Peegel 2 aprill by Postimees

trend ja elustiil

EXCLUSIVE STORE VÄIKE-KARJA 12

* EKSKLUSIIVNE POOD

nr 2 • aprill 2009

asta eest aprillikuus ilmus esimene Peegli number. Siis oli juttu kokteilidest Eesti esimese ja siiani ainukese baarmenide maailmameistri Krista Meriga. Kevadel ja suvel võiksid ju kokteilid rohkem teema olla, seega saab ka käesolevas numbris sõna tunnustatud baarmen Heinar Õispuu. Heinar segas neli vapustavalt maitsvat jooki (lk 16) ja ütles, et tegelikult võiksid inimesed rohkem proovida ise kodus kokteile segada, et näiteks pidudel külalistele enda marki pakkuda ning sellega tunnustust koguda. Vaid loomingulisust ja pisut kannatust on vaja. Oleks ju hea tunne, kui ägeda asjaga hakkama saad. Samamoodi võiksid suurt uhkust tunda moedisainerid Anu Hint, Anne Metsis ja Maire Valdma, kes 1982. aastal käivitasid esimese Eesti moeüritusena ERKI Moeshow, millel osalemist peetakse tänini suureks tunnustuseks. Oma kursusega esimest üritust korraldades ei osanud need naised unistadagi, et nende kooli moeüritusest võiks saada üks hinnatumaid kogu riigis veel paarkümmend aastat hiljem. Selles loos (lk 10) saab sõna kogu Eesti moedisaini paremik ning mõni, kel looming tallel seisnud, ka võimaluse moeseerias «Läbi kolme kümnendi» (lk 13) oma ERKI-kostüüme näidata. Üks teatraalsemaid, kitšilikumaid Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna lõpetanuid – kostüümikunstnik ja stilist Gerly Tinn, räägib oma intervjuus (lk 6) põnevaid lugusid sellest, kuidas ta karaktereid otsib ja leiab, kuidas kinos istudes ﬁlmi süžee jälgimise unustab ning hoopis pisidetailideni välja peetud kostüümikunstikutööst vaimustub. Ja minge kindlasti vaadake oma silmaga üle Rotermanni keskuse aatriumis Gerly teatrikostüümide näitus «Must. Valges», mis jääb avatuks 20. maini. Märkimata ei saa jätta ka valikut Eesti villadearhitektuuri paremikust (lk 20), kus oma eripalgelisi töid ja nende loomislugusid tutvustavad arhitektid Emil Urbel, Indrek Erm, Peeter Pere, Urmas Muru, Indrek Peil, Siiri Vallner, Karmo Tõra ja Sten Ader. Põige Londonisse (lk 26) näitab tuntumate turistiahvatluste kõrval ka teistsuguseid paiku: häid toidukohti, niisama nautlemise ja teistsuguse poodlemise võimalusi läbi kohaliku pilgu. Üle ega ümber ei saa ka ilust ja ehetest. Juveelimaailm on kehvas majadusolukorras ehtegurmaanidele vastu tulnud ja pakub trende, mis kestavad kauem ning valikut ehetest, mille valmistamisel on kasutatud poolvääriskive ja odavamat väärismetalli (lk 18). Klassikaline iludus, legend ja mis kõik veel, Marilyn Monroe, on suutnud viia ajalukku ka oma meigi. Marilyniks tegemist (lk 24) õpetab Hollywoodis koolitatud jumestuskunstnik Õnne Rudi. Ongi kõik. Head lugemist! Linda Raska Peegli toimetaja

Sisukord Persoon 6 Fantastiliste karakterite meister Gerly Tinn

Mood 10 Fenomenaalne ERKI Moeshow

Kokteil 16 Paluks midagi head…

Ehe 18 Iseloomuga, kuid lihtne

Arhitektuur 20 Viis moodsat villat

Klassikaline ilu 24 Marilyn Monroe meik, vaid värvilisem

Reis 26 Kevad kutsub Londonisse

Väljaandja: AS Postimees

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Linda Raska, e-post peegel@postimees.ee, tel 666 2578 || Reklaam: Villu Tammer, e-post villu.tammer@postimees.ee, tel 666 2173 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Fotod: Corbis/Scanpix/tootjad ||

Fantastiliste karakterite meister

Gerly Tinn Nädal tagasi täiesti ainulaadse ja erilise – oma muusikalikostüümide näituse «Must. Valges» avanud Gerly Tinn (33) jutustab oma elu õnnelikest pisiasjadest ja teatrikunstniku fantastilisest tööst. Tekst: Linda Raska

I Fotod: Madis Palm, Toomas Volkmann

toim) soovitas mind Nanette’i tegema, kuna mu sõbranna, teatrikunstnik Liina Tepand, ei saanud seda tööd parajasti vastu võtta. See tuli nagu taevakingitus ja võtsin töö vastu, aimamata, kui raske see kõik tegelikult on. Hüppasin vette tundmatus kohas ja ujusin välja! Mind huvitab eelkõige kostüüm, teatrikunstnikuks ei saa ma end nimetada, kuna ei valda lavakujundust. Paraku ei saa Eestis spetsialiseeruda kostüümikunstnikuks, aga mind isiklikult on selles ametis stilistitöö palju arendanud. Alati kui võimalik, ajan asja veidi teatraalseks. Armastan väga ajaloolisi

aame Gerlyga kokku just siis, kui tal on järjekordne hirmkiire periood. «Kui ma järgmise nädala üle elan, siis on tore.» Pidevalt heliseva telefoni kõrval leiab Gerly siiski aega korraks kohvitassi taha maha istuda ja mõtteid mõlgutada. Gerly on loonud teatrikostüüme muusikalietendustele juba 2001. aastast saadik, kokku teeb see kümme etendust. «Pildistasin portfoolio jaoks kostüüme, kui mu hea sõber Tanel Veenre, kes on Rotermanni keskuse aatriumi kuraator, ütles, et sul on nii palju ilusaid kostüüme, miks sa neist näitust ei tee. Siis mõtlesingi, et miks mitte. Tore on ju neid vaadata ja usun, et inimestel on ka põnev näha, missugune näeb kostüüm ligidalt välja – kogu see sära ja sätendus. Samuti uudistada, milliseid materjale on omavahel sobitatud, sest tuleb oskuslikult osata kasutada mitte alati kõige kallimaid ja kvaliteetsemaid kangaid. See on ju vana tõde, et odav samet läigib laval kõige paremini.» Et kostüümid üksi Gerly enda sõnul liiga lahjaks ei jääks, on näitusel üleval ka Toomas Volkmanni fotod pealaest jalatallani stiilipuhaste moeseeriatega Gerly kollektsioonist. Gerly pole kiitustega oma meeskonna – meikar, juuksur jt suhtes kitsi, sest oma tiimi peab ta õnnestunud töö juures kõige olulisemaks. Vabakutselise elu on alati tüüpilistest EKA moekateedri kasvandikest tükkmaad teatraalsema Gerly jaoks nauditav. Gerly Stiilipuhas komplekt Gerly lemmikperioodist – möödunud sajandi 20-30ndatest. stilistika on äratuntav, sest keegi teine ei julge nii palju vinti üle keerata, kitši, glamuuri ja litreid kuhjata. Ajaloolised kostüümidraamasid, hindan nende kunstnike tööd. Nii põnev oleks teha Dickinsonikarakterid, eriti 20. sajandi alguse kümnenditest, panevad Gerlyl silmades tulukesed aegset Londonit, aga mitte kõrgklassi, vaid hulguseid ja kerjuseid. Otsida ja leida põlema, nii et edasi jutustabki Gerly ise. põnevaid karaktereid. Vaatan alati suure kadedusega hinges BBC ajaloolisi draamasid, kus kerjusel on hambad ka puseriti tehtud, küünealused mustad, halb näonahk – märkan Teatraalsed tegelased ajaloost selliseid pisiasju, mida tavavaataja ei märka, aga mis aitavad karakterit luua. Kinos «Esimene lavastus, muusikal «No, No, Nanette», oli ühtlasi mu diplomitöö. See, et käies tundub ka aeg-ajalt süžeest põnevam kostüümikunstniku töö. Hindan väga Tim ma teatrisse sattusin, oli järjekordsete sündmuste kulg. Maiu Rõõmus (EKA dotsent –

Selline kunst ei sünni üksi, Gerly hindab tohutult oma tiimi, eriti kuldset abilist Kadri Varblast, ilma kelleta ei sünniks tema sõnul midagi.

Burtoni filmide esteetikat, samas vaimustun ka muinasjuttudest ja fantaasiafilmidest. Lugesin just hiljuti, et Tim Burton lavastab «Alice imedemaal». Ma pean ütlema, et olen väga kade kostüümikunstnik Colleen Atwoodi peale… Ostan endale koju päris palju filme ja esimene asi, mida vaatan, ongi Making of… Ei ole lihtsalt mingi seelik Suurte kostüümidraamadega saab vahel šlikerdada, samas kui väiksemat truppi riietades on igaühele just selle õige mantli ja seeliku leidmine isegi keerulisem. Ettevalmistamisaeg on päris pikk. Isegi kõige argisemate karakterite puhul ei ole üksõik, mida selga panna. Sa pead kõik läbi mõtlema – milline see karakter on, kust ta tuleb ning tema riidevalik peab olema põhjendatud. Väga suureks abiks on mul karakteri loomisel fotoalbumid, mida kodus lappan. Olen päris põnevaid albumeid erinevatelt reisidelt soetanud, ostan hea meelega turult tavalisi vanu fotosid. Karakterit otsides lappangi oma albumeid ja püüan visuaalset vastet leida. Mõtlen igale karakterile väikese ajaloo juurde. Mingid jooned on ju stsenaariumis kirjas, aga enda jaoks panen alati kõik eraldi kirja. Siis teen kollaaži, pakun sinna juurde kostüümikavandid, räägin lavastaja ja näitlejaga, kuidas mina seda näen. Reeglid on absoluutselt erinevad, kui lood kostüüme suurele lavale. Distants on äärmiselt oluline, aga samas peab kostüüm olema ka lähedalt vaadeldav. Kui kleidi ainus võlu on peenelt tikitud pärlirida kaeluses, siis pole seda näha juba kahe sammu kauguselt. Tuleb mõelda suuremalt, ja mis siin salata, ka räigemalt! Väikese saali tüki puhul on esteetika hoopis teine kui linnahalli etendusel. Mulle pakub võrdselt pinget nii suurte kui väikeste asjade tegemine, mille väljakutse on võib-olla isegi veel suurem. Unistus on teha tõsist draamatükki – Tšehhovit või Shakespeare’i. Magus tükk oleks ka fantaasia- või muinasjutufilm ja igasugune geišateema.

Võimatust võimalikuks Aeg-ajalt tuleb kasuks end välismaal tuulutamas käia, vaadata erineva tasemega

teatrit ja näha, mida teised teevad. Terava pilguga jälgin ja inspiratsiooni ammutan briti komöödiaseriaalidest, üks lemmik on näiteks «Little Britaint». Vaatan ja mõtlen: kui head kostüümid seal on! Siis mõtlengi, et saaksin olla kas või kärbes seinal ja vaadata, kuidas nad oma tööd teevad. Teine täiesti legendaarne seriaal on «Hercule Poirot». Ma oleks väga tahtnud olla selle seriaali loomise juures. Aga meie ja nende võimalused töö tegemisel ei ole kahjuks võrreldavad. Samas jälle teeb mittemillegi omamine leidlikuks (näiteks kui Londoni kunstnik Ellen Cairns käis siin Georg Malviusega «Hüljatuid», «Kabareed» ja «Miss Saigoni» tegemas, imestas ta meie leidlikkuse üle – kuidas saab mittemillestki midagi teha!?). Kui Comédie Française käis siin, siis vaatasin seda lava ja neid kostüüme ning ma ei kukkunud pikali. Olen käinud teatrit vaatamas Londonis ja New Yorgis, tehnilised võimalused on neil muidugi paremad, aga meie inimesed pole sugugi kehvemad. Just tehniliste võimaluste puudumine teebki kurvaks – vaatad suu ammuli, kuidas lava tõuseb, põleb, läheb pooleks jne. Hobuteraapia Minu elus on alati nii, et enne tormi on pikk vaikus. Hakkasin näiteks inglise keele kursustel käima. Aasta eest avastasin ratsutamise ja see on kõige toredam asi üldse! Kui teen Veskimetsas talliukse lahti ja hobuse pissihais lööb vastu, läheb mul nägu naerule. Vahetan riided ära, puhastan ja saduldan hobuse – see on lihtsalt nii teraapiline. Unustad absoluutselt kõik jura ära, mobiil on üleval korrusel. Käid õnnis nägu peas ringi ja annad hobusele porgandit. Õde küsis, kas ma ei karda. Ei karda. Olen küll paar korda hobuse seljast alla sadanud, aga kokkuvõttes on see minu jaoks nii rahustav ja teistsugune, täiesti teine maailm. Trennis käivad nii erinevad inimesed koos, vaatan neid, nad on kuidagi nii rahulikud. See on lihtsalt nii tore. Ja minu meelest on põnevam, kui inimene oskab autojuhtimise asemel ratsutada. Teine teraapiline asi on koertega jalutamine. Mu vanematel on kaks koera ja nende

Gerly Tinn

sündinud 25.02.1976 Viljandis; lõpetanud 1993. aastal Tallinna 20. Keskkooli ja 2001. aastal Eesti Kunstiakadeemia moekunsti osakonna; loonud kostüüme muusikalidele «No, No, Nanette», «Marilyn», «�e Cats», «Tutvumiskuulutus», «Georg», «Pipi Pikksukk», «Nii on meil moes», «Hull sinu järele», «Fantoom»; teinud stilistikat reklaamidele, muusikavideotele ja ﬁlmidele, kaastööd ajakirjadele Stiil, Eesti Naine, Anne, Stiina.

nägemine toob mul samamoodi hetkega naeratuse näole. Sellised asjad peavad olema. Muidu on nii, et teed kogu aeg ainult tööd, tööd, tööd. Võin öelda, et tänu hobidele olen rahulikum, rõõmsam ja õnnelikum. Ei ole sellist asja, et iga kell saan telefonile vastata ja tööle joosta. Töökas ja praktiline Kui tegin ükspäev taustauuringut kostüümikunstnike kohta, avastasin netist, et kõik kõvad kostüümikunstnikud maailmas teevad ka reklaame. Olin täitsa üllatunud. Nii nagu siin, on ka seal hakkamasaamise vajadus. Stilistitööl on oma võlud. Hea tunde tekitab see, kui näed, et inimene on rahul sellega, mis sa talle pakud. Eriti kui see on midagi erinevat ja ta hüüatab: oi kui ilus, kust sa selle said, issand kui hästi sobib! Kusjuures hetk varem võis ta öelda, et tema sellist asja küll selga ei taha panna. Igas töös tuleb ette rutiini, nii ka minu töös. Väga õnnelikud on need inimesed, kes saavad teha ainult seda, mis neile meeldib. Mul puudub igasugune tehniline huvi. Alles hiljuti sain suure surma peale koju arvuti. Ma ei tahtnud varem. Saadan siiamaani arveid ümbrikuga. Ja mul ei ole mitte mingit huvi õppida selgeks autojuhtimist, aga ma sõidan hobusega. Õmblemisega ei ole ma ka sina peal. Seda võin küll öelda, et olen vanusega palju praktilisemaks muutunud ja emotsioonioste, tahaks loota, nii palju enam ei soorita. Mul ei hakka käed värisema, kui trendihilpu allahindlusest ei saa. Kui raha välja käin, siis kvaliteetse, klassikalise ja kauakestva asja eest. Viimane kallim ost oli Armani vintage frakipintsak Londoni Portobello second handist. Minu jaoks ei ole üldse vähetähtis, kui kallis miski on, näiteks pole ma põhimõtteliselt nõus T-särgi eest 300 krooni maksma. Löö või maha, mina ei maksa! Mul on kapp riideid täis, millest ma enamikku ei kanna, mul on umbes 70 paari kingi, kuna olen täielik kingahull. Enne uue asja ostmist vaatan ja kaalun alati põhjalikult, võtan asja kätte ja küsin: Gerly, kas sul on seda vaja? Kui vastuargumente on rohkem

kui poolt, siis ma ei osta. Olen ostnud hetkeemotsiooni ajel palju asju ning mis siin pattu salata, need seisavad mul kapis ja ma pole neid üldse kandnud. Fenomenaalsed stiilinäited Stiilitunnetus on suurel määral kaasasündinud, aga seda annab ka arendada. Tänapäeval ei ole üldse raske olla stilist, tood aga kaks seelikut kohale ja juba oledki. Kõik kohad on meil super-, staar- ja megastiliste täis. Aga las olla, eks nad ise teavad. Mis mu erialasse puutub, siis ei käi ma kurja stilisti pilguga tänaval ringi ega arvusta mõttes inimesi. Üritan pigem talletada põnevaid karaktereid ja moevääratusi. Hästi põnev on tüüpe jälgida, aeg-ajalt mõtlen, et peaks lausa istuma Raekoja platsis fotoaparaat käes ja inimesi pildistama, seal kohtab täiesti fenomenaalseid stiilinäiteid. Aga on ka päevi, kui ma ei vaata absoluutselt, mis kaasinimestel seljas on. Tegelikult käivad ju eesti inimesed päris lahedalt riides. Tänavapilt võiks veelgi kirjum olla! Stiilseid inimesi on meil palju, aga härrasmehi ja daame on vähe. Neid on alati äärmiselt sümpaatne vaadata.»

Gerly Tinni muusikalikostüümide näitus «Must. Valges» ja Toomas Volkmanni fotod: • Kus? Rotermanni keskuse aatriumis • Millal? 17.04-20.05.2009 • Kes? Kuraator Tanel Veenre, modellid Ruth ja Katrina (MJ-Models), meik Katrin Sangla, soeng Anu Konze.

1982. aasta ERKI Moeshow valgete kleitide järgi lõi Tallinna Moemaja järgmisel kevadel oma kollektsiooni.

Signe Kivi tantsuhoos 1984. aasta šõule järgnenud peol.

Fenomenaalne üritus –

Kogu hingest Aafrika – Maire Val kleit 1984. aastast.

ERKI Moeshow Ilmselt on kõik kuulnud ERKI Moeshow prestiižist ja raskesti kättesaadavatest piletitest. Kitsast ühe ülikooli üritusest kasvanud professionaalsele moešõule aluse pannud moedisainerid ja -õppejõud Anu Hint, Anne Metsis ja Maire Valdma said kokku, et jutustada 1980ndate popimast üritusest. Tekst: Olga Rattik

I Fotod: Marin Sild, Märt Bormeister, erakogu

äpselt nädala pärast lõpeb konkurss oma kavandite esitamiseks selleaastasele ERKI Moeshowle. Käesolev aasta on eriline selle poolest, et viimast korda toimub ERKI Moeshow Eesti Kunstiakadeemia majas. Varsti lammutatakse see maha ja kool saab uue õppehoone. Juba üle 20 aasta saavad igal kevadel Eesti Kunstiakadeemia moetudengid võimaluse näidata oma tööd suurel laval. See pole konkurss, kus jagatakse kohti ja auhindu. Küll aga toimub konkurss ERKI Moeshowle pääsemiseks. ERKIst on saanud omaette kultusüritus ja võib väita, et Eesti esimene tõeline moešõu, sest enne kui tolleaegsed aktiivsed moedisainitudengid Anu Hint, Anne Metsis ja Maire Valdma oma kursusega esimese šõu korraldasid, ei toimunud siinmail eriti midagi. ERKI Moeshow kohta öeldakse alati, et see on 1982. aastal esimest korda ametlikult peetud üritus, aga kas enne seda toimus ka mõni mitteametlik moeüritus? Maire: Ei-ei. See oli ikka esimene, enne polnud isegi ideed. Anu: Omamoodi üritus oli Veenuse Kabaree, aga see ei olnud otseselt moesündmus. Anne: Jah, Signe Kivi vedas seda kabareed, aga ERKI Moeshow oli ikkagi esimene. Maire: Aastakümnete jooksul on ju loomingulist tegevust ERKIs tehtud väga palju. Kukerpillid kasvasid siit välja, enne seda veel Peoleo. See kõik oli tegelikult üks suur looming ja meie täiendasime seda oma oskustega. See tohutu vabadus tollases kinnises ühiskonnas paistis ikka väga eredalt silma. Kust tuli idee korraldada päris oma moeshow? Anne: Mina lugesin, et Saksamaal teevad üliõpilased ise moešõusid. See tundus nii absurdne. Tänapäeval on raske ette kujutada, aga tegelikult polnud sel ajal omaalgatus üldse popp. Maire: Mäletan, et kuulus Venemaa moelooja Vjatšeslav Zaitsev käis meil kateedris külas ja rääkis väga elavalt sellest, mis neil toimub. Zaitsev rääkis, et oi, pannakse lambikuplid pähe ja minnakse lavale. Ja kursaõde ütles: «Aga teeme ka. Miks meie ei või siis teha?» Anne ja kogu meie kursuse pealehakkamine viis lõpuks ürituse korraldamiseni.

Kes võttis ohjad enda kätte ja konkreetselt korraldama hakkas? Anne: Meie kursus korraldas. Nädala alguses tuli mõte ja nädala lõpus laupäeval oli šõu. Ja järgmisel neljapäeval, võidupüha eelpeol, tegime korduse.

Maire: Eks ta oli umbes viie-kuueliikmeline punt. Istusime koridoris ja haudusime moešõud välja. Lausa imeline, kuidas see mõte kõiki sütitas ja tegutsema pani. Tudengite osavõtt oli vabatahtlik ja kõik võisid oma ideid etendusele pakkuda. Kelle jaoks oli ERKI Moeshow mõeldud ja kas siis toimus ka konkurss nagu praegu? Anne: Kellel oli midagi tehtud, see näitas oma seljas. Mingit konkurssi ei olnud. Tekstiilikad lõid kohe kaasa ja naha omad. See toimus nagu tavaline ülikooli pidu, siis ei olnud selliseid klubisid nagu praegu, noored saidki kokku ülikooli tantsupidudel ja ERKI pidusid peeti kõige kihvtimateks. Maire: Enamuses olid ikka tudengid. Publiku seas oli lisaks koolirahvale inimesi linna pealt, sõpru-tuttavaid kodukandist, igasuguseid kunstnikke ja muid tegelasi. Rahvast oli tohutult ja kõik ei tahtnud äragi mahtuda. Anu: Samas oli üritus seotud ka õppetööga, esimestel kordadel kasutasime koolikappidest leitud ja koolis valmistatud mudeleid. Vaatajad olid need, kes parasjagu õppisid, ka teiste koolide tudengid. Info ei levinudki mujale, sest tegemist oli ikkagi kooli üritusega. Tänapäeva šõudel on meeskonna rollid täpselt ära jaotatud – modellid, soeng, meik, muusika, valgustus, tehnika, lavastus. Disaineri ülesandeks on muretseda vaid kollektsiooni valmimise eest. Mis vahendid olid tol ajal? Maire: Ega me osanudki organiseerida. Poisid ehitasid… Pidime olema nii kunstnikud, modellid, näitlejad kui lavastajad – see oli tohutult põnev. Suur osa ERKI tudengitest oli sellest haaratud. Arvan, et meid ühendaski ERKI vaimsus, mis etendust kujundas ja erinevast rahvusest tudengeid liitis. Anne: Esimese moešõu proovis tuli karjuda lava pealt, et nüüd on järgmine number. Aula kõrval võimlas oli riietumisruum, vahel oli kardin, kõik oli pandud rippuma redelite peale. See oli nii kohutav, organiseeritust polnud, kõik jooksid kuskil ringi. Vahele tekkis tohutuid hilinemisi. Terviku eest ei vastutanud keegi, ei teinud liikumist, ise otsisime välja riided, ise tegime soengud ja ise läksime lavale. Soeng oli sama oluline kui kostüüm! Anu: Mäletan, et tegin ühte liikumist ja poiste rida järgnes mulle. Kõik üritasid sammu pidada ja see oli väga koomiline. Mõtlesime, et võikski olla nii, et üks tüdruk teeb ees liigutusi ja noormehed püüavad abitult järele teha. Valgustus oli tavaline, tuledega ei mängitud. Mida esimesel šõul laval näha võis ja millega ise üles astusite? Anne: Esimesel aastal ei olnud mingeid autorite kollektsioone. Kõik tegid koos, igaüks tõi midagi ja nii sai kokku klopsitud. Kingad saime second handist, need jäid meile ja pärast tulid veel moodi ka. Igas etteastes oli viis kuni seitse komplekti, mõnes rohkem, mõnes vähem. Šõu algas kuskil kella 18-19 paiku. Maire: Mingid teemad sai ikka välja mõeldud – rahvuslik teema, roki teema, ruudu teema, valge

Anu: Mina küll mehele ei kiirustanud, tegin pärast ERKI lõpetamist kollektsioone Tallinna Moemajas ja Enelini ﬁrmas. Neid kollektsioone sai juba Euroopa Avangardi messidel tutvustada. Naljakas mõelda, et need ﬁrmad on lõpetanud, aga ERKI Moeshow elab edasi. See on suur saavutus.

ERKI Moeshow on…

ldma temaatiline

Maire Valdma, Anne Metsis, Anu Hint (vasakult) ei uskunud 1982. aastal, milliseid legende hakkab nende ürituse kohta levima.

teema… Autorikollektsioone hakati rohkem tegema 1984–85. Mul oli üks rätik, ilusa rišeljöö tikandiga ja lõikasin sellest julmalt ühe tüki ära, et teha suur uhke krae. Ruudulise teemas, mis oli kursusetöö, kasutasin taskuräti riiet. Kokku oli umbes kümme kollektsiooni ja kuskil tunnike see šõu kestiski, siis tuli korralik tantsupidu. Anu: Kõik vanad asjad otsiti kodus kappidest välja, kes mida leidis. Riietus oli komplekteeritud teemade järgi. Järgmistel aastatel tuli juba oma teema eest vastutada. Anne: Tantsupidu oli ikka peamine! Kas ERKI Moeshow mõjutas kuidagi tollast Eesti moemaastikku? Maire: Keegi ei julgenud seda meedias kajastada! Anu: Ega me ei arvanud, et mingit suurt kunsti teeme, kuid iga aastaga muutus suhtumine tõsisemaks. Minu kahe viimase aasta kollektsioonide teemad kajastasid minu jaoks olulisi hingelisi läbielamisi – inimeste varjatud agressiivsust, pooltoonideta elu nõukogudemaal. Eesmärgiks ei olnud mudelite müümine. Ivo Nikkolo võib-olla ainukesena mõtles selle peale. Anne: Nii palju oli see ehk moesündmus, et meil oli «Valgete kleitide kollektsioon»… Ja Tallinna moemajas oli alati selline tutvustus: Sellel hooajal pakume sellist värvi ja sellisest kangast… Järgmisel aastal oli neil «Valgete kleitide kollektsioon»! Legendid räägivad, et ERKI Moeshow oli midagi enneolematut ja skandaalset, nii et isegi miilits pidi sekkuma ning hiljem keelati üritus üldse ära. Anu: Mingit miilitsat küll ei käinud kedagi laiali saatmas. Anne: Ärakeelamise jutt tekkis mõni aeg tagasi moemagistrantide tehtud uurimistöös, kus õigete inimeste käest fakte ei küsitud. Lihtsalt ERKI Moeshow korraldamisega tegelenud Lee Reinula-Stern jäi 1988. aastal beebiootele ja pärast seda ei võtnudki keegi seda ülesannet enda peale. Nn sensatsiooni võis tol ajal tekitada ka Raekoja platsi kangapoest soetatud kuldse niidiga trikotaažkangast kleidikesega, millel kaks küljeõmblust ja traksid ning mis mitmel šõul laineid lõi. Maire: Tegelikult, üks skandaal oli, kus tõesti meie esinemine ära keelati. Tegime mingit üritust televisiooni jaoks 1984. aastal. Olime kas TIPi kohvikus või klubis, kursaõel Lena Ljutjukil oli üks tutiga teema ja tal olid juhuslikult kokku sattunud sinimustvalged tutid ning sellega oli probleem, kuna operaator võttis need korraga plaani ja terve meie esinemine keelati ära. See oli ka ainuke kord ja me olime väga pettunud, et terve päev vaeva ja ootamist, kuid siis ei näidatudki mingite tobedate tuttide pärast. Tema ei teadnud asjast mitte midagi, ta on ju venelane ja sinimustvalge oli täiesti juhuslik.

Tanel Veenre: Hardcore! Aldo Järvsoo: Säilitusaineteta loodustoode. Reet Aus: Mul on keeruline öelda, mis ta on. Ma võin öelda, mis ta oli minu jaoks, kui ma seda algatasin ja vedasin. See oli ainus sõltumatu moelava. Ma väga loodan, et ta on seda siiani. Liisi Eesmaa: Noorte talentide võimalus Eesti moeareenil ajalugu teha. See on hüppelaud ja vaba fantaasia mängumaa. Gerly Tinn: Vajalik kogemus. Piret Pupart: TeistMOODI. Lilli Jahilo: Eesti moemaastiku kauneim õis. Tiina Talumees: Olnud läbi aegade innovatiivne moemagnet ja kõige kättesaamatum vanadel aegadel, kui ERKI aulasse topitud publik rahvarohkusest tingitud õhupuuduses ja prožektorite palavuses vapralt moodi nautis ning end erilise ja väljavalituna tundis. Eve Hanson: Lõbusad ja töised tunnid õmblusklassis. Riina Põldroos: Seest siiruviiruline. Ketlin Bachmann-Põldroos: Palju ilusaid mälestusi. Marit Ilisson: Huvitav nii kogeda kui vaadata. Kristina Herodes: Ainulaadne võimalus nautida loomingulist eneseväljendust täiesti vabana reaalse moeelu piirangutest. See on noortele moefännidele ka suurepärane hüppelaud. Jaanika Terasmaa: Juba abiellumise või järelkasvu produtseerimise eas – vanust 22, n-ö viimne taks. Vassilissa: Visuaalne ja kontseptuaalne suhtlemise võimalus publikuga, läbi moe ja stilistika.

Kevad Kodusalongis!

1995 oli ERKI Moeshow n-ö taassünd. Mil moel erines see 80ndate ERKIst? Anne: Mäletan, et ilmetlesin, kuidas Reet Aus ohjad oma kätte võttis, Chuppa Chups suus – sponsorid! – ja teadis täpselt, kuidas asjad olema hakkavad. Alkoholifirmad olid uue aja sponsoriteks. Moe ümber oli palju filosoofiat, Ene-Liis Semper pidas telesaates maha pika jutu, tegi ka ise kollektsioone. Osalejaid oli nüüd rohkem ja enamik olid autorikollektsioonid. Gerly Tinn pani poistele kontsakingad jalga ja Hiina kleidid selga ning Vassilissa läks alasti üle lava – meie ajal sellist asja ei olnud! Mida arvate praegusest ERKI Moeshowst? Kas oskasite aimata, et see kujuneb nii oluliseks sündmuseks? Anne: Siis ei osanud midagi ette kujutada, prioriteedid olid ju teised – saada kõrgharidus, lõpetada kool, alustada oma elu, minna mehele… Maire: Siis ei osanud ette kujutada, et Eesti Vabariikki tuleb!

TARTU Ülikooli 5, Tartu, tel 742 3373 Avatud: E-R 11-18, L 11-15 kodusalong@kodusalong.ee

www.kodusalong.ee

Läbi kolme kümnendi Stilist: Olga Rattik • Fotod: Artur Sadovski • Modell: Ingrid Teesalu

1980ndad

Pluus Maire Valdma (ERKI 1983) Sukkpüksid 119 kr (Lindex) Kõrvarõngad 129 kr, pärlid 159 kr, käevõru 129 kr (Tallinna Kaubamaja) Kirju kaelakee 335 kr (Mango)

Kleit Anu Hint (ERKI 1984) Sukkpüksid 119 kr (Lindex) Kõrvarõngad 79 kr (Tallinna Kaubamaja) Käevõru 335 kr, sõrmus 235 kr (Mango) Tutiga kee 319 kr, mitmerealine pärlikee 579 kr (Friis Co) Kingad 8299 kr (Baldinini/Nero)

1990ndad

Kleit Riina Põldroos (ERKI 1997) Sall 450 kr (St-Martins/S'Nob) Kettidega vöö 340 kr (Zara) Hall pärlikee 159 kr, must pärlikee 239 kr, kõrvarõngad 79 kr (Tallinna Kaubamaja) Kindad 489 kr (Morgan de Toi) Kingad 7499 kr (Baldinini/Nero) Sukkpüksid 119 kr (Lindex)

Kleit Reet Aus (ERKI 1997) Kingad 1299.90 kr (Rocawear/TrendExpress) Leggingsid 179 kr, rinnahoidja 179 kr (Lindex) Kõrvarõngad 129 kr (Tallinna Kaubamaja) Kaelakee 289 kr (Expressions)

2000ndad

Kleit Jaanika Terasmaa (ERKI 2004) Kõrvarõngad 89 kr, sukkpüksid 119 kr (Lindex) Sinine käevõru 99 kr, pärlid 79 kr (Tallinna Kaubamaja) Kividega käevõru 585 kr (Mango) Saapad 1299 kr (Bronx/ABC King)

Kleit Lilli Jahilo (ERKI 2008) Kingad 2499 kr (Albano/Tallinna Kaubamaja) Sõrmus 79 kr, kõrvarõngad 129 kr (Tallinna Kaubamaja) Kollane käevõru 335 kr, tikandiga käevõru 395 kr (Mango)

Paluks midagi head… See lause on iga baarmeni õudusunenägu ja paraku tüüpilisim, mida küsitakse. Aga ühtlasi annab see baarmenile võimaluse näidata oma taset. Tekst: Linda Raska Fotod: Artur Sadovski

ui tahate baarmeni proovile panna, küsige see populaarne küsimus. Teeme proovi eelmise aasta parima, Lounge 8 baarmeni Heinar Õispuuga. Paluks midagi head! Kas alkoholiga või ilma? Alkoholiga! Kas sulle meeldivad magusamad, mõrudamad, hapumad joogid? Hapumad! Kas sooviksid pikemat ehk gaseeritud jooki või meeldiks juua kokteiliklaasist? Kokteiliklaasist! Eelistad sa melonit või õuna? Melonit! Siis saad melonimaitselise hapukama ja värskendava joogi. Nii tuleb professionaalne baarmen olukorrast välja. «Võin sulle anda pitsi viina ja öelda, et minu arust on see kõige parem jook. Aga kas ka sinu meelest?», selgitab Õispuu ja lisab, et baarmen on nagu psühholoog, kes peab kõikide klientidega hakkama saama. Seepärast ei hakka ka leti taga kunagi igav, sest kliendid on nii erinevad ja iga tööpäev on väljakutse. «Kunagi oli baarmeni ja ettekandja töö selline, mida ei võetud väga tõsiselt. Tegelikult on see päris tõsine töö, millega iga mees hakkama ei saa,» räägib Õispuu, kes ise küll leti taga enam nii palju aega ei veeda, kuid selle eest on välja mõelnud suurema osa Lounge 8 kokteilid, tegutseb baarmenide liidu juhatuses, täiendab end klienditeeninduse alal ja koolitab lounge’i ettekandjaid inimestega soojemalt suhtlema.

Kui vaadata menüüd, on kokteilid jaotatud kas ennelõuna, pärastlõuna või kogu päeva kokteilideks. Ühed tekitavad isu, teised on desserdi eest ja kolmandad sobivad igal puhul. Ostma meelitab Õispuu sõnul ikka kokteili nimi. «Sex on the beach» on nime poolest

vaieldamatu number üks. Samas läheb alati ka klassika – Cosmopolitan, Margarita jt. «Inspiratsioon tuleb erinevatest kohtadest, näiteks kokasaadetest. Vaatan, mis aineid seal omavahel kokku pannakse, teen proovi ja katsetan oma versiooni. Samamoodi leiab netist igasugu põnevaid retsepte, kohandan eesti maitse järgi, panen komponendid tasakaalu. Kui endal huvi pole, siis ei suuda ka midagi põnevat välja mõelda,» selgitab Õispuu. Kokteilide väljamõtlemine on loominguline töö, aga maitsete tasakaalustamine ja õigete komponentide lisamine suisa täppisteadus. Näiteks muudab sidrunimahl kokteili hoobilt värskendavaks. Aga mingil juhul ei tohiks kasutada kontsentraati. «See ei kõlba kuhugi, tapab maitse ära. Kui teeksin kaks kokteili, ühe sidrunimahla ja teise kontsentraadiga, saaksid maitsest kohe aru. Parem võta pool sidrunit ja pigista sisse, omahind tuleb küll kallim, aga maitse on hea ja inimesed tellivad teine kordki seda jooki.» Eestis töötamine ja kokteilide väljamõtlemine on Õispuule väljakutse. «Eestis töötavad maailma parimad baarmenid. Minu jaoks on baarmeni amet huvitav, sest juba omavaheline konkurents Eestis pakub pinget ja igav küll ei hakka. Saan oma ambitsioonid rahuldatud võistlustel käies.» Mai alguses lähebki Õispuu Hongkongi lahtistele meistrivõistlustele oma kokteiliga Pure Nature, mille retsepti ta ka Peeglile avaldas. Kliente nimetab Õispuu küllalt teadlikeks. Sellest ajast alates, kui lounge’id ja kokteilibaarid hakkasid pubide kõrvale tekkima, osatakse peale rummi ja koola ka midagi muud küsida. Isegi mehed ei häbene enam kokteiliklaas käes ringi käia.» See on osa kokteilikultuurist, selgitab Õispuu ja meenutab, kuidas varasematel aastatel oli ikka nii, et meesterahvas palus oma kokteili teise klaasi ümber valada. Maitse oli ju hea, aga kokteil ikka nagu naiste jook… Aga mida tähendab kokteilikultuur? «Minu jaoks on kokteilikultuur see, kui lähed pärast kinoskäiku tütarlapsega kokteilibaari, võtate mõlemad paar kokteili, siis tellid takso, saadad tütarlapse koju ja seejärel lähed ka ise koju magama. Naudid kokteile, sul on hea ja mõnus olla, aga ei joo end purju.»

Kokteilisegaja kuldsed reeglid · · · ·

koor tuleb alati lisada viimasena, muidu tõmbab tükki ärge blenderdage kiivisid ja passionvilju liiga kaua, seemned lähevad puruks ja jook kibedaks ärge unustage jääd lisada, see annab päris palju joogile juurde väike sorts laimi- või sidrunimahla teeb alati joogi (v.a koorejoogi, mis tõmbab happega kokku puutudes tükki) värskendavaks ja taandab alkoholimaitset

«Ärge kartke ise kodus kokteile proovida. Katsetage, mis sobib omavahel ja mis mitte. Kui ei tule esimene kord välja, siis visake minema ja proovige uuesti. Näiteks suvehakul on imehea võtta marju, panna blenderisse, lisada mingit napsu juurde. Kui endal kodus õnnestub, siis on ju eriti hea tunne ning pärast saabki igal oma sünnipäeval isikliku retsepti järgi valmistatud kokteili pakkuda,» õpetab Heinar Õispuu. Pure Nature (1) 2 cl Smirnoﬃ vodkat 4 cl Marie Brizardi jõhvikalikööri 6 cl värsket granaatõunamahla 2 cl Monin Choco-minti siirupit jääd Pane kõik komponendid šeikerisse, šeigi korralikult läbi, serveeri kokteiliklaasis ja kaunista. She Devil (2) 3 cl Bombay džinni 2 cl Amaretto di Saronno likööri 2 cl Monini maasikasiirupit 4-5 maasikat 1/2 tl rohelist pipart jääd Blenderda kõik komponendid, serveeri kokteiliklaasis ja kaunista maasikaga.

Cucumber Cream (3) 3 cl Bacardi Apple rummi 1,5 cl Monini kurgisiirupit Umbes 5 cm kooritud värsket kurki 80 g jäätist jääd Blenderda kõik komponendid, serveeri kokteiliklaasis ja kaunistada värske kurgiga. Smooth Care (4) 4 cl Bacardi Razzi rummi 2 cl Monini kiivisiirupit 2 cl Sour Apple de Kyeperi likööri gaseeritud vett jääd Pane kõik komponendid kõrgesse kokteiliklaasi, lisa gaseeritud vesi, sega, kaunista kiivilõikudega.

Iseloomuga,

Tiina Kaeseli praegust trendi järgivad lillemotiivid. Klassika, lihtsus ja rituaalsed ornamendid ei kao ehtemoest ilmselt kunagi, kuid trendid, mis ka eksklusiivja autorieheteni jõuavad, on muutunud ökonoomsemaks ja värvikirevamaks nii kivide kui materjalivalikus. Tekst: Linda Raska Fotod: A Galerii, Caprice Boutique

uveelimaailma trende kajastavad ajakirjad väidavad, et viimase aja läbivateks joonteks on loodusmotiivid, natuurilähedus ja skulpturaalne ilu: lille- ja taimemotiivid, loodusrahvaste sümboolika, klassika ja antiik. Isikupärastest ehetest ja trendidest Eesti juveeliturul räägivad A Galerii juhataja Anu Marie Saar ja Balti Kellade ASi juht Toivo Aalja. Et galeriist või butiigist soetatud ehe erineb kardinaalselt poe masstoodangust, kas või juba hinna poolest, kuulub selle juurde ka teatud isikupära ja lugu. Selle ehte tunneb lihtsalt ära ja enamasti ütleb see ka kandja kohta üht-teist. «Üldistusi tehes on suur hulk autoriehete kandjatest isikupära hindavad ja sageli loomingulistel elualadel töötavad inimesed. Samas leidub püsiklientide hulgas nii riigiametnikke, pangatöötajaid, ärimehi kui ka arste jne. Tähtis pole mitte see, millisel elualal töötad, vaid mida hindad; kas kirevat hooaja kaupa suurest kaubandusvõrgust või midagi erilist, mis on tehtud inimeste ja mitte masinate poolt,» räägib Saar. Aalja sõnul loeb ehtekandja kohta väga palju välja. «Juba vanadest aegadest saati on ehted näidanud inimese teatud kultuurilist ja sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ja eripära. Üks traditsioonilisemaid märke on olnud aegade jooksul kihla- või abielusõrmus. Palju kasutavad inimesed ehetena tähtkuju märke, käevõrusid erinevate kuuluvustunnustega jne.» Klassika ja ökonoomsus Kuigi väärisehted on tihedalt seotud selle kandjaga ning läbi aegade püsinud jooneks on klassika, saab ka siin välja tuua trende ja moesuundi. Üldiselt on aga nii, et mida erakordsem ja hinnalisem on materjal, seda kauem on ka toode ehtena moes. Ehtetrendides on alati omal kohal armastuse teema ning ka südame kuju. Vääriskividest võidutsevad kõrvuti endiselt armastatud teemantidega mitmevärvilised saﬁirid,

kuid lihtne suitsukvarts ja teised kvartsilised, akvamariinid, turmaliinid. Kividena kasutatakse veel rohkesti mitmesuguseid mäekristalle ja keraamikat. «Üheks läbivaks trendiks praegu on kindlasti ökonoomsus. Enamik tootjaid pakuvad vastavalt majanduse jahenemisele odavamaid ja ökonoomiat arvestavaid ehteid. Seda eeskätt odavamate materjalide arvel. Teiseks läbivaks trendiks näib olevat tohutu värvide paljusus. Seda eriti kivide, aga ka metalli valikus. Kulla ja hõbeda teema on alati seotud rohkem tarbija rahakoti paksusega. Seetõttu, arvestades praegust majanduse üldist kliimat võiks öelda, et hõbeda osakaal on tõusnud nii tarbimises kui ka tootmises. Samas on kulla osakaal ehetes endiselt palju suurem ja tähtsam,» selgitab Aalja. Kõige armastatumad «Sagedamini müüme klassikalisi ehteid, millel on püsivam väärtus. Moodi on tulnud vanad tehnikad, näiteks ﬁligraan. Suur huvi on rahvuslike ehete vastu: küsitakse nii sõlgesid kui kodarrahasid. Ka kividega ehted meeldivad endiselt paljudele inimestele. Lisaks on alati neid, kellele meeldivad modernsed ja huumoriga ehted,» räägib Saar. Rääkides moest, on Aalja veendunud, et korralikud teemantid istutatuna kulda ei lähe kunagi moest. «Üldiselt ongi ehtemaailmas kaks aja või moega seotud suunda: väärisehted, mis ei pruugi moest üldse minna ning moeehted, mis on reeglina moes umbes aasta või on valmistatud teatud elustiili tarbeks, mingi sesooni tähistamiseks ja neid kasutatakse vastavalt sellele.» Saar lisab veel, et kõige paremini müüb ikka hingega tehtud ehe ja selle tunneb alati ära. «Kuna inimesed on väga erinevad, eelistab osa tagasihoidlikumaid, teised jälle silmatorkavamaid ehteid. Nii nagu igal iseteadval naisel on vähemalt üks õmbleja valmistatud kostüüm või kleit, võiks tal olla ka ehtekunstniku poolt valmistatud ehe.»

Inspiratsioon iidsetest aegadest – kelti ornamentikaga käevõru.

Viis moodsat villat Tekst: Tiina Kolk Fotod: Kaido Hagen, Tarvo-Hanno Varres, SKAD Arhitektid, Martin Siplane, Raivo Tasso/Maaleht

Viimasel kümnendil on Eesti arhitektuuripilt rikastunud huvitavate omanäoliste ehitistega, mille seas on ka muljetavaldava vormimängu, üllatava materjalirakendusega ja nauditava kohatunnetusega eramuid – mis kõneleb arhitekti ja pererahva õnnestunud koostööst. Palju lihtsam on projekteerida ühiskondlikku hoonet või korterelamut kui luua tellija ettekujutusele vastavat kodu. Peegel valis tutvustamiseks viis eripalgelist tänapäeva otsiva vaimuga ehituskunsti iseloomustavat villat.

Villa Meriväljal

Arhitektid Emil Urbel, Indrek Erm Projekt 2003 Valmis 2004 Pindala 230 m2

Villa kuulub õigustatult Emil Urbeli kui stiilsete valgete kuubikute looja ilmekamate stiilinäidete esiritta. Tellija oli Urbeli büroo tegemistega kursis ja aimas, millise maja ta võib saada. Villa sünnilugu on lihtne ja selge nagu selle arhitektuurikeelgi. «Erilist arutamist polnud – tellija soov oli kolm magamistuba. Muus osas leidsime pärast esimesi eskiise üsna ruttu ühise keele,» meenutab Urbel. Tema sõnul on kõik lihtne – pole basseine, garaaže ega jõusaale. Maja esimene korrus on avatud õhtupoolsesse aeda, kus asub kaetud väliterrass. Tänavaliiklust varjab pikk paekivisein. Teisel korrusel on magamistoad ja väike saun, mille ees teine terrass. Ikka jälle õhtupoole. Materjalideks on väikeplokk ja soojustuskrohv, värvid valge ja must. «Kõik sai tehtud nagu plaaniti ja kõik olid minu meelest ka rahul. Sellega olengi eriti rahul,» märgib arhitekt ja nendib mõnuga, et nüüd kui plaanis on ka suvemaja ehitus, on tellija jälle nende büroo poole pöördunud: «Järelikult saime majaehituse ajal teineteise mõtetest-soovidest aru ja koostöö laabus.»

Sõlmes alumiiniummaja Arhitektid Peeter Pere, Urmas Muru Projekt 2004–2005 Valmis 2007 Pindala 266 m²

Hoone on teine metalliga viimistletud pereelamu Pere ja Muru loomingus. Esimene – ümmargune vaskmaja Tabasalu platool, pälvis 2005. aasta parima eramu tiitli. Alumiiniumvilla, mis asub kenas kohas, mõne kilomeetri kaugusel vaskse kuuega vennast, tellija oli varem arhitektidega koostööd teinud majade fassaadide plekitamise küsimuses. Oma soovi sõnastas ta lakooniliselt: kaks korrust ja äge! «Idee tekkis randmeliigutusest-paberisodimisest, ringirändami-

Villa metsas Arhitekt Sten Ader Projekt 2005 Valmis 2008 lõpp Pindala 280 m²

Tallinnas Kloostrimetsas asuva eramu idee hakkas kooruma asukohaga seotud tingimustest ja krundi eripärast – looduslikult väga kena kõrgete puudega ala botaanikaaia läheduses. Detailplaneeringu kohaselt oli ehitusala antud L-tähe kujuliselt puude vahele, mis andis arhitektile üsna täpselt ette ka hoone põhiplaani mõõtmed ja vormi. «Minu meelest oli ainuõige lahendus sinna paigutada ümbrusega suhtlev kohalikest looduslikest materjalidest maja,» lausub arhitekt Sten Ader. Tellija soovid olid klassikalised, ainukese erisoovina taheti saunale lisaks aurusauna, mistõttu saunakompleksist koos suure

sest, looduse vaatlemisest, ehk siis püüa tuult põllult!?,» keerab mälupilte ajas tagasi Peeter Pere. «Ehituseks lubatud ala oli mitmete piirangute tõttu pikk ja kitsas. Alustasime ruumide ritta ladumist ühest otsast, kui ehituspiir vastu tuli, siis pöörasime tagasi – valikut polnud – nii see maja sõlme läks. Ja arutatud sai palju.» Maaküttega eramul on traditsioonilise eesti kodu ruumiprogramm: elutuba, saun, magamistuba, lastetoad. Tegu on karkassmajaga, väljast kaetud alumiiniumiga, seest vineeri ja muude plaatmaterjalidega. «Loodetavasti oleme astunud sammukese lähemale millelegi erilisele. On see nüüd lihtne või keeruline, näitab aeg. Hea, et on uudishimulikke inimesi, kes soovivad kogeda uut,» on arhitektid projekti teostusega rahul.

eesruumiga kujuneski tõeline spaa. Elamu ruumiprogramm on eestlaslik. Esimesel korrusel asuvad elutuba, köök, spaa ning garaaž koos tehniliste ruumidega. Teisel korrusel on magamistuba, lastetoad ja külalistetuba, mis on ühtlasi raamatukogu ja töötuba. L-kujulise hoone moodustab kahest küljest lõuna- ja õhtupäikese poole avatud sisehoovi. Sinna on suunatud ka elutoa ja spaa suured aknad ning terrassid. Samas jäävad elutuba ja spaa teineteisest piisavalt kaugele, et anda spaa külalistele privaatsust. Elutoa ees oleval terrassil on ka väliköök kamina ja grilliga. Keset kööki asuvale tööpinnale kandub lisavalgust läbi katusekuplite. Hoone kandvateks konstruktsioonideks on kergkruusaplokkidest seinad, vahelaed on õõnespaneelidest, hoone konsoolne osa aga valatud monoliitsest betoonist. Fassaadis domineerivad kolm viimistlemata materjali: lehisest puitlaudis, mille ilme ilmastiku mõjul kogu aeg muutub, Haapsalu paekivi ja roostes plekk, millele aeg annab uue näo. «Projekt on realiseerunud sajaprotsendiliselt. Tellija nõudis ehitajalt täpsust igas detailis. Kõige rohkem küsimusi tekitas roostes pleki kasutamine, mille kestvuses me kahtlesime, aga lõpuks otsustas siiski tellija riskida ja panna julgelt mustast valtsplekist fassaadi osad roostetama. Tulemus on suurepärane,» kiidab arhitekt.

Villa Lokaator

Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner Konstruktorid Maari Idnurm, Juhan Idnurm EEB OÜ Projekt 2004 Valmis 2007 Pindala 197 m²

Eelmisel aastal parima eramu tiitli pälvinud Villa Lokaatori omanikele meeldis arhitektide Peili ja Vallneri projekteeritud Okupatsioonide Muuseumi hoone lahendus sedavõrd, et nad kutsusid tandemi oma kodumaja – mis tuli ümber ehitada vanast sõjaväebarakist – kavandama. «Ümbruskonnas on palju mahajäetud sõjaväeehitisi. Seal on kaunis loodus kummalises kontrastis inimtegevuse jälgedega ja sellest vastandlikkusest on suurel määral inspireeritud ka kõnealuse maja arhitektuur,» selgitavad Vallner ja Peil. Tellija erisooviks oli betooni eksponeerimine sees ja väljas koos vanade tellismüüride säilitamisega. Muus osas olid vabad käed. Eramu on väike, koos abiruumidega kokku alla 200 m². «Arhitektuurses mõttes uurisime võimalusi, kuidas kujundada selgelt eristuvaid ja isegi privaatsust pakkuvaid ruumiosi, säilitades visuaalse avatuse. Selleks tuli mängu võtta ruumi erinev kõrgus ning paiknemine mitmel tasapinnal. Pääs majja on mõnevõrra kõrgemal kui elutuba. Sisenedes avaneb vaade üle elutoa kaugusesse, puude tagant paistvale merele. Vaadet raamivad konsoolselt eenduvad ruumid elutoa terrassi kohal. Kõrgest elutoast eraldub madalama laega köögiosa,» tutvustavad autorid. Esimesel korrusel paiknevad avatud köögiga elutuba, saunaga vannituba, lastetuba (võimalik jagada kaheks toaks), hobituba (alguses plaanitud garaažiks), kütteruum. Teisel korrusel (tegelikult ainult pool korrust kõrgemal) on kaks eraldi trepiga ruumi – magamistuba vannitoaga ja külalistetuba. Kuna tellija eelistas materjalina betooni, otsustasid arhitektid ära kasutada selle konstruktiivseid omadusi. Kaks õhku tõstetud toakest terrassi kohal on andnud hoonele hüüdnimeks «lokaator». Tellismüüride säilitamine siseseintena ning robustne ja natuke kohmakas üldilme on samuti inspireeritud tellija tahtest. Silikaattellisest seinad on eksponeeritud siseruumis kolmes küljes. Merepoolne sein on klaasist, siit avaneb panoraamne vaade läbi puudesalu merele. Eesti geograaﬁline asend on selline, et merevaade ja päikesepaiste langevad harva kokku. Päike siseneb avatud eluruumi katusel olevate lõunasse suunatud suurte väljaastete kaudu. Majal on maaküte (veeküttetorustik põrandas) ja massiivsed välispiirded. Need aspektid tasakaalustavad elutoa suure klaasi soojakadusid. Lisaküttevõimalusena on hoone südames ahi. «Projekt on realiseerunud täielikult – tellija on kõik ideed omaks võtnud (või vastupidi) ja suudab nüüd iseseisvalt maja suurepäraselt täiendada ja kohandada. Eramu puhul on lõpptulemuse õnnestumisel oluline, et maja haakuks elanike eluviisiga. Sel juhul ei lõhu igapäevase elu käigus loomulikult tekkivad täiendused tervikut, vaid muudavad seda ainult paremaks. Eriprojekti järgi eramu ehitamine on inimesele suur väljakutse ja nii protsessist kui tulemusest täie rõõmu tundmiseks on oluline, et osapooled mõtleks samas suunas,» kinnitavad Vallner ja Peil.

Trapetsikujulise fassaadiga vaskvilla Võrus Arhitekt Karmo Tõra Ehitaja OÜ Selista Ehitus Projekt 2006 Valmis 2007 Pindala 320 m2

Vaikses Taara linnaosas asuv trapetsikujulise fassaadiga hoone on omanäoline. Et ehitusettevõtjast tellija oli varemgi arhitekt Karmo Tõra projekteeritud maju püstitanud, siis tundus talle, et nad saavad maailma asjadest sarnaselt aru… Eramu on püstitatud uuselamurajooni, kuhu esimesed majad rajati juba 1990ndate alguses. Piirkonnas on 1,5- ja 2-korruselised ehitised, mille ühiseks omaduseks lisaks korruselisusele on kald- või viilkatus. Krunt asub elurajooni serval ja selle üks külg piirneb pisikese paisjärveks paisutatud oja kaldaga. «Voolav vesi on juba ise suur osa arhitektuurist,» sedastab Karmo Tõra. Tellija mõlgutas mõtteid moodsa arhitektuurikeelega hoonest – ennekõike lamekatuselisest funkmajast. Kuna lamekatus polnud lubatud, pidi arhitekt leidma teise tee. Alguse sai kõik ikkagi ruumiplaneeringust. Majaomanikuna oli tellijal olemas vägagi hea ettekujutus ruumiprogrammist, ta soovis palju abiruume. «Lõpplahendus tuli suhteliselt kiiresti ja valutult. Tellija harjus ebatavalise vormiga, mis toetas igati töötavat plaanilahendust, midagi polnud tarvis eriti pikalt tõestada,» selgitab Tõra. Lisaks tavapärastele on eramus näiteks eraldi ruum suuskade hooldamiseks, pesukuivatamiseks ning koertele mõeldud tuba – mõistagi vaatega tänavale ja sissepääsule. Kinnistule projekteeriti ka eraldiseisev grillimaja, mis moodustab koos maja elutoa ja sauna eesruumiga sisehoovi – ning kust avanevad vaated villale ja paisjärvele. Maja põhiliseks kandekonstruktsiooniks on terasraamid. Välisfassaadis on kasutatud mosaiikkrohvi ja katus, mis sujuvalt seinaks üle läheb, on kaetud vasest valtsplekiga. Aknad on lahendatud kõik alumiiniumist klaasfassaadisüsteemis. Maja köetakse maakütteagregaadiga. «Projekt on tänaseks realiseerunud peaaegu sajaprotsendiliselt. Pärast hoone lõplikku valmimist olen alati seda külastades tundnud rahulolu selle eluruumi loomulikust valgustatusest, mis on tingitud eluploki pikast pea üle kogu eluruumi ulatuvast katuseaknast,» rõõmustab Tõra.

Monroe meik, vaid värvilisem Marilyn Monroe jumestuseks nimetatakse musta lainerijoonega piiritletud silmi ja punaseid huuli. See on klassika, mis sobib pea igaühele. Peegel õpetab, kuidas vaid paari minutiga teha mustast lainerijoonest värviline ja muuta hetkega kogu välimust.

Meik ja soeng: Õnne Rudi

І Fotod: Artur Sadovski І Modell: Aveli Jänes

ollywoodis Joe Blasco meigikoolis ilumeiki, ﬁlmi- ja teatrigrimmi õppinud jumestuskunstnik Õnne Rudi ütleb, et Marilyn Monroe meigi tegemisel on rõhk silmadel – lainerijoon on küllalt paks, ripsmetušši kasutatakse ohtralt ja sinna peale kindlasti kunstripsmed. «Ka kõige pikemate loomulike ripsmete puhul kannavad staarid punasel vaibal sageli kunstripsmeid, sest fotovälkude eredas valguses ei paistaks lihtsalt mustaks värvitud ripsmed üldse välja,» räägib Õnne.

Moodsama Monroe meigi saamiseks võib musta lainerijoone asemel teha värvilise, mis sel kevadel ja suvel eriti moes. Kuid lihtsa musta joone saab õhtul peole minnes muuta sügavsiniseks, kuldseks või roosaks ka lihtsate satiinvärvidega, mis kinnituvadki lainerijoonele ja nii pole vaja kahte erinevat meiki päeva jooksul teha. «Satiinvärvide

valik on lai ning neid pakuvad nii Gosh, Art Deco, Make Up Store, MAC kui ka eksklusiivja proﬁsarjad,» teab Õnne. Marilyni näoilme ja seksika kergelt suletud laugude taga on Õnne sõnul tema langev ülalaug. Seepärast joonistaski Marilyn endale tugeva lainerijoone ning fotograaﬁdele poseerides ajas lõua püsti, kergitas kulme ja vaatas poolavatud laugude alt meelalt kaamerasse. Ka erepunane huulepulk pole päris Marilyni meigiarsenalist, tema kasutas korallpunast, kuid hilisem ja tänapäevane tõlgendus kujutab tihti Monroed erkpunaste huultega. Peegli Marilyni muutumismängus kasutab ka Õnne kõige säravamat punast huuleläiget.

Tee meigipõhi, kandes nahale jumestuskreemi ning tupsuta see õrnalt puudriga üle, et meigikreem ﬁkseerida ja nahk matistada. Võid varjutada näoküljed kergelt päikesepuudriga. Silmade alla, põsesarnadele, lõua ja otsmiku keskele pane veidi heledamat puudrit. Kanna suure ümara pintsliga õrnalt peale põseruuž.

Kata silmalaud valge või heleda lauvärviga ja varjuta tumedama tooniga koopajoon. Selle leiad üles, kui tõstad näpuga kulmu, koopajoon asubki otse kulmuluu all.

Joonista hästi teravaks teritatud, pehme silmapliiatsiga (või kui sul on vilunum käsi, siis musta laineriga) joon silma sisenurgast välisnurgani. Mõlemast otsast on joon terav, välisnurgast kergelt ülespoole veetud. Kõige paksem on lainerijoon silmaiirise keskel. Jälgi, et joon saaks võimalikult ripsmepiiri ligidale ja heledat paistma ei jääks. Värvi ripsmed hästi korralikult ja võimalikult juurte lähedalt.

Kunstripsmete värvimisel toeta õrnalt ülevalt poolt näpuga, et mitte ripsmeid lahti tõmmata. Ülevärvimine on hea ka oma- ja kunstripsmete ühtlustamiseks.

Joonista punase huulepliiatsiga kontuur ja hajuta see kergelt huulte keskele, siis ei kulu värv nii kergelt maha ega jää inetut kontuuriranti. Seejärel kata huuled kas huulepulga või -läikega.

Väga oluline detail on ilutäpp. Esmalt tee tumepruuni teritatud silmapliiatsiga täpp ja paremaks kinnitumiseks kata see siis omakorda tumeda silmalaineriga.

Kui tunned, et tahad vaheldust ja mustast lainerijoonest võiks saada värviline, kanna lihtsalt peene ümara pintsliga satiinvärv lainerijoonele. Allapudisenud ülejäägid eemalda lehvik- või puudripintsliga, tehes kiire liigutuse väljapoole. Vajadusel värvi ripsmed uuesti üle. Kui otsustad kohe alguses värvilise lainerijoone kasuks ja teed seda satiinvärviga, jäta ripsmete värvimine kõige viimaseks, sest pudedat värvi peale kandes pudiseb seda alati ka ripsmetele.

Marilyniks tegemisel on kasutatud:

Ripsmepikendusteks sobivad poolikud välisnurga ripsmed. Selleks võib lõigata tavalised kunstripsmed keskelt pooleks või muretseda spetsiaalsed proﬁsarja välisnurga ripsmed, mida saab korduvkasutada. Välisnurga ripsmeid on ka mugavam ise peale panna kui tutikuid või tervet kaart. Ripsmeliimidest võiks eelistada läbipaistvat, mis on küll peale pannes valge, ent kuivab nähtamatuks. Musta liimiga on see oht, et kui kogemata läheb veidi viltu, siis on seda raske maha saada.

· meigipõhi: jumestuskreem L’Oréal Infallible, puuder L’Oréal True Match Mineral, Nivea põseruuž · silmad: lauvärv Nivea, lainer Make Up Story Cake Eyeliner, ripsmetušš YSL Mascara Volume Eﬀet Faux Cils, kunstripsmed MAC, satiinvärv Make Up Studio Shiny Eﬀects Pearl Extra · huuled: MACi huulepliiats Redd, L’Oréali huuleläige Glam Shine 6h – Timeless Ruby 502

Kevad kutsub Londonisse Samal ajal kui eestimaised kevadlilled end lumehangedest välja sirutama hakkavad, on Londonisse juba õitest pakatav kevad saabunud. Seetõttu ongi kevad suurepärane aeg Londoni külastamiseks ka neile, kelle jaoks linn juba tuttav on. Tekst ja fotod: Marje Murusalu

ondon on piirkondlikult väga varieeruv linn. Vaiksest vanastiilis piirkonnast võib sattuda otse keset ärihooneid või hoopis kärarikkasse boheemlaslinnaossa. See on linna sulatanud üheks tugevaks tervikuks ning ei saa öelda, et kesklinnas elaval inimesel mujale enam asja poleks.

Ida-Londonisse kerkis 1980ndatel uus ärihoonete piirkond Canary Wharf, kuhu nüüdseks on paljud mainekad äriettevõtted ümber kolinud ja mille suurde populaarsesse kaubanduskeskusesse minnakse kas või linna teisest otsast. Suhteliselt värske linnaosana on Canary Wharf huvitavaks arhitektuuriliseks kontrastiks lähedal asuvatele elamurajoonidele, kuid kevadisel ajal on kant meeldiv eelkõige tänu jõeäärsetele välikohvikutele. Kuna London on väga kosmopoliitne linn, avaneb siin hea võimalus proovida erinevaid rahvusroogasid. Brick Lane tähistab piirkonda, kus elab Bangladeshi kogukond, kuid eelkõige on see tänav, mis on kuulsaks saanud oma rohkete India restoranidega. Kuigi India köök on üleüldiselt saanud briti köögilt mõjutusi lauaetiketi ning ka suppide ja tee valmistamise näol, on Brick Lane’i restoranide India road juba seetõttu britilikud, et need on tehtud lääne inimese maitse-eelistusi arvestades, olles vähem vürtsised. Hoolimata faktist, et Londonis on eri kultuuridega linnaosi, on need siiski osakesed linna üldisest kultuuriruumist, andes lihtsalt omapoolse eksootilise kõrvalmaitse. Hiina kogukonna Chinatown asub Londoni kesklinnas mainekate muusikaliteatrite läheduses. Erinevalt oma räpakavõitu New Yorgi variandist, on Londoni Chinatown esinduslik ning ligitõmbav. Sissekutsuvate vaateakendega Hiina restoranidega kõrvuti tegutsevad sushibaarid. Hea restoranikogemuse võib saada sõltumata hinnaklassist. Hubane Bella Italia restoranikett pakub Itaalia toite keskmises hinnaklassis. Kallimasse hinnaklassi jääb suurepärase interjööriga luksuslik Sketch, mis on eriline eelkõige tänu oma suurejoonelisele 12-ekraanilisele videoinstallatsioonile, ent kus õhtusöök võib reisieelarvele veidi laastavalt mõjuda. Kohalike suur lemmik on erinevate omapäraste toiduainete müümisele orienteerunud Borough Market. Turg asub London Bridge’i külje all ning on üks maailma suurematest

ja kvaliteetsematest toiduturgudest. Põhitegevus leiab aset laupäeviti, mil turg nii müügilettidest kui ka rahvast pulbitseb. Eriliselt hakkab silma rikkalik juustuvalik, samuti erinevad maiustused. Tegemist on suurepärase kohaga suveniiride ja kingituste hankimiseks tavaliste turistipoodide asemel neile, keda Union Jacki embleem juba surmani ära on tüüdanud. Turu kõrval asub kalarestoran �e Fish, kus väidetavalt linna parimat Fish and Chipsi tellida saab. Vahetus läheduses kõrgub gooti stiilis kaunis Southwark Cathedral. Britid armastavad Londonit uhkusega tänapäeva kunstimaailma pealinnaks nimetada. On see tõde või mitte, igal juhul on tegemist väga kireva ja kosmopoliitse kultuuripildiga. Tate Modern on Londonis tuntud kui moodsa kunsti lipulaev, kuid selle kõrval on palju mainekaid muuseume ja galeriisid, mis sama palju tähelepanu väärivad. Neist nii mõnegi puhul hakkavad silma hoopis kõrvalised nüansid nagu näiteks omapärane asukoht. Hyde Park on üks kaheksast Londoni kuninglikust pargist, milles asuv Serpentine Gallery pakub põneva vahepeatuse pargikülastajale või huvitava näituseelamuse kunstisõbrale. Galerii juurde kuulub ka väike raamatupood väga suure ajakirja ja kunstiraamatute valikuga. Juba üheksandat aastat järjest ehitatakse juunikuus Serpentine Gallery Pavilion, mille sel aastal loovad arhitektid Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizawa. Kontrastina keset parki asuvale galeriihoonele, asub Londonis vaikne tänav – Vyner Street, mis peidab endas palju esmapilgul märkamatuks jäävaid galeriisid rohkete näitustega. Kuid iga kuu esimesel neljapäeval täitub tänav rahvamassiga, sest kõikides galeriides avatakse uued näitused üheaegselt. Tegu on rahvusvahelise moodsa kunstiga, selle aasta esimestel kuudel sai Londoni kunstipublik tutvuda ka Marko Mäetamme loominguga. Omapärase arhitektuurilise lahendusega Londoni põhjaosas asuv Barbican Centre ei ole ainult teatri, näituste ja muusikaürituste jaoks, vaid lisaks asub seal suurepärane kino, kus tavapärase popcorni asemel saab saalis hoopis veini nautida. Kel veel pole juhust olnud 3D ﬁlmist osa saada, siis lõunakaldal Waterloo metroojaama läheduses asuv suureformaadilise ekraaniga BFI IMAX kino ootab teid. Kuulsate Oxford Streeti poodide kõrval tasub tähele panna ka noorte moedisainerite turge, kust võib originaalse riideeseme soetada mõistliku hinnaga. Tuntumad neist on Camden Market ja väiksem Spitalﬁelds Market. Teatri, ooperi ja muusikalide piletid pole Londonis kõige odavamate killast, kuid hea õnne korral võib häid pakkumisi leida Leicester Square’i piletipoodides. Kui keskmise sooduspileti maksumus on 20–25 naela, siis viimase hetke piletite puhul võib hind poole odavam olla. Seevastu Londoni lääneosas paiknev Natural History Museum on loodushuvilistele külastamiseks täiesti tasuta.

SOODUSPAKKUMISED

kehtivad kuni 31.05.09 või kuni kaupa jätkub. Kogu eripakkumiste valik www.raidkivi.ee eripakkumiste all. STROMBOLI pöörlev

al 19 779 kr

COTOPAXI

26 108 kr

BILBAO metall

16 878 kr

MALAGA 02 kivi

27 965 kr

al 23 270 kr

30 716 kr

19 857 kr

32 900 kr

TALA

SIENA I

AVILA metall

GETARIA

7409 kr 8717 kr

12 558 kr 14 774 kr

20 834 kr 24 511 kr

12 923 kr 15 203 kr

UUS MUDEL!

Alates maikuust saadaval kvaliteetsed pliidid Lincar

TUTVUMISHINNAD!

REKLAAMI ESITAMISEL LISAALLAHINDLUS –10% Pliit AURORA 148

18 115 kr

Pliit 170 SL

8210 kr

Pliit 135 GN

10 515 kr

Pliit 145 GN

11 450 kr

Pliit GAIA 148 V

17 705 kr

TALLINN Pärnu mnt 139e/2, 11317 Tallinn, tel 677 6977, faks 677 6976, Kohila tn 2a, 11314 Tallinn, tel 655 6654, faks 665 6653 • E-post: kaminakoda@raidkivi.ee, koduleht: www.raidkivi.ee

Pliit GAIA 170 N

4770 kr

Peegel

1889.-

Valamu 500mm

Valamu 450mm

Valamu 550mm

599.-

489.-

589.-

Seina WC koos soft-close istmega

1739.-

WC komplekt alla-, tahajooks

1969.-

* hinnale lisanduvad paigaldustarvikud!

Vann 1700x700mm

Kõrge kapp

Valamukapp

2799.-*

3899.-

2239.-

Harmoonilise vannitoa sisustus ei pea alati sõltuma eelarvest. Selle parimaks tõestuseks on Saksa kvaliteetkeraamika tootja Duravit uus sari D-Code. Dieter Sieger'i poolt kujundatud D-Code on esimene soodsa hinnaga vannitoa kollektsioon, mis sisaldab nii sanitaarkeraamikat vannitoamööblit, dusialuseid, vanne kui ka aksessuaare. Hulgaliselt erinevaid sisustusvariante võimaldav D-Code on vannitoaseeria, mis sobib kõikidele kujuteldavatele vannitoa lahendustele, ning mida paljud on juba oodanud - võib-olla ka Sina? Pärnu mnt 160, Tallinn, tel 651 8316, www.wermstock.ee, e-mail: werm@wermstock.ee Rahu 2, Tartu, tel 747 6716, www.tetko.ee, e-mail: info@tetko.ee