uue tantsu tekstid by Postimees

uue tantsu tekstid 3. aprill 2013

Kaasaegsest tantsust Eestis E

Foto: Renee Altrov

esti tantsuelu on viimase kahekümne aastaga kõvasti edasi liikunud. Füüsilised piirid on lahti läinud. Piiranguteks on vaid iseenda soovid ja oskused soovitut teoks teha. Sellega on kaasnenud ka vastutus oma valdkonna eest hoolitseda. Mõnikord on see õnnestunud paremini, teinekord mitte nii hästi. Ometi saame 2013. aastal öelda, et tantsukunst on valdkonna korrastamisel teistele pikema ajalooga kunstivormidele järele jõudma hakanud. Et areneda, tuleb küsida endalt ja teistelt õigeid küsimusi nii loomingulises plaanis kui oma tegemisi korraldades. Mida ma saan veel teha, kuidas, kellega? Kas see, mida me teeme, on vajalik või peaks kuidagi teistmoodi tegema? Milline on meie tegevuste ja tegematajätmiste hind? Ka viie aasta pärast? Niisama oluline kui õigete vastuste leidmine, on õigete küsimuste esitamine.

Aina olulisemaks muutub meie hariduse kvaliteedi küsimus. Kas Eesti tantsukõrgkoolidest saadav haridus vastab nõudmistele, mille ees lõpetajad koolist lahkudes seisavad? Kas avanenud piirid on ka meid endid avatumaks muutnud või valmistame oma koolilõpetajaid tantsumaailmas hakkama saamiseks ette nii, et kunstnikuelu eripärad koolilõpetaja kohe jalust maha niidavad? Kas tantsukunstnike töötasud ja sotsiaalsed garantiid võimaldavad äraelamist või on need sedavõrd väikesed, et kunstnik peabki juba eos välistama süvenemise ja keskenduma üha uutele töödele, et kuidagigi ära elada? Kas korraldajad saavad tantsukunstnikele maksta väärilist tasu ja kui ei saa, siis miks? Mida saavad valdkonna eestkõnelejad ette võtta, et tingimused paraneksid? Kõik need küsimused käivad käsikäes tantsukunsti loomisega. Jah, il-

ma igasuguste sobivate tingimusteta saab samuti kunsti luua, kuid valdkond tervikuna sellest ei arene. Neid küsimusi peaksid endalt küsima kõikide riikide tantsukunstnikud. Ka Eestis tegutsevad korraldajad, tantsukõrgkoolide juhid ja tantsuvaldkonna edendajad peavad endalt ja teistelt, kaasa arvatud kunstnikelt, neid küsimusi küsima. Kindlaim viis stagneerumiseks on mõte, et kõik on valmis ja lõpetatud ning edasi pole enam midagi teha. Eestil on hästi läinud. Meil on olnud võimalus õppida teiste vigadest. Eesti tantsukunstnik on pidanud korraga kohanema hetkega avanenud piiridega ning otsustusvabadusega, mis sellega kaasneb. Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg. Aeg on avada ka viimased piirid iseenda sees. Raido Bergstein Eesti Tantsukunstnike Liidu juhatuse esimees

«Koolitants» – rohkem kui lihtsalt tantsuvõistlus

esti Tantsuagentuuri korraldatav tantsufestival «Koolitants» toob igal aastal kokku tuhandeid noori, kes võtavad omavahel mõõtu, vahetavad kogemusi ja arendavad oskusi. Festival toimub tänavu juba 19. korda ning on aasta-aastalt kasvanud, üha enam silmi särama löönud ja sundinud aina rohkem kingataldu tantsupõrandatel läbi kulutama. Festival on Eestis ainulaadne, teist sellist meil pole. «Koolitantsu» peakorraldaja Mihkel Erintsaga vesteldes joonistusid välja festivali vundamendikivid, mis on ürituse teinud just selliseks, nagu see nüüd on. «Koolitantsu» kõige olulisemaks osaks on noored, kes sellest festivalist osa võtavad. «Koolitants» toob kokku 4–20-aastased lapsed ja noored. Energia, mis nendega kaasa tuleb ning mida nad korraldajate ja pealtvaatajatega jagavad, on mõõtmatu. Nooruslik kära, särts, positiivsus ja tegutsemistahe, mis «Koolitantsu» päevi saadab, annab jõudu korraldajatele, inspireerib juhendajaid, vallutab osalejad ja rõõmustab vaatajaid. «Koolitants» ühendab noori üle kogu Eesti. «Koolitantsu» tantsupäevad toimuvad pea igas maakonnas. Nii on antud kõikidele võimalus festivalil esineda ja sellest osa saada. Piirkondlikud tantsupäevad toimuvad Eesti suuremates keskustes ja toovad kokku noored erinevatest paikadest ning an-

navad neile juba varakult võimaluse uudistada, mida ja mismoodi teised teevad. Teiseks oluliseks komponendiks on tantsud, mis noorte esituses lavalaudadele jõuavad. «Koolitantsul» võistlevad vaid originaaltantsud, mille on loonud kas noored ise või nende juhendajad. Aastate jooksul on festivali jaoks loodud ja seal esitatud tuhatkond uut ja omanäolist tantsu kõige erinevamates tantsustiilides alates estraadist ja lõpetades tänavatantsuga. Festival on algusest peale püüelnud enamaks kui lihtsalt tantsu(de)võistlus. Eesmärk on tantsust huvitatud noori ka õpetada ja arendada. Žürii liikmed, kes festivalil tantse hindavad, on tantsuvaldkonnas kogenud tegijad ning nende funktsioon pole ainult tantsude ritta seadmine. Nad annavad tantsijatele ja juhendajatele ka tagasisidet ja jagavad näpunäiteid, mis oli hea, mida parandada, millele rohkem tähelepanu pöörata, kuidas edasi arendada ja areneda. Igal aastal luuakse uusi ja kütkestavaid tantse, mille tehniline tase ja dramaturgiline kvaliteet ainult paraneb.

Foto: Koolitants

«Koolitants» tõstab alati fookusesse mõne teema, mis on tantsuvaldkonna jaoks oluline. Tänavu on fookuses juhendajad, kelleta poleks «Koolitants» see, mis ta on. Koolitantsu vundament on tugev ning annab korraldajatele võimaluse ehitada sellele erinevat tüüpi maju. Nii ongi festival igal aastal eelmisest pisut erinev. «Koolitantsu» korraldajad otsivad pidevalt viise, kuidas fes-

tivali veel paremaks ja efektiivsemaks teha. Nii nagu noored, kes festivalil aasta aasta järel oma arengut ja loomingulisust esitlevad, on ka festival ise pidevas arengus, tuues loodetavasti ka aasta(kümne)te pärast kokku tuhandeid noori tantsust rõõmu tundma ja end proovile panema. Maike Maiste

uue tantsu tekstid

3. aprill 2013

Eesti sõltumatu tants –

postmodernsest plahvatusest kaasaegse kiirteeni

aevalt oskas keegi aimata, et Nordic Star Tantsuteatri loomine 1991. aastal ja esimene avalik etteaste ameerika postmodernse tantsu kavaga, Tantsuinfo Keskuse Eestis (TIKE) asutamine 1992. aasta algul ning Fine 5 tantsuteatri sünd sama aasta lõpul ja oma stuudio/kooli asutamine 1994. aastal panevad aluse teatrist kui institutsioonist sõltumatu tantsu tekkele ja järjepidevusele Eestis. Sõltumatu tants Eestis tekkis, nagu see on juhtunud mitmel pool mujalgi maailmas, rahulolematusest asjade senise seisuga: Nordic Stari loomise impulsiks oli soov vabaneda akadeemilise balletiteatri (Estonia) raamidest ja piiridest, TIKE soovis avaramat tegevusvälja kui senised tantsuga seotud ühingud seda võimaldasid ning Fine 5 soovis laiendada tantsu liikumissõnavara ja -viise. Algul oli Eesti sõltumatu tants tihedalt seotud Ameerika Ühendriikide modern- ja postmoderntantsu paradigmaga – tulid sealt ju esimesed impulsid. Nordic Stari esimese kava lavastasid Barbara Hofrenning, Bonnie Sue Stein ja Tamar Rogoff, kelle kõrval tegutses õpetajana ka eesti juurtega Marika Blossfeldt. Ka esimene avalik ajalooline teave sõltumatust tantsust tuli USA kaudu: nimelt tulid 1991. aasta sügisel Tallinna 70-aastased tantsuloolased Selma Jeanne Cohen ja Genevieve Oswald, kes osalesid ETV kolmeosalises telesaates «Moderntants – mis see on?». Üheksakümnendate teisel poolel tihenes koostöö Euroopa Liidu liikmesmaadega ning liitumine ELiga 2004. aastal on Eesti sõltumatu tantsu tihedalt sidunud Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal ja Madalmaades toimuvaga. 1990. aastate keskpaigas alustas tegevust Mart Kangro, kes tegi esimesed etendused koos Marge Ehrenbuschiga ning tantsis mitmes Fine 5 lavastuses, kuid kümnendi lõpus, ilmselt osalt ka tänu koostööle Eestit väisanud Thomas Lehmeni ja Xavier LeRoyga, hakkas huvituma tantsu ja etenduskunsti kontseptuaalsetest küsimustest ning tema nullindate lavastused on kõndinud tantsu ja performance’i piiril. Kümnendi lõpus välgatas ereda komeedina Kristina Paškevičius, kes oma loomingus liitis argielulise liikumise alusel loodud liikumisjadad kujundus elementide loodud metafooridega. Nullindatel arendas metafoorset ja visuaalset põnevat etenduskunsti rida Mari Mägi koos Kaja Lindaliga etenduses «Opus Tempus». Lühikest aega tegutses ProImpro-nimeline tantsijatest (Mart Kangro, Merle Saarva, Raido Mägi, Krõõt Juurak jt) ja Anto Petti juhendatud muusikutest koosnev rühm, mis sai kokku ühisteks improviseerimisteks, mille tulemusena sündis etendus «Sile». Samasse aega jääb ka ZUGA ühendatud tantsijate asutamine, mis tänaseni pidevalt mängulises võtmes lavastusi loob. Kui vaadata tagasi nii üheksakümnendatele kui ka nullindatele, võib öelda, et üheksakümnendatel sündis tant-

zuh» (2009) ja tantsuteater Zicki «Sina ja mina ja kõik, keda teame» MiiaMilla-Manda muuseumis (2010).

Ü Taavet Jansen, «It’s nothing really».

suvaldkonnas plahvatus Lotmani mõistes: ilmus uus nähtus – sõltumatu tants, mis mõningate balletikorüfeede silmis muutus kultuuriilmas lausa valitsevaks. Teisenesid arusaamad sellest, milline võib olla laval tantsiv/ liikuv keha, milline liikumine on (teatud raames) käsitletav tantsuna ning mil viisil saab tantsutegevust korraldada. Kõrgkoolide õppekavadesse tulid õppeained nagu «modern-, džässja kaasaegne tants», lisandusid improvisatsiooni- ja kehatunnetuse tunnid, tekkisid erakoolid ja -stuudiod. Nullindad selles osas paradigmaatilisi muudatusi sisse ei too, vaid pigem tallavad 90ndatel sissekäidud radu.

Sõltumatu tants on vaatajate jaoks hakanud samastuma «kontseptuaalse tantsuga». Ka tantsiva keha osas algasid muudatused, nagu mainitud, juba 1990. aastatel, mil klassikaliselt proportsionaal sete, sihvakate ja noorte «balletikehade» kõrvale on tulnud erineva füüsilise ettevalmistuse ja balletis normiks peetavaid proportsioone eiravaid kehakujusid; külalistena on esinenud ka vanemaealised (nt 50. eluaasta ületanud Pirjo Viitanen ja Susanne Linke) ja normist erineva füüsisega (nt selgrookõverusega Raimund Höghe) tantsijad. Laval reaalselt viibivale (tantsija) kehale lisandus ka virtuaalkeha videopildis – kuni selleni, et nullindate keskpaiku ei olnud vist ühtegi sõltumatu tantsu etendust, millesse poleks kaasatud videopilti. Kõige äärmuslikum võte on olnud (nähtavast) kehast loobumine – Taavet Janseni etenduses «It’s nothing really» (2008) toimus kogu tegevus pimeduses ning kuigi tantsija liikumist võis kuulda, polnud tema tantsivat keha näha. Liikumise valdkonnas algasid muudatused 1990ndatel sellega, et treeningu (ja etenduse) aluseks võeti balletist erinev liikumissüsteem (üsna paljuski Humphrey-Limóni tehnikale tuginev), kümnendi keskel loobuti sageli kindlatele (balletivälistele) treeningsüstee-

Foto: Dennis Dieter

Sandra Z, «Streik».

Foto: MTÜ Teine Tants

midele tuginevatest liikumismustritest ja mingil määral ka kujundlikkusest, seejärel eemalduti viimistletusest (Box RM) ning üha enam on hakatud kasutama argielulist liikumist (ZUGA; Kat rin Essenson, Mart Kangro jt), kuni ka see on viidud miinimumi ja üha enam on kasutatud sõnalist teksti. Sõltumatu tants on paljude vaatajate jaoks hakanud samastuma «kontseptuaalse tantsuga», milles esikohal on originaalne idee, kuid mille teostus keha ja liikumise kaudu on sekundaar ne. Kokkuvõttes võib öelda, et nullindad käsitlesid kaasaegset tantsu laiema etenduskunsti ühe haruna, tõmbamata selgeid piire tantsu/etenduse/ teatri vahele. Nullindad tõid ka mõned uued teemad: autobiograafia, nt Mart Kangro «Start. Based on a True Story» (2001) ja «Mart On Stage» (2003), kus autor heidab pilgu teatud hetkedele oma minevikust ning arutleb oma identiteedi üle. Kuigi soolisuse küsimused olid tantsuvormis vaatluse all juba Renee Nõmmiku etenduses «Mees ja/või naine» (1997 ja 1999), ilmusid programmilisemad ja selgesõnalised soolisuse küsimusi lahkavad tööd nullindatel: nt Katrin Essenson «Manusega mõtted» (2005), «Miks Eesti naised tantsivad?» (2009) ja Mari Mägi – Kaja Lindali «Kaks naist köögis, banaanist rääkimata» (2010). Kuigi ka sotsiaalne temaatika ei ole iseenesest uus, on sotsiaalne protest väga jõulisel kujul avaldunud Sandra Z-i töödes «Streik!» (2008) ja «It’s Time» (2009). Uue nähtusena on ilmunud sõltumatu tantsu valdkonda lasteetendused, nt «Zuga lastekas» (2004), «Zuga Zuug zuh-zuh-

ks olulisi jooni Eesti sõltumatus tantsus selle 20 aasta jooksul on olnud «uued näod». Iga aasta toob kahest kõrgkoolist rohkem ja vähem andekaid noori, kes entusiastliku põlemisega oma mõtteid tantsukeeli väljendavad ja mõne aasta möödudes parematele jahimaadele suunduvad. Neid, kes järjepidevalt ja aastaid tantsuvagu künnavad, on vähe: kõige staažikamad on vaieldamatult Fine 5 tantsuteater ehk tegelikult Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, kes on alates 1992. aastast pidevalt uute loominguliste projektidega välja tulnud. 1990. aastate teisest poolest tegutsevad praeguseni veel Mari Mägi (kes 90ndatel ja nullindate algul elas ja tegutses Taanis ning Eestis vaid külas käis) ja Mart Kangro; visalt jätkab tegevust Dima Hartšenko, kümnendi lõpus sündis ka ZUGA ühendatud tantsijad, mis tänaseni on säilitanud «vanade sõprade» koostöö, nullindatest on tulnud ja jäänud Oksana Titova, tantsuteater Zick, Renate Keerd-Valme. Ülejäänud tegijad on tantsuskeenel olnud pigem üksikult sähvatavate projektidega, kuid paraku ilma järjepidevuseta. Sõltumatu tantsu valdkonnas on viimastel aastatel hakatud rääkima valdkonna festivaliseerumisest, st et tantsuline tegevus kaldub koonduma festivalide ümber ning väljaspool festivale toimuv kipub märkamata jääma. Festivalidel on see eelis, et neil on kergem saada rahastust, meediakajastust ja publikut. Kuna Euroopa Liit toetab koostööd, produtseerivad festivalid ühiselt etendusi, on tekkimas ühiseid kunstivaateid jagavad ketid. Tegu pole muidugi üksnes Eestile omase nähtusega, vaid sarnaseid protsesse võib täheldada erineval määral enamikus Lääne-Euroopa riikides. Ja kui festival – enamasti rahvusvaheline ja sageli suunatud spetsiifilistele kunstiküsimustele ning mingis mõttes eliitpublikule – produtseerib lavastusi, siis on ka nende autori jaoks esmane adressaat vastav(ad) festival(id), mitte niivõrd kohalik publik. Nii muutuvad festivalid omamoodi rahvusvahelisteks supermarketiteks või kiirteedeks, mida prantsuse kultuurantropoloog Marc Augé nimetab mittekohtadeks, vastandades neid kultuuritraditsioone kandvatele kohtadele, mille parimaks näiteks on küla. Nii võib öelda, et Eesti sõltumatu tants, mis tekkis postmodernse plahvatusega ja tekitas 1990ndatel modernse sõltumatu tantsu küla, on 2000. aastatel üha enam sidunud end rahvusvahelise tantsueluga ja muutunud omamoodi üleilmastumise kiirteeks. Heili Einasto Artikli täispikk versioon ilmub inglis keelsena ajakirjas in tempo.

uue tantsu tekstid

3. aprill 2013

Insightout Company, «Opus Tempus».

Foto: Rünno Lahesoo

Defineerimatu kaasaegne tants M

is on kaasaegne tants? Arvamusi ja definitsioone selle kohta on umbes sama palju ja erinevaid, nagu on tantsuga tegelevaid inimesi. Lisaks ei tohi ära unustada ka kõigi nende inimeste arvamusi, kes ise otseselt tantsuga seotud ei ole. Inimesed kõige erinevamatelt eluradadelt, olgu need tantsijad, kriitikud, akadeemikud, filoloogid, pagarid, lukksepad või muu eriala esindajad, paistavad leidvat iga natukese aja tagant põhjuse vaielda ja (ümber)sõnastada, mis kaasaegne tants ikkagi on … või ei ole. Mis see siis on? Miks on seda nii keeruline sõnastada? Kas on üldkehtiv definitsioon või tunneme selle tõesti ära vaid siis, kui seda näeme? Otsing sai alguse Google’ist, mille andmetel on kaasaegne tants (piirdudes siinkohal vaid mõnega tuhandetest vastetest päringule): ● väljendusliku tantsu vorm, mis kombineerib elemente erinevatest tantsustiilidest, sealhulgas modern-, jazz- ja lüürilisest tantsust ja klassikalisest balletist. ● kunstivorm, mis kasutab materjalina inimeste liikumist. See ei koonda kindlaid liikumismustreid, pigem hõlmab pidevaid otsinguid uute vormide ja dünaamikate leidmiseks.

● äärmiselt voolav ja amorfne tantsustiil. Kuna eeltoodud kirjeldused ei teinud pilti sugugi selgemaks, pöördusin kirjanduse poole, kus leidus hulk erinevaid selgitusi ja arvamusi, mis kaasaegne tants on. Ent tänu nende rohkusele ja mitmekesisusele läks pilt veelgi hägusemaks. Lisaks tulid nimetatud termini kõrvale sellised mõisted nagu moderntants, postmoderntants, kont septuaalne tants, nüüdistants, uus tants, sõltumatu tants. Kõiki neid kasutatakse kaasaegset tantsu käsitledes. Kuid milles seisneb erinevus, millal millist terminit kasutada? Kaasaegne tants hõlmab endas praegusel kunstiskeenel aktuaalseid tantsu dialekte. Fookuses on kõik uus, uuenduslik ja kaasaegne, alates tehnoloogiast lõpetades filosoofiaga. Modern tants on traditsioonidel põhinev modernistlik käsitlus liikumiskunstis, mis on reeglina seotud mõne kindla treeningsüsteemiga ning anglo-ameerika kultuuriruumi koreograafide stiilidega. Postmoderntants hõlmab 196070ndate postmodernset käsitlust liikumiskunstis. Kontseptuaalne tants on performatiivne kontseptsiooni esitlus, millel ei puugi olla mingit seost traditsioonilise tantsukunstiga. Rõhk on

ideel, mitte niivõrd liikumisel. Nüü distants on uusim tants, kõik, mis sünnib täna ja praegu. Uus tants kannab endas soovi eristuda kõigest, mis varem tehtud, samatähenduslik nüüdistantsuga. Sõltumatu tants on väljaspool riiklikke institutsioone (ooperija balletiteater jt) professionaalsel tasandil tegutsev tants. Eeltoodu aga ei avanud endiselt veel kaasaegse tantsu olemust. Mis see siis ikkagi on? Jätkates kindlameelselt vastuse otsimist, sattusin lugema Marek Tamme artiklit «Kaasaegne kunst ja tema publik» (Postimees Online, 14.01.2013). Ehkki Marek Tamm käsitleb artiklis kaasaegset kunsti, peegeldavad selles toodud mõtted hästi ka kaasaegset tantsu. Arutledes mõistete nüüdiskunst ja kaasaegne kunst üle, kirjutab Marek Tamm: «Nimetan siin nelja kriteeriumit, mis minu hinnangul on kaasaegse kunsti määratlemisel määravad, ent kindlasti ei ole see loetelu suletud, nagu ei piisa sellestki, kui kunstiteos vastab vaid ühele neist kriteeriumitest, oluline on nimelt mitme kriteeriumi kooskehtimine. 1) Kaasaegset kunsti iseloomustab uute meediumite aktiivne kaasamine – foto, video, arvuti, installatsioon, performance jt.

2) Kaasaegset kunsti iseloomustab transgressiivsus – aineliste, ideeliste, esteetiliste, eetiliste jne piiride ületamissoov. 3) Kaasaegset kunsti iseloomustab kohandav esteetika – eelnenud kunstiteoste ulatuslik tsiteerimine ja mugandamine, viited ja vihjed varasemale loomele. 4) Kaasaegset kunsti iseloomustab sotsiaalsus ja poliitilisus – orienteeritus ühiskondlikele valupunktidele, soov tekitada diskussiooni, tuua esile erinevate vaatenurkade võimalikkus.» Asendades sõnapaari kaasaegne kunst sõnapaariga kaasaegne tants, aitas tsiteeritud katkend Marek Tamme artiklist mind tublisti edasi. Ehkki tsiteeritud mõte ei sisalda kaasaegse tantsu definitsiooni, kumavad siit siiski läbi sellele iseloomulikud jooned, mis aitavad mõista kaasaegse tantsu olemust oluliselt paremini, kui mõni definitsioon. Selle arusaamisega lugesin definitsiooni otsingu lõppenuks. Pilt sellest, mis kaasaegne tants on, sai aga sellele vaatamata tunduvalt selgemaks ning selged piirid joonistuvad välja ilmselt alles kaasaegset tantsu ise vaadates ja kogedes. Maike Maiste

uue tantsu tekstid

3. aprill 2013

Eesti nüüdisaegse tantsu platvorm

«UUS TANTS 2013» 11.–13. aprillini Haapsalus toimuv «UUS TANTS 2013» on Eesti nüüdisaegse tantsu platvorm ja ülevaatefestival, mis leiab aset üle aasta. Festivalil esitatakse paremikku viimase kahe aasta jooksul esietendud Eesti nüüdisaegse tantsu lavastustest. Festivali põhiprogrammi panevad kokku zürii ja festivali kunstiline juht. «UUS TANTS 2013» kunstiliseks juhiks on Henri Hütt ning festivali alateemaks «Kohalolu pitser».

«UUS TANTS 2013» põhiprogrammist leiab järgmised lavastused:

Foto: Krõõt Tarkmeel

Erik Alalooga ja Andreas W «Materjali vastupanu» 10. ja 11.04. kell 20 Haapsalu vana kino

Foto: Awentus Heikman

Karl Saks «The Drone of Monk Nestor» 12.04 kl 20 Haapsalu kultuurikeskuse suur lava

Munk Nestor on väga tähelepanelik end hetkes märkama. Meditatiivne rännak pakub vaatajaile erinevate mustrite (valgus, heli, liikumine, objektid) kohtumist laval ning hüpnootiline aja käsitlus toetab seda süsteemi. Karl võtab lavastaja, esitaja ja osaliselt heliloomingu autorina ambitsioonika vastutuse hallata mitmeid lavastuse komponente ise. Tugevast visioonist saab eksootiline tervik.

Erik ja Andreas (ja tiim) viivad vaataja vana hea «mees ja masin» / «keha ja objekt» ruumi, milles loomine saab väga teistsuguse värvingu. Kui ühiskonnas reeglina ei keskenduta asjade katkiminemisele kui väärtusele, siis lavastus «Materjali vastupanu» võtab luubi alla just purunemise protsessid. Hea oleks kord ka muretult nautida, kui kellelgi/millelgi nii-öelda halvasti läheb, ning kui asjad lõpuks ongi purunenud algosakesteks, siis tundub, et läbi lavaruumi poeesia jõuab publikuni siiski signaal, et katki ei ole siin tegelikult midagi. Pigem on avanenud uute seoste ruum. Kohalolu pitser: olemas

Kohalolu pitser: olemas

Foto: Janek Tomingas

millimeter performance group «It was good while it lasted» (feat. Luminoso) 11.04. kl 18 Haapsalu kultuurikeskuse suur lava

Piiritletud ruumis liigub vanem mees oma igapäevast rada. Kas ta on üksik? See vist ongi eksootika, kui ma teise melanhooliast energiat saan. Kurbuse horisondil on tunnetatav siiski helgus ja lootusrikkus, mille visualiseerimine on autoritele oluline. Harmoonias töötavad lavastuse komponendid hoiavad seostatult tähelepanu ning vaatajana tunnen, millised küsimused on mulle olulised. Kohalolu pitser: olemas

Foto: Fine 5 Tantsuteater

Foto: Kompanii Nii

Fine 5 tantsuteater «Enne kui minna, ma ütlen»

Foto: Tani Simberg

13.04 kl 20 Iloni Imedemaa, Haapsalu

Juha Valkeapää ja Kaja Kann «It seems a good place to build a house»

Seosetu fraas «Armastuse ja vihkamise vahel on õrn õhuke loor» saab läbi Renate loomingu visualiseeringu. Lisaks mitmekülgselt leidlikele ideedele vormi erinevatest kasutustest tutvustab «Pung» vaatajatele ka üht võimalikku füüsilise teatri eksisteerimisvormi. Tugevalt paistab silma grupi ühtsus, milles puudub valehäbi ning eksisteerivad mänguliselt värvikad lavastuspildid.

Enne öeldakse midagi ja siis võib lahkuda. Üheksa tantsija tähenduslik ruumiga hüvastijätmine hakkab uues keskkonnas edasi elama. Liikumise harmoonia saab toetust nii verbaalsusest kui ka kõrval paiknevatest tantsijatest. Fine 5 kompanii etendus on emotsionaalne kogemus eelkõige neile, kes olid seotud majaga, milles tegevus lakkas. Mis ootab ees neid, kes näevad lavastust uues ruumis? Kas väärtused jäävad või luuakse uusi seoseid?

Kui Kaja ja Juha leiavad ühise keele, kuidas koos maja ehitada, siis leian ma vaatajana aja, et seda konstrueerimist huviga jälgida. Lineaarselt loogiline, kohati trikiga tagasi põrkuvad dialoogid ning kultuuriruumist tingitud iseärasused viivad vaataja inimeste ja nendevaheliste suhete keskkonda, kus mõistmine saabub läbi koostöö. Milleks on vaja nelja seina? Et tunda turvalisust? Lõpetatud liigutus loeb!

Kohalolu pitser: olemas

Renate Valme ja Kompanii Nii «Pung» 13.04 kl 18 Haapsalu kultuurikeskuse väike saal

12.04 kl 18 Haapsalu kultuurikeskuse väike saal

Kohalolu pitser: olemas

«UUS TANTS 2013» korraldaja on Eesti Tantsukunstnike Liit • www.tantsuliit.ee