Postimehe paberleht 18 10 2014 by Postimees

AIVAR JÜRGENSON:

TOLM JALGELT

ANDRES JA KATRIN MAIMIK:

Filmitegemine on erakorraline olukord. Arteris veel: Aktimodelli pihtimus Sandra Vungi taimsed hõrgutised

SUHTED Lastele tuleb «perevahetus» kasuks, aga sellega peab ettevaatlik olema. LK 16–17

AKs veel: Margus Kruut, Vahur Made, Andres Parmas, Ene Mihkelson

Vaata uuenenud Ilmajaama

www.postimees.ee

LAUPÄEV, 18. OKTOOBER 2014 • NR 243 (7234) • HIND 2 € • TIRAAŽ 57 550 • 186 000 LUGEJAT • 64 LEHEKÜLGE

2 || ARVAMUS || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TEL 666 2264, ARVAMUS@POSTIMEES.EE

A S U T A T U D

1 8 5 7

Käed eemale võõrastest kirjadest

Aegunud ühistransport Küsisime hiljuti oma lugejatelt, mida võiks ja tuleks Tallinnas muuta. Suurem osa vastajaist leidis, et muutust vajaks ühistranspordivõrk. Veel rohkem kui uusi transpordivahendeid, olgu selleks siis elektribuss või moodne tramm, vajab ajakohastamist liinivõrk. Ehk lihtsamalt öeldes peavad bussid, trollid ja trammid peatuma ja linnasüdamesse vurama sealt, kus inimesed ka päriselt elavad. Tallinn laieneb, linnas tööl käivad inimesed on kolinud suuresti lähivaldadesse ning heanaaberlik koostöö peaks võimaldama tasuta ühistransporti ka neile. Mõni lugeja esitas konkreetseid soove: et trammid sõidaks ka Männikule ja Piritale ja kolm trammiliini Lasnamäele – Peterburi tee, Laagna tee ja Narva maantee telgesid mööda. Et Balti jaam oleks mööda Tehnika tänavat läbi Ülemiste tulevase reisiterminali ühendatud Lasnamäele suunduvate rööbastranspordi liinidega. Kuid kas linlaste pikaaegne unistus – kiirtrammiliin Lasnamäe kanalis – jääbki täitumata? Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oli mullu igatahes seisukohal, et Tallinna trammivõrgu pikendamine Lasnamäele, mis maksaks hinnanguliselt 240 miljonit eurot, on erakordselt kulukas ning selle toetamine eurorahast suures mahus pigem küsitav. Lisaks kurdavad inimesed probleemide üle, mis ühistranspordi korraldajale võib küll tunduda ehk tüütu kiun, ent mis ometi võivad linlase päeva rikkuda. Näiteks kui ootepaviljoni seinal märgitud aeg paika ei pea ning peatusse jõudes võid näha ainult lahkuva ühistranspordisõiduki tagatulesid või siis end kringliks külmetada, teadmata, kas mainitud sõiduk üleüldse lähiajal saabuda suvatseb.

gas tavalises Eesti kodus tehakse lastele maast madalast selgeks, et varastamine ja võõrastes asjades sorimine ei lähe kohe mitte. Ka teise inimese kirjades tuhlamine on patt nii meie kultuurinormide kui ka seadusetähe mõttes. Sõnumisaladuse oleme igaühe õigusena sisse kirjutanud oma põhiseadusesse. Kui Hannes Rummu kirjavahetuse varastamine avalikuks sai, kirjutasime Postimehe juhtkirjas (PM 19.01.2012): «Eesti rahvas ei pidanud põhiseadust rahvahääletusel vastu võttes vajalikuks teha ses asjas mööndusi ei Keskerakonnale, Priit Toobalile ega ülepea ühelegi poliitikule. See on asja tuum.» Üks tavaline euroopalik erakond oleks kohe kinnitanud, et kirjavahetuse vargus ja omaalgatuslik luuramine ei ole demokraatlikus poliitikas vastuvõetav. Ja siis võibolla läinud edasi jutu juurde, et kuni asjaolude lähema selgitamiseni nad usuvad ja toetavad oma liikmeid, kes saavad ennast kohtus kaitsta. Paraku pole me Keskera-

konnalt kuulnud selget taunivat hinnangut kirjavahetuse vargusele. Kuidas siis on, kas erakond peab selliseid tegusid põhimõtteliselt õigeks? Eile leidis esimese astme kohus, et kaks keskerakondlasest riigikogu liiget, Priit Toobal ja Lauri Laasi, on süüdi, ja mõistis tingimisi vanglakaristuse. Mõlemad kaebavad otsuse edasi, mis tähendab seda, et kuni lõpliku süüdi- või õigeksmõistmiseni saavad nad riigikogus edasi olla. Loomulikult ongi neil õigus kõik kohtuastmed läbi käia, kui nad leiavad, et esimeses või tulevikus teises astmes langetatud otsus pole nende suhtes õige. Kaks ja pool aastat tagasi avalikuks tulnud juhtumi järel on peetud mitmel tasemel põhimõttelisi vaidlusi, mille tulemused määravad hoopis rohkemat kui kahe konkreetse keskerakondlase saatus. Meenutuseks, et kirjavargusega samal ajal käsitleti ka Reformierakonna rahastamisskandaali. Esiteks küsimus, millised on parlamendiliikme puutumatuse piirid, mida see puutumatus tähendab. Esmalt otsustas õiguskantsler jätta tegemata ettepaneku võtta kahelt asjaosaliselt riigikogu liikmelt saadikupuutumatus,

öeldes, et saadikupuutumatus on kuni selle äravõtmiseni absoluutne – järelikult poleks tohtinud läbiotsimisi üldse tehagi. Kriminoloog, professor Jüri Saar kirjutas (PM 26.10.2012): «Niisuguse immuniteedi tõlgendamise puhul on põhjust arvata, et riigikogu liiget ei olegi üldse võimalik kriminaalvastutusele võtta.»

JUHTMÕTE Kaks ja pool aastat tagasi avalikuks tulnud juhtumi järel on peetud mitmel tasemel põhimõttelisi vaidlusi, mille tulemused määravad hoopis rohkemat kui kahe konkreetse keskerakondlase saatus.

LK 4–5

KÕVA SÕNA Uus populaarne elustiil võiks olla see, et me tahame lapsi. Ja palju. Et teeme tööd ja pingutame. Ning teeme sellist tööd, millesse ise usume.

PÄEVA KOMM Bussid, trollid ja trammid peavad peatuma ja linnasüdamesse vurama sealt, kus inimesed ka päriselt elavad.

Viimsi vallavanem Jan Trei (IRL), PM 17.10

Äkkpidurdustest, mis teinekord pigem rallisõitja siksakke meenutavad ja sunnivad jõuga käsipuu küljes rippuma, ma parem ei räägigi. Sest tegelikult pole see ka ainult juhtide teha: tropid linnaliikluses näivad teinekord võistlevat bussile ärapanemises. Kuid kodus tuleb asjad kõigepealt korda teha, see on selge. Alles siis maksab sõita Grazi, Torontosse ja mujale õpetama, kuidas oleks ühistranspordiliiklust kõige parem korraldada. Ühistranspordiga tuleks jõuda selleni, et selle kasutajate arv tõepoolest kasvama hakkaks. Üks eesmärk on ju see, et linnatänavatel vuraks vähem autosid, mis saastavad õhku ning võtavad ruumi tänavatel ja parklates. Inimesed ei otsusta aga bussi või trammi kasuks, kui liinid on sellised, et nad oma kodu juurest tööle, lasteaedade juurde või muusse vajalikku paika ilma tohutu ajakuluta ei saagi. Linn areneb küll, aga kui linnaisad oma otsustega sellel arengul vaid sabas sörgivad, siis ongi tulemus, et elada saab, aga üpris ebamugavalt.

Tallinn Maakri 23a, 10145 Tallinn, tel 666 2202, faks 666 2201 Tartu Gildi 1, 50095 Tartu, tel 739 0300, faks 739 0369 Vastutav väljaandja Mart Luik Peatoimetaja Merit Kopli Peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap (online) Peatoimetaja asetäitja Sigrid Kõiv (paberleht) Tegevtoimetaja Margus Mihkels

Päevatoimetaja Indrek Kuus, uudised@postimees.ee, 666 2333 Uudistetoimetus Mirjam Mäekivi, uudised@postimees.ee, 666 2210 Uuriv toimetus Sigrid Kõiv, uudised@postimees.ee, 666 2256 Majandus Kadri Hansalu, majandus@postimees.ee, 666 2164 Arvamus Neeme Korv, arvamus@postimees.ee, 666 2264 Välisuudised Evelyn Kaldoja, valis@postimees.ee, 666 2252 Kultuur Heili Sibrits, kultuur@postimees.ee, 666 2246 Sport Peep Pahv, sport@postimees.ee, 666 2278 Foto- ja videotoimetus Erik Prozes, foto@postimees.ee, 666 2214

Puutumatuse mõte on, et valitsus ei saaks parlamenti jõuvõtetega poliitilisest diskussioonist kõrvaldada. Kindlasti pole puutumatuse eesmärk, et parlamendiliikmed võiksid selle varjus karistamatult mistahes kuritegusid toime panna. Teine vaidlus käsitles politseiasutuste jälitusõigusi demokraatlikus süsteemis üldisemalt.

urmas nemvalts

kristel kossar

Postimees 1933. aastal Põhiseaduse muutmine otsustatud. Rahvahääletusel anti poolt 414 743, vastu 156 426 häält. [---] Vastukaja Soomes. Soome koonduserakonna häälekandja «Uusi Suomi» kommenteerib rahvahääletuse tulemusi vabadussõjalastele heatahtlikus ja kiitvas toonis ning pühendab küsimusele terve juhtkirja pealkirja all «Uus tee». Selles öeldakse, et Eesti rahva ajaloos olevat pööratud esmaspäeval uus lehekülg, millega on kukutatud senine süsteem. Soome rootslaste häälekandja «Hufvudstadsbladet» kirjutab selle vastu

Reklaam ja kuulutused reklaam@postimees.ee Tallinnas tel 666 2300, faks 666 2301 Tartus 739 0390, faks 739 0387 Kuulutuste vastuvõtt Tallinnas Maakri 23a, E-R 8.30-18.30, tel 666 2171, faks 666 2170 Tartus Gildi 1 E-R 9-17, tel 739 0397

Tellimused ja kojukanne E-R 8-17, L 8-12 Telefon 666 2525, levi@postimees.ee Tellimine välismaale 641 1753

Väljaandja AS Postimees Nõukogu esimees Mart Kadastik Isikuandmetega seotud küsimustes palume pöörduda aadressil: isikuandmed@postimees.ee

enam arvustusega. Juhtkirjas öeldakse muuseas: Selle võidu otsustavaks põhjuseks on asjaolu, et Eesti rahvas soovib endale presidenti, kellele keegi ei saaks käske anda. On seletatud, et vabadussõjalaste põhiseadus annab riigivanemale nii suure võimu, et riigivanem ise võib otsustada, kas tema tahab valitseda parlamentlikult, presidentlikult või demokraatlikult. Missugused tagajärjed uus põhiseadus toob, seda näeme varsti. Vabadussõjalaste lootus, et põhiseaduse parandamisega parteide tülid kaovad või võimatuks tehakse, lähevad vaevalt täide. 18.10.1933

Toimetusel on õigus kirju ja teisi kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. Kõik ajalehes Postimees ja tema lisades avaldatud artiklid (sh päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal) on autoriõigustega kaitstud teosed ning nende reprodutseerimine, levitamine ja edastamine mis tahes kujul on ilma ASi Postimees kirjaliku nõusolekuta keelatud. Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee või tel 646 3363.

66 g CO2

ID 4b50

POSTIMEES, PO OSSTI TI M ME EE ESS, 18. 1188. O OK OKTOOBER KTOOBER 2014 || NÄDALA NÄOD || 3

TOIMETAJA BERIT NUKA, TEL 666 2394, UUDISED@POSTIMEES.EE

PIIRAMISRÕNGAS PRUUT. Teised parteid on Jüri üri Ratast pidevalt oma ridadesse meelitanud, kuid seni on n ta alati otsustanud turvalisse Keskerakonna rüppe jääda. da.

Ettevaatuse kõrgeim määr Seejuures pole kodus kõik sugugi ideaalselt korras, tahaks midagi ümber teha. Paneks teist värvi tapeedi, tõstaks külmkapi teise nurka. Aga ei, pole lubatud. Oota, võib-olla kunagi see võimalus veel tuleb. Ratasel võib olla soov Keskerakonna mainet parandada, juhtimist noorendada – lõpuks on näide sellest ju lähedalt kohe võtta. Kõrval Reformierakonnas on tema põlvkond ammu pumba juures, omaaegne «tulevane Märt Rask» juhib riiki, samal ajal kui Keskerakonnas näib, et sellesama generatsiooni perspektiiv on tulevikus juhtida ümberkorraldusi partei seenioride klubis.

foto: mihkel maripuu

1+1 pole 2

asta 2005 jaanuaritorm oma raevuiilide ning üleujutustega šokeeris Eestit. Üks mees teadis selle saabumisest ette. See oli mereteadlane, laineuurija Tarmo Soomere, kes andis sellest ka ajakirjanduse vahendusel Eesti avalikkusele teada. Postimees valis teadlase toona aasta inimeseks. Sel nädalal Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks valitud Soomere on teadlane, kes ei pelga avalikkuse tähelepanu. Eesti teadusajakirjanikud

andsid talle läinud aastal oma sõbraauhinna. Riigikogu liikmed kuulasid ammulisui, kui ta 2009. aastal riigikogus Nord Streami gaasijuhtmega seonduvatest keskkonnariskidest rääkis. Soomere uurimisalaks on olnud mittelineaarsed protsessid, kus üks pluss üks ei võrdu kahega. Vahest suudab ta seda oma uues ametis ära kasutada. Paraneb nii uurimistöö vajalikkuse mõistmine kui ka teaduse rahastamine. neeme korv

foto: toomas huik

uid see näib ka katsena keeta ühes pajanurgas veidi teistsuguse maitsega suppi – see on ju sama partei, kus peasekretär ja parlamendisaadik kohtu hinnangul kihutasid teist inimest jälitama ja võõraid kirju lugema ning kus erakonnakaaslasele öeldakse «sina, rott». Samuti partei, kes ei unusta «oma inimesi» vajadusel munitsipaaltöökohtadega aidata. Kui rivistada mõned praegused partei juhid ja funktsionäärid teisiti, kas see ikka on mingi garantii, et algavad olulised muutused? Ega Keskerakonna põhivalijaskond muidugi sellest hooligi, sest kriitika tuleb nagunii üksnes vaenulikest torudest. Ratas on tuntud selle poolest, et ei otsi konflikte, üritab neid pigem vältida või tasandada, räägib positiivsest ja jääb keerulisteski olukordades (vähemasti avalikkuse ees) viisakaks ning korrektseks. 36-aastasena võib poliitik muidugi veel mõelda, et karjääri tipphetked on kauges tulevikus. Praegu ei jäägi midagi muud üle, kuna parteijuht Edgar Savisaar ei olnud valmis loobuma isegi tema jaoks sügavalt imaginaarsest peaministritoolist. argo ideon foto: reuters/scanpix

iigikogu aseesimees Jüri Ratas (36) «üllatas» avalikkust neljapäeval teatega, et kandideerib riigikogu valimistel oma erakonna, Keskerakonna nimekirjas. Teade pidi lõpetama spekulatsioonid selle üle, et Ratas läheb kas Reformierakonda või sotsiaaldemokraatide ridadesse. Pärast edutut katset tõsta oma riigikogu pinginaaber Kadri Simson tsentristide peaministrikandidaadiks ning selle käigus saabunud selgust, et parteis ei ole lähemal ajal muutusi oodata, oli arutelu Ratase tuleviku üle läinud ju eriti tuliseks. Ega Ratas ise olegi lubanud vähemalt sel poliitikahooajal Keskerakonnast kuhugi lahkuda, kuid arutelu tema poliitilise tuleviku ümber on aktiivselt käinud teistes parteides. Ratasele ennustati näiteks keskkonnaministri kohta, kui Keit Pentus-Rosimannusest peaks saama välisminister. Selle vangerduse eelduseks olnuks Urmas Paeti minek europarlamenti, kuid praegu ei näi ka see kuigi tõenäoline. Seega, reformierakondlast Ratasest lähiajal ei saa. Ilmselt ei ole ka sotsidel Ratasele pakkuda midagi sellist, mis tema tüüpilise ettevaatlikkuse ja vaoshoituse oleks murdnud. Tõsi, Ratase puhul võib juba täheldada, et tema lahkumisjutud on hakanud muutuma pigem koomiliseks, ning kui need millalgi taas üles kerkivad, leidub ilmselt vähe neid, kes asja tõsiselt võtaks. Võib-olla ei olegi väga ebaõiglane kõrvutada teda austajatest ümbritsetud pruudiga, kel on pidevalt mitu rauda tules – mõnele džentelmenidest antakse pidevalt veidike lootust, ent lõpuks on valik ikkagi püsida puhtas ja turvalises kodus, mitte söösta kuhugi tundmatusse. «Parem varblane peos kui tuvi katusel» ja kõik need muud vanasõnad.

Lonkav Mantlipärija

Väga tubli mees

ea kolme aasta eest oma isevalitsejast isa surma järel Korea Rahvademokraatliku Vabariigi etteotsa tõusnud Kim Jong-unile on kohalik riiklik propaganda omistanud kenitlevaid aunimetusi: Suur Mantlipärija, geeniuste geenius, auline seltsimees, täiuslik sõjastrateeg. Nüüd näib lisanduvat veel üks üsna indiaanipärane nimi – Lonkav Mantlipärija. Tõsi, niisuguse järelduse saab teha vaid sel nädalal Põhja-Korea valitseva ainupartei ajalehes il-

jatšeslav Leedo on üks väga tubli mees. Ilma temata ei pääse saarlased mandrile ega soomlased Kuressaare spaadesse puhkama. Ilma temata ei ammu Saaremaa lehmad karjamaal ega jõua sarviliste liha ega piim saarlaste toidulauale. Ilma tema headuseta ei tõuse Saaremaal vistist päikegi. Igal juhul läheb saarlaste päike igaveseks looja, kui Vjatšeslav Leedo enam praamiäri ei saa ajada. Vabandust! Tulgem merelt

munud fotode järgi, millel kujutatakse naeratavat, kuid kepile nõjatuvat Kimi inspekteerimas uusehitisi. Kim oli pikalt avalikkuse pilgu alt kadunud. Nüüd paistab ta olevat naasnud, kuid andmeid tema tervisliku seisundi kohta pole endiselt avaldatud. Põhja-Koreast, mida iseloomustavad riigi suletus, sissepoole pööratus ja salatsemine, võime oodata kõikvõimalikke spekulatsioone nii juhi kui ka tema kodumaa kohta tulevikuski. jürgen tamme

maa peale: mitte midagi hullu ei juhtu, kui keegi teine saarte vahel praamidega sõitma hakkab, olgu see siis kasvõi mõni hiidlane. Mis ei tähenda, et Leedo pole tõesti tubli mees, aga ei maksa tema saavutusi loetledes unustada, et oma praamija muudes ettevõtetes on ta eelkõige tubli ärimees. Ja Eesti riik on selle Saaremaa ärimehe ettevõtteid aastate jooksul toetanud sadade miljonite eurodega. anneli ammas

4 || EESTI || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

Keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo kahtlustab Kiili vallavanemat Valeri Kukke raha omastamises. Kahtlustuse järgi sõlmis Kukk valla nimel endaga seotud ettevõttega sotsiaalkorteri renoveerimiseks lepingu summa peale, mis oli suurem, kui korteri renoveerimiseks tegelikult kulus. Sellega tekitas Kukk vallale varalist kahju, mille suurust täpsustatakse, teatas Põhja ringkonnaprokuratuur. Üleeile otsisid politseinikud läbi vallavanema kabinetis Kiili vallavalitsuses. tallinncity.ee

Urbo Vaarmann astub ülehomme kohtu ette Tartu maakohtus algab esmaspäeval kohtuprotsess riigikogu keskerakondlasest liikme Urbo Vaarmanni üle, keda süüdistatakse pistise andmises ja pettuse teel soodustuse saamises. Koos Vaarmanniga on soodustuskelmuses süüdistuse saanud ka Oleg Kuzmin ning osaühingud Puhkepesa ja Avicia, pistise võtmises süüdistatakse PRIA peaspetsialisti Ülle Märssi. Süüdistuse järgi taotleti 2010. aasta septembrist 2012. aasta maini ametilt pettuse teel toetust Jõgevamaal asuva hoone rekonstrueerimiseks. postimees.ee

patsienti opereerisid neli Eesti arsti kahenädalasel humanitaarmissioonil Indias Punjabi provintsis.

Võõrad lapsed enda juurde jätnud naine läheb sundravile Viru maakohus saatis sundravile Tatiana, kes jättis tänavu juulis üheks ööks enda juurde kaks Kohtla-Järve last. «Selles asjas toimus eile kohtuistung ning oli tehtud määrus, millega kriminaalasi lõpetati ja isiku suhtes kohaldati statsionaarset sundravi,» ütles Viru maakohtu pressiesindaja. 21. juuli õhtul ei tulnud õues mänginud õde ja vend koju. Lapsed leiti järgmisel hommikul naabermajas elava Tatiana juurest. BNS

Terras: Hollandi sõjalaevad täiendavad õhukaitset Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras (pildil) ütles eile Eestisse saabunud Hollandi eskaadri komandöridega kohtudes, et ühine harjutus õhutõrjevõimekusega laevadega on oluline areng ning näitab, et liitlased on vajaduse korral valmis siia tooma ka aluseid, mis suudavad tublisti täiendada meie õhukaitset. «Õhukaitse on valdkond, milles vajame liitlaste toetust, ja tahame, et selliste üksuste visiidid ja harjutused muutuksid püsivaks,» lisas Terras. ERR Uudised

60+ tõusis Eesti kõige loetavamaks kuukirjaks Turu-uuringute aktsiaseltsi uuringu andmetel on ajakirjast 60+ saanud selle aasta kolmandas kvartalis Eesti loetavaim kuukiri. Ajakirjal on 85 500 lugejat. «Oleme püüdnud seni ilmunud ajakirjadest oluliselt erineda selle poolest, et pakume ennekõike praktilisi nõuandeid ning teemade valikul arvestame ka meessoost lugejatega,» selgitas 60+ peatoimetaja Eve Rohtla. 60+ on ajakirjade arvestuses esimesel kohal oma sihtrühmas, üle 50-aastaste seas. Sakala

Postimees.ee küsitlus Kas tunnete sügisel energiapuudust?

20%

Natuke

706 vastajat

23% Ei

57% Jah, olen väga väsinud

NUHKIMISSKANDAAL. Kriminaalkaristuse saanud riigikogulased Priit Toobal ja Lauri Laasi peavad otsust ebaõiglaseks.

Keskerakondlaste suur kohtupäev risto berendson reporter

eskerakonna raskekahurvägi – riigikogulased Priit Toobal ja Lauri Laasi – tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. Põhjus polnud sugugi selles, et Harju maakohtu Liivalaia kohtumaja esinduslik «maffiasaal» oli eile pungil täis ajakirjanikke ja kaameramehi. Põhjus oli hoopis kohtuotsust ette lugema tulnud kohtuniku Eha Popova teine lause, mis ütles kohalolnutele nende saatuse – süüdi või mitte – juba ette ära. «Kohus üldjoontes nõustub prokuratuuri seisukohtadega,» oli see kohtuniku lause, mis käed risti seljal seisnud Toobali närviliselt sõrmi keerutama sundis. Järgnev oli vaid otsuse asjaolude formaaljuriidiline põhjendamine. See, et staažikas kohtunik tegi seda kõike peast, väärinuks muidugi eraldi tunnustust professionaalsuse eest. Kuid süüdimõistva otsuse rambivalguses jäi see, kohtusaalides üldjoontes harv nüanss, enamikule saalis viibijaile ilmselt kahe silma vahele. Selle asemel kuulasid saalisviibijad kohtuniku süüdimõistva otsuse põhjendusi. See oli ainuvõimalik, sest täispikk

otsus avaldatakse alles 15 päeva möödudes. Süüdimõistmise põhjustest lühidalt: sisuliselt ei vaidlusta isegi kohtualused neile süüks pandavat tegevust, ekspoliitik Hannes Rummu tegevuse ja kirjavahetuse jälgimist. Ning seetõttu saavat parlamendiliikmete Laasi ja Toobali süüdiolemisega vaid nõustuda. Jäi veel küsimus Keskerakonna rahastamisega seotud

LOE KA JUHTKIRJA LK 2

Politsei kahtlustab Kiili vallavanemat omastamises

TOIMETAJA BERIT NUKA, TEL 666 2234, UUDISED@POSTIMEES.EE

Karistused • Priit Toobal Mõisteti süüdi eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises, samuti dokumendi võltsimises. Karistus: aastane vangistus kolmeaastase katseajaga. Sundrahaks, menetlus- ja ekspertiisikuludeks kokku 1261 eurot.

• Lauri Laasi Mõisteti süüdi eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises. Karistus: üheksa kuud vangistust kolmeaastase katseajaga. Sundrahaks, menetlus- ja ekspertiisikuludeks kokku 696 eurot.

• Ivor Onksion Mõisteti süüdi eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises. Rahaline karistus 640 eurot, mille ta peab tasuma ositi kaheksa kuu jooksul. Lisaks 3850 eurot sundrahaks, kaitsjatasuks ja menetluskuludeks, mida tal on aega tasuda üks aasta.

• MTÜ Eesti Keskerakond Mõisteti süüdi dokumendi võltsimises. Rahaline karistus 10 000 eurot. Lisaks 814 eurot sundraha ja menetluskuludena.

süüdistuses. Kohus mõistis siin dokumendi võltsimises süüdi nii erakonna kui ka selle rahaasju ajava peasekretäri Toobali, kes olid vassinud erakonnale tehtud annetuste kohta umbes 11 000 euro ulatuses. Süüdimõistev otsus Keskerakonnale eelseisvaid valimisi silmas pidades probleeme muidugi ei tekita, kui mitte arvestada mainekahju. Õiguskantsleri büroo teatel ei näe valimisseadus kriminaalkaristuse puhul erakondadele ette mingeid piiranguid. Teinud karistused teatavaks (vaata infokasti), lahkus kohtunik saalist, jättes värskelt süüdimõistetud riigikogulased kaamerate ette selgitusi andma. Asjaosaliste jutt oli sisu poolest valdavalt sama: Keskerakonnale tehakse taas liiga. «Vägagi ühekülgne otsus. Me võime rääkida mõningatest eetilistest probleemidest, kuid mitte ebaseaduslikust tegevusest,» leidis Laasi, kes kohtumajast lahkudes enesekindlalt fotograafide ees hetkeks isegi võidusümbolina kaks sõrme püsti ajas. Tema kaasosaline Toobal nentis: «Tundub, et kohtunik väga vaeva ei näinud.» Partei juhi Edgar Savisaare ja tema lähikondsete hinnangud kohtuotsusele, mis päeva jooksul järgnesid, olid samas stiilis. Isik, kes suures saginas kohtusaalis kaunis märkamatuks jäi, oli kolmas süüdimõistetu – kogu kunagise poliitskandaali võtmekuju Ivor Onksion. Lühi-

kest kasvu nooruk, kes süüpingis end selgelt ebamugavalt tundis, esimesel võimalusel kohtusaalist ajakirjanike piiramisrõngast välja laveeris ja märkamatult lahkus. Veel mõni aasta tagasi lootis Onksion korralikule karjäärile poliitikas. Mõistlik eeldus, arvestades, et 2011. aastaks oli temast saanud Tallinna linnavolikogus sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nõunik. Paraku tegi see ametikoht

Lapsi piinanud naine oli lastekaitse tähelepanu all merike teder

merike.teder@postimees.ee

Möödunud kolmapäeval Tartu maakohtus oma laste korduvas kehalises väärkohtlemises süüdi mõistetud naise perekond oli Tartu lastekaitse huviorbiidis juba aastaid, kuid esialgu suutsid vanemad kodus valitsevat vägivalda abistajate eest varjata. Kohus mõistis 40-aastase naise 15. oktoobril süüdi oma laste väärkohtlemises: ta lõi neid rihma, käe ja jalaga, küünistas, kleepis neile teibi suu peale ja ajas talvisel ajal aluspesu väel korterist välja külma koridori. Emale määras kohus üheaastase tingimisi vangistuse ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga, mille jooksul peab ta alluma kriminaalhoolduse kontrollnõuetele. Lisakohustusena peab süüdistatav katseajal minema alkoholismivastasele sõltuvusravile. Kohtus on menetluses ka taotlus nii emalt kui isalt laste hooldusõiguse äravõtmiseks ja neile eestkostja määramiseks. Tartu lastekaitse spetsialist Merli Mendelman ütles, et maakohus on juba linnavalitsuse taotluse rahuldanud ja vane-

matelt hooldusõiguse ära võtnud, kuid praegu kinnipidamisasutuses olev isa on otsuse ringkonnakohtusse edasi kaevanud. Isa oli sellega, et ema nende lapsi väärkohtles, lastekaitse spetsialisti sõnul kursis. «Kas ta oli kodust eemal – vahepeal nad olid koos, vahel eraldi –, tõenäoliselt oli ta ka ise samades situatsioonides,» rääkis Mendelman. Spetsialisti kinnitusel on nad perekonnaga tegelenud juba aastaid. «Perekond on meie luubi all olnud juba 2010. aastast. Siis oli koostöö väga keeruline, sest vanemad ise ei soovinud meie abi, käis veiderdamine, kokkulepetest mitte kinnipidamine, nad vahetasid elukohtasid ...» kõneles ta. Lõpuks jõuti kokkuleppele pereteenuse osutamiseks ning korra nädalas külastas neid peretöötaja. Põhjus, miks nelja lapsega perele abi «peale suruti», oli nii isa kui ema madalad vanemlikud oskused: mõnikord majanduslikud probleemid, väga keerulised omavahelised suhted, üksteise süüdistamine, samuti pidev alkoholiprobleem. «See on tajutav, kui oskused on madalad ja ei suudeta pere asju kor-

da ajada. Aga kui pere ei taha koostööd teha, on see raske, sest me ei saa teiste eraellu niisama sekkuda, meil peab selleks olema alus,» kirjeldas Mendelman asjade käiku. Pere hoidis oma probleeme ka neid külastanud abilise eest varjul. «Peretöötaja käis kodus neil korra nädalas, ega sellest tulnud kõik mured välja. Isa ta väga ei näinud, mees oli neil hetkedel teadlikult eemal,» selgitas Mendelman.

Neile tuleb see üllatusena, et tutistamine ja rihmaga peksmine on Eestis keelatud. Inimesed ei taha sellest tihtipeale aru saada. Lastekaitsespetsialist Merli Mendelman

«Samas toona mingeid kaebusi, et midagi väga valesti on, veel ei olnud, sest muidu oleks tulnud kohe sekkuda. Alles 2013. aastal hakkasid asjad arenema, tekkisid suuremad probleemid ja üks vanem tüdruk mulle sellest [väärkohtlemisest] teatas. Mina edastasin kohe info politseile,» lausus ta. Alates tänavu veebruarist

elavad neli last, kelle vanus jääb kolme ja kaheksa eluaasta vahele, lastekodus ja lastekaitse spetsialisti sõnul läheb neil väga hästi: «Nad on teraapiates ja nõustamistel. Nüüd on neil tagatud põhivajadused, mis lastel arenguks vaja, kuid mida enne neil polnud. Enne oli nende olukord väga hull. Lastel on korda tehtud hambad, mis enne lagunesid ja olid hooldamata.» «Lapsed on kõik neljakesi koos, neil on seal perevanemad, protsessi ajal vestlesid kohtunikud nendega isiklikult ja tegid minu meelest õiglase otsuse laste vanematest eraldamise kohta. Kurb, et see on nüüd vaidlustatud,» lisas ta. Alles pärast lõplikku kohtuotsust tekib võimalus neid lapsendada. «Lapsi väärkohtlevaid emasid on meil ka teisi, täiesti korralikes peredes, kõrgharitud inimesi. See alati ei tähenda kohe seda, et lapsed tuleks perest ära võtta. Neile tuleb rääkida karistusmeetoditest – neile tuleb see üllatusena, et tutistamine ja rihmaga peksmine on Eestis keelatud. Inimesed ei taha sellest tihtipeale aru saada,» rääkis Mendelman.

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || EESTI || 5

TOIMETAJA BERIT NUKA, TEL 666 2234, UUDISED@POSTIMEES.EE

Hannes Rummu kirjade skandaal

noore mehe karjäärile ka sama järsu lõpu. Ühel hetkel andis Onksion järele keskerakondlaste Lauri Laasi ja Priit Toobali ahvatlustele ja nõustus Keskerakonna kasuks sotside järele nuhkima. Äraandmise põhjus oli pragmaatiline – Onksionile lubati ahvatlevat töökohta Tallinna linna palgal. Ehkki mõnusat töökohta Onksionile sülle ei kukkunud, näitavad eeluurimisel pealt kuulatud telefonikõned, et Toobal ja

Laasi nägid parteis selle nimel vaeva. Nimelt otsiti kohta, kuhu Onksion tema teenete eest linna palgale panna. Sotsiaaldemokraadi Hannes Rummu e-kirjade vargus tuli ilmsiks siis, kui Keskerakonna annetusi uurinud kaitsepolitsei läks Toompeale partei kontorit läbi otsima ja leidis Toobali kabinetist kotitäie e-kirjade väljatrükkidega. Kogu loo algallikana polnud Onksionil ülekuulamisel kapos

enda kaitseks kuigi palju argumente. Pealegi rääkisid asjaosaliste vastu nende omavahelised telefonikõned ja vestlused arvutis. Onksion esitas uurijaile puhtsüdamliku ülestunnistuse ja püüdis vältida asja vastu kõrgendatud huvi tundnud ajakirjandust. Seda, kui ebameeldiv oli karistusõigusliku masinavärgi hammasrataste vahele jäänud Onksionil juhtunust rääkida, näitas seegi, et kohtus loo-

bus noormees võimalusest toiminust uuesti detailselt jutustada. Tema kaitsja väitel on nemad otsusega rahul. Lauri Laasi ja Priit Toobal kinnitasid eile seevastu, et kaebavad maakohtu otsuse edasi ringkonnakohtusse. Kui ringkonnakohus ega ka riigikohus otsust ei muuda ning süüdimõistmine jääb jõusse, peavad Laasi ja Toobal riigikogust lahkuma. Süüdimõistva otsuse kaebab edasi ka Keskerakond.

Priit Toobal (vasakult teine) oma kaitsja Oliver Nääsiga ning Lauri Laasi (paremalt esimene) advokaat Gretta Oltjeriga – nii Laasi kui ka Toobal kaebavad süüdimõistva otsuse edasi. foto: liis treimann

Lauri Laasi veenis alates 2011. aasta 25. veebruarist toimunud kohtumistel, samuti telefonitsi ja e-posti teel peetud vestlustes Ivor Onksioni korduvalt, et noormees jätkaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmena ja Tallinna linnavolikogu aseesimehe Jaak Juske nõuniku ametikohal ning koguks salaja teavet umbusaldusavalduse kohta linnapeale Edgar Savisaarele. Priit Toobal tuli mängu paar kuud hiljem, kui ta 19. aprillil julgustas suhtlusprogrammis MSN Messenger Onksioni koguma teavet, mis on seotud Savisaarele umbusalduse esitamisega, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna rahaasjadega ja selle liikmete omavaheliste suhetega. 19. juuni õhtul avastas Onksion oma Tallinnas Pelgulinnas asuvas kodus tööarvutit Dell Latitude kasutades juhuslikult võimaluse, kuidas siseneda sotsiaaldemokraatlikus parteis juhtival kohal olnud Hannes Rummu Gmaili kontole. Onksion helistas seepeale LõunaAmeerikas töölähetuses viibinud Laasile, kellega lepiti kokku, et Onksion prindib kõik Rummu e-kirjad välja ja annab need Laasile üle kuus päeva hiljem, kui Laasi on Eestisse naasnud. Juba järgmisel hommikul sisenes Onksion oma töökohas Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatlikus fraktsioonis Rummi meilikontole ja printis välja 455 lehekülge e-kirju. Kümme päeva hiljem käskis Laasi Onksionil uuesti Rummu meilikontole siseneda. Onksion printis sealt välja värskelt saadud Edgar Savisaart puudutava e-kirja ja selle kolmeleheküljelise manuse. Skaneeris selle ja saatis edasi Laasi riigikogu e-posti aadressile. Juba samal õhtul saatis Laasi selle kirja informeerimise mõttes edasi Savisaarele. Hannes Rummu erakirjade väljatrükkidest koosnev paberipakk jõudis Laasi kätte alles 19. juulil, kui ta kohtus Onksioniga Tallinnas Tartu maanteel asuvas kohvikus Seiklusjutte Maalt ja Merelt. Paberipaki oma koju viinud Laasi pistis need Wella Professionalsi paberkotti (mille kohus talle otsusega tagastas) ja viis Priit Toobalile erakonna peakontorisse Toompeal, kust kaitsepolitsei need 2012. aasta 6. jaanuaril toimunud läbiotsimisel leidis. Risto Berendson

6 || EESTI || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA TÕNIS POOM, TEL 666 2394, UUDISED@POSTIMEES.EE

SÕJA KEERISES. Peagi algav talv tuleb Donetskis ja mujal Donbassis hirmus karm, jagab eesti-ukraina muusik Ruslan Trochynskyi oma sealsete sugulaste kartust.

Puruks pommitatud elu priit pullerits

vanemtoimetaja

uslan Trochynskyi, kes homme saab 38, kardab isale helistada. Isa Mykola elab Bilõtskes, venepärase kirjapildi järgi Belitskojes. See jääb Donetskist poolesaja kilomeetri kaugusele loodesse. Peale isa elavad seal ka tema onu ja paljud kolmanda ringi sugulased. Trochynskyi, eesti-ukraina bändi Svjata Vatra solist, elab oma naise Terje ja kolme lapsega Viljandis. (Just nimelt Trochynskyi, mitte Trotšinski, märgib ta.) Üks tema õdedest, kes elab Donetskis, rääkis viimati, kuu aega tagasi, et olukord kodumaal on raske: eales ei või teada, kust tuleb pomm ja kes on sealses konfliktis kes. Inimesed on pidanud selgeks õppima, kuhu häire korral joosta ja varjuda. Tõele au andes kartis Trochynskyi pärast olukorra pingestumist Ukrainas küsida isalt isegi seda, kelle poole ta hoiab. «Äkki kuulab keegi tema telefoni pealt?» räägib Trochynskyi eesti keeles oma kartustest. «Äkki ta ei julge öelda?» Aga isa ütles: «Loomulikult olen ma ukrainlane!» Seda vähem soovib Troc-

hynskyi oma isa telefonikõnedega ohtu seada. Niigi on isal hakanud tervis logisema: põlved valutavad, nii et neid tuleb alatasa süstida. See on elupõlise kaevuritöö järelmõju. Mykola tütar Anna (31) uuest suhtest, Trochynskyi poolõde, kes jagab Donetskis pensionäridele toiduabi, kõneles talle lõppeva nädala keskel, milline olukord seal valitseb. Mõned rajoonid on rahulikud, teistes toimub rahutusi pidevalt; osa koole hakkas tööle 1. oktoobrist, kuid osa on pommitatud ja seal tunde ei toimu; palka, kui seda üldse makstakse, kätte ei saa, sest pangad ei tööta; pensione välja ei maksta.

Tõele au andes kartis Ruslan pärast olukorra pingestumist Ukrainas küsida isalt isegi seda, kelle poole ta hoiab. Donetskis ja selle lähistel, kus elab ühe kahe miljoni inimese – neist venelasi ainult pisut rohkem kui ukrainlasi –, ei ihka enamik, rahvusest olenemata, muud kui seda, et sõda ükskord juba lõpeks, on Trochynskyi lähedastelt kuulnud. Näiteks tema sugulased on juba suvest alates pidanud läbi ajama kraaniveeta, sest veetorustik on puruks lastud. Vett tuleb ammutada kaevust. Peagi saabub talv, mis sealmail on krõbe: temperatuur langeb 20– 25 miinuskraadini. Donbassis asuvad küll suured kivisöekaevandused, aga

küttepuid napib. Seal laiub stepp, kus kasvavad üksnes kidurad põõsad. Neid, kes elavad keskküttega linnakorteris, ootab ees karm katsumus, nendib Trochynskyi. Tema sugulastel on pisut üle 10 000 elanikuga Bilõtskes vähemasti aiamaa, millelt varutud kartulid, mais ja päevasilleseemned aitavad talve üle elada.

Ei mingit viha Trochynskyi on sugulastelt kuulnud, et enamik inimesi Donetskis ja Luganskis, kahes venemeelsemas Ida-Ukraina keskuses, ei saa aru, kust, kuidas ja kelle mahitusel ilmusid sinna ühtäkki relvastatud mehed, kes senise elu pea peale pöörasid. Aga nüüd pidid peaaegu kõik üksmeeles tahtma, et nood mehed läheksid sealt minema ning elu läheks taas rahulikele rööbastele. Relvastatud meeste lahkumist pidid soovima isegi paljud venemeelsed, kes algul olid neid rõõmuga vastu võtnud. Kui su maja saab pommiga pihta, märgib Trochynskyi, ja sa kaotad kõik, muutub ka meelsus. Pealekauba, lisab ta, on inimesed hakanud aru saama, et need bandiidid ja pätid, kes varastavad, tapavad ja vägistavad, ei ole tegelikult mingid nn rahvavabariigi ehitajad, nagu nad on üritanud end näidata. «Nüüd näeme, et Venemaa ei lase neid tagasi,» sõnab Trochynskyi. Tema arusaama järgi hoiavad sõjatuld hõõgvel paarsada

separatistide ninameest, kes mõistavad suurepäraselt, et niipea kui kriis raugeb, saavad inimesed aru, millise mõttetu konflikti nood on üles kütnud. Trochynskyi, kes sündis ja elas esimesed viis aastat Bilõtskes, misjärel kolis ema ja vanaemaga Ukraina pealinna Kiievi lähedale valgeks lubjatud sa-

vimajja, ei mäleta lapsepõlvest ega noorusajast, et venelaste ja ukrainlaste vahel oleks esinenud viha või hõõrumist. Talle ei meenu, et kellegi rahvus – olgu ta kas või grusiin või armeenlane – oleks üldse kunagi jututeemaks tõusnud. Pigem on meelde sööbinud ühised, teinekord ohtlikudki

Eesti-ukraina muusik Ruslan Trochynskyi järgib vanaema õpetussõnu, et ükskõik, kui raske võib olla, tuleb säilitada positiivne ellusuhtumine – et halb energia võimust ei võtaks. foto: margus ansu

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || EESTI || 7

TOIMETAJA TÕNIS POOM, TEL 666 2394, UUDISED@POSTIMEES.EE

mängud. Näiteks moodustusid tuhamägede vahele veekogud, kus poisikesed armastasid suplemas käia, ehkki vanemad seda ei lubanud: nii mõnigi jättis sinna oma elu, sest ei suutnud järsku kallast mööda veest välja ronida. Ainus kord, mil Trochynskyi nägi rahvaste vahel vaenu, oli poisipõlves Venemaal, kui ta sõitis koos ema ja vanaemaga Tuula lähistele, et perele raskel ajal kolhoosi peedipõldu kõblates lisa teenida. Kõik olid seal sõbralikud, aga kui ta ühel õhtul koos vanaemaga küla peale läks, et värsket lehmapiima osta, oli külanaine neile ukraina aktsenti kuuldes käratanud: «Ah, fašistid tulid siia!» «Mulle oli see šokk – mida see tähendab?!» meenutab Trochynskyi. Vanaema oli seepeale teda rahustanud: «Pole midagi, Ruslanchik, pole midagi. Lähme ära.»

Rahvaste segamine Aga ta ei hakanud tolle juhtumi pärast venelastesse halvasti suhtuma, kinnitab Trochynskyi. Ta mäletab hoopis seda, mida vanaema, hinnatud laulja, talle seejärel õpetas: «Ole inimene ja käitu inimlikult, ükskõik, mida teised räägivad, et pärast ei oleks valus vaadata peeglisse ja südamesse. Meil on üks maailm, ja peame oskama seda jagada.» «Mul on palju venelastest sõpru,» tunnistab Trochynskyi, «ja ma väga austan neid. Mulle ei ole oluline, mis rahvusest sa oled. Oluline on see, mis inimene sa oled.» Temas endas voolab ilmselt samuti mitme rahvuse verd. Üks tema vanaemadest, kel olid mustad silmad ja juuksed ning tugev kehaehitus, on pärit Kreeka ja Bulgaaria piirialadelt, ja tema ema on samuti must nagu süsi (poja iseloomustus). «Mina olin aga väike ja peenike,» meenutab Trochynskyi. «Kõigi teiste kaevurite lapsed olid suured. Vanaema ikka küsis, et mis minust küll saab – kaevurit kindlasti ei saa.» Vanaema ei eksinud. Trochynskyist sai muusik.

Ruslani kaasa Terje koos mehe isa Mykolaga, kes on eluaeg pidanud ja aretanud tuvisid. «Tuvi on rahu lind,» sõnab Ruslan Trochynskyi kommentaariks pildile. foto: erakogu

Trochynskyi esivanemate saatus ja käekäik Ukrainas pärast Teist maailmasõda polnud kerge. Nad pidid Lääne-Ukrainas ära kolima külast, kus oht sattuda punaterrori ohvriks kasvas liiga suureks. Trochynskyi võrdleb toda olukorda nüüdse seisuga Ukrainas: «Kohalikud ütlesid vanaemale, et me armastame teid väga, me tahame, et elate koos meiega, aga me ei saa teid kaitsta, kui homme viskavad venelased teie pihta granaate ja siis ütlevad, et meie tegime seda.» Siis kolisidki nad riigi teise otsa, Bilõtskesse. Nõukogude võim saatis pal-

jud ukrainlased välja, Siberisse, ja tõi nende asemele mujalt uusi asukaid. «Segati kõik kokku, et inimestel poleks identiteeti, et tekiks nõukogude rahvas,» kirjeldab Trochynskyi. Näiteks Odessa-lähedasse Semjonovka külla, kus ta onu juures lõputute viinamarjaistanduste vahel nii mõnegi suvekuu veetis, oli elama toodud nii kreeklasi, bulgaarlasi kui ka moldovlasi. Ukraina kui paljurahvuselise riigi «sidusaineks» sai vene keel. Ilma seda oskamata polnud võimalik elus hakkama saada, rääkimata kusagile kõrgemale kohale jõudmisest.

Trochynskyi mäletab, et kui läks õppima Kiievisse Lõssenkonimelisse muusikakooli, pidasid sealsed õpilased teda algul külapoisiks. Sellepärast, et ta rääkis ukraina keelt. Nüüd peab ta vene keelt samuti oma emakeeleks. Tema kolm last räägivad samuti kolmes keeles: eesti, ukraina ja vene keeles.

Elu nagu Detroidis Vene mõju on Ida-Ukrainas pea igal sammul näha. Inimesed vaatavad Venemaa telekanaleid, sest kaks Ukraina jaama ei suuda neile köitvuselt konkurentsi pakkuda. Artistid, kes

Soojad riided lähevad Donbassis hinda Ruslan Trochynskyil on üks unistus: kui saaks sõita Svjata Vatraga oma esivanemate kodumaile Donetski kanti, et avaldada ukrainlastele pingelisel ajal toetust ning edastada neile ühtlasi eestlaste poolehoid. Viimati käis ta oma bändiga Ida-Ukrainas kolm aastat tagasi. Siis oli seal rahulik. LääneUkrainat väisas ta bändiga kaks kuud tagasi, kui esines Lvivi lähistel Ivano-Frankivskis välis-

ukrainlaste kongressil. Trochynskyi rääkis seal oma kogemusest lõimuda Eesti ühiskonda nii, et säilitada seejuures ukraina traditsioonid. Uue nädala teisipäeval näeb Trochynskyit esinemas Eestis. Svjata Vatra astub koos Tõnis Mäe, Ivo Linna, Ott Leplandi, Lenna Kuurmaa, Birgit Õigemeele ning paljude teiste eesti, samuti ukraina artistidega üles Tallinnas Nordea kontserdimajas

heategevuslikul kontserdil «Eestist Ukrainale». Homme, oma sünnipäeval, esineb Trochynskyi koos tütarde ja Svjata Vatraga Ukraina toetuskontserdil Pärnus Endla teatris. Trochynskyi kinnitab, et on oma esinemistel Narvast Kihnuni näinud, kuidas eestlased ukrainlastele nende võitluses kaasa elavad. «Kõik küsivad,» lausub ta, «milline on olukord Ukrainas, kuidas nad saavad aidata.»

Trochynskyi sõnul aitab tema kaasmaalasi juba see, kui neile saadetaks talveks sooje riideid. Ta kinnitas, et kindlasti läheb ukrainlastele südamesse, kui neile läkitada midagi sellist, mis on oma kätega õmmeldud või kootud. «See näitab, et siis sa tõesti mõtled teiste inimeste peale,» lausub muusik, «ei võta automaati ja ei lähe teiste maale.» Priit Pullerits

esinemas käivad, tulevad samuti valdavalt Venemaalt. Ja Donbassi suured kaevandused läksid erastamise käigus kõik venelaste kätte. Ukraina võimud tegelesid oma riigi ehitamisega üksnes Kiievis, nendib Trochynskyi, ning see, mis jäi pealinnast kaugemale, jäi ka riigijuhtide tähelepanu alt välja. Teda lausa jahmatas, kui ta kolm suve tagasi viimati sugulastel külas käis: võrreldes nõukogude ajaga polnud nende kandis mitte midagi muutunud. Peale selle, et paljud tema eakaaslased olid kas surnud, enamasti uimastite tarvitamise tagajärjel, või kolinud piiri taha raha teenima, olgu Venemaale või Portugali. Pere kahetoalise korteri hind langes üksvahe saja dollarini – ja ikka ei leidunud ostjaid. «Elu jäi seal seisma,» lausub Trochynskyi. «Nagu Detroit,» viitab ta mullu suvel pankrotistunud endisele suurele autotööstuslinnale Ameerika Ühendriikides. Ometi on Trochynskyi kaugel sellest, et Ukrainat riigina maha kanda. Vastupidi: ta teeb sügava kummarduse meestele, kes relv käes kodumaad kaitsevad, ise lähedastele nende rahustamiseks luisates, et lähevad Itaaliasse tööle. Trochynskyi loodab, et lõpuks saavad Ukraina eri rahvad üksteise kõrval jälle normaalselt läbi ning ehitavad ühiselt üles oma riigi, kus neile, kes pole rahvuselt ukrainlased, on tagatud kultuuriautonoomia. «Kui tahad teises riigis olla hea kodanik või hea inimene, saad alati seda teha,» lisab ta. Sellegipoolest on Trochynskyi isale öelnud, et kui too soovib, võib tulla tema juurde Eestisse elama. Isa on keeldunud. Ta on öelnud, et on Ukrainas sündinud, kogu tema elu on Ukrainas ning Ukrainas ta ka sureb ja saab Ukraina mulda maetud, nagu tema ema. «Ruslan, hilja on alustada elu kuskil uuesti,» kõlasid viimati isa sõnad pojale.

8 || MAJANDUS || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA TÕNIS POOM, TEL 666 2394, MAJANDUS@POSTIMEES.EE

HEAOLURIIK. Viikingite maa majandus on heal järjel ning seda ei ohusta ka viimaste kuude nafta hinna järsk langemine.

ÄRILAUSE Eesti oskab äri teha. Seal on targad inimesed riiki juhtimas. Soome väikeettevõtjate liidu juhatuse liige Pekka Saikkonen portaalis kaleva.fi. majandus24.ee, 17.10

Ettevõtete võlad kasvasid Firmade võlakohustuste maht oli teise kvartali lõpus 3,3 protsenti suurem kui aasta eest. Nii kodumaalt kui ka välismaalt võetud võlakohustused kasvasid seejuures ligikaudu sama palju. majandus24.ee

54,2

miljardi dollari väärtuses tuleb Venemaal neljandas kvartalis tasuda võlgu ja intressimakseid.

Läti lõi Rail Balticu jaoks firma Läti on asutanud Rail Balticu projekti elluviimiseks uue firma Eiropas Dzelzceļa Līnijas, ütles riigi transpordiministeeriumi pressiesindaja. Eiropas Dzelzceļa Līnijast saab Läti aktsionär kolme Balti riigi ühisfirmas, kus saadakse 33,33-protsendiline aktsiapakk ja kuhu investeeritakse 650 000 eurot. BNS

Septembris kallines elektri üldteenus

Uute autode müük Euroopas kasvas

Võrreldes augustiga tõusis elektri üldteenuse keskmine hind septembris kaheksa protsenti. majandus24.ee

Septembrikuu tõi endaga kaasa 6,4-protsendise tõusu Euroopa uute sõiduautode turul. majandus24.ee

OMX TALLINN

737,49 ▲ +0,80%

1000 800 600 XII 2013

II 2014

IV 2014

VI 2014

VIII 2014

X 2014

ELEKTRI BÖRSIHIND senti/kWh 15 12 9 6 3 0

X 2013

XII 2013

II 2014

IV 2014

VI 2014

VIII 2014

3,99 ▼ –14,01%

X 2014

BÖRS

EURO

Aktsia Hind Muutus Arco Vara 0,942 +4,67 Baltika 0,451 -1,96 Ekspress Grupp 1,000 0 Harju Elekter 2,530 -1,94 Järvevana 0,815 0 Merko Ehitus 6,960 -0,57 Nordecon 1,000 0 Olympic Group 1,800 +1,12 Premia Foods 0,705 +1,59 Pro Kapital Grupp 2,580 -1,16 Silvano Fashion 1,820 12,35 Skano Group 0,941 -4,95 Tallink Grupp 0,604 +0,83 Tln Kaubamaja 5,000 +1,01 Tallinna Vesi 12,600 -0,79 Trigon Property 0,411 0

17.10 Kurss Muutus Austraalia dollar 1,460 -0,33 Hiina jüaan 7,855 +0,61 Jaapani jeen 136,450 +1,11 Kanada dollar 1,442 -0,21 Leedu litt 3,453 0 Norra kroon 8,382 -0,89 Poola zlott 4,232 +0,08 Rootsi kroon 9,153 -0,43 Rumeenia leu 4,420 -0,24 Šveitsi frank 1,207 +0,11 Suurbritannia nael 0,796 -0,19 Taani kroon 7,446 +0,01 Tšehhi kroon 27,492 -0,20 Ungari forint 307,400 -0,49 USA dollar 1,282 +0,58 Venemaa rubla 52,311 -0,18

bns

Swedbanki Norra peaökonomist Harald Magnus Andreassen esines neljapäeval panga siinsetele klientidele. Tema sõnul on Eesti ettevõtetel Norras tegutsemiseks tohutu potentsiaal – pealegi Eesti ärimehi fjordide maal juba tuntakse. foto: tairo lutter

Norras seni kõik korras tõnis oja

majandusajakirjanik

orra Swedbanki peaökonomist Harald Magnus Andreassen lausus neljapäeval Tallinnas korraldatud Swedbanki seminaril Norra turu kohta, et kuna tema kodumaa ühiskond töötab väga hästi, saab seal üsna lihtsalt ka reforme läbi viia. «Arvan, et meil pole mingeid probleeme ka korrumpeerunud poliitikutega,» lausus ta. «Teistes suurte loodusrikkustega riikides panevad mõned poliitikud raha oma taskusse.» Umbes pool Norra ekspordist ja viiendik sisemajanduse kogutoodangust (SKT) tuleb naftatööstusest. «Narkosõltuvust», nagu kipub olema teistel naftamaadel, sellel riigil ei ole. SKT ühe elaniku kohta on arenenud riikide hulgas kõige kõrgem, aga ka siis, kui naftatulusid mitte arvesse võtta, ollakse Šveitsi ja USA järel kolmandal kohal. Norral on mitmekesine majandus, kus tähtsamad harud on telekommunikatsioon (suurem

osa Norra telekomifirma Telenor käibest tuleb välisturgudelt, peamiselt Aasiast), suureks eksporditööstuseks on kasvanud ka kalandus, metallitööstus ja infotehnoloogia. Andreasseni sõnul on Telenori turuväärtus suurem kui Oslo börsil noteeritud naftaettevõtete koguväärtus. Lisaks on Norra majandusele kasuks tulnud odav hüdroenergia. Analüütiku sõnul on tema kodumaa olnud õnnelik riik, sest nad on olnud targad, aga mis veel olulisem – neil on olnud õnne väliskaubandusturul. Samuti võib fjordide maa tunda uhkust stabiilselt madala töötuse määra üle, mis on keskmiselt kolm-neli protsenti. Norra on olnud naftariik üsna lühikest aega, aga nad on toiminud targalt ega kulutanud naftaraha ära, vaid otsustasid seda säästa aegadeks, kus musta kulla hind langeb või toodang hakkab kahanema. Kogu naftatulu läheb sealsesse naftafondi, mis on nüüdseks kasvanud 670 miljardi euroni, mis on kaks korda suurem kui riigi SKT. Naftafondi on kogunenud iga norralase jaoks miljon Norra krooni (125 000 eurot), majandusse läheb sellest alla nelja protsendi aastas, mis teeb inimese kohta 40 000 kohalikku krooni (5000 eurot). Inimes-

te jaoks tähendab see reaalselt madalamaid makse, paremaid avalikke teenuseid ja suuremaid pensione. Eelmisel aastal oli naftafondi varade tootlus 13 protsenti, mis tähendab, et kogu naftast saadud tulu on säästetud ja kulutamiseks läheb vaid osa säästutuludest. «See ei ole enam naftaraha, sest oleme muutnud musta naftaraha valgeks pangarahaks,» selgitas Andreassen. «Elame intressidest, mida pangad meile maksavad.» Heaoluriigi suurimaks varjuküljeks on kõrge hinnatase. Keskmine tööjõukulu on veidi enam kui viiendiku võrra suurem kui Rootsis, kolmandiku võrra suurem kui Soomes ning tervelt viis korda suurem kui Eestis. Ükski ressurss pole igavene ja Norra naftatootmine on hakanud juba kahanema. Handelsbankeni ökonomisti Knut Anton Morki sõnul uudisteagentuurile Reuters peaks Norra riik naftatulude kahanemise tõttu palgakulu taset korrigeerima. «Juhul kui hädavajalikku korrektsiooni ei tehta, võib naftajärgne Norra olla silmitsi samasuguse struktuurse kriisiga, nagu juhtus Soomes pärast Nokiat,» lisas ta.

Suur ja rikas turg Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ekspordinõunik Oslos Margit Ihlebakke ütles neljapäeval toimunud Swedbanki kliendiüritusel, et Norra on Eestile üsna lähedal olev suur ja rikas turg, kus avanevad suured võimalused. «Norra on meie Saudi Araabia,» lausus ta. Ihlebakke sõnul on jõukus ühtlane üle kogu Norra ja seal peituvad meie ettevõtete jaoks fantastilised võimalused. «Eesmärgid tuleb paika panna aastateks, võtta tööle õiged inimesed, näha vaeva, ja võit on suur,» märkis ta. Swedbanki peaökonomist Harald Magnus Andreassen kinnitas, et arvestades tema kodumaa turu suurust, on Eesti ettevõtjatel võimalik oma mahtusid seal oluliselt kasvatada. «Ka keerulisematel aegadel jätkub Eesti

tootjatele Norra turul ruumi,» lisas ta. 17 aastat Norras tegutsenud puidust moodulmajade tootja Kodumaja juht Lembit Lump kinnitas, et tasapisi on ka nemad saanud hakata küsima kõrgemat hinda. «Mingil hetkel pead müüma soodsa hinnaga. Ka hiljem on see tähtis, aga vähem,» lausus ta. «Norralased hindavad väga oma isiklikku kvaliteetaega ja nad on nõus selle eest maksma.» Kodumaja käibest tuleb 90 protsenti Norrast ja see moodustab kümnendiku Eesti koguekspordist sellele Põhjamaale. Lumpi sõnul kulus kuus aastat, enne kui neid hakati Norras tõsiselt võtma. Nüüd ehitab ettevõte muuhulgas Bergenisse maailma kõrgeimat puitkarkasselamut, mis peaks valmima järgmise aasta detsembris. Tõnis Oja

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || VÄLISMAA || 9

TOIMETAJA MARIKA MILVE, TEL 666 2250, VALIS@POSTIMEES.EE

LEPE. Venemaa paneb Abhaasiale ette ühist piiri ja politseid, Gruusia süüdistab Venemaad katses Abhaasiat annekteerida.

Venemaa ihub hammast Abhaasiale liisa tagel toimetaja

enemaa sel nädalal esitatud integratsiooni- ja koostööleping Gruusia separatistlikule piirkonnale Abhaasiale sarnaneb Ukraina Krimmi poolsaare annekteerimisega, kinnitas eile Gruusia majandus- ja asepeaminister Georgi Kvirikašvili. Peaminister Irakli Garibašvili lubas aga käia Abhaasiaga seoses välja uue idee, ent peab enne nõu riikliku julgeoleku nõukoguga, mille ta kutsus kokku tänaseks. «Venemaa hiljuti esitatud integratsiooni- ja koostöölepe Gruusia separatistlikule piirkonnale Abhaasiale on kahetsusväärne ning tähendab minu arvates Gruusia regiooni omastamist Krimmi stsenaariumi järgi,» ütles Kvirikašvili. Sama kinnitas sel nädalal Gruusia välisminister Maia Pandžikidze. Esmaspäeval jõudis Abhaasia valitsuse ette Moskva leppeprojekt, mis tugevdaks oluliselt sidemeid Venemaaga. Liidu ja integratsiooni lepe looks Abhaasia ja Venemaa ühise kaitsetaristu ja ühised relvajõud. Sa-

muti näeb lepe ette ühiste õiguskaitseorganite loomist ning ühist majandus- ja tolliruumi. Kõiki loodavaid ühisstruktuure juhiks mõistagi Venemaa esindajad. Kvirikašvili rõhutas, et on abhaaside kogukonnalt kuulnud

Abhaasia ja Venemaa ühist kaitsetaristut, relvajõude, õiguskaitseorganeid ning majandus- ja tolliruumi juhiks Venemaa.

Milanos jäi Ukraina kriis patiseisu Milanos eile lõppenud Euroopa ja Aasia (ASEM) riikide tippkohtumise teisel päeval oli peamiseks tõmbenumbriks arutelu Ukraina kriisi üle – hommikusöögi ajal toimunud dispuut tõi ühe laua taha Ukraina ja Vene presidendi. Läbimurret kohtumisest aga ei oodatud ning ega seda tulnudki. «Üldiselt olen kohtumise järel väga lootusrikkalt meelestatud,» sõnas eile Itaalia peaminister Matteo Renzi. Milano prefektuuri hoones peetud kohtumisel osalesid peale Venemaa ja Ukraina ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa juhid. Renzi sõnul saavutati diskussioonide käigus olulisi tulemusi. «Mulle tundub, et tegime sammu edasi,» täpsustas ta. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tema rõõmsat hinnangut ei jaganud. «Ma ei näe endiselt mingit läbimurret,» sõnas Merkel kohtumise järel uudisteagentuuri AFP teatel. Putin ise jäi napisõnaliseks, öeldes pärast kohtumisi, et need olid head. Küll jätkus ajakirjanikele rohkem sõnu presidendi pressiesindajal Dmitri Peskovil. «Märkasime, et mõned sellest hommikusöögist osavõtjad näitavad üles täielikku tahtmatust mõista Kagu-Ukraina tegelikku olukorda,» ütles Peskov ja lisas, et kohtumi-

ne oli raske, täis arusaamatusi ja ebakõlasid. Milanos peetud läbirääkimisi nägid analüütikud katsena survestada Putinit Ukraina konflikti lõpetamist tõsisemalt võtma. Euroopa Liidu nõudel kehtivad Vene-vastased sanktsioonid seni, kuni Moskva asub selgeid samme kriisi lahendamiseks. Briti peaminister David Cameron iseloomustas kohtumist tulemuslikuna eeskätt sellepärast, et Putin ütles väga selgelt, et tema ei taha külmutatud konflikti ega jagatud Ukrainat. Putin saabus üleeile Milanosse tippkohtumise õhtusöögile hilinemisega ning jättis ootama ka Merkeli. Küll leidis ta aega hea sõbra, Itaalia ekspeaministri Silvio Berlusconi jaoks, kes spetsiaalselt selleks puhuks üheks päevaks koduarestist välja lubati. Ukraina president Petro Porošenko teatas aga eile, et Milanos peetud läbirääkimised Moskvaga gaasivaidluse lahendamiseks olid mõõdukalt edukad. «Oleme gaasi teemal teinud teatud edusamme,» lausus Porošenko, kelle sõnul on Venemaaga uue gaasileppe põhipunktides kokku lepitud ja eraldi tuleb veel läbi rääkida rahastamine. Lahendamata tüli ohustab Vene gaasitarneid Euroopasse. BBC/RFERL/BNS/PM

lepingu kohta palju halbu sõnu. Neljapäeval toimus Abhaasia ja Venemaa esindajate kohtumine ning Abhaasia presidendi Raul Hadžimba esindaja teatel oli pooltel palju erimeelsusi, mille lahendamiseks luuakse komisjon. Kiiresti muutuva geopoliitilise olukorra tõttu peab komisjon aga oma leppeversiooni esitama võimalikult kiiresti, septembris ametisse asunud presidendi kabinetist, kirjutas Gruusia uudisteportaal Interpressnews.

Eelmise presidendi, Moskva raha ebakohases kasutamises süüdistatud Aleksandr Ankvabi kukutamise järel ametisse valitud juht kinnitas portaali teatel, et Venemaa-Abhaasia riigipiir ei kao kuskile, kavas on vaid lihtsustada piiriületuskorda ning tugevdada samal ajal Gruusia-Abhaasia piiri. Paljud enklaavi rahvakogu parlamendisaadikud väljendasid seisukohta, et lepe oleks hoop Abhaasia iseseisvusele. Parlamendi spiikri Valeri Bganba sõ-

Mõni nädal tagasi mälestati Gruusias 1992.–1993. aastal Gruusia-Abhaasia sõjas hukkunuid. Abhaasia kuulutas end koos Lõuna-Osseetiaga iseseisvaks pärast 2008. aastal peetud Vene-Gruusia sõda. foto: ap/scanpix

nul oli parlamendi reaktsioon seetõttu peaaegu negatiivne. Gruusia nädalaleht Georgia Today kirjeldas toimuvat kui pööret, mis näitab, et Abhaasia ja Gruusia võivad olla milleski ka ühel meelel. Garibašvili väljendas samuti muret, et lepe kahjustaks esmajoones abhaase endid. «Tahan öelda avalikult: mulle valmistab meie abhaasi vendade saatus suurt ärevust. Nad on iidne rahvas, kes soovib säilitada algupära,» rääkis valitsusjuht ning sõnas, et ei taha uskuda sellise leppe sobivust Abhaasia iseseisvuspüüdlustega, kuigi Gruusia viimast ei toeta. Leppe ja sel nädalal toimunud Gruusia-Venemaa kohtumisega seoses tõusis küsimus Thbilisi suhetest Moskvaga. Garibašvili sõnul ei ole siiani õnnestunud suhteid normaliseerida, ehkki on alustatud otsedialoogi. Peaministri sõnul on see tulu toonud vaid majandusele – Gruusia kaupade eksport Venemaale on kasvanud viimase kahe aastaga 547 protsenti, ent see ei ole tema hinnangul mõjutanud kahe riigi poliitilisi suhteid. Endise parlamendi spiikri ja Demokraatliku Liikumise juhi Nino Burdžanadze sõnul ei tööta Gruusia valitsus ühtse meeskonnana ning neil pole üksmeelt suhete korraldamises Venemaa ja Abhaasiaga.

10 || ARVAMUS || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 TÄNA 25 AASTAT TAGASI

Kalle Muuli

POK Pindi

ui Eesti Ekspress ja Äripäev sündisid 1989. aasta sügisel ägeda reklaamikampaaniaga, siis Tartus hakati samal ajal ilma suurema kärata tegema ajalehte, mis raputas tervet Nõukogude Liitu. Varakevadel valitud NSV Liidu rahvasaadikute kongress oli sügiseks jagunenud mitmesse vaenutsevasse leeri. Demokraatlikud saadikud, kokku umbes 350 inimest, olid koondunud regioonidevahelisse saadikurühma. Seda juhtis tulevane Venemaa esimene president Boriss Jeltsin. Üks rühma kaasesimees oli ka Tartu Ülikooli õppejõud akadeemik Viktor Palm. Ta oli võitnud Jeltsini kaaskonna erilise poolehoiu sellega, et oli aidanud Jeltsinil hoolimata NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi vastuseisust saada ülemnõukogu liikmeks. Jeltsin vastandus partei peajoonele ja üritas oma ideede propageerimiseks Moskvas välja anda uhket klantspaberile trükitud ajalehte. See ilmus täpselt ühe korra – siis keelas Gorbatšov selle ära. Suures hädas helistas Palm oma rahvarindekaaslasele Rein Kilgile ja palus Jeltsini nimel abi. Kilk oli 1989. aasta kevadel hakanud välja andma Tartu Postipoissi, kohaliku Rahvarinde häälekandjat, millele peagi lisandus venekeelne Tartuski Kurjer. Nüüd selgus, et Kudina mesinikul Rein Kilgil on pisikeses Tartus võimalik teha seda, mida mõjuvõimsal Jeltsinil polnud võimalik teha suure kodumaa pealinnas. Glavlit ehk üleliiduline tsensuuriamet oli juba nii jõuetu, et suutis hädavaevu kontrolli all hoida üksnes kõige tähtsamaid trükikodasid. Nii näiteks keelati ära Eesti Ekspressi esimese numbri trükkimine EKP KK trükikojas, kuid Tallinna Raamatutrükikojast jõudis sõltumatu nädalaleht sellegipoolest luKudina mesinik Re gejateni. in Kilk tegi ära se lle, millega Boriss Jeltsin hakk Kilk trükkis Jeltsiama ei saanud. ni ajalehte Pozitsija algul Tartus Hans Heidemanni nimelises trükikojas, kus valmis ka Edasi. Kuid nõudlus oli nii suur, et peagi tuli hakata Pozitsijat tegema ka Kohtla-Järvel. Täpset tiraaži ei teadnud keegi – trükiti nii palju, kui masinad jaksasid, ja trükiarvud ulatused lõpuks sadadesse tuhandetesse eksemplaridesse.

lavlitilt avaldamisloa saamiseks esitas Kilk tsensorile suvalisi tekste, trükki saatis aga hoopis midagi muud. Lehe pani Moskvast saadetud kirjatöödest kokku Edasi venekeelse sõsarlehe Vperjod toimetaja Toivo Kreek. Juba Tartu Postipoiss oli Kilgile kenasti sisse toonud. Kui Edasi maksis 3 kopikat, siis Rahvarinde ajalehte müüdi 50 kopikat tükk ja tahtjaid oli murdu – ilmumispäeval lookles järjekord Tartus Edasi toimetusest mööda kuni ülikooli kohvikuni. Pozitsijaga läks aga asi päris hulluks kätte. Äri käis nii, et pool tiraaži läks Jeltsini abile Sergei Trubele (korraldas 2000. aastal ka president Vladimir Putini valimiskampaaniat), teise poole sai Kilk endale. Tulu oli meeletu – Trube moodustas Moskvas sellest rahast fondi Sodružestvo, mis maksis vahepeal palka ka Jeltsini kaaskonnale. Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, kasutas Kilk raha Venemaalt Eestisse vedamiseks vanu spordikotte, aga vahel topiti rublad ka lihtsalt kilekottidesse. Sageli käis tal abiks kirjastuse töötaja Toivo Klaar, praegune Euroopa Liidu vaatlusmissiooni juht Gruusias. Tartus kallati raha toimetuse põrandale suurde hunnikusse, kust seda siis jõudumööda pakkidesse sorteeriti. Säärane pidu ja pillerkaar kestis 1991. aasta augustiputšini. Kui Jeltsin tuli Venemaal võimule, polnud tal Kilgi abi enam vaja. Ühtlasi kadus siis ka vajadus vastata kiuslikele küsimustele, mida ikkagi tähendab Pozitsija impressumis lehe väljaandjaks märgitud POK Pindi. POKist saadi Moskvas hästi aru – see oli venekeelne suurtäheline lühend sõnamonstrumist «tootmis-teeninduskooperatiiv». Pozitsija oli seega kooperatiivi infoleht. Aga Pindi? Kilk oli 1989. aasta suvel asutatud kooperatiivile nime pannud Võrumaal Lasva lähedal asuva Pindi külakese järgi. Seal oli ta oma vanaisa juures veetnud koolipõlve suve- ja talvevaheajad, poisiea kõige rõõmsamad hetked.

TOIMETAJA NEEME KORV, TEL 666 2264, ARVAMUS@POSTIMEES.EE

Kes valitseb maailma? Tulevikuvisioon

i ole vähimatki kahtlust, et USA väsib kunagi seda maailma valitsemast. Ameerika president on praegu (poole) maailma peaminister, kuid igavesti see ei kesta. Ükski riik pole tipus püsinud jäädavalt, ja ei püsi ka Ameerika. Vaevalt et USA taandumine juhtub kokkuvarisemise teel, nagu see on toimunud ajaloos varasemate ülemvõimudega. Palun – NSV Liit, Saksamaa, veidi kaugemast ajaloost Austria-Ungari, Osmani impeerium, veel kaugemast leiab neid kümneid. Usun, et demokraatiast on kasu ka loojumise puhul (nagu oli ka Suurbritannial läinud sajandi teisel kolmandikul), ausad valimised tagavad riigi viisaka troonilt lahkumise. Kardan, et ameeriklased ei luba varsti Ameerikal enam domineerida, maailma eri otstes korda luua ja sõdu pidada, raha kulutada ja ohvreid tuua. Meelsus muutub ning valijad ütlevad bülletäänikeeles: aitab, meile meeldib isolatsionism, oma hääled anname seda teed pakkuvatele poliitikutele! Kui lahe oli meie esivanematel elada enne Esimest ja Teist maailmasõda, kui kõrgele tõusis meie elatustase! Millist edu saavutasime teaduse, tehnika ja kultuuri vallas! Majanduskriisigi ületasime suhteliselt valutult, kuna tegelesime ainult oma muredega ning maailm imetles ja kadestas meid. Vene poeetide, represseeritud Anna Ahmatova ja mahalastud Nikolai Gumiljovi pojal, kaks korda vangilaagrisse mõistetud ning kahekordsel (ajalugu ja geograafia) teadusdoktoril Lev Gumiljovil on «passionaarsuse» teooria. Nimetus tuleb ladina sõnast passio, mis tähendab kirge/armastust, Gumiljovil on passionaarsus kasutusel mõne rahva/riigi/rahvuse/inimese erilise aktiivsus- ja passiivsusfaaside tähenduses, esimene neist olevat tekkinud elusaine biokeemilise energia ülejäägist. Armastus ongi ju kirglik aktiivsus. See selleks. Gumiljov eristab rahvuse etnogeneesil seitse peafaasi. Esiteks aktiivsuse tõus ehk kõrvalekalle normaalsest oleskelust, küpsemine, võiduootus ehk ideaalide peatne realiseerimine ning tipuks on ohvrimeelsuse ehk akmeetasand. Järgneb langus, s.o passiivsusfaasid – kuldne sügis ehk hämardumine, agoonia ehk verine pimedus ja mälestus. Gumiljov toob oma teooria kinnituseks näiteid kümnete etnoste minevikust, kuid sellega saab kirjeldada olevikkugi, ainult et faasid on lühemad, üleminek ühest teise kiirem.

igustuse vaadelda selle teooria valgel tänast päeva annab ka Gumiljov ise, tema on seda rakendanud nii väljapaistvate kui kurikuulsate isikute eluetappide kirjeldamisel, nagu Jan Hus, Jeanne d’Arc, Leonardo da Vinci, Napoleon, dramaturg ja diplomaat Aleksandr Gribojedov, kunagine Venemaa peaminister krahv Sergei Witte, Stalin jt. Mulle tundub, et USA on peatselt lahkumas tipust, jõuab varsti kuldsesse sügisesse. Mis saab edasi? Millised suurriigid tunduvad olevat Gumiljovi loodud astmestikul tõusul? Ega konkurente kuigi palju olegi. Venemaa oli enne Esimest

Olev Remsu maailmasõda maailma kiireima majandusarenguga ning territooriumilt üle aegade suurim impeerium. Nõukogude aeg oli verine agoonia, mil Stalin lõi võimsa sõjatööstuse ja vallutas maid tagasi, Hruštšov laskis taevasse Juri Gagarini ning katsetas kõigi aegade võimsaimad pomme, kuid see kõik toimis pika lõpu vapluskrampidena. Praegu on mälestusfaas, oma rumalate kobrutustega, mis suurte vallutuste kõrval tunduvad haletsusväärsete, hambad ristis tehtud ahvimistena, edeva inimese egotsemisena.

es astub Ameerika pjedestaalile? India? See riik on hoolimata tuumarelvast nagu loodud oma rahvusrikkuse ja usuvabadusega suurimaks demokraatiaks, oletan, et India vist ei mobiliseeru vägevaks ja ühtseks rusikaks, mida maailmavedaja positsioon eeldaks. Brasiilia? Võib-olla, võib-olla, kuid kunagi hiljem, mitte vist kohe pärast USAd. Ja siis ehk liidus hispaaniakeelse Lõuna-Ameerikaga. Sõelale peaks jääma kaks kandidaati: Hiina ja islamimaailm. Kumbki ei püri esimest korda akmeetasemele. Raske on ju mõõta riikide liidripositsiooni pika ajaloo jooksul. Me võime näha, et mõni riik on kaugel teistest eemal (nagu näiteks Hiina), ent kas ta on ees või lihtsalt kõrval? Ees on ta vaid ühel tingimusel – siis, kui teised riigid järgnevad talle mõne (teinekord üsna pika) aja pärast sama teed pidi, mille liider on enne läbinud, kui teised ei pööra oma arengus kuhugi mujale. Läbi sellise filtri uurides näeme, et Hiina nagu oleks maailma juhtinud paar tuhat aastat, tõsi, esialgu teisi kultuure suurt mõjutamata. Hiinlaste hiilgavad leiutised, nende orjanduslikult ja hiljem feodalistlikult eeskujulik riigi- ja maksusüsteem on üldiselt tuntud, vähem teatakse, et Hiina talupoja ja linnamehe elatustase oli kuni 17. sajandi-

Maailma juhtriiki ei pane paika teaduse ja tehnoloogia tase ega võimas armee, mõlemad toimivad maailmaajaloo perspektiivis suhteliselt lühikest aega ning neil on siis teisejärguline roll.

ni kõrgem kui nende ametivendadel muus maailmas, kaasa arvatud Euroopas. 18.–19. sajandil langes Hiina aga (Gumiljovi terminoloogiat kasutades) obskuratsiooni, passionaarsuse aktiivsusjõud asendus allpassionaarsuse passiivsuse ja allaandlikkusega, see peaaegu hävitas riigi ning andis teistele võimaluse Hiinast hiigeltükke haarata. (Paljudel juhtudel kasutati anneksioonide eufemismina kontsessioonilepingute nimetust.) Nüüd ollakse taas jalul. Ma julgeksin määrata, et Hiina on tänaseks jõudnud võiduootuse, ideaalide peatse realiseerumise faasi. Islamiliikumine? Praegu oleksid nad Gumiljovi järgi Hiinast faas madalamal, küpsemise, see on kodusõdade ja ühtsuse loomise staadiumis. Meenutame, et see on päris normaalne nähe maailmavalitsemisele pretendeeriva etnose puhul, verise vennataputee käisid läbi hellenid, roomlased, hiinlased, mongolid, moslemid ise jt. Islamiliikumise puhul on tegemist juba kolmanda ettemurdmisega, nende kaks eelmist üritust 7. ja 14. sajandil olid võidukad, tõid triumfitunnet nende valitsejatele ning häda ja viletsust vallutatud maadele. Ühe kalifaadi pealinn Córdoba oli eelmisel aastatuhandevahetusel maailma suurim linn, võimas kultuuri-, kaubandus- ja käsitöökeskus. Varem ja hiljem paiknesid maailma suurimad linnad peamiselt Hiinas, see riik oli oma varasemal pikal-pikal juhtpositsioonil võrdlemisi isolatsionistlik, kuid uuel, tänapäeva globaliseerunud majanduse ajastul, see vaevalt et õnnestub. Vähemalt esialgu kindlasti mitte, ehk alles siis, kui kõik otsad on enda käes.

änased islamidžihadistid pole varjanudki kalifaadi taastamise plaane. Seegi kalifaat tahab laieneda nelja ilmakaarde nagu eelkäijad. Euroopat püütakse allutada infiltreerumise ja emigreerumise teel. Venemaa islamiseerub Venemaa moslemite kõrge iibe abil, mis edaspidi ilmselt ei kulge enam suhteliselt rahulikult. Kahe tuumariigi, India ja Pakistani vastasseisust hoovab homsete sõdade märk, nagu ka hanide (suurhiinlaste) ning uiguuride ja huide (Hiina teiste moslemite) kokkupõrgetes Xinjiangi-Uiguuri autonoomses piirkonnas. Niisiis, maailma juhtriiki ei pane paika teaduse ja tehnoloogia tase ega võimas armee, mõlemad toimivad maailmaajaloo perspektiivis suhteliselt lühikest aega ning neil on siis teisejärguline roll. Otsustavad hoopis Gumiljovi toodud passionaarsusfaasid, mille vastu ei saa ei perfektse armee ega ka kõige moodsama relvastusega. Niisiis, kumb? Kas Hiina või tuleviku-kalifaat? Selle otsustavad sõjad. Kunas saabub lõplik lahendus? Seda ei riski ma ennustada, igatahes mitte täna-homme. Võib-olla kümne aasta pärast, võib-olla läheb aega pikemalt. Meile, eestlastele, oleks muidugi kõige parem, kui maailmas poleks üldse sõjalisi konflikte. Nagu ka paljudele teistele rahvastele. Ent kuna sellist aega, paistab, ei tulegi, siis mida kaugemal meist verd valatakse, seda etem meile.

MARGUS KRUUT

KUIDAS VENEMAA LÄÄNE SÕJATEHNIKAT MAHA VIKSIB

ARVAMUS kultuur 18. OKTOOBER 2014 NR 316

AIVAR JÜRGENSON PAREMATE POEGADE LAHKUMISLAINED EESTIST VAHUR MADE EUROPARLAMENT MAAILMAPOLIITIKA ULGUVETEL ANDRES PARMAS KARISTAMINE RAHVUSVAHELISI KONFLIKTE EI LAHENDA ENE MIHKELSON KUI EESTI KIRJANDUSE SUURKUJU WINNY PUHH PANEB PLAADIL HULLU JUURIKAS ON VOODIS KOOS KASSIKARVADE JA KÜPSISEPURUGA

2 || FOOKUS || AK || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

Mugavus- ja lodevuspagulus või midagi väga sarnast oli Eestis päevakorral terve 19. sajandi teise poole ja uuesti pärast Teist maailmasõda, osutab etnoloog Aivar Jürgenson. Nüüd, sadakond aastat hiljem, mõistetakse minejad hukka või õigeks üsna samu argumente kasutades. Asjad korduvad.

150 AASTAT PÄRAST SUURT VÄLJARÄNNET

ui üks pool nimetab Eestist lahkujaid mugavus- või lodevuspagulasteks ja teine pool leiab, et paljudele oleks tunduvalt mugavam hoopis Eestisse jääda (Postimees 23.08), tuleb rändeuurijale siin midagi väga tuttavat ette. Või kui poliitik leiab, et nende jaoks, kes teenivad kuus palka alla 500 euro, ongi õige lahendus välja rännata, siis oleks seegi mingil kujul justkui juba olnud. Nii umbes sajand tagasi. Sildid ja loosungid erinevad küll sõnastuselt, aga kui Eestit tabab järjekordne väljarännulaine, reageerib avalikkus kuidagi kahtlaselt tuttavaid mustreid järgides. Argumendid rände poolt ja vastu rühmituvad väga tuttava skeemi järgi.

Iga viies eestlane välismaal Orientiirideks mõned üldandmed eestlaste diasporaa kohta, mida võib tinglikult jagada ida- ja läänediasporaaks. See kujunes kahe suurema väljarände tulemusena (kolmas on praegu käimas). Idadiasporaa tekkis 19. sajandi keskel alanud ja Esimese maailmasõjaga lõppenud massilise väljarändamise tagajärjel, mis viis väljarändajad Vene tsaaririigi aladele, läänediasporaa valdavalt Teise maailmasõja ajal Eestist pagemise ja pärast sõda edasi läände siirdumise teel. Eestlased olid talupojarahvas, pealegi kuni pärisorjuse kaotamiseni (1816 ja 1819) sunnismaised, nii et ulatuslikuma diasporaa tekkimiseks puudusid tingimused. Enne 19. sajandi keskpaika moodustas Eesti diasporaa vaid kolm-neli protsenti Eesti rahvastikust. Siis aga talupojad vabastati, 19. sajandi keskpaiga talurahvaseadused ja eriti 1863. aasta passiseadus lõid soodsa pinnase väljarännuks. Tõmbejõuks sai tsaaririigi soov koloniseerida riigi hõredama asustusega idapiirkondi ja soovijatele ümberasumiseks soodustuste jagamine. Algas kümneid tuhandeid inimesi haaranud väljarännuliikumine: poolesaja aasta jooksul loodi Eestist ida pool rohkem kui 300 eesti asundust. 1917. aastal elas välismaal 215 000 eestlast: idas 200 000 ja läänes 15 000 inimest. See moodustas 19 protsenti eestlaste koguarvust maailmas, saavutades nii ida- kui kogu diasporaa seni ületamata maksimumsuuruse. Väljarännuliikumine leidis Eesti avalikkuses laialdast vastukaja. Elavates aruteludes küsiti: kuidas peaks suhtuma neisse, kes kodumaa tolmu jalgelt

pühivad? Ja mis üldse on kodumaa, mida see inimesele tähendab või tähendama peaks? Pangem tähele, et väljaränd langes ajaliselt kokku rahvusluse tõusuga, isamaaluules kohtame altruistlikku kiindumust kodumaasse, valmisolekut tuua end ohvriks isamaa altarile. Kuigi kehv, pakub kodumaa inimesele midagi, mida kuskilt mujalt leida pole võimalik – mõte, mida Johann Voldemar Jannsen oma Eesti Postimehes kordamast ei väsinud. «Omma emma ja omma maad – olgo seal ka veel mõnda sovida – ei leia meie kuskilt muialt kui kotto,» kirjutas ta Eesti Postimehes 1868. aastal. «…mis sul ka kanda ja kaebada olleks, sinna ei või kuskil õnnelikumaks sada, kui omma kodomail,» jätkas ta mõtet järgmisel, 1869. aastal. Kodumaad, mis on nii vaene ja vilets, kuid nii truu, ei tohi maha jätta. Ühiskond ootas inimeselt kodumaa-armastust ja ustavust kodumaa vastu. Kuidas suhtub selline ühiskond väljarändajatesse? Kas mõista või hukka mõista? Esmalt asuti väljarändajaid üheselt hukka mõistma, teistsuguseid hinnanguid tuli veel mõnda aega oodata.

Lääne poole rännati Eestist juba enne suurt minekut 1944. aastal. Fotograafi andmetel toimub sel Kanadas Medicine foto: riigiarhiiv orus 1934. aastal jäädvustatud pildil «köievedamine Eesti saali juures: naesemehed ja poismehed».

sil paremat elu loodavad» (Eesti Postimees, 1884). 20. sajandi alguses tõusis Eestis üha tugevamalt päevakorrale tõutervishoiu teema. Ajakirjanduses räägiti palju eestlaste majanduslikust ja kultuurilisest kängumisest. Maalt linna pagejate ja kadakasakslaste kõrval süüdistati selles ühtlasi väljarändajaid.

Laisad ja seadusrikkujad Ajalehtedes kirjutati, kuidas terved külad müüvad poolmuidu oma varanduse ära ja tapavad kariloomi, nii et lihunikud end tööga ära katkestavad, kirjutati sellest, et väljarändamise tõttu jäävad mõnes piirkonnas talutööd sügisel tegemata. Kirjutati väljarändamise haigusest, väljarändamise tõvest, väljarändamise palavikust. Enamasti kasutati väljarändamisest rääkides sõna «haigus» ja selle analooge halvustavas, süüdistavas tähenduses, sageli seoti see «haigus» laiskusega. 1884. aastal kirjutati Eesti Postimehes laiskadest ja seadusrikkujatest, kes välja rändavad ja võõrsil Eesti nime määrivad, sama tonaalsusega kirjutise leiame ühest 1898. aasta Postimehe numbrist. Väljarändajad pidurdavat kohtade päriseksostmist (Eesti Postimees, 1869), põhjustavat tööjõu ja sellega potentsiaalse rahvusliku tulu kadumaminekut (Olevik, 1885), Eesti maa ja rahva allakäiku, majandusliku ja kõlbelise jõu vähenemist (Postimees, 1900). Kirjutati nendest, kes «kodumaal kõlblikult ei ole elanud ja nüüd võõr-

19. sajandil kasutati väljarändamisest rääkides sõna «haigus» ja selle analooge halvustavas, süüdistavas tähenduses, sageli seoti see «haigus» laiskusega.

20. sajandi alguses räägiti eestlaste majanduslikust ja kultuurilisest kängumisest. Maalt linna pagejate ja kadakasakslaste kõrval süüdistati selles väljarändajaid.

Johannes Aavik maalib 1914. aastal traagilise pildi eestlase väljavaadetest: «See on kui mingi üleüldine kängu-jäämine, kehaline, kõlbeline ja vaimline ebatäielisus. Meie ringkondades leiab nii vähe peenema intelligentsi ja vaimulaadiga isikuid ja kelle välimuski teatavat europalist pitserit kannaks, niisugust, mis laseks oletada mitme paremates oludes elanud ja enam arenenud tüüpusega sugupõlve jõu kuhjumist. Otse imestama paneb see kehaline mitte-iludus ja vaimline kehvus, mida meie rahva rõhuva enamuse juures võib tähele panna. Me oleme tõepoolest nii vähe ilusad, nii napilt anderikkad, nii kasinalt vaimukad. Kust see tuleb?» Vastuse oma dramaatilisele küsimusele leiab Aavik äraspidisest selektsioonist: rahva paremad pojad lähevad ära, kehvad jäävad alles ja muutuvad järjest

Kaukaasia eestlased 1934. aastal silo valmistamas.

kehvemaks. Nii teeb ta väljarändajad süüdi mitte üksnes kodumaa reetmises, vaid milleski otseselt kahjulikus: kodumaa allakäigus.

Sinna, kus on töö ja leib Vaidlus inimese väljarännu õiguse üle on vaidlus selle üle, mis on kodumaa. Esialgse hukkamõistva suhtumise kõrvale hakkas 20. sajandi algul tasapisi il-

muma uus, mis lähtub eeldusest, et inimene tunneb end kodumaal koduselt vaid siis, kui see kindlustab seal talle hüveolu. «Isamaa armastus ja usk võivad ainult seal inimest kinni pidada, kus inimene ennast ja oma perekonda toita võib.» (Olevik, 1902) «...koduta kodumaa pole ka midagi väärt, kus sull kellegi inimese õigust ei ole.» (Vabadus, 1907)

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || FOOKUS || 3

mise motiive. (Mis põhjusel lahkusite kodumaalt?) Enamik vastuseid on kanoonilised: kardeti, et kordub 1940.– 1941. aasta vägivald. See kollektiivselt vastuvõetav tõlgendus on aastakümnetega justkui hermetiseerunud – selle küsimuse alla seadmine pole korrektne. Näiteks kirjutab keegi vastanutest justkui ärritunult: «Küsimuslehe esimene punkt tundub mulle kohatuna, sest arvan, et siin ainult üks vastus võimalik: me ei lahkunud kodumaalt, vaid põgenesime kommunistide eest.» Et kõigile oleks selge: me ei ole kodumaa reeturid, vaid ausad pagulased, kes peavad kodumaad kalliks. Sest küllap nad teadsid, et okupeeritud kodumaal oli neidki, kes neid reeturiteks peavad. Sellegi kohta on meie mäluasutustes meenutusi, näiteks: «Isa oli Eesti Raudtee juhtivtöötajaid. Isa ei püüdnud põgeneda ja keelitas sugulasi Eestisse jääma, ta oli Vabadussõjas vabatahtlik. Kellele reedame kodumaa? Ta põlgas kabuhirmus põgenejaid.» Justkui sellist rünnakut pareerima sobib kenasti tsitaat ühe pagulase mälestustest, kes põhjendab võõrsile jõudmist, võttes appi mõiste «isamaa»: «Karistus oli 25+5 aastat sunnitööd «isamaa reetmise eest». Millise isamaa? Meie isamaa kadus koos venelaste tulekuga, siis oli kõik «suur ja lai» Nõukogude Liit.»

Tingimuslik või tingimusteta?

Kaukaasia eestlased puhkehetkel 1913. aastal. Samal ajal muretseb Johannes Aavik Eestis, et Eesti paremad pojad lähevad ära ja kodueestlased jäävad seeläbi kängu. Välismaal foto: filmiarhiiv elab iga viies eestlane.

Soomest Rootsi saabunud eesti sõjapõgenikud Örnsköldsviki juures laeval Venus 1944. aastal. foto: filmiarhiiv Palju neist rändas hiljem Rootsist edasi veel lääne poole.

foto: filmiarhiiv

20. sajandi alguse Eesti ajakirjanduses esile kerkinud liberaalsemale suunale on iseloomulik vaidlustada varasem seisukoht, nagu oleksid väljarändajad rahva heidikud – vastupidi, leitakse, et väljarändajad on elanikkonna ärksam osa, kes ei lepi olemasoleva korraga. «...väljarändajad pole magajad ega orja unes suikujad. Need on täis elujõudu ja ette-

võtjad inimesed, kes omale läbi häda ja viletsuse elu soojendavad. Nad ei taha orjad olla ja orjadeks jääda, vaid nad otsivad, kus on lahem elu, vabam põli. [---] Väljarändajad on kord inimene, kes mitte ilu ega lõbu ei lähe taga ajama, vaid seda, kus tema kergema vaevaga enesele leiba ja kattet saaks muretseda, kui omas kerasse keritud kodumaal.» (Meie Kodumaa, 1908) Esimene suurem väljarännulaine, mis lõppes Esimese maailmasõja puhkemisega, liigitub nn vabatahtliku rände kategooriasse: inimesed olid oma otsustes – kas jääda kodumaale või rännata välja – enam-vähem va-

bad. Üldsuse suhtumine, nagu nägime, oli alguses üheselt hukkamõistev, mille kõrvale hiljem ilmus mõistvamaid toone. Kui aga su otsuseid dikteerib näiteks sõda? Kui sa pead otsuse, kas jääda või lahkuda, langetama mõne päeva jooksul?

Suur põgenemine 1944 Hinnanguliselt rändas Teise maailmasõja ajal lääneriikidesse Eestist 70 000 – 80 000 inimest. Kõige mastaapsem minek leidis aset 1944. aasta septembris, kui Saksa väed olid Eestist lahkumas ja Nõukogude väed saabumas. Suurem osa Eestist lahkunuid jõudis Saksamaale ja

Rootsi, kust paljud hiljem edasi rändasid. Teame eelkõige pagulaste endi mälestuste põhjal, et suuremat osa tollastest minejatest sundis lahkuma hirm pealetungivate Nõukogude vägede ja uute repressioonide ees, inimestel oli selgelt meeles punane terror 1940.–1941. aastal, mille kordumist kardeti. Sageli rõhutasid pagulased, et kõik lahkusid ühel ja samal põhjusel: «K õ i k eestlased teadsid, mille eest nad põgenesid.» (Rahvuslik Kontakt nr 3–4, 1994) Sarnaseid väiteid kohtab pagulaskirjanduses sageli, kuigi tegelikult koorub paljudest mälestustest välja motiivide ja valikute mitmekesisus. Kuid see «meie kõik» aitas suuremal osal pagulastest leida pärast sõda oma lahkumisele võimalikult kaalukas õigustus, et tajuda oma tollast otsust õige ja vajalikuna. Ja luua side nende tuhandetega, kes olid samuti põgenenud. Suur Põgenemislugu aitas panna alust pagulasidentiteedile ja hoida paguluses eestlust läbi aastakümnete. 1998. aastal koostati Eesti Rahva Muuseumis küsimusleht «Põgenemine kodumaalt. Esimene aastakümme paguluses», mis oli adresseeritud väliseestlastele ning mille esimene küsimus puudutaski Eestist lahku-

20. sajandi alguse liberaalsem suund vaidlustab seisukoha, nagu oleksid väljarändajad rahva heidikud. Vastupidi – nad on ärksam osa, kes ei lepi olemasolevaga.

Nii jõuamegi taas küsimuse juurde kodumaa olemusest, mille üle juurdlesid inimesed 150 aastat tagasi suure väljarändamislaine harjal, 70 aastat tagasi suure põgenemise ajal, järgnenud aastakümnetel inimesed nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet ja mõtleme ka meie: on see maa, millega me oleme seotud surmani, mis ka ei juhtuks, või peaks ta meile ka kaitset ja turvalisust pakkuma? Pagulased tundsid sõjajärgsetel aastatel puudust kodumaa füüsilisest mõõtmest, kuid nad olid saanud kaasa võtta selle kultuurilise ja sotsiaalse mõõtme – mõeldagu seltsitegevusele, riikliku järjepidevuse säilitamisele, kultuurilisele tegevusele, mis oligi ju pagulaseestluse tänuväärne missioon, samal ajal kui Eesti oli okupeeritud. Siiapoole raudset eesriiet jäänutel oli kodumaa füüsiliselt olemas, kuid puudus paljugi eelmainitust. Kui 2010. aastal algatati Eestis kampaania «Talendid koju», mis kutsus tagasi siit lahkunud spetsialiste, leidis kampaania patroon president Toomas Hendrik Ilves, et eestlased ei tule tagasi koju palkade pärast, mis on tunduvalt madalamad kui näiteks USAs, kuid nad tulevad «teistel põhjustel». Ühes teleesinemises laenas Ilves kampaania toetamiseks Johann Voldemar Jannseni retoorikat 19. sajandist: «Eestlased peavad jääma eestlasteks.» Näeme, et rahvale suunatud sõnum võib olla aja vastu peaaegu immuunne. Juurtes nähakse endiselt identiteedi osa, inimese loomulikud sidemed seovad teda kodumaaga. Kui on tõesti nii, siis võime ehk loota, et näilised või tegelikud laiskus- ja mugavuspagulasedki õpivad kunagi kodumaad tundma – siis, kui neil seda ühel hetkel enam jalge all ei ole. Kui see nii pole, siis on muidugi teine lugu.

4 || ARVAMUS || AK || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

Vaateid Euroopa Parlamendile läbi maailmapoliitika prisma.

EUROOPA HÄÄL vahur made

Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor

PEETER LANGOVITS TAGASIVAADE

ais valijatelt hääled saanud Euroopa Parlamendi uued liikmed seisavad Euroopa viimaste aastakümnete katsumusterohkeima ajastu künnisel. Nad peavad vaatama pimedasse tundmatusse, mis lahti rullumas Ukrainas ja Lähis-Idas arenevate sündmuste taustal. Nad peavad aitama mitte üksnes oma parlamentaarsel suurkogul sellel ohtude ajastul õigeid otsuseid langetada, vaid ka hoidma Euroopa riikide ja kodanike meelekindlust püsida ühtsena, kõigest hoolimata. Veel mullu sügisel võisid eurovalimisteks valmistuvad poliitikud vaadata tulevikku mõõduka optimismiga. Paljud arvasid, et halvim, mis Euroopa Liiduga võib juhtuda, suurim katsumus, millega võidakse põrkuda, ongi suur majanduslangus. Kuid finantskriisi sügavik, euro pidurdamatu langemise ajastu, näis aasta vahetudes olevat juba minevikku jäänud. Oli algamas mõõdukat, kuid siiski positiivset majanduskasvu lubav taastumisaeg. Venemaa ja ISISe agressioonid Euroopa ida- ja kagupiiril hävitasid eurooplaste rahuliku taastumise lootuse. Veelgi enam, eurooplased ei saa olla kindlad, et edasine areng saab toimuma kokkulepete ja ühiste reeglitega vooderdatud ruumis. Vastupidi, sõjaline julgeolek ja Euroopa naabruse konfliktikolletes toimuv saab mõjutama Euroopa poliitikat – ning Euroopa Parlamendi tegevust – rohkem kui ei kunagi varem. Euroopa jaoks algab sanktsioonide poliitika ajastu. Kokkulepete, lubaduste ja normide murdumises võib praegu olla sama kindel, kui varem oldi nendest kinnipidamises. Just Euroopa piiride taga toimuv hakkab järjest enam mõjutama europarlamendis toimuvaid diskussioone ja seal vastu võetavaid otsuseid. Euroopa Par-

lament on juba käsitlenud Ukraina konflikti ning kiitnud heaks ELi-Ukraina vabakaubanduslepingu. Ning kui Venemaa agressioon Ukrainas on siiani tõmmanud endale Euroopa Liidu põhitähelepanu, pole mingit garantiid, et peatselt ei lisandu Strasbourgis ja Brüsselis arutatavate kriitiliste välisteemade hulka ka arengud Gruusias ja Moldovas. Kriis Venemaal ning selle traagilised kajastumised Venemaa naaberriikides ja Euroopas ei ole praeguseks jõudnud rahunemise või vaibumise staadiumi. USA, Prantsusmaa ja mitmete araabia riikide poolt Iraagis ja Süürias alustatud vastupealetung islamikalifaadi loomist taotlevale terroriorganisatsioonile ISIS tõotab Euroopa sisejulgeoleku pingeid veelgi lisada. ISIS ei jää sõjakate islamiorganisatsioonide nimekirjas kindlasti viimaseks. Nii ei ole Euroopa Parlamendil kindlasti kerge hakata arutama eelmisest koosseisust pärandatud otsuse-eelnõusid andmekaitse ja isikuandmete turvamise kohta, sest samal ajal nõuavad ELi liikmesriikide õiguskaitseorganid ja luureasutused järjest detailsemat ja tõhusamat ligipääsu privaatsetele infovoogudele. Ees seisab äge võitlus privaatsuse ja riikluse kaitsjate vahel kogu lääne õigusruumis. Euroopa Parlament ei jää siin erandiks.

aks teemat omandavad praeguses plahvatuslikus rahvusvahelises õhkkonnas Euroopa Parlamendi jaoks märgilise tähenduse: Euroopa pangandusliit ning ELiUSA vabakaubandusleping. Pangandusliidus nähakse finantskriisi valusatest õppetundidest võrsunud radikaalset, tulevikku suunatud Euroopa rahanduse kaitserelva. Eesmärk on piirata suurte pankade liiga riskantseid investeeringuid. Euroopa Komisjon on soovitanud, et pangad, mille heast käekäigust sõltub tervete riikide või lausa kogu ELi majanduslik ja ühiskondlik stabiilsus, tõmbaksid selge eraldusjoone oma riskikapitali ja tavakodanike hoiuste vahele. Kuid praeguses rahvusvahelises kontekstis paistab pangandusliit hoopis teises valguses

kui veel sügisel 2013. Kui möödunud aastal võis pangandusliitu pidada majanduslik-rahandusliku turvalisuse meetmeks, siis nüüd näib selle otsuse langetamine (või tagasilükkamine) omandavat palju laiemaid, geopoliitilisi mõõtmeid. Küsimus ei ole enam pelgalt selles, et eurooplastel oleks mõnus, turvaline ja hoolitsev Euroopa Liit. Küsimus on üha rohkem ka selles, et need jõud maailmapoliitikas, kes soovivad ELi nõrgestada, talle eksistentsiaalseid väljakutseid esitada, näeksid, et eurooplased on tugevad, kokkuhoidvad ja suudavad oma huve ja institutsioone kaitsta. Nii ei ole ka praegu läbiräägitav kaubandus- ja investeeringute leping ELi ja USA vahel mitte ainult samm kaubanduslike ja investeerimissuhete laiendamise ja süvendamise poole maailma kahe suurima majanduskeskuse vahel. See on nüüd üha enam märk läänemaailma solidaarsusest ja poliitilisest ühtehoidmisest. Euroopa Parlamendi praeguses tööplaanis on hulgaliselt teemasid ja vastuvõtmist ootavaid otsuseid, mida oma iseloomult võiks liigitada finantskriisi järel sotsiaalset rahu pakkuvaiks. Ülempiirid suurte pankade nõukogude liikmete töötasudele, rohkem naisi suurte börsifirmade juhtkondadesse, mobiilside rändlustasude ja pangakaartide tehingutasude kaotamine, tasustatud vanemapuhkuse pikendamine, reisijate – sh lennureisijate – tarbijakaitsealase õiguskaitse suurendamine, keskkonnaohtlike kilekottide keelamine, tarbijate senisest parem teavitamine toiduainete päritolust, sh nendest toiduainetest, mis saadud geenitehnoloogiaid kasutades. Kõikide nimetatud teemade käsitlemine Euroopa Parlamendis peaks suurendama usaldust Euroopa Liidu institutsiooni-

de ja liidu liikmesriikide kodanike vahel. See peaks osutama, et liidu institutsioonide tegevus ei ole suunatud pelgalt eliidile, vaid et püütakse lahendada ka tavakodaniku igapäevamuresid.

Sündmuste areng Euroopa piiridel võib muuta arutelud ELi vajalikkuse üle teisejärguliseks, tugevdada arusaama, et üksinda ja omaette ei suuda ükski Euroopa riik oma julgeolekut piisavalt kaitsta. Kuid Euroopa Liidu traditsiooniliselt «pehme» kuvand hakkab nüüd, vahetult finantskriisi järel ning mõõduka majanduskasvu alguses, omandama üha enam ja enam karmi maailmapoliitika jooni. See ei ole kindlasti kerge väljakutse ei Euroopa Parlamendi ega tema valijate jaoks. Paljud valijad, kes maikuus oma häält andes lootsid suurendada riikide

omaetteseismist – nagu Suurbritannia Iseseisvuspartei toetajad – või taastada finantskriisi-eelseid suuri abivoogusid – nagu äärmusvasakpoolse Syriza koalitsiooni pooldajad Kreekas – või olid valmis vahetama selge vabaduse ja vastutuse ebamäärase «korra» ja «suuruse» vastu – nagu peaminister Viktor Orbani konservatiivset parteid Fidesz toetanud Ungari valijad –, peavad tõenäoliselt pettuma. Nende toetatud saadikutel on soovi korral jõudu europarlamendi otsustusprotsesse aeglustada. Kuid sündmuste areng Euroopa piiridel võib muuta arutelud ELi vajalikkuse üle teisejärguliseks, tugevdada arusaama, et üksinda ja omaette ei suuda ükski Euroopa riik oma julgeolekut piisavalt kaitsta. Ehk mõtlesid nii septembris hääletuskastide juures paljud šotlased? Euroopa Parlamendi uue koosseisu poliitilisi sõnumeid ei saa enam pidada traditsioonilisel moel Euroopa Liidu kodanikele suunatuks. Järjest enam on need mõeldud kogu maailmale.

akskümmend kolm aastat tagasi oktoobris saabusid Tallinna põgenikud Rumeeniast. Olukord Rumeenias oli keeruline, tööpuudus kasvas. Kui Rumeenia infokanalid rääkisid võimalusest saada viisavabalt Eestist Soome, võtsidki paljud ette teekonna läbi viisavaba Nõukogude Liidu, et hiljem jõuda vabasse maailma. Soome piiri püüti ületada Viiburi kaudu, kuid viisade puudumise tõttu see ei õnnestunud. Eesti Vabariigi piiri ületamine polnud probleem ning otsustati siinsest Soome saatkonnast viisad taotleda. Üle 60 rumeenlase (mõningatel andmetel kuni 100) seadsid end laagrisse Kingissepa (praeguse Liivalaia) tänaval asuva Soome saatkonna juures. Mehed ööbisid magamiskottides rohelise plangu ääres (hiljem kerkis selle aia taha Hansapank), naised ja lapsed leidsid varju jaamahoones. Kuni saadi saatkonnast töö- ja elamislubade taotlustele eitav vastus. Õnneks olid siis soojad sügisilmad. Ligi kaks nädalat laagris olnud põgenikud avalikku korda ei rikkunud, elasid vaikselt oma laagrielu – mängisid kaarte ja kabet, suhtlesid linnaametnike ja pressiga, kes neist kogu ilmale lugusid pajatasid. Riigi poolt neid põgenikeks pidada ei saanud, selleks puudus seadus. Seis oli segane nii õnneotsijatele kui ka ametnikele. Tallinna linnavalitsuse toel pääses osa rumeenlasi rongide-lennukitega Moldovasse, osa lahkus Eestist iseseisvalt teadmata suunas.

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || ESSEE || 5

ANDRES PARMAS KOHTUNIK

LUULEHETK – HETK LUULES ANNA HAAVA EI SAA MITTE VAIKI OLLA Ei saa mitte vaiki olla, Lauluviisi lõpeta’ – Vaikimine oleks vale, Sunniks südant lõhkema.

Tahan õige tasa laulda. Tasa kannelt helista’, Et ei sind, mu kõigekallim, Lauluga ma tülita.

Aga kui torm minu kandlelt Kostab siiski kõrvu sull’, Siis sa ise oled süüdi: Miks nii armas oled mull’?

Kolmapäeval, 15. oktoobril möödus 150 aastat Anna Haava sünnist. Pidanuks olema üleriigiline tähistamine, aga piirdus Haava kodukandi, Pala kooliga. Hea seegi. Ei oska Eesti mäletada oma kultuuri klassikuid. Ometi on Haava isapoolne sugulane, keeleteadlane Julius Mägiste kirjutanud luuletaja 90. sünnipäeva puhuses artiklis: «Anna Haavast ei saa meie kirjanduslugu kunagi mööda minna, nii kindel on tema koht eesti esimese tõelise armastuslaulikuna ja ühena esimestest meie lüürikute peres, kes siirad subjektiivsed tunded ja elamused luulesse tõi.» Siin on üks neist, 1890. aastal ilmunud luuletustest, millest Miina Härma viisistatuna on saanud eesti kauneim naiskoorilaul. Haava oli luuletuse ilmudes 26-aastane, kiindunud ülikoolis teoloogiks õppivasse Jaan Lellepisse, kellest sai ka tema armastusluule inspireerija. Paraku viis tiisikus Haava armsama peatselt hauda. Kogu Haava järgnevat pikka elukaart – Haava suri 1957 – varjutas üksildus. Kuid tema südant jäi endiselt täitma armastuseigatsus, Haava kogutud luule koostaja Sirje Endre sõnul «kirglik, sest see on ehtne, ja õrn, sest on diskreetne». Üheksandas elukümnendis kirjutab Haava ühes luuletuses «Veelgi ei saa vaiki olla!... / Veelgi hinges nagu laulu – / Veri soontes heliseb – / Kuulda nagu sõnugi...» rein veidemann

ARVAMUSkultuur Vastutav väljaandja Peatoimetaja AK toimetuse juhataja Kujundus Arvamus

Mart Luik Merit Kopli Neeme Korv Jaanus Koov, Grete Teearu Urve Eslas, Marti Aavik, Argo Ideon Kultuur Heili Sibrits, Tiit Tuumalu, Janar Ala, Rein Veidemann Juurikas Mart Juur Tõlkija Marek Laane

Maakri 23a, 10145 Tallinn, 666 2202, faks 666 2201, ak@postimees.ee

Kas Vladimir Putinit võib ja oleks mõistlik tuua Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette?

KOHTUGA SÕJA VASTU?

kraina sündmuste ajal, iseäranis aga pärast Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamist on mitmel korral nõutud Vene presidendi Vladimir Putini kriminaalvastutusele võtmist kuritegude eest, mida Venemaa relvajõud või nende orkestreeritud muud relvarühmitused Ukrainas toime on pannud. Vladimir Putin Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette vastust andma!? Tõele au andes kõlasid sellised üleskutsed juba 2008. aastal, mil Venemaa tungis kallale Gruusiale. Jättes pigem ulmevaldkonda kuuluvana kõrvale küsimuse, kas on üldse mõeldav Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust väljaspool asuva, kuid ÜRO Julgeolekunõukogu alalisest liikmest riigi pead selles kohtus vastust andma panna, väärib siiski küsimist, millised on kriminaalõiguse võimalused rahvusvaheliste pingete reguleerimisel. Teise maailmasõja järgsete Nürnbergi ja Tokyo tribunali pretsedentide tulemusena on tänapäevaks lausa klišeena inimeste ajju sööbinud arusaam, et ka kõrgetel võimupositsioonidel olevad isikud ei ole enam karistamatud, kui nad panevad toime raskeid inimõiguste rikkumisi. Pärast külma sõja poliitilise patiseisu lõppu pandi see arusaam proovile Jugoslaavias. Rahvusvaheline üldsus ja iseäranis ÜRO Julgeolekunõukogu, mis ei olnud 1993. aastal valmis astuma endise Jugoslaavia verise konflikti lõpetamiseks tugevaid poliitilisi või sõjalisi samme, lõi selle asemel rahvusvahelise kriminaaltribunali, lootuses, et tribunal aitaks lõpetada rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ja neile efektiivselt reageerida – toimiks preventiivselt. Paraku selgus peagi, et sel lootusel polnud alust. Rahvusvahelise tribunali preventiivne toime ei leidnud mingit elulist kinnitust. Sageli toimuvad inimõiguste massilised rikkumised oludes, kus üksikkuritegude taga seisab mingisugune (reeglina poliitiline) võimuaparaat, kes kogu tegevust mahitab või sellele vähemalt vaikse õnnistuse annab. Sellises kontekstis raskeid inimõiguste rikkumisi toime pannes

ei ole karistusähvardus mingi argument – teod pannakse toime kantuna ideoloogilistest, poliitilistest, ksenofoobsetest vms eesmärkidest; veendumuses, et need kuriteod jäävad karistuseta. Hoolimata terve rea täielikult või osaliselt rahvusvaheliste tribunalide ja ka alalise rahvusvahelise kriminaalkohtu loomisest viimase kahe kümnendi jooksul, on 20. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus kujunenud veriseks. Riigisiseseid ja rahvusvahelisi relvakonflikte ning inimõiguste massilisi ja raskeid rikkumisi valitseva režiimi poolt on toimunud ja toimumas üle maailma. Meenutagem vaid mõnda neist: Iraak, Süüria, Ida-Timor, Liibüa, Sierra Leone, Kongo, Venemaa... Karistusähvardus ei ole mõjunud! Samavõrra ebatõenäoline kui see, et karistusähvardus aitab tulevasi konflikte ära hoida, on seegi, et kohtumõistmise ähvarduse õhkupaiskamine aitaks juba toimuvat konflikti lõpetada või vähemalt rahustada. Jugoslaavia sõdade võikaimad kuriteod pandi toime enam kui kaks aastat pärast tribunali loomist. Ulatuslikke rikkumisi pandi tribunalist ja karistusähvardusest hoolimata toime ka 1998.–1999. aasta Kosovo konfliktis.

Putini-suguste agressorite vastu tuleb astuda samme, mis reaalselt takistaksid teda inimeste õigusi jalge alla trampimast, mitte pelgalt vehkida tema poole paragrahviga. Massilised või süstemaatilised inimõiguste rikkumised ongi paraku eriti tavapärased käimasoleva (relva)konflikti raames. Need teod ei rajane ratsionaalsel arvestusel, kus mingi käitumisvariandi poolt- ja vastuargumente apteegikaaludel vaetaks. Rahvusvahelise Punase Risti Komitee 1999. aasta raportist Bosnia kohta selgub, et suur osa Bosnia konfliktis sõjakuritegusid toime pannud inimestest olid teadlikud, et ka relvakonfliktis kehtivad vägivalda piiravad normid. Nad ei vaidlustanud isegi normide kehtivust iseenesest, kuid ometi ei pidanud endi toime pandud räigeid rikkumisi keelatuks, leides selleks käimasoleva konflikti kontekstis terve hulga igasuguseid õigustusi. Siiski on oluline ka rahvusvahelise üldsuse valmisolek kohtumõistmiseks või selle tulemuse tunnustamiseks. Ei tasu unustada, et rahvusvahelisel tasandil õigusemõistmine eeldab rahvusvahelist tunnustust – seda iga üksiku kaasuse puhul, mitte üksnes kunagise poliitilise tahteavaldusena mingi rahvusvaheline ko-

hus ellu kutsuda. Maailma riigid on suhteliselt lihtsamini valmis vastutama poliitilise üksusena. Hoopis reserveeritumad on nad aga tunnustama väljaspool kodust jurisdiktsiooni toimuvat kriminaalmenetlust oma kodaniku, saati siis veel riigi esindaja üle. Tuntud USA õigusteadlane professor S. Ratner on seda fenomeni seletanud kriminaalvastutuse olemusega: see on üksikisiku isiklik vastutus. Riigil pole väljaspool selle jurisdiktsiooni toimuva kohtupidamise üle kontrolli. Kontrolli puudumine – iseäranis just riigi esindajate üle kohtupidamise korral – muudabki vastuseisu rahvusvahelisele kriminaalkohtupidamisele tugevaks.

lgu toodud vaid paar näidet paljude seast. 34 Aafrika riiki, sh Tšaad, on allkirjastanud ja ratifitseerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RVKK) statuudi. Igal liikmesriigil on kohustus teha RVKKga koostööd ja kohtule mitte vastu töötada. Ometi ei takistanud need kohustused Tšaadi hoidumast kohtu vahistamismääruse alusel Sudaani presidendi Omar Al-Bashiri kohtule loovutamisest. Asi ei piirdunud Omar Al-Bashiri puhul aga üksnes ühe riigi tõrkumisega. Aafrika Liit tegi 2010. aasta veebruaris avalduse, kutsudes ÜRO Julgeolekunõukogu üles peatama RVKK kriminaalmenetlust Sudaani presidendi suhtes, sest see mõjub kahjulikult Darfuri rahuprotsessile. Sarnase avalduse kriminaalmenetluse peatamiseks tegi Aafrika Liit ka seoses Keenia 2007.– 2008. aasta valimistejärgsete vägivallategude uurimisega RVKKs. Jutt ei käi aga pelgalt rahvusvahelisest õigusemõistmisest. Meenutagem Lätist Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud V. Kononovi juhtumit. Selle, Teise maailmasõja ajal tsiviilelanikke mõrvanud punapartisani süüditunnistamise õiguspärasus leidis tunnustamist alles kohtu suurkojas. Ent sealgi jäi osa kohtu liikmeid eriarvamusele, leides, et natsliku vaenlasega võitlemisel ei olnud ükski vahend vale. Paraku sõltub tundlikes rahvusvahelise puutumusega kohtuasjades kohtupidamise tulemuse tõsiseltvõetavus – ja seda eriti väikse siirdeühiskonna puhul – palju sellest, kui legitiimseks peavad neid otsuseid teised rahvusvahelise kogukonna liikmed. Ilmneb erinevus tegelikkuse ja nende ootuste vahel, mida inimesed karistusõigusele seavad. Karistusõiguselt oodatakse tulemusi, milleks see distsipliin pole loodud ega ole võimeline. Rahvusvaheliste konfliktide puhul ei ole nn karistusõiguslik lahendus ilmselt see, mis aitaks konflikti ära hoida või kiiremini lõpetada ja tagaks edaspidiseks erimeelsuste rahumeelse lahendamise. Selmet aidata suuremastaabiliste inimõiguste rikkumiste korral otsemat teed õigluseni, võib karistusõigus paradoksaalselt kujuneda hoopis tõkkeks, mis takistab kestlike lahenduste leidmist. Kahtlemata ei soovi ma eelnevaga karistusõiguse rolli pisendada. Lihtsalt tuleb endale aru anda, et mitte kõiki eesmärke pole võimalik karistusõiguse abil saavutada. Karistusõigusel on küll vääramatu koht rahvusvahelise mõõtmega inimõigusrikkumistele reageerimisel, kuid seda siiski üksnes sekundaarse meetmena, pärast seda, kui konfliktiolukord on suudetud muude meetmete abil katkestada, ühiskond on suunatud rahumeelsele ja stabiilsele arenguteele ja leitud vajalik poliitiline toetus. Politoloog J. Subotic on eelnevaga haakuvalt Jugoslaavia tribunali kohta öelnud, et tribunali tegevuse eesmärk ei ole kõigile pooltele minevikus kannatatu eest võrdselt õigust anda ja neid leppimisele aidata, vaid lahendada iga konkreetset kohtuasja just selle asjaoludele tuginedes. Karistusõiguse roll ongi lahendada üksikjuhtumeid, rangelt individuaalselt ja erapooletult. Mida öelda kokkuvõtteks? Putini-suguste agressorite vastu tuleb astuda samme, mis reaalselt takistaksid teda inimeste õigusi jalge alla trampimast, mitte pelgalt vehkida tema poole paragrahviga.

Andres Parmas on Tartu Ülikooli karistusõiguse lektor ja Tallinna ringkonnakohtu kohtunik. 2013–2014 oli ta EULEXi missiooni raames tööl Kosovo apellatsioonikohtus.

6 || AJALUGU || AK || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

Sellist kiiret ja võimsat stratosfääri-kindlust B-52 ihaldasid endale ka punakindralid. Paraku tuli leppida ameeriklastelt mahaviksitud, vanema ja propellerite jõul liikuva nõukogude variandiga Tu-95.

foto: us air force

Valetamine, lääne vihkamine, samas kadestamine ja tehnikasaavutuste kopeerimine oli Nõukogude Liidus normiks ning samas suunas liigub kiiresti ka Putini Venemaa, kirjutab tehnikaloolane Margus Kruut.

N. LIIDU HULLUSÄRKI PUGEV VENEMAA V

iimasel ajal on palju räägitud Vene Föderatsiooni võimuladviku soovist taastada endise Nõukogude Liidu hiilgus, võimsus ja uhkus. Sellega käis kunagi kaasas ning on ka praegu igapäevaseks saanud vaba ühiskonna väärtuste halvustamine, mida võib idanaabri meedias üha rohkem näha ja kuulda. Lausvaledest kubisevast propagandast pimestatud ja kurdistatud inimesele kinnistatakse iga päev, et arale, vääritule ja allakäinud läänele on Venemaal vastu panna tõelised väärtused nagu au, väärikus ja uhkus. Ning kindlasti lisaks ka teaduslik-tehniline üleolek. Nagu ajaloo prügikasti kadunud Nõukogude Liit, kannatab Putini režiimi all ägisev Venemaa justkui alaväärsuskompleksi all. Läänt vihatakse, samal ajal aga salaja kadestatakse. On üldteada, et nafta- ja gaasituludest elatuv idanaaber on läänest tehnoloogiliselt mitu sammu maas. Vähegi keerulisem ja nüüdisaegsem tehnoloogia tuleb läänest sisse osta. Näiteks eritehnika arktilise piirkonna naftauuringuteks ja süvamerest pruuni kulla ammutamiseks, aga ka suur osa militaartehnikale vajaminevatest kõrgtehnoloogilistest seadmetest ja aparatuurist. Siinkohal on paslik meenutada nõukaaegset anekdooti, kus Armeenia raadio käest küsiti, et miks Nõukogude Liidus vilte kantakse. Raadio vastas: «Seepärast, et sealse riigi

kodanikud saaksid ameeriklastele hääletult järele jõuda.» Kuigi tundub, et kauboisaabastes lääs astub jõudsalt eest ära, on mitmed kasuahned Euroopa riigid hoolt kandnud, et vildikandjad läänest päris maha ei jääks. Putini Venemaa militaarmusklit on kasvatanud isegi mitmed NATO riigid. Suure panuse on andnud Prantsusmaa Vene sõjaväele tarnitud öönägemisseadmete, muu moodsa tehnika ja arvatavalt sel sügisel üleantava dessantlaeva-kopterikandja Mistral näol.1

uba külma sõja ajal ostis punaimpeerium brittidelt Rolls-Royce’i reaktiivmootoreid, viimased kopeeriti ja tänu neile ehitati väga hea nõukogude hävitaja Mig-15 (kasutati alistatud Saksamaa inseneride tööd). Sellega tulistati Korea sõjas alla Teise maailmasõja liitlase USA ja isegi ÜRO lennukeid.1, 2, 3 Ka Saksamaa on aidanud agressorriigi sõjalist võimsust suurendada. Kas Krimmi annekteerimise ja Ukraina idaosa destabiliseerimise ning sõjatule valguses jääb peale mõne lääneriigi kasuahnus või euroopalikud väärtused, seda näitab aeg. Seevastu Putinil ja tema juhitud režiimil on väga kindlad põhimõtted, millest käesoleva loo kontekstis võib välja tuua selle, et raha tuleb ja läheb, kuid Venemaaga liidetud territooriumid jäävad. Jäävad igaveseks taasloodava Suur-Vene impeeriumi koosseisu. Läänes arvestatakse kõike rahaga. Näiteks kui palju min-

gi sanktsioon Venemaale materiaalset kahju põhjustab ja kui palju ise seetõttu kulusid tuleb kanda. Putin teistes riikides elavaid kaasmaalasi «kaitstes» raha ei loe, sest seda tuleb läbi nafta- ja gaasitorude piisavalt. Lisaks veel Siberi «Mendelejevi tabeli» tulud. Kuidas saaks lääs ennast kaitsta? Esiteks tuleks võimalikult kiiresti ellu viia juba mantraks kujunenud energiasõltumatus Venemaast. Teiseks peaks kasutama tõesti mõjuvaid ja valusaid sanktsioone, mis lööksid agressorriigi majanduse kõikuma või lausa jalad alt ja lõpptulemusena kukutaksid agressiivse režiimi. Maailm on sellist olukorda juba näinud, kui USA laskis võidurelvastumisega Afganistani sõjas väsinud Nõukogude Liidu õhust tühjaks ning nafta madal hind kuivatas maailmavalitsejaks pürgiva kurjuse impeeriumi militaarmusklid. Déjà vu? Venemaa on läänt kadestanud ja eeskujuks võtnud juba sajandeid. Tsaariajal kutsuti prantsuse guvernööre õpetama Vene impeeriumi alamatele euroopalikku käitumist. Punaimpeeriumi hiilgeaegadel oli nõukogude inimesele suur õnn pääseda piiri taha, kuid vaid väga väheseid väljavalituid luba-

ti vihatud kapitalistlikesse riikidesse. Raudse eesriide langedes koolitasid ja koolitavad praegugi paljud Venemaa «rikkad ja ilusad» oma võsukesi lääneriikides.

Lääne sanktsioonide jätkumisel tuleb Venemaal hakata kadunud Nõukogude Liidu kommete kohaselt kõrgtehnoloogiat varastama ja kopeerima.

Idanaabri lubadus kõrgtehnoloogilist elektroonikat ja eriseadmeid ise tegema hakata on puhas kiitlemine ja suurustamine, sest üleöö ja põlve otsas keerulist eritehnikat valmis ei tee.

Omaaegne punaimpeerium oli sageli õpipoisi rollis. Selle näiteks võib tuua seiga, kui hakati looma Nõukogude Liidu esimest kaugliinide autobussi. Enne masina projekteerimist saadeti nõukogude insenerid (kes pidid ju punapropaganda järgi olema maailma parimad) Ameerikasse tutvuma sealsete transpordialaste tehnikasaavutustega. Ning nii sündiski esimene nõukogude kaugliinide buss ZIS (ZIL) -127, mis säras kroomitud detailide külluses, sarnaselt lombitagustel kaugliinidel liikuvate bussidega GREYHOUND, mis oligi tegelikult nõukogude autobussi prototüübiks.4 Lääne ülisuurest eeskujust Nõukogude Liidu autotööstusele pole mõtet pikalt kirjutada. Lühidalt tasub mainida, et suurte, mugavate ja luksuslikumate sõiduautode osas võeti jäljendamiseks jänkide autopark. Rahvaautode sektoris ei vaevutud isegi enam maha viksima, vaid toodi kohale terved tehased ning Saksa Opelist sai Moskvitš ja Itaalia Fiat moondus Žiguliks (Ladaks).

Ka militaarvaldkonnast võib tuua suure hulga näiteid. Piirdume vaid mõnega. Kui ameeriklased said valmis superpommitaja B-29, nõudsid Nõukogude Liidu sõjaväelased seda ka endale. Kuna USA toetas Natsi-Saksamaa vastu võitlejaid toidu, kangaste ja sõjatehnika abisaadetistega (autod, vedurid, tankid, lennukid, tööstusseadmed jms), oli punaarmeelastel hea võimalus küsida ka omaaegset tehnika tippsaavutust superkindlust B-29. Superpommitaja hiilgas tolle aja kohta tohutu kandevõimega (kuni 9 tonni) ning see võis hoolimata oma suurest kaalust tõusta ligi 10 km kõrgusele ja lennata tunduvalt kaugemale kui teised tolleaegsed pommitajad. Kuigi jänkid jagasid liitlastele lahkelt oma uusimat sõjatehnikat, ei soovitud Euroopa lahinguedu tõttu üha isepäisemaks, enesekesksemaks ja ahnemaks muutuvale Nõukogude Liidule tuumarelva kandevõimega superpommitajat usaldada. Aga kui ei antud, siis Punaarmee kindralid võtsid ise. Nagu taevase kingitusena tegid 1944. aastal neli Jaapanit pommitanud ja vigastusi saanud B-29 superpommitajat hädamaandumise Kaug-Idas, Nõukogude Liidu territooriumil. Ameeriklased küsisid oma lennukeid tagasi, kuid asjata, ning ka 1945. aasta augustis kurjuse impeeriumis hädamaandumise teinud viienda pommitaja võttis Punaarmee täielikku ülbust demonstreerides endale. Edasi andis Stalin käsu superpommitaja üks ühele maha viksida. Nii

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || AJALUGU || 7

USA mereväe F-4 Phantom saadab külma sõja ajal nõukogude strateegilist pommitajat Tu-95. Sarnast pilti võib tänapäeval näha maailmamerel üha sagedamini.

Kuigi ZIS (ZIL) -127 säras väliselt ameerikalikult, osutusid nõukogude inseneride loodud jõuallikas ja transmissioon ebatöökindlaks. Omamaiste kaugliinide busside tootmine lõpetati ning hakati kasutama ungarlaste mugavaid foto: margus kruut busse Ikarus Lux (tagaplaanil).

sündis B-29 koopia Tu-4.5 Väidetavalt pidi kabiinis isegi fotoaparaat samas kohas rippuma, kuhu see oli pandud endise liitlase (siis ühtäkki aga juba vihatud vaenlase) lennukis. Tulles tagasi lendliisi (LendLease) abisaadetiste juurde, siis ilma USA majandusliku ja sõjalise toetuseta poleks Nõukogude Liit Saksamaale vastu saanud. Abistamise tingimustes oli kokku lepitud, et saadud tehnika kas tagastatakse, ostetakse välja või kantakse pärast sõja lõppu maha. Nõukogude Liit ei teinud üht, teist ega kolmandat, ühesõnaga ei täitnud kokkuleppeid, vaid kasutas masinaid salaja edasi.6

nnovaatiliselt jäädakse maha ja lääne abita ei saada läbi ka tänapäeval. Ilmeka näitena võib välja tuua Venemaa uusima reaktiivreisilennuki Suhhoi Superjet 100, mille loomisesse tuli kaasata Boeing, Snecma, Thales, Messier Dowty, Liebherr Aerospace ja Honeywell, sest ilma nendeta poleks seda lennukit sündinud. Lääne sanktsioonide jätkumisel tuleb Venemaal hakata kadunud Nõukogude Liidu kommete kohaselt kõrgtehnoloogiat varastama ja kopeerima. Kui tehing Mistralitega jääkski imekombel katki, siis idanaabri asepeaministri Dmitri Rogozini sõnul suudaks Venemaa ka ise sarnaseid laevu ehitada. Seda loomulikult tänu asjaolule, et Venemaa spetsialistid on Mistralid seoses ostutehinguga ja selle juurde käiva müügiobjekti

Kuigi ameeriklaste pommitaja B-29 nõukogude variandi Tu-4 (fotol) ehitamisel anti karm käsk saavutada originaaliga samaväärne kaal, tuli koopia ikkagi ligi 3 tonni foto: wikipedia raskem.

Venemaa innovaatiliseks uhkuseks kuulutatud Suhhoi Superjet 100 loomisel ei saadad läbi lääne firmade abita. foto: wikipedia

Margil austava koha leidnud, 1952. aastal esmalennu teinud kopterit Jak-24 kummitasid vibratsiooniprobleemid ning selle masina kasutusperiood jäi lühikeseks. Seevastu ameeriklaste sarnane kopter Boeing CH-47 Chinook foto: margus kruut leiab kasutust tänapäevalgi.

tundmaõppimisega juba ammu üksipulgi läbi uurinud. Maailmavalitsejaks pürginud Nõukogude Liit (seda üritab kõigest väest ka praegune Venemaa) püüdis iga hinna eest USA varjust välja tulla. Aga see polnud kerge, sest tuumapomm, mille valmistamise oskusteave varastati Mitrohhini arhiivi andmetelt jänkidelt, saadi ameeriklastest valmis hiljem ning polnud ka lennukit, millega see kiiresti USA territooriumile toimetada. Jänkid aga võisid uhkustada oma ülimoodsa stratosfääri-kindlusega B-52. Punaimpeeriumis prooviti luua sama võimekat kaugpommitajat, kuid ei saadud kuidagi hakkama.7 Algselt plaanisid ameeriklased oma B-52 prototüübi varustada mitte reaktiivjõuallikatega, vaid propellermootoritega. Kuna oli infot, et teave plaanitavast turbopropellermootoritega mudelist oli lekkinud raudse eesriide taha, otsustasid USA õhujõudude esindajad viimasel hetkel hoopis vastvalminud uute reaktiivmootorite kasuks. Asjaga oli kiire ning Boeingu konstruktorid asusid salajast ülesannet täitma. Töö käis punaimpeeriumi luurajate eksitamiseks mitte konstrueerimisbüroos, vaid kaasaegsete meenutuste põhjal ühes Daytoni-lähedases hotellis, kus Boeingu insenerid nägid vaeva terve nädalavahetuse, et nädala alguses saaks juba uute reaktiivmootoritega lennukit õhujõudude spetsialistidele esitleda. Boeingu konstruktorite töökas nädalavahetus hotellis osutus Nõukogude Liidule parajaks ninanipsuks, sest lääne tehnikasaavutusi varastav ja kopeeriv Nõukogudemaa ehitaski USA vananenud projektiga sarnase turbopropellermootoritega strateegilise pommituslennuki Tu20 (Tu-95), mis on siiamaani idanaabri relvajõudude teenistuses. Sellega käiakse maailmamerel patrullimas ning püütakse oma muskleid demonstreerida ja teisi hirmutada. Kuid USA moodsate pommitajatega võrreldes on need kui mitte muuseumiväärilised eksponaadid, siis tehnika üleeilne päev kindlasti. Viksiti maha ka koptereid. Nõukogude Mi-4 eeskujuks võeti ameeriklaste Sikorsky S-55. Kopterit Sikorsky S-56 jäljendades prooviti luua oma analoog, kuid ei suudetud järele teha jänkide loodud suuri koormusi taluvat tiivikut. Seepärast võeti Jak-24 eeskujuks kahe tiivikuga ameeriklaste Piasecki kopterid.8 Ja nii uskumatuna kui see

ka ei tundu, troonib Venemaal üllitatud Nõukogude Liidu ja Venemaa militaarkoptereid tutvustava kataloogi esikaanel väikeste omamaiste sõjaväekopterite piltide kõrval, õigemini nende ees, ülisuurelt esiplaanil hoopis ameeriklaste ründekopter Apache. See kopter on Venemaa konstruktorite kindel iidol ja eeskuju, sest idanaabri tiivikmasinad töökindlusega just ei hiilga. Eriti avariilised olid ja on Kamovi konstrueerimisbüroo loodud kopterid.8, 9

änapäeva Venemaa sõjatööstus vajab oma toodangule läänes ja Ukrainas valmistatud elektroonikat ja seadmeid, milleta on enamik valmivatest sõjamasinatest sisuliselt pimedad ja liikumisvõimetud. Idanaabri lubadus kõrgtehnoloogilist elektroonikat ja eriseadmeid ise tegema hakata on puhas kiitlemine ja suurustamine, sest üleöö ja põlve otsas keerulist eritehnikat valmis ei tee. Seepärast on Putini Venemaa läinud juba isegi naabrite röövimise kuritegelikule teele. Sest kuidas teisiti nimetada peaaegu tühjade furgoonidega nn humanitaarabi konvoide saatmist IdaUkrainasse, mille kattevarjus toimetavad sinna ebaseaduslikult sisenenud sajad ja sajad furgoonautod Ukrainast välja sõjatehaste masinaid ja seadmeid. Pole mingit kahtlust, kes jääb peale lääne ja Venemaa vahelises majandussanktsioonide vastasseisus. Seda muidugi juhul, kui lääs sanktsioone põhjuseta tühistama ei hakka. Aga kui hakkab, siis pole see Putini silmis mitte hea tahte märk, vaid arglikkus ja allaheitlikkus, mis annab ainult indu juurde järgmisteks despootlikeks sammudeks. Putini Venemaa peab lugu ainult tugevatest (matšolik Putin palja torsoga ratsutamas, jõumees Putin džuudotrennis teisi nagu heina maha niitmas, Putin oma neljajalgse sõbraga koeri pelgavat Merkelit ehmatamas-hirmutamas jne). Infosulus idanaabri kodanikke hullutatakse propagandaga, et Venemaa on tehnilise arengu poolest üks juhtivaid riike ja ainus suurjõud, mis suudab mandunud ja allakäinud läänele vastu seista ning soovi korral isegi USA radioaktiivseks tuhaks muuta. Samuti kui Nõukogude Liidu aegadel, hirmutatakse idanaabri elanikke NATO kallaletungi ohuga. Venemaad ei hakka tänapäeval keegi ründama, sest vene inimest (nagu ka pal-

foto: us navy

jusid teisi rahvaid) pole võimalik pealesurutud võõrvõimu poolt alistada. Venemaa peab ise puhastustulest läbi käima ja loodetavasti valivad selle riigi kodanikud kunagi tulevikus juhid, kes ei vastanda end jonnakalt teistele maadele ja rahvastele, ei nori tüli naaberriikidega ja ei ründa neid. Venemaa sõjaline invasioon Ukrainasse ja Putini režiimi tekitatud vastasseis USA ja euroliiduga närib aeglaselt, kuid valusalt idanaabri majandust. Seda kinnitab Venemaa välisministri Sergei Lavrovi öeldu, et Moskva pole huvitatud osalemisest sanktsioonide sõjas läänega. See on täiesti arusaadav, sest Vene Föderatsiooni vastusanktsioonid, mis need ka iganes oleksid, ei suuda avaldada mingit mõju lääne majanduslikule ja tehnilisele arengule. Samas on praegusel kursil jätkava Venemaa tulevik tume, sest teisi ähvardades, ennast isoleerides ja vaba ühiskonna põhimõtteid eirates ei saa tekkida arengu jaoks olulist innovaatilist mõtlemist ja edasiviivat jõudu. Venemaal, mille majandus on võrreldav Itaalia või USA mõne osariigi omaga (ja see on rajatud põhiliselt maavarade müügile), pole arukas tüli norida tunduvalt võimsamate Ameerika Ühendriikide, euroliidu, Kanada, Jaapani ja Austraaliga. Läänelikule maailmale igal sammul vastandunud Nõukogude Liidu hullusärki pole mõtet Venemaal selga proovida, sest ajalugu mäletab väga hästi, mis sellest särgi kandjast sai. 1 Loe lisaks: Margus Kruut. «Mistralist, mahaviksimisest ja muust». Postimees, 9. oktoober 2010. 2 Якубович Н. В. «Истребитель МиГ-15. Гроза Летающих крепостей». (Nikolai Jakubovitš. «Hävitaja Mig-15. Äike Lendavatele kindlustele»). 3 Loe lisaks: Margus Kruut. «Mig-15 – kas lendav palk või tige herilane». Tehnikamaailm, jaanuar 2012. 4 Loe lisaks: Margus Kruut. «ZIS-127 taassünd». Tehnikamaailm, detsember 2011. 5 Якубович Н. В. «Летающие суперкрепости Б-29 и Ту-4. Ядерный ответ Сталина». (Nikolai Jakubovitš. «Lendavad superkindlused B-29 ja Tu-4. Stalini tuumavastus»). 6 Котельников В. Р. «Аэрокобра. Американский истребитель для сталинских соколов». (Vladimir Kotelnikov. «Airacobra. Ameerika hävitaja Stalini pistrikele»). 7 Якубович Н. В. «Стратосферные крепости Б-52, М-4 и Ту-9». (Nikolai Jakubovitš. «Stratosfääri kindlused B-52, M-4 ja TU-95»). 8 Якубович Н. В. «Все боевые вертолеты СССР и России» (Nikolai Jakubovitš. «Kõik NSV Liidu ja Venemaa lahingkopterid»). 9 Loe lisaks: Margus Kruut. «Kamovi mereväekopterid». Tehnikamaailm, oktoober 2014.

foto: sille annuk

8 || KIRJANDUS || AK || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

21. oktoobril tähistab kirjanik Ene Mihkelson 70 aasta juubelit. Palju õnne!

AJAHETKES, ÕHUNAHKA MÖÖDA eneken laanes s kirjandusteadlane

ne Mihkelsoni kujundid ei anna end peaaegu kunagi kergesti kätte, nii ka selle loo pealkirjas sisalduv. Mis on õhunahk? Nahk on inimesel, loomal ja piimal, kui seda keeta, aga õhul ei ole nahka. Nahk katab ja kaitseb organisme välismõjude, ka õhu eest. Õhk jääb väljapoole. Ta ümbritseb meid kõikjal, on elu aluseks, aga me ei taju teda. Me ei saa õhuta, aga märkame selle olemasolu alles puudumisel, siis kui õhk on paks. Kui õhunaha kohta on raske midagi arvata, siis liikumine õhunahka mööda tekitab rohkem seoseid. Nahka mööda liigutakse siis, kui silitatakse või aetakse habet, pügatakse lammast või nülitakse siga. Olgu nahka mööda liikumisel erootilised või vägivaldsed seosed, nahka mööda liikumine on midagi intiimset, ligitikkuvat, hinge pugevat. Kuid mida tähendab õhunahka mööda liikumine siis, kui tegemist on kirjaniku kreedoga? Kirjanike tähtpäevad ärgitavad vaatama tagasi autori loomingule, tegema üldistusi, leidma dominanti, erinevate teoste ühisjooni. Ometi on prantsuse filosoof Michel Foucault oma kuulsas essees «Mis on autor?» meid hoiatanud, et iga tekst sünnib iseseisvana ja autori nimi ja loomingu mõiste ise on need, mis lükkavad meid otsima sarnasusi ühe autori erinevate teoste vahel, nägema nende järgnemises küpsemise protsessi. Seda tähelepanekut tuleb võtta tõsiselt ka Ene Mihkelsoni loomingu puhul. Iga tema romaani peab vaatama eraldiseisvana. Samas see sõltumatus neist just ühendabki. Mihkelsoni romaanid on erinevad, sest nad on kirjutatud erinevas ajas. Ja aeg on alati muutumises. Iga teosega liigub Mihkelson õhunahka mööda, püüdes tabada mingi ajahetke hõngu ja asjade seisu, õhuelevust, mida on rahmeldavas olevikus raske tajuda ja tagantjärele mäletamisega võimatu taastada. Just seetõttu on kõik tema teosed erine-

vad ja just seetõttu iseloomustab õhunahka mööda liikumine kogu tema loomingut. Ene Mihkelson on kujunenud eesti kirjanduse suurkujuks aegamööda, hiljemalt oma kahe viimase uuel sajandil ilmunud romaaniga «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud». Pole õige öelda, et nende raamatutega on Mihkelson suurkirjanikuks küpsenud. Tema looming on oma intellektuaalsuses ja tiheduses olnud küps juba algusest peale. Pigem on tema teosed aegade ja olude muutumisega lugeja jaoks avanenud, nende tähtsus ja tähendus ilmnenud. Mihkelson tuli eesti kirjandusse 1978. aastal luuletajana ja selleks ajaks, kui 1982. aastal ilmus ta esimene romaan «Matsi põhi», oli tema sulest tulnud juba pea pool tosinat luulekogu. Mihkelsoni luule oli omas ajas erandlik ja sellele ei osatud õieti läheneda.

Ometi on tema kesksed teosed, viimased romaanid tõlgitud vaid naaberrahvaste, soome ja läti keelde. Too arusaamatuse krunt, süngusena tajutud nõukoguliku optimismi puudumine takistasid Mihkelsoni tõusmist kirjanduse keskmesse, kuid samas pakkus see ka kaitset, nii et kirjanik sai takistamatult pühenduda loomingule ja oma raamatuid avaldada. 1994. aastal ilmunud romaan «Nime vaev», mis koos Viivi Luige «Ajaloo ilu» ja Tõnu Õnnepalu «Piiririigiga» oli üks esimesi Eesti taasiseseisvumise meeleolusid püüdev teos, laseb juba aimata Mihkelsoni juhtivat rolli mälukirjanduse tõstmisel eesti kirjanduse keskmesse uuel sajandil. 2000. aastatel ilmunud romaanid «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud» kujutavad endast eesti kultuuri kõige sügavamaid pilguheite II maailmasõja aegsesse minevikku. Need käsitlevad 20. sajandi ajaloo keerdkäike metsavendade saatuse kaudu, kus riiklik terror hävitas kõik kogu- ja perekondi lõimivad sidemed. Kuid nende romaanide sügavus seisneb ka eesti kultuuritraditsiooni laiemas analüüsis ja filosoofilistes arutlustes inimeste ja kultuuride mälu üle. Romaanidele sekundeerib ka

Mihkelsoni seni viimane teos, luulekogu «Torn», mis on samuti kantud uue sajandi ühiskondlikest meeleoludest.

Teleskoop Hoides visalt kinni arusaamast, et Mihkelsoni teoste eripära seisneb võimes kätkeda endasse iga ajahetke õhustikku nahalähedase täpsusega, tuleb siiski märkida, et tema looming kujutab endast üht maailma mastaabiski haruldast arheloo juhtumit. Mihkelsoni romaane ühendab sarnane lugu või vähemasti sarnased loofragmendid. Selle loo keskmes on vanemate kaotus Eesti metsavendadele peetud nõiajahi tingimustes, üldisemalt hamletlik lugu isa surmast reetmise läbi ja maailma üksi jäänud lapse ängist. Marju Lauristin on iseloomustanud looelementide kordumist Mihkelsoni loomingus teleskoobi kujundi kaudu, mille objektiiv end järjest rohkem lahti kerib. Mihkelsoni varastes romaanides, mille Eesti Keele Sihtasutus on juubeli puhul tänuväärselt uuesti välja andnud, on see arhelugu kitsamalt perekonnalugu, mille ühiskondlik taust on vaevu hoomatav. Brežnevi aja olevikus võib möödunud aegade olemasolu – vabariigi aega ja vägivaldset sajandisüdant – vaid aimata. Uutele põlvkondadele on need ajad kättesaamatud ja seega ebaolulised, vaid jutustaja, kelle elule on sõjajärgsed sündmused Eestis pannud oma kustumatu pit-

seri, teab, et asjade taga on palju enamat, kui olevikus paistab. Alates romaanist «Nime vaev» haarab teleskoop laiemat vaatevälja ja perekonnalugu asetub ühiskondlikku konteksti. «Ahasveeruse unes» ja «Katkuhauas» hõlmab see juba kogu nõukogude ajal mäletamise keerukust taasiseseisvunud Eestis. Kriitikud on targu mõistnud, et sellele arheloole ei tasu läheneda omaeluloolises võtmes. Pigem võib teleskoobiefekti seletada looga, mis otsib endale vormi. Vormi leidmine sõltub ajast ja oludest, mitte ainult autori, vaid ka kirjanduse kui süsteemi sisemisest arengust. Näiteks on Märt Väljataga väitnud, et hamletlik isa reetmise lugu, mis olemas juba «Ahasveeruse unes», leidis oma õige vormi alles «Katkuhauas». Esimeses romaanis olevat teleskoobi haare liigagi lai ja juba iseenesest kõnekas lugu ei tule ambitsioonikate filosoofiliste ja kultuurilooliste arutluste kontekstis küllalt selgelt ja lugejasõbralikult esile. Ükskõik, kas sellega nõustuda või mitte, selline kontekstide laienemine on põnev ja annab taas aimu ajahetke mõjust kirjutamisele, asjade ja olude seisust, kuhu kirjandus paigutub.

Suur tõlkimatu Ene Mihkelsoni koduse kaalukuse ja tema teoste tõlgituse vahel on suured käärid. Rohkem on vahendatud tema luulet, seda muu hulgas tänu 1990. aasta-

tel toimunud eesti kirjanike luulereisidele Saksamaale, Austriasse ja mujale. Siis avastas KeskEuroopa äsja Nõukogude Liidu võimu alt vabanenud Ida-Euroopa kultuuri ja koos kutsetega luuleõhtutele ilmusid ka eesti luule antoloogiad ja luulekimbud paljudes kirjandusajakirjades nii Saksamaal, Hollandis kui mujal. Nii on mitmetes väljaannetes laiali arvestatav hulk Mihkelsoni luulet. Ometi on tema kesksed teosed, viimased romaanid tõlgitud vaid naaberrahvaste, soome ja läti keelde. Kui jätame kõrvale mahu ja muud turutegurid, siis tundub, et siiani on nende suurromaanide ümberpanemist takistanud tõlkijate ja kirjastajate teatav aukartus millegi ees, mida võib nimetada tõlkimatuseks. Kui globaliseeruvas kirjandusilmas tervitati vahepeal rõõmsalt perifeersetest kirjandustest pärit teoste jõudmist maailmakirjanduse areenile, siis nüüd on märgatud, et maailma ei jõua sageli sugugi need tekstid, mis on lokaalselt kõige kaalukamad. Mihkelsoni teatav tõlkimatus seisneb tema romaanide põimituses kohalikku kultuuritraditsiooni, mille koestikku, viiteid ja vihjeid on ka väiksema lugemusega eesti publikul sageli raske tabada. See tõlkimatus hõlmab ka Mihkelsoni kui luuletaja proosakeele rütmi ja toone, mille vahendamine nõuab mitte ainult väga head keeleoskust, vaid ka aega ja vaeva. Paradoksaalselt pole see tõlkimatus siiski takistanud rahvusvahelist kirjanduspublikut ära tundmast Mihkelsoni suurust. 2006. aastal anti Ene Mihkelsonile Viini Ülikoolis üle Herderi preemia, millega tunnustatakse Ida- ja Lõuna-Euroopa kultuuri väljapaistvaid isiksusi. Möödunud aastal valis saksa kirjanike liit Saksa Keele ja Luule Akadeemia oma Tartus toimunud väljasõidukonverentsi üheks keskmeks just Mihkelsoni loomingu. Millega siis kõnetab Mihkelson Euroopat?

Albright ja Abu Ghraib 2001. aastal, romaanis «Ahasveeruse uni», räägib Mihkelson Madeleine Albrighti kaabust ja jalgadest: «Albrightil oli kaabu moodi kübar peas, kasukahõlmad lahti, kui ta peenikeste säärte välkudes ja kõrgete kontsadega kingadel Rambouillet’ nõupidamismajja kõndis. Albrightil on alati lühikesed seelikud, et ta pikem paistaks. Paks inimene. Kleiti kannab harva. Kostüüm loob reljeefi, jalgu võib näidata. Ameerika on vaba maa.» Mida teevad ühes sügavuti Eesti minevikust rääkivas romaanis Madeleine Albrighti jalad.

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || KIRJANDUS || 9

le üle me peaksime uute meediate ajastul mõtlema. Mihkelson kirjutab: «Mis piinajate südameid toitis, võis infoühiskonnastunud maailm ise hinnata. Miski ei toimu enam kaugel ja eemal. Teadmatuse nime kandvad kindlused pudenevad põrmu. Aga nüüd kidub sisseelav kujutlusvõime ja austus erinevate usutunnistuste vastu, nagu näriks meid seestpoolt ükskõiksuse uss.» Mihkelsoni looming kõnetab rahvusvaheliselt, kuna kirjutades Eesti ajaloost, ei saa ta jääda ükskõikseks samasuguste kogemuste vastu mujal. Ta mõtleb ja mäletab globaalselt.

Albrighti jalad on «Ahasveeruse unes» kõigepealt seepärast, et teda ühendab romaani jutustajaga sarnane teadmatus oma päritolu kohta. Iseseisva Tšehhi riigitegelase lapsena emigreerus ta koos vanematega imikueas Inglismaale ega teadnud kuni täiseani, et on tegelikult tšehhi juut. Kuid Albrighti jalad on «Ahasveeruse unes» ennekõike seetõttu, et romaani kirjutamise ajal, 1999. aastal esimesel poolel, osales ta Kosovos Rambouillet’ leppe läbirääkimistel, mis pidi panema punkti 1990. aastate Euroopa hirmsaimale sõdade reale. Jutustaja, kes kaevab Eesti minevikus, leiab õhunahka mööda liikudes meie olevikust Kosovo konflikti. Albrighti jalad meenutavad lugejale, mis on Eesti mineviku mäletamise laiem kontekst, kuhu see tuleb asetada ja kus seda praktiseerida.

Õigus kirjandusele

Ma ei tea kedagi, kes oleks meie ühiskondliku debatiga paremini kursis kui tema, kuid ta ei kasuta seda teadmist mitte ühiskondlikuks arvamusavalduseks, vaid loominguks. 2007. aastal, romaanis «Katkuhaud», mis räägib kurjuse- ja vägivallakogemustest, mida ei taheta mäletada ja mis maetakse seetõttu katkuhauda, lootuses, et see jääb seal taudinakkuse kartuses puutumata, ilmub 20. sajandi pruuni ja punase katku kõrvale ka uudis Abu Ghraibi vanglast. Mis köidab jutustaja tähelepanu, ei ole sõjakuritegude avastamise skandaal ise, vaid piinamise ja mõnitamise esteetiline mõõde, sest ajakirjandusse lekkinud piltidel etendati elusaid inimkehi materjalina kasutades justkui sürrealistlikku maali: «Oli inimkuhilaid, mis koosnesid ainult üksteisest läbipõimunud reitest või käsivartest, kottidest peidetud pead ja näod mattusid ühelaadsete ihuliikmete alla. Taamal seisis elusa skulptuuri üle naerev ja võidukas autor.» Pärast piltide lekkimist 2004. aastal mõeldi palju nii nende sõjakuritegude võimalikkuse kui ka visuaalse meedia rolli üle meie võimes mõista maailmas toimuvat ja reageerida vägivallale, mis leiab aset meist kaugel. Samal aastal, kui ilmub «Katkuhaud», kasutab ameerika filosoof Judith Butler Aby Ghraibi fotosid selleks, et mõtiskleda visuaalsete raamide ja normide üle, mis määravad ära, milliseid inimkehi me suudame tajuda inimestena, kelle kannatused väärivad kaastunnet, ja milliseid mitte. Ka Mihkelson juhib oma analüüsiga tähelepanu sügavalt humanistlikele küsimustele, mil-

Ene Mihkelsoni juubelit tähistatakse konverentsiga «Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas. Ene Mihkleson 70», mis toimub 18. oktoobril Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis.

Hoolimata kultuuriloolistest ja filosoofilistest kihistustest Mihkelsoni loomingus, on tema tekstid niisiis alati päevakajalised. Ta räägib asjadest, mis on olnud viimastel aastakümnetel Eesti ühiskonna ja kultuuri enesemõtestamise keskpunktis. Kuid tema arutlusi ei saa võtta sõna-sõnalt. Käsitledes neid küsimusi oma loomingus, nõuab Mihkelson õigust kirjandusele. Õigus kirjandusele tähendab õigust mitte olla võetud sõna-sõnalt, õigust olla irooniline, vahetada tooni, mängida rõhkudega, visata vingerpussi. Mihkelson ei ütle, et märgakem Kosovot ja Abu Ghraibi, ta räägib Albrighti säärtest. Kirjandus ei anna ennast kätte. Kirjandusest ei saa teda taandamata teha relva poliitilises debatis ega ekspordiartiklit rahvusvahelises mälusõjas. Ja selle õiguse peab kirjanikule jätma. Ainult siis saab kirjandus liikuda mööda õhunahka, avastada raskesti tabatavat nii olevikus kui minevikus ja pakkuda alternatiivseid vaateid sellele, mis on esiplaanil, tundub iseenesestmõistetav ja ilma kahtlusetagi selge. Mihkelsonil on äärmiselt reserveeritud kirjanikukuvand. Teda ei näe ajaviiteajakirjade esikaantel ja ka tema aastate jooksul kultuuriajakirjadele antud intervjuud võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ta ei seleta oma teosed, vaid eeldab nende lugemist. Ka see on õigus kirjandusele. Ma ei tea kedagi, kes oleks meie ühiskondliku debatiga paremini kursis kui tema, kuid ta ei kasuta seda teadmist mitte ühiskondlikuks arvamusavalduseks, vaid loominguks. Tema läbinägelikkus, tema võime liikuda õhunahka mööda eeldab seda distantsi ühiskonnast. Eesti kirjandus vajab selliseid kompromissituid loojaid. Teadmine, et nad on olemas, pakub vähemalt mulle selle kultuurikogukonna liikmena tuge.

10 || FILM || AK || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

Elu on ilus: Laura (Maris Nõlvak) ja Joosep (Gert Raudsep) aktsioonis.

foto: kaader filmist

Katrin ja Andres Maimiku «Kirsitubakas» on üks ehedalt siiras ja maavillane film.

ARMASTUS KÄIB RABA KAUDU tiit tuumalu Postimees

atrin ja Andres Maimiku film esimesest suurest armastusest on nagu see armastus ise enamasti eesti moodi: puhas, siiras ja süütu, veidi kohmetu ja vaoshoitud, üleelamisi pigem sisemusse peitev kui neid dramaatiliselt paisutav, ühesõnaga meile omaselt lo-fi. Justkui istuks selle vaataja taas kord armsas vanematekodus ja kuulaks kapi otsast alla tõstetud vanalt makilt noorusajast pärit ragisevaid linte – selle vahega, et nüüd on sel kõigel juures kauge, pisut naljakaski kaja. Peamine, selles filmis on õige tunne sees. Ta võib olla küll vahel kohmakalt väljendatud, aga vähemalt on ta ehedalt maavillane, siinsesse mulla-, õigemini rabakamarasse sügavalt sisse istutatud. Ja sellisena ei korda see film ka kõiki neid arvukaid esimese armastuse lu-

gusid – ka palju intensiivsemaid –, mida maailmas on juba terve hulk tehtud, ka tunnete tärkamisest endast rohkem kui poole vanemate vastu. Vastupidi, see võiks ju olla koguni eksootika – esimene armastus rabas! Eesti on ju viimaste poolest rikas, miks mitte siis seda ka filmis kasutada. Ja ka teistele näidata. Ei tule ette, et kusagil mujal oleks esimesed tõsisemad tunded sellisesse ürgsesse keskkonda siiratud, ja mitte niisama suvaliselt – raba on ju siin ise suur sümbol, sama puhas ja süütu nagu seesamunegi armastuski. Ka siin toimib emake loodus katalüsaatorina, umbes nagu «Seenelkäigus» oli mets. Kui pärast Katrin ja Andres Maimiku esimest ühist filmi, lühimängufilmi «Hõbepulm» – kauaaegse abielupaari hoolikalt hoitud fassaad mõraneb nende hõbepulmas – jäi mulje, et Andres on võtnud Katrini punti, siis nüüd on jälle vastupidi: tundub, et Katrin on teinud seda Andresega. Pürib ju «Kirsitubakas» psühholoogilise süvenemise ja täpsuse poole, ja see on seni rohkem ikka Katrin Maimi-

ku käekirja iseloomustanud (lühifilm «Foto» näiteks). Tema vähem või rohkem isiklik lugu on see ju nagunii, olgu või selleski mõttes, et Joosepi tegelaskuju – see, kes rappa viib ja kellesse Laura armub – jääb siin selgelt nõrgemaks kui Laura oma, teda valdavad tunded mõneti ebamäärasemaks, olgu Gert Raudsep ükskõik kui suurepärane näitleja. Lõppki tundub – kas või too Joosepi magus-romantiline retk kunagi koos Lauraga läbikäidud radadele – rohkem stsenaristi tahtena, mis sest et ülla ja ilusana, kui kasvab orgaaniliselt, psühholoogiliselt usutavana välja süžeest endast. Andres Maimik jälle on näidanud end hea Eesti elu ja eestlase vaimulaadi iseloomulike joonte tabaja ja karikeerijana, piinlik-naljakate situatsioonide konstrueerija ja amatöörnäitlejaid kasutades nende elulisuse võimendajana. Kas on need nüüd temalt või mitte, aga siingi kasutakse seda võtet vahelduva eduga. Parimal juhul too-

Uus Eesti film kinolevis «Kirsitubakas» Stsenaristid ja režissöörid Katrin Maimik ja Andres Maimik. Operaator Mihkel Soe. Kunstnik Kristiina Ago. Helilooja Sten Sheripov. Produtsent Anneli Lepp Kuukulgur Film 2014 Alates 17. oktoobrist Eesti kinolevis

Öeldakse, et esimesel armastusel ei ole õnnelikku lõppu. «Kirsitubakas» nii kategooriline ei ole.

vad need muidu ehk üllatavalt romantiseeriva alatooniga filmi pisut vaheldust, ootamatut, äraspidist huumorit. Halvemal juhul, näiteks koomiliste kõrvaltegelaste, urbanistlike rabamatkajate Tiidu ja Helle puhul pole see aga mitte alati filmi dramaturgilise ja funktsionaalse terviku, pigem hõredaks kiskuva süžee tihendamise ja elavustamise teenistuses. Igal juhul on Katrin Maimik ja Andres Maimik huvitav loojate kombinatsioon, minu meelest huvitavam kui Andres Maimik ja Rain Tolk, vähemalt nende viimaste filmide põhjal, mis kippusid ära väsima. Peaasi, et nad liiga ühte nägu ei läheks. «Kirsitubaka» siira ja vahetu mulje peamine nurgakivi on sama siiras ja vahetu Ma-

ris Nõlvak. Ta mängib 17-aastast Laurat, kellele suvi tundub sama mõttetu ja igav nagu talv, küll enesessepööratult, napisõnaliselt, ent seda väljendusrikkamad on tema natuke altkulmu heidetud, partneri eest sageli pikkade juuste varju jäävad pilgud, mis hinges toimuvast selge pildi annavad, olgu selleks rõõm või pettumus. Igal juhul hea avastus ja tundub ka, et tema avamiseks on leitud ainuõige võti. Ka süžeeliselt on Laura kiindumuse areng Joosepi vastu täpselt välja joonistatud, selle kõige emotsionaalsemaid hetki võimendab suurepäraselt Sten Sheripovi muusika. Kui palju on ta juba head filmimuusikat kirjutanud… Öeldakse, et esimesel armastusel ei ole õnnelikku lõppu. «Kirsitubakas» nii kategooriline ei ole. Autoritel on õnnestunud – just õnnestunud – jätta paljutki lõpuni välja ütlemata, või kui, siis teha seda nii, et vaataja ekraani ees ei kuuleks. Lõpuks ka veel otsad nõnda kokku sõlmida, et sisse jääks siiski hea, lootusrikas tunne. Selline, et kõik on justkui läbi, aga ometi veel ees.

ŽÜRII HINDAB

Keskmine

tiina lokk

olle mirme

PÖFFi juht ja filmikriitik

Kanal 2 programmidirektor

lenna kuurmaa muusik

roman baskin lavastaja ja näitleja

3,5 2014/15:

Huvitav debüüt. Armas väike coming of age-lugu. Huumoriga tehtud ja toredaid seisundeid tabav. Tekitab sooja tunde, mis pole eesti filmi puhul sugugi tavaline. Ainus märkus: ebaühtlane teostus.

Kena etüüd igihaljal teemal. Siit saanuks vägeva pooletunnise lühifilmi, täispikas formaadis jääb aga selgelt õhukeseks. Lugu jutustub peaasjalikult läbi kahe peaosalise kehakeele, otsene dialoog on teisejärgulise tähtsusega. Gert Raudsep ja Maris Nõlvak saavad selle väljakutsega eeskujulikult hakkama.

Film igatsusest. Polegi teab mis eriline süžee, aga ometigi hiilib väike igatsus filmi edenedes põue. Igatsus esimese armastuse järgi. Maimikule omased piinliknaljakad stseenid on mõnusalt ergutavad. Ja loomulikult ilus Eestimaa. Hea kerge vaatamine, mis siiski kuigi suurt jälge ei jäta.

Sümpaatne linateos… sümpaatsete näitlejatega... sümpaatses looduses, aga kuidagi steriilseks kipub jääma! Pidevalt on tunne, et võiks vürtse lisada, aga kokk on maitseained ära peitnud!? Ega süütus nüüd nii süütu ka ole!? Aga võibolla on ka…

«Ma ei tule tagasi» – 4,0 «Lendurid koduteel» – 3,75 «Maastik mitme kuuga» – 3,0 «Otsides valgust» – 3,0

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || PLAADID || 11

AJA AUK cirkl «Fables of a Faraway Land» (Õunaviks)

MALMÖ SALATOIMIKUD Välistele teguritele keskendudes kõigepealt kaks komplimenti: plaadi kaanepilt, mille autoriks Eiko Ojala, on tõeline kunstiteos. Lisaks on cirkl ühele Liis Ringi nimelisele muusikule stiilne ja kaval pseudonüüm. Nime esteetika kajab ka muusikas edasi: pigem hillitsetud väiketähed kui caps lock’is hõikamine. Kui cirkl tõuseb pilvepealsesse elektroonikasse, tuleb meelde varasuviselt õrn Air France, instrumentaalpala «Linnu Tee» viib mõtted Ringiga koos Animal Dramas mänginud Argo Valsile, kuid Ringi kergelt džässilik laulumaneer võiks pärineda karjääripöörde teinud, analoogsüntesaatoriga mässavalt Liisi Koiksonilt. Seesama analoogsünt on nii õnnetus kui õnnistus: vahepeal muutuvad instrumentaalid nõnda«Salatoimikute» soundtrack’iks, et kerge muie tuleb peale. Ma ei tea, kas see on teadlik kosmosesoov (eks Grünbergi ole ka helikeelest kuulda), aga maavälist popmuusikat võiks alati rohkem olla. Viimase žanri heaks näiteks on «Malmö», mis oma nimele vääriliselt on Rootsi kvaliteediga kiiksuga poplugu. Siiski ei tekita «Fables of a Faraway Land» terviku tunnet. Ehk annab tunda, et plaadile on saanud viimase kahe aasta salvestused. On palju lubavaid hetki, aga album ise jääb oma osadele alla. cirklile aga palju uusi aastaringe! silvia urgas

Heliotroop «Ennemuistse jahipüssi kuul» (Avarus Music)

ALGUSES OLI SÕNA Sellel plaadil ja ansamblis Heliotroop tervikuna on reaktiiviks Eesti noore jazz’i naisenergia. Lood on kirjutanud kontrabassist Mingo Rajandi ja pianist Kirke Karja, bändi keskne hääl kuulub lauljatar Kadri Voorannale. Stereotüüpide kiuste on kolme naise loominguline väljenduslaad kompromissitult kangekaelne ning sageli tülikalt teravnurkne. Ei mingeid meelelisi meloodiaid ega oode armastusele. Kadri Vooranna ekspressiivne, teksti äärmuslikult artikuleeriv laululaad sobib hästi eesti luuletajate tekste edasi andma. Andres Ehini, Jan Kausi, Tõnu Õnnepalu, Kersti Merilaasi, Jüri Üdi, Maria Lee Liivaku, Hasso Krulli ja lätlase Janis Rainise luule on asetatud aukohale, muusikalised kujundid sünnivad tekstikujunditest. Sõna ja heli täiusliku kooskõla taotlemine iseloomustab mõlemat autorit, erinevus on selles, milline muusikaline arsenal on appi võetud. Mind paelusid enim Kirke Karja kolm kompositsiooni (eriti joovastava kulminatsiooni suunas ehituv lõpulugu «Ulg»), mida iseloomustavad pikem muusikalise arenduse kaar ja laiema pintsliga maalimine. Heliotroop koosneb andekatest muusikutest (lisaks mainitutele veel Meelis Vind bassklarnetil, Madis Meister kitarril ja Eno Kollom trummidel), keda seob ilmselge mõttekaaslus. joosep sang

Erlend Øye «Legao» (Bubbles)

NOHIKUTE LUME-REGGAE Lehvivad juuksed, tohutute raamidega prillid, roosad lühikesed püksid, pisike triibuline kotike paelaga üle õla. Õlgkübar ja unistav, maailma kurjust alahindav pilk. See on nohikute nohik, kosmopoliit ja poeet Erlend Øye, muusik, produtsent, plaadifirma omanik ja tagasihoidlik popstaar. Rändav trubaduur, kelle teekond on viinud nii legendaarsesse Röyksoppi kui ka omaasutatud kollektiividesse Kings of Convenience ja The Whitest Boy Alive. Üksainumas sooloplaat «Unrest» aastast 2003. Suure südame ja romantilise hingega naabripoisi imago on kahtlemata siiras. Folk, elektroonika ja sündipopp – kõike on ta katsetanud. Jumal teab, kuidas ristusid tema teed nüüd Islandi (!) reggaebändiga Hjálmar. Selles kõhetus mehes on raudselt stiili! Juba keeleliselt kõlab väga šefilt: Øye album on salvestatud Hljóðriti stuudios Hafnafjorduris Reykjavikis, kus Hammondi orelit mängis Sigurður Halldór Guðmundsson! «Legao» ei ole muidugi puhas roots-reggae-plaat, bändile lisaks kuuleb orkestratsioone ja pelgalt kitarrisaadet. Siiras, selge ja puhas sümmeetriliste seadetega ilus ja avatud plaat. margus haav

MADALSAGEDUSOSTSILLAATOR

NÄDALA PLAAT: WINNY PUHH KUI PADA Winny Puhh «Kes küsib?» (Clockwork Records)

unagi oli televisioonis selline võrratu saade nagu «Kokk tuleb külla». Kokk oli siis Jan Uuspõld ja ta tuli külla. Astus tuntud inimesele koju sisse, uuris, mis tal külmkapis võtta on, ja valmistas leitud kraamist siis roa. Umbes samasuguse sürrealistliku leidlikkusega toimetab ka originaalis Põlvamaalt pärit Winny Puhh. Nad tulevad sulle külla, vaatavad, mis sul kapis on, ja keeravad sellest midagi kokku. Vahepeal saab ilmselt ka nalja, midagi lõhutakse ära, midagi kukub maha, aga toit saab põhimõtteliselt maitsev. Maitsvam, kui oleks lootnud. Nende neljas plaat «Kes küsib?» segab ühte patta kokku metal’it, hardcore’i, country’t, hardstyle’i, spoken word’i jne ja teeb seda ikka groteskselt ning mõõdutundetult. Samasugusel viisil toimetanutest võiks näiteks tuua USA bändi Butthole Surfers, kes ahmis sisse Ameerika meediageenilise alateadvuse ja oksendas selle välja. Põlvast rääkida on nüüd ilmselt õige aeg (ma ise olen muide Põlvas käinud vaid korra elus, mingisugusel abiturientide ballil). Lõuna-Eesti on ikka identiteedi, kohtade, juurte, maaläheduse ja terve mõistusega rohkem seostunud kui Põhja-Eesti. Lõuna-Ees-

tis oleks nagu rohkem «päris». Lõuna-Eesti kui Eesti alateadvus – seened, metsad, saunad, kaevud, kaarnakivid. Winny Puhh, vaatamata sellele, et nende muusikas perutab kujutlusvõime ringi, nagu ise tahab, tundub ometi olevat väga tervemõistuslik bänd. Nad kontrollivad oma sürrealismi ja «halba maitset» ning on võimelised seda ka suurepäraselt kaubastama. Kui nad paar aastat tagasi «Eesti laulul» looga «Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti» esinesid ja üldarvestuses teiseks jäid, siis võitsid nad tegelikult ju kõigi südamed. Eriti laste. Winny Puhhist sai laste lemmikbänd. Samuti võttis neid hästi vastu Pariisi fashion-publik. Nad on ka suurepärane live-bänd muidugi. Winny Puhhi mõõdutundetusest veel niipalju, et see tundub nende puhul olevat natuke ka eesmärk iseeneses, selline «paneme hullu»-värk. Kuigi minu jaoks isiklikult on see probleem vähemalt neljandaks plaadiks miinimumini taandunud, tulles siiski tagasi plaadi viimaseks looks «Usinad külalised», kus on natuke liiga palju juttu. Aga ma ei mõtle enam Winny Puhhist kui naljabändist, vaid Winny Puhhist kui heast bändist. See on plaat, mis ei püsi paigal. Mainisin erinevaid stiile, mida see läbib. Vahel on nii, et kui läbitakse erinevaid stiile, võib tekkida küsimus, milleks. Winny Puhhi puhul sellist küsimust ei teki. Kõik on väga loogiline ja loomulik. See on tervikuks ühendatud loomulik plaat. PS. Paja kujund on Winny Puhhi puhul ikka kerge tulema. Winny Puhh kui pada. janar ala

Steve Reich

Flying Lotus

«Radio Rewrite» (Nonesuch)

«You’re Dead!» (Warp)

REICH RADIOHEADI FÄNNIDELE JA VASTUPIDI Steve Reichi uusimalt väljaandelt leiab kolm iseseisvat teost. Ühisnimetajaks võiks aga olla Radiohead ja just seetõttu on «Radio Rewrite» paras maiuspala andunud Radioheadi-kollektsionääridele. Kõigepealt Pat Metheny legendaarseks mängitud «Electric Counterpoint» Radioheadi kitarristi Jonny Greenwoodi esituses. Metheny ja Greenwoodi versioone võrreldes on tunda eri tüüpi kitarristide lähenemist ning eks igaüks võib ise oma lemmiku valida, aga on arusaadav, miks helilooja Greenwoodi esitusest vaimustus. Ja lausa nii palju, et läks koju ja hakkas usinalt Radioheadi kuulama. Kahjuks mitte Creepi (oleks kindlasti lõbusa tulemuse andnud), vaid lugusid «Everything In Its Right Place» ja «Jigsaw Falling Into Place». Nende motiive reichilikult kiire-aeglane-kiire-valemiga kombineerides valmiski 2012. aastal «Radio Rewrite». Radioheadi originaale on siin-seal täiesti võimalik aimata, aga mitte see pole oluline, vaid sümbolism ja taaskasutus: kord matkib Radiohead Reichi ja siis jälle Reich Radioheadi. Ring ongi täis ning iidolitest saavad taas fännid ja vastupidi. Kahe teose vahele mahub veel «Electric Counterpointi» võtteid kasutav «Piano Counterpoint», olles omakorda Reichi vanema teose «Six Pianos» arranžeering soolopianistile. Vana hea Reich, ainult et mida vanem, seda parem. silvia urgas

LA NÜÜDISSONAAT Flying Lotuse juures on üks karakteristlik tunnusjoon, mida paljudel multižanrilistel hiphopi produtsentidel pole. Mõned nimetavad seda kosmiliseks prügiks, teised jälle futuristlikuks antropoloogiaks, mis Los Angelesest pärit Steven Ellisoni käekirja iseloomustab. «You’re Dead!» on mõnes mõttes nagu LA tänavamuusika sonaat, mille koostisosadeks on Thundercat, Kendrick Lamar, Snoop Dogg ja Herbie Hancock. Seejuures näib, et produtsent pole endale ruumi jätnud, vaid kogu loomingulise vabaduse suures osas albumi külalistele andnud. See nüanss seletab ka asjaolu, miks album sedavõrd thundercatilikult kõlab. Siin esineb proget, fusion’i kui ka Doug Carni ja Walter Bishopi laadset musta jazz’i. Kui aus olla, siis polegi varem täheldanud, et mõnel Flying Lotuse albumil välja surnud brokenbeat, footwork ja jazz oleks kohtunud, mis tähendab, et tegemist pole kuigi tavapärase materjaliga. Need multidimensionaalsed uuendused töötavad kiiresti ja otsekoheselt, kuid samas igale kuulajale individuaalselt. Kuid ärge muretsege, albumil leidub ka klassikalisem pool. Näiteks soulful «Turtles», mille puhtus ja süütus kunstilises plaanis esmalt Kanye Westi «Runaway» filmis esinenud imeilusat mütoloogilist naislindu meenutab. Plaadi «You’re Dead!» lood töötavad naturaalselt, nagu kuulaks live-ansamblit – jälle midagi, mida varem tema puhul kuulnud pole. Kui see on Flying Lotuse teadlik ja strateegiline samm, on see igati tervitatav. risto kozer

el esmaspäeval jõudis meieni kurb uudis Mark Belli surmast. Mark Bell oli pool briti techno-duost LFO. Mahu poolest pärand, mille Bell meile jättis, väga suur ei olnud. Tegelikult koosneski see ainult ühest väga heast, isegi geniaalsest plaadist «Frequencies» (1991). LFO-lt ilmus hiljem veel kaks plaati: «Advance» (1996) ja «Sheath» (2003). Üldiselt arvatakse, et need enam nii head polnud, ja eks pean selle arvamusega nõustuma. Aastani 1997 oli LFO duo, kuid siis võttis teine pool Gez Varley nõuks sealt lahkuda. Samal aastal lõi Bell kaasa ka Björki plaadi «Homogenic» ( 1997) tegemisel. Ta on andnud ka oma osa Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamisse. 2008 oli Peeter Jalaka lavastatud aastapäevakontserdi üks muljetavaldavamaid helipilte Björki lugu «Declare Independence». See lugu aga saigi alguse ühest Mark Belli stuudionokitsemisest, kust Björk siis teema üles võttis. Kuid põhiline on ikka see, mis toimus 1990ndate alguses. Põhja-Inglismaa vastavates ringkondades ringles Leedsi duo LFO omanimeline demokassett. Sellel kassetil oli üks hea omadus: kui seda mängima hakati, läks rahvas tantsupõrandal hulluks. Sheffieldis oli tegutsemist alustanud plaadifirma Warp, mis oma viienda plaadina selle juba kuulsaks saanud demo välja andis. Läks veel nii hästi, et 1990. aasta suvel tõusis lugu Briti singlitabelis kohale number 12. Kõik need kotjates riietes inimesed, kes sel suvel Ühendkuningriigis pidutseda olid otsustanud, hüppasid loo järgi, mille pealkiri oli «LowFrequency-Oscillator». See oscillator oli üks aparaat, millel olid nupud küljes, ja kui neid nuppe keerasid, tekkisid võnked. LFO keeras nuppe ja inimesed tantsisid – väga lihtne skeem. Muide, Eesti underground-muusika isakuju Raul Saaremets ütles, et just LFO on see lugu, mis ta techno-usku pööras.

kka on ju nii, et kui kellestki kirjutada, on vaja sõnalist pärandit, on vaja narratiive. Reivikultuuris, elektroonilises tantsumuusikas, klubikultuuris – kuidas iganes me siin ajalugu ja mõisteid määratlema hakkame – polnud sõnadel tähtsust. Kaks ostsillaatori nuppu keeravat meest ei ole ju see, mis Bob Dylan, kellele karjutakse rahva seast: «Juudas!» Lavakarisma, mis enesest teadlikuks saades võib muutuda oma õpetlikkuses nii tüütuks, kadus paljuski ära. Muidugi olid ka sel kultuuril oma ikoonid, keda armastati panna näiteks ajakirja The Face kaanele, aga üldiselt olid uue aja muusikaoperaatorid oma masinate taga nähtamatud ja kidakeelsed. Nad olid tavalised inimesed, tavalised küborgiromantikud. LFO plaadi «Frequencies» atmosfäär meenutab mõnd kõrgtehnoloogilist salongi William Gibsoni küberpunk-romaanist «Neuromancer». «Atmosfäär» ei ole ka päriselt õige sõna, sest sel omamoodi kliinilisel plaadil pole atmosfääre. See on füüsiline kogemus ja füüsilistel kogemustel pole atmosfääridega midagi pistmist. Keha ei ole atmosfäär, küll on seda aga jutt. Plaati «Frequencies» võib kirjeldada kui kogumikku hõbedasi, elektrilisi jooni, mida siis niimoodi trummimasinatega murtakse, et tekiks rütm, et tekiks gruuv. Ja muidugi on sel plaadil madalalt tuksuvad sünteetilised bassikäigud. «Frequencies» ei olnud ei maailma ega Briti esimene house- ega techno-plaat, samuti ei oska ma öelda, millise hilisema plaadi kohta võiks öelda: aa, see kõlab nagu «Frequencies». Küll on aga selge: see kõlab tulevikukõlalisena aegade lõpuni, sest sel on tunda autorite kütkestatus millestki Kood avab LFO väga uuest. janar ala loo «LFO».

12 ||

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || AK || P

TRADITSIOONILINE VIIMSI SEENED INGLISE PEREKOND H VIIMANE VEERG MART JUUR

ringo starr

kuninglik korrespondent

TÕEHETK

«Yeah, Estonia. Yeah.» Hugh Laurie

helar-säärits s kuusk-kepp spordikommentaatorr

BALTI LIIGA KÜTAB PINGET

aailma spordifännide ootused täitusid taas, kui alanud Balti kummipalliliiga avamängul lahenes tohutuid emotsioone tekitanud ülipingeline vastasseis Rapla Juustu ja Rakvere Vorsti vahel, mil võitja oli lahtine kuni viimaste otsustavate sekunditeni, mil supermängu tegi pikalt põrnavigastuspausilt naasnud Armando Kobras, kes teise poolaja viimaste sekundite jooksul viskas pikali ja teeskles surnut, viies osava psühholoogilise mänguga hüsteeriasse vastasmängijate ründaja Kurvas Pizdulauskase, kelle põievigastus takistas otsustavat mängu eelmisel hooajal, kuid kes nüüd taas vigastusest paranedes lasi suure kaarega Rakvere Vorsti korvirõngasse, viies rivist välja ja tekitades patiseisu vastase ridades, kes olid kogunenud korvi alla otsustavat kohukest ja saia sööma! «Seekordses mängus valitsesid emotsioonid ja draama! Olen mängijate üle uhke. Nad võitlesid kõvasti ja jälgisid väga hästi mänguplaani,» rääkis meeskonna treener Gunnar Svensson kohtumisest. «Lõpuks loeb aga tulemus ja me kaotasime. See on suur pettumus.» Maailma kummipalliüldsuse seas kütab ikka veel kirgi suurepärase koduvõiduga lõppenud EMvaliksari, kus Häädemeeste Joodikute suurima staari Valter Pihu individuaalne meisterlikkus võttis Häädemeeste Supermarketi meeskonnal püksid püüli sõeluma! Nii lahkusidki mitmed nimekad häädemeeslased tänu Valteri 74. minuti briljantsele karistuslöögile 1:0 sinise silma ja verise ninaga. Eesti selle aasta spordi suursündmus sai väärika lõpupaugu, kui Häädemeeste Joodikute treener Olev Vanatürbel tõi hõlma all väljakule registreerimata jahipüssi IZH, mille tikuväävlitest ja naeltest isetehtud laskemoon vigastas poe taga väljakul kuivavate puuriitade vahel töllerdavat pealtvaatajat Ziina Karpi tulemusega 1:0. «Täitsa tühi tunne on. Olin selle padruni ise suure vaevaga teinud, kuna relvaluba mul ju ei ole, ja nüüd on püss tühi, aga vastasmeeskondna liikmete arv on ikka sama suur,» oli nõutu ka Vanatürbel ise. «Pole midagi teha, kui Eesti spordi rahastamine on nii niru, samal ajal kui kultuurkapital rahastab igasugu ahve ja liputajaid, aga lihtne spordimees lakkugu jälle panni!»

eil siin Inglismaal on geiabielud kevadest saadik seaduslikud, aga debatt ei taha vaibuda. «Kuradi peded, elagu koos, kui tahavad, aga kirikliku laulatuse lubamine on liig mis liig,» arvab erukolonel Munro, kes esindab traditsioonilist inglise peremudelit. Munro on vanapoiss ja elab koeraga, rotveiler Beamishiga. Järglasi neil ei ole, ehkki nad pingutavad kõvasti. Ka leedi Hamilton on traditsioonilise peremudeli tulihingeline toetaja: «Tõstame perverssusi kilbile. Tekib küsimus, mis järgmiseks?» Noorpõlves oli leedi Hamilton mõnda aega kihlatud tuntud aviaatoriga, kelle lennuk tegi hädamaandumise leedi Hamiltoni suguvõsale kuulunud maavalduses. Pärast kihluspidu remontis peigmees kibekähku lennukimootori, lõi masinale hääled sisse ja kadus ülehelikiirusel silmapiiri taha. Sellest päevast saadik väldib leedi Hamilton lennundusega seotud teemasid ning reisib rongi, bussi või laevaga. Märksa nüansseeritum on lord Beaverbrooki seisukoht: «Saage minust aru. Mul pole midagi geide vastu. Elu oleks nendeta kohutavalt igav. Geid teevad parimat meelelahutust. Vaatan saadet «Su nägu kõlab tuttavalt», naudin kõiki neid ümberriietumisi ja soovahetusi, habemega naiste ja kleitidega meeste riivatuid rollimänge. Mõnikord, kui abikaasa viibib mandril ja ma ise viibin vallatus tujus, panen kleidi selga, värvin huuled ja tantsin Village People’i laulude saatel peegli ees, hoides käes deodorandipudelit nagu mikrofoni. Aga abielu ei ole kabaree, abielu ei ole illalaa-trullalaa-felicita, abielu on tõsine asi, umbes nagu põllutöö või saksa klassikaline filosoofia. Kardan, et abielus olles kaotavad geid loovuse ja elurõõmu ning selle tagajärjel tabab Briti meelelahutustööstust allakäik.» Kuna Beaverbrooki kroonilisest migreenist piinatud abikaasa viibib mandril peaaegu kogu aeg, siis

Noorpõlves oli leedi Hamilton kihlatud vahva aviaatoriga.

Mis loovusesse puutub, siis on kõlab «YMCA» pea lakkamatult Elton John hea näide, et andeka inining kirjus kleidis lord Beaverbrook mese võime luua suurepärast kunslehvib tubades nagu vallatu saatan. ti ei kao abielus olles kuhugi. Pigem Sõnades on meie külakese elanivastupidi. Praegu, mil ma neid ridu kud võrdlemisi sallimatud. Tegudes kirjutan, kuulen naabermajast koleseevastu ilmutavad nad hämmastadat klimberdamist ja kõva lauluvat tolerantsust. Pruukis vaid paajoru. Söör Elton komponeerib uut ril nohusel katoliiklasel pastoraadi helitööd, tema küljeluu mister Furjuures organiseerida meeleavaldus nish seisab trepi peal ja hüüab perekonna ja traditsiooni toetuseks, muusika taktis «Hoog! Hoog!», et kui erukolonel Munro koos koeraga maestro kindlalt rütmis püsiks. See sündmuskohale saabus ja sanktsioon kindel rituaal, mis kordub päeneeritud demonstratsiooni kiiresvast päeva, vahel isegi mitu ti lõpetas. korda päevas. Mõnikord «Mis ajast on katoläheb Furnishil hoogleliiklastel Inglismaa asjamine sassi, siis puhkeb de kohta ütlemist?» naabriperes skandaal, küsis vapper sõjamees. algab suur seletami«Minge Vatikani ja ne ja õiendamine, paupiketeerige seal!» guvad uksed, kõlavad Kõige eredamalt vastastikused süüdisavaldub Sussexi rahtused, lõhutakse nõuva suhtumine homosid, lüüakse klaveabieludesse sümpaatias, rit taburetiga, pakimida kohalikud iniElton John ja David Furnish takse kohvreid, karjumesed tunnevad söör takse valju häälega «Sa ei armasta Elton Johni ja tema toreda pere vasmind!» – «Ei, hoopis sina ei armastu. Lord Beaverbrook käib regulaarta mind!», nutetakse kõva häälega, selt Eltonite juures teed joomas ja tellitakse taksosid, tormatakse edavärsket klatši kuulamas. Kuldsesi-tagasi, ringutatakse käsi jõuetus te kätega vanapoiss Munro ei keeraevus, kisendatakse taeva poole, la oma abi, kui armastatud muusiku langetakse teineteisele kaela, kallismajapidamises on vaja korke parantatakse ja küünistatakse, nutetakse dada, ummistusi likvideerida, pilte ja naerdakse, suudeldakse ja suudelseinale riputada või teisi meestetöid dakse, muudkui suudeldakse ikka teha. Ja leedi Hamilton, kelle piimaja jälle. Ning saadetakse toapoiss kari on kuulus üle Suurbritannia, lisaportsjoni piima järele. saadab alati pärast hommikust lüpAga mida tehakse sel ajal traditsi Eltonile suure mannergutäie sooja sioonilises inglise peres? Ei midagi piima, muiates seejuures kelmikalt: erilist. Vaadatakse näosaade lõpuni «Homod peavad korralikult piija heidetakse külma voodisse, ainma jooma, siis nad jaksavad korrasaks kaaslaseks kassikarvad ja küplikult!» sisepuru, et tuleks halastav uni ja Loomulikult ei võta lahke vanakataks täitumata unistused ja luhproua söör Eltoni käest piima eest tunud igatsused oma pehme looriga. pennigi.

Jaan Tätte vaimne sõnum Eesti rahvale

aruldaselt hea seeneaasta on tänavu. Õhk on seenelõhnast paks, lõika kasvõi noaga ja viska pannile praadima. Metsad on täis seenelisi, kes korvide raskuse all vaarudes kodu poole sammuvad. Maanteedel vuravad amortide raksudes võimsas seenelastis autod, serverid suudavad vaevu mahutada seenepilte, mida usinad korilased lakkamatult Facebooki postitavad. Üks lõputu kupatamine, marineerimine ja soolamine käib kogu aeg. Ainult Viimsis on kõik vaikne. Turvafirma ei luba seenelisi metsa. Viimsi seened sisaldavad tugeva narkootilise toimega aineid ning nende korjamine ja tarvitamine on seadusega keelatud. Iga päev arreteeritakse mitu seenelist. «Seenejoove on väga ohtlik, selle mõjul käituvad inimesed väga veidralt. Minult on näiteks palutud, et aitaksin sõbra seljakotist välja või asuksin kodanikul sokke jalast võtma,» rääkis Viimsis patrulliv turvatöötaja Raul Kukk. Mõned vettinud jopedes kogud tammuvad Grossi poe juures, jalas väljaveninud dressipüksid ja kummikud. Siin näeme inimesi, kes kuuluvad Eesti eliiti: ärimehi, telenägusid, poliitikuid. Keegi judistab end üle keha, istub siis ootamatult maha, koorib jalad paljaks ja üritab sokke ninasõõrmetesse toppida, keegi prääksub nagu part ja hammustab suuri tükke postkastist, keegi ajab kaenlaalustest verist vahtu välja, laulab «Jambolayat» ja topib sõpra seljakotti. Tavalised viimsilased, esimene Eesti oma murede ja rõõmudega. «Psilotsübiini sisaldavate puravike tarvitamisel tekkiv petlik õnnetunne aitab Eesti rikkaima valla elanikel toime tulla üüratute vee- ja prügiarvetega,» ütleb sotsiaalosakonna nõustaja Kontšiita Vorst. ««Russalka» juures hommikustes ummikutes tiksuda on võimalik vaid hallutsinogeenide mõju all viibides.» Viimsi rahva mure pole ükskõikseks jäätnud maavalitsust, kes soovitab seente asemel hommikvõimlemist, külma dušši, keha hõõrumist kareda käterätiga, tervislikku toitumist ja kangeid retseptiravimeid.

Lugeja kirjutab Teie õpetussõnad eelmises lehes olid küll mõeldud Priit Pulleritsule, kuid neist on abi ka tavalisel lugejal. Arto Aasa nimi sai hästi selgeks. Aeg-ajalt siiski veel kõhklen, kumb ta oli, Aas või hoopis Aab. Kas mündi võib nüüd ära võtta? (Lugeja nimi on toimetusele teada)

Ainult digilehes Rikaste manifest: vaesed haisevad ja tolgendavad igal pool jalus. Nad mingu parem tööle! *** Viljandi pärimusmuusika aidas löödi soome turistile etnokulbiga vastu pead. *** Nohu ja vabadusvõitlus: aitsihhaitsahh, aevastasid metsavennad.

postimees, 18. oktoober 2014 || vaba aeg || 11

tel 666 2300, reklaam@postimees.ee

TEATER

TEATER VANEMUINE

RAHVUSOOPER ESTONIA

Suur maja: kassa E-L 10-19, P 1 t. enne etendust. Tel 744 0165 Väike maja, Sadamateater: kassa avatud 1 tund enne etendust. www.vanemuine.ee, piletimaailm.com, piletilevi.ee, ticketpro.ee

Info ja piletite tellimine E-P 10-18, tel 683 1210 Estonia kassa E-P 11-19. Piletid müügil Piletilevis ja Piletimaailmas. www.opera.ee 18.10 kl 19

RINALDO

G. Fr. Händeli ooper Dirigent: Andres Mustonen Osades: Monika-Evelin Liiv, Mati Turi, Olga Zaitseva, Aare Saal, Kristel Pärtna, Juuli Lill jt 19.10 kl 17 L. Delibes’i ballett Dirigent: Lauri Sirp Osades: Eve Andre-Tuga, Sergei Upkin, Vitali Nikolajev jt 22.10 kl 19

SAVOY BALL

P. Ábrahámi operett Dirigent: Lauri Sirp Osades: Janne Ševtšenko, Mart Laur, Hanna-Liina Võsa, Märt Avandi (Eesti Draamateater), Juuli Lill, Väino Puura jt 23.10 kl 19

ARMUJOOK

G. Donizetti ooper Dirigent: Lauri Sirp Osades: Oliver Kuusik, Kadri Kipper, René Soom, Rauno Elp, Olga Zaitseva jt

Talveaias

18.10 kl 10.00 ja 11.30

KONTSERT KÕIGE PISEMATELE

Beebikontsert väikelastele vanuses 0–3. Korraldaja: Rahvusooper Estonia

EESTI DRAAMATEATER Teatri kassa on avatud iga päev kl 11–19, tel 680 5555. Pileteid on võimalik osta ka teatri kodulehelt ja Piletimaailma müügipunktidest üle Eesti.

SUUREs saalis 18., 23., 29.10 kl 19

Tuhk ja akvaviit

Bengt Ahlfors. Lav Priit Pedajas, osades Ita Ever, Kersti Kreismann, Laine Mägi, Tiit Sukk, Hilje Murel, Tõnu Kark, Jüri Tiidus. 19., 22., 31.10 kl 19

18.10 kl 19

HELISEV MUUSIKA

R. Rodgersi muusikal Birgit Õigemeel, Jüri Lumiste. Dir. Lauri Sirp

Väike maja 19.10 kl 16

REHEPAPP

T. Aintsi ooper Marko Matvere,Lauri Saatpalu, Merle Jalakas,Kristina Vähi jt. Dir. Taavi Kull

Sadamateater 18.10 kl 19

ARMASTAN! ARMASTAN! ARMASTAN!

A. Varsimašvili lüüriline armastuslugu Lavastaja Avtandil Varsimašvili (Gruusia). Jaanika Arum,Linda Kolde,Kärt Tammjärv,Marian Heinat, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Tanel Jonas 19.10 kl 16

MADISONI MAAKONNA SILLAD

R. J. Walleri draama Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv, Maria Soomets jt. 21.10 kl 19

ÜKSILDANE LÄÄS

Väikses saalis 19., 21.10 kl 19

Hävituse ingel

Yasmina Reza. Lav Hendrik Toompere jr, osades Harriet Toompere, Mait Malmsten, Liisa Pulk, Ivo Uukkivi. 22., 24., 28.10 kl 19

Vennas

Tõnu Õnnepalu. Lav Aleksander Eelmaa (Linnateater), osades Pääru Oja, Indrek Sammul, Kaie Mihkelson.

Maalisaalis

Autor F. Dostojevski. Lavastaja Vallo Kirs. Osades Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Kristian Põldma, Tarvo Vridolin, Marika Palm jt.

Haapsalu Kultuurikeskus 20.10 kl 19

Eesriie avaneb!

Autor Peter Quilter. Lavastaja Madis Kalmet (külaline). Osades Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie (külaline), Luule Komissarov, Vilma Luik

ENDLA TEATER Kassa tel 442 0666 Piletid Piletimaailmast ja Piletilevist www.endla.ee

Suures saalis 18.10 kl 19

VARES

23.10 kl 19

TITANIC. ILUSAD INIMESED MÄNGIVAD SUURI TUNDEID 24.10 kl 19

BOYBAND

Küünis 18.10 kl 19

EEDENI AED 23.10 kl 19

RAKVERE TEATER Piletite tellimine Rakvere Teatri kassast E-R 10-19 tel 329 5444 ja tund enne etendust, Info www.rakvereteater.ee

Teatri Kodu

Kaasavaratu

19.10 kl 12

ARMUNUD KASTIS

L. Aškenazy lastelavastus Katrin Kalma, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees

Jõhvi kontserdimaja 20.10 kl 19

HEA PÕHJATUULE VASTU

D. Glattaueri netiromanss Elina Purde, Andres Mähar

UGALA TEATER

21.10. kl 19

(lav. Elili Neuhaus)

Vene Teater

Hirm sööb hinge seest

Autor Rainer Werner Fassbinder. Lavastaja Taago Tubin. Osades Ene Järvis (külaline), Tanel Ingi, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Martin Mill jt.

Väike saal 18.10 kl 17 21.10 kl 19

Vestlevad Mari-Liis Lill, Paavo Piik, Brit Kerbo, Katrin Sangla, Igor Gräzin.

Autor Gardner McKay. Lavastaja Margus Kasterpalu. Osades Meelis Rämmeld, Kadri Adamson (külaline).

Mere märgid

NO54 Kolmapäev

Balti Teatri Festivalil Riias 18.10 kl 21 Viimane etendus

NO54 Kolmapäev

Balti Teatri Festivalil Riias 22., 23., 24.10 kl 19

NO53 Kadunud sõbra juhtum

CLUB FACTORY Madara 22a Piletid Piletilevis

(T)öö klubis

John Godber, komöödia Lavastaja Sander Pukk Osades: Kait Kall, Tõnis Niinemets, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Tubin

POINT ESITLEB: PEETER OJA STAND-UP

Piletid Piletilevist ja kohapealt www.point.ee

KUI LOLL VÕIB INIMENE OLLA lisaetendused:

Tallinnas Nordea Kontserdimajas 19.10 kl 19

23.10 kl 19

Vene Teatri väike saal

Jõgeva Kultuurikeskuses

20.10. kl 19

Oscar ja Roosamamma: Kirjad jumalale (lav. Üllar Saaremäe)

Saue huvikeskus

VAT TEATER Rahvusraamatukogu Teatrisaal Tõnismägi 2, Tallinn tel 645 0959, vatteater.ee

Rahvusraamatukogu Teatrisaal 22., 23., 24.10 kl 18

Masohhisti pihtimus

R. Sikora. Lav Christian Römer Osades: Raivo E.Tamm, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Lauri Saatpalu

Rahvusraamatukogu Tornisaal

20.10 kl 18 Esietendus 21., 22., 23., 24.10 kl 18

Unfinished bisnes

TARTU UUS TEATER

Põltsamaa muusikakool

PLMF

Lai 37, Tartu

21.10 kl 17

Piletid Piletilevis, Statoilis ja tund enne algust kohapeal Info: www.plmf.ee

uusteater.ee

25.10 kl 19

Lauri Väinmaa (klaver) Jüri Aarma (lugeja)

Chopin, Schumann, Vihmand, Liszt Piletid müügil Piletilevis ja Piletimaailmas 24.10 kl 19 Esietendus! 25.10 kl 19

SELGROOGUPIDIKOOS

laval Maarja Jakobson, Kristel Leesmend, Helgur Rosental, Siim Angerpikk, Marja-Liisa Plats, Salme Regiina Palu lavastaja Gabriela Liivamägi helikunstnik Martin Rästa kostüümikunstnik Triinu Pungits valguskunstnik Rene Liivamägi

KONTSERT EESTI KONTSERT

Vanemuise kontserdimaja 21.10 kl 19

Estonia kontserdisaal 22.10 kl 19

Kontserdisari “Baltic Concert Express” Vokaalansambel JAZZ ISLAND (Leedu)

Karksi valla kultuurikeskus 22.10 kl 19

Tšellokvartett C-JAM

Abja kultuurimaja 22.10 kl 18

“Klassikatähed”

19., 20., 21.10 kl 19

(lav. Toomas Suuman)

(lav. Nils Riess)

23.10 kl 19 Esietendus! 24., 30.10 kl 19

18.10 kl 15 Eelviimane etendus

Seitsmeteistkümnenda nuku suvi

Algused

Suur saal

Piletid saadaval Piletimaailma müügipunktides, netis www. piletimaailm.com ja Teater NO99 kassas (Sakala 3, tel 660 5051). Kassa avatud E-R 12-18 ja tund enne etenduse algust. Info www.no99.ee

Võru Kultuurimajas Kannel

20.10 kl 19

22.10. kl 19 Teatri kassa on avatud E–L kl 12–19 ja P tund enne etendust, tel 433 0777. Piletid Piletimaailmast ja Piletilevist. www.ugala.ee

TEATER NO99

MANDEL JA MERIHOBU

väike maja

18.10 kl 19

Link: Varesele valu, harakale haigus...

Idioot

M. McDonaghi draama Andres Mähar, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, KristiinaHortensia Port

Teed juuakse kell viis

Graham Linehan. Lav Roman Baskin, osades Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Jüri Tiidus, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Ester Pajusoo, Egon Nuter.

18.10 kl 19

M. Põdersoo ja M. Kõiv Lav Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv. Osades: Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv

www.concert.ee

Väravatorn 18.10 kl 16

Pärnu kontserdimaja 19.10 kl 17

“Rikaste linnade rikas kultuur” HORTUS MUSICUS Kunstiline juht Andres Mustonen

Niguliste

Pipilota Neostus (flööt) Taavi Orro (klarnet) Jakob Teppo (klaver)

Antsla kultuuri- ja spordikeskus 22.10 kl 19

“Ka sisaliku tee kivil jätab jälje”

EESTI RAHVUSMEESKOOR Dirigent Mikk Üleoja Kavas Saebelmann, Härma, Läte, Saar, Kreek, Aav, A. Kapp, Tubin, Türnpu, E. Mägi, Ernesaks, Vettik, Uusberg

19.10 kl 19

NARVA KONTSERT

JOHN TAVENERI MUUSIKA Tallinna Kammerorkestri keelpillikvartett: Insomnia-kvartett Prezioso Keelpillikvartett Tobiase Keelpillikvartett ARSIS (käsikellad) Madis Metsamart (Tiibeti templikell) Kontserdi juhatab sisse kontserdisarja kunstiline juht Peeter Vähi.

www.narvakontsert.eu

Kontserdisarja “Müstilised kõlad” avakontsert “Vaikuse poole”

Tartu Jaani kirikus 23.10 kl 19

KODUMAINE VIIS Leena Laas (viiul), Tuuliki Jürjo (orel) Kavas: Kapp, Eller, Arro, Mägi, Pärt. Piletid 5/3

(Pille Lille Muusikute Fond)

Tartu Linnamuuseum (Narva mnt. 23) 22.10 kl 18

Meistrite Akadeemia

Sigrid Kuulmann-Martin (viiul) Ralf Taal (klaver). Kavas: Beethoven, Debussy (5€, 3€)

Keila Miikaeli kirik 26.10 kl 16

Kirikuklassika

Kristina Vähi (sopran) Kadri Ploompuu (orel) Kavas: Dvorak, Luzzi, Elgar, Wolf jt. Vaba sissepääs

Viimsi päevakeskus (Kesk tee 1) 31.10 kl 14

Hingemuusika Kitarriduo

Jelena Ossipova Daniel Julle Kavas: Sviridov,de Luzia, Albéniz jt. Vaba sissepääs

EESTI MUUSIKAJA TEATRIAKADEEMIA 95 ESITLEB ema.edu.ee/kontsert

EMTA Kammersaal (Tatari 13)

25.10 kl 18

NÜÜDIS

Scott L. Miller (akusmaatiline helikunst) Sissepääs tasuta

EESTI MUUSIKAAGENTUUR Piletid Piletilevist ja kohapealt www.muusikaagentuur.ee

Lenna Kuurmaa ja Karl-Erik Taukari jõulukontserdid 18.–30. detsembrini üle Eesti

Postimehest saad lugeda teatrite, kinode, kontserdipaikade ja klubide kavasid, loe ka võrguväljaandest www.postimees.ee Reklaami broneerimine: Anneli Teppo, tel 666 2329

COPPÉLIA

suur maja

Tallinna Linnateater

12 || SPORT || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA MADIS KALVET, TEL 666 2278, SPORT@POSTIMEES.EE

SPORT. POSTIMEES.EE

Jälestan söötmist lihtsalt sellepärast, et sööta. Palli peab söötma selge sihiga, sihiga see lõpuks vastase väravasse saata. Praegune Müncheni Bayerni ja endine FC Barcelona jalgpallimeeskonna peatreener Pep Guardiola tunnistas oma uues raamatus «Pep Confidential», et tema meelest on vaid söötmisele tuginev mäng mõttetu.

KORVPALL

Eesti peab EMi mängud Riias Eesti Korvpalliliit nõustus reede pärastlõunal Läti Korvpalliliidu tingimustega tuleva aasta EMfinaalturniiri alagrupiturniiri kohta, oodata jääb vaid lätlaste lõplikku kinnitust. Seega saab Eestist suure tõenäosusega Läti alagrupikaaslane, ülejäänud vastased selguvad loosimisel, mis toimub 8. detsembril Pariisis. Finaalturniir toimub 5.–20. septembrini 2015. «Praeguse ettepaneku kohaselt broneerib Läti Eesti Korvpalliliidule igaks mänguks 3500 piletit ehk kokku alagrupiturniiriks 17 500 piletit,» selgitas alaliidu president Jüri Ratas (pildil) pärast vintsutavaid läbirääkimisi. Eesti Korvpalliliit ootab kokkuleppele kinnitust ehk Läti poolelt lepingu allakirjutamist hiljemalt teisipäevaks.

170

pikkune jaapanlane Yuki Togashi sõlmis lepingu korvpalliliiga NBA klubi Dallas Mavericksiga. KERGEJÕUSTIK

Gatlin ei kandideeri siiski aasta parima tiitlile USA sprinter Justin Gatlin (pildil) pääses tänavu Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) valikus aasta kümne parima meeskergejõustiklase sekka ning seejärel algas suur kriitikalaviin. Nüüd tegi IAAF teatavaks kolm meest, kes on jäänud parima tiitlile kandideerima ning nende seas Gatlinit enam ei ole. Kolme parema sekka mahtusid kõrgushüppaja Mutaz Essa Barshim, teivashüppaja Renaud Lavillenie ja maratonijooksja Deniis Kimetto.

KORVPALL

Rockile napp võit Eesti korvpallimeistrivõistluste eilses ainsas kohtumises alistas Tartu Rock võõrsil 65:61 Valga/Maks&Mooritsa. Võitjate kasuks viskasid Tanel Kurbas 14, Janar Talts 12 ja Timo Eichfuss 10 punkti. Otsustavatel hetkedel tulemuslikult tegutsenud Tanel Sokk tõi 5 silma. Valga edukaim oli Jurijs Aleksejevs 18 punktiga. Turniiritabelis on Rockil nüüd kirjas neli võitu ning samas ka neli kaotust. Valgal on aga kolm kaotust.

Rammo hoiab MK-etapil 6. kohta

Tiitlikaitsja alustas võiduga

Purjetamise ISAFi MKetapil Hiinas Qingdaos sai läbi võistlussõitude avaseeria, mille kokkuvõttes 6. positsiooni hoidev Karl-Martin Rammo on kindlustanud endale Laser Standard klassis pääsu medalisõitu. Täna on kavas topeltpunkte andev medalisõit. Võistlust on algusest peale juhtinud horvaat Tonci Stipanovic.

Korvpalli Euroliiga hooaega alustas võidukalt tiitlikaitsja Tel Avivi Maccabi, kes alistas 92:76 Limogesi. Belgradi Crvena Zvezda oli 76:68 üle Galatasarayst, Istanbuli Anadolu Efes 82:76 Unicsist, Malaga Unicaja 78:63 Zagrebi Cedevitast, Olympiacos 71:68 Velnecia Basketist ja Nižni Novgorod 88:86 Sassarist.

Kolm dopingutarvitajat eesotsas Maksim Iglinskiga (ees paremal) on Astana meeskonna maine alla viinud.

foto: afp/scanpix

JÄRJEKORDNE HOOP. Kuu aja jooksul jäi dopinguga vahele juba kolmas Tanel Kangerti ja Rein Taaramäe koduklubi Astana jalgrattur.

Tanel Kangert: «Mul on oma klubi, Astana pärast piinlik.» jaan martinson

spordiajakirjanik

anel Kangert on murelik. Viimase kuu jooksul jäi dopinguga vahele juba kolmas tema tiimikaaslane, Astana meeskonna profirattur. «Ma ei saa teha halva mängu juures head nägu. Mul on Astana pärast piinlik, kuigi kõik kolm patust olid omal käel tegutsejad,» sõnas Kangert. Esmalt tabati Maksim Iglinski, kes oli pruukinud keelatud ainet EPOt. Veidi hiljem osutus ka tema venna Valentini proov positiivseks, sisaldades taas EPOt. Astana kohale kogunesid äikesepilved. Tiim kõrvaldati kaheksaks päevaks võistlustelt ning oli sunnitud vahele jätma Hiina velotuuri. Ka kutsus Rahvusvaheline Jalgrattaliit (UCI) Astana bossi Aleksander Vinokurovi vaibale, et küsida: mis toimub? Ähvardati kaaluda isegi meeskonna ilmajätmist kõrgeimast tasemest ehk World Touri litsentsist. Ent see polnud veel kõik. Üleeile tuli uudis, et patustanud on ka Astana farmimeeskonna liider Ilja Davidenok – tema organismist leiti anaboolsete steroidide jälgi. Nüüd läks asi tõesti kurjaks ning kui sinnamaale oli litsentsi äravõtmi-

ne pigem ähvardus, siis nüüd võib UCI ähvarduse ka ellu viia. «Mul on viimasel ajal tekkinud küsimusi,» tunnistas Kangert. «Näiteks: kuidas mehed nii labaselt ja julgelt dopingut panevad? Olen pettunud kasahhi ratturite suhtumises. Kuidas nad aru ei saa, et esindavad lisaks klubile ka riiki? Kui neid oma karjäär ja maine ei huvita, siis Astana ja Kasahstani maine ju võiks?» Astana spordidirektor Jaan Kirsipuu tunnistas, et Davidenok olnudki kahtlane tüüp, nagu ka Iglinskid, ning nimetas kogu triot rumalaks kambaks. «Davidenok oli meie farmiklubi parim mees, kuid Astanasse teda ei võetud. Bossidel tekkis kahtlus – mis nüüd ka kinnitust sai –, et asi pole puhas,» selgitas Kirsipuu. «Iglinskitega oli nõnda, et Valentiniga poleks niikuinii lepingut pi-

kendatud ja see on riskifaktor – rattur tahtis ilmselt võimalikele tööandjatele silma jääda ning üritas dopingu abil paremaks saada. Maksim seevastu jäänuks kindlasti Astanasse, kuid tema palk langenuks. Ju tahtis mees keelatud võtete abil head tulemust saada, et senine töötasu säiliks.» Kangert ei kavatsegi patuseid puhtaks pesema hakata, vaid kuulutab, et hea, kui dopingutarvitajad vahele jäävad. «Ained, mida tarvitati – EPO ja anaboolne steroid, mis viimasel ajal üsna kindlalt organismist üles leitakse –, on märk rumalusest ja sellestki, et mehed tegutsesid omaette. Nüüd tuleks otsida põhjusi, miks nad nõnda kartmatult käitusid. Ning ilmselt peaks meeskonnasisest kontrolli tugevdama, sest Astanale sellised skandaalid kasuks ei tule.»

Kui olla kõrvaltvaataja, räägib Kangert, siis ühest küljest peaks UCI mõistma: vahelejääjad on üksiküritajad. «Teisalt tuleb meeskonnale mingi karistus määrata, on see siis rahatrahv või World Touri litsentsi äravõtmine.»

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimusi. Näiteks: kuidas mehed nii labaselt ja julgelt dopingut panevad? Astana rattur Tanel Kangert

Astana maine on tugevalt kahjustatud Astana dopingujuhtumid panevad kõik ses meeskonnas sõitvad ratturid kehva seisu, rääkis taanlane Jacob Fuglsang kodusele meediale. «Kolme klubikaaslase vahelejäämine on väga halb. Mida rahvas ja fännid nüüd minust mõtlevad?» Juhtub Astana kaotama World Touri litsentsi, kavatseb Fuglsang meeskonnast lahkuda, kuid tunnistab samas, et nõn-

da hilja sügisel on raske leida tugevat tiimi, kel oleks sobiv kalender ning kust saaks tasemele vastava töötasu. «Ma pole veel uut lepingut alla kirjutanud, sest ei taha olla vähemalgi määral seotud dopinguga. Loodan siiski, et Astanas on nüüd kõik kontrolli all,» sõnas Fuglsang. Astana juht Aleksandr Vinokurov rääkis Kasahstani meediale, et temalegi

oli ratturite vahelejäämine šokk. «Meie arstid kontrollisid vendade Iglinskite verenäitusid, kuid need olid korras. Kasahstani spordikomitee on moodustanud komisjoni, mis hakkab asja uurima – kuidas EPOt hangiti ja manustati. Veel kord: Astana pole dopinguga seotud, vaid järgib kõiki reegleid, samas on meie ja Kasahstani rattaspordi maine saanud tugevalt kahjustada.» PM

Seda hirmu polevat, et järgmisena tuleb halb uudis eesti ratturi, kas Kangerti või tulevast aastast Astanas pedaaliva Rein Taaramäe kohta. Kangerti sõnul on tema areng olnud stabiilne, ilma kahtlaste sähvatusteta. Ja kui hooaeg, nagu tänavune, on kesine, siis algusest lõpuni. «Verenäidud, mida kontrollid teavad ja uurida saavad, kinnitavad minu puhtust.» Täpselt sama juttu räägib ka Taaramäe. Kirsipuu ei osanud arvata, mis Astanast saab. «Eks klubi juhid lähe ja anna rattaliidus aru, siis selgub. World Touri litsentsi kaotus oleks halb, kuid võistluskalender suurt ei muutuks – Astana on nii tugev meeskond, et kutsutakse ikkagi suurtuuridele ja teistele kõrgetasemelistele võidusõitudele. Risk, et Kasahstan loobub meeskonna toetamisest, on alati, ent see riik pole antud teema suhtes just liiga tundlik.»

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || SPORT || 13

TOIMETAJA PEEP PAHV, TEL 666 2229, SPORT@POSTIMEES.EE

KORVPALL. Spetsialistide sõnul pole selget tõde, kas väga noorena meistriliiga meeskonnaga liitumine tuleb korvpallurile kasuks või mitte.

Poisina meistriliigasse – kes mehistub, kes kaob peep pahv

sporditoimetuse juhataja

risto Mangelsood peeti Eesti korvpalli üheks tulevikulootuseks. Ta oli 17-aastane, kui koduse korvpalli valitseja Kalev/Cramo registreeris ta oma meistriliiga meeskonna koosseisu. Reaalselt hakkas ta meeskonnas mängima (loe: harvadel kordadel platsile pääsema) 19-aastaselt, pidas vastu kaks hooaega ning riputas 21-aastaselt ketsid varna. 206 cm pikkusel ääremängijal jäi karjäär sisuliselt olemata. Mangelsoo otsus korvpalliga lõpetada tuli ootamatult. Veel suvel kutsuti teda Eesti B-koondise treeningutele, sügisel, kui selgus, et ta meistriliiga tasemel ei mängi, pakuti talle võimalust pallida BC Kalevi esiliigameeskonnas. Mangelsoo loobus ja otsustas pühenduda õpingutele. Postimehel ei õnnestunud noore korvpalluriga loobumise tagamaadest rääkida, kuid teda tundvad inimesed rääkisid, et Mangelsoo on huvi korvpalli vastu kaotanud.

Kõik algab mõtlemisest Raske on hinnata, kas Mangelsoole sai saatuslikuks liiga noorena Eesti mõistes tippmeeskonnaga liitumine või peituvad põhjused kusagil mujal. Oma õiget kohta ta Eesti meistermeeskonnas ei leidnudki – kord segasid vigastused, kord ei leidnud treener võimalust teda kasutada. Fakt on aga see, et motivatsioon kadus. Tegemist pole Eesti korvpallis erandliku juhtumiga. «Selliseid noori, kes on meeskonna juurde tulnud ja sealt kiiresti minema jooksnud, väites, et ei saa sellisel tasemel hakkama, olen näinud mitmeid,» rääkis Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe. «Usun, et väga palju hakkab peale neist mängijatest endist – kas nad võ-

tavad treeningut kui enda arendamise protsessi või mõtlevad ainult platsil olemisest. Esimesel aastal meestega koos mängides on noorel väga raske. Nad jäävad alla eelkõige füüsise poolest ning meeste jõulise mänguga harjumine võtab aega. Küsimus on selles, kas nad tahavad saada tugevaks või võtab meestega mängimine neil isu ära.» Noori, kes on varakult pääsenud meistriliiga klubi pingiotsale, seal mõne aasta püsinud ja seejärel parimaid aastaid ära ootamata kadunud, leidub rohkelt. Lisaks füüsisele võib alt vedada ka vaim. Väga keeruline spordimehe tee oli 17-aastaselt Kalev/Cramoga liitunud Mihkel Schleicheril. Tugeva kehaehitusega, pisut üle kahe meetri pikast noormehest oodati palju ning klubi sõlmis temaga pika lepingu, kuid napp aasta hiljem oli see juba lõpetatud. Kalevi toonane peatreener Aivar Kuusmaa viitas mängija sisemise tungi puudumisele. Pärast Kaleviga liitumist hakkasid teda üha vähem huvitama treeningud Audentese spordikoolis ning lisandusid probleemid käitumisega. Postimehele ütles ta toona, et ei näe enda tulevikku korvpallurina. Rakvere Tarva juht Andres Sõber võttis 2012. aasta sügisel ette juba loobunud Schleicheri päästeoperatsiooni. Ta tõi noormehe Tarva meeskonda, süstis temasse motivatsiooni ja leidis mänguminuteid – kõik selle nimel, et Schleicher aitaks Eesti U-20 koondist kodusel EMil. Ta oligi sellel turniiril meeskonna jaoks asendamatu jõud,

Noori, kes on varakult pääsenud meistriliiga klubi pingiotsale, seal mõne aasta püsinud ja seejärel parimaid aastaid ära ootamata kadunud, leidub rohkelt.

kuid see oli ka kõik. 20-aastaselt tõmbas ta oma mängijakarjäärile joone alla. Nüüd õpib Schleicher TTÜs ja on pärast aastast täielikku pausi registreeritud selle kooli esiliigas mängivasse meeskonda. Platsil pole teda veel aga nähtud.

Kergema vastupanu tee Kogenud noortetreeneri, Pärnu korvpalliklubi eestvedaja Mait Käbini arvates pole noorte meistriliigasse saatmisel ühtset kuldreeglit – mõni on selleks valmis varem, mõni aga hiljem. «Paljuski sõltub see treeneri tunnetusest, kui palju ta noorele sellisel tasemel mänguaega annab,» rääkis Käbin ja lisas, et ainult pingil istudes võib noor mänguisu täielikult kaotada. «Hea näide on Toomas Raadik, kes oli Pärnus põhimees, kuid Kalevisse minnes jäi pingile. Kõik ju nägid, mis temast sai… Uus juhtum on Sten Olmre, kes oli mullu A-klassi vaieldamatult parim mängija. Pärnus oleks temast saanud põhimees, kuid Kalev ostis ta üle. Vaatame, mis temaga nüüd juhtub.» Kullamäe on aga seda meelt, et noore arengule annab vägeva tõuke ka tugevate kaaslastega koos treenimine. «See, kas väga noored mehed peavad näiteks Kalevis olema, on küsimus, millele pole ühest vastust. Samas – kui sa saad ikka iga päev trennis mängida Arbeti või Elegari vastu, on see suur asi,» leidis ta. «Kui mängija on ikka ürgandekas, siis treenerid ju märkavad seda ja sellist meest niisama istuma ei jäeta. Kui noor on aga pehmo ja ei suuda koormusi taluda, kaobki ta lõpuks ära või läheb mõneti kergema vastupanu teed otsides mõnda väiksemasse klubisse.» Viimastel aastatel ongi kõige rohkem ülinoori mängijaid meistriliigasse sattunud Pärnu ja Rapla meeskonna kaudu. Kuna väiksemates klubides on tasemel pallurite palkamiseks kasinamad võimalused, satuvad noored mehed nendes meeskondades ka kergemini meistriliigas pingiotsale istuma. Ku-

na tegemist on oma klubipüramiidi kasvandikega, on asjade selline käik loomulik ja selleks ei peagi olema eriline supertalent. Loomulik on ka see, et kõik need mängijahakatised ei jõua suurele korvpalliareenile. Huvitav näide on pärnakas Styv Solovjov, kes alustas meistriliigas juba 15-aastaselt, püsis meeskonnas kolm hooaega ja seejärel tegi korvpalliga lõpparve. «Solovjov on näide sellest perioodist, kui mängisimegi meistriliigas peamiselt Aklassi poistega,» märkis Käbin ja lisas, et ühel perioodil polnudki väikesel klubil muud valikut, kui saata tulle alles noorukieas korvpallurid. Kadujate kõrval on ka vastupidiseid näiteid. Tänavu suvel Eesti koondise tegemistesse kaasatud Rait-Riivo Laane oli 17-aastane, kui pääses Rapla meistriliiga meeskonda ja tõusis seal kohe põhimängujuhiks. Laanega sama vana Martin Paasoja liitus aga Pärnu meistriliiga meeskonnaga veel aasta varem ehk siis 16-aastaselt. Samas vanuses alustas oma meistriliiga teekonda pärnakas Rannar Raap, kes nüüd, 22-aastasena, alustas kõrgemas seltskonnas juba oma kaheksandat hooaega.

Kristo Mangelsoo veetis kaks hooaega Kalev/Cramo pingil ja loobus 21-aastaselt korvpallist. foto: peeter langovits

14 || SPORT || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA MADIS KALVET, TEL 666 2384, SPORT@POSTIMEES.EE

Mäng tiitlile: suur vastasseis võib saada otsustavaks madis kalvet madis.kalvet@postimees.ee

Eesti jalgpallimeistrivõistlustel seisab täna ees hooaja seni kõige tähtsam kohtumine, kui vastamisi lähevad tiitli eest heitlevad tabeliliider FC Levadia ja nende lähim jälitaja FC Flora. Pärast seda matši jääb mõlemal pidada veel vaid kolm kohtumist ehk tänasel mängul on tiitliheitluse seiskohast tähtis roll. Levadial on liidrina koos 75 punkti ja Floral teisena 73 sil-

ma. «Kõik mehed on terved ja valmis. Vaadates hooaja senist käiku, võib öelda, et on tegemist on siiamaani kõige tähtsama mänguga,» märkis Flora juhendaja Norbert Hurt. «Meel on rõõmus ja mehed on mänguks valmis. Kõik ju teavad, mille peale mängitakse. Floras ollakse ka kindlasti hästi valmis. Pärast (Sergei) Mošnikovi liitumist on neil ründeteravust juurde tulnud,» vastas omalt poolt Levadia loots Marko Kristal. Tänane mäng on Krista-

li jaoks aga omapärane. Eelmises voorus Nõmme Kalju vastu saatis kohtunik Levadia juhendaja pingilt ära ja seega peab ta nüüd kandma karistust. Vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu distsiplinaarkomisjoni otsusele määrati Kristalile ühemänguline juhendamiskeeld. «Kaks tundi enne kohtumise algust tohin viimast korda meeskonnaga kontaktis olla ja seejärel pean endale ise mingi koha leidma,» rääkis Kristal teda ees ootavatest tegemistest. «Karistus tuleb ära kanda ning küll ma istumiskoha saan. Mängu lähen kindlasti vaatama!» viskas Levadia juhendaja nalja. Kuna tabelis on Levadial kahepunktiline edumaa, on suurem surve just Floral. «Kui tahame meistriks tulla, peame neid võitma. Muud varianti siin ei saagi olla,» vaatas Karol Mets Flora TV vahendusel matšile ette. «Läheme Levadiale kõva lahingut andma ja tahame sealt võitjana väljuda.» «Levadia on teadagi tugev meeskond, kes pressib kõvasti. Peame olema hästi valmis ja leidma oma mängu,» sõnas Flora peatreener. Pärast tänast on mõlemal tiitlipretendendil veel pidada kolm mängu. Levadiat ootavad ees FC Infonet, Jõhvi Lokomotiv ja Narva Trans. Floral tuleb vastamisi minna aga Transi, Tallinna Kalevi ja Sillamäe Kaleviga.

Kaks tundi enne kohtumise algust tohin viimast korda meeskonnaga kontaktis olla ja seejärel pean endale ise mingi koha leidma. Karistus tuleb ära kanda ning küll ma istumiskoha saan. Mängu lähen kindlasti vaatama! Levadia peatreener Marko Kristal

Jalgpall Tartu Tammeka – Sillamäe Kalev 1:4 Tabeliseis: 1. FC Levadia 75 punkti / 32 mängu, 2. FC Flora 73/32, 3. Sillamäe Kalev 70/33, 4. Nõmme Kalju 69/32, 5. FC Infonet 54/32, 6. Paide linnameeskond 29/32, 7. Narva Trans 28/32, 8. Tartu Tammeka 25/33, 9. Jõhvi Lokomotiv 15/32, 10. Tallinna Kalev 12/32.

16 || SUHTED || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA MARIKA MILVE, TEL 666 2234, MARIKA.MILVE@POSTIMEES.EE

PERE. Teatud eas hakkavad lapsed tahtma üheks ööks või kauemakski sõbra juurde jääda. Kodust eemalolekul on palju

Lastevahetus arendab nii lapsi ku sirje niitra

toimetaja

es on sügisene koolivaheaeg, mil sombune ja jahe ilm ei paku enam nii palju võimalusi õues olemiseks kui suvevaheaeg. Ometi tahaks vaheldust. «Palun, kas ma võiksin minna paariks päevaks Hannaga koos maale tema vanaema juurde?» anub tüdruk vanemaid. Ja neil tuleb otsustada, kas lubada või mitte, ning millistel tingimustel. Enamasti muidugi lubatakse, sest ka vanemad tahavad vahel lastest puhkust saada ning nad teavad, et sõbra vanavanemate juures on lapsel hea ja turvaline olla. «Mul tuleb sõbrannade juurde öömajale jäämist ette paar korda kuus,» räägib 15-aastane Brigitta. «Enamasti siis, kui on koolis mõni üritus või võistlused, mis lõpevad hiljem, kui mul buss läheb, sest elan maal. Vahel jääme teineteise juurde ööseks ka niisama, aga see juhtub enamasti kooli vaheajal ja pühade ajal, kui rohkem aega.» Koos tehakse igasuguseid asju: käiakse linnas kolamas, vahel spordisaalis palli mängi-

mas või terviserajal jooksmas. Õhtuti vaadatakse koos filme, kuulatakse muusikat või mängitakse arvutimänge. Mõnikord minnakse koos kööki ja tehakse midagi süüa. «Meil on koos lõbus ja igav ei hakka kunagi,» kiidab Brigitta. «Esmaspäeval sõidame koos ühe mu sõbrannaga tema vanaema juurde Mustlasse,» tutvustab Brigitta algava koolivaheaja plaane. «Olen seal ka varem käinud. Tean, et meeldin vanaemale ja tal pole midagi selle vastu, et koos tuleme. Kuna vanaema elab üksi, siis on tal ka alati abi vaja ja saamegi siis teda aidata. Pärast seda sõidame jälle koos Tallinna minu vanavanemate juurde. Sealgi saab õues lehti riisuda, aga põhiline on muidugi linna peal ja kinos käimine.» Kirjastaja Epp Petrone kirjutab ajakirjas Eesti Naine ilmunud kolumnis, et sõbraperede lastevahetus on viimastel aastatel väga moodi läinud. Nii pole nendegi peres harvad juhtumid, kus üks tütar on parajasti sõbranna perega Pärnus, teine aga suvitab koos oma sõbrannaga Petronede maamajas Setumaal. Petrone lisab, et on märganud, et vanemal põlvkonnal on raske mõista, mismoodi saab lapsi «küla peale anda», ja meenutab vanasõna, et lapse sirgumiseks on vaja tervet küla.

«Algul üritas mu lapse sõbranna vanaema võidelda «suguvõsa puhkus pluss lapselapse sõbranna» idee vastu, aga lahutamatuks muutunud tüdrukud hoidsid nii kõvasti käest kinni, et midagi polnud parata, vanaema pidi alla andma.

Vanemal põlvkonnal on raske mõista, mismoodi lapsi küla peale anda, saab lapsi aga lapse sirgumiseks ngi ju vaja tervet küla. ongi Samasugust st vastumeelsust või vähemastii ettevaatlikkust olen kohanud oma mehe vanemate juures. «Kas need on ikka usaldusväärsed ärsed inimesed, kellega te lapse se saatsite?» pärib meie lapse vanaema ärevalt, kui rannapuhkusest hkusest kuuleb. Ja mu mees tunnistab, et tema omal ajal küll mitte kunagi ühegi sõbra juurde uurde ööseks jääda ei saanud,» kirjutab Petrone. «Uskumatu! u! Kuidas te küll niimoodi elada da saite?» küsib sellise meenutuse utuse peale uue põlvkonna esindaja, sindaja, kümneaastane Marta a Petrone. Tema ema a lisab: «Minu jaoks on oluline, line, et mu laps elaks need paar aar päeva või üleöö või kasvõi nädala peres,, kes minuga sarnaselt selt ei sukeldu liiga ga palju ekraanii-

de maailma ja sööks tervislikku toitu. Niisama lihtne see ongi.» Petrone tunnistab, et soovib kaudselt kontrollida keskkonda, milles tema laps viibib. Inimesi ja elustiile on ju mitmesuguseid. «Mina eelistan – loodan, et kedagi solvamata – pigem telekata sõbraperet kui suure telekaekraaniga sugulaste majapidamist,» selgitab Petrone. Ta kinnitab, et annab endale aru, et teise pere last enda juurde võttes võtab ta lapse eest vastutuse. «Nende sõbraperedega on meil rahaasjad ammu natuke sassis,»

tunnistab Petrone ja möönab, et on võimatu välja arvestada, kes kellele võlgu on. «On lihtsalt üks suur oluline vastutus: lasta neil inimhingedel heas keskkonnas kasvada, neid selles aidata. Vahet pole, kas see on su bioloogiline laps või niiöelda võõras. Neis uutes võrgustikes ja sotsiaalsetes olukordades õpivad kõik midagi juurde – mitte ainult lapsed, vaid ka vanemad.»

Epp Petrone laste (vasakult) Anna, Maria ja Martaga. foto: justin petrone

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || SUHTED || 17

TOIMETAJA MARIKA MILVE, TEL 666 2394, MARIKA.MILVE@POSTIMEES.EE

u plusse, kuid ka ohte.

ui ka vanemaid Psühholoogist pereterapeut Marge Vainre nõustub, et teistsuguse pereelu kogemine rikastab lapsi. Samas ei tohiks ühtegi peret seada fakti ette, et nüüd tuleb mõnda aega lapse või lapselapse sõpra võõrustada. Selline otsus peab sündima vanemate kokkuleppena. «Lastel on muidugi tore koos olla, aga tuleb silmas pidada, et see on teisele perele ikkagi vastutus,» põhjendab ta.

Lapsele ei tohiks jääda muljet, et vanemad ei taha temaga aega veeta ja seepärast saadavad ta ära sugulaste või sõprade juurde. Terveks vaheajaks laste kodust ära saatmist ei pea psühholoog õigeks, sest lapsed tahavad koolitööst vaba aega ka vanematega veeta. Kui eesmärk on igal võimalusel lastest vabaneda, teeb see tema sõnul murelikuks. Mingil juhul ei tohiks lapsele jääda muljet, et vanemad ei taha temaga aega veeta ja seepärast saadavad ta ära sugulaste või sõprade juurde. Koolivaheaeg ei tohiks olla pelgalt aja surnuks löömine, vaid lapsi rikastama ja võimaldama teha seda, mis pingelisel kooliajal võimalik ei ole. Osa sellest peaks laps tegema oma perega. Sellele tuleks ette mõelda.

Kuidas suhtuda aga sellesse, kui laps soovib jaanipäeva, sünnipäeva või mõnd muud püha sõprade seltsis veeta ja ööseks kodust ära jääda? Vainre sõnul tuleb siin mängu usalduse teema ehk see, kui palju vanem lapsest teab – kuidas too võõras keskkonnas ja kaaslaste mõjuväljas käitub. Kasuks tuleb lapse sõprade ja nende vanemate tundmaõppimine. Lapsel tuleb lubada sõpradega omaette olla, kuid vanem peab alati teadma, kus ta laps viibib, kellega koos on ja mida ette võetakse. Usalduslikus suhtes räägib laps tavaliselt ise vanematele. Kõhklev ja küsida tahtev laps peab julgema vanemate poole pöörduda. Mida teha aga siis, kui 15-aastane palub oma sünnipäeva õhtul vanematel kodust lahkuda, et ta saaks sõpradega vabalt aega veeta? Vainre sõnul võiks sellist vabadust noorele anda ehk mõneks tunniks, kuid enamiku aega peaks täiskasvanu ikka juures olema. See, et lapsed eelistavad teatud east alates vanemate seltskonnale sõpru, on psühholoogi sõnul täiesti loomulik. Vanemad on endiselt olulised, kuid teisel viisil. Isegi kui noored vahel protestivad, on vanemate lähedalolek tähtis. Tasakaalu saavutamine vanemate ja sõprade mõju vahel on raske, kuid mitte võimatu.

SUHTED

Lapsed võõrsil

Esmaspäev KASU Teisipäev TEHNIKA Kolmapäev TERVIS Neljapäev AED JA KODU Reede REIS Laupäev SUHTED

Teema Perekooli foorumist. Küsimus: Kui vanad lapsed teil jaaniõhtul kodust ära lähevad? Meil tahab 16-aastane minna linna jaanitulele, 14-aastane sõbra poole ja samamoodi ka 10-aastane. Kas te keelaks? Vastus 1: Mina keelaks, egoismist vist, sest tahan, et kõik oleks kodus. Kardan ka 16-aastase turvalisuse pärast. Nüüd lapsed pahased. Mingit erilist programmi meil tõesti pole. Istumegi aias ja läheme magama. Vastus 2: Ei keelaks, eriti kui omal jaanipäevaks programm puudub. Minu 16-aastane läheb küll sõpradega linna jaanitulele ja mul ei ole selle vastu midagi. Nii 10- kui ka 14-aastase lubamine sõprade poole sõltub sellest, kui hästi ma nende vanemaid usaldan – igal juhul suhtleksin nendega otse ja lepiksin kokku (sh selle, kas lapsed jäävad öömajale või peab neile järele minema, mida kaasa panna).

Vastus 3: 16-aastase lubaks linna jaanitulele (mina ei küsinud 16-aastaselt enam luba). 14-aastase lubaks sõbra poole – ta on sõbra pool, mitte linnas laiali. 10-aastase lubaks ka sõbra poole (eeldan, et seal vanemad kodus). Või siis teine variant: tee jaanipäev lastele huvitavaks. Mis huvi on neil sind vahtida? Ma ei kujuta ette, mis trots mul oleks tekkinud, kui ema oleks mind 16-aastasena suvatsenud «puuri panna». Ilmselt oleksin põgenenud. Vastus 4: Mina jälle tagantjärele mõtlen, et ema poleks tohtinud mind 16–17-aastaselt igale poole ööseks lasta – oleks paar väga ebameeldivat asja ära jäänud.

18 || kuulutused || postimees, 18. oktoober 2014

Müüa biidermeierstiilis ovaalne must laud, restaureeritud (90 x 68 cm). Õhtuti kl 20–22 tel 653 0470.

Ostame vanavara. Tule äripäevadel kl 10–16 Kadaka tee 36. Tel 655 0040.

tel 739 0396, kuulutus@postimees.ee

Oleme peatunud hetkeks, et kohtuda teineteisega, käia koos, armastada, saada osa. See on hinnaline hetk, aga see on mööduv.

Lahkus kallis ema, vanaema ja vanavanaema

Mälestame kauaaegset head kolleegi, sõpra ja õpetajat

15. II 1927 – 16. X 2014

Aino Johansoni 22. VIII 1928 – 6. X 2014

Leinavad lapsed Olev, Koidu ja Karin peredega ning sugulased.

Avaldame kaastunnet lähedastele. Endise Tallinna Pioneeride Palee Teatri õpetajad ja õpilased Ärasaatmine 20. skp. kell 12 Viimsi Jaakobi kirikus.

Leinatalitus 22. skp. kell 12 Tartu krematooriumi suures saalis. Muldasängitamine Tartu Tuigo kalmistul.

Avaldame sügavat kaastunnet heale sõbrale Kristjan Klauksile ema

Aime Klauksi

27. VI 1950 – 15. X 2014

kaotuse puhul. Kõik sinu Narva sõbrad

Ostame ise või leiame ostja teie korterile Tallinnas. www. myygimaakler.ee, tel 5820 0800.

Müüa maja Ida-Virumaal Avinurme vallas (ü-p 205 m², krunt 1,9 ha, heas korras, 24 000 €). Osta-müüa-üürida aitab kutseline maakler Peeter Meus tel 506 2212. www.aadlivillakv.ee Üürile anda 2-toal möbleeritud korter Tartus Luha tn. Madalad maksud, parkimine tasuta. Tel 5661 1236.

Ehitus- ja remondimees otsib tööd. Tel 501 6542.

Ostan Langebrauni portselanist suveniiresemeid. Maksan 100 €/tk. Tel 5558 8070. Tulen üle Eesti ise kohale.

Ostan antiiki ja vanavara tööpäeviti kl 10–16 Tallinnas Pärnu mnt 38. Tel 655 9217.

Tartu LV sotsiaalabi osakond palub ühe nädala jooksul teate avaldamisest ühendust võtta Heino Lomp'i (sünd 19. V 1948) lähisugulastel matuste korraldamiseks. Tel 736 1306 või Raekoja plats 3, tuba 103.

Soodsa hinnaga puidust trepid koos paigaldusega üle Eesti. www.trepimeister.ee, tel 5668 5317.

Veokijuhi täiendus- ja ADRkoolitused Tallinnas, Tartus, Jõhvis. www.sõiduõppe.ee, tel 507 8230. Tartus 3. nov ekskavaatorijuhi kursus. T-kat kursus (traktorid). Tel 523 0167.

Kasutatud raamatute ost. Tallinn, Tartu, tel 734 1901.

Kaardid ennustavad. Tel 900 1727, hind 1,09 €/min. Veerennide puhastus. Tel 5638 8994, KPE OÜ. Õmblusmasinate remont. Tel 551 6633.

Ostan EW hõbemünte. 1. «Toompea» 10 €; 2. «Ülikool» 40 €; 3. «Laulupidu» 80 €. Tulen ise järele. Tel 5558 9066.

Firma võtab tööle metsameistri. Takseerimisoskus on vajalik. Tel 511 1666, aarne@maad.ee Pakun tööd ehitusel Tallinnas (katusetööd, üldehitus). Tel 5629 8738, info@palmergrupp.ee Pakun tööd harvesterioperaatorile Rootsis. Tel 5354 2824.

Ostame põllumaad. Tel 5340 4975. polluvara@vestman.ee www.vestman.ee

Saeveski Rõngus pakub tööd operaatorile ja töölisele. Info tel 512 0542; oerzen1@gmail. com Seoses töömahtude suurenemisega võtab Raam Transport OÜ tööle rahvusvaheliste sisevedude autojuhte. Lisainfo tel 503 7040.

3. III 1935 – 13. X 2014

Matti Kooseli

Evelin ja Martin

Leinavad omaksed. Ärasaatmine 21. skp. kell 13 Tallinna krematooriumi väikeses saalis. Palume pärgi mitte tuua.

surma puhul. Klassikaaslased Nõo kooli päevilt

Head sõpra

Allar Oras

mälestavad Viivi, Urve ja Lehti peredega.

Leinav perekond Ärasaatmine 22. skp. kell 13.30 Pärnamäe krematooriumis. Pärgi palume mitte tuua.

Lesk ja tütar perega

Sügav kaastunne tütardele Piiale ja Kaile ning vennale Toivole peredega.

Sügav kaastunne perekonnale ja lähedastele. GSK Eesti kliiniliste uuringute meeskond

Sügav kaastunne Maiga Ilusale ema

Aleksandra Aavametsa surma puhul. Tallinna linnakantselei

Hüvastijätt 25. skp. kell 12.30 Tallinna krematooriumis.

Mälestame sõpra

Enn Püttseppa Avaldame kaastunnet Hillele ja lastele. Mart ja Viia

Meie siiras ja sügav kaastunne Toomasele ema

Riina ja Villu peredega

U-Klubi mälestab oma asutajaliiget. Sügav kaastunne lähedastele. Ärasaatmine 20. skp. kell 11.30 Pärnamäe krematooriumis.

Avaldame kaastunnet Marjule kalli ema surma puhul. Hariduse Tugiteenuste Keskus

Meie südamlik kaastunne Tiiule perega kalli ema ja vanaema

Teatame kurbusega meie kalli

surma puhul. Tartu Mart Reiniku koolipere

Lembit Luik

5. I 1952 – 16. X 2014

Helve Luike

Enn-Jaagup Püttsepa

Südamlik kaastunne Lindale ja poegadele kalli abikaasa ja isa

Kallis Gristel, siiras kaastunne sulle kalli poja

Rannel Köster 28. IX 1983 – 14. X 2014

Südamlik kaastunne Annely Alasele venna kaotuse puhul. Töökaaslased aktsiaseltsist Ida-Tallinna Keskhaigla

Marko Lutsu

kaotuse puhul. Maike, Signe, Tiia, Ene, Piret, Marget, Reet, Ivo, Karine ja Marju

Südamlik kaastunne Väinole armsa ema

Eha Pässi kaotuse puhul. Kursusekaaslased ülikooli päevilt

kaotuse puhul. Perekonnad Gross ja Lott

Leiname kallist lahkunud

Enn Püttseppa

7. X 1937 – 16. X 2014

surmast. Lapsed ja lapselapsed peredega. Ärasaatmine 18. skp. kell 15.30 Tartu krematooriumis. Südamlik kaastunne Marjule ja Maile peredega armsa ema, vanaema ja ämma

Maret Sõsteri

kaotuse puhul. Ave, Marina ja Signe peredega Südamlik kaastunne Kärdi ja Triinu peredele armsa ema, vanaema

Ene Tääkeri

Helve Sibul

Mälestame endist kolleegi

kaotuse puhul. Riina ja Rutt

Avaldame kaastunnet Kaiele ja lähedastele kalli ema, ämma ja vanaema

Siiras kaastunne Urmasele, Kristenile ja Lembitule kalli ema, vanaema ja abikaasa

Laine Miili

Helve Sibula

kaotuse puhul. Helgi, Raimu, Maiu, Lembit, Kätlin ja Margus perega

Linda Parts

Teatame kurbusega, et lahkus meie kallis

kaotuse puhul. Töökaaslased Tõnise vahetusest

Siiras kaastunne Küllile perega kalli ema, vanaema ja ämma kaotuse puhul. Kolleegid nakkushaiguste osakonnast

2. X 1941 – 16. X 2014

Südamlik kaastunne Mati Laagusele ema

Siiras kaastunne Andrusele, Ahtile ja Arnele peredega

Olga Laaguse

Anneli Pintmanni

kaotuse puhul. Kolleegid Palmakost

kaotuse puhul. Ivar ja Aavo peredega

Olga Laaguse

Maret Sõsteri

kaotuse puhul. Endised töökaaslased Ulma tervisepunktist

Mälestame kallist sõbrannat. Sügav kaastunne Lembitule abikaasa, Urmasele ja Margele peredega ema, ämma, vanaema surma puhul. Evi ja Sirje peredega

Laine Miili

Maret Sõster

Avaldame kaastunnet Kristiinale, Juhanile peredega ja Lindale. Juho laste peredega

surma puhul. Saima, Aivar, Maire, Juho

Avaldame sügavat kaastunnet Matile ja Ingile ema ja ämma

Ene Tääker

Lembit Luige

Avaldame kaastunnet lähedastele. Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse töötajad

surma puhul. Endised kolleegid Windoorist

Teatame sügava kurbusega, et lahkus meie kallis ema ja vanaema

Kaupo Pollisinski

kaotuse puhul. Kolleegid Tartumaa Rajaleidja keskusest

Aadu Kuninga

Eesti Pank

Avaldame sügavat kaastunnet Elna Lehtlaanele kalli isa

Sügav kaastunne omastele

lahkumise puhul. KÖK 1976. a. lõpetanud kursusekaaslased

Avaldame sügavat kaastunnet omastele.

Leinavad tütred peredega. Ärasaatmine 20. skp. kell 13 Pärnamäe krematooriumis. Palume pärgi mitte tuua.

Mälestame Eesti Puuetega Inimeste Koja kauaaegset juhti

9. VI 1949 – 14. X 2014

Kaupo Pollisinskit

surma puhul.

Südamlik kaastunne Reedale ja lähedastele kalli

Matti Kooseli

Mälestame kauaaegset töökaaslast

10. IX 1940 – 15. X 2014

kaotuse puhul. Kolleegid Veeriku Selverist

Aino Jaakoni

Jaak Mets

Renate Taube

Südamlik kaastunne Elna Lehtlaanele kalli isa surma puhul. Kolleegid Mart Reiniku kooli sööklast

Avaldame kaastunnet lähedastele

Firma võtab tööle geoinformaatiku (PHP, JavaScript, OpenLayers, PostgreSQL). Tel 511 1666, aarne@maad.ee

surma puhul.

Aino Metsaveer

Enn-Jaagup Püttseppa

Teatame kurbusega, et on lahkunud meie kallis

Ann Kõiva

Enno Paikret

Mälestame pikaaegset koostööpartnerit ja suurepärast inimest, dr.

Kesk maiseid askeldusi tõuseb iil ja luba küsimata askeldaja viib ...

Avaldame sügavat kaastunnet Lindale lastega armsa abikaasa ja isa

Teatame sügava kurbusega, et on lahkunud meie kallis abikaasa, isa ja vanaisa

Gunnar Apinise

Juubelipillimees. Tel 5647 2730.

Siiras kaastunne Margusele kalli õe

Teatame kurbusega, et meie hulgast on lahkunud abikaasa, ema ja vanaema

Südamlik kaastunne Lainele kalli

Ennustamine. Tel 900 2020, 900 5050, hind 0,96 €/min.

Ühel hetkel ma enam ei taha ... Ühel hetkel ma enam ei tule ... Jään meelega ruttajaist maha ja enda sees kustutan tule. (V. Osila)

Asta Saago

Leida Sild

Leinavad omaksed. Ärasaatmine 19. skp. kell 11 Kolga-Jaani kirikus.

Toivo Sild Meie siiras kaastunne Tiidule perega isa, äia ja vanaisa surma puhul. Tiina, Teet, Marianne

Aarne Valgmat Avaldame siirast kaastunnet omastele. Veeteede Amet

AGR Autokeskuse kollektiiv mälestab

Eve Viilupit Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Südamlik kaastunne Jaanusele ema

Marje Viru

surma puhul. Aktsiaseltsi Promens kollektiiv

Südamlik kaastunne Vilja Ojale ema

Linda Voolari 2. V 1914 – 16. X 2014

surma puhul. Eesti Keele Instituut

TOIMETAJA TÕNIS POOM, TEL 666 2394, TONIS.POOM@POSTIMEES.EE MÜRAKARUD

JÄÄR

Teed esimese poolaasta kohta kokkuvõtte ja parandad vigu. Oled uueks ringiks valmis, kuid enne tuleb üleliigne peast ja elust eemaldada.

SÕNN Kui lähiminevikus oli midagi painavat, siis nüüd on aeg see seljataha jätta. Elu paistab ilma ühe kahekeelse isikuta märgatavalt stabiilsem ja lõbusam.

MALE

koostaja margus sööt

2014, postimees, urmas nemvalts

TÄNANE HOROSKOOP

POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014 || VARIA || 19

ERNIE

KAKSIKUD Oled suhtes, mis ühelt poolt on lihtne, teisalt aga väga keeruline. Näitad üles head psühholoogilist vaistu ning suudad probleemi eos ennetada.

Arthur Gooderson – Die Schwalbe, 1960 Matt kahe käiguga

VÄHK

Eelmise ülesande lahendus: 1. Of2!

Üks müstiline isik võib sulle õige tee kätte juhatada. Oled talle tänulik, sest olid suhtesegaduses. Kohtud uue isikuga, kellega ei pruugi esialgu midagi head tekkida.

MÄLUMÄNG

mtü liivimaa mälu

LÕVI

Sinu ellu võib tulla rida muudatusi. Osa neist on meeldivad, teised aga tüütud kohustused. Esialgu võid end nende tõttu halvasti tunda, hiljem kõik paraneb.

NEITSI

Oled loomingulisel lainel ning selle tõttu kulgeb kõik sinu käes kiiresti ja hästi. Püüad lõpetada kõik, mis lõpetamist vajab ja just sinu kätt nõuab.

DILBERT TIINA, MA TAHAN, ET KIRJUTAKSID MINU EEST VARIAUTORINA RAAMATU JUHTIMISSOOVITUSTEGA.

KAALUD Tunned, kuidas positiivsed inimesed ja olukorrad sulle hästi mõjuvad. Armastad ennast varasemast rohkem ja samas ka teisi rohkem. Pead tegelema väga vastukarva asjaga. Valmistad end selleks nii vaimselt kui ka füüsiliselt ette. Hea rutiinitaluvus aitab sul kõigega toime tulla.

HAGAR HIRMUS

AMBUR Lubadused ja lepingud võivad üsna tüütud olla. Pead kaaluma, keda usaldada ja keda mitte. Kui näed mingis asjas segadust, siis loobu sellest. KALJUKITS Elu pakub mängulisust just nii palju, kui oled valmis vastu võtma. Seda, mis on sinu sees, märkad ka väljas. Raha on vahend, mitte eesmärk omaette. VEEVALAJA Sinu intuitsioon võib jõuda uuele tasemele. Oled sellega abiks neile, kes vajavad nõu, mida oma elus edasi teha. Kasutad sõnu nii lohutamiseks kui ka hüpnoosiks. KALAD Sa ei pruugi praegu paigal püsida. Sulle tundub, et kõik on tegemata ja aega napib. Mis on elutähtsad ja mis on väljamõeldud ülesanded?

EI, KÕLAB IGAVALT.

Vastused: 1. Thavet Atlas. 2. Isa kaudu kuulus. 3. Hobumadar (Galium verum). 4. Nende eesnimede järgi sai oma nime esimene Eestis ehitatud aurulaev Juliane Clementine. Laev valmis Tartu lähedal Kabinas ning tegi oma sõidud Emajõel ja Peipsi järvel 1852. aastani, mil ta Vasknarva lähistel põhja läks. 5. Leonid Gulov. 1999. aastal Plovdivis (Bulgaaria) toimunud juunioride MMil läbis ta 2000 meetri pikkuse distantsi kiiremini kui keegi kunagi varem.

SKORPION

KAS SA LOED SELLE LÄBI?

1. See Tartu kirjanik loob luulet ja proosat varjunime all. Oma viimast romaani «Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel» on ta defineerinud kui «vägivaldseks tempereeritud romaani juttudes». Motoks: «Kui te leiate siit teragi tõtt, pange see idanema.» Mis on kirjaniku loojanimi? 2. Mida tähendab Kleopatra nimi ladina keeles? 3. See mesilaste lemmiktaim hakkab enne äikest tugevasti lõhnama ja on seetõttu saanud nimeks kõuetamm. Mis taim? 4. Millega läksid 1842. aastal Eesti transpordi ajalukku ettevõtja Carl Georg Amelungi ja Tartu raehärra Friedrich Wilhelm Wegeneri toonased abikaasad? 5. Kiikingus uue maailmarekordi püstitanud sõudja Kaspar Taimsoo pole sugugi esimene Eesti sõudja, kelle tulemus oli Guinnessi rekordiraamatusse kandmise vääriline. Erinevalt Taimsoost püstitas ta oma rekordi oma põhialal. Kes?

AKNE

VALDO JAHILO ANEKDOODID Rodeovõistlus, areenil suur härg, millel mehed üritavad seljas püsida, kuid tulutult. Kui panuseid on suurendatud, trügib rahva seast ette kõhn vibalik mees, kes teiste irvituste saatel härjale selga ronib – ning kõigi üllatuseks niimoodi seljas püsib, et härg peatselt kõhuli vajub. Tšekki üle andes küsib korraldaja hämmeldunult: «Kas töötate tsirkuses?» «Ei, kuid olen 20 aastat abielus langetõbise naisega ...» ••• «Millal sa ometi lahutada kavatsed?» «Häda on selles, et meil on väga raske jagada meie kolme last. Tuleb ka neljas ära oodata.»

20 || TÄNA || POSTIMEES, 18. OKTOOBER 2014

TOIMETAJA TÕNIS POOM, TEL 666 2394, TONIS.POOM@POSTIMEES.EE

PALJU ÕNNE

TÄNA: POSTIMEES.EE

NIMEPÄEV: LUUKAS, LUDVIG, LUI Olivia Saar 83, lastekirjanik ja luuletaja Lembit Peegel 78, pressifotograaf Enn Säde (pildil) 76, filmimees Rein Lauks 69, teatrikunstnik ja karikaturist Voldemar Kolga 67, psühholoog Paap Kõlar 60, levimuusik ja purjetaja Heli Vahing 59, laulja ja näitleja

foto: inari leiman

LOOMAAIA UUDISED

Aili Räst 58, leviosakonna müügiesindaja Marti Aavik 42, arvamustoimetuse toimetaja

«KASU» RUBRIIGIS SELETAB ASJATUNDJA, MIKS EI MÜÜDA SAIA-LEIBA ILMA NUKKIDETA. EUROOPA TALLINN +4

KÄRDLA +6 HAAPSALU +4

NARVA +4

RAKVERE +3

ilmateenistuse sünoptik

PAIDE +3

Tänane päev tõotab kargust ja selgust. Õhtupoolikul saartest alates pilvisus tiTARTU heneb ja homme vahetub PÄRNU VILJANDI +5 +4 kõrgrõhkkond läänest saa+4 KURESSAARE buva madalrõhu vastu. +7 Homme varahommikul on saartele oodata vihma, mis levib edasi itta. Sadu algab VÕRU mandril esialgu mitmel pool lörtVALGA +4 +4 sina ja läheb seejärel üle vihmaks. Lõunatuul tugevneb ja õhutemKOLME PÄEVA ILMAENNUSTUS peratuur tõuseb. Täna on vahelduva pilvisusega Pühapäev, 19.10 Esmaspäev, 20.10 Teisipäev, 21.10 sajuta ilm. Puhub muutliku suunaTallinn 0/+10 +9/+8 0/+1 ga tuul 1–6 m/s. Sooja on 2–7 Tartu –3/+7 +9/+9 –2/+1 kraadi. Narva –3/+7 +7/+6 –4/0 Pärnu +2/+12 +10/+10 0/+2 Kuressaare +5/+12 +11/+12 +2/+2

PÄIKE

Tallinnas Tartus Kärdlas

6 1–

s m/

Võta ilmajaam endaga kaasa!

Taevas särav päike kuldab värvikirevaid puulehti, kuid iga päevaga kargemaks muutuvat sügisõhku soojaks kütta enam ei suuda. Elevandimaja paksunahalised käivad nüüd õues vaid keskhommikul ja pärastlõunal, kääbusjõehobud aga pääsevad õue mahalangenud puulehti mugima vaid mõneks tunniks päevas. Guanakod liiguvad aedikus päikeselaikude liikumise taktis, heleflamingod aga koliti veelindude talvemajja. Suures tiigriaedikus jalutab nüüd amuuri tiiger Piiga. Sõralistel on algamas innaaeg: pulmadega on juba algust teinud buhhaara hirved, siberi kaljukitsed ja tüügassead. Lakklambauttedel värgiti sõrgu ja lasti nad seejärel kokku lakklambajääraga. Sinilambajäär aga eraldati juba liiga suureks paisunud karjast. Paari heitsid ka lakkhundid. Troopikamajas saab näha silmitut koopakala, Mehhiko ja USA veekogude kottpimedates karstikoobastes küljejooneelundi ja haistmismeele abil tegutsevat Mehhiko hõbesalmleri silmitut koopavormi. Esmaspäeval saabusid Kiievi tsirkusest Tallinna neli noort koaatit ehk ninakaru (pildil üks neist). Neljapäeval alustasid teekonda Tšehhimaale noor isane takiin ja kevadel sündinud emane jakk. Kesknädalal tõid Kostivere kooli lapsed loomaaialoomadele kõrvitsaid, maapirne, kartuleid, omakorjatud pihlakamarju ja mitu suurt kotti õunu.

ESMASPÄEVAL POSTIMEHES:

Pühapäeval ilm muutub helve meitern

Ninakaru Kiievist

NÄITAB VIDEO VAHENDUSEL METSAVENDADE TAPLUST PUNAARMEELASTEGA.

POSTIMEES ÕNNITLEB:

tõuseb 8.06 7.55 8.13

loojub 18.06 18.00 18.15

MAAILM

KÕIGE SOOJEM JA KÕIGE KÜLMEM Tallinnas Tartus

Bangkok Canberra Hongkong Kairo Kaplinn Lagos Los Angeles Mumbai New York Peking São Paulo Tokyo

+16,2 kraadi (1863) –6,8 kraadi (1898) +17,5 kraadi (1918) –7,7 kraadi (1976)

KUUFAASID 15. oktoober 22.12 24. oktoober 00.57 13. oktoober 4.48 7. november 00.23

TELE- JA RAADIOKAVAD • LAUPÄEV, 18. OKTOOBER ETV

ETV 2

KANAL 2

07 30 Lastesaated 09 00 Puutepunkt* 30 Saada sõber Euroopasse, 1/13 10 00 Maahommik 45 Õnne 13* 11 15 Pealtnägija* 12 00 Ajalik ja ajatu 30 Nikolaj ja Julie, 13 13 15 Laulu lugu: „Lootus“ 20 Lähetus: Eesti – Gruusia 14 00 Viimane tango Halifaxis* 55 Võimu kants, 3/10: Võimaluste võitluskunst* 15 55 Jalgpalli Premium liiga: Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia 18 00 ENSV: Isa vaim* 30 Aktuaalne kaamera 40 Loodusdokk: Varjatud kuningriigid, 2/3: Väiksena suures metsas 19 35 Mehed ja mõrrad, 5/8 20 05 Reisile minuga: Gozo saar 30 Õnne 13 21 00 Aktuaalne kaamera. Ilm 20 Sport. Sport 35 Downton Abbey (Inglise 2013) 22 25 Hercule Poirot: Suur Nelik (Inglise 2013) 23 55 Kuritegu, 13/20 (Taani 2007) 00 50 Üdiklubi muusikakokteil, 2/2 01 24 ERR.ee uudised

09 00 Lastesaated 11 00 Karikakramäng* 12 25 Suured pisiasjad* 30 Plekktrumm* 13 15 OP! teater* 45 MI* 14 15 TEDx Tartu: Erik Puura (ETV 2010)* 35 Lugu hobusest Palladium* 15 25 Minuscule 35 Valge kaardivägi, 2/10 (Vene 2012)* 16 15 Smallville: Kaja* 17 00 Siuts! (Hollandi 2009). Lastefilm 18 15 Tugitoolisport: Stiani jõukatsumine vanusepiiranguga* 25 Lammas Shaun* 35 Operaator Kõps seeneriigis 55 Piip ja Tuut hoiavad Eesti lippu kõrgel: Hõimupäev* 19 00 Hiirelabor: Soojusjuhtivus 05 Mesilane Maia: Kuningas Villi* 20 AK (viipekeeles) 30 AK (vene keeles) 45 dokkaader: Laager nr 14 – täielik kontrolltsoon 20 45 Happy Birthday! 21 00 Päevavalgus (Eesti 1998). Animafilm 10 Laud (Eesti 2004). Animafilm 30 Teatriõhtu: Arkaadia (ETV 2001) 00 45 8 mm ELU, 2/12* 01 15 Maailma kino: Paradiis. Lootus (Austria 2012)* 02 46 ERR.ee uudised

06 15 Ma ei teadnud, et olen rase 06 40 Illusioonimeistrid 07 30 Reporter* 08 20 Jälle Tom ja Jerry 45 Top Shop 09 00 Aia- ja kodusaade 10 00 Lemmikretseptid 45 Hooaeg 11 30 Rooli võim 12 00 Subboteja 55 Radar* 13 55 Kuldvillak* 14 30 Telerahvas* 15 00 Kodutunne* 16 00 Viimane võmm* 17 00 Rosamunde Pilcher – Merikarbiotsijad, 2/2 (SaksaInglise 2006). Romantiline draama 19 00 Reporter+ 35 Klipijaht 20 35 Jahihooaeg 3 (Open Season 3, USA 2010). R: Cody Cameron. Joonisfilm 22 10 Köök* 40 P.S. Ma armastan sind (P.S. I Love You, USA 2007). R: Richard LaGravenese. O: Gerard Butler, Lisa Kudrow, Hilary Swank. Romantiline draama 01 10 Romeo peab surema (Romeo Must Die, USA 2000). R: Andrzej Bartkowiak. O: Jet Li. Märul 03 05 Vastikud ülemused (USA 2011)*. Komöödia 04 40 Reporter+* 05 10 C-Komando* 40 Krimi*

TV3

05 40 Kirgede torm, 1501-1502 07 25 Teismelised ninjakilpkonnad 45 Littlest Pet Shopi väikesed lemmikud 1, 17: Helikopteri-isa 08 10 Aladdin 1, 77: Kadunud 35 Teismelised ninjakilpkonnad* 09 00 Simpsonid 5, 6: Marge jooksus 30 Simpsonid 5, 7: Laps Barti hinges 10 00 Heimari kokaklubi 30 Kodumäng* 11 00 Nurgakivi 30 Naistesaade 12 00 Kättemaksukontor 12, 6: Pärandus, 2* 13 05 Kartulid ja apelsinid 2, 6* 14 05 Keskea rõõmud 1, 5: Harjad* 15 05 Midsomeri mõrvad 14, 5: Oblongi mõrvad 17 05 Ühe armastuse lugu, 95 19 00 Seitsmesed uudised. Nädalalõpp 30 Shrek (USA 2001). Animakomöödia 21 15 Padjaklubi 2, 5: Aasta parim päev* 22 15 Kas tantsime? (USA 2004). Romantiline komöödia 00 30 Tenenbaumid (USA 2001). Komöödia 02 35 Uus tüdruk 1, 3 03 00 Midsomeri mõrvad 14, 5* 04 45 Nurgakivi* 05 10 Seitsmesed uudised. Nädalalõpp

Amsterdam Ateena Barcelona Belgrad Berliin Bern Bratislava Brüssel Budapest Bukarest Dublin Helsingi Kiiev Kopenhaagen Lissabon Ljubljana London Madrid Minsk Monaco Moskva Oslo Pariis Peterburi Praha Reykjavik Riia Rooma Sofia Stockholm Varssavi Viin Vilnius Zagreb

KANAL 11

KANAL 12

TV6

TALLINNA TV

VIKERRAADIO KLASSIKA

05 30 10 aastat nooremaks USA 55 Staariminutid: Uma Thurman 06 00 Reetlik kaelakee (Saksa). Romantiline draama 07 45 Kuidas alasti hea välja näha? 5 08 45 Top Shop 09 00 Emmerdale, 273 30 Sõbrad, 31-35* 12 00 Ameerika pruut (USA 2005)*. Romantiline komöödia 13 52 Soovitused iseendale, 10 14 00 Miss Marple: Paddington 16.50 16 00 Gok Wan kokkab, 4 30 Aia- ja kodusaade 17 25 Lemmikretseptid 18 10 Rachael Ray argipäevaroad, 7 19 00 Gordon Ramsay köögisaladused, 1/40. Kokandussaade 30 Gordon Ramsay köögisaladused, 2/40 20 00 Kuula mu laulu* 21 00 Naine kaljul (Austria-Saksa 2013). Romantiline draama 23 00 Nero Wolfe: Detektiiv jääb paigale, 5/19 (USA 2001). Krimifilm 00 50 Reporter+ 01 20 Linnapreilid võrgutavad farmerit, 1 02 05 Süües saledaks, 7 30 Kuula mu laulu* 03 15 Reetlik kaelakee* 04 45 10 aastat nooremaks USA* 05 05 Reporter+*

06 30 Postimees.ee 08 10 Reporter 09 00 Komissar Rex, 24: Saatana märk* 55 Komissar Rex, 25: Surma lõhn* 10 50 Conan, 301: Ben Kingsley, Al Madrigal, Kenny Chesney* 11 40 Conan, 302: Jesse Tyler Ferguson, Bill Burr, Chrissie Hynde* 12 30 Punker* 13 30 Krimi* 14 00 Elav märklaud: Mineviku patud* 15 00 Eesti kõige-kõige* 30 Salavõmm (The Man, USA-Saksa 2005)*. R: Les Mayfield. O: Eugene Levy, Miguel Ferrer, Samuel L. Jackson. Möllukomöödia 17 00 Kuulihaavad (Exit Wounds, USA 2001)*. R: Andrzej Bartkowiak. O: Steven Seagal, Jill Hennessy, Tom Arnold. Põnevusmärul 19 00 Viimane võmm 20 00 Ohtlikud puhkused, 34 21 00 Hullult armunud, 3/13: Kate Gatsby 30 Ööliblikad, 1 22 00 Ööliblikad, 2 30 Ööliblikad, 3 23 00 Ööliblikad, 4 30 Ööliblikad, 5 00 00 Ööliblikad, 6/6 30 Punkri kaunimad hetked: Erisaade 01 30 Night Chat 05 00 Postimees.ee

06 00 Power Hit Radio – KICKSTART 07 00 Totaalne muutumine: kodu-eri 7, 27: Perekond Carr 08 00 Vaga vesi 2, 13: Põgenemine 09 00 Salajane ladu 13 4, 4: Alati on pahupool 10 00 Salajane ladu 13 4, 5: Kerge vaevaga ei tule midagi 11 00 Salajane ladu 13 4, 6: Mõrad 12 00 Rikaste valud 2, 2 13 00 Seksisemud 1, 2: Vaigistusnupu eelis 30 Liiga 3, 4 14 00 Peoloom Van Wilder (USA 2002)*. Komöödia 16 00 Lasko 2, 8: Surmapatud 17 00 OTSE Alexela korvpalli Meistriliiga. Kohtuvad: TLÜ/Kalev – TYCO Rapla 19 00 Ninjasõdalased 30 Rammumeeste maailma karikasari, 9 20 30 Simpsonid 7, 15: Ülesandja Bart 21 00 Top Gear 4, 6 22 05 Sääskmees (USA 2005). Õudusfilm 23 55 Ameerika õudukas: nõiakool 3, 6: Kirvemehe tulek 00 50 Lasko 2, 8* 01 40 Sääskmees (USA 2005)*. Õudusfilm 03 20 Power Hit Radio – KICKSTART 05 20 Seitsmesed uudised. Nädalalõpp 50 Uudistemagasin

07 00 Info TV 08 00 Täna. Uudised* 30 Täna +* 09 00 Viis tärni, 5/33* 45 Terve tervis* 10 15 Täna. Uudised (subtiitritega)* 30 Inimeste lood* 11 00 Rahvaadvokaat* 45 Pall korvi* 12 15 Kommentaar dokfilmile* 25 Põhisissetulek – kultuuriimpulss*. Dokfilm 14 05 Kinnisvaraveeb 15 55 Otse: Korvpall. Krasnõi Oktjabr – BC Kalev/Cramo 17 40 Hõimurahvadok. Seitsme järve vahel 18 00 Täna. Uudised 05 Heeroldi jutud* 35 Nädal pealinnas 19 00 TeTeVeke. Multifilm. Wallace ja Cromit 30 Keskkonnanädal 20 00 Täna. Uudised 30 Kas tohib? 21 00 Täna. Uudised (subtiitritega) 05 Komissar Montalbano: Valgusekiir 22 55 Nädal pealinnas* 23 20 Kas tohib?* 50 Täna. Uudised* 00 20 Keskkonnanädal* 50 TeleChat

05 30 Vikerhommik. Andres Ammas 10 10 Perepilt 11 05 Rahva teenrid. Lauri Hussar 12 05 Vasar. Urve Eslas, Peeter Helme, Urmas Vadi 13 05 Eesti lugu. Piret Kriivan 14 05 KÖPi valikkava. Valge Daami linn – Haapsalu. Oliver Orro, Marje Lenk 15 05 Soovide aeg 16 05 Päevatee. Ülle Karu 17 05 Ma elan siin. Marilane Aleksei Aleksejev. Haldi Normet-Saarna 18 00 Päevakaja 19 05 Kuuldemäng. Ernst Miil – Forss minoor 20 15 Sport 45 Õhtujutt lastele 21 05 Rahva teenrid* 22 05 Sport 10 Ööülikool. Adolf Šapiro – Pealisülesandest 23 03 Aja jälg kivis* 00 05 Vasar* 01 00 Rahva teenrid* 02 00 Kauamängiv* 55 Öömuusika

+21 +28 +25 +18 +18 +18 +17 +22 +18 +20 +17 +3 +7 +14 +21 +19 +19 +25 +5 +22 0 +10 +23 +3 +18 +7 +5 +26 +16 +10 +12 +18 +4 +19 +34 +21 +33 +33 +26 +28 +24 +34 +21 +24 +35 +20

07 05 Klassikahommik 09 05 Helikaja. Anne Prommik Muusikaelu nädalakokkuvõte. 10 05 EKKMi teooriaklubi* 11 05 Uus raamat. Peeter Helme 15 Ennelõunamuusika 12 05 Meditatsioon* 13 05 Folgialbum. Patina (Läti)*. Saate toimetab Liina Vainumetsa. 14 05 Kunstiministeerium* 15 05 Amadeus + 16 05 Nyyd-muusika* 17 05 Heliträkk. Filmimuusikaprogramm 18 20 Kella-6-džäss 19 05 Vanamuusikatund. Jean-Philippe Rameau oli Prantsuse barokiajastu tähtsamaid heliloojaid. 20 00 Džässikontsert. Rostislav Fraši Quartet 21 00 Fantaasiaplaat. Berk Vaher. Danny Wilson “Meet Danny Wilson” (Virgin, 1987). 22 05 Ilmakaar. Serbia traditsioonilise muusika seadeid esitavad Stefan Sabilic, Filip Krumes, Sinan Acifovic, Srdan Djordjevic, Akash Bhatt ja Ivana Munda (vokaal). 23 00 Meditatsioon 00 05 Nokturn