Mulberry tablettide koostises olevad ained hoiavad normikohast süsivesikute ainevahetust ja glükoosi kontsentratsiooni veres

PÕNTS ENESETUNDELE. Pidev väsimus ja kehv tuju võivad olla märgid C-vitamiini vaegusest. C-vitamiin – abiline haiguste vastu võitlemisel

C-vitamiin on eriti vajalik immuunsüsteemi tugevdamisel ja haiguste vastases võitluses. C-vitamii ni puudus suurendab organismi vastuvõtlikkust viirustele.

Uuringud on näidanud, et C-vitamiini puudus suurendab gripiviirustesse haigestumise riski – kui aga veidi organismi C-vitamiini varusid täiendada, on vastupanuvõime märksa parem. Nimelt aitab C-vitamiin organismi immuunsüsteemi tugevdada ja on efektiivne paljude haigus tega võitlemisel.

Hiina Wuhani ülikooli Zhongnani haiglas viiakse läbi kliinilist uuringut, mille käigus koroonaviiruse ja raskete hingamisteede tüsistustega patsiente ravitakse C-vitamiiniga. Patsientidele manustatakse veeni kaudu suur kogus C-vitamiini, sest nii jõuab võimas antioksüdant otse VITAMIINID

vereringesse ja selle imendumiskiirus on suurem kui suukaudsel toidulisandi võtmisel.

C-vitamiinil on veel mitu tähtsat ülesannet. See aitab kaasa raua imendumisele, sa muti on sel osa luude, hammaste, veresoonte, südame ja kogu organismi tervises. C-vitamiinil on kaalukas roll kollageeni ja elastiini tootmisel nahas – tänu sellele on nahk elastsem ning rohkem toonuses. Lisaks aitab C-vitamiin leevendada kevadväsimust ja võidelda stressi vastu. Kust C-vitamiini saada? Kahjuks ei suuda organism ise C-vitamiini toota. Seepärast tuleb see omandada toidust. Head C-vitamiini allikad on puu- ja köögiviljad, kibuvitsa- ja astelpajumarjad, vaarikad, arooniad, mustad ja punased sõstrad, paprika, tsitruselised, kapsas, brokoli, spinat, kaalikas ja tomat.

Iga päev puu- ja köögivilju tarbides võib inimene toidust vajaliku C-vitamiini päevase koguse kätte saada, aga tasa kaalustamata toidu korral on soovitatav C-vitamiini võtta toidulisandina. Võrreldes teistega vajavad päevas suuremaid

Head C-vitamiini allikad on puu- ja köögiviljad, kibuvitsa- ja astelpajumarjad, vaarikad, arooniad, mustad ja punased sõstrad, paprika, tsitruselised, kapsas, brokoli, spinat, kaalikas ja tomat. Fot o: Shutt erst ock

koguseid rasedad ja imetavad emad, samuti soodustavad Cvitamiini puuduse tekkimist alkoholism, anoreksia ja muud söömishäired, suitsetamine ja neeruasendusravi.

Kui C-vitamiini vajadus on hetkel suurem, on mõistlik jagada päevane doos päeva peale võrdseteks annusteks ning võtta korraga 100–250 mg või kasutada prolongeeritud vabanemisega preparaate, sest organism ei suuda suurtes kogustes C-vitamiini korraga omastada. C-vitamiini tuleks tarvitada paar kuud järjest. Seda on parem võtta hommikul või lõuna ajal. Maksimaalne C-vitamiini annus haigusperioodil on 1000 mg ning mitte pikemalt kui kümme päeva järjest. Millisel kujul C-vitamiini eelistada? Apteegis on saada erinevaid Cvitamiini preparaate, nende põhikoostisaine on kas looduslik või sünteetiliselt toodetud askorbiinhape, kuid organismile ei ole vahet, kas preparaat sisaldab looduslikku või sünteetilist toimeainet. Loodusliku askorbiinhapet leiab näiteks acerola-kirsist, kibuvitsast ja astelpajust. Samas tasub meeles pidada, et kui askorbiinhapet võtta suurtes kogustes, siis võib see ärritada kõhtu või tekitada nahalöövet.

Kuidas C-vitamiini vaegust ära tunda?

Hea alternatiiv inimestele, kelle soolestikku askorbiinhape ärritab, on liposoomne Cvitamiin, mida kiidetakse eriti hea imendumisvõime poolest. Liposoomse C-vitamiini molekulid on kapseldatud nanosuurustesse vitamiini kaitsvatesse liposoomidesse, mis aitavad vitamiinil minna mööda seedetrakti ja kaitsevad vitamiini hävimise eest. Vitamiinipakikese sisu tuleb pigistada otse suhu või soovi korral manustada vee või mahlaga. Sellist liposoomset vitamiini tuleb manustada tühja kõhuga, vähemalt 15 mi nutit enne söögikorda ja soovituslikult üks pakk üks kord päevas.

Kuigi vitamiinipuuduse väljakujunemine võtab üldiselt aega mitu kuud, annavad sellest aimu mitu muutust välimuses ja enesetundes. • Kare nahk. C-vitamiin on vajalik kollageeni tootmiseks, mis omakorda vastutab naha ja sidekudede tervise eest. • Pidev väsimus ja kehv tuju. C-vitamiini nappuse puhul on need põhilised sümptomid, mis võivad ilmneda veel enne, kui defitsiit välja kujuneb. • Madal immuunsus. C-vitamiin aitab rakkudes infektsioone tõrjuda ning haigusetekitajaid hävitada. Haiguste vältimiseks tuleb C-vitamiini saada toidust või juurde manustada regulaarselt, mitte hakata end haigena tundes suurtes kogustes vitamiine sisse sööma, sest viimasel juhul ei pruugi sellest enam abi olla. • Kerge sinikate teke. Kui sinikad tekivad isegi kergema müksu peale, võib see olla märk C-vitamiini vaegusest, kuna vähene kollageeni tootmine on veresooned nõrgaks teinud. Sinikad võivad olla tavapärasest suuremad ja tumelillad. • Veritsevad igemed. Punased, paistes ja veritsevad igemed võivad märku anda C-vitamiini

vaegusest. Vitamiinipuudusega võivad igemed isegi lillakaks muutuda. • Aeglaselt paranevad haavad. Vitamiininappus aeglustab haavade paranemist ning uuringud on leidnud, et näiteks krooniliste jalahaavanditega inimestel on sageli C-vitamiini nappus. Raskematel juhtudel võivad vanad haavad uuesti avaneda ja suurendada infektsioonide tekkeriski. • Nõrgad luud. Luude tugevuses mängivad kriitilist rolli mitmed vitamiinid, sealhulgas C-vitamiin. Eriti võib C-vitamiini puudus mõjutada väikelapsi, kelle luud on veel arenemisjärgus. • Rauavaegusaneemia. C-vitamiini nappus võib süüdi olla rauavaegusaneemia tekkes. Aneemiale on iseloomulikud veel kahvatu jume, väsimus, kuiv nahk ja juuksed, külmad jäsemed. Kui aneemia on juba diagnoositud ning seisund ei parane, võiks kontrollida ka C-vitamiini näitajaid. • Seletamatu kaalutõus. C-vitamiin võib olla abiks ülekaalu ennetamisel, sest see reguleerib rasva vabanemist rasvarakkudest, vähendab stressihormoone ning pärsib põletikulisust.

AllikaS: Jaa nika Treima nn

VAENLANE IHU LIGI. Rasvumine tõstab oluliselt erinevate haiguste, sealhulgas vähi tekkimise riski. Bakterid – kas uus võimalus rasvumisega võitlemiseks?

Tiiu Lie bert toitumisteadlane, TTÜ emeriitdotsent

SOOLESTIK

Üldiselt on teada, et liiga suur toiduenergia ja vähene kehaline koormus põhjustavad rasvumist. Kuidas mõjutab rasvumist aga seedetrakti mikroobiliigikus ja hilisõhtune söömine?

Rasvumisse peaksime suhtuma palju tõsisemalt, sest rasvumine on paljude haiguste, sealhulgas südame-veresoon konnahaiguste, II tüüpi diabeedi, osteoartriidi ja mõningate vähiliikide riskifaktor.

Vaatamata sellele, et on välja pakutud toiduaineid, mis põletavad rasva, toidulisandeid, mis kiirendavad ainevahetust või peletavad näljatunde, ja arvukalt lahjumisdieete, suureneb rasvunute arv. Aga teadlased uurivad uusi võimalusi rasvumise vähendamiseks. Seedekanali mikrofloora võib mõjutada rasvumist Viimasel aastakümnel on uuritud seedekanali mikrofloora mõju rasvumisele. Meie keha sisaldab triljoneid mikroobe, millest suurem osa asub seedetraktis. Bakterid elavad kõrgelt organiseeritud mikromaailmas, kus mõni liik domineerib ja kontrollib teisi. Neil on väga oluline roll kehas ja on tähtis, et me hoolitseksime nende eest. Soolestikus on sadu eri liike baktereid. Kasulikud bakterid on bifidobakterid, piimhappebakterid, propioonbakterid jt. Mõned teised, näiteks stafülokokid ja streptokokid, võivad põhjustada haigusi, kuid «head» võitlevad infektsiooniga. Bakterid mõjutavad immuunsüsteemi ja toodavad mõningaid vitamiine.

«Soolebakteritel on oluline roll põletiku tekitamisel või sellest hoidumisel.»

Toitumisteadlane Tiiu Liebert

Seedetrakti mikroobid võivad mõjutada inimese kehakaalu mitmel viisil. Paljud hüdrolüüsivad kiudaineid, mistõttu tekivad lühiahelalised rasvhapped, mis võivad vähendada isu ja seega kaal langeb. Meie keha toodab ka teatud hormoone, näiteks ghreliini ja leptiini, mis mõjutavad nälja- ja täiskõhutunde tekkimist. Mõni uurimus on tõestanud, et erinevad bakterid võivad mõjutada, kui palju neid hormoone toodetakse. Seedetrakti mikrofloora võib mõjutada toitainete imendumist ja seda, kuidas keha talletab energiat.

Ühes uuringus vaadeldi 77 paari kaksikuid, kellest üks oli normaalse kehakaaluga ja teine rasvunud. Viimased sõid kiudaineid tunduvalt vähem. Leiti, et rasvunutel oli tunduvalt vähem eri bakterite liike. Järeldati, et seedetrakti bakterite liigikus mõjutab kehakaalu. Teises huvitavas katses võtsid teadlased bakterid identsete kaksikute väljaheitest, kellest üks oli rasvunud ja teine normaalse kehakaaluga, ning viisid need bakterid hiirte seedetrakti. Rasvunud kaksiku bakterid panid hiired rasvuma, teisel mitte. Kokkuvõtteks peab tõdema, et kuigi soolestiku mikroobide toimemehhanism rasvumisele ei ole veel selge, on seedetrakti mikroobiliigikus oluline.

Seedetrakti bakterid ja põletik Soolebakteritel on oluline roll põletiku tekitamisel või sellest hoidumisel. Taanis teostatud ligi 300 inimesega tehtud uuring leidis, et ülekaalulistel oli soolebakterite mitmekesisus madalam ja põletikku iseloomustava C-reaktiivse valgu sisaldus veres kõrgem.

Mõni bakterite liik toodab põletikke esile kutsuvaid lipopolüsahhariide (LPS). Katseloomadega läbi viidud katsed on näidanud, et kui neile anda LPSi, tõusis nende kehakaal. Samal ajal leidub baktereid, näiteks bifidobakterid, mis vähendavad põletikke.

Ühendkuningriigis avaldati 2008. aastal uuring, mille kohaselt kehakaalu tõus oli seotud kroonilise põletikuga. Teadlased jälgisid inimesi üheksa aasta jooksul, määrates nende kehakaalu tõusu ja põletikku iseloomustava C-reaktiivse valgu taset veres. Nad leidsid, et kehakaalu tõus oli seotud suurema C-reaktiivse valgu tasemega. Teises 250 inimest hõlmavas uuringus selgus, et kui kehakaal vähenes vastava dieedi tagajärjel, vähenesid ka põletikulised näitajad. Ajakirjas Metabolism Open avaldati eelmisel aastal artikkel, milles järeldati, et põletik on pigem rasvumise tagajärg kui seda soodustav tegur. See, missugune on soolebakterite täpne roll põletikulistes protsessides ja kas põletik põhjustab rasvumist või vastupidi, vajab edaspidiseid uuringuid. Õhtune söömine ja rasvumine James Brown, USA rasvumise ekspert, leidis, et meie organism kasutab energiat päeval palju efektiivsemalt kui hilisõhtul või öösel. Seda kinnitab suur USA uuring, kus osales 50 tuhat inimest. Nimelt leiti, et kui inimesed sõid oma põhitoidukorra varem päeval, oli neil väiksem kehamassiindeks. Doktor Howard M. Shapiro, New Yorgi meditsiinibüroo asutaja ja direktori andmetel on ainevahetus öösel 10–15 protsenti ja sügavamate unetsüklite ajal isegi 35 protsenti aeglasem.

Viimase kümne aasta jooksul on brittide kõige suurem

Organism kasutab energiat päeval palju efektiivsemalt kui hilisõhtul või öösel. Suures uuringus ilmnes, et kui inimesed sõid põhitoidukorra päeval, oli neil ka väiksem kehamassiindeks.

söögiaeg nihkunud poole kuuest õhtul kaheksale. Arvatakse, et see on üks brittide rasvumise põhjusi. Samas tuleb tõdeda, et mõni toitumisekspert soovitab süüa just enne magamaminekut, mis pidi tagama hea une või isegi kaalulanguse. Kummalisel kombel on toodud põhjuseks, et see võib ohjeldada öist söömist ja seetõttu tagada kaalulanguse. Eelmise aasta sügisel avaldas BBC dokumentaalfilmi «The Truth About Obesity» («Tõde rasvumisest»), kus vaadeldi, kuidas õhtune söömine mõjutab rasvumist. Huvitavas katses anti katsealusele süüa sama toitu ainult kaks korda päevas. See oli tüüpiline inglise hommikusöök, mis koosnes praetud peekonist, kahest praetud vorstist, kahest praemunast, kahest tomatist, seentest ja ubadest kastmes. Vahemärkusena peab ütlema, et selline hommikusöök on äärmiselt ebatervislik, kuna hommikusöögi energiasisaldus on umbes 1000 kcal, millest ligi kaks kolmandikku andsid rasvad. Liiga palju sisaldas see soola, kolesterooli ja küllastunud rasva, kuid kiudaineid väga vähe. Brittide ja iirlaste seas on selline hommikusöök nii populaarne, et mõningate variatsioonidega pakutakse paljudes toitlustuskohtades seda kogu päeva jooksul. Ebatervislik toit suurendab kehakaalu ja nii on Ühendkuningriigis rasvunuid 27,8 protsenti, millega asub riik rasvunud maade edetabelis 36. kohal.

Katsealusele anti esimene selline hommikusöök kell 8.30 hommikul ja teine kell 9.30 õhtul. Seejärel määrati vere suhkru- ja rasvasisaldus. Selgus, et hommikul langes katsealuse veresuhkrusisaldus söömiseel

Rasvumine tõstab oluliselt erinevate haiguste, sealhulgas vähi tekkimise riski. Bakterid – kas uus võimalus rasvumisega võitlemiseks?

Organism kasutab energiat päeval palju efektiivsemalt kui hilisõhtul või öösel. Suures uuringus ilmnes, et kui inimesed sõid põhitoidukorra päeval, oli neil Fot o: Shutt erst ock

sele tasemele tunni möödudes, õhtul aga 2,5 tunni möödudes, kusjuures veresuhkru sisaldus tõusis õhtul ligi kaks korda kõrgemale. Sarnane oli olukord rasvaga. Seetõttu tehti järeldus, et organism ei kasuta suhkrut ja rasva õhtul efektiivselt ja ladestab neid pigem rasvana. Üldine soovitus on süüa vähemalt kolm tundi enne magamaminekut. Parimad toidud seedetrakti mikroobidele Kiudained soodustavad kasulike soolebakterite kasvu. Täiskasvanud inimeste kiudainete hulk päevas peaks olema naistel vähemalt 25 ja meestel 35 grammi. Täisteratooted sisaldavad rikkalikult kiudaineid, kuid vett imades paisuvad kiudai ned seedetraktis, suurendades toidumassi mahtu ja nii ka täiskõhutunnet. Puu- ja köögivili ning marjad sisaldavad samuti palju kiudaineid. Eelistada tuleks Eesti päritoluga vilju, mis sisaldavad vähem taimekaitsevahendeid. Pähklid ja seemned sisaldavad lisaks kiudainetele kasulikku rasva. Polüfenoolide rikkad toiduained, nagu tume šokolaad, kohv ja roheline tee stimuleerivad kasulike ja pidurdavad kahjulike bakterite kasvu. Toidusedel võiks sisaldada piisavalt ka fermenteeritud toiduaineid – jogurtit, hapupiima, kefiiri ja hapukapsast, milles on rikkalikult kasulikke baktereid. Seevastu rohke liha, suhkru ja tahke rasva söömine vähendab soolestiku mikroobiliigikust.

Kui sööme, katame toidulaua ka oma sõpradele soolestikus. Kui hoolitseme hästi nende eest, vastavad nad meile samaga.

Meie keha sisaldab triljoneid mikroobe, millest suurem osa asub seedetraktis.

Rasvumine on üleilmne probleem.

Fot o: Shutt erst ock

VOODIST VÄLJA! Tihti hoidutakse kroonilise valu korral liikumisest, kuid see tähendab, et ajapikku põhjustavad järjest rohkemad tegevused inimesele valu. Liikumine pakub haigele leevendust

Lilian Laane pere lilian.laanepere@ postimeesgrupp.ee

Füüsiline aktiivsus võib aidata leeven dada kroonilist valu, parandada liikuvust ja energiataset ning paremini krooniliste haiguste sümptomitega toime tulla. Füsioterapeut Reio Vilipuu räägib, miks ning kuidas peaks krooniliste haiguste korral regulaarselt trenni tegema. Terviseekspertide sõnul on regulaarne füüsiline aktiivsus tõhus viis vähendada krooniliste haiguste ja probleemide riski, kuid treenimisest on kasu ka olemasolevate probleemide korral. Elu ei tohi haiguse tõttu seisma jääda Kroonilisi haigusi põdevad inimesed peavad samuti tervise eest hoolt kandma ning tervislike eluviiside põhimõtteid KROONILISED HAIGUSED

järgima. Liikumine on elu alus ning passiivsus või haiguse tõttu füüsilise aktiivsuse järsk vähendamine viivad kiire allakäiguni, millest on raskem taastuda, tõdeb Vilipuu. «Igasuguse liikumise ja treenimise lõpetamine toob kaasa lihasjõu ja vastupidavuse languse, liigeseliikuvuse vähenemise ja tasakaalu halvenemise. Suureneb vigastuste risk, väheneb hapnikuvarustus organismis ja elutähtsates organites, halvenevad seedimine ja ainevahetus ning võivad tekkida põletikud, valu, väsimustunne, unehäired ja üksildus,» nendib füsioterapeut. Kõik see mõjutab negatiivselt inimese elukvaliteeti ning vähendab motivatsiooni, kuid lisaks füüsilistele probleemidele võivad väsimuse, unehäirete ja üksilduse tõttu tekkida krooniline stress või vaimse tervise probleemid.

Regulaarne treenimine kaitseb inimese vaimset ja füüsilist tervist. Rühmatreeningud või treenimine koos pere või sõpradega on sotsiaalne tegevus, mis suurendab endorfiinide kogust organismis ning parandab mee

leolu ja maandab stressi. Erinevates elukvaliteediuuringutes osalenud regulaarselt treenivad patsiendid on hinnanud elu kvaliteedi erinevaid aspekte märksa kõrgemalt kui passiivsemad patsiendid. Kõige raskem on esimene samm Suurim takistus kroonilise haiguse või valuga treenimisel on alustamine ehk esimene samm. Tervisehädast hoolimata trenniminek nõuab tohutut pingutust ja motivatsiooni, kuid juba esimese paari korra järel tekkiv hea enesetunne võib olla piisav, et jääda regulaarselt treenima. Raskem võib olla, kui inimene on mure ja probleemiga üksi ning kipub käega lööma, kuid ka siis saab toetada ja aidata. «Minule on kõige südamelähedasem patsientide rühm vähihaiged, näiteks rinnavähi ravi läbivad naised, kellel tuleb lisaks ravi kõrvaltoimetele toime tulla pidurdavate sundmõtete, hirmude ja endas kahtlemisega. See võib olla tohutult raske ning nad vajavad palju vaimset tuge, motiveerimist ja

julgustamist. Samas saavad nad regulaarsest treenimisest suurt abi – operatsiooni, keemiaravi, kiiritusravi ja hormoonravi kõrvaltoimed vähenevad ning vähenevad ka valu ja tursed,» räägib Vilipuu. Trenni toimel paranevad enesetunne ja meeleolu ning eneseületus on samuti lihtsam, kui treenida rühmas või teiste sarnases olukorras olevate inimestega. «Iga patsiendiga tuleb kaasa mõelda, seada eesmärgid ning teda nende saavutamisel igati toetada. Hea näide on üks mu Soomes elav rinnavähipatsient, kes harrastab CrossFiti trenni (mitmekülgne ja suurt pingutust nõudev vastupidavustreening). Minu töö on aidata tal saavutada erinevaid seatud eesmärke – näiteks tegelesime kolm kuud intensiivselt armiteraapiaga, mille eesmärk on parandada armide tõttu vä henenud kudede liikuvust. Nii õnnestus meil taastada õlaliikuvus ja parandada abaluu stabilisatsiooni. Tänu sellele on ta saavutanud raskuste kiuste oma eesmärgi teha taas kümme lõuatõmmet.» Treening on osa ravist See, kuidas erinevate krooniliste hädadega treenida, on keeruline küsimus. Kehale on oluline saada vaheldusrikast, motiveerivat, pingutust nõudvat, ent mitte liigselt koorma-

Kopsuhaiguste puhul on ka oluline säilitada rindkere liikuvus, sest jäigastunud ja lühenevad roietevahelised lihased mõjutavad hingamise tõhusust.

Fot o: Shutt erst ock

Inimesed on loodud liikuma ning igasugused takistused pidurdavad meid ainult ajutiselt.

vat treeningut. «Olulist rolli mängib ka see, millise kroo nilise haigusega on tegemist. Näiteks on võimalik parandada kopsuhaiguste puhul respiratoorset võimekust hingamislihaste treenimise ja spetsiaalsete harjutustega, mis õpetavad inimesele, kuidas hingata diafragma abil võimalikult sügavalt või köhides sekreeti end väsitamata väljutada,» märgib füsioterapeut. Kopsuhaiguste puhul on ka oluline säilitada rindkere liikuvus, sest jäigastunud ja lühenevad roietevahelised lihased mõjutavad hingamise tõhusust. Samuti vähenevad Vilipuu sõnul sageli alajäsemete suuremate lihaste vastupidavus ja jõud, mille tõttu vähenevad inimese tasakaaluvõime. Eriti musta stsenaariumi järgi võib kukkumise tagajärjel tekkinud luumurru või muu vigastuse järel pikk voodis veedetud aeg tuua kaasa tüsistusena kopsu põletiku. Valust vabaks «Valu on keeruline teema, sest selle ulatust ja tugevust on raske hinnata – valu on subjektiivne ning mõjutab tugevalt inimese igapäevaelu. Valu eesmärk on üldiselt inimest õpetada, ohu eest kaitsta ja aidata ellu jääda, kuid sageli pöördub valu inimese vastu

ning muutub igapäevaseks kaaslaseks, mille tõttu tekivad emotsionaalne väsimus, sundmõtted ja kurnatus,» tõdeb Vilipuu.

Et valu on individuaalne ning valu põhjused ja keha reaktsioonid ärritajatele on erinevad, siis kõigile üheselt toimivat lahendust ei eksis teeri. Teatud mõõtme lisab valule psühholoogiline seisund ja see, millistes värvides näeb patsient maailma. «See, mis tõepoolest kõiki aitab, on valu tõttu tekkinud ärevuse vähen damine hingamisteraapia abil, valu põhjustajatega tegelemine ning igapäevane liikumine. Igasugune füüsiline aktiivsus parandab verevarustust organites ja rakkudes, lümfiringlust ja ainevahetust, mille tulemusel väheneb ka valu,» kinnitab ekspert. See, millist sorti trenni teha, sõltub valu põhjustest – näiteks fibromüalgia (krooniline valu ja väsimus lihaskudedes) patsiendid saavad abi soojas keskkonnas või vees treenimisest. Neile sobivad hästi trenn basseinis, spinning või kuum jooga, mille puhul tehakse harjutusi 25–45-kraadises ruumis. See ühes psühhoteraapiaga aitab patsientidel valuga pare mini toime tulla ning parandab nende elukvaliteeti märkimisväärselt.

Kõige levinum probleem, millega füsioterapeudi poole pöördutakse, ongi krooniline valu, mis vähendab inimese elukvaliteeti. Vastuvõtule tuleb näiteks palju rinnavähipatsiente kogu Eestist. «Tavaliselt on olukord selline, et inimene on valu tõttu lõpetanud füüsilise pingutuse ja kõik tegevused, mis valu esile kutsuvad, kuid see tähendab, et ajapikku põhjustavad järjest rohkemad tegevused inimesele valu. Nii võib inimese füüsiline võimekus olla lõpuks väga piiratud. Selle vastu tarbitakse järjest rohkem või tugevamaid valuvaigisteid, kuni need enam ei toimi. Sel juhul tuleb hakata kehale tasapisi füüsilist aktiivsust meelde tu

letama ning sellega kaasnevad helgem meeleolu, elukvaliteedi paranemine ning valuvaba elu,» ütleb Vilipuu. «Inimesed on loodud liikuma ning igasugused takistused pidurdavad meid ainult ajutiselt. Valu ja haiguste tõttu ei pea elu seisma jääma – liikumine on elu ning elama peab iga päev.»

TÄPPISTEADUS KEHAS. Tasakaalu hoidmine on ülikeeruline – pearinglus ja tasakaalu kadumine vanas eas on loomulik. Tasakaalu fenomen: ime, et me üldse püsti püsime

Katrin Gross -Paju Astra Kliiniku neuroloog ja LTKH neuroloogiakeskuse juhataja

Kretel Allvee LTKH neuroloogia arst-resident

Pole ime, et vanas eas kipub tasakaal kaduma – selle hoidmise nimel pingutab suur osa meie organismist ning kui kas või ühes kohas tekib tõrge, hakkab meie tasakaal halvenema. Terveks ravida seda ei saa, küll aga saab iga inimene oma elu sellega kohandada. Tasakaaluhäireid kirjeldavad inimesed väga erinevalt: probleemiks võib olla pearinglus; tasakaalu kadumine; tunne, nagu tuba käiks ringi (vertii go); minestamiseelne tunne; purjustunne; hõljumistunne; tunne, nagu käiksid «patjadel või õhus»; aga ka nägemishäire – Tasakaal

«vilkumine silmade ees», kohati udune või ebaselge nägemine. Vahel kurdavad inimesed, et «pea on halb».

Probleemid võivad esineda nii lamades, istudes kui seistes. Selleks, et tagada normaalne tasakaal, peavad töötama laitmatult ja väga hästi koordineerituna väga mitmed keha süsteemid: lihased, luud, liigesed, peaaju tasakaalukeskus, närvid (jalgade närvid ning tasakaaluja kuulmisnärv), aga ka nägemine, sisekõrva tasakaalukeskus (nn vestibulaarsüsteem), veresooned (vererõhukontroll).

Et tegemist on väga erinevate süsteemidega, mille omavaheline koostöö peab olema suurepärane, võivad probleemid tekkida nii sel juhul, kui on häiritud ühe olulise süsteemi töö, kui ka siis, kui on probleemne erinevate süsteemide omavaheline koordinatsioon.

Probleemid võivad esineda nii lamades, istudes kui seistes. Pearinglus võib olla kas väga lühiajaline ja suhteliselt kerge, n-ö pilt nagu korra hüppab. Pearinglusega võivad esineda ka väga rasked atakid, kus «terve tuba pöörleb» ja pearinglusega kaasnevad iiveldus ja oksendamine, mis võivad kesta tunde ja päevi.

Väga tavaline on see, et pal jud sümptomid – pearinglus, tasakaalu kadumine ja lihtsalt tunne, et «pea on halb» – esinevad korraga. Kord segab rohkem üks, kord teine sümptom.

Sageli kaasneb eelnevatele sümptomitele ka heli peas ehk tinnitus, mida inimesed kirjeldavad kui suminat, tuksumist, vilet jms. Ära häbene pöörduda arsti poole Esmakordselt tekkinud pearinglus ja tasakaaluhäired vajavad kindlasti arsti poole pöördumist. Kindlasti tuleks kutsuda kiirabi, kui on tegemist äkki tekkinud tugeva pearinglusega («kogu maailm keerutab», vertiigo) või äkki tekkinud tugevate tasakaaluhäiretega («purjus tunne»).

Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata ka järjest süvenevatele tasakaaluhäiretele, mis samuti vajavad kiiret perearsti konsultatsiooni.

Ilma lisauuringuteta on sageli võimatu öelda, kus täpselt on kahjustus tekkinud – kas probleem on seotud sisekõrva tasakaaluorganiga (vestibulopaatia) või on tekkinud kahjustus peaaju tasakaalukeskuses. Peaaju tasakaalukeskuse kahjustuse põhjuseks võib olla terve rida haigusi. Äkki tekkinud pearingluse ja/või tasakaaluhäirete ja näiteks samas tekkinud kõnehäire põhjuseks võib olla insult, mis vajab väga kiiret kiirabi kutsumist ja haiglasse jõudmist. Tähelepanu tuleks kindlasti pöörata ka süvenevatele või perioodilistele tasakaaluhäiretele, mille põhjuseks võivad olla erinevad närvihaigused, sealhulgas sclerosis multiplex. Siinkohal tahaks kõikidele taas meenutada, et peaaju tasakaalukeskuse krooniline kahjustus põhjustab tasakaaluhäireid, mida pole võimalik eristada alkoholijoobes oleva inimese tasakaalutusest. Seega – iga mees

või naine, kel on tasakaaluhäi red, pole kaugeltki purjus. Sageli on tegemist raske neuroloogilise haigusega inimesega, kes on oma olukorda trotsides kodust välja tulnud.

Ka teatud migreeni alaliiki de korral võib migreeni niinimetatud aura üheks sümptomiks olla pearinglus, millele järgneb kergem või tugevam peavalu.

Kestvad tasakaaluhäired ei ole insuldi eelsümptom ning seda ei põhjusta kroonilised peaaju vereringehäired või peaaju «kärbumine» ehk peaajuatroofia. Sisekõrv – suurim tasakaaluprobleemide põhjustaja Hoolimata sellest, et omavahel koostööd tegevate süsteemide arv on väga suur, on ligi 85 protsenti probleemidest siiski seotud sisekõrva tasakaalukeskuse probleemidega (vestibulopaatiad).

Tavaline hetkelise pearingluse põhjus, mis tekib pea liigutamisel, näiteks üles vaatamisel või voodis pööramisel, on healoomuline asendivertiigo, mille põhjuseks on nn kõrvaliiva

(väikeste kaltsiumkristallide) liikumine sisekõrva poolring kanalites. Teise, harvaesineva ja raskema sündroomi korral kaasneb pearinglusele samal ajal ka kuulmislangus.

Harva on tegemist kuulmisja tasakaalunärvi kahjustusega, mille põhjuseks võib olla närvipõletik või väga harva kasvaja. Veidi sagedamini esineb tasakaalunärvi põletikku, mis põhjustab väga tugevat pearinglust koos iiveldamise ja oksendamisega. Harva kaasneb kõrva piirkonnas villiline lööve, siis on pearinguse põhjuseks kõrvapiirkonna vöötohatis. Muudel juhtudel jääb konkreetse viiruse iseloom selgusetuks ja eriravi ei vaja.

Kuna sisekõrva tasakaaluorgan on üsna tundlik traumale, siis võib pearinglust põhjustada ka kergem peapõrutus.

Peaaegu kõik on tundunud «merehaigust» merel, autos sageli tagaistmel, ka lennukites. Merehaigus on veidi tavalisem inimestel, kellel on kaasuvana migreen.

Sageli kaasneb paljude eelnimetatud sümptomitega ka nn

Sageli on tasakaaluhäirete põhjus sisekõrvas, selgitavad Lääne-Tallinna keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja Katrin Gross-Paju ja neuroloogia resident Kretel Allvee. Fot o: Shutt erst ock

visuaalne vertiigo, mis tähendab seda, et näiteks kaubanduskeskuses või mujal, kus on palju liikuvaid objekte, tekib «halb tunne» või pearinglus.

Minestamiseelne tunne, mis on sageli seotud püsti tõusmisega või südamerütmihäiretega, on põhjustatud vererõhu kõikumistest.

Sageli vanemas eas, eriti teatud neuroloogiliste haiguste korral nagu näiteks Parkinsoni haigus, on probleemiks vererõ

hu langus püsti tõusmisel, mis on ohtlik. Ootamatud kukkumised vanemas eas on sageli põhjustatud ootamatust vererõhu langusest, millele võib, kuid alati ei pruugi eelneda minestamiseelne tunne.

Sageli on tasakaaluhäired just vanemas eas seotud kombinatsiooniga paljudest eelnimetatud põhjustest. Sisekõrva vananemine Juba aastaid teame, et vanemas

eas nägemine halveneb ja tõenäoliselt termin presbüoopia ehk vanaeanägevus on paljudele hästi tuttav. Mõnevõrra ootamatu on see, et sisekõrva vananemisele viitavad konkreetsed sümptomid ning ka termin presbüvestibulopaatia ehk vana ea tasakaalutus sisekõrva vananemise tõttu on kasutusele võetud alles eelmisel aastal. Uute diagnoosikriteeriumite alusel, mis samuti eelmisel aastal avaldati, saab arst sisekõrva vananemi

se sündroomi diagnoosida väga täpselt. Tüüpilised sümptomid on vähemalt kolme kuu jooksul esinenud tasakaalutus, kõnnakuhäired, «pea on halb», korduvad kukkumised, lisaks tõendid mõlema sisekõrva kahjustusest, mis on kergemad kui nn vestibulopaatia diagnoosi korral. Vastavalt uutele diagnoosikriteeriumitele saab presbüvestibulopaatiat diagnoosida alates 60. eluaastast.

Kümneid aastaid on Eestis vanematel inimestel, kellel on eelnimetatud sümptomid, diagnoositud multiipelset sensoorset defitsiiti. See tähendab, et mitmed erinevad tundlikkuse liigid ei toimi hästi: nägemise halvenemine, sisekõrva vananemine; kaasuvana lihaste, luude, liigeste, närvide kerge kahjustus vanemas eas. Ehk teatud mõttes on kogu tasakaalusüsteem kõikjalt veidi kahjustatud ja kahjustatud on ka koordineeriv süsteem.

Uued presbüvestibulopaatia diagnoosikriteeriumid otseselt organismi üldisele kulumisele viitavaid aspekte välja ei too, kuid rõhutakse, et erinevate faktorite koosmõju vajab edasist uurimist. Näiteks viimasel ajal pööratakse suurt tähelepanu mäluhäiretele vanemas eas, mis võivad samuti tasakaalusüsteemi mõjutada Ravi ja elukorraldus Nagu öeldud, äkki tekkinud pearingluse ja tasakaaluhäirete korral tuleb kutsuda kiirabi. Esmakordselt tekkinud tasakaaluhäired vajavad kindlasti esmalt perearsti konsultatsiooni. Kui avastatakse neuroloogilised haigused, soovitab ravi neuroloog.

Rusikareegel on see, et tasakaaluhäirete vastu tablettravi ei aita.

Healoomulise asendivertiigo põhjuseks on väikeste kaltsiumkristallide vale asukoht sisekõrvas. Seda probleemi on suhteliselt kerge lahenda da, tehes teatud pea liigutuste kompleksi, mille abil liigutatakse kristallid piirkonda, kus nad tasakaaluorganit enam ei häiri. Sageli piisab tüüpliigutustest, mida õpetab tegema arst või

füsioterapeut. Kui see ei aita, tuleks kindlasti pöörduda ta sakaaluhäiretega tegelevatesse keskustesse.

Tavaelus on kõige keerukam probleem tasakaaluhäired vanemas eas. Kindlasti pole olemas tablettravi, mis tasakaaluhäireid raviks. Küll aga peaks arst üle vaatama kasutatavad ravimid ning vajadusel jätma ära need, mis tasakaaluhäireid võivad süvendada (näiteks epilepsiaravimid). Mõttekas on konsulteerida füsioterapeudiga, et kasutada vormis hoidmiseks harjutuste kompleksi. Siiski tuleb tõdeda, et harjutustel on vaid osaline efekt.

Vanemas eas tasakaaluhäiretega inimestele on praegu kaks sõnumit. Esiteks, tegemist on siiski healoomulise, vananemisega seotud protsessiga, mis pole ohtlik. Samas pidev kukkumise ja tasakaalutuse tunne mõjutab väga oluliselt elukvali teeti ja rikub tuju.

Teiseks tuleb olla senisest ettevaatlikum. Kui on vererõhu langusega probleeme, siis tõusta aeglaselt, et organism kohaneks. Paljud asjad on võimalik oma kodus muuta ohutuse seisukohalt oluliselt paremaks: vaibad, kuhu kiputakse liikumisel takerduma, on võimalik ära võtta; ehk on võimalik eemaldada ka uksepakud. Valgustust tuleb kindlasti parandada – hämar tuba või pimedas taskulambiga liikumine mõjub tasakaalule väga halvasti, eriti näiteks öösel tualetti minnes. Ka mööbli paigutus tuleks kriitilise pilguga üle vaadata, et end mitte ära lüüa.

Need väikesed muudatused parandavad elukvaliteeti ja tänu sellele ka inimeste meeleolu.