Peegel (oktoober 2013)

e l u s t i i l o k t o o b e r 2 0 1 3

Sisukord Foto: Lilian Merila

6 PERSOON:

12 ELUSTIIL:

Reet Aus – ausa moe eestkõneleja, moedisainer, filmi- ja teatrikunstnik, kes on enda õlgadele võtnud maailmaparandaja raske koorma.

Ükski muu valdkond Inglismaal ei too kokku sedavõrd erinevaid ühiskonnakihte kui sügisene rebasejaht.

16 LUKSUS:

Ü

hel lämbel suvepäeval, kui ma moekunstnik Reet Ausiga intervjuu juba lõpetanud olin ja me veel niisama elu üle arutasime, ütles Reet ühtäkki väga ootamatud sõnad: «Mul on vahel selline autsaideri tunne, ma ei tea, miks … Võib-olla see, kuidas ma maailma vaatan, on natuke teistsugune. Kui keegi jälle virisema hakkab, tahaksin öelda: mine tee üks reis näiteks Bangladeshi, siis tundub elu Eestis jälle väga hea ja ilus. Me ei oska tihti väärtustada seda elu, mis meil Eestis on ja see tekitabki pideva rahulolematuse sellega, mis meil olemas on.» Kummaline, kuid vahel tekib selline äraspidine tunne just kaugel ees kõndijatel, mitte mahajääjatel.

Mõni aeg pärast seda jutuajamist viis õnnelik juhus mind Šveitsi Schweibenalpi, kus toimus Euroopa ökokommuunide kokkutulek. Ma pole skeptik ega eelarvamustega inimene, kuid siiski rabas mind selle ürituse ning laiemas mõttes niisuguse mõtteviisi leviku mastaapsus – 350 delegaati esindasid enam kui viitkümmet maailma riiki viiest maailmajaost. Mind võlus ideeline selgus ja julgus, millega need inimesed end rajukapitalismi džunglist välja on murdnud, et elada kommuunides oma põhimõtteid ning väärtushinnanguid järgides. Nad keelduvad kinni maksmast suurkontsernide ja mõjukate rahaliigutajate äririske ja mängulõbu, kosmilisi olmearveid ning toiduhindu. Ent seejuures ei vaja nad loosungeid, tänavademonstratsioone ega vihaseid kihutuskõnesid – nad lihtsalt viivad oma idee ellu, tehes kõike ise. Tõsi, paljud peavad neidki autsaideriteks, kes ei suuda räiges karjäärikonkurentsis endale kohta leida, teenida hommikust õhtuni tööd rabades palka, mis tagaks n-ö väärika elustandardi. Täna on nad autsaiderid, homme teenäitajad, kellega tahetakse kaasa minna.

Samas on tõsi seegi, et keegi meist ei ela tarbimata. Kuid järjest enam ja selgemini on tunda seda, et kvantiteet on asendumas kvaliteediga. Sellised üleskutsed nagu pigem vähem, aga paremini, või ma pole nii rikas, et osta odavaid asju, on aktuaalsemad ja mõistetavamad kui kunagi varem, sest me väärtustame nii iseennast, oma elu ja aega kui ka end ümbritsevat aina enam just kvaliteeti silmas pidades. Ning mõiste kvaliteet ei seostu mitte toote kosmilise hinnaga, vaid selle autentse päritolu ja eetilise valmistamisprotsessiga, materjalide eheduse ja meistri käepuudutusega – kvaliteedi mõiste on tagasi saamas oma õiget sisu.

Mis puudutab Eestit, siis tõesti – kogu meie maa võiks olla kui üks suur ökoküla või -kommuun, elades mahedalt ja lahedalt, targalt ja kogukonnana kokkuhoidvalt. Me pole veel unustanud esivanematelt päritud oskusi ja selget talupojamõistust, millele toetudes oma elu paremini korraldada. Tänavune suvi ja kuldne sügis on pannud isegi põllumehed muhelema, et meie kliima on muutunud suisa vahemereliseks, mis siis veel puhkajatest rääkida.

Kellega ma iganes rääkinud poleks, tundub, et kõik on saanud Eestimaa suvest niisuguse emotsiooni- ja energialaengu, et söandavad tunnistada: ainuüksi see teeb õnnelikuks. Kui meil on aga nii palju õnnelikke inimesi, on Eestil lootust ka paremale tulevikule.

Kaunist kuldset sügist!

Riina Luik Peegli toimetaja

||

Väljaandja: AS Postimees

20 MOOD:

Eksklusiivintervjuu Hugo Bossi peadisaineri Kevin Loboga, kes räägib sügistalvisest moest.

28 ILU:

Elisabeth Ardeni impeerium – kaugelt enam kui lihtsalt kosmeetikafirma.

23 REIS:

Jumalik reis šampanja kodumaale Prantsusmaale.

Autor külastab maailmakuulsaid Bollingeri, Deutzi, Billecarti-Salmoni, Ruinarti ja PerrierJouët’ šampanjamaju, mis pakuvad maiste naudingute kvintessentsi.

30 DISAIN:

Maailma disainilegendid juubeldavad – tänavu on neid eriti ohtralt. Tutvustame tõelisi disainiklassikuid ja nende tegijaid.

32 ARHITEKTUUR:

||

36 TEHNIKA:

Veel hiljuti uskumatult terav tundunud kõrgresolutsioonis Full HD telepilt on juba paari aasta pärast minevik.

Kodudesse jõuab sellest neli korda teravam 4K ehk Ultra HD.

37 NAUDING:

Riesling – valge veini kuninganna. Veiniasjatundja Peep Moorast avab rieslingi olemust dr Ernst Looseniga, keda ei kutsuta asjata härra Rieslingiks.

38 GURMEE:

Võluvad ja inspireerivad talveaiad pakuvad võimalust nautida elu ja loodust aasta ringi.

4

Kosmosesajandi kellad. Nii kellad kui nendes kasutatavad tehnoloogiad on viinud horoloogia sõna otseses mõttes kosmilistesse kõrgustesse. Tänu Felix Baumgartneri ajaloolisele vabalangemisele stratosfäärist maapinnale sai Zenith Stratos Flyback Striking 10-st esimene kell maailmas, mis purustas helikiiruse.

Gascogne’iga seostub rohkem kui kusagil mujal Prantsusmaal mõiste douceur de vivre – elumõnu. Mida selles köögis siis pakutakse, vaatame koos ehtsa gaskoonlase Joël Henri Micheauga.

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Riina Luik, e-post riina.luik@postimees.ee || Reklaam: Kristiina Rauts-Nõmmik, e-post kristiinar@postimees.ee, tel 666 2248 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Järgmine Peegel ilmub detsembris ||

||

Reet Aus –

valgustatud moelooja Tekst Riina Luik Fotod Lennart Laberenz, Marina Pushkar, erakogu

6

Paari aastaga on Reet Ausist saanud maailma moetööstuses tegija, kelle poole vaadatakse alt üles. See oleks loomulik, kui Reeda kollektsioone kannaksid tippmodellid maailma kuumimatel moelavadel, kuid Reet pole oma moodi catwalk’idele viinudki. Ta teeb moodi n-ö käepärastest materjalidest, lähtudes oma eluvaatest ning neile, kellele läheb korda maailma tulevik. Reet näitab moeilmale uut teed ja viis, kuidas ta seda teeb, on igati muljet avaldav.

P

isut enam kui viis aastat tagasi, kui tarbimine oli oma haripunktis, hinnad laes ja moeloojail oli tegu, et nõudlusega sammu pidada, tuli Reet Aus Londoni moenädalal välja oma esimese jätkusuutliku moekollektsiooniga ReUse, mille kogu kollektsioon oli valmistatud vanadest teksapükstest. Reet ei pelga oma loomingus ära kasutada sõna otseses mõttes prügimäele määratud või suurtootjate lattu seisma jäänud riidekraami, vaid annab oma esimese eluringi lõpule jõudnud rõivastele võimaluse ärgata uuele elule. Keset joovastavat tarbimisbakhanaali mõjusid need lihtsad rõivad kui «kollektsioon kuu pealt», kus ei teata, mis maa peal toimub. Siin käis aga ostupidu! Kuid Reet teadis, mida teeb ja miks ta seda teeb ning tema soov pole kunagi olnud moelavasid vallutada, vaid jõuda otse nendeni, kellele ta loob – inimesteni. Reet on veendunud ökoinimene, kes elabki oma igapäevast elu, tegutsedes oma erialal neid väärtusi ja põhimõtteid järgides. Nüüd, mil majandusest (ja eks inimestestki) liigne aur välja on lastud ja väärtushinnangud taas paika hakkavad loksuma, on kõvasti muutunud ka hoiak ja suhtumine jätkusuutlikku moodi, tõdeb Reet. Arvukates teatri- ja filmilavastustes kostüümikunstnikuna töötanud Reet on jõudnud kolme lapse kõrvalt kaitsta doktorikraadi, käivitada kaugel Bangladeshis upcyclingõmblusliini ning vormistanud saadud praktilise kogemuse doktoritööks, mis on oma universaalse rakendatavuse poolest tekstiili- ja moetööstuses pälvinud juba laialdast huvi. Reeda töid filmi-, teatri- ja moevallas on hinnatud järgmiste tiitlitega: Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2004), Eesti teatripreemia ja Natalie Mei nimeline teatrikunsti aastapreemia (2007), Väike Nõel (2003) ja Moemootor (2009).

Kui ma suve hakul helistasin, olid sul käed-jalad tööd täis ja esimene võimalik kohtumisaeg tuli kõne alla alles juuli teises pooles. Üheks ettevõtmiseks, millele sa parasjagu keskendusid, oli Berliini moenädal. Kuidas seal läks, mida ise näitasid ja mida nägid?

Olen Berliini moenädalal omanimelise kaubamärgiga varemgi käinud, green showroom’is, mis on jätkusuutliku disaini kvaliteetsemaid showroom’e, kus oma kollektsiooniga välja tulla, seda näidata ja tagasisidet saada. Eelmisel aastal läks green showroom Messe Frankfurdi alla. Fakt, et suurim moemesside korraldaja ostis ära kaks eetilise disaini showroom’i (samuti Ethical Fashion Show), on selge märk sellest, et kogu maailma moe- ja tekstiilitööstuses on hakanud levima veendumus, et jätkusuutlikkus ei ole enam sõna, mida kasutatakse lihtsalt kõla pärast, vaid et sellest on saanud tõsiselt võetav praktika. Sealoleku ajal kohtusin ka Frankfurdi-poolsete korraldajatega ning nad ütlesid, et kui varem läksid press ja ostjad esmalt suurtele mainstream-üritustele, catwalk’idele ja Bread & Butterile ning kui aega üle jäi, siis vaatasid ka natuke jätkusuutlikku moodi, siis nüüd on vastupidi: esmalt minnakse vaatama, mis toimub jätkusuutliku disaini vallas ja kui aega üle jääb, siis vaadatakse, mis tavavoolus toimub. See hoiakuvahetus on väga selgelt toimumas.

Millal see pööre sinu arvates tarbijate teadvuses toimus ja mis selle hoiakumuutuse tinginud on?

See muutus on toimunud viimase paari aasta jooksul. Kui mõelda, et 2007. aastal, kui käisin oma kollektsiooniga esimest korda Londoni moenädalal, siis oli see eelkõige huvitav kontseptsioon, mida kõik käisid vaatamas, et oi kui põnev. See oli nii üsna mitu aastat. Kuid arvan, et esimene väga tugev tõukejõud oli kindlasti ülemaailmne majanduskriis, mis pani väga selgelt üle vaatama neid praktikaid, mis selles tööstuses valitsevad. Kui vaadata moeja tekstiilitööstuse tootmistsüklit, siis on tegemist globaalse tööstusharuga, mis on seotud väga suure arvu inimeste ja erinevate ettevõtetega. Ning väga tugevalt seotud mitte ainult keskkonna-, vaid ka sotsiaalsete teemade/probleemidega. Suurtootjale on mugavam seda süsteemi mitte lahti harutada, sest kui sa seda väga lähedalt näed, peab olema piisavalt mehisust, et sellele otsa vaadata. Aga turg pole jätnud enam suurt võimalust seda kõike eirata ning tootjate elu on tehtud kibedaks, sest mitte ainult töölised ei küsi ebamugavaid küsimusi, vaid ka tarbijad tahavad järjest rohkem teada, kus ja kuidas need asjad on valmistatud. Selles tööstusharus on ju palju mõistlikke ja eetilisi inimesi, kes tahavad samuti, et asjad oleksid hästi.

Kaalukauss on vaikselt liikunud selles suunas, et inimlikud väärtused hakkavad tuhast tõusma.

Sel suvel Nargen Opera proovis.

Millist maailmavaadet ja moeloomingut täpsemalt esindavad nendes green showroom’ides üles astuvad moeloojad?

Seal ei ole ainult mood, vaid ka muu, ühesõnaga disain. Tegemist on väga väikese ja kvaliteetse showroom’iga, kuhu valitakse disainereid väga hoolikalt. Sinna ei võeta kunagi üle 25–30 kaubamärgi. Selleks et sinna pääseda, peab su looming vastama üsna rangetele kriteeriumitele, näiteks peab su tootmisahel olema läbipaistev, või kui oled tegev orgaanilises (puudutab looduslikke materjale) valdkonnas, peavad sul olema sertifikaadid, millega seda tõestad. Kui räägime upcycling’ust, siis on vajalikud keskkonnaanalüüsid jne. Ehk lühidalt öeldes peab sul olema tehtud väga korralik eeltöö, et see lävi ületada. See maailm on selles mõttes väga konkreetne ja sul tuleb vastata väga täpsetele küsimustele. Kui lähed oma asjadega välja, pead suutma vastata igale pressi küsimusele ning kui sa seda ei suuda, tõmmatakse sulle väga kergelt vesi peale.

Mida tähendab lihtsalt seletatuna jätkusuutlik mood?

Jätkusuutlikule on tegelikult eesti keeles vaste kestlik. Oleme seni tootnud kõike homsele mõtlemata, kestlik disain seevastu on hea ja läbimõeldud disain, mis arvestab ka meie laste ja lastelastega ning sellega, et neil oleks tervislik keskkond ja elamisväärne elu.

Kestlik mood on terviklik süsteem, mis ei toimi teiste kulul.

Sa ütlesid, et moetööstusse n-ö sisseminek nõuab üksjagu mehisust.

Miks sulle seda kõike vaja oli, eriti sinu Bangladeshi upcycling’u projekti?

See kõik sai alguse poolteist aastat tagasi, kui olime Bangladeshis Jaak Kilmi ja Lennart Laberenziga koos dokumentaalfilmi võtetel ning sattusime ettevõttesse Beximco, mis on kõige suurem kohalik rõivatootja. Nende tegevjuhiga vesteldes selgus, et meil võiks olla ühiseid kokkupuutepunkte, ja nii see meie upcycling’u koostöö alguse sai. Algul olin seal üksi, nüüd oleme seda teinud koos meeskonnaga: keskkonnaarvutusi teeb Markus Vihma, tehniline disainer on Aili Aamisepp, majandusmudelitega tegeleb Ann Runnel. Selgitasime kogu nende tootmistsükli, analüüsisime seda, vaatasime, mis tüüpi jäätmed neil kuskil tekivad ning tegime kogu tootmisele keskkonnaarvutused, et aru saada, milline on nende vee- ja energiakulu iga toote kohta. Oleme kogu upcycling’u niimoodi suurtootmises läbi katsetanud, et saame nüüd täpselt öelda, kui palju vähendame reaalselt jäätmeid ning mis on ühe toote keskkonnamõju võrreldes tavatootega. See vahe on üllatavalt suur. Tähtis on see, et seda mudelit saab rakendada suurtööstuses.

Ka sul pole vahel tekkinud küsimust, et tegeled mingil moel, kuigi sihipäraselt ja teaduslikult põhjendatud alustel, ikkagi tulekahju kustutamisega – tekstiili- ja moetööstuse esimene ots toodab aga sama võimsalt loendamatutes tonnides rõivaid ja kangaid juurde. Kas selliseid tuletõrjujaid vähe ei ole?

(Muigab.) Kui võtta tootmisahela seitse lüli, siis peaks iga lüliga niimoodi tegelema, see on selge. Ent kuna kolme-nelja asjaga korraga tegeleda ei saa, siis tuleb teha valik lähtuvalt sellest, milline su kompetents on. Kui rääkida upcycling’ust, siis mina kui disainer saan oma oskusi ära kasutades väga konkreetselt midagi muuta ning kui räägime olukorrast praegustes rõivatootmispiirkondades, siis keskkonnaprobleemid on äärmiselt aktuaalsed ja selle kaudu suudame vähemalt mingisugustki osa keskkonnamõjust vähendada. Jäätmeprobleem on Aasias väga suur, sest seal puudub jäätmekäitlus.

Bangladeshi on rõivatööstus sisse tulnud sellise kohutava kiirusega, et riigil pole olnud aega, ressursse ega võimalust selle kõigega toime tulla. Indias on sama probleem plasttoodetega. Kui esimest korda üle kümne aasta tagasi Indias käisin, ei olnud seal niisugust seisu – ajaloo vältel on need riigid olnud ju äärmiselt jätkusuutlikud, kõik oli biolagunev ja normaalselt ringlev. See olukord, mis on viimase 10–15 aasta jooksul nendes riikides tekkinud, on suuresti lääneeurooplaste teene. Kui näiteks Walmart õmbleb seal trikotaažist dressipükse, siis üleproduktsioon on 5 protsenti ja see jääb kõik sinna. Kanga ületootmine, mis on kaks korda suurem, niisamuti – kokku on jääkide osakaal u 30 protsenti. Kui mõelda, millistes kogustes seal iga päev tekstiilitooteid valmistatakse, siis poleks ka paljudel Euroopa riikidel nii palju võimekust, et sellega toime tulla.

8

Kas sul kõike seda nähes ja teades pole tekkinud vahel tahtmist üks peatäis nutta? Kuidas sa oma emotsioonidega toime tuled?

Selle asemel et oma aega emotsioonidele raisata, teen parem midagi, et seda olukorda muuta. Ma ei võta seda nii tundeliselt, sest olen aru saanud, et emotsioonide rakendamine vankri ette ei anna head tulemust. Kuid eks minagi ole seda viga teinud, kuidas sa muidu ikka õpid.

Tekstiilijäätmete sorteerija Bangladeshi õmblusvabrikus.

Selline näeb välja Reeda Bangladeshi «koduvabriku» Beximco õmblustsehh.

Sa pole kunagi olnud idealist ega unistaja?

Ei, ma lihtsalt jätan võimaluse kõigel juhtuda. Kui midagi eeldad ja see teostub, on muidugi hea.

Kuidas sa praegu Eesti elu hindad – mis toimub ja kuhu ollakse teel?

Oskan ainult iseenda kogemustest ja sellest rääkida, mis minu elus on paremaks muutunud. Kõik taandubki ju tegelikult üksikindiviidi tasandile ehk kuidas me ise enda ja oma sisemaailmaga hakkama saame. Õige on ütlus, et muuda ennast ja maailm sinu ümber muutub. Teadlikkuse kasv on kindlasti see, mis teeb elu lihtsamaks ja selgemaks ning oma sisemaailma korrastamiseks on olemas väga kättesaadavad vahendid.

Kuidas ja mille abil sina oma sisemaailma korrastad?

Praktiseerin juba üle kümne aasta kriya joogat, mis on meeleselgust andev õpetus.

Olen ka üle kümne aasta olnud Lilleoru kogukonna liige ning kuna seal on kriya jooga õpetusena kättesaadav, siis on sellest saanud tähtis osa minu elust ja olen need praktikad toonud oma igapäevaellu. See tähendab põhiliselt teadvuse arendamist ning oma emotsioonidest ja segavatest mõtetest vabanemist. Väga tihti on just need inimestele üsna suureks probleemiks.

Tihtipeale ollakse arvamusel, et liiga sügavad sisekaemused võivad tekitada lõppkokkuvõttes üsna suure segaduse ja tuua kaasa suuri loobumisi. On see nii?

Kui sul on hea teejuht, siis segadust ei teki, üksi sinna kaevudes võib tõepoolest leida eest nii mõndagi ehmatavat ja segadusse ajavat. Seega tuleb leida kogenud teejuht, kes on ise selle tee läbi käinud ja oskab sind suunata. Minul on selleks Lilleoru kogukonna õpetaja Ingvar Villido. Mind on väga varajasest noorusest peale erinevad vaimsed praktikad ja distsipliinid huvitanud, nii et see kõik on olnud loomulik areng. Ühel päeval sattusin Lilleorgu ja sain aru, et see on miski, mis mulle sobib. Mis puutub suurtesse loobumistesse, siis ma ei arva, et see nii on – valikuid tuleb ju elus ikka teha, ühel hetkel saad lihtsalt aru, mis on sulle hea ja mis ei ole. Kriya jooga aitab selle õpetuse ka igapäevaellu integreerida, ehk siis üks ei välista teist ja sa elad oma igapäevast elu, lahendades oma probleeme. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et nii jõudlus, selgus kui kiirus kasvavad – seega olen palju produktiivsem ning juhin nüüd oma elu rohkem ise kui varem. Ma ei oska küll nimetada ühtegi asja, millest oleksin pidanud loobuma ja mida taga nutaksin.

rakendame seda oma kollektsiooni puhul ettevõttes Beximco, tootes sealsetest erinevatest jääkidest ning hakkame otsima ka suuremat partnerit, kellega upcycling’ut koos juurutama hakata. Tegelikult on see ideaalne mudel, kuidas kaubamärgi-siseselt saab enda jäätmed ise ära kasutada – jääkidest toodetakse oma rõivaid.

Kas see on revolutsiooniline idee? Ütleme nii, et jah, see on uudne idee. Kui kõrvutame taaskasutuse meetodeid, siis upcycling on lihtne, vajades eelkõige nutikat disaini, korralikku eeltööd ja analüüsi.

Lisaks on see kergesti rakendatav. Kui räägime töötlusest, siis see on tunduvalt keerulisem, olles seotud tehnoloogiate ja investeeringutega ning seetõttu üsna kallis.

Ma ei saa küll nimesid nimetada, kuid oleme seda ideed juba tutvustanud mõnele suurkorporatsioonile ja arutelu selle üle käib. Moetööstuses veereb aga vanker suures plaanis ikka veel vanades rööbastes.

Sinu süvitsiminek on moemaailmas üsna haruldane – ma ei tea ühtegi moekunstnikku, keda oleks huvitanud rõivatööstuse jäätmete teema …

Selle kogemuse kohta, mis mul disainerina on, võib küll öelda, et see on üsna haruldane.

Need teadmised teeb eriliseks see, et sellesse on ühendatud nii keskkonna- ja majandusanalüüs kui ka disain. Meil on kogutud hulgaliselt andmeid Exceli tabelitesse ja läbi arvutatud iga õmblusmasina energiakulu – see on tõesti väga suur kogus infot.

Kas sul pole vahel tekkinud kahtlust, et oled moest liiga kaugele läinud ja sinust on saanud juba pigem majandusteadlane?

Ei, pigem keskkonnateadlane. (Naerab.) See kõik on olnud vajalik selleks, et saaksime kindlalt ja konkreetselt öelda, mis on tavatoote ja upcycling-toote vahe. Kui kõrvutada uuest materjalist toodetud ese ja upcycling-toode, siis viimane on valmistatud u 80 protsenti väiksema keskkonnamõjuga. Ei piisa sellest, kui ütled, et see on parem, vaid on vaja numbreid, mis seda kinnitavad: energiakulu, veekulu ja CO2.

Praeguseks on sul Lilleorus ka majakrunt – millal ehituseks läheb ja kui tõsine on plaan maale elama minna?

(Muigab.) Hea küsimus, tahaks isegi teada. Kaldun arvama, et maale ma kunagi lähen, sest mulle meeldib viibida puhtas ja terves keskkonnas. Olen läbi ja lõhki linnatüdruk, ja eks linnas on muidugi väga mugav elada, kuid see ei pea tähendama, et ma ei võiks maale elama minna. Millal see täpselt juhtub, on keeruline ennustada. Kui vaja, küll see siis ühel hetkel juhtub.

Sinu jõudlus ja suutlikkus teha nii palju asju paralleelselt on tõesti imetlusväärne. Kas sinu lähedased pole sulle kunagi öelnud, et kuule, võta tuure maha, kurnad end ära?

Kui mul on vaja tuure maha võtta, siis võtangi, nii palju ma ennast tunnen. Juhul kui näen, et asi hakkab liiale minema, siis puhkan veidi. Üldjuhul mulle piisab vähesest, taastun kiiresti. See on aga üks põhilisi küsimusi, mida mu käest küsitakse, et kuidas sa jõuad. Mulle tundub, et kui ma nii laisk ei oleks, jõuaksin veel viis korda rohkem teha.

Aga olen kohati jube laisk.

Mida sa siis teed, istud käed rüpes või pikutad murul?

Linnas ei saa murul pikutada, kuid eks ma siis lähen kellelegi külla, kellel muru ja saun on. Saunatada mulle meeldib!

Praegu, kui me sinuga juttu ajame, on suvehari, aga sa oled tööhoos.

Jah, Noblessneris käivad koos Tõnu Kaljustega ooperi «Valgustatud pimedusejünger» proovid ning seejärel hakkan tegema uut kollektsiooni. Jätkan masstootmise teemaga, sest kogutud on üsna palju materjali, hakkan teadusartiklit kokku panema. See on jätku-uurimus minu doktoritööle, mille teemaks oli, kuidas upcycling’ut masstootmises rakendada ning nüüdne töö puudutab selle viimist praktikasse.

Kas see on tõesti masstootmises rakendatav?

On küll, kuid eeldab igas tehases väga korraliku analüüsi tegemist ja muidugi peab olema koostöövalmidus, sest kindlasti tuleb tootmises teha ümberkorraldusi. Praegu

AusDisaini kollektsiooninäide.

9

Vaikne hetk pärast Nargen Opera peaproovi algust Noblessneri valukojas.

Kunagi ütlesid ühes intervjuus, et sinu ideaalne rõivaese oleks kleit, mida võiksid kanda igavesti – see on praktiline ja universaalse disainiga. Kas see kleit on nüüdseks loodud?

Kui see kunagi võis olla kleit, siis nüüd on selle välja vahetanud püksid. Ma armastan võimalikult mugavalt riietuda.

Kas sul moemaailmas mõned lemmikud ka on, disainerid, kelle nägemus ja looming sulle tõesti muljet avaldab?

Siin tuleb teha selgelt vahet kiirmoel ja kõrgmoel, viimane on kvaliteetne ja pole esimesega võrreldav. See on muidugi maitseküsimus, ja eks ma ju jälgin pidevalt, mis toimub ja mida tehakse, ent kuna minu enda lähenemine disainerina on tiba teistsugune ja teise nurga alt, siis armastan eelkõige kontseptualiste, kellel on mingi oma sõnum.

Aga hea ja kvaliteetne disain kannab juba iseenesest sõnumit. Kõik, mis on hästi tehtud ja kvaliteetne ning kui sel on veel ka mingi keskkondlik või sotsiaalne aspekt juures, siis juba see mulle meeldib.

Millal sa ise viimati poes käisid?

Juuli keskel, Londonis, ostsin uued kingad. Kannan väga palju enda rõivaid (AusDisain) ja käin poes tõesti harva, sest pole väga vajadust.

Kas sulle ei tundu, et tihti nikerdatakse upcycling’u sildi all mingeid suhteliselt mõttetuid vidinaid, millel pole õiget rakendust või otse öeldult: uut rämpsu. Või olen ma liiga karm?

Ei, sa ei ole karm, täpselt nii see ongi. Olgem ausad, selleks et teha vanast uut, pead sa olema ikka väga nutikas disainer ning see ongi põhjus, miks upcycling’uga nii vähe tegeletakse ja miks see tihti nii ebakvaliteetne on. See on disainerile tunduvalt suurem väljakutse, kui hakata tegema midagi uuest kangast. Jõuda taaskasutatud materjalidest valmistatud seeriatooteni, mis on hea disainiga ja kvaliteetne, on väga keeruline ülesanne. Samas on nii tore, et inimesed ise kujundavad asju ümber ja tegelevad redisainiga. Tahame oma Trash to Trend kodulehel, kuhu on koondunud kvaliteetse upcycling’uga tegelejad, inimestele lõiked ja valmistamisõpetuse kättesaadavaks teha ning viia upcycling kõrgemale tasemele. Lõiked on rõivaste puhul võtmeküsimus.

10

Mida see keskkonnateadlikkus sinu enda igapäevaelus tähendab?

Kas taimetoitlus kuulub enesestmõistetavalt selle juurde?

Ikka, kuigi minu taimetoitlusel on väga lihtne põhjus: mu organism ei seedi juba lapsest saadik korralikult loomset valku ning kui söön liha, saan kõhuvalu. Loobusin lihasöömisest osaliselt juba keskkooli ajal. Ostan toitu turult, Ökosahvrist, Biomarketist ja oma kodupoest. Oma peenart mul ei ole, kuid vaimusilmas on juba olemas kõik need permakultuuri peenrad, mis tulevad minu aiamaale. Selleni läheb veel veidi aega, reisin praegu liiga palju, et endale aiamaa rajada. Ja ma jälgin üsna hoolega, kellele ma oma raha annan, kuivõrd eetiline on ettevõte.

Kas Eesti on sinu jaoks hea koht, kus elada?

On! Eesti on paindlik, siin on rahulik ja vaikne, kõik on käe-jala juures, ma ei raiska siin mõttetult aega kuhugi jõudmiseks ning kui on vaja Euroopasse minna, siis on kõik paaritunnise lennureisi kaugusel. Kui akadeemia ka uue maja saaks ja meie teadusrühmal oleks võimalik korralikult tööd teha, ei oleks millegi üle nuriseda.

Ma ei tea, kui tihti su tempokas elus selliseid hetki on, ent siiski – kui oled töökohustusest vaba, mida siis teha armastad?

Sellist vaba aega on mul tõesti üsna vähe, kuid ega ma ei oska sellest ka erilist puudust tunda, kuna kõik töökohustused pakuvad intellektuaalset naudingut. Ka niisama istumine on teatud sorti tegutsemine, nimetagem seda näiteks vaatlemiseks, sellist aega n-ö tilgub päeva peale päris palju kokku ja ega peagi selleks eraldi aega võtma.

Mida sa ise sel suvel nautida oled jõudnud?

Inimesi, head disaini, loodust, suuri linnu ning mis seal salata, mulle meeldib väga, kui saan võtta aega, minna Lilleorgu ja veeta seal kasvõi mõnedki tunnid omaette.

Kõige lõbusam aeg on muidugi see, mille veedan oma kolme lapse seltsis. Niina on 14-aastane, Artur kuuene ja Karl neljakuune.

Kui paluksin sul unistada, siis mida näed 10–15 aastat edasi vaadates: kuhu Eesti elu võiks olla välja jõudnud?

Eesti on väike ja ühiskond paindlik, seega täiesti paras kokkuhoidev kogukond.

Lisaks oleme geograafiliselt erakordselt õnnestunud asukohas. Pakun, et Eestist võiks kujuneda ise hakkamasaav, sõltumatu riik koos oma taastuva energia, mahetoidu, väiketootmise ja hooliva looduskeskse suhtumisega. Minule see meeldiks ja selles protsessis osaleksin suurima heameelega.

Jala ei käi ja vett ei joo – Inglism Tekst ja fotod: Katre Koit

Minu loo eesmärgiks ei ole moraalne seisukohavõtt jahipidamise eetilisusest. Selle asemel kavatsen peatuda rebasejahil kui ekstravagantsel kultuurifenomenil, mis on sajandeid Inglise maaelu mõjutanud ega näita – keelule 12 vaatamata – mingeid raugemise märke.

maal rebasejahil

I

nglise maapubisse sisenedes soovitan vaadata kõigepealt seintele. Üsna tõenäoliselt leiab sealt kohaliku memorabiilia (jäädvustused tähelepanuväärsetest sündmustest ja isikutest), vahel ka mõne gravüüri roheliste põldude keskel punastes kuubedes galopeerivatest ratsanikest ületamas mitut sorti looduslikke takistusi maalilistest ojadest mehekõrguste hekkideni. Ka 21. sajandil näivad külakõrtsmikud uskuvat, et just jahistseenid annavad kõige paremini edasi maaelu rammusat hõngu.

Rebasejahi harrastajad ja entusiastid leiavad, olles ise kui kavalad rebased, keeluseadusesse (kas meelega?) jäetud augukesi, mis võimaldab neil rebasejahivastaste meelehärmiks rahulikult edasi toimetada. Henry Fielding, Rudyard Kipling ja teised inglise autorid on kirjeldanud ülevoolava lüürilisusega hagijate klähvimise ja jahipasuna saatel kaunil maastikul kappamise voorusi. Ja tõesti, mitte ükski sport (nii armastatakse Inglismaal kutsuda igat sorti meelelahutuslikke vabaõhutegevusi) ei too kokku sedavõrd erinevaid ühiskonnakihte.

18. sajandi teisel poolel alguse saanud rebasejahti hakati pidama vajadusest kontrollida rebaste populatsiooni ning see pole kunagi olnud puhas meelelahutus.

Samas oleks lihtsameelne väita, et inimeste teinekord lausa koomiliselt intensiivne kiindumus rebasejahti on kantud üksnes missioonitundest kahjuritõrje vastu. Tõde on kusagil vahepeal ning küsimust käsitledes tasub mõtiskleda ka meelelahutuse kättesaadavuse ja sotsiaalse lävimise võimaluste üle külaühiskonnas üldse.

Traditsioonide austajana kergitan jahiseltskonna ees lugupidamise märgiks mõttelist kõvakübarat, sest rebasejahi formaalne külg on jäänud sajandite vältel muutumatuks ja kõrvaltvaatajal tekib sellest osa saades omamoodi ajatuse tunne. Jah, nad ongi siin kõik täpselt nii veidrad nagu Midsomeri mõrvades või Downton Abbeys näidatakse!

Hobune ja hea ratsanik on a ja o Kohalik rebasejahi seltskond (meie mõistes klubi) ehk local hunt, milliseid on ainuüksi Inglismaal ja Walesis kokku ligi 200, pakub ühiskonnast ülevaatliku läbilõike. Ole pankur või farmer, kinnisvaramaakler, vürtspoodnik või vabahärra – ainus, mis rebasejahil tõesti natuke loeb, on hobune ja sinu oskus temaga toime tulla. Ka tänapäeval kuulub hobustega ümberkäimise oskus hea kasvatuse juurde ning külaühiskond on selle traditsiooni elujõuline kandja. Hobuste pidamine on Inglismaal sedavõrd levinud, et kui sul oma hobust pole, aga ratsanikuna oled heas kirjas, pole sugugi haruldane, et sulle pakutakse rebasejahiks (teinekord terveks hooajaks) tasuta hobust. Mis on tegelikult mõlemapoolselt kasulik tehing, sest hobune vajab koormust ning juhul kui neid on majapidamises rohkem ja oma jõud üle ei käi, tuleb paratamatult väljastpoolt abi otsida.

Rebasejahiks ei sobi sugugi mitte iga ratsahobune. Näiteks võistlushobused on selleks tööks liiga närvilised ja neid peab uue ülesandega – liikumine vabas looduses – eelnevalt harjutama. Sama kehtib ka poloponide kohta, kes kipuvad teiste hobuste sekka sattudes võistlema, mis ei sobi aga rebasejahi etiketiga. Siin on lisaks füüsilisele vastupidavusele vaja ka külma närvi, kuulekust ja head klappi ratsanikuga. Kombekas käitumine on õnneks tasuta. Hobused on markeeritud temperamendi järgi: punane riba ümber saba tähendab, et loom võib ootamatult tagant üles lüüa; roheline riba näitab, et tegemist on algaja jahihobusega, kel puuduvad selleks tööks vajalikud kogemused; kaks punast linti saba ümber tähistab aga tagumikku, millest on targem suure kaarega ringi minna.

Rebasejahi hooaeg algab novembris ja kestab vaheaegadeta märtsi lõpuni.

Jahiseltskond läheb välja kahel hommikul nädalas. Lisaks toimub hooajal muidki klubilisi üritusi: heategevuslik oksjon jahi toetuseks, jahiball, lastele mõeldud rebasejaht, kus osalevad lapsed alates kuuendast eluaastast (mõistagi koos vanematega), Mudaliiga fotokonkurss (hooaja parima kukkuja väljaselgitamine), tehvani- ehk tabanipäeva (26. detsembril) jaht, mis on jahikalendri suursündmus ja vähemalt paar jahijärgset mitteformaalset õhtusööki (tea), mida vürtsitavad huumoriga pikitud ettekanded jahipidamisega teinekord üsna kaudselt seotud teemadel. Ja sellist teemat, mille üle nalja ei visata, pole inglased veel välja mõelnud.

Niisiis – jaht Konkreetseks päevaks kogunenud jahiseltskond kannab nimetust field. Seltskonna eest hoolitseb üks jahtmeistritest (field master), kelle piirkonnas jahti peetakse. Jahtmeistri ülesanne on tagada jahiseltskonna (inimesed, hobused ja hagijad) ohutus ja kohalike farmerite heaolu, kelle maadel jaht toimub. Erakordselt raske ülesanne, mida täidetakse rõõmuga ja tasu saamata. Tegelikult maksavad jahtmeistrid selle ülesande täitmise eest ise peale – field master’i positsioon on au, mis tuleb kätte paari tuhande naela eest aastas. Need summad lähevad klubi kassasse ja aitavad koos lihtliikmete maksudega kohalikku traditsiooni üleval pidada. Mehed-jahtmeistrid kannavad punast kuube, sama positsiooniga naised tumesinist. Kuue ette on õmmeldud mustad või vasksed nööbid.

13

eel tähelepanu pälvimiseks päris mitu korda köhatama. Jahi algust tähistab jahipasuna hüüd. Koerad lastakse vabaks ning algab jaht.

Rebased ongi äärmiselt nutikad Jahiseltskonna lahutamatuks osaks on hagijad. Neid kantseldab huntsman, keda assisteerivad kaks piitsadega varustatud abilist – the whips. (Muide, poliitilises slängis kannab sama nimetust partei funktsionäär, kelle ülesandeks on jälgida liikmete parteidistsipliinist kinnipidamist ja neid vajaduse korral vaibale kutsuda.) Hagijate kari koosneb vähemalt kaheksast koerapaarist, kelle aretamine ja kasvatamine on samuti koertejuhi töö. Hagijatega suheldakse spetsiaalsete hüüatuste ja vilede abil. Kogenud jahilisele ei valmista raskust ka hagijate häälest aru saada. Jälgedele sattudes hakkab kari isemoodi häälitsema – sellist klähvimist kutsutakse laulmiseks.

Koerte rebasejälgedele juhtimiseks kasutatakse lõhnarada, mis veetakse maha kohe jahi alguses. Tuleb aga tunnistada, et vaatamata arvulisele ebavõrdsusele õnnestub rebasel üheksal juhul kümnest hagijad üle kavaldada ja ise plehku panna. Rebase kavalusest teatakse kõige uskumatumaid lugusid, mille tunnistajaks on loomulikult rääkija ise! Mis aga tõele vastab, on hagijate pime usk oma haistmisvõimesse. Nii juhtub sageli, et rebane passib põlluservas, kuidas penid eksitamiseks jäetud jäljerada pidi süvenenult siksakitavad ja viimaks pilku tõstmata silmist kaovad, möödudes teinekord allatuult istuvast rebasest vaid paari meetri kauguselt. Kadestamisväärselt head närvid ja tugev eneseusk neil reinuvaderitel.

Traditsioonidega kurssi maast madalast.

Jahiseltskonna lihtliige kannab kolme nööpi, jahtmeistri kuuel on neli nööpi ja hagijate juhi (huntsman) punast kuube ehib viis nööpi. Nööpide värv lihtliikme kuuel sõltub teenetest klubi ees, mitte kandja soost. Küll aga määrab ratsaniku sugu palmikute arvu (paaritu või paaris) hobuse lakas. Kas ja kes neid üle loeb, on müstika, nii lihtsalt on.

Jahiseltskond riietub musta villasesse kuube, mis on üllatavalt raske ja soe.

Hobuse laudjale langev kuuesaba on tänu erilisele voodrile veekindel. Kuue all kantakse munarebukollast või tumedat peenvillasest materjalist vesti. Särgi kaelusesse sõlmitakse eriline paksust siidist kaelaside (stock), mis lisaks elegantsele väljanägemisele toimib ka sallina. Kaelasideme keeruline sõlm kinnitatakse kullast lipsunõelaga. Märtsi teisel nädalal toimuva Cheltenhami hobufestivali järel vahetab musta kuue välja pikk tviidpintsak ehk ratcatcher. Kogu selle kostüümidraamaga avaldatakse austust jahilooma elule, mille võtmine käib jahipidamisega paratamatult kaasas. Ainus mööndus traditsioonis on tehtud peakatetele. Vanasti kandsid džentelmenid kas kõvakübarat, silindrit või tumesinise sametiga kaetud lipsukesega jahikiivrit. Daamide jahirõivastusele pani punkti silinder või kiiver. Tänapäeval kohustavad ohutusnõuded kandma lõua alt kinnitatavat kiivrit. Enamik jahilisi eirab ettekirjutust rahumeeli, sest moodsad kiivrid on «lihtsalt nii koledad». Lastele, olgu öeldud, surutakse suurte pottidena mõjuvad turvakiivrid siiski pähe.

Jahi eel kogunetakse iga kord erineva farmi, maahäärberi või pubi õuele. Kohale sõidetakse tavaliselt päevinäinud Land Roveris, hobune haagisega järel. Lähemal elades võib loomulikult saabuda ka ratsa. Hommikustel kogunemistel (meet) pakub võõrustaja nii jahilistele kui jahi jälgijatele (foot-followers) napsi ja kehakinnitust.

Sõrmede vahelt süüakse vorstikesi, ahjukartuleid, minipirukaid ja võileibu. Kostavad tervitused, naerupahvakud ning mida lähemale jõuab aeg teele asuda – tavaliselt kell 11 – seda lõbusam hakkab. Kogunemise muudab meeleolukamaks kohaletulnutele pakutav alkohol: viski ja šerri. Teinekord peab field master oma traditsioonilise lühikõne

14

Mitmekümnepealine koertekari ootab rahutult jahi algust.

Umbes kella kahe paiku tehakse jahipidamises pooletunnine paus. Tavaliselt toimub see kokkulepitud kohas, kuhu saatjad teavad autodega järele sõita. Einestatakse kergelt ja tühjendatakse põuepudeleid. Nooblimates jahiseltskondades vahetatakse lantši ajal ka hobuseid ja suupisted loputatakse alla vahuveiniga. Vett siin keegi ei joo ning jala ei käi. Sõltuvalt ilmast jätkub jaht vähemalt kella neljani.

Päev loetakse kordaläinuks ka ainsat rebast tabamata, sest tähtis pole mitte kohalejõudmine ehk rebase surm, vaid teekond ise. Ja see teekond on erakordne üsna mitmel tasandil, eriti teisest riigist saabunule. Olen selle kogemuse eest väga tänulik, sest võimalus jahti pildistada on olnud suur privileeg. Kui kõik väline korraks kõrvale jätta, on see olnud ka kohtumine surma ja surelikkusega, enda omaga sealhulgas. Ning see on oluline teekond. Meeldiv või mitte, sõltub juba vaataja suhtumisest.

Zenith, särav täht ke Tekst Riina Luik Fotod Zenith

14. oktoobril möödub aasta päevast, mil Austria langevarjusportlane ja BASE hüppaja Felix Baumgartner sooritas 38 969,4 meetri kõrguselt stratosfäärist vabalangemishüppe Maale. Saavutades kiiruseks 1357,64 km/h, sai temast esimene inimene, kes ületas omal jõul helikiiruse. Pole kaugeltki juhus, et Baumgartneri randmel oli kell, mille nupul taevatäht – Zenith kuulub kellamaailma säravaimate tähtede sekka ja pürib kosmosesse selle sõna 16 mitmes tähenduses.

Zenithi roostevabast terasest korpusega esimene automaatne kronograaf El Primero Stratos Flyback Striking 1/10th loodi austusavaldusena Baumgartnerile ja tema hulljulgele rekordipurustamiskatsele (helikiirus on 343,2 m/sek ehk 1235,52 km/h), kuid need üliekstreemsed tingimused olid proovikiviks ka Zenithi enda kellameistrite tööle.

Tegu polnud reklaamitrikiga, vaid kellal oli selles inimvõimete piire kompavas väljakutses kanda ülioluline ja vastutusrikas roll. See pidi jääma sekundilise täpsusega eksimatuks kogu protsessi vältel: alates liikumisest maapinnalt stratosfääri, tegema läbi helibarjääri ületava vabalangemise ning jõudma absoluutses töökorras tagasi Maale. Lisaks sellele pidi see võimaldama hüppe ajal jälgida mitmeid turvalisuse seisukohast üliolulisi näidikuid, et nende alusel oma tegevust planeerida.

Baumgartneri hüpe kestis koos vabalangemisega kokku u 10 minutit ja võtmeküsimus oli langevarju õigeaegne avamine pärast vabalangemise lõppu. Kuna ülisuurel kiirusel liikudes pole võimalik jälgida mingisuguseid füüsilisi ega visuaalseid parameetreid, oli Baumgartneri ainsaks võimaluseks tegutseda sõna otseses mõttes ajaarvamise järgi. Selleks olid Stratos Flyback Striking 1/10th puhul ideaalsed võimalused: lisaks tavapärastele tunni- ja minutinäitudele on sihverplaadil kolme eraldi ringi paigutatud sekundiseierid, mis mõõdavad aega ühe tunni, minuti ja kümnendiksekundilise täpsusega (sellest tuleneb ka kella nimi). Kuna kellamehhanismil on ülikõrge võnkesagedus (36 000 VpH), viib see gravitatsiooni, põrutuste ja muude väliste tegurite mõju kellale miinimumini.

ellataevas M

a tulen koju!» hüüdis New Mexico kohal enneolematust taevasest kõrgusest õhupallikapslist õhusööstu alustanud Baumgartner, keda tema hulljulguse pärast kutsutakse Kartmatuks Felixiks. Miljonid silmapaarid üle terve maailma jälgisid telerite vahendusel pinevusega Red Bull Stratose missiooni ja Baumgartneri hüpet, kuid vaid vähesed väljavalitud teadsid, et Kartmatu Felix ei sooritanud seda hüpet üksinda. Tema randmel oli kosmosekangelasele vääriline partner – lähim abimees ehk ülitäpne kell.

«

Taevastesse kõrgustesse loodud Kui Georges Favre-Jacot 1865. aastal Šveitsis Neuchâteli kantonis Le Locle’is oma väikesele taskukellavabriLouis Charles Joseph Blériot’ kell. kule nime valis, oli tal selge soov, et see peab olema meeldejääv ja tähenduslik. Vaadates kord tähistaevast, olevat tal tekkinud võrdluspilt universumi lõputus liikumises oleva korrastatud süsteemi ja kellakorpuse sees toimuvaga: igal osakesel on oma kindel koht ja ülesanne, moodustades kokku harmooniliselt töötava masinavärgi. Nii nagu universum, on ka kellamehhanism pidevas liikumises, toimides ideaaljuhul veatult ja täpselt. Seniit kui universumi lagipunkt oli Favre-Jacot’ meelest kõige õigem sõna sümboliseerimaks tema nägemust täiuslikest kelladest. Nii saigi Zenith endale nime ja taevatähe. (Etümoloogiliselt on sõna seotud araabiakeelse sõnaga samt ar-ra’s, mis aja jooksul tekkinud keeleliste muganduste käigus muutus ja võeti esimest korda kujul cenith, hiljem zenith, kasutusele 17. sajandil vanas prantsuse kirjakeeles. Sõna tähendus on aegade jooksul siiski samaks jäänud: taevastes kõrgustes, pea kohal, lagipunkt.)

Zenithi tõmbab kosmosesse ja lennumasinate poole ning sellest annavad tunnistust ka nende kellasarjade nimed – Pilot ja Captain –, mis mõlemad kuuluvad kaubamärkidena Zenithile ning annavad nii imago mõttes kui ka turunduslikult suured eelised. Kuid need nimed ei sündinud tühjalt kohalt, sest lennunduses on Zenith teinud ajalugu juba ülemöödunud sajandist alates, seostudes otseselt lennunduspioneeri ja lennukikonstruktori Louis Charles Joseph Blériot’ga. Kui Blériot 1909. aastal esimese inimesena lennukil üle La Manche’i lendas, oli temagi randmel Zenithi kell ning sellele jäi ta truuks kogu eluks.

20. sajandi esimesel poolel tootis Zenith aktiivselt lennukitele pardamõõdikuid, ning pole vist vaja lisada, et selle au nimel tuli täita kaks olulist tingimust: ülim täpsus ja töökindlus. Samasugust täpsust ja kvaliteeti nõudsid ka laevakronomeetrid, mida kunagi Zenithis toodeti.

Tänavusel Baseli kella- ja juveelimessil, kus Zenith osales juba 90. aastat (!) järjest, teatas ettevõtte tegevjuht Jean-Frédéric Dufour rõõmuga, et Zenithi «kosmoseodüsseia» jätkub ning 2013. aasta uued mudelid on rohkem kui kunagi varem loodud austusavaldusena taevaste kõrguste vallutajatele. Zenith on fookusesse tõstnud legendaarse kollektsiooni Pilot, tuues välja kolm üliatraktiivset mudelit: 57 mm diameetrise sihverplaadiga Aeronef Type 20, Pilot Doublematic Chronographe Alarm GMT ja El Primero Chronomaster 1969, mis on saanud juurde kuupäevanäidu, kuu- ja päikesefaasid ning muutunud varasemast veelgi elegantsemaks. Viimasel on kahtlemata pilkupüüdev Zenithi üks eritunnuseid – avatud kellakorpus, millest võib jälgida kella südametukseid – kogu süsteemi katkematut liikumist. Sõna elegants pole lihtsalt sõnakõlks, sest varem pigem

17

Enam kui 40 aastat hiljem on El Primero ikka veel kõige täpsem seeriatootmises kronograaf maailmas ning ainus kell, mis suudab mõõta aega kümnendiksekundilise täpsusega. Samuti on see aja jooksul kõige rohkem auhindu saanud kell. Näitena võib tuua selle, et üheainsa El Primero kollektsiooni kella valmistamiseks kulub keskmiselt üheksa kuud, selleks teeb 300 eksperti kokku 2500 toimingut ning kellas kasutatakse 18 erinevat metalli. Selle legendaarse kaliibri edasiarendatud variandid moodustavad nüüdseks omanimelise täiskollektsiooni.

El Primero originaal aastast 1969. Korpus on tehtud 18-karaadilisest valgest kullast ning seda ehib 31 halli teemanti, sihverplaadi klaasi all moodustavad sinised safiirid, hallid ja mustad teemandid eraldi näiduringid ning kaunistavad ka sihverplaati. Kokku on kellas vääriskive 3,60 karaadi jagu. meestekelladele orienteeritud Zenith on hakanud panema järjest suuremat rõhku naistekelladele ning selle tõenduseks on sarja Pilot kuufaasidega naistekella kui kronograafi Star loomine.

Zenith on peaaegu kogu oma eksistentsi jooksul töötanud välja kõik oma tehnilised lahendused, tootnud osad ja komplekteerinud kellad algusest lõpuni ise (paljud kellafirmad ei tegele ise täistsükliga, vaid loovad kelladele ainult disaini, kasutades tuntud kellatootjate sisu).

Täistsükkel ja eksperimenteerimine annab Zenithile aga hindamatu privileegi luua kellasid, mis on tehniliste lahenduste poolest unikaalsed.

18

El Primero – teenäitaja pooleks sajandiks El Primero mehhanismi esimesed jooned võtsid joonestuslaual kuju 1962. aastal ning eesmärgiks oli luua eeskujulik kell, mis tuleks välja kellaettevõtte sajandaks sünnipäevaks (1965). Kuid mitte ainult, sihiks ei seatud vaid esteetiliselt köitva, vaid ka tehniliselt uuendusliku (mis paratamatult tähendas seniste tehniliste lahenduste ja keerukuse piiride ületamist) kella loomist. Sellest pidi saama maailma esimene täisautomaatne kronograaf, mille kaliiber on täielikult integreeritud ja loodud ühtse tervikuna, lisada sooviti kuupäevanäit (tourbillon’i’i süsteem lisandus kellale hiljem). Et pälvida maailma täpseima kronograafi tiitel, tuli oluliselt tõsta kella vibratsioonide sagedust, ning see viidi esimesena maailmas 36 000 VpH-ni. Otsustati tõsta ka kella käiguvaru – El Primerol ulatus see 50 tunnini. Kui kõik need ootused ja nõudmised ritta seada, tunduvad need uskumatud, kuid lisagem, et kogu see tehniline ime ja esteetiline ideaal pidi ära mahtuma 38 mm läbimõõduga korpusesse! See oli nii suur ja tehniliselt keerukas ülesanne, et kella loomiseks arvati kuluvat vähemalt seitse aastat. Seda aega aga polnud võtta, tegutseda tuli poole kiiremini.

10. jaanuaril 1969 esitles Zenith uhiuut kronograafi El Primero (esperanto k esimene) ning seda see kell tõepoolest oli.

El Primero avaldades muljet nii insener-tehnilises kui ka disaini mõttes. Selle luksusliku originaali (El Primero 400, Automatic) korpus on tehtud 18-karaadilisest valgest kullast ning seda ehib 31 halli teemanti, sihverplaadi klaasi all moodustavad sinised safiirid, hallid ja mustad teemandid eraldi näiduringid ning kaunistavad ka sihverplaati (kokku on kellas vääriskive 3,60 karaadi jagu). Zenithi kellameistrid olid läinud suurepärase kellamehhanismi loomisest sammukese veelgi kaugemale, andes kellale ka esteetiliselt täiesti uudse väljanägemise. Ajal, mil trendiks olid sarnastes toonides sihverplaadid, kenitlesid El Primero n-ö tavamudelid mitmevärvilise (helehall, antratsiit, sinine) koloriidiga. Sellest sai uus trend, kuid see lahendus hõlbustas märgatavalt ka sihverplaadil olevate näitude jälgimist.

Tourbillon – revolutsioon miniatuuris 1801. aastal toimus kellamaailmas revolutsioon – šveitslane Abraham-Louis Bréguet patenteeris käekella, milles ta oli kasutusele võtnud enneolematu tehnoloogia – tourbillon’i (pr tuulepööris, keeristuul). Tourbillon’i mehhanism oli suuteline kella käimise ajal ära nullima gravitatsioonijõu põhjustatud ebatäpsused ning see tegi kella ülitäpseks. Oma ajastu silmapaistvaimaks horoloogiks ja väsimatuks katsetajaks peetud Bréguet’ välja töötatud tourbillon’i tehniline uuendus seisnes selles, et kella reguleeritavad osad viidi korpuses eraldi kotta. Kõik osakesed on pidevas liikumises ja kogu mehhanism liigub katkematult ka ümber iseenda – see teebki võimalikuks seierite liikumisel vastupositsioonist tekkiva viivituse ennetamise, mis on kellade tahajäämise põhjus.

Kuna tourbillon’i süsteem on ülipeen ja selle asetamine kellamehhanismi äärmiselt komplitseeritud, ei saa iga kellafirma endale lubada luksust, et seda algusest lõpuni oma ettevõttes valmis teha. Zenithi kellamaja on aga üks neist, kes suutis juba 1920. aastal tulla välja oma horoloogide välja töötatud tourbillon’iga. Tööstuslikult võeti tourbillon kasutusele 1930ndatel, mis tähendas nende seeriaviisilise tootmise algust.

Tourbillon’i kellad olid, on ja jäävad kellassepakunsti meistriklassi kriteeriumiks ning tänapäeval ei saa rääkida tippkellamargist, kui sel pole kollektsioonis tourbillon’i mehhanismiga kellasid.

Tourbillon korrigeerib nii tasku- kui käekellade puhul vertikaalsetest asenditest tulenevaid ebatäpsusi, jälgides iga minuti järel kõigi nelja vertikaalse telje asendit. Kald- ja mitmeteljelised tourbillon’i süsteemid korrigeerivad rohkem asendeid, aga kui neid vaid hetkeks horisontaalasendis hoitakse, tuleb neil arvestada mitmetest randmeliigutustest tulenevate vigadega. Käekella täpsuse ultimatiivseks garantiiks on süsteem, mis püsib kogu aeg horisontaalasendis, ületades tourbillon’i mehhanismide võimalused ning just niisugune süsteem on Zenithis loodud güroskoopmoodul Gravity Control, mis on samm edasi tourbillon’ist.

See keerukas kell kujutab endast üht 21. sajandi murrangulistest saavutustest: kell revolutsioonilise güroskoopmooduliga, mille Zenith on patenteerinud nime all Gravity Control. Kella tööpõhimõte seisneb selles, et juhtelement jääb alati horisontaalasendisse. Et see nii oleks, mõeldi välja isereguleeruv güroskoopmoodul, mis hoiab kella juhtelemendi püsivalt õiges tasakaalus. Güroskoopmoodul põhineb Zenithi ajaloolistel kogemustel ja loodud algupäral, olles inspireeritud laevakronomeetritest, mida Zenith kunagi valmistas. Sealt ongi võetud kaldsüsteem, mis algselt kronomeetrite puhul laevade kõikumist kompenseeris. Hiljem, kui tulid välja esimesed taskukellad, osutus see süsteem mõne tosina millimeetri suuruste kellade jaoks liiga suureks ja heideti kõrvale ning kasutusele võeti tunduvalt väiksem ja ülitöökindel tourbillon’i süsteem.

Pole juhus, et Academy Christophe Colomb Équation du Temps võitis 2011. aastal parima keeruka kella auhinna – see on Genfi kellameistrite grand prix’ staarkategooria ja kellameistrite hulgas kõige hinnatum rahvusvaheline tunnustus. Güroskoopmooduli tegemiseks läheb vaja ebatavalisi osi, mille valmistamiseks tuli luua lausa 60 uut töövahendit. Seejärel peab mehhanismi kokku panema, mis pole sugugi lihtne, sest güroskoobikeras üksi on juba 175 komponenti.

Niisugust erilist tehnilist väljakutset oleks olnud võimatu ületada, kui tootmises poleks ühendatud kõik kellameistrite võimalused korraga.

See on hea näide, kuidas ideaalne sümbioos oskustest, tehniliste küsimustega pühendunult tegelevatest töökodadest, disainist, tootearendusest, materjalidest, kellameistrite peentööst, prototüüpimisest, korpusest ja dekoratsioonidest teeb võimatu võimalikuks.

Captain Winsor Annual Calendar Boutique Editioni kellamehhanism koosneb 341 komponendist.

Ülikond

peab istuma perfektselt Tekst Britt Rosen, fotod Jürgen Joost, Hugo Boss

«Kõige rohkem kantakse vale suurusnumbrit,» toob Hugo Bossi meesterõivaste loovjuht Kevin Lobo intervjuus Peeglile esile tüüpilisema riietumisvea, mida mehed kõikjal maailmas teevad. Tema tähelepanekut tasub rõivaid valides meeles pidada – eriti siis, kui eelistate sügisese meestemoe tulipunkti tõstetud vestiga ülikonda. ta disainiga. Näiteks hele aprikoosikarva kahe nööbi ja nahast revääridega ülikond Bossi uuest talvekollektsioonist on üks mu lemmikuid.

Mis on hea ülikonna saladus? Ülikond peab perfektselt selga sobima. See on mehe enesetundele tähtsaim, siis tunneb ta end enesekindlalt, mugavalt ja turvaliselt.

Muidugi ei saa ülikonnast kõneldes mööda heast rätsepatööst ja parimatest kangastest. Ilmtingimata peab ülikond mõjuma loomulikult, mehelikult, modernselt ja usaldusväärselt.

Mis te arvate, kas just sellepärast ongi Hugo Bossi ülikondadel kogu maailmas hea renomee ja need on vaata et ikooni staatuses?

Meile on esmatähtis ülikonna ideaalne istuvus. Kuid see tähendab teatavat kanga ja rätsepatöö kooslust, mis eristab ülikonda teistest ning kindlustab edu.

Igatahes näeb mees Bossi ülikonnas alati veatu välja.

Kujundab Hugo Bossi meesterõivaste näo: Kevin Lobo.

Ü

likonnal ilutsev Hugo Bossi silt tähendab kvaliteedimärki. Hugo Bossi meesterõivaste loovjuht Kevin Lobo (45), kelle valvsa pilgu all sünnib ka rõivadisain, avab Peeglile hea maine põhjusi. Oma karjääri meesterätsepana alustanud ja erinevates rõivafirmades töötanud mehe kõneldust koorub välja lihtne moetõde – pisiasjade ja aksessuaaridega on hõlbus anda välimusele uus ilme ning kooslusele viimane lihv.

20

Ülikonnamaailmas räägitakse konservatiivsemast Inglise ja edevamast Itaalia stiilist. Kas on olemas ka Saksa moodi ülikonnad – mida sakslased armastavad?

Võrreldes Itaalia ja Briti stiiliga on Saksa ülikonnad rohkem klassikalised ja ajatud. Mood tuleb pigem mängu detailides ja aksessuaarides.

Kas mäletate, milline oli teie esimene ülikond?

Esimese ülikonna õmblesin endale ise. Siis, kui sain professionaalseks meesterätsepaks. See oli tumepruun ja linane.

Kui disainite meesterõivaid, kas teie loomingusse jääb ka midagi «kevinlobolikku»? Kuidas te loovust tootemargi ärihuvidega ühendate?

Tegelikult on mulle igal hooajal suur väljakutse sulatada ühte modernset ja klassikalist nii, et see töötaks kogu maailmas ja sobiks erinevateks elujuhtumiteks. Üks mu disainimise põhimõtteid on luua ausaid ja usaldusväärseid, kuid samas uuenduslikke kollektsioone. Minu jaoks on tähtis alustada suurtest trendidest ja lammutada need siis väiksemateks kvaliteetseteks tükikesteks, mis annavad mehele kindluse, et ta on hästi riides.

Milline on teie isiklik ülikonnalemmik läbi aegade, olgu siis argine või pidulik?

Minu jaoks ei ole küsimus lemmiktrendides või stilistilises diktaadis, vaid pigem neis kildudes ja pisiasjades, millest igaüks oma maitse järgi terviku kokku miksib ning isikupärase, kordumatu stiili loob.

Eelistan nii argise kui ka peoriietuse puhul stiili, mis on praktiline, mugav, ajakohane ja ilma liigsete detailideta, puh-

Mis teid kõige rohkem inspireerib?

Tegelikult rõivamärk ise ongi parim inspiratsioon, mis üldse olla saab. Bossil on tugevad traditsioonid ja ajalooline pärand, millele võib üles ehitada iga meie kollektsiooni. Meie rõivad peavad esindama firma DNAd, mida täiendavad trendid ning lisaks reisidelt, kunstist, arhitektuurist ja muusikast ammutatud ideed – mulle on just need tähtsamaks loovuse allikaks.

Kes on tänapäeval Hugo Bossi kandja? Paljudel tuleb kõigepealt pähe ärimees …

Galerii on tegelikult kirevam. Meil on kõige erinevamaid stiile eri tüüpi kandjaile ja igaks elujuhtumiks.

Meie raudvara ja põhimärk Boss keskendub moodsale klassikale, Boss Green golfile suunatud spordirõivastele ja Boss Orange suurlinlikule argiriietusele. Hugo loob uuenduslikumat moodi, olles modernse ja urbanistliku hoiakuga.

Kas on võimalik välja näha ühtaegu klassikaline, trendikas ja isikupärane? Ning kas on mingeid pisiasju, mille abil saab hõlpsalt klassikalisele välimusele moodsust lisada?

Alati saab oma välimust täiendada või muuta selliste moodsate aksessuaaridega nagu kingad või kott. Ka taskurätik rinnataskus ja lips aitavad isikupära lisada.

Mis võiks ilmtingimata stiilse mehe garderoobi kuuluda?

Stiilsel mehel võiks olla mõni moodne kott. Näiteks mahukam kandekott või hoopis õlakott, mis sobituks nahkkingadega.

Samuti hästi istuv ja kehajoont järgiv must ülikond.

BALTMAN sügis-talv 2013.

Mehised moevihjed

Millised aga on värskemad moeuudised?

Siluett miksib elegantselt vabamat joont luksusliku rangusega, seda eriti kahe ja kolme nööbiga üherealiste ülikondade puhul.

Kuid tõeliselt võtab hooaja moesõnumi kokku kolmeosaline vestiga või kaherealine ülikond. Võtmekangasteks on luksuslik vill ja samet. Tähelepanu keskmes on detailid, rõhuga peenel rätsepatööl nii rõiva sees kui peal, vooderdusest kantide ja aluskraeni.

Värvipaletis on palju klassikalisi toone, tumedat ja heledat halli, tumesinist ja lillakaspunast. Hooaja särgid ja lipsud pakuvad lõputut valikuvõimalust.

Mis on meestemoes järgmine n-ö suur teema?

Tervik. Erilise fookusega pisiasjadel, sealhulgas kingadel ja vööl.

Millal ja kus märkasite tänaval käies viimati, et oi kui huvitav outfit? Kirjeldage, milline see oli? Ja vastupidi …

Pitti Uomo messil Firenzes nägin Jaapani noormeest, kes kandis vesti ja kitsa revääriga triibulist ülikonda. Koos punaste kingade, koti ja vööga mõjus see perfektselt!

Kuid lühikeste varrukatega triiksärk lipsuga ei sobi kohe absoluutselt! Samuti kannavad paljud mehed valet särki ja sobimatut lipsu. Kirev särk kombineerituna kireva lipsuga näeb väga harva hea välja.

Tegelikult on lipsud alatasa probleemiks, sest nende värvid on sageli liiga erksad ja mustrid ülemäära jõulised.

Mehed peaksid püsima ühe värvitooni piires, et hoida end turvalises tsoonis.

Andke palun mõned soovitused, kuidas šikk välja näha. Mis võiks olla moodsa mehe garderoobi alustaladeks?

Annaksin laiema stiiligiidi. Mees ei tohiks olla moeohver, kuid ta peaks tähelepanu pöörama detailidele ja kvaliteedile. Ta võiks lugu pidada kvaliteetsest rätsepatööst. Mehe garderoob peaks rääkima selget keelt ning väljendama tema isikupära. Tähtis on väärtustada tervikut, unustamata seejuures kingi ja aksessuaare. Ülikond peab olema hästi istuv, kvaliteetsest kangast ja korralikult õmmeldud.

Millised on tüüpilisemad moeapsakad ja stiilivead, mida mehed üle ilma kõige rohkem teevad? Eesti meeste kohta teil ilmselt veel selgust pole …

Kahjuks ei ole ma Eestis seni veel käinud, kuid tahaksin kindlasti Tallinna külastada. Kuid kõige levinum viga, mida mehed kogu maailmas teevad, on see, et kantakse vale suurusnumbrit. Enamasti on ülikond liiga suur, varrukad ülemäära pikad jne.

Bossi tänavune sügistalvine mood: klassika, kust ei puudu trendikad pisiasjad – kott käevangus, karusnahast krae, kaherealine ja ka vestiga ülikond.

→ Härrasmeheklassika on kindla peale minek. Praegu on moes keha järgiva siluetiga ülikond, eriti selle vestiga variant.

Nooblim kangas tuleb asjale vaid kasuks.

Sügisgarderoobi võiks kuuluda ka klassikaline villane (kaherealine) mantel.

(Kunst)karusnahast krae lisab sellele moepunkte.

Eestimaise Baltmani peadisainer Antonio ehk Aivar Lätt märgib, et ülikonnapintsak on tihti inspireeritud 70ndatest – lõige on kitsam ja lühem, kahe nööbi ja kahe tagalõhikuga. Värvitoonidest toob ta esile halli ja sinise varjundid, bordoopunase ja musta. → Baltman on kaasanud ülikonnadisaini teaduse. Kuna mehed kannavad mobiiltelefoni kõige rohkem pintsaku rinnataskus, südame lähedal, on Travel-sarja ülikondadel pintsaku sisetaskus spetsiaalne raadiolaineid varjestav X-Shieldi kangas. See ei takista mobiililevi, kuid pärsib raadiolainete kahjulikku mõju. → Tähtis moeese on ruudupintsak, eriti in on Walesi printsi stiilis ruudu- ja ajatu kalasabamuster. Kontoris võib sellist kuube kanda triiksärgi, lipsu ja vabaajapükstega, nädalalõpul polosärgi, tumedate teksade või värviliste chino-pükstega.

Ka kikilipsu võib kooslusesse sobitada.

7 päeva, 16 šampanjamaja, 100 pudelit Tekst Kristel Nõmmik, Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Fotod Kristel Nõmmik ja šampanjamajad

Maailmas on palju kauneid paiku, kuhu süda ihkab ja mida silmad näha soovivad. Kuid eriliseks teeb reisi see, kui huvipakkuva reisisihi saab siduda oma hobi, huvi või mis veelgi parem – armastusega.

N

ii oma tööst, hobist kui armastusest (mida võiksin julgelt ka kustumatuks kireks nimetada) lähtuvalt kutsun teid endaga kaasa Prantsusmaale, Champagne’i piirkonda, et anda teile võimalus kasvõi veidi aimu saada selle maailmakuulsa joogi salapärast, sügavusest ja ülistatud maitsest. Poleks midagi paremat, kui te selle loo lõppedes kohvreid pakkima asuksite või selle teema pere puhkuseplaanidesse mahutaksite, sest šampanjat tuleb eelkõige maitsta! Ärgu pealkirjas öeldu teid heidutagu, kuid just nii palju päevi, erinevaid šampanjamaju ja veidi rohkem kui sada sorti jumalikku jooki jõudsin mina seekordsel reisil ära mekkida. Olgu siinkohal remargi korras lisatud, et see kõik on vaid piisake suures šampanjameres:

praeguse seisuga on Champagne’i piirkonnas ühtekokku 349 (!) šampanjamaja ning tõtt-öelda oleks neid kõiki külastada väljakutse, mille suurima rõõmuga vastu võtaksin.

Kuid üks on kindel – aega tuleks sel juhul varuda palju, sest ühe nädala jooksul on see ettevõtmine võimatu.

Kuhu siis minna?

Champagne’i piirkonna kaks tähtsamat linna on Reims ja Épernay, mis asuvad PõhjaPrantsusmaal, Champagne-Ardenne’i piirkonnas. Need kaks kanget on võistelnud piirkonna pealinna tiitli pärast juba ammustest aegadest – vägisi meenuvad sarnased

23

Deutzi šampanjamaja kaunis interjöör, mis on täis kunsti ja antiiki.

näited meile tunduvalt lähemalt – nii Tallinn kui Riia võistlevad esimese jõulukuuse püstipaneku pärast. Kumb oli enne: muna või kana? Reims või Épernay – siinkohal jätaks kohtumõistmise teistele ja keskenduks linnadele enestele. Kui Reims võib uhkeldada ühe kuulsama ja kindlasti kaunima katedraaliga – Notre-Dame de Reims, siis Épernays asuv Avenu de Champagne – iga šampanja austaja unistus – ning kuulsad nimed nagu Pol Roger, Perrier-Jouët, Moët & Chandon on vaid jäämäe tipp. Uhkete kivimüüridega ääristatud aedade taga on endale koha leidnud crème de la crème ehk sadade tuhandete pudelite kaupa jookide jooki – see on üks vähestest paikadest maailmas, kus see imeline jook valmib. Juba avenüül jalutades kogeb erilist aurat, ning ainuüksi selle kogemise pärast tasuks sõit Prantsusmaale ette võtta. Sügaval pimedates, niisketes keldrites on iga šampanja sõbra paradiis: tihedalt üksteise vastas lebavad pudelid, alates tavasuurusest (0,75 l) kuni näiteks Balthazari 12-liitrise ja Nebukadnezari 15-liitriste pudeliteni välja. Enamikus šampanjamajades kehtib külaliste suhtes reegel, et sissepääsu tagab vaid eelnev kokkulepe ning tippmajad alati tavaturiste vastu ei võtagi. Seetõttu on oluline oma reis varakult ette valmistada ning kohtumised ja/või degustatsioonid kokku leppida. Midagi hullemat kui tänaval seista ja suurepärasest joogist vaid unistama jääda ei saa Champagne’is juhtudagi!

Lisaks tootjatele ja nende juures pakutavale, on piirkonnas reisides veel teisigi võimalusi šampanjat maitsta. Loomulikult saavad kõik piirkonna restoranid ja kauplused uhkeldada oma pika joogikaardiga, millest suure osa moodustavad alati šampanjad.

Kindlasti tasub minna Reimsi südamesse, otse kuulsa, 13. sajandist pärineva katedraali kõrval asuvasse kauplusse. Sealsed riiulid ja väljapanekud on uhked ning isegi kui ostusoov puudub, on ainuüksi selle poe külastamine võrdväärne mis tahes Reimsi vaatamisväärsusega. Katedraal ise on kindlasti Champagne’i kõrval piirkonna olulisem kultuuriväärtus, kus krooniti sajandite vältel kõik Prantsusmaa kuningad. Kui linnast välja sõita, hakkavad silma hoolikalt haritud ja kujundatud põllud, mis laiuvad pea 35 000 hektaril. Silm puhkab seda looduse ilu vaadates ning eriti kaunis on siinne maastik kevadel (eelkõige mais), kui rohelus on tärganud ja lilled õitsevad. Sügisel, tavapäraselt septembris, on aga kogu unelev idüll justkui käega pühitud, sest kogu piirkonnas käib kibekiire viinamarjakoristus. Kui öelda kõik, siis sõna otseses mõttes absoluutselt kõik töötavad! Saagikoristuse algus on igal aastal kindlal kuupäeval, mille otsustab Champagne’i tootjate, kasvatajate ja kooperatiivide 1941. aastal

24

Billecarti keldrid näevad välja nagu mõnes õudusfilmis, kuid peidavad eriti hõrgumaitselisi šampanjasid. loodud ühendus CIVC ( e Comité Champagne). CIVC põhieesmärk ja nii-öelda vapisõnum on: «Ainuke koht maailmas, kus šampanja tuleb ja kus seda valmistada saab ja tohib, on Champagne’i piirkond Prantsusmaal». Selle mantra kuulutamisega tegeleb assotsiatsioon juba pea kõigil mandritel ja paljudes riikides. Nõnda pakutakse kaitset kuulsale kaubamärgile, mille odavaid koopiaid on kahjuks täis kogu maailm ning eks lugejagi tea omast käest, milliseid kummalise päritoluga «šampanjasid» ta kunagi maitsnud on ja kuivõrd need erinevad tõelisest kuningate joogist.

Champagne’i piirkonnas toimub viinamarjade korje eranditult käsitsi ja masinaid te siinsetes viinamarjaaedades ei kohta. Korje aeg on aga turistidele ilmselgelt huvitav ja ligitõmbav, kuid majades on siis kiiremast kiiremad ajad ja tavaturiste vastu ei võeta.

Sestap tuleks sellega oma reisiplaane tehes arvestada.

Mida võtta, mida jätta?

Kuna šampanja valmistamise käekiri ja sellest tulenevalt ka maitsed on eri majades vägagi erinevad, tuleks ülevaate saamiseks külastada võimalikult palju šampanjamaju ning need tõepoolest väärivad seda. Otseseid soovitusi (lähtuvalt sellest, et maitsed on erinevad) ei tahaks siinkohal jagama hakata, kuid võtan endale siinjuures vaba voli jagada viie tippmaja külastamisel kogetut. Nende maja aurat, salapära, erinevusi ja sarnaseid jooni, kõike seda, mis teeb Champagne’ist Champagne’i – kuningate ja keisrite lemmikjoogi. Joogi, mis paar sajandit tagasi oleks Prantsusmaal vaat et kodusõja vallandanud.

Bollinger – 1829. aastal asutatud šampanjamaja on üks neist, mille nimi on tuttav kõigile, kes piirkonda pisutki tunnevad. Bollingerile kuulub 164 hektarit veiniaedu, millest 85% asuvad Crand Cru ja Premier Cru alas. Maja eripäraks on kindlasti fakt, et erinevalt paljudest suurtest ja tuntud nimedest, kes suure osa marjadest sisse ostavad, saab Bollinger uhkeldada enamasti just oma aedadest tulevate marjadega. Bollinger on ainus maja, mille kuldne kihisev jook valmib nende oma püttsepa valmistatud vaatides.

Kui lugejal avaneb võimalus maja külastada, tasub kindlasti läbi astuda püttsepa tööruumidest – seal rullub lahti ajalugu, mida jutustavad kuni saja-aastased vaadid.

Kindlasti tasub proovida: La Grande Anneé Rosé’d ja filmihuvilistele soovitaks James Bondi lemmikut Bollinger R.D’d.

Champagne’i veiniaiad hommikuudus.

Billecart-Salmon – aastal 1818 abiellusid Nicolas Francois Billecart ja Elisabeth Salmon. See kaunis sündmus oli šampanjamaja Billecart-Salmon sünnihetkeks.

Ay külas, keset suurepärast terroir’i asuv maja on oma välimuselt võib-olla tagasihoidlikum kui teised siinkirjeldatavad, kuid see ei vähenda siinsete šampanjade kvaliteeti.

Maja ümber laiub ideaalses korras aed, mille loojaks on maja asutaja Nicolas François Billecart ise. Nii nagu eritahuline Billecarti šampanja, on ka kogu majavaldus väga erilmeline – ultramodernsele valmistamisprotsessile pakuvad vastukaalu sügavad, hallitust (siinkohal mõtlen ikka seda väärishallitust) täis keldrid, mis näevad välja nagu mõnes õudusfilmis, kuhu üksi nii väga sattuda ei tahaks. Ent kui mõelda, mida kõike suurepärast need keldrid endas peidavad, siis just üksi seal olla igatsekski.

Seda šampanjat, siinkirjutaja suurt lemmikut, iseloomustab peen stiil, elegants ja tasakaalustatus. Tegemist on n-ö gastronoomilise šampanjaga, mis tähendab, et see on suurepäraseks kaaslaseks sobivate toidukäikudega.

Soovitused Billecarti-Salmoni valikust: Brut Rosé, Billecart-Salmon Cuvée Elisabeth Salmon Rosé ja Billecart-Salmon Cuvée Nicolas Francois Billecart ning kindlasti ka viimasena loodud Billecart-Salmon Brut Sous Bois.

Ruinart – Juba 1729. aastal loodud esimene šampanjamaja. Ruinardi puhul ei saa märkimata jätta munkade tähtsat osa siinse märjukese valmistamise juures, sest maja asutajaks ja nimeandjaks oli just nimelt munk Dom Áierry Ruinart. Ruinardi häärber ja muljet avaldavad keldrid pakuvad avastamisrõõmu ja silmailu ka väiksemale šampanjasõbrale. 1768. aastal loodud, kaheksa kilomeetrit pikad tunnelid on pea 40 meetrit sügavad, tekitades ideaalsed tingimused vahutava joogi rahulikuks küpsemiseks. Tänapäeval kasutatakse sügavaid keldreid ka kontsertide, õhtusöökide jms korraldamiseks.

Ruinardi šampanja südameks on «Chardonnay» mari, mida kasvatatakse peamiselt Côte des Blancsis ja Montagne de Reimsis. Värskus ja delikaatsus on sõnad, millega seda maitset võiks kõige täpsemini kirjeldada.

Proovida tasub kindlasti: Dom Ruinarti ja Dom Ruinart Rosé’d, mis iganes aastakäik parasjagu saadaval on.

Deutz – 1838. aastal Pierre-Hubert Geldermanni ja William Deutzi Ay külas, Montagne

de Reimsi südames asutatud maja, mis esialgu kandis nime Deutz & Geldermann.

Huvitav fakt on see, et sarnaselt Bollingeriga olid ka Deutzi asutajad sakslased. Deutzi cuvée valmib kolmest piirkonnas enim kasvatatud viinamarjasordist: «Chardonnay», «Meunier» ja «Pinot Noir». Marjad pärinevad Montagne de Reimsi, Cotes de Blancsi ja Vallee de la Marne väärikatelt põldudelt.

Proovimata ei saa jätta: Deutz Brut Rose Millesime, Cuvee William Deutzi ja võimaluse korral ka Amour de Deutzi – suurepärast ja delikaatset ülistust Chardonnayle.

Perrier-Jouët – juba 1811. aastast on see Épernay südames, otse L'Avenue de Champagne’il asuv maja hullutanud kõiki šampanja armastajaid. Lisaks maailma parimale šampanjale on suur vaatamisväärsus ka Perrier-Jouët’ maja, või õigemini loss ise – tänapäeval on selles imekaunis art nouveau stiilis hoones üks suuremaid selle ajastu kunstikogusid, milles esindatud sellised nimed nagu Lalique ja Rodin, mis ei vaja ühelegi tõelisele kunstisõbrale tutvustamist. Belle Epoque on kindlasti üks märksõna, mis maja nii kuulsaks on teinud. Juba 1902. aastal, mil klaasikunstnik Emile Gallé lõi art nouveau stiilis legendaarseks saanud lillelise pudeli, on rohelised lilled ja eriline pudel selle Perrier-Jouët’ joojaid rikastanud ka oma silmailu pakkuva väljanägemisega.

Perrier-Jouët on alati olnud glamuurne ja mitmed tuntud inimesed on ajaloo vältel just seda šampanjat pidanud oma lemmikuks. Kui tuua siinjuures välja vaid mõned nimed, siis kuuluvad sellesse ritta nii Napoleon III, kuninganna Victoria kui ka Monaco printsess Grace, kes nimetas Perrier-Jouët’ oma lemmikuks.

Selle maja šampanjat iseloomustab Chardonnayle omane delikaatsus ja elegants, peen mull, mis täidab klaasi ja püsib kaua. Lillelisus ja kerge mineraalsus on märksõnad, mida siit otsida tasub.

Maitsta tasuks: kindlasti Perrier-Jouët Blason Rosé’d ja Belle Epoque’i ning Belle Epoque Blanc de Blancsi.

Kui vaadata ülaltoodud statistikat, siis on selge, et meil on veel pikk tee minna, et võistelda šampanjajoomises muu maailmaga, eriti prantslastega. Ent kindel on see, et Champagne’i reisides jääb osa teie südamest sinna. Ning kõik kaunid šampanjamajad ja proovimata jäänud elegantsed joogid kutsuvad teid sinna tagasi. Alati!

25

MAX FACTOR Lummav, täiuslikult ühtlane ja matt jume.

Max Factor Creme Puff, hind 11,5 eurot.

BVLGARI Parfüüm ümbritseb sügavuse, soojuse ja täiekõlalisusega lõhna keskseimaid noote – kristalli ja lootoslille.

Bvlgari Omnia Crystalline Eau de Parfum 40 ml, jaehind on 71 eurot.

DOLCE & GABBANA Dolce & Gabbana signatuurparfüümide rikkalikkusest ja sügavusest inspireeritud Intense on joovastav austusavaldus parfüümi võimule meenutada, innustada ja juhtida.

Dolce & Gabbana Intense 25 ml, hind 69 eurot.

ANTONIO BANDERAS Her Golden Secret – uus lõhn naistele, kes on valmis osalema võrgutusmängus.

Antonio Banderas Her Golden Secret 50 ml, hind 25 eurot.

SHAKIRA Wild Elixir kutsub meid avastama sensuaalset ja ehedat puhta looduse võimsust. See on parfüüm, mis tekitab ettekujutuse loodusest ja selle ilust – justkui Aafrika savann.

Wild Elixir by Shakira tualettvesi 50 ml, hind 24 eurot.

BOSS Jour Pour Femme naisteparfüüm peegeldab naiselikkuse kolme olulist tahku: valgust, inspiratsiooni ja elegantset meelerahu ning sulatab need ühte valgete lillenootide ja väreleva tsitruse kaunis koosluses.

Boss Jour 50 ml parfüümi ligikaudne jaehind on 67 eurot.

AVON Lõhn on loodud naistele, kes soovivad end tunda enesekindla ja kaunina ning julgelt oma atraktiivsust väljendada. «Arvan, et see on tõeliselt vägev tunne,» leiab näitlejanna Megan Fox. Avon Instinct parfüümvesi naistele, 50 ml, hind 22,00 eurot.

SEBASTIAN TRILLIANCE VALMISTAGE END ETTE TAEVALIKUKS SÄRAKS! Sebastian Trilliance’i šampoon ja mäekristallide ekstrakti sisaldav palsam puhastavad ja lihvivad juuste pinda, eemaldades kõik soovimatud jäägid. Selle tulemusel võimaldab siledam pind suuremat valguse peegeldumist, luues jumaliku loomuliku sära.

Trilliance’i šampoon ja palsam, hind alates 20 eurost.

JOHN FRIEDA Lõpuks ometi võite armuda oma õhukestesse juustesse! Šampoon ja palsam, hind 8,63 eurot.

Arden, punane uks ja hobused Tekst Britt Rosen Fotod Elizabeth Arden

On ainult kolm Ameerika nime, mida igas maailma nurgas teatakse: Singer, Coca-Cola ja Elizabeth Arden, kuulutas kosmeetikatööstuse üks legendaarsemaid naisi, Elizabeth Arden 1930. aastatel. Mõistagi on nimekuulsusi nüüdseks rohkem, aga ka Ardeni iluimpeerium püsib nende seas endiselt.

Elizabeth Arden Elizabeth Ardeni (1884–1966, ülemisel fotol) eduloo algus jääb aega, kui ontlikel naistel polnud sünnis end meikida, seda tegid vaid näitlejannad ja showgirl’id.

Näokreemid olid aga üldse apteekide pärusmaa. Ka ärinaised ei olnud 1910. aastal, kui sihikindel naine New Yorgis 5. avenüül ilusalongi uksed avas, just midagi väga tavalist.

Igatahes otsustas Arden teha jumestuskunsti saladused selgeks kõigile ameeriklannadele ja naasis varsti pärast salongi avamist Pariisi-visiidilt ideega teha omanimeline ruužide ja toonivate puudrite sari. Ning tulise naiste õiguste eest võitlejana marssis ta varsti selsamal 5. avenüül koos 15 000 mõttekaaslasega meeleavaldusel, kõigil naistel suud jõu ja tugevuse märgiks tulipunaseks värvitud.

Lühikese aja jooksul tõi ta müügile rohkem kosmeetikatooteid kui ükski teine tollane konkurent. 1932. aastal esitles ta esimest huulepulgasarja, kus oli mitu värvitooni – selleks ajaks oli tal juba 29 salongi-poodi üle maailma. Samuti oli Elizabeth Arden esimene kosmeetikafirma, mis pakkus eri tooni jumestuskreeme ning mille reklaame näidati kinodes.

Arden pidas jumestamise põhieesmärgiks muuta keskealised naised nooremaks, müües neile unistust jätkuvast noorusest ja ilust. «Mind ei huvita inimese vanus.

Inimene on just nii vana, kui ta end tunneb. Kuid ilu ja noorust tuleb hoida,» arvas ta.

Teise maailmasõja ajal valmistas Arden kosmeetikat naistele, kes teenisid sõjaväes, 1946. aastal sai temast aga üks esimesi naisi maailmas, kes pääses ajakirja Time esikaanele. Tema kosmeetikat kasutasid omaaegsed filmitähed Marilyn Monroe ja Marlene Dietrich, stiiliikoon Jackie Kennedy jt.

28

Punane uks Elizabeth Arden sündis Kanadas ja tema nimi oli siis hoopis Florence Nightingale Graham. Ravikreeme armastas ta kokku segada juba lapsepõlvekodu köögis, hiljem õppis Torontos põetajaks ja esimesed teadmised nahahooldusest sai farmaatsiafirmas raamatupidajana töötades.

Igatsus millegi suurema, õieti küll oma väikese kosmeetikaäri järele, viis naise New Yorki, kus ta esiotsa valmistas võideid ilusalongidele. Esimese iluäri avas ta koos Elizabeth Hubbardiga ja sel oli pilkupüüdvalt punane uks. Juba vähem kui aasta hiljem rajaski ta päris oma ilusalongi-spaa, pani sellele nimeks Red Door ehk punane uks ning värvis ka selle ukse erkpunaseks, et salong paremini silma torkaks. Üksjagu tähelepanu sai muidugi ka selle roosa interjöör.

Oma nime muutis ta Elizabeth Ardeniks kohe, kui äri avas – ühed arvavad, et ta tuletas selle tollasest menukast raamatust «Elizabeth and her German Garden» («Elizabeth ja tema saksa aed»), teised kõnelevad, et naine kombineeris selle Alfred Tennysoni luuletusest «Enoch Arden» ja talle väga meeldinud eesnimest Elizabeth.

Kuulus punane uks ja Ardeni esindussalong on 5. avenüül siiani alles. Aastaid hiljem, 1989. aastal, paisati sellesama punase ukse tagant poeriiuleile parfüüm Red Door, mis lõhnab kui luksuslik lillebukett ja kuulub nüüdseks auväärse lõhnaklassika sekka.

Kultuskreem 1930. aastal segas Elizabeth Arden kokku Eight Hour Cream’i ehk kaheksa tunni kreemi, millest praeguseks on saanud kultusvõie, mida kasutab hulk filmi- ja moeilma staare: Catherine Zeta-Jones, Cate Blanchett, Gisele Bundchen, Claudia Schiffer jt. «Ilma selleta ei saa ma elada,» on kuulutanud filmitäht Catherine Zeta-Jones.

Mooduseid, kuis seda imekreemi, õieti küll paksu aprikoosivärvi palsamit või ravisalvi kasutada, on tõepoolest palju. See ravib-pehmendab külmast, tuulest või päikesest lõhenenud ja kestendavat nahka, parandab kriimustusi, marrastusi ja väiksemaid põletusi ning leevendab nahaärritusi. Kui käed või jalad on karedad ja kuivad – palun väga! Kui nägu vajab külma ja tuule eest kaitset või niisutust – ka siis on abi. Kreemi võib kasutada huulepalsami või läikena, meigikunstnikud armastavad sellega disainida kulmujoont ja lisada läiget nii silmalaugudele kui põskedele. Arden ise ravis kreemiga ka oma tõuhobuste jalgu.

Võidele nime panekul sai aga otsustavaks ühe tema kunde lapse katkine põlv, mille nahk oli kaheksa tundi pärast kreemi pealemäärimist tolle sõnul tunduvalt parem.

Mõistagi on moodne aeg lisanud tummisele originaalile mitu kergemat kreemivarianti, nagu on üldse laiem kogu Ardeni kreemigalerii.

Lõhnaklassika Päris alguses vahendas Elizabeth Arden üksnes teiste loodud parfüüme, esimeste oma maja nn ühe-lille-lõhnadega tuli ta välja alles 1922. aastal. Erakordselt edukaks osutus aga 1936. aastal segatud lilleline Blue Grass, mis sai nime Ardeni Virginia kodu aknast avaneva vaate järgi ning äratati uuele elule 1989. aastal.

Nagu Elizabeth Ardeni parfüüm Red Door, on ka 1997. aastal sündinud ja kodumaal üsna pikalt bestselleri positsiooni nautinud 5th Avenue inspireeritud märgilistest kohtadest ilufirma ajaloos. Esimene kuulsast salongiuksest, teine New Yorgi pilvelõhkujatest ja tänavast, kust kõik aluse sai. Liiati on mõlemast parfüümist praeguseks saanud ajatud aroomid, millel siiani palju austajaid.

Elegantset 5th Avenue’d hinnati juba sünnihetkel modernseks Ameerika lõhnaks, millest kujuneb klassika. See lillerohke ja kergelt idamaise varjundiga parfüüm ei rõhunud niivõrd trendile, kuivõrd naiselikkusele ja luksuslikkusele, mis võlus paljusid naisi. Ka imeilus ja elegantsile uue imago andnud reklaamnägu, modell Amber Valletta, aitas lõhna menule kaasa.

Mõistagi on Ardeni parfüümipaletis kuulsaid lõhnu veel, näiteks mõnusalt suvine Sunflowers ja roheliselt värske Green Tea. Kõige uuemaks tulijaks väärikas pudelite rivis on aga tänavusügisene Untold – ühtaegu naiselik ja rafineeritud, moodne ja hüpnootiline.

LUNA 1600DH GAS

LUNA 550V GAS Salong KAMINAKODA TALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977 TARTU: Tähe 127e (XNord OÜ Kaminasalong), tel 5661 5954 kaminakoda@raidkivi.ee • www.raidkivi.ee

LUNA 1000 RD GOLD GAS

Köögiklassikud juubeldavad Tekst Tiina Kolk, fotod tootjad

Paljud tunnustatud nõudetootjad ja disaini ajalukku oma nime jäädvustanud esemed tähistavad tänavu ümmargusi tähtpäevi: Villeroy & Boch saab 265- ja Arabia keraamikatehas 140-aastaseks, mainekal Taani sisustusaksessuaaride ja kööginõude tootjal Eva Solol on 100. sünnipäev ja Alvar Aalto kolmejalgset taburetti on Artek valmistanud juba 80 aastat.

O

lulisi verstaposte on ületanud ka paljud maailmas populaarsust kogunud esemed. Üks neist on Kaj Francki klaasist rippuv ruumiinstallatsioon «Ateena hommikud», mida on Iittalas tehtud 1953. aastast. Tapio Wirkkala disainitud sarja «Ultima Áule» klaasid-kannud-küünlajalad on ilmestanud interjööre 45 aastat, Richard Sapperi roostevabast terasest veekeedukann on Alessi tootenimistus olnud 30 aastat, stiilne Rosendahli karahvin tähistab 20. sünnipäeva jne.

Kruusid, kulbid, kastrulid, koogivormid jt kööginõud kuuluvad meie ellu nii enesestmõistetavalt, et keegi ei pööra neile suurt tähelepanu ega märka hea disainiga esemetes kätkevat esteetikat, otstarbekust ja sobivat materjalivalikut. Ometi on igapäevaseid tarbeesemeid kavandanud ka nimekad autorid: Alvar ja Aino Aalto, Arne Jacobsen, Ettore Sottsass, Philippe Starck, Paola Navone, Patricia Urquiola jpt. Samuti ei mõelda just sageli ajaproovile vastu pidanud asjades talletunud lugudele, mille esimese osa tegevus toimub disaineri laua taga, teine vabrikus või tehases ja kolmas kasutajate juures. Viimane osa kinnitab ilmekalt, et mainekate disainerite-tootjate loodu kestab vaatamata sagedasele tarvitamisele põlvest põlve ning selliseid asju ihaldatakse alati. Näiteks pidi Iittala võtma uuesti tootmisse Kaj Francki nõudesarja «Kilta», mis pärast täiustamist kannab nime «Teema».

Arabia tehas teeb oma 140. sünnipäeva puhul kunagistele tootekunstnikele kummarduse noore disaineri Johanna Kuneliuse kujundanud sinivalge taldrikusarjaga. 12 vaagnamõõtu esemest koosneva komplekti dekoor on inspireeritud Arabia ajaloolistest mustritest.

Ars longa, vita bres est.

Kunst on pikk, elu lühike.

80-aastasele taburetile laulsid oodi ehk ilmestasid värvi ja dekooriga nimekad tänapäeva disainerid Mike Meiré, Rei Kawakubo, Nao Tamura, Mads Norgaard ja Tom Dixon.

1, 2, 3 Villeroy & Bochi 2013. aasta kollektsioonile annavad uue näo modernse vormi ja värviga klaas, keraamika, metall.

4 Evo Solo uue kastrulisarja «Gravity» disainisid Claus Jensen ja Henrik Holbæk.

5 Eva Solo uue riiviga, mis ühtlasi kausi eest, on eriti mugav toimetada.

6 Eva Solo salatikomplekt sobib suurepäraselt aiapeo arsenali.

7 Kohvikannu nimega Madam Solo, millega tähistatakse firma 100. sünnipäeva, kavandasid Claus Jensen and Henrik Holbæk.

8 Arabia sinivalge pidupäeva taldrikusarja kujundas noor disainer Johanna Kunelius.

30

9 Kaj Francki õrna ja ilusat klaasist ruumiinstallatsiooni «Ateena hommikud» on Iittalas tehtud 1953. aastast.

1

2

3

4

5 6

9

8

7

32

Oranžerii, triiphoone, palmimaja, talveaed …

Tekst Tiina Kolk, fotod Corbis / Scanpix, Marina Puškar

Kõik need sõnad märgivad külmakartlike ja soojemast kliimast pärit taimede kasvatamiseks või talveks varjule tõstmiseks tehtud majaosa või eraldi ehitist. Kui koduse kasvuhoone pindala algab paarist ruutmeetrist, siis Inglismaal Cornwallis asuv maailma suurim triiphoone hõlmab üle 2,2 hektari. Muljet avaldav kompleks Eden Project avati 17. märtsil 2001 ning on tituleeritud kaheksandaks maailmaimeks. Terasraamidega toestatud viis- ja kuusnurksete täispuhutud plastist kuplite alla on mahutatud kaks geodeetilist kasvuhoonet – bioomi. Niiske troopika bioomis vohab majesteetlik vihmamets ning sooja paraskliima bioomis edenevad Vahemere maade, Lõuna-Aafrika ja California taimed.

Visionäär Tim Smiti, arhitekt Nicholas Grimshaw’ büroo ja andekate konstruktorite koostööna rajatud Eden Projecti ehk maailma suurima kasvuhoone kuplite all avardatakse päevast päeva külastajate silmaringi.

33

N

agu Eden Project Cornwallis, on ka Eesti suuremad kasvuhooned ehk Tartu ülikooli botaanikaaia ja Tallinna botaanikaaia palmimajad teaduse ja hariduse teenistuses.

Esimene tänapäevane ehk raud- ja klaaskonstruktsiooniga talveaed püstitati 1789. aastal Stuttgartis Hohenheimi ülikoolis. Kunstiajaloolase Ants Heina sõnul hakati 19. sajandi keskpaiku Baltimaade mõisates laialdasemalt moodsaid kasvuhooneid püstitama. Üpris kõneka pildi toonastest suundumustest loob Palmse mõisa taastatud palmimaja. Algselt ehitati see hoone 1870ndatel Alexander von der Pahleni ajal. Toona täitsid seda virsikud ja viinamarjad, palmid, sidruni- ja loorberipuud. Viimased viidi suveks mõisa trepile.

«Eksootiliste taimedega valgusküllaseid talveaedu/verandasid tahetakse tänapäevalgi ja moodsad klaaspaketid muudavad need soojapidavaks. Akna taga ulguv tormituul või paukuv pakane ei saa enam kaunite vaadete nautimist häirida,» nendib arhitekt Laila Põdra, kelle kontol on näiteks klaasveranda Muhu saarel paiknevas tsaariaegses majakavahi majas. Nüüd ilmestavad seda elutoa pikendusena lagunenud kuuri asemele kavandanud ruumi palmid jt talveaia taimed.

Kuna Shishi omanikest pererahvale Taivo Pillerile ja Mart Haberile meeldib seal vaba aega veeta ja külalistele meeldejäävaid söömaaegu korraldada, siis kokkamiseks tarvilikke ürte ja köögivilju viljeldakse klassikalises kasvuhoones.

See metallkarkassil suursuguse joonega ehitis harmoneerub elumajaga. Poolast tellitud ruumika ja romantilise kasvuhoone igasse nurka istutatud viinapuud on kolme aastaga oma juured sügavale Muhu saare maasse ajanud. Pererahva rõõmuks andsid Jaan Kivistiku käest ostetud taimed tänavu juba head saaki ja viinamarjad viisid keele alla.

Teised kasvuhoone asukad sirguvad suurtes pottides, mille mulda on rikastatud kanasõnniku ja mererannast toodud adruga.

«Tänu nupukale kastmissüsteemile saime ohtralt tomatit, kurki ja paprikat ning lilled õitsesid suvi läbi, ka meie äraolekul,» kommenteerib Piller.

Tsaariaegse maja õuele püstitatud juugendisugemetega avaras betoonpõrandaga kasvuhoones saab ka kohvitada ja/või romantilisi küünlavalgusõhtuid korraldada.

«Sajandeid tagasi käis samamoodi seltsielu oranžeriides ehk apelsinimajades, köetavates hiigelsuurte akendega ehitistes, kuhu karmide talvede eest tõsteti varjule apelsini- ja sidrunipuud, mürdid, granaatõuna- ning loorberipuud,» tutvustab florist Piller.

Aianduse ajaloost on teada, et esimene köetav kasvuhoone ehitati 1547. aastal Pisa botaanikaaias Itaalias, esimesed klaas- ja kiviehitised aga 17. sajandil. Uus lehekülg moodsate klaaskasvuhoonete ehk talveaedade püstitamisel keerati pärast tahvelklaasi, tõhusate veeküttesüsteemide ning külma- ja veekindla valuvalmi leiutamist. Oma nime arhitektuuri ajalukku on kasvuhoonete eestvõitlejana jäädvustanud Joseph Paxton kõigepealt Chatsworthi suure talveaiaga ja seejärel Kristallpalee – 1851. aasta sensatsioonilise «Suure näituse» asupaiga – projekteerimisega. Maailmakuulus on ka Alphonse Balat’ ja Henri Maquet’ kavandatud ning aastail 1875–76 ehitatud Laekeni kuningapalee suur talveaed.

34

Valgusküllases talveaias on igal aastaajal mõnus olla ja kauneid vaateid imetleda.

Muhu majakavahimaja elutoa pikendusena projekteeris arhitekt Laila Põdra klaasist ja terasest talveaia.

Poolas toodetud avaras ja romantilises kasvuhoones on parajalt ruumi nii taimedele kui ka väikesele (peo)seltskonnale.

Terav ja kumer –

uue põlvkonna telerid Tekst Kuldar Kullasepp Foto CORBIS/Scanpix

Saksamaal Berliinis toimunud iga-aastane maailma suurimate koduelektroonika messide hulka kuuluv IFA oli särav nagu alati.

Tuhandeid uusi tooteid esitlenud väiksed ja suured ettevõtted püüdsid kõik pildile saada, ehitades messihalle ja nühkides läikima kõik stendidel olevad tooted.

I

36

gal aastal kujuneb välja domineeriv märksõna – tehnoloogia, tooterühm või valdkond.

Sel aastal haarasid põhitähelepanu telerid. Mitte lihtsalt uued, veelgi õhemad ja huvitavama disainiga telerid, vaid uus tehnoloogia, mis ilmselt juba paari aasta pärast kodutarbijale kättesaadavaks muutub. Õppige pähe uus termin – 4K. Tegu pole küll sel aastal esimest korda laiema avalikkuse ette jõudnud tehnoloogiaga – 4Kst ehk Ultra HDst on räägitud ka lähiminevikus, kuid nagu iga uus asi, vajab seegi settimiseks veidi aega ja tootearendust. 2013. aasta sügisel võib öelda, et on saabunud eriti kõrge resolutsiooniga telerid.

Oma olemuselt tähendab 4K võrreldes praeguste levinud kõrgresolutsioonis ehk Full HD teleritega neli korda suurema resolutsiooniga pilti. Rohkem piksleid tähendab teravamat pilti. Õigustatud on aga küsimus, et miks meile 4K, kui isegi Full HD telekanaleid veel kuigi palju saada pole? 4K näib veelgi kaugem tulevik, kui see muidugi üldse valdavaks saab. Mäletatavasti tegid paar aastat tagasi messidel ilma 3D-telerid lubadusega, et varsti vaatame kõik kodus prillid peas kolmemõõtmelisi filme. 3D on küll olemas, kuid vähe on neid, kes seda vaadata viitsivad. Veelgi enam – 3D-telekanaleid ei paista suurt kuskil. Kas 4K on järjekordne hype? Teleritootjad ei kõnele 4Kst rääkides telekanalitest.

Nad räägivad isiklikust meelelahutusest, mis on seotud nii online-teenustega kui ka ise filmimisega. Mõneti ootamatu, kas pole? Kuid näiteks telefonitootjad Samsung ja Acer tõid IFA-l müügile esimesed nutitelefonid, mis salvestavad 4K-resolutsioonis videot.

Ka videokaameratootjatel on kohe-kohe jõudmas müügile tavatarbijale mõeldud 4K-kaamerad.

Telejaamade pakutav on aina enam jäämas teisejärguliseks, sest vaatajatel on interneti kaudu ligipääs vähemalt tehnilises mõttes kvaliteetsemale pildile. Teoreetiliselt, sest pilt tuleb kuidagi inimesteni viia. Võrreldes Full HD telepildiga nõuab 4K ka rohkem andmesidemahtu. Veel mõni aeg tagasi kodudes olnud vaskkaablid seda ilmselt läbi ei laseks. Üha enam on aga teleriteni veetud valguskaableid, mis 4K-video kindlasti võimalikuks teevad. Sellest aga veel olulisem on pakkimistehnoloogia, mis püüab kvaliteetset pilti edastada võimalikult vähese andmemahuga. Pakkimine seab aga ohtu

sellesama pildi, mida edastada üritatakse – pakkimine vähendab kvaliteeti. Kogu 4K ilu võib kaduda, kui pilt kehvalt kokku pakkida.

IFA-l näitasid oma 4K ehk Ultra HD telereid kõik suuremad tootjad. Nagu ühest suust öeldakse, et 4K on tulevik ning 4K-teleritest on rõõmu ka siis, kui vaadata Full HD resolutsioonis pilti – teler teeb mõned kiired arvutused ja tõstab selle, öelgem siis eelmise põlvkonna pilditehnoloogia, kvaliteeti. IFA-l näidatud demonstratsioonidesse peab muidugi teatava reservatsiooniga suhtuma, sest reaalne elu võib esitlusest erinev olla.

4K polnud aga telerite ainus tõmbenumber. Veel enne kui uus uhke pildikast sisse lülitada, püüab pilku teleri enda disain. Miks mitte panna vaatajaid ahhetama kumera (või nõgusa) teleriga. Eesmärk ikka sama, mida teleritootjad on pidevalt püüdnud saavutada – pakkuda kodus kinosaali-lähedast vaatamiskogemust. Kumer teler on tõepoolest pilgupüüdja, ja kui see on suur, nagu näiteks LG 77-tollise diagonaaliga hiiglane, siis saab kodukino tõesti uue tähenduse. Kumerad telerid kasutavad OLED-tehnoloogiat, mis on küll kallim kui praegu poodides olev LED, kuid pakub sügavamaid värvitoone. OLED-teleril on must värv tõeliselt must, mitte tumehall. Ent Sony juhib tähelepanu seigale, et OLED-tehnoloogia on võrdlemisi uus ning ettevõte pole sugugi kindel, kui kaua OLED-ekraanid oma värve säilitada suudavad. Selles kartuses on Sony läinud teist teed – arendanud pidevalt oma LED-tehnoloogiat ja võtnud kasutusele midagi, mida nad nimetavad ekraanitehnoloogiaks Triluminous. Ilma erilise kärata näitas tootja Berliinis maailma esimest kumerat LED-telerit.

See pole küll 4K-resolutsiooniga nagu Samsungi ja LG esitletud kumerad OLED-telerid, kuid võrreldes seniste teleritega on siin wow-faktorit küll.

Ilmselt juba lähikuudel saame käia poodides imetlemas kumeraid telereid, millel erakordselt terav pilt, kuid mis hinnasildil ilutsevate neljakohaliste numbrite tõttu enamikule kättesaamatuks jäävad. Esialgu, sest hinnad kukuvad kiiresti, 4K sisu tuleb juurde ning reisifilme teeme varsti 4K-kaameratega. Olgu siiski öeldud, et kui tarbija jaoks võib 4K olla uus termin, siis filmimaailmas kaugeltki mitte. Suur hulk kassahitte on toodetud 4K-resolutsioonis, mis tähendab, et soetades uue teleri on võimalik kohe hakata vaatama eriti terava pildiga hittfilme.

Riesling – veinikuninganna Saksamaalt «Rieslingit» peetakse õigustatult valgete viinamarjade kuningannaks ning see on Saksamaa kuulsaim ja elegantseim marjasort. Rieslingi iseloom on mitmetahuline ja üllatav, just seetõttu on temaga kohtumine alati põnev ning meeldejääv.

Tekst Peep Moorast, fotod Dr. Loosen

R

iesling» on imeline viinamarjasort ning tuleb tõdeda, et see mari istub Eesti veinigurmaanidel sügaval veres. Minu ema meenutab ikka, et hea veini sünonüüm on riesling, ja ma olen sellega meelsasti päri. Selle imelise, külmemat kliimat hästi taluva marja veinid sobituvad Eesti köögiga minu arvates kuidagi eriti hästi. Meie suuresti saksaliku algupäraga toidukultuur peakski rohkem lugu pidama Saksamaa valgetest veinidest, sest parimad rieslingid tulevad just sealt. Rieslingi tippveinide tiitli pärast võistlevad Saksamaal kaks piirkonda: Mosel-SaarRuwer ja Rheingau. Esimese traditsioonid ulatuvad muistsete roomlaste aega, teine on aga oma tunnustuse saavutanud keskajal juurutatud veiniuuendustega. Moselist tulevad tipprieslingid on vähese alkoholisisaldusega, teravad, kõrge happesusega ning aroomis on tunda lillelisi noote. Need veinid on imelise komplekssusega, mis hõlmab nii happesust kui magusust. Rheingau riesling on maitseomadustelt seevastu tunduvalt täidlasem ja kätkeb endas puuviljalisi aroome.

Parim mees rääkimaks Saksa rieslingist on loomulikult härra Riesling – nii kutsuvad paljud Moseli veinitootjat Ernst Loosenit. Dr. Looseni veinid on Moseli piirkonna lipulaevad ja esindavad kõigil tasemetel just seda õiget põhjamaise rieslingi ideed, mida paljud maailmas püüavad kõigest väest järele aimata.

«

Miks on Saksamaa riesling eriline?

«Saksamaa on number üks rieslingitootja maailmas. Kogu maailma 100 000 hektarist «Rieslingi» viinamarjast kasvab üle poole Saksamaal. «Riesling» on Saksamaa ikoonviinamari ja meid seob sellega hinnaline ajalooline side. See kõik teeb Saksa rieslingid maailma parimateks.»

Milles peitub õieti «Rieslingi» viinamarja võlu? ««Reisling» on väga värske, puhas ja aromaatne viinamari ning sellest saab valmistada palju erineva stiiliga veine, alates lihtsamatest lauaveinidest kuni väärishallitusveinideni, ning kindlasti teavad kõik kuulsat jääveini. See on minu arvates maailma silmapaistvamaid marju, millest saab teha nii kerget ja elegantset kui ka rasket ja keerulist veini. See kõik teeb «Rieslingist» tippmarja, millel on tugev

Dr. Loosen ehk härra Riesling koos oma truu abilise Dianaga.

karakter. Lisaks vananeb riesling hiilgavalt ja temas avalduvad ajaga ühe uued ja uued variatsioonid.»

Millised on Saksamaa piirkondade erinevused?

«Tõmbaksin piiri just Pfalzi ja põhjapiirkondade vahele. Lõunapoolsed rieslingid on kuivad, põhjas on aga valitsevaks magus puuviljaline stiil ning ka Moselis on suur osa just mahlakal rieslingi stiilil. See tuleneb piirkonna kõrgusest merepinnast ja geograafilisest asendist. Moseli kliima on keerukam, seepärast on meil kõrgem happesuse tase, mis annab imelise pinge magususe ja happesuse vahel, mille poolest me nii tuntud oleme.

Lõunas – Pfalzis ja Badenis – on kliima soojem ning veinid stiililt kuivemad ja kindlasti kangemad. Viimase 30 aastaga on kliimamuutus toonud võimaluse valmistada ka Moselis kuiva stiiliga veine, kuid hiilgavamad veinid on siiski kõik puuviljased.»

Kuidas kirjeldada Dr. Looseni veine?

«Meil on palju erinevaid veine: kuivi, traditsioonilisi puuviljaseid, kuni väärishallitus veinideni välja. Dr. L on näiteks sajaprotsendiline riesling Moseli orust. Me otsime veinides puhast maitset ja puuviljasust. Kindlasti peegeldame oma veinides Moseli traditsioone ja püüame olla parimad piirkonna veinisaadikud. Meie veinide iseloomu võti on kiltkivipinnas, kas siis punane või sinine, ja see väljendub ka sildil punase või sinise värvina. Kokku teeme Moseli piirkonnas 30–40 veini ja lõplik arv sõltub alati aastast.

Riesling on väga mitmekesine, kuid me üritame olla võimalikult lihtsad. Meil on kuus Grand Cru viinamarjaaeda, iga aed annab ühe kuiva stiili veini. Lisaks sellele on meil Premier Cru ja külataseme aiad ning sealt tuleb Dr. Loosen Riesling, mis on erinevate aedade segu. Samuti teeme puuviljase stiiliga veine. Selles stiilis on traditsioonilised Kabinett, Spätlese ja Auslese meie kuuest Grand Cru aiast. Lisaks veel Beerenauslese ja Trockenbeerenauslese ning sõltuvalt aastast isegi jäävein. Nii et valik on suur, aga kõigis neis veinides avalduvad rieslingi iseloom ja võimalused.

Peep Moorast on diplomeeritud sommeljee ja maastikuarhitekt, kes on viimastel aastatel aina enam pühendunud oma hobile – veinidele ja sommeljeekunstile.

37

Gascogne’i köögis ka väikesi, kuid ülimaitsvaid ja mahlaseid musti ploome (prunes), mida lisatakse kuivatatuna kõikvõimalikesse roogadesse. On veel üks eripära, mis iseloomustab Gascogne’i kööki – seda nimetatakse nelja maitseaine reegliks (quatre épices), mis annab siinsetele toitudele erilise maitse- ja lõhnabuketi. See on segu Kreeka pähklitest, ingverist, kaneelist, nelgist ja mustast piprast. Tegelikult on komponente küll viis, kuid gaskoonlased on seisukohal, et must pipar käib enesestmõistetavalt kõikide toitude sisse.

Kuigi foie gras’ valmistamise traditsioon on väga vana, on see Prantsuse seaduse järgi kuulutatud just nende köögikunsti ja kultuuripärandiks. Foie gras’d võib toiduvalmistamisel kasutada mitmel eri moel: toores (foie gras frais) on iga koka jaoks tänuväärne toiduaine, sest sobib suurepäraselt kokku paljude teiste ainetega ning tõstab esile nende häid omadusi. Pooltoorest foie gras’d (kuumutatud vähemalt saja kraadi juures) pakutakse kas purgis või savinõus. Selles on säilinud kõik värskelt töödeldud maksa aroomid ja see säilib külmikus mitu kuud. Kuumutatud foie gras’d nimetatakse traditsiooniliseks – see on töödeldud autoklaavis enam kui saja kraadi juures ning on kõige levinum foie gras’ müügiviis. Jahedas ja kuivas kohas säilib toode mitu aastat. Maades, kus traditsiooniliselt foie gras’d tarbitakse, süüakse seda tavaliselt külma eelroana, sagedamini pidulikel puhkudel, näiteks jõuluajal. Kuid foie gras’d võib nautida ka sooja põhiroana või kasutada koostisainena mõnes toidus.

Foie gras’ kõrvale juuakse tavaliselt magusamaid valgeid veine (näiteks Sauternes, Alsace’i Pinot Gris, Austria või Saksa Beerenauslese, Trockenbeerenauslese ja Eiswein, Lõuna-Prantsusmaa muskaatveinid, Vin Santo, Hispaania Moscatel de Valencia, Ungari Tokaji jms), eriti luksuslikuks elamuseks sobivad kuivad või ülikuivad šampanjad, parkainerohked punased veinid ja Tawny Port.

Gascogne’i naudingud Tekst Riina Luik, fotod Tiit Koha

P

38

rantsusmaa edelanurgas asub üks omanäolisemaid piirkondi kogu Prantsusmaal – Gascogne. See on tuntud eelkõige linnukasvatuse, maisi-, viinamarjade ja aedviljade viljeluspiirkonnana, kuid suured metsamassiivid rikastavad toidulauda ka seente ja seedrimänni seemnetega, Biskaia laht pakub külluses mereande ning Bordeaux’ ja Cognaci suurepärased veiniaiad on käeulatuses. Cascogne’il on oma selgelt eristuv identiteet, tugevad traditsioonid ja väärikas ajalugu. Siit on muu hulgas pärit uljas musketär d’Artagnan, kirjanik Hercule-Savinien Cyrano de Bergerac, kelle fantaasiarikas lugu samanimelisest kangelasest on saanud maailmakirjanduse klassikaks, elujaatavuse ja -nautimise sünonüümiks. Gascogne’i elulaad on kirev segu siinsete põliselanike baskide, anglosakside (sajandeid kuulusid siinsed alad Inglise trooni alla) ning muidugi prantslaste kommetest. Muide, Gascogne’ist on pärit nii ragbi kui ka peakate barett. Kuid mingem siiski kulinaarsete naudingute juurde!

Silmapiiri taha ulatuvad viljakad põllu- ja karjamaad, suurepärane kliima, mereandide rohkus, Garonne’i jõe suudmealas kudevad tuurad (tuur on kuulus oma suurepärase marja poolest) ning hullutavalt heade Bordeaux’ veiniaedade vahetu lähedus on sajandite vältel vorminud siinseid kulinaarseid traditsioone. Gascogne’iga seostub rohkem kui kusagil mujal Prantsusmaal mõiste douceur de vivre – elumõnu. Eks sümboliseeri gaskoonlaste elujõudu ja maa viljakust ka nende vapp, millel on kõrvuti lopsakad viljavihud ja tagajalgadele tõusnud lõvid. Martin Calder ütleb oma raamatus «Suvi Cascogne’is» tabavalt, et maitsev toit ja hea vein ehk söögilauamõnud on gaskoonlaste eluviisi süda ning just Gascogne on hea Prantsuse maatoidu kodupaik.

Siit on pärit «juustude kuningaks ja kuningate juustuks» kuulutatud Roquefort, konjaki «noorem vend» armanjakk ning just siin tehakse Prantsusmaa parimat foie gras’d – hane- (oie) või pardimaksast (canard) valmistatud delikatessi. Naljatatakse isegi, et Cascogne’is elavat rohkem hanesid kui inimesi. Kuid foie gras pole siiski ainus maius, mida lindudest saab – linnuliharoogade valik on ülirikkalik. Neile sekundeerivad piirkonnale tüüpilised küüliku-, lamba- ja sealiharoad, kõikvõimalikud hautised ning muidugi kohalikud hitid: pasteedid ja terriinid, mille peale ollakse siin erilised meistrid. Palju kasutatakse

Selleks et teada saada, mida gaskoonlased söövad, palus Peegel katta laua ehtsal gaskoonlasel Joël Henri Micheaul, kes on Tallinnas asuva Prantsuse delikatesside poe restorani Kukk ja Konn peakokk.

Gascogne’i salat

See salat on kui Gascogne’i toidulaua ajalooline kokkuvõte: ühel taldrikul on koos värsked aedviljad, mais, kergelt suitsutatud pardirind, foie gras ja seedrimänni seemned. Sobib suurepäraselt külmaks eelroaks mis tahes puhkudel.

Lyoni stiilis maksavorstid trühvlite (Saucisse de Lyon) ja aedviljamuffinitega

Nii maksavorstid kui rohkete ja äärmiselt huvitavate lisanditega (viigimarjad, rosinad, suhkrustatud puuviljad, karamellistatud sibul, vürtsid) verivorstid (!) on Prantsusmaal jõulu- ja uusaastalaual ülipopulaarsed road. Kreemja konsistentsiga ja äärmiselt õrna maitsega valgetesse maksavorstidesse lisatakse pidulikemal puhkudel pähkleid ja trühvleid. Maksavorste pakutakse sooja eelroana (kergelt grillituna pannil, ahjus või grillil) ja nende juurde sobivad samasuguse õrna maitsega lisandid nagu roheline salat, aurutatud või keedetud aedviljad (aedviljapuljongis võib kuumutada ka vorste, et maitsed ühtlustuksid) või selle peenem versioon – kahekordsed aedviljamuffinid.

Alumine kiht: peenelt riivitud porgandid (5-6) ja väike hakitud mugulsibul aurutada kergelt läbi, püreestada, lisada näpuotsatäis rosmariini, kaks lahtiklopitud muna ja supilusikatäis hapukoort.

Pealmine kiht: valmistatakse hernetambist (väike purk rohelisi konservherneid püreestatakse). Lisatakse hakitud sibul, kaks lahtiklopitud muna, supilusikatäis hapukoort ja näpuotsatäis estragoni.

Mõlemad kihid segatakse eraldi korralikult läbi, lisatakse veidi Modena palsamiäädikat ja tõstetakse vaheldumisi muffinivormi. Aurutatakse 180 kraadi juures u 30 minutit. Veidi jahtunult lüüakse ettevaatlikult vormist välja.

Täname koostöö eest Prantsuse delikatesstoodete poe Kukk ja Konn pererahvast ning restorani peakokka Joël Henri Micheaud.