Postimees, XXVII laulu- ja XX tantsupidu 2019 by Postimees

LAULU- JA TANTSUPEO ERINUMBER • JUULI 2019

LAULUPEOTULI lookleb enne torni jõudmist 33 päeva läbi kõigi maakondade LK 18−21

KUUSKÜMMEND KUUS

hoidis Rakvere pererühma näol pideva naeratuse LK 22−25

KAKSIKKÕVER

hüperboolne paraboloid ehk Kuidas uuenes laulukaare akustika LK 32−36

JANNSEN, HERMANN JA TÕNISSON uskusid laulupeo võimu ja väge

LK 44−50

KADRI VOORAND:

sisekõrva kuulamine vaikuses on väga raske LK 10−12

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Vanad sõbrad õnes mõttes – aga ainult mõnes mõttes – on laulu- ja tantsupidu ning ajaleht üksteist välistavad nähtused. Eeldab ju esimene kodust välja tulekut, hulgakesi koos olemist ning üleüldse aktiivset osalust. Kogu keha ja kogu vaimuga. Teine seevastu nõuab iseenda jaoks aja võtmist. Olgu paberlehe, arvuti või nutitelefoniga – ikkagi on lehe lugemine, nüüdsel ajal ka videote vaatamine tegevus, mida tehakse eelkõige üksi. Kuid nagu öeldud: vaid mõnes mõttes on laulu- ja tantsupidu ning ajaleht üksteist välistavad. Mitmes muus mõttes on ühisosa seevastu suur. Aktiivne osalus on suure rahvapeo puhul käegakatsutav, kuid ei puudu ka lehe juures. Ole sa või ihuüksi kesk põlislaant – ikkagi saadab ajalehe lugejat teadmine sellest, et ta ei ole ajalehega üksi. Esiteks on temaga muidugi lehe tegijad – ajakirjanikud – aga teiseks ka kõik need kümned ja sajad tuhanded, kes sama lehte loevad. Nõnda võttes on ka ajalehe lugemine üks võimalus olla hulgakesti koos – ja ometi päris üksi. Selles on midagi väga eestlaslikku. Nagu on äraspidises mõttes midagi väga eestlaslikku ka laulu- ja tantsupeos – kord üle aastate tuleme kokku, ületame sisemise üksinduseiha, naudime tihedalt koosolemise tunnet ja poeme pärast taas igaüks tagasi oma urgu. Võttes loodetavasti endaga Postimehe kaasa. Et olla küll üksi – aga ometi koos. Tänapäeva ajaleht ei paku ainult lugemisrõõmu. Lisaks kirjutatud artiklitele sisaldab ta värvilisi pilte ja jooniseid, samuti videoklippe ning lehetegijate loodud taskuhäälingusaateid. Siingi on paralleel laulupeoga kaudne, kuid ometi ilmne. Nagu ajaleht ei paku ainult lugemiselamust, vaid teritab erinevaid meeli, nii pole ka laulu- ja tantsupidu ainult laulmisele ja tantsimisele pühendatud sündmus, vaid ka võimalus kohata vanu ja uusi sõpru, olla koos perega, vahetada mõtteid ja uudiseid, nautida värskes õhus veedetud päevi ning tunda rõõmu liikumisest ja koosoldud ajast. Ilmselt ongi need paralleelid põhjuseks, miks Postimees ja laulupidu käivad juba 150 aastat ühte teed: oleme piisavalt erinevad, et teineteist mitte segada, ja piisavalt sarnased, et olla teineteisele toeks. Nagu vanad sõbrad ikka. PEETER HELME Postimehe peatoimetaja

Huvitavad faktid Juubelipeo tuli süttis 1. juunil kell 4.18 Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures

Juubelipeo tule tulemine kestab 33 päeva, mille jooksul läbib tuli 15 maakonda ja 4200 kilomeetrit

Tule teekonnal peatutakse 450 kultuuriloolises paigas

Laulupeol esineb 1020 kollektiivi rohkem kui 35 000 peolisega

Tantsupeo kolmel etendusel esineb 713 kollektiivi 10 540 tantsijat ja võimlejat

Rahvamuusikapeol esineb 74 kollektiivi 800 pillimängijaga

Toimetaja: Tõnis Poom, tonis.poom@postimees.ee Keeletoimetaja: Ester Põldma, ester.poldma@postimees.ee Projektijuht: August Tammik august.tammik@postimeesgrupp.ee Kujundus: Tiit Sermann Trükk: AS Kroonpress Väljaandja: AS Postimees Grupp • Eriväljaanne valmis koostöös Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA Kaanel: Tantsupeo 6.–8. klassi segarühmade liigijuht Ulla Helin-Mengel (vasakul) ja assistent Ingrid Jasmin. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Laulupeol esineb 25 väliseesti- ja 17 väliskoori 1555 lauljat ja pillimängijat

XXVII laulu- ja XX tantsupeo «Minu arm» ajakava Tule tulemine 1.06 (Tartu) – 3.07 (Tallinn)

Tantsupeol esineb 15 väliseesti kollektiivi

Ühiskontsert Tartus Maarja kirikus neljapäeval, 20. juunil Laulu- ja tantsupeo nädala algus pühapäeval, 30. juunil Tantsupeo peaproov-etendus neljapäeval, 4. juulil kell 15.00

Laulupeo eel toimus üle Eesti 296 maakondlikku eelproovi

Tantsupeo 1. etendus neljapäeval, 4. juulil kell 19.00 Tantsupeo 2. etendus reedel, 5. juulil kell 11.00 Tantsupeo 3. etendus reedel, 5. juulil kell 18.00

Tantsupeo eel toimus üle Eesti 333 maakondlikku eelproovi

Eesti Pank laseb ringlusesse 1 000 000 laulupeo 150. aastapäevale pühendatud 2-eurost käibemünti

Kontsert «Kannelde öö» neljapäeval, 4. juulil kell 21.00 Rahvamuusikapidu reedel, 5. juulil kl 14.00 Rongkäik laupäeval, 6. juulil kl 13.00 – 18.00 Laulupeo avakontsert «Õpetajale» laupäeval, 6. juulil kl 19.00 Laulupidu pühapäeval, 7. juulil kl 14.00

Põltsamaa jagab suvisel juubelipeol välja 180 000 supiportsjonit

Tantsupidu toimub 20. korda

Esimene tantsupidu toimus Tallinnas 1934. aastal

Tantsupeol toimub 3 identset etendust

Kokku on kavas 29 tantsu

Laulupidu tähistab oma 150 aasta juubelit

Laulupeol toimub 2 erinevat kontserti

Lõpusimman Maarjamäe lossipargis Pühapäeva 7. juuli õhtul on kõik lauljad, tantsijad ja muusikasõbrad oodatud Maarjamäe lossiparki, kus ansambel Justamendi eestlaulmisel toimub suure juubelipeo lõpusimman. Simmanil on võimalus muusikat kuulata, tantsu keerutada ja jätkuvalt äsja lõppenud laulupeo tunnet endas edasi hoida. Pidu jätkub hiliste öötundideni; kui ansambel hääli puhkab, on võimalik ise viis üles võtta. Justament alustab kell 22.00, enne seda saab alates kella 14.00 suurelt ekraanilt laulupeo viimasele kontserdile kaasa elada. Laulu- ja tantsupeo käepaelaga osalejatele pilet 3 €, teistele laulusõpradele 5 €, alla 8-aastased lapsed tasuta. Piletid müügil kohapeal alates kella 18.00st.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Kui tahame hoida Eesti riiki, siis peame hoidma laulupidu Laulupidu on üks neid nähtusi, mis tekitab enda ümber ilu, headust, puhtust ja turvalisust – kõike seda, mida terve Eesti vajab. Isegi kui inimene ei osale laulupeol, saab ta tegelikult sellest kaudselt osa väärtuste kaudu, mida see pidu loob. Väärtused ei sünni iseenesest, nende nimel on vaja pingutada. PEETER PERENS XXVII laulupeo kunstiline juht ja ideekavandi kaasautor aulupeod räägivad meile asjadest, mida kalliks peame. Oleme tänu laulupidudele jõudnud rahvana siia, kus praegu viibime. Tänavuse peo juhtmõte on «Minu arm». Minu jaoks on see minu isamaa ja minu emakeel. Laulupeo kava on koostatud inspireerituna meie elukultuuri kahest allikast – vanadest läänemeresoome juurtest ja tänapäevasest osadusest õhtumaise kultuuriga. Laulud ja orkestripalad on valitud nõnda, et nad peegeldaksid meie euroopalikkust ja samas ürgset maalähedust. Peo raamistik on tegelikult väga traditsiooniline – alguses kõlab ikka Mihkel Lüdigi «Koit» ja lõpus Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Nagu juba tavaks saanud, koosneb ka seekordne laulupidu kahest muusikaküllasest päevast – esimene päev on pühendatud meid eluteel suunavatele õpetajatele, laulukaare all kõlavad eesti muusika kaunimad ja olulisemad kooriteosed, uhke orkestri- ja kammermuusika. Mul oleks väga hea meel, kui see päev jääks peoliste meeltesse kui eestlaste omanäoline tänuavaldus kõigile õpetajatele läbi aegade. Teisel päeval ootab ees juba traditsiooniline laulupeokontsert, mille tarvis on heliloojad loonud rohkelt täiesti uusi ja uues seades teoseid, lisaks kõlab muidugi laulupidude klassika. Eestis väga pikka aega õitsenud koorikultuur on midagi, mis on meie rahvale ja riigile väga vajalik. Laulupeod on üks nähtus, mis on aidanud eestlastel algul rahvuseks kujuneda

Foto: Riina Varol

ja hiljem ka oma riigini jõuda. Omas keeles oluliste tekstide laulmine hoiab just meile omast ja vajalikku vaimsust ning ühistunnet. Soovin, et igaühel meist, kes me seda laulupidu koos loome, oleks peole kaasa võtta oma panus – oma

selgeks õpitud laulud, oma valmisolek ühiseks pingutuseks – siis saab sellest tõeline ühine jõud ja seejärel tõeline ühine rõõm. Soovin, et saabuv, meie ühiselt loodud laulupidu «Minu arm» toidaks rikkalikult eesti rahva vaimu kuni järgmise, uue laulupeoni!

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Aeg tantsupeo ettevalmistamiseks on liiga lühikene, et teha seda teistmoodi Tantsupeo repertuaaris on kõrvuti vana ja uus, rahvamuusika ja sümfooniline muusika. Palju on äratundmisrõõmu, aga rohkelt ka uut ja arendavat. Minu jaoks peitub peo juhtmõte «Minu arm» näiteks lapsepõlves vanaema heinamaal, kus ma oma onupojaga esimesed tantsusammud tegin. Tantsupeol kõnelemegi Eestimaa eri paikadest, sest igaühel meist on oma olulised kohad. VAIKE RAJASTE XX tantsupeo idee autor ja pealavastaja ui ma mõtlesin peo juhtmõttele «Minu arm», siis teadsin, et tantsupeo kavas peab kindlasti sees olema Eugen Kapi muusikale loodud Helmi Tohvelmanni tants «Külvajad», kuna selles on kõik, mida me selle tantsupeoga öelda soovime. Millegi kestmiseks tuleb selle eest hoolt kanda. Et me kestaks, peame hea seisma selle eest, et maa oleks küntud, külvatud ja hooldatud. Muidu ei kasva ka vili. Nii kanname meie hoolt oma eelkäijate haritud põllu eest ja püüame teha nii, et seda maad jätkuks ka meie lastele ja lastelastele. Sellel tantsul on minu jaoks väga sügav sisu ja sõnum. Helmi Tohvelmann on öelnud, et seal pole tähtis, kas külvatakse nisu või rukist. Oluline on see, et tantsus külvatakse ka ilu. Seesama tantsus nähtav külvamisliigutus tähendab meie elus väga palju. Sellesse liigutusse annab panna nii palju tundeid ja mõtteid. Tantsupidu on selline, nagu ta on olnud ka viimased aastakümned – väga traditsiooniline. Sel on oma teema, tantsud ja eesmärk on ka ikka ühes tantsimine, kus peo sõnumit annavad edasi tantsu sisu ja joonised. Hästi põnev ja minu jaoks meeletult suur õppimiskoht on olnud tantsudele muusika loomine ja uute seadete tegemine, kuna ma ei ole kunagi seda osa ettevalmistusest nii lähedalt näinud.

Foto: Riina Varol

Ma tahan, et tantsimisest tuntaks rõõmu. Ma soovin, et tantsijad jõuaksid tantsu sisse ja mõtleks, mida selle peoga öelda on tahe-

tud. Tantsida ei ole vaja pelgalt sammu, vaid mõtet, mis on selle tantsu sees. Emotsiooni peaks sealt õhkuma.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Kadri Voorand kuulab sisekõrva vaikuses

Kadri Voorandi, hinnatud džässihelilooja ja -lauljanna looming kõlab selle suve juubelipeol. Kuidas see sündis ja mida ta mõtleb laulupeost, muusika kuulamisest ja kirjutamisest? HENDRIK ALLA Postimees uidas hakkasite muusikat kirjutama tantsu- ja laulupeole? Olen korra laulupeorattas juba olnud ka ja kui iga päev muusikat teed, siis kohe esimesel hetkel ei taju selle ülesande mõõdet. Lähened pigem töiselt: ahhaa, on vaja, teeme. Hakkame kirjutama, salvestama, võtame ette! Ma olen harjunud kogu aeg töö sees olema ja kohe ei oska mõelda, kas see on nüüd tähtsam kui teised asjad. Ma teen kõike, nagu oleks see kõige tähtsam. Suurus ja tähendus jõuab kohale hiljem, kui saabub näiteks teadmine, et sajad või suisa tuhanded inimesed hakkavad sinu loodut endas kandma. Sellest, et minu kirjapandud noodirida oma sõnumi kaudu võib kasvõi alateadlikult mõjutada nii

paljusid, olgu nad siis kuulajad või lauljad, saab aru hiljem. Siis hakkad mõistma, kuidas saad nootidega minna inimestele koju kaasa ja milline võib olla laulu võim. Seekord olen seotud nii laulu- kui ka tantsupeo muusikaga. Tantsu «Kirisabalind» autor Kalev Järvela võttis minuga ühendust: «Tere, Kadri, teil on Youtube’is lugu üleval, ma tahan sellele pererühmade jaoks tantsu teha!» Kuna see oli liiga lühike, kirjutasin ühe jupi juurde, mis sai nimeks «Kirisaba». Ma olen Haljala kandis, valdavalt Lahemaal, sünnist saati neid laule laulnud, tantsinud ja pilliga mänginud. Oligi loogiline, et ise valin selle viimase jupi ja just sellise, mida oleks mõnus tantsida. «Kirisabalinnu» järgi olen ise tantsinud ja see laul mulle ka meeldib. Kalev Järvela seade muidugi erineb algsest tantsust üksjagu, aga natuke on seal momente ka originaalist.

Kadri Voorandi jaoks on ideaalne koht muusika kuulamiseks saun. Foto: Aivar Kullamaa

Laulupidu on isegi suurem väljakutse kui tantsule muusika kirjutamine, sest seal seda laulu lauldakse. Laulupeolaulude kirjutamine on hästi keeruline ülesanne: eelmise peo jaoks tegin kaks laulu ja nüüd jälle kaks. Tekste olen nii eelmiseks

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Kadri Voorand Sündinud Haljalas, laulis Eesti Koolinoorte Segakooris, mängis folkviiulit ema Viivi Voorandi juhendatud rahvamuusikansamblis, tantsis laste rahvatantsuringis. Õppinud džässlaulu Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja Stockholmi kuninglikus muusikakadeemias. Esinenud ja plaadistanud koos paljude koosseisudega: Kadri Voorand Trio, Kadri Voorand Group, Heliotroop, Tanel Ruben Quintet ja enda eestvedamisel loodud vokaalansambliga Estonian Voices jpt. Sel suvel ilmub album koos bassimängija Mihkel Mälgandiga «In Duo with Mihkel Mälgand».

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

kui ka selleks peoks otsinud väga kaua, see ongi kõige suurem katsumus. Olen virnade kaupa luuleraamatuid läbi lapanud ja ise üritanud tekste kirjutada. Millele valik langes? Segakooride laulu «Ära mind lahti lase» tekst on Triin Soometsa kirjutatud. Lastekooride laulu «Õnn ei tule pikutades» kirjutasin eelmiseks laulupeoks Virve Osila tekstile, aga siis see peokavasse ei sobinud ja jäeti välja. Ent lastele, kes said seda laulda, see meeldis ning nii ta levima hakkas. Siis võetigi see tagasi ja sobitati kavasse. Mul oli väga hea meel, et minu laul ikkagi laulupeole pääses ja veel sellisele tähtsale: 150-aastasele! Selle laulu tekst oli samuti pika otsingu tulemus ja minult oodati ka pigem liikuvamat lugu. Lastekoori tekstis võiks olla ka mõni selline moment, mis läheks hinge ka suurematele tüdrukutele. Lastekoor on hästi keeruline kooslus: osa on lapsed ja osa juba noorukid. Seega pead pakkuma midagi lastele ja ka nooruki hingele pai tegema. Lastekooris laulev neiu on ju tegelikult juba suur inimene, ta tunneb huvi ka täiskasvanute teemade vastu. Hästi raske oli leida teksti, mis sobib kõigile. Otsisin kuu aega lausa ahastades iga päev ainult teksti, sellist, mis kannaks õiget sõnumit ning heliseks nii muusika kui ka südame keeles. Kuidas käib muusika kirjutamine Kadri Voorandi moodi? Minul käib see eri moodi, vahel sünnib muusika enne teksti. Leida sõnu olemasolevale muusikale on keeruline. Enamasti sünnib tekst koos muusikaga või on ta juba olemas enne muusika kirjutamist. Tihti kasutan näiteks luulet. Klaveri taha istumist üritan edasi lükata nii pikalt kui võimalik, sest see võib tekitada niisuguse jämmimise olukorra, mille käigus naudid juba endale vana tuttavat käe sees olevat. Nii võid kustutada sisekõrvas peidus olevad uued ideed. Ma olen järjest enam üritanud just vaikuses kuulata

Kunstnik Maila Merilo tegi mullu jaanuaris samal ajal teiste Rakvere kunstnikega Kadri Voorandist portree, mis pandi hiljem välja näitusel «Meie, virulased!».

Kadri Voorandi looming laulu- ja tantsupeol Laulupeol lastekooridele «Õnn ei tule pikutades» Laulupeol segakooridele «Ära mind lahti lase» Tantsupeo popurrii pererühmadele «Laulu- ja tantsumängud Haljala kihelkonnast» (tantsu nimi kavas on «Kirisabalind»)

oma muusikalist mõtet nii kaua ja kaugele kui vähegi võimalik, et ma ei summutaks seda oma klaveriklimberdamisega ära. See on nagu unenäoga: kui sa selle kohe hommikul meelde tuletad, siis jääb meelde, aga niipea, kui ütled ühegi lause, mis ei ole selle unenäoga seotud, läheb meelest. Mul on meloodiaga sama lugu: kui üritan vaikuses oma peas kuulata meloodiajuppi ja proovin aru saada, mis asi see on, siis on lootust, et ma püüan ta kinni. Aga kui lähen kohe midagi klaveril proovima, siis esimene jupp tuleb välja, aga koos sellega kustub see, mis oleks tulnud pärast. Sisekõrva kuulamine vaikuses on väga raske ja nõuab väga palju distsipliini; ma olen seda harjutanud, aga alati ei õnnestu. Inimene on

nõrk: kui tuleb hea mõte pähe, siis tahaks ju kohe tulemust visandada. Kuidas te muusikuna oma kuulajateni jõuate, kuidas neid puudutate? Ma arvan, et isikliku loo jutustamise kaudu. Ma ei ole seda varem julgenud välja öelda, aga mingil hetkel annad endale aru, et kui oled laule luues emotsionaalselt siiras, siis paratamatult kirjutad läbi enese. Emotsioonikoodi lahti kirjutades vaatad ikkagi läbi enda elu ja kogemuse. Isegi siis, kui ma jutustan kellegi teise kirjutatud lugu. See ei pea alati tähendama sõnade laulmist, ka vokaliisi kaudu jutustan lugusid. Need laused, mida ma muusikaliselt ütlen ja mis ei ole alati sõnalised, kannavad alati minu enda tunnet ja kogemust. Kas teil on vahel olnud tunne, et see ei õnnestu, lugu ei jõua kuulajateni? Kui muusika aktiveerib kuulajas unistusi, lahendusi, tundeid, siis on hästi. Minu taotlus pole vaadake-nüüdkõik-mind efekt. Kindlasti ei saa meist keegi meeldida kõigile. Aga isegi kui ei meeldi, siis korda läheb neile ikka mingistki aspektist. Isikliku emotsionaalse info edastus loob aluse suhtluseks mistahes publikuga. Peamine on anda alus reageerimiseks kuulaja sees. Siis olengi teinud oma tööd hästi, kui olen käivitanud kuulajas ideid ja reaktsioone tema enda kohta. Kas ja kuidas te vabal ajal üldse muusikat kuulate? Ma sõidan väga palju autoga, mistap seal kuulan palju. Võib-olla see pole alati keerulisemat sorti muusika, mida on autos ohtlik kuulata. Aga sellist muusikat, mis nõuab tähelepanu, kuulan ma saunas. Minu saun maal on minu pühakoda, kus ma veedan tunde. Ma pole selline, kes käiks saunas pesemas. Ma käin saunas vaimu küürimas. Kuulan seal «Raadio ööülikooli» loenguid ja sellist muusikat, mida tahan tähelepanuga kuulata. Seal ma jaksan.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Erik Prozes/Postimees

Laula kaasa Üksi pole keegi

Puud ma laulan haljusesse

Kungla rahvas

Muusika: Tauno Aints (1975) rahvaviis Kuusalust, «Vana kannel» III, 642 Tekst: Urve Tinnuri (1953) Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga Dirigent Peeter Perens (1971)

lauleldusest «Uku ja Vanemuine» Muusika ja tekst: Karl August Hermann (1851–1909) Seade: Raimo Kangro (1949–2001) ja Kristo Matson (1980) Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga Dirigent Endrik Üksvärav (1980)

lauleldusest «Uku ja Vanemuine» Muusika: Karl August Hermann (1851–1909) Tekst: Friedrich Kuhlbars (1841–1924) Orkestriseade Kristo Matson (1980) Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga Dirigent Raul Talmar (1959)

Siis kui siud meid salvavad, siis kui, neavad, neavad kurjad huuled, neavad, meie üle valvavad, meie, nelja kaare, nelja kaare tuuled, koju käima ruttavad, koju, kadunute, kadunute vaimud, kätlevad meid kaaslased ja kaimud. Eeslauljad: Kaaslased ja kaimud, Järellauljad: kaaslased ja kaimud. Patsutavad, patsutavad turjaalle, naeratavad, naeratavad raugelt, vastu seistes, vastu seistes kurjaalle, lähedalt ja, lähedalt ja kaugelt, kuivatavad, hoides meid, hoides, silmaveegi, kuuma silmaveegi, keskel häid ja, keskel häid ja omaseid, üksi pole, üksi pole keegi.

Puud ma laulan haljusesse, puude oksad lehtedesse, lilleõied ehetesse, looduse kõik ilusaks. Lõi siis Uku inimesed, mehed, naised, vennakesed, maitsma lõbu igavesti – ilus oli vaadata. Tral-lal-la-la! Tral-lal-la-la!

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma, siis Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.

Mina olen lõbulooja, hingeilu ettetooja, tegin ilmast ilukoja, inimene õppis ka. Tral-lal-la-la! Tral-lal-la-la!

Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga, Läks aga metsa mängima, läks aga laande lauluga. Läks lauluga, läks lauluga, läks lauluga!

Sarvikut ei karda mina ega tema kurja nina, selle peale tõmban lina – Sarvikut ei salli ma! Tral-lal-la-la! Tral-lal-la-la!

Säält saivad lind ja lehepuu ja loomad laululugu, siis laulis mets ja meresuu ja eesti rahva sugu.

Eeslauljad: Üksi pole keegi, Järellauljad: üksi pole keegi.

Läks aga metsa mängima … Siis kõlas kaunilt lauluviis ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreid siis sai eesti rahvas näha.

Kõik koos Keskel häid ja, keskel häid ja omaseid, keskel häid ja, keskel häid ja omaseid, üksi pole, üksi pole keegi, üksi pole, üksi pole keegi. Foto: Eero Vabamägi /Postimees

Läks aga metsa mängima … Ma mängin mättal, mäe pääl ja õhtul hilja õues ja Vanemuise kandlehääl see põksub minu põues. Läks aga metsa mängima …

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Laulupeo esimene kontsert on pühendatud õpetajatele Laulupidu saab sel aastal olema eriti uhke. Juubeliaasta toob endaga kaasa nii vana kullavara kui ka uut tähendusrikkust. Pidu tuleb lausa nii suur, et tänavu on laulupeo esimene kontsert pühendatud suursuguselt just õpetajatele.

Foto: Eero Vabamägi/Postimees

ANGELA AAVIK Postimees -aastase laulupeo avaõhtu teemavalik pole olnud kuidagi juhuslik, vaid tänuavaldus traditsiooni kandjatele on hoolikalt läbi mõeldud. «Ideekavandit kirjutades sai selgeks, kui suur osa laulupeo ajaloost on lisaks muusikutele ja koorijuhtidele ka õpetajatel üldiselt,» räägib üldlaulupeo muusikaline juht dirigent Peeter Perens idee sünnist. «Nii omal ajal kui ka praegu on koorijuhtideks suuresti õpetajad, kes teevad igapäevatööd koolis ja klassi ees. Minule isiklikult tundub, et just eesti rahva hariduse usku olemine on meid toonud siia, kus me täna oleme – iseseisvasse Eesti Vabariiki. Laulupeo esimese päeva kontsert on võimalus öelda aitäh kõikidele koolmeistritele, kes on eesti rahvast läbi aegade juhtinud.» Kummardus õpetajatele väljendub dirigendi sõnul eeskätt selles, et terve kontsert on üles ehitatud Eesti heliloojate koolkondadele, nende õpetajate ja õpilaste loomingule. «Keegi on olnud alati kellegi õpilane ja sagedasti on see õpilane olnud siis kellegi järgmise õpetajaks,» avab ta õpetajate rolli Eesti muusikas. Nii on ka kontserdi kava saanud paika just juhendajaid ja õppijaid meeles pidades. Oma koha repertuaaris leiavad paljud Eesti muusika suurkujud. Selline kontserdi pühendamine kindlale osale ühiskonnast on laulupidude ajaloos pigem uus praktika. On olnud erinevaid kontseptsioone

Minule isiklikult tundub, et just eesti rahva hariduse usku olemine on meid toonud siia, kus me täna oleme – iseseisvasse Eesti Vabariiki. Peeter Perens

ja pidepunkte, kuid tänavu erilise tähelepanu pälvinud õpetajad on esimesed, kes personaalse tänukontserdi saavad. «Ega neid laulupeo esimese päeva kontserte pole eriti kellelegi vist pühendatud,» meenutab Perens. Eelmise, 2014. aastal toimunud üldlaulupeo esimese päeva mõte oli ajalootund. «Toonase kunstilise juhi Hirvo Surva mõte oli käia läbi kõik toimunud laulupeod ja võtta igaühest kaasa midagi tollele ajastule omast ja tähendusrikast,» selgitab koorijuht oma kolleegi valiku telgitaguseid.

Kas taolisest teemakontserdist võiks saada traditsioon? Perensi sõnul ei ole temal plaanis traditsioone tekitama hakata. «Kui traditsioonid tekivad, tekivad ise,» on ta kindel. «Minu asi pole tekitada järeltulevatele kunstilistele juhtidele kohustavaid ülesandeid. Seekord see mõte tekkis ja see mõte oli ühel hetkel nii tugev, et ei tekkinud isegi kahtlust.» Kuigi varem pole ühelegi ühiskonnarühmale pühendusega kontserti tehtud, on sügav mõtestatus alati laulupeoga kaasas käinud. Pildid ja videod muidu emotsionaalselt vaoshoitud eestlastest, kes pisarsilmi laulavad kodumaa armastusest, on alati olnud liigutav vaatepilt. Perens usub, et laulupidu ongi eestlaste jaoks enda sisu mõtestamise koht. «Arvatavasti on laulupidu ka eesti rahva sünnitunnistus,» lausub ta uhkusega. See teadmine on ajast aega olnud laulupeo tüvi ning aja jooksul tehtavad muudatused või lisandused seda ei murra. Et laulupeol kõik laulda saaks, proovivad korraldajad sel korral esimese päeva lõpus tekitada rahvaga ühe suure ühiskoori. «Püüame esimese päeva lõpus tekitada kooslaulmist,» soovib Perens, et iga suur ja väike laulupeoline viisi üles võtaks. Ühislaulu «Üksi pole keegi», mille sõnad on üleval ka laulupeo kodulehel, laulavad nii esinejad kui ka publik. Ka sel korral on peo kavas paljud armastatud kaasalaulmiseks mõeldud koorilaulud nagu Karl August Hermanni/Friedrich Kuhlbarsi «Kungla rahvas».

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Laulu- ja tantsupeo tuleteekond on tänavu veel erilisem

Tuleteekonna ajalugu ulatub viie kümnendi taha 1969. aastasse, kui laulupidu sai 100-aastaseks. Esimene laulupidu leidis aset Tartus, kuid sajandaks juubelisünnipäevaks oli laulupidu kasvanud mitukümmend korda suuremaks. ANGELA AAVIK Postimees õtted juubelipeo pidamisest Emajõelinnas heideti peagi kõrvale, kuna laulupeo häll oleks jäänud üritusele väikeseks. Samas oli soov Tartut kui laulupeo sünnilinna meeles pidada. Üsna pea pakuti välja idee süüdata tuli laulupeo hällilinnas ning tuua see pidulikult Tallinnasse. Toona läbis laulupeo tuli 15 rajooni, kõik said ühe päeva tuld enda käes hoida. Järgnevatel aastatel teenis tuli nõukogulikku poliitikat, süttides

enamasti Tallinnas Tõnismäel seal leegitsenud igavesest tulest. Uuesti sai elava tule tulemist näha alles 1990. aastal, mil Eesti Meestelaulu Selts saatis selle hobustega 195 kilomeetrit Tartust läbi

Mõtted peopidamisest 1969. aastal Tartus heideti kõrvale, kuna laulupeo häll oleks jäänud üritusele väikeseks.

Jõgeva, Järva-Jaani, Jäneda ja Lagedi pealinna. Tehnikateadlane Heino Ross meenutab tule tulemise uut algust, mil tollal veel Nõukogude võimu all olnuna oli teatud kõhklusi, aga otsustati, et asi tehakse ära. Ja tehtigi. Nagu öeldud, alates 1990. aastast on tuli igale peole toodud Taaralinnast ja iga kord mööda eri marsruuti. Näiteks 2009. aastal toimetati tuli mööda kauneid veeteid Tartust Pärnusse. Samal ajal süüdati tantsupeo tuli Kihnus. Tulede teekonnad ühinesid suvepealinnas ning sealt kulges teekond mööda merd peokohta.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Möödunud korral, 2014. aastal, tehti esimest korda tuleteekonna korraldaja leidmiseks avalik konkurss. Selle tulemusena saabus tuli Kalevi keskväljakule enam kui 10 000 kätepaari abil, kes jalgratastel selle läbi Eesti kohale toimetasid.

33 päeva ja 4200 kilomeetrit tulemist XXVII laulu- ja XX tantsupeo «Minu arm» teabejuhi Sten Weidebaumi sõnul pole tule toomisel kindlalt välja kujunenud tava peale selle, et tuli läidetakse Tartus. Seega kaaluti ka selleks aastaks ideid, kuidas teekond meeldejäävalt ette võtta. «Tekkis idee, et kuna vaatame vastu laulupeo 150. sünnipäevale, siis oleks tore, kui tee läbiks kõik Eesti maakonnad ja veel enam: maakonnad ise saavad kohapeal teekonna paika panna,» räägib Weidebaum. «Tuli on ennekõike

Kõige ekstravagantsema meetodina on valgalased lubanud kanda tänavust laulupeotuld suuskadel. Foto: Sille Annuk

Laulupeotuli asus selle väljaande trükkimineku ajal Viljan tule viljandimaalastele üle 12. juunil Põhja-Sakala vallas S

ndimaal. Naabermaakonna Pärnumaa esindajad andsid Sakala tee matkarajal Mullasambal.

Foto: Elmo Riig / Sakala

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

sümbol. Tuli kannab piduliku tõrviku ja tseremooniate kaudu laulupeo vaimu ja hõngu.» Sel korral on tule edasitoimetamise viisid erinevad. «Vanaaegne buss, Saaremaal Kaitseliidu džiip, kolmerattaline elektriauto, vahepeal anti tuli kanda tõukeratastel sõitvatele lastele,» loetleb korraldaja. Kõige ekstravagantsema meetodina on valgalased lubanud kanda tuld suuskadel. «Kui 150 aastat tagasi laulupidu pidades ei olnud ilmselt kõige julgematelgi eestlastel unistusi oma riigist ning haridust oli raske saada, siis nüüd leiutame oma vabas riigis elektriautosid,» muheleb Weidebaum. Tule tulemine võtab aega 33 päeva ja see läbib 4200 kilomeetrit. Korraldaja meenutab, kuidas sel teekonnal kohtus Saaremaal väikeste lastega, kes mängisid kellukestega. «See ongi nende jaoks laulupidu, sest laulupeole nad ise ei jõua, aga

peotule saatmine jättis neile sügava mulje,» räägib ta.

Muinastulede öö äratab peotule taas ellu Augusti lõpus toimuv muinastulede öö on traditsioon, mil rannad täituvad väikeste lõketega. «Kuna käimas on laulupeo juubeliaasta, kutsuvad korraldajad inimesi üles muinastulede ööl sellele suvisele teekonnale tagasi vaatama ja süütama lõkkeid uuesti nendel kohtadel, kust tule teekond läbi on läinud,» julgustab Weidebaum inimesi liikuma tulukestega suve lõpus ka sisemaale. Teed aitab leida tuleteekonna äpp, mis näitab reaalajas tule liikumist, jättes endast maha kultuuriloolise matkaraja, millel rännata või augustis muinastulede ööl tulesid süüdata. Sest 2019. aasta on ju Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Kuigi harjutatakse kooliaulas, Rakvere gümnaasiumi pererühm endale armu ei anna. Perekond Holsti – Aleksandr (vasakul), Sofia (keskel) ja Kristina (paremal) – silmist paistab, nagu tantsitaks juba suurel peol.

Kärisevad püksid ja ääretu hõivatus: kirisabalinnust saab pererühma arm Tantsul on juba selline võimas jõud, et see kasvab tasa ja targu tegija armuks. Võlu ja valu on teinekord nõnda tugev, et segi eestlasliku hingejõuga toob see edu, viies ka Rakvere gümnaasiumi pererühma suurele peole. Mis siis, et püksid rebenevad ja ajapuudus on ilmlõpmatu. ANU VIITA-NEUHAUS Virumaa Teataja n tants. On aeg. On augusti lõpupäevad 2018, kui tantsuõpetaja Eve Kübarsepp on kahevahel. Juba ammu pöörleb Rakvere gümnaasiumi pedagoogi peas mõte: mis oleks, kui osaleks juubelitantsupeol? «Võtaks julguse ja paneks kokku esmakordselt tantsumurule mineva pererühma,» sõnastab ta soovi. Varem lapsi juhendanud peda-

googile meeldib nii väga pererühma esitatav «Kirisabalind», et patt oleks idee maha salata. Ometi. Ta teab ja mõistab: olgu tantsuarmastus kui tahes suur, aga kust leida rühma peresid? «Inimesi, kes on valmis üle poole aasta panustama aega ja energiat,» selgitab Kübarsepp. See on valem, mille lahendust on isegi ühel õpetajal keeruline leida. Ta otsib esiti tuttavate seast, saab korda paar eitava vastuse – kel isad kaugel tööl, kel võõraga raske ühes rütmis

tantse seada. «Proovisin teha ka oma koolipere rühma. Aga mehi – neid polnud,» meenutab tantsuõpetaja. Ühel päeval kohtab Kübarsepp kohvikus tantsulapse Sofia ema ja teab kohe – kas nüüd või mitte kunagi! Nii päribki ta, kas nende pere võiks rühmaga liituda. «Jah, mina ütlen jah. Aga vaatame, mida isa ütleb,» kostab ema Kristina Holst talle seepeale. Üks tantsija on olemas, seda on aga vähe. Kuidas saada meeshing nõusse? Ütleks ta jah. Naine teab,

Foto: erakogu

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Rakvere gümnaasiumi pererühm teab, et ükski tants ei tule iial hästi välja ilma naeratuseta. Merlel ja tütar Arabellal on meeles õpetaja Eve Kübarsepa soovitus, mis paneb näo särama: ütle kuuskümmend kuus.

et kuna ärimehest abikaasa on nii hõivatud, ei saa tema teise eest otsustada. Õrnema poole luba ei pruugi reaalselt tähendada palju ja isegi üks kord nädalas leida proovidele aega võib olla keerulisest keerulisem. Ometi. Aleksandr Holst ütleb oma jah-sõna kiiremini, kui võiks arvata. On siin edevust või peibutas teda mõte juubelipeost? Ei. Tema lapse pilk – siin ei saa olla küsimustki. «Tütar vaatas mulle otsa ja ütles palun-palun-palun! Kui poleks palunud, poleks ma jah öelnud,» sõnab isa.

Rühmast sai pere Aleksandr Holst, kohalik Lääne-Virumaa poliitik ja edukas ettevõtja, on vihtunud palja ülakehaga tantsida peol nii, et käes olnud saunavihast ei jäänud suurt midagi järele. Ei, niimoodi ta pole tantsinud Tallinnas Kalevi staadionil, vaid kodulinnas Rakveres – Eesti meeste tantsupeol. Ometi ei tee Aleksandr saladust, et teekond tantsupeole pole nende kuude jooksul olnud kergete killast. «Ütlen ausalt, olen ennast ületanud ja juuli alguses saab seda veel tehtud,» räägib ta. Pöörle, keerle, hüppa ühel jalal, karga teisel – võtab võhmale küll ja annab puhuti tunda puusas ja seljas. Aga saab hakkama.

Kristina Holstil, tema koduperenaisest abikaasal on olnud lihtsam, omaaegne Kunda kooli üks esitantsijatest, kümme aastat jutti tantsupeol «Tuljakut» tantsinud naine on kogu aeg olnud ootusärev – kui palju on tantsupeos seda lapse ja noore inimese tunnet. Tema pärast oleks võinud minna juba ammu suurele peole. Holstide perekond on justkui tõestus pererühma nimele. Lisaks kahele vanemale tantsib seal ka tütar Sofia. Tüdrukuke, kes viib oma vanemad tantsupeole. Üheteistkümne aastane laps on tantsinud pool oma elu. Ilmselt tantsib ka ülejäänud elu, sest tantsupisik kasvab selle tüdruku sees ja tema suurim soov on saada tantsijaks. Selline kiusatus on ka tema sõbranna Arabella sees. Tüdrukud usuvad soovide täitumisse: tants jääb. Arabella ema Merle Tammre, Rakvere gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja treener, teab seda, kunagi on ta harjutanud võistlustantsus end parimate sekka. Sportlikul naisel jätkub võhma nii palju, et tal polnud tükk aega võrdväärset vastast. Pererühmas tehti siis nalja, et ollakse Merlele mehe otsingul. Igasse pererühma Virumaalt saarteni ja Harjust Võruni kuulub kaheksa täiskasvanut ja 16 last. Õpetaja Eve

Eve Kübarsepp

Naeratuse saamiseks on tantsuõpetajal lahendus olemas – tuleb öelda 66. Kuuskümmend kuus. Tasub proovida, sest nägu ongi siis nalja täis. Kohe.

Kübarsepp ütleb, et seltskond on tore, mõnus ja eriilmeline. Aleksandr Holst, Rakvere pererühma päikesepoiss, viskas ikka kõvahäälselt nalja, et tema teeb kõik, et edasi ei pääsetaks. Südames ta lihtsalt ei lootnud seda. Soovis ometi. Kristina Holst ütleb, et tema jaoks tekkis kauaoodatud ühine hingamine ettetantsimisel. «Siis olime kõik ühe asja eest väljas,» sõnab naine. Poistel sätiti kraed, tüdrukutel seoti vööd. Jaanuaris ja märtsis 2019 tuli seltskonna arvates ettetantsimine hästi välja. «Esmaspäeval läksime trenni ja palju oli halvasti. Hakkasime nullist,» sõnab Aleksandr Holst. Siiski päris nii ei olnud. Vähemalt nõndamoodi ütleb õpetaja Eve Kübarsepp. «Muidugi ma ütlen, et alati

saab paremini. Aga olen rahul. Panna sügisel rühm kokku ja teha ühte liigutust on suur väljakutse,» sõnab Kübarsepp. Ometi laseb ta eksida, sest kui ei proovi ega eksi, siis ei õpi. Selles on ta veendunud. «Lootsin peole pääseda, aga muretsesin, kas minu rühm satub 60 valitu sekka,» räägib Eve Kübarsepp. Kuni 4. mail saabus kiri, et nad on edasi pääsenud ...

Püksid jäid jalga Lääne-Virumaalt on suure tantsupeo murule asja vaid kahel pererühmal. «See polnud napikas, vaid ülikindel,» sõnab Aleksandr Holst. Jaa, just nimelt, rahvatantsuansambli Tarvanpää pererühm on profid, nende jalad on julgelt, elegantselt ja perfektselt tantsu keerutanud aastakümneid. Aga Rakvere gümnaasiumi pererühm harjutas eestlasliku visadusega edasi, nõndamoodi, et alles hiljaaegu rebenesid usina harjutamise ajal Aleksandril püksid. Tütar Sofia ütleb seepeale, et tõesti nad tantsivad hästi – paneks kohe viie. «Miinusega,» täpsustab ta siis. Miks? Võimalik, et isa pükste pärast. Kuigi Aleksandr oli nii osav, et suutis ühe käega pükse üleval hoida ja teisega edasi tantsida. Sedaviisi, et püksid jäid jalga. Jumal tänatud. Kindel see, et oskus on tal käes ja püksid jalas, nii et tantsupeol on teda raske üllatada. Selle, millega eestlased pole sina peal – naeratuse – saamiseks on ka tantsuõpetaja Eve Kübarsepal lahendus olemas – tuleb öelda 66. Kuuskümmend kuus. Tasub proovida, sest nägu ongi nalja täis. Kohe. «Ootan, et see tantsupidu juba läbi saaks. Tunde pärast. Kõige võimsam tunne on siis, kui tants saab läbi ja kõik 60 gruppi seisavad seal tantsuplatsil ja midagi on tehtud. Siis on peretunne,» sõnastab Aleksandr. Võimalik, et see pidu poeb nii ta hinge, et tätoveeringuga kaunistatud mees püüab ka kuidagi selle tähtsa sündmuse oma kehale talletada. «Tattoo tantsukeeles? Kirjutan tantsuõpetaja Eve nime,» sõnab Aleksandr Holst muiates. Ikka õpetaja pühendumuse pärast. Tantsu pärast. Peo pärast, milleni napilt paar nädalat.

Foto: erakogu

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Pererühmade liigijuht Kalev Järvela: usun, et «Kirisabalind» tuleb emotsionaalne Pererühmade idee autor on XX tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste. Tema idee hakkas idanema sellest, et maakoolides on lapsi vähemaks jäänud ning seetõttu ei ole neil enam tihtipeale võimalust tervet rühma moodustada. Pererühma kaudu saavad ka väiksemad piirkonnad võimaluse peol osaleda. Pererühmades saavad lapsed ja täiskasvanud hakata juba harjutades koos tantsima, mitte ei kohtuta esimest korda alles harjutusväljakul Tallinnas. Oleme kaks liiki kokku pannud, pererühmades saavad kaasa teha lapsed 1.–5. klassini. Vanemate osas piiranguid ei ole ning tants on jõukohane kõigile. Tantsupeol osaleb 61 pererühma, kokku enam kui 1400 tantsijat, kes saabuvad tantsumurule väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad. Nende hulgas on ka üks rühm Soomest ja Inglismaalt. Pererühmadel on kuueminutiline tants «Kirisabalind», mis

koosneb kolmest osast: esimesed kaks on mängud, viimane osa inspireeritud konkreetsest tantsust «Kiiguri-kaaguri». Kogu tants on seatud tänavuse peo jaoks ja sündinud pärimuslikust materjalist. Inspiratsioon tantsu loomiseks tuli vokaalansambli Estonian Voices repertuaarist, kes on ka tantsu muusika autor ja esitab seda tantsupeol ise. Oleme selle üle väga uhked ja ootame põnevusega Kalevi staadionil tantsimist. See, mis väljakul toimuma hakkab, sünnib seal ja siis. Esituse võlu saab kohapeal tunnetada ja nautida, aga usun, et see tuleb emotsionaalne. Pererühmades tantsivad enamjaolt lapsed koos oma emade-isadega. Tihti on nõnda, et vanemad on algajad. Neil on seda tantsurõõmu ja mängulisust. Tants ongi ju mäng või siis nagu ütles minu õpetaja Mait Agu: «Tants on emotsiooni väljendus!»

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Kihnu naiste kördisabade alt paistavad Kalevi staadionil pitsid Kihnu naisrühma Pitsid Paistvad juhendaja Silvia Soide oli parasjagu Kanadas oma fotonäitusega «Kihnu elu mustrid» ja lähedastel külas, kui tema telefon teatas sõnumi saabumisest. Tal hakkasid käed värisema nähes, kellelt saabus teade teisele poole maakera. SILVIA PALUOJA Pärnu Postimees ulgesin teate lõpuni lugeda ja sain teada, et Pitsid Paistvad pääses tantsupeole. Hakkasin suurest rõõmust nutma, õde tuli ja kallistas mind, see oli võimas moment,» räägib vanaemapoolsete Kihnu juurtega, Kanadas

kasvanud ja kihnlasest armastatu leidnud 32-aastane Silvia sellise õhinaga, nagu oleks see sõnum tal mobiiliekraanil taas ees. Tosina tantsijaga naisrühma pääsemine 20. üldtantsupeole «Minu arm» läbi tiheda ettetantsimiste sõela läheb Kihnu ajalukku, sest see on esimene kord, mil täiskasvanud lähevad suurele peole. Varem on pealinnas osalenud kohaliku kooli

õpilased, viimati tunamullu 12. noorte laulu- ja tantsupeol «Mina jään». Soidel on üldtantsupeo kogemus ajast, mil ta tantsis Vancouveri rahvatantsurühmas Kilplased, mis võttis osa 2009. ning 2014. aasta suurüritusest, ja tal on ka üldlaulupeo kogemus. «Kilplased olid nii lahked, et lasid mind nendega tantsida ja õppisin sammud kodus video järgi

Foto: Silvia Soide

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Tuju on parim pärast teist ettetantsimist.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

selgeks. Sama oli ka naiste tantsupeoga, mille tantsud õppisin oma Kihnu köögis,» lisab ta.

Kõlavaim nimi ja kõvad ponnistused Endise kodulinna naisrühmaga esines eesti rahvatantsu armunud Silvia juba Kihnus elades 2016. aastal, kui Jõgeval toimus teine Eesti naiste tantsupidu «Mehe lugu». Ta õppis liikumise selgeks ning kuulas video vahendusel tagasisidet rühma juhendajalt ja kui Vancouveri eestlased Eestisse jõudsid, andis koos nende ja teiste peolistega esinemise eel liikumisele viimast lihvi. Liivi lahe suurimal püsiasutusega saarel kanda kinnitanud, hakkas lapsest peale tantsinud Soidele silma seade, mille oli teinud Tallinnas tegutseva rahvatantsuseltsi Pääsuke juhendaja Rauno Zubko. Kuna lähenemas oli naistepäev, kutsus ta 2016. aasta veebruaris tüdrukud kokku ning hakkas nendega vaikselt harjutama. Märtsist jõudis kihnlastele käed-jalad-tööd-täis aeg augustisse ning suve lõpupeol astus Silvia koos oma tüdrukutega publiku ette Zubko seatud tantsu ja «Simmanipolkaga», tasuks publiku palav aplaus.

Pärimustants kasvab kihnlastesse ajast, mil nad kõndima on õppinud, kuid Kanadas kasvanud Silvia Soide sättis lati kõrgemale. «See oli kõik sellel aastal, midagi rohkemat ei olnud. Sõitsin jõuludeks Kanadasse sugulaste juurde ja kui tagasi tulin, siis mõtlesin, miks me ei võiks uuesti kokku tulla, vahelduseks Eesti autorite tantse õppida,» meenutab ta paari aasta tagust õhinaga alustamist. Samal ajal pani Kihnu rahvamaja juhataja Veera Leas kok-

Silvia Soide on Kanadast Vancouverist pärit eestlanna, kes 2008. aastast elab Kihnus ja tegeleb fotograafiaga.

ku segarühma, sest lähenemas oli kihnlaste suve suurüritus, kalureid ja kalandust kui traditsioonilist eluviisi väärtustav merepidu. Pärimustants kasvab kihnlastesse ajast, mil nad kõndima on õppinud, kuid Silvia Soide sättis lati kõrgemale. Uusi ja omaloomingulisi tantse harjutades ja esinedes jõudis mõte aasta tagasi mais tantsupeoni ning naisrühmade esitatavad «Oti rattad» ja «Targa rehealune» said iganädalase treeninguga aina selgemaks. Rühma liikmed hääletasid pakutud nimede hulgast endale kõlavaima, see on Pitsid Paistvad. Kes ristiema oli, juhendaja öelda ei tea, kuid kihnu keelele omase nime mõtte seletab Soide lahti sedasi: «Kui Kihnu naine tantsib, siis vahepeal tema kört nagu lendab ära ja vahepeal on näha alusseeliku valget pitsi.»

Koolitüdrukud teistmoodi riietatud Mõte minna tantsupeole oli nii haarav, et paar tüdrukut, kes olid kodusaarelt õpingutega jõudnud pealinna, harjutasid samme üksinda peegli ees ja jõudsid pühapäeviti Kihnu proovidesse. Üks tantsija loobus töö pärast suurele peole sõitmast juba varakult ning tema asemele pidi juhendaja leidma asenduse, et rühmas oleks püsivalt 12 naist. Aga elu on ettearvamatu

ja nagu ütleb Soide, oli teekond tulemuseni raske: mullu oktoobris oli tal vaja minna hüppeliigese operatsioonile ning vahetult esimese ettetantsimise eel suri tema vanaema ning ta pidi lendama Kanadasse matustele.

Kihnlastele tuli tavapärase juhendaja ajutisel puudumisel missioonitundest appi ülikogenud rahvatantsujuht Ülo Luht. «Teadsin, mis ees ootab – pinge ja töö ja pühendumine. Tantsupeo kava kahe tantsu õppimine oli tehniliselt raske, aga naised olid väga pühendunud ja minuga proovides isegi siis, kui olin vihane, aga nad said väga ilusasti hakkama ja olen nende üle uhke,» kiidab Soide oma rühma liikmeid. Hüppeliigese operatsiooni järel ei tohtinud Silvia kuu aega jalale toetada, kuid ega vanarahvas ütle asjata, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kihnlastele tuli missioonitundest appi kogenud rahvatantsujuht ning mitme suurpeo

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Silvia Soide

likud tantsud, et meie ei saa ilmselt nendega hakkama. Aga ära tegime ja saime kiita ka veel!» Joanna ei eitanud, et ühele ajale sattunud põhikooli lõpetamine ja suure peo ettevalmistused nõuavad tõsist pingutust, kuid ta saab hakkama ning suurpidu annab uue kogemuse.

Naisrühma Pitsid Paistvad juhendaja Silvia tugineb kogemusele ja entusiasmile: ta ei ole ametlike paberitega rahvatantsujuhendaja. Sangastes Eesti-Läti koostööpäevadel esinemine 2018.

üldjuht ja pealavastaja Ülo Luht. «Jumal tänatud, meil oli Ülost suur abi, mina ei saanud ju midagi teha. Iga kord, kui proovisin karkudele püsti saada, natukene rääkida ja seletada, hakkas ta riidlema: sina pead istuma, ei tohi jalgadel olla. Hoolitses minu eest,» räägib Soide. Esimesel ettetantsimisel veebruaris Pärnus oli rühmas kaks asendustantsijat, üks neist matustele sõitnud Soide asemel. Naisrühmade liigijuhi Erika Põlendiku märkused võeti arvesse ja teisel ettetantsimisel mindi kindla peale välja. Tantsu «Oti rattad» ajal säras naiste näol ringis kätest kinni hoides lai naeratus, nende kallissitsimustrilised pearätid, rukkilillesinised jakid ja punase põhitriibuga kördid ning pasteldes ja Kihnu mustritriibuga lumivalged sukad lisasid hindamiskomisjoni ees enesekindlust. Teisel ettetantsimisel särasid Pitsid Paistvad kodusaare täiskomplektis – käsitsi tikitud käised ja punased õlarätid on imekaunid. Otsustava etteaste järel räägiti naisrühmade liigijuhiga selgeks, miks rühm ei saa olla ühtemoodi riides ehk kas kõik kördiga või kõik põlledega. Kihnu

saarel elavad tavad edasi ja põlle võib kördi peal kanda vaid abielunaine, kelle jaoks on see staatuse väljendaja. «Meie ei saa kohalikku tava eirata: meil on rühmas kaks koolitüdrukut, kes ei saaks veel kuidagi kanda põlle kördi peal,» tõdes Soide. «Oleme tänulikud, et meile tehakse ühtlase rahvariide kandmisel erand tulenevalt Kihnu põlisest traditsioonist ning et Erika Põlendik mõistis seda nii meie kui ka rahvamaja juhataja Veera Lease selgituse järel. Saame Kihnut esindada autentselt, õigesti.»

Tantsupeotantsud harjumatult väljapeetud Noorimad Pitsid Paistvad tantsijad ongi Kihnu kooli viimased õpilased, üheksandat klassi lõpetav Joanna Kott ja kaheksandat klassi lõpetav Kärolin Lamend. Mõlemad on rühmas selle loomisest peale. «See tuli üllatusena, et saame suurele peole minna,» ütleb Joanna. «Oleme Käroliniga kõige nooremad ja alguses öeldi, et need on nii ema-

Kärolini jutu järgi on Silvia loodud tantsud rõõmsad ja hästi kiired, aga tantsupeo tantsud on väljapeetud ning neid peab hästi korralikult tantsima, jalga sirutama ja käsi õigesti hoidma. «Kui tuli teade, et pääseme Tallinnasse tantsupeole, olime väga rõõmsad,» kostab Kärolin. Selle piiritu rõõmu väljendus on telefonipilt, kus naised hüppavad lausa õhku. Naisrühma Pitsid Paistvad juhendaja tugineb kogemusele ja entusiasmile: ta ei ole ametlike paberitega rahvatantsujuhendaja. «Ma armastan Eestit! Olen tänulik, et mul on Kihnu juured ja see Kihnu rühm ning et Vancouveri rühm andis mulle armastuse tantsu vastu,» seletab ennast tantsule, fotograafiale ja Eestile pühendanud Silvia. «Tantsupidu on minu jaoks kõige ilusam spirituaal ja patriootilisem teekond – lähed teed need proovid kaasa ja lõpuks on kõik koos väljakul ja teevad täpselt ühesuguseid samme ... See on võimas kogemus ja tahtsin nii väga, et naised saavad samasuguse kogemuse, nagu mina olen Vancouveri rühmaga saanud ... Oh, my God, ma hakkan nutma ...»

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Mullu sügisel sai Tallinna laulukaarest ajutiselt «skelett», sest tuli välja vahetada puitlaudis ja katteplekk ning korrastada laululava fassaadid.

Laulukaare renoveerimine nõudis keerulist inseneriteadust Ligikaudu veerandsada aastat Tallinna laulukaare remonditöid projekteerinud ning selle ehitustehnilisi detaile viimse peensuseni tundev legendaarne ehitusteadlane ja -insener Karl Õiger (85) tunnistab, et oli renoveerimistööde ajal tõsiselt mures, kuidas kõik õnnestub. KAUR MARAN Postimees imelt on meie laulukaar konstruktsiooni poolest väga keerukas ehitis. Kui seda aastatel 1957–1960 projekteeriti, oli tegemist maailmas ainulaadse lahendusega. Õiger kirjeldab tollast insener-tehnilist lahendust kui tõelist vägitegu – pool rippkatuse kontuurist ripub sisuliselt õhus ning kogu süsteemi arvutus nõudis tollal keerukate diferentsiaalvõrrandite lahendamist. Samuti oli omajagu keeruline konstruktsiooni ehitamine. See kõik on peen inseneriteadus, mida tavainimene ei peagi mõistma, samamoodi ei pea aru saama laulukaare kõlaekraani

tehnilisest nimetusest: kaksikkõver hüperboolne paraboloid.

Ravi ja putitamine Oma ajas erakordsest lahendusest hoolimata kõik inimese loodu siiski laguneb ning erand ei ole siin ka laulukaar. «Olen ikka öelnud, et vana konstruktsioon on nagu vana inimene. Nagu inimesel, nii ka ehituskonstruktsioonis võib küll asendada luid ehk konstruktsioonielemente, aga ta vajab siiski pidevat hooldamist – ravimist ja putitamist,» selgitab Õiger. Kuigi laulukaar on oma pea 60 aasta jooksul üle elanud mitu kohendustööd, oli seekordne vast kõige ulatuslikum – välja tuli vahetada kogu katus, kontrollida kaart üleval

Laulukaare renoveerimine numbrites 67–70 kilomeetrit puitlaudu 1 000 000 naela Maksumus 638 000 eurot Remonditööd kestsid umbes 7 kuud Puitkoorik peab vapralt vastu järgmised 50 aastat. Trosse aga tuleks kontrollida 20–25 aasta pärast. hoidvate trosside kandevõimet ja teha palju muudki. «Mind paneb muhelema, kui mõnikord on mõnele ehitusvõõrale inimesele jäänud mulje, nagu tegu oleks olnud mõne puukuuri katuse laudise vahetusega. Selline arusaam

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

lasi end paista ka mõne ametniku jutus pidulikul laululava avamisel,» märgib Õiger. «Nii lihtne see katuse uuendamine loomulikult polnud. Kogu renoveerimise juures tegutses hulk inimesi, kes pidid kõvasti pingutama, et töö käigus ilmnenud probleeme kiiresti lahendada. Ja seda suudeti teha,» toob ta välja ettevõtmise keerukuse. Kaare seekordse parandamise põhjuseks oli tõsiasi, et 1960. aastast pärit lauad olid ajahambast korralikult pureda saanud. Tollal pandi kaare katus kokku lippidest ja prussidest koosnevatest paneelidest, mis omakorda seisid klotside kaudu trosside peal. Kuue aastakümne jooksul olid nii alumised lipid kui ka prussid-talad läbi pehkinud ning viimastel aastatel tuli korduvalt ette olukordi, kus puulipid alla kukkusid ja asendamist vajasid. Kuigi pisemaid remonditöid on laulukaarele aastakümnete jooksul ikka tehtud, sai suuremate rekonst-

Kuue aastakümne jooksul olid alumised lipid ja prussid-talad läbi pehkinud ning viimastel aastatel tuli korduvalt ette olukordi, kus puulipid alla kukkusid ja asendamist vajasid. ruktsioonide vajadus mõni aasta tagasi aina selgemaks. «Pilt oli väga rahutukstegev. Talad olid mädad, mistõttu ei pidanud naelad ühel hetkel enam alumisi lippe kinni. Ime, et need kellelegi pähe ei kukkunud,» kirjeldab Õiger olukorda suurremondi eel.

Remonditööde tõsiduse mõistmiseks tasuks ehitusteadlase kinnitusel veidi hinnata kogu konstruktsiooni keerukust. Terastorust eeskaar on osaliselt täidetud betooniga, et kaart tahapoole tõmbavate kandetrosside jõudu tasakaalustada, mistõttu peab iga selle meeter kaaluma viis tonni. Kogu laulukaart hoiavad üleval 19 kõrgtugevat kandetrossi ja neid jäigastavad teises suunas 12 jäigastustrossi. Trossid omakorda koosnevad kolmest erinevast traadikihist, mille vahed on korrosioonikaitse eesmärgil täidetud õliga. Selleks, et katuse trossivõrk oleks piisavalt jäik, tuli igat trossi eelpingestada 25–30-tonnise jõuga. Kogu trossivõrk peab kandma terasja tagumisele raudbetoonkontuurile nii katuse omakaalu, tuule- ja lumekoormuse, mis võib olla ka üle 100 tonni. Lasnamäe poolt puhuv tuul võib aga laulukaart ja katust hoopis üles tõsta.

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Õigeri kinnitusel on Tallinna laulukaare laadne rippkonstruktsioon üks raskemini arvutatavaid asju kogu ehituse inseneritöös ja selle rakendamine samavõrd suur väljakutse.

Uudsed lahendused Üks olulisemaid remonditöödega kaasnenud muutusi oli laulukaare katuse väljavahetamine. Nagu Õiger selgitas, on tegemist oluliselt keerukama tööga kui mõne puukuuri laudise vahetamine. Enne remonti koosnes katus puitpaneelidest, mis seisid klotsidega trosside peal. Kevadel avatud uus katus koosneb aga keeruka nimega ristkihtnaelpuitkoorikust ehk spetsiaalselt kokku naelutatud kolmest puidukihist, mis on võimeline taluma tavapärasest oluliselt suuremat koormust. Lisaks on see immutatud nii antiseptiku kui ka tulekaitsega ning peaks vastu pidama senisest katusematerjalist märksa kauem.

Remonditööd läbi aegade 1990 – laulukaare esimesed tõsisemad kohendused algasid laulva revolutsiooni ajal, kui toimusid ka tollased suured laulupeod. Ehitusekspertiisi käigus selgus, et kaarealuste siseruumide soojustustöödega oli kogu tribüün muutunud oluliselt raskemaks, avaldades kandvatele konstruktsioonidele suuremat koormust ning vajas seetõttu terastaladega toestamist. 1997 – vahetati välja tribüüni kate ning asendati kergema ja vihma pidava lahendusega (pööratud katusega) nii, et siseruumidesse ei lekiks enam vihmavett. 2011 – selgus laulukaare puitosade mädanikukahjustuste ulatus. 2016 – ekspertiisiga selgitati välja, et kõlaekraani kandvad trossid peavad vastu veel 20–30 aastat. 2017 – Tallinna Tehnikaülikoolis algasid katuse puitpaneele asendava ristkihtnaelpuitkooriku kandevõime katsed. 2018–2019 – vahetati välja kõlaekraani puitkatus ja selle kate. Katust üleval hoidvad trossid puhastati ja kaeti korrosioonikaitsega. Lisaks kõrvaldati tagumise raudbetoonkaare korrosioonikahjustused ja tehti värvimistööd. Vaatamata rasketele ilmastikuoludele kestsid remonditööd koos lisatöödega 15. septembrist kuni 25. aprillini ehk ligikaudu seitse kuud. Mai 2019 – uuenenud laulukaar avati üldsusele.

Uuel kuusepuust laudisel on varasema kahe kihi asemel kolm kihti, mis parandab oluliselt akustikat.

Uus katus koosneb aga ristkihtnaelpuitkoorikust ehk spetsiaalselt kokku naelutatud kolmest puidukihist, mis on võimeline taluma varasemast oluliselt suuremat koormust.

Et olla kindel töö sooritamise võimaluses ja kvaliteedis, tegid firma Aruna Ehitus juhid esimese osa uue katuse montaažist ise ning alles siis, kui olid valitud lahenduses veendunud, lubasid töödele ka töölised. Kuigi enne ehitustööde algust arvutati kõik läbi, muutsid loodustingimused olusid märkimisväärselt

– möödunud sügisel sadas vihma ning jaanuaris tuli ootamatult palju lund, mistõttu kasvasid ka katuse ehitusaegsed koormused arvatust rohkem. Lõpuks tuli ka kõik uute olude järgi uuesti läbi arvutada. Teine oluline hooldustöö oli seotud kaart üleval hoidvate trossidega. Nende tehnilise seisundi kontrolliks oli juba 2016. aastal üks trossidest eemaldatud ja uuega asendatud. Vana käis aga Tallinna Tehnikaülikoolis ekspertiisis. «Tookord harutasime vana trossi lahti ja leidsime, et 20–30 aastat saab nendega veel edasi marssida. Küll aga tuli trossid läikimiseni puhastada ja katta korrosioonivastase ainega. Nüüd tuleks neid 20–25 aasta pärast kindlasti uuesti kontrollida,» räägib Õiger. Hooldustööd suudeti teha nii hästi, et mitmedki külastajad arvasid hiljem, et tegu on päris uute trossidega.

Hoopis parem akustika Kogenud ehitusinsener tunnistab, et lauluväljakul toimunud tööde aeg oli tema jaoks väga ärev ning nende jooksul käis ta peaaegu iga päev kohal kontrollimas, et kõik ikkagi õigesti tehtaks. Isegi pühapäeviti ei andnud ehitustööd rahu. Korra juhtus isegi nii, et turvamehed oleksid eaka mehe objektilt äärepealt minema toimetanud, kuna nad ei osanud oodata, et kellelgi võiks ka puhkepäeval ehitustandrile asja olla. Uuenenud laulukaare avamisel teatasid dirigendid Hirvo Surva ja Peeter Perens Õigerile koguni, et võrreldes varasemaga on kaare akustika paremaks muutunud. Ehitusteadlase hinnangul on asi selles, et uue kattekonstruktsiooni alumised paneelid on senisest palju siledama pinnaga ja neelavad seetõttu heli vähem. «Akustika puhul võib aga sellistes kohtades tekkida ka tagasipeegeldust, kuid konkreetse kõlaekraani puhul seda ei ole,» tõdeb Õiger. Kui suur erinevus on, saavad nüüd kõik laulupeolised peagi ise hinnata.

Foto: Sander Ilvest/Postimees

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Karl Õiger Sündinud 29.10.1933 Tartumaal Vana-Otepääl. Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonna tööstus- ja tsiviilehituse erialal (cum laude), tehnikateaduste kandidaat (1971), tehnikadoktor (Tampere Tehnikaülikool, 1992) Töötanud Tallinna Elamuehituskombinaadis, Ehitusmaterjalitööstuse Ministeeriumi Spetsiaalses Konstrueerimisbüroos ja EKE Projektis. 1977. aastast põhikohaga seotud Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudiga, 1993. aastast professor, 2013. aastast emeriitprofessor. Volitatud ehitusinsener, tase 8 hoonete ehituse, projekteerimise, inseneride koolituse ja uurimistöö alal. Keerukamad ehitised, millele on kulutatud palju aega ja vaeva: puitkoorikkatused (alates 1969. aastast), Tallinna teletorn (1977–1978), telkkatused (alates 1980. aastast), Estonia teatri katusealused saalid ja muud küsimused (1996. aastal ja hiljem), Tartu laululava (1985–1994 ja hiljem), Tallinna Linnahall (2002 ja hiljem), Kultuurikatel (2007), Patarei vangla (alates 2005. aastast), Lennusadama angaarid (alates 2000. aastast), Tallinna laululava (alates 1996. aastast). Allikas: PM

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

LAULUPIDUDE KAJA. Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusele «Kohtumised» lisandus vitriin, milles leiduvad esemed avavad 150-aastase laulupeo väärikat lugu.

Paraadvitriini jõudsid nii Jannseni hõbedane taktikepp kui Hurda õnnetu saatusega pidukõne Laulupidude idee algataja Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva puhul ning juubelilaulupeo auks täiendas Eesti Rahva Muuseum mai keskel oma Eesti kultuuriloo püsinäitust «Kohtumised» mitme laulupeoainelise esemega. Spetsiaalses vitriinis saab näha rariteete papa Jannsenile kuulunud hõbedasest taktikepist Augsburgi põgenikelaagris toimunud laulupeo märgini.

KASPAR KOORT Tartu Postimees sjaolu, et vitriin seati üles juubelilaulupidu silmas pidades, ei tähenda sugugi seda, nagu oleks laulupidude temaatika «Kohtumistel» olnud seni vaeslapse osas või sootuks kajastamata. Vastuoksa, laulupeod on püsinäituse ärkamisaja osa teljeks, ja nagu rõhutas ERMi teadur-kuraator Kristel Rattus, Foto: Sille Annuk/Postimees

Kristel Rattus

tuleks paraadvitriini esemete paremaks mõistmiseks esmalt peatuda just püsinäituse juures. Rattus selgitas, et püsiekspositsioon on tinglikult jagatud seitsmeks ajastuks. Rahvuslik ärkamisaeg jääb ajastusse «Moodsad ajad», ehk see on periood, mis jääb 1816. ja 1819. aasta talurahvaseaduste ning Nõukogude okupatsiooni vahele. «Oma kronoloogiat tehes lähtusime kultuurilistest muutustest, mida enamik eesti rahvast tõenäoliselt omal nahal koges,» märkis kuraator.

Rahvusliku ärkamisaja laiem raamistik on Inglismaalt ja Saksamaalt alguse saanud romantism, mis hakkas esile tõstma isiklikku väljendust ja isikuvabadusi.

Kõige taga oli suhtlus Ärkamisaja kontekstis tasub tähele panna, et selle laiem raamistik on Inglismaalt ja Saksamaalt alguse saanud romantism, mis hakkas esile tõstma isiklikku väljendust ja isikuvabadusi. See liikus ülevalt allapoole, mis tähendas muuhulgas ka seda, et Euroopa kõrgkiht hakkas romantilises vaimus huvi tundma oma maade «õilsate metslaste» ehk talupoegade vastu. Eestimaale ja Liivimaale jõudsid romantismi ideed ennekõike LääneEuroopa ülikoolides õppinud baltisakslaste kaudu. Hakkas tekkima rahvusepõhine konsolideerumine, mille kohta romantismi kontekstis öeldi «rahvuslik ärkamine». «Kuid jõu andis sellele võrgus-

tumine, suhtlus. Meie rahvusliku liikumise ekspositsioon keskendubki suhtlusele – ning sellest kõige suurem ja esile tõstetav pool on just laulupidu. Sest laulupidu oli selle suhtluse tähtsündmus, see tõi inimesed kokku, saadi üheskoos asju arutada ja oma, eesti asja ajada,» rõhutas Rattus. Eriti märgiline on just esimene laulupidu 1869. aastal, kui klassikalisse väiksesse saksapärasesse linna vooris eelmise päeva õhtust saadik talurahvast. «Laulupeopäeva hommikul hakkasid kirikukellad kell kuus hommikul helisema, kirikutornides hakkasid mängima pasunad ning

värvilistes rõivastes eesti rahvas kõndis rongkäiku läbi saksaliku Tartu,» kirjeldas Rattus. «Neid oli palju, koguneti ja lauldi eesti keeles. See oli väga erakordne.» Püsiekspositsioonis on rahvusliku ärkamise keskmeks suur kahe poolega seinvitriin ja digitaalne puutelaud, mis avab rahvuslike äratajate omavahelisi seoseid ning toob ära seltsid ja ajalehed, millele nad kaastööd tegid.

Baltisakslaste «koopiarahvas» Suure vitriini ühele poolele on üles seatud 19. sajandi lõpus asutatud Kõpu pasunakoori lugu, teisel poolel on aga seinatäis toonaseid ajalehti – nii eestikeelseid, venekeelseid kui ka baltisakslaste väljaandeid. «Asi oli suhtluses ja suhtluse kõige kättesaadavam vorm on ju ajakirjandus,» lausus Rattus.

Foto: Sille Annuk/Postimees

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale 1866. aastast.

Eesti ajalehed rääkisid palju enesemääramisest ja haridusest, aga ka väljarändest Kaukaasiasse, mis oli toona väga aktuaalne, omavalitsus- ja õigusküsimustest.

Vitriini juures asuvad ekraanid näitavad väljavõtteid teemadest, mida ajalehed kajastasid. Silmas tasub pidada, et kontekstiks oli Vene impeerium valitseva baltisaksa aadli ja Balti erikorraga ning seisustel ja privileegidel põhineva omavalitsussüsteemiga. Eesti ajalehed rääkisid palju enesemääramisest ja haridusest, aga ka väljarändest Kaukaasiasse, mis oli toona väga aktuaalne, omavalitsus- ja õigusküsimustest. Need küsimused olid suunatud just aadli vastu üleskutsete vormis: kui meilt nõutakse koormisi, siis antagu meile ka õigused! «On näha, kuidas kodanikuühiskond tõstab pead ja kujuneb,» tähtsustas Rattus. Venekeelne ajakirjandus oli üldine Tsaari-Venemaa ajakirjandus, kus käis võitlus võimu pärast ja võitlus Balti erikorra ning balti aadlike privileegide ja õiguste vastu. Eestlased ja lätlased, keda käsitletakse ühes võtmes, on tööriistaks: toonitatak-

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

se, et kohalikud seadused on väga rõhuvad ning inimesed ootavad tsaaririigi vabastavat kätt. Baltisaksa lehed olid kohalikud ja nendes tegeldi kohalike küsimustega. Näiteks kirtsutati nina selle peale, kuidas eestlaste seltsiliikumine käib baltisakslaste eeskujul ja kuidas laulupeod on baltisakslastelt üle võetud. «Eestlasi nimetatakse halvustavalt «koopiarahvaks», kes võtavad kõik institutsioonid arenenud baltisakslastelt üle,» lisas Rattus. Foto: Sille Annuk/Postimees

lipp tulnud liialt sünge, õmmelnud Kurriku abikaasa Wilhelmine uue, sinivalgemusta värvikombinatsiooniga lipu, samuti särbi ja rosetid. Lipp pole säilinud, kuid üle kolme meetri pikkune särp on alles. Maarja koguduse arhivaar Konstantin Kurrik viis särbi 1941. aastal Saksamaale, kus see ehtis põgenikelaagris toimunud Eesti vabariigi aktuseid. 1957. aastal võttis särbi enda juurde hoiule Rootsis elanud Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane Artur Taska, tagasi Eestisse jõudis särp 1995. aastal. Edaspidi on plaanis särpi hoida Maarja kiriku muuseumis.

Mängu- ja lauluselts Vanemuine kinkis Johann Voldemar Jannsenile 50. sünnipäevaks hõbedase taktikapi klausliga, et ta kasutab seda esimest korda esimesel üldlaulupeol. Seda ta ka tegi.

Taktikepp, kõne ja märgid Laulupidude teema võtab kontsentreeritud kujul kokku mai keskel püsinäitusele lisandunud vitriin «Laulupidu 150». Selle pani kokku ERMi arendusjuht Viljar Pohhomov, kes pidas silmas, et vitriini tekiks kihistused oma sümbolesemetega. Foto: Sille Annuk/Postimees

Tartu-Maarja koguduse lipukandja sinivalgemust särp.

Kolmemeetrine särp Laulupidude teema jätkub ERMi lipusaalis. Seal saab näha laulupidude hälli, Tartu Maarja kiriku koguduse lipukandja särpi värvikombinatsioonis sinine-valge-must. Õigupoolest käis Maarja kogudus esimesel laulupeol lipuga, mille värvideks olid punane, valge ja must. Et need olid ka Põhja-Saksamaa lipuvärvid, kritiseeriti Maarja kogudust lipu pärast üksjagu, ent sellele vaatamata võtsid paljud koorid samad värvid hiljem ka enda lippudele. 1894. aasta viiendaks üldlaulupeoks valis Maarja kogudus endale aga uue lipu. Et koguduse köster ja koorijuht Juhan Kurrik vaimustus «Kalevipojast», maaliti esmalt valgele kangale musta ja sinisega motiiv «Kalevipojast», kuid et see

Viljar Pohhomov

«Järgime sarnast põhimõtet nagu püsinäitusel: püüame anda mingi kõige efektsema eseme ja selle juurde teisi esemeid – aga samas on oluline, et iga siia pandud asi räägiks mingi loo, et see ei oleks siin lihtsalt niisama, juhuslikult,» toonitas Pohhomov. Vitriini suurimaks tõmbenumbriks on kahtlemata laulupidude idee autorile Johann Voldemar Jannsenile kuulunud hõbedane taktikepp. Selle kinkis Jannsenile tema 50. sünnipäevaks 1869. aastal mängu- ja lauluselts Vanemuine klausliga, et ta kasutab seda esimest korda esimesel üldlaulupeol. Seda Jannsen

ka tegi. 1915. aastal ERMi jõudnud hõbedast taktikepile on graveeritud maasikaõied ja -lehed koos viljaga. Pohhomov lisas, et tegelikult on taktikepp Pärnus Koidula muuseumis olnud rahvale näha juba aastakümneid. «Nüüd tundus sobiv hetk see korraks koju tuua ja siin välja panna,» märkis ta. Omamoodi lugu on aga seotud kirjandusmuuseumi kogudesse kuuluva Jakob Hurda «Kõne priiusepühal» originaaltekstiga, mis on samuti vitriini välja pandud. Hurt oli esimeseks üldlaulupeoks valmistanud ette pika ja mahuka kõne, kuid paraku ei õnnestunud tal seda täies mahus ette kanda, sest kõne ajal puhkes paduvihm ja rahvas jooksis puude alla peitu. Hurt pidi oma kõnet kolmandiku võrra kärpima, kuid tema mõtted jõudsid siiski rahva sekka. Pohhomov lisas, et Hurda kõne ajal vallandunud paduvihm pole mingi legend: seda saab selgelt näha ka käsikirjalt, kus tint on paberil laiali valgunud. Kirjandusmuuseumist on ERMi deponeeritud ka kaks trükist. Näitusevitriinis on eksponeeritud esimese laulupeo programm pealkirjaga «Programm piddo-lauljatele ja Eesti surel rõmolaulopiddul Tartus, 17.–21. Junil 1869» ja laulupeo noodiraamat. Viimases on 27 laulu seas ka esimest korda trükis avaldatud Friedrich Paciuse «Mu isamaa, mu

Fotod: Sille Annuk/Postimees

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Reliikviad 1869. aasta laulupeost: Johann Voldemar Jannsenile kuulunud hõbedane taktikepp, Jakob Hurda kõne niiskust saanud originaaltekst, noodiraamat ja ametlik programm.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Jakob Hurda laulupeokõnet häirinud paduvihm pole mingi legend: seda saab selgelt näha ka kirjandusmuuseumi kogudes leiduvalt käsikirjalt, kus tint on paberil laiali valgunud. õnn ja rõõm», mille sõnad kirjutas Jannsen 1869. aasta algul ja mis kanti ette esimese laulupeo teisel päeval. Noodiraamat ongi avatud sümboolselt praeguse Eesti hümni kohalt. «Need neli suuremat eset on vitriini staarid, aga kahtlemata on

tähelepanuväärsed ka ülejäänud esemed ehk laulupidude ja laulupäevade märgid,» kõneles Pohhomov. «Neid märke on väga palju, aga siinne valik koosneb esmalt kõikidest üldlaulupidude märkidest ja paralleelselt mõningatest märkidest, mis laulupeoga seonduvad.» Muuseas, vitriini tehes avastas Pohhomov, et märkide mõttes lõppesid ERMis laulupeod aastaga 1975. «Pärast seda enam ühtegi märki ei leidunud, ilmselt keegi ei viitsinud enam koguda, tundus nii tavaline. Nüüd oleme seda kollektsiooni täiendanud,» ütles arendusjuht. Pohhomov lisas, et ühelt poolt meenutab iga märk lihtsalt üht konkreetset laulupidu või -päeva, kuid teisalt näitavad need ka seda, kus on laulupidude juured ja kuidas 19. sajandi teisel poolel läidetud laulupeosäde on aja jooksul vägevalt loitma löönud.

Fotod: Sille Annuk/Postimees

Jõhvi laulupüha papist märk aastast 1865. Eeldus või alus, et laulupeod said toimuma hakata, on seotud kogukondlike laulupäevadega, kus kohalikud koorid tulid kokku. Esimene kohalik laulupüha toimus 1855. aastal Põlvas ning edaspidi korraldati neid mitmel pool mujalgi. Näiteks 1863. aastal Anseküla laulupäeval Saaremaal oli kohal 500 lauljat.

• MINU ARM • XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU

Esimese üldlaulupeo märk. Omapärane värvikombinatsioon tuleneb sellest, et punane, roheline ja valge olid toonase Liivimaa kubermangu lipuvärvid.

Johann Voldemar Jannsen sai esimese üldlaulupeo korraldamiseks inspiratsiooni saksa ehk Balti laulupidudelt, millest esimene toimus 1836. aastal. See märk pärineb 1880. aastal Riias peetud Baltimaade saksa laulupeolt.

1912. aastal Narvas toimunud Eesti asunduste laulupäeva märk. Seal osalesid eestlaste koorid Peterburist, Valgevenest, Krimmist, Kaukaasiast, Pihkvast ja Novgorodist.

1947. aastal Saksamaal Augsburgi põgenikelaagris korraldatud eestlaste laulupäeva märk. Seal osales 5000 inimest, olles nii läbi aegade üks suuremaid pagulaslaulupidusid. Hiljem on vaid ESTO oma laulupäevade ja laulupidudega suutnud selle osalejate arvu üle trumbata.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Foto: Reinhold Sachker/Rahvusarhiiv

Viies üldlaulupidu toimus Tartus 1894. aastal. Sarnaselt esimese peoga lasti laulul kaikuda Peterburi (Narva) uulitsa ja Puiestee tänava nurgal.

Sõnum tulevikku juba aastal 1869 Keegi pidi ütlema, mis tulemas on. Keegi pidi selgitama, kuidas ja miks asja korraldatakse, miks need mehed oma kodused toimetused jätavad ja äkki Tartusse kokku kogunevad, sest sellist asja polnud ju enne nähtud.

KRISTA ARU ajakirjandusloolane ee keegi oli aastal 1869 Postipapa ehk Johann Voldemar Jannsen. Temal oli ju teada, milleks sel vaesel ja kehval aastal laulumehi Liivimaalt ja Eestimaalt Tartusse kokku kutsutakse. Tema hakkas tegema teavitus-

ja selgitustööd, sest tal oli selleks tolle aja üks kõige paremaid vahendeid: tal oli Tartus oma eestikeelne ajaleht, nädalaleht Eesti Postimees. Jannsen korraldas laulupidu Eesti Postimehe abil. Küsimus ei olnud ju ainult selles, et laulukoorid kokku saada, et kõigile, kes Tartusse tulla tahtsid, lauluviisid ja -sõnad trükkida ning kätte toimetada.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Fotod: Postimehe arhiiv

Johann Voldemar Jannsen

Karl August Hermann

Vähene ettevalmistusaeg (luba peo korraldamiseks ja kinnitatud programm jõudsid Vanemuise Seltsi alles 20. veebruaril) nõudis selgeid seisukohavõtte ja otsuseid. Kõigest toimuvast ja plaanitavast oli vaja paljudele ühel ajal ja muutmata kujul teada anda. Kuid isegi ainuüksi sellisest teavitamisest, mitu laulukoori on end üles andnud või kuidas lipule oma kihelkonna nimi kirjutada, kus ja millal millist laulu lauldakse ning kes ja miks kõnet peab, oleks ikkagi vähe olnud.

noodiraamatud saaksid trükitud Heinrich Laakmanni juures. Nii pikkade kui ka lühikeste selgituste juures ei unustanud Jannsen aga kordagi nimetamast kõige tähtsamat: et laulupidu on rahva enda jaoks, rahvale tuleviku loomiseks, et «Meie armas Eesti rahvas, kui neid ka mitu miljonit ei ole, aega mööda saab õitsema ja tema orjapõlve vermed kokku kasvama, kui ta aga – seda pangem tähele! – kui ta aga kooliõpetuses ja eluharimises väsimata edasi astub.» (EPM 1869, nr 27). Poleks sel esimesel ega veel teiselgi laulupeol olnud sellist kõla ja vägevust, jõudu ja julgust, kui mõjuva sõnaga poleks toimuvast ja toimunust ajalehes ette ja üle räägitud. Laulupeo kõned vaimustasid kohalolijaid, aga ajaleheta ei oleks need ajas ega ruumis kaugemale ja kõrgemale kandunud. Tartusse tulemiseks oli vaja tahtmist, ettevõtlikkust, julgust, natuke raha ja hobuseid. Ettevõtmise õnnestumiseks aga kõikide osaliste ühist meelt ja arusaamist, mida, kuidas ja milleks koos tehakse. Jannsen oskas Eesti Postimehes rahvaga rääkida ladusalt ja muhedalt, oskas lugejates tekitada oma-tunnet ja lähedust. Ta teadis sõnu, mis rahvale laulupeo tähtsaks ja omaseks tegid ning mis jäid rahva hinge elama, andes ellu uut tahtmist

Jannsen selgitas ja seletas lahti Peo õnnestumiseks poleks teadetest piisanud, sest see oli ju eestlastele ennekuulmatu ettevõtmine – sõita Tartusse kokku ja hakata kibedal tööajal laulma. Kõik oli vaja omaseks teha, hirmud ja kartused maha võtta ning nende asemele rahva hinge istutada midagi head ja innustavat. Jannsen seletas ajalehes üksipulgi ja kannatlikult kõik lahti, unustamata lisamast sedagi, miks hirm ja kartus, et üheslaulmine hästi ei kõla, on loomulik, miks õhtusöögile on müügil kahe hinnaga pileteid (50 ja 90 kopikat) ning häbenemata paludes kõikide annetusi ja toetust selleks, et 44 koori rohkem kui 700 lauljale mõeldud programmid ja

Jaan Tõnisson

Johann Voldemar Jannsen teadis sõnu, mis rahvale laulupeo tähtsaks ja omaseks tegid ning mis jäid rahva hinge elama, andes ellu uut tahtmist ja julgust.

ja julgust. Jannsenist Pärnusse teiste meeste toimetusel ilmuma jäänud Perno Postimees trükkis Jannseni kirjatükke rahulikult ka enda veergudel. Ja hea, et nii tegi, sest paremini kui Jannsen poleks keegi teine osanud laulupeost kirjutada. Tema Postipapana kirjutas laulupeo isegi nendesse, kes 1869. aasta juunis Tartusse ei jõudnud ega laulnud veel isegi koorilaulu. Ühestegemise oskus oli laulupeoga saanud tegelikkuseks ja tänu Jannsenile seda ka mõisteti. 1879. aastaks, mil Tartus toimus teine üldlaulupidu, ilmus eesti keeles koos pealehtede ja nende lisadega juba vähemalt 13 väljaannet ning kõik need püüdsid, igaüks omal moel, Eesti elu edasi viia.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Carl Robert Jakobsoni ajaleht Sakala pakkus vastukaaluks Jannseni Eesti Postimehe rahuarmastavale ja leplikule sõnale käredamaid seisukohti baltisaksluse, kiriku ning eestlaste võimete ja sihtide kohta. Kirjeldades aga laulupeo ettevalmistusi ja tehes peojärgseid kokkuvõtteid, suutis Eesti Postimees siiski kõige paremini tabada laulupeo suurt mõju ja tähendust. Ajaleht jagas asjalikult selgitusi, kuidas kujuneb rongkäigus kooride järjekord ning millised lipud ja ametimehed üksteise järel sammuvad ega vaikinud maha väikeseid puudujääke ja viperusi (tuhandele inimesele pakutud pidulikul õhtusöögil olid osavõtjad kurtnud kehvapoolsete roogade ja teeninduse üle). Meeleolu oli kokkutulnute hulgas sedavõrd ülev, et laulupeo aegu tehti lahkel käel rahalisi annetusi ka teiste ülemaaliste ettevõtmiste, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli heaks. Matthias Johann Eisen pakkus 1923. aastal, et just ülemaalise laulupeo kui rahvale kõige olulisema sündmuse korraldamisest sai alguse Tartu ja Tallinna vaheline konkureerimine ning kolmas laulupidu Tallinnas aastal 1880 polnudki muud kui Tallinna soov saada endale juhtiv koht Eesti elus. Oli sellega kuidas oli, laulupeolistele polnud sel mingit tähtsust. Jannsen oli laulupeo kasvatanud mitte ainult rahvast ühendavaks, vaid ka ülendavaks jõuks, mis mattis enda alla üksikute isikute ja seltskondade võimupüüded.

Hermann ja Tõnisson laiendasid sõnumit 1891. aasta juunis Tartus toimunud neljas üldlaulupidu keiser Aleksander III kümneaastase valitsusperioodi kiituseks kinnitas aegade ja olude muutumist. Nii sellega, et sega- ja ühendkoorides laulsid ka naised, aga ka sellega, et muusikatoimkond koosnes eesti päritolu eestlastest ning esitatud kavas oli palju eesti heliloomingut. Pidu oli suurem kui kunagi enne ja peokomitee tegelik juht oli ajalehe Postimees omanik ja väljaandja,

Laulupeod tsaariajal ja sõdadevahelises Eestis Laulupidu

Aeg

Koht

Rühmi Osalejaid

I üldlaulupidu

30. juuni – 2. juuli (vkj 18.–20. juuni) 1869

Tartu

845

II üldlaulupidu

2.–4. juuli (vkj 20.–22. juuni) 1879

Tartu

1272

III üldlaulupidu

23.–25. juuni (vkj 11.–13. juuni) 1880

Tallinn

782

IV üldlaulupidu

27.–29. juuni (vkj 15.–17. juuni) 1891

Tartu

179

2700

V üldlaulupidu

30. juuni – 2. juuli (vkj 18.–20. juuni) 1894

Tartu

263

3951

VI üldlaulupidu

20.–22. juuni (vkj 8.–10. juuni) 1896

Tallinn

410

5681

VII üldlaulupidu 25.–27. juuni (vkj 12.–14. juuni) 1910

Tallinn

527

10 000

VIII üldlaulupidu 30. juuni – 2. juuli 1923

Tallinn

386

10 562

IX üldlaulupidu

30. juuni – 2. juuli 1928

Tallinn

436

15 049

X üldlaulupidu

23.–25. juuni 1933

Tallinn

500

16 500

XI üldlaulupidu

23.–25. juuni 1938

Tallinn

569

17 501

Allikas: Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Karl August Hermann uskus laulupeosse siiralt ja mööndusteta ning temal oli ajaleht Postimees, mis sellist head ja innustavat usku väsimatult edasi kandis.

muusik ja kirjamees Karl August Hermann. Peo ametlik korraldaja Eesti Kirjameeste Selts oli ju pärast tegusaid aastaid sisemistest lahkhelidest puretud ega suutnud üksmeelt endaski hoida, seda vähem oli temast loota ühise tunde levitajat. Ühiseid väärtusi sai siiralt ja usutavalt sõnastada vaid see, kellele laulupidu oli väärtus, mis seisis kõrgemal igapäevastest toimetustest. Hermann uskus laulupeosse siiralt ja mööndusteta ning temal oli ajaleht Postimees, mis sellist head ja innustavat usku väsimatult edasi kandis. Ta ei jaksanud Venemaa keskvalitsuse venestamiskombitsate vahelt näha kaugemat sihti ühiskonna elu paranemiseks, aga tema tuline soov edendada haridust, muusikat ja kirjandust aitas

neil venestamispüüdest täidetud aastatel alles hoida kord süüdatud rahvustunnet. Siis tuli aasta 1893 ning Postimees pidi ühe teise eesti lehe eest kaitsma laulupeo mõtet ja vajadust. Tartus ilmunud ajaleht Olevik nimetas 58 põhjust, miks 1894. aasta juunis ei peaks pärisorjusest vabanemise 75. aastapäeva tähistama ülemaalise laulupeoga. Olevik arvas, et suur laulupidu, mille heaks Postimees kutsus rahvast raha annetama, raiskab vaid raha ja kallist tööaega, väsitab ja kurnab. Olevik pakkus, et kui pidu tahetakse pidada, tehku iga maakond või küla oma laulupidu. Selline oli Oleviku omaniku ja väljaandja Ado Grenzsteini arvamus, kuid Postimees ei saanud sellega nõustuda. Aga õnneks oli Hermannil siis ajalehe juures abiks ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Jaan Tõnisson. Tema vaidles Grenzsteiniga pikalt ja põhjalikult, vastas 11 lehenumbris igale 58 punktile ja kinnitas, et väikesed laulupeod ei asenda suurt, vaid saavad selle kõrval toimuda. «Rahvastel on eluõhuks usk ja kõlblus, milles nemad tõe, täiuse, hääduse poole püüavad», ning just sellist eluõhku nägi Tõnisson tõusvat üleüldisest laulupeost. 1894. aasta laulupidu Tartus toimus ning oli rahvuslikus sihis kultuuripidu otse venestuse silmade all.

XXVII LAULU- JA XX TANTSUPIDU • MINU ARM •

Selle peoga sai laiemale avalikkusele tuntuks Jaan Tõnissoni nimi. Oli ju tema selle laulupeo asjaajaja ehk kirjatoimetaja, kes aitas majutada Emajõelinna saabunud koorilauljaid, korraldas pidulikku õhtusööki ja pidas pidulistele oma esimese laulupeokõne. 1896. aastal aga, kui Tõnissonist sai ajalehe Postimees väljaandja ja varsti ka lehe omanik, oli Postimees (esimene kord oli küll tegemist Eesti Postimehega) kolmandat korda saanud juhi, kes armastas laulupidu ning uskus laulupeo võimu ühendada rahvast, tõsta rahva eneseusku ja -väärikust. Tõsi küll, erinevalt Jannsenist ja Hermannist polnud Tõnisson ise muusikamees ega kirjutanud lauluviise või juhatanud laulukoori.

Laulupeo väärtused ajalehe kaudu laiali Tsaarivõimu ajal peeti veel kaks laulupidu, 1896. ja 1910. aastal. Mõlemad toimusid Tallinnas, vastutavaks korraldajaks Tallinna tegusat eestlaskonda koondanud Estonia Selts, abiks Lootuse Selts.

Hinnates 1910. aasta Tallinna peo üldiselt kordaläinuks, saatis Jaan Tõnisson Postimehe juhtkirjas selle pihta ka mitmeid kriitikanooli: peo pääsmed olevat olnud liialt kallid ja jäänud mulje, et korraldajad tahavad kasu saada. Tema meelest oli selline suhtumine läbinisti vale, sest kasu tagaajamine ei käi kokku laulupeo mõttega. Samuti oli vale ka see, et osa lauludest olid liiga rasked, et repertuaari valikul ei peetud oluliseks laulmisel tekkivat ühistunnet ning seda, et kõik kokkutulnud tunneksid end võrdväärsetena. Vaadates samas tagasi kõikidele eelmistele laulupidudele, rõhutas Tõnisson, et Eesti laulupidu on alati kandnud mõtteline siht ja ühendav aade, ning tema arvates oli tähtis, et see nii ka jääks. Vabas Eestis, üldlaulupidude päevadel aastatel 1923, 1928, 1933 ja 1938, ei piirdunud Postimees kunagi vaid laulupeo kulu kirjeldamisega. Nii kirjeldustes, sõnumites, ülevaadetes kui ka avaldatud kõnedes püüdis ajaleht ikka edasi kanda laulupeo aadet, selles elavat hingelist pidet oma maa ja rahvaga. Ajaleht tundis vastutust nii laulupeo

Hinnates 1910. aasta peo kordaläinuks, saatis Jaan Tõnisson selle pihta ka kriitikanooli: peo pääsmed olevat olnud liialt kallid ja jäänud mulje, et korraldajad tahavad kasu saada. eduka korralduse kui ka selle õiges vaimus kajastamise eest. Johann Voldemar Jannsen, Karl August Hermann ja Jaan Tõnisson armastasid laulupidu. Nad uskusid laulupeo võimu ja väge hoida rahvast, elustada rahvas neid jõude, mis juhivad elu «üldise inimkultuuri valgustusel ühiste tähiste poole» (Jaan Tõnisson, 1928). Ja nende usk, aus ja siiras, levis ajalehest kantuna üle maa, kinnistades laulupeo väärtusena rahva hinge.

150 aastat pidusid sai kaante vahele Postimehe Kirjastuse äsjailmunud raamat «Laulupeod Postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses» on kogumik laulupidude kajastustest, kohalolnute vahetutest muljetest ja fotodest läbi ajaloo. Raamat kutsub lugejaid Papa Jannseni kannul ajarännakule, et saada osa laulupeo ning meie rahva ja riigi peadpööritavast ajaloost. Pooltteistsada aastat on laulupeod olnud Eesti ajaloo ja kultuuri lahutamatu osa. Laulupeo algatajaks ja käimalükkajaks oli ajalehtede Perno Postimees ja Eesti Postimees asutaja, ajakirjanik ja ärkamisaja eestluse esiedendaja Johann Voldemar Jannsen. Postimees, mis nõukogude ajal kandis nime Edasi, on alates esimesest, 1869. aastast kõigil laulupidudel kohal olnud ja toimunut ajastuomaselt kajastanud: ajast aega joonistuvad välja pidude-eelsed suured ülesanded ja ootused, ühisest

pingutusest sündinud imed ning peojärgne meeleheide pealetungiva halli argipäeva pärast. Suures formaadis 232 lehekülge mahutab kõnekaid pilte ja tekstikatkeid. «Läbi aegade on kirjutatud ootuspäraselt ülevaid kokkuvõtteid laulupidudest, ent siit raamatust leiab ka üllatavaid ja naljakaid infokilde,» ütleb Postimehe kirjastuse juht Eia Uus. «Sest ajaleht on alati avaldanud lisaks ajakirjanike reportaažidele ka lugejakirju, kaebusi, karikatuure, teateid kaduma läinud esemetest, reklaame ja kuulutusi, mis annavad väga mitmekülgse pildi olnud ajahetkest. Hästi huvitav on ka näha, kuidas meie noor keel on suuri hüppeid ja arenguid teinud.» Idee autor ja konsultant: Sten Weidebaum Koostajad: Heili Reinart, Bretty Sarapuu, Lauri Vanamölder Toimetaja: Lauri Vanamölder Saatesõna: Rein Veidemann Kujundaja: Mart Kivisild