Puhkus Lätis

Peadpööritav kiirus bobirajal, lk 4 Turaida foogtil külas, lk 5 Kiikame Karl Vaino luksusvagunisse, lk 6 Muinasjutumaa Tērvete looduspargis, lk 8 Riia, Euroopa kultuuripealinn 2014, lk 12

PUHKUS LÄTIS

SUURSAADIK KARLIS EIHENBAUMS: «Kui tuled meile külla sel suvel, saad veel latte laiaks lüüa!»

TEEMALEHT 30. APRILL 2013

2 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Foto: peeter LangoVitS

Kallid eestlastest sõbrad!

Mul on suur au juhatada Läti Vabariigi taasiseseisvumise 23. aastapäeva eelõhtul juba kolmandat korda sisse Postimehe teemaleht Puhkus Lätis. Kutsun siiralt teid kõiki jätkama Lätimaa avastamist ja taasavastamist, olete ju teie, eestimaalased, kahtlemata meie kalleimad naabrid!

Kõik teavad, et jagame ühist ajalugu ja kultuuri nagu ei keegi teine. Oleme sajandeid elanud koos Liivimaal, kus kogu piirkonna peamisteks kaubalinnadeks olid nii Riia kui Tallinn. Oleme olnud koos Rootsi, Vene ja teiste võõrvõimude aegadel. Ent kõige tähtsam on see, et olime koos, kui võitlesime oma vabaduse ja sõltumatuse eest. Esimene isik, kes tapeti Eesti Vabadussõjas 1918. aastal, oli Läti kapten Johans Muižnieks, kes kaitses Tallinna vanalinna.

Nüüd oleme mõlemad – nii Läti kui Eesti – olnud vabad enam kui 20 aastat! Saavutasime selle üheskoos ja liitlastena, unikaalse laulva revolutsiooni kaudu. Peame seda mõlemad kalliks.

Lätlased on nagu eestlasedki laulurahvas.

Kutsume Lätit «maaks, mis laulab». Tänavu suvel laulab ja tantsib Lätimaa taas, sest 1873. aastal alanud laulupeotraditsioon saab sel aastal teoks 25. korda. Ära jäta kasutamata võimalust tunnetada selle erilist emotsionaalset hingust! Laulgem Riias 30. juunist 7. juulini üheskoos!

Meie uus, eripärase arhitektuurilise vormiga rahvusraamatukogu Gaismas Pils (Valguse Kindlus), mis Riias Daugava jõe vasakul kaldal kerkib, on kui unistuse täitumine ja samas ka väljakutse. Varsti-varsti saab kakskümmend aastat kavandatud suurprojekt valmis! Kindel on, et seal tuleb kaks ühes – traditsiooniline raamatukoguhoone ning uus digitaalne raamatukogu. Muide, sõnapaar Gaismas Pils on laenatud meie rahvusromantiku Auseklise 1873. aastal kirjutatud luuletusest ja sisaldab mõistujuttu iidsest uppunud kindlusest, mis peidab endas lätlastele üliolulisi vaimseid väärtusi ning ootab õiget aega, et taas maapinnale kerkida. Tänavu tähistame helilooja Jāzeps Vītolsi 150. sünniaastapäeva – just tema kirjutas 1899. aastal luuletusele samanimelise koorilaulu, millel on iga Läti laulupeo programmis eriline koht.

Kutsun teid kõiki ka kaheksandatele kooride maailmameistrivõistlustele, et laulaksite Riias koos 90 rahvusega üle kogu maailma.

See suur muusikafestival toimub 9.–16. juulini 2014. aastal, mil Riiast saab Euroopa kultuuripealinn.

Läti teeb tohutuid edusamme. Euro tuleb 2014. aastal meilgi käibele. Nii et – kui tuled meile külla sel suvel, saad veel latte laiaks lüüa! Ma ei liialda, kui nimetan Riiat Baltimaade ostuparadiisiks.

Pea meeles sedagi, et ainult Riias, linnas, mis kiiresti ümbruskonna gurmeepealinnaks on saamas, aga ka Jūrmalas, mis tuntud kui Läänemere-äärne perepuhkuse keskus, saad kindlasti maitsta mõnd rooga, millest paremat pole sa kunagi varem söönud. See kõik on ainult küllatuleku kaugusel!

Olen korduvalt varem üritanud muuta ajalugu, vanu kombeid ja ütlemisi. Kui öelda nüüd, et vanajumal on lätlane, siis paistab ka päike! Ja see on meile mõlemale hea, nii Eestile kui Lätile. Baltimaadesse on lõpuks kevad saabunud ning kohe tuleb suvi. Tõepoolest, vanajumal ongi lätlane!

KARLIS EIHENBAUMS Läti suursaadik

Erilehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@postimees.ee, tel 666 2208 Projektijuht: Eve Kruuse, eve.kruuse@postimees.ee, tel 666 2383 Reklaamitoimetaja: Anneli Teppo, anneli.teppo@postimees.ee Kujundaja/küljendaja: Andres Didrik Väljaandja: AS Postimees, Maakri 23a, Tallinn

eSikÜLJe Fotod: LÄti LauLu- Ja tantSupeo SiHtaSutuS

Aasta-aastalt näitavad arvud nii Läti pealinnas kui mujal turistidevoolu pidevat tõusu. See puudutab ka jalgratta- ja seljakotituriste.

Foto: LÄti turiSmiarenduSkeSkuS

Ei saa ma läbi Lätita VERNI LEIVAK teemalehe toimetaja

M

inul on au k uu lud a põlvkonda, kel tuli Nõukogude Liitu Nõukogude armees teenida.

Mul vedas hirmsal kombel, et sattusin Lätti.

Oli oktoobrikuu viimane päev, tõeliselt sompus halloween, kui ma 18-aastasena Lasnamäele noorsõdurite jaotuspunkti laekusin ega osanud noore ja rumalana sellest Vene sõjaväest midagi arvata. Tundus, et ees ootab lõbus seiklus.

Igatahes juhtus nii, et mind pandi öösel rongi peale, Riias aeti juba teise rongi peale ning järgmiseks kaheks aastaks sai mu elupaigaks Ventspilsi linn Kuramaal. Õigemini selle tuuline äärelinn, sest poolteise tuhande mehega tankipolk asus just seal, mereäärses tuultepöörises.

Tankisti minust õnneks ei saanud. Polgu puhkpilliorkestris vabanes just löökriistamängija koht ja kuna olin muusikaklassi sel alal lõpetanud, tagusin kaks aastat väikest ja suurt trummi, püssist ühtki lasku laskmata. Loomulikult oli

Juuli esimesel nädalal seadkem sammud Riiga laulupeole. Elamus on kindlustatud.

Foto: LÄti LauLu- Ja tantSupeo SiHtaSutuS

orkester paljurahvuseline, pillimeeste seas leidus ka üksikuid lätlasi ning metsasarvemängija Guntars Mikelsonsiga suhtlesime veel aastaid hiljemgi.

Ma ei tundnud Ventspilsi ära! See sadamalinn ju lausa õitseb!

Vähe sellest, et orkestriliikmed kandsid ohvitserivormi meenutavat sinelit ja ehtsast nahast saapaid, oli meil veel üks privileeg – saime võrreldes teiste sõduritega üpris tihti linna peale. Ning paraku peab tunnistama, et nii koledat linna nagu Ventspils polnud ma enne näinud. See oli hall,

kohutavalt räämas ja lagunev, peamiselt venekeelne tööstuslinn, kus valitses – nii vähemasti tundus – tõeline minnalaskmis- ja maailmalõpumeeleolu.

Kuna linna ümber oli arvukalt sõjaväeosasid, kubises tänavapilt ka vormikandjatest ning vahel tundus, et tsiviilelanikke seal polegi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui mõne aasta eest seoses töökohustustega taas Ventspilsi sattusin. Ma ei tundnud seda linna ära! Oli tunne, justkui oleksin seda halli, räämas ja ilget kohta kaks aastat järjest unes näinud – nii palju oli muutunud. See sadamalinn ju lausa õitseb!

Puhas, piinlikkuseni heakorrastatud ja mõnus elukesk-

kond eelkõige sealsetele elanikele, aga ka turist tunneb siin end justkui kodus.

Alles hiljaaegu, kohtudes leedu ajakirjanikega, mainisid nemadki täpselt sama, ja siira kadedusega, et neil Klaipeda või Palanga Ventspilsile selgelt alla jäävad, mistõttu väga paljud leedukad sõidavad sinna suurima heameelega puhkust veetma. Isegi randa pidavat pääsema suisa autoga ja keegi sealsetes parklates selle eest raha ei küsi. Ei tea, pole ise kontrollinud.

Lätis on üldse tore. Seda, mis toimub Riias, käin isiklikult ja mitu korda aastas pidevalt «kontrollimas». Võiks isegi vähem käia, aga nii kui jälle mõni bussifirma või hotell soodsaid pakkumisi teeb, klikin neil otsekui robot, sest – ja see on raudreegel – peaaegu et miljonilinnas leiab tegevust alati. Hotelle on palju, neid leiab sõna otseses mõttes igale maitsele, ning sama mitmekesiselt leiab ka meelelahutust. Lätlased on eestlaste suhtes meelestatud ülimalt sõbralikult ning see teeb tuju heaks. Lisaks olen viimasel ajal enda jaoks avastanud Riia-lähedase maalilise Sigulda, kus iialgi igav ei hakka.

Mulle igatahes meeldib.

Ent Lätis on avastada ka palju, palju muud. Järgnevatel lehekülgedel aitame sinulgi oma puhkust lõunanaabrite juures sisukalt planeerida.

Puhkus lätis || 3

postimees, 30. aprill 2013

Sigulda on väike linnake Riia külje all, kus jagub tegevust aasta ringi. Kui talvel meelitavad rahvast peamiselt suusa- ja kelgumäed, siis suviti leiavad siia tee nii kultuuri-, spordi- kui ka loodusehuvilised. Eestlaste armastatud linnakeses avatakse tänavu kaks uut turismiatraktsiooni.

Mingem Siguldasse suvitama

Õ

nneks on Sigulda paljudele eestlastele juba aastakümneid vägagi tuntud ja meeltmööda koht, kus aktiivselt puhata. Sigulda turismiarenduskeskuse spetsialist Irma Grosberga kinnitab, et põhja poolt armastatakse siia tulla enamasti autodega ja perekonniti ning neid, kes Riia kaudu rongi või bussiga saabuvad, olevat tunduvalt vähem. Ent võiks olla palju rohkem, asub ju Sigulda Riiast pehmelt väljendudes kiviviske, kõigest 50 kilomeetri kaugusel. Üheteistkümne tuhande elanikuga ja tänu heale turismikorraldusele lausa nähtavalt õitsvas linnakeses on kõik käejala juures. Jalutuskäigule hotellist Tarzānsi seiklusparki, Aerodiumi-nimelisse suruõhutunnelisse või bobirajale kulub vaid loetud minuteid. Sigulda ehk Liivimaa ordu ja Turaida lossid huvitavad aga kahtlemata neid, keda vähegi köidab ajalugu ja kultuur ning suviste kontsertide ja ürituste nimekiri on samuti pikk.

Linnas on olemas ka ööklubi, baarid ja restoranid, ning nõnda on aeg sisustatud varaste hommikutundideni. Kõige

selle krooniks on aga Sigulda kandi imekaunis loodus ning põnevad matkarajad. Boonuseks meeldiv teenindus ja tunne, et oled siia alati oodatud.

Isegi mitmed turistibukletid on eestikeelsed.

Irma Grosberga, kust kandist teile enamasti külla sõidetakse?

Statistika järgi on kõige rohkem turiste Venemaalt, Saksamaalt, Leedust, Eestist, Inglismaalt, Soomest, aga palju on tulijaid ka Hollandist, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Aastas külastatakse meid 70–80 riigist üle kogu maailma.

Kust on pärit kõige eksootilisemad külalised?

Oh, meil on olnud rahvast isegi Peruust, Tšiilist ja Mehhikost; singapurlased ja tailased tunduvad praegu juba üsna tavaliste puhkajatena. Isegi Lõuna-Koreast ja Lõuna-Aafrikast tullakse. Usume, et aastas käib Siguldas 750 000 kuni miljon turisti, sest täpselt on teada, et Gauja rahvusparki tuleb raudselt miljon inimest ning Sigulda on rahvuspargi üks uhkemaid pärle.

Irma Grosberga töötab Sigulda turismiarenduskeskuses juba viis aastat ning teab kinnitada, et paik muutub turistide seas aina populaarseFoto: Verni Leivak maks.

Lendamine õhupalliga jätab unustamatu mälestuse, ja kuigi selle hind on krõbedavõitu, tasub kogemuse nimel kasvõi raha koguda.

Õhupallisõit

Õhupalliga lennata on põnev, sest kunagi ei tea, kuhu tuul sind täpselt Fotod: Verni Leivak viib.

Sellisena näevad lendajad kuusemetsa.

Kes meist poleks imetlenud tiivulisi ja ette kujutanud, millisena nad taevast meid ja ümbritsevat vaatavad. Linnuna saab end iga inimenegi õhupalliga sõites tunda, ainult selle vahega, et ennast ei pea liigutama – piisab vaid korvist väljavaatamisest, ja Siguldas juba on, mida vaadata. Loodus on siin erakordselt kaunis!

Lendama minnes peab arvestama mitme asjaga. Esiteks ilmaga – tuule tugevus ja suund on siin määravad. Teiseks kella-

male ning kohati võib väljasirutatud käega katsuda kuuselatvu. Kindlasti näevad lendajad metsalagendikel kitsekarja või jäneseid ning kangesti ajab naerma, kui lehmakari palli järele jooksma hakkab.

Siguldas on õhupallisõidu pakkujaid rohkesti, ilusa ilmaga taevaalune lausa kihab. Kindel on, et kui oma soovist kohalikus turismiarenduskeskuses – see asub linnakese keskel – aegsasti teada anda, saab korvi rahvast täis küll.

ajaga – õhku tõustakse üldjuhul kas enne- või pärastlõunal, ning silmas peab pidama sedagi, et kogu protsess võtab aega tunde.

Allkirjastanud lennule minekuks vastavad dokumendid, kuulanud ära piloodi instrueerimise ja roninud korvi, lähebki lennuks lahti. On lausa vapustav lennata täiesti hääletult puude, majade ja jõgede kohal ning ega keegi keela korvis seltskonnaga väikest piknikkugi pidada. Piloot juhib palli kord kõrgemale, kord madala-

Kus nad kõik siin majutuvad?

Siguldas on seitse hotelli, leidub ka külalistemaju, on hos-

tel, apartemendid ja kämping.

Samas on palju tulijaid oma autoga, bussi või rongiga, ning väga palju on ka turismigruppe, kes sõidavad läbi kõik Baltimaad.

Põhiliselt tulevad meile kultuuri- ja ajaloohuvilised inimesed, kuid eriti suvel võib märgata rahvast, keda paelub just võimalus aktiivselt puhata. Saab siin ju sõuda mööda Gauja jõge, sõita jalgrattateedel või matkata. Lisaks vertikaalsele suruõhutunnelile saab end proovile panna väga erinevates paikades, kuid arvukalt on võimalusi minna ka õhupalliga lendama. Selle viimase vastu tunnevad turistid küll elavat huvi, kuid kasutavad võimalust suhteliselt harva, sest hind on paraku üsna soolane – inimese kohta maksab see 120 latti ehk umbes 170 eurot ning lendama minnakse enamasti varahommikul või õhtul pärast kella 19.

Teil on palju mägisuusatrasse. Kas neid kasutatakse ka suvel?

Kahjuks mitte, kuid seiklusparkides Tarzāns ja Mežakaitis on võimalik noortel inimestel ja peredel ronida mööda puid ja ületada erinevaid takistusi. Mõlemas pargis on rajad erinevatele raskusastmetele – isegi pä-

ris väikestele lastele alates kolmandast eluaastast. Peaaegu puulatvades saavad aga seigelda täiskasvanud. Tarzānsi pargist leiavad huvilised unikaalseid võimalusi enda proovilepanekuks, näiteks saab sõita jalgrattaga mööda trossi või tegelda alpinismiga, ronides mööda alpiseina või proovida, mis tunne on, kui lased oma kehal vabalt langeda.

Nii et jah, adrenaliini tajumiseks on meil tõesti mitmeid võimalusi. Bobirajalgi saab suvel sõita, siis on kasutusel ratastega suvebobid.

Mida uut sel hooajal pakute?

Uusi asju on tänavu lausa kaks.

Esiteks avame kõrge, 30-meetrise, paljude takistustega torni, kuhu saab üheaegselt ronida kuni 12 inimest.

See on niisiis taas midagi alpinismihuvilistele. Torni tipus on aga platvorm, ning seal saavad soovijad... telkida! Eksklusiivselt on võimalik seal isegi lõuna- või õhtusööke korraldada.

Teiseks avatakse torni lähedal murdmaasuusarada, eesmärgiga muuta suusatamishooaega pikemaks. Nii et seal saab tänavu suusatada juba oktoobrist, kui ilmataat vähegi külmakraade annab.

4 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Sel kevadel püsisid miinuskraadid kaua ning veel üsna hiljuti sai SiguldaS bobidega jäärajal kiirust võtta. Pole hullu – suvel pannakse kelkudele rattad alla!

Hullumeelne sõit, mida tahaks uuesti kogeda VERNI LEIVAK toimetaja

P Selline näeb kuulus Sigulda bobirada välja linnulennult. Muljet avaldav, kas pole?

Fotod: SiguLda turiSmiarenduSkeSkuS, Verni LeiVak

äev, mil bobirajal kelgusõitu sai proovitud, oli päikeseline, kuid kerge miinuskraadiga. «Täna on jää eriti libe,» kinnitas noormees, kes turistidele mõeldud kelguvarianti, pehmest materjalist vutškat, nagu seda kutsutakse, sõiduks ette valmistas.

Noored mehed, kes Sigulda bobisõidukeskuses töötavad, pidavat olema sportlased, tõelised selle ala fännid, kes tippspordi poole püüdlevad. Aga just nendel radadel – mida on kaks, üks meessportlastele, teine, nagu meile räägiti, naistele ning turistidele – valmistavad end ette ka olümpiamängudel osalejad. Mis peaasi, nad pole siin mitte ainult harjutanud ja siis mängudel osalenud, vaid ette on näidata ka suurepäraseid tulemusi. Näiteks Siguldast pärit vennad Šicid ja Martins Dukurs tõid Vancouveri olümpiamängudelt koju hõbemedalid.

Sigulda kelgurada on tegelikult väga vana. Esimese raja lasi siia juba 19. sajandil ehitada vürst Kropotkin – toona oli raja pikkuseks 900 meetrit ning läbida tuli koguni üks kurv.

Nüüd on suure raja pikkuseks 1420 meetrit ning sõitjat ootab ees 16 kurvi.

Vutškaga sõiduks on vaja täpselt viit inimest, ei rohkem ega vähem. Pähe pannakse kiiver, mille näoosa jäetakse lahti – muidu polevat midagi näha, ja vähemasti eesistuja saab tasakaalu hoida nöörist kinni hoides. Tasakaalu hoidmine on oluline – õigemini ei tohi sõitja kurve läbides keha vastavalt hoole kaasa liigutada, vaid selg tuleb hoida sirge. Nii manitses noormees, kes meid vutškasse kutsus.

Teekond, mida umbes minutiga läbime, ei anna kindlasti võrrelda isegi 3D-filmist saadava elamusega, ükskõik milliseid kurve vaataja prillikino ekraanil olevas tunnelis ka läbiks.

Kõik käib väga kiiresti, kuid samas aeglaselt – ilmselt omandab aeg tunnelis liikudes hoopis uue dimensiooni.

Hoo saab sisse üllatavalt kiiresti, kurvides tuleb hoida piip ja prillid ning adrenaliini võiks vist kilodega mõõta. Kui reis läbi, on selle üle hea meel, ning autokastis koos vutškaga reisi alguspunkti loksudes on tahtmatu lihaspinge ikka veel tunnetatav. Peas valitseb kerge segadus. Sõit oli kulgenud metsiku kiirusega ja kõik oli jääst nii ühtlaselt hall, et ega kurvi lähenemiseks vaimu ette valmistada jõudnudki.

Muide, meie läbisime turistidele mõeldud jääraja kiiruse-

Tõelise kelgutamisega lõbustavad end julgemad mehed. Pildil seltskond briti poissmehi.

Kes ülisuurt kiirust pelgab, nende jaoks on nn vutškad.

Suvel on lood teised - siis pannakse kelkudele rattad alla!

Vutškasõidust võib väga kergesti sõltuvusse jääda. ga umbes 80 kilomeetrit tunnis ja selleks kulus üks minut.

Mehisemad mehed aga ilmselgelt sellise asjaga piirduda ei taha, ning nemad saavad – muidugi tunduvalt kõrgemat piletiraha makstes – ka profikelguga sõita. Bobikelk kogus sama päeva eriti libeda jääga kiirust 105 kilomeetrit tunnis ja trassi läbimiseks vajati kõigest 46 sekundit.

Suvised ratastega kelgud jäävad kiiruse arendamisel tal-

vistele siiski veidi alla. Nendel sõitjad kihutavad 70–80 kilomeetrit tunnis, kuid uskuge – sellest täiesti piisab. Kuhjaga!

Kummaline, aga vutškasõit on vist midagi, millest võib väga kergesti sõltuvusse jääda.

Kuigi sõidu lõppedes tundsin kergendust ja ausalt öeldes tõotasin omaette seda enam mitte kunagi ette võtta, veel vähem sõpradele soovitada, siis mida rohkem aega mööda läheb, seda suuremaks on kasvanud soov seda kõike uuesti kogeda. Veider, kas pole?

Turistid võivad vutškadega sõita vaid nädalavahetustel ning nii on see ka suvel, mil kelkudele rattad alla pannakse. Sõit maksab seitse latti.

Puhkus lätis || 5

postimees, 30. aprill 2013

Turaida muuseum-kaitseala on Läti eriti kaitstud kultuurimonument. Siinsed ajaloomälestised jutustavad sündmusist alates 11. sajandist.

2x foto: Sigulda turismiarenduskeskus

Siguldas ja selle lähemas ümbruses on kolm lossi. Turaida lossis saab muu hulgas külla minna Turaida foogtile ja talle andameidki viia.

Turaida foogtil külas P

unastest tellistest laotud Turaida lossil, mis asub Sigulda keskusest kahe kilomeetri kaugusel, on austust vääriv ajalugu. Sealse piiskopilinnuse ehitustööd algatas 1214. aastal piiskop Albert, kuid enne seda oli muinaslinnus liivlaste vanema Kaupo residentsiks.

Ajaloosündmuste keerises ning lihtsalt ajavoolus on loss ja linnus ka tulekahjudes kannatada saanud, kuid nüüdseks suurepäraselt restaureeritud.

Linnuse alal asuvast muuseumist saab selle ajaloost ammendava ülevaate ning kõik huvilised on oodatud 38-meetrise peatorni vaateplatvormile,

kust avaneb hingemattev vaade Gau­ja jõele ja seda ümbritsevale maalilisele loodusele. Muide – küsige giidilt sedagi, kus asub võrdlemisi hiljuti avastatud maa-alune käik!

Ometi on siin võimalik tänapäevalgi Turaida foogti ning tema abilisega kokku saada. Et kogu protsessioon ajastutruum välja näeks, tulevad appi muuseumitöötajad. Kõigepealt aitavad nad valida ajaloolise kostüümi, seejärel aga andamid, mida foogt juba kannatamatult ootab. Olgu selleks siis kaunis pronksist nõus vili või mõni kallis ehe. Foogti abiline ulatab kõigile alamatele ka tema

Turaida foogt ja tema abiline andameid ootamas.

Niimoodi õpitakse krihvliga vahaplaadile kirjutama.

3x Foto: Verni Leivak

nimesildi, kellena end bossile tutvustada ning õpetab, kuidas õigesti foogtile kummardada ja milliste sõnadega tema poole pöörduda.

See pole raske, pigem pakub palju lõbu, ning olgu ette öeldud, et foogt, kes oma valdustest ka sissejuhatuseks jutustab, pole pirtsutaja – väärikalt võtab ta kõik andamid ja kingitused vastu. Kui hästi või halvasti kummardus välja tuleb, pole tema silmis samuti kuigi oluline.

Ent sellega asi ei lõpe. Nüüd kutsub foogti matsakas abiline teid pika laua äärde, et õpiksite vanaaegsete tähtedega oma alamanime kirjutama. Muidu-

gi mitte pastakaga ja paberile, vaid terava otsaga toki ehk krihvliga vahast tahvlile. Arvutiga tippima harjunud tänapäeva urbaniseerunud inimesele on see igati vahva kogemus, ja kui kirjutamiskursus läbitud, ulatatakse teile ka vastav tunnistus.

Sigulda kesklinnas asuvas Liivimaa ordu lossis on aga neil, kel kaugas seda kannatab, võimalus tellida endale luksuslik keskaegne pidusöömaaeg, mis sealsamas küünlavalgel toimub.

Kokk jutustab teile ka roogade tegemisest ning mis peamine – need pole välja võetud mikrolaineahjust.

Kõik, kes andamit anda tahavad, kostümeeritakse eelnevalt kohapeal.

Turaida lossis ja selle ümber pargis jagub uudistamist tundideks.

6 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Rong see sõitis ... Gulbenest Alūksnesse

Bānītise kitsarööpmelisel raudteel loksudes meenub tahtmatult Gustav Ernesaksa laul «Rongisõit». Auruvedur rakendatakse vagunite ette siiski vaid eripuhkudel, tavaliselt sõidutab reisijaid märksa tagasihoidlikum Foto: Gulbene turismiarenduskeskus raudruunake.

Baltimaades ainulaadne Gulbene–Alūksne kitsarööpmeline raudtee ehk Bānītis tähistab tänavu 110. sünnipäeva.

Vajadusel ründab teid röövlibande Kiitust väärt on tõik seda enam, et sel kitsarööpmelisel raudteel sõidavad liinirongid edasi – mõlemas suunas lausa kaks korda päevas –, mis sest, et pisut enam kui kolmekümne kilomeetri läbimiseks kulub koguni tund ja 25 minutit. Seda ägedam!

Praegu tegeleb rongisõidu korraldamisega ettevõte Gulbenes–Alūksnes Bānītis, ning Gulbene raudteejaamas asub meie Lavassaares asuva Eesti muuseumraudtee Läti sõsar Bānītis. Tõsi, siin puudub esinduslik muuseumiekspositsioon nagu meil, kuid vaatamist jagub

küllaga, lisaks õhkub kogu territooriumilt erilist puutumatuse, autentsuse hõngu. Vanu vedureid ja vaguneid üritatakse võimaluse piires restaureerida nagu Eestiski, ja kui veab, satub teile kitsarööpmelise raudtee ajaloost jutustama Ilgonas Minzans. Tavaline raudteelasest töömees, kelles tegelikult peitub tõeline oraator ja kadumaläinud näitleja, kel esinedes huumorisoon omal kohal ja keda Läti näitelavad ilmselgelt taga nutavad.

Kui ekskursandid vajavad ekskursioonist või dresiiniga sõitmisest midagi veel äkilisemat, pole probleemi. Ettetellimisel ründab teid – vastavalt soovile – kas röövlibande või mustlased, pulmalised saavad aga endale ja pidulistele tellida sõna otseses mõttes pulmarongi.

Bānītise suveüritused • 1. juuni – lastekaitsepäeva tähistamine • 23. juuni – jaaniõhtu ehk Ligo pidustused • 20. juuli – õllefestival • 7. september – Bānītise sünnipäevapidu

Kolmekümne kilomeetri läbimiseks kulub tund ja 25 minutit.

Kes selles voodikeses magas? Karl Vaino!

Eestlastele pakub kindlasti huvi luksuslik vagun, mida Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimees Karl Vaino oma ustavate jüngritega kasutas ning mida nüüd Bānītise territooriumil hoitakse. See vajab tegelikult hädasti renoveerimist, ent praegugi pakub selle külastamine tõelise elamuse.

Lisaks kadestamisväärselt mugavale tualettruumile on siin ka suurepärased kupeed, kus seltsimees Vainogi leiba luusse lasi ja kus soojal aasta-

Nõuka-aja ­sõpradele on see täiuslik nostalgialaks.

ajal ööbida saab. Erilist tähelepanu väärib koosolekute ruum, mille pika laua taga on tore näiteks kellegi sünnipäeva pidada.

Nõukaaja nostalgiasõpradele on see täiuslik laks seda enam, et ruumikaunistuse elemendina on kasutatud ehtsat Eesti NSV riigilippu.

Suvel peetakse Bānītisel mitmeid meeleolukaid üritusi, millest kahtlemata populaarseimaks on kujunenud just nõukogude retrostiilis ettevõtmised.

Neil päevil kohtab siin mõõdutundetult meigitud puhvetipidajaid, kes õlut valavad ja voblat pakuvad, mustlasi, aga ka teisi stiliseeritud tegelasi, kellega kohtumine on tänapäeva Euroopa Liidus peaaegu välistatud.

Kel suvel Gulbene kanti asja, pangu kõrva taha, et nädalavahetusel saab Bānītise puuküttega, mõnusalt suitsulõhnases saunas end pesta. Reedel ja pühapäeval on sinna oodatud naised, reedel ja laupäeval mehed. Kellaaegade suhtes jälgige reklaami. Dušši võivad matkasellid kasutada aga lausa iga päev.

Ilgonas Minzans tutvustab Vaino vaguni nõupidamisteruumi.

Vaata lähemalt: www.banitis.lv

G

ulbene, linnake, mida eestlased ka Kulnaks kutsuvad, on eriti uhke oma Baltimaades ainulaadse kitsarööpmelise raudtee üle, kus siiani toimib regulaarliin.

Oli aasta 1903 ja kuupäevaks 15. august, kui rongiliiklus marsruudil Valga–Mõniste– Hopa–Alūksne–Gulbene ametlikult avati. Mõtteid heietati ja plaane oli selles asjas peetud juba 13 aastat. Ja kuigi aja jooksul on raudtee käinud ühe võimuolija käest teise kätte, on sellest tänu kohalikele entusiastidele ja tublile omavalitsusele järele jäänud 33 kilomeetrit. Asi, mille üle võib vaid kadedust ja siirast uhkust tunda.

Selles voodikeses on põõnanud ka seltsimees Karl Vaino.

Fotod: Verni Leivak

8 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Päkapikuisa õpetab poistele puutöö tegemist.

Muinasjuturaamatutest tuttavaid tegelasi kohtab Tērvete looduspargis lausa igal sammul. Vahetevahel korraldatakse siin ka nõidade kokkutulekuid, kus kohtab kostümeeritud näitsikuid isegi Leedust.

Päkapikuemal on pada alati tulel ja hea tuju varnast võtta.

Fotod: Te¯rvete looduspark, Verni Leivak

Parimaks Euroopa turistide sihtkohaks Lätis tunnistatud Tērvete looduspark on kõrget tunnustust väärt. Tegemist on suurel territooriumil paikneva tõelise muinasjutumaaga, kus igav ei hakka kellelgi.

Tõeline muinasjutumaa Tērvete looduspargis ega Eestigi kaugel ole. Lõunapoolseima Balti riigi elanikke käib siin aga lastega nii rohkesti, et looduspargi lätlastest töötajad on aastatega puhast leedu keelt kõnelema õppinud. Ilmselt on neid eeloleval turismihooajal vaja veenda selleski, et aeg oleks õppida ka eesti keelt.

Seda enam, et looduspark on tegutsenud juba 55 aastat.

Päkapikud ja Laanenõid Tuhande kahesajal hektaril asuvast looduspargist hõlmab tervelt ühe kolmandiku muinasjutumaailm. Ei, need pole pelgalt männijuurtest moodustatud mõttetud skulptuurid ja kokkuklopsitud nõiamajakesed, vaid metsa all asub ehe muinasjutulinnak, mis on elanikke täis ja kus nii skulptuurid kui ka majakesed omavad kunstiväärtust. Metski pole tavaline, vaid see on Päkapikumets.

Nõialaanes tegutseb Laanenõid, puude all lösutavad nahkhiired ja ämblikud ning väikesed paharetid – Vanapagana lapsed – mängivad peitust. Et kõikjal valitseks kord, selle järele valvab Metsakuningas, kelle õukonnas märkavad külastajad pirtsakat printsessi Kuldsekest, kes en-

dale alalõpmata kuldkingakest jalga proovib.

Päkapikuaias kohtavad poisid Päkapikuisa, kes neile muistsete puutööriistade käsitsemist õpetab, tüdrukuid võtab vastu Päkapikuema, kes kolde ees päkapikukombeid tutvustab, suuri tarkusi ja ehk ka moosi-saia jagab. Tegemist on aastakümneid päkapikkudena «töötanud» tegelastega, kes rolli nii jäägitult sisse elanud, et kahtlusi, nagu oleks äkki ikkagi tegemist lihast ja luust inimestega, ei teki. Päkapiku­ema õpetab kindlasti selgeks ka mõne toreda laulumängu, mille käigus peab pandina asju loovutama. Ärge muretsege, need kõik antakse teile lõbusa pandilunastamismängu käigus tagasi ja uskuge – nalja saab rohkem kui lati eest!

Edasi ootab tulijaid atraktsiooniväljak Lontkõrva Aas. Siin veereb elu kõige kiiremini, ning sagin ja naer ei lõpe enne hilisõhtut. On Pöialpoisi ja Lontkõrva rada – mõlemal saab nii hüpata, ronida kui ka ületada takistusi. Uhke Muinasjutuloss ja Labürint on kohad, mis lastele eriti meeldivad.

Piknikku saab pidada lä-

Sel hooajal Tērvete looduspargis • 11. mai – avatakse ökoturg

kujude eestvõttel meisterdada (näiteks ise vahaküünlaid teha) ning metsloomi ja metsataimi tundma õppida.

• 24. mai – pensionäride päev

Tulla tasub juba juunis

• 9.–14. juuni – lastelaager (võimalik tulla ka eesti lastel, küsida lisainfot looduspargist)

Juhataja Ilona Liduma sõnul kulub tavaliselt pargis viibimisele vähemalt kolm tundi ning kes ära väsib, võib sõita väikese Muinasjuturongiga, mis huvilisi ühest kohast teise viib. Tegu on liipreid mittekasutava rongikesega, nagu see sõidab Tallinna vanalinnaski. Ja reisijaid sinna juba jagub – aastas külastab Tērvete loodusparki koguni 96 000 inimest ning on aegu, mil territooriumil viibib tuhat inimest päevas.

«Kõige mõistlikum on meile külla tulla juunis,» ütleb Liduma, «siis, kui suurem puhkusehooaeg pole alanud. Mais ja septembris on meil aga äärmiselt palju koolilaste gruppe – mai lõpus ärge parem tulge, siis on peahoone ees iga päev vähemalt kümme suurt bussi,» muheleb ta.

Ta lisab, et suur uue hooaja avapidu toimub igal aastal mai teisel laupäeval, ja siis on looduspargi külastamine kõigile tasuta.

• 23. juuni – jaanipäevapidu laululava juures • 25. juuni – muinasjututegelaste kokkutulek Muinasjutumetsas • 29. juuni – metsalindude ja roomajate päev • 13.–14. juuli – lastepäev • 14.–19. juuli – lastelaager • 19.–20. juuli – klassikalise muusika kontserdid • 10. august – perepäev • 27.–28. september – olümpiaadid koolilastele • 4. oktoober – õpetajate päeva tähistamine

Paik on oma nime saanud eesti keelest tuhat aastat tagasi.

hedalasuvas kaminaga katusealuses Lontkõrva Pesapaik, kel aga piknikukorvi kaasas pole, neid ootab kohvik Lontkõrva Laud.

Muide, mais avatakse siin uus suur vaateplatvormiga torn, kuhu mõõduka tasu eest ronida saab, et ümbruskonna maalilisele loodusele pilk peale heita. Erinevates paikades võib kostümeeritud tegelas-

Vaata lähemalt: mammadaba.lv

R

iiast Tērvetesse on umbes tund aega autosõitu ning kui märkate, et teeäärsed puud on kuidagi eriti lopsakateks ja võimsateks muutunud ning maastikki haruldaselt mitmekesiseks, tähendab see, et olete õigel teel. Ja kui autost välja astute, tunnete kohe, et siin on kuidagi iseäranis hea olla. «Seda on ka väga paljud teadmamehed kinnitanud, et siin on väga positiivne, tervendav aura, see on justkui energiasammas, mis siin asub,» kinnitab looduspargi juhataja Ilona Liduma. Ta lisab, et kuidagimoodi – kuidas, seda täpselt ei teagi –, on paik oma nime saanud eesti keelest, ning vähemalt tuhat aastat tagasi. Meenutab ju sõna Tērvete eestikeelset sõna tervis, ning Liduma sõnul pole see läti keelest tuletatud kohanimi päris kindlasti. «Teie oletegi meie esivanemad,» ütleb ta soojalt, pidades silmas eestlasi.

Ometi on vähesed eestlased selle imedemaa enese jaoks avastanud, erinevalt leedulastest. Jah, Leedu piirini on siit vaid loetud kilomeetrid, kuid

Puhkus lätis || 9

postimees, 30. aprill 2013

Väikese Tērvete õlletehase toodang hõlmab Läti turul vaid neli protsenti, kuid omadega ollakse mäel.

Eriti uhked on sealsed pruulijad aga selle üle, et isegi õlleteoks vajamineva vilja kasvatavad nad ise.

Tērvete, vedel leib Läti moodi

K

õigepealt asus Tērvete õlletehast ümbritseval viljakal maal kolhoos, mis tegutses 1947. aastast ning sai kiiresti suureks ja jõukaks. Erastamise järel muutus kollektiivne majapidamine aktsiaseltsiks ning peamiseks tegevusalaks on siiani viljakasvatus, teisel kohal loomakasvatus, kolmandal hobusekasvatus ning edasi juba jaekaubandus ja toitlustamine. Isegi elektrienergiat toodavad töökad lõunalätlased ise! Õlletootmine on selles suures ettevõttes üllatuslikult kõige viimasel kohal.

Kesvamärjukese tootmine annab tööd umbes kahesajale inimesele, tehases eneses saab aga hakkama neljakümnega.

«Oleme Lätis ainsad õlletootjad, kes ise õlle jaoks vilja kasvatavad,» rõhutab tehase turundusjuht Agita Kaina. «Maad on meil selleks 3300 hektarit ja seetõttu saame seda endale lubada. Nii nagu hea veini või konjaki, on ka hea õlu saladus selles, et see valmistatakse kohalikust toorainest. Ei mingeid konservante, stabilisaatoreid ega pastöriseerimist. Põhimõtteliselt on Tērvete õlu ainus otsast lõpuni Läti päritolu õlu.»

Agita Kaina nendib, et humalat

Pisike Tērvete õlletehas asub Leedu piiri lähedal.

Tērvetes valmistatakse viit sorti õlut, kaks neist on nn elusad õlled.

tuuakse siiski Saksamaalt, sest isegi Lätis on hea humala kasvatamiseks liialt külm kliima.

Tērvete õlu kuulub lagertüüpi õllede hulka, mida valmistatakse madalal temperatuuril ning selleks kulub terve kuu.

«Kuna müüme oma õlut ai-

nult Lätis, ongi see meil nii populaarne, ja populaarsus aina kasvab,» kinnitab Agita Kaina uhkelt.

2005. aastal pälvisid Tērvetes toodetavad viis õllesorti Läti kvaliteedimärgi «Roheline lusikas», mida on näha ka kes-

Fotod: Verni Leivak

vamärjukesepudeli etiketil. See on ainus Läti õlu, millele ihaldusväärne märk on omistatud.

Särasilmne Agita Kaina seisab Tērvete õlletehases selle eest, et kohalik õlu veelgi rohkem joojaid leiaks.

10 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Lisaks põnevale Bānītisele jagub Gulbene kandis uudistamist veelgi. Olgu see siis maakonna ajaloo- ja kunstimuuseum ning selle ait-varahoidla, Stāmeriena loss, pulmamuuseum või Lacitese puhkekeskus.

Vaata Gulbene kandis ringi

Gulbene ajaloo- ja kunstimuuseum Tegemist on kena väikese muuseumiga Gulbenes, kus huvitavale väljapanekule annavad lisaväärtust selle fanaatikutest töötajad. Fanaatikud on nad aga ainult heas mõttes, sest sellist mõõdukat innukust nagu seda näiteks esindab muuseumitöötaja Anatolijs Savickis, näeb harva. Mees jutustab kaasaelamise, armastuse ja kirega teile kõigest, mis tema kodukandis põnevat juhtunud, ning tundub, et ta teab sellest kõike. Soovijad viib ta ka muuseumi varahoidlaks muudetud lähedalasuvasse aita ning tutvustab teile põhjalikult endiste talus kasutatud masinate tööpõhimõtteid. Kes meiegi vanades taludes käinud või neid tänapäeval üsna imelikuna tunduvaid värgendusi mäletab, neile on kohtumine vanade kangastelgede, Singeri nahaõmblusmasina või ringiaetava võimasinaga südantsoojendav. Muide, paljud esemed on muuseumivarade hulka sattunud tänu Savickise enda initsiatiivile. Kokkuvõttes – tasub minna.

Stāmeriena loss

Puhkekeskus Lacites

See ülimalt haruldaseks peetav neorenessansi stiili esindav loss asub Gulbene külje all, umbes 200 kilomeetri kaugusel Riia linnast. Tegemist on suhteliselt noore mõisahoonega, mis valmis 19. sajandi algul ja mille omanikuks oli von Wolffi pere. Hiljem, läinud sajandi 20ndail ja 30ndail sai see tuntuks kui paik, kus kuulsa itaalia romaanikirjaniku Giuseppe Tomasi di Lampedusa sulg eriti hoogsalt jooksis.

Nüüdseks on uhkel majal järjekordselt uus omanik ning kes seda viimase viie aasta jooksul vaatamas on käinud, see tunnistab, et mõis kahjuks laguneb. Ent erakordset silmailu pakub see praegugi. Samuti on meeldiv jalutada mõisa lähedal asuvas iidses pargis ning tunnistada haruldast kokkukasvanud, ent tüvede vahele jäänud piluga tamme, mida armastavad austada vastabiellunud.

Kes autoga, jalgrattaga, telgiga või jalgsi, või siis hoopis rattata või telgita Gulbene mail rändamas, võiks huvi tunda, kas puhkekeskuses Lacites vabu kohti on, sest nädalavahetustel armastavad siin suured firmad suvepäevi pidada. Kuni 3000 inimest mahutav suur puhkekeskus asub Smiltene ja Gulbene vahelisel maanteel, Riiast umbes 137 kilomeetrit eemal.

Territoorium on suur ning majakesed, kus elada (nii paaridele kui peredele) on palkidest, kuid seest moodsad ja mugavad. Hindki on vastuvõetav. Omanik kinnitab igatahes, et isegi suurärimehed, kel äriajamisest siiber, tavatsevad just siinsete mändide all ihuüksinda stressi maandada, sest öösel valitsevat siinkandis täielik rahu. Päeval jagub aga tegevust küllaga ning eks lastelegi ole hoolikalt mõeldud. Kes peesitada tahab, see seadku sammud randa, mis rajatud otse Gauja jõe kaldale.

Vaata lähemalt: www.gulbenesmuzejs.lv

Vaata lähemalt: WWW.STAMERIENASPILS.LV

Vaata lähemalt: www.lacites.lv

Fotod: Gulbene turismiarenduskeskus

Gulbenesse sattudes ärge jätke kasutamata võimalust astuda sisse pulmamuuseumi, mida peavad kohalikud entusiastid Juris ja Vivita Pajats.

Teistmoodi muuseum – pulmamuuseum!

S

eda, et pulmamuuseume veel kusagil oleks, ei oska krapsaka olemisega muuseumiperenaine, Armastuse Haldja rollis Vivita küll kinnitada. Ja ega tegelikult seegi Gulbenes asuv asutus klassikalise muuseumi mõõtu välja anna – tegemist on lihtsalt ühe suuremat sorti ruumiga, kuhu aastatega kogutud erinevaid asju, mis kõik seotud pulmadega Lätimaal. Sisse tasub sinna astuda aga igal juhul, sest kes meist poleks pulmas käinud – eesti ja läti kombestikku, aksessuaare ja kõike muud pul-

Armastuse Haldjas Vivita Pajats võtab külalisi vastu peomeeleolust kantud rõivastuses, pakkudes alustuseks leiba meega.

mapidamisse kuuluvat võrrelda on eriti huvitav. Olgu need siis pulmakleidid, pruutpaarile kingitud kaunistatud pudelid või «ametimärgid», mis külalistele kaela riputatakse. Uudis­ tamist jagub siin vähemalt tunniks ajaks.

Pulmamuuseum on aastatega muutunud väga populaarseks kohaks ka Läti abiellujate seas, kuid leidub hulgaliselt neidki, kes just siin oma hõbe- või kuldpulmi pidada tahavad. Maikuus korraldatakse muuseumis tavaliselt suur pulmaaksessuaaride turg.

Pulmadest inspireeritud pudelikaunistuste autoreil fantaasiapuudust küll olnud pole.

Valik läti pulmades kasutatud «ametimärkidest». Eks ole sarnased eesti omadega, kas pole?

Selline nägi välja ühe pulma vallatu seinaleht kaheksakümnendatel Fotod: Gulbene turismiarenduskeskus, Verni Leivak aastatel.

Puhkus lätis || 11

postimees, 30. aprill 2013

Suvine Jūrmala lummab

J

ūrmalat võib meie tähtsaima kuurortlinna, suvepealinna Pärnuga vaid mõtteliselt kõrvutada, ent võrrelda neid kahte ei saa. Lihtsalt proportsioonid on hoopis teised. Rääkimata haardest ja ulatusest, ning seda igas mõttes.

Riiast veerandsaja kilomeetri kaugusel olev Jūrmala koosneb tegelikult kaheteistkümnest rannaäärsest külast, mille keskus kannab Majori nime. Kui siia tulla autoga, tuleb maksta ka ühe lati suurune linna sissesõiduluba, kuid arvestama peab, et kui sel ajal juhtub Jūrmalas olema mõni suvine suurüritus, on neljarattalisele raske parkimiskohta leida. Ent milleks auto, kui on olemas ühistransport? Elektrirongiühendus Riiaga on tihe, pilet taskukohane ja sõit läheb ruttu.

Esimene, mida kindlasti kohale jõudes tajute, on suurepärane värske õhk, mis segatud nii meretuulte kui männimetsast levivate tervistavate aroomidega. Suvitajaid on siin enamasti palju, kuid ärge unustage, et Jūrmalas kulgeb rannariba ligi 33 kilomeetri pikkuses ning seega jagub ruumi kõigile. Ega rahvas siia ju asjata tule – siin peab olema midagi, mis inimesi kohale meelitab! Faktid on kuivad: ainuüksi möödunud aastal kasvas Jūrmala külastatavus võrreldes varasemaga 11 protsenti. Läinud aastal puh-

Mida aasta edasi, seda meeldivamaks Riia lähedal asuv Baltimaade suurim kuurortlinn Jūrmala muutub.

Jūrmala rand on aastakümneid rohkesti suvitajaid peesitama meelitanud. Õhtuti peetakse mere ääres isegi tantsuõhtuid.

Foto: Jūrmala linnavalitsus

kas sealsetes hotellides rekordiliselt 122 756 turisti, kellest umbes kolmveerand oli saabunud teistest riikidest.

Milleks minna just Jūrmalasse?

Esiteks on rannas mitte tavaline, vaid hele-hele kvartsliiv ning päevitajate heaolule on

siin põhjalikult mõeldud. Ning mis mõeldud, see ka tehtud.

Teiseks lummab Jūrmalas jalutajat unikaalne puitarhitektuur – rahulikus koosmeeles seisavad kõrvuti hooned erinevatest ajastutest, moodustades ometi nauditava ansambli. Muide, Jūrmala enam kui 4000 ehitisest on arhitektuuri-

pärandi nimekirjas koguni 414!

Mis seal pattu salata – põnev on ringi jalutades vaadata ka, kuidas elavad inimesed, kellele on täiesti taskukohane ehitada rannaäärsesse metsa lossi või mõisa mõõtmetes häärber, mille hind ajab – kiigake kohalikke kinnisvaraportaale!

– tavainimesel pea ringi käima.

Kolmandaks on siin ideaalsed võimalused tervise eest hoolt kanda. Jūrmala on ju kuulus oma ravitoimega turbamuda ja mineraalvee ning mõnusa merekliima poolest.

Kellele ujumisest ja rannas lebamisest väheks jääb, nende tarvis on siin hulgaliselt spaasid, kus nõudlikumadki kunded pakutavate ilu- ja raviprotseduuridega rahule jäävad. Pole hullu ka siis, kui sajab vihma – Livu veeparki olete oodatud iga päev aasta ringi.

Neljandaks toimub siin kogu aeg midagi. On need siis näitused, teatrietendused, juba mitmendat aastat peetav Uue Laine popmuusikakonkurss või huumorifestivalid.

Kes peab lugu särtsakast ööelust, ei pea samuti pettuma – näiteks Uue Laine ajal toimub keskuse tänavatelgi tõeline melu, mürtsub muusika ning kohtab arvukalt väga sõbralikke ja lõbusas tujus inimesi.

Kes aga Jūrmalasse sõitu omal käel planeerib ja soovib hotellis peatuda, sel tasub kiirustada. Paar nädalat tagasi oli hea hinnaga kohti booking. com’i broneerimiskeskkonnas veel saada. Majutusvõimalusi tasub vaadata ka kohaliku turismiagentuuri kodulehelt, kus kirjas kõik: kuhu minna, mida teha, millised on parimad söögikohad ja mis üritused lähiajal toimuvad.

Vaata lähemalt: tourism.jurmala.lv

12 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Riia on tuleva aasta Euroopa kultuuripealinn Usutlus sihtasutuse riga 2014 programmijuhi Aiva Rozenbergaga.

VERNI LEIVAK toimetaja

Kui Tallinn kandis kõlavat Euroopa kultuuripealinna tiitlit kaks aastat tagasi ja Vilnius veelgi varem, siis peatselt jõuab järg Riia kätte. Üks on kindel – kõik teed viivad tuleval aastal just Daugava kallastele!

Eestlastele on kindlasti tõeliseks tõmbenumbriks tuleval südasuvel peetav ülemaailmne kooride võistulaulmine, kuhu meidki osalema oodatakse, kuid põnevaid üritusi jagub hulganisti teisigi ning seetõttu võiks pidada plaani, millal minna ja mida teha, juba praegu.

Programmijuht Aiva Rozenberga, millal sai teatavaks, et Riia on 2014. aasta Euroopa kultuuripealinn?

See oli 2009. aasta septembris, kui rahvusvaheline žürii otsustas, et Riia võiks 2014. aasta kultuuripealinnaks saada. Euroopa Liidu ametkonnad kinnitasid seda otsust 2010. aasta mais.

Siis loodi ka sihtasutus Riga 2014?

See asutati veidi hiljem. Oleme osa Riia linnavalitsusest, tema on ka meie sajaprotsendiline omanik. Samas oleme loominguliselt ja programmi tehes täiesti sõltumatud ning töötame koos nii riigi, erafirmade kui Euroopa Liidu organisatsioonidega.

Jutustage natuke ka iseenda rollist.

Olen küll programmidirektor, kuid nagu kõik teisedki sihtasutuse töötajad, täidan siin mitut ülesannet – me tõepoolest tegutseme nagu üks meeskond, keegi ei pea end bossiks.

Minu peamiseks ülesandeks on koordineerida loovnõukogu tööd, kuid vastutan ka rahvusvaheliste suhete eest. Olen siin töötanud sõna otseses mõttes sihtasutuse esimesest päevast saati.

Mis te arvate, kui oluline on Riia kultuuripealinnana riialastele ja läti rahvale?

Äärmiselt oluline. Võtame või Tallinna näite, kus saadi väärt kogemusi – nüüd on meie kord!

Arvan, et kuigi Riia on Läti pealinn, annab kultuuripealinna tiitel meile kohustuse viia kõik kavandatavad üritused ja projektid läbi parimal võimalikul moel. See tähendab, et suhtume oma pealinna kui kogu Lätimaa väravasse ning eks kogu maa saab tänu kultuuripealinnale tohutu kogemuse.

Jah, Riia on pealinnana olulisim eelkõige riialaste endi jaoks, kuid mõistame, et kui teeme linnaelanikega koostööd, saavad inimesed terve aasta jooksul tunda midagi erakordset. Midagi, mis neid kui isiksusi muudab ning mida nad hiljemgi oma igapäevaelus, käitumises, suhtlemises naabrite või kolleegidega kasutada saavad.

Sihtasutuse Riga 2014 programmijuht Aiva Rozenberga loodab, et lõunanaabritel kultuuripealinna-aastal rahalisi probleeme ei teki ja – erinevalt Tallinnast – kava kärpima ei pea.

Foto: erakogu

Seeläbi muudavad nad ka oma elukeskkonda paremaks.

Kuidas kõlab 2014. aasta Euroopa kultuuripealinna juhtmõte?

Ütlen juba ette, et see kõlab äärmiselt intrigeerivalt: Force Majeure. Usun, et kõik, kes vähegi lugenud, teavad, mida see tähendab. See tähendab, et juhtub miski, mida ei saa juhtida ega muuta, ja sa pead sellele – olenevalt olukorrast – reageerima. Meie puhul on force majeure ehk vääramatu jõud positiivse märgiga kultuurisündmus. Miski, mis muudab paremuse suunas nii sinu kui linna elu. Kui oled protsessis aktiivne osaleja, tahad ennast muuta, siis su elu muutub paremaks päris kindlasti, ning kultuur on selles kõige rohkem esile tõstetud. Ja tegelikult on see suunatud mitte ainult riialastele ja lätlastele, vaid kõigile eurooplastele, inimestele kogu maailmas – et millist rolli võib kultuur kui vääramatu jõud nende elus mängida.

Otsustasime, et enne me sellest väikesest talumajast ei lahku, kui mõte käes on.

Kes on selle suurepärase juhtmõtte autor?

See on meie loovüksuse kollektiivne looming.

Päris sihtasutuse loomise järel otsustasime – meid oli toona viis-kuus inimest – et läheme Siguldasse, meie praegu-

se ametliku partnerlinna lähedale laante keskele turismitallu mõttetalgutele. Olime seal terve päeva ja otsustasime, et enne me sellest väikesest talumajast ei lahku, kui mõte käes on.

Ja siis õhtul käiski «pauk» ära.

Läti keeles kõlab force majeure ausalt öeldes kuidagi veelgi sügavamalt. Teate ju, et muusikas kasutatakse väljendit «mažoor»? Läti keeles on sel niisiis lisaks vääramatule jõule lisatähendus. See on midagi rõõmsat ja positiivset, mis on su ümber ja mille osa sa võid olla.

Milline on kõige olulisem üritus kultuuripealinna-aasta jooksul?

Alustaksin pigem avamisest, mis toimub tuleva aasta 17. jaanuaril. Ilmselt on siis külm talveilm, kuid avaüritus on seotud väga heade ja pikaajaliste kavatsustega. Nimelt tuleb kesklinna inimkett, mis moodustatakse Riia vana ja uue raamatukogu vahele. Uus raamatukogu avatakse samuti jaanuaris, ja see on tuleva aasta kõige olulisem kultuurilise tähtsusega uusehitis. Inimketis hakatakse raamatuid vanast raamatukogust uude käest kätte edasi andma, ning muide – vahemaa nende hoonete vahel on … täpselt 2014 meetrit, aga see on puhas kokkusattumus. Usun, et sellest tuleb tõeline rahvaüritus, ning inimesed saavad juba sel suvel oma nime ketis osalemiseks kirja panna. Samas on ketti oodatud kõik teisedki

ning loodame, et eestlased tulevad samuti!

Uuel raamatukogul on ka nimi – Valguse Kindlus, ning see on juba massidesse imbunud. Kui küsite tänaval, kus asub Valguse Kindlus, teatakse kohe, millest jutt. Hoonesse on juba planeeritud suur hulk näitusi.

Jah, ma võiksin välja tuua ka vaid ühe, kõige tähtsama ürituse kogu kultuuripealinna-aastast, kuid ma ei tee seda, sest aprillis avaldame ametlikult kogu kultuuriprogrammi ning igaüks võib sellega tutvuda aadressil www.riga2014.org.

Eelarve on 17 miljonit latti ehk 24 miljonit eurot, 40% sellest tuleb riigilt.

Kui suur on kultuuripealinna Riia eelarve?

17 miljonit latti, mis on umbes 24 miljonit eurot. Nelikümmend protsenti sellest tuleb riigilt, kolmkümmend viis protsenti Riia linnalt, umbes 10 protsenti loodame saada sponsoritelt ja mujalt, ehkki see nõuab veel tõsist tööd. Ametlikul kultuuripealinna partneril Sigulda linnal on omaette eelarve.

Meenub, et kultuuripealinn Tallinn siples pidevates rahaprobleemides, programmi tõmmati koomale jne. Äkki ootab teidki säärane tume tulevik?

Kuigi riigivõim ja linnavalitsus

on poliitilised oponendid, olen õnnelik, et riik ja linn on üksmeelsed selles osas, mis puudutab Riiat kui Euroopa kultuuripealinna. Võin kinnitada, et praeguseks on riik täitnud eelarvet täiesti ausalt ja igasuguste probleemideta. Samas pole me olnud ka rahaahned, suhtunud asjadesse pragmaatiliselt, oleme endale aru andnud, et meie maa on praegu majanduskriisijärgses seisus ning peame oleme vastutustundlikud, võtma rahalist olukorda sellisena nagu see on. Nagu kõik teisedki meie maal. Praegu oleme planeerinud täpselt nii palju üritusi, kui oleme kindlad, et need saavad rahaliselt kaetud.

Muidugi teame, et paljudes endistes kultuuripealinnades on juhtunud, et varasemad kokkulepped muutusid kehtetuks, kuid me tõepoolest tahame selliseid olukordi vältida.

Kui suurt turistivoolu ootate?

Väga suurt. Tegelikult on kõige rahvarohkem üritus tulekul 2014. aasta juulis, kui toimuvad kaheksandad maailma laulukooride võistlused (ingl 8th World Choir Games – toim), mida võrreldakse kooride olümpiamängudega ja mida korraldatakse iga kahe aasta tagant eri maailmajagudes. Olen veendunud, et eestlasedki on sellel üritusel osalemisest vägagi huvitatud. Kokku ootame siia ligikaudu 20 000 osalejat 90 riigist üle kogu maailma – Aafrikast, Aasiast, Euroopast ja mujalt.

14 || Puhkus lätis

postimees, 30. aprill 2013

Aerodiumil saab lennata.

Päriselt!

Aerodium on vertikaalne suruõhu- ehk tuuletunneli atraktsioon Siguldas, mida kuuldavasti isegi julgemad pensionärid omal nahal katsetavad. Et kas või kordki elus... lennata!

Linnuna Aerodiumil lennata ei saa, küll on aga võimalik end lasta õhuvoolul kanda. Ja tegelikult kasutavad sellist lendamisvõimalust ka linnud.

Asi on päris lihtne. Tuuletunneli tekitab spetsiaalne masinavärk, kus vertikaalselt suunatud tuul puhub kiirusega 195 kilomeetrit tunnis. Loomulikult on selline tuul, et mitte öelda orkaan, võimeline inimkeha õhku tõstma, ja seda see teebki. Lisaks lõbule, mida igaüks kahtlemata kogeb, täheldatakse lendamise juures ka muid igati positiivseid efekte. Nii näiteks on päris kindel, et maandatud saab stress, inimene õpib lennu ajal kasutama erinevaid lihasgruppe ning liigutuste täpsust. Lõpuks tekibki tunne, et oled kas ise tuule taltsutanud või lasknud end tuulel taltsu-

tada, ja mis eriti oluline – varasem kogemus pole täisväärtuslikuks akrobaadiks saamisel vajalik.

Lennata saab Aerodiumil iga päev kella 12–19 ning lühim aeg lendamiseks on 2 minutit.

Selle eest küsitakse argipäevadel 17 ja puhkepäevadel 20 latti.

Läki lendama! Pildil tuuletaltsutajad Siguldas.

FotoD: Sigulda turismiarenduskeskus

Suvel Riiga sattudes tasub päevaplaani sobitada ka paadisõit Riia südalinna kanalil ning linna läbival Daugaval.

Mööda Riia kanaleid

K Paadisõit südalinna kanaleil meenutab unenäolikku idülli.

Riia panoraam otse vee piirilt.

Fotod: Peeter Langovits

Teekond kulgeb tihti ka sildade alt läbi.

analituur sobib suurepäraselt päevase reisi plaani pärast Vabadussambaga tutvumist ja kaunisse vanalinna sukeldumist. Vabadussamba juurest vanalinna poole minnes enne populaarseks kohtumispaigaks muutunud Laima kella paremale pöörates, satute Bastejkalnsi ehk eesti keeli Bastionimäe parki. Siin ongi kanalireisi lähtepunkt.

Heakorrastatud kanalite kaldad on saanud populaarseks lõõgastumise paigaks kõigile, ning kai ääres ootavad firma KMK lõbusõitude jaoks spetsiaalselt ehitatud kolm jõepaati, millega nii vihmase kui päikeselise ilmaga tuuritada sobib.

Kolmteist inimest mahutavas veesõidukis on võimalus valida tuulevarjulise mugavate istmetega salongiruumi või avatud ahtriosa vahel. Abivalmis ja viisakas paadijuht on reisil ka giidi eest, ta jagab teekonna

kohta ingliskeelseid voldikuid ning vajadusel ka pleede. Kui pole reise ette tellitud, väljuvad paadid kella üheksast hommikul kella üheteistkümneni õhtul kolmel korral tunnis. Sageli tellitakse reise ette või tullakse seltskonnaga mõnusale lõbureisile, et koos šampanjat nautida või öist Riiat avastada. Kanaliring on taskukohane lõbustus, esmaspäeviti on see odavam, nädalalõpul veidi kallim, ja alla kolmeaastased saavad sõita täiesti priilt.

Siit ka soe soovitus – võta aeg maha, tunne rõõmu aeglasest veel liuglemisest ning sul on ohtralt aega ümbrusega tutvumiseks. Tunnine tiir ümber vanalinna ehk Vecrīga tutvustab Riiat harjumatust vaatenurgast ja pakub elamuse iga ilmaga.

Täpsemalt teavet küsi linna arvukatest turismiinfopunktidest!

Läti teemalehe valmimist toetasid:

logo: Riga ZOO

Tuju teeb heaks seegi, et paljud möödujad paadisõitjatele lehvitavad või näppu viskavad.

Naudi luksuslikku nädalavahetust auhinnatud spaas ESPA Riga ESPA Rīga on Riia südalinnas kuuel korrusel paiknev eksklusiivne viietärnispaa, kus on luksuslik sisekujundus ning pakutakse originaalseid vee- ja saunaelamusi. Spaas on 18 meetri pikkune ujula, privaatsed alad lõõgastumiseks, jõusaal, maniküüri- ja pediküüristuudiod, spaaprotseduuride ruumid ning kohvik Spa Café. Kliendid saavad nautida rikkalikku valikut uudseid ja tõhusaid ESPA protseduure, milles kasutatakse ainult looduslikke nahahooldustooteid. Enne protseduure saate lõõgastuda kuuendal korrusel Thermal Suite’is, kus on saunad, leiliruumid ja vabaõhubassein Vitality. ESPA Rīga on parim koht keha ja vaimu noorendamiseks ning stressi ja pingete maandamiseks.

ESPA Riga külgneb silmapaistva hotelliga Radisson Blu Hotel Latvija.

Lõõgastumine aktiivse puhkuse tsoonis asuvas elujõubasseinis.

Aadress: Baznīcas Street 4a, Riga Telefon: +371 6771 5222 Koduleht: www.espariga.com

ESPA Rīga pakub 21 elegantset ja moodsat spaaprotseduuride ruumi, nende hulgas kaht kaheinimeseruumi.

ESPA protseduurides on ühendatud standardsed spaaprotseduurid ning parimad iidsed ja tänapäevased ravi- ja lõõgastusvõtted.

Aktiivse puhkuse tsoonis asuv 18 m ujula.

Katuse-vabaõhubassein Vitality.

Unikaalset kogemust andvad dušid aktiivse puhkuse tsoonis.

Tulest ja veest inspireeritud sisekujundusse kuulub Eva Menzi disainitud klaasbalustraadiga keerdtrepp.

Pärast protseduure on külalised oodatud puhkama lõõgastusruumi, kus serveeritakse kuivatatud puuvilju ja kvaliteetset taimeteed.