Mootor

venelased tulevad! Lk 2

Kas minimaastur on ratsionaalne valik? Lk 4 Romu lammutamise karmid reeglid. Lk 4 Navigatsiooniseadmete tormiline areng. Lk 5 Kuidas muuta auto värvi? Lk 7

mootor

avo selge: «Kui kahest juhist üks oskab ette näha teise võimalikke vigu, saab avariid enamasti vältida.» Lk 6

erileht 15. aprill 2013

2 || mootor

postimees, 15. aprill 2013

Hooldusturism. Sajad Pihkva kandi autoomanikud eelistavad Tartu autoesindustes remonti ja hooldust teha, sest Peterburi on kaugemal ja kallim.

Pihkva autod voorivad Tartu töökodadesse sõiduk Jüri saar Postimees

Tähe tänava Amservi töökojas võib Eesti sõidukite kõrval väga sageli näha Vene numbrimärkidega Toyotasid ja nagu nentis Amserv Tähe müügijärgse teeninduse direktor Mäido Villems, on neid aasta aastalt järjest rohkem.

Eelmisel aastal käis Villemsi andmetel Tartus hoolduses või remondis juba 256 Toyota sõidukit. Külastuskordi on neil isegi rohkem, sest mõni masin sattus siia kolm-neli korda.

«Meile on see rõõm. See on päris arvestatav hulk, kes siin käib,» nentis Villems. Protsent teenindatud autode üldarvust on siiski väike, neid on umbes 10 000.

Villems selgitas klientide juttude põhjal, et Pihkva kandis Toyota esindus puudub, Peterburi on palju kaugemal sõita ja seal on ka hoopis teised hinnad kui Eestis – antud juhul

tähendab see, et kõvasti kallimad. Tartusse teenindusse tulijad on tema sõnul enamasti Petseri ja Pihkva ümbrusest, aga kaugemaltki.

Nõukogude mentaliteet «Suur osa Vene klientuurist pöördub meie poole ka sel põhjusel, et nende usaldus on kodumaiste töökodade vastu madal,» lausus Villems. «Endiselt valitseb nõukogudeaegne suhtumine, teeninduses pakutakse päris palju selliste osade väljavahetamist, mida ei oleks veel vaja. Saan nii väita sellelt pinnalt, et mõnedel klientidel, kes meie juures käivad, on kaasas hinnapakkumisi, mis on tehtud näiteks Peterburi esinduses.»

Läinud nädalal Tartus autot remontinud Pavel Šutovitš põhjendas valikut nõnda, et Tartus-

Valdav osa Vene klientuurist pöördub meie poole ka sel põhjusel, et nende usaldus on kodumaiste töökodade vastu madal.

se on Pihkvast tee lühem ja parem kui Peterburi.

Tartusse on alla 150 kilomeetri, koos piiriületusega saab kolme tunniga pärale. Peterburi on 270 kilomeetrit, aga tee on paiguti halvas korras.

Liiatigi on Peterburis raske vaba aega leida, mõnikord tuleb oodata paar nädalat.

Tartusse käimiseks annavad põhjust kaks Toyotat, Corolla ja RAV4, aga peale selle on ta käinud ka oma Subaruga siinses margiesinduses.

Kodumaal mitut raadiokanalit ja veebikeskkonda koondava meediaettevõtte tehniline direktor Šutovitš ütles, et Tartus on autoteeninduse kvaliteet selgelt parem.

Amservi saali puhul kiitis ta näiteks, et klient näeb ootesaalist, mis remonditsoonis sünnib. Venemaal niisugust võimalust ei pakuta. Ta kiitis ka ausust. Näiteks kord kriibiti hoolduse käigus tema naise autol poritiiba, firma ütles kohe ja tegi asja ka korda. «Kui poleks öeldud, vaevalt ise seda märganud olekski, oleks arva-

nud, et liikluses juhtus,» tõi Šutovitš näite.

Ta jutustas ka, et Venemaal on autoostja küll klient, kellele müüakse rõõmuga, aga kui autol tuleb garantiikorras midagi parandada, on see kliendile suur võitlus. Garantiitöö võib kaasa tuua jooksutamist ja lisaraha küsimist.

Villems kõneles, et paljudel Vene klientidest on Eestis äripartnerid, neil on lihtsam tulla ja viisat saada. Aga tuleb ette ka nö käskjalgade kasutamist, et viisaga inimene vahendab töökotta oma tuttavate autosid, kes ise mingil põhjusel kohale sõita ei saa. Šutovitš ütles, et temal töö tõttu Tartusse asja pole, aga autoteeninduses käimise saab ühendada poodlemisega. Hommikul sõidab ta koos naisega Tartusse, õhtul läheb tagasi.

Käiakse ka Lätti Lisaks on teada, et Lätiski külastab autoesindusi palju Venemaa kliente. Ja samamoodi võib väita teiste Eesti margiesinduste kohta.

Suvi toob näha maailmatasemel mootorisporti võidusõit margus kiiver

Autospordi Liidu pressiesindaja

Sellel suvel on Lõuna-Eestis võimalus osa saada mitmest tipptasemel mootorispordivõistlusest. Mõnel neist saab näha ka maailma kiiremaid sõitjaid, kes Eestis varemgi võistelnud. Kaks suuremat võistlust on juulikuus toimuvad Sõmerpalu motokross Väino Leoki rändkarikale ja auto24 Rally Estonia.

Tänavune auto24 Rally Estonia sõidetakse Otepääl ja Valgamaal 19. ja 20. juulil. Tegu on Baltikumi suurima autospordisündmusega, mis meelitab kohale publikut üle Eesti ja meie naabrite juurest. See on nii Eesti kui ka Läti autoralli meistrivõistluste etapiks, lisaks sellele ka Balti ja FIA Põhja-Euroopa meistrivõistluste etapp.

Eelmisel aastal sai see ralli esmakordselt Eestis ka Euroopa meistrivõistluste etapiks, kui peeti FIA Historic autode Euroopa meistrivõistluste etapp. Ka tänavu sõidetak-

se siin Historic autode Euroopa MV etapp, mis toob osalema mitmed rallimaailmas kuulsust kogunud autod ja sõitjad.

Mullu võitis tagaveolise Ford Escortiga Jari-Matti Latvala, kes tänavu sõidab Volkswageni meeskonnas.

Auto24 Rally Estonia võitjad on rallimaailmas tuntud nimed: esimese Rally Estonia võitis Markko Märtin Ford Focus WRC masinal, kaks viimast aga Mads Ostberg Ford Fiesta WRC masinal. Ostbergi tuliseks konkurendiks oli mullu noor belglane Thierry Neuville.

Lisaks üldvõitu püüdvatele, MM-sarjaski häid tulemusi näidanud sõitjatele jagub nimekaid sõitjaid ka teistesse klassidesse, sest võistlus toimub enne Soome MM-rallit ja sarnased olud Soomega annavad meeskondadele hea võimaluse teha võistlustingimustes test.

Auto24 Rally Estonia keskus ja hooldusala asuvad Otepääl Tehvandi staadionil, kus toimub nii avatseremoonia kui võitjate autasustamine.

Sõmerpalu motokross sõidetakse 10. juulil Võrumaal kuulsal Sõmerpalu rajal. See on üks

tuntumaid krossivõistlusi Eestis, mis meelitab raja äärde tuhandeid krossisõpru. Tänavu sõidetakse kuuendat korda legendaarse Väino Leoki rändkarikale.

Esimesel korral jättis rändkarika koju Väino Leoki pojapoeg Tanel Leok, kaks korda on selle võitnud kuuekordne motokrossi maailmameister Antonio Cairoli ja viimasel kahel aastal on võidu piiri taha viinud Venemaa parim krossimees Jevgeni Bobrõšev.

Nagu nendest nimedest näha, toob Sõmerpalu motokross maailma tipud meile koju kätte ja ka tänavu loodab peakorraldaja Aivar Leok siia sõitma saada tippmehi motokrossi MMsarjast. Kohalikud hoiavad loomulikult pöialt Tanel Leokile, kes vanaisa rändkarika loodetavasti sellel aastal ikka koju jätab.

Sõmerpalu motokrossi üheks tõmbenumbriks on viimastel aastatel olnud säärude võidusõidud, kus lisaks hämmastavatele sõiduvahenditele saab näha ka väga kõrgelennulise fantaasiaga tehtud kostüüme.

Valik rallisid 27. aprillil Olerex Eesti rallikrossi MV avaüritus, Kulbilohu 3. mail Võrtsjärve enduuro proloog Tartu kesklinnas. Atraktiivsete takistustega lühirada.

4.–5. maini Võrtsjärve enduuro, Eesti ja Balti MV 1. etapp 11. mail Tridens Eesti motokrossi meistrivõistluste 1. etapp.

Karksi-Nuia 11. mail Olerex Eesti rallikrossi MV 1. etapp, Kulbilohu 25. mail Tridens Eesti motokrossi meistrivõistluste 2. etapp. Tartumaa, Lange motokeskus 4.–7. juulini Suur Maasturite Suvesõit, Viljandimaa, Kõpu 10. juulil Sõmerpalu motokross 13. juulilOlerex Eesti rallikrossi MV 5. Etapp, Misso 19.–20. juulini auto24 Rally Estonia, Otepää ja Valgamaa 9.–11. augustini Mehaanikute mitteametlikud maailmameistrivõistlused, Holstre-Nõmme 9.–11. augustini Klaperjaht, Eesti populaarseim offroad-võistlus 24. augustil Olerex Eesti rallikrossi MV 7. etapp, Misso

Pihkva elanik Pavel Šutovitš kiidab Tartu autoteeninduse kvaliteeti.

Foto: margus ansu

Tartu Mazda keskuse esindaja Teet Uudeküll kinnitas, et samuti käivad Vene kliendid nende juures ja küllap tuldaks ka Eestisse autosid ostma, kui tollimaksud poleks takistuseks.

«Meie töötajad tunduvad olevat kogenumad ning teeninduse kvaliteeti on pikemalt lihvitud,» põhjendas Uudeküll, miks Vene autoomanikud Tartusse sõidavad. «Juttudest koorub, et paljud, kes siia tulevad, on Venemaal saanud halva kogemuse, kas pole auto korda saanud või on see töökojas veel rohkem ära lõhutud.»

Uudeküll oletas, et ilmselt on Eesti autoremontimisega algust teinud need Venemaa elanikud, kel Eestis äri ajada või kel elab siin tuttavaid, aga jutud heast kogemusest on hakanud Venemaa tuttavate hulgas levima.

Käijaid võiks olla tema arvates rohkemgi, kui viisanõue ei takistaks.

Uudeküll ütles, et Vene autosid sattus eelmisel aastal nende juurde teenindusse 70, autosid kokku oli 2500.

mootor || 7

postimees, 15. aprill 2013

Ümbersünd. Euroopa aasta auto tiitli võitnud Volkswagen Golf 7 jätab vaevalt kedagi külmaks ja pakub head sõidumugavust.

Vastne Golf üllatab uuenduste ja lisavarustusega margit johanson Postimees

proovisõit Juba esimesest gaasivajutusest tean, et algab avastamisrõõmu pakkuv teekond. Euroopa aasta auto tiitli ülekaalukalt võitnud VW Golf 7 tundub tänu uuenduslikule tehnoloogiale ja täiustatud keredisainile tõeline automaailma moeikoon.

Auto välist ilu hinnates jääb silma, et uus Golf on eelkäijatest sihvakam, voolujoonelisem ja sportlikum. Proportsioonid on muudetud suuremate autodega sarnaseks. Auto esiosa on pikem, samas pole kokku hoitud pagasiruumi mahutavuse arvelt, see on varasemast 30 liitrit suurem. Teljevahe on kasvanud kuue sentimeetri võrra, mis annab piisavalt jalaruumi ka tagaistmel sõitjatele.

Uue Golfi esiosa on pikem, auto proportsioonid sarnanevad nüüd suuremate autodega. Foto: Vivian rannajõe

Mootor seiskub foori taga Tõusev küljejoon ning tulede uus disain sarnanevad Seat Leoniga, millega hiljaaegu proovisõitu tegin. Konkurents kahe automargi vahel paistab nüüd ka väliselt silma.

Proovisõidul annab masin märku, et aeg oleks käiku vahetada. Kümneaastase sõidu-

kogemusega on vilumust kogunenud ja tekib mõte, milleks?

Aga miks ka mitte. Auto kompuuter on seadistatud õpetama juhti järgima säästlikku sõiduviisi ning seeläbi vähem keskkonda saastama. Kuuekäiguline käigukast tagab mugava ja sujuva käiguvahetuse. Sõidan igapäevaselt automaatkäigukasti-

Mootori seiskumine päädis esmalt ehmatusega - kas tõesti suretasin auto välja!

ga autoga ning hindan sujuvat sõidustiili väga.

Foori taga peatatud autol mootori seiskumine päädis esmalt ehmatusega - kas tõesti suretasin auto välja! Aga ei, seda tegi auto ise, ikka kütuse säästmise eesmärgil. Tehas lubab, et nõnda on võimalik kokku hoida kuni liiter kütust 100 kilo-

meetri kohta. Proovisõidumudeli keskmine kütusetarve linnas on paberite järgi 7 l/100 km kohta, maanteel 4,9 l. Bensiinimootor on 1,2 liitrine, võimsusega 77kW. Siduripedaali vajutusest käivitub mootor taas. Korraks vajutan siiski gaasi veendumaks, et mootor ikka töötab. Rihmaga mootor töötab nii vaikselt, et salongi seda peaaegu ei kosta. Automüüja sõnul on eelmise põlvkonna ketiga mootoriga võrreldes rihmaga mootori kütusekulu kuni liitri võrra vähenenud.

Tavalise käsipidurihoova asemel on keskkonsoolis automaatse seisupiduri lüliti. See on eriti abiks algajale juhile tõusul paigaltvõtul. Samuti aitab ära hoida auto iseeneslikku veerema hakkamist foori all seistes või kallakul.

Hajameelsusest juhtub liikluses ju nii mõndagi – meenub, et umbes kümme aastat tagasi tegin esimese avarii just seetõttu, et automaatset seisupidurit polnud veel leiutatud ja Tartus Baeri tänava langusel veeres mu päevinäinud Audi 80 eesseisva auto kärukonksu otsa.

Rohkelt lisavõimalusi Automüüja sõnul on Golf 7 omas klassis esimene silindrite väljalülitamise süsteemiga varustatud sõiduk. Kütust säästva tehnoloogiaga 1.4TSI

1$ $8',

388'87$ 388'87

$8',

,0(

352 352 35229 229, 9,

7811(7$ 7 7$

388 88'87$ 7$

388'87 7$ $

38

4-silindriline turbomootor lülitab välja kaks sisemist silindrit alati, kui ei vajata täit võimsust ning see töötab kuni kiiruseni 130 km/h, mis võimaldab kütust säästa ka maanteesõidul.

Lisavarustusse kuuluv veermikuregulaator võimaldab ühe nupuvajutusega valida kolme veermikuseadistuse vahel ning sealjuures reageerib pidevalt eri sõiduolukordadele, võttes arvesse pidurdust, rooli keeramist ja kiirendust. Seda võimalust paraku proovisõiduautol ei olnud.

Maanteekiirusel on see auto hea manööverdamise ja kiiruse arendamise võimega. Hätta ei jää möödasõidul ega äkkpidurdusel.

Golf 7 pakub sõidumugavust ja ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Hulgaliselt lisavarustust, alustades lähitulede automaatsest ümberlülitusest kaugtuledeks ja lõpetades iseparkiva süsteemiga, ning erinevad kerevariandid võimaldavad igaühel kokku panna enesele meelepäraseima paketi.

Kas ka kõigile taskukohase, on iseküsimus. Kuid kvaliteeti on Volkswagen alati kõrgelt hinnanud.

Toimetaja: Jüri Saar, jüri.saar@postimees.ee Projektijuht Vivian Rannajõe, vivian.rannajoe@postimees.ee, tel 739 0306 Keeletoimetaja: Triin Ploom Kujundaja/küljendaja: Liina Danilson

4 || mootor

postimees, 15. aprill 2013

Uisapäisa lammutamine toob sekeldusi romu kadri penjam

vabakutseline ajakirjanik

Riiklikust registrist kustutati läinud aastal lammutustõendi alusel 12 835 sõiduautot või kuni 3500 kilogrammise massiga veoautot, romust vabanemine käib aga range korra alusel.

Autoomanikud ei ole sageli kursis, kuidas tuleks romuks muutunud auto puhul toimida. Tihti püütakse sellest lahti saada esimesele ettejuhtuvale numbrile helistades ning autot varuosadeks müües, tõdes Riho Seppet, kes on Autolammutuste Liidu juhatuse liige ja ühtlasi Semako Romulad OÜ juhatuse esimees. «Üldjuhul järgneb sellele hiljem tõsine probleem, kui selgub, et sõiduk on jäänud liiklusregistrist kustutamata,» lausus Seppet.

Maanteeameti tehnoosakonna registreerimistalituse peaspetsialist Sulev Vill ütles, et seadusandja ei ole jätnud sõidukiomanikele siin väga palju otsustamisvabadust.

Ise lammutamine ning osade jagamine pole lubatud, sest romusõiduk on ohtlike jäätmete nimistus. Ise lammutatud sõidukit ei saa registrist kustutada. Praegu puudub selleks seaduslik alus.

Erandina saab kustutada enne 1. maid 2004 lammutatud sõiduki, kui selleks esitada liiklusregistribüroole seletuskiri. Otsuse teeb komisjon.

Kui omanik on otsustanud kõlbmatuks muutunud sõidukist vabaneda, on seaduslik viis pakkuda see ohtlike jäätmete käitlemise litsentsi

ja jäätmeluba omavatele autolammutustele varuosadeks.

Jäätmekäitlejale üleantaval autol peavad olema selle mootorsõiduki komplektis olnud materjalimahukuselt või tehniliselt olulised osad nagu kere, sillad, mootor, käigukast, katalüsaator või elektrooniline juhtplokk.

Infot seaduslike autolammutuste kohta saab automüüjatelt, maanteeameti liiklusregistri büroodest või kodulehelt www.elv.ee.

Seppet selgitas, et kui sõidukiomanik on sõiduki müünud autolammutusele või sõidukist loobunud, esitab käitlusettevõte liiklusregistrile lammutustõendi elektrooniliselt. Esitatud lammutustõendi alusel kustutab liiklusregister sõiduki registrist.

«Inimeste jooksutamine lammutustõendi, registreerimistunnistuse ja registreerimisnumbriga on jäänud mõne aasta tagusesse minevikku.

Maanteeameti registribüroodes kustutatakse sõiduk liiklusregistrist nüüdseks vaid erijuhtudel,» selgitab Seppet.

Seejärel sõiduk demonteeritakse, mille käigus kogutakse kokku romusõidukis olevad ohtlikud jäätmed – akud, vanaõlid, õlifiltrid, kütus, freoonid. Edasi materjal sorteeritakse ja otsustatakse, mida saab korduvkasutada, mis läheb ümbertöötlemiseks ja mis prügilasse.

Kui omanikul on sõiduk veel tänavakõlbulik ehk kehtiva liikluskindlustuse ja tehnilise ülevaatusega, siis üldjuhul sõidetakse ise lammutuskotta. Kui aga on juhtunud näiteks liiklusõnnetus või sõiduk muul põhjusel liikluskõlbmatu, tellitakse transport lammutuskojalt.

Plastkilp säästab kingakanda elina randoja Postimees

Paljudel naistel on autosõiduks pagasiruumis varujalanõud seetõttu, et pedaalide vajutamine rikub jalatsi kanda ja kontsa. Tegelikult on aga juba paar aastat ka Eestis müügil spetsiaalsed kaitsmed. Õed Ruti Karilaid ja Raili Ratas asutasid täpselt kaks aastat tagasi veebipoe Novella ning kingakaitsmed olid nende esimene müügiartikkel.

Karilaid rääkis, et vähemalt nende teada ei müü keegi teine Eestis selliseid tooteid ja nad pole ka välismaalt leidnud teistsuguseid mudeleid kui need, mis on Novellas müügil.

Heel Shield kingakaitse on plastikust «klamber», mis hoiab tugevalt oma kuju ja mille saab kanna peale libistada. «Lakknahast kinga-

de puhul oleme öelnud, et ei tasu libistada, vaid tuleb ettevaatlikumalt tõsta, muidu võib kinga ära rikkuda,» rääkis Karilaid.

Sõites automaatkäigukastiga autoga piisab ühest kaitsmest, kuid manuaalkäigukasti kasutades liiguvad mõlemad jalad ja kaitsmed peaksid olema samuti mõlema jala kingal.

Kaitset saab kinnitada nii kontsaga kui kontsata jalatsile, neid on ostnud mehedki, et peokingi autoga sõites ei rikuks.

Karilaid rääkis, et tal endal pidas kaitse vastu umbes aasta, siis hakkasid servad inetult narmendama ja pidevast kasutamisest see ka määrdus.

Kusjuures selline kaitse pole kasulik mitte ainult autos – kontoris saab seda edukalt kasutada kingade kaitsmiseks toolirataste eest.

Kingakaitsmeid saab kanda nii kontsaga kui kontsata kingal.

Foto: novella.ee

Opel Mokka välimus on sportlik ja atraktiivne.

Foto: Opel

Uus mudel. Mida teha aga siis, kui tahaks olla pragmaatiline, kuid tänu teeoludele ongi uus ratsionaalsus väike, kõrge ja vajadusel nelikveoga sõiduk?

Minimaastur kogub menu proovisõit Hindrek Tory

«Eestlased on muutunud ratsionaalsemaks. Järjest enam eelistatakse madala kütusekuluga väikeautosid suurtele maanteelaevadele,» niisugust juttu räägitakse (ka automüüjate poolt) viimased viis aastat.

Milline on aga reaalsus?

Aasta kahe esimese kuu müüduimad autod Eestis on Honda CR-V, Toyota Avensis, Nissan Qashqai, Subaru Legacy/Outback. Alles viies on väikekeskklassi kuuluv Volkswagen Golf.

Kui veel ära mainida esikümnesse kuuluvad Kia Sportage ja Toyota Land Cruiser, siis võib julgelt väita, et eestlased eelistavad maastureid ja/või nelikveolisi autosid.

Tundub, et ratsionaalsus on saanud uue tähenduse, mis ei seisne ainult auto kütusekulus. Oluline on muretu liiklemine meie auklikel linnatänavatel või lummetuisanud külavaheteedel igikestva talve tingimustes. Pigem maksta suvel kilomeetri pealt rohkem kui talvel puksiirabiteenuste eest.

Paneb imestama Olen alati imestanud, mille pagana pärast inimesed tänapäevaseid crossover’eid jumaldavad.

Linna peal uhkeldada nendega ei saa, tõelise maasturi kõrval on nad väikesed putukad. Üldjuhul on need võrreldes tavaautoga mõttetult kallid ning mitte kuigi praktilised. Tihti öeldakse neid sõidukeid iseloomustades: «Seest väiksem, kui väljast võiks aimata».

Mida teha aga siis, kui tahaks olla pragmaatiline, kuid tänu teeoludele ongi uus ratsionaalsus väike, kõrge ja vajadusel nelikveoga sõiduk? Palun: uus mudeliklass nimega minicrossover! Nissan Juke, Mini Countryman ja nüüd ka Opel

Mokka on kompaktsed sõiduauto ja maasturi hübriidid.

Olgem ausad – kaks esimesena mainitud mudelit ei jäta ühtki inimest külmaks. Välisdisain kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Opel on selles suhtes neutraalsem, aga minu hinnangul siiski väga atraktiivse välimusega.

See võib olla küll visuaalne pete, kuid General Motorsi maasturid tunduvad enamuses olevat massiivse ninaga ja madala sõitjatekabiiniga, mis jätab autodest väga sportliku mulje. Üldjuhul kannatab seetõttu nähtavus, kuid kõrge sõiduasend leevendab seda probleemi. Mokkas istudes hakkab silma naeruväärselt väike tahavaatepeegel. Ent õigupoolest aknast välja vaatamiseks suuremat vaja polegi, sest vaade on kahe tagumise peatoe vahelt üsnagi piiratud.

Sisekujundus on Mokkal igati maitsekas ning materjalid kvaliteetsed. Istmekatetena kombineeritud tekstiil ja nahk jätab soliidse mulje, kuid pole külmal kevadpäeval nii jahe kui täisnahkistmed. Armatuurlaua oranžikaspruun värvus on aga minu maitsele küll liiast.

Esmapilgul nii tähtsusetu element nagu armatuurlaua dekoorliistud võivad tihtipeale ka kõige soliidsemate automarkide puhul kogu üldmulje ära rikkuda. Mokkasse istudes oleks tahtnud vaimustusest kiljuda – lõpuks ometi midagi minu maitse järgi. Kõik olulised nupud on roolile viidud ning keskkonsooli üldmulje näeb väga kena välja.

Kuid mis on sellisest ilust kasu, kui nõrga liigenduse tõt-

Ja uskuge mind – selle raha eest on seda autot piisavalt!

Armatuurlaua värvus tundub omapärane.

tu muutuvad nupud hoomamatuks. Ilmselgelt on üldmulje praktilisusele ohvriks toodud. Teine asi, mis veelgi rohkem häirib, on juhiistme käetugi. Võib-olla olen ma liiga lühike või on mu käsi erilise ülesehitusega, aga Mokka käetugi pigem segab kui teeb sõitmist mugavamaks.

Head omadused Sõidudünaamika on proovisõiduautol väga hea – 1,4 liitrise turbomootori kiirendus jääb kirjade järgi napilt alla 10 sekundi ning nii see kipub ka olema. Keskmine kütusekulu 6,3 l/100 km peaks saabuma alles suvistes oludes, kui mootor on korralikult sisse sõidetud ja rahuliku kulgemistempo juures.

Mis kütusekulu tõstab, kuid samas ka sportlikkust ja turvalisust lisab, on adaptiivne nelikvedu. Näiteks kohaltvõtul ja kiirendamisel on esirataste läbilibisemise vältimiseks ning sõidustabiilsuse parandamiseks u 90% veojõust suunatud tagaratastele, püsiva kiirusega otsesõidul kütuse säästmise eesmärgil aga kuni 90% esiratastele. Kiiduväärt lahendus!

Mis on Mokka peami-

Foto: Opel

ne müügiargument? Kindlasti hind alates 16 000 eurost. Ja uskuge mind – selle raha eest on seda autot piisavalt! Standardvarustuses start/stop automaatne mootori seiskamise ja käivitamise süsteem (kütuse säästmiseks tühikäigul); tõusul kohaltvõtu ja mäest laskumise abisüsteemid (sõiduautol, mis polegi ju maastikul möllamiseks mõeldud!); katusereelingud, kiirushoidik, kõigi istekohtade kinnitamata turvavööde hoiatus, adaptiivsed pidurituled jne.

Proovisõiduauto 20 000 eurone hind lisab soojendusega nahkrooli, parkimisandurid eesmises ja tagumises kaitserauas, kahe tsooniga kliimaseadme, elektriajamiga kokkupandavad küljepeeglid, aga kõige rohkem tahan ma tootjat kiita 220 V inverteri eest koos pistikupesaga keskkonsooli tagaosas. Enam ei pea sõitma Sebe Täistunni Ekspressiga, et Tartu-Tallinn maanteel saaks sülearvutiga tööd teha.

P.S. Opel Mokka projekteeriti küll Saksamaal, kuid toodetakse Lõuna-Koreas. Minu isiklik Volkswagen Jetta toodeti Mehhikos. Vot sulle traditsioonilised Saksa autotootjad.

mootor || 5

postimees, 15. aprill 2013

Teenäitaja. Kuigi GPS-seade on autojuhile õige tee leidmisel kindlasti abiks, ei tasuks vana head teedeatlastki veel maha kanda.

Navigeerimisseadmed arenevad kiiresti tehnika jaanika niinepuu Postimees

Algselt sõjaväe tarbeks mõeldud GPS-seadmetest on saanud laiatarbekaup – neid toodetakse näiteks vee-, põrutusja tolmukindlatena matkajatele, mitteuppuvatena kalameestele ning on tavapärane, et autos on sisseehitatud või portatiivsed navigaatorid. Sealjuures on seadmete kasutusala piirid hägustunud: matkajal võib olla navigeerimisseade ka pulsikellas, harilik on taolise rakenduse olemasolu mobiilideski.

Baltikumi kaartidega GPSseadmeid varustava ettevõtte Regio müügijuhi Erki Kokkota selgitusel erinevad autonavigaatorid üksteisest füüsilise vormi, tarkvara ja kaardiandmete poolest. «Kui hästi me jõuame ühest kohast teise, sõltub kõigi kolme koostööst,» märgib ta.

Oluline on märgata, et erinevate tootjate seadmetesse sobituvad reeglina vaid selle tootja kaardid, mistõttu tasuks juba seadet ostes uurida, millised kaardid saab ostes kaasa, kas neid on võimalik juurde muretseda ja uuendada.

Valed valikud Regio tootearendaja Enn Veenpere tõdeb, et ilmselt oskavad kõik poes müüdavad autonavigaatorid juhendada, kuidas Tallinnast Tartusse saab. Kui aga on soov leida üles metsateid pidi kulgev rada tädi Maali taluni, siis ei pruugi iga seade hakkama saada – pisemaid teid ei pruugi igal digitaalsel kaardil ollagi, sest näiteks USA tootja jaoks pole siinsed kohaliku tähtsusega kaardid olulised.

Ta nendib, et lisaks seadme valele valikule ei loe inimesed ka selle kasutusjuhendit ja eksivad seadistamisel – näiteks märgivad, et tahavad sihtpunkti jõuda lühimat rada pidi ja on pärast pahased, kui avastavad end metsateid pidi kulgemas.

Tüüpiline viga on, et GPS-seadmetes kasutatakse aegunud kaarti.

Ka on Kokkota sõnul tüüpiline viga, et GPS-seadmes kasutatakse aegunud kaarte. «Ja siis pöördutakse meie poole, et teil on siin ju pool Eestit puudu,» muigab ta. Kuna liikluskorraldus ja teed muutuvad pidevalt, uuendab ka Regio oma kaardiandmeid ja näiteks Garmini Eesti kaardile tehakse lausa kaks uuendust aastas.

Selleks info kogumine on pidev, mahukas ja kallis töö.

Lisaks seab GPS-seadmete kaartide detailsusele piirid andmemaht. Navigaatorisse ei ole võimalik paigutada kaarti, millel oleks näiteks terve Euroopa külateede täpsusega. Seetõttu on kasutusel süsteem, kus mobiiltelefonis olev tarkvara laeb vajaminevaid kaarte reaalajas.

Ent kui mobiilil pole levi, pole sellisel puhul ka kaarti.

Navigeerimisseadmete areng on olnud tormiline ja neid toodetakse erinevatest puhkudeks. Ühe võimalusena kasutatakse neid ka matkamiFoto: Leida Lepik sel, et vajadusel teha kindlaks oma asukoht.

GPS-seadmetel on paberile trükitud kaardi ees kindlad eelised: on mugav ja ohutum sõita hääljuhiste järgi, selmet ise rooli keerates ninapidi kaardis kinni olla. Navigaator juhatab täpselt õige maja juurde, mõni neist aitab mitme sihtpunktiga marsruuti planeerida.

«Paberkaardil on oma hing, head kaarditegijad panevad sin-

na kunstigi sisse,» tõdeb ta.

Mõnele inimesele väga meeldib reisi ajal atlast lapata ja näpuga järge ajada, mida navigaatori pisikeselt ekraanil teha ei saa.

Elektroonikal omad riskid Paberatlast tasuks GPSseadme olemasolulgi sõidukis hoida, sest elektroonikaga käivad kaasas riskid: navigaator

võib maha kukkuda, selle juhe katki minna...

Navigeerimisalane areng on viimastel aastatel olnud tormiline. Ühe GPS-seadme põlvkonna eaks hindab Kokkota kuni kahte aastat, siis tulevad juba uued mudelid. Viimase aja suuremaid edasiminekuid on, et kui varem sai satelliidiga ühendust vaid lageda taeva all, siis nüüd pakutakse lahendusi ka siseruumides, näiteks lennujaamades liikumiseks.

Elektrooniliste kaartide disain muutub järjest realistlikumaks ning suund on, et peagi ei palu navigaator paremale pöörata kolmesaja meetri pärast, vaid näiteks pärast paremat kätt asuvad McDonaldsit.

Lisafunktsioonidena on tulemas teele jäävate bensiinijaamade hinnavõrdlused, järgmise praami väljumisaeg ja muudki.

Mitmed lisavõimalused tulenevad online-ühendustest, aidates edastada hetkeolukorda.

Ka pööratakse järjest enam tähelepanu ohutusele. Liigutakse selles suunas, et GPS saaks veebi kaudu informatsiooni teede olukorrast, liikluskoormatusest ja tekkinud teesulgudest ning oskaks juba eos juhi paremale teele suunata.

Kokkota sõnul on üsna käega katsutav tulevik aga ka see, et inimene istub sõidukisse, ütleb seadmele, kuhu ta minna tahab ja juhita auto viib ise reisijad soovitud sihtpunkti.

6 || mootor

postimees, 15. aprill 2013

Juhieksam. Kui eksamil hinnataks vaid tulevaste juhtide autokäsitsemise oskust, õnnestuksid esimesel korral pea kõik, ütleb liiklusregistri Tartu büroo juhataja Avo Selge. Ometi on põrujaid kolmandik.

Mõni viga kipub eksamisõidul korduma Liikluses toimetuleku juurde tuleb arvestada ka liikluse «lugemise» oskust.

Jüri saar

Et mida mõtles liikluskorraldaja ja kuidas käituvad teised juhid?

jyri.saar@postimees.ee

Jah. Tuleb aru saada, miks asjad liikluses just nii on, see aitab ette näha, kuidas teised liiklejad tegutsevad. Liikluses toimetulekuks on vaja tihedat koostööd teiste liiklejatega – suunamärguanded, silmside jms. Suhelge teiste juhtidega.

Pärast meenutab nii mõnigi inimene tänutundega seika, kus ta oli natuke hädas, aga tal kas lubati ümber rivistuda või anti talle võimalus tanklast väljuda.

juht Mis on põhivead, millega juhikandidaadid riiklikul eksamil põruvad?

Eksamineerimisel kontrollitakse, kas inimene vastab kvalifikatsiooninõuetele: millisel tasemel on tema teadmised, oskused ja käitumine liikluses.

Käitumine sisaldab hoiakuid ja harjumusi. Need viimased on päris tähtsad - tuleb küllalt sageli ette, et inimene teab, et ei tohi kiirust ületada, kuid ületab siiski, sest hoiak või harjumus on vale. Nendega nähakse autojuhtide õpetamisel üsna palju vaeva, aga asi on seda väärt. Viie aasta eest oli kinnitamata turvavöö sagedane nähtus, nüüd näeme seda harva.

Eksamil on esimene komponent oskus sõidukit käsitseda, vaatame, kas saadakse käiguvahetusega hakkama, kas julgetakse heade liiklusolude korral autot lubatud piirkiiruseni kiirendada või sõidetakse siiski kolmanda käiguga. Juht peab auto gabariite tunnetama ja oskama ühtlase kiirusega sõita.

Kindlasti ei tohi käiguvahetuse ajal pilk olla käigukangil.

Kuidas eksamineeritavad auto käsitsemisega toime tulevad?

See osa on suhteliselt hästi ära õpitud. Kui eksamineeritaks nii, nagu aastakümneid tagasi meil hinnati põhiliselt auto käsitsemist, siis oleks eksamilt läbi saanute osakaal hästi kõrge.

Täna hindame ka juhi ohutunnetust.

Juht ei tohi ohustada ennast ega teisi liiklejaid. Ta peab teadma, millised ootamatuid või tavapäratuid manöövreid võib sooritada kaasliikleja.

Kui kahest juhist üks oskab ette näha teise võimalikke vigu, saab reeglina avariid vältida.

Kõige tavalisem näide oleks ilmselt möödasõidud?

Just. Juht, kellest mööda sõidetakse, tõmbab vajadusel paremale, et mööduja saaks manöövri ohutult lõpetada. Siin on juhil oluline muidugi ka peeglisse vaadata. Liiklussituatsiooni hindamine peab olema kiire. Üks tähtis osa siin on oskus oma tegevusi eelnevalt planeerida, valida marsruut, mis on ohutu ja teisi liiklejaid arvestav.

Näiteks, kui juht suundub ristmikule, millel on kaks või kolm sõidurada, võtame Tartus Kalevist Riia-Turu ristmiku poole pööramise: on võimalik valida kolme sõiduraja vahel, siis peab varakult läbi mõtlema, millisele rajale on ohutu enne järgmist suurt ristmikku rivistuda.

Ristmike ületamisel on tähtis ohutunnetus. Kes püüavad läheneva auto eest läbi lipsata, need reeglina ebaõnnestuvad, sest eksamineerija sekkub.

Peale selle tuleb arvestada teeoludega. Kui talvel tuli hommikuks seitse sentimeetrit lund, ei jõudnud paljud ära imestada, miks kõrvalteelt nii palju ette

Nagu Tartus tipptunnil, kus kõrvaltänavatelt lubatakse aeglaselt liikuvasse autorivisse vahele pöörata.

Just. Meie oleme abivalmid ja teinekord aidatakse jälle meid.

Väga tõsine katsumus võib olla, kui noor juht peab saama eksamil iseseisvalt hakkama ja suutma iseseisvalt marsruuti kavandada. Näiteks palub eksamineerija, et nüüd sõitke ARKi tagasi.

Mis on põhilised probleemid linnaliikluses?

Foto: jüri saar

Autojuhtide eksamineerija Avo Selge ütleb, et juhikandidaatide ettevalmistus on tublisti paranenud, mis näitab autokoolide head tööd.

Sõidueksamitel tehtud rasked vead Tegevus ja mille vastu mullu enam eksiti Mehed Linnas

Maal

Vasakpööre: sõiduteel paiknemine 560 Reguleerimata ristmiku ületus: sõidueesõigus 388 Vasakpööre: teeandmise kohustus ja sõidueesõigus 239 Vasakpööre: sõiduteel paiknemine 58 Tagasipööre: tähelepanelikkus ning liikluse jälgimine 23 Sõit sirgel teel ning kurvis: sõiduteel paiknemine 16

Naised Linnas

Maal

Vasakpööre: sõiduteel paiknemine 576 Reguleerimata ristmike ületamine: sõidueesõigus 391 Vasakpööre: teeandmise kohustus ja sõidueesõigus 273 Vasakpöörde: sõiduteel paiknemine 56 Sõit sirgel teel ning kurvis: sõiduteel paiknemine 29 Tagasipööre: teiste liiklejate põhjendamatu takistamine 22 Allikas: Maanteeameti kodulehekülg

sõidetakse. Põhjus on lihtne autod ei saanud kohalt minema tavapärase kiirusega.

Nii et autoga ümberkäimine ei valmista raskusi?

Jah, raskemad komponendid on just ohutunnetus ja liikluses iseseisev toimetulek.

Juhikandidaadil on oluli-

Kui kahest juhist üks oskab ette näha teise võimalikke vigu, saab enamasti avariid vältida.

ne saada piisavalt palju sõidupraktikat, paljusid asju saabki just praktikas õppida, aga mitte paberilt.

Kolmas väga tähtis osa ongi see, kuidas inimene saab liikluses hakkama.

Alustame suunamärguannete andmisest. See on suhtlemine, see on viisakus. Andke alati õigeaegne suunamärguanne. See nn kolme sekundi reegel on täitmiseks. Veokite ja busside juhid on teile selle eest väga tänulikud.

Keerulistes situatsioonides tuleb jääda rahulikuks. Oleme näinud, et rullnokad hakkavad nõeluma, kuigi peaksime tegutsema ka tipptunnil viisakalt.

Elementaarne probleem on see, et inimene ei suuda või ei julge reguleerimata ristmikul sõita lõikuva sõidutee ääreni. Kui tegu on laia ristmikuga ja ta jääb selle servast mitu meetrit eemale, siis võib-olla tal ei tekigi võimalust ristmikku ületada. Tema taha tekib järjekord ja olukord muutub pingeliseks.

Ringristmikega toimetulek jätab soovida. Kui ei ole liikluskorraldusvahenditega paika pandud ringist väljumist, tuleks enne mahasõitu reastuda varakult pärisuunavööndi parema teeserva lähedale. Hea näide on siin Ringtee ja Ilmatsalu ringristmik. Asulavälisel teel tuleb üldse hoida parema teeserva lähedale.

Sage viga on, et ringristmikke püütakse nö sirgeks sõita.

Taolises olukorras on põhiline erinevus algaja juhi ja kogenud veokijuhi vahel see, et veokijuhi silmad on 40 protsenti peeglites, ta näeb, mis ümber toimub. Algajal juhil on pilk suunatud ainult ette. Ringi keskelt maha pöörates võib ta hõlpsasti kõrvalsõitvale autole ette keerata.

Tuleb meeles pidada, et parempöördeid sooritatakse tänava pärisuuna parema serva lähedalt, vasakpöörded vasaku serva lähedalt. See kehtib ka ühesuunalistel tänavatel. Paneksin noortele juhtidele südamele, et nad vasakule pöörates otsesõitjad läbi laseks. Näiteks pööre Pepleri tänavast Riia tänavale kesklinna suunas. Kui vastassuunast esimene auto teeb ka vasakpöörde, aga järgmine soovib sõita otse, tekibki ettesõiduoht. See on väga sage olukord.

Talvetingimustes on probleem, et lumevallide vahele tänavaserva pargitud autost mööda põigates ei osata hinnata vastu tuleva auto kaugust.

See, kelle teepoolel on takistus, peab laskma vastassuunas sõitja läbi.

Probleeme tekitavad samaliigiliste teede ristmikud. Igal juhul tuleb võtta hoog maha.

Neid olukordi tuleb Tartus päris palju ette, kus inimene arvab, et ta sõidab peateel, aga tegelikult on samaliigiliste teede ristmik.

Kuidas saadakse hakkama keeruliste ristmikega nagu Aardla-Soinaste viie tänava ristmik ja JakobiKroonuaia?

Nendega ei ole suuri probleeme olnud. Inimesed on harjunud. Sõiduõpetajatega oleme neid asju lahti rääkinud. Meil on traditsioon, et kaks korda aastas saame sõiduõpetajatega kokku ja lahkame just neid samu probleeme, millest täna rääkinud oleme.

Vene ruleti mängimine ei ole liikluses hea mõte.

Millist käitumist eeldavad eksamineerijad väikestel ringristmikel, mida on linna päris palju ehitatud?

Suunda paremale tuleks näidata ringilt maha sõites, aga kui ringid on väikesed, ega siis ainult sellepärast panda veel ebarahuldavat eksamitulemust.

Nendel väikeste ringide probleem on, et kui muidu kehtib liikluses parema käe reegel, siis seal tuleb olla hoolikas, et mitte sõita ette meist vasakult ringile sõitnud autole.

Kas linnas on veel sagedasi vigu?

Jah, märgiga «Peatu ja anna teed», rahva keeles stoppmärk.

Mõte seisneb selles, et tee andmiseks tuleb peatuda stoppjoone ees, selle puudumisel lõikuva sõidutee ääre ees.

Aida tänavast Kalevisse pööramisel on märk maja seina küljes.

Kui jätaksime auto nina märgi ette, poleks meil ülevaadet, mis Kalevi tänavas toimub.

Kui nüüd liikuma hakkaksime, oleksime oma auto ninast ilma või tuleks tõsiselt pidurdada.

Vene ruleti mängimine ei ole liikluses hea mõte.

Kindlasti tuleb anda teed

vöötraja ääres teeületamise võimalust ootavale jalakäijale.

Milliseid eksimusi on maanteedel?

Juhikandidaat peab olema võimeline heade teeolude korral kiirendama piirkiiruse lähedase kiiruseni. Tallinna-Tartu maanteel ligemale 90 km/h. Nõue on loogiline. Kui keegi sõidab aeglasemalt, koguneb tema taha autode kolonn, temast tahetakse mööda sõita, liiklus läheb närvilisemaks.

Asulavälisel teel on ka vanade juhtide viga, et ei kasutata kiirendus- ja aeglustusradade võimalusi. See vähendab liikluse sujuvust.

Muide, üks asi, mis meelde tuli. Viimasel ajal pole eksamineeritavatele raske parkimiskohale tagurdamine, vaid edaspidi parkimiskohale sõitmine.

Miks see nii on, ei tea, eks sellega tuleb tegelda. Aga kui vaatame parkimistavasid, siis tuleb küllalt tihti ette parkimist viisil, et teine juht ei saa enam juhiuksest sõidukisse sisse. Teisi liiklejaid võiks nii palju austada, et lubame ta autosse.

Kas on autokoole, mille õpilastega on eksamil teistega võrreldes rohkem probleeme?

Ma vastaksin pigem nii, et autokoolidele annavad näo teooria- ja sõiduõpetajad. On õnnelik aeg, kus autokoole on palju ja inimesel on valikuvõimalus.

Kui inimene tunneb, et ta ühes koolis ei saanud õpetajaga kontakti, iseloomud või miski muu ei sobinud, saab ta valida teise kooli ja läbitud õppe kohta andmed üle kanda.

Kui palju te kaasliiklejaid selle pilguga vaatate, et eksamil tema küll põruks?

Tavaliikluses mul sellist professionaalset kretinismi ei ole.

Kaasjuhte vaatan selle pilguga, milline on nende käitumine.

Mõni hajameelsuse hetk võib muidugi igaühel ette tulla.

Kindlasti. Seda on kõigil. Pikal sõidul tekib rutiin, mõtleme tööasju ja muid mõtteid, võime vigu teha. Siit jõuame jälle tagasi selleni, et hea on, kui teised on mõistvad, abistavad ja hoiavad õnnetuse ära. Kõigiga juhtub, me kõik oleme inimesed.

HEA KOHT TEHNOÜLEVAATUSEKS!

Tartus:

Räpinas:

E-R 8.00-20.00, L 9.00-15.00 Tähe 106c, 51013 Tartu Telefon: +372 736 6002

T-R 9.00-18.00, L 9.00-15.00 Võõpsu mnt 30, Räpina Telefon: +372 79 95 005

A-Ülevaatus Tähe

A-Ülevaatus Räpina

A-Ülevaatus Jaama E-R 8.00-20.00, L 9.00-15.00 Jaama 161, 50705 Tartu Telefon: +372 740 7010

VÕIDA SÕIDUAUTO REHVID VÄÄRTUSEGA 450 €!

Täpsem info kodulehel.

www.a-ulevaatus.ee

mootor || 3

postimees, 15. aprill 2013

Värvide mäng. Kolleeg viskas õhku küsimuse, kuidas käituda, kui ta tahaks sõiduauto tooni sobitada oma uue moodsat värvi kostüümiga.

Kile annab auto kujundamisel vabaduse ja töömahukas. Auto värvimise hind algab 2000 eurost, see aga on kiletamisel pigem ülemine hinnapiir.

«Ja ükskõik, kuidas autovärvi maaletooja oma taset ja kvaliteeti ei kiida – nad peavad ju – on ülevärvitud auto ikka ülevärvitud auto, nagu plommitud hambagagi,» lausus Kalder.

Mehaaniline vastupidavus kulumisele ja kivilöökidele on tehasevärvil parem kui remontvärvil.

On ettevõtteid, kes eelistavad oma autosid värvida firmavärvidesse. Pigem aga on värvimistöökoja kliendid liiklusõnnetusse sattunud autod.

sõiduk jüri saar Postimees

Seaduse mõttes on asi lihtne. Kui auto värvivahetus on toimunud, tuleb sõita liiklusregistribüroosse, kus ametnikud fikseerivad olukorra, parandavad auto kohta koostatud akti ja jääb üle auto ümber registreerida. Registreerimine maksab 19.17 eurot.

«Kui auto värv muutub osaliselt, siis üks läheb kirja põhivärvina ja tuleb märkus, et sõiduk on mitmevärviline.

Piiranguid ei ole, olgu või lillepõld. Aga moonipõld – see on ju punane,» muigas liiklusregistri Tartu büroo registreerimiseeelse ülevaatuse peaspetsialist Einar Kenn.

Siiski, auto ei tohi jääda operatiivsõidukite värvidesse ega nendega sarnaneda. Ka ei tohi kasutada kujunduses liiklusmärke.

Kui on viiest värvipangest pritsitud värvi peale ja auto näeb välja nagu remondimehe tunked? «Eks iga juhtumit peab vaatama eraldi,» nentis ta.

Autokeredele kirjade lisamisele vaadatakse nii ja naa. Kui lisandub väikeses kirjas lause sõiduki nurgale, ei ole registri-

Vastupidav materjal

kande muutmine vajalik. Kui paigaldatakse suured mitmevärvilised reklaamid, muutub registreerimine vajalikuks.

Registri seisukohalt ei ole vahet, kas värvimuutus tuleneb ülevärvimisest või kiletamisest.

Kiletada või värvida ongi peamine valik.

Autosid värviva Timecolors

Kiletehnoloogia võimalused fantaasiale piire ei sea, ent mõned piirangud siiski on .

OÜ juhataja Madis Kalder ütles, et tema soovituses ei ole kahtlustki. «Ärimehena peaksin mõistagi ütlema, et igal juhul värvida. Aga kui aus olla, soovitaksin igal juhul kiletamist, sest järgmisel kevadel on uus moevärv ja uus kostüüm,» muigas Kalder.

Tõsiseid põhjuseid auto värvi muutmisel – enamasti küll firmatoonidesse ja -kirjadesse – kiletamist eelistada on tema sõnul mitmeid. Peamine aga, et värvimine on väga kulukas

Ettevõtte 3M Eesti tellimusel kujundas ja kleepis selle auto kiled Hardwic OÜ, kiled trükkis Promostar OÜ.

Foto: Glen Pilvre

Autoomanik, kes pöördub kiletamistöökotta, peab esmalt otsustama, kas ta tahab ühevärvilist kilet või trükkida kilele eridisaini.

Firma Promostar juhataja Mart Kaseväli selgitas, et esimesel juhul kaetakse sõiduk ühevärvilise kilega, teisel juhul trükitakse valgele kilele soovitud kujundus ja siis lamineeritakse spetsiaalse kattekilega, et värv ei kuluks ega pleekuks.

«Senised kogemused on öelnud, et parim materjal on 3M poolt pakutav, need kiled kestavad aastaid» rääkis Kaseväli.

Autode ülekiletamiseks loodud materjal paindub auto ku-

Uus Golf – Maailma Aasta Auto 2013.

Volkswagen Golf - Euroopas enam müüdud sõiduauto on saanud maailmatunnustuse.

385 EURR 4 Aasta Auto Plussil on võimalus pakkuda Teile sel puhul maailma parimat autot 1 s e t la Erihind aumakse alates 174 EU väga soodsatel tingimustel. Kutsume Teid proovisõidule. u ku Liising

Aasta Auto Pluss, Aardla 101, 50414 Tartu. Telefon 680 3640 www.aastaautopluss.ee

meruste järgi ega tõmbu tagasi, mingeid mullikesi ei teki, sest kilel on õhukanalid sees. «Siledal pinnal väga aru ei saa, kas auto on värvitud või kleebisega kaetud,» kinnitas Kaseväli.

Kile ei jäta autole mingeid liimijälgi. Iseasi, kui peale on kleebitud üksnes kirjad, siis võib tekkida tooni erinevus, mis aga enamasi õnnestub poleerimisega kaotada, rääkis Kaseväli.

Kiletamine on abiks auto kerevärvi kaitsmisel. Kui terve kere on kilega kaetud, näeb see mitu aastat hiljem kilest vabastades välja nagu uus ja aitab autot värskemana edasi müüa.

Tehnoloogia ei sea fantaasiale piire. Kaseväli ütles, et tal ei ole ette tulnud rõivaste järgi auto tooni valimist, aga Põrnikatele ja Minidele on küll kleebitud isikupäraseid mustreid.

Auto tervikuna kiletamise hind jääb enamasti 700 ja 2000 euro vahele, lisas Kaseväli. Kleepimine võtab aega ühe päeva, lihtsama kujunduse tegemine paar-kolm päeva.

Lisavõimaluseks on veel läbipaistev kaitsekile põrkeraudadele, kapotile ja astmelaudadele.

Kalder ütles, et ta on töökojas näinud autosid, kus reklaamkilesid paigaldades on lõikeid tehtud auto kere peal ja lõigatud värvi sisse. «Sellise tööstiiliga kohti tuleks vältida,» sõnas Kalder.

8 || mootor

postimees, 15. aprill 2013

Konnad pange. Maanteega ristuv teekond kudemispaiga suunas lõpeb igal aastal kümnetele tuhandetele konnadele autorataste all.

Talgulised tõttavad konnadele appi Mida teha

loomad jüri saar

Säästa konni, vältides liiklemist konnade kudemisrändepaikades niisketel ja soojadel kevadöödel, mil kahepaiksed on kõige aktiivsemalt rännakul.

Postimees

«Sillalt Rakke poole ja Tartu suunas liigub tumedat värvi sõiduauto, mille juht võib olla joobes, kaldub vastassuunavööndisse. Info Elva patrullile edastatud.» Sellise teate sai politsei täpselt aasta tagasi.

Tartu piiril pidas vilkuritega patrull sõiduki kinni ja juht pandi alkomeetrisse puhuma.

Null. Politsei näis üllatunud, juht näis üllatunud. Aga politsei vihje ebakindla sõidustiili kohta tuletas meelde: konnad!

Hilisel õhtutunnil oli maantee autodest tühi ja aga konni täis ning see juht üritas konnadest mööda laveerida.

Autoõpetajad muidugi ütlevad, et rebanegi on veel sedavõrd väike loom, et suurel kiirusel võib olla ohutum temast üle sõita kui proovida mööda põigata. Kudemisrändel konnadest mööda põikamine on ilmselt ka väikesel kiirusel paras katsumus.

Looduskaitsjad soovitavad vältida liiklemist niisketel ja soojadel kevadöödel, mil kahepaiksed on kõige aktiivsemad.

Teave autojuhtidelt Võrtsjärve põhjatipu piirkond on üks niisugune, kus konnade ürgsed rändeteed ristuvad maanteega ja see on ka üks neist, kus Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eestvõttel peeti eelmisel kevadel konnatalgud.

Talgute eestvedaja Paul Hunt toob välja, et eelmise aasta konnatalgutel, mida peeti Eestis mitmes paigas, aidati üle tee 10 851 konna.

Tänavu tulevad konnatal-

Aita konni tee ületamisel, osaledes konnatalgutel. Teavet nende kohta on kodulehel: elfond. ee/konnadteel

Need kaks konna said mullu kevadisel kudemisrändel talguliste abiga üle öise maantee.

gud kordamisele ja need on plaanis viies paigas, mis on välja valitud autojuhtidelt ja teistelt loodusesõpradelt kogutud info põhjal. Seda teavet kogusid keskkonnaamet ja ELF. Talgupaikadeks on valitud Tartu–Viljandi maantee Leie– Oiu lõik, Tallinna–Narva maantee Jägala teesõlm, Piibe maantee Jägala juures ja Aegviidus ning Kiisa alevik Harjumaal.

Millal konnaränne algab, on keeruline ennustada, see juhtub enamasti siis, kui tulevad püsivad plusskraadid ka öösel.

«Peab ära märkima, et konnad mõnevõrra muudavad oma rändeteid ja konnade arvukus aastati kõigub,» lausus Hunt.

«Oleme valmis ka muudes kohtades konnadele appi minema.

Neid kohti ei ole välja kuulutatud, aga Tartu lähedal näiteks on Aardlapalu selline koht, kus on poldrilõigul on olnud suur konnaränne. Eelmisel aastal jäi seal suur ränne jälle ära.»

Millal konnaränne algab ja millal talgud toimuvad, on paras ennustamise asi, tõdes Hunt. See juhtub enamasti siis, kui tulevad püsivad plusskraadid ka öösel. Aga tänavu on kevad pikaldane.

Kümme tuhat konna on ilmselt pisku võrreldes selle konnade hulgaga, kes üle tee lähevad ja teeületusel hukkuvad. «Konni võib tõesti kokku

lugeda miljoneid,» nentis Hunt.

«Kuid lisaks sellele, et päästame kümme tuhat konna, on sellel projektil teavituslik pool ka. Saame juhtida Eesti elanike ja riigivõimude tähelepanu probleemile ja sellega panna alus, et tulevikus teedeehitusel arvestataks konnade vajadustega ja nende olulistesse rändekohtadesse ehitataks konnatunnelid.»

Truubist ei piisa Maanteeameti lõuna regiooni asedirektor Janar Taal ütles, et praegu ei ole Lõuna-Eestisse ühtki spetsiaalset konnatunnelit ehitatud. Mõnes teeehitusprojektis on neid aga kavandatud ja Taali sõnutsi on see teema üleval ka Tartu–Viljandi maantee rekonstrueerimise projektis.

Foto: martin liira

Konnad teel(t) projektijuht Teele Jairus ütles, et sageli kipub konni rohkem olema teed läbiva truubi kohal, aga ometi eelistavad konnad minna mitte truubist, vaid üles sõidutee.

Jairus ütles, et konnad eelistavad ujumisele kõndimist. Kevadel kipub truubis olema vesi. Konnatunnelid ehitatakse mujal maailmas aga sellised, et nende põhi on kuiv.

Niisamuti tuleb ette, et konnad võiksid mõnel pool minna maanteesilla alt, aga ometi ronivad üles teetammile ja sõiduteele. Võimalik, et varjus on kiskjate kätte langemise oht, on Jairuse sõnul üks seletus sellele.

Jairus ütles, et Eesti esimest konnatunnelit ehitatakse Tallinna–Tartu maanteele Harjumaal Saulas.

:

:

:

Konnatunnelitest on rohkem abi siis, kui need on rajatud nii, et konnad ei pääse teele ja neil on võimatu muul viisil edasi liikuda suunas, kuhu tung neid sunnib.

Jairus ütles, et puudub ülevaade, kui palju Eestis maanteedel konni kevadrändel hukka saab.

Hollandist on aga teada, et liikluskoormuse juures 60 autot tunnis saab tee ületamisel hukka umbes 95 protsenti populatsioonist ja liiklussageduse juures kümme autot tunnis umbes kolmandik.

Kevadrändel võib eri kohtades olla eri liiki konni. Võrtsjärve põhjatipus oli eelmise aasta talgutel rohkesti harilikke kärnkonni, kes olid teel järve kudema.

Mõnel ööl loeti neid lühikesel teelõigul kokku paar tuhat.

Aga seal, Leie juures oli rännakul ka üksikuid rohukonni ja rabakonni, oli ka tähnikvesilikke.

Konnad marsivad mõnikord hulgakesi üle tee ka vihmasel suvepäeval. Siis, kui kudemiskohas on pandud alus uuele põlvkonnale, hakkavad konnad tagasi rändama. See juhtub eri liikide puhul erineval ajal ja tagasiränne on hajutatum.