure-

nedes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 34%. Puu- ja köögiviljatööstuste toodangust eksporditi tänavu esimese kuue kuuga ligi 40%, mis võrreldes mullu sama ajaga vähenes viiendiku võrra. «Seni suutis ekspordi vähenemise kompenseerida suurenenud sisenõudlus. Välisnõudluse vähenemise mõjusid nägime esimesel poolaastal peamiselt puu- ja köögiviljatööstuste investeeringutes, mis vähenesid võrreldes eelmise aasta sama ajaga üle kolme korra,» selgitas Kand. Põllumajandusministeerium

Doktoritöö hindas TBMI sobivust probiootiliseks söödalisandiks • Kuivatid • Säilituspunkrid • Trummelpuhastid/sorteerid • Torusüsteemid/tarvikud • Transportöörid • Ventileeritavad koonuspõhjad • Elektritööd • tel 5562 3006, info@rv.pri.ee, www.rv.pri.ee

Kuu lõpus kaitseb Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi doktorant Indrek Suitso väitekirja, milles hindas sporgeense Bacillus smithii tüve TBMI sobivust probiootiliseks söödalisandiks. Selleks viidi läbi ohutus-, koloniseerimis-, tolerantsi- ja

nakkuskatsed hiirte ning sigadega. Katsetest selgus, et antud tüvi oli võimeline koloniseerima nende loomade soolestikku, kahjustamata sealjuures peremeeslooma või selle soolestiku normaalse mikrofloora tasakaalu ning bioloogilist mitmekesisust. Lisaks täheldas töö autor, et

soolestiku eelnev koloniseerimine Bacillus smithii TBMI12 endospooridega vähendas Salmonella Entritidis’ega nakatumise tõenäosust ja aeglustas infektsiooni kulgu. Tulemuste põhjal saab autori sõnul eeldada, et antud tüvi võiks sobida probiootiliseks söödalisandiks. Eesti Maaülikool


maaelu edendaja 5

10. november 2014 || postimees

Paljud jahimehed on kurtnud, et nende jaoks jääb sel aastal hundijahihooaeg vahele, sest tänavu viies maakonnas huntide küttimiseks luba ei antud. Siiski tasub jahimeestel kannatlik olla, sest vajaduse tekkimisel väljastatakse lube huntide küttimiseks juurde.

Kuuldused nigelast hundijahihooajast on tugevasti liialdatud TeksT eIlI arula

N

ii mõnelgi jahimehel oli kalendris 1. novembrile punasega ring ümber tõmmatud, sest just siis algas Eestis hundijahi hooaeg, mis kestab veebruari lõpuni. Paraku jäävad viies maakonnas hallivatimehed esialgu laskmata, sest küttimislube sinna ei väljastatud. Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil selgitas, et huntide küttimise lube väljastatakse kahes jaos ning praeguste lubade jaotumise tõttu pole mõtet veel lõplikke järeldusi teha ja püssi põõsasse visata. Tavaliselt väljastatakse teises jaos hundilaskmise load jaanuari alguses. «Sügisel, mil esimene osa lube väljastatakse, ei teata veel täpselt, kui palju hunte on,» selgitas Männil, kes lisas, et huntide arvukuse määramine on sügisel keeruline, sest hundid sigivad väga kiiresti ning kevadisest hundipaarist võib olla sügiseks juba saanud kaheksaliikmeline kari. saaRTel KÕige RohKem KahjusTusi

Paaril viimasel aastal on enim huntide küttimislube väljastatud saartel, sest seal on ka huntide tekitatud kahju olnud kõige suurem. «Alates 2011. aastast on huntide arvukus saartel kiiresti tõusnud ning hundid on seal ka palju lambaid murdnud. Veel on saartel vaja hunte rohkem küttida juba seetõttu, et seal ei saa karjast välja tõrjutud noored loomad ära minna,» nentis ulukiseire osakonna juhataja. Samas tunnistas Peep Männil, et saartel on võrreldes Mandri-Eestiga ka kontsentreeritult rohkem lambaid ning seetõttu on huntide tekitatud kahjustusi seal piirkonnas enam. Tänavuse hundijahi hooaja alguses väljastati Saaremaal kuus ning Hiiumaal kolm huntide laskmise luba ning nende realiseerimisel võib keskkonnaamet küttimislube ka juurde anda. Siiski on olnud juhuseid, kus saartel ei õnnestugi lubatud arvu hunte ära küttida. Huntide tekitatud kahju pole mandril praegu Peep Männili sõnul märkimisväärne. Mandri-Eestis on hundid enim kahjustusi tekitanud Võru- ja Pärnumaal, kuhu määrati mandri maakondadest ka enim küttimislube. Pärnumaa jahimehed taotlesid

lausa viisteist huntide küttimise luba, millest keskkonnaamet rahuldas paraku vaid viis. Ühes Pärnumaa jahipiirkonnas (Kilingi-Nõmme, Kullipesa, Nõmme, Ora, Rahnoja, Surju, Tahkuranna, Tihemetsa ja Tori – Sindi ning Tootsi Pärnu – Rakvere maanteest lõuna poole jäävas osas) ei antud küttimislube seetõttu, et seal pesitsevate huntidega viiakse läbi uuringud ning seetõttu on tarvis nende karjaliikmed säilitada. Pärnumaa Jahimeeste Liidu tegevjuht Eero Nõmm sõnas, et viis huntide küttimisluba Pärnu jahimehi kindlasti ei rahulda. «Kahjustusi on üle terve maakonna ning me loodame, et lume tulekul saab pilt huntide liikumisest paremini selgeks,» rääkis Nõmm. Tema hinnangul liigub Pärnumaal kuni viis hundikarja. hundijahTijad on esimese lume ooTuses

Huntide arvukust saab kõige paremini kindlaks teha jälgede järgi lumel ning seega esimese püsiva lume saabumine on huntide arvukuse määramisel oluline faktor. Kui juhuslikult lund sel aastal maha ei tule, võetakse arvesse jahimeeste tähelepanekuid ning huntide tehtud kahjusid ja vajadusel väljastatakse lisaload neid asjaolusid arvesse võttes. Hundijahiks on kõige soodsam aeg lume tulekul. Kui maa on veel must, on hundikarja raske tabada. «Esimese püsiva lume tulles lastakse tavaliselt ka hooaja esimesed hundid, sest siis on neid jälgede põhjal kergem leida ning nad annavad ise end paremini näole,» tõdes hundiekspert Männil, kes soovitab hunti lasta tahtvatel jahimeestel olla kannatlik, kinnitades, et paikades, kus huntide arvukust on tarvis piirata, küttimislube kindlasti ka väljastatakse. Männili väitega nõustus ka Pärnumaa Jahimeeste Liidu juht Eero Nõmm: «Õige hundijaht käib ikkagi lumega ning Pärnumaa mehed on tublid hundijahis käijad, seega loodame, et uuest aastast küttimislubade limiiti meie jaoks ikkagi suurendatakse.» Jahimeeste jaoks on hundijaht ka teataval määral põhimõtte küsimus, sest hunt on jahimeestele konkurendiks. «See nahk ja trofee polegi hundijahi puhul nii oluline kui asjaolu, et saaks oma rivaalile koha kätte näidata,» märkis Peep Männil. e

esmane huntide küttimiskvoot 2014. aastaks maakond taotlus kvoot harjumaa 12 4 hiiumaa 10 3 ida-virumaa 2 0 jõgevamaa 4 0 järvamaa 9 3 läänemaa 2 3 lääne-virumaa 6 0 Põlvamaa 7 4 Pärnumaa 15 5 raplamaa 4 2 saaremaa 8 6 tartumaa 6 4 valgamaa 5 0 viljandimaa 6 0 võrumaa 7 6 allikas: keskkonnaamet


6 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Eesti Maaülikooli aianduse osakonna juhatajat professor Kadri Karpi teab avalikkus rohkem kui marjade uurijat ja katsetajat – mesimurakas, mustikas, jõhvikas, maasikas, viinamarjad –, kuid tegelikult algas tema teadushuvi puust, täpsemalt õunapuust.

KADRI KARP: teadlase elus ei kordu ükski päev

K

as teate, kuidas õun pudelisse sai, osutab Kadri Karp kõhukale kitsa kaelaga pudelile, kus pruunikas õunapiirituses loksub suur ümar ubin. «Küsin seda mõnikord oma tudengitelt, kui tundub, et pikk teadusjutt igavaks läheb.» Mulle meenub ühest nipiraamatust loetu, et pudelisse tuleb juhtida õiega õunapuuoks, kus siis vili hakkab arenema, ent ma ei oska vastata Kadri Karbi küsimusele, miks õunapuu elab ega arvata, mida tähendab õunapuu hingeelu. Tunnistan, et selline teemaasetus passib rohkem romantikule kui teadlasele, kuid samas lisab professor, et taime hingeelu tähendab ju tema füsioloogiat. Ta jätkab: «Õunapuu elab selleks, et paljuneda, anda seemneid, kõik tema eluprotsessid on sellega seotud. Siit tulenebki hingeelu: talle on olulised järglased. Seda teades saame juhtida taimede elu. Kui naine joob, unustab ta oma lapsed. Kui õunapuu saab ohjeldamatul hulgal lämmastikku, kaotab ta aru ja unustab oma lapsed ehk seemned. Taimedes toimuvad protsessid sõltuvad toiteelementidest ja kui inimene või ilmastik puu elurütmi ei riku, on kogu tema tegevus suunatud sellele, et seemned saaksid valmis.» Õun on olnud Kadri Karbi tudengitööde, diplomi- ja magistritöö teema, kuid piltlikult öeldes sai tema tee aia ja õunapuuni alguse metsast. Tee meTsasT aeda

Tuntud metsandusteadlase ja maaülikooli professori Endel Pihelgase tütrena veetis Kadri lapsepõlves aega metsarikkal Järvseljal, kus isa tudengite praktikat juhendas. Seal sai selgeks, et temagi tahab tulevikus tegelda taimedega, loodushuvi süvenes Tartu 5. keskkooli loodusklassis. Elukutse valikul tuli siiski kaaluda teistki teed, mille ajend pärines samuti lapsepõlvest. Nimelt

TeksT ivi drikkit foToD erakoGu, kristjan teedema

õpetas isa ka jahindust ning mõistagi oli neil peres jahikoer, Iiri setter. Omaenda isikliku koera, puudli, sai ta keskkooli ajal ning sestpeale on peres ikka koer olnud. Veterinaaria heitis tütarlaps siiski kõrvale, sest süda ei kannatanud loomaarstinduses paratamatut verd. Niisiis jäid taimed ning EPA, sest Tartu Ülikoolis õppinud biolooge suunati enamasti kooliõpetajaiks, aga Kadri Karp õpetajaks ei tahtnud. «Tulin agronoomiat ja konkreetsemalt aiandust õppima ikkagi mõttega minna tööle aiandusagronoomina, aga siin ma nüüd olen – õpetaja!» naerab õppejõud. «Kui maaülikooli tööle tulin, hakkasin kohe tudengeile puuviljandust õpetama, algul assistendina, edasi dotsendi ja nüüd professorina. Aeg muudab inimesi ja nende arusaamu – õpetamine on üks tänuväärsemaid töid ja mulle väga meeldib.» Teadus muidugi oli ja jäi nii eesmärgiks kui armastuseks. Olles oma esimesed loodusteadmised ja -tunnetuse puudelt saanud, tahtis ta nendega ka jätkata, aga siiski teistmoodi kui isa, kelle üks teadusobjekte oli olnud mänd. Tütar valis viljapuud. «Olen saanud tunda nii pettumusi kui õnne,» vastab Kadri Karp pärimisele, mis jõud hoiab üht naisinimest teaduse juures. «Teaduses ei tule kunagi teist samasugust päeva, ükski päev su elus ei kordu. Tegeled kogu aeg uue asjaga, iga tulemus viib järgmise tegevuseni. Huvitav on seegi, et kirjandust läbi töötades ja mõnd hüpoteesi püstitades ei ole ju teada, kas jõuan sinna, kuhu loodan, või ei jõua. Pettumustega tuleb arvestada, et need pikali ei lööks.» eRaKoRdsus maKsab

1995. aastal hakati katsetama Ameerikast pärit mesimuraka ja mustikaga. «Aastaid uurisime mesimurakat, aga mina ei leidnud teed, kuidas seda Eestis kasvama panna, võib-olla mõni mu õpilane kunagi leiab selle. Mustikas läks tootmis-

Kadri Karp Sündinud 21. jaanuaril 1958 1976 lõpetas Tartu 5. keskkooli 1982 lõpetas EPA agronoomiateaduskonna 1992–1995 Eesti Põllumajandusülikooli magistrant, 1998–2001 doktorant 2001 doktorikraad töö eest «Agrotehniliste võtete ja sordi mõju mesimuraka (Rubus articus) ja aedmaasika (Fragaria ananassa) taime kasvule ja saagile» 1992–2002 Eesti Põllumajandusülikooli lektor, 2002–2004 aianduse instituudi dotsent 2004 Eesti Maaülikooli põllumajanduse ja keskkonna instituudi aianduse osakonna juhataja, professor 2011 MÜ teadusnõukogu liige 1992 Eesti Aiandusliidu liige 2002 Eesti Aiandusliidu puuviljakomisjoni liige Abielus, tütre ema

se, Eestis on olemas korralikud istandused, aga murakast me jagu ei saanud.» Siiski tasus selle nimel vaeva näha, sest ainult põhjas arktilises kliimas kasvav mari, millele lõuna poolt, näiteks Poolast, konkurentsi ei tule, andnuks Eesti marjakasvatajatele arvestatavat sissetulekut, kuivõrd mesimurakas on eeskätt hinnaline liköörimari. Kui see ebaõnnestumine välja arvata, siis on Kadri Karp Eesti marjaturu arengule tublisti kaasa aidanud. 1995. aastast alates konsulteeris ta sadakonda maasikakasvatustalu mandril ja Saaremaal, sõites terve kevade ja suve marjakasvatajate vahet, jagades soovitusi istandike rajamiseks ja taimede kasvatamiseks. Tollal oli tootjail leping omaaegse tuntud ettevõttega Ösel Food: firma ostis kasvatajatele taimed ja kile, mis maksti tagasi siis, kui saak käes. Kõigist alustanutest asja paraku ei saanud. «Eesti Vabariigis said põllumeesteks pärijad, marjakasvatajateks postiljonid ja kunstnikud, see tä-

EEstis kasvanuD «ronDo» viinamarjaDEst valmistatud vein leidis tunnustust isegi Prantsusmaal.

Hüpoteesi püstitades ei ole ju teada, kas jõuan sinna, kuhu loodan, või ei jõua. Pettumustega tuleb arvestada, et need sind pikali ei lööks.


10. november 2014 || postimees

maaelu edendaja 7


8 maaelu edendaja hendab inimesed, kellel puudusid teadmised ja side maaga. Kadus agronoomi ameti õige tähendus ja tähtsus, aga aiandus on süsteem: muld, õhk, vesi, päike, taim ja poliitika koos turuga,» on Kadri Karp toonast olukorda hinnanud. Viimastel aastatel on Kadri Karp ja tema töörühm uurinud ning katsetanud viinapuude ehk veinimarja kasvatamist. Eestis kasvanud Saksa päritolu viinamarjast «Rondo» on veingi valmistatud, mis leidis ka Prantsusmaal tunnustust. Praeguste tulemuste põhjal on arvata, et Eesti maa ja muld saavad üldjuhul lõunamaiste viinamarjadega hakkama – seda kinnitavad Tartumaal Rõhu katseaias ja mitmes Lõuna-Eesti viinamarjatalus viljeldavad katsed. Viinamarju kasvatavad ka paljud hobiaednikud, kuid Kadri Karbi kinnitusel on teaduse objekt punane viinamari ja sellest tehtav punane vein. Ei saa jätta küsimata, miks on Eestil vaja oma viinamarjaveini, kui marja- ja puuviljaveine meil nagunii toodetakse. «Kas teate, mis on Prantsuse paradoks?» küsib Kadri Karp vastu. «Sealsed inimesed söövad palju rasvast, aga süda on neil terve – tänu punasele veinile. Punaveinis leidub palju tervisele vajalikke ja kasulikke aineid ehk antioksüdante ning meie uurime, kuidas nende hulka siinses viinamarjas suurendada. Muide, viinamarjakasvatus on kasvav trend ka teistes põhjamaades.» Aga miks ikkagi on vaja nende-

postimees || 10. november 2014

ga jännata suhteliselt karmis kliimas, kui lõunamaade istandused pakuvad külluslikku saaki? «Sellel on mitu eesmärki,» vastab Kadri Karp. «Veini puhul maksab haruldus, erakordsus, huvitavad maitsed. Eesti vein oleks hinnaline toodang, mida näiteks kasvõi turistid suveniiriks kaasa ostaksid. Teisalt sisaldavad imporditud viinamarjad ohtralt taimekaitsepreparaatide toimeainete jääke. Tõsi, seda küll normi piires, aga erinevaid preparaate on palju. Põhjamaades on vähem probleeme, nii et meil saab kasvatada ka palju tervislikumaid lauaviinamarju.» Vastuolud ja valejutud

Mõistagi käib viinamarja uurimine ja katsetamine vastava toetatud projekti raames, millel tänapäeva teadustöö suuresti põhinebki. «Üha rohkem tegeleme sellega, mille tarvis raha antakse,» möönab Kadri Karp. «Siit sünnib vastuolu: kui teen kohalikku tootjat huvitavat teadust, siis saadud tulemused kehtivad ainult Eestis, ma ei saa neid avaldada välismaa kõrgtasemel teadusväljaannetes, kus ilmuvad materjalid peavad huvi pakkuma laiale teadusringkonnale. Teaduse rahastamine aga oleneb just sellistest artiklitest. Samas eeldatakse teaduselt üha rohkem Eesti majandusele oluliste probleemide lahendamisele kaasa aitamist. Jälle paradoks?» Niisiis tegeleb maaülikooli aianduse osakond muu hulgas bioaktiivsete ühendite uurimisega aia-

Dogi Enrico oli see, kes inspireeris Kadri Karpi otsima seoseid koera psühholoogia ja taimede füsioloogia vahel ning õpetama kõigile kasulike ning ohutute aedade rajamist.

viljades, mida teevad ka teiste maade teadlased, kuigi neid endid huvitaks praegu pigem rikkalikum saak Eestimaal. Muide, Kadri Karp on avaldanud umbes sadakond publikatsiooni, neist ligi pooled välismaa teadusväljaannetes, ta on juhendanud kuut kaitstud doktori- ja mitmekümneid magistritöid. Kadri Karbi kabinetis hakkab silma aukiri Parimale Harijale maaülikooli koostööpartnerilt Baltic Agrolt. Mõeldud on siin teaduspõldu, kuid aianduse osakond teeb tööd ka päris põldude heaks. Näiteks katsetatakse erinevaid väetispreparaate – kuidas need Eestis käituvad. Siinkohal ei saa mööda mahetootmise teemast, mida üha häälekamalt nõutakse. Kadri Karp on väitnud, et roheline mõtteviis on muutunud tumeroheliseks, mistõttu maheviljelust kiputakse üle hindama, justkui vaid see annaks tervislikku toitu. «Muidugi ma pooldan mahedat, aga mulle ei meeldi, kuidas vastavaid põhitõdesid kasutatakse ja tõlgendatakse,» selgitab Kadri Karp. «Näiteks vastandatakse sõnniku ja kunstväetiste tarvitamist, kuigi ka sõnnikut valesti kasutades risustame loodust ja rikume inimeste tervist. Eesti põllumeeste terve talupojamõistuse varal on meie maa, mullad ja tootmine säilinud, miks siis nüüd peaks see kõik paha olema ja ainult mahe kõlbab? Kui mõni tootja eksib, ei saa kogu tavatootmist kahtluse alla seada. Mina pooldan tarka tootjat ja targa talupojamõistusega toodetut.» Viis värvi

Salongis on TÖÖTAV pelletikamin Müüme ka pelleteid

il 12. ja 22. novembr sti Ee s on Tartu salongi e parim pelletikaminat spetsialist

Tartus Ringtee 75b – Tartu Küttesalong, tel 5911 8119. Rakveres Jaama 5 – Rakvere Küttesalong, tel 558 6786. Jõhvis Lille 3 – Kamin ja Pliit OÜ, tel 332 2033.

Terve mõistus, lisaks teadmised, peaks Kadri Karbi arusaamist mööda aitama inimest ka muudes moeasjades, näiteks toitumises. «Soovitan vähemalt viit värvi aiavilja taldrikul – ei tohi esile tõsta ainult üht, kõik on vajalikud. Lihtne tõde: kõike peab sööma, aga ühegi asjaga ei tohi liialdada. Sügiseti soovitatakse süüa võimalikult palju õunu, seda eriti dieedipidajail. Tegelikult on ka meie hapu õun sama suhkrurikas kui lõunamaised, ainult et happeid on temas rohkem. Üks-kaks õuna päevas hoiab arsti eemal, aga hapu õunaga figuuri ei päästa.» Ja olemegi tagasi õuna juures, mis kummalisel kombel seostub ka

Õunapuu on olnud ülikooliaja algusest peale Kadri Karbi uurimistööde meelisteema. Muide, sellesama õunapuuga Eerika istanduses on lasknud end kunagi pildistada üks Eesti hinnatuimaid poliitikuid Jaan Tõnisson.

ühe Eesti hinnatuima poliitikuga, kelle elu ja töö uurimisest on saanud üks Kadri Karbi hobisid. Ta näitab fotot, kus EW kunagine riigivanem Jaan Tõnisson poseerib õunapuuga Eerikal asuvas tootmisistandikus. «Lasksin teha endast samas kohas samalaadse pildi, sest väga uhke oli meenutada, et toredas viljapuuaias kasvasid ka Tõnissoni lemmikud õunapuud.» Nüüd maaülikoolile kuuluval kunagisel Tõnissonide perekonna krundil tegutses 1930. aastatel Eesti suurim aiandusfirma, kus katsetati paljusid sorte, arendati turundust nii kodu- kui ka välismaal, seemnetest ja istikutest viljadeni. Enne neid oli kogu aiandusäri sakslaste käes, kuid 1905. aastal lõikeroosidega alustanud Tõnissonid mõtlesid ka eesti talumeestele, kelle aedadesse toodi sealt õunapuid, muu hulgas tänapäevalgi hinnatud Liivi kuldrenetti. «Püüame sealseid vanu õuna-


maaelu edendaja 9

10. november 2014 || postimees

puid alles hoida, sest selle koha hing on alles,» ütleb Kadri Karp. Muidugi on aiandusteadlasel ka koduaed olemas ning sealsete viljapuude eest hoolitsetakse hästi seda enam, et Kadri Karbi abikaasalegi pole aiandus võõras – kaks kursusekaaslast abiellusid juba ülikooliajal. Aga peale taimede on selles aias ja kodus mõeldud veel ühele hingelisele. Koerale. Kui tavaliselt juhendatakse aiapidajaid taimi koerte eest kaitsma, siis Kadri Karp on õpetanud rajama aedu, kus tunnevad end hästi ja ohutult nii koerad kui taimed: koera psühholoogia ning taime füsioloogia on võimalik ühendada ka marjakasvatuses. Selleks peab tundma koera hingeelu ja Kadri Karbil on olnud lapsepõlvest peale võimalus ja tahtmine seda uurida. Isegi sedavõrd, et ta on osalenud koertega tegele-

vates portaalides nii mõneski asjas pädeva nõuandjana. Loomaarmastusele pani juba varases lapsepõlves aluse isa jahikoer ning linnukoer oli olemas ka tema enda kodus, sest abikaasa käis samuti jahil. Too Huberti nimeline kutsu elas 15 aastat vanaks ning pärast teda tegi Kadri Karp teoks oma ammuse unistuse – tõi koju dogikutsika. Aga praegu tal enam koera ei ole, sest mõne aasta eest viis südamehaigus suure sõbra koerte linnuteele, või kes teab, kuhu nad kaovad. «Praegu ei suuda veel uut koera võtta, sest need lahkuminekud on nii kurvad ...» lõpetab Kadri Karp selle jutu. «Aga hobi peab inimesel olema,» on ta veendunud. «See annab jõudu töötada, eriti teadlasele, kelle töö ei kesta kellast kellani. Ja on hea, kui pere ja lähedased seda mõistavad.» e


10 maaelu edendaja

Saku vallas asuv Esko talu – tuntud ka kui telesarja «Õnne 13» üks kauaaegseid võttepaiku – on saatuse sunnil seisnud silmitsi suurte muutustega pärast peremehe lahkumist õnnetuse tõttu. Järeltulijad on jätkanud kõike isa tehtut, kuid võtnud töösse uusigi ideid – näiteks oma jäätise välja töötamise.

Muutuste keerises Esko talu teeb jäätist ja uusi juuste Tekst Kristiina Kruuse, fotod Maarja Otsa

E

sko talu noorperemees Gunnar Eensalu möönab, et käesolev aasta on Esko talule olnud nii emotsionaalselt kui ka kõiksugu praktilistes küsimustes raske, sest kevadel tegi talus põlvkondade vahetuse saatus, mis ei jätnud aega sujuvaks üleminekuks, vaid nõudis, et järeltulijad võtaksid talu juhtimise kiiresti üle. Esko talu töötleb aastas 250 tonni piima, millest valmivad juustud, jogurtid ja kohupiimad lähevad müügiks nii restoranidele, lasteaae-

dadele, koolidele, aga ka poodidesse, näiteks Tallinna kaubamaja ja Rimi «Talu toidab» lettidele. Kokku on talus üle 200 looma, neist 40 ringis piimaandjaid ning teist sama palju lihaveiseid. Uued jäätised

«Meie sooviks on jätkata kõike seda, mida isa on kahe kümnendiga üles ehitanud, kuid samas käia ajaga kaasas ja tuua tootevalikusse aeg-ajalt uuendusi,» ütles Esko talu praegune peremees Gunnar Eensalu. Näiteks uuendab Esko talu peagi oma tootepakendeid,

et need annaksid senisest veelgi paremini edasi naturaalse talumeierei kuvandit. Tootearenduses käivad põnevad katsetused jäätistega, mis peaksid valmis saama ja müüki tulema kevadeks. «Põhjus, miks hakkasime jäätiseid välja töötama, on lihtne – suvel on piima rohkem, kuid meie ühed põhitellijad, koolid ja lasteaiad, puhkavad. Siis jääb piima üle. Ja mida suvel ikka tahetakse? Jäätist ja õlut,» jutustas Gunnar Eensalu. «Kuna lehmast mingi aretuse abil õlut ei saa, siis jääme meie jäätise juurde.»

Ostame põllumaad Tagasiostuõigusega Rendileping 2015 kuni 2020 + Helista ja küsi lisa! Tel 501 7886 www.kinnistu.ee PS. Ka metsamaa pakkumised on oodatud.

Järgmisena on Gunnar Eensalu sõnul plaanis luua uusi juuste. Praegu kuuluvad valikusse kõvemad gouda-tüüpi juustud ning erinevad ürtidega maitsestatud fetatüüpi juustud. «Ma näen, et juustutegu saab kindlasti veel laiendada ja arendada. Kui kaaluda, kas arendada välja uus kohupiim või juust, siis kindlasti näeme juustul enam potentsiaali,» rääkis Eensalu. Ideid ja tööd talumeierei juustukojal jagub. «Õnne 13» talu

Tallinnast pooletunnise autosõidu kaugusel Kajamaa külas asuv Esko talu on ka omamoodi näidistalu. Lisaks sellele, et igal laupäeval vaatavad tuhanded eestlased telesarjast «Õnne 13» Esko talu Uuevariku nime all kui üht tüüpilist Eesti talu, käib suviti nende õuelt läbi sadu turiste. Tippajal pea 1000 külastajat kuus. «See on meie jaoks üks lisaharu, mis aitab ära majandada,» nentis Gunnar Eensalu. «Õnne 13» sarja Ülo (Aleksander Eelmaa), Annemai (Garmen Tabor) ja teised Uuevariku talu tegelased on Esko talus võtetel käinud ligi paarkümmend aastat. «Nad on juba nii omaks saanud ning tunnevad end siin koduselt – ise teevad, toimetavad ja teavad, kus miski asub,» lausus Gunnar Eensalu. Kuigi Esko talu end otseselt «Õnne 13» kaudu ei reklaami, tuleb Gunnar Eensalu arvates kaudselt ikkagi talule kasuks, et nende juures käivad seriaalivõtted. «Eks

Esko talu uus peremees Gunnar Eensalu vaatleb talupidamist kui põnevat juhtimisalast väljakutset, kus tuleb hallata kõiki etappe alates laudas toimuvast ning lõpetades toodete turundamisega.

Kriisiaeg näitab Gunnar Eensalu meelest iseäranis hästi, kui oluline on ise oma toorainet edasi töödelda.


maaelu edendaja 11

ta natuke tuntust hoiab, sest Esko talu nimi käib lõpusubtiitritest läbi,» nentis Eensalu. «Aga seda, et teeks mõne «Õnne 13» tegelase nimelise kohupiima või jogurti, pole küll mõttes olnud. Meie kaubamärk on ikkagi Esko.» Kui Esko talu uus peremees Gunnar Eensalu käis presidendipaari küllakutsel suve lõpus Ärma talus koos teiste väiketootjatega, märkas ta, et paljudes taludes on käimas põlvkondade vahetus, mis pole sugugi lihtne. «Meie talus tegi põlvkonnavahetuse saatus järsult ära, kuid on näha, et teistes taludes jõuab kätte aeg, kus vanaperemees oma elutöö üha rohkem noorte hoolde usaldab ja on tänulik, kui on, kellele elutööd üle anda,» rääkis Eensalu. Esko talu uus peremees arutles ka, et ilmselt pole noorte mõtteviis enam niisugune, kus talu on elu ainuke keskpunkt – nii nagu see on vanemal põlvkonnal tihtilugu olnud. «Mulle tundub, et noored hindavad rohkem töö- ja pereelu tasakaalu. Nad ei pühenda end täielikult üksnes talule.» Esko talu juhivad praegu kolmekesi Gunnar Eensalu, õde Kadri Eensalu ja ema Sirje Eensalu. Kuna kellelgi neist pole põllumajanduslikku haridust ning varem oli isa see, kes loomadest kõike teadis ja nendega toimetas, siis tuleb talutöödesse kaasata nüüd rohkem spetsialiste väljastpoolt. «Kui ma ikka pole veterinaariat õppinud, siis ma pole veterinaar ja ostan selle teenuse sisse,» nentis Gunnar Eensalu. Väiksuse eelis

Piimahinna märgatavat langust maailmaturul ja Venemaa piirangute mõju ei ole Esko talu otseselt veel tundnud, kuid toimuv teeb

Esko talu Töötleb aastas 250 tonni piima, valmistades peamiselt erinevaid juustusid, kohupiima ja jogurteid.  Karjas on kokku ligi 200 looma, nende seas nii piimalehmi kui lihaveiseid.  Talu juustukoda ja külastuskeskus võõrustab suviti pea 1000 külastajat kuus.  Esimene märge talu kohta pärineb aastast 1872. 

Gunnar Eensalu ettevaatlikuks. «Meie eeliseks on, et oleme väike meierei ja ei müü toorpiima, vaid töötleme ise kõik ümber, et anda piimale võimalikult palju väärtust juurde. Kui oleksime ainult piima müünud ning saaksime varasema 40 sendi asemel kombinaadist praegu 20 senti liitri eest, siis muidugi oleks see suur tagasilöök. Praktiliselt pool tulust langeb ju ära.» Kriisiaeg näitab Gunnar Eensalu meelest eriti hästi, kui oluline on ise oma toorainet edasi töödelda ja omada mitmekesist toodete ja klientide baasi. Isegi, kui mõne toote või kliendi mahud vähenevad, aitavad ülejäänud raskustest läbi saada. «Selle kõige tõttu võtsimegi töösse ka jäätiseretseptid ja mõtleme uute juustude tegemise peale,» lisas ta. Gunnar Eensalu arutles, et küllap võib Esko talugi seista ühel hetkel küsimuse ees, kas suurendada karja ja laiendada meiereid ning otsida enam müügivõimalusi. Seni tundub pererahvale, et Esko talu eripäraks võiks jääda tegutsemine väikemeiereina – teha pigem vähem, aga veidi teisiti kui suured tootjad. e

Esko talu peamaja on paljudele tuntud «Õnne 13» seriaalist Uuevariku taluna.

Rail Baltic ähvardab poolitada Esko talu maad Sel suvel jõudsid Esko taluni ärevad teated, et keset nende talu maid kavandatakse Rail Balticu trassikoridori. Esko talule tähendab see, et pea pooled lauda ümbruse karjamaad jäävad ühele ning ülejäänud teisele poole rahvusvahelist raudteed, mis teeb praeguses mahus loomapidamise väga keeruliseks ja pärsib tugevalt arenguperspektiive. «40 protsenti meie kasutusel olevatest maadest jääks teisele poole raudteed. Mõnes mõttes on see koomiline – kas ma panen siis lehmad rongi

peale, et neid karjamaale saada?» muigas talu peremees Gunnar Eensalu. «Tegelikult on mure tõsine. Seda enam, et Esko talu on meie suguvõsa jaoks pika ajalooga talu ning praegu oleme ka tööandja ja tootmisettevõte. Sellest sõltuvad reaalselt inimeste töökohad ja talu tuleviku arenguperspektiivid.» Kajamaa küla pani võitluses seljad kokku ning tegi oma ettepaneku, kuidas võiks raudteetrass nende meelest kulgeda, et see küla ja valla toimimist võimalikult vähe häiriks.

Samas jääb Gunnar Eensalu sõnul endiselt vastamata küsimus: «Miks on vaja Harjumaal suruda rahvusvahelist kiirraudteed käänuliselt ja kurviliselt läbi tihedalt asustatud ja aktiivse inimtegevusega piirkondade ja hävitada aastakümnetega välja kujunenud inim-, ettevõtlus- ja looduskeskkond, kui on olemas otsem, inimtegevusest eemal olev alternatiiv, kuhu justkui ülimalt keskkonnasõbralikuks tituleeritud trass saaks ideaalselt sobida?» ME


12 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Viljandimaal Tarvastu külas tegutsev Säga-Aaviku mahetalu on jõudnud teelahkmele – tootmine kasvas sedavõrd suureks, et edasiste laienduste korral ei piisa enam oma pere jõududest ning tuleks abikäsi juurde võtta. Samas poleks Säga-Aaviku siis enam peretalu.

Säga-Aaviku mahetalu on valiku ees, kas jätkata peretaluna või laieneda Tekst ja fotod Maarja Otsa

P

raegune tööjaotus Säga-Aaviku mahetalus on perekeskne. Tütar Meelika Allik hoolitseb marjade ja viljapuude eest ning tegeleb mahlade tootmisega, perenaine Sirje Allik kasvatab köögivilju ja peremehe Toomas Alliku õlul on veised ning teravili. Üheskoos tuleb hakkama saada. Peremees ei ole töölisi tallu tahtnud, kuid kätte on jõudnud aeg, et enam kolmekesi kõike teha ei jõuta. Siiani on abikäsi lisaks võetud ainult hooajaliste tööde tegemiseks. Seega tuleb langetada olulisi otsuseid, kas kasvada suuremaks või hoida praegusi tootmismahte. Töötajate palkamisega peaks tootmist suurendama, et jõuaks palgad ja maksud makstud. Jätkates olemasolevaid ressursse kasutades peaks tootmist vähendama. Säga-Aavikul on ainult 90 hektarit maad ja rohkem juurde võtta kuskilt ei ole, kuna tegemist on põllumajandusliku piirkonnaga. Perenaine suhtub siiski optimistlikult ja arvab, et kindlasti saab ka väikese pinna peal midagi välja mõelda, et olla suutelised oma toodangut kasvatama. Tütar talu ülevõtjaks

Eks iga talu peremehe ja -naise unistus on, et talu ülevõtja kasvaks välja perekonnast. Nii unistab ka Sirje Allik, et tütar Meelika

Allik alustaks oma karjääri just kodutalust. «Kui Meelika väiksem oli, siis ta ütles, et võib tallu jääda küll, kuid laudast teeb hotelli ja põllumajandusega kindlasti tegelema ei hakka,» meenutas perenaine tütre mõtteid, kes õpib praegu Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis toidutehnoloogiat ning on samas koolis lõpetanud ka taimekasvatuse eriala. «Õpingutest lähtudes tundub, et lootust on,» mõtiskles Sirje Allik. Ta lisas, et kui tervis vähegi vastu peab, siis nemad abikaasaga tali-

taksid edasi loomade ja köögiviljaga ning tütar jääks töötlemise peale. Perepoeg tegeleb pealinnas haljastusega ja on oma valikud juba teinud. Perenaine ohkab ja näitab naabermaja suunas ning meenutab, et see oli üks väga kaunis majapidamine, kuid pärast omanike siit ilmast lahkumist laguneb ka kogu nende elutöö. «Kui oled siin ikka terve elu rabelenud, siis on vaja, et asi edasi läheks,» nentis Sirje Allik. Talule emotsionaalset väärtust lisab kindlasti ka see, et siin maja-

Säga-Aaviku mahetalu toodangust moodustavad kõige suurema osa mahlad.

pidamises elas juba peremehe Toomas Alliku vanaisa – esimese olümpiamedali võitnud eestlane Martin Klein. Vanaisa sünnikoju kolisid Sirje ja Toomas Allik 1994. aastal. Hooned olid kõik tühjana seisnud, seega möödusid esimesed aastad ehitades ning omale kodu rajades. 1996. aastal alustati talu loomisega ja esmalt otsustas peremees võtta veised ning mõni aeg hiljem tuli juurde kartuli- ja viljakasvatus. 2006. aastast tegutseb Säga-Aaviku mahetaluna ning see oli ka aeg, kui perenaisel tuli otsustada, kas pühenduda koduvälisele tööle või tulla täiskohaga tallu. «Tundsin, et keegi ei ole minuga enam rahul, nii kodus kui töö juures tekkisid probleemid, sest ma ei jõudnud end kahe koha vahel jagada,» meenutas Sirje Allik aega, kui otsustas pühenduda ainult talule. Kodusolemist õigustades hakkas perenaine köögivilju kasvatama ja 2012. aastal taotles ta oma köögi tunnustamist, sai loa valmistada tooteid kodustes tingimustes ning neid müüa. Esimesena jõudsid müügile kuivatatud tooted – porgandikrõpsud, seejärel hoidised ja mahlad. Porgandist krõpsud

Perenaise sõnul on enamik tema toodangust sündinud vastavalt vajadusele ja katsetuste tulemusel. Porgandikrõpsude sünnile aitas kaasa asjaolu, et ühel aastal jäi


10. november 2014 || postimees

kätte palju müügiks sobimatuid kõveraid porgandeid, millest lihtsalt pidi midagi tegema. Ja nii valmisidki paari katsetuse tulemusena porgandikrõpsud. Hiljem on lisandunud veel ka kõrvitsa- ja õunakrõpsud. Säga-Aaviku mahetalu toodangust kõige suurema osa moodustavad mahlad: astelpaju täismahl, astelpaju mahlajook, astelpaju segujook ja õunamahl. Tänavu oli perenaise kindel soov valmistada uudistoode maasikatest, kuna kevadel sai rajatud maasikaistandus. Kahjuks ei andnud maasikas esimesel aastal soovitud tulemust, marjad jäid pisikeseks ja kuivaks. Seega tuleb uusi tooteid pisut oodata. Vaheaasta

Perenaine Sirje Allik tõdes, et tänavune vaheaasta on küll raskem, sest toetusi jagub vähem, kuid seetõttu oli aega tegeleda saadud toetuste realiseerimisega. «See aasta on olnud hea hingetõmbeaasta – uusi taotlusi teha ei saa, aga oleme ostnud mitu asja välja, millele oleme toetuse saanud,» rääkis Sirje Allik. Vaheaastal said seega vanad otsad ilusti kokku sõlmitud. e Perenaine Sirje Allik enam palgatööle tagasi ei kipu – olgugi et talus on kogu aeg hästi palju teha, on ta praegu oma aja peremees.

maaelu edendaja 13

maaelu edendaja 13


14 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Tuhat tonni kõrvitsat ostis Põltsamaa Felix käesoleval aastal Eestist kokku, et sellest tehtud hoidised müüa peaasjalikult Soome turul. Suur osa ettevõtte toormest ongi Eesti talunike kasvatatud.

Enamik Eesti kõrvitsatoodetest müüakse Soome Tekst jüri saar, foto andres teiss

S

eptembris algas Põltsamaa Felixis suur kõrvitsategu. Töö käis kahes vahetuses ja kolmel liinil ehk kuus vahetust nobenäppe päevas hoolitses selle eest, et tänavune kõrvitsasaak saaks purki. «Räägime ligemale 20 tootest, mis lähevad Eesti, Soome ja Rootsi turule,» ütles Põltsamaa Felixi turundusjuht Marek Viilol. Eestis läheb müüki peaasjalikult klassikaline kõrvitsasalat, mida turundatakse nii väikeses purgis kui kolmekiloses plekktünnis. Retsept on sama. Viilol märkis aga, et kõige suurem osa kõrvitsatoodangust, umbes 85 protsenti, läheb ikkagi Soome, kus kõrvitsat süüakse mitmesuguste salatite ja toidulisanditena palju rohkem kui Eestis. «Eestis on kõrvits rohkem jõulutoode, tervelt 80 protsenti sellest müüakse jõulude ajal. Muul ajal inimesed justkui unustavad selle maitsva salati,» tõdes Viilol. Rootsi läheb Põltsamaa kõrvits peamiselt toitlustuse tarvis, jaeturule mitte.

«Eesti ja Soome on kaks niisugust riiki, kus kõrvits on rohkem austatud ja sellisel kujul saadaval,» sõnas Viilol. «Lätiski üritasime kõrvitsasalatit müüa, aga seal ei ole selle tarbimise harjumust. Ka Venemaal tehakse kõrvitsast kõike muud, aga mitte salatit. Soomes on nõnda, et koolilapsed söövad kõrvitsat magustoiduks ja panevad vahukoort peale. Teeme aprikoosimaitselist kõrvitsasalatit ja mangomaitselist.» Suur arenguhüpe

Kõik kõrvitsad, mis Põltsamaa Felix sisse tegi, on kasvanud Eesti põldudel. Kaheksa aasta eest hakkas ettevõte suuremas koguses kõrvitsatooteid valmistama: 20–30 ton-

Kõige suurem osa kõrvitsatoodangust, umbes 85 protsenti, läheb ikkagi Soome, kus kõrvitsat süüakse palju rohkem kui Eestis.

nilt aastas jõudis kogus saja tonni peale. Aga siis tuli piir ette, kuna Eestis ei olnud põldudel kõrvitsa kasvatamise oskusteavet piisavalt ja suur hulk kõrvitsaid tuli mujalt sisse osta. Selle sügise tuhat tonni oli aga pärit juba üheksalt kasvatajalt. Nii palju on asi edasi arenenud. «Suuremate tellimuste korral oleksid need partnerid valmis ehk ka rohkem kasvatama,» arvas Viilol. Põltsamaal on ühel aastal tehtud sisse ka kaks tuhat tonni kõrvitsaid. Kõrvitsategu algas septembri alul ja kestis novembri lõpuni, kuid siis hakkas muret tegema säilitamine. Kõrvits ei talu miinuskraade, on väga külmatundlik, ja nii tuli suurt saaki hoida soojapuhuritega varustatud telkides. «Tuhat tonni on optimaalne, selle suudame õigeaegselt purki panna ja see süüakse aastaga ka ära.» Kindlad partnerid

Aastatega on Põltsamaa Felix sõlminud partneritega pikaajalise koostöösuhte. Seejuures ei ole need ühe kultuuri kasvatajad. Kes sügisel müüb kõrvitsaid, müüb suvel näiteks kurke. Mõnelt ostab ettevõte veel kartuleid, kapsaid või punapeete. Mõnel on jälle ampluaaks suvikõrvits ja kõrvits. «Eelistame neid, kellelt saame rohkem kui ühe tooraine,» selgitas Viilol. «Teeme kevadel ühiseid koolitusi, jagame kasvatajatele seemne. Töö käib «seemnest purki» põhimõttel, sest valitud on ka kindlad sordid.» Kõrvitsa puhul on muuhulgas oluline, et viljaliha värv oleks ilus ja see püsiks uue aasta septembrini, mil tuleb peale uus saak ja uued hoidised. «Sordid on tootearenduse ja talunikega koostöö tulemusel välja kasvanud traditsioon,» lisas Viilol. Talunikule tähendab niisugune koostöö kindlust, et Felix ostab kokku lepitud koguse saaki kokku lepitud hinnaga ära, isegi kui tulevad supersaagid ja turuhind on vä-

ga madal. Kui ilm pole soodne ja saak ei taha kasvada, ei saa talunikku selle eest karistada. «Meil on kasvatajaid ikkagi vähe ning meil on neid vaja,» sõnas ta. Sellel aastal tehti mööndus näiteks kõrvitsate suuruse seisukohalt. Üks Põltsamaa Felixi pikaajalisi koostööpartnereid on Tarmo Pärn, kes sel aastal kasvatas konservitööstusele 137 tonni kõrvitsaid. Tema naine Kairi Säga alustas Felixiga koostööd juba 2000. aastal. Pärna põldudel kasvab Felixi jaoks lisaks kõrvitsatele ka kurke ja peete. Kõrvitsate kasvatamine on suurelt jaolt käsitöö. Kevadel tuli ette kasvatada 10 000 taime. Siis need käsitsi põllule istutada, sest kõrvits pannakse maha hõredalt ja traktoriga poleks mõtet. Hektari kohta saab umbes tuhat taime. Järgnevalt tuleb taimed paigutada loori alla – kes tänavu loorita proovis, sai niru saagi, märkis Pärn – ja suvel rohida, mis tähendab kõpladega siblimist, sest masinaga kuidagi ei saa. Peaks suvi tulema põuane, on kastmine ikkagi pea võimatu, sest põld kasvab ju kõrvitsaid täis ja liikuma hästi ei mahu. Saagikoristus on jällegi käsitöö. Iga aasta annab kogemust lisaks ja koolitused käivad asja juurde. Üks kauaaegseid koostööpartnereid on Janek Lass Kolga-Jaanist, kellega Viiloli sõnul kestab koostöö juba 20 aastat. Temalt tulevad kartulid, kapsad, punapeedid ja porgandid. Aastaid tagasi pidi ka punapeete sisse vedama Soomest – Eestist polnud võtta. Viilol lausus, et praegu neil tarnijatest vajaka pole, kuid kui keegi väga tõsiselt soovib koostööpartneriks hakata, siis tuleks ühendust võtta sisseostuosakonnaga. Osa köögivilja tuleb Põltsamaa Felixile ka praegu välismaalt. Näiteks suve alguse kurk Baierist, sest Eestis jääb kurgihooaeg lühikeseks. Sellel aastal läks kurke purki 2200 tonni ja Soome turule tehtu oli peamiselt Saksa kurk. e


10. november 2014 || postimees

maaelu edendaja 15


16 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

OECD on koostanud ülevaate, mis kajastab maailma ja OECD liikmesriikide kalandussektorite arenguid.

Viimase kümne aasta arengud kalanduses Tekst Maarja Purik, Eesti Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna kaubanduse ja turukorralduse büroo peaspetsialist, foto Urmas Luik

R

aportist ilmneb, et maailma merekalapüük saavutas oma haripunkti 1996. aastal, mil väljapüügid küündisid 86,4 miljoni tonnini. Sealt edasi ei ole püügikogused enam kasvanud, vaid kahanenud. 2012. aastal püüti merest 79,7 miljonit tonni kala. Suurim merekala püüdja on Hiina, kelle saagid ulatusid 2012. aastal peaaegu 14 miljoni tonnini. Viimase kümne aasta jooksul on Hiina kalasaagid kasvanud 13,6%. Enim on samal perioodil väljapüüke suurendanud Myanmar (Birma), tervelt 121% võrra. Languse põhjused

Kõige rohkem on merekalapüügi intensiivsus langenud OECD liikmeriikide hulgas, kus võrreldes 1996. aastaga on lossitud kogused vähenenud 30%. Tagasilanguse põhjuseks on kalavarude üleekspluateerimine, samuti on kalapüüki vähendatud eesmärgiga lasta varu-

mist, on hakanud vilja kandma. Oluliselt vähendasid oma väljapüüke Lõuna-Korea, Iirimaa, USA, Hispaania, Poola ja Mehhiko. Vaid Soome on viimase kümne aasta jooksul oma püüki suurendanud 60%, taas on hakatud püüdma kilu ja räime, mida sellisel tasemel tehti viimati 2003. aastal. 2014. aasta on vesiviljeluse jaoks märgiline, sest esimest korda on vesiviljelusest pärinevate kalatoodete tarbimine suurem kui kalapüügist pärinevate oma. Koguseliselt ületavad kalapüügikogused endiselt vesiviljelustoodangut, osalt on põhjus selles, et kalapüügist saadavat tooret kasutatakse kalasööda valmistamiseks. del taastuda. Keskmiselt on OECD liikmesriikide väljapüügimahud viimase kümne aasta jooksul kahanenud 15% võrra. Rohkem kui poole võrra on mahud vähenenud Sloveenias, Taanis ja Rootsis. Eesti väljapüügid vähenesid 18%. Jõupingutused, mis on tehtud soodustamaks kalavarude taastu-

Vesiviljeluse kasv

Viimase 30 aasta jooksul on vesiviljelustoodete tootmine kasvanud viielt miljonilt tonnilt 65 miljoni tonnini. Veel kümme aastat tagasi toodeti vesiviljelustooteid vaid 35 miljonit tonni. Suurimad vesiviljelustoodangu tootjad asuvad – nagu kalapüü-

gi puhulgi – Aasias. Hiina edusammud ses vallas on teistest kümnekordselt üle. Viimase kümne aasta jooksul on Hiina kasvatanud oma toodangumahtusid tervelt 1539%. OECD liikmesriikide hulgas on suurima vesiviljelustoodanguga riigid Norra, Tšiili, Jaapan, LõunaKorea ja USA, kelle toodang kokku moodustab maailmatoodangust vaid 6%. Eesti kalakasvatusettevõtted tootsid 2013. aastal 733 tonni kala, millest suurema osa, 64%, moodustas vikerforell. Kalaliigid, mida toodavad Aasia ja OECD liikmesriigid, on väga erinevad. Aasia vesiviljelustoodangu seas domineerivad madalama väärtusega mageveekalaliigid nagu karpkala ja säga. OECD riigid on keskendunud seevastu väärtuslikumale toodangule nagu lõhe ja austrid. Enamus Aasias valmistatud toodangust jääb tarbimiseks siseturul, OECD riigid eesotsas Norra ja Tšiiliga panustavad ekspordile.

Põllumajandusministeeriumi ajaveeb maablogi.wordpress.com


maaelu edendaja 17

10. november 2014 || postimees

Vertikaalpõllundus võib tulevikus olla suurlinnades laialt levinud, arutlevad visionäärid.

Kanada innovatsiooniorganisatsioon Policy Horizons ning visionär Michell Zappa töötasid koos välja raporti MetaScan3: Emerging Technologies, kus kirjeldatakse kõige innovaatilisemaid tulevikutehnoloogiaid. Järgnevalt on välja toodud tehnoloogiad, mis autorite arvates muudavad põllumajandust tulevikus enim.

Tehislihast robotiteni – tulevik põllumajanduses Tekst Kristiina Kruuse, Foto Internet

Ü

heks põllumajandust mõjutavaks tehnoloogiaks on erinevad sensorid. Näiteks farmide automatiseerimisele aitavad veelgi kaasa reaalajas mulla, õhu või veekogu olukorda hindavad sensorid, mis võivad teadusarendusest tavakasutusse jõuda juba tuleval aastal. Teadlastel on töös ka sensorid, mis võimaldavad näiteks infrapunavalguse abil hinnata taime elujõululisust reaalajas. Nii saab masin väetamisel jooksvalt otsustada, kui palju lisaaineid erinevad taimed vajavad – kiduramad rohkem ja lopsakamad vähem, selle asemel, et väetada neid varem välja arvutatud koguste alusel. Sensoritel on veel väga mitmeid funktsioone, muuhulgas on katsetamisel sensorid, mis võimaldavad jälgida loomakarja liikumist ja heaolu reaalajas, või siis sensorid, mis hoiatavad põllul tööd tehes juba ette saabuvatest tehnikariketest. tootmise automatiseerimine

Uudse tehnoloogiana arutletakse raportis ka geneetiliselt loodud toitude ja näiteks laboris kasvatatud liha üle, mil pole elusloomaga enam mingit pistmist. Visionäärid ennustavad, et tehisliha võiks tavatarbijaini jõuda aastaks 2024. Suur hulk tulevikutehnoloogiaid puudutab veel põllumajandustootmise automatiseerimist. Näiteks roboteid, mis aitavad õunu või

marju korjata, rohida, taimi istutada ja teha ära veel hulga töid, mida praegu teevad peamiselt inimkäed. Sensoritega varustatud robotid – kui neid on palju – võivad saagi maha panna, selle kasvamist jälgida ning saagi ära korjata praktiliselt täiesti automaatselt, ilma erilise inimtööjõuvajaduseta. Vertikaalpõllundus

Veel arutlevad visionäärid erinevate projekteerimislahenduste üle. Näiteks suurlinnades võivad tulevikus hakata ilmet võtma vertikaalsed, üksteise peale ehitatud aialapid, et ruumi kokku hoida. Utoopiline pole ka plaan taimi täis klaasist pilvelõhkujatest, kus korruste kaupa üksteise kohale istutatud taimed lõikavad maksimaalselt kasu päikesevalgusest ja on samas kaitstud muutlike ilmastikutingimuste eest. Ühtlasi aitavad linnadesse ehitatud taimi täis pilvelõhkujad transpordikulusid kokku hoida, kuna toodang asub siis lõpptarbijaile lähemal. Selline vertikaalpõllundus võiks visionääride arvates laiemasse kasutusse jõuda 2027. aastaks. e

Sensoritega varustatud robotid – kui neid on palju – võivad saagi maha panna, selle kasvamist jälgida ning saagi ära korjata praktiliselt täiesti automaatselt.


18 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

ligi. Kuidas? Mäletate suvist leitsakut? Ehk siis saate aru, et Gunnar Kaju halastas töömeestele, kelle elamud olid paigaldatud niimoodi, et päike kuumutas ja pääsu sest polnud. Nii lubanudki ta meestel sõita langi äärde oma teed pidi, sest tema mets pakkus veidigi varju. Korda tegemata

Kahtlemata on olemas palju niisuguseid puiduga tegelevaid firmasid, kes hoolitsevad metsa eest. Ei jäta pärast metsateede kasutamist neid korrastamata ega prügi metsa alla vedelema, käituvad vastutustundlikult, ei tee lageraiet ... Kindlasti on. Aga nende kõrval leidub ettevõtjaid, kes poevad kas või nahast välja, et kasutada erametsateid ja lubavad kokku taevaid ja maid kasumi nimel, jättes ometi endast maha nii lõhutud teed kui lagastatud metsa.

Ühe korrastamata jäänud metsa lugu

P

Tekst ja fotod Ene Kallas, Meie Maa

araku on just sellised firmad need, kelle tõttu ei taheta enam suurt kedagi peale RMK oma metsamaadele lasta. Kui jätta kõrvale metsamehed, kes teevad palke või puid oma tarbeks või metsaomaniku volitusel. Nemad ei vea metsast tihumeetrite viisi puitu välja. Saaremaalt saab tuua nii positiivseid kui negatiivseid näiteid. Positiivsena võib kirja minna näiteks OÜ Reta Puit. Negatiivse juhtumi illustreerimiseks olgu üks teine lugu Lääne-Saaremaalt. Täpsustuseks võiks öelda, et jutt ei tule Saaremaa metsafirmast. Otsetee läbi eramaa

Kui kõik algusest peale Agu Sihvka moel ära rääkida, siis ühel ilusal sügisesel päeval helises telefon. «Siin Gunnar, tahaksin sulle midagi näidata ...» Ja nii läksimegi metsa, mis oli lagastatud. Kuidas aga rämps erametsa jõudis? Siin taga on suurem ja laiem lugu. Lugu jutustab sellest, kuidas üks metsafirma (jäägu see siinkohal lahtiseks, milline täpselt) otsustas, et tal on vaja hädasti juurdepääsu läbi Gunnar Kaju ema maade. Nii tuleb vedamine oluliselt odavam, põhjendas firma esindaja. Tõsi ta muidugi on, sest Gunnari maadelt viis läbi

otsetee. Maadega aga tegeleb Gunnar, sest ema on vanem inimene. Niisiis, Gunnar Kaju ei lubanud rekkadel ega rasketel sõidukitel mitte ühelgi tingimusel tema maad läbivat ja raielanki ühendavat teed sõita. Miks? Tee on liivamaal ning suured sõidukid lihtsalt purustaksid puude juured, mis hoiavad teed teena ehk siis enam-vähem korras. Aga võib-olla kompensatsioon aitaks? Selles osas oli Gunnar Kaju esiti nõus läbi rääkima. Kuigi teda muutis oma sõnul ettevaatlikuks, et kui mai algul ettevõtte esindaja helistas, siis ütles ta, et nad on Soome firma. «Järgmisel päeval väitis aga, et hoopiski Lõuna-Eestist,» rääkis Kaju. Ta siis uurinud, kuidas üleöö saab Soome firmast LõunaEesti firma, millele vastati, et mees olla valesti aru saanud. Siiski, enne päriselt nugade peale minemist, oli Gunnar Kaju nõus firma esindajaga Kuressaares kohtuma. «Ei, Kuressaares ma küll ei taha teiega kokku saada,» olnud vastus. Mehe arvamus on aga see, et kui kõik oleks olnud aus, siis miks ei tahetud temaga Kuressaares kokku saada?

Ketšupipudelid, piimapakendid, mitmesugused kileümbrised ei kuulu metsa.

Kolmandat korda helistades öeldud talle, et kõikide teistega on kaubale saadud, miks siis temaga ei saa? Gunnar Kaju vastu, et olgugi mis, minuga ei saa. Kuid kemplemist

Kemplemine kestis mitu kuud. Alustati väitega, et need teed pole tema omand, vaid kuuluvad RMKle. Kodutöö tegemata? Lahmimine? Ei tea. Aga fakt on, et pärast seda sai Gunnar Kaju hulgaliselt kõnesid erinevatelt firmaga seotud inimestelt. «Nad helistasid mulle ja iga kord oli erinev jutt,» rääkis Kaju. «Nad hakkasid mul kodus käima. Ühel laupäeva õhtul tulid koju ja mind vihastas see nii väga, et viskasin mehe füüsiliselt väravast välja sõnadega: «Et te siit kadunud olete, me ei lase ju teid oma maale.»» Metsafirma kavatsenud paar tuhat tihumeetrit Kaju teed pidi välja vedada, aga kuna tegu on liivamaaga, siis ei jääks teest enam ju midagi järele. «Olin nii vihane, et helistasin politseisse,» sõnas Kaju, «siis oli tükk aega rahulik.» Firma lubas katta kõik kulud ning kompenseerida Gunnar Kaju teedele tehtud kahju. Paraku aga ei jätnud nad piisavalt veenvat muljet, et luua usaldust. Siiski pääses kõnealune metsafirma Gunnar Kaju maadele lõpuks

Paraku aga ei hinnanud ei töömehed ega ka firma esindaja Gunnari vastutulekut. «Ole veel lahke,» sõnas Gunnar. «Ma lihtsalt enam ei usu, et nad tagasi tulevad ja kõik korda teevad.» Just see mõte ajendaski teda ajakirjanduse poole pöörduma. Esiteks ladustati Gunnar Kaju maa kõrvale, kohe tema tee äärde 35 tihumeetrit puid, mille kohta öeldi, et need veetakse ära esimesel võimalusel ja ei kasutata Gunnari teid. Kihelkonna mees seda ei uskunud, käis kohal ja näha oli, et metsast viisid välja kahed jäljed. Kahe raskeveoki jäljed. Firma esindaja sõnul pole see aga võimalik. See selleks. Kaks koormatäit pole päris see, mis paartuhat tihu. Kuid Gunnari mets, teest paarikümne meetri ulatuses, tööliste teisaldatavate elamute juures, oli lagastatud. Lihtne olmeline praht, mida olnuks nii kerge kohe kokku korjata, selle asemel, et seda puude alla laiali loopida. Kuna vestlus metsafirma esindajaga päädis nõnda, kus inimene ei tahtnud, et teda tsiteeritakse, võtan jutu lühidalt kokku: Gunnar Kaju on labiilne inimene, kes ei tahtnud teha mingil kujul koostööd. Ka raha ei võtnud vastu, mille eest oleks saanud tee korda teha. Ning kui metsatööd tehtud, siis koristavad nad alati oma järelt ära. Pealegi, see ei olnud Gunnar Kaju maa, mille nad ära lagastasid. Sellest viimasest väitest firma esindaja siiski taganes, mööndes, et ju vaatas valesti. Kui aga Gunnar Kaju sõna otseses mõttes nõudis, et metsaalune korda tehtaks, oli esindaja nimetanud keskealist meest nolgiks. Niisama lihtsalt. Aga mis firmast on juttu? Seda ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, sest firma esindaja oli küll end esitlenud, kuid ajakirjandusele keeldus nime ütlemast. Gunnar Kaju andis numbri, millelt talle oli korduvalt kõnesid tulnud. Guugeldamine aitas veidi edasi, kuid jäägu seegi nimi siinkohal mainimata, sest kindlalt ei saa öelda, et antud inimene ajas asju ka Gunnar Kajuga. Mida kokkuvõtteks järeldada? Leidub inimesi, kes ei saa aru sõnast «ei». Samuti on neid, kes ei täida oma lubadusi. Neid, kes ütlevad kord nii, kord naa. Kelle sõnu ei saa usaldada. Mõnikord koonduvad taolised hoiakud ühte inimesse. Paraku ei kannata selle all üksnes inimesed, vaid ka loodus. Kannatab mets. Ketšupipudelid, piimapakendid, mitmesugused kileümbrised ei kuulu metsa. Siin tekibki küsimus, kas inimene, kes suhtub metsa pelgalt kui rahaallikasse, on ikka see inimene, kes peaks metsaga tegelema. e


10. november 2014 || postimees

maaelu edendaja 19


20 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Kui Olja Markova linnas elas, siis tahtis ta pidevalt kuhugi ära, kuid nüüd ei soovi ta päevakski oma majapidamisest lahkuda, sest kogu aeg on nii huvitav.

Viis aastat tagasi otsustas Siberis sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noor naine Olja Markova, et kolib perega pealinnast maale elama ja alustab kõike otsast peale. Naise radikaalne elumuutus on viinud selleni, et nüüd tegutseb Kose vallas Kanavere külas väike kitsepiimameierei.

Kodune meierei sai alguse sinisest kasvuhoonest

L

Tekst ja fotod Maarja Otsa

innas elades töötas Olja Markova projekteerimisfirmas ning tegeles kruntide ja katastriüksuste moodustamisega. «Nii kui seda linnalähedast krunti nägin, siis teadsin, et see ongi mulle,» rääkis ta praegusest talukohast. Raske südamega langetas naine otsuse, et tuleb töölt ära ja registreerib end töötuks, otsides hingerahu ja iseennast. Olja Markova abikaasal on oma transpordiettevõte ning mees toetas igati naise otsust ja lubas peret üleval pidada. «Kolm aastat ei olnud mul oma raha, kuid nüüd tänavu suvel tundsin esimest korda, et mu ettevõtmine saab jalad alla ning mu tooted maitsevad teistele.» Olja Markova meenutas, et maale kolides ei mõelnud ta kordagi selle peale, et hakkab kitsepiimast tooteid valmistama, sest tal puudusid vastavad teadmised ja oskused. Aga et talle meeldisid kitsed, siis võttis naine need loomad majapida-

misse ja nõnda tuli ka piim kuidagi ära kasutada. Nii hakkas ta erinevate kitsepiimatoodetega katsetama. «Kõik on õpitav ja tänapäeval on kogu info nii kergesti kättesaadav, kui teema huvi pakub,» nentis Olja Markova, pidades enda peamiseks õpetajaks internetti. Praeguseks on ta kasvatanud juba oma bakterid jogurti tegemiseks ning valmistab kitsepiimast kümmet erinevat toodet – maitsestamata jogurtit, maasikajogurtit, mustikamaiust, maitsestamata toorjuustu, kolme sorti tarretist vadakust (mustika, punasesõstra, astelpaju), Skirit (määrdejuust), pehmet juustu ja vaniljepudingut. Firma sünnipäevakingiks

2014. aasta on Olja Markova väikesele kodumeiereile olnud murranguline, sest tema tooted on hakanud järjest suuremale hulgale meeldima ning tal on tekkinud oma kindel püsiklientuur. Kõik viitas sellele, et kätte on jõudnud aeg luua ettevõte. Kuna naisel antud ajahet-

Olja Markova oma kätega ehitatud kilesaun oli esimestel aastatel pere ainuke pesemise koht. Saunas oli kastrul ja veekeetja, mille auramisel tõusis temperatuur suvel isegi kuni 60 kraadini. Praegu on saunast saanud aga välikäimla.

kel endal raha ei olnud, siis palus ta abikaasal sünnipäevaks kinkida riigilõivu tasumiseks vajamineva summa ning täpselt oma sünnipäeval, 4. märtsil registreeris ettevõtte AgroTurism OÜ. «Praegu on täpselt nii, et kõik, mis ma teenin, selle kohe investeerin – kas ostan näiteks sügavkülmiku või mikseri,» kõneles Olja Markova, kuid uuest aastast loodab ta, et endalegi jääb rohkem teenistust kätte. Kui ajas päris tagasi minna, sai kõik tegelikult alguse sinisest kasvuhoonest, mis pandi kohe pärast heina mahaniitmist keset tühermaad püsti. «Kui ma käisin end naabritele tutvustamas, siis piisas sinise kasvuhoone mainimisest ja kõik kohe teadsid,» meenutas Olja Markova algust uues kodukohas. Seejärel tulid küülikud, kanad, kitsed ning nende elamised. Esimese suve veetis naine koos lastega ehitussoojakus ning järgnevad kaks talve rentis Oru külas elamist, sest suvemaja ehitus võttis aega. Lapsepõlves unistas Olja Markova, et tahab saada endale hästi suurt krunti ja pisikest maja, tema unistus on täitunud. Ta elab praegu koos oma kahe lapsega (12-aastane poiss ja 9-aastane tüdruk) kuueteistkümne ruutmeetri suuruses majakeses, mille köök on eraelamus toidukäitlejana registreeritud. Abikaasa elab uue suurema elumaja valmimiseni veel linnakorteris. Kui suur elumaja valmis saab, tuleb praegusesse majakesse eraldi tootmishoone. Kuldsete kätega leiutaja

Enamiku töövahendeid koduses kitsepiimameiereis on Olja Markova ise ehitanud, alates nõrutamise


maaelu edendaja 21

10. november 2014 || postimees

nõust ning lõpetades külmakastidega, milles laatadel kaup jahedas hoida. Tööde lihtsustamiseks välja mõeldud lahendused on sedavõrd nutikad, et Olja Markova pakuks tugevat konkurentsi Andrus Kivirähki loodud Leiutajate küla elanikele. Kui tal ei õnnestuks oma leiutistega võita küla kuulsamat leiutajat Oskarit, siis teised ta seljataks kindlasti. Lisaks leiutamisele on naine kibe käsi ehitamises, tehes kohati meestelegi silmad ette. Tema kätetööna on valminud näiteks kilesaun, jänesepuurid, kanade suvila, laut vundamendist katuseni, sauna ahi, korsten ja uks. Kui kleenuke naine oma ehitisi tutvustab, näib esialgu uskumatu, et kõik need on perenaine enda kätega ehitatud. Oluline on puhtus

Paljud inimesed kardavad kitsepiima erilist kõrvalmaitset ja sellepärast nad kitsepiimatooteid ei söö. «Ütleme nii, et minule on umbes kahesajast inimesest paar isikut öelnud, et nemad tunnevad mingit lisamaitset,» rääkis Olja Markova ja tõdes, et pigem imestatakse tema toodete puhul, kuhu on jäänud kitsepiimale iseloomulik «kasukamaitse». Tõepoolest, Maaelu Edendaja toimetuse jaoks olid Olja Markova kitsepiimatooted esimesed, millel pole kitsepiimale iseäralikku intensiivset maitset. Kuhu niisugune maitse jäi?

Olja Markova on veendunud, et maitsed jäävad puhtad, kui kitsed ja kogu tööprotsess on piinlikult puhtad. «Väga oluline on, et kitsed oleksid puhtad ja hästi hooldatud. Seejuures peab nende karv olema eriti puhas, sest läbi karva imbub kõik udarasse,» kirjeldas perenaine. Kitsed annavad praegu 6–7 liitrit piima päevas, suve alguses headel päevadel isegi kuni 10 liitrit päevas. «Hommikune lüps läheb piimaks, pudinguks või pehmeks juustuks ning õhtul teen kuskil 3–3,5 liitrit jogurtit, millest osa läheb toorjuustuks,» kirjeldas Olja Markova. Kanaveres asuva kitsepiimameierei tooteid saab osta nii Kose, Raasiku kui ka Kuusalu O.T.T-i kaudu ning neljapäeviti transpordib perenaine oma kätetööd ka ise Tallinnasse.

Sinine kasvuhoone tomatite jaoks oli esimene rajatis, mis pandi püsti kohe pärast heina riisumist.

Tulevikuplaanid

Väga suurt kitsekarja Olja Markova ei planeeri. Praegu kasvab tema talus neli suurt kitse, kaks väikest kitse ning jänesed ja kanad. «Ta-

Kõik algab puhtusest – kui loomad on puhtad, siis on piim puhas, mis viib omakorda selleni, et lõpptoodang tuleb hea ja kvaliteetne.

han täpselt nii palju, et ma jõuan ise lüpstud ning kõik turustatud ja tehtud,» rääkis ta. Pigem unistab kitsetalu perenaine, et saaks omale kindlad suuremad kliendid nagu näiteks paar restorani. Selle soovi raames on Olja Markova käinud kahele peakokale enda tooteid tutvustamas. Tagasiside on olnud naise meelest positiivne. «Ühel juhul küsiti, et kus on see suurepärane kitsejuustu maitse. Vastus selle peale oli kiire tulema, et kui väga ebahügieeniliselt teha, eks siis tuleb see maitse ka,» muigas Olja Markova. Teisel juhul kiideti jällegi AgroTurism OÜ toodete puhtaid maitseid, mis ei ole erinevate maitseainetega ära rikutud. «Mul ei ole sa-

ladusi, vaid üritan teha hästi lihtsalt ja võimalikult vähe erinevaid komponente lisada, » kirjeldas Olja Markova. Uuel aastal loodab Olja Markova saada käima ka talu turismipoole. «Mulle väga meeldiks, kui oleks tootmine ja turism mõlemad,» avaldas perenaine tulevikuplaane. Juba praegu korraldab ta oma toodete väiksemaid degusteerimisi ja leiab, et selline lahendus olekski kõige parem, kui ta võtaks paar korda nädalas vastu mõne grupi, kes on maksimaalselt kaks kuni kolm tundi kohapeal. Seejärel saaks Olja Markova tegeleda toodete valmistamisega ning kõik tööd jõuaks ilusti tehtud. e


kiskjasiil.blogspot.com

aiapidaja päevik

22 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Oktoober tõi esimesed tõsisemad miinused ja korraga oli aed alasti nagu peopesa peal. Külm on kõik kokku kortsutanud, kõrrelised ehk välja arvata. Sellistel hetkedel soovin, et mu aed oleks kahekümneaastane ja silm puhkaks viiekümnel rohelisel varjundil.

Tõehetk aias – hilissügis

K

Tekst ja fotod Merike Karolin

õik, kes on koostanud aiaplaani, teavad, et taimestamise planeerimisel alustatakse kõrghaljastusest ja sealhulgas okaspuudest. Minu aed hakkas kujunema mõnevõrra teisiti. Tartu aias ei jagunud okaspuudele eriti ruumi, ka ei tundnud ma seda taimerühma veel sugugi, ja nii polnudki aeda kolides rohkem kaasa haarata kui mikrobioota. Viimati nimetatud okaspuu pidin kindlasti saama, sest külastades esimest korda perekond Ahse aeda, kaotasin ma meelerahu põhiliselt kahe okas-

puu tõttu. Üks neist oli oma laiutavas ilus lihtsalt vastupandamatu mikrobioota ja teine harilik kuusk «Barry», mis paistis kaugelt vaadates kihiline nagu tort. Nüüd on neid okaspuid juba kordades rohkem, aga kusagilt peab see armastus ju alguse saama. Teine ja oluline kohtumine okaspuudega toimus mõistagi Räpinas Andres Vaasa praktikumides. Siit pärineb minu imetlus Serbia kuuse vastu. Üks kaunimaid ning varjundirohkemaid kuuseliike. Kolmas ja minu jaoks lõplik okaspuude lõksu langemine toimus Nurga puukooli arboreetumis, mis on rajatud põlispuude alla. Külastan se-

da puukooli igal aastal ja tõenäoliselt käiksin rohkemgi, kui see ei asuks kaugel teises Eesti otsas. Arboreetumi kooslused on huvitavad ja kaunilt kujundet. Püsililli on istutatud puude kooslusse mõõdukalt ja need pääsevad rohkem mõjule kui tavalises lillepeenras. Lisaks rõhutavad puud põõsaste ilu. Põlispuud annavad kõigele sügava, rahustava mõõtme ja kujunduses on jäetud ruumi hingamiseks. Kokkuvõtete aeg

Nii väikesesse aeda, nagu minul on, tuleb okaspuid valida, sest arboreetumit siia rajada ei saa, lihtsalt ei mahu. Tänavu tõin aeda mitmeid

uusi männi- ja kuuseliike ja vorme. Suurem kokkuvõtete aeg seisab veel ees. Oktoober ja november ongi hea periood aia vaatamiseks ja targematega, näiteks iseendaga, nõu pidamiseks. Võtad kaamera, käivitad video ja muudkui arutled, et siia vaatesse tahaksin lisada midagi rahulikku ja rohelist ning siia oleks vaja mingeid roomavaid vorme. Õhtutundidel on aega raamatuid sirvida ja oma soovidele täpsem kuju anda. Milliseid raamatuid, sellest edaspidi. Oktoober on kuu, kui istutamata jäänud taimed tuleb talvekorterisse panna. Maa sisse ma neid ei kaeva. Otsin aias koha, kus oleks

AS A&P Mets ostab metsakinnistuid, kasvavat metsa ja põllumaad. Info tel 434 2330, 5343 2720 E-post: apmets@apmets.ee

www.apmets.ee

Vostok Wood OÜ ostab kasepaberipuud üle Eesti.

Tel 5345 4927.

Ostame põllumaad. Tel 5340 4975. polluvara@vestman.ee www.vestman.ee

OÜ Kolmestar ostab kasvava metsa raieõigust ja metsakinnistuid. Samuti teostame raiet ja vedu. Tel 512 3356, Jaan. e-post: jaan@kolmestar.ee www.kolmestar.ee

Ostame metsakinnistuid, hind kuni 10000 €/ha. Tel 517 9866 info@landeker.ee www.landeker.ee


maaelu edendaja 23

10. november 2014 || postimees

tuulevaiksem ja lumerikkam ning sätin potid tihedasti üksteise kõrvale. Esimesel talvel käisin talvitujaid närviliselt jälgimas, nüüd võtan juba rahulikult. Kadusid pole esinenud, kui välja jätta kaks hostat, mis kevadel õnnetul kombel ära ligunesid. Taimede katmise ja matmisega tegelen minimaalselt. Olen püüdnud valida selliseid taimi, mis katmist ei vaja ja külmaõrnadele otsin kasvukohti väga hoolikalt. Sõbrad roosikasvatajad on õpetanud roose lõikama kevadel ja talveks muldan oma paar roosi alles novembris, kui külmad püsivamaks muutuvad. (Ärge seda oma aias proovige). Katmisest kõneledes – mõni erand tuleb ehk teha. Märtsipäike kõrvetas turbapeenras «Erica carnea» haledateks rootsudeks, seda ei tahaks korrata. Kui uuel kevadel ka viltu veab, siis ma lihtsalt loobun. Kõike ei peagi kasvatama, kui taimele ei sobi, siis mis seal ikka, imetlen teiste aedades. Eelmisel nädalavahetusel tegelesin püsikute pealsete koristamisega, kõike ma maha ei lõika, aga mõned siiski. Külm tuli kuivalt ja lihtsam oli taimejäägid ära põletada. Sademeid on üldse vähevõitu olnud, tiigi veetase muudkui alaneb. Niitsin kuivanud lehti kokku. Veider tundus küll mööda külmunud maad niidumasinaga täristada, aga see on vähem aeganõudev töö. Tammelehed kui omaette nähtus

Vana tamm on muidugi veel lehes. Tammelehed aias on omaette nähtus. Esimesel sügisel kogusin lehed suurde kilekotti, et kui hakkan turbapeenart rajama, siis panen turba alla katteks. Seda ma ei teinud, sest hiljem ei tundunud see kuigi hea mõte, liiga palju tigusid ja sipelgaid olid end kotis mõnusasti sisse seadnud. Nüüd käib igal sügisel tammeeri, sest lehed langevad, nagu ise tahavad ja siis hakkab üks kihutamine üle krundi. Ükskõik, kui hoolikalt ma neid ka ei koguks, ikka jääb mingi pilv maha. Redutab lepavõsa all, et kevadel jälle võidukalt mööda aeda tuhistada. Neid leidub veel jaanipäevani siin ja seal. Ainuke koht, kus neid nätskena näinud olen, on tiik ja sealt ma neid kätte ei saa. Minu kogemused on muidugi vaid kolme talve vanused – üks tavaline, üks lumerohke ja üks üsna lumeta kogemus. Neist lehepilvedest aga on nii palju kasu olnud, et selle aasta kevadel kaitsesid nad Sieboldi metspipra lehti päikesepõletuse eest ja üks kahest sinisest habeõiest jäi hinge ilmselgelt tänu sellele, et tammelehed olid selle enda alla matnud. Lund ju polnud. Oktoobris panin oma käe jär-

Merike Karolinile meeldib väga Nurga puukooli arboreetum, mida ta ideede kogumiseks ja lihtsalt silmailuks aeg-ajalt külastab. Seal on tehtud ka seekordsed pildid.

gi valmis mullasegud talikülviks ja sättisin korda potimajanduse. Kolisin kodust nõudlikumad toataimed stabiilsematesse oludesse, sest vanas majas on temperatuuri kõikumised pehmelt öeldes äärmuslikud. Hilissügis on aeg, mil mõtlen oma kodumetsa peale. Sealkandis tuleb sügis laisalt ja männimets vana lauda taga on sirge ning valgust täis. Ma tean kohti, kust võib sambla seest veel pohli leida ja isa istutatud kadakad on marju täis. Meri on kaugel, aga vaiksel õhtul võib jõge kuulda. Meil siin lõunaosariikides on lõpuks vaikseks jäänud, kui sisalike norisemine välja arvata, aga selle kuulmiseks peavad teistmoodi kõrvad olema. e

Oktoober ja november ongi hea aeg aia vaatamiseks ja mõtisklemiseks


24 maaelu edendaja

postimees || 10. november 2014

Lillede taaskasutus TeksT ja foToD MaIRo PajULa, TeosTUs mairo Pajula ja malva raun (aRTfLoRe)

loovusE ja mõne käepärase vahendiga saab vanast kingast või veinipokaalist omanäolise lauakaunistuse.

O

n pime novembrikuu õhtu. Töölt koju jõudes ei teki isegi mõtet minna õue väikesele jalutuskäigule, sest külm tahab kangesti põue pugeda. Samas otsib hing hallis argipäevas kosutust. Seega, miks mitte meisterdada midagi põnevat, mis pakuks silmailu ka järgnevateks päevadeks. Öeldakse ju, et fantaasial pole piire. See käib nii lillemaailma kui ka kõigi teiste kaunite kunstide kohta. Elav mõttemaailm on igal juhul lausa kingitus. Kõikvõimalikud vanad esemed, mis enam kasutust ei leia, on võimalik ju ära kaunistada. Dekoreerimine annab neile uue elu. Piisab vaid mõne lille ostmisest lillepoest ning ise midagi omanäolist valmis meisterdada. Julge pealehakkamine on pool võitu! Lillevalik ei pea olema kulukas, vaid see võiks sulanduda interjööri värvidega ning koduse stiiliga. Paljuõieline oksakrüsanteem on hilissügisel alati hea valik, sest sel on palju õisi ning see lill on tavaliselt ka soodsa hinnaga. Mõistagi lisab loomingulisust igasuguste paelte ja pärlite ning erinevate kangajääkide kasutamine. Lilleõisi või õielehti kleepides tuleb arvestada, et nende eluiga ei ole pikk, ent siiski pakub see mõnusat vaheldust vaasililledele. Samas on soovitav kleebitud õisi aeg-ajalt piserdada, sest see pikendab nende eluiga. Kellele tundub lille õielehtede kasutamine silmale valus tegevus, need võiksid eelistada kunstlilli või hoopis metsamaterjali nagu näiteks puulehti, sammalt, pihlakamarju jne. Liimivalikul on tähtis, et liim liimiks looduslikku materjali. Olemas on ka spetsiaalne liim, mida kasutavad floristid lillepoodides, aga esimeste koduste proovitööde tegemisel ei ole niisuguse liimi omamine just ülioluline, sest tähtis on rõõm isetegemisest ja meelepärane lõpptulemus. Seega – kõik vanad kapinurkadesse unarusse jäänud lauanõud ning moest läinud kingad lillerüüsse! e


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.